Äriõiguse ja võlaõiguse konspekt (0)

50

SISUKORD
1. Äriseadustiku põhialused
2 Äriseadustiku üldsätted
3. Ärinimi
4. Prokuura
5. Füüsilisest isikust ettevõtja
6. Äriregister
7. Tulundusühistu
8. Mittetulundusühingud ja sihtasutused
9. Täisühing ja usaldusühing
10. Osaühing
11. Aktsiaselts
12. Osaühingu ja aktsiaseltsi lõpetamine
13. Filiaal
14. Ühinemine, jagunemine ja ümberkujunemine
1. Äriseadustiku põhialused
Äriseadustikku (edaspidiselt ÄS) võib seaduse autorite seisukohast pidada kaubandusõiguse ehk äriõiguse kodifikatsioon, mis kehtestab uute põhimõtete alusel reeglid majandustegevuses osalejatele esitatavate juriidiliste nõuete ning ettevõtjate registreerimise osas.
Seadus hõlmab mitmeid varem valitsuse määruste tasandil reguleeritud (näit. aktsiaseltsid) või sootuks reguleerimata valdkondi (näit. nime kaitse, filiaal, ühinemine, jagunemine ja ümberkujundamine , prokuura, FIE jne). Seadustiku põhiideeks oli luua majandusele tugeva seadusandliku baasi, kehtestades kõigile Euroopa kaanonitele vastava normistiku, mille puudumise läbi on Eesti üldine maine ilmselt oluliselt kannatanud. Seaduse ideoloogiaks on Euroopa (sealhulgas Ida-Euroopa reformimaade) üldine ideoloogia - ühtsed mängureeglid ning erinevate majandustegevuse vormide selge eristamine üksteisest.
Äriõiguse all saame Eesti siseriikliku õiguse seisukohalt käsitleda ennekõike eraõiguslike juriidiliste isikute asutamisega, juhtimisega, sisesuhete jne seonduvat. Seevastu rahvusvahelise äriõiguse all saame mõista aga ennekõike kauba toimetamist üle riigipiiri.
ÄS üheks põhieesmärgiks on vastutuse suurendamine majandustegevuses. Selle eesmärgi saavutamiseks kehtestab seadus tugeva finantsmajandusliku kontrolli piiratud vastutusega äriühingute tegevuse üle (nt majandusaasta aruannete esitamine äriregistrile). Seaduses on selgelt piiritletud ka äriühingute juhtimisstruktuuride omavaheline pädevus ning kehtestatud juhtorganite liikmete vastutus oma tegude eest, samuti vähemusosanike või -aktsionäride kaitse suurosanike või -aktsionäride eest. Teiselt poolt näeb seadus ette normid füüsiliste isikute osalemiseks majandustegevuses ühingutega võrdsetel alustel.
Nii juriidiliste kui füüsiliste isikute majandustegevust reguleerivad seadused võib laias laastus jagada kaheks:
1 eraõiguslikud, s.t. majandustegevuse õiguslikku vormi (juriidiliste isikute moodustamine, registreerimine, juhtimine jms.) reguleerivad seadused;
2 avalik õiguslikud, s.t. majandustegevuse sisu ja riigi poolt sellele kehtestatud piiranguid (litsentsid, tegevuspaikade registreerimine jms.) reguleerivad seadused.
ÄS reguleeribki kitsamalt majandustegevuse eraõiguslikku - s.o. kaubandusõiguslikku poolt. Seega ei saa nõuda, et ÄS reguleeriks kogu majandustegevust. ÄS ei ole ka mitte ainus majandustegevust reguleeriv seadus - samasse gruppi võib rühmitada raamatupidamise seaduse, pankrotiseaduse, kindlustusseaduse, krediidiasutuste seaduse. ÄS ei reguleerita ka kaubandustehinguid ja väärtpabereid , mis on põhimõtteliselt samuti kaubandusõiguse reguleerimisobjektiks, kuid mille sätestamine peaks jääma võlaõigusseaduse hooleks.
Kaubandusõiguse (äriõiguse), (Handelsrecht, commercial law) termin on paljuski traditsiooniline - sellena käsitletakse norme, mis reguleerivad ühiskonnas toimuvat vahetusprotsessi kõige laiemas tähenduses, sealhulgas selles protsessis osalevate majandusüksuste asutamise ja lõpetamise korda ning nende tegevuse aluseid. Terminina oli „kaubandusõigus“ Eesti Vabariigis kasutusel ka enne 1940. aastat.
2. Äriseadustiku üldsätted
ÄS keskseteks juriidilisteks terminiteks on mõisted ettevõtja , kellena seaduse § 1 käsitleb äriühinguid ning oma nimel püsivalt majandustegevusega tegelevaid füüsilisi isikuid (füüsilisest isikust ettevõtjaid), seega subjekte (õiguste ja kohustuste kandjaid), kes on juriidiliselt lepingupoolteks, omavad õigus- ja teovõimet jne (s.t isikuid). Mõistet ettevõte kasutatakse seaduses objekti tähenduses, s.t kui majandusüksust, sellesse kuuluvat kinnis- ja vallasavara, sealhulgas ärisuhteid, firmaväärtust jms, mis saab olla lepingu objektiks , mida saab osta, müüa, rentida jms. Ettevõte kui selline ei saa kunagi olla juriidiliseks isikuks .
ÄS sätestab õiguslikud nõuded eelkõige äriühingute (juriidiliste isikute) tegevusele ning nende registreerimisele, oluliselt vähem on puudutatud füüsiliste isikute tegevust, kuna neile eraõiguslike nõuete ( õigusvõime seostamine registreerimisega , põhikiri , ümberkujundamine jms.) kehtestamine kuidagi kõne alla tulla ei saa. ÄS lähtub TsÜS-is sätestatud juriidiliste isikute kohta käivatest põhimõtetest, mille kohaselt peavad kõik eraõiguslikud juriidilised isikud olema sätestatud seaduses. Samas kitsendab ÄS TsÜS toodud eraõiguslike juriidiliste isikute loetelu , tuues välja viie äriühingu nimetuse. Äriühingute loetelu on antud §-s 2 lg 1 ning see on ammendav , kuigi seadusega lubatakse ette näha ka võimalikke muid äriühingute liike. ÄS sätestatud äriühingud on järgmised: täis-, usaldus- ja osaühingu, aktsiaselts ning tulundusühistu. Loetletust üksnes tulundusühistu ei ole reguleeritud ÄS-s, vaid eraldi seadustega – Tulundusühistu seadusega.
Äriühingu kui juriidilise isiku õigusvõime on rangelt seotud äriregistriga - see tekib ühingu registrisse kandmisega ja lõpeb registrist kustutamisega.
Füüsilisest isikust ettevõtja peab ÄS § 3 lg 2 kohaselt olema äriregistrisse kantud , kui ta on käibemaksukohustuslasena registreeritud Maksu- ja Tolliametis. Muul juhul ei ole äriregistrisse kandmine obligatoorne, vaid sõltub ettevõtja oma soovist. Füüsilisest isikust ettevõtja kantakse äriregistrisse tema nõudel. Füüsilise isiku registrisse kandmine omab erinevalt äriühingutest mitte konstitutiivset, vaid üksnes deklaratiivset tähendust, s.t. registrikandel pole füüsilise isiku õigusvõimele mingit tähendust.
ÄS § 4 loetletud tegevusalad ning nendega seonduv ei kuulu põhimõtteliselt kaubandusõiguse reguleerimisobjekti , kuid kuna vastav avalik õiguslik seadusandlus on momendil lünklik, peab äriregister mingil määral teostama ka kontrolli ettevõtjate tegevusalade üle, kontrollides vajaduse korral tegevuslubade (-litsentside) olemasolu.
ÄS § 4 lg 5 on välja toodud oluline kohustus ettevõtjale, nimelt ettevõtja peab teatama äriregistrisse kandmisel kavandatud põhitegevusala, samuti peab teatama tegevusalade muutumisest. Äriühing, kes peab äriregistrisse esitama majandusaasta aruande, näitab lõppenud aruandeaasta tegevusalad ja uude aruandeaastasse kavandatud tegevusalad oma majandusaasta aruandes ega teata eraldi nende muutumisest. Tegevusalast äriregistrisse teatamisel või majandusaasta aruandes näitamisel kasutatakse Eesti majanduse tegevusalade klassifikaatorit.
3. Ärinimi
Vastavalt TsÜS § 30 on igal juriidilisel isikul nimi, mis peab teda eristama teistest isikutest. Seega ei ole juriidiliste isikute puhul enam tegemist nimetusega, vaid isikupärase nimega, sarnaselt füüsilistele isikutele
Ärinime sisu on mõnes osas kitsam kui juriidilise isiku nimi, kuid samas on ta ka laiem. Nimelt on ärinimeks see nimi, mille all tegutseb ettevõtja ja mis on kantud äriregistrisse. Seega on ärinimi lisaks äriühingule ka füüsilisest isikust ettevõtja kohustuslik tunnus.
Mis puutub füüsilisest isikust ettevõtja ärinimesse, siis see peab sisaldama ettevõtja ees- ja perekonnanime , ei või aga sisaldada täiendit ega lühendit, mis viitaks äriühingule (ÄS § 8 lg 1). Erandina toob seadus juhtumi, kus füüsilisest isikust ettevõtja peab talu. Ettevõtte võõrandamisel teisele füüsilisest isikust ettevõtjale ei või viimane reeglina endist ärinime kasutada, välja arvatud juhul, kui võõrandaja annab selleks kirjaliku nõusoleku. Ettevõtte omandamisel pärimise teel sellist nõuet ei ole ja omandaja võib endise nime all edasi tegutseda. Ärinimes sisalduva isikunime muutumine ei ole samuti automaatselt ärinime muutumise aluseks.
Äriühingu ärinimi peab sisaldama tema õiguslikule liigile viitavat täiendit või vastavat lühendit - täisühing (TÜ), usaldusühing (UÜ), jne. Lühendites kasutatakse ainult suuri tähti. Tulundusühistu puhul seadus mõnetähelist lühendi kasutamise võimalust ette ei näe, vaid nõuab täiendi “ ühistu ” kasutamist. Täiend või lühend peab paiknema ärinime alguses või lõpus.
Ärinime kohta esitab seadus mitmeid nõudeid:

Esimeseks nõudeks on ärinime ühtsus. ÄS § 9 lg 1 kohaselt võib äriühingul olla ainult üks ärinimi. Tähendab see aga seda, et kui firma on valitud, tuleb seda kasutada kogu ettevõtte ulatuses. Äriühingul võib küll olla mitu ettevõtet, mida samuti tuleb individualiseerimise huvides erinevalt nimetada, kuid selline lisanimetus ei asenda firmat . Füüsilise isiku juures on märgitud, et tal võib olla mitu ärinime, kuid tingimusel, et neid kasutatakse erinevate ettevõtete kohta (ÄS § 8 lg 6)

Teiseks peab ärinimi olema avalik, mis tagatakse selle kandmisega äriregistrisse.

Kolmandaks nõudeks on ärinime eristatavus - ärinimi peab ettevõtjat selgelt eristama teistest ettevõtjatest. Nii peab füüsilisest isikust ettevõtja tagama, et tema ärinimi erineks kõigi nende ettevõtjate ärinimedest, kes on kantud registrisse samas piirkonnas, kus tema tegutsema hakkab. Kui äriregistrisse on juba kantud taotletava ärinimega osaliselt või täielikult sarnanee ärinimi, peab kande taotleja muutma oma ärinime selgelt eristatavaks, lisades sellele täiendi või vastupidi, jättes täiendi ära.. Äriühingu ärinimi aga peab olema suurema eristatavusega - see peab selgesti erinema teistest Eestis registrisse kantud äriühingutest (ÄS § 11).
Lisaks eeltoodule, on ärinimele esitatud veel mitmeid nõudeid, mis kõik on seotud ärinime valiku piiramisega. (ÄS § 12). Nii ei või firma olla eksitav ettevõtja õigusliku vormi, tegevusala ega tegevuse ulatuse suhtes. Samuti ei või ärinimi olla vastuolus heade kommetega. Ärinimes ei või kasutada riigi ega kohaliku omavalitsuse organite ega asutuste nime ning firma peab olema kirjutatud eesti-ladina tähtedega. Sõnu "riigi" või "linna" või "valla" või muid riigi või kohaliku omavalitsusüksuse osalusele viitavaid sõnu võib äriühingu ärinimes kasutada ainult siis, kui riigile või kohalikule omavalitsusele kuulub üle poole ühingu osadest või aktsiatest.
Samuti ei või ärinimes kasutada Eestis kaubamärgina kaitstavat sõnalist, tähelist või numbrilist tähist või nende kombinatsiooni ilma kaubamärgi omaniku notariaalselt kinnitatud nõusolekuta , välja arvatud juhul, kui ettevõtja tegutseb tegevusaladel, mille suhtes kaubamärk ei ole kaitstud. Isikul, kellel ei ole geograafilise tähise kasutamise õigust, on keelatud kasutada ärinimes registreeritud geograafilist tähist, välja arvatud juhul, kui ta tegutseb tegevusalal, mille suhtes geograafiline tähis ei ole kaitstud.
ÄS § 10 sisaldub oluline keeld ärinime võõrandamise kohta, mille kohaselt ärinime ei või võõrandada ilma ettevõtteta, välja arvatud siis, kui ärinimi võõrandatakse ettevõtja likvideerimisel või pankrotimenetluses. ÄS § 10 toodud keeldu täpsustab ÄS § 12 lg 3, mille kohaselt ärinimes ei tohi kasutada Eesti kaubamärgina kaitstavat sõnalist, tähelist või numbrilist tähist või nende kombinatsiooni ilma kaubamärgi omaniku notariaalselt kinnitatud nõusolekuta, välja arvatud juhul, kui ettevõtja tegutseb tegevusaladel, mille suhtes kaubamärk ei ole kaitstud.
4. Prokuura
ÄS 3. peatükk käsitleb omapärast instituuti – prokuurat. Prokuura on eriline esinduse liik, mis annab esindajale (prokuristile) seadusliku , mitteüleantava ja kolmandate isikute suhtes mittepiiratava õiguse esindada ettevõtjat kõigis tema majandustegevusega seotud õigustoimingutes, välja arvatud kinnisasjade võõrandamisel ja koormamisel, millise õiguse võib aga prokuristile anda eraldi (ÄS § 16 lg 2). Seega asub prokuura n.ö tehingulise ja seadusliku esinduse vahepeal : see antakse küll tehinguga, kuid prokuristi volitused on sätestatud seaduses. Kuna prokuura antakse tehinguga, kohaldatakse sellele lisaks ÄS sätestatule TsÜS-s esinduse kohta sätestatut.
Prokuristi määramine annab ettevõtjale võimaluse omada seaduslike esindajate kõrval ka esindajat, kelle pädevus on seaduses sätestatud ning kolmandate isikute suhtes piiramatu. Prokuristi nimi kantakse äriregistrisse (registrikaardi 5 veerg) ning tema volituste aluseks on just see kanne. Prokuura võib anda äriühing, äriregistrisse kantud füüsilisest isikust ettevõtja või füüsilisest isikust ettevõtja seadusjärgne esindaja. Ettevõtja äriregistrisse kandmisel annab prokuura füüsilisest isikust ettevõtja, täis- või usaldusühingu asutamisel ühiselt kõik ühingut juhtima õigustatud osanikud ning osaühingu, aktsiaseltsi või tulundusühistu asutamisel asutajad ühingu asutamislepinguga. Prokuura võib anda ainult füüsilisele isikule ÄS § 17 lg 2 - nii ühele kui mitmele isikule (kas nii, et esindusõigus on neil kõigil ühiselt või eraldi või kombineeritult).
Prokuura puhul on tegemist esindusõigusega, mitte ametikohaga, s.t prokuristi staatuse võib anda ükskõik millise ametiseisundiga isikule. Kuna prokuura on ainult esindusõigus, ei lõpe see automaatselt, kui näiteks prokuristi õigusega ametnik ametist lahkub või vabastatakse, vaid alles vastava prokuura lõppemise kande tegemisega äriregistrisse, kuid prokurist võib sellisel juhul prokuura lõpetamist siiski nõuda (ÄS § 19 lg 2). Prokuura andmise õigus on äriregistrisse kantud füüsilisest isikust ettevõtjal ÄS § 17 lg 1, täis- ja usaldusühingut juhtima õigustatud osanikel ühiselt ÄS § 99, osaühingu nõukogul või osanikel ÄS § 168 lg 1 p 9 ja aktsiaseltsi nõukogul ÄS § 317 lg 5. Prokuristi andmed kantakse äriregistrisse (ÄS § 21).
5. Füüsilisest isikust ettevõtja
Kuna ÄS reguleerib eraõigusesse kuuluvaid küsimusi , siis on ka füüsilisest isikust ettevõtja kohta toodud vaid sellised sätted, mis käivad füüsilise isiku kui äriõiguse subjekti kohta. Ülejäänu suhtes kohaldatakse teistes seadustes, eelkõige TsÜS-s ja perekonnaseaduses sätestatut.
Füüsilisest isikust ettevõtja peab enne tegevuse alustamist esitama avalduse enda kandmiseks äriregistrisse (ÄS § 3 lg 2). Sõltumata äriregistrisse kandmisest kohaldatakse füüsilisest isikust ettevõtjale ettevõtja kohta käivaid sätteid. Kui füüsilisest isikust ettevõtjat ei ole kantud äriregistrisse, ei kuulu kohaldamisele sätted, mis on seotud äriregistriga. Füüsilise isiku kohta on ÄS-s § 75 toodud andmed, mis tuleb kanda äriregistrisse. Siin on erand võrreldes teiste äriregistri kannetega. Nimelt kantakse äriregistrisse füüsilisest isikust ettevõtja kohta järgmised andmed:
1. ettevõtja ärinimi, tegevusala ning ettevõtte asukoht ja aadress, samuti ettevõtja majandusaasta algus ja lõpp;
2. ettevõtja nimi, isikukood ja elukoht;
3. muud seaduses ettenähtud andmed.
Füüsilisest isikust ettevõtja kohta on ÄS-s sätestatud ka raamatupidamise korraldamise kohustus ning vastutus (§§77 ja 78). Raamatupidamise korraldamise kohustus tuleneb tegelikult raamatupidamise seadusest. Füüsilisest isikust ettevõtja vastutab kohustuste eest piiramatult ehk kogu oma varaga.
6. Äriregister
Äriregistri töölerakendamise peamiseks eesmärgiks on kogu ülejäänud ÄS-s sätestatu elluviimise tagamine. Äriregistri eelkäiaks võib pidada Ettevõtteregistrit, kuid erinevalt äriregistrist täitis ettevõtteregister pigem asutamisdokumentide arhiivi kui äriühingu õigusvõime tagaja rolli.
Äriregistri olemasolu üheks peatingimuseks on avalikkus , mis tähendab seal sisalduvate põhiandmete kättesaadavust kõigile (st registrikartoteek ja äritoimik). Sama oluline on äriregistri garantiifunktsioon, mis tähendab, et registrist nähtuvatele andmetele on võimalik toetuda õiguslikes vaidlustes. Samuti peab äriregister võimaldama ettevõtjate tegevuse seaduslikkust vajaduse korral kontrollida, mille eeltingimuseks on jällegi registri juriidiline tase.
Eestis täidab äriregister ka raamatupidamise majandusaasta aruannete registri ülesandeid, säilitab põhikirju jne. Taoliste dokumentide elektroonilist esitamist maailmapraktikas ei nõuta, samas on oluline, et ettevõtjal oleks võimalik nii kandeavaldusi kui muid dokumente registrile esitada võimalikult kiiresti ja et teised isikud sellega hõlpsalt tutvuda saaksid.
Käesolevaks hetkel jaotuvad äriregistri tööpiirkonnad kohtute registriosakonna tööpiirkondadega, vastavalt Harju Maakohus , Tartu Maakohtu , Pärnu Maakohtu ja Viru Maakohtu alluvusala tööpiirkonnad.
ÄS kohaselt kuulub kohtunike pädevusse kandeotsuste tegemine ja trahvi määramine. Ülejäänu registriga seonduv kuulub registrisekretäri pädevusse, kes võib lihtsamaid ülesandeid edastada ka tehnilistele töötajatele.
ÄS kohaselt jõustub äriregistri kanne, kui kandele on alla kirjutanud kandemääruse täitnud isik ja kande otsustamiseks pädev isik. Vastavalt §-le 34 kehtib kanne kolmanda isiku suhtes õigena, välja arvatud, kui kolmas isik teadis või pidi teadma, et kanne ei ole õige. Kannet ei loeta kehtivaks õigustoimingute suhtes, mis tehakse 15 päeva jooksul pärast kande tegemist, kui kolmas isik tõendab, et ta kande sisu ei teadnud ega pidanudki teadma. Ning samas, kui registrisse kandmisele kuuluvaid asjaolusid ei ole registrisse kantud, on neil kolmanda isiku suhtes õiguslik tähendus, juhul kui kolmas isik neist teadis või pidi teadma - see on garantii kolmanda isiku huvides (ÄS § 34 lg 3). Erinormi kohaselt omandavad kohtu poolt tavalises tsiviilprotsessis tehtud otsustes sisalduvad registrisse kantavad asjaolud õigusliku tähenduse alates kohtuotsuse jõustumisest.
Äriregistri kanded on avalikud, samuti ka need dokumendid , mida ettevõtja vastavalt seadusele enda kohta äriregistrile esitama peab (§ 28 lg 1). Seadus näeb ette ka olulisemate kannete avaldamise „Ametlikes Teadaannetes”.
Tehniliselt koosneb äriregister kolmest sisulisest osast:

Registrikartoteek (Registrikartoteek jaguneb erinevate kaardivormidega A-osaks ja B-osaks;

äritoimikud;

