Mälu (1)

MÄLU
Mälu liigid
Mälu on mitmene süsteem, kus on võimalik eristada alasüsteeme ehk eri mäluliike.
1. Info salvestumine erinevate meelte kaudu

• Nägemismälu
  
• Kuulmismälu
  
• Lõhnamälu
  
• Liigutusmälu
  

2. Ajaline kestvus

• Lühimälu (töömälu, working memory)
  
• Pikaajaline mälu (püsimälu)
  

Lühimälu
Hetkel aktiveerunud pikaajalise mälu osa, mis võimaldab tegevust koordineerida. Näiteks tekstist arusaamiseks on vaja meeles pidada kogu eelnevalt loetut.
Info püsimine sõltub tähelepanust ja materjali organiseeritusest, keskmine aeg on mõni sekund – pool minutit.
Maht - 7 + - 2 järjestikust elementi (ühikut). Et seda suurendada, pakitakse info kokku suuremateks mõtestatud ühikuteks – känkideks. Too näide!
Seega saab suurendada mäluühiku mahtu, kuid mitte ühikute arvu.
Pikaajaline mälu
- ajaline kestvus
- suur maht (piiramatu)
3. Sisu

• Semantiline – üldised faktid maailma kohta, pole seotud isiklike mälestustega
  
• Episoodiline – mälestused isiklikult kogetud sündmuste kohta (areneb hiljem kui semantiline)
  

• Protseduuriline – oskused ja harjumused, mille meenutamiseks ja kasutamiseks pole vaja nende tegevuste peale mõelda. Salvestumine toimub konkreetsete harjutamiste käigus.
  

Too iga liigi kohta näide!
Semantiline mälu on laiem mõiste kui episoodiline mälu – mingi eluepisoodi mäletamine tähendab ju alati ka teadlikuks olemist sellest, mida mäletatakse, kuid mingi asja teadmisega ei pruugi kaasneda isiklikud mälestused. Evolutsiooniliselt on episoodiline mälu tõenäoliselt hilisemat päritolu kui semantiline mälu (inimene omandab hulga teadmisi maailmast enne, kui tal tekib võime hakata elusündmusi meenutama). Loomadel on semantiline mälu – „teadmine“ maailma kohta, kuid puuduvad tõendid episoodilise mälu kohta.
4. Info teadvustatus

• Eksplitsiitne mälu – teadvustatud episoodid ja faktid
  

Inimene teab, mis on meenutamise aluseks – mille peale ja kuidas ta mõtleb, et materjal taastuks.

• Implitsiitne mälu – mitteteadvustatud andmed
  

Mälus olev materjal aitab sooritada tegevusi, kusjuures inimene ise ei teagi, et tal see olemas on.
Praiminguefekt – tulemuste paranemine mitteteadliku õppimise teel
MÄLU
episoodiline
(elusündmused)
protseduuriline
(oskused, vilumused)
praiming
tingitud reaktsioonid
semantiline
(faktid)
eksplitsiitne
otsene, varjamatu
Mäluprotsessid (mäluoperatsioonid)
1. Salvestamine ehk kodeerimine
Meeleorganite abil saadud andmed muudetakse vaimseteks kujunditeks, koodideks, mille abil meelde jäetakse.
Meeldejätmise edukus sõltub

• kui põhjalikult on materjali analüüsitud;
  
• tahtlikust tähelepanust - mida suurem on keskendumine , seda suurem on tõenäosus, et õpitav jääb paremini meelde;
  
• seostest juba mälus olemasolevaga – midagi meelde jättes tuleks see integreerida olemasolevasse teadmiste ja kogemuste süsteemi;
  
• kordamisest – lühimällu salvestamisel annab häid tulemusi mehhaaniline e mõtestamata kordamine; pikaajalisse mällu salvestamiseks on efektiivsem mõtestatud kordamine ning jaotatud (vaheaegadega) õppimine (oluline on anda aega uue materjali kinnistumiseks) ja kordamine;
  
• materjali organiseeritus (kängid) – sageli kasutatakse mitmesuguseid mnemoonilisi e mälu abistavaid tehnikaid (too näide!);
  
• välised abivahendid – üleskirjutamine, tähtsate asjade asetamine nähtavale kohale.
  

