Mnestilised tunnetusprotsessid: mälupsühholoogia (0)

2.3. Mnestilised tunnetusprotsessid: mälupsühholoogia

Mälu – psüühikanähtus, mis seisneb oskuste teadmiste, muljete ja nende seoste meeldejätmises, säilitamises ja hilisemas reprodutseerimises (mälust taastamises)
Mälu on valikuliselt tõhusam teabe ja oskuste suhtes, mida on vaja eluks ja toimetulekuks.
Mälus talletatud info hulk on tunduvalt suurem sellest, mida inimene suudab kohe mälust ammutada.
Liigimälu kaudu on antud inimesel teatud oskused juba sünniga.
Püsivama mälu tagavad muutused neuronitevahelises sünaptilistes ühendustes, uute neuronitevaheliste seoste kujunemine ja muutused närvirakkude vahelises aines.
Lühiajaliselt säilib „jälg“ tänu ärritustele järgnevate peaaju närviprotsesside edasikestmisele pärast neid põhjustanud ärrituste otsese mõju lõppemist.(kestab sekundeid kuni aastaid)
Pikaajaliselt säilib „jälg“ ärritustele järgneva närvirakkude erutuvuse/pidrduvuse püsiva muutusena. (kestab tunde kuni aastaid)
Ajukoore suurtes poolkerades on otsmikusagar, oimusagar ja hippokalamus (kõigil on oluline roll mäluprotsessides)
Refleks – närvisüsteemi omavate organismide kohanemisrekatsioon, mis järgneb reeglipärase vastusena mingile kindlale väliskeskkonnas või organismis endas toimuvale muutusele või mõjutusele. (refleks vallandub ärrituste mõjul retseptoritele, erutusimpulsid liiguvad mööda refleksikaart närvikeskusesse)
Tingimatud refleksid – pärilikud; instinktid (nt toidu otsimine, soo jätkamine)
Tingitud refleksid – kujnevad kogemuse põhjal, tingimatute reflekside baasil
Mnestilise tegevuse kolm põhiprotsessi:
1) Informatsiooni omandamine (meeldejätmine)
Paremini omandatakse see, mille kohta on juba teadmine/kogemus
Omandamine sõltub: a) organismi üldisest aktiivsusseisundist b) kas mõte on suunatud meeldejätmisele c) emotsioonid , isiklik seos d) omandatava materjali/soorituse kordumine e) omandatava materjali iseloom ja hulk f) iga, tervislik seisund (parim umbes 20-30a)
Algselt säilitatakse info lühimällu (suudab käepärasena hoida 7 +- 2 kompa),
2) Säilitamine (aktiivne nähtus!)
Mälus säilitatav teave võib teha läbi muutused: a) reduktsioon e informatsiooni mahu vähenemine b) transformatsioon e informatsiooni lünklikkus c) personaliseerumine e info muutub isikupärsemaks d) üldistumine – konkreetsuse taandumine e) ratsionalisatsioon – lisandub info, mis selgitab vastuolulist/ebaselget f) dominandi teke – mingid teemad muutuvad valdavaks
Retroaktiivne interferents – hiljem vastu võetud info põhjustab eelneva unustamise
Proaktiivne pidurdus – varem vastu võetud info põhjustab järgneva halba mäletamist
3) Reprodutseerimine (meenutamine)
Kolm alaliiki: a) äratundmine (passiivne protsess, tavaliselt efektiivseim) b) meenumine (spontaanne protsess c) mäletamine/meenutamine (teadlikum, sõltub motivatsioonist, püsimälust viiakse info lühi-/töömällu)
Mälu alaliigid
1) Sensoorne mälu – väga lühiajaline, maht piiramatu saab infot tänu aistingutele, nagu haistmisele, nägemisele ja puudutamisele (näide: lähen tuppa , panen pirni põlema, pirn põleb kohe läbi, kuid hetk peale seda veel tajun ruumi nagu see oli enne valguse kustumist). Sensoorsest mälust põhimällu jõuab vaid valikuline osa infost.
2) Lühimälu – informatsioon tuleb sensoorsest mälust, info on seal aga üldistatum ja vähem detailne , mahupiirang (7+-2 kompa). Teave püsib umbes 20-40sek. Lühimälu on aluseks operatiivmälule (töömälule)
3) Püsimälu – info võib säilida aastaid/aastakümneid
a) protseduurimälu ( motoorsed tegevused, tihti automaatne „kehamälu“, teadvustamatu) b) semantiline mälu (säilib omandatud abstraktne , sümboolne ja teoreetiline informatsioon; suur maht; kõigil inimestel üsna sarnane) c) episoodiline mälu (individuaalne, isikuga seotud, isiklikud eluepisoodid paigutatuna ajas ja ruumis kondlatese kohtadesse, konkreetne)
Juriidilises kontekstis on kõige olulisem teada episoodilise mälu seaduspärasusi, sest enamasti peab menetleja tuginema küsitletava episoodilisele mälule.
Eksplitsiitsed mälunähtused – inimene teadvustab endale seda, mis ta omandab ja mälust ammutab
Implitsiitne mälunähtus – inimene ei teadvusta
Mälu pataloogia
1) Püsivad/ ajutised mälupataloogiad
2) Orgaanilised/ funktsionaalsed mälupataloogiad
Amneesia – mälulünk, tekkepõhjuseks tavaliselt lokaalne ajukahjustus või üldine funktsioonhäire (nt peatrauma , ajukasvaja)
Alzheimeri tõve korral domineerib kauge minevik ja sensoorne mälu, püsimälu väga nõrk
Ajupiirkonnad, mille kahjustumine põhjustab mälu pataloogiat: talamus, hippokampus , ajukoore oimusagarad ja otsmikusagarad.