registritoimikud.
Registrikartoteek
Registrisse kantud ettevõtja kohta avatakse eraldi registrikaart. Registrikaardid moodustavad registrikartoteegi, mis koosneb A- ja B-osast. Registrikartoteegi A-osa koosneb füüsilisest isikust ettevõtja, täisühingu ja usaldusühingu registrikaartidest. Registrikartoteegi B-osa koosneb osaühingu, aktsiaseltsi ja tulundusühistu registrikaartidest.
Äritoimik
 Registrisse kantud ettevõtja kohta avatakse äritoimik. Äritoimikus säilitatakse dokumente, mille ettevõtja on registripidajale seaduse kohaselt esitanud või mille kohus või pankrotihaldur on edastanud registripidajale pankrotiseaduse alusel. Registripidajale esitatakse dokumendi originaal või notariaalselt kinnitatud ärakiri, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti.
Registritoimik
Registrisse kantud ettevõtja kohta avatakse registritoimik. Registritoimikus säilitatakse tõendeid riigilõivu tasumise kohta, samuti kõiki muid ettevõtja kohta käivaid dokumente, mida ei säilitata äritoimikus.
Kannete tegemine äriregistrisse toimub reeglina ettevõtja enda avalduse alusel. Avalduse esitavad esmasissekande taotlemisel kõik esindusõiguslikud isikud, hiljem piisab , kui seda teeb üks neist, juhul kui pole sätestatud ühisesinduse põhimõtet. Registrile esitatavate raamatupidamis- ja sissemaksete hindamisdokumentide juures on seaduses ettenähtud juhtudel nõutav audiitorkontroll . Esitatava avalduse võib jätta vastu võtmata ilmsete seaduserikkumiste korral dokumendi vormistamisel või selle hädavajalike lisade puudumisel, nt vastavalt ÄS § 52 kontrollib registripidaja ärinime vastavust äriseadustikus sätestatud nõuetele. Dokumendi vastuvõtmisest keeldumisel võib selle peale esitada kaebuse registriosakonna juhatajale .
Kandeavaldused vaadatakse läbi 5 tööpäeva jooksul dokumentide esitamisest alates. Kui dokumentides sisalduvad puudused ja puudused on kõrvaldatud tuled esitatud avaldus läbi vaadata uuesti 5 tööpäeva jooksul. Kui dokumendid vajavad eri kontrolli võib kohus dokumentide läbivaatamise tähtaega pikendada 3 kuuni.
Kui tegemist on aga kiirmenetlusega, tuleb dokumendid läbi vaadata hiljemalt järgmisel tööpäeval arvates dokumentide esitamise päevast. Kiirmenetluse kasutamiseks tehtavate avalduste võimaluste loetelu sisaldub ÄS § 53 lg 5.
Teiseks aluseks kannete tegemisele on tavalise tsiviilprotsessi korras tehtud otsused, mille tagajärjel tuleb kanne teha, või näiteks pankrotiotsus või ühingu sundlõpetamise otsus.
Kolmandaks on võimalik algatada kandetegemist ka registripidajal endal. Näiteks juhul, kui tal on andmeid, et registrisse kantud äriühingul vara reaalselt puudub või kui nimetatud ühing pole kahe järjestikuse aasta jooksul esitanud majandusaasta aruannet (ÄS § 60). Kui registripidajal on andmeid registrikannete ja faktilise olukorra erinevuse kohta, võib ta esitada ettevõtjale selle kohta järelpärimisi ning seejärel võib registripidaja ilma avalduseta kande teha või seda muuta (ÄS § 61).
Registripidaja tegevusega mitterahuldumisel tulevad kaebuste esitamisel kõne alla mitmed variandid, sõltuvalt sellest, kelle või mille peale kaevatakse. Kaebuse registrisekretäri või registriosakonna tehnilise töötaja peale võib esitada registriosakonna juhatajale, kes on kohustatud küsimuse otsustama 10 päeva jooksul. Kohtuniku poolt registrimenetluses tehtud otsuse peale saab kaevata üldises apellatsioonikorras vastavasse ringkonnakohtusse. Erinev on siin üksnes apellatsioonitähtaeg, mis ei ole seotud otsuse jõustumisega, kuna kandeotsus jõustub kohe selle tegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg on antud juhul üks kuu otsuse ärakirja saamisest alates (ÄS § 73). Samas kui vaidlustatakse kohtuniku abi otsust, on kaebuse esitamise tähtaeg üldisest apellatsioonitähtajast pikem so kaks kuud ning kaebuse lahendab kohtuniku abi ise, või kaebusega mittenõustumise korral esitab selle lahendamiseks kohtunikule (ÄS § 731).
7. Tulundusühistu
Tulundusühistut kui äriühingute ühte liiki on nimetatud ÄS § 2 lg 1, kuid samas puuduvad ÄS-s ühistute kohta käivad sätted.
Tulundusühistu asutamine toimub Tulundusühistuseaduse (TuÜS)-s sätestatud korras. TuÜS jõustus 01.02.2002 ning sellega tunnistati kehtetuks seni tulundusühistuid reguleerinud ühistuseadus (ÜS).
Tulundusühistuseadus loob varasemast suuremad garantiid kreeditoridele. Nii on seadusega loodud võimalus rakendada ka tulundusühistute puhul osaühingule iseloomulikku põhi (osa)kapitali, milleks on vähemalt 2500 eurot, või samas summas liikme lisavastutuse kohustuse. Tulundusühistu asutamine toimub asutamislepinguga, millega koos kinnitatakse ühingu põhikiri. Asutajaid peab olema vähemalt 5 füüsilist või juriidilist isikut või vähemalt 3 ühistut, kes soovivad moodustada keskühistu. Tulundusühistute juhtimisstruktuur tehtud sarnaseks teiste äriühingute omaga , nähes juhtimisorganina ette juhatuse, kes on ka esindusorganiks, samas on kõrgemaks otsustus - ja juhtorganiks on siiski liikmete üldkoosolek . Kui ühistul on üle 200 liikme, või osakapital on üle 25 000 euro peab ühistul olema ka nõukogu. Täiendavalt nähakse ette võimalust moodustada ka volinikke koosolek, kes võib üle võtta kas osaliselt või täielikult üldkoosoleku otsustusõiguse.
Peamiseks eripäraks tulundusühistu ja teiste äriühingute vahel on asjaolu, et ühistusse liikmeks astumine on lihtsam (avalduse alusel), kuid osade ja aktsiate omandamine. Samuti eeldab ühistu kõigi liikmete osalemist juhtimises, erinevalt teistest äriühingutest, kus omanikud vahetult juhtimist ei teosta.
8. Mittetulundusühingud ja sihtasutused
1996 aasta 1. oktoobril jõustusid üheaegselt kaks mittetulunduslike ühenduste juriidilist staatust korrastavat seadust - Mittetulundusühingute seadus ning sihtasutuste seadus.
Mittetulundusühing on põhimõtteliselt selline füüsiliste või juriidiliste isikute ühendus, mille põhikirjaliseks eesmärgiks ei ole otsese kasu saamine ning selle jaotamine oma liikmete vahel. Mittetulundusühinguid võib asutada kõige erinevamatel eesmärkidel - selle mõiste alla lähevad ühelt poolt väikesed huviklubid, teiselt poolt aga ka ettevõtjate organisatsioonid nagu Pangaliit, Kaubandus - Tööstuskoda jt Mittetulundusühinguteks on koos vastavatest seadustest tulenevate erisustega ka ametiühingud, erakonnad ja mittetulundusühistud ( muuhulgas ka korteriühistud). Mittetulundusühingute seaduse § 2 lg 2 viitab võimalusele, et mittetulunduslikul eesmärgil luuakse ühendusi, mida ei pea tingimata mittetulundusühinguna registreerima nn seltsingud. Seltsingud on täpsemalt reguleeritud VÕS §§ 580 – 618.
Sihtasutuse eesmärke ei ole seaduses piiratud rohkem kui lausega “vara valitsemise ja selle kasutamisega põhikirjaliste eesmärkide saavutamiseks” (§ 1 lg 1 sihtasutuste seaduses). Mittetulundusühingust eristab sihtasutust esmajoones liikmete puudumine, s.t tegemist on n-ö iseseisvat juriidilist vormi sihtotstarbelise varaga, mida võib kasutada vastavalt põhikirjale. Sellest tulenevad aga ka oluliselt rangemad nõuded juhtimise korraldamisele ning tugev finantskontroll ja tegevuse avalikustamine.
Seaduste jõustumisega kaasnevaks olulisimaks muudatuseks oli kahtlemata uue mittetulundusühingute ja sihtasutuste registri sisseviimine, mis asub sama kohtuvõimu juures, kes peavad ka äriregistrit. Kohtu juures peetav register peaks välistama ametnike omavoli registrisse kandmise eelduste hindamisel, sest kande tegemisest keeldumise alused on seaduses ammendavalt kirjas (kohus võib hinnata ainult formaalsete kriteeriumide, nagu põhikirja vastavus seadusele, täitmist, mitte aga näiteks organisatsiooni vajalikkust ühiskonnas). Iga kanne registrisse tehakse sisuliselt kohtuotsuse alusel, mille peale saab edasi kaevata apellatsiooni korras ringkonnakohtule. Registrit peavad samad kohtud kui äriregistrit.
Mittetulundusühingu asutamiseks piisab sellest, kui vähemalt kaks füüsilist või juriidilist isikut kirjutavad alla mittetulundusühingu lihtkirjalikule asutamislepingule, millega nad aktsepteerivad ka mittetulundusühingu põhikirja ning määravad juhtorganite liikmed. Seejärel esitavad asutajad avalduse (millel olevad allkirjad peavad isikusamasuse huvides olema notariaalselt tõestatud) ühingu registrisse kandmiseks. Registripidaja kontrollib avalduse ning asutamislepingu ja põhikirja formaalset vastavust seaduse nõuetele ning teeb seejärel registrisse vastava kande. Oma õigusvõime saavad mittetulundusühingud registrisse kandmisega ja see lõpeb registrist kustutamisega. Mittetulundusühingu liikmelisusele ei näe seadus ette põhimõtteliselt mingeid piiranguid, mis ei välista loomulikult nende ettenägemise mittetulundusühingu põhikirjas. Nii võivad ühe ja sama mittetulundusühingu liikmeteks olla ka füüsilised ja juriidilised isikud koos.
Sihtasutuse asutamine on mittetulundusühingu omast mõnevõrra keerulisem. Nõutav on notariaalselt tõestatud asutamisotsus , millega kinnitatakse nii sihtasutuse põhikiri kui määratakse juhtorganite liikmed. Kuna sihtasutusel liikmeid ei ole, on siin riigi poolt tagatud, et asutaja tahet ei saaks teised isikud hiljem muuta. Sihtasutusele vara üleandmise jaoks on samuti kehtestatud ranged protseduurireeglid, mis on sarnased aktsiaseltsi sissemaksete tegemisega.
Mittetulundusühingu nimele ei kirjuta seadus ette muid nõudeid peale selle, et nimi peab olema selgesti eristatav teistest Eestis registrisse kantud mittetulundusühingute ja sihtasutuste nimedest. Nii võib selles nimes olla kasutatud erinevaid isikute ühendusele viitavaid täiendeid nagu “ühing”, “liit”, “assotsiatsioon”, “koda” jne. Küll ei tohi nimes kasutada selliseid täiendeid, mis viitaksid, et tegemist oleks avalik-õigusliku juriidilise isikuga või äriühinguga. Nimi ei pea olema eestikeelne, kuid ametlikke nimesid võib igal mittetulundusühingul olla vaid üks (tõlkeid registrisse kanda ei saa). Sihtasutuse nime kohta kehtib kõik see, mis ka mittetulundusühingu nime kohta, kuid täiendavalt on kehtestatud nõue kasutada nimes kohustuslikku täiendit “ sihtasutus ”.
Mittetulundusühingu põhikirja koostamisel ja selle hilisemal muutmisel näeb mittetulundusühingute seadus ette üpris suure vabaduse - peale kohustuslike organite (juhatus ja üldkoosolek) võib nii oma juhtimise korraldamisel kui tegevuse arendamisel leppida kokku laias küsimuste ringis teisiti, kui seadusega antud mudeli ette näeb. Põhikirja muutmine on igal ajal võimalik liikmete üldkoosoleku (volinike koosoleku) otsusega, mille poolt hääletab üle 2/3 üldkoosolekul osalenud või seal esindatud liikmetest (MTÜS § 23).
Sihtasutuse puhul on tegemist asutajatest eraldatud varaga ja sihtasutust ei saa niisama lihtsalt lõpetada ega tema tegevust ümber korraldada ega juhtorganeid vahetada. Sihtasutusele on küllaltki täpselt ette kirjutatud nii juhtimisstruktuur kui tegevuse finantskontroll, millest põhikirjaga kõrvale kalduda ei saa. Põhikirja muutmine on sihtasutuse puhul erakordselt keeruline ning see võib toimuda põhimõtteliselt ainult kohtu eraldi loal ning mitte mingil juhul ei või sellega kaasneda sihtasutusele algselt ette nähtud eesmärgi muutmine. Põhikirja muutmise õigus on jäetud sihtasutuse asutajatele, kuid teatud tingimustel (sihtasutuste seaduse § 41 lg. 2) võib seda teha ka nõukogu.
Mittetulundusühingu juhtimise kord tuleb ette näha põhikirjas, kusjuures kohustuslikud on mittetulundusühingule kaks organit - selle liikmete üldkoosolek ja juhatus. Muuhulgas võib kõik või osa üldkoosoleku pädevust anda üle liikmete poolt valitud volinike koosolekule. Juhatuse liikmete nimed kantakse äriregistrisse ning neil isikutel on seadusest tulenevalt mittetulundusühingu esindamise õigus kõigis õigustoimingutes. Seadus annab üldised sätted ka nende tegevuse ja juhtimise kohta (MTÜS § 33).
Sihtasutuse juhtimise kord on seadusega üksikasjalikult paika pandud ja jätab erisustele põhikirjas väga vähe ruumi. Nii peab igal sihtasutusel olema nõukogu juhatus, kusjuures nõukogu on ette nähtud kollegiaalorganina (seal peab olema vähemalt kolm liiget), juhatus võib aga tegutseda ka üheisikulisena (juhatajana). Juhatuse ja nõukogu vahelise pädevus jaotus sarnaneb samade organite omale aktsiaseltsi puhul, kuid erinevuseks on kahtlemata nõukogu kui sihtasutuse kõrgeima juhtorgani suurem pädevus.
Mittetulundusühingute puhul ei ole seaduses ette nähtud ei väga keerulisi raamatupidamislikke nõudeid ega aruandluse avalikustamise kohustust. Mittetulundusühingud peavad siiski iga majandusaasta kohta koostama ja kinnitama majandusaasta aruande, kuid sellele ei ole vajalik läbi viia audiitorkontrolli ega esitada aruannet ka registrile, kuid Maksuametile küll.
Sihtasutuse tegevuse avalikustamisele ja aruandlusele on kehtestatud sootuks rangemad nõuded. Nimelt võivad kõik “soodustatud isikud” (st isikud, kellel on potentsiaalne õigus väljamaksetele sihtasutuse varast), nende puudumisel aga kõik isikud, tutvuda sihtasutuse raamatupidamisdokumentidega ja aruannetega ning nõuda ka vastava õiguse teostamist kohtu korras. Sihtasutuse majandusaasta aruande kinnitab sihtasutuse nõukogu, kõigi sihtasutuste majandusaasta aruanne peab läbima audiitorkontrolli. Kinnitatud majandusaasta aruanne tuleb esitada mittetulundusühingute ja sihtasutuste registrile. Lisaks eelöeldule võivad huvitatud isikud analoogiliselt aktsiaseltsiga nõuda sihtasutuses erikontrolli läbiviimist.
Mittetulundusühingu lõpetamise alused on sarnased teiste juriidiliste isikutega, iseäranis võivad selle igal ajal otsustada mittetulundusühingu liikmed, kui selle poolt hääletab vähemalt 2/3 üldkoosolekul (volinike koosolekul) osalenud liikmetest. Likvideerimise menetlus on samuti sarnane teiste juriidiliste isikutega, seisnedes likvideerijate määramises, likvideerimisest võlausaldajatele teatamises, vara rahastamises, võlausaldajate nõuete täitmises, järelejäänud vara jaotamises ja mittetulundusühingu registrist kustutamises. Põhimõtteliselt võib mittetulundusühingu põhikirjas vara jaotuseks õigustatud isikute ringi täpselt kindlaks määrata või anda vara jaotuse küsimuse otsustamine üldkoosolekule (volinike koosolekul) ning seaduse § 7 lg 1 p 9 kohustab sellist regulatsiooni ka põhikirjas andma. Kui sellist regulatsiooni mingil põhjusel põhikirjas siiski ei ole või kui see ei ole piisavalt arusaadav ja mittetulundusühing on loodud ainult oma liikmete huvides, jaotatakse vara võrdselt liikmete vahel. Kui ka eelnevat nõuet ei saa kohaldada , läheb vara üle riigile, kes peab seda kasutama võimalikult otstarbekohaselt. Vara läheb riigile igal juhul siis, kui mittetulundusühingu tegevus lõpetatakse kohtuotsuse alusel põhjusel , et selle eesmärk või tegevus on vastuolus põhiseadusliku korra, kriminaalseaduse või heade kommetega.
Sihtasutuse lõpetamise otsustamise õigus kuulub asutajatele, kui nad on omale sihtasutuse põhikirjas sellise õiguse jätnud, ja nõukogule, kuid viimasele ainult otse põhikirjas ette nähtud juhtudel. Piirangu eesmärgiks on loodud sihtasutuse eesmärgi täitmise tagamine. Likvideerimine on olemuselt sarnane mittetulundusühingu omaga. Vara jagamine toimub vastavalt põhikirjale, kus vastav regulatsioon peaks sisalduma. Kui põhikirjas regulatsiooni ei ole ja lõpetamise otsustab füüsilisest isikust asutaja, läheb vara talle üle. Kui õigustatud isikuid eelnimetatud reeglite järgi tuvastada ei saa või kui sihtasutus sundlõpetatakse tema eesmärgi või tegevuse vastuolu tõttu põhiseadusliku korra, kriminaalseaduse või heade kommetega, läheb ka sihtasutuse puhul vara üle riigile, kes peab seda kasutama võimalikult sihtasutuse eesmärkidele vastavalt.
Nii mittetulundusühingute kui sihtasutuste puhul kehtivad sarnased ühinemise ja jagunemise põhimõtted. Kummagi vormi puhul ei ole lubatud nende ümberkujundamine, st tegevuse jätkamine mõnes muus juriidilise isiku vormis, ning nende ühinemine on lubatud ainult omavahel (sihtasutus sihtasutusega, mittetulundusühing mittetulundusühinguga) ja jagunemine samuti ainult samade vormide piires (st sihtasutus võib jaguneda ainult sihtasutusteks, mittetulundusühing mittetulundusühinguteks). Mittetulundusühingute ühinemine ja jagunemine on põhimõtteliselt alati võimalik, sihtasutuse puhul võib see aga toimuda ainult põhikirjas täpselt loetletud juhtudel.
9. Täisühing ja usaldusühing
Täisühing on selline äriühingu liik, mida eristab teistest tema osanike piiramatu vastutus. Usaldusühing seevastu on äriühing, milles vähemalt üks osanik vastutab ühingu kohustuste eest kogu oma varaga ja vähemalt üks osanik vastutab piiratud ulatuses - oma sissemakse ulatuses.
Vastavalt ÄS § 79 on täisühing äriühing, milles kaks või enam osanikku tegutsevad ühise ärinime all ja vastutavad ühingu kohustuste eest solidaarselt kogu oma varaga. Kui osanik tasub oma sissemakse, läheb see üle täisühingu omandisse ja seetõttu ei saa osanik enam selle sissemaksega vastutada, seda saab teha ainult ühing kui sissemakse omanik. Osanik aga saab teise isiku (täisühingu) kohustuste eest vastutada ainult oma varaga.
Vastavalt ÄS-le võib nii täis- kui ka usaldusühingu osanikuks olla nii füüsiline kui ka juriidiline isik, kuid ei või olla riik ega kohalik omavalitsusüksus. Järelikult võivad kõik teised avalik-õiguslikud juriidilised isikud osanikuks olla. ÄS kohaselt on täis- ja usaldusühingu asukohaks koht, kust ühingut juhitakse, või koht, kus ühing tegutseb.
Täis- ja usaldusühing tegutsevad osanike poolt sõlmitud ühingulepingu alusel. ÄS toob ära tingimused, milles tuleb saavutada kokkulepe, et leping oleks sõlmitud. Need on ühingu ärinimi, asukoht, tegevusala(d), osanike sissemaksete suurused ja muud seaduses sätestatud kohustuslikud tingimused. Loomulikult võivad osanikud leppida kokku ka muudes tingimustes, mis ei ole vastuolus seadusega. Kui aga osanikud on leppinud kokku tingimustes, mis on seadusega vastuolus, ei ole ühinguleping kehtetu , kuid kehtetu on seadusega vastuolus olev tingimus ja kohaldamisele kuulub seadus.
ÄS kohaselt võib ühingulepingut muuta ainult kõigi osanike nõusolekul, kuid seadusesse on lisatud dispositiivne säte , et ühingulepinguga võib näha ette juhud , mil ühingulepingut võib muuta ka häälteenamusega. See häälteenamus ei või aga olla väiksem kui 3/4 kõigist häältest.
Täis- või usaldusühingu kandmiseks äriregistrisse tuleb esitada vastav avaldus, millele peavad alla kirjutama kõik osanikud. Kuna ühingulepingu vorm on vaba, st. see võib olla sõlmitud ka suulises vormis, ei saa registrisse kandmisel nõuda ühingulepingu esitamist. Registripidaja peab aga olema teadlik lepingu kohustuslikest tingimustest ja seetõttu tuleb need tingimused märkida avalduses. Avaldusele tuleb lisada ühingut esindama volitatud osanike allkirjade näidised ja ühingu sidevahendite (telefon, faks vms.) numbrid . Samasugune nõue kehtib ka avalduse esitamisel ühingu lõpetamise registrisse kandmiseks. Kui ühingulepinguga on kehtestatud ühine esindus , peavad avaldusele kirjutama alla kõik need osanikud, kes on ühiselt õigustatud ühingut esindama.
Osaniku staatusega seonduvad mitmed õigused ja kohustused. Üheks tähtsamaks kohustuseks on sissemakse tasumine. Sissemaksed on reeglina võrdsed, kuid ühingulepinguga võib näha ette ka erineva suurusega sissemaksed ning kui ühingulepingus ei ole sätestatud teisiti, tuleb sissemaksed tasuda, enne avalduse esitamist äriregistrile. Sissemaksete võrdsuse eeldamine on seejuures osanike võrdse kohtlemise põhimõtte väljendus. Sissemakse võib olla rahaline või mitterahaline . Rahaline sissemakse antakse ühingu omandisse, mitterahalise sissemakse puhul on aga kaks võimalust. See antakse kas ühingu omandisse või siis ainult kasutusse. Tõlgendusreegel on seejuures ühingu kasuks, s.t loetakse, et mitterahaline sissemakse antakse ühingu omandisse, kui ühingulepinguga ei ole ette nähtud, et see antakse kasutusse.
Osaniku üks olulisemaid õigusi, aga ka kohustusi on osalemine ühingu juhtimises. Esimene erand sellest reeglist puudutab usaldusühingu usaldusosanikku. Viimasel ei ole õigust võtta osa ühingu juhtimisest, kui ühingulepinguga talle sellist õigust otseselt antud pole. Teine erand on dispositiivne - ühingulepinguga võib juhtimise õiguse anda ühele või mitmele osanikule - ja sellisel juhul ei ole teistel osanikel õigust ühingut juhtida. Kui ühingut on õigustatud juhtima mitu osanikku (kas kõik või siis ainult mõned neist), võib igaüks neist tegutseda iseseisvalt, kuid ükski neist ei või teha tegu, mille suhtes teine juhtima õigustatud osanik on esitanud vastuväite. Ühingu juhtimisel on võimalik ka selline variant, et juhtima õigustatud osanikud annavad juhtimisõiguse üle kolmandale isikule nt prokuristile. Seda saavad nad teha ainult ühiselt, kuid igaüks neist võib antud volituse tühistada. Juhtima õigustatud osanik võib teha tegusid, mis on vajalikud ühingu igapäevaseks majandustegevuseks. Kõik, mis seda ületab, nõuab juba osanike otsust.
Olenemata sellest, kas osanikul on õigus ühingut juhtida seaduse või lepingu alusel, võib selle õiguse temalt ära võtta ainult kohtuotsusega. Vastava taotluse peavad esitama teised osanikud ja nõutav on nende konsensus . Sellise taotluse esitamiseks peab olema mõjuv põhjus, mille olemasolu sõltub olukorrast ÄS näeb ette ka juhtimisõigusest loobumise võimaluse mõjuvate põhjuste olemasolul .
ÄS sisaldab veel ühte osaniku õigust - õigust tema poolt tehtud kulutuste ja kantud kahjude hüvitamisele. Nimelt on ühing kohustatud hüvitama kantud kahju ja kulutused, mis on tehtud ühingu huvides tegutsemisel. Ühingu huvides tehtud rahalised kulutused hüvitatakse koos seaduses sätestatud intressiga. Ühingulepinguga võib aga sätestada teisiti.
Osanikul on õigus saada teavet ühingu tegevuse kohta ja tutvuda kõigi dokumentidega. Osanikul on samuti õigus nõuda majandusaasta kinnitatud aruande ärakirja. Saadud teavet peab aga hoidma saladuses, kui osanikud ei ole otsustanud teisiti või kui seaduses ei ole sätestatud, et vastav teave või dokumendid tuleb avalikustada. Kontrolliõigust loovutada osanik ei või.
Seadus sätestab häälteenamuse nõuded osanike otsuste vastuvõtmisel. Osanike otsus vastu võetud, kui selle poolt on antud vähemalt pool kõigi osanike häältest. Seejuures võib seaduse või ühingulepinguga näha ette suurema häälteenamuse nõude. Näiteks võib ühingulepinguga sätestada, et kõigi küsimuste otsustamiseks on vajalik 3/4 häälteenamus. Ühingulepingus võib näha ette ka teatud küsimuste ringi, mille otsustamise puhul on vajalik kvalifitseeritud häälteenamus. Osaniku häältearv sõltub reeglina tema sissemakse suurusest , kuid ühingulepinguga võib näha ette ka teistsuguse korra. Nii võib ühingulepinguga kehtestada korra, kus igal osanikul on üks hääl, sõltumata tema sissemakse suurusest. Samuti on mõeldav variant, kus hääleõigus sõltub küll sissemakse suurusest, kuid mõnel osanikul, kes on ühingu jaoks eriti tähtis, on ebaproportsionaalselt suur hääleõigus.
Samas ÄS välistab osaniku hääleõiguse teatud küsimuste otsustamisel - osanikul ei ole näiteks õigust hääletada, kui otsustatakse tema vabastamist mõnest kohustusest või vastutusest või kui otsustamisel on nõude esitamine tema vastu. Osanik jäetakse hääleõigusest ilma juhul, kui ta on rikkunud konkurentsikeeldu ja osanikud otsustavad nõude esitamist tema vastu. Seega jätab seadus osaniku hääleõiguseta nn. huvide kollisiooni korral ehk juhul, kui osanik võib hääletamisel taotleda ühingu huvidest erinevat erahuvi. Kui osanike otsus on vastuolus seaduse või ühingulepinguga, tunnistab kohus selle kehtetuks osaniku nõude alusel, mis on esitatud ühe kuu jooksul otsusest teadasaamisest arvates Antud sätte kohaselt on osanike otsus kehtiv, kuni seda pole kohtuotsusega kehtetuks tunnistatud. Igal osanikul on õigus esitada kohtule vastav taotlus .
ÄS-s sisaldub ka instituut - konkurentsikeeld . Konkurentsikeeld peab olema vastastikuse usalduse põhimõtte väljenduseks, täis- ja usaldusühingus on nimetatud põhimõte erilise tähtsusega. Konkurentsikeelu sisuks on asjaolu, et osanik ei või teiste osanike nõusolekuta olla teise täisühingu osanik samal tegevusalal, usaldusühingu täisosanik ega füüsilisest isikust ettevõtja. Kui ühingu asutamisel oli teistele osanikele see asjaolu teada, siis loetakse, et nõusolek oli olemas ja teised osanikud ei või hiljem enam nõuda vastava tegevuse lõpetamist. Ühingulepinguga võib näha ette tähtaja, mille jooksul konkurentsikeeld kehtib ka ühingu endise osaniku suhtes. See tähtaeg ei tohi aga olla pikem kui 5 aastat, arvates osaniku lahkumisest või tema väljaarvamisest. Kui ühinguleping sellist normi ei sisalda, kuid ühingu huvid seda nõuavad, võib kohus ühingu nõudel selle kehtestada (samuti maksimaalselt 5 aastaks).
ÄS-i kohaselt on ühingul on õigus nõuda keelatud tegevuse lõpetamist, sellest saadud tulu üleandmist ühingule ja kahju hüvitamist ulatuses, mis ületab sissenõutud tulu. Vastava nõude aegumistähtaeg on 3 kuud, arvates päevast, mil teised osanikud said teada konkurentsikeelu rikkumisest , kuid mitte kauem kui 3 aastat konkurentsikeelu rikkumisest.
Selle, kas ja kui suur osa kasumist kuulub jaotamisele osanike vahel, otsustavad osanikud pärast majandusaasta lõppu, tuginedes aastabilansile. Jaotatavast kasumiosast arvestatakse igale osanikule teatud osa, mis reeglina peab vastama tema sissemakse suurusele. Ühingulepinguga võib aga ka selles küsimuses näha ette teistsuguse korra. Absoluutseks reegliks on aga see, et kui osanik ei ole oma sissemakset veel tasunud, kaetakse selle tasumata osa talle arvestatava kasumi arvel st nn tasaarveldus. Ka kahjumi katmine toimub võrdeliselt osanike sissemaksete suurusega, kui ühinguleping ei sätesta teisiti.
Täis- ja usaldusühingu prokuristi määravad kõik juhtima õigustatud osanikud ühiselt, kuid igaühel neist on õigus prokuura tühistada (ÄS § 99). Esindusõiguse nagu juhtimisõigusegi võib osanikult ära võtta kohtuotsusega, kui selleks on mõjuv põhjus (kohustuse olulisel määral täitmatajätmine või võimetus ühingut esindada). Taotluse peavad esitama kõik ülejäänud osanikud ühiselt.
On selge, et nii täis-, kui ka usaldusühing vastutavad oma kohustuste täitmise eest kogu oma varaga. Osanikele on seadusega kehtestatud täiendav vastutus - nad vastutavad oma isikliku varaga solidaarselt ühingu kohustuste täitmise eest. See säte ei laiene usaldusosanikule, kelle vastutus on piiratud. Kolmandate isikute õiguste kaitseks näeb ÄS ette normi, mille kohaselt osanikevaheline kokkulepe seaduses sätestatust erineva vastutuse kehtestamise kohta ei kehti kolmandate isikute suhtes See tähendab, et omavahel võivad osanikud jagada vastutust nii nagu soovivad (näit. välistada mõne osaniku vastutuse või panna kogu vastutuse ühele osanikule), kuid kolmandate isikute ees vastutavad nad ikka solidaarselt. Kui täisühinguga ühineb uus osanik, vastutab ta varem tekkinud kohustuste eest samadel alustel teiste osanikega. Kui osanik lahkub või kui ta arvatakse ühingust välja, vastutab ta solidaarselt teiste osanikega nende kohustuste eest, mis tekkisid küll enne tema lahkumist või väljaarvamist, kuid mille täitmise tähtpäev on saabunud või saabub viie aasta jooksul arvates osaniku lahkumisest või väljaarvamisest. Ka selline osanikevaheline kokkulepe, mis muudab nimetatud vastutuse korda, ei kehti kolmandate isikute suhtes.
Täisühingu lõpetamisel toimub selle likvideerimine, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. See tähendab, et seadus seostab likvideerimismenetluse toimumise teatud juriidilise faktiga, milleks võib olla osanike otsus, kohtuotsus, tähtaja möödumine või ka eesmärgi saavutmine või ka mõni muu seaduses otseselt nimetatud alus. Tegevuse jätkamine pärast lõpetamise aluseks olevate asjaolude ilmnemist on lubatud ainult erandjuhtudel - sellekohase otsuse võivad osanikud vastu võtta, kui tegemist oli ühingu lõpetamisega ühingulepingus sätestatud alusel, tähtaja möödumisel või eesmärgi saavutamisel. Tegevuse jätkamise otsus jõustub alles selle kandmisel äriregistrisse. Sellega tagatakse kolmandate isikute õiguste kaitse.
