hiuhiuhiuhhiu (0)

Tervislik toitumine
http://toitumine.ee/
Tervislik toitumine tähendab lihtsustatult, et sa ei söö rohkem ega vähem, kui su organism vajab ning sa sööd tasakaalustatult – organism saab toidust vajalikud valgud , süsivesikud , rasvad , kiudained , vitamiinid , fütotoitained jne. Ükski toit ei ole tervislik või ebatervislik , kasulik või kahjulik, vaid kõik sõltub söödavatest kogustest ja söömise sagedusest.
Soovitused
Ole aktiivne – liigu rohkem, istu vähem
Eelista lihale kala
Päeva alusta hommikusöögiga
Ära liialda alkoholiga
Söö regulaarselt
Väärtusta toitu
Viljad
Üks portsjon on umbes peotäis ehk 100 g värskeid või kuumtöödeldud puu- ja köögivilju ning marju. Sellise koguse erinevate viljade söömisel on tõenäoline, et organism saab kätte vajaliku koguse paljudest vitamiinidest ja mineraalainetest, samuti vajalikke fütotoitaineid, vett ja kiudaineid. Mida erinevamad ja värvilisemad on puu- ja köögiviljad , seda parem.
Vesi
Enamik meie rakkudes toimuvatest keemilistest reaktsioonidest vajavad toimumiseks vett. Vett on vaja toitainete ja hapniku transportimiseks kõigi keharakkudeni. See aitab muundada toitu energiaks ja toitaineid omastada. Vesi hoiab kehatemperatuuri stabiilsena ja kaitseb elutähtsaid organeid, osaleb kehavormide säilitamises ja on oluline naha tervisele. Vesi aitab organismil vabaneda jääkainetest – higi ja uriiniga väljuvad kehast paljud jääkained, vesi (pisarad, sülg) uhub ära ja lahjendab ärritavaid aineid. Samuti on vesi abiks hingamisel.
Vesi moodustab umbes kaks kolmandikku meie kehamassist. Vee hulk meie kehas sõltub vanusest , imikutel moodustab vesi 75%, noorukitel 65%, täiskasvanutel 60% ning eakatel inimestel 55% kehamassist.
Janu tekib inimesel reeglina siis, kui kui organism ei saa piisavalt vett, vedelikukadu on suur või kui toiduga on organism saanud liiga palju mineraalsooli, eriti keedusoola. Täiskasvanutel on veevajadus 28–35 ml kehakaalu kilogrammi kohta (ligikaudu 1 ml 1 kcal toiduenergia kohta). Praktiliselt kõik toiduained sisaldavad suuremas või vähemas koguses vett.
Janu korral tuleb alati eelistada tavalist ja lisanditeta joogivett. Imikutel ja lastel on veevajadus suhteliselt suurem, sest nende organismis on veesisaldus kõrgem. Kui lapsed ja noorukid, sõltumata vanusest, soovivad juua, siis tuleb seda neile alati anda, sest juua tahtmine on juba organismi signaal , et tal on janu
Suhkur ja magusained
Suhkruid ei tasu karta, aga enda ja oma pere tervise huvides tasub suhkrute ja toitumisega kursis olla.
Mõned toidud sisaldavad suhkruid looduslikult. Osa suhkrutest aga lisatakse toitudesse-jookidesse nende valmistamise käigus,  mida sellisel juhul nimetatakse lisatud suhkruteks. 
Lisatud suhkrud ei tohiks anda üle 10% soovituslikust energiast. Ideaalis võiks see olla alla 5%. Kui inimese päevane energiavajadus on 2000 kcal, peaks tema menüüs olema süsivesikuid 250-300 g. Seejuures peaks lisatud suhkrute kogus kõikides toitudes kokku jääma alla 50 grammi päevas.
Mitmekesine ja tasakaalustatud toitumine koos lisatud suhkrute vähendamise ja piisava liikumisega tagavad parema tervise kogu eluks!
Lisatud suhkruteks nimetatakse suhkruid, mida kasutatakse kodus toidu valmistamisel (näiteks pudru ja tee sees) või lisatakse toidutööstuses toitude tootmisel (näiteks kondiitritoodetesse, maiustustesse, karastusjookidesse, magustatud piimatoodetesse, sageli ka soolastesse toitudesse).
Lisatud suhkrud ei tohiks anda üle 10%, ideaalis peaksid need andma alla 5% päevasest soovituslikust energiast. Kui inimese päevane energiavajadus on 2000 kcal, siis peaks tema menüüs olema süsivesikuid kokku 250-300 grammi, seejuures peaks lisatud suhkrute kogus (ise valmistatud ja toodetud toitudest kokku) jääma alla 50 grammi päevas.
Kui mitmekesiselt ja tasakaalustatult süüa, siis saab organism normaalseks toimimiseks vajaliku glükoosikoguse söödud toitudest kätte ja maiustuste söömine ei ole vajalik.
Lihtne soovitus – söö mitmekesiselt, erinevaid toite iga toidugrupi sees ja ära liialda ühegi toiduga.
Kui palju magusat võib süüa?
Täiskasvanul on olenevalt energiavajadusest (näiteks 2000 kcal või 3000 kcal) mõistlik süüa päevas kokku maksimaalselt 50-75 grammi ehk vastavalt energiasoovitusele umbes 10-15 teelusikatäit lisatud suhkruid. Lastele on soovituslikud kogused veelgi väiksemad.
Suhkruga liialdamine ei tähenda kliinilist sõltuvust suhkrust .
Esiteks ei ole teada, et suhkur või mõni teine tavatoidus olev aine sõltuvust tekitaks. Näiteks alkoholi, kokaiini ja suitsu sees on teada konkreetsed kemikaalid , millel on oma sõltuvust tekitav mõju. Suhkur on üks paljudest toitainetest, mida inimene vajab oma tööks.
Teiseks on loomkatsed näidatud, et tavalised sõltuvust tekitavad ained muudavad käitumist, näiteks võimalusel sisustavad rotid kogu oma elu kokaiini tarbimisega. Kui rottidele anda pidev ligipääs suhkrule, siis nad küll eelistavad tüüpilise laboritoidu asemel suhkrut süüa, kuid nad ei söö suhkrut rohkem kui neil igapäevaseks tegevuseks vaja.