2.4. Intellektuaalsed tunnetusprotsessid: mõtlemine ja kujutlus

Kujutlus (psüühiline protsess) aitab tunnetada tegelikkust ajas ja ruumis eemalolevalt; ei ole samane fantaasiga.
Kujutluse käigus luuakse objektide või olukordade psüühiline kujund mäluandmetest ilma vastavate ärritajate otsese mõjuta meeleelunditele.
Fantaasia – kõrgem psüühiline protsess, meelelise tunnetuse ja abstraktse mõtlemise vaheaste, kus varasema meelelise kogemuse alusel luuakse uusi psüühilisi kujundeid.
Kujutlus erineb hallutsinatsioonist, kujutledes inimene teadvustab endale seda, hallutsiniatsioon on pealesunnituma iseloomuga
Kujutlus toimub tänu paremale ajaupoolkerale.
Eidetism – ebatavaliselt väljaarenenud kujutlusvõime
Kujutleda on lihtsam konkreetseid kui abstraktseid asju (samamoodi on mäletamisega)
Mõtlemine – objektiivse reaalsuse vahendatud, loogilis-abstraktne tunnetamine mõistete ja kujundite alusel; infotöötlus psüühikas aju vahendusel
Mõtemine on tunnetuste kõrgeim aste (tänu mõtlemisele erineme loomariigist)
Mõtlemise oluliseks aluseks ja eelduseks on kõnevõime
Mõtlemine on valdavalt eksplitsiitne ja teadvuslik protsess, kuigi suur osa mõtlemisprotsesse on implitsiitsed
Intuitsioon on näide teadvusvälisest mõtlemisest, intuitsioon rajaneb kogemuste ja teadmiste kiirel ja teadvustamata läbitöötamisel
Peamised mõtlemisprotsessid: analüüs, süntees, võrdlemine, üldistamine, abstraheerimine.
Peamised mõtlemisvormid: mõiste, järeldus, otsustus .
Iduiktiivne – üksikult üldisele
Deduktiivne – üldiselt üksikule
Mõtlemine käivutub tavaliselt probleemsituatsiooni korral. Probleemimile lahenduse leidmisel käivitub otsinguprotsess, mille käigus kasutatakse püsimälu ja loovfantaasiat.
Mida emotsionaalsem on situatsioon, seda rohkem esineb mõtlemisvigu.
Esemeline mõtlemine (vahetu kokkupuude esemetega, nt pusle kokkupanek),
Kujundiline mõtlemine (ollakse objektist eemal, nt kui kujutatakse ette teekonda punktist A punkti B)
Loogilis-abstraktne mõtlemine (abstraksted mõisted ja loogilised konstruktsioonid).
Diskursiivne mõtlemine (loogiline, arutlev, järledusreeglitele tuginev, väitelt väitele kulgev, nt kaasuste lahendamine)
Keel põhineb keelemärkide kasutamisel , on välja kujunenud inimühiskonna arnemise käigus suhtlusprotsesside toimel. Keele suuline vorm on kõne.
Sõnadel on objektiivne üldtunnustatud tähendus ja subjektiivne tähendus.
Kõnefunktsioonid on tavaliselt vasakus ajupoolkeras
Afaasia – neuroogiline kõnehäire
Kõne jaguneb väliseks ja sisekõneks (oluline töömälu mõtlemisvahend)

