KORDAMISKÜSIMUSED FILOSOOFIA (1)

FILOSOOFIA KORDAMISKÜSIMUSED  
 
•   Subjekt  – üldkeeles mingi tegevuse kandja, kuid filosoofias vastandub subjekt  
objektile . Tänapäeva filosoofias tähendab subjekt tavaliselt inimest, kes objekte 
tunnetab.  
Tänapäeval peetakse filosoofias subjekti all silmas eelkõige inimest, kes on 
teadvustavana ja tõlgendavana asetatud vastu maailmale kui objektile.  
Subjekti all tuleb seega pidada silmas vaimset või mõistuslikku alust, mis peab määrama enda 
jaoks reeglid, mis lubavad sellel maailma kui objektiga kooskõlaliselt suhestuda. 
Ajalooliselt seostatakse subjekti sellise tähenduse esilekerkimist uusajafilosoofiaga, 
eelkõige René  Descartes ´i mõtlemisega, mis põhjendab uusaegse subjektifilosoofia lähtuvalt 
endamõtlemise teadukindlusest: "Mõtlen, järelikult olen." Kui ainuke asi, mis Descartes´i 
jaoks on kindel, on mõtleva ego olemasolu, siis tuletab ta ülejäänud maailma, 
seega objektiivse maailma sellest enda-teadukindluse printsiibist ja 
uusaegse metafüüsika üldtunnustatud aluseks saabki subjekt 
•  (keha ja vaimu) dualism on vaimufilosoofias arusaam, mille kohaselt vaimunähtused 
ei ole füüsilised. 
Descartesi arust koosneb maailm vaimsetest ja materiaalsetest substantsidest, millel on üks 
atribuut – ruumilisus. Vaimsel aga mõtlemine.  
Descartesi vastus keha ja vaimu probleemile oli põhjuslikkus: meie  vaimuseisundid  
mõjutavad kehaseisundeid põhjuslikult. Kehaseisundid, nagu näiteks sügelemine või valu, 
põhjustavad ajuseisundeid (-sündmusi, -protsesse), mis omakorda põhjustavad kehalisi 
liigutusi, näiteks sügamist või oigamist. Meie vaimuseisundid põhjustavad ajuseisundeid, mis 
panevad meie kehad liikuma ja seega mõjutavad põhjuslikult füüsilist maailma. 
Kõigil inimestel eeldatakse olevat hing ning laias laastus saab teoorijaid jagada dualistlikeks 
(paar) ja monistlikeks (ainus). Dualistlikke teooriaid ühendab veendumus , et (vähemalt 
inimesel) on nii keha kui ka hing/vaim, monistlikke aga veendumus, et on kas ainult keha või 
hing/vaim. 
•  Solipsism –positsioon, mille kohaselt olen olemas ainult mina koos oma 
vaimuseisungitega (olen olemas vaid mina kui mõtlev objekt ja  välismaailm on 
üksnes minu teadvuses).  
 
•   Psühhoanalüüs , mille kohaselt on enamik inimese käitumisest määratud, 
psüühikasiseste jõudude poolt. Isiksuse tuumaks on konfliksed teadvustamata tungid , 
mis tähendab, et suurem osa inimese motivatsioonist pole teadvustatud. Need 
kujunevad eelkõige lapsepõlvekogemuse ja sotsiaalkriteerimite põhjal. 
Sigmund  Freud  (19-20. saj)  rajas psühhoanalüüsi kui 
ravimeetodi, psühholoogiateooria ning ühiskonna- ja kultuurikäsituse. 
Süvapsühholoogia, 20. sajandi  psühholoogia  ja psühhiaatria voolud, mis peavad inimese 
hingeelu ja käitumise põhiliseks suunajaks alateadvust ehk teadvustamatuid tunge (näiteks 
sugutungi ehk libiidot). Kitsamas tähenduses on psühhoanalüüs Sigmund 
Freudi rajatud psühhoteraapiasuund, milles psüühikahäireid tekitavatest tõrjutud 
kujutelmadest teadlikuks saamiseks kasutatakse niinimetatud vabade assotsiatsioonide 
meetodit. 
