Filosoofia ja ühiskonna arengu paralleelid tööstuslikust revolutsioonist vesinikpommini (0)

Tartu Ülikool
Semiootika osakond
Meelis Kaldalu
Plahvatus ja semiootika sünd
Uurimus kaasaegse semiootika tekke-eeldustest
läbi kõrvalteaduste vaatluse ja analüüsi
Seminaritöö
Juhendaja : Silvi Salupere
Tartu
2006
SISUKORD
Sissejuhatus 3
Auru jõul 5
19. sajandi I poole filosoofia 7
Sõnadelt tegudele 8
Ainus ja oma 9
Sotsioloogia sünd 10
Annus mirabilis ja Einstein 13
Maakerade paradoks 16
Freud 18
Kokkuvõte 22
Kasutatud kirjandus 23

Sissejuhatus

Any fool can make history, but it takes a genius to write it.
Oscar Wilde
Dilemma. Ma elan . Fakt. Ma suren . Usun, kuna näib vastupidi. Kultuur kui inimkooslus peab alluma samadele üldprintsiipidele kui selle üksikosa. Kõlab loogiliselt. Kultuuri entiteediks on plahvatus ( Lotman 2001). See on ka selge.1
Hoopis vähem selge on aga plahvatuse elutsükkel, ja võib-olla just siit leian ka võtme käesoleva uurimuse teema avamiseks, mida ma omakorda tajun erakordselt komplitseerituna. Plahvatus, nimelt, dilemma per se, näib mulle protsessina, mille sünni- ja surmahetkede vahe on +/- 0.
Kultuur ei ole staatiline nähtus. Dünaamikast tuleneb kultuuri polaarne laetus . Rahu – sõda. Niivõrd, kui pidev ja ubikviteetne rahu on võimatu, on võimatu ka pidev ja kõikjalolev sõda. Ja nii edasi. Järelikult on kultuur tsükliline. Herakleitosel oli pooleldi õigus.
Plahvatus sünnib hetkel, kui ta liitub kultuuritsükliga; ning sureb hetkel, kui ta muutub predetermineerituks, kusjuures kronoloogiliselt võivad need protsessid ühtida või lahkneda emb- kumba pidi. Erinevus tuleneb vaatenurgast, täpsemini – vaate suunast . Lotman osutab ajaloolase retrospektiivse töö loomingulisusele, kes peab plahvatustest kiratsevast kultuurikamarast kokku lappima ühtse ajalookäsitluse. Mõneti meenutab see ülesanne J. Baudrillard’i poolt ekslikult ajaloolise tekstina alla neelatud (ja hüperreaalsuse ideaalkuvana kuulsaks tsiteeritud) J. L. Borgese lühijuttu „Täpsusest teaduses “ ( Borges jt. 2006), kus kartograafid koostavad riiki katva 1:1 mõõtmes kaardi, (mis küll tulevaste põlvkondade poolt hüljatakse). Kuid olemegi eksinud ajast ettepoole ...
Võtame edasise analüüsi aluseks neli inimese ideaaltüüpi, mis Lääne tsivilisatsioon on aegade jooksul sünnitanud2.
Antiikajast pärineb poliitilise inimese tüüp (zōon politikon), kes saab õnnelik olla vaid teiste inimeste seas hästivalitsetud riigis. Keskaeg lõi usuinimese ideaali , kes leiab õnne vaid siis, kui ta on oma suhted Jumalaga hästi korraldanud. Valgustusaeg viis täide liberalismi unistuse ja sünnitas majandusinimese (homo oeconomicus), kes ratsionaalselt kalkuleerib, mis talle kasulik on.

Auru jõul

18. saj. teisel poolel puhkes Inglismaal tööstusrevolutsioon, mis peagi levis ka mandri-Euroopasse. Manufaktuurid muutusid auru jõul vabrikuteks tuues üksteisega läbi põimunult kaasa tootmismahtude, tarbimise ning rahvaarvu hüppelise kasvu. Tekkis nõudlus ka uut laadi filosoofia järele. Kui Idamaa filosoofia on sisekaemuse kattevarjus kollektivistlikust traditsioonist tegelikult üdini läbi imbunud, siis Õhtumaa endast väljapoole suunatud mõtlemise lähteplatvormiks on alati olnud üksikisik. Vajati uudseid praktilisi moraalseid juhiseid, mis lähtudes individualismist suudaksid korraldada üha arvukamaid masse , tootmisvahendeid ning nende vahelisi suhteid.
1776. aastal kirjutas Adam Smith oma kiirelt kuulsust kogunud peateose „An Inquiry into the Nature and Causes of the Wealth of Nations“, kus ta tutvustab turumajanduse iseregulatiivset võimet – nn. „nähtamatu käe“ tööprintsiipi ja win-win põhimõtet. Smithi teos pakub tänapäevani alust palavateks aruteludeks.
1789 – samal aastal kui puhkes Suur Prantsuse Revolutsioon , ilmus Jeremy Benthami „Introduction to the Principles of Morals and Legislation ”, kus on põhjalikult kirjeldatud utilitarismi tööfunktsiooni – optimaalse tulemuse leidmist inimhulga ja naudingu korrutise maksimaalväärtusest.
Bentham käsitles inimest sügavalt atomaarse nähtusena, kelle poolt moodustatavad ühiskondlikud seosed on vaid vaht süvastruktuuri pinnal.3 Ühiskonda juhivad ja kujundavad naudingu ja ebameeldivustunde põhiprintsiibid, mis Benthami väitel alluvad aritmeetilisele loogikale. Benthami, kes veetis kirjutuslaua taga kuni 12 tundi päevas, suurejooneliseimaks ja vastuoluliseimaks projektiks kujunes ideaalvangla Panoptikum välja töötamine, kus üksainus valvur võib teadmatuse abil kontrolli all hoida kõiki kinnipeetavaid. Hoolimata sellest, et Benthami poolt välja pakutud mehhanismil rajaneb näiteks tänapäeva ühiskonnas juurdunud turvakaamerate tööpõhimõte, ei õnnestunud tal oma leiutist ellu rakendada ei Venemaal ega Inglismaal, kuigi projektist olid teadlikud nii Katariina II kui George III. Benthami õnneks sai talle osaks suur pärandus, mis võimaldas tal jätkuvalt kirjatööle pühenduda. Paljud Benthami ideedest hariduse reformi viidi ellu mõned aastad enne tema surma avatud Univesity College Londonis, mis avas uksed ühiskonnas tõrjutud gruppidele nagu juudid , katoliiklased jne. Vastavalt Benthami viimasele tahtele balsameeritud muumia istub kuni tänase päevani ülikooli peahoone fuajees. Kuigi Benthami ideed ei leidnud laiemat omaksvõttu tema elu ajal, on tal mõjukas pannus ühiskonna arengusse läbi järgnevate generatsioonide õpetlaste J. S. Millsist M. Foucault ’ni.
Benthami utilitarismi teooriale lisas paranoilisust demograafia isa Thomas Malthuse 1798 . aastal avaldatud „An Essay on the Principle of Population“, mis ennustas ette 20. sajandi populatsiooniplahvatust ning tundis muret ressursside piiratuse pärast. Tema osaliselt põhjendamata hirm rajanes tõsiasjal, et rahvaarv suureneb geomeetrilises, kuid toiduvarud aritmeetilises progressioonis.
Möödus rahutu poolsajand, enne kui 1859 . aastal ilmus teos, mis lõplikult kinnitas individualismi staatuse maailma Jumala käe läbi kujundava printsiibina. Tegu on Ch. Darwini magnus opusega „The Origin of Species”, mis võttis kokku tema ligi 30 aasta jooksul tehtud uurimuse liikide põlvnemisest ja pärilikkuse loodusseadusest:

Liikidel on suur paljunemisvõime ja järglasi sünnib rohkem kui neid täisealiseks saab.