3. Motivatsioon ja emotsioonid

3.1. Vajadused ja motivatsioon

Vajadus on mingi elu-, tegevuse- või arengutingimuse puudumise tunnetamine.
Vajaduste peamised liigid:
1) Orgaanilised vajadused (elutegevuse esmatingimused; toit, söök, liigisäilitamine)
2) Funktsiooni- ja füüsilise aktiivsuse vajadused (inimene peab liikuma, puuteid tundma, kuulma, nägema)
3) Sotsiaalsed vajadused
4) Vaimsed (intellektuaalsed) vajadused (mõelda, õppida, olla informeeritud jne)
5) Esteetilised vajadused ( kunst , esteetiline ilu jne)
Kõrgema taseme vajaduse rahuldamine eeldab madalamate vajaduste minimaalset/piisavat rahuldust.
Vajadused toimivad psüühikale ja käitumisele tsükliliselt (pole vaja kogu aeg süüa, suhelda, magada jne). Vajadused aktualiseeruvad teatud aja tagant. Vajaduse aktualiseerumine kutsub esile motivatsiooniseisundi.
Motivatsioon – vajaduste rahuldamisele suunatud funktsionaalsete süsteemide eesmärgipärane aktiivsus
Ebaõnnestunud eesmärgipärane tegevus, kui eesmärk jäi saavutamata või tulemus oli halb, kaldub looma negatiivseid seoseid ning vastavat tegevust ja vahel ka vastavaid eesmärke pärsitakse. Varasemalt edukle viinud „ programmid “ käivituvad kergemini ja kiiremini, ning ebaedukad aeglasemalt ja väiksema tõenäosusega. Ebaõnnestumiste tagajärjeks on nt: asendustegevuste valimine, pinge väljaelamine, taandumine ja loobumine, agressiivsus, teema teadvusest välja tõrjumine.
Käitumist mõjutab üheaegselt palju motiive ( motiiv – tunnetatud vajadus, mis fikseerib tegevuse eesmärgi), saab eristada juhtmotiivi ja kõrvalmotiive. Võib esineda ka motiivide konflikt.
Hoiak – püsiv, stereotüüpiline valmisolek/ eelsoodumus reageerida teatud kindlal viisil
Hoiakud võivad olla teadvustatud või mitte. Hoiak on eelsoodumus käituda sissejuurdunud viisil.