Kolmandaks ei ole suhkrul selgeid ärajäämanähtude/isude mustrit nii nagu näiteks alkoholi, tubaka ja kokaiini puhul.
Energiajoogid
Energiajookide definitsiooni ei ole olemas, kuid tavaliselt loetakse nendeks mittealkohoolseid jooke , mis võivad endas sisaldada kofeiini ja/või teisi stimulante (nt tauriini), suhkrut, B-grupi vitamiine ja seda tihti kombineeritult teiste koostisosadega ning mida turustatakse kui stimuleerivaid, energiat andvaid ja sooritusvõimet parandavaid jooke.
Arvatakse, et väikestes kogustes parandavad energiajoogid reageerimisaega, suurendavad aeroobset ja anaeroobset vastupidavust, vähendavad unisust autoroolis, suurendavad erksust ning parandavad meeleolu ja tunnetust. Energiajookidega seotud terviseprobleeme seostatakse ennekõike liigse kofeiinikogusega, eriti inimestel, kes saavad kofeiini üle 200 mg päevas.
Kuigi tauriini ja glükuronolaktooni puhul pole täheldatud, et nad oleksid eraldi tarvitatuna ohtlikud, on andmed ebapiisavad nende võimaliku sünergilise efekti osas omavahel või kofeiini ja guaraanaga. Energiajookidega seotud põhilisteks terviseriskideks loetletakse:
suurenenud südamelöögisagedus ja südamepekslemine,
kõrgenenud vererõhk ,
unehäireid ja unetus ,
suurenenud uriinieritus,
hüperglükeemia (tulenevalt energiajookide suurest suhkrusisaldusest), mis võib olla ohtlik ennekõike diabeeti põdevatele ning teistele ainevahetusprobleemidega inimestele.
Müügil on sadu erinevaid energiajooke , mille kofeiinisisaldus ulatub tagasihoidlikust 50 mg kuni murettekitava 505 mg purgi või pudeli kohta.
Nimetust „ energiajook “ võib pidada petlikuks, sest energiajook ei anna organismile olulisel määral lisaenergiat. Küll aga aitab see ära kasutada organismi olemasolevaid energiavarusid.
Ainus energiat andev koostisosa energiajookides – sarnaselt karastusjookidega, on suhkur. 100 ml energiajooki sisaldab tegelikult umbes sama palju toiduenergiat kui tavaline karastusjook või apelsinimahl. Samas muutuvad üha populaarsemaks kunstlike magusainetega energiajoogid, mille energiasisaldus on nullilähedane.
Tihti aetakse omavahel segi energiajook ja spordijook . Spordijook sisaldab kaht iseloomulikku komponenti – süsivesikuid energiaallikana ja elektrolüüte higiga kaotatud mineraalainete korvamiseks. Energiajook sisaldab aga kofeiini, mis vastupidiselt spordijookidele soodustab vee eritumist organismist ja tõstab vererõhku.
Kuigi energiajooke reklaamitakse kui lisaenergia andjaid, siis tegelikult ei sisalda nad energiat rohkem kui tavaline karastusjook. Energiajookides leiduvad ained vaid „piitsutavad” organismi ning seeläbi tegelikult kurnavad seda. Organismi energiavajaduse rahuldab mitmekesine toitumine ning värskuse, parema kontsentreerumis- ja õppimisvõime tagab korralik puhkamine ja öine uni.
Energiajookides sisaldub palju suhkrut, mille liigne tarvitamine võib kaasa aidata ülekaalu tekkele ning kahjustada hambaid. Kui tarvitada päevas 400 ml energiajooki, ei tohiks sellel päeval süüa enam mitte midagi muud maiustuste grupist (st suhkur, mesi , moos, kommid , šokolaad , küpsised , koogid, jäätis , karastus- ja mahlajoogid jne).
Energiajookides sisaldub palju kofeiini, mille liigne tarvitamine võib põhjustada tervisehäireid ja halba enesetunnet (südame rütmihäired , hüpertensioon , ärevus, unetus jne). Kui tarvitada päevas 500 ml energiajooki, mis sisaldab keskmiselt 160 mg kofeiini, siis tuleb teadlikult piirata teiste kofeiini sisaldavate jookide või toiduainete tarvitamist, et mitte ületada eakohaseid soovituslikke päevaseid kofeiinikoguseid.
Energiajookidesse lisatud B-grupi vitamiine saab piisavalt, kui tarbida mitmekesist ning soovitustele vastavat toitu.
Rasedad , imetavad emad, südameprobleemide (sh kõrge vererõhk) ja unehäiretega ning kofeiinile tundlikud inimesed peaksid vähendama/vältima energiajookide joomist .
Kofeiini sisaldavate toodete pakenditelt tuleks lugeda nende kofeiinisisaldust ning jälgida päevas saadavat kofeiinikogust. Kuni 40-kilogrammiste laste puhul võiks saadav päevane kofeiinikogus olla maksimaalselt 2,5 mg kehamassi kilogrammi kohta ning raskematel lastel ja noorukitel maksimaalselt 100 mg kofeiini päevas, seda kõikidest allikatest kokku (energia- ja koolajoogid, kohv, tee, šokolaad, teised kofeiini sisaldavad tooted).
Energiajooke ei tohiks kindlasti tarvitada mõne tunni jooksul enne või pärast füüsilist koormust või selle ajal. Energiajooke ei tohi segamini ajada spordijookidega.
Õppimis- ja kontsentreerumisvõimet parandab kofeiinist paremini normaalne ja mitmekesine toitumine ning piisav uni.
Parim janukustutaja on vesi.
Energiajooki ei tohiks juua tühja kõhuga
Ärge tarvitage energiajooke koos alkoholiga. Olge teadlik energiajookide maskeerivast efektist alkoholi liigtarvitamisele, võimalikule kaasnevale riskikäitumisele ja dehüdratsiooni suurenemisele ning alkoholi kui depressandi ja energiajoogi kui stimulandi vastuolulistest signaalidest kesknärvisüsteemile.
Nähtude puhul, mida võib seostada kofeiini ületarvitamisega, pöörduge perearsti poole ning teavitage perearsti joodud energiajookide kogusest.
Kui töö tõttu või muul põhjusel (nt eksamiperiood) on vaja öösel üleval olla või tunnete väsimust autosõidul, närige parem paar kohviuba energiajookide või kofeiinitablettide asemel. Kõige paremini aitab korralik toit ja piisav puhkus.
