Ökoloogia lühikokkuvõte (0)

Ökoloogia
1)Inimese mõju loodusele algas juba tema arenemisega, kuid alguses oli see mõju väike, praktiliselt märkamatu ning piirdus söödavate taimede ja nende juurte ning viljade söömisega. Seejärel hakkas inimene kasutama toiduks kala ja imetajaid. Eriti intentsiivseks muutus jaht tulirelvade leiutamisega. 8000 aastat tagasi hakkas inimene loomi kodustama, pannes aluse loomapidamisele. Kuid veistele oli vaja karjamaad ning algas ulatuslik metsade maharaie ja põllumaa rajamine. Metsade maharaie sai põhjuseks muldade erosioonile, veereziimi muutustele, paljudele kasulike taimede ja loomade hukule. Veelgi suurem kahju sai alguse tööstuse arenguga ning paljudel maadel tuleb tänapäeval juba metsa sisse vedada ( Holland ). Nafta , gaasi, vedelkütuse jt kasutamise tulkemusena hakkasid biosfääri kogunema nende ainete jääkproduktid ning loodus ise ei suutnud enam hakkama saada kogu selle reostusega, mille tagajärjks on vee, õhu, mulla jm. reostumine . See mõjub hukutavalt lindudele, loomadele, taimedele aga ka inimesele endale. Tekkis vajadus looduse kaitsmiseks.
Kesk-Euroopa tihedasti rahvastatud alad olid kohad, kus kõige esmalt hakati tunnetama inimese survet loodusele ja sellega looduse kaitsmise vajadust. Maailma vanimaks kaitsealaks peetakse Belovesje metsa Poola ja Valgevene piiril . 1537.a kuulutati kuninglikuks jahipargiks Ahvenamaa, kus piirati talupoegade õigust jahile. 1875- esimene looduskaitseline org. (saksamaal) . 1888- esimene looduskitseline ssseadus (saksamaal).
1873-75- esimesed metsakaitseorganisatsioonid (põhja-am).
Looduskaitse ajalugu Eestis: Varajase looduskaitse ilminguteks võib lugeda looduslike rituaalipaikade säilitamist juba mäletamata aegade tagant. Nii oli see ka Eestis, kus näiteks paljud puud, metsasalud, kivid , allikad, jõed, järved ja pangad olid pühad paigad . 1297- Taani kuningas Erik Menved keelas metsaraiekolmel saarel Tallinna lähedal. Seda võib lugeda esimeseks dateeritud loodust kaitsvaks aktiks Eesti alal. 1910 -Asutati Vaika Linnukaitseala-esimene looduskaitseala Eestis. 1935-võeti vastu esimene Eesti looduskaitseseadus, mis korraldas looduse kui terviku kaitset ka väljaspool kaitsealasid.
Miks kaitsta loodust:
a) esteetilised - kõige elava austamine, seotud religiooniga.
b)esteetilised-ilus silmale .
c) teaduslikud -teaduslikud- räägib palju minevikust, geneetika -toit.
d)majanduslikud- mida me hakkame sööma, kaubandus.
e)ressursilised- taastuvad ja taastumata maavarad.
2)Demograafiline plahvatus:
19saj alguses toimus inimkonna arengus läbimurre ja inimeste arv Maal suurenes 90 aastaga 2 korda. Järgmine rahvastiku kahekordistumine toimus veelgi kiiremini-72 aastaga. Sellist rahvaarvu kiiret plahvatuslikku kasvu lühikese aja jooksul nimetatakse demograafiliseks plahvatuseks. (2008 a. alguses elas Estis 1,34miljonit inimest).
3)Urbanisatsiooniks nimetatakse linnade pidurdamatut kasvu.
4)Tööstusrevolutsioon: selle käigus asendati manufaktuurne tööstus vabrikulisega. Tööstusrevolutsioon algas 1760 -1780a. Inglismaal ja alguses tekstiilitööstuses.. Leiutati kudumismasin ja aurumasin . Teadus-tehniline revolutsioon : teaduse areng sai alguseks ühiskonna heaolu kasvule ja tööstuse arengule. Selle käigus muutus nii töö struktuur, tehnika, mõjutatud said kultuur kui olme. Teadus-tehniline revolutsioon sündis suurimate teaduslike ja tehniliste saavutuste mõjul (raadio, televiisor , arvutid , laser , aatomienergia ). Teadus-tehnilise revolutsiooniga käib kaasas tehnokraatia-tehnika ja tehnikateadlaste võim. Põhimõte on selles, et inimene on tehnika jaoks, mitte tehnika inimese jaoks.
5) Toiduprobleemid maakreal on seotud põllumajanduspoliitikaga ja põllumajanduse arenguga. Arenenud riikides on ületootmine ja piiratakse tootmist. Arengumaades on toidupuudus . Arenenud maades istutatakse viljakale maale metsa, energiavõsu. Arengumaades võetakse maha vihmametsasid, mille tagajärjeks on ulatuslik vee- erosioon -viljakas muld uhutakse ära. 1960a aastatel õnnestus tänu saagirohkete sortide kasutuselevõtule ja intensiivsele põllumajandusele arengumaades suurendada järsult teraviljatoodangut. Seda nimetati Roheliseks revolutsiooniks.
6) Keskkond- tingimuste kompleks , milles biosüsteem asub. Ühelt poolt on see aineline oleluskeskkond, teiselt poolt kõigi mõjutavate välistegurite kogum.
Keskkonnakaitse - meetmete kompleks inimese elukeskkonna saastamise vähendamiseks ja vältimiseks ning loodusobjektide säilitamiseks. Keskkonnakaitse ja looduskaitse põhjused:
a)esteetilised- kõige elava austamine, seotud religiooniga.
b)esteetilised-ilus silmale.
c)teaduslikud-teaduslikud- räägib palju minevikust, geneetika-toit.
d)majanduslikud- mida me hakkame sööma, kaubandus.
e)ressursilised- taastuvad ja taastumata maavarad.
7)Keskkonnakaitse fundamentaalteadused: ökoloogia ja biogeograafia.
Keskkonnakaitse seos baas-ja rakendusteadustega:
a)Keskkonnakaitse on meetmete kompleks inimese elukeskkonna saastamise vähendamiseks- keskkonnakaitse n seotud teadusharudega, mis aitavad meil neid ellu viia;
b)Keskkonnakaitse on meetmete kompleks loodusobjektide säilitamiseks- keskkonnakaitse on seotud teadusharudega, millel baseeerub loodusobjektide tundmaõppimine.
8)Ökoloogia on õpetus eluruumi seaduspärasustest- elusorganismide ja neid ümbritseva keskkonna vahelistest suhetest. Ökoloogia arenemine: Ökoloogia vastu tekkis praktiline huvi juba inimkonna varasel koidikul. Primitiivses ühiskonnas pidi iga indiviid selleks, et elllu jääda omama teadmisi ümbritsevast keskkonnast. Kreeka filosoofid veel sõna „ökoloogia“ ei kasutanud. Omaette teadusliku distsipliinina hakati ökoloogiat käsitlema sajandivahetuse paiku. Ökosüsteemi liigitamine :
1.maapealsed bioomid (nt: tundra . rohtlad, kõrbed, savann...)
2. Magevee -ökosüsteemid (seisvate vete ökosüsteemid, vooluvete ökosüsteemid ja sood).
3.Mare-ökosüsteemid (avaookean, rannikuveed, kalarikkad tsoonid ,lahed...)
Ökoloogia jaotamine:

Üksikute indiviididega või organismidega -autoökoloogia

Populatsioonidega (kogum ühe liigi isendeid)-demökoloogia

Kooslustega (kogum eri liikide populatsioone )-sünökoloogia
Ökoloogia peamised ülesanded:
1.elu seaduspärasusteuurimine ja tundmaõppimine
2.antropogeensete tegurite mõju väljaselgitamine looduslikele süsteemidele
3.teadusliku baasi loomine bioloogilite ressursside ratsionaalseks kasutamiseks
4.inimtegevuse mõjul looduses toimuvate muutuste prognoosimine
9)Odumi bioloogiline tort : USA teadlane E.P.Odum on kujutanud integratsiooni( liitumist ) ökoloogias tordina e bioloogilise tordina ja see põhineb bioloogiliste teaduste jaotusel. Koosneb: fundamentaalteadused( kihid )- käsitlevad üldisi seaduspärasusi, mis on iseloomulikud kõigile elusorganismidele ja taksonoomilised teadused (lõigud)-uurivad looduslikke gruppe nende välimuse, geograafia, evolutsiooni jne seisukohast . Ökoloogias kasutatavad uurimismeetodid:
1) eksperiment ehk katse- loodusteaduste põhilisi uurimismeetodeid. Eksperiment on nüüdisteaduses kogemusel põhineva tunnetuse peamine meetod. Eksperimendis mõjutatakse uurimisobjekti ja selle olekutingimusi eriomase seadmekogumi vahenduselt. Eksperimendi kui praktilise tegevuse kavandamise aluseks on teoreetilised arusaamad; eksperimendi tulemused kas kinnitavad või kummutavad need.
2)Vaatlus- jälgimine, on paljude uurimismeetodite aluseks
3) monitooring ehk seire - plaanipärane ja pidev keskkonna seisundi uurimine selleks loodud monitooringujaamades.
4) modelleerimine - tunnetusmeetod. mis seisneb mudelite loomises ja uurimises ning uurimustulemuste tõlgendamises. Mudelil sooritatakse operatsioone, mille originaalil tegemine on liiga kulukas , raske või eetiliselt lubamatu.
5)Proovialade meetod: nt:taimkatteüksuskvadraali pindala(tabel)
6)Loendus-loomaliigi isendite arvu tuvastamine mingil ajal ja kindla metoodika alusel. Loendus võib olla absoluutne(kõik isendid) või suhteline(osa tervikust).
7)analüüs- teadusliku uurimise meetod, mis seisneb terviku mõttelises või tegelikus lahutamises koostisosadeks ja nende omette uurimises. Analüüs võib olla kvalitatiivne(koosluse liigilise koosseisu tuvastamine); kvantitatiivne analüüs(liikide ohtruse, asustustiheduse v biomassi tuvastamine).
8) bioindikatsioon - keskkonnaseisundi ja –olude muutumise iseloomustamine organismide- bioindikaatorite ja nende tunnuste põhjal.
10)liik-bioloogilise süstemaatika tähtsaim üksus, on niisugune väiksem organismirühm, mis sellesse rühma mittekuuluvate organismidega ristudes ei anna paljunemisvõimelisi järglasi. Tüpoloogiliselt on liik selline organismide klassifikatsiooni väikseim üksus, mis erineb igast muust liigist mitme tunnuse poolest, vahepealseid vorme ei ole või on väga vähe.
indiviid- isend , üksikolend, terviklik, enamasti jagamatu organism, mis on ainevahetuse poolest keskkonnaga suhteliselt iseseisev.
biotsönoos-elukoooslus,ühesuguste keskkonnatingimustega ala elavate organismidekogum; mingi piirkonna kõigi elusolenditepopulatsioonidest moodustuv kogum. B´i organismid sõltuvad nii üksteisest kui ka keskkonnast.
bioom- samatüübiliste ökosüsteemide kogum. Kasutatakse nii regionaalses kui ka tüpoloogilises tähenduses.
kohanemine - pöörduv, ontogeneetiline (ontogenees-üksiku organismi individuaalne arenemine sünnist surmani) – isendiline-adaptatsioon. Kohanemine seisneb mittepärilikes, reaktsiooninormi piires toimuvais muutustes, tagajärg on kohanemus.
kohastumine - pöördumatu, evolutsiooniline adaptatsioon. Kohastumine seisneb organismi ehituse või talitluse pärilikes muutustes, kohastumise tagajärjel tekkinud ehituslikku ja talituslikku iseärasust nimetatakse kohastumuseks.
ontogenees- isendiarenemine e individuaalne areng on üksiku organismi areng organismi tekkismisest küpsuseni (-loomuliku surmani)
11)Biogeotsönoos- looduslik kompleks, millesse kuuluvad elukooslus(biotösnoos) ja selle elupaiga(biotoobu,ökotoobi) eluta keskkond.
ökosüsteem- funktsionaalne süsteem, milles toitumissuhete(aine ja energiaülekande) kaudu seostunud organismid koos keskkonnatingimuste kompleksiga moodustavad isereguleeruva areneva terviku.
ökotoop- taimekoosluse kasvukoht, abiootiliste keskkonnategurite kompleks.
biotoop - biotsönoosi abiootiliste tegurite kompleks.
ökoton- kahe järsult erineva maastikuosise või koosluse siirdevöönd, mis sisaldab mõlema elemente ja on seeepärast keskkonnaltkomplekssem või liigirikkam kui kumbki neist( servaeffekt ).
12)Biosfäär-laiemas tähenduses kogu Maa sfäär, kust võib leida elusorganisme või nende elutegevuse jäänuseis. Kitsamas tähenduses Maa sfäär, kus elavad organismid, kus toimub org. aine süntees ja muundumine ning kus org. ained mõjutavad kivimeid.
biogeograafia- on bioloogia ja geograafia piirteadus, mis käsitleb biosüsteemide(põhilised uurimisobjektid ) levikut maakeral. Biogeograafia keskne haru on arealoogia e areaalide uurimine.