ÄS sätestab veel ühe seadusandluses varem tundmata mõiste - ülevõtmine. Ka see on ühingu lõpetamise vorm, mille aluseks on kohtuotsus. Ülevõtmise sisu on aga järgmine - kui täisühingul on kaks osanikku ja kui üks neist lahkub või arvatakse teise osaniku või tema võlausaldaja nõudel ühingust välja, siis võib kohus teise osaniku nõudel otsustada, et see osanik jätkab tegevust füüsilisest isikust ettevõtjana täisühingu õigusjärglasena. Ühing lõpetatakse seejuures likvideerimiseta.
Kui on jõutud ühingu lõpetamise otsustamiseni, otsuse vastu võtmiseks on vajalik vähemalt üle ¾ osanike häälte, algab likvideerimine. Esimeseks sammuks seejuures on likvideerijate määramine. Likvideerijatest saavad ühingu kõigi asjade korraldajad. Seaduses sätestatud reegli järgi on ühingu likvideerijateks osanikud, kuid ühingulepinguga või osanike otsusega võib näha ette teisiti. Kui osanik on kuulutatud pankrotis olevaks, osaleb tema asemel likvideerimises pankrotihaldur.
Osanikud võivad konsensuse alusel likvideerija alati tagasi kutsuda, samuti võib seda teha kohus huvitatud isiku nõudel, kui on olemas mõjuv põhjus. Likvideerimise eesmärgiks on võlgade tasumine ja allesjääva vara jaotamine. Kui aktiva ületab passivat, jaotatakse pärast võlausaldajate nõuete rahuldamist allesjäänud vara osanike vahel (võrdeliselt sissemaksetega või vastavalt ühingulepingule). Kui passiva on aktivast suurem, tuleb osanikel puuduolev osa katta oma varast. Sellisel juhul ei ole tegemist mitte vara, vaid vastutuse jagamisega. Vastutus aga on võrdeline osanike sissemaksete suurusega. See norm on jälle dispositiivne - ühingulepinguga võivad osanikud ette näha teistsuguse vastutuse jagamise korra. Antud sätte juures tuleb aga silmas pidada, et vastutuse jagamise teistsugune kord ei saa olla vastuolus täisühingu üldiste põhimõtetega, s.t. vastutus võib küll olla ebaproportsionaalne, kuid ühingulepinguga ei saa välistada osanike täiendavat vastutust.
10 Osaühing
Osaühingu asutamine
1. Milleks osaühing ?
Osaühing on Eestis enamlevinud äriühingu liik. Osaühingu asutamisel tuleks kaaluda järgmisi osaühingu plusse ja miinuseid:
+
Väike kapitalinõue võrreldes aktsiaseltsiga.
Osanikel on võimalus põhikirjaga reguleerida mitmed küsimused erinevalt ÄS-s ettenähtust - näiteks osa võõrandamise kord, osanike pädevus jne.
ÄS näeb osaühingule ette suhteliselt vähem formaalsusi võrreldes aktsiaseltsiga.
Osanik ei vastuta oma isikliku varaga osaühingu kohustuste eest (näiteks kehtib isikliku vastutuse nõue täisosaniku ning füüsilisest isikust ettevõtja puhul).
Osaühingul pole vaja nõukogu ega kohustuslikku audiitorkontrolli, va seaduses ettenähtud juhtudel. Tulemus: väiksemad osaühingu ülalpidamiskulud.
Osanikud hääletavad vastavalt oma osa nimiväärtusele (erinevus näiteks tulundusühistuga, kus igal liikmel on 1 hääl sõltumata tema poolt ühistusse investeeritud summast ).
-
Kui täis- ja usaldusühingu võib asutada näiteks 100-eurose kapitaliga, siis eeldab osaühingu asutamine vähemalt 2500 eurose kapitali olemasolu.
Osaühingu osakapital tuleb sisse maksta enne osaühingu kandmist äriregistrisse, kuid näiteks täis- ja usaldusühingu puhul seda nõuet ei ole. Sama kehtib ka osaühingu kapitali suurendamisel, mis tuleb alati registreerida äriregistris .
Osaühingu asutamisel on kuni osaühingu äriregistrisse kandmiseni tasutud osakapital n.ö külmutatud, osanikud ei saa seda kasutada.
Täis- ja usaldusühingu puhul näeb seadus ette veel vähem formaalsusi kui osaühingu puhul.
Osa võõrandamise, pantimise jne lepingud peavad olema notariaalselt tõestatud.
Kui aktsiaselts saab välja lasta mitut liiki aktsiaid , siis osaühingu puhul on igal osanikul 1 osa. Osa on võrreldes aktsiaga vähem likviidne.
Osasid ei saa noteerida Tallinna Väärtpaberibörsil - seega ei saa osaühingusse avalike emissioonidega kapitali kaasata.
Ettevõtlust alustav isik peab otsustama, millise vormi ta oma tegevusele annab, lähtudes nii konkreetsetest vajadustest kui ka võimalustest. Üldiselt levinud tõde, et osaühing on väikeettevõtja jaoks sobivaim juriidiline vorm, ei tarvitse alati kehtida. Täis- või usaldusühinguga alustanud, saab isik hiljem need ühingud ümber kujundada osaühinguks või aktsiaseltsiks.
Osaühing võib olla sobiv äriühingu vorm mitte ainult väikeettevõtjale. Osaühing sobib näiteks suure kontserni emaettevõtjaks, kuna osaühingul ei pea teatud olukorras olema nõukogu (jääb ära täiendav lüli kontserni struktuuris). Emaettevõtjast osaühingu juhatuse liikmed võivad olla kontserni kuuluvate ühingute nõukogude liikmeteks ning kindlustada seeläbi ühtse kontserni juhtimispoliitika elluviimist.
Osaühingu puhul on tegemist piiratud vastutusega äriühinguga, mis tähendab, et osanikud osaühingu nimel võetud kohustuste eest oma isikliku varaga ei vastuta.
Osaühingu võivad asutada üks või siis mitu isikut. Asutajaks võib olla juriidiline isik või füüsiline isik.
Vastavalt ÄS § 136 kohaselt on OÜ osakapitali miinimum suuruseks 2500 eurot.
Osaühingu asutamisdokumendid
Osaühingu asutamiseks sõlmivad asutajad notariaalselt tõestatud asutamislepingu. Kui osaühingul on üks asutaja, koostab ja kirjutab ta alla notariaalselt tõestatud asutamisotsuse, milles peavad olema toodud asutamislepingus nõutavad andmed. Asutamislepingus nõutavad andmed on sätestatud ÄS § 138 lg 2. Koos asutamislepingu või -otsusega kinnitatakse osaühingu põhikiri (ÄS § 138 lg 3).
Asutamislepingule kirjutavad alla kõik asutajad. Kui asutamislepingule kirjutab alla asutaja esindaja, peab talle selleks antud volikiri olema notariaalselt tõestatud (ÄS § 138 lg 4).
Asutamislepingu ja põhikirja notariaalse tõestamise nõue tagab, et notar kontrollib eelnevalt asutamisdokumentide vastavust seadusega. Asutamisleping ja põhikiri peavad sisaldama ÄS § 138 lg-s 2 ja § 139 lg-s 1 ettenähtud miinimumtingimused. Poolte kokkuleppel võidakse asutamislepingusse ja põhikirja võtta ka tingimusi, mida ÄS ette ei näe, kui need ei ole vastuolus seadusega (ÄS § 139 lg 2). Asutamisleping ja põhikiri peavad olema kooskõlas ka TsÜS-i tehinguid käsitlevate sätetega. Asutamisleping jääb kehtima pärast osaühingu kandmist äriregistrisse.
Asutamislepingu sõlmimisega tekivad asutajatel vastastikused kohustused (nt ettenähtud tähtajaks sissemaksete tasumine/ üleandmine jne). Asutamislepingu mittetäitmise või mittenõuetekohase täitmise korral ühe asutaja poolt saavad teised asutajad end kaitsta tsiviilõiguslike vahenditega (kahju hüvitamise nõue, leppetrahvi või viivise nõue, kui see on lepingu või põhikirjaga ette nähtud).
Osaühingu põhikiri
Osaühingu põhikirja projekti osaühingu asutamisel võivad osanikud koostada ise või taotleda selle koostamist notarilt. Tulenevalt ÄS §-st 32.1 lg 8 ei ole notaril õigust võtta täiendavat tasu põhikirja projekti koostamise eest.
ÄS annab osanikele võimaluse reas küsimustes kokku leppida erinevalt ÄS-s sätestatust, samuti võtta põhikirja tingimusi, mida ÄS ei reguleeri. Põhikirja vastuolu korral seadusega kohaldatakse seaduses sätestatut.
Praktiliselt on oluline näha põhikirjas ette tingimused, mis lubavad hiljem paindlikumalt osaühingu tegevust korraldada ilma, et peaks muutma põhikirja. ÄS võimaldab, kui see on põhikirjas ette nähtud, lasta osasid välja ülekursiga, nõuda osanikult viivist osa eest tasumisega hilinemisel, tasuda osa eest mitterahalise sissemaksega.
Oluline on põhikirjas sätestada ka osanikevahelise kokkulepped.
Kui osaühingu põhikirja muudetakse pärast osaühingu äriregistrisse kandmist, jõustub põhikirja muudatus mitte vastava osanike otsuse vastuvõtmisest, vaid muudatuse kandmisest äriregistrisse.
Kiirmenetluses kasutatav põhikiri
ÄS § 1391 sätestab kohustuslikud tingimused Kiirmenetluses kasutatav põhikirja kohta.
 Oluline siinjuures on, et kiirmenetluses kasutatav põhikiri asendab asutamislepingut ja asutamislepingu lisana koostatavad põhikirja. Põhikirja sisu ja selles kajastatavad valikandmed kehtestab justiitsminister oma määrusega (Kohtutele dokumentide esitamise kord, Justiitsministri 28. detsembri 2005.a määrus nr 59). Lisaks määruses kehtestatud nõuetele pead põhikiri sisaldama endal sa ÄS § 139 lg 1 p 1,2,4 ja 7 tulenevaid tingimusi. Siinjuures osakapital peab olema ära näidatud kindla suurusega. Põhikirjas tuleb kajastada ka esindusõigusega seotud erisused , mis antakse OÜ asutamisel juhatuse liikmetele , samas antud erisused tuleb hiljem kinnitada osanike otsusega. Põhikiri tuleb digitaalselt allkirjastada.
Osa eest tasumine
Asutajad peavad osade eest täielikult tasuma enne osaühingu äriregistrisse kandmise avalduse esitamist, kui asutamislepinguga ei ole ette nähtud varasemat tähtpäeva. Sissemaksete ülekandmist osaühingule kontrollib äriregistri pidaja.
Osa eest võib tasuda nii rahas kui ka mitterahalise sissemaksega. Mitterahalise sissemaksega ei saa osa eest tasuda, kui see pole ette nähtud põhikirjas (ÄS § 140 lg 1). ÄS ei sea piirangut tasumisele mitterahalise sissemaksega, mistõttu võib mitterahalise sissemaksega tasuda kogu osakapitali ulatuses.
Rahaliste sissemaksete tegemiseks avavad asutajad pangaarve Eesti krediidiasutuses (nn stardiarve), mida saab käsutada alles pärast seda, kui osaühing on äriregistrisse kantud.
Asutamine sissemakseid tegemata
Kui osaühingu kavandatud osakapital ei ole suurem kui 25 000 eurot, võib asutamislepinguga ette näha, et asutajad ei pea osaühingu asutamisel osa eest tasuma. Käesoleva lõike esimeses lauses nimetatud osaühingu asutajaks saab olla üksnes füüsiline isik.
Kuni osanik ei ole § 140 lõikes 1 nimetatud kokkuleppe korral sissemakset täielikult tasunud, vastutab ta osaühingu ees osaühingu kohustuste eest tasumata sissemakse ulatuses, kui osaühingu kohustust ei ole võimalik täita osaühingu vara arvel.
Kuni sissemaksete täieliku tasumiseni kõigi osanike poolt ei või osaühing suurendada ega vähendada osakapitali, samuti ei või osaühing teha osanikele ühtegi väljamakset. Väljamakse tegemise keeld ei hõlma osanikule makstavat töötasu ega muid tasusid.
Mitterahalise sissemakse olemus
Mitterahaliseks sissemakseks võib olla mistahes asi või varaline õigus, mis vastab järgmistele tunnustele (ÄS § 142 lg 1):
see peab olema rahaliselt hinnatav , st sel peab olema mingi rahaline väärtus;
seda peab saama osaühingule üle anda, st seda saab üle anda osaühingu omandisse;
sellele saab pöörata sissenõuet, st seda saab realiseerida juhul, kui see on vajalik osaühingu vastu esitatud nõuete rahuldamiseks.
Mitterahaliseks sissemakseks ei või olla osaühingule osutatav teenus ega tehtav töö või asutajate tegevus osaühingu asutamisel (ÄS § 142 lg 2). Varalised õigused, mis võivad põhimõtteliselt olla mitterahalise sissemakse esemeks , on nt aktsiaseltsi aktsiad , osaühingu osad, võlanõuded, patendid, kaubamärgid jne.
Oluline on tingimus, et osanik on kohustatud teatama kolmandate isikute õigustest mitterahalisele sissemaksele (näiteks on üleantav hoone koormatud üürilepinguga, kinnisasjale on seatud hüpoteek jms). Kolmandate isikute õigused võivad oluliselt vähendada sissemakse väärtust. Kui osanik oma teatamiskohustust ei ole täitnud, peab ta osa eest tasuma rahas selles ulatuses, mille võrra kolmandate isikute õigused sissemakse väärtust vähendavad (ÄS § 142 lg 4).
Mitterahalise sissemakse hindamine ja hindamise kontrollimine
Mitterahalise sissemakse hindamise kord nähakse ette põhikirjas. Kui eseme hindamiseks on olemas üldiselt tunnustatud eksperdid , tuleb mitterahalise sissemakse ese lasta hinnata neil.
Mitterahalise sissemakse puhul tuleb eristada sissemakse väärtuse hindamist ning hindamise kontrollimist.
Mitterahaline sissemakse tuleb ÄS kohaselt alati hinnata. Mitterahalise sissemaksega võib tasuda osa eest nii osaühingu asutamisel kui ka hiljem osaühingu tegevuse käigus osakapitali suurendamisel.
Kui 2 aasta jooksul arvates osaühingu äriregistrisse kandmisest osaühing omandab osanikult või temaga samaväärset majanduslikku huvi omavalt isikult vara, mille väärtus ületab 1/10 osakapitalist, siis sellisel juhul tuleb nimetatud vara hinnata nagu mitterahaline sissemakse (ÄS § 143 lg 5) ning osanikud peavad oma otsusega andma nõusoleku sellise vara omandamiseks.
Mitterahalise sissemakse väärtuse hindamise kord tuleb ette näha põhikirjas.
ÄS § 143 lg 2 kohaselt tuleb mitterahalise sissemakse väärtuse hindamisel aluseks võtta asja või õiguse harilik väärtus. Kui osaühingu osakapital on vähemalt 25 000 eurot ja mitterahalise sissemakse väärtus ületab 1/10 osakapitalist või kui sellise osaühingu kõik mitterahalised sissemaksed moodustavad kokku üle poole osakapitalist, peab mitterahalise sissemakse väärtuse piisavuse hindamist käesoleva seadustiku §-s 142 sätestatud nõuetele vastavuse osas kontrollima audiitor . Audiitori vastutusele kohaldatakse vastavalt aktsiaseltsi mitterahalise sissemakse hindamise ja audiitori vastutuse kohta sätestatut.
Mitterahalise sissemakse ebaõige hindamise tagajärjel tekkinud kahju eest vastutavad juhatuse liikmed solidaarselt sissemakse tegemiseks kohustatud isikuga.
Asutajate, juhatuse ja nõukogu liikmete vastutus osaühingu asutamisel
OÜ asutajad, juhatuse ning nõukogu liikmed vastutavad solidaarselt OÜ asutamisel valeandmete või puudulike andmete esitamisega või sissemaksete või asutamiskulude ebaõige hindamisega või muude kohustuste rikkumisega osaühingule tekitatud kahju eest, kui asutaja või juhatuse või nõukogu liige ei tõenda, et ta kahju tekitanud asjaolu ei teadnud ega pidanudki teadma.
Enne äriregistrisse kandmist tehtud tehingud
Praktikas alustab osaühing sageli äritegevust pärast asutamislepingu sõlmimist või-otsuse vastuvõtmist ja enne osaühingu äriregistrisse kandmist.
Vastavalt ÄS §-le 520 lg 1 peavad asutajad asutatava äriühingu nimel tegutsemiseks kasutama äriühingu kavandatavat ärinime koos täiendiga "asutamisel".
Enne osaühingu äriregistrisse kandmist tehtud tehingud lähevad üle osaühingule juhul, kui (ÄS § 147):
tehingu teinud isikul oli õigus tehingut teha (nt juhatuse liikmed);
tehingu teinud isikul ei olnud küll õigust tehingut teha, kuid osanikud kiidavad oma otsusega tehingu heaks.
Kui isikul ei olnud õigust osaühingu nimel tehingut teha ja osanikud tehingut heaks ei kiida , siis rakendatakse ÄS § 147 lg-t 1.
Osa ja osanik Osa Osa mõiste
ÄS § 135 lg 1 kohaselt on osaühing äriühing, millel on osadeks jaotatud osakapital. Osa on varaline õigus nagu näiteks aktsia , nõudeõigus , kaubamärk jne. ÄS § 148 lg 6 kohaselt ei või osa kohta välja anda osatähte või mõnda muud dokumenti, mis tõendaks osa kuulumist osanikule.
Osa kuuluvuse kajastumine osanike nimekirjas ja registrites
Osaniku poolt osa omamine kajastub osanike nimekirjas, mida üldreeglina peab osaühingu juhatus. Oluline on, et osaühingu suhtes saavad osaniku õigusi teostada isikud, kes on kantud osanike nimekirja (nt osaleda osanike koosolekul, saada dividendi jne). Samas võib osa olla võõrandatud ning osa omandiõigus üle läinud ilma, et vastav muudatus oleks tehtud osanike nimekirja, so osa omandiõiguse üleminek ei ole sõltuvuses osanike nimekirja kandest.
ÄS § 149 lg 4 kohaselt peab osa võõrandamise tehing (so osa müümine, kinkimine, vahetamine, osaga mitterahalise sissemakse tegemine või muul viisil osa omandiõiguse üleandmine) olema notariaalselt tõestatud vormis. Kuna osaühingu asutamisel märgitakse asutajad asutamislepingus või asutamisotsuses ning hilisema osa võõrandamise korral saadab notar lepingu ärakirja äriregistrile, peaks ka äriregistris sisalduma informatsioon selle kohta, milline on osaühingu osanike ring ja kui suured on osanikele kuuluvate osade nimiväärtused.
ÄS § 179 lg 4 kohaselt peab juhatus esitama koos iga-aastase majandusaasta aruandega äriregistrile osanike nimekirja aruande kinnitamise seisuga. Koos majandusaasta aruandega esitatud osanike nimekirja hoitakse äritoimikus, millega igaühel on õigus tutvuda ja saada ärakirja (ÄS § 28 lg 1).
Osa nimiväärtus ja ülekurss
Osa väiksem nimiväärtus võib olla 1 euro. Kui osa nimiväärtus on suurem kui 1 euro, peab see olema 1 euro kordne (ÄS § 148 lg 2). .
Osad võivad olla ühesuguse või erineva nimiväärtusega, kuid osanikul võib olla ainult üks osa. Kui osanik omandab täiendava osa, suureneb vastavalt esialgse osa nimiväärtus (ÄS § 148 lg 4).
ÄS § 155 lg 1 kohaselt võib põhikirjas ette näha osaühingu õiguse lasta osasid välja hinnaga, mis ületab nende nimiväärtuse (ülekurss). ÄS-iga on vastuolus osa väljalaskmine alakursiga, so osa väljalaskmine selle nimiväärtusest madalama hinnaga.
ÄS sätestab 2 juhtu, milleks võib ülekurssi kasutada (ÄS § 155 lg 2):
1) osaühingu kahjumi katmiseks, kui seda ei ole võimalik katta eelmiste perioodide jaotamata kasumi, reservkapitali, samuti muude põhikirjas ettenähtud reservide arvel;
2) osakapitali suurendamiseks fondiemissiooni teel.
Muudeks eesmärkideks, sh väljamakseteks osanikele, ei saa ülekurssi kasutada.
Osa võõrandamine
Osa võõrandamise kord
Osa võõrandamine on reguleeritud ÄS §-s 149. Osanik võib vabalt võõrandada oma osa teisele osanikule. Kui osanik võõrandab oma osa isikule väljapool osanike ringi (kolmandale isikule), on teistel osanikel äriseadustiku järgi ostueesõigus , mida nad saavad kasutada ühe kuu jooksul arvates võõrandamise lepingu esitamisest (ÄS § 149 lg 2). Ostueesõiguse eesmärgiks on tagada, et osanikud saaksid kontrollida osanike ringi kujunemist.
Osa võõrandamise lepingud (so osa müügi-, vahetamise-, kinke-, osaga mitterahalise sissemakse tegemise ning osa muul viisil võõrandamise lepingud) peavad olema notariaalselt tõestatud. Notariaalselt ei pea olema tõestatud väärtpaberite keskregistris registreeritud osa võõrandamistehing (ÄS § 149 lg 4). Juhul, kui osa võõrandamistehingu tegemisel esindab omandajat või võõrandajat esindaja, peab sellekohane volitus olema notariaalselt tõestatud (TsÜS § 118 lg 3).
Osaühingule osa võõrandamisest teatamine
Pärast osa võõrandamist peavad võõrandaja ja omandaja teatama osa võõrandamisest osaühingu juhatusele ja esitama juhatusele võõrandamise lepingu (ÄS § 149 lg 2, § 150 lg 1). Võõrandamistehingust osaühingu juhatuse võimalikult kiire informeerimine on osa omandaja huvides. Teate saamisel peab juhatus tegema vastavad kanded osanike nimekirjas, mis võimaldab osa omandajal kasutada osaühingu suhtes osaniku õigusi.
ÄS § 150 lg 2 kohaselt kannab juhatus viivitamatult võõrandamisteate saamisest uue osaniku osanike nimekirja ja kustutab sealt endise osaniku. ÄS ei sätesta teist tähtaega muudatuse tegemiseks osanike nimekirja juhul, kui osanikel on osa ostueesõigus, so juhatus ei pea ootama ühte kuud (ostueesõiguse teostamise tähtaeg), enne kui ta osa omandaja osanike nimekirja kannab. Seega peab juhatus tegema pärast võõrandamisteate saamist viivitamatult muudatuse osanike nimekirja ning osa omandaja saab kasutada osaniku õigusi senikaua, kuni pole kantud osanike nimekirja vastavat muudatust seoses osaniku poolt ostueesõiguse realiseerimisega.
Äriregistri informeerimine osa võõrandamisest
Osa võõrandamisest informeeritakse äriregistrit. Osa võõrandamise tehingu tõestanud notar saadab äriregistri pidajale kahe päeva jooksul osa võõrandamise lepingu notariaalselt tõestatud ärakirja (ÄS § 150 lg 4). Äriregistrisse ei kanta ja seega B-kaardil ei kajastu osa võõrandamine ja võimalik osanike ringi muutus. Küll hoitakse osa võõrandamislepingute ärakirju äritoimikus, millega igaühel on võimalik tutvuda.
Võõrandamislepingu ärakirja saatmisega äriregistrile informeeritakse registrit üksnes võõrandamistehingu tegemisest. Kui osa võõrandamisega kaasneb juhatuse liikmete, põhikirja vm muutus, tuleb esitada äriregistrile eraldi kandeavaldus koos asjaomaste dokumentidega.
Osanik
Osaühingu ja osaniku vahelised suhted, osaniku õigused
Osaniku ja osaühingu suhete aluseks on baasnorm - osanikke tuleb võrdsetel asjaoludel kohelda võrdselt (ÄS § 154 lg 1). Niisugune võrdse kohtlemise põhimõte on suhete korraldamisel eelduseks . Ühtesid osanikke ei saa eelistada võrdsetel asjaoludel teistele osanikele.
Osaühingu vara ei kuulu osanikele kaasomandiõiguse alusel, osaühingu vara kuulub osaühingule. Osanikele kuuluvad seadusest ja põhikirjast tulenevad osaniku õigused.
Osaniku õigused
ÄS § 148 lg 5 kohaselt annab osa osanikule õiguse osaleda osaühingu juhtimises ning kasumi ja osaühingu lõpetamisel allesjäänud vara jaotamisel, samuti muud seaduses ja põhikirjas ettenähtud õigused. Osanikul on õigus tutvuda osanike nimekirjaga (ÄS § 182 lg 2) ning õigus teabele (ÄS § 166 lg 1). Põhikirjaga võidakse ette näha ka muid osaniku õigusi.
Osanikul on õigus esitada hagi kohtusse seaduse või põhikirjaga vastuolus oleva osanike otsuse kehtetuks tunnistamiseks. Oma nõude peab ta seejuures esitama 3 kuu jooksul otsuse vastuvõtmisest (ÄS § 178). ÄS-s ei nähta ette osaniku õigust vaidlustada osaühingu poolt tehtud tehinguid.
ÄS-s ettenähtud juhtudel on osanike õigused seotud nende osaluse suurusega osakapitalist.
1) osanikud, võivad nõuda:
osanike koosoleku kokkukutsumist (ÄS § 171 lg 1);
mõjuval põhjusel juhatuse või nõukogu liikme tagasikutsumist kohtu poolt;
osaühingu juhtimise või varalise seisundiga seotud küsimustes erikontrolli korraldamise otsustamist;
osaühingu lõpetamise korral likvideerijate määramist kohtu poolt.
2) osanikud, kelle osadega on esindatud vähemalt 1/10 osakapitalist, võivad nõuda osaühingu juhtimise või varalise seisundiga seotud küsimustes erikontrolli korraldamist ja erikontrollija läbiviija määramist kohtu poolt (ÄS § 191 lg 1).
3) osanikud, kelle osadega on esindatud vähemalt 50 % osakapitalist, saavad taotleda, et osanikud võtaksid vastu otsuse osaniku osaühingust väljaarvamise kohta (ÄS § 167).
Osaniku väljaarvamine osaühingust
ÄS § 167 kohaselt on võimalik osanik osaühingust välja arvata, kui osanik on oma kohustuse mõjuva põhjuseta jätnud olulisel määral täitmata ning ei ole oma kohustust täitnud vaatamata ka ühingu kirjalikule hoiatusele või osanik on muul viisil oluliselt kahjustanud osaühingu huve ning ei ole kahjustamist lõpetanud vaatamata ka ühingu kirjalikule hoiatusele. ÄS §-s 167 sätestatu on erandlik õigus, mis näitab osanikevahelist isiklikku sidet osaühingu majandustegevuses (nt aktsionäri ei saa aktsiaseltsist välja arvata).
ÄS § 167 lg 1 kohaselt saab kohtusse hagi osaniku väljaarvamiseks esitada osaühing. ÄS § 167 lg 2 kohaselt: taotluse osaniku väljaarvamiseks võivad esitada osanikud, kelle osadega on esindatud vähemalt 1/2 osakapitalist, kui põhikirjaga ei ole ette nähtud suurema esindatuse nõuet. ÄS § 168 lg 1 p 10 kohaselt peavad osanikud otsustama nõude esitamise osaniku vastu.
Seega saab osaniku väljaarvamine osaühingust toimuda alljärgnevalt:
osanikud, kelle osadega on esindatud vähemalt 1/2 osakapitalist, kui põhikirjaga ei ole ette nähtud suurema esindatuse nõuet, saavad taotleda, et osanikud võtaksid vastu otsuse osaniku väljaarvamise nõude esitamise kohta;
võetakse vastu osanike otsus väljaarvamise nõude esitamise kohta, kusjuures nõutav häälteenamus on üle 50 % koosolekul esindatud häältest või üle 50 % osanike häältest, kui otsus võetakse vastu kirja teel hääletades. Põhikirjaga võib ette näha ka suurema häälteenamuse nõude sellekohase otsuse vastuvõtmiseks. Osanik, kelle väljaarvamist otsustatakse, ei võta hääletamisest osa ning tema hääled arvatakse kvoorumi hulgast välja;
osaühing esitab hagiavalduse osaniku osaühingust väljaarvamise nõudega kohtule.
Nõukogu
Osaühingul peab olema nõukogu, kui see on ette nähtud osaühingu põhikirjas. Nõukogu pädevusele ja tegevusele kohaldatakse vastavalt käesolevas seadustikus aktsiaseltsi nõukogu kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti.
Nõukogu liikmete valimisele ja tagasikutsumisele kohaldatakse aktsiaseltsi nõukogu valimise kohta sätestatut, välja arvatud ÄS § 304 lõikes 7 sätestatu. Nõukogu liikme valimise otsuse kohta koostatavale protokollile ja hääletusprotokollile kohaldatakse osaühingu juhatuse liikme valimise kohta koostatava protokolli ja hääletusprotokolli kohta sätestatut.
Juhatus
Juhatuse õigused ja kohustused
Juhatus on osaühingu juhtimisorgan , mis esindab ja juhib ühingut (ÄS § 180 lg 1). Osaühingu juhtimine ja esindamine on nii juhatuse liikmete õigus kui ka kohustus.
Mitmete ÄS normidega on üldist juhatuse juhtimis- ja esindamiskohustust konkretiseeritud.
1) koosoleku kokkukutsumise kohustus, kui netovara on langenud alla seaduses nõutava määra
2) pankrotiavalduse esitamise kohustus
3) raamatupidamise korraldamise ja maksude tasumise tagamise kohustus
4) äriregistriga suhtlemise kohustus
5) aruandluskohustus nõukogu ees
6) Osanike nimekirja pidamise kohustus.
Kui juhatusel on mitu liiget, siis nende õigused ja kohustused on ÄS kohaselt võrdsed, s.t. ühtesid juhatuse liikmeid (nt juhatuse esimeest) ei eelistata teistele juhatuse liikmetele, kuigi juhatuse liikmete konkreetne töömaht võib olla erinev.
TsÜS-i ja ÄS-iga on sätestatud juhatuse liikme kohustustest lisaks ÄS § 180 lg 1 toodule veel:
1) hoolsuskohustus (TsÜS § 35)
2) lojaalsuskohustus (ÄS § 168 p 10; ÄS § 185);
3) konfidentsiaalsuskohustus (ÄS § 186).
Tehingu tegemine juhatuse liikme ja osaühingu vahel
ÄS § 168 lg 1 p 10 kohaselt on osanike pädevuses juhatuse liikmega tehingu tegemise ja selle tingimuste otsustamine ja tehingus osaühingu esindaja määramine. Seega on tehingu tegemiseks osaühingu ja juhatuse liikme vahel vajalik osanike nõusoleku olemasolu, mis on väljendatud ÄS kohaselt vastu võetud ja vormistatud osanike otsuses. Osanikud peavad andma nõusoleku nii tehingu tegemise kui ka tehingu tingimuste kohta. Osanike otsusega tuleb määrata isik, kes osaühingut esindab tehingus juhatuse liikmega. Selleks võib olla ka juhatuse liige ise, või teine juhatuse liige, kui ta sellise volituse osanike otsusega saab.
Osanike otsus peab ÄS kohaselt olema kirjalikus vormis ning sisalduma kas siis osanike koosoleku protokollis või hääletusprotokollis. Osanikud saavad ka tehingu juhatuse liikme ja osaühingu vahel tagantjärele heaks kiita vastava otsuse vastuvõtmisega.
Konkurentsikeeld
Juhatuse liikmetele laieneb konkurentsikeeld (ÄS § 185), mille kohaselt juhatuse liige ei või ilma osanike või nõukogu nõusolekuta (kui ühingul on nõukogu) ise tegutseda osaühinguga samal tegevusalal ega olla teiste äriühingute juhtimisorganite liige, mis tegutsevad samal tegevusalal kui osaühing. Keeld kuuluda teiste osaühinguga samal tegevusalal tegutsevate äriühingute juhtimisorganitesse ei kehti juhul, kui tegemist on ühte kontserni kuuluvate ühingutega.
Laenukeeld
ÄS § 159 sätestab, et osaühing ei või anda laenu oma juhatuse liikmele ega ka tagada juhatuse liikmete poolt võetavat laenu.
Konfidentsiaalsuskohustus
ÄS § 186 kohaselt peavad juhatuse liikmed hoidma osaühingu ärisaladust. Ärisaladuse hoidmise kohustuse rikkumine võib muuhulgas kaasa tuua ka juhatuse liikme kriminaalvastutusele võtmise karistusseadustiku § 377 kohaselt.
Juhatuse liikme esindusõigus
Juhatuse liikme esindusõiguse puhul tuleb eristada:
1) esindusõigus, mille ulatus on määratud osaühingu siseselt. Osaühingu siseselt võib juhatuse liikmete esindusõigust piirata põhikirjaga, samuti osanike või nõukogu otsusega.
2) esindusõigus, mis kehtib nende isikute suhtes, kes osaühinguga igapäevases majanduskäibes tehinguid teevad (kolmandad isikud). Oluline on, et kolmandate isikute suhtes on igal juhatuse liikmel eraldi piiramatu esindusõigus, va ühel juhul: kui äriregistrisse on kantud juhatuse liikmete ühine esindusõigus. Seega, kui osaühingu B-kaardilt nähtub , et osaühingul on nt 2 juhatuse liiget, võivad kolmanda isiku suhtes mõlemad juhatuse liikmed teha osaühingu nimel kõiki tehinguid olenemata sellest, millised on osaühingu sisesed piirangud. Küll võib osaühingu siseste piirangute rikkumine kaasa tuua juhatuse liikmete vastutuse.