Kui tunnete, et olete energiajoogist (kofeiinist) sõltuvuses, kuid soovite sellest vabaneda, tuleks konsulteerida perearstiga.
Vitamiinid
Vitamiinid on asendamatud mikrotoitained. Need ei anna energiat, kuid on eluliselt tähtsad organismi normaalseks tööks ja tervise alalhoidmiseks.
Et saada erinevaid vitamiine, tuleb süüa toite kõikidest toidugruppidest – täisteratooted, puu- ja köögiviljad, piimatooted, toidugrupp kala-muna- kana -liha, lisatavad toidurasvad (nt pähklid, seemned, mandlid ). Süües väga rasva- ja suhkrurikkaid toite, saab küll palju energiat, kuid tihti on sellised tooted vitamiinide allikatena väga tagasihoidlikud.
Vitamiinid on vajalikud:
sest need osalevad ainevahetusprotsessis, reguleerivad närvide tööd, omavad rolli luu- ning lihaskoe moodustumisel,
nakkus- ja viirushaiguste eest kaitsmisel,
sest nad kaitsevad organismi vabade radikaalide kahjuliku toime eest, seetõttu nimetatakse mitmeid vitamiine antioksüdantideks.
Vitamiine on vaja küll väga väikestes kogustes, mikrogrammidest kuni milligrammideni, kuid see eest tuleb neid tarbida pidevalt, sest neist ei teki organismi pikaajalist varu.
Vitamiinipuudus võib tekkida mitmetel põhjustel:
toitumuslik-olmelised põhjused (toiduainete defitsiit nälgimisel; tasakaalustamata ühekülgne toit; toiduainete vale töötlemine, nt.liiga pikaajaline kuumas hoidmine; imendumishäired, mida tekitab nt alkoholism )
füsioloogilised põhjused (osade vitamiinide kõrgenenud vajadus näiteks väikelastel, rasedatel , imetavatel naistel või eakatel)
organismi teatud haiguslikud seisundid ja konkreetsed ravimid
Vitamiinide omastumist takistavad:
liigne kohvijoomine
alkoholi tarbimine
suitsetamine
mõned ravimid
samuti mõned antibeebipillid
Vitamiinide hulk toidus sõltub ka toidu valmistamisviisist. Et vähendada vitamiinide kadu:
väldi liiga pikka keetmisaega
pane köögiviljad keema keevasse vette
kasuta ära ka köögiviljade keeduleem, näiteks valmista sellest kastet või suppi
väldi toidu mitmekordset soojendamist
tähis nimi parimad allikad
A
retinool
kala-, veise ja seamaks, või, muna, juustud
β-karoteeni** allikad: peamiselt oranžid ja kollased , aga ka mõned rohelised puu- ja ning marjad (kibuvitsamarjad porgand , lehtkapsas, spinat , kõrvits, brokoli , lehtsalat, papaia , hurmaa ), maguskartul
D
kaltsiferool
kalad, muna (kollane), maks, rikastatud piim ja piimatooted
E
tokoferool
õlid (nt päevalille, rapsi), seemned, pähklid, mandlid, leib, avokaado , paprika , maks,
K
füllokinoon
taimset päritolu toidud (eriti rohelised köögiviljad)
Vesilahustuvad vitamiinid
B1
tiamiin
seemned, pähklid, nisuidud, pärm , sealiha , kaerahelbed, täisterapasta, leib, maapirn, astelpajumarjad, maks, kanafilee , täisterariis, lõhe , kaunviljad , kama , muna
B₂
riboflaviin
maks, pärm, mandlid, muna, lehtkapsas, juust, spinat, leib, brokoli, kuivatatud aprikoosid- ploomid , räim, avokaado, sealiha, kaunviljad, kalkun, pähklid, seemned,
PP, B3
niatsiin , nikotiinhape, nikotiinamiid
pähklid, seemned, maks, linnuliha , pärm, sea- ja veiseliha , kamajahu , muna, täisterariis, kala, kohupiim , kodujuust
B₅
pantoteenhape
maks, pärm, pähklid, kala, kaunviljad, seened, munad, linnuliha
B₆
püridoksiin
maks, pähklid, linnuliha, kala, pärm, avokaado, brokoli, paprika, banaan , sea- ja veiseliha, leib, seemned, munakollane, kaunviljad
H, B₇
biotiin
maks, pähklid, mandlid, pärm, muna, lehtkapsas, kamajahu, kaerahelbed, seened
B₉
folaadid, foolhape ,
pärm, maks, kaunviljad, brokoli, lehtkapsas, spinat, pähklid, seemned, peet , nuikapsas, rohelised taimeosad, muna, leib, paprika, kaalikas, kamajahu, lillkapsas , redis , maasikad
B₁₂
kobalamiin
maks, veiseliha, linnuliha, muna, kala, juust, sealiha, piim, kohupiim, jogurt
C
askorbiinhape
puu- ja köögiviljad, marjad, mahl – kibuvits, astelpaju , paprika, mustad sõstrad, murakad, maasikad, tsitruselised, punased sõstrad, kapsas , brokoli, porrulauk , kaalikas, tikrid, vaarikad, tomat, lillkapsas
Rasvad
Rasvu ei pea kartma . Hea tervise huvides ei tule toidus sisalduvaid ja toiduvalmistamisel kasutatavaid rasvu vältida, küll aga tuleb valida, milliseid eelistada ning tarbida neid mõõdukalt. Kuigi rasvadest rääkides kasutatakse mõisteid ”rasvad” ja ” lipiidid ”, ei ole need tegelikult täpselt üks ja sama asi.
Lipiidide alla kuuluvad lihtlipiidid ehk triglütseriidid , liitlipiididid (nt fosfolipiidid ) ja kolesteriidid ehk tsüklilised lipiidid. Terminit “rasvad” kasutatakse triglütseriidide kohta, mis koosnevad kolmest rasvhappe- ning glütseroolijäägist. Igapäevases toidus moodustavad lipiididest rasvad 95–98 %. Seetõttu toiduenergia mõttes kasutataksegi sõna „rasvad”. Rasvad koosnevad rasvhapetest.