Populatsioonid säilitavad mõõdukate kõikumiste piires oma suuruse.

Toit on piiratud, kuid enamasti suhteliselt stabiilne ressurss.
Neist kolmest väitest tuleneb indiviidide vaheline olelusvõitlus.

Seksuaalsel teel paljunevate liikide seas ei tule üldjuhul ette kahte identsest indiviidi. Varieerumine on ohjeldamatu.

Suur osa sellest varieerumisest on pärilik.
Niisiis aitab indiviidide vaheline olelusvõitlus populatsioonil ja kogu liigil muutuva keskkonnaga kohaneda. M.O.T.T.

19. sajandi I poole filosoofia

19. sajandi I poole filosoofias domineeris kahe saksa mõtleja, Georg Wilhelm Friedrich Hegeli (1770 – 1831 ) ja Arthur Schopenhaueri (1788 – 1860) vaheline antagonism, millest nende elu ajal väljus võitjana Hegeli mastaapne progressiivne maailmakäsitlus. 1820. aastal valiti Schopenhauer Berliini Ülikooli professoriks, kus pidas loenguid ka Hegel , kes tol ajal nautis edu oma kuulsuse tipul. Schopenhauer ajastas oma kursuse provokatiivselt täissaale nautinud Hegeliga samale ajale – ning jäi ihuüksinda tühja auditooriumi seinade vahele.
Hegeli kandev käsitlus, mille juured viivad tegelikult tagasi Fichteni, puudutab lahenduse ehk sünteesi formeerumist läbi teesi ja sellele vastanduva antiteesi konflikti. Kuulsa näitena kujutab Suur Prantsuse Revolutsioon ühiskonnas püstitunud teesi, millele paratamatult järgneb Terror kui antitees , kuna revolutsioon on likvideerinud senise opositsiooni ja agressioonil pole kuhugi mujale pöörduda, kui iseendasse. Kuid Hegel väidab, et Revolutsioon on selleks ajaks juba algatanud pöördumatu protsessi ning antiteesile järgneb süntees ehk absolutismi asendumine konstitutsiooniga. Sellel arutluskäigul baseerub hegellik dialektiline mõttelaad.
Schopenhauer loobus varsti peale mainitud vahejuhtumit igaveseks ülikoolis õpetamast ja hoidis eemale ka poliitilisest elust. Tema Kantist ja Buddhast mõjutatud filosoofia kujutab peale Hegeli eitamise siiski ka väga tugevat originaalset panust semiootika kujunemislukku. Oma keskses teoses „Die Welt als Wille und Vorstellung” toob ta välja kaks maailma kogemise tasandit. Tahtele vastab Kanti „asi iseeneses“, representatsioonile ehk näilisusele Kanti fenomen . Kuid erinevalt Kantist, kes väitis, et „ding an sich “ ei ole mõistuslikult kujuteldav, leiab Schopenhauer, et kuigi me tahet ei näe, võime vaadelda tema realisatsiooni kõiges, sh. representatsioonis, kuna kogu maailm põhineb tahtel. Tahte kõikeläbivuse näitamisega juhatas Schopenhauer teeotsale muuhulgas nii Fr. Nietzche kui S. Freudi, kellest mõlemast juttu tuleb. Tundub, et kui Hegeli õpetus raamis homo oeconomicuse individualismi üleüldise maailmapildiga, siis Schopenhauer kuulutas ette juba uue inimtüübi sündi.

Sõnadelt tegudele

Kuid ajal, mil Euroopa sõjatiines õhus hulkus ringi revolutsioonitont, ei suutnud paljud filosoofid sünteesi ootuses pelgalt pealtvaatajaks jääda. Suurim neist on kahtlemata dialektilise materialismi õpetuse rajaja Karl Marx , keda võib Hegeli mantlipärijaks pidada.4
Marxi jaoks on kriteeriumiks, millest lähtuda sõnadelt tegudele üle minekul, inimühiskonda kätketud klassivõitlus. Kodanlus on aheldanud proletariaadi oma orjusesse, kuna ühiskond on iseenda, st. töölisklassi näost võõrandunud. Kuid ajalooline areng järgib ranget seaduspära ja seetõttu saabub vältimatult võidukas revolutsioon, mis pöörab kaalukausid ringi ja seab enamuse valitsema vähemuse üle, veel enam, kaotab igasuguse vähemuse, mis tähistab jõudmist kommunismi.
Marx pidi oma viimastel eluaastatel läbi elama ränki psühholoogilisi katsumusi ning taluma materiaalset kitsikust. Kahjuks või õnneks ei näe me läbi tema põrmu, mistõttu jääb ka Marxi usu vankumatus kommunismi võitu igaveseks saladuseks. On selge, et ta andis töölisliikumise arengusse määramatu panuse, sidudes läbini materialistliku maailmakäsitluse ühiskonna kõrgemate arenguprotsessidega. Kuid võib piltlikult väita, et 20. sajandi kommunistlik maailmarevolutsioon , mis tipnes Stalinliku terroriga, poos tema lennuka idealismi sellesama Gordioni sõlmega oma totalitaristliku ideoloogiavankri teenistusse.
Polaarselt erinev mõtleja, kellele ometigi sai osaks analoogne ideoloogiline ärakasutamine, Hitleri fašistliku totalitarismi poolt, on Friedrich Nietzsche . Kui Marx on Hegeli antitees, siis Nietzsche Schopenhaueri reinkarnatsioon – ning omakorda vastanduvad nad teineteisele. Schopenhaueri tahet, millest maailm on läbi imbunud, asendab Nietzsche võimutahe, veelgi kõikjaleulatuvam kõikeläbivus. Nietzsche kuulutas, et jumal on surnud ning Inimene on jäetud üksinda. Kategooriline imperatiiv on just nimelt olla, saada olema, Inimene suure algustähega. Sellele astub vastu kristlik orjamoraal, mis madaldab oma haardes kõik ülla. Nietzsche tahtis kirjutada teoseid, mis haamrina purustavad kristliku võltsmoraali. Jeesuse ristisurma ei tule mitte taga nutta, vaid seda korrata .
Minu isiklik nietzcheaanlik ärkamine toimus luterlikus leerikoolis. Kirikuõpetaja oli dekaloogi ümberseletamisel jõudnud kuuenda käsuni: „Sina ei või tappa“. Peale käsu sisu põgusat lahkamist küsis kirikuõpetaja: „Aga kas sellele käsule on erandeid olemas?“. Ja vastas ise: „No kui ikka suur rahvas tungib kallale väiksele, siis väiksel rahval on kodumaa kaitsel lubatud seda käsku murda. Seda ikka...“....
Nietzsche katse luua super -individualistlikku maailmakäsitlust, mis omakorda ühtiks universumi ülima reaalsusprintsiibiga, lõppes peale äärmiselt viljakat loomeperioodi vaimse kokkuvarisemisega. 1889. aastal haaras ta Torino keskplatsil oma kallistusse ühe piitsutatava hobuse, millest saigi tema hüvastijätužest. Viimased kümme aastat oma elust veetis Nietzsche oma ema ja õe järelvalve all.