3.2. Tahteprotsessid ja –omadused

Tahe on oluline lisamotivatsiooni allikas, teadlik eneseregulatsioon, mille aluseks on suunatud psüühiline aktiivsus.
Tahte aluseks on aju suurte poolkerade otsmikusagara töö ning kõnekeskuste ja otsmiku vahelised funktsionaalsed seosed.
Tahtlikud tegevused otsustab aju, teadvus kaasneb sellele otsustusele väikese hilinemisega
Tahe avaldub nt siis, kui mingite raskuste ületamiseks (et saavutada eesmärk) on vaja vaimset pingutust. Samuti motiivide konflikti korral.
Tahe kui võime pingutuseks ja raskuste/ebameeldivuste ületamiseks kujuneb peamiselt kasvatuse ja töö tegemise käigus, olulisel kohal on distsipliin.
Impulsiivsed toimingud – alateadlik, tehakse tänu vajadusele, ei kujutata ette teo eesmärki, ei mõelda sellele
Tahtelised toimingud – teadvustatud, kindel eesmärk
Tahe on isiku enesekontrolli aluseks.
Tahe kui motivatsioon; tahe kui teadlik eneseregulatsioon, tahe kui vaba valik.
Vabadus oma toimingutes toob kaasa vastutuse (nt kui sind sunnitakse midagi tegema, siis sa ei vastuta selle teo eest)
Tahe eesmärgipärastab inimese tegevust:
1) pidurdab, kontrollib ja suunab mujale tegevust, mis ei vasta inimese aktuaalsetele eesmärkidele, püüdlustele, hetkevajadustele, olukorra nõudmistele. Mittevajalikud impulsid surutakse maha või ajatatakse nende realiseerimine.
2) Aktiveerib, ergutab ja suunab tegevust vajalikele ja olulistele eesmärkidele, hoiab tegevust koos.
Abuulia – (kõhklevus) aju pataloogia tõttu kujunenud tahtenõrkus, mis tuleneb tegevuse motivatsiooni puudumisest
Apraksia – peaaju koore kahjustuse tulemusel tekkinud osakamatus sooritada varem õpitud sihipäraseid liigutusi
Iternaal – isik, kes arvab , et inimene kujundab ise enda elusaatust, tavaliselt suurema tahtega
Ekstrenaal – inimene, kes tunneb, et tema aktiivsust kontrollivad välised jõud
Tahtluse liigid:
1) Kavatsetus – isik kujutab ette, et tegu on eesmärgi saavutamiseks hädavajalik
2) Otsene tahtlus – isik teab, et tema käitumine vastab süüteokoosseisule
3) Kaudne tahtlus – isik peab võimalikuks, et tema tegu vastab süüteokoosseisule