Toidurasvad sisaldavad kolme tüüpi rasvhappeid :
küllastunud rasvhapped ;
monoküllastumata rasvhapped;
polüküllastumata rasvhapped.
Küllastunud rasvhapped on ülekaalus loomset päritolu rasvades, näiteks seapekis ja võis. Loomset päritolu rasvad on toatemperatuuril tavaliselt tahked.
Süsivesikud
Süsivesikud on organismi põhiliseks energiaallikaks. Toiduga süsivesikutest saadav energia on peamiselt tärklisest ja suhkrutest ning vähem kiudainetest ja suhkuralkoholidest.
Peamised süsivesikute allikad on teraviljad ja kartul . Puuviljad , puuviljamahl, marjad ja piim annavad samuti suhkruid ( mono - ja disahhariide). Maiustused , magusad joogid, puuviljasiirupid, magustatud pagaritooted ja magustatud piimatooted on peamised lisatud suhkrute allikad. Lisatavateks suhkruteks nimetatakse suhkruid, mida lisatakse toidule töötlemise või valmistamise käigus.
Mõiste „süsivesikud” ei võrdu mõistega „suhkur”. Suhkur on kokkuleppeline käibemõiste, mida kasutatakse peamiselt sahharoosi (nn lauasuhkur ), aga ka teiste magusamaitseliste vees lahustuvate lihtsüsivesikute (mono- ja disahhariidide nagu glükoos , fruktoos , laktoos , maltoos ) kohta.
Kogu päevasest tarbitavast toiduenergiast peavad süsivesikud katma 50–60%.
Lisatavast suhkrust saadava energia osatähtsus ei tohiks ületada 10% päevasest toiduenergiast.
Süsivesikud täidavad organismis mitmeid funktsioone:
on organismi põhiliseks energiaallikaks: 1 gramm süsivesikuid = 4 kcal,
kuuluvad rakkude ja kudede koostisesse,
määravad veregrupi,
kuuluvad paljude hormoonide koostisesse,
omavad kaitsefunktsiooni antikehade koostises,
neil on inimorganismis varuaine roll – maksas ja lihastes talletatav glükogeen on ajutine glükoosi tagavara , mida organism saab vastavalt vajadusele hõlpsasti kasutada,
kiudained on vajalikud seedesüsteemi korrashoidmiseks.
Peamised süsivesikud ning nende parimad allikad:
Mono- ja disahhariidid* e lihtsüsivesikud e suhkrud
Glükoos e viinamarjasuhkur
mesi, puuviljad, marjad, mahlad
Fruktoos e puuviljasuhkur
puuviljad, marjad, mahlad, mesi
Laktoos e piimasuhkur
piim ja piimatooted
Maltoos e linnasesuhkur
teraviljatooted
Sahharoos e lauasuhkur
suhkruroog, suhkrupeet , lauasuhkur, suhkrut sisaldavad tooted, puuviljad, marjad
Oligosahhariidid
Maltodekstriin
saadakse tärklisest, kasutatakse peamiselt toidulisandina. Leidub ka õlles ja leivas
Rafinoos
kaunviljad
Tärklis
kartulid , teraviljatooted, riis , pasta
Kiudained (tselluloos, pektiin )
teraviljad, puuviljad
Toidu talumatus
Toidutalumatus on mitteallergiline ülitundlikkus mõne toidu või joogi suhtes, mille tulemusel võivad esineda erineva raskusastmega tervisehäired alates kõhuvalust kuni verise väljaheiteni.
Toidutalumatust on tavaliselt raskem diagnoosida kui allergiat. Haigusnähud võivad ilmneda peaaegu vahetult pärast söömist kuni kahe ööpäeva jooksul. Toidutalumatuse tunnuseks on tavaliselt seedetrakti - ja hingamishäired ning nahakahjustused.
Tavaliselt kasutatakse haiguse kindlakstegemiseks elimineerimise dieete. Toidutalumatuse põhjuseks on sageli kas mõne toidu seedimiseks vajaliku ensüümi puudumine või toidus sisalduvad saasteained , toksiinid või muud keemilised ühendid, näiteks biogeensed amiinid ( histamiin ).
Laktoositalumatuse olemus ja esinemissagedus
Laktoositalumatuse ehk hüpolaktaasia põhjuseks on inimorganismi võimetus toota piisavalt laktaasi ehk ensüümi, mis lõhustab piimasuhkrut ehk laktoosi. Laktoos ehk piimasuhkur on disahhariid, mis ei ole võimeline imenduma läbi peensoole seina, mistõttu peab enne lagunema kaheks lihtsuhkruks – glükoosiks ja galaktoosiks.
Haigusnähud võivad olla erinevad, alates kergest kõhuvalust kuni krampide ja kõhulahtisuseni. Madala laktaasiaktiivsusega inimesed taluvad laktoosi erinevalt.
Primaarne laktoositalumatus  on geneetiliselt päritav, sõltub vanusest ja avaldub tavaliselt 5. ja 20. eluaasta vahel. Tavaliselt säilib 50–70% laktaasi aktiivsusest. Haigus ei ole ravitav.
Sekundaarne laktoositalumatus on tingitud peensoole ajutistest kahjustustest, mis võib omakorda olla tekkinud alatoitumise, tsöliaakia , peensoolepõletiku, gastroenteriidi või teiste haiguste tagajärjel. Sekundaarset laktaasidefitsiiti esineb ka beebidel ja väikelastel soolehaiguste järel. Haigusnähud kaovad tavaliselt 2–4 nädala jooksul.
Laktoositalumatust võib aimata juba haigusnähtude põhjal. Kuna laktoositalumatuse puhul peaks vähendama laktoosi sisaldavaid piimatooteid, millel aga on küllalt oluline koht inimese toidusedelis, siis on tuleks enne kindlalt veenduda, et tegemist on just selle haigusega.
Tsöliaakia ehk gluteenanteropaatia ehk gluteenitalumatus on päriliku eelsoodumusega haigus, mille vallandab nisust , rukkist , odrast ja võimalik, et enamikel juhtudel ka kaerast valmistatud toit.
Ülalloetletud teraviljatoodetes sisalduvate valkude toimel kahjustuvad peensoole limaskesta hatud, mille kaudu toimub toitainete imendumine . Kuna tsöliaakia puhul halveneb mikrotoitainete, näiteks raua, kaltsiumi ja D-vitamiini imendumine, võib see avalduda ka osteoporoosi, rauapuudusaneemia jt. haigustena.