Ainus ja oma

Nietzche pärandi lummav ilu ja jõud sisaldab palju sellist, mis alles ootab järele teadusliku mõtet, näiteks kosmoloogiline idee kõiksuse igavesest kordumisest. Ometigi tahan põgusalt tutvustada kirjameest, kelle sulest pärinevad teravad read Nietzschet ennetasid. Tegu on Max Stirneri ja tema prohvetliku teosega „Ainus ja oma“ („Der Einzige und sein Eigentum” 1844 ), mis jõudis Berliini raamatupoodidesse kõigest mõned nädalad peale Nietzsche sündi.
„Ainus ja oma“ põlgab ära mistahes kujul moraali, peale ühe – iseenda moraali. Stirner ründab järjepanu Jumalat, inimkonda, headust, ligimesearmastust, riiki, monarhi, abielu, parteid jne. Kui Jumal nõuab enese teenimist, siis keda teenib Jumal – ainult iseennast. Keda teenib inimkond – samuti vaid iseenda huve. Sultan võib su vastu olla hea ja suuremeelne – niikaua kuni sa kuulud talle. Stirner lükkab eemale kõik ja jõuab „loovtühjusesse“, kust omakorda kõik uuesti välja kasvab.
Stirnerit on peetud nii anarhismi, nihilismi kui eksistentsialismi vanaisaks. Ise tõrjus ta kõiki silte peale ühe – egoisti oma. Hävitava järjekindlusega lubas ta Ainsale kõik: ema võib tappa lapse, vend magada õega ja mõrvar austada oma tööd. Maailmas, kus keegi ei võlgne midagi, on lubatud kõik. Pole imestada, et Stirnerit vihkas Marx ning temast vaimustusid individualistid ja post- anarhistid , kelle jaoks pole esmatähtis ühiskonnakord kukutada, vaid seda ära kasutada. Raskem, kuid Stirneri mõistmiseks hädavajalik, on tunnetada tema loomingu humaanset elujaatavust. Pöördun kontrasti mõttes tema essee „Hariduse valest põhimõttest“ poole, mis ilmus vahetult enne „Ainust ja oma“: „Olles midagi võrratut, tood sa esile midagi võrratut: kui sa oled „igaüks täiuslik iseendas“, siis on täiuslik ka sinu ühiskond ja suhtlusringkond.“.
Kuid Stirneri kaunis paradoksaalne käsitlus ei muutnud olematuks tõsiasja, et elada tuli siin ja praegu; üha kärarikkamas ja sisepingelisemas ühiskonnas, kus mitte sugugi kõik polnud täiuslikud. 19. sajandi lõpuks kasvas juhtivate Euroopa ühiskondlike mõtlejate töödest välja sotsioloogia kui ühiskonda lahti seletav iseseisev teadusharu .

