Sigmund Freudi elukäik (0)

SIGMUND FREUD
Sigmund Freud ( Sigismund Schlomo Freud) (6. mai  1856  Freiberg – 23. september 1939 London) oli pärit Austria juutide perekonnast.  
Psühhiaater ning psühhoanalüüsi teooria ja meetodi rajaja.
1909. aastal pidas Freud USA-s rea loenguid. Ameerika Ühendriikidest sai psühhoanalüüsi teine kodumaa, kus psühhoanalüüsi meetod kui psühhoteraapiaon laialdaselt kasutusel.
Freudi teooriad ja tema meetodid olid vaieldavad nii 19. sajandi Viinis ning on jäänud vaieldavateks tänaseni. Tema tööd on avaldanud suurt mõju kirjandusele, filosoofiale ning  kultuurile  üldiselt.
Tema tütar Anna Freud oli nimekas psühhoanalüütik.
ELUKÄIK
Sigmund Freud sündis 1856 Freibergi linnas, mis praegu asub Tšehhis. Ta oli väljapaistev õppilane. Freud oli ülimalt hellitatud, sai oma toa õppimiseks, mis oli varustatud õlilampide mitte küünaldega ja kuna teda segas ta õe klaverimäng, viidi klaver majast välja. Karjäärivalik ei tulnud Freudile kergelt. Isikuteoreetikuna alustas ta alles 30-35.aastaselt. Kogu keskooliaja mõtles ta juurakarjäärile. Selle idee sai ta mitmetest allikatest: vanema koolikaaslasest sõbra mõju; ühe ennustaja tavapärane ennustus, mille kohaselt kasvab temast riigivalitsuse liige, kuid mis talle ja tema vanematele mõju avaldas; ja kindlasti ka fakt, et esimest korda said riigivalitsuse liikmeteks ka mõned üksikud juudid. (Praktilistel põhjustel kehtisid Freudile kui juudile piirangud karjääri tegemiseks äri, juura või meditsiini alal)
Kuigi Freud ei kavatsenud kunagi arstiks saada, viisid tema kasvav vaimustus uute ja vastuoluliste Charles Darwini teooriate vastu ja Goethe Ood loodusele avaliku ettelugemise mõju teda seitsmeteistkümne aastaselt arstiteaduskonda astumiseni.  Lisaks kõigile kohustuslikele loengutele ja laboripraktikale keemias, psühholoogias ja anatoomias, osales ta ka filosoofialoengutel ning mingis faasis kaalus medistiiniõpingute lõppedes ka filosoofiakraadi kaitsmist.
1923. aastal diagnoositi Freudil leukoplaakia, tõenäoliselt suitsetamisest. Algselt hoidis ta seda saladuses, aga 1923 aast aprillis rääkis ta Ernest Jones´le, et kasvaja on eemaldatud. Dermatoloog Maximilian Steiner soovitas suitsetamisest loobuda , aga valetas kasvaja tõsisusest. Kui Freud hiljem Felix Deutsch ´i jutule läks, sai ta teada, et kasvaja on vähktõvene. Deutsch soovitas suitsetamisest loobuda ja kasvaja eemaldada. Freudi raviarst oli Marcus Hajek, kelle kompetentsuses kaheldi. Hajek läbis ebavajaliku kosmeetilise operatsiooni mille käigus ja hiljem Freud peaaegu verest tühjaks voolas. Hiljem, kui Freud uuesti Deutsch´i jutule läks, selgus, et Freud vajab veel üht operatsiooni, kuid hoidus Freudile ütlemast, et tal on vähk, kartes, et Freud võib tahta oma elu lõpetada.
Maailmakuulus Ernst Brucke oli see, kes lõpuks noore Freudi tähelepanu püüdis ning andis talle tema esimese professionaalse identiteedi tunnetuse. Brucke mõju all otsustas Freud saada uurivaks psühholoogiks. Freud avaldas arvukalt uurimusi seoses oma tööga Brucke Instituudis, mis hästi vastu võeti ning enamus neist töödest käsitles kalade ja teiste madalamate loomade närvisüsteemi histoloogiat.
Alles peale lõpetamist ja oma M.D kraadi kättesaamist avastas Freud, et tema poolt igatsetud puhtalt uurimisalane karjäär oli täielikult ebarealistlik. Uurimisalasele karjäärile oli eelisõigus neil, kes olid jõukad ning Freud oli vaene ja sõltus ikka veel isa rahanduslikust abist. Siis armus ta naisesse, kellega pidi abielluma ning tekkis vajadus ennast majanduslikult kindlustada. See oli Freudi elus pöördepunkt.
Vastumeelselt hülgas ta laboratooriumi ja hakkas tööle haiglas. Tema tausataga inimesele oli spetsialiseerumiseks neuroloogia loogiline valik ja ta töötas arstina General Hospitalis. Oma huvi uurimistööde vastu säilitas ta töötades Tserebraalanatoomia Instituudis, kus ta uuris piklikaju kulgemisteid. Peale mitmeid manöövreid, mille hulka kuulus ka Viini ülikooli närvihaiguste lektori ametikohale määramine, võitis Freud sellega Charcotiga koos töötamiseks rahalise stipendiumi. See oli 1885 a ja Freud oli siis 29 aastane.
 Charcot kliinikus saadud haridus oli veel üheks suureks pöördeks tema elus. Charcot erialaks oli hüsteeria, närvihaigus, millel puudus ilmne neuroloogiline põhjus, kuid millel oli mitmeid psühholoogilisi dimensioone. Freud õppis Charcot käest palju asju hüsteeria ja selle ravimise kohta, samuti õppis ta ka hüpnoosi.
Kui Freud naasis Viini, et avada närvihaiguste spetsialistina oma erapraksis, oli ta seal üks vähestest arstidest , kes võttis vastu ka hüsteerilisi ja neurootilisi patsiente, kuid siiski nägi vaeva nende puhul edu saavutamisega. Alguses püüdis ta teenida elatist ravides orgaanilise neuroloogilise patoloogia juhtumeid, kuid sellele alale spetsialiseerumiseks oli neid juhtumeid liialt vähe. Sel hetkel hakkas Freud aktiivselt otsima rohkem psühholoogiliselt häiritud kliente, kes hiljem tema isiksusteooriasse panustaksid. Freud oli sel ajal hiliskolmekümnendates ja ei hüljanud oma unistust saada uurivaks neuroloogiks, veel kuni 1890-ndate aastate lõpuni, kui ta lõpuks aktsepteeris ideed olla ainult psühholoog.
Kui Freud lõpuks oma ametit aktsepteeris, toimus temas tohutu loova aktiivsuse vallandumine, mille käigus ta avaldas ühe raamatu aastas ja tuhises rahvusvahelisele areenile. Tal paluti pidada 1909 a loeng Clarki Ülikooli 20 aastapäeva pidustustel Worcesteris, Massachusettsis. Tema tohutu produktiivsus jätkus veel 30 a ja ta lahkus Viinist 1938 a, kui Natsi sõjavägi oli sõna otses mõttes tema uksel. Ta põgenes Inglismaale, kus suri 23. septembril 1939 a.
TEOORIAD
Strukturaalne lähenemine: Freud eristas kolme vahendajat tungide ja käitumise vahel: Id (Miski), Ego (Mina) ja Superego (Ülimina). Id- Tahab kohest naudingut ja toimib naudinguprintsiibi alusel. Teistel, peale väikeste laste on olemas ka Ego ja Superego. Id-i kutsutakse "isiksuse ärahellitatud lapseks". Freud uskus, et Idi ihad ilmuvad unes kas otsesel või varjatud kujul. Id-i mõttelaadi on kutsutud primaarprotsessiks. Ego- Ratsionaalne , naudingut edasilükkav, probleeme lahendav ja ennastsäästev mõttelaad. Kannab sekundaarsete protsesside nime. Ego tegevused hõlmavad intellektuaalseid valdkondi nagu taju, loogiline mõtlemine, probeemilahendamine ja mälu. Ego on juht, kes langetab raskeid otsuseid, mis tekitab ärevust. Egol on olemas mitmesuguseid kaitsemehhanisme, mis aitavad ärevust vähendada ja kontrollida, reaalsust moonutades. Superego-Areneb kõige viimasena välja. Südametunnistus kaitseb lubamatute mõtete või tegude eest ning ego ideaal tunnustab ihaldatud käitumise eest. Superego kontrollib ego käitumist ja ka mõtteid. Superego on ühiskonna viis korra saavutamiseks. Freudi sõnul ei ole id-l, egol ega superegol kndlaid piire ja nad pigem sulanduvad üksteisesse. Egol endal ei ole energiat ja kogu energia tuleneb Id-st. Tegemist on suletud energiasüsteemiga, kus ühe tugevnedes peab teine nõrgenema. Egol on täita keeruline roll. Ta peab lakkamatult laveerima kolme jõu vahel: välismaailm, Id-i energia ja Superego kontoll .
Topograafiline lähenemine
# Alateadvuslik