Juhatuse liikmed saavad edasi volitada teisi isikuid osaühingu nimel tehingute tegemiseks.
Juhatuse liikmete ühine esindusõigus
ÄS § 181 lg 1 annab võimaluse kehtestada osade või kõigi juhatuse liikmete suhtes ühine esindusõigus. Kolmandate isikute suhtes kehtib ühine esindus ainult siis, kui see on kantud äriregistrisse.
Juhatuse liikme valimine, määramine ja tagasikutsumine
Juhatusel võib olla üks liige (juhataja) või mitu liiget. Juhatuse liige ei pea olema osanik. Juhatuse liige peab olema teovõimeline füüsiline isik. Vähemalt poolte juhatuse liikmete elukoht peab olema Eestis, mõnes teises Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriigis või Šveitsis.
Isikud, kes ei või olla juhatuse liikmeks
ÄS § 180 lg 2 ja 3 kohaselt ei või olla juhatuse liikmeks:
1) piiratud teovõimega füüsiline isik;
2) nõukogu liige;
3) pankrotivõlgnik;
4) isik, kellelt on seaduse alusel ära võetud õigus olla ettevõtja.
Põhikirjas saavad osanikud ette näha ka muid isikuid, kes ei või olla juhatuse liikmed. Osaühingu prokurist võib samaaegselt olla ka juhatuse liikmeks.
Kui isik on juba valitud juhatuse liikmeks ning siis ilmnevad asjaolud, mis välistavad tema õiguse olla juhatuse liige ÄS-i või mõne muu seaduse või osaühingu põhikirja järgi, peavad osanikud juhatuse liikme tagasi kutsuma. Kui seda ei tehta või osanikud ei ole üldse teadlikudki asjaoludest, mis ei luba isikul olla juhatuse liige, siis ei muuda see juhatuse liikme poolt osaühingu nimel tehtud tehinguid tagantjärele kehtetuks.
Juhatuse liikmete valimine ja tagasikutsumine nõukogu või osanike poolt
Juhatuse liikmed valib ja kutsub tagasi:
1) üldjuhul osanikud, kusjuures osanikud, kelle osadega on esindatud vähemalt 1/10 osakapitalist, võivad mõjuval põhjusel nõuda juhatuse liikme tagasikutsumist kohtu poolt;
2) nõukogu, kui osaühingul on nõukogu.
ÄS kohaselt peavad osanikud otsustama juhatuse liikmega tehtava tehingu tingimused. Seega tuleb juhatuse liikmele makstava tasu suurus ja talle osaühingu poolt antavad soodustused ette näha osanike või nõukogu otsusega, kui osaühingul on nõukogu. Tavaliselt lepitakse praktikas juhatuse liikmele makstava tasu suurus ja muud tingimused kokku juhatuse liikme valimisel. Osanike otsuses, millega valitakse juhatuse liige, tuleb seega märkida vähemalt:
1) valitud juhatuse liikme nimi;
2) juhatuse liikme tasu suurus ja selle maksmise kord (ÄS § 180(1) );
3) juhatuse liikmele määratavad soodustused;
4) osaniku nimi, kes on volitatud alla kirjutama juhatuse liikmega sõlmitavale lepingule (ÄS § 168 lg 1 p 10), kui juhatuse liikmega sõlmitakse eraldi vastav teenistusleping.
Juhatuse liikme võib sõltumata põhjusest igal ajal tagasi kutsuda (ÄS § 184 lg 3) sellekohase osanike või nõukogu otsusega. Kui juhatuse liige tagasi kutsutakse, on tal õigus nõuda osaühingult ainult neid tagatisi ja kompensatsioonide maksmist, mis lepiti kokku juhatuse liikmega sõlmitavas lepingus. Kehtiv õigus ei näe juhatuse liikmele tema tagasikutsumisel ette seadusest tulenevaid kompensatsioone või tagatisi.
Juhatuse liikme leping
Praktikas, kui osaühingul on vähe osanikke ja osanikud on samaaegselt ise juhatuse liikmeteks, sageli eraldi juhatuse liikme lepingut ei sõlmita. Kui osanikke on palju ja juhatuse liige on üks osanikest või väljapoolt osanike ringi, on otstarbekas sõlmida juhatuse liikme leping, millega nähakse ette eelkõige kompensatsioonid ja tagatised juhatuse liikme tagasikutsumise puhuks.
Juhatuse õigused, kohustused ja vastutuse alused sätestab äriseadustik . Juhatuse liikmega sõlmitavas lepingus lepitakse eelkõige praktikas kokku need küsimused, mida äriseadustik ei reguleeri. Kui ei äriseadustiku, osaühingu põhikirja, osanike otsuse ega ka pooltevahelise lepinguga ei ole vaidlusalust küsimust reguleeritud, saab juhinduda võlaõigusseaduse käsunduslepingu sätetest. Suhetes osaühinguga on juhatusel positsioon, mis väga paljus sarnaneb käsundisaaja omaga.
Juhatuse liikmega lepingu sõlmimise ja selle lepingu tingimused, samuti nende tingimuste muutmise peavad otsustama osanikud (ÄS § 168 lg 1 p 4), vt ka punkt 2.1. juhatuse liikme lojaalsuskohustus.
Osanike otsus peab olema sätestatud kas siis osanike koosoleku protokollis või hääletusprotokollis, kui hääletamine toimub kirja teel. Osanikud võivad oma otsusega lepingu ja selle tingimused heaks kiita nii enne lepingu sõlmimist kui ka tagantjärele.
Seega on oluline, et juhatuse liikmega sõlmitava/sõlmitud lepingu ja selle tingimused kiidaksid heaks osanikud, kusjuures osanike sellekohane otsus peab väljenduma nõuetekohaselt vormistatud protokollis. Väljavõte osanike otsusest, millega sisuliselt antakse volitus juhatuse liikmega lepingu sõlmimiseks antud tingimustel, võiks olla lisatud juhatuse liikme lepingu juurde.
Osanikud peavad oma otsusega määrama ka osaühingu esindaja, kes sõlmib osaühingu poolt juhatuse liikmega vastava lepingu.
Juhatuse liikme vastutus
Juhatuse liikme vastutuse alused
Isiku valimisega osaühingu juhatuse liikmeks tekib juhatuse liikme ja osaühingu vahel seaduse alusel õigussuhe , millest tulenevad õigused, kohustused ja vastutus on reguleeritud erinevate õigusaktidega, eelkõige tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja äriseadustikuga, aga ka muude seadustega nagu raamatupidamise seadus, maksukorralduse seadus jne. Juhatuse liikme vastutus seaduse alusel tuleneb eelkõige TsÜS §-st 37 ja ÄS §-st 187 ning vastavates eriseadustes sätestatud alustest (nt maksukorralduse seaduse § 40 lg 1).
Lisaks võib osaühing, kuigi tingimata ei pea, sõlmida juhatuse liikmega lepingu. Vastava lepinguga võidakse sätestada juhatuse liikme kohustused rangemana võrreldes seaduses ettenähtuga. Samas võidaks juhatuse liikme lepinguga ka leevendada seaduse nõudeid. Juhatuse liikme lepingulise vastutuse ja kahju hüvitamise nõude aluseks on eelkõige VÕS §§ 100, 101 lg 1 p 3 ja 115.
Seega võib juhul, kui juhatuse liige rikub oma kohustusi, esitada tema vastu nõudeid nii ÄS alusel (nt ÄS § 187 alusel) kui ka juhatuse liikme lepingu alusel, kui rikuti lepingust tulenevat kohustust. Juhatuse liikme seadusest ja lepingust tulenev vastutus on põhimõtteliselt teineteisest sõltumatud, juhatuse liikmelt võib kahju hüvitamist nõuda nii seadusest (nt kahju hüvitamist ÄS § 187 alusel) kui ka lepingust tuleneval alusel.
Osaühingu juhatuse liikme vastutuse alused on mõnevõrra erinevad sõltuvalt sellest, kas juhatuse liige vastutab osaühingu ees või kolmandate isikute ees. Juhatuse liikme lepinguga saab juhatuse liikme vastutust osaühingu ees piirata või välistada.
1.jaanuarist 2006 jõustunud ÄS muudatus toob sisse uue mõiste, mille kohaselt peab juhatusel liige täitma oma kohustusi korraliku ettevõtja hoolsusega. Juhatuse liikmed, kes on oma kohustuste rikkumisega tekitanud kahju OÜ-le, vastutavad tekitatud kahju hüvitamise eest solidaarselt. Juhatuse liige vabaneb vastutusest, kui ta tõendab, et ta on oma kohustusi täitnud korraliku ettevõtja hoolsusega. Siinjuures tasub tähelepanu pöörata ka juhatuse liikme vastutuse aegumistähtajale, mille pikkuseks vastavalt ÄS § 187 lg 2 kohaselt on viis aastat.
Juhatuse liikme kandmine äriregistrisse
Juhatuse liikme tagasikutsumisel või valimisel tuleb esitada äriregistrile avaldus muudatuse tegemiseks registris. Juhatuse liige valitakse maksimaalselt 3 aastaks, kui põhikiri ei näe ette lühemat tähtaega. Kui juhatuse liikme volitusi pikendatakse, ei pea esitama uut avaldust registrikande tegemiseks. Äriregistrile esitatakse sellisel juhul üksnes osanike või nõukogu koosoleku protokoll , millest nähtub juhatuse liikme volituste pikendamine . Avaldust registrikande tegemiseks ei pea esitama ka juhul, kui kohus on määranud kooskõlas ÄS §-ga 184 lg 6 asendusliikme, kes hiljem valitakse osanike või nõukogu poolt juhatuse liikmeks.
Äriregistrile esitatavale kandeavaldusele seoses juhatuse liikme muutmisega kirjutab alla juhatuse liige (ÄS § 144 lg 3). Praktikas on tekkinud probleeme, milline juhatuse liige kirjutab alla äriregistrile esitatavale kandeavaldusele- kas registrissekantud, kuid tagasikutsutud juhatuse liige või valitud, kuid registrissekandmata juhatuse liige. See probleem tõusetub juhtudel, kui osaühingul on üks juhatuse liige (juhataja), kes tagasi kutsutakse või vahetub kogu juhatuse koosseis. Äriregistri praktika kohaselt kirjutab sellisel juhul kandeavaldusele alla valitud uus juhatuse liige.
Osaühingu juhtimine
Osanikud
Osanike pädevus ja hääletamise alused
Osanike pädevusse kuulub ÄS § 168 kohaselt osaühingu põhimõtteliste otsuste vastuvõtmine - põhikirja ja kapitali muutmine, juhatuse liikmete valimine ja tagasikutsumine jne. Põhikirjaga saab osanike pädevust laiendada ning näha ette muid, ÄS §-s 168 sätestamata küsimusi, milles otsuste vastuvõtmine on osanike pädevuses.
Osanikud saavad otsuseid vastu võtta ka neis küsimustes, mis kuuluvad nõukogu pädevusse, kui osaühingul on nõukogu. Osanikud saavad vastu võtta otsuseid küsimustes, mis kuuluvad nõukogu või juhatuse pädevusse hoolimata sellest, kas see õigus on põhikirjas ette nähtud või mitte. Osanikud võivad vastu võtta otsuseid juhatuse või nõukogu pädevusse kuuluvates küsimustes ilma, et juhatus või nõukogu seda otseselt nõuaksid. Siiski toob otsuste vastuvõtmine nõukogu (kui osaühingul on nõukogu) või juhatuse pädevusse kuuluvates küsimustes kaasa osanike isikliku vastutuse riski. Kui osanikud võtavad vastu otsuseid juhatuse või nõukogu pädevusse kuuluvates küsimustes, siis vastutavad nad sellisel juhul nagu juhatuse või nõukogu liikmed (ÄS § 168 lg 2), vt juhatuse liikme vastutus.
Üldine põhimõte osanike otsuste vastuvõtmisel on: osaniku häälte arv peab olema võrdeline tema osa suurusega (ÄS § 169 lg 1). Põhikirjaga võib ette näha osaga seotud õiguste või osaniku õiguste erisused (ÄS § 139 lg 1 p 5), kuid need erisused ei saa olla vastuolus ÄS §-s 169 lg 1 toodud põhimõttega. Seega ei saa põhikirjaga ette näha ÄS § 169 lg-st 1 erinevat häälte arvutamise põhimõtet. Osaniku üks põhiõigusi on õigus osaleda osaühingu juhtimisel (ÄS § 148 lg 5). Osanikud võivad küll põhikirjas ette näha näiteks kasumi jaotamise olenevalt osaniku panusest ühingu majandustegevusse, kuid häälte arvu osas tuleb lähtuda osa nimiväärtusest.
Osanike otsuste vastuvõtmine
Osanike otsuseid võib vastu võtta:
1) koosolekul (ÄS §-d 170,171,172), mis on praktikas tavapärane;
2) kirja teel hääletades (ÄS § 173), kusjuures otsus tuleb vormistada ÄS nõuetele vastava hääletusprotokollina. Praktikas esineb sellisel viisil osanike otsuste vastuvõtmist harva.
Otsuste vastuvõtmine koosolekul
ÄS-ga on ette nähtud nõuded osanike koosoleku kokkukutsumisele, põhikirjaga võib ette näha ka teistsuguse koosolekust teatamise korra. Praktikas on osanikud ise sageli ka juhatuse liikmed või osalevad igapäevases majandustegevuses, mistõttu formaalset koosolekust teatamist kirjaliku teatega sageli ei rakendata. Praktikas lepitakse sageli suuliselt osanike kokkusaamise aeg kokku ning hiljem vajadusel vormistatakse osanike koosoleku protokoll.
Osanike koosoleku kokkukutsumine
Osanike koosoleku kutsub kokku juhatus. Osanike koosolek tuleb kokku kutsuda ÄS § 171 lg 2 toodud tingimustel.
Osanike koosoleku nõuetekohase kokkukutsumise eest vastutavad juhatuse liikmed. Vastavalt ÄS §-le 172 lg 1 peab juhatus saatma osanikele vähemalt 1 nädal enne koosoleku toimumist teated osanike nimekirja kantud aadressil. Põhikirjaga võib ette näha ka teistsuguse teatamise korra. Põhikirjaga võib küll ette näha teistsuguse koosolekust teatamise korra, kuid teade peab sisaldama ÄS-s ettenähtud informatsiooni. Teates tuleb näidata osanike koosoleku läbiviimise aeg, koht ja päevakord, samuti muud koosolekuga seonduvad tähtsust omavad asjaolud.
Kui osanike koosoleku kokkukutsumise kohta saadetakse teade, peab see osanikuni jõudma õigeaegselt. Vaidluse korral peab osaühingu juhatus suutma tõendada, et ta teate õigeaegselt ära saatis.
Juhul, kui juhatus ei kutsu kokku koosolekut, ehkki seda nõuavad osanikud, kelle osadega on esindatud vähemalt 1/10 osakapitalist, on neil osanikel õigus ise koosolek kokku kutsuda (ÄS § 171 lg 3). Samas peavad osanikud sellisel juhul kinni pidama ÄS-s sätestatud korrast, kuna vastasel juhul võivad ÄS nõudeid rikkudes vastuvõetud otsused osutuda kehtetuks. Osanikud peavad esitama avalduse juhatusele nõudega koosolek kokku kutsuda ning ootama 1 kuu, kas juhatus avaldusele reageerib või mitte. Pärast 1-kuulise tähtaja möödumist, kui juhatus ei ole koosolekut kokku kutsunud, on osanikel õigus koosolek ise kokku kutsuda, kusjuures tuleb jälgida, et koosolekust teatatakse ette vastavalt ÄS-s või põhikirjas ettenähtud korrale.
Nõuded kvoorumile ja häälteenamusele
ÄS-ga on kehtestatud:
1) kvooruminõue s.o. koosolekul esindatud vajalik häälte arv, et koosolek loetaks otsustusvõimeliseks kui ka
2) häälteenamuse nõuded konkreetsete otsuste vastuvõtmiseks (ÄS § 174).
Kvooruminõue on täidetud ja osanike koosolek on õigustatud otsuseid vastu võtma juhul, kui koosolekul on esindatud üle 50 % osadega esindatud häältest, kui põhikirjaga ei ole ette nähtud suurema esindatuse nõuet (ÄS § 174 lg 1).
Kui koosolek kutsutakse kokku, kuid kvooruminõue pole täidetud, ei ole koosolek õigustatud otsuseid vastu võtma ja juhatus peab sama päevakorraga ÄS-s sätestatud tähtaega arvestades kokku kutsuma uue koosoleku (ÄS § 170 lg 6). Uus osanike koosolek on pädev vastu võtma otsuseid sõltumata koosolekul esindatud häältest.
Praktiliselt, arvestades ÄS-i kvoorumi-ja häälteenamuse nõudeid, on vähemusosanikul võimalik vastu võtta osaühingu suhtes olulisi otsuseid.
Seetõttu on oluline, et kõik osanikud oleksid koosoleku toimumisest ja selle päevakorrast informeeritud ning saaksid otsustada, kas nad soovivad koosolekul osaleda või mitte.
Osanikku võib koosolekul esindada esindaja, kelleks võib olla ka teine osanik. Esindajal peab olema sellekohane kirjalikus vormis volikiri, seega nt faksi või e-posti teel saadetud volikiri ei vasta ÄS-ga ettenähtud vorminõudele. Kirjalikuks vormiks loeb TsÜS § 78 lg 1 isiku poolt omakäeliselt allkirjastatud dokumenti. Digitaalallkiri on võrdsustatud omakäelise allkirjaga.
Hääletamise piirangud
ÄS sätestab osaniku hääletamise piirangud juhul, kui osanike otsus puudutab osanikku ennast. Esindatuse määramisel selle osaniku hääli ei arvestata (ÄS § 177).
ÄS § 177 piirangu eesmärgiks on vältida osaniku ja osaühingu huvide konflikti. Huvide konflikti ei ole, kui osanik osaleb hääletamisel, millega ta valitakse juhatuse liikmeks. Vastasel korral ei saaks enamusosanik end juhatuse liikmeks nimetada.
Osanike koosoleku protokoll
ÄS § 304 sätestab nõuded osanike koosoleku protokolli sisule (mis asjaolud tuleb protokollis märkida), vormistusele (kes peavad protokollile alla kirjutama) ning protokolli lisadele (millised dokumendid peavad olema protokollile lisatud). Protokollist peab selgelt nähtuma, kes üldse on osaühingu osanikud koosoleku toimumise aja seisuga, millised osanikud ja kas isiklikult või esindaja kaudu koosolekul osalesid, millised otsused ja millise häälteenamusega koosolekul vastu võeti (vt osanike koosoleku protokolli näidis ).
Osanikel on õigus nõuda juhatuselt protokolli või selle osa ärakirja pärast 7 päeva möödumist koosoleku lõppemisest (ÄS § 304 lg 3).
Juhatuse, nõukogu või osanike nõudel, kelle osadega on esindatud vähemalt 1/10 osakapitalist, peab osanike protokoll olema notariaalselt tõestatud. Protokolli notariaalse tõestamise nõue tähendab protokolli sisulist tõestamist ning sellisel juhul osaleb notar osanike koosolekul.
Otsuste vastuvõtmine kirja teel hääletades
Osanikud võivad otsuseid vastu võtta ka kirja teel hääletades. ÄS § 174 lg 2 kohaselt kehtivad sellisel viisil otsuse hääletamisel samad häälteenamuse nõuded, kui otsuse vastuvõtmisel osanike koosolekul, kuid lähtutakse kõigi osanike häältest.
Juhul, kui osanikud võtavad vastu otsuseid kirja teel hääletades, tuleb hääletamisel järgida järgmisi nõudeid (ÄS § 173):
1) juhatus saadab otsuse eelnõu kirjalikult kõigile osanikele, määrates tähtaja, mille jooksul osanik peab esitama selle kohta oma seisukoha;
2) osanik peab esitama juhatusele oma seisukoha kirjalikult, kusjuures need seisukohad on hääletusprotokolli lahutamatuks lisaks;
3) hääletustulemuste kohta koostab juhatus hääletusprotokolli (vt näidis);
4) juhatus saadab hääletusprotokolli koopiad laiali osanikele.
Juhatus määrab sõltuvalt konkreetsetest asjaoludest tähtaja, mille jooksul osanik peab avaldama oma seisukoha otsuse eelnõu suhtes. Kui osanik ei teata nimetatud tähtaja jooksul, kas ta on otsuse poolt või vastu, loetakse, et ta hääletab otsuse vastu (ÄS § 173 lg 2).
ÄS § 173 lg 2 kohaselt peab hääletamine toimuma kirja teel, so vastavalt ühelt poolt juhatuse ning teiselt poolt osanike omakäeliselt (sh digitaalse allkirjaga) allkirjastatud dokumentide vahetamisega. Kirjalik vorminõue ei ole täidetud, kui kirjavahetus toimub faksi või e-posti teel.
Ainuosanik ei pea oma otsuste vastuvõtmisel koostama koosoleku protokolli. Praktikas vormistatakse vajadusel ainuosaniku otsus, kus tuleks tulenevalt ÄS § 171 lg-st 5 märkida osaühingu nimi, otsuste vastuvõtmise aeg ja koht, vastuvõetud otsuste sisu ning kinnitus selle kohta, et tegemist on ainuosanikuga. Ainuosanik peab vastuvõetud otsused ka allkirjastama.
11. Aktsiaselts
Aktsiaseltsi asutamine
Milleks aktsiaselts ?
Aktsiaseltsi plusside ja miinuste vaagimisel on kõrvutatud aktsiaseltsi ning osaühingut, mis erinevalt täis- ja usaldusühingust on piiratud vastutusega äriühingud. Osanikud ja aktsionärid ei vastuta oma isikliku varaga äriühingu kohustuste eest.
Tulundusühistust erinevad aktsiaselts ja osaühing selle poolest, et mõlemas äriühingus hääletavad aktsionärid või osanikud võrdeliselt investeeritud vahenditele. Tulundusühistus on igal liikmel 1 hääl sõltumata tema poolt ühistusse investeeritud summast.
Aktsiaseltsile kõige lähem äriühingu liik on seega osaühing. Kui ettevõtja alustab majandustegevust ning kaalub, kas asutada osaühing või aktsiaselts, peaks ta mõtlema alljärgnevalt:
Kui osaühingus on igal osanikul 1 osa, siis aktsiaselts saab välja lasta mitut liiki aktsiaid. Seega saab aktsiaselts reguleerida oma suhted aktsionäridega paindlikumalt. Aktsia on võrreldes osaga likviidsem.
Tehingute tegemine osaga on keeruline, kuna lepingud peavad olema notariaalselt tõestatud. Tehingud aktsiatega ei nõua notariaalset vormi.
Võrreldes osaühinguga reguleerib ÄS aktsiaseltsiga seonduvat oluliselt rohkem. Täpsem regulatsioon vähendab võimalusi seadust erinevalt tõlgendada.
Kapitali muutmine on aktsiaseltsil paindlikum - ÄS kohaselt saab nõukogu suurendada aktsiakapitali, samuti on võimalik kapitali tingimuslik suurendamine vahetusvõlakirjade väljalaskmise teel. Aktsiaseltsi puhul saab aktsiakapitali lihtsustatult vähendada.
Tallinna Väärtpaberibörsil saab noteerida üksnes aktsiaid, osasid börs ei noteeri.
Suur kapitalinõue võrreldes osaühinguga.
Aktsiaseltsi toimimine on võrreldes osaühinguga palju formaalsem - aktsionärid saavad otsuseid vastu võtta ainult üldkoosolekul, nõukogu ja kohustusliku audiitorkontrolli nõuded, üldkoosoleku pädevus on seadusega piiratud, aktsiad tuleb kohustuslikus korras registreerida Eesti väärtpaberite keskregistris jne. Aktsiaseltsi ülalpidamiskulud on võrreldes osaühinguga suuremad.
Äriseadustikus sätestatud suuremad nõuded aktsiaseltsi osas on põhjendatud sellega, et eelduslikult on aktsiaseltsis palju aktsionäre, kes reeglina ei osale aktsiaseltsi majandustegevuses, primaarne on aktsiate kui investeeringu omamine. Äriseadustiku reeglistik peab seetõttu tagama aktsionärile informatsiooni aktsiaseltsi majandusnäitajate, samuti oluliste otsuste majanduslike ja õiguslike põhjuste kohta, võimaluse osaleda seltsi juhtimises jm õigused.
Aktsiaseltsi asutajad ja asutamise viisid
Aktsiaseltsi võivad asutada üks või siis mitu isikut. Asutajaks võib olla juriidiline isik või füüsiline isik. Avalik-õigusliku juriidilise isiku tsiviilõigusvõime on piiratud tema eesmärgiga, mistõttu võib olla välistatud või piiratud tema osalemine aktsiaseltsi asutamises. Eraõiguslikud juriidilised isikud võivad kehtiva õiguse kohaselt olla aktsiaseltsi asutajateks.
ÄS § 245 kohaselt ei või asutajad võtta endale mingeid õigusi, mis ei tulene aktsiatest.
Aktsiaseltsi asutamisdokumendid, põhikiri
Aktsiaseltsi asutamiseks sõlmivad asutajad asutamislepingu (ÄS § 243). Kui aktsiaseltsil on üks asutaja, võtab ta asutamislepingu asemel vastu asutamisotsuse, mis peab sisaldama asutamislepingu kohustuslikud tingimused (ÄS § 243 lg 2 ja lg 5). Koos asutamislepingu või -otsusega kinnitatakse selle lisana aktsiaseltsi põhikiri. Asutamislepingu või -otsusega määratakse ka juhatus ja nõukogu.
Asutamisleping või -otsus ja selle lisana kinnitatud põhikiri peavad olema notariaalselt tõestatud.
Asutamisleping ja põhikiri peavad sisaldama ÄS §-des 243 ja 244 ettenähtud kohustuslikud tingimused. Lisaks kohustuslikele tingimustele võivad asutajad ette näha nii asutamislepingus kui ka põhikirjas muid tingimusi. Näiteks on võimalik tasuda aktsiate eest mitterahalise sissemaksega, lasta välja vahetusvõlakirju või aktsiaid ülekursiga üksnes juhtudel, kui selline õigus on põhikirjas ette nähtud. Põhikirjaga võib ette näha teiste aktsionäride ostueesõiguse (ÄS § 229 lg 2), eri liiki aktsiatest tulenevad erinevad õigused kasumi jaotamisel (ÄS § 276 lg 2) jm olulised aktsionäride õigused.
Põhikirja või asutamislepingusse muude, seadusega reguleerimata tingimuste võtmisel tuleb lähtuda eeldusest, et aktsionäre tuleb võrdsetel asjaoludel kohelda võrdselt (ÄS § 272) ning need tingimused ei tohi olla vastuolus ÄS mõttega (ÄS § 244 lg 2). Kui põhikirja ja seaduse sätte vahel on vastuolu, jäetakse põhikirja säte tähelepanuta ja kohaldatakse seaduses sätestatut (ÄS § 244 lg 2).
Asutamislepinguga määratakse asutajate, samuti juhatuse liikmete kohustused (sissemaksete tegemine aktsiakapitali, seaduses ettenähtud tähtajal ja korras dokumentide esitamine äriregistrile jne). Asutamislepingu mittetäitmise või mittenõuetekohase täitmise korral saab pool kaitsta ennast tsiviilõiguslike vahenditega (nt kahju hüvitamise nõue, leppetrahvi või viivise nõue, kui see on lepingu või põhikirjaga ette nähtud).
Aktsia eest tasumine
Pärast asutamislepingu sõlmimist ja enne äriregistrile avalduse esitamist seltsi äriregistrisse kandmiseks peavad asutajad aktsiakapitali sisse maksma ning mitterahalised sissemaksed aktsiaseltsile üle kandma. Aktsiakapitali faktilise tasumise nõue enne registrikande tegemist ja selle täitmise kontrollimine registripidaja poolt peavad tagama, et aktsiaseltsil on tegevuse alustamisel reaalselt asutamislepingus märgitud ulatuses vahendeid. Aktsiate eest ei saa tasuda vähem, kui aktsia nimiväärtus (ÄS § 246 lg 2). Aktsiakapitali reaalse sissemakseta asutamisdokumentides märgitud ulatuses oleksid kahjustatud ühingu võlausaldajate huvid, mistõttu ei saa sissemakse tegemise üle otsustades lähtuda üksnes formaalsetest kriteeriumitest.
Aktsiate eest võib tasuda rahas või mitterahalise sissemaksega. ÄS ei sea piirangut tasumisele mitterahalise sissemaksega, mistõttu võib mitterahalise sissemaksega tasuda kogu aktsiakapitali ulatuses. Eelistatud on siiski tasumine rahaliste sissemaksetega (ÄS § 246 lg 1). Aktsionär võib tasuda osaliselt rahalise ja osaliselt mitterahalise sissemaksega. Tasumisel mitterahalise sissemaksega peab omandiõigus sisse makse esemele olema üle kantud asutatavale aktsiaseltsile, vajalik on ka kande tegemine vastavates registrites. Kinnisomand tekib kinnistusraamatusse kandmisega. Kinnistusraamatuseaduse § 47 lg 1 kohaselt tehakse kinnistamisotsus kolme kuu jooksul arvates avalduse esitamisest.
Rahaliste sissemaksete tegemiseks avavad asutajad asutamislepingu või -otsuse alusel pangaarve Eesti krediidiasutuses (nn stardiarve), mille käsutusõigus tekib arvates aktsiaseltsi äriregistrisse kandmisest. Aktsia eest tasumine ei eelda füüsiliselt sissemakse tegemist asutaja poolt. Sissemakse aktsiakapitali võib asutaja eest teha ka kolmas isik või teine asutaja ilma, et aktsionär kaotaks seetõttu õigust aktsiale.
Tasumine mitterahalise sissemaksega
Mitterahalise sissemakse olemus
Aktsiate eest võib tasuda mitterahalise sissemaksega üksnes juhul, kui põhikiri vastava õiguse ette näeb (ÄS § 246 lg 1).
Mitterahaliseks sissemakseks võib olla mistahes asi või varaline õigus, mis vastab järgmistele tunnustele (ÄS § 248 lg 1):
see peab olema rahaliselt hinnatav, st sellel peab olema rahaline väärtus;
seda peab saama aktsiaseltsile üle anda, kusjuures üleandmisena mõistetakse omandiõiguse üleandmist;
sellele saab pöörata sissenõuet, st realiseerida aktsiaseltsi vastu esitatud nõuete rahuldamiseks.
Mitterahaline sissemakse võib olla koormatud kolmandate isikute õigustega, millest asutaja on kohustatud teisi asutajaid ja juhatust informeerima. Kui asutaja jätab nimetatud kohustuse täitmata, peab ta tasuma aktsia eest rahas selles ulatuses, mille võrra kolmandate isikute õigused sissemakse väärtust vähendavad (ÄS § 248 lg 3). Mitterahalise sissemakse esemel lasuvaid asja- ja võlaõiguslikke koormatisi võetakse arvesse sissemakse rahalise väärtuse määramisel.
Varaline õigus, mis võib olla mitterahaliseks sissemakseks, on näiteks aktsia, osa, nõudeõigus, patent, kaubamärk, varalised autoriõigused jne.
Mitterahalise sissemakse esemeks võib olla ka ettevõte.
Mitterahalise sissemakse väärtuse hindamine ja hindamise kontrollimine
Mitterahalise sissemakse puhul tuleb eristada:
1) sissemakse väärtuse hindamist ning
2) hindamise kontrollimist.
Mitterahalist sissemakset tuleb alati hinnata (so kindlaks teha tema rahaline väärtus) ning läbiviidud hindamist peab alati kontrollima audiitor (ÄS § 249). Kui aga mitterahalise sissemakse hindamiseks on olemas üldsuse poolt hinnatud spetsialistid, tuleb mitterahaline sissemakse lasta hinnata neil.
Mitterahalise sissemakse hindamine ja hindamise kontrollimine on äriseadustiku kohaselt vajalikud järgmistel juhtudel:
1) aktsiaseltsi asutamisel, kui aktsia eest tasutakse mitterahalise sissemaksega (ÄS § 249);
2) aktsiakapitali suurendamisel, kui aktsia eest tasutakse mitterahalise sissemaksega (ÄS § 344);
3) ÄS § 255 kohaselt: juhul, kui 2 aasta jooksul arvates aktsiaseltsi äriregistrisse kandmisest omandab selts aktsionärilt või temaga samaväärset majanduslikku huvi omavalt isikult vara, mille väärtus ületab 1/10 aktsiakapitalist, siis tuleb nimetatud vara hinnata ja hindamist kontrollida mitterahalise sissemakse reeglite kohaselt. ÄS § 255 ettenähtud juhul vara omandamine saab toimuda üksnes üldkoosoleku otsuse alusel.
Mitterahalise sissemakse väärtuse hindamise kord tuleb ette näha põhikirjas. Mitterahalise sissemakse hindajaks võivad olla näiteks juhatuse liikmed või juhul, kui hindamiseks on vajalikud eriteadmised, siis ekspert. Mitterahalise sissemakse hindamist saab kontrollida üksnes audiitor.
Audiitor esitab pärast hindamise kontrollimist arvamuse selle kohta, kas sissemakse on rahaliselt hinnatav, aktsiaseltsile üleantav ning kas sellele saab pöörata sissenõuet. Alates 01.01.2003 peab audiitori arvamus sisaldama ka mitterahalise sissemakse kirjeldust ning selles tuleb märkida, millist meetodit kasutati mitterahalise sissemakse hindamisel ja kas mitterahalise sissemakse väärtus vastab mitterahalise sissemaksega tasutud aktsia nimiväärtusele ja ülekursile (ÄS § 249 lg 3).
Mitterahalise sissemakse aktsiaseltsile üleandmise leping peab olema kirjalikus vormis (ÄS § 520 lg 2); seaduses ettenähtud juhtudel peab leping olema notariaalselt tõestatud.