Sotsioloogia sünd

Sotsioloogia nimetuse vermis 1838. aastal prantsuse positivist Auguste Comte , kuid kaasaegsest perspektiivist vaadelduna kannab sotsioloogia arenguloos kaalukamat rolli tema hilisem kaasmaalane Émile Durkheim (1858 – 1917). Durkheimi jaoks oli ühiskond enamat kui inimeste summa. Ühiskonna indiviidest sõltumatute funktsionaalsete osiste uurimiseks lõi ta „sotsiaalsete faktide“ käsitluse, mille uurimine omandas tema empiirilises meetodis keskse koha. Samal ajal pööras Durkheim ringi valitseva Herbert Spencerist mõjutatud sotsiaalse darvinismi arusaama, et ühiskonnad võtavad arengu käigus sarnaselt elusorganismidega üha keerulisemaid vorme. Ta vaidles, et kui primitiivses ehk „mehhaanilises“ ühiskonnas on ühiskonnaliikme roll täpselt ja selgelt määratletud, siis modernses ühiskonnas ühiskonna roll väheneb ja indiviidi vabadused suurenevad. Keskse rolli omandab üha keerulisemaks muutuv orgaaniline tööjaotus, mis toob kaasa traditsiooniliste väärtuste asendumise universaalsele lahusele sarnaneva rahaga . Need protsessid omakorda põhjustavad „aneemiat“ – väärtuste lahustumisest ja normide puudumist tuleneva paine, mis viib indiviidi konflikti ühiskonnaga ja on otseselt seotud enesetappude arvu suurenemisega. Aneemilist painet on hiljem elavalt kujutanud eksistentsialist Albert Camus oma romaanis „Võõras“.
Saksamaal tegeles sarnaste küsimustega Durkheimi kaasaegne Georg Simmel (1858 – 1918). Nagu Durkheim oli ka Simmel rahvuselt juut . Kuigi vähem süstemaatiline, on Simmeli pärand äärmiselt inspireeriv ja huvipakkuv. Tema loenguid külastasid paljud Berliini intellektuaalid, kuid hoolimata pidevatest püüdlustest ja mainekatest toetajatest eesotsas Max Weberiga, ei saavutanud Simmel oma täieõiguslikuks professoriks nimetamist ennem kui 1914. aastal. Paraku algas koheselt I maailmasõda ning Strasbourgi Ülikooli auditooriumid kohandati ümber haiglapalatiteks. Sõja lõppu Simmel ega Durkheim ei näinudki.
Ka Simmeli käsitluses on eriline koht indiviidide rahaühiskonnaga kohandumise analüüsil. Aneemiale lähedase kontseptsioonina kirjeldab ta blasé’d, mis kujuneb suurlinna elanikeis nivelleeriva reaktsioonina kõigele, mis nõuab nende tähelepanu. Simmel näeb blasé’d omalaadse ego kaitsemehhanismina, mis on väärtuste omistamise täielikult delegeerinud rahale. Samalaadne muutus toimub suhetes ajaga5, kus loomulikke protsesse asendab range fikseeritus. Simmel loob oma väidete kinnituseks kuulsa hüpoteesi, kus kõik Berliini kellad liiguvad ühe tunni ulatuses suvalises suunas, tuues suurlinnas kaasa totaalse kaose vallandumise.
Simmelil on väga eriline koht minu enda arenguloos, kuna tema ideoloogia on tugevalt mõjutanud mu esimest olulisemat kuraatorprojekti kunstimaailmas – Ajavaba Päeva, mille kohta võib lähemalt lugeda http://www.timefreeday.net . Klõpsides kiriku aknaluuke, avanevad pildid 2005. aastal toimunud lavastusest Riias.
Simmel, kelle näol on tegu rängasti alahinnatud mõtlejaga, jõudis oma ühiskonnakriitiliste mõtete edasiarenduses välja sotsiosemiootika piirimaile. Deduktiivset meetodit järgides taandas ta sotsiaalsed interaktsioonid vähima muutujani – osalejate arvuni – ning näitas mänglevalt ja veenvalt, kuidas vaid kolmanda liikme lisandumine muudab kardinaalselt dialoogi struktuuri ja jõuvahekordi. Lisanduvate liikmete analüüsis keskendus ta põhitähelepanu lühikese ja kauge võimudistantsiga kommunikatsiooniskeemide võrdlusele, seades ülesse mitmeid tänapäeval teravalt aktuaalseid otsedemokraatia probleeme. Väga omapärasena ja ajastut ennetavana mõjub ka Simmeli käsitlus grupi ja võõra vahelisest interaktsioonist, kus võõra olemust kirjeldatakse ostsilleeriva membraanina grupi sise- ja väliskihi vahel ning lahatakse võõra võtmerolli inimgrupi enese-identifitseerimise protsessis.
Umbes sel ajal tegeles mitte küll niivõrd semiootiliste, kuid vähemalt sama universaalsete küsimustega itaallane Vilfredo Pareto. Tema poliitiliste vaadete arengus põimusid liberaali, sotsialisti ja anti-demokraadi vahelised vastuolud. Viimastel eluaastatel vaimustus tema ideedest Benito Mussolini ning postuumselt kujundati temast Itaalia fašistliku liikumise ideoloog , mis aga tunnistab küll pigem Pareto mõtte universaalsust kui totalitaarsust. Oma töödes sünteesis ta edukalt sotsioloogilise, ökonoomilise ja filosoofilise lähenemise ühiskondlikele probleemidele. Omades suurepärast matemaatilist haritust, peegeldavad tema teooriad samal ajal ka filigraanset psühholoogilist läbinägelikkust.
Pareto ei rahuldunud ühiskonna tõukemehhanismide kirjeldamisel Benthami poolt kirjeldatud ja senini valdava „utilitaarsuse“ kontseptsiooniga, mis nägi kõiges püüdu heaolu poole. Ta mõistis, et inimesed ei lähtu majanduslike otsuste langetamisel mitte oma ratsionaalsest heaolust, vaid sellest, mis on nende jaoks ihaldusväärne. Tema seeneniite pidi Schopenhaueri ja Kantini tagasiulatuv väide, et eelistuste alusmüüril rajaneb kogu ökonoomilise käitumise mudel, sai tänapäevase mikroökonoomika nurgakiviks ja lõhkus majandusteaduse ja utilitarismi vahelise vankumatu liidu.
Oma teoses „Trattato di sociologia generale” (1916) pakkus ta välja ka uue paradigma , mis on tuntuks saanud Pareto Optimaalsuse nime all ja mis püstitab hüpoteesi maksimaalselt rahuldatud ühiskonnast. Pareto Optimaalsus kujutab olukorda, kus ühegi osapoole soove ei saa täita ilma kellegi teise huvisid kahjustamata. Sellesse laia rakendust leidnud kontseptsiooni pisut süvenedes on võimalik aru saada, miks Pareto küll tunnustas marksistliku materialismi lähte- eeldusi , kuid eitas kategooriliselt otse kui võlujõul saabuvat klassivõitluse lõpplahendust. Ta oli üks esimesi, kes käsitles ühiskonna arengut pidevalt vahelduvate tsüklitena, kus järgemööda valitsevad riukalikud „rebased“ (või liberaalsed oravad) ja lepitamatud „lõvid“ ( populistlikud ninasarvikud).
Enim tsiteerituks on aga tõenäoliselt osutunud tema varasem tippteos „Manuale di economia politica” (1906) ning eelkõige seal sisalduv tähelepanek, et kahekümnele protsendile Itaalia elanikkonnast kuulub kaheksakümmend protsenti omandist. Nn. Pareto printsiibi ehk 80/20 põhimõtte tegi hiljem kuulsaks juhtimisguru Joseph M. Juran ning selle väga laialdast rakendumist on ka hiljem korduvalt tõestatud.
Suurte sotsiaalteoreetikute jälgi ajades ei pääse kuidagiviisi mööda Max Weberist, keda kuulsate sotsioloogide nimekirjast tõenäoliselt esimesena nimetataks. Sellel on ka sügavam põhjus. Kui eelpool vaadeldud Marxi, Durkheimi, Simmeli ja Pareto töö pearõhk asetus utilitarismi kriitikale, siis Weber väitis, et utilitarismi võimulepääs on seotud laiemate kultuurilooliste protsessidega ning näitas veenvalt, kuidas kapitalismi juured on sügavalt protestantliku eetikaga läbi põimunud.
„Selleks et kapitalismi nõudeid järgiv elulaad pääseks ülemvõimule, pidi ta kuskilt pärinema, ja mitte isoleeritud indiviidide tegevusest, vaid tervetele inimrühmadele omasest eluviisist,“ kirjutas ta oma 1905. aastal oma tähtsaimas teoses „ Protestantlik eetika ja kapitalistlik vaimsus“. Viimase all mõistis ta kogumikku ideedest ja kommetest, mis soosivad ratsionaalset püüdlust majandusliku kasu poole (nn. zweckrational). Kuid mitte mingil juhul ei rajatud kapitalistliku ühiskonnamudelit algselt kasumiihalusele, väitis Weber. Hoopis vastupidi, selle tõukejõuks sai antikapitalistlik puritaanlik retoorika , mis jutlustas maisest saamahimust eemale hoidumist.
Esmapilgul näib katoliikliku hierarhia lõhkumine ning järjepidev manitsemine hüvedest loobudes oma ametile (kutsumus e. Beruf) pühenduma tõepoolest protestantlust kapitalismist eemale tõrjuvat. Kuid nagu Weber argumenteerib , viis arengupüüdluste puudumine, luksusest loobumine ja olmelistele küsimustele keskendumine just äärmiselt produktiivse „kogu-ja-hoia“ mentaliteedi domineerimisele, mis on kapitalistliku vaimsuse alustalaks. Siinkohal tuleb taas meelde M. Foucault, kes lähtub samast põhimõttest, uurides seksuaalsuse diskursuse õhutamist ja perverssuste juurutamist läbi nende eitamise ja represseerimise.
Weberil oli väga tugev ühiskondlik närv ja ta tegutses vahelduva intensiivsusega ka poliitilisel rindel. Hoolimata oma kapitalistlikust ilmahoiakust toetas ta kahel käel streike ja ametiühinguid. Weber on eelkõige keskklassi ideoloog. Demokraatiat nägi ta vahendina tugevate karismaatiliste liidrite esilekerkimiseks, kes kui „demagoogid suruksid massidele peale oma tahte“.