Vaba assotsiatsioon on psühhoanalüüsi tehnika, mille töötas hüpnoosimeetodi järgi välja 
Freud ning see seisneb selles, et patsiendid räägiksid iseendast, mitte ei kordaks anolüütiku 
ideid. Teiste inimeste soovituste järelekorrutamise asemel töötavad nad läbi pigem iseendaga 
seonduvat.  
•  Teadvustamatus ehk mitteteadvus – on Sigmund Freudi järgi inimpsüühika 
komponent , mille sisu ei ole antud hetkel hoolimata tahtepingutusest võimalik 
teadvusesse tuua.  
Freudi järgi koosneb teadvustamatus kõikidest psüühikasisudest, mida teadvusesse ei lasta. 
Eriti kuuluvad sinna lapselikud tung-soovid.  
Hiljem lõi Freud pfüühikamudeli, mis räägib teadvusest, eelteadvusest ja teadvustamatusest 
(miski, mina ja ülimina ). Selle mudeli järgi on teadvustamatus enam-vähem sama mis miski, 
kuid võib sisaldada ka mina ja ülimina teatud piirkondi.  
•   Determinism  ehk äramääratus –kõigil sündmustel on seaduspärased põhjused (iga 
sündmus on teatud tingimustega üheselt määratud) ja kõiki sündmusi on 
põhimõtteliselt võimalik ette näha/välja arvutada. On arvatud ka, et determinism 
välistab vaba tahte. 
Keskkonnadeterminism on teooria, mille kohaselt keskkond määrab inimeste hoiakud ja 
käitumise. Füüsiline geograafia, eriti kliima, mõjutab inimeste teadvust, mis omakorda 
määrab nende poolt loodud ühiskonna ja kultuuri. 
 
•   Ontoloogia ehk olemisõpetus -  oleva ja olemise kui niisuguse ning 
olemisviiside filosoofiline käsitlus, mis jätab kõrvale tunnetustegevuse analüüsi. 
Filosoofilises tähenduses käsitas ontoloogiat esimesena Aristoteles, kelle rajatud 
traditsioonis vastandus ontoloogia tunnetusteooriale, loogikale ja antropoloogiale.  
Klassikalises filosoofias on ontoloogia metafüüsika osa, mis tegeleb Jumalaga, hingega ja 
universumi ehk maailmaga.  
Näiteks Freudi ontoloogia põhiüksusteks võib pidada tunge ja teadvust, Platoni ontoloogia 
omadeks jällegi ideid.  
•   (Platoni) koopamüüt 
Suur koobast, kus on inimesed, kes on seal olnud terve oma elu, nad on aheldatud näoga 
vastu koopa seina ja nad ei saa pead pöörata. Nende seljataga on tuli, ning nende ja tule vahel 
on tee, mille ääres on müür . Mööda teed lähevad teekäijad, kes kannavad erinevaid esemeid, 
eed heidavad varje koopa seinale, kus ees istuvad inimesed. Üks neist aga põgeneb „tulle“ 
ükspäev ning avastab „päris“ maailma. Ta tuleb tagasi ja vabastab teised vangid ahelatest ja 
hakkab neid valguse poole juhatama. Niimoodi viiakse need inimesed sealt koopast välja 
„päris“ maailama ja seal peavad need vangid harjuma valgusega ja uue eluga.  
See on näide sellest milline on olukord siin maailmas. Tõeline maailm on ideede-maailm, 
seal särab jumalana headus, meie aga oleme unenäo maailmas. 
•  Füsikalism – kõik on füüisiline. Reaalsuse moodustavad füüsikalised objektid ja 
nende füüsikalised omadused.  See võib tähendada, et kõik taandub füüsikalisele või 
kõik kaasub füüsikalisega.  