Aktsiaseltsi kandmine äriregistrisse ning aktsiate registreerimine Eesti väärtpaberite keskregistris
Pärast asutamislepingu sõlmimist või asutamisotsuse vastuvõtmist peavad asutajad tegema aktsiate eest sissemaksed, samuti täitma muud lepingu või seadusega ettenähtud kohustused.
Enne äriregistrile avalduse esitamist aktsiaseltsi äriregistrisse kandmiseks tuleb aktsiad eelnevalt registreerida Eesti Väärtpaberikeskuse poolt peetavas Eesti väärtpaberite keskregistris. Eesti Väärtpaberikeskus registreerib aktsiad ja väljastab aktsiaseltsile sellekohase tõendi . Väärtpaberite keskregistris tuleb registreerida kõik aktsiaseltsi aktsiad.
Juhatus saab esitada äriregistrile avalduse seltsi kandmiseks äriregistrisse alles siis, kui aktsiate eest on täielikult tasutud ning kui aktsiad on registreeritud väärtpaberite keskregistris. Mitterahaliste sissemaksetega tasumisel peab kanne omandiõiguse ülemineku kohta asutatavale aktsiaseltsile olema tehtud ka vastavates registrites (nt kinnistusraamatus, hooneregistris jne). Äriregistrile esitatakse dokumendid (väljavõte kinnistusraamatust , hooneregistri tõend jne), mis tõendavad, et mitterahalise sissemakse omanikuks on asutatav aktsiaselts. Juhatus on kohustatud esitama avalduse aktsiaseltsi äriregistrisse kandmiseks ühe aasta jooksul arvates asutamislepingu sõlmimisest (ÄS § 250 lg 4). Juhul, kui avaldus esitatakse äriregistrile pärast aastase tähtaja möödumist, siis aktsiaseltsi äriregistrisse ei kanta ning tasutud riigilõivu ei tagastata.
Äriregistrile tuleb esitada dokumendi originaal või notariaalselt kinnitatud ärakiri (ÄS § 38 lg 3). Äriregistrile esitatavad dokumendid peavad olema kas eesti keeles või esitatud notariaalselt kinnitatud eestikeelse tõlkena.
Enne aktsiaseltsi äriregistrisse kandmist tehtud tehingud
Ajavahemik aktsiaseltsi asutamislepingu sõlmimisest või asutamisotsuse vastuvõtmisest kuni seltsi äriregistrisse kandmiseni võib kujuneda küllaltki pikaks. ÄS kohaselt on võimalik asutatava aktsiaseltsi nimel tehinguid teha pärast seltsi asutamislepingu sõlmimist või asutamisotsuse vastuvõtmist ning enne seltsi äriregistrisse kandmist. Vastavalt ÄS § 520 lg-le 1 peavad asutajad äriühingu nimel tegutsemiseks kasutama äriühingu kavandatavat ärinime koos täiendiga "asutamisel”.
Enne aktsiaseltsi äriregistrisse kandmist tehtud tehingud lähevad üle seltsile pärast seltsi kandmist äriregistrisse juhtudel, kui (ÄS § 253):
tehingu teinud isikul oli õigus tehingut teha;
tehingu teinud isikul ei olnud küll õigust tehingut teha, kuid üldkoosolek kiidab tehingu heaks.
Aktsiate märkimine
Aktsiate märkimise käigus saab isik õiguse saada aktsia ja ühtlasi võtab ta endale kohustuse selle eest tasuda. Aktsiate märkimine võib toimuda nt AS asutamisel või aktsiakapitali suurendamisel.
Aktsia ja aktsionär
Aktsia
Aktsia mõiste, nimiväärtus, ülekurss
ÄS § 221 kohaselt on aktsiaselts äriühing, millel on aktsiateks jaotatud aktsiakapital . Aktsiakapitali minimaalne suurus peab olema 25 000 eurot. Aktsia on varaline õigus, mis ei anna aktsionärile õigust midagi füüsiliselt vallata , vaid üksnes õigused aktsiaseltsi suhtes.
Aktsiatel on kindlaksmääratud nimiväärtus, mis väljendab aktsionäri proportsionaalseid huve aktsiaseltsis. Aktsiaseltsil saavad olla ainult nimelised aktsiad, mille omanik on identifitseeritav läbi kande aktsiaraamatus.
Erinevalt osast on aktsia jagamatu , mis tähendab, et aktsionäril ei ole lubatud aktsiat jaotada erinevateks osadeks ja aktsia käibib tervikuna. Aktsia jagamatuse tõttu lastakse praktikas aktsiad reeglina välja minimaalse nimiväärtusega. Kui aktsiad lastakse välja väga suure nimiväärtusega, võib see olla takistuseks aktsia võõrandamisel. Kui aktsiaseltsis ilmneb selline olukord, on võimalik põhikirja muutmisega vahetada aktsiad väiksema nimiväärtusega aktsiate vastu. Sellises menetluses võtab aktsiaselts oma aktsiad käibest ära ja annab aktsionäridele samaväärsetel tingimustel uued aktsiad, mille nimiväärtused on senistest väiksemad.
Aktsia väiksem nimiväärtus on 10 senti. Kui aktsia nimiväärtus on suurem kui 10 senti, peab see olema 10 sendi täiskordne (ÄS § 223 lg 1 ja lg 2). ÄS § 236 lg 1 kohaselt annab iga aktsia eraldi hääleõiguse, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Võrdse nimiväärtusega aktsiad annavad võrdse häältearvu. Kui aktsiaseltsil on erineva nimiväärtusega aktsiaid, peab nende poolt antavate häälte arvu erinevus vastama nimiväärtuse erinevusele.
Aktsia väljalaskmisel võib aktsia väljalaskehind olla suurem aktsia nimiväärtusest. Aktsia nimiväärtuse ja väljalaskehinna vahet nimetatakse ülekursiks (ÄS § 225 lg 2). Ülekurss saab tekkida üksnes aktsiate esmasel väljalaskmisel aktsiaseltsi asutamisel või aktsiakapitali suurendamisel. Ülekurssi ei saa käsitleda aktsionäri poolt aktsiaseltsile antud laenuna. ÄS ei võimalda negatiivset ülekurssi, so aktsiate väljalaskmisel ei saa tasuda nende eest väiksemat summat , kui on nende nimiväärtus (ÄS § 225 lg 1).
ÄS § 225 lg 2 sätestab 2 juhtu, milleks võib ülekurssi kasutada:
1) aktsiaseltsi kahjumi katmiseks, kui seda ei ole võimalik katta eelmiste perioodide jaotamata kasumi ja põhikirjas ettenähtud reservkapitali arvelt;
2) aktsiakapitali suurendamiseks fondiemissiooni teel.
Muudeks eesmärkideks, sh väljamakseteks aktsionäridele, ei saa ülekurssi kasutada.
Aktsiate liigid
ÄS § 235 lg 1 kohaselt võivad aktsiatest tuleneda erinevad õigused seaduses sätestatud juhtudel. Ühesuguste õigustega aktsiad moodustavad aktsiate ühe liigi. ÄS eristab kahte liiki aktsiaid - lihtaktsiad ja eelisaktsiad. Kuni 01.01.01. sätestas äriseadustik aktsiate liikidena ka nimelised - ja esitajaaktsiad.
Kuna erinevad õigused võivad aktsiatest tuleneda vaid seaduses sätestatud juhtudel, siis põhikirjaga ei saa ette näha ÄS-s sätestamata aktsiate liike. Uue aktsia liigi saab ette näha vaid seadusega. ÄS sätestab ühe juhu , kui põhikirjaga saab ette näha aktsiatest tulenevad erinevad õigused. ÄS § 235 lg kohaselt võib põhikirjaga ette näha, et eri liiki aktsiatest tulenevad erinevad õigused.
Liht- ja eelisaktsiad
Lihtaktsia annab aktsionärile üldkoosolekul hääleõiguse, st võimaluse osa võtta aktsiaseltsi juhtimisest. Eelisaktsia omanikul hääleõigust ei ole, kuid see kompenseeritakse talle aktsiaseltsi poolt dividendi väljamaksmise kohustusega. Põhikirjaga võib ette näha, et eelisaktsia annab hääleõiguse teatud otsuste vastuvõtmisel (piiratud hääleõigus).
Eelisaktsia omanikule makstakse dividend välja enne dividendi väljamaksmist teistele aktsionäridele (ÄS § 238 lg 1). Dividend määratakse põhikirjas protsendina aktsia nimiväärtusest, kui põhikirjas ei ole ette nähtud teisiti. Eelisaktsia omanikel on samuti eelisõigus aktsiaseltsi lõpetamisel alles jääva vara jaotamisel.
ÄS § 238 lg 1 ei võimalda määrata põhikirjas eelisaktsia omanikule makstavaks dividendimääraks nt 0 %, kuna selline tingimus oleks vastuolus ÄS-ga (hääleõigusest loobumine kompenseeritakse dividendi väljamaksmise kohustusega).
ÄS § 238 lg 3 kohaselt võib eelisaktsia omanikele dividendi osaliselt või täielikult maksmata jätta, kui aktsiaseltsil ei ole jaotatavat kasumit või sellest ei piisa. Maksmata osa liidetakse järgmisel aastal makstava dividendiga, arvestades sellele juurde intressi seaduses sätestatud suuruses. Kehtivas õiguses näeb kohustusliku intressi suuruse ette võlaõigusseaduse § 94 lg 1. Vastavalt võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse §-le 14 loetakse kuni Eesti liitumiseni Euroopa Liiduga VÕS § 94 lg-s 1 nimetatud intressimääraks 7 % aastas.
Eelisaktsia tühistamisel või eelisaktsiaga seotud õiguste muutmisel on kehtestatud teatud piirangud. ÄS § 353 lg 3 näeb ette piirangu aktsiakapitali vähendamisel. Nimetatud sätte kohaselt võib eelisaktsiate arvel aktsiakapitali vähendada ainult juhul, kui nende aktsia omanikele on dividend täielikult välja makstud. ÄS § 237 lg 4 kohaselt on vaja kõigi eelisaktsiate omanike nõusolekut eelisaktsiate eesõiguse tühistamiseks või muutmiseks või eelisaktsiate tühistamiseks, mille kaudu kaitstakse eelisaktsia omanikku aktsiaseltsi ühepoolse tegevuse eest.
Eesõiguse tühistamisel omandavad eelisaktsiate omanikud ÄS § 237 lg 4 kohaselt hääleõiguse. Eelisaktsia omanik omandab ÄS § 239 kohaselt hääleõiguse vastavalt aktsia nimiväärtusele ka juhul, kui aktsiaselts ei suuda täita eelisaktsia omanikule lubatud dividendi täieliku väljamaksmise kohustust kahe majandusaasta jooksul. Kui aktsiaselts dividendi täielikult välja maksab, kaotab eelisaktsia omanik oma hääleõiguse, kuid alles majandusaasta viimasel päeval, mitte koheselt peale dividendi väljamaksmist (ÄS § 239 lg 2).
Aktsiate võõrandamine
Aktsiate võõrandamistehing
Üldreeglina on aktsiad vabalt võõrandatavad. Põhikirjaga võib ette näha teiste aktsionäride ostueesõiguse, kui aktsionär võõrandab aktsiad väljapoole aktsionäride ringi kolmandale isikule. Aktsionäride vahel on aktsiate võõrandamine ka siis vaba, kui põhikirjaga on ette nähtud teiste aktsionäride ostueesõigus (ÄS § 229 lg 2). Aktsiate vaba võõrandamise õigust võib piirata ka aktsionäridevaheliste lepingutega, kuid sellised lepingud kehtivad vaid aktsionäride vahel ning kui aktsiad võõrandatakse vastuolus lepinguga, siis on võõrandamistehing ikkagi kehtiv ning teised aktsionärid saavad lepingut rikkunud aktsionäride vastu rakendada samu õiguskaitsevahendeid, nagu iga muu lepingu rikkumise korral (eelkõige esitada kahju hüvitamise nõude).
Alates 2003. aasta 1.jaanuarist on kõik aktsiad kantud Eesti väärtpaberite keskregistrisse. ÄS ja Eesti väärtpaberite keskregistri seadus (EVKS) ei näe ette väärtpaberite keskregistris registreeritud aktsiate müügilepingu kohustuslikku vormi. Küll hakkab ÄS § 229 lg 2 kohaselt ostueesõiguse kasutamise tähtaeg kulgema arvates võõrandamise lepingu esitamisest. Seega eeldab teiste aktsionäride ostueesõiguse sätestamine põhikirjas ka väärtpaberite keskregistris registreeritud aktsiate puhul müügilepingu kirjalikku või vähemalt kirjalikku taasesitamist võimaldavat vormi. Aktsiate kui mitterahalise sissemakse üleandmise lepingu lihtkirjaliku vormi nõue kehtib ka väärtpaberite keskregistris registreeritud aktsiate puhul (ÄS § 520 lg 2, ÄS § 343 lg 2).
Tehniliselt oleneb aktsiate võõrandamise protseduur sellest, kas aktsiad on noteeritud Tallinna Börsil või mitte. Kui seltsi aktsiad on arvatud börsi nimekirja, siis toimub nende võõrandamine vastavalt börsil kauplemiseks ettenähtud korrale. Enamiku seltside aktsiad ei ole börsil noteeritud ning nende võõrandamine toimub börsivälise tehinguga - kas siis väärtpaberiülekanne makse vastu või makseta väärtpaberiülekanne.
Aktsiate müügi puhul toimub üldreeglina väärtpaberiülekanne makse vastu.
Makseta väärtpaberiülekande erinevuseks on, et väärtpaberiülekande käigus automaatselt rahalist arveldust omandajalt võõrandajale ei toimu (nt aktsiate pärimisel, kinkimisel).
Eesti Väärtpaberite Keskregistri seadus (EVKS) § 9 lg 1 kohaselt loetakse õigus registrisse kantud väärtpaberitele kolmandate isikute suhtes kehtivaks üksnes juhul, kui õigus on kantud registrisse.
Teiste aktsionäride ostueesõigus
Aktsiate võõrandamisel kolmandatele isikutele võib põhikirjaga ette näha teiste aktsionäride ostueesõiguse, mille kasutamise tähtaeg ei või olla pikem kui kaks kuud võõrandamise lepingu esitamisest (ÄS § 229 lg 2).
ÄS § 229 lg 2 kohaselt ei saa põhikirjaga seada ostueesõigust aktsiaseltsi enda kasuks. Lisaks piirab ÄS § 283 aktsiaseltsi õigust oma aktsiate omandamiseks.
Ostueesõigus on õigus, mille teostamise korral loetakse ostueesõigust omava isiku ja müüja vahel sõlmituks müügileping samadel tingimustel, milles müüja ostjaga kokku leppis (VÕS § 244 lg 1). ÄS kohaselt on aktsionäril võõrandamislepingu järgne ostueesõigus. Aktsionär saab realiseerida oma ostueesõigust arvates ajast, kui talle on teatatud võõrandamislepingu sõlmimisest ja selle tingimustest. Kui aktsionär ei soovi oma ostueesõigust teostada, ei pea ta sellest eraldi teatama või tegema muid juriidilisi tegusid. Tema vaikimine loetakse loobumiseks. Ostueesõigust ei saa realiseerida müügikavatsuse teate või eellepingu puhul
Ostueesõiguse teostamine toimub praktikas alljärgnevalt:
1) aktsiate müüja teatab müügilepingu sõlmimisest aktsiaseltsi juhatusele. VÕS § 229 lg 1 kohaselt peab müüja ostueesõigust omavale isikule viivitamata teatama ostjaga sõlmitud müügilepingust ja selle sisust;
2) aktsiaseltsi juhatus teatab müügilepingust viivitamatult teistele aktsionäridele (ÄS § 229 lg 2);
3) ostueesõiguse teostamiseks peab aktsionär esitama vastava avalduse aktsiate müüjale põhikirjas ettenähtud tähtaja jooksul (ÄS § 229 lg 2, VÕS § 244 lg 4, 5). Erilist tähelepanu tuleb pöörata asjaolule, et tähtaeg hakkab kulgema mitte ajast, mil aktsionär saab juhatuselt teate, vaid ajast, mil juhatus saab aktsiate müüjalt teate müügilepingu sõlmimise kohta. Aktsionäri avaldus ostueesõiguse kasutamiseks peab olema vähemalt samas vormis, kui on aktsiate müügileping. Kirjaliku müügilepingu puhul võib esitada ka notariaalselt tõestatud või kinnitatud avalduse. Nagu kõigi teiste tahteavalduste puhul, peab ka ostueesõiguse teostamise avaldus olema tähtaja jooksul toimetatud müüjani (TsÜS § 69 lg 1);
4) punktis 3 nimetatud ostueesõiguse teostamise avalduse esitamisega loetakse sõlmituks müügileping aktsiate müüja ja ostueesõigust teostanud aktsionäri vahel. Seega tekib olukord, kus aktsiate müüjal on sõlmitud samade aktsiate müümiseks kaks lepingut - nii esialgne leping ostjaga kui ka teine leping ostueesõigust teostanud aktsionäriga. Mõlemad lepingud loetakse sõlmituks samadel tingimustel. Ainsaks erandiks on müügihinna tasumine juhul, kui see oli esimeses lepingus ajatatud, kuna vastavalt VÕS §-le 248 lg 1 saab ostueesõiguse teostaja teises lepingus ostuhinna tasumist ajatada üksnes juhul, kui ta annab müüjale tagatise .
Aktsia koormamine ja pärimine
ÄS § 232 lg 1 kohaselt võib aktsiat pantida või anda rendile, kui põhikirjaga ei ole ette nähtud teisiti. Põhikirjaga võib keelata aktsiate pantimise või rendile andmise või lubada seda üksnes teatud tingimuste olemasolul. Kui aktsiate pantimine on põhikirjaga piiratud, peab selle kohta tegema märke väätpaberite keskregistrisse.
Aktsia pantimiseks on nõutav kirjalik käsutustehing pandi seadmise kohta ja pantimise kohta märke tegemine Eesti Väärtpaberite keskregistrisse.
Aktsiate pärimine
ÄS § 231 kohaselt läheb aktsionäri surma korral aktsia üle tema pärijale. Reeglina annab notar pärijale välja pärimisõiguse tunnistuse. Pärandvara jagavad pärijad omavahelisel kokkuleppel. Pärimisseadus ei näe üldjuhul pärandvara jagamise kokkuleppele ette vorminõuet.
Pärija saab kasutada aktsionäri õigusi pärast enda kandmist aktsionärina aktsiaraamatusse, millise kande tegemiseks tuleb praktikas reeglina esitada pärimisõiguse tunnistus.
Aktsiaraamat
ÄS § 233 lg 2 kohaselt peab aktsiaraamatut tehniliselt Eesti Väärtpaberikeskus, kuid juhatus on kohustatud tagama Väärtpaberikeskusele seadusega sätestatud ja õigete andmete õigeaegse esitamise. Vastavalt EVKS §-le 19 on Eesti Väärtpaberikeskus kohustatud väljastama aktsiaseltsile väljavõtte aktsiaraamatust aktsiaseltsi sellekohase taotluse alusel.
ÄS § 234 kohaselt on aktsiaraamatuga õigus tutvuda ja saada selle ärakirja aktsionäril, juhatuse ja nõukogu liikmel, pädeval riigiasutusel, samuti teistel isikutel, kellel on selleks õigustatud huvi. Iga isiku tutvumisõiguse ulatus on täpsemalt sätestatud EVKS §-s 7.
Aktsionär
Aktsiaseltsi ja aktsionäri vahelised suhted
Aktsionäri ja aktsiaseltsi suhete aluseks on ÄS § 272, mille kohaselt aktsionäre tuleb võrdsetel asjaoludel kohelda võrdselt. Seega on aktsiaseltsi ja aktsionäride suhete korraldamise eelduseks aktsionäride võrdse kohtlemise põhimõte.
Aktsionärile ei või tagastada tema poolt aktsiate eest tehtud rahalist või mitterahalist sissemakset ega maksta sissemakselt intressi (ÄS § 274 lg 1). Sissemakse tagastamiseks ei loeta ostuhinna tasumist aktsiaseltsi poolt oma aktsiate tagasiostmisel. Sissemakse tagastamiseks ei saa lugeda ka olukorda, kui dividend makstakse aktsionäri nõusolekul välja varaga (ÄS § 279 lg 2).
Aktsiaselts ei saa aktsionäri aktsiaseltsist välja arvata, küll võib aktsionär ÄS-s ettenähtud juhtudel oma aktsiad kaotada. Aktsiaselts võib aktsionärile kuuluvate aktsiate nimiväärtust vähendada või aktsiad tühistada ÄS-s ettenähtud korras aktsiakapitali vähendamisel. ÄS § 363.1 kohaselt võib põhiaktsionär üle võtta vähemusaktsionäridele kuuluvad aktsiad põhiaktsionäri poolt õiglase rahalise hüvitise maksmise vastu.
Aktsiaseltsi vara ei ole aktsionäride kaasomandis, vaid see kuulub aktsiaseltsile. Aktsionäril on aktsiaseltsi suhtes aktsionäri, mitte omaniku õigused.
Aktsionäri õigused ja vastutus
ÄS § 226 kohaselt annab aktsia aktsionärile õiguse osaleda aktsionäride üldkoosolekul ning kasumi ja aktsiaseltsi lõpetamisel allesjäänud vara jaotamisel, samuti muud seaduses sätestatud ja põhikirjaga ettenähtud õigused.
Lisaks ÄS §-s 226 sätestatule on olulisemad aktsionäri õigused ÄS-i kohaselt õigus teabele seadusega ettenähtud ulatuses ja õigus vaidlustada seadusega ettenähtud juhtudel aktsiaseltsi juhtorganite otsuseid.
Aktsionäri õigus teabele
ÄS-i kohaselt on aktsionäril õigus saada juhatuselt teavet aktsiaseltsi tegevuse kohta üldkoosolekul (ÄS § 287 lg 1). Juhatusel on õigus keelduda teabe andmisest, kui on alust eeldada, et see võib tekitada olulist kahju aktsiaseltsi huvidele. ÄS § 287 lg 1 ei piira aktsionäri õigust saada juhatuselt teavet üksnes nende küsimustega, mis on üldkoosoleku päevakorras. Aktsionär võib üldkoosolekul esitada juhatusele ka muid küsimusi seoses aktsiaseltsi tegevusega. ÄS § 287 lg-s 1 ettenähtud teabe saamise õigus ei kohusta juhatust esitama aktsionärile aktsiaseltsi tegevust puudutavaid dokumente, va need dokumendid, mille esitamine on ette nähtud seadusega (nt majandusaasta aruanne). Juhatus ei ole ÄS kohaselt üldjuhul kohustatud esitama aktsionäridele informatsiooni aktsiaseltsi tegevuse kohta üldkoosolekute vahelisel ajal. Aktsionär ei pea olema informeeritud aktsiaseltsi igapäevasest majandustegevusest ja juhatusel puudub kohustus avaldada aktsionäridele kõikide toimingute sisu. Kuna aktsionäride otsustusõigus aktsiaseltsis on piiratud, siis ei ole neile ka selline üksikasjalik teave oma õiguste teostamisel vajalik. Aktsionäridele avaldatakse vähemalt majandusaasta aruande kinnitamisel aktsiaseltsi majanduslik seisund, millest nad saavad ka oma otsuste tegemisel lähtuda. Lisaks on aktsionärid kaitstud nõukogu poolt teostatava järelevalvega, kuna ÄS § 316 ja 333 kohaselt esitab nõukogu üldkoosolekule aruande kontrolli teostamisest juhatuse tegevuse üle, samuti peab nõukogu aruandes näitama, kas ta kiidab heaks juhatuse poolt koostatud aastaaruande ja kuidas on nõukogu aktsiaseltsi tegevust korraldanud ja juhtinud. ÄS § 316 ja 333 ettenähtud aruande esitamise kohustusele vastab aktsionäri õigus nõuda üldkoosolekul teavet nõukogu aruandes kajastatud või kajastamata jäetud asjaolude kohta.
Aktsionäri õiguste sõltuvus osalusest aktsiakapitalis
ÄS-s ettenähtud juhtudel on aktsionäride õigused seotud nende osaluse suurusega aktsiakapitalis.
1) aktsionärid, kelle aktsiatega on esindatud vähemalt 1/10 aktsiakapitalist, võivad nõuda:
teatud küsimuse võtmist üldkoosoleku päevakorda (ÄS § 293 lg 2);
erakorralise üldkoosoleku kokkukutsumist (ÄS § 292 lg 1 p 2);
nõukogu koosoleku kokkukutsumist (ÄS § 321 lg 3);
mõjuval põhjusel nõukogu liikme tagasikutsumist kohtu poolt (ÄS § 319 lg 5);
aktsionäride üldkoosolekul aktsiaseltsi juhtimise või varalise seisundiga seotud küsimustes erikontrolli korraldamise otsustamist (ÄS § 330 lg 1);
aktsiaseltsi lõpetamise korral likvideerijate määramist kohtu poolt (ÄS § 369 lg 3).
2) aktsionärid, kelle aktsiatega on esindatud vähemalt 1/4 aktsiakapitalist, võivad nõuda aktsiaseltsi juhtimise või varalise seisundiga seotud küsimustes erikontrolli korraldamist ja erikontrollija läbiviija määramist kohtu poolt.
3) aktsionär, kelle aktsiatega on esindatud vähemalt 9/10 aktsiakapitalist, saab taotleda, et üldkoosolek otsustaks aktsiaseltsi ülejäänud aktsionäridele (vähemusaktsionärid) kuuluvate aktsiate ülevõtmise.
Aktsionäri vastutus
ÄS § 289 lg 1 kohaselt aktsionär vastutab aktsionärina aktsiaseltsile, teisele aktsionärile või kolmandale isikule süüliselt tekitatud kahju eest. Aktsionär ei vastuta tekitatud kahju eest, kui ta ei ole võtnud osa kahju tekitamise aluseks olnud üldkoosoleku otsuse vastuvõtmisest või kui ta hääletas otsuse vastu.
ÄS § 289 alusel hagi esitamiseks on vajalik aktsionäride üldkoosolekuga antud nõusolek, kui aktsionäri vastu esitab hagi aktsiaselts (ÄS § 298 lg 1 p 9).
Dividend
ÄS § 276 lg 1 kohaselt võib aktsiaselts maksta aktsionäridele dividendi kas puhaskasumi või eelmiste majandusaastate jaotamata kasumi, millest on maha arvatud eelmiste aastate katmata kahjum , arvel.
Aktsionärile makstakse dividendi vastavalt tema aktsiate nimiväärtusele. Põhikirjaga võib ette näha, et eri liiki aktsiatest tulenevad erinevad õigused kasumi jaotamisel (ÄS § 276 lg 2).
ÄS § 277 lg 2 kohaselt saavad aktsionärid sätestada põhikirja või üldkoosoleku otsusega, millise kuupäeva seisuga peab isik olema aktsiaseltsi aktsionär, et tal oleks õigus saada dividendi (kas fikseeritakse dividendiõiguslike aktsionäride ring üldkoosoleku toimumise kuupäeva seisuga või määrab üldkoosolek hilisema kuupäeva, mille seisuga määratakse dividendi saavad aktsionärid). Dividend makstakse tervikuna välja sellele isikule, kes on kantud aktsionärina aktsiaraamatusse.
Aktsiaseltsi juhtimine
Aktsionäride üldkoosolek
Üldkoosoleku pädevus
ÄS-i § 298 lg 1 näeb ette küsimused, milles otsuse vastuvõtmine on üldkoosoleku pädevuses (põhikirja ja kapitali muutmine, nõukogu liikmete valimine, majandusaasta aruande kinnitamine jne). ÄS § 298 lg 1 p 10 kohaselt on lisaks loetletud küsimustele üldkoosoleku pädevuses muude seadusega üldkoosoleku pädevusse antud küsimuste otsustamine. Nii näiteks on ÄS § 317 lg 7 kohaselt lubatud põhikirjaga anda üldkoosoleku pädevusse aktsiaseltsi aastaeelarve kinnitamise. Teistes aktsiaseltsi tegevusega seotud küsimustes võib üldkoosolek otsuse vastu võtta juhatuse või nõukogu nõudel (ÄS § 298 lg 2).
Üldkoosoleku pädevust ei saa laiendada ega kitsendada seadusest alamalseisvate aktidega ega põhikirjaga.
Üldkoosoleku kokkukutsumine
Aktsionäride üldkoosolek on aktsiaseltsi kõrgeim juhtimisorgan. Aktsionäride jaoks on üldkoosolek organiks, mille kaudu eelkõige vähemusaktsionär saab osaleda aktsiaseltsi juhtimises, kasutada oma õigust teabele ja hääletamisele. Seetõttu, tagamaks aktsionäri õiguste teostamist, on ÄS-ga kehtestatud aktsionäride üldkoosolekust teatamise, kokkukutsumise ja läbiviimise reeglid, mida põhikirjaga ei saa lõdvendada.
Teade üldkoosoleku kokkukutsumise kohta
Äriseadustiku mõtte kohaselt tuleb aktsionärile üldkoosoleku toimumisest teatada ette selleks, et aktsionäril jääks aega koosolekuks ettevalmistamiseks.
ÄS § 294 lg 1 kohaselt tuleb üldkoosoleku toimumise teade saata aktsionärile tähitud kirjaga või juhul, kui aktsiaseltsil on üle 50 aktsionäri, siis ei pea tähitud kirja saatma, kuid teade tuleb avaldada vähemalt ühes üleriigilise levikuga päevalehes. Juhul, kui aktsiaseltsil on üle 50 aktsionäri ja neile saadetakse üldkoosoleku toimumise teated, ei vabasta teadete saatmine aktsiaseltsi kohustusest avaldada teade ajalehes . Teate võib edastada nii lihtkirjana kui ka faksi teel, kui kirjale või faksile on lisatud teadis teatise kättesaamise kohta, mis tuleb viivitamatult juhatusele tagastada. Teade loetakse kätteantuks, kui teatis kättesaamise koha jõuab AS juhatuseni.
Seega loetakse üldkoosoleku kokkukutsumise teade õigeaegselt kättesaaduks, kui see jõuab aktsionäri aktsiaraamatusse kantud aadressile vähemalt seaduses või põhikirjas ettenähtud üldkoosoleku toimumisest etteteatamise tähtaja alguseks. Tähtajad, mille jooksul tuleb üldkoosoleku toimumisest ette teatada, on toodud ÄS § 294 lg-s 3 (vastavalt 1 nädal erakorralise või 3 nädalat korralise üldkoosoleku puhul, kui põhikirjaga ei ole ettenähtud pikemat tähtaega). Etteteatamise tähtaega arvestatakse ajast, kui teade jõuab või tavapäraselt peaks jõudma aktsionäri aktsiaraamatusse kantud aadressile, mitte arvates ajast, kui teade antakse edasisaatmiseks postiasutusele.
ÄS § 294 lg 4 näeb ette sisunõuded üldkoosoleku kokkukutsumise teatele, sh kohustuse näidata ära koosoleku päevakord. ÄS-i mõttega on vastuolus üldkoosoleku päevakorra või läbiviimise asjaolude muutmine pärast seda, kui üldkoosoleku kokkukutsumise teated on laiali saadetud või avaldatud. Kui nimetatud asjaolusid siiski soovitakse muuta, tuleb seda teha järgides koosoleku kokkukutsumise tähtaegu ning teatamise korda (ÄS § 294).
ÄS-i § 295 kohaselt viiakse üldkoosolek läbi aktsiaseltsi asukohas , kui põhikirjas ei ole ette nähtud teisiti.
Üldkoosoleku kokkukutsumise korra rikkumise tagajärjed (ÄS § 296)
ÄS § 296 kohaselt üldkoosolek ei ole õigustatud otsuseid vastu võtma, kui üldkoosoleku kokkukutsumisel on rikutud seaduse või põhikirja nõudeid. Eeltoodu ei kehti juhul, kui üldkoosolekul osalevad või on esindatud kõik aktsionärid.
ÄS § 302 kohaselt võib kohus tunnistada kehtetuks seaduse või põhikirjaga vastuolus oleva üldkoosoleku otsuse, kui nõue on esitatud 3 kuu jooksul otsuse vastuvõtmisest.
Üldkoosoleku kokkukutsumisest tuleb teada isikutele, kes on kantud aktsionärina aktsiaraamatusse
Nõuded kvoorumile ja häälteenamusele, hääletamiskokkulepped, protokoll
Aktsionäride üldkoosoleku läbiviimiseks kehtestab ÄS nii:
1) kvooruminõude (ÄS § 297 lg 1), s.o. koosolekul esindatud vajalik häälte arv, et koosolek loetaks otsustusvõimeliseks kui ka
2) häälteenamuse nõude konkreetsete otsuste vastuvõtmiseks (ÄS § 299).
Kvooruminõue on täidetud, kui kohal on üle 50 % aktsiatega esindatud häältest, kui põhikirjaga ei ole ette nähtud suurema esindatuse nõuet (ÄS § 297 lg 1). Kvooruminõude täitmata jäämisel annab ÄS § 297 lg 2 võimaluse kokku kutsuda uus koosolek sama päevakorraga, mis on pädev vastu võtma otsuseid, sõltumata koosolekul esindatud häälte arvust (s.o. ka juhul, kui kohal on näiteks 20 % aktsiatega esindatud hääli).
ÄS sätestab hääletamise piirangu aktsionärile, kui üldkoosolek otsustab tema vabastamist kohustusest või vastutusest, tema vastu nõude esitamist või tema ja aktsiaseltsi vahel tehingu tegemist (ÄS § 303). Sellisel juhul aktsionäri hääli esindatuse määramisel ei arvestata.
Üldjuhul jõustub üldkoosoleku otsus arvates selle vastuvõtmisest, kui otsuses endas pole ette nähtud hilisemat jõustumiskuupäeva või on otsus tingimuslik (otsuse jõustumine sõltub teatud tingimuse saabumisest). Äriregistrisse kantavad asjaolud - põhikirja muutmine, aktsiakapitali suurendamine ja vähendamine, ühinemine, jagunemine ja ümberkujundamine - jõustuvad arvates vastava kande tegemisest äriregistris, mitte sellekohase otsuse vastuvõtmisest. Ajavahemikul üldkoosoleku otsusest kuni äriregistri kande tegemiseni juhindutakse põhikirja redaktsioonist enne muutmise otsuse tegemist.
ÄS ei sätesta, millist hääletusviisi - kas salajast või avalikku - kasutada üldkoosolekul. Seega on hääletusviisi valik aktsionäride endi otsustada.
Üldkoosoleku protokolli vorm
Üldjuhul tuleb üldkoosoleku protokoll koostada vähemalt kirjalikus vormis. Protokoll tuleb tõestada notariaalselt juhtudel, kui (ÄS § 304 lg 6; lg 7):
1) seda nõuab juhatus, nõukogu või aktsionärid, kelle aktsiatega on esindatud vähemalt 1/10 aktsiakapitalist või
2) praktikas sagedamini esinev juhus- üldkoosoleku otsusega valitakse või kutsutakse tagasi nõukogu liige või muudetakse põhikirjas nõukogu kohta sätestatut.