Annus mirabilis ja Einstein

Oleme semiootika sünniloo lahti harutamisel jõudnud aastasse 1905, mis on ajalukku läinud annus mirabilise nime all. Nüüd – ning mitte kuidagi teistmoodi – ei või me puudutamata jätta plahvatuslikke sündmusi kahes hinge ja mateeria polaarsuse tippotstes asuvas teadusharus – füüsikas ja psühhiaatrias – mille kohta võib liialdamata väita, et need senised arusaamad neistsamustest mõistetest – hingest ja mateeriast – ipponiga vastu äsjailmunud asfaltteid virutasid.
Kas valgust kannavad lained või osakesed? Selle fundamentaalse küsimuse üle oldi vaieldud alates 17. sajandist, kui Chr. Huygensi ja I. Newtoni duellist väljus võitjana viimane. Valgus kuulutati osakeste vooks ning Newtoni „Philosophiae Naturalis Principia Mathematica“ ( 1687 ) uusaja interdistsiplinaarseks teaduspiibliks. Kulus enam kui sajand, enne kui Th. Young tekitas parajalt segadust, demonstreerides 1805. aastal valgust läbi kahe pilu juhtides valguslainete olemasolu. Lõpliku poolehoiu leidis laineteooria läbi J. C. Maxwelli tööde, kes peale erinevate kiirguste suurusjärkude määramist ühildas valguse kõikide teiste elektromagneetiliste lainetega.6
Kogu 19. sajandi kestis suur füüsika struktureerimise ja klassifitseerimise projekt. Sajandi lõpuks oli paljude lugupeetud teadlaste meelest füüsika teadusharuna kohe-kohe „valmis saamas“; täita olid jäänud veel vaid mõned üksikud lüngad. Tähtsaimatesse neist lünkadest peitis end jällegi valgus. 1887. aastal oli jäänud tulemusteta Michelson- Morley poolt hoolikalt ettevalmistatud eksperiment luminofoorse (valgust juhtiva) eetri tuvastamiseks, mis üldise arusaama kohaselt universumikõiksust pidi täitma. Samuti oli Maxwelli poolt eeldatud valguse konstantsena püsiv kiirus vastuolus Galileost ja Newtonist saadik valitsenud liikumisprintsiibiga, mis sätestas, et kõik kiirused on vaatleja suhtes relatiivsed.
Need vastuolud ületas 1905. aastal Albert Einstein. Esimeses toona avaldatud neljast publikatsioonist, mille eest talle omistati 1921. aastal Nobeli füüsikapreemia, toetudes Max Plancki poolt 1900. aastal algatatud kvantteooriale, püstitas ta hüpoteesi, et valguslaineid kannavad edasi valgusosakesed – footonid . Seega ilmutab valgus nii osakesele kui lainele iseloomulikke tunnuseid. Veelgi enam, fotoefekti teooriat edasi arendades (de Broglie, Bohm et al.) tõestati, et laine-osake duaalsus läbib kogu mateeriat.
Teine artikkel seletas lahti Browni liikumise tööpõhimõtte ja lõi sellega lõplikult veenva empiirilise tõestuse aatomite olemasolule, milles senini paljude füüsikute ja keemikute seisukohad lahknesid. Molekuli ja aatomi mõisteid kasutati läbisegi. Üks juhtivaid atomismi kriitikuid, ainehulga mõiste, mooli, vermija, Tartu Ülikooli vilistlane ja Nobeli keemiapreemia laureaat W. Ostwald tunnistas hiljem, et veendus aatomite olemasolus Einsteini tööd lugedes .
Järgnes orkaan peale tormi. 30. juunil ilmus Einsteini kolmas artikkel „Zur Elektrodynamik bewegter Körper“, milles ta avalikustas oma nägemuse aja ja ruumi sünteesist, mida me tunneme Einsteini relatiivsusena. Konkreetse artikli fookus , mis vaatles liikuvate kehade vahelist suhtlust välismõjudeta (inertsetes) taustsüsteemides, sai hiljem tuntuks erirelatiivsusteooriana, et eristada teda kümme aastat hiljem avaldatud üldrelatiivsusteooriast – Einsteini meeletust püüdest seletada lahti gravitatsiooni olemus ja luua seega maailmakõiksuse tunnetuslik käsitlus. Kuid ka erirelatiivsusteooria näol on tegu revolutsiooniga, mis esialgu, sarnaselt kuulsa redeli paradoksiga, kuidagi senisesse teadusesse ära ei tahtnud mahtuda. Paleepööre oli vältimatu, ning järk-järgult loovutasid Newtoni liikumisseadused oma koha c-le, valguse kiiruse konstandile, taandudes Einsteini relatiivsuse ligilähedaseks rakenduseks fragmentaarsetel kiirustel.
Tõenäoliselt Aspergeri sündroomist põhjustatud hilise arengu ja kohanemisraskuste tõttu hakkas Einstein aja ja ruumi olemuse üle imestama tavapärasest hiljem, süvenedes neisse küsimustesse erakordse tähelepanuga. Juba teismelisena armastas ta peeglisse vaadeldes juurelda, mis juhtuks peegelpildiga, kui teda kiirendataks valguse kiiruseni. Tõdedes intuitiivselt, et peegelpilt säiliks, jõudis Einstein erirelatiivsusteooria tuumani. 1905. aasta artiklis ja paljudes hilisemates käsitlustes on peegli asemel kasutatud näiteid jaamast mööduvast rongist. Kujutame endale ette, et perroonil, mille pikkus ühildub täpselt saja-vagunilise rongi pikkusega, seisavad üksteisest võrdsetel kaugustel kolm vagunisaatjat. Samal hetkel kui vedur ja viimane vagun jõuavad vastavalt esimese ja kolmanda vagunisaatjani, tõstavad nad lipud. Keskmine vagunisaatja täheldab, et lipud tõsteti simultaanselt, st. samal hetkel. Kuid rongi viiekümne esimese vaguni aknast välja vaatava reisija jaoks nii ei näi. Tema jaoks märgutab esimene vagunisaatja, kes asub rongi liikumissuunas, varem kui vastassuunas seisev kolmas vagunisaatja. Arusaam simultaansusest puruneb. Aeg kuulub taustsüsteemi, mitte vastupidi, väitis Einstein. Samuti vastanduvad perroonil seisvad vagunisaatjad ületamatute raskustega, kui nad üritavad mõõta möödakihutava rongi pikkust, sest mõõtmine sõltub simultaansest ajahetkest, mil rongi vedur ja viimane vagun asuvad kohakuti vagunisaatjatega. Aja ja ruumi absoluutide eemaldamise läbi oli Einstein klassikalise füüsika ümber loonud. Kuigi Minkowski-Lorentzi aegruumis ei kehti Eukleidese geomeetria , püsib ületamatu konstandina valguse kiirus c, mis hoiab maailma meile kombatavana.
Oma neljandas annus mirabilise artiklis tuletas Einstein erirelatiivsusteooria põhjal energia ja massi vastastiksuhte, millest kasvas välja algava sajandi kuulsaim valem: E=mc². See avastus pani täpi erirelatiivsusteooria „i“-dele, raamis uudse raamideta maailmapildi, asetas kui kristallkrooni uuele Einsteini poolt vastuoludest puhastatud füüsikale. Ometigi ei osatud valemi rakenduslikele aspektidele veel mitukümmend aastat kuigi tõsist tähelepanu pöörata. Alles 1930. aastate lõpus, tuginedes Irène ja Frédéric Joliot-Curie edusammudele radioaktiivsuse uurimise valdkonnas, hakkas maailma füüsikonnale ilmutuma see kohutav jõud, mida prohvetlikult kuulutas vahva sõdur Švejk: “Üks professor tegi mulle selgeks, et maakera sees on veel üks maakera, hulga suurem kui välimine.“.