Füsikalismi variandid erienvad selle poolest, mida mõista reaalsuse ja füüsikalisuse all ja 
mida sisaldab „kõik“ (kas ka abstraktseid objekte?). Esiteks võidakse füsikalismi puhul 
silmas pidada spetsiaalselt füüsika ja teiste teadusharudevahelist suhet, teiseks võidakse selle 
sõna valikuga, et kõik füüsikaline ei ole mateeria (õigemini aine). 
•  Universaalide probleem, kus universaalid on abstraktsed objektid – omadused, 
suhted ja arvud. Universaale vastandakse konkreetsetele objektidele, sest 
universaalidest saame mõelda, konkreetseid objekte aga  meeltega  tajuda. 
(Universaalid on filosoofias üldised ideed). 
Näiteks: laud on klassis konkreetne objekt, mida saame näha ja käega katsuda, kuid samas 
võime rääkida lauast ka üleüldse. Näiteks: inimene, keda näeme on konkreetne objekt, kuid 
me võime rääkida ka inimesest inimese mõistet defineerides.  
•  Nominalism(vastandina realismile) – pidas üldmõisteid vaid üksikesemete 
nimedeks. Üldmõisteid, mis meie mõtlemine asjadest loob, ei eksisteeri nende järgi 
asjadest sõltumatult. Mõisted iseg ei peegelda asjade omadusi ja kvaliteete.  
Reaalselt on nende jaoks olemas vaid konkreetsed asjad , üldiseid ideid kui universaale pole 
üldse olemas ja on vaid kokkulepped, väljamõeldised, sõnad (kuigi väljend nagu „laud kui 
selline“ on olemas). Tänapäeval nimetatakse nominalismiks vaadet, mille kohaselt 
abstraktseid objekte (arve, propositsione jne) pole olemas. 
Näiteks: ei eksisteeri värvusi eraldi värvilistest asjadest, õiglust eraldi õiglastest tegudest jne.  
•   Realism (vastandina nominalismile), mille kohaselt mingit liiki asjad või 
asjadeseisud on reaalselt ning tunnetajast sõltumatult olemas. Universaalid kui 
reaalsed asjad või inimesed on olemas reaalselt kas konkreetsetest asjadest eraldi või 
neis asjades endis.  
Näiteks võib olla realist universaalide, teiste olendite vaimu, matemaatiliste objektide, 
võimalike maailmade ja moraaliväärtuste suhtes.  
•  Epistemoloogia ehk teadmisteooria – on filosoofia valdkond , mis tegeleb teadmise 
ja selle õiguste loomusega.  Teadmised ja nendega seotud probleemid, mis hõlmab 
inimteadmise päritolu, loomuse ja piiride uurimist. 
Epistemoloogiat nimetatakse ka tunnetusteooriaks. Tunnetuseks nimetatakse protsessi, mis 
viib teadmiseni. Tunnetusteooria  on tunnetuse võimalikkust ja olemust käsitlev filosoofia 
haru.  
•  Tõe korrespondentsusteooria ehk vastavuse  tõeteooria , kus lause on tõene kui 
hetkeline väide ja tõesus on vastavauses.  
Näiteks : lause “päike paistab täna” on vaid siis tõene, kui päike tõesti just TÄNA paistabki 
Näiteks: Isegi kui Peeter väidab, et ta armastab Mari, ei saa me seda ise väita, sest me pole 
Peeter ega tea mida ta tegelikult tunneb.  
•  Pragmaatiline tõeteooria –teooria, mis seostab tõesuse kasulikkusega.  
•  Strukturalism – Suund, milles uuritav taandatakse vastanduse süsteemiks, 
elementide omavaheliseks suhteks, mida uuritakse.  Selles laiendatakse keeleteaduses 
kasutatud struktuuri mõistet erinevatele inimtegevuse valdkondadele.  