3.3. Tundmused ja emotsioonid

Tundmused tekivad vajaduste rahuldamisest/rahuldamata jätmisest või tekinvad spontaanselt tundeelamusena.
Emotsioon – tundmuse läbielamise konreetne vorm, see on subjektiivne tundeelamuslik reageering sise- või välisärritajatele
Tundmused on olulised psüühilise tegevuse regulaatorid. Neis peegeldub vahetult nähtuste, olukordade ja seisundite tähtsus ja tähendus isendile. Rahuldamata vajadus paneb inimese liikuma, emotsioon annab sellele liikumisele, aktiivsusele energia ja jõu (rõõm, vajadus, afekt jm) või võtab selle ära (ängistus, tusk , mure, hirm jne)
Emootsioone mõõtmine ja hindamine
1) Polaarsus (pos/neg)
2) Intensiivsus (tugev/nõrk)
3) Kestvus
Liiga madal/kõrge erutustase annavad halva tulemuslikkuse tegevuses.
Emotsiooni määr sõltub eelkõige a) vajaduse tugevusest b) isiku informeeritusest olukorrast ja selle olemusest. Emotsioone kutsuvad esile teadmatus ja rahuldamata vajadused.
Steenilised e aktiivsed tundmused – suurendavad in energiat, muudavad tema elutegevuse intensiivsemaks, annavad uut jõudu. Meeleolu on virge, reibas, inimene ettevõtlik.
Asteenilised e passiivsed tundmused – tundmused, mis suruvad maha organismi eluprotsesse, vähendavad energiat, pärsivad aktiivsust. Järgnevad tavaliselt ülekoormusele, konfliktidele, haigusele. Maailmanägemine on minoorne, meeleolu heitlik, surutud.
Emotsioonide funktsioonid:
1) hindavad – isikuid, olusid, situatsioone, nähtusi, seisundeid jne sõltuvalt sellest, kas need vastavad isiksuse vajadustele või mitte4, kujundades niiviisi tegevuse tundmuslikku tooni;
2) Energeetiline funktsioon - ergutavad/pidurdavad aktiivsust – see toimib sõltuvalt hinnangust ja kujunenud tundmuslikust toonist, luues motivatsiooni ja ajendades tegevusele, annavad nad sellele vajaliku energeetilise tõuke ja aitavad kiiresti hakkama saada ootamatutes olukordades;
3) suunavad tähelepanu emotsionaalselt köitvale ja tähenduslikule eluliselt olulisele;
4) stimuleerivad mälu; mõjutavad päehõppimist, mõõdukas emotsioon parandab mälu, ülitugev emotsioon tugevdab mälu tähelepanu keskmes olevale, kuid nõrgendab mälu ülejäänu suhtes
5) ekspressiivne ja kommunikatiivne funktsioon - väljendavad isiku suhtumist ja eelistusi ning on kommunikatsioonivahendiks.
6) Empaatiline funktsioon – loob aluse kaastundeks, normaalne inimene väldib tegusid , mis võiksid kaasinimeste tervist/elu ohustada /kahjustada
Baasemotsioonid: paanika, raev , otsing/ootus/uudishimu, hirm
Uudistav süsteem aitab keskkonda tundma õppida, eesmärkidele suunduda
Hirmusüsteem reageerib ohusignaalidele, valule ja vigastustele ning vahendab võitlusreaktsioone, põgenemist, tardumisreaktsiooni.
Raevusüsteem käivitab viha ja rahulolematust, reageerib ebameeldivatele ärritajatele/frustratsioonile/ahistamistele rünnakute ja võitlusega.
Paanikasüsteem käivitub harjumusliku/soodsa keskkonna kadumisel.
Algsed baasemotsioonid arenevad ja täienevad.
Koorealused närvikeskused käivitavad ja viivad täide emotsioone, aga ajokoor (eelkõige otsmikusagar) on vajalik emotsioonide ohjamiseks ja mõistuslikuks kontrolliks. Ajukoore mehhanismid, hindavad olukordi tuginedes põhimälu kogemusele ning suunavad emotsioonidest mõjutatud käitumist nii, et see sobiks olemasolevasse sotsiaalsesse konteksti.
Aju parem poolkera on emotsioonidega vahetumalt seotud kui vasak poolkera.
Näited emotsionaalsete seisundite alaliikidest
Meeleolu – üldine tundmuslik foon, tekkepõhjus pole tihti teada
Ärevus – emotsionaalne seisund, millele on iseloomulik ebakindluse, ohustatuse, ootuse ja ebamäärasuse elamused ning abitus- ja hirmutunne. Kaasneb suurenenud tundlikkus
Stress – pingeseisund, tekib stressorite mõjul (tüüpilised stressorid – ülepingutus, raske kehaline pingutus, trauma , püsiv/tugev ohutunne, isolatsioon , motiivide konfliktid, ajadefitsiit, pikem psüühiline pinge)
Stress on normaalse organismi normaalne ja vajalik reaktsioon , et kohandada organismi muutusteks välis- ja sisekeskkonnas, et mobiliseerida nii psüühilised kui füüsilised reservid. Stressi algusfaasis aktiveeritakse sümpaatiline närvisüsteem, stressireaktsiooni algusfaasis mobiliseeritakse energiavarud, hingamine tõhustub, erksus ja tähelepanu suurenevad, vererõh tõuseb, lihaste töövõime kasvab, valutundlikkus väheneb ning energiliseks reageerimiseks mittevajalikud protsessid päristakse (nt seedimistegevus, kudede taastamine).
Stressireaktsiooni protsessi staadiumid:
1) Häire- ehk šokistaadium (toimub mingi rünne nt viirus või hoopis rünne eneseväärikusele/elule)
2) vastupanustaadium – mobiliseeritakse organismi kaitsejõud (sh immuunsüsteem )
3) Kurnatusstaadium – stressi taluvuspiir on ületatud, organismi kaitsejõud maha surutud
Frustratsioon – psüühiline pingeseisund, mis tekib tegevuse sunnitud katkemisel/katkestamisel enne eesmärgi saavutamist, iseloomulik on perspektiivituse tunne. Suur osa agressiivsest käitumisest on frustratsiooni tulemus.
Frsutratsioonitaluvus (võime taluda ebaõnnestumisi/loobumisi) sõltub isiksuse kohanemisvõimest, elamuste transformatsioonivõimest, kindldameelsusest, tahtejõust ja eneseväärikusest.
Kirg – tugev, püsiv, sügav tundmus , mis haarab inimese trevikuna, allutades endale tema mõtete ja tegevuse põhisuuna. Kirg on tunnetepuhang, kogu vaimuenergia suunatakse ühte suunda. Kire keskne idee domineerib isiksuse teadvuses tema teiste huvide, mõtete ja tegevuse üle.
Afekt – tugev hingelise erutuse seisund; lühiajaline, jõuline, plahvatuslik tundepuhang, enamasti ilmneb reaktsioonina teatud ärritajatele või mõjuritele
Patoloogiline afekt – haiguslikul pinnal tekkinud ülitugev emotsionaalne reaktsioon, kus teadvus on sügavasti häiritud, nii et inimene ei tunneta üldse ümbritsevat maailma, ta tegutseb impulsiivselt, oma tegevust kontrollimata. Pataloogiline afekt võib viidata süüdimatusele
Füsioloogiline – selle seisundi kutsuvad esile hingelist ehk psühholoogilist laadi põhjused, üleelamised.
Praktikas samastatakse mõisteid „tugeva hingelise erutuse seisund (KarS)“ = „psühholoogilne afekt“
KUID mitte mis tahes afektiseisund ei võimalda kergema karistuse rakendamist, vaid ainult selline, mille põhjustas kannatanu mitteõiguspärane käitumine.
Osad tundmused on inimestele ainuomased (osad loomadega sarnased)
Kõrgemad tundmused: a) esteetilised b) kõlbelised c) intellektuaalsed
Emotsioonide objektiivselt fikseeritud väljendumine on mõjutatud eelkõige sümpaatilise ja parasümpaatilise närvisüsteemi kui autonoomse närvisüsteemi talitlusest. See süsteem põhjustab nt pulsisageduse muutusi, veresoonte ahenemist/ laienemist , hingamisrütmi muutust jne.