Maakerade paradoks

20. sajandi alguses asus loodusteaduste raskuskese kindlalt saksa kultuuriruumis. Hirm, et hitlerlikul Saksamaal õnnestub hoolimata juudi teadlaste kõrvale heitmisest (nad kas emigreerusid, peamiselt USAsse, või neelati Holocausti) saada tuumaenergia valitsejaks, sundis Einsteini koos mitmete Ungari soost füüsikutega koostama Ameerika Ühendriikide presidendile Franklin Delano Rooseveltile adresseeritud Einsteini-Szilárdi kirja, mis sai aluseks maailma ajaloo kõige väljapaistvamale salajasele teadusprogrammile – Manhattani projektile – mille töö tulemusena, Einsteini ja paljude kaasatud füüsikute vastuseisust hoolimata, pühiti vastavalt 6. ja 9. augustil 1945. aastal maatasa Hiroshima ja Nagasaki , tappes koheselt 150’000 inimest ja aasta lõpuks veel 65’000. Tuumapommi rakendamise otsuse kinnitas president Harry S. Truman , kes oli Manhattani projekti olemasolust kuulnud alles mõned kuud tagasi erakorraliselt ametisse astudes. Võib ainult oletada, mil määral mõjutas tema otsust pommi kasutada Stalini äraolev käitumine Potsdami konverentsil , kes oli tänu tuumaspioonide tööle USA edusammudest palju varem põhjalikult informeeritud. Olles samuti teadlik USA tuumaarsenali esialgsest piiratusest, võttis Nõukogude Liit väljakutse vastu ning katsetas 29. augustil 1949. aastal edukalt pommi nimega „Esimene välk“, mis sarnanes suuresti Nagasakile heidetud „Paksu mehega“. 1952. aastal katsetasid ameeriklased vesinikpommi, millele venelased vastasid vähem kui aasta pärast. Kuigi inimkond polnud kunagi varem kokku puutunud tuumade lõhustumisel põhineva aatompommi võimsusega, avas raskete tuumade liitumisel põhinev vesinikpomm uued perspektiivid. Senise maailmarekordina õhkis Nõukogude Liit 1961. aastal Novaja Zemljal „Pommide tsaari“ nimelise vesinikpommi, mille plahvatusjõud võrdus 50 miljoni tonni TNTga – ületades 2500 korda esimeste aatompommide võimsuse ja võrdudes 1% plahvatuse mikrohetkel päikese poolt toodetud energiaga. Inimkond tormas meeletu võidurelvastumise ja tuumahukatuse äärel balansseerimise poolsajandisse.
Sarnaselt Švejki maakerade paradoksiga seadsid Einsteini poolt lahendatud vastuolud inimkonna vastakuti palju mastaapsemate vastuoludega. Kuid uudse olemusliku painega kaasnes ka eriskummaline ühistunne. Õigupoolest saamegi ju inimkonnast kui tervikust rääkida alles nüüd, kus on loodud selle objektiivne ühisosa – potentsiaal kõiki sildu põletavaks (ja taasühendavaks :s) reterritalisatsiooniks. Tuumaenergiast sai üleilmastumise peamiseid allikaid nii oma negatiivse kui positiivse kuvandi läbi. Negatiiv avaldus peamiselt memeetiliselt, luues külma sõja mõlemale osapoolele vajaliku ideoloogilise baasi suurte narratiivide konstrueerimiseks anarhistlike ilmingute represseerimiseks ja ühiskondlike ressursside mobiliseerimiseks läbi hirmu tuumasõja ees ning tõstes samas ka rahvusvahelise rahu- ja looduskaitseliikumise mõjuvõimu. Samuti lõi MAD (Mutually Assured Destruction ehk Vastastikku Kindlustatud Häving) antagonistlike blokkide omavahelisse opositsiooni teatava kuklasse hingava puhvertsooni, mis suutis lokaalsete konfliktide paisumist III maailmasõjaks mitmel puhul ära hoida. Ülekeev energia suunati positiivi. Purustusjõu meeletu areng tingis potentsiaalse konflikti ajalise kestvuse lühenemise aastatelt ja kuudelt päevade ja tundideni ja sekunditeni. Võitlusega ülekaalu eest „esimeseks löögiks“ kaasnesid inimesi Kuule , satelliite orbiidile ja kuldtahvleid avakosmosesse viivad kosmoseprogrammid. Meeletu pinge all toimiv infoanalüüs õigeaegseks „teiseks löögiks“ tõi kaasa plahvatuse arvutite ja infosüsteemide arengus.
Sellise kahetise suhtumisega tuumaenergiasse kaasnes omakorda ostsilleeruv neurootilisus , millest sai üks peamisi kaasaegset tarbijaühiskonda markereerivaid polaarsusi. Telekaamerate poolt edastatavad illusionistlikud kanderakettide stardiloendused ja apokalüptilised tuumaseened vastandusid teravalt üha ebaproportsinaalsema varandusliku lõhega eksponentsiaalselt kasvava Maa elanikkonna seas ning tekitasid reaalsusest irdumise massipsühhoosi, millega kaasnes ühelt poolt ohtlik kiusatus tuumaenergia järele ja teisalt hirm, et inimkonna irratsionaalne käitumine meenutab kosmoselaeva sattunud kauboid, kes raiskavalt ja hoolimatult ammutab süsteemi taastumatuid ressursse.
Oleme seega näinud, kuidas edusammud füüsika arengus tekitasid struktuurseid resonantse ühiskondlikus ülesehituses. Paljude kiiresti arenevate analüütiliste teadusharude (küberneetika, semiootika, mänguteooria jt.) ülesandeks seati neid pingeid mõõta, tajuda, interpreteerida, töötamaks välja uusi ohtusid ja võimalusi arvesse võtvat paradigmat. Relatiivsest energiast kirgastunud maailm oli jõudnud postmodernismi lävepakule, kus ühiskonna keeruliste konstruktsioonide analüüs ei saanud enam rajaneda benthamistlikule utilitarismile. Pöördugem nüüd tagasi eelmisesse sajandivahetusse, et vaadelda lisaks Albert Einsteinile lähemalt veel teist juudi soost mõtlejat, kelle kohta ringleb vähemalt sama palju müüte ja anekdoote, ning kes esitas inimkonnale ja algavale ajastule vähemalt sama palju küsimusi, kui Einstein pakkus vastuseid.