See meetod tugineb erinevate osade leidmisele tekstis, ideoloogias, ühiskonnas ja nende 
osade omavaheliste suhete kindlaks määramisele. 
Samuti on see ka Ferdinandi keelte tõlgendusviis - keel on kogum, mis koosneb vastandustest 
(ilus ja kole, kõrge ja madal) 
•  Gottlob Frege mõiste, sks „ sinn “ kui tähendus ja “ Bedeutung ”  kui osutus  
On loomulik mõelda, et märgiga (nime ga, sõnaühendiga, kirjamärgiga) on seotud peale 
tähistatu, mida võib kutsuda märgi osutuseks [die Bedeutung], veel ka see, mida ma tahaksin 
nimetada märgi tähenduseks [der Sinn], milles sisaldub antuse viis. Selle põhjal oleks meie 
näites väljendite ‘a ja b lõikepunkt’ ning ‘b ja c lõikepunkt’ osutus küll sama, mitte aga nende 
tähendus. Sama oleks ‘Ehatähe’ ja ‘Koidutähe’ osutus, aga mitte tähendus. 
Sellest seosest nähtub, et ‘märgi’ ja ‘nime’ all mõistan ma siinkohal igasugust tähist 
[Bezeichnung], mis esineb pärisnimena, mille osutuseks on see ga kindel objekt (selle sõna 
kõige laiemas ulatuses), mitte aga mõiste või suhe  Üksikobjekti tähis võib koosneda ka 
mitmest sõnast või muudest märkideks, mida nimetame  pärisnimeks.  
•  Perekondlik sarnasus - Nii nagu ühes perekonnas on nt emal ja tütrel ühte värvi 
silmad ja emal ja pojal sarnane näokuju ning tütrel ja pojal ühte moodi suujoon – 
puudub üks kõikidele ühine joon, kuid kokku on pereliikmed omavahel sarnased. 
Filosoofiast pärinev Wittgensteini idee perekondlikust sarnasusest on üheks kaudseks 
teoreetiliseks aluseks kognitiivse semantika tekkele 
Morris Weitz sai tuntuks väitega, et kunsti ei ole võimalik defineerida, sest kunstiks 
nimetatakse nähtusi, mille vahel on perekondlik sarnasus Ludwig Wittgensteini mõttes.  
•  Sapir-whorffi hüpotees  ehk keelelise relatiivsuse hüpotees ütleb, et inimese 
ettekujutus maailmast ja tema mõtlemisviis on mõjutatud sellest, millist keelt ta 
kõneleb. Ühesõnaga meie keel määrab selle kuidas me mõtleme. On tugev  versioon , 
kus keel määrab ning nõrk versioon, kus keel mõjutab ja suunab mõtlemisprotsesse.  
•  Ideoloogia marxistlikus kontekstis- Sotsiaaldemokraatlike parteide tegeuvs riikides, 
millele on iseloomulik suurem tähelepanu sotsiaalprobleemidele, ametiühingutele jne. 
See ei pea oluliseks erinevaid rahvaid ega kultuure, vaid soovib need muuta ühetaoliseks 
massiks. Marksistlik õpetus ei arvesta inimeste bioloogilis-antropoloogiliste erinevustega. 
Selle järgi on kõik inimesed võrdsed, kui nad kasvavad sarnastes tingimustes. 
Marksism ei tunnista inimeste erinevaid võimeid ja eripäraseid andeid. 
Marksismist on palju üle võtnud ka liberaalsed parteid. Näiteks rassiidee terav eitamine on 
alguse saanud just marksistlikest doktriinidest. 
Marksistid väitsid, et ideoloogia representeerib reaalsust ennast. (mis pole õige, sest on 
võimalik sätestada, milline on  reaalsus ja seega sätestatakse ka ideoloogiat) 
•   Hegemoonia  ehk ülivõim – Seisund või võim millegi üle. Ühe klassi või riigi 
juhtimine teiste samalaadsete klasside või riikide ees. Hegemoonia saavutab 
ühiskonnas nö liikuva tasakaalu..  