Tsöliaakia haigusnähtudeks on enamasti krooniline kõhulahtisus ja kõhnumine. Kõhnumine ja kasvupeetus võivad lastel olla ka ainsaks haiguse väljendusviisiks, mistõttu kui peres on teisi tsöliaakiahaigeid, peaks olema eriti ettevaatlik ja vajadusel pöörduma kohe arsti poole. Tsöliaakia võib avalduda esmakordselt igas vanuses ning väga erinevate vaevustega.
Mida nooremas eas tsöliaakia avaldub, seda tüüpilisemad on haigusnähud ning seda ägedam võib olla haiguse kulg.
Mida hilisemas vanuses tsöliaakia avaldub, seda varjatum ehk atüüpilisem see võib olla. Atüüpilise haigusvormi puhul võivad tsöliaakia tüüpilised haigusnähud – krooniline kõhulahtisus ja kõhnumine – olla tagasihoidlikud ning umbes 30%-l haigetest hoopiski puududa . Seetõttu jäävad just atüüpilise kuluga tsöliaakiajuhud sageli õigel ajal diagnoosimata.
Atüüpilise ehk varjatud tsöliaakia tunnuseid võib olla vaid üks või ka mitu järgnevatest:
kõhnumine
kasvupeetus
rauavaegusaneemia. Tsöliaakiale peaks viitama olukord, mil rauavaegusaneemia korraliku rauaravikuuri tulemusel ei taandu.
jäävhammaste emaili ja struktuuri muutused. Tsöliaakiale võib ainsana viidata jäävhammaste emaili muutumine sinakaks. Haiguse kestmisel lisanduvad ka hammaste struktuuri defektid – tekivad ristivaod, mille kohalt osa hambast isegi murdub.
luuhõrenemine ehk osteoporoos . Seda seisundit võib käsitleda ka kui tsöliaakia tüsistust, sest kaltsiumi kadu organismist on viinud juba suurte luuliste muutusteni. Kui inimesel on diagnoositud osteoporoos, peab kindlasti mõtlema selle tegelikule tekkepõhjusele, milleks võivad olla kaltsiumi imendumise häired kahjustunud peensoole tõttu – see tähendab tsöliaakia.
endokriinsüsteemi mitmesugused häired, nagu puberteedi hilinemine, menstruatsiooni hilinemine või menstruaaltsükli häired, sagedased iseeneslikud abordid, nii meeste kui naiste lastetus, väikese sünnikaaluga vastsündinu sünd, ka enneaegne menopaus ( Tsöliaakia diagnoositakse veeniverest vastavate antikehade määramisega ja diagnoos kinnitatakse peensoole biopsiaga. Tsöliaakia puhul on ainsaks raviks range ja eluaegne gluteenivaba dieet , mis ei sisalda nisust, rukkist, odrast ja soovitatavalt ka kaerast valmistatud toite.
Allergiad
Kuigi allergilised haigused on vaevanud inimesi väga pikka aega, muutus allergia tõsiseks probleemiks 20. sajandi teisel poolel. Toiduallergiaks nimetatakse ebatavalist immuunvastust toidule.
Haiguse olemus ja esinemissagedus
Allergia on ülitundlikkusreaktsioon, mille käivitavad spetsiifilised immuunmehhanismid. Allergia on allergiliste sümptomite kliiniline väljendumine.
Allergeenid on ained, mis kutsuvad esile allergilise reaktsiooni. Enamlevinud allergeenid on valgud. Reaktsioon allergeenide suhtes võib olla vahetu, mida on suhteliselt kerge avastada , ja hilistüüpi, mis avaldub tunde või päevi pärast allergeeniga kokkupuudet. Hilistüüpi reaktsiooni on suhteliselt raske avastada.
Miks toiduallergia tekib, on veel ebaselge . Ühe teooria järgi on põhjuseks imikute vaktsineerimine , mis tõstab immuunsüsteemi aktiivsust, kuigi teadusuuringud seda teooriat ei kinnita. Teine teooria süüdistab varajast rinnaga toitmisest loobumist ja imikute toitesegudes olevaid valkusid . On veel hügieenihüpotees, mille järgi on kõik liiga puhas ja immuunsüsteem igavleb ning otsib tegevust.
Allergia tabab ühel või teisel eluperioodil umbes 20% elanikkonnast, kuid pidevalt kannatab allergia all umbes 1–2% elanikkonnast. Linnas on allergikuid rohkem kui maal. Kuigi allergia võib tabada inimest igas vanuses, kannatavad toiduallergia all eelkõige imikud ja  väikelapsed . Alla aastaste laste seedekanali ja hingamisteede limaskest ei ole täielikult kujunenud ja see laseb kergemini läbi võõrvalku.
Toiduallergia tekkel on väga tähtis pärilik eelsoodumus . Peresid, kus mõni laps või lapsevanemad kannatavad allergia all, nimetatakse riskiperedeks.
Ristallergia on nähtus, kus sarnase keemilise ehitusega allergeenid tugevdavad teineteise toimet. Toiduallergia kulgu võivad mõjutada ka teised toidu allergeenid, stress , mao happesus jt tegurid.
Toiduallergia kontrolli all hoidmine
Toiduallergia kliiniline pilt võib olla väga erinev. Sümptomid võivad olla alates väga nõrkadest kuni äärmiselt rasketeni, isegi surmaga lõppeva anafülaktilise šokini. Toiduallergia kliinilised nähud avalduvad eelkõige hingamisteedes, seedekanalis , nahal. Hingamisteede vaevused väljenduvad aevastamise ja nohuna, huuled, keel ning suulagi võivad sügeleda ja tursuda. Toiduallergia võib väljenduda ka astmahoogudes, kuid toiduallergia ei ole bronhiaalastma üldine põhjus. Nahanähud avalduvad dermatiidi või muude urtikaarset tüüpi löövetena. Peamised seedekanali vaevused avalduvad oksendamise ja kõhulahtisusena. Imikutel on see peamiselt tingitud lehmapiimaallergiast.