13) Integratsioon - (liitumine) ehk ühinemise protsessis, süsteemis suurenevad elementide vastastikused sidemed ja mõju, moodustades uusi tasemeid.
süsteem- omavahel seoses olevate objektide terviklik kogum. Süsteem moodustub elementidest , mida võib käsitleda kui tema ehituse terviklikke algosi. Ökoloogias süsteem on looduses vaadeldavas paigas asetleidvate omavahel seoses olevate protsesside ja nähtuste kogum. Süsteemi uurides pööratakse peatähelepanu aineringile ja seda kujundavatele teguritele.
Commoneri seadused- USA ökoloogi B.Commoneri aforismidena sõnastatud ökoloogiapõhimõtted: 1.kõik on(biosfääris) omavahel seotud; 2.kõik peab kuhugi sattuma; 3.midagi ei saa võita kaotuseta(midagi ei anta niisama); 4.loodus teab kõige paremini(st. looduslikud lahendused on kõige paremad).
14) Ökosüsteemi ehitus: biootiline(organismide kooseksiisteerimisest tulenevad tegurid) ja abiootiline(organisme ümbritsevast anorgaanilisest .e. eluta maailmast tulenevad ökoloogilised tegurid)
1. Abiootilised tegurid-muld(edafotoop), veereziim (hügrotoop); mineraaltoitumise reziim (trofotoop);(meso)kliima(klimatoop.
2.ökosüsteemi elusosa e biootilised tegurid: produtsendid (ehk tootjad), konsumendid (ehk tarbijad) ja redutsendid (ehk lagundajad).
15)Produtsendid-on enamasti rohelised taimed , mis fotosünteesi käigus toodavad anorgaanilisest süsinikdioksiidist ja veest päikeseenergia kaasabil orgaanilist ainet- suhtkruid. Neist lihtsatest suhkrutest sünteesivad taimed taimetoiteelementide e biogeenide (N,P, K jt) osalusel kõik elutegevuseks vajalikud keerulised ühendid.
Konsumendid- nende hulka kuuluvad väga erinevad organismid alates mikroskoopilistest mikroorganismidest ja lõpetades hiiglaslike sinivaaladega. Siia kuuluvad vihmauusid, kalad, molluskid , putukad, lülijalgsed, kahepaiksed, linnud , imetajad(kaasaarvatud inimene). Ökosüsteemi struktuurist lähtuvalt on võimalik konsumendid jaotada vastavalt toidu alllikale.
1.esmased konsumendid, taimtoidulised, fütofaagid- organismid, kes toituvad ainult taimedest .
2. teisesed konsumendid, lihasööjad- kasutavad toiduks taimtoidulisi või teisi lihasööjaid. (esimese astme kiskja , teise astme kiskja, kolmanda astme kiskja, tippkiskja).
Veel ühe tähtsa konsumentide grupi moodustavad parasiidid. Nugilised organisnmid, kes elavad teistes organismides(endoparasiidid) või nende pinnal ( ektoparasiidid ) ja kasutavad nende koostis või toiduaineid.
Redutsendid-
Detridofaagid-surnuid taimseid ja loomseid jäänuseid sööjad..toituvad
16)Vaadeldes ökosüsteemi eluosa, märkame, et põhiliseks suheteks, mis valitsevad on toitumissuhted. Ühed organismid söövad teisi, need omakorda kolmandaid jne. sellist toitumiste jada nimetatakse toiduahelaks. Toiduahel -organismidevaheline toitumissuhestik. Toiduahelad on vaid harva teineteisest lahus. Enamasti erinevad toiduahelad põimuvad omavahel ja moodustavad toitumisvõrke e konnekseid.
Toiduahelad jaotatakse:
1) karjamaa toiduahel (selle lõpus kiskahel )
2)laguahel e detriitahel
3)nugiahel e parasiittoiduahel
17)Ökoloogiline püramiid e. Eltoni püramiid- ökosüsteemi troofilise struktuuri kujutis: astmikpüramiid, mille astmed on troofilised tasemed. Ökoloogilise püramiidi alumise astme moodustavad produtsendid, selle peal asetsevad esimese astme konsumendid, siis teise astme konsumendid jne.
Biomass -laiemas tähenduses organismide mass , kitsamas tähenduses, veekogu või maismaa pinnaühikul (v. mahuühikus) leiduvate organismide elusaine hulk massi- või energiaühikus. Fütomass-taimne; zoomass -loomne; mikrobimass-mikroobne. Biomassi muutumise järgi ajaühikus hinnatakse elukoosluse produktiivsust.
18)Ökotoksikoloogia on teadus, mis tegeleb mürkide muutumise ja mõjuga looduses. Toksikoloogia haru.
19)Veeringe – vee pidev ringlemine MaalPäikeselt saadava energia ja raskusjõu mõjul ning organismide vah sademena merre tagasi- see on väike (okeaaniline) veeringe. Ülejäänu kannab atmosfääri üldine tsirkulatsioon mandritele. Seal sademeina maha langevast veest moodustab pindmise äravoolu, osa infiltreerub mulda. Mullast satub osa vett põhjavette, osa aurub, olulise osa kasutab taimestik.
20)pH e. vesinikioonide negatiivne kümnendlogaritm e vesinikioonide kontsentratsioon. Mida madalam on pH, seda rohkem H ioone on. Neutraalseks loetakse pH vahemikku 6,5...7, alla 6,5 happeline ning üle 7 on leeliseline . Normaalne looduslik sdemete pH=5.6, kuid võib kõikuda 4,6...5,6ni. Kui pH on alla 3 või üle 9, kahjustavad soontaimede juured otseselt kui ka kaudselt läbi toitainete ja kahjulike ainete liikumise.Kui pH on alla 4,0...4,5 lahustub toksiline Al ja liigub taimejuurtesse , ka Mn ja Fe . Probleem on selles, et siis uhutakse Ca, Mg ja K mullast välja. Leeliselises keskkonnas on vastupidi ningAl, Mn ja Feon taimedelekättesaamatud. Seetõttu on enamikule taimedest sobilik mõõdukalt happeline keskkond (pH=6)Veekogudes on hapestumisele tundlikud vähid, teod, karbid, karpkalalised ja lõhelised. pH 1,7 juures kasvavad vaid ränivetikad ja pH 12,0 juures sinivetikad Keenia järvedes.