Hegemooniaks ei piisa ainult poliitilisest võimust vaid tuleb muuta ka inimeste teadvust.  
Näiteks: kui klassi esindaja  käib välja enda huvid kui kõigi huvid, siis üritab ta kõiki veenda, 
et need on ka nende kõigi ühised huvid ja jätab sellega välja ruumi muud valida.. Kui enamus 
saadakse nõusse mõttega, mida aktsepteeritakse kui üldist ja see toimib korduvalt, on 
inimkond omaks võtnud pildi ühiskonnast ja käituvad sellele vastavalt vabatahtlikult.  
•  Louis Althusseri mõista, pr “interpellation” kui kõnetus 
Louis Althusser sõnastasuse järgi ideoloogia – see representeerib inimeste suhet reaalsusega. 
Sellega vaidles ta vastu marksistidele, kes väitsid, et ideoloogia representeerib reaalsust 
ennast. Althusser märkis väga õigesti, et pole võimalik kujutada reaalsust, kui on võimatu 
sätestada, mis see reaalsus on, küll aga on võimalik üht-teist öelda ja hinnata inimeste suhte 
kohta nende kujuteldava reaalsusega. 
Althusser ütles, et ideoloogia töötab kõnetamise kaudu. Ideoloogia kõnetab mingil viisil 
inimest, teeb temast oma subjekti, ning suhe inimese ja ideoloogia vahel on loodud, on 
toimunud ideoloogiline interpellatsioon ehk kõnetus. Inimest võivad kõnetada paljud 
ideoloogiad korraga – religioon, looduskaitse, loomakaitse, feminism , patriotism, anarhism, 
kommunism , capitalism. 
Pea kõik, mis pole materiaalne, on ideoloogiline. Riik kõnetab meid kui oma kodanikke ning 
meie vastame sellele riigivõimu aktsepteerimisega, andes saadikutele mitte ainult poliitilise 
mandaadi, vaid ka õiguse ideoloogiliselt enda üle valitseda – luua pädevaid seaduseid, hallata 
meie elu, tunnustada meid inimeste ja kodanikena, seista hea meie inimõiguste eest jne 
•  Panoptikum– Filosoofi Jeremy Benthami välja mõeldud ehitis, mille keskkohal 
oleval vaatetornist sai ülevaate kogu ehitises toimuva üle. Olukord, kus võin on 
justkui ära võetud, kuigi keegi ei pruukind seda üldse puutudagi. Panoptikon (ka 
turvakaamerad), kus vangla on paigutatud ühe „putka“ ümber, kus väidetavalt istub 
turvamees, kes kõiki jälgib ja kurjategijad kardavad midagi halba teha. Tegelikult ei 
pruugi seal putkas kedagi kunagi olla ka, aga tänu sellele, et inimesed on paranoilised 
ja nad ei saa kontrollida kas seal keegi tegelt ka on, on nad korralikud. Võim on 
nähtamatu ja kõik inimesed on ühel ajal tema ohvrid kui ka teostajad 
 
•  Sugu kui ingl. “sex” – sootunnus või bioloogiline sugu (naine või mees, üks 
välistab teise)  
Bioloogiliste või anatoomiliste erinevustega viidatakse sookategooriale, mille inglise keeles 
vastseks on termin sex, eesti keeles aga  sugupool . 
Bioloogiline sugu määratakse lähtuvalt inimese sugukromosoomidest ja 
suguhormoonitasemetest, tema sisemisest ja välimistest suguorganitest ning muudest 
anatoomilistest eripäradest. Tavaliselt on bioloogilised naised ja mehed.  