4. Isiksuse psühholoogia

4.1. Isiksuse mõiste ja teooriad

Isiksus – järjepidavat tundeelu ja motivatsiooni omadustes väljenduv individuaalsete erisuste kogum
Sangviinik – aktiivne, seltsiv , tugeva närvikavaga
Koleerik – energiline , tasakaalutu, muutliku meelega
Flegmaatik – aeglane, tugev, tasakaalsutatud
Melanhoolik – nõrga närvikavaga, ärev, ebakindel
Isiksuseomaduse kujunevad pärilike tegurite ja keskkonna tegurite koosmõjus.
Tunnusjoonte teooria, isiksuse baasseadumused:
1) Temperamendi avaldumine ekstravertsuse-introvertsuse mõõtmes
2) Avatus kogemusele, selle avaldumismäär
3) Kohusetunde, vaimudistsipliini, meelekindluse avaldumismäär
4) Sotsiaalsuse, eelkõige läheduse/seltsivuse avaldumismäär
5) Emotsionaalse stabiilsuse ehk neurootilisuse avaldumismäär
Kognitiiv-käitumuslikud teooriad keskenduvad sellele, kuidas isiksus kujuneb õppimise käigus ja mil moel tema mõtlemine ja maailmataju isikupäraselt väljenduvad. Inimene omandab suhtluse käigus arusaamad sellest, mis on normiks ja ootuspärane käitumine ja mis mitte.
Humanistlikud ja fenomenoloogilised teooriad – eeldatakse, et isiksus on unikaalne ja arenemisvõimeline.