Soolasisaldus : Vees võib soolasid olla 0...20...30% soolajärvedes ja tiikides. Ookeanide soolasisaldus on keskmiselt 3,5% e 35%. Iga organism sisaldab soolasid. Aga kui rakuvedeliku soolsus ületab ümbritseva vee soolsuse, siis vesi tungib rakku ning tekitab rakkudes pinge. Kui aga ümbritseva keskkonna soolsus on suurem raku omast, siis imetakse rakk veest tühjaks. Sellistnähtust nim osmoosiks.
21)
22)Keskkonnamuutusi uurides tuleb arvestada nende erinevate tingimuste koosmõju e. süngeismi. Erinevad liigid taluvad füüsikalisi ja keemilisi keskkonna muutis erinevalt. Tihti on mõtekas selgitada katseliseltm talusvus ja optimaalala. Iga liigi jaoks on tingimused, kus nad end hästi tunnevad erinevad. Nt mõned taimeliigid eelistavad kuivemat aga teised seevastu niiskemat kliimat.(joonis.vihikus ja ka konspektis). Piirkonda maksimumist miinimumini nim. Organismi taluvuspiiriks. Organismi jaoks kõige paremad elutingimused on vahepealses alas ehk optimaalalas.
23)Liebigi miinimumi reegel-seaduspärasus, mille kohaselt taime kasvu piirab eelkõige see toitumiseks vajalik element(ressurss), mille konsentratsioon keskkonnas on vajadusega võrreldes väikseim (miinimumis).
Shelfordi seadus-seaduspärasus, mille kohaselt liigi eluvõimalusi piirab tema ökoamplituut mitmesuguste limiteerivate faktorite suhtes. Igal liigil on keskkonna suhtes oma miinimum ja maksimum.s.t.tolerantsuse piirid, millest väljaspoole ei saa selle liigi organismid elada.
Mitschelichi reegel ehk kasvutegurite reegel-seaduspärasus, mille kohaselt taimesaagi suurenemine defitsiitse teguri ühikulisel suurenemisel on võrdeline teguri maksimumi ja antud väärtuse vahega.
24) Eurütoop-elupaika vähevaliv(organism). Eurübiont või ka kosmopoliit.
Stenotoop -elupaigatruu, kindlattüübilist elupaika valiv, kindlas bitoobis elutsev (organism) e. stenobiont.
25) bioindikatsioon-keskkonnaseisundi ja olude muutumise isel. Organismide –bioindikaatorite ja nende tunnuste põhja. Bioindikaator võib olla isend, kooslus , populatsioon .
A)otsene bioindikatsioon ehk otseindikatsioon B)kaudne bioindikatsioon ehk kaudindikatsioon .
Bioindikatisoon- nim keskkonnamuutuste avastamist ja jälgimist organismide abil. Bioindikaatorid-väljendavad keskkonas toimuvaid muutusi ning aiotavad selgitada füüsikaliste ja keemiliste keskkonnamuutuste tähendust ökosüsteemides. Bioindikaatorid võivad olla keskkonnatingimustele tundlikud liigid, nt: samblad, samblikud , põhjaloomastik, makrofüüdid-suured veetaimed, kooslused , puude okkakahjustused.
Atsidofiil-ehk happelembelised
Kaltisfiil-ehk kaltsiumilembelised
Oligotroofid- vähetoitelised(vähenõudlikud taimed vajavad kasvuks väheviljakat mulda, seetõttu suudavad kasvada ekstremaalsete omadustega mullastikul)
Eutroofid- rohketoitelised(e mullaviljakuse suhtes nõudlikud liigid ei suuda üldse kasvada toitainevaesel mullal ja kasvavad halvasti suhteliselt väheviljakal mullal)
Mesotroofid-keskmisetoitelised taimed
Eutrofeerumine -(eutrofikatsaioon) veekogude rikastumine toitainetega . ..
26)
27)Energia ökosüsteemis-energia on võime teha tööd. Energia kasutamisel põhinevad kogu elusloodus ja inimtegevus. A)maale langev päikese kiirgusenergia loob otsese toime ja loodusliku muundumisega elusoodsa kliima.B)orgaanilsie aine sünteesiks vajaliku energia saavad esimesel troofilisel tasemel asuvad autotroofid päikesevalguskiirguse fotosünteesil.
Energiavoog -päikese kiirgusenergia järk-järguline hajumine (degradeerumine) ökosüteemis taimse ja loomse biomassi keemiliseks energiaks (fotosünteesis) ning biomassi keemilisest energiast omakorda soojusenergiaks (bioöksüdatsioonis), vähesel määral võib energia väärinduda (tekivad energiarohked ühendid)
Energia ülekannet troofiliste tasemete vahel isel. Produktsioooni energia ja toiduenergia suhe, mida nim.troofiliste tasemete energeetiliseks efektiivsuseks. Taimede esmane produktisooni efektiivsus on 75-85%. See on seletatav sellega, et taimed on autotroofsed paigalpüsivad organismid ja ei raiska seega energiat toidu otsimisele ja püüdmisele ega kam keha temperatuuri hoidmiseks. Seetõttu lähebki enamus energiat kasvuks. Neil on ka kõrge assimiliirmise efektiivsus, kuid väikene energia kasutamise efektiivsus. Loomadel on assimilatsiooni efektiivusus 60% putuktoidulistel kuni 90 % liha- ja kalatoidulistel. Taimetoidulistel oleneb assimilatsiooniefektiivusus toidust.. produktsiooniefektiivus on loomadel vastupidine seoses nende liikumise aktiivsusega.
28)Energia jaguneb kaheks:

Kineetiline energia-väljendub mingis konkreetses tegevuses, reaalselt eksisteeriv ja toimiv-valguisenergia, soojusenergia , mehhaanilise liikumise energia.

Potentsiaalne energia-kasutamata töövaru- bensiin , pingul kumm .
Albeedo-maapinna või vee võimet päikesekiirgust tagasi peegeldada.
29)Termodünaamika seadused:

Termodünaamika I printsiip-(energia jäävuse seadus)-energia võib minna ühest vormist teise, aga ei kao ja teda ei saa uuestil luua.

Termodünaamika II printsiip-( entroopia seadus)-protsessid, mis on seotud energia muundumisega võivad iseseivalt toimuda ainult sekl tingimusel, kui energia läheb konsentreeritud vormist hajutatud vormi..kuna osa energiats hajub alati ..st et kineetiline enrgia ei muutu kunagi 100%potentsiaalseks energiaks.
Entroopia-on kasutamiseks kättesaamatu energiahulgamäär ehk süsteemi korrastamatu määr.
Negentroopia-
30)Seda spektri osa, mis peaaegu langeb kokku nähtava valgusega nim. Fotosünteetilselt aktiivseks radiatsiooniks või kiirguseks. Organismide reaksioone päeva ja öö pikkuse vahekorras nim. Fotoperiodismiks. Enamustel loomadel on päevatsükkel!!mõnedel lunaar ehk kuutsükkel ning paljudel aastatsükkel.
Vastavalt valgustundlikkusele jaotatakse:

Pikapäevataimed-nisu, hernes , lina, rukis

Lühipäevataimed-mais, riis , sorgo ..