•  Soolisus kui ing. “gender”  - sotsiaalne sugu (See määrab selle, mida erinevad 
kultuurid soost loovad)  
Sotsiaalselt konstrueeritud kategooria, mis eristab ühiskonnas naiselikuks ja mehelikuks 
peetavaid omadusi, käitumist, ühiskonnapoolseid ootusi naiseks ja meheks olemisele, 
soorollidele, mis määravad kahe soogrupi võimaluste erinevuse ning nendevahelise hierarhia 
ja kihistumise .  Sotsiaalsed erinevused on kujunenud ühiskondlike suhete ajaloos, muutuvad 
aja jooksul ja erinevates kultuurides ning on muudetavad. See ei ole taandab ühe indiviidi 
tunnuseks ja/või üheks fikseeritud karakteristlikuks, indiviidipõhiseks muutumatuks teguriks.  
•  Bechdel-Wallace’i test –  
Test, mis küsib, et ilukirjanduses oleks vähemalt kaks naist, kes räägivad omavahel ükskõik 
millest, kuid mitte mehest Mõnikord lisatakse mõlema naise nime nimetamise nõude. 
Umbes pooled kõikidest filmidest vastavad nendele nõuetele vastavalt kasutaja poolt 
redigeeritavatele andmebaasidele ja meediatööstuse ajakirjandusele. Katset kasutatakse naiste 
aktiivse esinemise indikaatorina  filmides ja muus ilukirjanduses ning tähelepanu juhtimiseks 
soolisele ebavõrdsusele ilukirjanduses. 
Bechdeli sõnul pidi algne koomiks olema “väike lesbi-nali alternatiivses feministlikus 
ajalehes”, kuid hiljem muutus selle mote teistele ning seda kirjeldati kui standardit, mille 
järgi feministlikud kriitikud hindavad televiisorit, filme, raamatuid ja muud.  
•  Esimese laine feminism – naiste  organiseerumise  algus ja võitlus kodanikuvabaduse 
eest 18-20 saj.  
Selle algust tähistab Mary Wollstonecrafti raamatu ilmumine , milles ta isiklike läbielauste 
põhjal kirjeldab 18.saj lõpu rasket olukorda naiste jaoks, milles ta ei näinud ette kodu 
mahajätmist või hääeõigust, vaid muretses selle üle, kuidas ühiskond loob feminiinsust ja 
seda eriti tüdrukute vääriti suunatud õpetamise kaudu. 
Seejärel lõi ketramis- ja kudumismasinate leiutamine eeldused naiste tööks väljaspool kodu ja 
naiste majanduslikuks sõltumatuseks meestest.  
Järgmiseks oluliseks etapiks kujunes 19.sajandi lõpus poleemika naiste õiglustest pöörates 
tähelepanu naise traditsioonilisele rõhumisele ühiskonna poolt, kes kätibu naistega kui 
orjadega. 
Selle kõige tulemusena hakkasid naised sagedamini tulema välja feministlike kirjutistega 
ning töötama just neis valdkondades, mis olid seni nende tegevusalaks olnud ka koduses 
miljöös. Edaspidi sai naiste osalemine sotsiaalses ja poliitilises elus avalikkuse huviobjektiks 
kogu poliitikas – kaasa arvatud valimis- ja hääletusõigus ning õigus osutuda valituks 
parlamenti.  
•  Teise laine feminism on peamiselt 1960-1970 aastatel toimunud feministlik 
liikumine, mil  feministid  jaotusid vastavalt oma poliitilistele vaadetele. 
Osa  feminist  kogesid edutut võitlust võrdse palga eest ja soolise diskrimineerimise eest ning 
teisalt kogeti, et naisliikumise naised leidsid end igal pool ja igal tasemel mängimas 
teisejärgulist rolli ning kui algul arvati tegu olevat personaalsete probleemidega, siis tasapisi 
hakkas selgus, et probleemid on hoopiski sotsiaalset ja poliitilist laadi.  
Põhjusi ja erinevusi feministliku liikumise jagunemiseks oli palju. Kui USAs rõhutati, et m 
ustadel oli rassiline ja sooline koorem, siis Britannias kujunes kõige põhajpanevamaks 
jagunemine pigem klassi kui rassi alusel.  