4.2. Isiksuseomaduste mõõtmine

Mõõdetakse peamiselt a) isksuse vaimseid võimeid ehk intelligentsi b) isksuse karakteri ehk iseloomu seadumusi.
Vaimsed võimed väljenduvad mõtlemis- ja arutlemisoskuses, mäletamisvõimes, mõistmisvõimes, probleemide lahendamises jne. Vaimsed võimed kujunevad pärilike tegurite (u 50%) ja keskkonnategurite (kasvatus, haridus , aerngukeskkond jne) keerulises koosmõjus.
Voolav intelligentsus – mõtlemise dünaamika, nt mõtlemiskiirus, ümberlülitumiskergus, töömälus opereerimise ulatus ( nendest kõigist sõltub probleemide lahendamise võime ja kiirus); areneb kuni 25.-30. eluaastani
Kristaliseerunud intelligentsus – põhineb omandatud teadmistel ja kogemustel, arenemisvõimeline kõrge vanuseni
Isiksuse vaimseid võimeid mõõdetakse tavaliselt intelligentsustestide abil (mõõdavad mõlemat komponenti), testide tulemusel saadakse IQ ehk intelligentsuskvoot
Testi sobivuse näitajad:
1) Valiidsus – millisel määral mõõdab test just nimelt seda (neid omadusi), mida tahetakse mõõta (mõõtmisvahend peab olema sobiv)
2) Reliaablus – test garanteerib sama testi stabiilsed ja korratavad mõõtmistulemused
Kõrgelt andekaks loetakse inimest, kelle IQ testi tulemus on üle 130%, kõige rohkem on inimesi IG-ga vahemikus 85-115. Alla 70 punkti arvestatakse vaimset alaarengut.
Üldandekuse kõrgema taseme eelduseks on aju hallolluse tugevam areng paljudes ajupiirkondades.
Isikuse seadumuste uurmise meetoditena kasutatakse kõige rohkem samuti teste ning seadumusi mõjutavad pärilikud ja keskkonnategurid. See, kuidas geenid väljenduvad, sõltub väga palju olukordadest, sotsiaalsetest ootustest ja tavadest .
Objektiivsed isikusetestid – võimaldavad teada saad isiku elu seiku ja teda iseloomustavaid omadusi meetoditel , mis võimaldavad sõltumatutel kolmandatel isikutel kinntada vastuse paikapidavust või paikapidamatust. Tüüpiline test koosneb paljudest väidetest ja siis tuleb hinnata, kas see lause kehtib sinu kohta, vastates siis „õige“/“vale“ või mingil palliskaalal (nt 1- ei nõustu üldse; 10- nõustun täiesti)
Projektiivsed isiksusetestid – testiküsimused esitatakse tajutava materjalina (nt olukordade pildid), mida vastaja peab tõlgendama, pole õigeid/valesid vastuseid. Vastus näitab seda, kuidas isik näeb maailma, mõtestab seda lahti. Need vastused ei ole eeldatavasti juhuslikud, vaid väljendavad (projitseerivad) isiksuse seadumusi, kalduvusi, huvisid, muresid, komplekse, hirme, isegi sundmõtteid. Tihti ei peeta kõiki selliseid teste usaldusväärseks ja valiidseks.
Isiksuse seadumusi saab hinnata ja mõõta ka vaatluste, eksperimentide, biograafia analüüsi, tegevuse isikupäraste produktide, dokumentide analüüsi abil.
Olulised mõõdetavad isiksuseomadused on nt veel: elamustejanu, subjektiivne heaolu, maskuliinsus/feminiinsus, impulsiivsus, kollektivism /individualism, konformsus , agressiivsus jmt.