2. Meelespidamine ja unustamine
Mälus säilib paremini materjal, mis on organiseeritud ja mille salvestamisel on kasutatud mõtestatud kordamist ja jaotatud õppimist.
Inimene ei suuda kõike aktiivselt meeles hoida. Unustamine on elu vältimatu osa. Ta on pikaajaline protsess, kuid teatud etappidel võib see kulgeda küllaltki kiiresti.
Unustamine on kõige kiirem kohe pärast õppimist – ligikaudu 50% ununeb esimese kahe tunni jooksul. Edasine unustamine kulgeb aeglasemalt – 6 tunni möödudes on alles ligikaudu 30%, umbes sama palju ka kuue päeva ja kuu pärast.
Unustamise põhjused:

• mittekordamine;
  
• interferents e vastastikune häirumine – uus info „ tapab “ vana või läheb segamini , kust mingi fakt pärit on (kui on tegemist lähedase infoga );
  
• valede taastamistunnuste olemasolu või õigete puudumine – „vale mälestus“ (meeles on midagi, mis näiteks teiste antud sündmuse juures viibinu inimeste arvates üldse ei toimunud); antud kontekstis ja antud küsitlusviisi korral pole info kättesaadav (ei tähenda, et info oleks lõplikult mälust kadunud)
  
• konteksti mõju – inimesel on kalduvus asju meelde jätta ja seletada, lähtudes eelnevatest kogemustest ja keskkonnast; eriti tugevad valed (re) konstruktsioonid tekivad juhtudel, kui meeldetuletamisel esitatakse suunavaid küsimusi, mis viitavad otseselt mõnele eksitavale detailile sündmustes (näide autoõnnetusest);
  
• motiveeritud unustamine (puudutab eelkõige episoodilist mälu) – ei taha meenutada
  

• amneesia – ajukahjustusest põhjustatud mälukaotus; kaua aega arvati, et amneesiahaiged ei suuda üldse mingit infot pikaajalisse mällu salvestada , kuid uuemad uuringud on näidanud, et amneesiahaiged suudavad salvestada protseduurilisse mällu, ent samal ajal episoodilisse mällu ei salvestu midagi;
  
• vanus – vanemas eas halveneb eelkõige pikaajaline episoodiline mälu, sest tähelepanuvõime nõrgeneb: vähem pannakse tähele detaile ja üldist konteksti; semantilises mälus aga säilib materjal võrdlemisi hästi; „valesid mälestusi“ rohkem kui noortel; kui aga pidevalt mälu „soojas“ hoida, pole vanusel suurt rolli.
  

3. Meenutamine ehk reprodutseerimine
Kuidas meenutamine täpselt toimub, sellele pole praegu ühest vastust.
Meenutamise edukus ei näita tegelikult seda, kui palju materjali on mälus säilinud. See sõltub eelkõige sellest, kuidas testi teha.

• meenutamis -ehk reprodutseerimistest
  
• äratundmistest
  

Meenutamine võib olla kas järjestikune või vaba meenutamine (viimane on vanemas eas üsna raske); äratundmise puhul vanuselised erinevused puuduvad.

• ajendatud meenutamine – ette antakse nt kategooria (tuleta meelde kõik loetelus esinenud loomanimed)
  

Seda testi võib teha ka nii, et õpitakse sõnad koos teise sõnaga, mis peaks aitama meenutada esialgset sõna (nt eesnimi ja uus perekonnanimi , mis algab sama tähega kui eesnimi). Seda abistavat sõna nimetatakse taastamistunnuseks (ehk meenutamise ajendiks). Meenutamise ajendiks võib olla ka kontekst, kus info salvestamine toimus (nt kuriteopaik).
Taastamistunnuste osa ei maksa ületähtsustada. Edukal meenutamisel on ühtviisi tähtsad nii algsel kodeerimisel tekkinud mälujälje tugevus kui ka kontekst, samuti organismi seisund ja sobivate taastamistunnuste olemasolu.
Mälu uurimine meenutamise ja äratundmise kaudu kirjeldab ainult üht osa pikaajalisest mälust – seda, mis hõlmab teadvustatud teadmist õppimise kohta ja info kohta mälus, st eksplitsiitset mälu. Üsna suur hulk infot võib olla mitteteadvustatav, kui siiski salvestatud ja kättesaadav, nagu näiteks omandatud motoorsed vilumused.