Protokolli notariaalse tõestamise nõue tähendab protokolli sisulist tõestamist, mis muuhulgas eeldab notari viibimist koosolekul. Asjaolud, mida notar üldkoosoleku protokolli tõestamisel kontrollib, on sätestatud tõestamisseaduse §-s 36.
Ühe isiku aktsiaselts
Kui kõik aktsiaseltsi aktsiad kuuluvad ühele juriidilisele või füüsilisele isikule, siis on sellel aktsionäril või tema esindajal kõik õigused, mis on üldkoosolekul (ÄS § 305). Ainuaktsionär ei pea otsuste vastuvõtmise kohta koostama üldkoosoleku protokolli.
Juriidilisest isikust aktsionäri esindajaks , kellel on õigus vastu võtta ainuaktsionäri otsus, saab olla juriidilise isiku seadusjärgne esindaja, s.t. tema juhatus või siis juhatuse poolt volitatud isik.
Ainuaktsionäri suhtes ei kehti ÄS §-s 303 ettenähtud hääletamise piirang. ÄS § 303 lg 2 näeb ette vorminõude aktsiaseltsi ja ainuaktsionäri vahel tehtavatele tehingutele - need peavad olema vähemalt lihtkirjalikus vormis, kui seadus ei näe ette notariaalse vormi nõuet. Tehingud ainuaktsionäri ja aktsiaseltsi vahel ei tohi kahjustada aktsiaseltsi võlausaldajate huve. ÄS § 289 lg 1 kohaselt saab kohaldada ainuaktsionäri isiklikku vastutust otsuste eest, millega tekitatakse kolmandale isikule kahju.
Nõukogu
Nõukogu pädevus, õigused ja kohustused
ÄS § 316 näeb ette nõukogu pädevuse : nõukogu planeerib aktsiaseltsi tegevust ja korraldab aktsiaseltsi juhtimist ning teostab järelevalvet juhatuse tegevuse üle. Kontrolli tulemused teeb nõukogu teatavaks üldkoosolekule.
ÄS eristab:
1) nõukogu nõusolekut teatud tehingute tegemiseks. ÄS §-s 317 lg 1 on antud näidisloetelu tehingutest, mis väljuvad igapäevase majandustegevuse raamest. Nimetatud loetelu ei ole ammendav, st nõukogu nõusolekut on vaja ka muude tehingute tegemiseks, mille puhul ei ole tegemist igapäevase majandustegevusega.
2) nõukogu õigused. Selleks, et nõukogu saaks korraldada aktsiaseltsi juhtimist, on ÄS § 317 lg 7 antud nõukogule rida õigusi - saada juhatuselt teavet aktsiaseltsi tegevuse kohta, nõuda juhatuselt tegevusaruande koostamist, tutvuda kõigi aktsiaseltsi dokumentidega, kontrollida vara olemasolu jne.
Kui põhikirjaga saab laiendada või kitsendada nende tehingute loetelu, mille tegemiseks on vajalik nõukogu nõusolek, siis nõukogu seadusega ettenähtud õigusi põhikirjaga kitsendada ei saa.
Põhikirjaga võib nõukogule anda õiguse otsustada ka muid küsimusi, mille otsustamine ei kuulu vastavalt seadusele või põhikirjale juhatuse või üldkoosoleku pädevusse.
Nõukogu liikmete hoolsus -, lojaalsus- ja konfidentsiaalsuskohustus
Sarnaselt aktsiaseltsi juhatusega kehtivad ka nõukogu liikmetele nii hoolsus-, lojaalsus- kui ka konfidentsiaalsuskohustused.
Hoolsuskohustus
Üldise nõukogu liikme käitumisstandardi kehtestab TsÜS § 35, mille kohaselt nõukogu liikmed peavad oma seadusest või põhikirjast tulenevaid kohustusi täitma nõukogu liikmelt tavaliselt oodatava hoolega ja olema aktsiaseltsile lojaalselt.
Lojaalsuskohustus
Nõukogu liikmed peavad vältima huvide konflikti tekkimist isiklike ja aktsiaseltsi huvide vahel, samuti ei tohi nõukogu liikmed kasutada oma positsiooni ja konfidentsiaalset informatsiooni aktsiaseltsi tegevuse kohta isikliku kasu saamiseks aktsiaseltsi arvel.
Lojaalsuskohustuse täitmist nõukogu liikmete poolt tagavad ÄS § 298 lg 1 p 9 (aktsionäride üldkoosoleku nõusolek tehingute tegemiseks aktsiaseltsi ja nõukogu liikme vahel), ÄS § 324 (konkurentsikeeld), ÄS § 281 (laenukeeld) ning ÄS § 322 lg 3 (hääletamiskeeld).
Aktsionäride üldkoosoleku nõusolek tehingu tegemiseks nõukogu liikme ja aktsiaseltsi vahel
ÄS § 298 lg 1 kohaselt peab aktsionäride üldkoosolek otsustama nii nõukogu liikmega tehingu tegemise kui ka määrama tehingu tingimused. ÄS § 326 kohaselt määrab nõukogu liikme tasu üldkoosolek. ÄS §-s 298 lg 1 p 9 ja 326 väljendub põhimõte, et nõukogu kui aktsiaseltsi organ ei saa määrata töötasu või muid hüvesid iseendale ega ühelegi nõukogu liikmele eraldi. Nõukogu liikmetele määratud hüvesid ei saa otsustada ka juhatus. Lähtuvalt aktsiaseltsi juhtimise hierarhilisest süsteemist saab tehingu tegemist aktsiaseltsi ja organi liikme vahel otsustada ikkagi kõrgemalseisev organ.
Vältimaks konflikti nõukogu liikme ja aktsiaseltsi huvide vahel, peab üldkoosolek aktsiaseltsi poolt nõukogu liikmele antavad hüved heaks kiitma, olenemata sellest, kas isikuga sõlmitakse vastav leping nõukogu liikme kohustuste täitmise kohta või mitte. Ka nõukogu liikme ja aktsiaseltsi vahelise muu tehingu tegemise ja selle tingimused peab otsustama üldkoosolek.
Konkurentsikeeld
Sarnaselt juhatusega laieneb ka nõukogu liikmetele konkurentsikeeld (ÄS § 324), mille kohaselt nõukogu liige ei või ilma üldkoosoleku otsuseta ise tegutseda aktsiaseltsiga samal tegevusalal ega olla teiste äriühingute juhtimisorganite liige, mis tegutsevad samal tegevusalal kui aktsiaselts.
Keeld kuuluda teiste aktsiaseltsiga samal tegevusalal tegutsevate äriühingute juhtimisorganitesse ei kehti juhul, kui tegemist on ühte kontserni kuuluvate ühingutega.
Keelatud tegevuse lõpetamise ja keelatud tegevusest saadud tulu üleandmise nõude võib aktsiaselts esitada nõukogu liikme vastu 3 kuu jooksul arvates ajast, mil aktsiaselts sai teada konkurentsikeelu rikkumisest, kuid mitte hiljem, kui 3 aastat pärast konkurentsikeelu rikkumise toimepanemist. ÄS § 324 ettenähtud konkurentsikeelu rikkumisest põhjustatud kahju hüvitamist saab aktsiaselts nõuda nõukogu liikmelt 5 aasta jooksul arvates rikkumise toimumisest või rikkumise algusest (ÄS § 324 lg 3, ÄS § 327).
Laenukeeld
ÄS § 281 sätestab, et aktsiaselts ei või anda laenu oma nõukogu liikmele ega ka tagada nõukogu liikme poolt võetavat laenu.
ÄS §-s 281 sätestatud laenukeeld ei laiene formaalselt nõukogu liikme perekonnaliikmetele ega ka äriühingutele, milles nõukogu liikmel või tema perekonnaliikmetel on oluline osalus, samuti juhtudele , kui näiteks tütarettevõte annab laenu emaettevõtte nõukogu liikmetele. Selliste laenude andmine peaks samuti otsustatama nõukogu otsusega, mille tegemisel asjaga seotud nõukogu liige ei võta osa hääletamisest.
Hääletamiskeeld
ÄS § 322 lg 3 kohaselt ei või nõukogu liige osaleda nõukogu otsuse hääletamisel, kui otsus puudutab teda ennast. Nõukogu liige ei võta osa hääletamisest, kui otsustatakse tema ja aktsiaseltsi vahelise tehingu tegemiseks nõusoleku andmist, samuti kolmanda isiku ja aktsiaseltsi vahelise tehingu tegemiseks nõusoleku andmist, kui sellest tehingust tulenevad nõukogu liikme huvid on vastuolus aktsiaseltsi huvidega .
Konfidentsiaalsuskohustus
ÄS § 325 kohaselt peavad nõukogu liikmed hoidma aktsiaseltsi ärisaladust.
Nõukogu õigus esindada aktsiaseltsi
Aktsiaseltsi seaduslikuks esindajaks on juhatus. Nõukogu liige saab aktsiaseltsi suhetes kolmandate isikutega esindada vastava volituse olemasolul, mille nõukogu liikmele annab juhatuse liige. Siiski peaks nõukogu liikme tegutsemine aktsiaseltsi esindajana vastava volituse olemasolul suhetes kolmandate isikutega olema pigem erand kui reegel.
Nõukogu liikmete valimine ja tagasikutsumine
ÄS kohaselt peab nõukogul olema vähemalt kolm liiget, põhikirjaga võib ette näha ka suurema (kuid mitte väiksema) nõukogu liikmete arvu.
ÄS § 318 lg 4 loetleb isikud, kes ei või olla nõukogu liikmeks. See loetelu ei ole ammendav ning põhikirjas võib ette näha ka muid isikuid, kes ei või olla nõukogu liikmeks. Teatud isikutele kehtestatud piirangud on ette nähtud ka muude õigusaktidega.
Nõukogu liikme valimine ja määramine
Üldreeglina valib ja kutsub nõukogu liikmed tagasi üldkoosolek. Nõukogu liikme valimiseks on vajalik tema kirjalik nõusolek. Seaduse või põhikirjaga võib ette näha, et osa nõukogu liikmetest, kuid mitte rohkem kui pooled, valitakse või määratakse ja kutsutakse tagasi teistsugusel viisil, so mitte üldkoosoleku poolt (ÄS § 319 lg 2).
Nõukogu liikme volitused algavad tema valimise kuupäevast, kui üldkoosolek ei seo nende algust muu tähtaja või tingimusega .
Üldkoosoleku protokoll, millest nähtub nõukogu liikme valimine või tagasikutsumine, peab olema notariaalselt tõestatud, va juhul, kui aktsiaseltsil on üks aktsionär (ÄS § 304 lg 7). Nõukogu liikmete valimine või määramine ja tagasikutsumine teistsugusel viisil ei vaja täiendavat kinnitamist üldkoosoleku poolt. Seega ei ole sellisel viisil nõukogu liikmete valimisel või määramisel ja tagasikutsumisel vajalik vastava otsuse või korralduse notariaalne tõestus.
ÄS § 319 lg 6 annab võimaluse, et mõjuva põhjuse olemasolul võib väljalangenud nõukogu liikme asemel uue nõukogu liikme määrata kohus. Vastava nõude saavad kohtusse esitada juhatus, nõukogu, aktsionär või muu huvitatud isik. Kohtu poolt määratud nõukogu liikme volitused kestavad kuni uue nõukogu liikme valimiseni üldkoosoleku poolt.
Nõukogu liikme ja aktsiaseltsi vahelised suhted
Nõukogu liikme pädevus, õigused ja kohustused, valimise ja tagasikutsumise alused ning vastutus on sätestatud ÄS-ga, põhikirjaga võib nimetatud küsimusi osaliselt ka teisiti reguleerida. Rea küsimuste otsustamine nõukogu liikme ja aktsiaseltsi suhetes on üldkoosoleku pädevuses.
Nõukogu liikmele võib maksta tasu, mille suurus ja maksmise kord määratakse kindlaks asutamislepingu või üldkoosoleku otsusega (ÄS § 326). ÄS § 298 lg 1 kohaselt peab üldkoosolek lisaks nõukogu liikmele makstavale tasule otsustama aktsiaseltsi poolt nõukogu liikmele võimaldatavad muud hüved. Üldkoosoleku sellekohasest otsusest piisab, eraldi lepingut nõukogu liikmega ei pea aktsiaselts sõlmima. Küll ei piisa üksnes lepingu sõlmimisest, kuna ilma üldkoosoleku heakskiiduta on vastav leping tühine kui volituseta tehtud tehing (TsÜS § 129 lg 1). Üldkoosoleku otsus nõukogu liikmetele makstava tasu ja võimaldatavate hüvede osas võidakse vormistada erinevalt.
ÄS-i, põhikirja, üldkoosoleku otsuste ning pooltevahelise lepinguga reguleerimata küsimustes tuleb aktsiaseltsi ja nõukogu liikme suhete osas lähtuda VÕS-i käsunduslepingu sätetest.
Iseenesest puudub vajadus aktsiaseltsi ja nõukogu liikme vahel eraldi lepingu sõlmimiseks, kuna nõukogu liikmega seonduvad küsimused on piisavalt reguleeritud äriseadustikuga. Eraldi lepingu sõlmimist on praktikas peetud vajalikuks, kui on soovitud määratleda nõukogu liikmete vahelist tööjaotust ning ette näha nõukogu liikmetele tehtavad soodustused.
Nõukogu liikme tagasikutsumine
Nõukogu liikme võib tema valija või määraja sõltumata põhjusest enne volituste tähtaja lõppu tagasi kutsuda.
Kui nõukogu liige kutsutakse tagasi üldkoosoleku poolt, peab tagasikutsumise otsuse poolt olema vähemalt 2/3 üldkoosolekul esindatud häältest (ÄS § 319 lg 4). Kui nõukogu liige ei ole valitud üldkoosoleku poolt, võib teda ennetähtaegselt tagasi kutsuda tema valija või määraja otsusel , kusjuures selline otsus ei vaja kinnitamist üldkoosoleku poolt.
Nõukogu liikmete vastutus ÄS § 327 alusel
Nõukogu liikmed vastutavad seaduse või põhikirja nõuete rikkumise ning oma kohustuste täitmata jätmisega süüliselt tekitatud kahju eest solidaarselt vastavalt ÄS §-s 315 sätestatule samamoodi nagu juhatuse liikmed. Nõukogu liige peab täitma oma kohustusi korraliku ettevõtja hoolsusega.
Nõukogu liige vabaneb vastutusest, kui ta tõendab, et ta on teinud otsuseid lähtuvalt korraliku ettevõtja hoolsusest. Nõukogu liikme vastu esitatava nõude aegumistähtaeg on 5 aastat.
Juhatus
Juhatuse õigused ja kohustused
Juhatus on aktsiaseltsi juhtimisorgan, mis esindab ja juhib aktsiaseltsi (ÄS § 306 lg 1).
Juhatuse liikmete põhikohustused on määratud ÄS §-ga 306 lg 1, mille kohaselt on aktsiaseltsi juhtimine ja esindamine nii juhatuse liikmete õigus kui ka kohustus.
Üldist juhatuse juhtimis- ja esindamiskohustust on real juhtudel ÄS normidega konkretiseeritud.
1) Juhatus on kohustatud kokku kutsuma aktsionäride erakorralise üldkoosoleku, kui netovara langeb alla ÄS-s ettenähtud suuruse (ÄS §-d 292, 301).
2) Juhatus on kohustatud esitama nõukogule vähemalt kord 4 kuu jooksul ülevaate aktsiaseltsi majandustegevusest ja majanduslikust olukorrast. ÄS ei näe ette kohustust esitada ülevaade kirjalikus vormis, seega võib ülevaate anda ka nõukogu koosolekul.
3) Juhatus peab teatama koheselt nõukogule aktsiaseltsi majandusliku seisundi olulisest halvenemisest ja muudest aktsiaseltsi majandustegevusega seotud olulistest asjaoludest (ÄS § 306 lg 3), mis omakorda eeldab, et juhatuse liikmed oleksid pidevalt ja küllaldasel määral informeeritud aktsiaseltsi majandustegevusest.
4) ÄS § 306 lg 3.1 kohaselt: kui aktsiaselts on maksejõuetu ning maksejõuetus ei ole tema majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine, peab juhatus esitama 20 päeva jooksul peale maksejõuetuse ilmnemist kohtule aktsiaseltsi pankrotiavalduse. Selle kohustuse mittetäitmine võib kaasa tuua juhatuse liikmete kriminaalvastutuse karistusseadustiku § 380 kohaselt.
5) ÄS § 306 lg 4 kohaselt korraldab juhatus aktsiaseltsi raamatupidamist. Maksukorralduse seaduse § 8 lg 1 kohaselt on juhatus kohustatud tagama aktsiaseltsi maksukorralduse seadusest ja maksuseadusest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste kohustuste tähtaegse ning täieliku täitmise.
6) Reeglina juhatus on kohustatud esitama äriregistrile avalduse põhikirja, kapitali muudatuse jne registrisse kandmiseks. Üksnes avalduse aktsiaseltsi uute juhatuse liikmete äriregistrisse kandmiseks esitab aktsiaseltsi nimel nõukogu esimees.
J
uhatuse liikmete õigused ja kohustused on ÄS kohaselt võrdsed, s.t. ühtesid juhatuse liikmeid (nt juhatuse esimeest) ei eelistata teistele juhatuse liikmetele, kuigi juhatuse liikmete konkreetne töömaht võib olla erinev.
Olulisemad TsÜS-s ja ÄS-s sätestatud juhatuse liikme kohustustest lisaks ÄS § 306 lg 1 toodule on:
hoolsuskohustus (TsÜS § 35);
majanduslikult kõige otstarbekamal viisil tegutsemise kohustus (ÄS § 306 lg 2);
lojaalsuskohustus (ÄS § 312; ÄS § 317 lg 8);
konfidentsiaalsuskohustus (ÄS § 313).
Hoolsuskohustus
TsÜS § 35 kehtestab juhatuse liikmete üldise käitumisstandardi. Juhatuse liikmed peavad oma seadusest või põhikirjast tulenevaid kohustusi täitma juhatuse liikmelt tavaliselt oodatava hoolega ja olema aktsiaseltsile lojaalsed.
Majanduslikult kõige otstarbekamal viisil tegutsemise kohustus
ÄS § 306 lg 2 kohaselt peab juhatus tegutsema majanduslikult kõige otstarbekamal viisil.
Lojaalsuskohustus
Lojaalsuskohustusena mõistetakse seda, et juhatuse liikmed peavad vältima huvide konflikti tekkimist endi ja aktsiaseltsi huvide vahel, samuti ei tohi juhatuse liikmed kasutada oma positsiooni juhatuse liikmena isikliku kasu saamiseks aktsiaseltsi arvel.
Nõukogu nõusolek tehingu tegemiseks
ÄS § 317 lg 8 kohaselt peab nõukogu oma otsusega:
1) otsustama juhatuse liikme ja aktsiaseltsi vahel tehingu tegemise;
2) määrama juhatuse liikme ja aktsiaseltsi vahelise tehingu tingimused;
3) määrama aktsiaseltsi esindaja tehingus juhatuse liikmega (nõukogu otsusega antud volituse alusel võib aktsiaseltsi esindajaks olla ka sama või teine juhatuse liige).
Konkurentsikeeld
Juhatuse liikmetele laieneb konkurentsikeeld (ÄS § 312), mille kohaselt juhatuse liige ei või ilma nõukogu nõusolekuta ise tegutseda aktsiaseltsiga samal tegevusalal ega olla teiste äriühingute juhtimisorganite liige, mis tegutsevad samal tegevusalal kui aktsiaselts. Keeld kuuluda teiste aktsiaseltsiga samal tegevusalal tegutsevate äriühingute juhtimisorganitesse ei kehti juhul, kui tegemist on ühte kontserni kuuluvate ühingutega.
Keelatud tegevuse lõpetamise ja keelatud tegevusest saadud tulu üleandmise nõude tähtaeg on lühem, kui ÄS §-s 315 ettenähtud üldine 5-aastane juhatuse liikme vastu esitatava hagi aegumise tähtaeg.
Otsustamaks, kas tegemist on juhatuse liikme poolt konkurentsikeelu rikkumisega, saab lähtuda mitte aktsiaseltsi põhikirjas loetletud tegevusaladest, vaid neist, millel aktsiaselts faktiliselt tegutseb.
Laenukeeld
ÄS § 281 kohaselt ei või aktsiaselts üldse anda laenu oma juhatuse liikmele ega ka tagada juhatuse liikme poolt võetavat laenu. ÄS §-s 281 sätestatud laenukeeld ei laiene juhatuse liikme perekonnaliikmetele ega ka äriühingutele, milles juhatuse liikmel on oluline osalus, samuti juhtudele, kui näiteks tütarettevõte annab laenu emaettevõtte juhatuse liikmetele.
Aktsiaseltsi põhikirjaga saab laiendada nende isikute ringi, kellele kehtib laenukeeld või seada piirangu, et neile isikutele laenu andmise ja selle tingimused otsustab nõukogu.
Konfidentsiaalsuskohustus
ÄS § 313 kohaselt peavad juhatuse liikmed hoidma aktsiaseltsi ärisaladust. Ärisaladuse hoidmise kohustuse rikkumine võib kaasa tuua ka juhatuse liikme kriminaalvastutusele võtmise.
Juhatuse liikme esindusõigus
Juhatuse liikme esindusõiguse osas tuleb eristada:
1) sisesuhet, so aktsiaseltsi siseselt määratud juhatuse liikme esindusõigust ja
2) välissuhet, so juhatuse liikme esindusõiguse ulatust kolmandate isikute suhtes, kes aktsiaseltsiga tehinguid teevad.
Sisesuhtes võib piirata põhikirja või nõukogu otsusega juhatuse õigust esindada aktsiaseltsi. Tüüpiline piirang on, et teatud tehingute tegemiseks, mis väljuvad igapäevase majandustegevuse raamest, vajab juhatus nõukogu nõusolekut.
Välissuhtes kehtib aga põhimõte, et kolmandate isikute suhtes on igal juhatuse liikmel piiramatu esindusõigus, va ühel juhul - kui äriregistrisse on kantud juhatuse liikmete ühine esindus (ÄS § 307 lg 1). Selline ÄS põhimõte tagab tsiviilkäibes kolmandate isikute jaoks selguse juhatuse esindusõiguse osas.
Juhatuse liikmete ühine esindusõigus
ÄS § 307 lg 1 annab võimaluse kehtestada osade või kõigi juhatuse liikmete suhtes ühine esindus, mis äriregistrisse kantuna kehtib ka kolmandate isikute suhtes. Juhatuse liikmed, kelle osas on äriregistrisse kantud ühine esindus, peavad käibes aktsiaseltsi koos esindama.
Ühise esindusõigusega juhatuse liikmed ei saa anda ühele ühise esindusõigusega juhatuse liikmele nn üldvolitust kõigi tehingute tegemiseks aktsiaseltsi nimel, mis tooks sisuliselt kaasa ühisest esindusest loobumise.
Juhatuse liikme volituste algus ja lõppemine ning registrikanne
Juhatuse liikme valimise ning tagasikutsumise puhul tuleb eristada kahte tähtaega:
1) juhatuse liikme valimise ja tagasikutsumise tähtaeg aktsiaseltsi siseselt ehk tähtaeg, millal algavad ja lõpevad juhatuse liikme volitused aktsiaseltsi siseselt;
2) juhatuse liikme valimise või tagasikutsumise kajastumine B-kaardil ehk tähtaeg, millal aktsiaseltsiga tehinguid tegeva kolmanda isiku jaoks nähtuvad äriregistri kandest juhatuse liikme volitused.
Juhatuse liikme volituste algus ja lõppemine aktsiaseltsi siseselt
Aktsiaseltsi siseselt algavad juhatuse liikme volitused ning tal on õigus esindada ja juhtida aktsiaseltsi arvates tema valimise kuupäevast, kui juhatuse liikme valimise otsuses ei ole märgitud muud tähtaega. Nõukogu võib juhatuse liikme volituste alguse siduda nii nõukogu otsuse tegemise kuupäevaga kui ka muu tähtaja või tingimusega.
Sama põhimõte kehtib ka juhatuse liikme tagasikutsumisel - tema aktsiaseltsi sisesed volitused lõpevad nõukogu otsusega määratud tähtpäeval.
Nõukogu otsus juhatuse liikme tagasikutsumise kohta tuleb juhatuse liikmele teatavaks teha.
Juhatuse liikme valimine, määramine ja tagasikutsumine
Juhatusel võib olla üks liige (juhataja) või mitu liiget. ÄS kohaselt saab juhatuse liikmeks olla üksnes füüsiline isik, ning juhatuse liikme valimiseks on vajalik juhatuse liikme kirjalik nõusolek.
Isikud, kes ei või olla juhatuse liikmeks
ÄS § 308 lg 2 ja 3 kohaselt ei või olla juhatuse liikmeks:
1) piiratud teovõimega füüsiline isik;
2) nõukogu liige;
3) pankrotivõlgnik;
4) isik, keda on karistatud vastavalt karistusseadustiku § 49.
Juhatuse liikmete valimine ja tagasikutsumine nõukogu poolt
Juhatuse liikmed valib ja kutsub tagasi nõukogu. Juhatuse liige valitakse maksimaalselt kolmeks aastaks, kui põhikiri ei näe ette muud tähtaega (ÄS § 309 lg 2).
Juhatuse liikmete arv võib põhikirjas olla väljendatud kindla suurusena või ülem- ja alammäärana (ÄS § 244 lg 1 p 7).
Juhatuse liikme võib sõltumata põhjusest igal ajal tagasi kutsuda (ÄS § 309 lg 1). Kehtiv õigus ei näe juhatuse liikmele ette tagatisi või kompensatsioone tema ennetähtaegse tagasikutsumise puhul, samuti juhul, kui juhatuse liikme ametiaeg lõpeb seoses tähtaja möödumisega. Juhatuse liikmele makstavad kompensatsioonid ja kohaldatavad tagatised tuleb sätestada juhatuse liikmega sõlmitavas lepingus. Kuna nõukogu võib igal ajal ja põhjust nimetamata juhatuse liikme tagasi kutsuda, on õiguslikult juhatuse liikme seisund küllaltki ebakindel, mida peaksid tasakaalustama lepinguga kokkulepitud tagatised.
Juhatuse liikme leping
Juhatuse liikme valimisel sõlmitakse temaga reeglina juhatuse liikme leping (praktikas nimetatakse ka nt teenistuslepinguks, ametilepinguks jne).
Juhatuse liikmega sõlmitava lepingu olemus
Aktsiaseltsi ja tema juhatuse liikme vahel on käsundile iseloomulik õigussuhe, mida reguleeritakse eelkõige äriseadustikuga. ÄS sätestab juhatuse liikme õigused, kohustused ja vastutuse alused, pooltevahelise lepinguga lepitakse praktikas kokku nendes küsimustes, mida ÄS ei reguleeri. Võlaõigusseaduse käsundi sätted tulevad kohaldamisele juhtudel, kui ÄS ei näe ette normi vaidlusaluse küsimuse lahendamiseks ning ka aktsiaseltsi siseselt ja pooltevahelise lepinguga ei ole seda küsimust reguleeritud.
Küll võidakse juhatuse liikmega sõlmitavas lepingus ette näha, et teatud küsimustes kohaldatakse juhatuse liikme osas TLS-i regulatsiooni.
Juhatuse liikme lepingu sõlmimisel ei piira kehtiv õigus poolte lepingu sisu kujundamise vabadust. Pooled võivad näiteks lepingus ette näha juhatuse liikmele leppetrahvi teatud kohustuste mittetäitmise eest, mida töötajatele töölepingus sätestada ei või. Lepingus võidakse ette näha juhatuse liikme täiendavaid kohustusi võrreldes ÄS-ga.
Juhatuse liikme vastutus
Juhatuse liikme vastutuse alused
Juhatuse liikme õigused, kohustused ja vastutus on reguleeritud erinevate seadustega, eelkõige tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja äriseadustikuga, aga ka muude seadustega nagu näiteks maksukorralduse seadus, raamatupidamise seadus jne. Praktikas sõlmitakse reeglina aktsiaseltsi juhatuse liikmega ka vastav leping (juhatuse liikme leping), mis oma olemuselt on võlaõigusseaduses reguleeritud käsundusleping. Juhatuse liikmega sõlmitud lepingus reguleeritakse võrreldes seaduses ettenähtuga tavaliselt üksikasjalikumalt poolte õigused ja kohustused, aga ka vastutuse küsimused.
Juhatuse liikme lepinguga võidakse:
1) ühelt poolt sätestada juhatuse liikme kohustused ja vastutus rangemana võrreldes seaduses sätestatuga.
2) teiselt poolt aga piirata juhatuse liikme vastutust aktsiaseltsi ees.
Kuna juhatuse liikme kohustused on ette nähtud seadusega, aga ka lepinguga (s.o kui juhatuse liikme lepinguga on ette nähtud kokkuleppeliselt täiendavaid kohustusi), siis võib juhatuse liige rikkuda nii oma seadusest kui ka juhatuse liikme lepingust tulenevaid kohustusi. Sellisel juhul on juhatuse liikme vastu nõuete esitamisel erinevad materiaalõiguslikud alused.
Kui juhatuse liige rikub oma seadusest tulenevaid kohustusi, näiteks hoolsuskohustust või majanduslikult kõige otstarbekamal viisil tegutsemise kohustust, siis on tema vastu esitatavate kahju hüvitamise nõuete aluseks eelkõige TsÜS § 37 ja ÄS § 315.
Juhatuse liikme vastutus
Juhatuse liige peab täitma oma kohustusi korraliku ettevõtja hoolsusega. Juhatuse liikmed, kes on oma käitumisega tekitanud äriühingule kahju vastutavad tekkinud kahju hüvitamise eest solidaarselt. Samas vabaneb juhatuse liige vastutusest, kui ta tõendab, et ta on oma kohustusi täitnud korraliku ettevõtja hoolsusega.
Juhatuse liikmete vastu esitatavate nõuete aegumistähtaeg on 5 aastat, kui põhikirjaga ei ole ette nähtud muud aegumise tähtaega.
Audiitor
Audiitorite arvu määrab ja audiitori nimetab tulenevalt ÄS-i §-st 328 üldkoosolek.
Audiitori (-te) kohta tuleb esitada informatsioon äriregistrile. Sarnaselt nõukogu liikmega ei tehta audiitori kohta kannet B-kaardile.
Dokumendid, mis tuleb esitada äriregistrile seoses audiitori valimisega, on üldjuhul:
1) audiitorite nimekiri, milles peavad olema märgitud audiitorite nimed, isikukoodid, elukohad ning nende audiitortegevuse õiguslik alus (so audiitori kutseõiguse alusdokument);
2) audiitori kirjalik nõusolek tema valimise kohta.
Audiitorite muutumisel tuleb ülalmainitud informatsioon esitada äriregistrile 5 päeva jooksul arvates muudatuse tegemisest.
Aktsiakapitali suuruse muutmine
Aktsiakapitali suurendamine
Üldsätted
Aktsiakapitali suurendamine toimub kahel viisil (ÄS § 338 lg 1):
1) uute aktsiate väljalaskmisega
2) olemasolevate aktsiate nimiväärtuse suurendamisega
Aktsiakapitali suurendamise otsuse vastuvõtmine
Aktsiakapitali suurendamise otsuse võtab vastu:
1) üldjuhul üldkoosolek (ÄS § 341 lg 1);
2) nõukogu, kui see õigus on nõukogule põhikirjaga antud (ÄS § 349);
3) juhatus pärast vahetusvõlakirjade faktilist vahetamist aktsiate vastu (ÄS § 351 lg 1).
ÄS sätestab häälteenamuse nõude aktsionäride üldkoosoleku poolt vastu võetavale kapitali suurendamise otsusele (vähemalt 2/3 üldkoosolekul esindatud häältest, kui põhikirjaga ei ole ette nähtud suurema häälteenamuse nõuet). Eraldi häälteenamuse nõuet nõukogu kapitali suurendamise otsusele ÄS ei sätesta; küll saab selle ette näha põhikirjaga. Kui põhikiri suuremat häälteenamuse nõuet ette ei näe, on nõukogu otsus kapitali suurendamiseks vastu võetud, kui selle poolt hääletas üle 50 % koosolekul osalenud nõukogu liikmetest. Juhatus saab ÄS § 351 lg 1 kohaselt otsustada kapitali suurendamist neis piirides, mis on ette nähtud aktsionäride üldkoosoleku otsusega. Juhatuse otsuse tegemise korda ja häälteenamuse nõudeid ÄS ei reguleeri; need võib sätestada põhikirjas.
Üldjuhul otsustab aktsiakapitali suurendamise üldkoosolek. ÄS §-des 294 lg 4 ja 339 on sätestatud nõuded üldkoosoleku kokkukutsumise teate sisule. Aktsionärid peavad olema enne üldkoosoleku toimumist piisavalt informeeritud kapitali suurendamise ajast, põhjusest ning läbiviimise viisist. Juhul, kui üldkoosoleku kokkukutsumisel rikutakse seaduse või põhikirja nõudeid, ei ole koosolek õigustatud otsuseid vastu võtma, välja arvatud siis, kui üldkoosolekul osalevad või on esindatud kõik aktsionärid.
Aktsiaseltsi juhtorganite (üldkoosolek, nõukogu, juhatus) kapitali suurendamise otsuste vormistamisel tuleb järgida ÄS § 342 nõudeid.
Aktsiakapitali suurendamisel, va juhul, kui tehakse suunatud emissioon , ei ole reeglina teada, kui palju aktsionäre soovib aktsiaid märkida ja millise summa eest. Sellised küsimused saab lahendada aktsionäride üldkoosoleku otsuses. Praktikas sätestatakse üldkoosoleku otsuses lisaks ÄS §-s 342 ettenähtud tingimustele:
kuidas toimub aktsiate märkimine;
kas aktsionärid saavad märkida rohkem aktsiaid, kui nende eesõigus võimaldab (eesõigust ületavad aktsiad);
eesõigust ületavate märgitud aktsiate märkijate vahel jaotamise põhimõtted;
kas antakse aktsionäridele eesõigus kolmandate isikute ees või jaotatakse eesõigust ületavad märgitud aktsiad kõigi märkijate vahel lähtudes teatud proportsioonist olenemata sellest, kas märkijaks on aktsionär või kolmas isik;
kui aktsionärile kuuluvate aktsiate arv ei anna õigust märkida täisarvu aktsiaid, siis lubatakse ümardada aktsiate märkimise õigus lähema täisarvuni jne.
Nõukogu õigus suurendada aktsiakapitali
Nõukogu võib oma otsusega suurendada aktsiakapitali, kui talle on põhikirjaga selline õigus antud (ÄS § 349). Põhikirjaga kapitali suurendamise õiguse andmine nõukogule võimaldab vajadusel kapitali suurendamist läbi viia kiiremini ja paindlikumalt kui aktsionäride üldkoosoleku kaudu.
Nõukogu õigusele suurendada aktsiakapitali kehtib 3 piirangut:
1) suurendamise viisi piirang - nõukogu saab oma otsusega suurendada aktsiakapitali ainult täiendavate sissemaksetega, kapital suurendamist fondiemissiooni teel ei saa nõukogu otsustada.