Päevaneutraalsedtaimed- kaer , vesihein
31)Bioloogilised rütmid:Tsirkaadrütm e. ööpäevane ja sesoonne rütm e. aastaajaline
32)Bioproduktsioon-mingi aja jooskul akumuleerunud aine hulk või selle kuivaine-, süsiniku-, või energiaekvivalent.
Biomass-mingi organismiliigi,liikide rühma või biotsönoosi isendite elusaine hulk, väljendatuna toor või kuivmassiühikuis isendite elupaiga pinna või mahuühiku kohta. Maakera summaarseks biomassiks hinnatakse 85100 niljardit tonni.
Fütomass-kõigite taimsete organismide kogumass. Maakera biomassist 97-99% on fütomass
Bakterimass -kõikide bakterite kogumass
Zoomass-kõikide loomade biomass
Mortmass-surnud orgaanilise aine mass..jne.
Bioproduktioon põllul ja metsas
33)Aineringe on ainete pidevalt korduv ringlemine Maa pinnal või ühets Maa sfäärist teise.
42. Dominantsus – ehk katvus s.o ühe taimeliigi isendite maapealsete elusate osadega hõivatud pindala ja prooviruudu pindala suhe väljendatuna protsentides.
Liigirikkus – organismide rühmitamine erinevatesse klassidesse ( taksonoomia , üks bioloogia haru), teeb looduses toimuvadmuutused (evolutsiooni) mõõdetavaks. Näitab erinevate liikide arvu antud alal.
Liigierisus – näitab kuidas antud ala isendite koguarv jaotub erinevate liikide vahel.
43. Looduslik tsonaalsus – ehk vööndilisus, nähtuste või asjade paiknemine tsooniti, vöönditena, vöötmetena või vöödena.
44. Populatsioon – asukond, rühm ühe liigi isendeid, kes elavad koos samal ajal samas paigas. Funktsionaalset aspekti on liigi eksisteerimise elementaarvorm, isendite rühm, mis suudab pidevalt muutuvais keskonnatingimustes pikka aega säilitada oma arvukust. Geneetilis evolutsioonilisest aspektist moodustab populatsiooni omavahel vabalt ristuvate isendite kogum, mis on teistest sarnastest kogumitest sel määral isoleeritud, et nad võivad lahkneda. Territoriaalsest aspektist on populatsioon ühe liigi isendite rühm, mis on teistest rühmadest ruumiliselt eraldunud. Eristatakse geneetilist, fenotüübilist, vanuselist ja sesoonset populatsioonistruktuuri, loomadel ka etoloogilist ehk sotsiaalstruktuuri.
Demökoloogia – populatsiooniökoloogia, ökoloogia haru, mis uurib organismide populatsioone ja nende keskkonnaoludest johtuvat dünaamikat. (uurib populatsioonide ja keskkonna vahelisi suhteid)
Isendite ühtlane paiknemine populatsioonis: juhuslik esinemine esineb, kui isendite kui isendite vahel on väga tugev konkurents .
45. Populatsiooni arvukus – Isendite arvukust populatsioonis reguleerivad liigisisene ja liikidevaheline konkurents, sümbioos, kisklus ja parasiitlus aga ka kliima, temp, niiskus, kasvukoht või elukoht. Populatsiooni arvukus ajas muutub seaduspäraselt: a) kasvav e. invasiooniline populatsioon – iive on positiivne. b) normaalne e. stabiliseerunud populatsioon – arvukus on dünaamilises (muutuvas) tasakaalus, võivad esineda populatsioonilained. c) kahanev e. regressiivne populatsioon – iive on negatiivne.
Populatsiooni tihedus – populatsiooni suurus teatud maa-alal. Harilikult väljaendatakse seda isendite arvuna, aga võib väljendata ka biomassina või mahuna. Suurimat populatsiooni tihedust , mida keskkond suudab kanda nim. biotoobi kandevõimeks. Meetodid populatsiooni väljaselgitamiseks: a) kõikide isendite loendus-mõeldav ühes kohas elavate loomade ja suurekasvuliste taimede puhul (põdrad, hundid, karud, puud). b) väljapüük – püütakse kinni kõik selle isendid (nt tiigi kalastiku uurimine). c) erinevad proovialade meetodid.
Sündimus – ajaühikus sündinud isendite arv. a) maksimaalne sündimus b) ökoloogiline e. realiseerunud sündimus.
Immigratsioon – isendite sisseränne teistest populatsioonidest.
Suremus – ajaühikus hukkunud isendite arv. a) ökoloogiline suremus b) teoreetiline minimaalne suremus.
Emigratsioon – ehk väljaränne, väljaränne on intensiivse paljunemise ja kõrge arvukuse tagajärg.
46. Populatsiooni kasv – Kui iive ei sõltu populatsiooni tihedusest, kasvab populatsioon eksponentsiaalselt. Kui iive sõltub populatsiooni tihedusest, kavab populatsioon logistiliselt. Eksponentsiaalne kasv isel organismi maksimaalset võimet oma arvukust suurendada, kui puuduvad igasugused piiravad tegurid. Logistiline kasvu korral toimub populatsiooni arukuse kasv alguses aeglaselt, seejärel kiiremini.
47. Populatsiooni struktuur: Juhuslik, ühtlane, rühmaline.
Vanuseline koosseis: preproduktiivne, reproduktiivne (taastav, taastekitav), postreproduktiivne.
48. Fruktatsioonid – populatsiooni arvukuse muutused. a) perioodilised: sesoonsed, paljunemine kevadeti , b) periooditud: jänesed Austraaliasse ja mardikad meile.
49. Elumus – ehk ellujäämus, mingit taksoni isendite määr kas pärast kahjustavate tegurite ja kõrge arvukuse toimet või pärast mingit ajavahemikku. Määratakse enamasti sugude ja vanuserühmade kaupa.
Elumuskõverad – ellujäänud isendite graafiline kujunemine
50. Ökoloogilised reeglid.
Alleni reegel – seaduspärasus, mille kohaseltimetajate kehast eemale ulatuvad kehaosad (korvad, saba, jäsemed) on külmas kliimas elavail likidel või alamliikidel või alamliikidel suhteliselt lühemad kui soojas kliimas alavail (siilid, rebased ). Nähtus seisneb termoregulatsiooniga kahanev külmas keskkonnas soojuskadu ja soodustab soojas keskkonnas soojuse äraandmist.
Bergmani reegel – seaduspärasus mille kohaselt püsisoojate loomade perekondades ja sugukondades on külmade alade liikidel (karu, tiiger, metssiga ) kehamõõtmed suuremad kui soojade alade liikidel, sest kehamahu suurenedes suureneb keha soojust loovutav välispindala suhteliselt vähem.
Glogeri reegel – ökoloogiline reegel, mille kohaselt soojas ja niiskes kliimas elavad püsisoojased loomad on enamasti tumedamat värvi (pigmendiohtramad) kui nende külmas ja kuivas kliimas elavad sugulased. Tüüpiline pigmendivärvus on soojal ja niiskel alal must, kuival alal kollane ja punane, külmi piirkondi isel. pigmendi vähesus (valge värvus).
Aljohini reegel e. ennetamisreegel – seaduspärasus, mille kohaselt taimkatte liigiline koosseis oleneb mesoreljeefist: põhjapoolkera pinnavormide põhjanõlvul leidub sellest kohast põhja pool asuvate taimkattevööndite omaseid kooslusi,lõunanõlval lõuna pool asuvate taimkattevööndile omaseid kooslusi.