Rase peab toituma mitmekülgselt, et tagada organismi varustamine kõigi vajalike toitainetega. Rinnapiima imendub ka alkohol , ravimid, lisaained , saasteained. Seepärast peab imetav ema olema eriti tähelepanelik oma toidu valikul. Teaduslik tõendus imiku toitmise ja allergiliste nähtude vahel on vastuoluline. Üldiselt siiski arvatakse, et rinnapiim võib teatud kaitset anda.
Uuringud viitavad , et kõrge riskiga elanikkonnas uute toitudega tutvustamine varakult vähendab atoopilise astma ja teiste allergiliste haiguste tekkeriski. Siiski ei ole selge, kas see on tingitud imiku vanusest või sellest, et uute toitudega tutvuti samaaegselt rinnapiimatoidul olles, mis on näidanud kaitsvat rolli tsöliaakia vastu gluteeni tutvustamisel. Leitud on ka tõendeid, et rinnapiimaga toitmine vähemalt 4 kuud võrreldes lehmapiima baasil piimasegudega lükkab edasi või vähendab atoopilise dermatiidi ja lehmapiimaallergia avaldumist varases lapsepõlves.
Imikueas  põhjustavad enam allergiat piim, muna, nisu, oder , riis, kaer , soja , oad, herned , banaanid , kala ja veiseliha.
Mängu- ja koolieas on üheks suuremateks allergia põhjustajateks pähklid ja mandlid. Allergiat võivad põhjustada ka puuviljad ( virsikud , kiivid, õunad jt) ja köögiviljad (paprika, tomat, kartul, seller jt).
Täiskasvanutel põhjustavad tihti allergiat pähklid ja mandlid ning maitseained ( pipar , köömned , kaneel , sinep jt). Kui allergia avaldub enne kolmandat eluaastat , siis enamikul juhul möödub see vanemas eas.
Lehmapiimaallergia tabab 0,5–4% lastest ja möödub tavaliselt koolieas. Lehmapiimas on mitmeid valke, allergiat võib põhjustada neist üks või mitu. Lehmapiimaallergia puhul on vaja leida teisi asendustoiduaineid. Küllalt levinud on sojavalgu baasil valmistatud piimaasendajad, kuid umbes 25% lehmapiimaallergia all kannatavaid imikuid ei talu ka sojavalku. Lehmapiimavalkude hüdrolüüsimisel kuni peptiidide ja aminohapeteni on võimalik saada lehmapiimaasendajaid. Mida väiksema moolmassiga on hüdrolüüsiproduktid, seda ebameeldivama maitsega on segud. Sama kehtib ka sünteetilistest aminohapetest valmistatud toidusegude kohta.
Mõningatel juhtudel piisab , kui lehmapiima enne tarbimist kuumutada. Sellest on abi vaid sel juhul, kui allergiat põhjustavad termolabiilsed valgud. Kuna kitsepiima keemiline koostis erineb lehmapiima omast, võib abi olla ka lehmapiima asendamisest kitsepiimaga. Lehmapiimaallergia puhul tuleb vältida kõiki piima ja piimasaadusi sisaldavaid toiduaineid, näiteks ka võid, kohupiima ja jäätist. Ebameeldivuste vältimiseks tuleks hoolikalt uurida pakendil toodud toiduainete koostist.
Kanamunaallergia algab tavaliselt lastel enne teist eluaastat ja möödub kooliea saabumisel. Suurem osa munas olevatest allergeenidest asub küll munavalges, kuid ka munakollane ja kanaliha võivad põhjustada allergiat. Kanamunaallergia on erinevatel inimestel erineva tugevusega . Nii võivad mõned allergikud süüa keedetud mune, teistel aga tekitab juba tugevat allergiat viibimine ruumis, kus vahustatakse mune.
Kalaallergia  võib tekkida kala söömisest, kala rookimisest või isegi kala praadimisel erituvatest lõhnadest. Tavalisemad vaevused on nahalööve ja seedekanali häired ( oksendamine , valud , kõhulahtisus). Kalaallergia võib tekitada ka kogu organismi allergia ehk anafülaktilise šoki. Kalaallergiat võib tekitada ka kalajahuga söödetud linnu- või sealiha söömine. Kalaallergia ei möödu vanemas eas.
Puu- ja köögiviljaallergiat tekitavad üldjuhul kuumtöötlemata viljad. Keedised, kompotid, mahlad, keedetud ja külmutatud viljad tavaliselt allergiat ei tekita. Puuviljadest tekitavad sagedamini allergiat aprikoosid, banaanid, kiivid, õunad, pirnid, virsikud, eksootilised puuviljad (mango, papaia, tähtvili). Köögiviljadest on ohtlikumad paprika, kaalikas, naeris , porgand, peet, sibul. Ka kaunviljad võivad esile kutsuda allergiat, eriti soja. Kuna sojavalke kasutatakse laialdaselt vorsti- ja pagaritööstuses, peavad sojavalgu suhtes allergilised inimesed olema eriti tähelepanelikud. Sojaõli seevastu ei põhjusta allergiat.
Pähklite ja mandlite tarbimise suurenemisega on suurenenud ka inimeste hulk, kes on nende suhtes allergilised. Maapähklivõi on USAs põhjustanud isegi mitmeid surmajuhtumeid.
Maitseaineallergial on sageli ristallergia õietolmu - ja lõhnaallergiaga. Maitseainetest põhjustavad allergiat karri, ingver , kaneel, pipar, koriander, köömned jt.
Juba ammusest ajast on tuntud meeallergia. Mesi sisaldab lisaks allergeenidele õietolmu.
Õietolmuallergia tekitab ristallergiat toiduallergiatega, eriti pähklite ja mandlite allergiaga (80–90%), aga ka puuvilja- ja köögiviljaallergiaga.
Hambahaigused
Hambakaaries on maailmas enimlevinud krooniline haigus. Erinevatel hinnangutel põeb kaariest üle 90% täiskasvanutest ja umbes 70% kooliealistest lastest. Haigust tekitavad bakterid nakatuvad sülje vahendusel esimeste piimahammaste suhulõikumise järel lähikondlastelt, tavaliselt emalt. Seetõttu ei tohi lapse lutti või lusikat mitte kunagi oma suus „puhtaks teha”!