2) tähtaja piirang - nõukogu õigus suurendada aktsiakapitali ei või ületada 3 aastat kas siis põhikirja või vastava põhikirja muudatuse vastuvõtmisest.
3) suurendamise ulatuse piirang - nõukogu võib suurendada aktsiakapitali põhikirjas ettenähtud suuruseni , kuid mitte rohkem, kui pool aktsiakapitalist, mis oli ajal, kui nõukogu vastava õiguse sai.
Vastava põhikirja muudatusega saab üldkoosolek tühistada nõukogule antud kapitali suurendamise õiguse. Kuigi põhikirjas on ette nähtud nõukogu õigus kapitali suurendada, võib ka üldkoosolek vastu võtta kapitali suurendamise otsuseid, st põhikirjaga nõukogule antud õigus ei tähenda seda, et antud perioodil saab ainult nõukogu kapitali suurendada.
Aktsiakapitali suurendamine täiendavate sissemaksetega
Aktsiakapitali suurendamisel täiendavate sissemaksetega peab toimuma aktsiate märkimine. Aktsiakapitali suurendamine täiendavate sissemaksetega saab toimuda ainult uute aktsiate väljalaskmise teel.
Aktsionäri eesõigus
Üldjuhul on aktsionäril eesõigus kapitali suurendamisel märkida uusi aktsiaid võrdeliselt oma aktsiate nimiväärtuse summaga (ÄS § 345 lg 1). Aktsionäri eesõiguse võib välistada üldkoosoleku otsusega, mille poolt on vähemalt ¾ üldkoosolekul esindatud häältest. ÄS § 345 lg 3 kohaselt peab juhatus saatma üldkoosoleku otsuse uute aktsiate märkimise eesõigust omavatele aktsionäridele, kes ei võtnud üldkoosolekust osa.
Kui aktsiaseltsil on mitut liiki aktsiaid ning lastakse välja ühte või mõnda liiki uusi aktsiaid, on nende märkimisel vastavat liiki aktsiate omanikel eesõigus teiste aktsionäride ees. Kui vastavat liiki aktsiate omanikud kõiki väljalastavaid aktsiaid ei märgi, saavad kasutada oma eesõigust ka teised selle aktsiaseltsi aktsionärid, st teistel aktsiaseltsi aktsionäridel on sellisel juhul eesõigus kolmandate isikute ees (ÄS § 345 lg 2).
Aktsiaselts võib tegutseda paindlikumalt võrreldes osaühinguga uute aktsiate väljalaskmisel ja nende märkimise korraldamisel. Äriseadustiku kohaselt ei ole aktsiaselts uute aktsiate väljalaskmisel kohustatud eelistama teisi aktsionäre kolmandatele isikutele, kui aktsionärid ei soovi kasutada oma eesõigust aktsiate märkimiseks.
Aktsiate märkimine
ÄS § 258 kohaselt saab märkija aktsiate märkimisega endale õiguse saada aktsia ning võtab kohustuse selle eest tasuda. Aktsia märgitakse kandega märkimisnimekirja, kus tuleb ära näidata ÄS §-s 260 toodud andmed.
Märkimise eesõiguse võõrandamine
Aktsionär võib võõrandada oma aktsiate märkimise eesõiguse samadel tingimustel kui aktsia (ÄS § 345 lg 1.1). Praktiliselt on aktsia märkimise eesõiguse võõrandamise protseduur erinev sõltuvalt sellest, kas märkimise läbiviimist korraldab selts ise või teeb seda aktsiaseltsi ja Eesti Väärtpaberikeskuse vahelise lepingu alusel Eesti Väärtpaberikeskus ja tema kontohaldurpangad.
Aktsia märkimise eesõiguse võõrandamisel:
1) peavad eesõiguse võõrandaja ja omandaja sõlmima aktsia märkimise eesõiguse võõrandamise kokkuleppe, mis ei pea olema kirjalikus vormis, va juhul, kui põhikirjaga on ette nähtud teiste aktsionäride ostueesõigus;
2) juhul, kui aktsia kohta on väljaantud märkimistõend, tuleb sellele teha vastav pealdis ning märkimistõend üle anda eesõiguse omandajale (ÄS § 264 lg 5);
3) märkimise eesõiguse omandanud isikul on õigus nõuda enda kandmist märkimisnimekirja.
Eeltoodud korrast kinnipidamine on oluline juhul, kui märkimist korraldab selts ise (peab märkimisnimekirja, väljastab märkimistõendeid jms). Kui märkimist korraldab Eesti Väärtpaberikeskus, annavad märkimise eesõiguse võõrandaja ja omandaja tehingukorraldused (mis tõendavad võõrandamise kokkuleppe sõlmimist) kontohaldurpankadele ja nende alusel toimub muudatuse tegemine märkijate nimekirjas.
Juhul, kui põhikirjaga on ette nähtud teiste aktsionäride ostueesõigus, tuleb ka aktsia märkimise eesõiguse võõrandamisel lähtuda seaduse ja põhikirjaga ettenähtud ostueesõiguse teostamise korrast.
Alamärkimine
Aktsiate märkimine loetakse ebaõnnestunuks, kui aktsiakapitali suurendamise otsuses näidatud tähtaja jooksul ei märgita kõiki uusi aktsiaid (ÄS § 347 lg 1). Märkimise ebaõnnestumisel jäetakse aktsiakapitali suurendamine ära ning märkijatele tagastatakse nende poolt tasutud maksed.
Märkimise ebaõnnestumise vältimiseks võib üldkoosoleku otsusega anda juhatusele õiguse pikendada märkimise aega või tühistada aktsiad, mis ei ole märkimisaja jooksul märgitud (ÄS § 347 lg 3). Juhatus võib kasutada ka mõlemat nimetatud õigust - näiteks pikendada märkimise aega 2 kuu võrra ning kui selle aja jooksul ei ole aktsiad märgitud, siis saab ta need aktsiad tühistada.
Kui juhatus kasutab üldkoosoleku otsusega antud õigust märkimata jäänud aktsiate tühistamiseks, ei loeta aktsiate märkimist ebaõnnestunuks. Kui juhatus märkimata jäänud aktsiad tühistab, siis loetakse aktsiakapital suurendatuks selles ulatuses, milles aktsiaid faktiliselt märgiti. Äriregistrile tuleb sellisel juhul lisaks muudele dokumentidele kapitali registrisse kandmiseks esitada juhatuse otsus märkimata jäänud aktsiate tühistamise kohta.
ÄS § 347 lg 3 kohaselt võib juhatus otsustada märkimise aja pikendamise või aktsiate tühistamise 15 päeva jooksul peale märkimisaja lõppu. Üldkoosoleku otsusega saab määrata lühema tähtaja, mille jooksul juhatus peab otsustama nimetatud õiguste teostamise.
Aktsiakapitali suurendamine täiendavate sissemakseteta (fondiemissioon)
ÄS § 350 lg 1 kohaselt võib selts suurendada kapitali aktsiaseltsi omakapitali arvel sissemakseid tegemata (fondiemissioon). Fondiemissiooni korral suureneb aktsionäri osalus aktsiakapitalis võrdeliselt tema aktsiate nimiväärtusega. Fondiemissiooni võib läbi viia uute aktsiate väljalaskmisega või olemasolevate aktsiate nimiväärtuse suurendamisega.
Fondiemissiooni korral:
1) ei toimu aktsiate märkimist;
2) aktsionärid ei tee aktsiate eest sissemakseid;
3) aktsionäride ring ei laiene;
4) fondiemissioonis osalevad ka aktsiaseltsi omaaktsiad.
Fondiemissiooni võib üldkoosolek otsustada pärast aastabilansi kinnitamist (ÄS § 350 lg 2). Juhul, kui fondiemissioon otsustatakse pärast 8 kuu möödumist ajast, mille seisuga aastabilanss koostati, tuleb koostada ja üldkoosoleku poolt kinnitada vahebilanss.
Vahebilanss tuleb koostada ja aktsionäride üldkoosoleku poolt kinnitada majandusaasta aruande koostamiseks ja kinnitamiseks ettenähtud korras, st vahebilansi kohta peab andma arvamuse audiitor. Nõukogu peab esitama vahebilansi kohta ÄS § 333 lg-s 1 ettenähtud aruande ning vahebilanss tuleb kinnitada aktsionäride üldkoosoleku poolt.
Aktsiakapitali vähendamine
Aktsiakapitali vähendamise viisid ja ulatus
Tehniliselt on aktsiakapitali vähendamist võimalik läbi viia 2 viisil (ÄS § 352 lg 1):
1) aktsiate nimiväärtuse vähendamisega;
2) aktsiate tühistamisega.
Aktsiakapitali vähendamise tulemusena ei saa kapital väheneda alla 25 000 eurot või mõne muu seaduses sätestatud minimaalse aktsiakapitali nõude (so juhtudel, kui seadusega nähakse mõnda liiki aktsiaseltsidele ette erinõuded kapitali suuruse osas - pangad , kindlustusseltsid jne).
Kuna aktsia nimiväärtus peab olema 10 senti või selle täiskordne, ei saa aktsiakapitali vähendamise tulemusena olla seltsil aktsiaid nimiväärtusega näiteks 60 senti või 10 eurot. Kui aktsiaseltsil on aktsiad nimiväärtusega 10 senti, ei saa aktsiakapitali vähendamist aktsiate nimiväärtuse vähendamise teel läbi viia.
Aktsiakapitali vähendamisel tuleb arvestada aktsiate kuuluvust ja liiki. Esmajärjekorras vähendatakse aktsiakapitali aktsiaseltsile kuuluvate oma aktsiate arvel (ÄS § 353 lg 2).
ÄS § 353 lg 3 kohaselt võib eelisaktsiate arvel aktsiakapitali vähendada ainult juhul, kui nende omanikele on dividend täielikult välja makstud. ÄS § 237 lg 4 kohaselt on otsuse tegemiseks, millega tühistatakse eelisaktsiad, vaja kõigi eelisaktsiate omanike nõusolekut.
Aktsiakapitali vähendamise üldkord
Aktsiakapitali vähendamist saab otsustada ainult aktsionäride üldkoosolek (ÄS § 298 lg 1 p 2).
Aktsiakapitali võrdeline ja ebavõrdeline vähendamine
Aktsiakapitali võrdelise vähendamise otsus on vastu võetud, kui vastava otsuse poolt on hääletanud vähemalt 2/3 üldkoosolekul esindatud häältest, kui põhikirjaga ei ole ette nähtud suurema häälteenamuse nõuet. Erinõuded kehtivad juhul, kui aktsiaseltsil on mitut liiki aktsiad (nt eelis- ja lihtaktsiad, aktsiad, millest tulenevad erinevad õigused kasumi jaotamisel). Siis on aktsiakapitali vähendamise otsus vastu võetud, kui lisaks vähemalt 2/3 üldkoosolekul esindatud häältele hääletab otsuse poolt ka vähemalt 2/3 igat liiki aktsiatega üldkoosolekul esindatud häältest. Põhikirjaga saab sellisel juhul ette näha ka suurema häälteenamuse nõude (ÄS § 356 lg 2).
Ebavõrdelise aktsiakapitali vähendamise otsus (ÄS § 356 lg 2.1) on vastu võetud, kui on täidetud kolm tingimust:
1) otsuse poolt on hääletanud vähemalt 2/3 üldkoosolekul esindatud häältest, kui põhikirjaga ei ole ette nähtud suurema häälteenamuse nõuet ja
2) otsuse poolt antud vähemalt 2/3 igat liiki aktsiatega üldkoosolekul esindatud häältest, kui põhikirjaga ei ole ette nähtud suurema häälteenamuse nõuet (so juhul, kui aktsiaseltsil on mitut liiki aktsiaid);
3) otsuse poolt on hääletanud need aktsionärid, kelle aktsiaid teistega ebavõrdeliselt suuremas osas tühistatakse või aktsiate nimiväärtust vähendatakse.
Aktsiakapitali vähendamise otsuses tuleb märkida ÄS §-s 357 ettenähtud asjaolud. Lisaks tuleb üldkoosoleku protokolli koostamisel järgida ÄS § 304 nõudeid (nõuded üldkoosoleku protokollile).
Võlausaldajatele teatamine ja nõuete tagamine
Aktsiakapitali vähendamisest tuleb reeglina teatada aktsiaseltsi võlausaldajatele 15 päeva jooksul peale aktsiakapitali vähendamise otsuse vastuvõtmist, va juhul, kui toimub kapitali lihtsustatud vähendamine.
Võlausaldajale suunatud teatamine toimub nii aktsiaseltsi poolt kirjaliku teate saatmisega seltsile teada olevatele võlausaldajatele (ÄS § 358 lg 1) kui ka avaliku teate avaldamisega Ametlikes Teadaannetes. Nimetatud väljaandes tuleb võlausaldajaid teavitada kaks korda ning võlausaldajatel on aega esitada oma nõudeid kahe kuu jooksul.
Aktsiakapitali vähendamise lihtsustatud kord
Aktsiaseltsi kahjumi katmiseks, kui selleks ei piisa reservkapitalist ja aktsiaseltsil ei ole ka muid reserve, võib aktsiaselts kapitali vähendada (ÄS § 362).
Aktsiakapitali lihtsustatud vähendamisel ei ole vaja teatada võlausaldajatele kapitali vähendamisest ning võlausaldajad ei saa nõuda oma nõude tagamist või rahuldamist.
Aktsiakapitali vähendamise otsuses tuleb näidata lisaks ÄS §-s 357 toodule kahjum, mille katmiseks kapitali vähendatakse.
Aktsiakapitali lihtsustatud vähendamise negatiivne moment on, et aktsionäridele ei või maksta dividende vähendamise aasta ja sellele järgneva kahe majandusaasta jooksul, v.a eelisaktsiate omanikud, kellele nimetatud piirang ei laiene (ÄS § 363).
Aktsiakapitali vähendamise kandmine äriregistrisse
Aktsiakapital loetakse vähendatuks kande tegemisel äriregistrisse (ÄS § 359 lg 3). Vähendatud aktsiakapitali äriregistrisse kandmise avalduse saab juhatus esitada mitte varem kui 3 kuu möödudes teise aktsiakapitali vähendamise teate avaldamisest. Aktsiakapitali lihtsustatud vähendamise korral ajalisi piiranguid avalduse esitamiseks äriregistrile ei ole.
Kuni vähendatud aktsiakapitali registrisse kandmiseni saavad aktsionärid hääletada, samuti kasutada muid aktsionäri õigusi seoses nende aktsiatega, mille tühistamise või nimiväärtuse vähendamise üldkoosolek otsustas.
12. Osaühingu ja aktsiaseltsi lõpetamine
ÄS näeb ette lõpetamise alused nii osaühingule kui ka aktsiaseltsile. Nii on osaühing võimalik lõpetada osanike otsusega, aktsiaselts aga aktsionäride otsusega. Osaühing ja aktsiaselts võidakse lõpetada ka kohtuotsusega, sh pankroti väljakuulutamisega või netovara vähenemisel alla osa- või aktsiakapitali miinimumsuurust (vastavalt siis alla 2500 või 25 000 eurot). Lisaks nendele alustele võib nii seaduse kui ka põhikirjaga näha ette lõpetamise täiendavaid aluseid.
Lõpetamise otsustamisel osanike või aktsionäride poolt on nõutav 2/3 häälteenamus, kusjuures põhikirjaga võib nõuda ka suuremat häälteenamust. Juhatus peab osanikele esitama eelmise majandusaasta aruande ja ülevaate jooksva aasta majandustegevusest. Aktsiaseltsi puhul kehtib selline nõue ainult juhul, kui tegemist on erakorralise üldkoosolekuga. Korralisele üldkoosolekule tuleb aastaaruanne nagunii esitada. Eraldi sätted on nii aktsiaseltsi kui ka osaühingu sundlõpetamise kohta. Nii lõpetatakse osaühing või aktsiaselts kohtuotsusega juhul, kui osanikud või üldkoosolek ei ole vastu võtnud lõpetamisotsust, kuigi nad on selleks kohustatud seaduse alusel. Üheks näiteks võib siin tuua olukorra, kus vastava ühingu netovara on langenud alla kehtestatud miinimumpiiri, kuid lõpetamisotsust vastu võetud ei ole. Samuti tuleb nimetatud äriühingud lõpetada juhul, kui juhatuse volituste tähtaeg on lõppenud rohkem kui kaks aastat tagasi ja uut juhatust ei ole seni valitud ( ÄS § 203). Aktsiaseltsi puhul toob ÄS, lisaks juba käsitletud sundlõpetamise alustele, veel ühe - nimelt võib aktsiaseltsi lõpetada kohtuotsusega, kui kahe viimase majandusaasta jooksul ei ole toimunud üldkoosolekut. Üldkoosoleku toimumine on näitajaks, kas selts juriidiliselt tegutseb või mitte, ning üldkoosoleku mittetoimumine tähendab juriidiliselt tegevuse lõppu (ka inimene loetakse surnuks alates hetkest, mil lõpeb tema ajutegevus).
Osaühingu ja aktsiaseltsi lõpetamine kantakse äriregistrisse. Vabatahtliku lõpetamise korral tehakse seda juhatuse avalduse alusel, sundlõpetamise korral saadab kohus kohtuotsuse kande tegemiseks. OÜ ja AS likvideerimise käigus lõpetatakse nimetatud äriühingute tegevus, välja arvatud juhud, mil seadus annab teistsuguse võimaluse. Sellisteks säteteks on näiteks ÄS §-d 217 ja 380. Nimelt juhul, kui vastav äriühing lõpetatakse põhikirjas ettenähtud alusel või osanike (üldkoosoleku) otsusega, võib otsustada tegevuse jätkamise, aga ka ühinemise, jagunemise või ümberkujundamise. Tuleb aga silmas pidada, et sellise otsuse võib vastu võtta ainult kuni hetkeni, mil asutakse likvideerimisel allesjäänud vara jaotama osanike (aktsionäride) vahel. Seadusega kehtestatud häälteenamuse nõue on seejuures 2/3 koosolekul osalenud häältest, kui aga osanikud hääletasid ilma koosolekut kokku kutsumata, siis 2/3 kõigist häältest. Sama otsusega tuleb valida uus juhatus ja nõukogu ning vähendada osa- või aktsiakapitali järelejäänud vara maksumuseni. Kui osaühingul on vara vähem kui 2500 euroni ja aktsiaseltsil vähem kui 25 000 euroi väärtuses, siis on samas vormis tegevuse jätkamise eelduseks ka kapitali suurendamine, mis tuleb samuti otsustada. Kui nimetatud juhul aga kapitali ei suurendata, peab ühingu ümber kujundama teist liiki ühinguks, millel ei ole nii kõrgeid kapitalinõudeid. Ka tegevuse jätkamine tuleb kanda registrisse ja vastava avalduse esitamise kohustus lasub likvideerijatel.
Nii osaühingu kui ka aktsiaseltsi likvideerijateks on reeglina juhatuse liikmed. Põhikirja või osanike (üldkoosoleku) otsusega võib aga likvideerijateks määrata teised isikud. Tingimuseks on, et likvideerija peab olema teovõimeline füüsiline isik ning vähemalt ühe likvideerija elukoht peab olema Eestis (§ 206 lg 1 ja 2; § 369 lg 1 ja 2). Sundlõpetamise korral, samuti juhul, kui seda nõuavad vähemalt 1/10 osa- või aktsiakapitali esindavad osanikud (aktsionärid), määrab likvideerijad kohus (§ 206 lg 3 ja § 369 lg 3). Osanike või üldkoosoleku poolt määratud likvideerija võivad osanikud või üldkoosolek igal ajal tagasi kutsuda. Tingimuseks on, et tagasikutsumise avalduse vastuvõtmiseks on nõutav sama häälte arv, mis oli likvideerija määramisel nõutav. Kohus võib likvideerija osaniku (aktsionäri) või mõne muu huvitatud isiku nõudel tagasi kutsuda, kui selleks on mõjuv põhjus (seaduse analoogia põhjal võiks selleks põhjuseks olla näiteks mõne olulise kohustuse mittetäitmine vmt. põhjus). Kui kohus on likvideerija tagasi kutsunud, nimetab ta tema asemele ka uue, olenemata sellest, kes tagasikutsutud likvideerija alguses määras. Likvideerijate nimed, elukohad ja isikukoodid kantakse äriregistrisse juhatuse avalduse või kohtuotsuse alusel (§-d 208 ja 371). Mis puutub likvideerijate õigustesse ja kohustustesse, siis neil on kõik juhatuse ja nõukogu seadusest tulenevad õigused ja kohustused, mis ei ole vastuolus likvideerimise eesmärgiga (§-d 209 lg 1 ja 372 lg 1). Likvideerimise eesmärgiks seejuures on äriühingu tegevuse lõpetamine, võlgade sissenõudmine, vara müümine ja võlausaldajate nõuete rahuldamine. Vara müümine ei ole siiski nõutav, kui see ei ole vajalik võlausaldajate nõuete rahuldamiseks ja kui osanikud või aktsiaseltsi üldkoosolek on sellega nõus (§-d 216 lg 5 ja 379 lg 6). Likvideerijate vastutus on samasugune nagu juhatuse liikmetel - nad vastutavad osaühingule või aktsiaseltsile süüliselt tekitatud kahju eest solidaarselt. Kui osaühingul või aktsiaseltsil on mitu likvideerijat, võivad nad osaühingu või aktsiaseltsi nimel esineda ainult ühiselt. See on imperatiivne norm ja teistsugune kokkulepe on kehtetu. Küll on aga võimalik volitada ühte või mitut likvideerijat teatud tehingu tegemiseks või teatud liiki tegevuseks (§-d 209 lg 4 ja 372 lg 4). Nagu märgitud, lähevad likvideerijatele üle ka nõukogu õigused ja kohustused. Seega likvideerimismenetluses aktsiaseltsil nõukogu ei ole. Küll aga jätkab tegevust üldkoosolek, samuti osanikud, sest äriühing peab ka likvideerimismenetluse jooksul esitama seaduses sätestatud aruandeid ning majandusaasta aruande saab kinnitada vaid üldkoosolek (osanikud). Samuti peavad osanikud ja aktsionärid likvideerimise jooksul saama teavet likvideerijate tegevuse kohta, vastasel korral puuduks igasugune kontroll viimaste tegevuse üle.
Lisaks juhatuse üldistele õigustele ja kohustustele on likvideerijatel veel teisigi kohustusi, mis tulenevad just äriühingu likvideerimismenetlusest ja on seaduses ka eraldi välja toodud. Vastavalt §-dele 210 ja 373 peavad likvideerijad esitama pankrotiavalduse, kui selgub , et äriühingu varast ei jätku võlausaldajate kõigi nõuete rahuldamiseks. Samuti on likvideerijate kohustusteks bilansi koostamine likvideerimise alustamisel (§-d 211 ja 374) ja võlausaldajatele teatamine (§-d 212 ja 375). Mis puutub võlausaldajatele teatamisse, siis viimaste kaitse huvides tuleb vastav teade avaldada Ametlikes Teadaannetes. Kui aga võlausaldaja on teada, tuleb likvideerimisteade talle saata.
Võlausaldajate nõuete esitamise tähtaeg on seaduses sätestatud imperatiivse normiga - vastavalt §-dele 213 ja 376 on selleks tähtajaks 4 kuud, arvates viimase teate avaldamisest (viimaseks teateks seaduse tähenduses on teade, mis ilmus hiljem). Olenemata sellest, kas äriühingule teadaolev võlausaldaja esitas oma nõude või mitte, tuleb tema nõudele vastav rahasumma deponeerida. Deponeerimisele kuulub ka summa, mida võlausaldaja ei võta vastu, kuna nõude täitmise tähtpäev ei ole veel saabunud (§-d 214 ja 377). Kui võlausaldajate nõuded on rahuldatud ja raha deponeeritud, peavad likvideerijad koostama lõppbilansi ja järelejäänud vara jaotusplaani. Aktsiaseltsi lõppbilanssi ja jaotusplaani peab kontrollima audiitor, osaühingu puhul on see nõutav sel juhul, kui audiitorkontroll on osaühingu majandusaasta aruandele ette nähtud (§-d 215 l g2 ja 378 lg 2). Osaühingu lõppbilanss ja vara jaotusplaan tuleb osaühingu asukohas esitada tutvumiseks kõigile osanikele ja neile tuleb sellest ka teatada (§ 215 lg 3). Aktsiaseltsi puhul kehtib sama nõue. Aktsionäridele, kellel on nimelised aktsiad, tuleb sellest samuti teatada, kuid kui aktsiaseltsil on veel jäänud esitajaaktsiad (mis on olnud käibel enne aastat 2002), on likvideerijate kohustuseks avaldada vastav teade ajalehes (§ 378 lg 3). Antud sättega tagatakse äriühingu likvideerimise avalikkus. Likvideerimise seaduslikkuse garantiiks on ka asjaolu, et osanikel ja aktsionäridel on §-de 215 lg 4 ja 378 lg 4 alusel võimalus pöörduda kohtusse ja nõuda uue bilansi või vara jaotuskava koostamist või täiendavat likvideerimist. Kehtiv seadusandlus tunneb ka täiendava likvideerimise mõistet. Nimelt kui pärast registrist kustutamist peaks selguma , et on vajalikud täiendavad likvideerimisabinõud, ennistab kohus huvitatud isiku nõudel likvideerijate õigused või määrab uued eesistujad (§-d 218 lg 2 ja 381 lg 2). Vastava taotluse esitamiseks ei näe seadus ette eraldi tähtaega, järelikult allub see tsiviilõiguse üldistele nõuetele ja vastavalt tsiviilõigusele hagi korras õiguste kaitse üldine aegumistähtaeg 10 aastat.
Nagu tuleneb eeltoodust , toimub vara jaotamine likvideerijate poolt koostatud jaotusplaani alusel (§-d 216 ja 379). Seejuures arvestatakse jaotamisel osade ja aktsiate nimiväärtusi, kui põhikirjaga ei ole ette nähtud teisiti. Vara võib välja jagada kuue kuu möödumisel likvideerimisteate avaldamisest ja kahe kuu möödumisel lõppbilansi ja vara jaotusplaani osanikele või aktsionäridele tutvumiseks esitamisest, kui bilanssi ega jaotusplaani ei ole kohtus vaidlustatud või kui vastav hagi on tagasi lükatud. Likvideerimisteatena tuleb siin mõelda viimast avaldatud teadet. Väljamaksed tehakse rahas ja ainult juhul kui põhikiri näeb ette, võib väljamaksed teha ka varas .
12. Filiaal
ÄS sätestab välismaa äriühingute filiaalide asutamisele ja registreerimisele selged nõuded. Filiaalina käsitletakse ÄS-s ainult välismaa äriühingute Eestis asuvaid struktuuriüksusi, mis tuleb siin äriregistrisse kanda. Äriregistrisse ei kanta seevastu Eesti äriühingute struktuuriüksusi (nn. siseriiklikke filiaale), kuna ühingu kohta on äriregistrist võimalik andmeid saada Eestis. Välisühingute filiaalide kandmine äriregistrisse võimaldab saada adekvaatse pildi, milliste ühingutega on tegemist, kus vastavad ühingud asuvad, millised on nende juhtorganid jms. ÄS ei erista filiaale ja esindusi ning seda seetõttu, et esindusel ei ole eraldi õiguslikku staatust. Vastavalt tsiviilõiguse eriosale tunnistatakse Eestis põhimõtteliselt kõiki välismaa juriidilisi isikuid ja neil on Eesti juriidiliste isikutega võrdne õigus- ja teovõime ning seetõttu puudub vajadus, et välismaa juriidilised isikud end Eestis veel kuidagi täiendavalt legaliseerima peaksid (sealhulgas läbi siin esinduse registreerimise). Seega võivad kõik välismaa äriühingud (ja ka teised juriidilised isikud), kes Eestis nö. lihtsalt ringi vaatavad , teha seda ilma end äriregistris arvele võtmata. Välismaa äriühingud, kes aga soovivad Eestis reaalse majandustegevusega tegelema hakata, peavad end registreerima filiaalina äriregistris (§ 384 lg 1) või asutama siin nn tütarühingu (mis on sel juhul Eesti äriühingud ja millele kohaldatakse Eesti seadusi täies ulatuses). Kui välismaa äriühing soovib Eestis tegutseda mitmes erinevas registripiirkonnas, peab ta filiaali registrisse kandma omal valikul ühes neist, st. iga ühing saab ÄS Eestis omada ainult ühte filiaali.
Välismaa äriühingu filiaali ei vaadelda eraldi juriidilise isikuna, vaid kui välismaa äriühingu osa (§ 384 lg 2). Seega vastutab välismaal asuv äriühing Eestis asuva filiaali poolt võetud kohustuste eest ning seetõttu peab olema võimalik filiaali tegevusest tulenevaid nõudeid täita ka välismaal. Põhimõtteliselt on filiaali asutamine vaba kõigile välismaa äriühingutele, sõltumata nende vormist , tegevusalast või tegevuse ulatusest, kuid teatud juhtudel (kui see on seaduses ette nähtud) võib filiaali asutamise eeldusena kõne alla tulla vastava loa saamine (nt. krediidiasutuste puhul; § 384 lg 3).
Filiaali asutamisel peab ühing määrama isiku, kes siin filiaali tegevust korraldab, ühingut esindab ja filiaali tegevuse eest vastutab (filiaali juhataja). Filiaali juhatajaid võib määrata ühe või rohkem, juhatajaks võib olla ainult teovõimeline täisealine isik (§ 385 lg 1). Vähemalt ühe juhataja elukoht peab tingimata Eestis olema. Juhataja pädevuses on filiaali juhtimine ja esindamine ning selle raamatupidamise korraldamine, samuti prokuura andmine, seega on see võrreldav osaühingu ja aktsiaseltsi juhatuse liikmete pädevusega (juhatajale kohaldatakse ka aktsiaseltsi juhatuse liikmete konkurentsi, tasustamist ja vastutust reguleerivaid sätteid). Juhataja esindusõiguse piiramine on vastavalt § 385 lg 4 kolmandate isikute suhtes kehtetu. Juhataja nimi tuleb kanda ka äriregistrisse.
Filiaal kantakse äriregistrisse vastava välismaa äriühingu poolt määratud filiaali juhataja avalduse alusel (§ 386 lg 1). Koos avaldusega filiaali registrisse kandmiseks tuleb vastavalt § 386 lg 2 esitada ka:
1) tõend äriühingu olemasolu kohta välismaal (äriregistri väljavõte või registreerimistunnistuse ärakiri);
2) tõend filiaali juhataja määramise kohta;
3) äriühingu põhikirja või ühingulepingu ärakiri;
4) filiaali sidevahendite numbrid;
5) seaduses sätestatud juhtudel ka filiaali asutamise luba.
Dokumentide esitamisel tuleb silmas pidada seda, et vastavalt § 386 lg 3 tuleb kõik võõrkeelsed dokumendid esitada registrile koos notariaalselt tõestatud eestikeelse tõlkega. Filiaali kohta registrisse kantavate andmete loetelu on antud §-s 387.
Välismaa äriühing peab filiaali kohta pidama eraldi raamatupidamist (§ 388). Kui äriühing peab asukohamaal esitama majandusaasta aruande, tuleb see esitada ka filiaali asukoha äriregistrile, lisaks ka aruanne filiaali tegevuse kohta. Erandina on lubatud filiaalile esitada ühingu kontserniaruanne, kui ühing on asukohamaal tütarettevõtjaks ning kontserniaruande esitamine on asukohamaal lubatud.
Filiaal ei saa põhimõtteliselt jääda püsima, kui lõpetatakse filiaali asutanud äriühingu tegevus. Seetõttu näeb § 389 ette kohustuse, et ühingu vastu pankrotimenetluse alustamisest või ühingu likvideerimise alustamisest tuleb 14 päeva jooksul teatada filiaali asukoha äriregistrile. Filiaali registrist kustutamine toimub vastavalt §-le 390 siis, kui äriühing on lõpetatud, ühingu enda avaldusel; kui juhatajat ei ole pikema aja kestel määratud või kui ei esitata nõutavaid aastaaruandeid. Lisaks võib filiaali registrist kustutada sundkorras kohtuotsuse alusel, kui filiaali eesmärk või tegevus on vastuolus seaduse, põhiseadusliku korra või heade kommetega, või ka filiaali võlausaldaja taotlusel, kui ta ei saa oma nõuet rahuldada äriühingu Eestis asuva vara arvel. Kui filiaal on kord registrist kustutatud, võib välismaa äriühing Eestis tegevust jätkata ainult siis, kui ta kannab siin registrisse uue filiaali (§ 390 lg 3). Enne filiaali registrist kustutamist tuleb aga vastavalt § 390 lg 4 läbi viia filiaali likvideerimine, mis toimub vastavate aktsiaseltsi likvideerimist reguleerivate sätete alusel, st. äriühingu Eestis asuv vara tuleb müüa ja saadud raha arvel rahuldada siinsete võlausaldajate nõuded.
13. Ühinemine, jagunemine ja ümberkujundamine
ÄS-i IX osa „Ühinemine, jagunemine ja ümberkujundamine“ reguleerib kolme erinevat menetlust, mis peaksid lihtsustama sageli vajalikke ümberkorraldusi ühingute tegevuses nii nende ühinemise, jagunemise kui ümberkujundamise vormis. Põhimõtteliselt saab ühe äriühingu alati likvideerida ning asutada selle vara baasil uue ühingu või anda see vara üle olemasolevale ühingule, kuid niimoodi tuleks enamasti läbi viia kaks menetlust: likvideerimine ja asutamine. Selleks, et nimetatud protsessi läbiviimine oleks lihtsam, sätestabki ÄS nende läbiviimise ühises menetluses - vastavalt kas ühinemise, jagunemise või ümberkujundamisena.
Kuni ÄS jõustumiseni tunti ühinemise, jagunemise ja ümberkujundamise sarnast menetlust koondnimetuse „reorganiseerimine“ all, millega tegelikult hõlmati aga veelgi laiemat ümberkorralduste ringi. Paraku ei olnud reorganiseerimine mingilgi tasandil reguleeritud ning toimus enamasti tavaõiguse alusel.