Vaatamata üleskutsetele õeskonna ühtsuseks, on teoreetilised erinevused ja poliitilised 
kõrvalekaldumised kogu aeg silmatorkavad.  
•  Utilitarism – eetika seisukoht, mille kohaselt moraalse valiku korral on parim 
lahendus selline, mis toob maksimaalset kasu võimalikult paljudele  inimestele.  
Tegude  õigsus ja väärus sõltuvad utilitarismi järgi nende tagajärgede headusest ja halbusest.  
Kitsas praktitsism, püüe saada kõigest materiaalset kasu ning seda põhjendav ja õigustav 
mõtteviis; filoskasust lähtuv kõlblusõpetus. Utilitarism lämmatab kunsti. Pime utilitarism ei 
aja muud taga kui kasumit. Utilitarismi suur mõju majandusteadusele 
•  Kategooriline imperatiiv – Immanuel Kanti filosoofia teooria, mis väljendab kõigile 
kohustuslikku moraalinormi “käitu nii, et sinu taotluste lähedalteks olev põhimõte 
võiks ühtlasi alati olla üleüldse seadusanduse printsiibiks” 
See sisaldab käsku, mis on kohane üksnes ,mõne eelneva soovi või kava seisukohalt “kui 
tahad tark välja näha, siis pea suu” 
 
 
•  Romantiline genius –v astandub oma vaimses üleolekus, individuaalses 
kordumatuses, tunnete sügavuses, kõrgetele ideaalidele pühendumises „pööblile“. See 
antitees varieerub romantilise teadvuse struktuuris erineval moel: suurus – tühisus, 
erilisus – tavapärasus, 
Kas kunst  tuleb tänu Jumalale või tuleb kunstniku originaalsusest?  
•  Katarsis ehk puhastumine .  
Aristotelese arust oli põhjendus, miks just näidatakse ja tahetakse näha tragöödiaid teatris. 
Sest elatakse need emotsioonid lähi ja see “puhastab” inimese. Hoian tundeid endas, aga kui 
käin teatris ja  elan need läbi, siis ei teki vajandust end kellegi peal välja elada, sest ma olen 
need tunded juba läbi elanud ja saab sama “neutraalselt” oma elu edasi elada.  
•  Apollooniline kunst – asjade eristamise alus, kõikidel asjadel on oma vorm 
Apollooniline üldises plaanis tähendab kõigi analüütiliste eristuste alust. Kogu asjade kord on 
apollooniline, kui me anname asjadele kuju, me teostame seda printsiipi.  
Antiikkultuuri hinge võib nimetada  Nietzsche  järgi apolloniliseks, ta idealiseerib ruumiliselt 
piiratut, meeltega haaratavat üksikkeha.  
Näiteks: Nietzsche pidas kõige apolloonilisemaks skulptuuri. 
Näiteks: Apolloniline on maalikunst, mis piirab üksikud kehad kontuuridega. 
Näiteks: Apollonilised on alasti inimese kuju, mehaaniline staatika, Olümpia jumalate 
meeleline kultus, Kreeka linnriigid, Oidipuse saatus ning fallose sümbol 
•   Dionüüsiline  kunst  on ürgne ja loomulik seisund, mida pole võimalik kontrollida ja 
see avaldub elujõus nagu võimutahe isandamoraalis.See esitleb end kui pealetükkivat 
kunsti, sest ta näib püüdvat kõigest väest, et inimesed seda ning tema loojaid 
kunstikkena märkaksid. Igaljuhul ei taha see, et temast sõnatult möödutaks.  
Näiteks: Loomu poolest on see  muusika , kuna see mõjutab inimese kehale, instinktidele, 
eneriale.  
 
Dionüüsiline pool on justkui joobes olek ning apolooniline on justkui unenägu.