Ajalooliselt on nii diagnoos kui ravi olnud sümptomaatiline ehk hambast leitud auk on täidetud käepäraste materjaliga või valutav katkine hammas eemaldatud. Tänapäeval loetakse inimene ägedat kaariesehaigust põdevaks, kui tal on viimase kolme aasta jooksul diagnoositud vähemalt üks uus kaariesekahjustus. See näitab, et patsient ei suuda oma haiguse põhjusi kontrolli all hoida.
Tänapäeval oskab hambaarst või suuhügienist kaariesesse haigestumise riski ja põhjusi küsitluse põhjal hinnata ning koostöös patsiendiga kaariesehaigust hambasõbraliku käitumisega hallata.
Patsient peab mõistma, et hamba kõvakoe mineraalainevahetus on loomulik looduslik protsess, mille kulgu on temal endal tervisliku käitumisega vajalik kontrollida. Hambaarst diagnoosib kõvakoe kaariesekahjustusi visuaalse ja radioloogilise leiu põhjal. Röntgenpildilt on hammaste kontaktpindadelt alanud kahjustused näha aastaid varem võrreldes ainult silmaga vaatluses leitavale.
Diagnoosimisel võib tehniliste abivahenditena kasutada ka optilist läbivalgustamist või laseraparatuuri. Haigestumise riski hindamiseks kasutatakse dieedianalüüsi ja vajadusel süljeteste. Anamneesis selgub tavalisimaks haiguse põhjuseks hambavaenulik janujook või sage põhitoidukordade vaheline näksimine.
Hammaste vastupidavust happerünnakule saab tõsta piisavalt tihti optimaalses kontsentratsioonis fluoriidi hammastele aplitseerides. Teisisõnu tuleb hambaid pesta >1000ppm fluoriidisisaldusega hambapastaga vähemalt kaks korda päevas.
Kui patsiendil on väga hea suuhügieen ehk kõigilt hambapindadelt on mehhaaniliselt eemaldatud biofilm , siis happerünnakut bakterikihi puudumise tõttu tekkida ei saa. Kahjuks näitavad teadusuuringud, et isegi hambaniidiga puhastamise järel suudavad katubakterid happerünnaku esile kutsuda. Seega ei saa kaariesehaigust ainult suuhügieeniga kontrollida. Adekvaatne harjamistehnika ja hambavahede sobiva abivahendiga puhastamine on hädavajalik igemepõletiku haldamisel.
Teadusuuringud kinnitavad, et elektrihambahari puhastab hambad kvaliteetsemalt ja kiiremini.
Kuidas toituda, et hambad terved püsiksid
Hambasõbralik toitumine tähendab, et söögikordade vahele on jäetud piisavalt pikad pausid. Toidukordade vahepeal olgu janujook puhas vesi.
Kuni viis toidukorda päevas ning söögikordade vahepeal näksimise vältimine annab süljele aega happerünnaku tagajärjed taasmineraliseerida.
Tähtis on juba beebieast harjuda janu korral vett jooma.
Hambavaenulikud toidud
Hambavaenulikud on toidud, mida biofilmi mikroobid on võimelised oma elutegevuses kasutama. Kuna peaaegu kõik toidud peidavad endas sahhariide , siis võib ka öelda, et pea kõik toidud on teiste ebasoodsate tegurite kokkulangemisel hammastele ohtlikud.
Kaariesekahjustuse tekke ehk happerünnaku tugevuse seisukohalt on kõige olulisem toidu suhkrusisaldus. Hammastele kõige ohtlikum on valge suhkur ehk sahharoos, millest biokile streptokokid, lisaks võimsale happerünnakule, sünteesivad sidusainena toimivat rakuvälist polüsahhariidi. See maatriks võimaldab katul kleepuda siledale hambapinnale, muudab selle kohevaks ja väheläbilaskvaks, mille tagajärjel ei suuda sülg enam katuhappeid neutraliseerida.
Lisaks on oluline suhkrukliirens. Kui kõrge sahharoosisisaldusega toit annab bakteritele energiat koheselt tarbimisel, siis suure tärklisesisaldusega toidust (näiteks kartulikrõpsudest) vabaneb suhkur tasapisi, põhjustades küll vähem võimsa, aga kauem kestva happerünnaku.
Mida kauem on toit hambaga kontaktis , seda kestvam on ka happerünnak. Kui suud kiiresti läbiva mahla- või karastusjoogi põhjustatud happerünnak kestab keskmiselt pool tundi, siis näiteks hammastele kleepuvate küpsiste esilekutsutud happerünnak võib kesta veel mitu tundi pärast söömise lõpetamist. Seepärast oleks toidukord mõistlik lõpetada suhkrut mittesisaldava toidu või joogiga .
Happeline toit söövitab hambapinda vahetult. Nii tekkivat kahjustust nimetame hambaerosiooniks. Lisaks happesusele on ka siin tähtis hambaga kontaktis oldud aeg. Näiteks tarbib kestvusspordiala harrastaja sidrunhapet sisaldavat spordijooki väikeste lonksudena mitme tunni jooksul, mille tagajärjel hambakude otseselt lahustub. Lisaks sisaldab tavaline erosioonipõhjustaja (nagu jäätee, koolajook või mahl) ka suhkruid, mis kaariesebaktereid toidavad.
Üsna tavaline hambaid pöördumatult kahjustav tegevus on sidruniga tee joomine. Kuna teed juuakse reeglina kuumalt, siis kujuneb kontaktaeg hammastega väga pikaks. Tees ligunenud sidruniviilu hammaste vahel lutsimine võib aga olla katastroofiliste tagajärgedega harjumus.
Ka külmale joogiveele tuleks pigem lisada kurgi-, kui sidruniviile.
“Tundlike hambakaeltega” pöörduvad patsiendid vastuvõtule sesoonselt tavaliselt maasikate ja õunte valmimisel. Sel juhul on tegemist aiasaaduste põhjustest erosioonile lisanduva mehaaniliste kahjustustega, kui pehmenenud hambakude hambakaelalt hambaharjaga ära kulutatakse. Erosiivse abrasiooni vältimiseks tuleks peale ohtrat puuviljade söömist suukeskkonda neutraliseerida näiteks veega loputades ning hambapesuga paar tundi oodata.