Ühinemine

Äriühingute ühinemist reguleerivad ÄS §-d 391-434. Ühinemiseks annab ÄS kaks erinevat võimalust: ühe ühingu võib ühendada teisega selliselt , et esimene ühing (ühendatav ühing) lõpeb, kuid ühingud võivad ühineda ka selliselt, et mõlemad lõpevad ning nende ühinemise tulemusena tekib uus ühing. Ühineda võivad omavahel kõik äriühingud (ka näit. aktsiaselts ja täisühing) peale tulundusühistute, sihtasutuste ja mittetulundusühistute, mille kohta kehtib nõue, et nad võivad ühineda ainult omavahel. Ühinemise tulemusena ühendatav ühing lõpeb ning tema kogu vara (nii õigused kui kohustused) läheb üle ühendavale ühingule, ühendatava ühingu osanikud või aktsionärid peavad vastavalt ühinemislepingule saama osaluse ka ühendavas ühingus. Oluline on, et ühinemismenetlus toimub likvideerimismenetluseta.
Seadus näeb ette rea menetlussätteid äriregistri pidajale ning suurel hulgal norme võimalike erandjuhtude reguleerimiseks, kuid ühinevate äriühingute poolt vaadatuna tuleb ühinemise läbiviimiseks läbida minimaalselt viis etappi :

koostada ühinemisleping;

koostada ühinemisaruanne;

kiita ühinemisleping ühinemisotsusega heaks kõigi ühinevate ühingute osanike või aktsionäride poolt;

teatada ühinemisest ühingu võlausaldajatele;

esitada avaldus ühinemise kandmiseks äriregistrisse.
Ühinemisleping on ühinemise alusdokument, mis peab reguleerima kõiki ühingute ühinemisega seonduvaid asjaolusid. Ühinemislepingu kohustuslikud tingimused on loetletud § 392 lg 1. Kui ühingud ühinevad selliselt, et loovad uue ühingu, tuleb lepingus näidata ka uue ühingu ärinimi ja asukoht ning koostada ühinemislepingu lisana uue ühingu põhikiri või ühinguleping (§ 405 lg 4). Ühinemislepingu sõlmivad ühinevate ühingute juhatused või ühingut esindama õigustatud osanikud (täis- ja usaldusühingu puhul) ning see peab olema notariaalselt tõestatud. Ühinemislepingu omapära seisneb selles, et see jõustub alles siis, kui kõigi ühinevate ühingute osanikud või aktsionärid on selle oma otsusega heaks kiitnud (nt. kui kasvõi üks neljast ühinevast ühingust ei ole lepingut otsusega aktsepteerinud, ei oma see õiguslikku jõudu). Seaduses sätestatud juhtudel on ühinemislepingule ette nähtud ka audiitorkontroll, välja arvatud siis, kui kõik ühineva ühingu osanikud või aktsionärid selle ärajätmisega nõus on või kui ühendatava ühingu kõik osad või aktsiad kuuluvad ühendavale ühingule (§ 394). Aktsiaseltsi puhul on audiitorkontroll vastavalt §-le 418 muudel juhtudel kohustuslik, osaühingu ja tulundusühistu puhul tuleb seda teha vastava ühingu osaniku või liikme soovi korral (§-d 411 ja 430), täis- ja usaldusühingu ühinemislepingu audiitorkontrolli kohustuslikkuse võimalikkust seaduses ei sätestata. Audiitorkontrolli mõtteks on eelkõige ühineva ühingu osanikele või aktsionäridele ja ühingu võlausaldajatele objektiivse teabe andmine ühinemise võimalikest negatiivsetest tagajärgedest ning nende kahjustamisest. Audiitor peab kontrolli tulemuste kohta koostama kirjaliku aruande.
Ühinevate ühingute juhatused (või ühingut esindama õigustatud osanikud) peavad koostama veel kirjaliku ühinemisaruande, kus osanikele ja aktsionäridele ühinemist põhjendatakse (§ 393). Nagu audiitorkontrolligi teostamisel, ei pea ka ühinemisaruannet koostama, kui ühendatava ühingu ainus osa või kõik aktsiad kuuluvad ühendavale ühingule või kui sellega on nõus kõik ühineva ühingu osanikud või aktsionärid.
Nagu märgitud, peavad kõigi ühinevate ühingute osanikud või aktsionärid ühinemise ühinemisotsusega heaks kiitma. Otsuse tegemise eeldusena on eelkõige aktsiaseltsile kehtestatud rida täiendavaid nõudmisi selleks, et kõik aktsionärid eelseisvast otsustamisest võimalikult aegsasti teada saaksid ning vastavast teabest ilma ei jääks (§-d 419 ja 420). Täis- ja usaldusühingu ühinemisotsus eeldab kõigi osanike nõusolekut, kuid ühingulepinguga võib selle nõude alandada kuni 2/3-ni (§ 409), osaühingu, aktsiaseltsi ja tulundusühistu puhul on enamusnõue 2/3, millest võib põhikirjas ka ülespoole minna. Kui otsuse tegemisel rikuti seaduse või põhikirja nõudeid, võib otsuse ühe kuu kestel kohtu poolt kehtetuks tunnistada (§ 398). Erandina ei ole ühinemisotsuse tegemine vajalik ühendava ühingu poolt, kui ühendatakse osaühing või aktsiaselts, mille osa- või aktsiakapitalist vähemalt 9/10 kuulub ühendavale ühingule.
Kui ühendavaks ühinguks ei ole täis- või usaldusühing, peab see reeglina ühinemise läbiviimiseks suurendama oma osa- või aktsiakapitali, et tagada ühendatava ühingu osanikele võimalus saada tema osasid või aktsiaid (§ 413 ja 422). Kapitali suurendamise korral tuleb aga mitterahalise sissemakse hindamiseks kehtestatud korras hinnata ühendatava ühingu poolt üle antud vara, et teada saada, kas sellest kapitali suurendamiseks piisab (§-d 416, 424 ja 432).
Peale ühinemisotsuse vastuvõtmist tuleb sellest teatada teadaolevatele võlausaldajatele. Teade tuleb avalikustada Ametlikes Teadaannetes. Võlausaldajad, kelle nõuded ei ole piisavalt tagatud, võivad nõuda tagatist või oma nõude rahuldamist. Kui teate avaldamisest on möödas vähemalt kuus kuud, võib esitada avalduse ühinemise registrisse kandmiseks, millele tuleb lisada §-s 400 nimetatud dokumendid. Seadusse §-des 402 ja 403 on ette nähtud menetlusnormid ühinemise registrisse kandmiseks. Kui ühinesid eri liiki ühingud (näit. osaühing ja aktsiaselts), võivad ühinemisega mittenõustunud osanikud või aktsionärid nõuda hüvitust vastavalt §-le 404.

Jagunemine

Jagunemine on ühinemise vastandmenetlus ning sellele kehtivad suures osas samad reeglid, mis ühinemisele, mistõttu olgu siinkohal viidatud vaid suurematele erisustele.
Äriühing võib jaguneda kahel viisil:

jaotumisena, kui jaguneva ühingu kogu vara läheb üle olemasolevatele või asutatavatele ühingutele (omandavatele ühingutele) ning jagunev ühing ise lõpeb;

eraldumisena, kui omandavatele ühingutele läheb üle ainult osa jaguneva ühingu varast ning jagunev ühing jääb ka ise edasi eksisteerima.
Jagunemine võib toimuda nii selliselt, et üleantava vara baasil luuakse uued ühingud, kui selliselt, et vara ühendatakse olemasolevate ühingutega. Kui ühinemine sai toimuda ainult selliselt, et ühendatava ühingu osanikud või aktsionärid pidid saama osaluse ka ühendavas ühingus, siis eraldumise korral pakub seadus võimaluse, et eraldatud vara baasil moodustatud uue ühingu ainuosanikuks või -aktsionäriks saab jagunev ühing - siin on tegemist nn. kontserneraldumisega, mis võimaldab tütarettevõtete asutamist lihtsustatud viisil. Nagu ühineminegi, nii on ka jagunemine lubatud eri liiki ühingute osavõtul; erandiks on aga siingi tulundusühistu, mis võib jaguneda ainult tulundusühistuteks ning osaleda ainult tulundusühistute jagunemisel.
Jagunemise eeldused ning jagunemise läbiviimise etapid vastavad samasugustele ühinemise puhul. Oluline jagunemise puhul on § 447, mis sätestab vastutuse jaguneva ühingu kohustuste eest. Kuigi jaguneva ühingu kohustused nagu ka õigused jaotatakse jaguneva ja omandavate ühingute vahel jagunemislepingus, on sellel jaotusel ainult lepinguosaliste vaheline ehk nn. sisemine toime. Kolmandate isikute, so. võlausaldajate suhtes vastutavad jagunemisel osalenud ühingud solidaarselt, mis tähendab, et igaühelt neilt võib nõuda kohustuste täitmist täies ulatuses - omavahelistes suhetes kehtib tagasinõudeõigus vastavalt jagunemislepingus määratud kohustuste jaotusele.

Ümberkujundamine

Ühingu ümberkujundamisena käsitleb ÄS nn vormivahetust, mis võimaldab äriühingul soovi korral jätkata tegevust mõnda teist liiki äriühinguna, ilma et ühing tuleks likvideerida ja asutada uus ühing ning seniste osanike ja aktsionäride osalus säilib. Ümberkujundamine on lubatud kõigi äriühingute puhul peale tulundusühistute, mille ja milleks ümberkujundamine toimub vastavalt § 478 lg 1.
Ümberkujundamise nagu ühinemise ja jagunemisegi puhul saab eristada selle läbiviimise etappe:

ümberkujundamisaruande koostamine;

ümberkujundamisotsuse tegemine;

võlausaldajatele teatamine;

vara hindamine;

äriregistrile avalduse esitamine ja ümberkujundamisregistrisse kandmine.
Et tagada ümberkujundatava ühingu osanike kaitse võimalike hilisemate ebameeldivate üllatuste eest, peab ümberkujundatava ühingu juhatus (või ühingut juhtima õigustatud osanikud) koostama kirjaliku ümberkujundamisaruande, kus tuleb ümberkujundamise tagajärgi selgitada (§ 479). Ümberkujundamisaruannet ei pea koostama, kui seda ei soovi ühineva ühingu kõik osanikud või aktsionärid või kui ümberkujundatavas ühingus on ainult üks osanik või aktsionär (§ 479 lg 2), täis- ja usaldusühingu puhul ka siis, kui selle kõik osanikud on ühingu juhtimiseks õigustatud (§ 492).
Ümberkujundamise otsustavad ümberkujundatava ühingu osanikud või aktsionärid ümberkujundamisotsusega. Otsusega tuleb kindlaks määrata ka ühingu uus ärinimi ning kinnitada uus põhikiri või ühinguleping (§ 480). Otsuse tegemise eeldusena on aktsiaseltsile kehtestatud rida täiendavaid nõudmisi selleks, et kõik aktsionärid eelseisvast otsustamisest võimalikult aegsasti teada saaksid ning vastavast teabest ilma ei jääks. Täis- ja usaldusühingu ümberkujundamisotsus eeldab kõigi osanike nõusolekut, kuid ühingulepinguga võib selle nõude alandada kuni 2/3-ni (§ 493), osaühingu ja aktsiaseltsi puhul on enamusnõue 2/3, millest võib põhikirjas ka ülespoole minna (ümberkujundamisel täis- või usaldusühinguks on vajalik kõigi osanike või aktsionäride nõusolek, § 498). Kui otsuse tegemisel rikuti seaduse või põhikirja nõudeid, võib otsuse ühe kuu kestel kohtu poolt kehtetuks tunnistada (§ 481). Otsuse tegemisel tuleb sellega mittenõustunud osanike või aktsionäride nimed nende nõudel kanda protokolli (§ 480 lg 3) ning ümberkujundamise registrisse kandmise järel võivad sellised osanikud või aktsionärid nõuda ühingult tema osa või aktsia omandamist või võõrandada need ilma seaduses või põhikirjas ette nähtud käsutuspiiranguid järgimata.
Pärast ümberkujundamisotsuse vastuvõtmist tuleb sellest teatada teadaolevatele võlausaldajatele ning lisaks vastav teade kaks korda avaldada (§ 483). Võlausaldajad, kelle nõuded ei ole piisavalt tagatud, võivad nõuda tagatist või oma nõude rahuldamist. Erandina ei ole eelnev teatamine võlausaldajatele ega vastava teate avaldamine nõutav osaühingu või aktsiaseltsi ümberkujundamisel täis- või usaldusühinguks (§ 499). Ühingu ümberkujundamisel osaühinguks või aktsiaseltsiks tuleb vastava ühingu mitterahalise sissemakse hindamise korra kohaselt kontrollida, kas varast piisab osaühingu osakapitaliks või aktsiaseltsi aktsiakapitaliks (§ 484).
Kui viimase teate avaldamisest on möödas vähemalt kolm kuud, võib esitada avalduse ühinemise registrisse kandmiseks, millele tuleb lisada §-s 485 nimetatud dokumendid. Seaduse §-s 487 on ette nähtud menetlusnormid ümberkujundamise registrisse kandmiseks.
Osaühingu Kummipael osanike koosoleku protokoll
…………….. (osaühingu ärinimi), registrikood ………………., aadress …………….., osanike koosolek toimus …………………..(kuupäev) …………………. (kus - koosoleku toimumise koht).
Koosolek algas kell……………..
Koosolek lõppes kell …………..
Koosoleku juhatajaks on:………………….
Koosoleku protokollijaks on:…………….
Osakapitali suurus koosoleku toimumise kuupäeva seisuga on 2500 eurot. Koosoleku toimumisest teatati kõikidele osanikele. Osanike nimekiri ja koosolekul osalenud osanike nimekiri on toodud alljärgnevas tabelis:
 
Nr
Osanik
Osa nimiväärtus
Häälte arv
Osaniku esindaja nimi ning esinduse alus
Osaniku või tema esindaja allkiri
 
 
 
 
 
 
Päevakord:
1. ………………
2. ……………………….
Otsused:
1…………………………
Otsuse poolt ………..% häältest, vastu ………….% häältest.
2. …………………….
Otsuse poolt hääletasid kõik osanikud.
3. _________________________________
Otsuse poolt …………….% häältest, vastu ………….% häältest.
Koosolekule kirjalikke ettepanekuid ega avaldusi ei esitatud.
Koosoleku juhataja: ___________________ (Nimi ja allkiri)
Koosoleku protokollija: ___________________ (Nimi ja allkiri)
Teade osanike koosolekust
Osaniku nimi ……………
Osaniku aadress, millele teade saadetakse:
1) osanike nimekirja kantud aadress_____________
2) muu osaühingule teadaolev aadress__________
Teatame, et Osaühingu Kummipael, registrikood………….., aadress …………… osanike koosolek toimub …………………. (kuupäev) …………………(koosoleku toimumise koht) algusega kell ………...
Päevakord:
1…………………………..
2…………………………..
Kui volitate koosolekul osalema oma esindaja, palume esitada kirjaliku volikirja ja esindaja isikut tõendava dokumendi.
Lugupidamisega
………………..
Juhatuse liikme nimi ja allkiri
Osaühingu Kummipeal osanike otsus
Registrikood: ……………….
Aadress: …………………….
Käesolev otsus on vastu võetud ………………………….. (kuupäev)
Osakapitali suurus otsuse vastuvõtmise kuupäeva seisuga on …………… eurot. Osaühingu osanikud on alljärgnevalt:
Nr
Osanik
Osa nimiväärtus
Häälte arv
 
 
 
 
Otsus:
……………………………….. (otsuse tekst)
Kõik osaühingu osanikud on otsusega nõus.
Osanike allkirjad:
Osaniku allkiri ………………..
Osaniku nimi…………………..
Osaniku allkiri ………………….
Osaniku nimi …………………..
Osaniku nimi …………………..
Osaniku allkiri …………………