Eelteadvuslik

Teadvuslik
Psühhoseksuaalse arengu faasid
Iga staadium esitab uue vajaduse, millega vaimsed struktuurid peavad tegelema. Lahendamata konfliktid kuskil staadiumis võivad inimesega terve elu kaasas käia.

Oraalne faas

Anaalne faas

Falliline faas

Latentsiperiood

Genitaalne faas
Psühhoanalüüs
Inimese käitumise määrab ära alateadvus. Alateadvuses on sünni ja surma instiktid:

• Sünni instinkt - paljunemine, seks, libido.
  
• Surma instinkt - agrssiivsus, hävitamise vajadus.
  

Ühiskond on alati instinktide vaenulik . Surub neid alla. Selle tagajärjeks on neuroos. Kõik on instinktid . 20. sajani algupoolel oli see väga populaarne teooria.
Sublimatsioon - instinktide suunamine (füüsikas tahke aine aurustumine ilma vedeldumise faasita). Instinkte on võimalik suunata näiteks kunsti loomiseks. Kõigil andekatel kunstnikel on lapsepõlves olnud raskusi erootilise instinkti sublimatsiooniga. Nad avaldavad seda hiljem oma kunstis.
20. sajandi lõppus on Freudi teooria palju kriitikat saanud.
TUNNUSTUSED : 1930 aastal saadud Goethe auhind.
Goethe auhind on Saksamaal Frankfurdis välja antav Johann Wolfgang Goethe järgi nime saanud kirjandusauhind.
Esialgu anti auhinda igal aastal, alates 1960. aastatest jagatakse see iga kolme aasta tagant.
TEOSED:

• "Die Traumdeutung" (1900)
  
• Drei Abhandlungen zur Sexualtheorie, 1905
  
• Jenseits des Lustprinzips, 1920
  
• Das Ich und das Es, 1923
  
• Die Zukunft einer Illusion , 1927