Hambasõbralikud toidud
Hambasõbralikeks võib pidada suhkruvabasid või vähese suhkrusisaldusega toite, mida kaariest põhjustavatel bakteritel on võimatu või keeruline oma ainevahetuses kasutada. Hambasõbralik on ka aluseline või süljeeritust stimuleeriv toit, mis happerünnakut neutraliseerib. Ka suust kiiresti läbi liikuv vedel või hambapinnale mittekleepuv rasvane toit võib olla hambasõbralik.
Suhkrut sisaldavat toitu tuleks hammastega võimalikult lühiaegselt kontaktis hoida. Näiteks magustatud jooki kõrrega imedes see hammastega praktiliselt kontakti ei satugi. Intensiivset mälumist nõudva ja nii süljeeritust stimuleeriva taimset päritolu toortoidu söömine on hambasõbralik, kuni happeliste puuviljadega erosiooniohu tõttu ei liialdata.
Piimatooted sisaldavad valke, rasvu, fosfaate ja kaltsiumi, moodustades nii hambasõbralikema toitude rühma. Kaariest peatava toimega on tahke küpsenud juust, mille tekstuur süljeeritust soodustab ning mille koostis suu happelist keskkonda väga tõhusalt neutraliseerib. 
Kuigi lehmapiim sisaldab palju piimasuhkrut ehk laktoosi, ei põhjusta see kaariest, sest piimas sisalduvad ka olulised kaitsefaktorid: piimavalk ehk kaseiin , kaltsium, fosfaadid ja rasvad.
Ka maapähklid on tuntud hammaste sõbrad. Kui süüa pähkleid enne ja pärast toidukorda, siis vähendab see tänu suurele kaltsiumi ja rasvade sisaldusele tuntavalt happerünnaku tugevust. Tänu suurele rasvasisaldusele on suhteliselt hambasõbralikuks maiuseks šokolaad, eriti kui see sisaldab ka pähkleid.
Rasvad aitavad suud toidujääkidest puhastada ning mõned rasvhapped takistavad streptokokkide kasvu. Nii näiteks on kohvisaiakese kergesti fermenteeritavaid süsivesikuid biofilmi mikroobidel hoopis lihtsam kasutada võrreldes rasvases kotletis leiduva riivsaiaga.
Toidukord on mõistlik lõpetada ksülitooliga magustatud nätsu närimisega. Esiteks stimuleerib intensiivne mälumine süljeeritust ja teiseks kahjustab ksülitool streptokokkide elutegevust. 40 kuud kestnud kliinilises katses paranesid algstaadiumis kaariesekahjustused, kui kaht 100% ksülitooliga magustatud nätsupadjakest näriti vahetult toidukordade lõpetuseks intensiivselt viie minuti jooksul.
Kaariese kontrolli all hoidmine
Piisava terviseteadlikkuse korral on kaaries , kui krooniline haigus, igale tervele inimesele jõukohane kontrolli all hoida. Kaariese haldamine eeldab hambasõbralikke toitumisharjumusi, adekvaatset mehaanilist suuhügieeni koos fluoriidi sisaldava hambapasta kasutamisega.
Taimetoitlus
Esimesed märkmed taimetoidu kohta pärinevad iidsest Indiast ja Kreekast 6. sajandist eKr. Mõlemal juhul oli taimetoitlus tihedalt seotud loomade kaitsmisega vägivalla vastu. Vahepeal jäi taimetoitlus Euroopas unarusse, kuid muutus jälle populaarseks 18. ja 19. sajandil.
Esimene taimetoitlaste selts asutati Inglismaal 1847. aastal. Tänapäeval võivad taimetoitluse põhjusteks olla religioon , tervislikud kaalutlused, eetilised ja filosoofilised tõekspidamised , keskkonnasäästlikkus või majanduslik toimetulek .
Põhjuseks võib olla ka lihtsalt kergemini süüa, kaalust alla võtta või soov olla trendikas.
Lihtsustatult võib taimetoitlased jagada kaheks – veganid ja vegetariaanid:
Vegan  on taimetoitlane , kes on täielikult välistanud kõik loomset päritolu saadused ehk ta on nn täistaimetoitlane. Vegani menüüsse kuuluvad teraviljad, puu- ja köögiviljad (sh kaunviljad ja seened), marjad, seemned, mandlid, pähklid.
Vegetariaan sööb kõike sama mis vegangi, kuid erinevalt veganist võib ta süüa ka mõningaid loomse päritoluga toite nagu näiteks mune, piima ja piimasaadusi ja/või mett .
Eestis kutsutakse taimetoitlasteks nii veganeid kui ka vegetariaane ehk kõiki, kes ei söö liha. 
Veganid ise peavad vegetariaane nn pooltaimetoitlasteks kuna nad söövad mingil kujul ka loomset päritolu saadusi.
Spetsiifilisemalt võib taimetoitlasi jagada:
Täistaimetoitlased ehk veganid, kelle menüüst on välja jäetud kõik loomset päritolu toidud.
Fruitariaanid, kes söövad vaid marju ja puuvilju , lisaks seemneid ja teisi taimeosi, mida saab koristada taime vigastamata. Juur - ja teraviljad nende menüüsse ei kuulu.
Toortaimetoitlased, kes söövad kuumtöötlemata puu- ja köögivilju, seemneid, pähkleid uskudes, et üle 45 ˚C töödeldud toit kaotab toiteväärtuse.
Munataimetoitlased e  ovovegetaarlased , kes söövad taimset päritolu toitu ja muna
Piimataimetoitlased e laktovegetaarlased, kelle menüüsse kuulub taimse päritolu toit ja piimasaadused.
Muna-piimataimetoitlased e  lakto -ovovegetaarlased, kes söövad taimset päritolu toitu, muna- ja piimatooteid.
Kalataimetoitlased e peskovegetaarlased, kes toituvad taimset päritolu toidust ja kalast
Linnuliha-taimetoitlased ehk pollovegetaarlased, kes lihadest tarbivad ainult linnuliha.
Semivegetaarlased, kes väldivad vaid punast liha, kuid söövad teisi loomset päritolu toite.
Hästi tasakaalustatud lakto- ja lakto-ovovegetariaanlust loetakse piisavaks energia ja toitainete saamise osas nii täiskasvanutele, lastele kui ka imetavatele emadele. Samas mingite toidugruppide täielik eemaldamine menüüst või selle oskamatu asendamine võib läbi tasakaalustamata toitumise viia terviseprobleemideni.