Freud

1897 . aasta kevadel hakkas Sigmund Freud (41) kahtlema oma keskses teoorias , mis seostas närvihaiguste välja löömise varases lapsepõlves läbi elatud ahistamise juhtumitega. Freudi hakkas painama mõte, kas tema patsientide paljastuste taga ei peitu mitte (tema enda poolt sugereeritud) sund- ja soovkujutelmad. Freud oli langemas sügavasse kriisi, millest läbi võimsa murrangu algasid psühhoanalüüsi sünnitusvalud. Ühelt poolt oli Freud veel ikka oma unenägude teooriani viinud unenägemuse „ Irma süst“ mõju all, teisalt polnud tal sugugi ununenud Richard Kraft -Ebbingu poolt tema ettekandele Viini psühhiaatrite ja neuroloogide ühingus osaks saanud umbusklik kriitika7 ega koos südamesõbra ja kõlakoja Wilhelm Fliessiga läbi viidud ravieksperiment, mille käigus viimane „ unustas “ Emma Ecksteini ninakoopasse pool meetrit marlit ning mis oleks seetõttu ääre pealt lõppenud patsiendi surmaga. Peamiseks eneseanalüüsi tõuganud põhjuseks sai Freudile siiski isa Jakobi surm, millest kokaiini ja sigarite toel teadusesse süübinud teaduskonkistadoor haaras kui kangist, millest ümber lõigata maailm. Läbi põhjaliku introspektsiooni jõudis ta äratundmisele, et ta oli isa surma tegelikult oodanud ja sisimas soovinudki. Selle vaenu põhjuste leidmise tarbeks unenägusid ja (katte)meenutusi analüüsides jõudis ta tagasi välja varaseima lapsepõlveni, mis säilitas neurooside ilminguis oma määrava tähtsuse. Kuid ahistamise läbi elamine, mis oli varasemalt reserveeritud vaid vaimselt häiritud patsientidele, laienes ka Freudile; ja sealt edasi kõigile. Selgeks sai, et tähtsustada ei tule mitte niivõrd konflikti põhjustavaid konkreetseid sündmusi, vaid neid põhjustavaid sisemisi tunge , mis on omased meile kõigile.
Maagilisel 1905. aastal ilmunud „ Kolmes seksuaalteoreetilises essees“, mis seisab psühhoanalüüsi autahvlil kohe „Unenägude tõlgenduse“ kõrval, sõnastas Freud ühe oma kuulsaimatest tsitaatidest, võrreldes ema rinnast kõhu täis imenud imiku huulile ilmuvat naeratust orgasmijärgse rahuloluilmega. Selle idülli murrab ja kanaldab autoerootiliseks isa sümboolne sekkumine, kes valitseb ema läbi oma peenise, ja kohutab poegi kastreerimishirmuga. Tütardel tekib seevastu läbi peenisekadeduse samastumine emaga, millest hiljem areneb välja soov abielluda ja saada lapsi. Ema rinnast võõrutatud laps suundub uute mõnuallikate otsingule , avastades mõnu sulgurlihase kontrollimisest, mille mõju iseloomule kirjeldab Freudi „Iseloom ja anaalerootika“ (1908). Peale esmast tutvust suguelunditega, normaalsel juhul omaenda käe läbi, saabub seksuaalse latentsuse periood, mis on Freudi jaoks üks olulisi inimesi loomadest eristavaid markereid. Puberteediea jooksul saabuva genitaalse faasiga leiab aset Oidipuse kompleksi lõplik lahendamine ning seksuaalsuse suunamine endast väljapoole. Seega; ema ihaldamises ja isa vihkamises pole midagi taunitavat, vaid hoopis vastupidi: see on meheks sirgumise loomulik teadvustamata arenguprotsess.
Sarnaselt Einsteiniga saabus ka Freudi jaoks teine hiidlaine 1915. aastal, kui ilmusid „Tungid ja tungisaatused“ ning „Teadvustamatus“. Tehnilisest vaatevinklist vaadelduna hakkasid eelnevalt rajatud vundamendile kerkima inimhinge anatoomiat põhjalikumalt lahkavad teooriad – käsitlused, mis on psühhoanalüüsi kontekstis tuntuks saanud metapsühholoogia nime all. Freud ei olnud kaugeltki mitte teadvustamatuse avastaja, kuid tema poolt juurutatud suure seletusjõuga süsteemist sai raskuskese, mis koondas teised orbiidil liikuvad teooriad enda külge ja valmistas ette ühe mõjuvõimsaima paradigmanihke, mida teaduse ajalugu on senini tunnistanud. Kopernik andis kosmilise löögi, kui purustas usu, et inimene asub päikesesüsteemi keskmes. Darwin andis bioloogilise hoobi, purustades usu, et inimene seisab teistest loomades kõrgemal. Kolmanda, psühholoogilise hoobi inimese eneseimetlusele andis Freud, purustades valitseva arusaama inimesest kui iseenda peremehest.8 Mina on vaid jäämäe veepealne osa, mis kasvab välja teadvustamatusesse kätketud Miskist, mille maailmanägemust iseloomustab vastuolude puudumine ürgsete tungide vahel, ajatus ja välise tegelikkuse asemel psüühilise tegelikkusega arvestamine . Miski edasiandmise püüdeist on mulle ühe eredaimana meelde jäänud Michelangelo Antonioni 1970. aasta filmi „Zabriskie Point“ nimistseen, kus arvutud paarid veerevad aeg luubis kanjoniliival, maitstes maitsetut ja ajatut armastust. Miski on substants , mis asub pealpool (või allpool) hea – halb ning õige – vale kategooriaid. Tema suhestumine ilus – kole skaalaga ei ole samuti tavakeele läbi mõistetav. Need superponeeritakse Ülimina poolt, mille ülesandeks on ühildada Miskit ajendav mõnuprintsiip Mina kontrolliva reaalsusprintsiipiga.
Seega võib Freudi kaks oluliseimat metapsühholoogilist käsitlust kõrvuti seada nii, et Minale vastab Teadvustatus ja Miskile Teadvustamatus. Sügavam Freudi lugemine lubab mul pisut spekuleerides luua seose ka Ülimina ning Eelteadvuse vahele, mis kujuneb äärmiselt huvipakkuvaks ja intrigeerivaks lüliks Freudi panuse positsioneerimisel semiootika sünniplahvatusse. Tuleb tunnistada, et lokkavas kriitikatulvas, mille Freudi lugemine prof. Jüri Allikus on vallandanud, leidub ka detailset objektiivsust.9 Hoolimata oma erakordsest seletusjõust on Freudi teemakäsitlus hüplev nagu hästi tantsitud tango. Nii „Unenägude seletuse “ kui „Teadvustamatuse“ viimastel lehekülgedel teeb ta ootamatu ja huvitava pöörde keele ja mõtlemise vaheliste seoste valdkonda. „/M/õtteprotsessid, st tajudest eemalseisvad paineaktid on iseenesest kvaliteedita ja teadvustamata ning neil tekib võime teadvustatuks saada ainult sideme loomisel sõnalise taju jäljenditega. /.../ Alles sõnade kaudu arusaadavaks muutunud suhted moodustavad põhiosa meie mõtteprotsessidest. Näeme, et side sõnakujutusega ei lange veel kokku teadvustatuks saamisega , vaid annab ainult selleks võimaluse – see ei iseloomusta niisiis mingit muud süsteemi peale Etd. [eelteadvuse]” (Freud 1999: 93-96). Justkui uues valguses avab end selle kõrval L. Wittgesteini kuulus aksioom : wovon man nicht sprechen kann , darüber muss man schweigen. Tundub, et oleme välja jõudnud salapärasesse punkti, kus isomorfse universumi kaks väljapaistvat, kuid omavahel vastanduvat keelekriitikat kokku puutuvad.
Järgnevalt suunas Freud oma konkistadoorimõõga üksikisikult ühiskondlikele struktuuridele. Tootem ja tabu (1913), Massipsühholoogia ja Mina-analüüs (1921), Ühe illusiooni tulevik (1927), Ahistus kultuuris (1929) ning Mooses ja monoteism (1939) käsitlevad inimkonna vanima ajaloo, religiooni, pärispatu, võimu- ja teiste antropoloogiliste struktuuride seotust neurootiliste ilmingutega, mille lahti mõtestamiseks kasutas ta psühhoanalüütilisi võtteid. Freudi lähtus oma uuringutes E. Haeckeli ülekordamise teooriast, mis sätestab, et ontogenees (üksikisiku areng) kordab üle fülogeneesi (liigi arengu ajaloo). Samuti on üheks ta antropoloogiliste uurimuste lähte- eelduseks sügav veendumus , et peab eksisteerima J.-B. Lamarcki poolt propageeritud organismi elu ajal omandatud oskuste päriliku edasi andmise mehhanism . Mõlemad teooriad on tänapäeval teaduse pealiinilt kõrvale heidetud; neid ei loeta küll täielikult põhjendamatuteks, kuid tugevalt liialdatuteks ning senini puuduvad nii kandev tõestusmaterjal kui sisemine struktuur ja loogika . See on üheks täiendavaks faktoriks kriitikutele, kelle jaoks on Freud pigem särav jutuvestja kui teadlane . Freud tunnistas elu hilisjärgus ka ise, et peale 1923. aastat tal psühhoanalüüsile struktuurseid täiendusi teha ei õnnestunud. Pigem jõudis psühhoanalüüsi rakendamisega ühiskondlikele nähtusele Freudist kaugemale tema protežee ja hilisem oponent C. G. Jung , kelle inspiratsioonist pakatavad teooriad kollektiivsest alateadvusest ja arhetüüpidest on tänapäevani ühed tõsiseltvõetavamad katsed hõlmata teaduslikult ekstrasensoorseid nähtusi.
Ometigi näib Oidipuse kompleksile psühhoanalüüsi pealiini poolt pakutuid edasi arendavate keelekriitiliste süvakultuuriliste universaallahendite leidmine, mille võimalikkusele näib Freud vihjates viitavat oma tippteoste viimastel lehekülgedel, meeletult paljulubav, plahvatuslik ja käestlibisev uurimisvaldkond. Küllap on see ka üks põhjusi, miks psühhoanalüüs on troonilt heidetud, ent Freud jätkab semiootika piire nihutavate mõtlejate inspireerimist. Pole patt hõigata, et kogu post-eesriide tagune, on freudismist kui värskelt kallatud eetrist läbi imbunud. Lacan , Žižek, Kristeva , aga ka Foucault, Derrida, Deleuze /Guattari on vaid mõned nimed loetelust, mis näib kaugele tulevikku kanduvat. Loodetavasti on selle ajavormi tingimuslikus mõõtmes reserveeritud koht ka Kaldalu nimele , kuna just Freudi ja Jungi teooriate lepitamine on seatud minu bakalaureuse -õpinguid lõpetava uurimistöö põhifookusesse.