Walteri reegel e. suhteline kasvukohapüsivuse ja biotoobivahetuse reegel – kui liigi areaalis kliima mingis kindlas suunas muutub, asutab liik sellise kasvukoha (biotoobi), mille kohalikud tegurid (muld, ekspositsioon ) kliima muutumise korvavad.
51. Autökoloogia – uurib üksikorganismide ja keskkonna vahelisi seoseid
52. Ökoloogiline nišš:
1) populatsiooni püsimiseks tarviklike keskkonnategurite olemasolu
2)liigi koht ökosüsteemis (ökoamplituutide vahemik), mis on määratud tema biootilise potentsiaali ja ümbritsevate keskkonnategurite koosmõju poolt
(fundamentaalne põhinišš ja realiseerunud e. tegelik nišš)
53. Mutatsioonid : Mutatsioon – kromosoomide struktuur või arvu muutumisest tulenev genotüübi muutus.
Mutatsioonid võivad olla: a) iseeneslikud (spontaansed) – muutused DNA struktuuris on toimunud sisemistel põhjustel. b) mutageenide toimel tekkinud.
Mutageenid: mutatsioone tekitavad või nende ilmumise sagedust suurendavad organismivälised tegurid – gramm ja röntgenkiirgus, keemilised ühendid (alkaloidid), viirused
Kunstlik valik e. selektsioon – valiku teeb inimene kas teadlikult või enese teadmata. Inimese sihipärane tegevus meeldivate või kasulike omaduste väljaarendamiseks.
Looduslik valik – iseeneslik mingi valikuteguri mõjul toimuv geneetiliselt eritüübiliste paljunevate süsteemide arvukuse suhteline muutus, genotüüpide diferentseerunud paljunemine. Loodusliku valiku peategurid on: a) abiootilise keskkonna tegurid; b) teiste organismide otsene kahjulik või soodne mõju (vaenlased, sümbiondid); c)teiste organismide mõju ühiste ressursside kasutamise kaudu (konkurents); d) organismide komponentide vastastikused mõjud ontogeneesis; e) sugupoolte suhted e. suguline valik.
Adaptsioon – iga organismi kohanemine või kohastumine ümbritseva keskkonna teguritega. Kohanemine e. isendiline adaptsioon (organismi elu jooksul toimunud) ja kohastumine e. evolutsiooniline adaptsioon ( paljude põlvkondade kestel toimunud)
54. Areaal – ehk levila, mingi liigi isendite esinemisala. Primaarne areaal – looduslik, inimtegevusest enam-vähem mõjutamata; Sekundaarne areaal – otsese või kaudse inimtegevuse mõjul muutunud; Potensiaalne areaal – elutingimustelt sarnased alad, kuhu võik liiku sisse tuua.
Endemism – päriskodusus mingile alale ainuomaste taksonite olemasolu. (Piiratud levik).
Endeem – liik või muu takson , mille piirdub mingi suhteliselt väikse maa-alaga. a) Neoendeem (taksoni noorus) – pole veel jõutud levida kõikjale, kus on sobivad elutingimused; b) paleoendeem e. relikt (reliktsus) – levila on ahenenud.
Relikt – (jäänuk), liik või muu takson, mis on säilinud varasema levilaga võrreledes väiksemal alal. Liigitakatse vanuse, levila vähenemise põhjuste jms järgi.
55. Liikide levimine – populatsioon asula või levila avardumine liigiomaste levimisviisidega. Sõltub: paljunemise kiirusest ja levimisviisidest.
Levik – liigi territoriaalne paiknemine.
56. Taastuvad loodusvarad – elavad biootilised või dünaamilised ressursid , nende taastumine sõltub inimese oskusest nende varusid kasutada ja planeerida .
Taastumata looduvarad – on tekkinud Maa pikaajalise arengu jooksul. (metsikute loomade ja taimede liigid; puutumatu looduse algset seisundit pole võimalik taastada).
57. Lisaained toidus:
E-ained – keemilised ühendid, mida lisatakse toidusse selle omaduste muutmiseks. (toiduvärvid E 100 – E199; säilitusained E200 – 299), antioksüdandid E300 – 399), emmulaatorid, stabilisaatorid E400 – 499), muud E 500 – 599).
Saasteained – reoained, mis tpollutant, voovimatu tahke, vedel või gaasiline aine vees, õhus, mullas, toiduaineis. Satuvad keskkonda tööstusest ja põllumajandusest ning võivad jõuda toidusse. Tähtsamad on nendest tööstusest pärinevad raskemetallid (elavhõbe ja metüülelavhõbe, kaadmium, plii) ja orgaanilised ühendid (polüklooritud bifenüüd e. PCB, doksiinid), põllumajandusest pärinevad pestitsiidide jäägid, väetiste komponendid, karjakasvatusest veterinaarravimid ja kasvustimulaatorite jäägid.
Võõrained – toidu valmistamisel ja säilitamisel moodustuvad või toidu hoidmisel toitu sattuvad ained (polütsüklilised aromaatsed süsivesikud suitsutamisest, praadimisest, plii nõudest jm).
58. Reostumine - mis tahes tahke, vedela või gaasilise aine, energia ( soojus -, heli,- radioaktiivse energia) või mikroobide inimeste põhjustatud sattumine keskkonda (õhku, vette, mulda), toiduainetesse või organismidesse hulgal, mis ületab nende pikaajalise keskmise loodusliku sisalduse. Reostumine kaasneb inimtegevusega ja selle tagajärjed ( saastus , reostus ) tekivad loomulikus aineringes helbides.
Reostajad : iminene ja loodus ise
Reostusallikad : paiksed ja liikuvad
Degradatsioon – mullateaduse laiemas tähenduses mulla viljakuse vähenemine orgaanilise ja mineraalosa muundumise ning mõningate ainete eraldamise tagajärjel. Kitsamas tähenduses viljaka mulla kahjustamine või vävitamine tööstus-, tsiviil-, tee või sideehitusega, olmega, masinatega, ebaõige väetamisega ja mürkainete kasutamisega.
59. Punktreostus – paikne
Hajureostus – liikuv
60. LPK – lubatud piirkontsentratsioon – vees, õhus, mullas või toiduaineis sisalduv aine riiklikult normitud või rahvusvaheliste lepetega sätestatud kontsentratsioon, mille ületamise korral vesi, õhk, muld või toiduaine loetakse saastunuks.
LPH – lubatud piirheide – heitveega veekogusse või juhtmesse lastava ainehulga normatiividega või rahvusvaheliste lepetega seatud ülempiir. LPH kindlaksmääramisel arvestatakse veekasutuskohas lubatud piirkontsentratsiooni ja veekogu isepuhastumisvõimet.
BHT – bioloogiline hapnikutarve – on mg-des väljendatud hapniku hulk, mis adapteerunud mikroobidel kulub ühes liitris vees oleva orgaanilise aine lagundamiseks kindlais katsetingimustes. BHT kaudu hinnatakse vee reostatust biokeemiliselt lagundatava orgaanilise ainega.
Inimekvalent – ühe inimese tekitatud keskmine reostus ööpäevas. Inimekvalenti kasutatakse reostuskoormuste võrdlemiseks.
61. Õhureostus