Kokkuvõte

On viimane aeg pöörduda tagasi Lääne tsivilisatsiooni inimese nelja ideaaltüübi juurde, kellest me oleme seni maininud vaid kolme: poliitilist, usu- ja majandusinimest. Kahekümnes sajand tõi ilmale neljanda inimtüübi – psühholoogilise inimese (homo psychologicus), kes ei ole enam looduse, vaid tehnoloogia laps. Psühholoogilisel inimesel, pole paganlikke ideaale, mis sunniksid teda pühenduma ühiskonnale. Ta ei meenuta millegagi usuinimest, kuna tal puudub igasugune arusaamine pühadusest. Tema neurootilised kalduvused meenutavad kõige rohkem tema isa, majandusinimest, kes kalkuleerib rahulolu ja rahulolematust ning kes peab suurimaks patuks seda, kui ta on investeerinud millessegi sellisesse, mis naudingut ei paku. Erinevalt oma eelkäijast ei pea psühholoogiline inimene arvestust mitte aktsiate ja kapitali üle, vaid oma hinge ökonoomika kohta. Kõike, alates oraalsest erootikast kuni matemaatikani käsitleb ta naudingu printsiibist lähtuvalt. Isegi enesetapp rahuldab enesetapjat ja sadism pakub mõnu sadistile / masohhistile.
Selliseks oli kujunenud taustsüsteem, kust kahel mandril läbi kahe geeniuse teineteisest sõltumatute püüdluste sündis semiootika. Küllap võiks olla uute kriitiliste uurimuste teemaks, mil määral minu poolt käesolevas töös kirjeldatu mõjutas Saussure’i ja mil määral Peirce ’i. Mina pean siinkohal targemaks lõpetada Einsteini tsitaadiga: The secret to creativity is knowing how to hide your sources .

Kasutatud kirjandus

• Aristotle. Nicomachean Ethics. Hackett Publishing Company 1985
  
• Bentham, J. The Book of Fallacies. London: Hunt, 1824
  
• Borges, Jorge Luis ja Adolfo Bioy Casares. „Of Exactitude in Science ”. — http://www.kyb.tuebingen.mpg.de/bu/people/bs/borges.html (05.06.2006)
  
• Deely, John 2001. Four ages of understanding. The first postmodern survey of philosophy from ancient times to the turn of the Twenty -first century . Toronto: University of Toronto Press.
  
• Foucault, Michel. Diskursuse kord. Varrak 2005
  
• Foucault, Michel. Seksuaalsuse ajalugu 1. Teadmistahe. Valgus 2005
  
• Freud, Sigmund. Ahistus kultuuris. Sealpool mõnuprintsiipi. Vagabund 2000
  
• Freud, Sigmund. Inimhinge anatoomiast . Tartu Ülikooli Kirjastus 1999
  
• Freud, Sigmund. Three Essays on the Theory of Sexuality. BasicBooks 1975
  
• Kidron , Anti. Oidjärv, Holger. Harrastame joogat. Mondo 1998
  
• Lotman, Juri. Kultuur ja plahvatus. Varrak 2001
  
• Lotman, Juri. Kultuurisemiootika . Tekst – kirjandus – kultuur. Olion 1999
  
• Lotman, Juri. Semiosfäärist. Vagabund 1999
  
• Marx, Karl 1845 — http://www.marxists.org/deutsch/archiv/marx-engels/1845/thesen/thesfeue.ht m (Teesid Feuerbachist) (05.06.2006)
  
• Maxwell, James Clerk . A Dynamical Theory of the Electromagnetic Field . Wipf and Stock 1996.
  
• Wittgenstein , Ludwig . Loogilis- filosoofiline traktaat . Tractatus Logico-Philosophicus. Ilmamaa 1996
  

1 Hinge surematust, mida näiteks Platon käsitleb kuulsas dialoogis Phaidros, ma siinkohal ei puuduta .
2 Philip Rieff. „Freud. The Mind of the Moralist”. Viking Press 1959 . Tsiteeritud läbi Sigmund Freud. „Inimhinge anatoomiast”. Tartu Ülikooli kirjastus 1999. Lisa. Jüri Allik . „Sigmund Freudi elu ja töö”
3 “In every human breast...self-regarding interest is predominant over social interest; each person 's own individual interest over the interests of all other persons taken together." (Bentham 1824, 392-3)
4 „Senini on filosoofid ainult maailma tõlgendanud, kuid teda tuleb muuta.”. „Die Philosophen haben die Welt nur verschieden interpretiert; es kommt aber darauf an, sie zu verändern.". (Marx 1845).
5 “Raha kalkulatiivne iseloom on põhjustanud uudse täpsuse, omaduste ja erinevuste defineerimise ühtsuse, lepingute ja korralduste sõlmimise selge mõõdetavuse esile kerkimise eluelementide omavahelistes suhetes – just nagu väliselt on see täpsus väljenduse leidnud üleüldises taskukellade laialipaiskumises.”. Georg Simmel. Suurlinn ja vaimsus. ( http://condor.depaul.edu/~dweinste/intro/simmel_M&ML.ht m)
6 “This velocity is so nearly that of light , that it seems we have strong reason to conclude that light itself ( including radiant heat , and other radiations if any) is an electromagnetic disturbance in the form of waves propagated through the electromagnetic field according to electromagnetic laws .”. James Clerk Maxwell. Maxwell, James Clerk, "A Dynamical Theory of the Electromagnetic Field". 1865.
7 „Es klingt wie ein wissenschaftliches Märchen“. Richard von Kraft-Ebbing. 21.04.1896 — http://www.uchtspringe.de/frd1896.ht m
8 Sigmund Freud. „Psühhoanalüüsi üks raskus“ 1917. Tsiteeritud läbi Sigmund Freud. „Inimhinge anatoomiast”. Tartu Ülikooli kirjastus 1999. Lisa. Jüri Allik. „Sigmund Freudi elu ja töö”
9 Eksperimentaalkirjanduslikult huvipakkuvaks näiteks on Tartu Ülikooli Kirjastuse poolt 1999. (sic!) aastal üllitatud „Inimhinge anatoomiast“, mille autoriks on märgitud Sigmund Freud. Lugema asudes selgub , et tegu on omapärase kafkaismiga, kus toimetaja Jüri Allik segab Freudi oluliseimaid esmakordselt eesti keeles ilmuvaid tekste kommentaaride, järelsõna ja lisade kaudu ühte auku suunatud kriitikaga, avaldades juba kommentaari avalehel hämmeldust Freudi „tohutu mõju ja populaarsuse“ üle ning lõpetades selle 165 lehekülge hiljem tõdemusega, et Freud „jääb /.../ Lääne tsivilisatsiooni ajaloo kõige enam valestimõistetud ja mõnede arvates ülehinnatud mõtlejaks.“. Kokku moodustab Freudi panus raamatu 431 leheküljest 128. Sellise nimega raamatut tegelikult Freud kunagi ei kirjutanudki.
23