• Põllumajanduslikud: kemikaalide kasutamine; ebameeldiv lõhn; tootmisjäägid; tolm; tõetolm
  
• Mittepõllumajanduslikud: autode heitgaasid; SO2 olmes ja tööstuses; fluoriidid ; NO2; kloriidid ; raskemetallid; tolm, põlemisjäägid; aerosoolid
  

Veereostus

• Põllimajanduslikud: töötleva tööstuse jäägid; talud , farmid (pesu); väetised; erosioon
  
• Mittepõllumajanduslikud: tööstuse heitveed; olmereoveed
  

Mullareostus

• Põllumajanduslikud: keemilised elemendid; väetised; muldade sooldumine
  
• Mittepõllumajandusliku: teede ja majade ehitamine; jäätmed(prügimäed); kõik mis tuleb üle õhust ja veest
  

63. Atmosfääri kaitse
1) haljastus – õhu isepuhastus, madal haljastus (muru) onn haljastamata alaga võrreldes 2...3 korde efektiivsem, kõrghaljastus 8...9 korda, eriti tähtis linnades
2) saasteallikate likvideerimine
3) õhupuhastid
4) maastiku rajoneerimine – tööstuskvartalid magalatest eraldi
5) juriidiliselt seadustega
Keelatud on ehitada korstnaid saasteainete väljumiskõrgusega üle 25 m maapinnast .
64. Happevihmad – on kõik sademed, mille pH on normist madalam (isegi 10...100 korda). Happevihmad mõjuvad kahjulikult taimedele, elusorganismidele, inimestele ja ehitistele. Happevihmad on tõsine keskkonnaprobleem , mis põhjustab probleeme kaladele ja taimestikule ning hävitab arhitektuurimälestisi.
Hasvuhooneefekt – temperatuuri ja niiskuse suurenemine läbipaistva katte all, mis laseb läbi päikesekiirgust, kuid ei lase tagasi õhkkonda pikalainelist ( soojus ) kiirgust ega veeauru. Globaalökoloogias põhjustab samasugust nähtust CO2 hulga suurenemine.
Müra – on liigvali, ebameeldiv või sageli segav heli. Müra mõõdetakse detsibellides. Vali ja kestev müra põhjustab terviserikkeid, millest kõige otsesem on kahjustav toime kuulmisorganile. Müra võib olla looduslik (nt äike) või tehislik .
Kiirgus - ehk radiatsioon on energia levimine kiirte, lainete või osakeste voona.
65. Nafta: sattumine vette ja ohud elusloodusele.
Veekogude naftareostus kahjustab randade puhkealasid, kalapüüki ja mere-elustikku. Isegi väike naftalaid linnu suletkus võib linnu hukutada, kui ta tuleb maale ja lõpetab toidu otsingud. Nafta rikub kalade maitse, kuid võib hävitada ka kalamarja ja kalamaime, võib põhjustada väärarenguid ja häireid lustiku arengus. Naftareostuse tagajärjel hävib suur osa mere planktonitest. Kuid osa baktereid kasutab naftat toiduks ja siis saab kasutada neid naftareostuse tõrjel. Kui merevee temperatuur on pidevalt alla +5C, võib merre sattunud naftat pidada „ igaveseks saasteks“, kuna nafta lagunemine lendumise, oksüdeerumise või muude keemiliste protsesside kaudu on peaaegu olematu.
66. Veekaitse – meetmed loodusvee kaitsmiseks reostamise ja vee liigvähendamise eest ning tekitatud kahjustuste kõrvaldamiseks.
BHT - bioloogiline hapnikutarve – on mg-des väljendatud hapniku hulk, mis adapteerunud mikroobidel kulub ühes liitris vees oleva orgaanilise aine lagundamiseks kindlais katsetingimustes. BHT kaudu hinnatakse vee reostatust biokeemiliselt lagundatava orgaanilise ainega.
Inimekvalent - ühe inimese tekitatud keskmine reostus ööpäevas. Inimekvalenti kasutatakse reostuskoormuste võrdlemiseks.
Reostuskoormus – reostava aine hulk vees, avaldub ainekontsentratsioonis ja reoveehulga korrutisena. Reostusvee määramiseks mõõdetakse ööpäevas vette lisanduvat ainehulka (nt. N-hulka kg-des).
68. Reovete puhastamine – mehhaaniline, bioloogiline, keemiline, kuid võidakse kasutada ka mehhaanilist ja bioloogilist või mehhaanilist ja keemilist reoveepuhastust.
Reovesi – olmes või tootmises rikutud vesi, mille keemiline koostis või füüsikalised omadused on esialgsetega võrreldes muutunud. ( olmereovesi , tootmisreovesi, sademevesi ).
Aerotank – aeratsioonikamber, kus reovesi kontakteerub aktiivmudaga või täpsemalt mikroorganismide biomassiga.
69. Veeerosioon – algan nn tilkeerosioonist st. lagunevate vihmapiiskade mõju mullaagregaatide lagunemisel.
Tuuleerosioon – deflatsioon , muldade ärakanne tuulega .
Erosiooni põhjustavad: kündmine; karjatamine ; metsade raie; niisutamine, sooldumine, kõrbestumine.
Erosiooni pidurdavad : kontuurkünd, lihtkülv, põllukaiseribad, terrassitamine, (karjatamise piiramine, metsade istutamine ).
70. Kõrbestumine – ehk aridifikatsioon .
Põhjused: inimtegevus – liigne karjatamine, vale viljelustehnoloogia, intensiivne ja üleliigne harimine; looduslikud – periooditi esinevad põuad.
Tagajärjed: taimkatte hävimine, mullastruktuuri muutus, ala muutumine viljatuks kõrbeks.
71. Sooldumine
Põhjused: