Otsi
Vajad kellegagi rääkida?
Küsi julgelt abi LasteAbi
Logi sisse ☰

Olümpiamängud (1)

Põhikool - Sport - Kehaline kasvatus
5 VÄGA HEA
Punktid

Esitatud küsimused

  • Milleks siis riskida?

Sisukord
Sissejuhatus............................................................................................ 2
Olümpiamängude ajalugu....................................................................... 2
Olümpialiikumine..................................................................................... 3
Olümpiamängude sümboolika................................................................ 3
Olümpiarituaalid....................................................................................... 4
Eesti olümpiamängudel........................................................................... 6
Eestlased olümpiamängudel................................................................... 6
Eesti olümpiamedalid............................................................................... 9
Huvitavaid fakte...................................................................................... 11
Lõpetuseks.............................................................................................. 23
Kasutatud allikad..................................................................................... 24

  • Olümpiamängud

  • Sissejuhatus


    Olümpiamängud on rahvusvaheline spordi suurvõistlus ja spordipidu, mis on mõeldud jätkama antiikolümpiamängude traditsiooni ning nende õilsat ja rahuarmastavat vaimu.
    Nüüdisaegsed olümpiamängud koosnevad suveolümpiamängudest ja taliolümpiamängudest. Suveolümpiamängud toimuvad iga nelja aasta järel. Taliolümpiamängud toimusid algselt samal aastal suveolümpiamängudega, nüüd aga kaheaastase nihkega iga nelja aasta tagant. Suveolümpiamängude ja taliolümpiamängude kestus ei tohi ületada 16 päeva. Vaatamata kõikvõimalikele riikidevahelistele medali- ja punktiarvestustele on olümpiamängud võistlused individuaalsetel ja võistkondlikel spordialadel sportlaste , mitte riikide vahel.
    Olümpiamängude ajalugu
    Olümpiamängude elustamise idee pärineb Prantsusmaalt. Suur huvi seda teoks teha tekkis 19. sajandi keskpaiku Inglismaal ja Kreekas.
    19. sajandi lõpul soodustas riikide majandus- ja kultuurisidemete areng rahvusvaheliste spordiföderatsioonide asutamist. Hakati pidama spordivõistlusi, milles osales eri riikide sportlasi. 1889. aastal tegi Prantsusmaa haridusministeerium prantsuse pedagoogile parun Pierre de Coubertinile ülesandeks korraldada aktuaalsete kehalise kasvatuse probleemide arutamiseks rahvusvaheline kongress . Kongress toimus Pariisis 16.–24. juunil 1894. Seda nimetetakse tagantjärele I olümpiakongressiks.
    Põhiettekandega esines Pierre de Coubertin . Ta tegi ettepaneku hakata rahvusvahelise spordielu edendamiseks korraldama olümpiamänge ja esitas nende elustamise kava. Kongressist osavõtjad kiitsid tema ettepaneku heaks ja otsustasid pidada esimesed nüüdisaja olümpiamängud 1896. aastal Kreekas.
    Olümpialiikumise organiseerimiseks ja kooskõlastamiseks moodustati Rahvusvaheline Olümpiakomitee. Selle esimeseks presidendiks valiti kreeka kirjanik Demetrios Vikelas ja peasekretäriks Pierre de Coubertin.
    1896. aasta suveolümpiamängud olid esimesed kaasaegsed olümpiamängud. Need toimusid Ateenas 6.-15. aprillil 1896.
    Olümpial osales 13 riiki. Naissportlased siis olümpiamängudel ei osalenud.
    Võisteldi 9 spordialal (kergejõustik, klassikaline maadlus , laskmine , jalgrattasport , tennis , tõstmine, ujumine , vehklemine, võimlemine, sõudmine jäeti tormise mere tõttu ära).
    Olümpiamängud avas Kreeka kuningas Georgios I. Olümpiamängude peaareen oli Panathenaikoni staadion.
    Autasud neil olümpiamängudel olid:
    esikoht - hõbemedal, diplom , Olümpiast lõigatud õlipuuoks;
    teine koht - pronksmedal , diplom;
    kolmas koht - diplom.
    Erand : maratonijooksus kolmandana lõpetanud ungarlasele Gyula Kellnerile anti ka pronksmedal
    Esimeseks olümpiavõitjaks tuli USA kolmikhüppaja James Brendan Connolly (6.04.1896).
    Pärast rohkem kui saja-aastast vahet jõuab spordi suursündmus 2004. aasta augustis taas oma sünnimaale.
    Olümpialiikumine
    Olümpialiikumine on liikumine, mis koosneb Rahvusvahelisest Olümpiakomiteest, rahvusvahelistest föderatsioonidest, rahvuslikest olümpiakomiteedest, olümpiamängude organiseerimiskomiteedest, rahvuslikest assotsiatsioonidest, klubidest ja nende liikmeteks olevatest isikutest: eelõige sportlastest, kohtunikest, treeneritest ja teistest spordiga seotud isikutest. Peale nende on olümpialiikumisse kaasatud ka teised ROK-i tunnustatud organisatsioonid ja institutsioonid . Oma tegevuses lähtub olümpialiikumine olümpismi põhimõtetest.
    Olümpialiikumise eesmärgiks on anda panus rahumeelse ja parema maailma rajamisse, kasvatades noorsugu spordi kaudu, mida harrastatakse olümpialikus vaimus ja ilma igasuguse diskrimineerimiseta, mis eeldab vastastikust arusaamist sõpruse, solidaarsuse ja ausa mängu vaimus. Olümpialiikumine on pidev ja universaalne, selle kõrgpunktiks on kõigi viie kontinendi sportlaste toomine kogu maailma ühendavale suurele spordipeole – olümpiamängudele.
    OLÜMPIAMÄNGUDE SÜMBOOLIKA
    Olümpialipp, -sümbol, - deviis ja - embleem on ROK-i ainuomand. Nende kasutamine puhtärilistel eesmärkidel on Olümpiaharta järgi rangelt keelatud. Nende õiget kasutamist kontrollib iga riigi rahvuslik olümpiakomitee.
    OLÜMPIASÜMBOL – 5 omavahel põimunud värvilist rõngast. Värvid alustades ülalt vasakult on: sinine, must, punane, kollane ning roheline. Vähemalt üks neist värvidest on iga riigi lipul, samuti sümboliseerivad need eri maailmajagudest pärit sportlaste ausat ning sõbralikku jõukatsumist olümpiamängudel. Olümpiasümboli idee esitas P. de Coubertin 1913.a. Rõngaste värvid ülalt vasakult on sinine, must ja punane ning alt vasakult kollane ja roheline. Kollane rõngas ühendab sinist ja musta ning roheline musta ja punast rõngast. Kogu kujund on korrapärane trapets, mis sümboliseerib viie maailmajao liitu ning kogu maailma sportlaste kohtumist olümpiamängudel ausas ning sõbralikus võistluses. Olümpiasümboli mõtte esitas Pierre de Coubertin 1913. aastal: kuuest värvusest (kaasa arvatud olümpialipu valge põhi) kuulub vähemalt üks kõigi maade rahvus(riigi)lipu värvuste hulka.
    Olümpialipp- on valge, ilma ääristuseta põhjaga plagu, mille keskel asub viievärviline olümpiasümbol.
    Esimene olümpialipp valmistati 1913. aastal Pariisis. 3 meetrit pika ja 2 meetrit laia lipu valgel põhjal on kujutatud olümpiarõngad. Esmakordselt heisati olümpialipp 5. aprillil 1914. aastal Pan-Egiptuse mängudel Aleksandrias . Lõpliku heakskiidu sai lipp 1914. aasta juunis Pariisis VI olümpiakongressil. Olümpiamängudel heisati olümpialipp esmakordselt 1920. aastal Antverpenis.
    Olümpiadeviis on ladinakeelne "Citius, altius, fortius" (eesti keeles "Kiiremini, kõrgemale, tugevamini"). See väljendab läkitust, mille ROK adresseerib kõikidele olümpialiikumises osalejatele, kutsudes neid silma paistma kooskõlas olümpiavaimuga. Olümpiadeviisi idee pärineb prantsuse preestrilt Henri-Martin Didon'ilt.
    Olümpiaembleem on terviklik kavand, kus olümpiarõngad on ühendatud mõne teise eristatava elemendiga. Iga olümpiaembleemi kavandi peab heaks kiitma ROK, see on embleemi igasuguse kasutamise eeltingimuseks. Olümpiaembleemi võivad kavandada nii rahvuslikud olümpiakomiteed kui olümpiamängude korralduskomiteed. Kõikidele olümpiamängudele kavandatakse oma embleem, mille elementide hulgas on kindlasti mänge korraldava linna sümbol, olümpiarõngad, linna nimi ning mängude toimumisaasta.
    Olümpiahümn- ametliku olümpiahümni muusika kirjutas Spyros Samaras ning originaalsõnad Kostis Palamas. Mõlemad autorid on pärit Kreekast .
    Esmakordselt kasutati olümpiahümni 1896. aasta Ateena mängudel, ent ametlikuks olümpiahümniks kinnitati see alles ROK-i 55. istungjärgul 1958. aastal Roomas.
    Olümpiatuli on tuli, mis süüdatakse ROK-i volil päikesekiirte abil Olümpias Kreeka jumalate kuninganna Hera Templi varemete esisel.
    Olümpiast liigub tuli erilise teatejooksuga tõrvikutest kantuna olümpialinna, kus põleb kogu mängude kestel olümpiastaadionil. Esmakordselt põles olümpiatuli 1928. aasta Amsterdami mängudel, Olümpias süüdati tuli esmakordselt 1936. aasta Berliini mängude eel.
    Olümpiatõotus on sümboolne tagatis , mis peab ülal hoidma olümpiamängude sportlikku vaimu. Olümpiatõotuse annavad sportlaste ja kohtunike esindajad olümpiamängude avatseremoonial. Sportlasvanne sisaldab lubadust ausalt võistelda, kohtunike vanne aga lubadust ausalt kohtunikukohust täita. Sportlasvanne anti esmakordselt 1920. aasta Antverpeni mängudel, kohtunike vanne 1972. aasta Müncheni mängudel.
    Olümpiarituaalid
    Olümpialiikumisega kaasneb terve rida olulisi traditsioone, olümpiarituaale, mis eristavad olümpiamänge tavapärastest tiitlivõistlustest, lisades neile erilist pidulikkust ning tseremoniaalsust. Just olümpiarituaalid toovad välja kaasaegsete olümpiamängude sideme antiikmängudega. Pierre de Coubertin rääkis taoliste rituaalide vajalikkusest esmakordselt 1906. aastal.
    Olümpiamängude ava- ja lõputseremoonia toimuvad alati olümpialinnas kindlate protseduurireeglite alusel.
    Avatseremoonia ei tohi aset leida rohkem kui päev enne olümpiavõistluste algust, lõputseremoonia aga toimub mängude viimasel päeval pärast kõigi võistluste lõppemist. Olümpiamängud kuulutab avatuks võõrustava maa riigipea , lõppenuks aga ROK-i president . Lisaks olümpialipu heiskamisele, olümpiatule süütamisele ning olümpiatõotuse andmise kuulub avatseremoonia olulisimate osade hulka ka sportlasdelegatsioonide sissemarss . Viimane toimub tähestikulises järjekorras, kuid seda alustab alati olümpiamängude sünnimaa Kreeka ning lõpetab korraldajamaa delegatsioon.
    Olümpiamängude autasustamistseremoonia ajal võitjad tõusevad autasustamispjedestaalile, heisatakse riikide rahvuslipud, mängitakse olümpiavõitjaks tulnu rahvushümni.
    Esmakordselt toimus autasustamine sellise korra järgi 1932. aasta Los Angelese olümpiamängudel.
    Olümpiamängude autasud käivad kaasa olümpiamängude ja olümpialiikumisega. Lisaks olümpiamängude autasudele annab ROK autasusid ka olümpialiikumise edendamise eest.
    Olümpiamängude auhinnamedali esikülje ( avers ) kavandi aluseks on 1928. aasta Amsterdami mängude medali kavand, mille autor on Itaalia kunstnik Giuseppe Cassioli. Medali tagakülg (revers) on alates 1972. aasta Müncheni olümpiamängudest olnud varieeruv. Olümpiamedali läbimõõt peab olema vähemalt 60 mm ning paksus 3 mm.
    Olümpiamängude mälestusmedali saavad mängudel viibinud riikide delegatsioonide kõik liikmed rahvuslike olümpiakomiteede esildiste alusel. Nende medalite kujundamisel ei ole ROK seadnud piiranguid.
    Olümpiaprintsiip on "Tähtis pole mitte võit, vaid osavõtt".
    Olümpiaprintsiibiks nimetatakse Pierre de Coubertini formuleeritud tõdemust "Tähtis pole mitte võit, vaid osavõtt". Tõenäoliselt pärineb see algupäraselt Vana- Rooma luuletaja Ovidiuse teosest "Metamorphoses".
    Olümpiaorden on ROK-i peamine autasu olümpialiikumise edendamise eest. Selle saavad isikud, kelle tegevus on olümpiaideede järgimisel eeskujuks, kel on silmapaistvaid saavutusi spordis või kes on andnud olulise panuse olümpialiikumisse.
    Olümpiaküla on olümpiamängudel osalejatele mõeldud elamisala. Esmakordselt oli olümpiaküla kasutusel 1924. aasta Pariisi olümpiamängudel.
    Olümpiamargid - esimesed olümpiateemalised postmargid tulid käibele juba 1896. aasta Ateena olümpiamängude puhul. Kuni 1924. aastani andis marke välja vaid see riik, kus mängud toimusid, sealtpeale aga levis traditsioon laiemalt. Tänapäeval antakse olümpiateemalisi marke välja kõikjal maailmas, sealhulgas ka Eestis.
    Olümpiamündid- esimesed spetsiaalsed meenemündid lasti olümpiamängude puhul käibele 1952. aastal Helsingis. Tänaseks on olümpiamünte välja andnud mitmed maailma riigid, sealhulgas ka Eesti.
    Olümpiamuuseumid on loodud olümpiaajaloo paremaks säilitamiseks-tutvustamiseks mitmel pool maailmas, milledest kesksel kohal on muuseumid Olümpias (Kreeka) ja Lausanne 'is ( Shveits ). Kaasaegsete olümpiamängude ajaloo muuseumi (inglise keeles The Historical Museum of the Modern Olympic Games ) eest kannab hoolt Rahvusvaheline Olümpiaakadeemia (ROA). Muuseum asutati 1961. aastal Kreeka filatelistist metseeni Georgios Papastefanou initsiatiivil Olümpiafilateeliamuuseumi nime all, praeguse nime sai see pärast laiendamist 1972. aastal.
    Eesti olümpiamängudel
    Pärast iseseisvuse välja kuulutamist 1918. aastal osales Eesti oma koondisega 1920. aasta suveolümpiamängudel, kuigi Eesti Olümpia Komitee asutati alles 1923 aastal. Esimeseks taliolümpiaks olid 1924. aasta taliolümpiamängud. Eesti sportlased võtsid osa olümpiamängudest kuni Nõukogude Liit okupeeris Eesti 1940. aastal. 1980. aasta suveolümpiamängude purjetamine toimus Eesti pealinnas Tallinnas. Pärast taasiseseisvumist 1991 aastal on Eesti osalenud kõigil olümpiamängudel. Eesti on kõige rohkem medaleid võitnud kergejõustikus, tõstmises, maadluses ja suusatamise
    Eesti päritolu sportlaste esinemine olümpiamängudel on tekitanud omajagu küsitavusi, sest piiri tõmbamine Eesti päritolu märkimiseks on üsna keeruline ülesanne.
    Eesti päritolu sportlasi on ajalugu pillutanud üle maailma ning sundinud võistlema mitmete maade lipu all. Ka Nõukogude okupatsiooni ajal NSVL koondises võistelnud ja toona Eesti NSVs elanud sportaste seotuses Eestiga on küsitavusi.
    Eestlased olümpiamängudel
    I suveolümpiamängud, Ateena 1896 - eestlastest võttis olümpiamängudest osa Hermann Lerchenbaum, kes pidi võistlema USA lipu all sõudmises madrustele, kahjuks jäi võistlus ära
    V suveolümpiamängud, Stockholm 1912. Eestlasi võttis osa 12 ja kõik nad võistlesid Venemaa lipu all. Edukaim oli Martin Klein ,kes võistles kreeka- rooma maadluses. Tema ajalooline heitlus Stockholmi olümpial soomlase Alfred Asikaineni vastu kestis 11 tundi ja 40 minutit ning lõppes eestlase võiduga. Lõppkokkuvõttes sai ta 2. koha. Sõudmises ühepaadiga sai Hugo Maksimilian Kuusik 3-4 koha.
    VII suveolümpiamängud, Antverpen 1920. Eesti lipu all võistles 14 sportlast. Koju toodi 3 medalit , lisaks medalitele olid tublid veel: Aleksander Klumberg- odavise 5. koht, Harald Tammer- kuulitõuge 6. koht ja Karl Kõiv tõstmine 6. koht
    VIII suveolümpiamängud, Pariis 1924 Eesti olümpiadelegatsiooni koosseisus võistles 47 sportlast. Seekordsed olümpiamängud olid meile rikkad medalisaju poolest. Hästi esinesid spordiareenil veel: Albert Kusnets sai 4. koha Kreeka-rooma maadluses. Gustav Ernesaks ja Eduard Vanaaseme said mõlemad 6. koha tõstmises.
    II taliolümpiamängud, Sankt Moritz 1928 Eestlastest olid võistlemas seitsmekordne Eesti meister kiiruisutamises Christfried Burmeister ja Aleksander Mitt .
    IX suveolümpiamängud, Amsterdam 1928 Eesti eest võistleb 21 sportlast. Seekord võideti päris palju medaleid. Eduard Pütsepa kuues koht maadluses ja Johan Meimeri kaheksas koht odaviskes olid samuti tublid tulemused.
    X suveolümpiamängud, Los Angeles 1932 Seekord kaitses Eesti au 3 sportlast. Tublilt võistles Osvald Käpp, kes sai maadluses 4. ja 6. koha. Kalevi Kotkas võistles Soome riigi heaks kettaheites ja sai 7. koha. August Lootus oli USA au eest välja purjetamises.
    IV taliolümpiamängud, Garmisch -Partenkirchen 1936. Eesti lippu Garmisch-Partenkircheni mängude avamisel kandis Eesti Panga direktor J. Rosenfeldt. Esimesed Eesti naissportlased olümpiamängudel olid Karin Peckert-Forsmann, kes võistles slaalomis ja kiirlaskumises ning Helene Michelson, kes koos Eduard Hiopiga võistlesid iluuisutamise paarissõidus. Meie esimene murdmaasuusataja taliolümpial oli Vello Kaaristo, kes Garmisch-Partenkirchenis sõitis 18 km ja 50 km distantsil . Olümpia kiiruisutamise rajal võistles kümnekordne Eesti meister Aleksander Mitt.
    XI suveolümpiamängud, Berliin 1936 Eesti sportlasi oli võistlemas 39. Jällegi oli meil medalite rohke aasta. Lisaks võitjatele olid edukad ka: Kalevi Kotkas, kes võistles Soome värvides ja sai neljanda koha, sõudmises oli Austraalia au kaitsmas meie mees Leonard Einsaar. Edgar Puusepp sai neljanda ja Evald Sikk kuuenda koha maadluses. Kergejõustikus Arnold Viiding ja Koit Annamaa jäid kaheksandaks .
    VI taliolümpiamängud, Oslo 1952 Eestlastest võttis osa ainult Juku Pent ja temagi võistles Saksamaa riigi heaks 50km suusatamises.
    XV suveolümpiamängud, Helsingi 1952 Eestlased võistlesid NSV Liidu lipu all. Vabamaadluses sai Helsingi olümpial neljanda koha August Engla, Edvin Vesterby maadles Rootsi heaks ja sai samuti 4. koha
    VII taliolümpiamängud, Cortina d'Ampezzo 1956 Ainsa eestlasena osales nendel olümpiamängudel N.Liidu koondise koosseisus Uno Kajak
    XVI suveolümpiamängud, Melbourne 1956 NSV Liidu võistkonnas kümnevõistluses neljanda koha saanud Uno Palu kommenteeris kaht ränkrasket võistluspäeva järgmiselt: "Neljandast kohast oli nii hea meel, et väsimust ei tundnudki. Olin nii värske, et järgmisel hommikul oleksin võinud jälle otsast alustada…" Rootsi riigi nimel võistlesid eesti päritoluga Arnold Vaide, kes jooksis maratoni ja sai 11. koha ning Läänemaalt Rooslepast pärit ja Rootsi värvides maadelnud Edvin Vesterby, kes sai sulgkaalus kreeka-rooma maadluses hõbemedali.
    XVII suveolümpiamängud, Rooma 1960 Meie mehi võistles NSVL-i, Kanada , Rootsi ja Hong Kongi lipu all. Parimaid tulemusi saavutasid Edvin Vesterby, kes jällegi võistles Rootsi lipu all ja sai maadluses 4. koha, Ergas Leps Kanada meeskonnast, sai kergejõustikus 8. koha, Hanno Selg NSVL, kes sai moodsas viievõistluses meeskondlikult 2. koha ja Aleksander Tšutšelov purjetamises 2. koht.
    IX taliolümpiamängud, Innsbruck 1964 Ants Antson võitis Innsbruckis Eestile esimese talialade olümpiakulla. Heino Ago Freiberg võistles Rootsi lipu all ja sai bobisõidus 12. koha
    XXIII suveolümpiamängud, Tokyo 1964Laine Erik lõpetas naiste 800 meetri jooksu kuuendana. Ergas Leps Kanada meeskonnast sai 1500 m jooksus 17. koha
    X taliolümpiamängud, Grenoble 1968 Eestlastest võistlesid Tõnu Haljand ja Ants Antson, kuid seekord medalit nad koju ei toonud , mõlemad said 12. koha.
    XIX suveolümpiamängud, Mexico 1968 Tõnu Lepik saavutas Mexico olümpial kaugushüppes viienda koha, Toomas Arusoo ujus Kanada võistkonnas ja Heiti Roman oli Kanada au kaitsmas purjetamises
    XX suveolümpiamängud, München 1972 Need olümpiamängud olid meie meestele väga edukad, koju toodi 3 kuldmedalit. Ain Roost oli Kanada au kaitsmas kettaheites ja Elmer Ewery vibulaskmises.
    XXI suveolümpiamängud, Montreal 1976 Aavo Pikkuus tunnistati viis aastat järjest Eesti parimaks sportlaseks - alust selleks andsid unikaalsed saavutused, sealhulgas olümpiakuld Montrealis, Ain Roost heitis jällegi ketast Kanada heaks.
    XIII taliolümpiamängud, Lake Placid 1980 Fjodor Koltšin esindas Eesti suusakahevõistlust, seekord jäime medalita.
    XXII suveolümpiamängud, Moskva 1980 Jällegi võisime meie meeste üle uhked olla. medalipagas oli päris suur. Peale medalivõitjate olid meie sportlastest tublid veel Enn Sellik kergejõustikus ja Aleksandr Zõbin purjetamises. Odaviske pronksmedal libises napilt Heino Puuste käeulatusest ja ta jäi neljandaks. Tiina Lillak võistles Soome lipu all ja sai odaviskes 14. koha.
    XIV taliolümpiamängud, Sarajevo 1984 Eestlastest võistles kiirlaskumises USA lipu all Connor Olev Martin O'Brien, kelle tulemus jäi kahjuks kesiseks.
    XXIII suveolümpiamängud, Los Angeles 1984 Tiina Lillak võistles Soome lipu all ja sai hõbeda, Cindy Õunpuu ujus Kanada võistkonnas, ka Robert Muru oli Kanada eest väljas purjetamises. Kuna NSVL ei võtnud olümpiamängudest osa, siis ei saanud ka Eesti võistelda , kui NSVL- i liitvabariik.
    XV taliolümpiamängud Calgary 1988 Eestlastest oli võistlemas ainult Allar Levandi . kes sai suusakahevõistluses kolmanda koha.
    XXIV suveolümpiamängud, Soul 1988 Tiina Lillak oli Jällegi Soome au kaitmas, Mart Klepp Kanada eest laskmises sai 14. koha. Vladimir Reznitšenko võitis 1988. aasta olümpial NSVL epeemeeskonnas pronksmedali ja oli individuaalvõistlustel kaheksas. Jüri Jaanson sõudmises 8. koht. 1988. aasta olümpiamees Riho Suun on jäänud meelde eelkõige kompromissitu võitlejana ja Rahutuuri sangarina.
    XVI taliolümpiamängud, Albertville 1992 Üle pika aja võistleme jällegi Eesti sini -must -valge lipu all. Eestlasi oli osa võtmas 20, medaleid koju seekord ei toodud, tublimad olid Håkan Loob, kes esindas jäähokis Rootsi riiki ja Allan Kohala kelgutamises, kes võistles samuti Rootsi meeskonnas. Meie Allar Levandi jäi kuuendaks. Neljateistaastane Olga Vassiljeva jäi naiste üksiksõidus 21. kohale
    XXV suveolümpiamängud, Barcelona 1992 Urmas Saaliste oli üks neist sportlastest, kes võistelnud olümpiamängudel nii N. Liidu kui Eesti Vabariigi lipu all, medalit ta koju ei toonud. Lauri Aus sai Barcelona olümpial grupisõidus viienda koha, ka maailmameister Jüri Jaansonilt oodati rohkem kui seda oli viies koht, mis kõigele vaatamata oli siiski kiiduväärne saavutus. Indrek Pertolson sai tubli 5. koha judos ja Jüri Tamm vasaraheites . Meie laskja Inna Rose läks olümpiale suurte lootustega, kuid inimlikud eksimused nurjasid võistluse. Helle Aro võistles aga Soome lipu all ja sai seitsmevõistlusel 18. koha.
    XVII taliolümpiamängud, Lillehammer 1994 Kihnu saare eestlaste perekonnast pärit Håkan Loob võitis Lillehammeris olümpiakulla Rootsi jäähokikoondise koosseisus. Eesti eest võistles suusatamise kahevõistluses Ago Markvardt, kes oli viies; Magnar Freimuth, Allar Levandi, Ago Markvardt meeskondlikus kahevõistluses neljandad . Eesti olümpiadelegatsiooni koosseisus võistles 26 sportlast, kuid seekord medalit koju ei toodud.
    XXVI suveolümpiamängud, Atlanta 1996 Seekord võttis osa 44 Eesti sportlast, poodiumile nad ei pääsenud. Tublimad olid seekord Erika Salumäe, Erko Nool , Imre Tiidemann.
    XVIII taliolümpiamängud, Nagano 1998 22 eesti sportlast võistles medalite eest, medaleid ei tulnud. Tublilt esindasid meie vabariiki Jaak Mae ja Andrus Veerpalu .
    XXVII suveolümpiamängud, Sydney 2000 Taas võisime rõõmu tunda meie medalivõitjate üle. Tublid olid ka ühesüstal võistelnud Hain Helde. Andrus Värnik saavutas Sydney olümpiamängude odaviskevõistlusel viieteistkümnenda koha. Kaido Kaaberma, Andrus Kajak, Meelis Loit said meeskondlikul epeel 9. koha. Aleksander Tammert sai kettaheites samuti 9. koha. Maadluses oli tublid Valeri Nikitin 4. koht ja Toomas Proovel 9. koht. Andrei Šilin ja Leonid Gulov saavutasid kahepaadil 9. koha
    XIX taliolümpiamängud, Salt Lake City 2002 Andrus Veerpalu ja Jaak Mae tulid koju medaliga, Kristina ja Katrin Smigunid medalit ei saanud, kuid esikümnesse jõudsid murdmaasuusatamises mõlemad
    XXVIII suveolümpiamängud, Ateena 2004 Indrek Pertelson lõpetas oma sportlasekarjääri Ateena olümpiamängude pronksmedaliga. Aleksander Tammerti kettakaar andis pronksmedali. Jüri Jaansoni kannatused sõudmises krooniti väärika hõbemedaliga. Egle Uljas oli Ateenas edukaim Eesti naiskergejõustiklane - eeljooksus sündis uus Eesti rekord 51,91 400 meetri jooksus. Janek Tombak oli ainuke Eesti rattur , kes põrgukuumuses finišisse jõudis. Andrus Värniku vaim oli medalivõiduks valmis, ometi lõppes võistlus talle suure pettumuse ja kuuenda kohaga.
    XX taliolümpiamängud, Torino 2006 Andrus Veerpalu ja Kristina Smigun olid meie medali saajad. Suusatajatest said esikümnesse veel Anti Saarepuu, Aivar Rehemaa , Kaspar Kokk ja Jaak Mae.
    XXIX suveolümpiamängud Peking 2008 Gerd Kanter - maailmameister võttis seisusekohase võidu - neljanda katse tulemus 68.82 andis kindla esikoha ja kulla. Tõnu Endrekson, Jüri Jaanson võitsid meeste paarisaerulisel kahepaadil hõbemedali, 42- aastasele Jaansonile oli see juba kuuendatel olümpiamängudel teiseks olümpiahõbedaks. Märt Israeli olümpiadebüüt lõppes kvalifikatsioonivõistlustel, kokkuvõttes tubli 14. koht. Andres Raja - vigastust trotsinud olümpiadebütant püstitas isikliku rekordi ja sai kümnevõistluse lõpuprotokollis 13. koha. Aleksander Tammert - vanameister tõestas veelkord oma kõrget taset maailma kettaheite eliidis ning lõpetas oma neljandal olümpial 12. kohaga. Mikk Pahapill - olümpial debüteerinud noor sportlane püstitas suurvõistlustel isikliku rekordi ja lõpetas ränkraske võistluse 11. kohaga.
    Kaire Leibakul õnnestus ülitugevaks osutunud naiste kolmikhüppevõistluses saavutada kõrge kümnes koht.
    Eesti olümpiamedalid
    Kokku on Eesti sportlased olümpiamängudelt võitnud 26 kuldmedalit:
    Alfred Neuland - tõstmine Antverpen 1920
    Eduard Pütsep- Kreeka-rooma maadlus Pariis 1924
    Osvald Käpp- vabamaadlus Amsterdam 1928
    Voldemar Väli- Kreeka-rooma maadlus Amsterdam 1928
    Kristjan Palusalu - vabamaadlus Berliin 1936
    Johannes Kotkas- Kreeka-rooma maadlus Helsingi 1952
    Ants Antson- kiiruisutamine Innsbruck 1964
    Svetlana Tširkova (Lozovaja)- vehklemine Mexico 1968
    Jüri Tarmak - kergejõustik München 1972
    Svetlana Tširkova (Lozovaja)- vehklemine München 1972
    Jaan Talts - tõstmine München 1972
    Aavo Pikkuus- jalgrattasport Montreal 1976
    Ivar Stukolkin- ujumine Moskva 1980
    Jaak Uudmäe- kergejõustik Moskva 1980
    Viljar Loor- võrkpall Moskva 1980
    Mait Riismann- veepall Moskva 1980
    Tiit Sokk- korvpall Soul 1988
    Erika Salumäe- jalgrattasport Soul 1988
    'Erika Salumäe- jalgrattasport Barcelona 1992
    Erki Nool- kergejõustik Sydney 2000
    Andrus Veerpalu- suusatamine Salt Lake City 2002 Johannes Kotkas autasustamispoodiumil ( kuldmedal )
    Kristina Šmigun- suusatamine Torino 2006
    Kristina Šmigun- suusatamine Torino 2006
    Andrus Veerpalu- suusatamine Torino 2006
    Gerd Kanter- kergejõustik Peking 2008
    Kokku on Eesti sportlased olümpiamängudelt võitnud 20 hõbemedalit:
    Martin Klein- Kreeka-rooma maadlus Stockholm 1912
    Jüri Lossmann- kergejõustik Antverpen 1920
    Alfred Schmidt- tõstmine Antverpen 1920
    Alfred Neuland- tõstmine Pariis 1924
    Arnold Luhaäär- tõstmine Amsterdam 1928
    Nikolai Stepulov - poks Berliin 1936
    August Neo- vabamaadlus Berliin 1936
    Ilmar Kullam- korvpall Helsingi 1952
    Heino Kruus- korvpall Helsingi 1952
    Joann Lõssov- korvpall Helsingi 1952
    Hanno Selg- moodne viievõistlus Rooma 1960
    Aleksander Tšutšelov- purjetamine Rooma 1960
    Jaak Lipso- korvpall Tokyo 1964
    Rein Aun- kergejõustik Tokyo 1964
    Jaan Talts- tõstmine Mexico 1968
    Nikolai Poljakov- purjetamine Moskva 1980
    Toomas Tõniste ja Tõnu Tõniste purjetamine Soul 1988 Hanno Selg Rooma 1960
    Andrus Veerpalu- suusatamine Salt Lake City 2002
    Jüri Jaanson- sõudmine Ateena 2004
    Tõnu Endrekson ja Jüri Jaanson sõudmine Peking 2008
    Kokku on Eesti sportlased olümpiamängudelt võitnud 27 pronksmedalit:
    Mihkel Kuusik- sõudmine Stockholm 1912
    Jaan Kikkas- tõstmine Pariis 1924
    Harald Tammer- tõstmine Pariis 1924
    Aleksander Kolmpere- kergejõustik Pariis 1924
    Roman Steinberg- Kreeka-rooma maadlus Pariis 1924
    Albert Kusnets- Kreeka-rooma maadlus Amsterdam 1928
    Georg Faehlmann, William von Wiren, Nikolai Vekšin,
    Eberhard Vogdt- purjetamine Amsterdam 1928
    Voldemar Väli- Kreeka-rooma maadlus Berliin 1936
    August Neo- Kreeka-rooma maadlus Berliin 1936
    Arnold Luhaäär- tõstmine Berliin 1936
    Bruno Junk - kergejõustik Helsingi 1952
    Bruno Junk- kergejõustik Melbourne 1956
    Anatoli Krikun- korvpall Mexico 1968
    Jaak Lipso- korvpall Mexico 1968 Allar Levandi Calgary
    Priit Tomson - korvpall Mexico 1968
    Georgi Zažitski- vehklemine München 1972
    Raul Arnemann- sõudmine Montreal 1976
    Jüri Tamm- kergejõustik Moskva 1980
    Ivar Stukolkin- ujumine Moskva 1980
    Jüri Tamm- kergejõustik Soul 1988
    Allar Levandi- kahevõistlus Calgary 1988
    Toomas Tõniste jaTõnu Tõniste- purjetamine Barcelona 1992
    Aleksei Budõlin- judo Sydney 2000
    Indrek Pertelson- judo Sydney 2000
    Jaak Mae- suusatamine Salt Lake City 2002
    Indrek Pertelson- judo Ateena 2004
    Aleksander Tammert- kergejõustik Ateena 2004
    Huvitavaid fakte
    ATEENA 1896 Ungari esimene olümpiavõitja Alfréd Hajós esines olümpial varjunime all, sest kartis spordivaenuliku suhtumisega Budapesti ülikoolist eksmatrikuleeritud saada. 1924. a. võitis ta Pariisi OM-il hõbemedali kunstikonkursil arhitektuuri alal ja ühtlasi avalikustas oma tõelise nime - Alfred Guttmann.
    Ebaõnnemees oli itaallane Carlo Airoldi, kes saabus oma kodumaalt 1500 km kaugusel asuvasse Ateenasse jalgsi, kuid diskvalifitseeriti enne, kui jooksu starti asuda sai. Süü - elukutseline .
    Maratonijooksu idee on inspireeritud legendist kiirkäskjalg Pheidippidesest, kes viis joostes pärale sõnumi kreeklaste võidust pärslaste üle Marathoni lahingus aastal 490 e.m.a. Ateenasse jõudes hüüdis ta: "Rõõmustage! Meie võitsime!" ja langes surnult maha.
    Marathoni sillalt alustas olümpiamaratoni 17 sportlast. Nende hulgas oli neli välismaalast: austraallane Edwin Flack, ameeriklane Arthur Blake ja prantslane Albin Lermusiaux ning ungarlane Gyula Kellner, kes neist ainsana oli varem nii pikka maad jooksnud. Major Papadiamantopoulose antud stardipaugu järel asuti Ateena poole teele. Lermousiaux asus juhtima ja püsis ees kuni poole distantsini. Karavati külas olid kohalikud elanikud püstitanud auvärava ning kroonisid prantslase lillepärjaga. Selleks ajaks olid Blake ja mitu kreeklast jooksu juba katkestanud. Varsti pärast Karavatit saabus kriitiline punkt ka Lermusiaux'le, kes hakkas väsimusest vaaruma. Keegi prantsuse turist, kes sõitis jalgrattaga ta kõrval, "värskendas" kaasmaalast alkohoolse joogiga , kuid see viivitus võimaldas Flackil juhtima minna. Lermusiaux varises mõne aja pärast lõplikult kokku. Flack, kes polnud kunagi varem jooksnud 10 miilist pikemaid distantse, oli prantslast püüdes üle pingutanud ning langes omakorda kokku vaid neli kilomeetrit enne staadioni . Üks Flacki sõpradest palus läheduses olnud kreeklast hoolitseda jooksja eest ning läks ise vankrit otsima . Hullunud Flack arvas , et teda rünnatakse ja lõi rusikaga abivalmis kreeklase pikali . Austraallane pandi vankrile ja toimetati staadioni riietusruumi, kus tema eest hoolitses prints Nicholas isiklikult, andes talle brändit ja mune. Jooksu ajal saadeti pidevalt ratsa - ja jalgrattakullereid staadionile teatama neist, kes jooksu juhivad. Viimane sõnum 70 000-le staadionil ja selle ümbruses viibinud kreeklasele oli kurb - juhib Flack. Siis jõudis staadionile vahutava hobuse seljas major Papadiamantopoulus, tormas kuningaloozi ja teatas, et juhtima on asunud kreeklane . Viimaks ilmus staadioni maratoniväravasse väike tolmune Spyros Louis. Prints Georg ja kroonprints Konstantin tormasid talle vastu ja jooksid võitja kõrval, üks ühel, teine teisel pool, kuni finishini . Louisil jätkus veel energiat, et kummardada rõõmsale kuningale. Louisi suudeldi, talle hõisati järele kuni riietusruumini, kuhu ta kanti õlgadel - üldine ekstaas valitses staadionil ja kogu linnas. Seitse minutit hiljem jõudsid staadionile järgmised kreeklased : Charilaos Vasilakos ja Spiridon Velokas. Neljandana finishisse jõudnud Gyula Kellner esitas aga protesti selle kohta, et Velokas oli vahepeal vankris sõitnud. Velokas tunnistas pattu ja ta diskvalifitseeriti. Jooksjale määrati kõige karmim karistus , mis suudeti välja mõelda - ta ei tohtinud enam kunagi kanda kreeka rahvarõivaid.
    Spyros Louis oli lambakarjus , kes teenis sõjaväes kullerina. Järgmisel päeval võttis ta vastu autasu ja kadus tagasi kodukülla. Ateena kaupmehed tõid talle hulgaliselt kingitusi: küünlaid, juveele, veini, shokolaadi, ülikondi jm. Samuti pakuti talle tasuta juukselõikust ja tasuta lõunaid. Tegelikult olevat Louis keeldunud vastu võtmast kõike peale hobuse ja vankri ning maia mehena ka šokolaadi. Imekombel õnnestus Louisil tagasi pöörduda suhteliselt normaalsesse ellu.
    PARIIS 1900 Maratonijooks toimus 19. juuli keskpäeval 38° palavuses. Kehvasti märgistatud rajal oli eelis prantslastel, kes orienteerusid tänavarägastikus paremini. Enne viimast viit kilomeetrit juhtis kümne minutiga teiste ees rootslane Ernst Fast , kuid siis suunati ta valele rajale ja enne, kui ta suutis õigele trassile tagasi pääseda, oli kulunud hulk aega. Ameeriklane Arthur Newton omateada juhtis poolel maal, kuid kui ta "võitjana" finišisse jõudis, kuulis ta, et on alles viies. Prantslane Michel Thato oli läbinud lõpujoone tund aega varem. Ameeriklased esitasid kohe 23-aastasele prantsuse pagaripoisile süüdistuse raja lühendamises, sest ta tundis Pariisi tänavaid. Süüdistus lükati ümber põhjendusega, et kolmandaks oli ju tulnud rootslane. Kuna rootslane Fatki oli kaotanud võitjale ligi 40 minutiga, jäid kahtlused püsima, kuid otseseid fakte kellelgi esitada ei olnud. Võitja kohta võib öelda, et Thato ei saanud võitjaau nautida, sest esimest korda sai ta oma olümpiavõitja staatusest teada kaksteist aastat hiljem. Eraldi läbiviidud maratonivõistluse võitjaid unustati isegi mälestusesemetega meeles pidada. Maraton oli raske: lõpetas vaid kuus sportlast, enamik sportlasi tuli kohe haiglasse toimetada, sest kuumus oli nende kallal laastavat tööd teinud.
    SAINT LOUIS 1904 Palju kõmu tekitas ameeriklase George Poage esinemine, sest ta oli esimene neegersportlane, kes võitis olümpiamedali (kaks pronksi tõkkejooksus).
    Spordialasid kavas: 17 (ametlikena: kergejõustik, ujumine, vehklemine, tõstmine, võimlemine; mitteametlikena (võistlesid vaid ameeriklased ja kanadalased): sõudmine, golf , jalgpall, roque, lacrosse, vibulaskmine , poks, vabamaadlus, vettehüpped, köievedu, tennis, veepall).
    ATEENA 1906 olümpiamängude 10. aastapäevale pühendatud Ateena vahemängud .Paljud olümpiakroonikad pole Ateena vaheolümpiamängudele pühendanud mingit tähelepanu ja seal võidetud medaleid ei arvestata olümpiamängude medalite hulka. Vahemängud pole saanud ROK-i toetust olla võrdseiks muude olümpiamängudega.
    708. aastal e.m.a. võeti antiikolümpiamängude kavva pentathlon. Nüüd, 2614 aastat hiljem, lülitati antiikne viievõistlus ka Ateena vahemängude programmi. Viievõistlus koosnes hoota kaugushüppest ( antiikajal hüpati hooga ), antiikstiilis kettaheitest, odaviskest, staadionijooksust (192 m) ja maadlusest. Paremuse määramisel oli aluseks üksikutel aladel saavutatud kohapunktide liitmine. Esmakordselt oli kergejõustiku kavas odavise, mille võitis uue maailmarekordiga 53.90 rootslane Eric Lemming.
    LONDON 1908 Palju vasturääkivusi põhjustas Londonis 400 m jooksu finaal. Favoriidiks oli Buuri sõja veteran, 26-aastane Šoti leitnant Wyndham Halswelle, kes oli finaali pääsenud koos kolme ameeriklasega. Britid kartsid, et ameeriklased võivad kasutada meeskonnataktikat (joosti ühisel rajal) ja paigutasid kohtunikud iga 20 jardi taha ümber kogu staadioni. Lõpukurvi jõudis esimesena Robbins, siis möödus temast esmalt Carpenter ja siis Halswelle. Šotlane üritas mööduda ka Carpenterist, kuid jänki tõukas teda ja ei andnud teed. Kohtunikud hakkasid kohe kätega vehkima ja karjuma: "Viga! Vale jooks !" ning purustasid finišilindi enne kui Carpenter selleni jõudis, jooksja ise lükati rajalt ära. Ameeriklased avaldasid protesti, mida arutati kaua. Otsustati Carpenter diskvalifitseerida ja kordusjooks korraldada. Ameeriklased keeldusid ja nii toimus ajalooline ühemehejooks, kus Halswelle sai ajaks 50,0. Rohkem medaleid välja ei antud. Vahejuhtumist sugenes pikaajaline vaen USA ja Inglismaa kergejõustikuliitude vahel.
    STOCKHOLM 1912 Esmakordselt toimus olümpiamängude ajal antiikmängude eeskujul kunstikonkurss, millele esitasid töid maalikunstnikud, skulptorid, arhitektid, muusikud ja kirjanikud .
    Tsaari-Venemaa koosseisus võistlesid eestlased Stockholmis kreeka-rooma maadlejad Martin Klein, August Kippasto, Oskar Kaplur, August Pikker ja Georg Baumann ; kergejõustiklased Elmar Reiman (maraton), Johan Martin (teivashüpe), Eduard Hermann (käimine), Karl Lukk (käimine), sõudja Mart (Mihkel) Kuusik ning Oskar Vilkmann moodsas viievõistluses. 1920.a. olümpiamängudel esines Oskar Vilkmann (1880 - 1953) Soome koondises ratsutamises Oskar Vilkama nime all. Mõningates teatmikes on eestlasteks loetud ka laskur Harry Blau ja võimleja Georg Maser, kuid otseste faktide puudumisel pole selles senini selgust. Karl Lukk ja Eduard Hermann osalesid Stockholmis 10 km käimises. Neile uudsel alal debüteerinud eestlased langesid välja juba eelvõistlusel. Mehed polnud aga eriti pettunud. Oma treenerile Tõnissonile saatsid nad lakoonilise teatega piltpostkaardi: Kallid Spordivelled! Täna olime võistluses, et meil olid kanged vastased ei võitnud meist keegi, võitsivad ameeriklased: Tervitades Ed. Hermann, Karl Lukk.
    ANTVERPEN 1920 Esmakordselt heisati olümpiamängudel viie omavahel põimunud rõngaga olümpialipp. Kasutusele võeti olümpiadeviis: "CITIUS, ALTIUS, FORTIUS". Alates Antverpeni OM-ist muutus avatseremoonia lahutamatuks ja traditsiooniliseks osaks rahutuvide õhkulennutamine. Esmakordselt võttis olümpiamängudest osa Eesti,
    kuna meie ajakirjanikke Antverpenis ei viibinud, siis oli ka mängude kajastamine tagasihoidlik . Lisaks tabas suvel "Eesti Spordilehte" trükitööliste streik.
    Ainus distants, mis Paavo Nurmil Antverpenis võitmata jäi, oli 5000 meetrit. Seda seletati Nurmit laeval tabanud merehaigusega, mille järelmõju veel tunda andis.
    PARIIS 1924 Sportlased majutati esmakordselt "olümpiakülla". Maastikujooks kujunes Pariisis nii dramaatiliseks, et tegi lõpu krossijooksule olümpiamängudel. 10 650 meetri pikkusele distantsile asus 38 jooksjat. Termomeeter näitas 36 kraadi, päikese käes koguni 55. Trass oli erakordselt raske, kulgedes mööda kiviseid radu , mida katsid põlvepikkused ohakad ja võsa. Esimesena jõudis staadionile ja ületas finišijoone Paavo Nurmi. Ta jõudis pärale reipana ja pealtvaatajatel polnud mingit põhjust arvata, et kõik ei ole korras. Aga niipea, kui teised jooksjad hakkasid kohale jõudma, ilmnes kohutav olukord. Aquilari-nimeline hispaanlane kukkus ja lõi pea vastu kivi nii, et verd hakkas jooksma . Sewell jooksis vale teed. Kui teda õigele rajale juhatati, põrkas ta kokku teise jooksjaga. Mõlemad kukkusid ja suuri vaevu lonkasid finišisse. Soomlastele soodsas olukorras, kus Nurmi ja Ritola olid kergelt lõpetanud, oli neil ka kolmas mees vaja saada üle finišijoone, et meeskondlik kuldmedal kuuluks Soomele. Ootamatult kadus kindel pind aga Heikki Liimataineni jalge alt ja seda 30 meetrit enne lõppu. Oimetult vaarus mees siia-sinna, kuni hakkas äkki tagasi komberdama. Rahvas karjus ja jooksja jäi seisma. Ta seisis mõni aeg ,selg finiši poole, sai siis lõpuks enesekontrolli tagasi, pöördus ja jalutas läbi finiši. Kogu raja ulatuses võis näha ebameeldivaid stseene, esines päikesepisteid ja oksendamist. Tundide viisi otsisid kohtunikud ja Punase Risti töötajad raja äärest kadunud jooksjaid. Briti, Itaalia, Hispaania ja Rootsi meeskond ei suutnudki jooksu lõpetada. Kui tragöödia ulatus ilmsiks tuli, muutus Paavo Nurmi tähelepanuväärne esinemine veelgi võimsamaks.
    CHAMONIX 1924- Esimesed taliolümpiamängud. 11-aastane iluuisutaja Sonja Henie oli mängude noorim osavõtja. Norralane Jakob Tullin Thams võitis kuldmedali suusahüpetes. 1936. aastal Berliinis sai ta hõbemedali purjetamises 8 m klassis ning on seega üks neist vähestest olümpiaatleetidest, kes võitnud medali nii suve- kui ka talimängudel.
    AMSTERDAM 1928 Esmakordselt nüüdisaegsete olümpiamängude ajaloos põles olümpiastaadioni tornis olümpiatuli. Esimest korda toimusid suve- ja taliolümpiamängud eri riikides. Esimest korda võistlesid naised olümpiamängudel kergejõustikus ja sportvõimlemises. Üheks olümpiamängude peasponsoriks sai Coca - cola , kes saatis Amsterdami 1000 tündrit oma karastusjooki. Sellest ajast saadik on coca-cola olnud põhijoogiks kõigil olümpiamängudel.
    SANKT MORITZ 1928 Sankt Moritzi jäästaadioni ehitustööd lõpetati jaanuariks. Avamispäeval oli väike 2200 istekohaga tribüün pealtvaatajatest tulvil. Mängud avas Šveitsi president Edmund Schulthess. Suurtükipaugu järel tõsteti lipuvardasse olümpialipp, mille heiskamine esimesel katsel ebaõnnestus lipunööri katkemise tõttu. Kohe pärast pidulikku avatseremooniat alustati jäähokiturniiriga.
    LOS ANGELES 1932 Pariisis toimunud rahvusvahelise kehalise kasvatuse kongressi soovitusel anti Los Angelese OM-i kuldmedalid sakslastest alpinistidele Franz ja Toni Schmidile, kes vallutasid Matterhorni mäe põhjaseina kaudu. Toni hukkus 1931 . a. retkel Alpides .
    Erilist lugupidamist väärib ungarlane Olivér Halassy (1928. aastani Haltmayer). Veepallis võitis ta kolm Euroopa meistri tiitlit, kaks olümpiakulda (1932, 1936) ja ühe olümpiahõbeda (1928) ning 1931. aastal Euroopa meistritiitli 1500 m ujumises. Ja seda kõike vigase jalaga, ta oli kaotanud trammiõnnetuses vasaku jalalaba .
    LAKE PLACID 1932 Omapärane ala oli Lake Placidis koerakelkude võiduajamine. Osales 12 ekipaaži, seitse koera rakendis. Peeti kaks sõitu ligikaudu 25-miilisel distantsil, kusjuures saavutatud ajad summeeriti. Iluuisutamise naiste üksiksõidus oli Sonja Henie võit väljaspool kahtlust. Võistlused pidid algama juba eelmisel päeval. Kinomehed tahtsid Sonja artistlikku esinemist kindlasti ka filmida, aga kuna ilm võtete tegemiseks polnud soodne, lükati võistlused päeva võrra edasi. Nii kõva oli Hollywoodi mõjuvõim korraldajatele. Kõik seitse kohtunikku hindasid norralanna esinemist esimese kohaga.
    LONDON 1948 Kolm kuud enne Londoni olümpiamänge autasustas Pariisi Konservatoorium pianist Micheline Ostermeyerit kõrge autasuga. Olümpial kasutas see daam käsi, mis nii tundlikult klaverilt helisid välja meelitasid, kuldmedali võitmiseks kuulitõukes ja kettaheites. Edu kergejõustikus mõjus aga kahjulikult tema reputatsioonile klaverikunsti alal, kaua aega ei usaldatud teda Liszti mängima lasta.
    SANKT MORITZ 1948 Ebatavalise näidisalana oli St. Moritzis kavas talvine viievõistlus (10 km suusatamine, püstolist laskmine, vehklemine, kiirlaskumine ja ratsakross). Sellelgi alal olid edukamad moodsa viievõistluse sünnimaa Rootsi sportlased, kes saavutasid kolmikvõidu. Kullavõitja Gustaf Lindh oli edukaim laskmises ja ratsutamises, pronksimees Bertil Haase murdmaasuusatamises ja kiirlaskumises ning shveitslased Somazzi ja Rumf vehklemises. Hõbemedali võitnud William Grut võistles poole aasta pärast Londoni suvemängudel ja tuli moodsas viievõistluses olümpiavõitjaks. Märkimist väärib ka kuuendaks jäänud inglane Derek Allhusen. Kakskümmend aastat hiljem tuli ligi 54-aastane britlane olümpiavõitjaks ratsutamise kolmevõistluses.
    HELSINGI 1952 Ameeriklane Walter Davis oli lapsepõlves põdenud lastehalvatust. Kaheksa-aastane poisike oli paralüseeritud mõlemast jalast ja paremast käest. Ta hakkas oma jalgu treenima, algul ümber voodi kõndides ja sellest tuge otsides , hiljem jalgrattatrenažööril. Pooleteise aasta pärast võis ta minna kooli, kus huvitus kõrgushüppest, pidades seda ka suurepäraseks mooduseks oma jalalihasid arendada. Kui ta sai 21-aastaseks, olid ka jalad juba nii head, et nende abil võita kuldmedal. Helsingias tuli üle kahe meetri pikkune Davis olümpiavõitjaks kõrgushüppes tulemusega 2.04 - uus olümpiarekord. Järgmisel aastal, kui Davis ületas 212,4 cm, sai temast ka maailmarekordiomanik. Seejärel siirdus olümpiavõitja korvpalliväljakule ning oli edukas sealgi, mängides aastatel 1953 - 1958 NBA-s Philadelphia ja Saint Louisi klubides.
    OSLO 1952 Ebatavaline oli olümpiatule süütamise tseremoonia . Tuli süüdati mitte Kreekas Olümpias, nagu tavaks, vaid norra nüüdisaegse suusaspordi rajaja Sondre Norheimi majakeses Morgedalis. Kaminasütest süütas tõrviku 79-aastane Olav Bjaaland, ka Morgedalist pärit mees, kes 1902 . aastal võitis Holmenkollenis kahevõistluses prestiižika kuninga karika ning kuulus 1911. aastal Amundseni ekspeditsiooni koosseisu, olles üks viiest mehest, kes esimestena lõunanabale jõudsid
    MELBOURNE 1956 Kreeka-rooma maadluse raskekaalus ei andnud Nõukogude spordijuhid Johannes Kotkasele võimalust oma olümpiavõitu korrata . Veri oli veest paksem ja nii astus Austraalias matile Anatoli Parfjonov, keda Kotkas oli kodustel meistrivõistlustel korduvalt võitnud. Parfjonovi etteaste ei olnud nii muljetavaldav kui meie mehel Helsingi OM-il. Venelasel oli rohkem õnne kui oskusi. Esimeses ringis kuulutati ta kaotajaks sakslase Wilfried Dietrichi vastu. Nõukogude esindus esitas protesti ja komisjon võttiski selle vastu. Teises matšis kaotas Parfjonov Rootsi meistrile Bertil Antonssonile ja kuldmedalilootused hakkasid haihtuma. Nüüd oli mehel loosiga õnne. Kolmandas ringis sai ta vastaseks suhteliselt nõrgema maadleja, kellega oli ometi kõva pusimine ja neljandas tuli loobumisvõit bulgaarlaselt Alitševilt. Viiendas kohtumises sai Parfjonov oma ainsa vaieldamatu võidu itaallase Bulgarelli üle. Nõukogude maadleja õnneks neist kahest võidust piisas esikohale tulekuks.
    CORTINA d'AMPEZZO 1956 Avatseremooniale rivistusid 32 riigi esindajad. Esmakordselt kanti talimänge üle televisioonis. See häiris kõvasti olümpiatule süütajat Guido Carolit. Tõrvik käes, uisutas ta aukülaliste looži ette ja valmistus Itaalia presidendile Giovanni Gronchile saluteerima. Ärevusest komistas mees televisiooni- ja mikrofonijuhtmetesse ning kukkus. Caroli ei pidanud juhtunut piinlikuks sündmuseks, lausudes pärast seda uhkelt ajakirjanikele : "Aga ma ei pillanud tõrvikut käest ega lasknud tulel kustuda." Esimest korda talimängude ajaloos andis olümpiavande naissportlane - mäesuusataja Giuliana Chenal-Minuzzo.
    ROOMA 1960 Ralph Boston oli mitmekülgne sportlane. Temast oleks võinud tulla suurepärane tõkkejooksja või kümnevõistleja, kuid Ralph valis kaugushüppe. Ja mitte asjatult - aastaid oli ta maailma parimate kaugushüppajate tipus ja võitis olümpiamängudelt igat värvi medaleid. 1960. aasta augustis tegi ta oma esimese maailmarekordi. Huvitav on seejuures asjaolu, et enne rekordhüpet läks ta pealtvaatjate ridades istuva Jesse Owensi juurde ja küsis luba tema maailmarekordi ületamiseks. Loa ta sai ja rekordi hüppas - 8.21, ületades Jesse Owensi tipptulemuse, mis oli neli aastat värskest rekordimehest vanem. Pingelistes duellides Igor Ter-Ovanesjaniga parandas Boston rekordit viis korda, viimane kord Modestos 1965. aastal.
    SQUAW VALLEY 1960 Talimängude ettevalmistus läks korraldajatele maksma üle üheksa miljoni dollari. Enne mänge sattusid organisaatorid lumevaeguse pärast nii suurde paanikasse, et palkasid paiuute-indiaanlaste suguharu esitama tseremoniaaltantsu lumesaju väljakutsumiseks. Kuid see ei aidanud. Aitas hurrikanivõimsusega lumekahur - see muutis vihma lumeks ja päästis mängud. Esimest korda lubas olümpiaprogramm kiiruisutamises osaleda ka naissportlastel. Kõigil distantsidel olid favoriitideks Nõukogude kiiruisutajad. 500 meetris läks esikoht siiski Helga Haasele ja see oli Saksa DV-le esimene taliolümpiakuldmedal.
    TOKIO 1964 Tavatu lugu juhtus Tokios Rooma olümpiavõitja ja maailmarekordiomaniku Elvira Ozolinaga. Peafavoriidist osaviskajal ebaõnnestusid viimased neli katset ja ta jäi viiendaks. Ozolina oli ebaõnnestunud esinemisest sedavõrd endast väljas, et läks kohe olümpiaküla juuksuri juurde ja käskis pea paljaks ajada. Kui juuksur keeldus, haaras Ozolina ise juukselõikusmasina ja ajas suure tüki juukseid ära. Jaapanlannast juuksur oli heitunud, kui Ozolina keeldus kaasa võtmast salli, millega oma tähelepanu äratavat pead katta.
    INNSBRUCK 1964 Surm heitis mängudele oma varju. Briti kelgutaja Kazimierz Kay-Skrzypecki hukkus treeningul vähem kui nädal enne taliolümpia algust ja kolm päeva hiljem suri Austraalia mäesuusataja Ross Milne, kes põrkas ühel laskumisel vastu puud. Must leinalint kinnitati viie rõngaga olümpialipule ja Lizumi kirikus peeti hukkunute mälestuseks jumalateenistus.
    Varsti pärast mänge said Šveitsis filmimise ajal lumelaviinis surma Barbi Henneberger (Saksamaa) ja Wallace "Bud" Werner (USA)
    GRENOBLE 1968 Olümpiamängude maskott suusamees Schuss.
    Olümpiatule süütas iluuisutaja Alain Calmat.
    Edukamad sportlased: meestest mäesuusataja Jean- Claude Killy (Prantsusmaa), 3 kuldmedalit; naistest murdmaasuusataja Toini Gustafsson (Rootsi), 2 kuld - ja üks hõbemedal. Naistest võitis kolm kuldmedalit Rootsi murdmaasuusataja Toini Gustafsson Nagu juba tavaks, ei vedanud ka Grenoble'is ilmadega. Päev enne avamist leotasid rängad vihmasajud võistluspaiku. Alpides olid seevastu teised mured. Lund oli nii palju, et võistlejad ei saanud korralikult treenida ja suuski proovida. Sula ja jäätumine vaheldusid ning tihe udu häiris mäesuusatamisalasid.
    Tavapäraselt selgus esimene olümpiavõitja murdmaasuusatamises meeste 30 km distantsil. Kohe sündis ka sensatsioon. Võitjaks tuli 27-aastane itaalia tolliametnik Franco Nones. Esimest korda talimängude ajaloos ei kuulunud kuldmedal Põhjamaade või N. Liidu suusatajatele. Nüüdseks on Itaalia murdmaasuusatajad muutunud rahvusvahelisel areenil üheks domineerivaks jõuks ja harva pöördutakse suurvõistlustelt koju medaliteta. Tollal ei osatud itaallastelt võitu veel oodata, kuigi neil oli juba mitmeid märkimisväärseid saavutusi.
    MÜNCHEN 1972 Olümpiamängude maskott taksikoer Waldi.
    Skandaalse värvingu omandas Münchenis pronksmedalimäng Nõukogude Liidu ja Saksa DV vutimeeste vahel. Jalgpalliturniiri tähtsuselt teine mäng kujunes täielikuks farsiks. Normaalaeg oli lõppenud viigiga 2:2. Lisaaja 30 minuti jooksul ei üritanudki nõukogude ja saksa jalgpallurid väravaid lüüa. Nad kasutasid ära olümpiaturniiri reglemendi punkti, mille järgi viigi korral esi- või kolmanda koha mängus antakse medalid mõlemale meeskonnale. Milleks siis riskida ? Palli veeretatigi keskväljakul, võimalikult kaugel väravatest. Nii Nõukogude Liit kui ka Saksa DV said mõlemad pronksmedali.
    5. septembril 1972 toimus Münchenis tragöödia, mis vapustas kogu maailma ja asetas noaterale olümpiamängude jätkumise. Relvastatud araabia terroristid sooritasid hommikuhahetuses rünnaku Iisraeli võistkonna majutuspaika. Siit algas traagiliste sündmuste ahel, mille tulemusena kaotasid elu 17 meest: 11 Iisraeli olümpiakoondise liiget, 1 saksa politseinik ja 5 terroristi . Terve päeva vältel esitasid kõik endale küsimuse - kas saavad olümpiamängud veel jätkuda?
    SAPPORO 1972 Esimest korda toimusid taliolümpiamängud Aasias. Põhja- Jaapanis asuv Sapporo pidi ootama olümpialinnaks saamist üle 30 aasta. Linn oli juba saanud õiguse korraldada talimängud 1940. aastal, kuid tookord jäid need sõja tõttu pidamata.
    Henningit "aitas" tribüünil tema ebausklik ema, kes jälgis tütre sõitu, hoides käes hea-õnne- laeka võtit, milles säilitati neljalehelist ristikheina, jaapani helmeid, kristlikku krutsifiksi ja kaht USA lippu.
    Meeste slaalomis juhtus üllatuste üllatus. Oma esimese taliolümpia kuldmedali said hispaanlased. Võitjaks ennustati itaallast Gustavo Thönit või mõnd Austria või Prantsusmaa meistritest, kuid pärast esimest laskumist oli parim aeg Francisco Fernández Ochoa'l. Enamik spetsialistide arvas, et pärast teist sõitu on hispaanlane medaliomanike seast kadunud, kuid Ochoa närv oli tugev ja ta saavutas ka teises laskumises silmapaistva aja. See tõi terve sekundilise eduga olümpiavõidu. Gustavo Thöni sai hõbeda ja pronksile tuli ta onupoeg Rolando Thöni. Värske olümpiavõitja oli nii emotsioonide võimuses, et ei suutnud öelda reporteritele midagi muud kui: "Ma ei saa seda uskuda. See ei saa tõsi olla."
    MONTREAL 1976 Olümpiamängude maskott kobras Amik. Võistluste dramaatilisemaid hetki oli Saksa DV sportlase Frank Baumgartli kukkumine 3000 m takistusjooksu viimasel takistusel heitluses kuldmedali eest rootslase Anders Gärderudiga.
    Mõnevõrra üllatuslikult tuli meeste 100 meetri jooksus võitjaks Kariibi mere saartelt pärit Hasely Crawford. Trinidadi valitsus autasustas riigile esimese olümpiakulla toonud sportlast Kolmainsuse Kuldse Ristiga , tema pilt trükiti kahele postmargile, üks lennuk hakkas kandma tema nime ja tema auks kirjutati kuus calypso-laulu.
    Montreali olümpiamängude lõputseremoonia ajal, kui naisvõimlejad sooritasid staadionimurul oma võimlemiskava, ilmus nende keskele üks mees tribüünilt. "Solist" viskas endalt mantli, jäädes ihualasti, ja vürtsitas oma etteastega naiste esinemist. Korravalvurid pistsid ta kerge vaevaga politseiautosse ja pidustused jätkusid. See juhtum näitas taas kord, et tõhusatele turvameetmetele vaatamata võib soovimatu inimene staadionirajale pääseda.
    INNSBRUCK 1976 Olümpiamaskott Lumemees. Esmakordselt oli taliolümpiamängudel (mitteametlik) olümpiamaskott - Lumemees (Schneemandl).
    Naiste iluuisutamise üksiksõidus domineeris 19-aastane ameeriklanna Dorothy Hamill. Kui ta oli alustamas vabakava, märkas neiu tribüünil plakatit, kuhu oli kirjutatud: "Dorothy, metsik nõid Läänest." See oli ta poolehoidjate katse teda julgustada, kuid Dorothy pidas seda solvamiseks. "Hakkasin kohe pillima, kui nägin seda koledat plakatit inimeste käes," rääkis Hamill. "Siis aga taipasin, et need on kõik heasoovijad, kes püüavad mind ergutada, tundsin end kohe paremini ja kogu närvilisus oli kadunud. Kõik oli okey!"
    MOSKVA 1980 Olümpamaskott karupoeg Miška. USA presidendi Jimmy Carteri algatatud olümpiaboikott avaldas eelkõige mõju sportlastele, kes ei saanud võistelda ja nii jäid teenimatult olümpiamedalitest ilma paljud tippatleedid. Moskva olümpiamängudelt jäid eemale ka mitmed maailmakuulsad firmad, näiteks Coca-Cola, mis oli 1928. aastast sponsorina tegutsenud kõikidel olümpiamängudel. President Carteri viga - olümpiamängude ja poliitika ühendamine - ei mõjutanud ainult Moskva olümpiamänge. Juba varakult sai kõigile selgeks, et Nõukogude Liit ei jäta tasumata - toimuvad ju järgmised olümpiamängud USA-s Los Angeleses. Olümpialiikumine elas üle raskeid aegu.Palju rahvusvahelist poleemikat tekitas Moskva olümpiamängudel kohtunike tegevus. Mitmel alal püüti igasuguseid abinõusid tarvitusele võttes saavutada Nõukogude sportlaste võitu. Esmakordselt olümpiamängude ajaloos muutus kohtunikeprobleem nii teravaks ja silmatorkavaks. Kahjuks võeti siit halba "õppust" ja kohtunike ebaobjektiivne tegevus jätkus ka Los Angeleses ja Soulis. Olümpia korraldajatel oli vaja medaleid. Kergejõustikuvõistlustel tekitasid kõige rohkem hämmingut ja vasturääkivusi meeste kolmikhüpe, kettaheide ja odavise. " Minult varastati Moskvas olümpiavõit," lausus austraallane Ian Campbell pärast kolmikhüppevõistlusi, kus tal jäeti mõõtmata 17,5 meetri pikkune hüpe. Kohtunike väite kohaselt olevat austraallase naelikud teisel sammul puudutanud maapinda."Ma ei teinud midagi valesti. Palusin kutsuda keegi inglise keelt oskav ametnik, kuid kohtunik , kelle poole pöördusin, kehitas vaid õlgu ja kõndis minema," rääkis Campbell. Austraallane oli ehtne ebaõnne sõdur, viis tema kõigist hüpetest tunnistati kehtetuiks. Pärast võistlusi saatis Austraalia juhtkond kirja IAAF -i zhüriile, kuid see jäi tähelepanuta. Austraallased hankisid ka sellest hüppest tehtud videolindi ja demonstreerisid seda ikka ja jälle olümpiakülas. Filmilindilt oli selgesti näha, et Campbelli hüpe oli määrustepärane.
    LAKE PLACID 1980 XIII taliolümpiamängude maskott pesukaru Roni. Adirondacki mägedes asuvas väikeses Lake Placidis peeti talimänge teist korda. Mängudele avaldas teatud mõju suurriikide poliitiline kemplemine. USA president Jimmy Carter saatis ROK-i 82. istungile välisminister Cyrus Vance'i, kes tegi seal ettepaneku Moskva suvemängude boikoteerimiseks. Tema üritus olümpiamänge poliitikaga ühendada polnud sel korral siiski edukas. ROK-i liikmed moodustasid ühisrinde ja tõrjusid Vance'i ettepaneku otsustavalt tagasi. Talimängude dramaatilisim võistlus: soomlane Juha Mieto kaotas 15 km murdmaasuusatamises kuldmedali vaid 0,01 sekundiga.
    Iluuisutamise paarissõidus jäi ära oodatud kahevõistlus USA paari Tai Babilonia - Randy Gardneri ja N. Liidu dueti Rodnina - Zaitsevi vahel, sest Gardner vigastas enne mänge põlve ega saanudki võistelda. Olümpiavõit kuulus ülivõimsalt N. Liidu iluuisutajatele. Rodninale oli see juba kolmas olümpiakuldmedal.
    LOS ANGELES 1984 Nõukogude Liit boikoteeris Los Angelese olümpiamänge. Kuigi Nõukogude Liit ei suutnud oma aktsiooniga paljusid maid hõlmata, oli nende riikide arvel, kes koju jäid, siiski 58% Montreali mängude kuldmedalitest. Nende spordialade hulka, mis kaotasid enamiku oma medalipretendentidest, kuulusid tõstmine, maadlus, võimlemine, jalgpall, käsipall, moodne viievõistlus, naiste kergejõustik ja naiste ujumine. Ometi olid Los Angelese olümpiamängud, esimesed pärast 1896. aastat, mis korraldati valitsuste finantseerimiseta, väga edukad.
    Meeste maratonijooksus olid favoriitideks maailmarekordimees Rob de Castella, portugallane Carlos Lopes, jänki Charlie Spedding ja jaapanlane Toshihiko Seko . Neist Lopesel oleks jäänud peaaegu võistlemata, sest 15 päeva enne olümpiamaratoni sai ta treeningul autolt löögi. "Sinna see kuldmedal nüüd läks," jõudis portugallane mõelda, kui rullus üle kapoti.
    Õnnekombel polnud tema vigastused aga suured, vaid küünarnukk sai viga vastu auto tuuleklaasi. Sama ei saa aga öelda õnnetu Richard Mbewa, Tansaania maratonimehe kohta, kes lasti maha, kui sörkis üle golfiväljaku - politseinik pidas teda vargaks.
    Vettehüpetes võitis hõbemedali ameeriklane Bruce Kimball. Tema saavutus oli seda tähelepanuväärsem, et 1981. aastal jäi Kimball joobnud kihutaja auto alla. Kõik ta näoluud olid katki, kolp mõranenud, vasak jalg murtud, põlveliigesed lahti rebenenud, maks muljutud ja põrn tuli eemaldada. Imekombel suutsid arstid ta kokku lappida, kuid sporditegemine tuli unustada. Ometi pöördus ta juba üheksa kuu pärast ujulasse tagasi ja sai kaaslastelt hüüdnimeks "tagasitulnud poeg". Kuid inimese saatus on ettearvamatu. 1. augustil 1988, kaks nädalat enne USA olümpiakatsevõistlusi, kihutas Kimball purjuspäi 75-miilise tunnikiirusega noorukiterühma sekka, tappes kaks poissi ja vigastades nelja. Tragöödiast hoolimata osales arestist kautsjoni vastu vabastatud Kimball olümpiavalikvõistlustel. Pealtvaatajad olid tema vastu häälestatud vaenulikult ja kogusid allkirju mõrvari vastutusele võtmiseks. Katsevõistlustel sai Kimball publiku rõõmuks ja USA spordijuhtide kergenduseks ainult 4. koha ega pääsenud Souli olümpiamängudele. Ta mõisteti süüdi mõrvas ja sai 17 aastat vanglakaristust.
    CALGARY 1988 Taliolümpiamängude maskotid jääkarulapsed Hidy ja Howdy.
    Edukaim sportlane oli Matti Nykänen, kes sai olümpialt kolm kuldmedalit .
    Sarajevos viimaste seas lõpetanud Costa Rica suusataja Arturo Kinch oli jälle kohal, kuid vahepealsed neli aastat polnud tema suusatamisoskusesse pööret toonud. Vaevu jõudis kostariikalane üle lõpujoone. Võitjale kaotas ta 50 minutiga. Samal ajal, kui fotograafid ümbritsesid väljapuhanud medalivõitjaid, kanti tekki mässitud Kinch suusastaadionilt laatsaretti.
    SOUL 1988 Olümpiamängude maskott tiigripoiss Hodori.
    Souli olümpiamängudel toimus ka autasustamistseremoonia, kus autasustaja riputas medali kaela oma abikaasale. Ratsutamise võistkondlikus kolmevõistluses saavutas hõbemedali inglane Mark Phillips ( kuld 1972), keda õnnitles tema abikaasa printsess Anne, kes 1976. aastal Montrealis oli ka ise ratsutamises kaasa võistelnud ja kes 1988. aastal oli saanud ROK-i liikmeks.
    Vibulaskmises ei äratanud tähelepanu mitte niivõrd ameeriklase Jay Barrsi edukas esinemine, kuivõrd viimaseks jäänud Derrick Tenai, turvamees Saalomoni saartelt. Tenai polnud varem näinud kaasaegset vibu , kuni jõudis Souli. Tiirus tabas ta märki 89 korda ja laskis mööda 55 korda. Ükski teine 83 osavõtjast ei lasknud märgist mööda üle viie korra ning 65 neist polnud üldse möödalaske.
    Los Angelese olümpiamängudel rikkus Rootsi viievõistlejate medalilootused meeskonna liige Roderick Martin, kes tulistas lasketiirus korraga kaks korda, et parandada oma viga, kui tal jäi eelmise 3 sekundi jooksul lask sooritamata. Martin tabati pettuselt ja kogu Rootsi võistkond diskvalifitseeriti. Nüüd oli Roderick Martin jälle arvatud meeskonda, kuid seekordki vedas ta kaaslasi alt - tahtmatult. Martinile sattus loosiga kehv hobune, kellega ta ei suutnud parkuuri ettenähtud aja jooksul läbida ja viievõistleja tuli diskvalifitseerida.
    ALBERTVILLE 1992 XVI taliolümpiamängude maskott tähepoiss Magique.
    Võistluste kõige traagilisem sündmus: Šveitsi sööslaskuja Nicholas Bochatay hukkumine treeninglaskumisel.
    Meeste 10 kilomeetrit klassikalises stiilis lõppes norralase Vegard Ulvangi võiduga. Itaallane Marco Albarello oli teine ja rootslane Christer Majbäck kolmas. Eestlastest lõpetas kiiduväärse 21. kohaga Andrus Veerpalu. 110. lõpetas võistluse Maroko mees Faissal Cherradi, kes kaotas võitjale 44 minutit ja 11,4 sekundit. Kohtunikud ei tahtnud talle ülejärgmisel päeval viitstardist toimuvaks 15 kilomeetri distantsiks nii palju ooteaega jätta ega marokolase tõttu võistlust venitada ning "halastasid" Cherradile, vähendades tema stardiaega 23 minuti võrra!! Olgu öeldud, et sellest polnud nimetusväärselt abi, sest mees jäi ikkagi kõige viimaseks, kaotades eelviimasele, kaasmaalasele Oubahimile umbes 12 minutiga ja võitjale koguni ligi kahe tunniga!
    BARCELONA 1992 Olümpiamaskott Cobi.
    Tõelise üllatuse serveeris 100 m tõkkejooksus 27-aastane kreeklanna Paraskevi Patoulidou. Enne mänge oli tema isiklik rekord sel alal vaid 12,96, kuid olümpailinnas sai ta poolfinaalis ajaks12,88 ning finaalis uskumatu 12,64. Tõenäoliselt oleks ta siiski saanud vaid hõbemedali, kui favoriit Gail Devers poleks enne finišijoont komistanud ja kõhuli kukkunud.
    Kui Tamás Darnyi oli 15-aastane, jäi ta vasakust silmast pimedaks - kord mängides tabas tema silma lumepall. Poisile tehti Kölnis neli silmaoperatsiooni vigastatud retina parandamiseks, ja kuigi kirurgid ei suutnud nägemist taastada, andsin nad silmale siiski valgustaju. 1985. aastast valitses ungarlane vääramatult mõlemal kompleksujumise distantsil. Nii Soulis kui ka Barcelonas tuli ta olümpiavõitjaks 200 m ja 400 m kompleksujumises.
    Laskmises pole vanusel mingit tähtsust. Vabapüstolist laskmises võitjaks tulnud Konstantin Lukatšik oli vaid 16-aastane, samal ajal pronksmedali saanud Rootsi kuulsus Regnar Skanåkera aga juba 58-ne.
    Vibulaskmises kaks kuldmedalit võitnud lõuna-korealanna Cho Youn-Jeong rääkis pressikonverentsil: "Enne iga võistlust lähen kõvasti närvi ja muutun kartlikuks. Seepärast kõndisin öö läbi surnuaias, et maha rahuneda." Väärt retsept kuldmedali võitmiseks!
    LILLEHAMMER 1994 Olümpiamaskotid kuninglikud lapsed Kristin ja Håkon.
    Üheks põnevamaks alaks Lillehammeris oli naiste iluuisutamise üksiksõit. Mitte niivõrd pingelise medalivõitluse pärast - kuigi iluuisutamine oli talimängudel alati üks soositumaid -, vaid koloriitsete osaliste tõttu. USA meistriks tulnud Tonya Hardingi põhirivaali Nancy Kerrigani oli treeningul rünnanud Hardingi ihukaitsja Shawn Eckardt ning tekitanud Kerriganile šoki ja vigastusi. Pärast sellele järgnenud möllu, protsesse ja ajakirjandusmüra ilmusid Lillehammerisse siiski mõlemad.
    Hardingi-Kerrigani skandaal tõi naiste üksiksõidu ajaks CBS-i telekanalit vaatama 100  - 120 miljonit inimest. Vähestel jätkus ehk silmi come back 'i üritava Katarina Witti või tõmmunahalise, viimase nelja aasta Euroopa meistri Surya Bonaly jaoks. Lõpuks oli kuldmedalivõitja ja uus kangelane hoopis ukrainlanna Oksana Bajul. Nancy Kerrigan sai hõbeda ja hiinlanna Lu Chen pronksi. Katarina Witti olümpiavalmidus oli väärt seitsmendat kohta ning kohe tema järel kaheksas oli "paha" Tonya Harding.
    Võistluste õnnelikem võitja: korealane Chae Ji- Hoon võitis kulla lühirajauisutamise 500 meetris vaid 0,02-sekundilise eduga.
    ATLANTA 1996 Olümpiamängude maskott Izzy.
    .Olümpiapargis tehti vähemalt 20 abieluettepanekut. Lisaks tegi briti aerutaja Shaun Pearce abieluettepaneku võistkonna füsioterapeudile Julie Stark 'ile staadionil avatseremoonia ajal, hollandi ujuja Wilma van Hofwegen sai ettepaneku teda külastanud boyfriend'ilt olümpiakülas ning üks USA fänn tegi teisele ettepaneku Austraalia-Hiina softpallimatši ajal, rullides lahti lipu vastavasisulise küsimusega. Armumängude täiendamiseks abiellus USA maadlustreener Bob Anderson Judy Munday'ga Georgia World Center'i ees pärast hommikupoolseid võistlusi.
    Parimad nimed: Kuuba kettaheitja Jorge Fumero (hisp. k. "suitsetan"), Austraalia jooksja Lisa Lightfoot (inglise k. "kergejalg") ning lahke Jamaika lauatennise võistkond - Stephen Hylton ja Michael Hyatt (nimede sarnane kõla?).
    Viimase lootuse tiim : Nigeeria kergejõustikuvõistkond, kelle hulgas ka Faith ("Usk") Idehen ja Charity ("Arm") Opara.
    Eduard Zenovkat võib pidada ebaõnne sõduriks. Barcelonas juhtis ta viievõistlust enne viimast ala turvalise 106 punktiga . Aga nagu ratsutamises tihti juhtub, sõltub siin väga palju hobusest. Ratsu viskas Eduardi kaks korda seljast, kord pudenes võistlejal müts, lisaks kaks takistuse mahaajamist ning ajalimiidi ületamine. Zenovka pidi leppima pronksmedaliga. Aasta enne Atlanta olümpiamänge elas Zenovka üle raske autoavarii, milles hukkus tema elukaaslane, maailma tolleaegseid paremaid iluvõimlejaid Aleksandra Timošenko. Eduard ise jäi imekombel ellu. Talle tehti kokku kuus operatsiooni ja eemaldati üks neer . See, et viievõistleja üldse olümpiamängudele pääses, oli juba omaette kangelastegu. Atlantas esines Eduard silmapaistvalt. 4000 meetri krossijooksu alustas ta kuuendalt kohalt, kuid tõusis liidriks kolmandal kilomeetril. Veel kümmekond meetrit enne finišit oli Zenovka ees, kuid sammu kiirendanud Aleksandr Parõgini spurt tuli nii ootamatult, et sellele vastu seista üritanud Zenovka kukkus mõni meeter enne lõpujoont ja pidi kuldmedaliga hüvasti jätma.
    NAGANO 1998 Olümpiamaskott: öökullid ühise nimega Snowlets. Öökulle oli neli: Sukki, Nokki , Lekki ja Tsukki, kes sümboliseerisid olümpiamängude vahelist nelja aasta pikkust olümpiaadi.
    Dramaatilist värvi lisas avaetendusele olümpiatule toomine staadionile. Tuld kandis Mosambiigis miiniplahvatuses jala ja käe kaotanud Chris Moon . Olümpiatule süüdanud Midori Ito lausus hiljem ajakirjanikele: "Kui tõusin platvormil üles, siis näis, nagu tõuseksin taevasse. Mulle tundus, et olen just-just kohtumas jumalaga ."
    Nagu tavaks, peab olümpiamängude ajal kogu maailmas valitsema rahu rahvaste vahel. Mängude ajal aga hoidsid meeli ärevil sündmused Iraagis ja USA plaan Saddam Husseini riiki rünnata. Räägiti isegi tuumasõja puhkemise võimalikkusest. Valge Maja esindaja Michael McCurry ütles otse, et USA juhid ei lase ennast praeguses vastuseisus Iraagiga "spordiüritustest" mõjutada. Õnneks möödusid mängud siiski rahulikus õhkkonnas .
    Halva nähtavuse, lumerohkuse, laviiniohu ja tuuleiilide tõttu tuli alpialade võistlusi pidevalt edasi  lükata ja kogu olümpiaprogramm lendas uppi. Lumesaju ja vahelduva vihmaga olid hädas ka murdmaa - ja laskesuusatajad.
    Teiseks kutsumata külaliseks oli aastakümne rängim gripiepideemia Jaapanis. Kõige rohkem kannatasid tõve käes Rootsi ja Saksamaa esindused. Nii pidid Saksa kiiruisutajad Ulrike Adeberg ja Heike Warnicke osa distantse vahele jätma, iluuisutaja Tanja Szewchenko aga oli sunnitud koju sõitma koguni võistlemata. Rootsi esindajatel oli vahepeal muret, et üldse kedagi murdmaarajale saata. Poolhaigetena võistlesid veel paljude teiste riikide sportlased. Õnneks ei seganud gripp oluliselt Eesti olümplasi.
    SYDNEY 2000 Olümpiamaskotid: kookaburra lind Olly , kelle nimi tuleb sõnast "Olympic", nokkloom Syd, kelle nimi tuleb sõnast "Sydney" ja sipelgasiil Millie, kelle nimi tuleb sõnast "millennium".
    Kaheksa aasta eest Barcelona olümpial viienda koha saavutanud ja nelja aasta eest Atlantas juba avaringis kaotusega leppinud Pertelson tahtis Sydney olümpial kulda, kuid pidi leppima pronksmedaliga. Oma viiest vastasest alistas ta neli kiirelt ja armutult. Enamat ei lubanud aga poolfinaalis saadud kaotus 90ndate aastate valitsejale judo raskekaalus, prantslasele David Douillet'le. Muide Douillet jäigi Pertelsonil karjääri jooksul võitmata, sest neljakordne maailmameister võistles Sydney olümpial tippkonkurentsis viimast korda.
    Meeskuulitõukajatega juhtus enne olümpiat palju "õnnetusi". Achilleuse kõõluse purunemine jättis soomlasest suursoosiku Mika Halvari pealtvaatajaks, maailmameistrid, ukrainlane Aleksandr Bagatš ja ameeriklane C.J. Hunter jäid vahele dopinguga. Üllatusvõitjana lahkub Sydney kuulitõukeringist 1998. aasta sise-EM-il pronksi saanud soomlane Arsi Harju, teiseks tuleb Adam Nelson ja kolmandaks John Godina, mõlemad Ameerikast .
    Ükski sportlane nüüdisaegsete olümpiamängude 104-aastase ajaloo jooksul polnud suutnud võita viit järjestikust olümpiakulda. Briti sõudmistäht Steven Redgrave sai sellega hakkama Sydney mängudel.
    SALT LAKE CITY 2000 Taliolümpiamängude maskotid jänes Powder , koiott Copper , karu Coal . Tähelepanuväärsed osavõtjad: esimest korda talimängude ajaloos võistlesid ühel alal isa ja poeg. Venetsueelat esindav 48-aastane Werner Hoeger ja tema 17-aastane poeg Christopher võtsid teineteiselt mõõtu ühekelgul.
    Kelgutaja Georg Hackl tõusis hõbemedalivõiduga olümpiamängude rekordiraamatusse. Ükski teine talisportlane pole pjedestaalile tõusnud viiel järjestikusel olümpial. Kokku saavutas sakslane aastail 1988 - 2002 talimängudelt 3 kuld-ja 2 hõbemedalit ning maailmameistrivõistlustelt 9 medalit, millest kolm kuldset. Piduliku sündmuse ootuses lasi ROK-i president Jacques Rogge end spetsiaalselt Utah' Olympic Parki sõidutada.
    ATEENA 2004 Olümpiamaskotid kaks savist lapsnukku, õde-vend Athena ja Phevos . Kaheteist aasta eest Barcelona olümpial viienda koha saavutanud, kaheksa aasta eest Atlantas juba avaringis kaotusega leppinud ning Sydney olümpial pronksi saanud Indrek Pertelson pidi ka Ateenas leppima pronksmedaliga. Eelringides alistas Pertelson alžeerlase Mohamed Bouaichaoui ja Usbekistani judoka Abdullo Tangrievi ning kaotas veerandfinaalis Tamerlan Tmenovile (Venemaa). Lohutusringis võitis Pertelson Daniel Hernandese (Brasiilia) ja Selim Tataroglu (Türgi). Pronksimatšis alistas ta kauni heitega itaallase Paolo Bianchessi.
    Ateena olümpiamängude lõputseremoonia kujunes grandioosseks ja meeldejäävaks showks. Teiste lippurite seas tõi Eesti lipu olümpiastaadionile püstitatud hiigelpoodiumile hõbemedalivõitja Jüri Jaanson. Rahvusvahelise Olümpiakomitee president Jacques Rogge ütles lõpetuseks: " These were unforgettable dream games", tunnistades XXIII nüüdisaegsed suveolümpiamängud Ateenas kordaläinuks.
    TORINO 2006 XX taliolümpiamängude maskotid Neve ja Gliz.
    Naiste lumelauakross sai väga ootamatu lõpplahenduse, kui võidu napsas šveitslanna Tanja Frieden. Sõidu alguses põrkas ta kokku kanadalanna Maelle Rickeriga, kes paiskus rajalt välja ja sai tõsiselt viga. Võistluse liidriks läks ameeriklanna Lindsey Jacobellis, kes juhtis sõitu väga kindlalt. Küll aga nägi ta kuldmedalit arvatavasti juba käeulatuses olevat, tegi viimasel hüppel publiku lõbustamiseks  tarbetu triki, mis ebaõnnestus ning Jacobellis kukkus. Temast möödus Frieden, kes napsaski kuldmedali, Jacobellis sai hõbemedali ning kolmas oli kanadalanna Dominique Maltais.
    27. veebruaril Torinost saabunud Kristina ja Anatoli Šmiguni võtsid Tallinna Lennujaamas vastu Eesti Meestelaulu Selts, Piirivalve orkester, Audentese spordikooli ja SOS Lasteküla lapsed. Varem Torinost naasnud Andrus Veerpalu ja Mati Alaver liitusid Šmigunidega lennujaamas ning ühiselt sõidutati nad politseieskordi saatel Vabaduse väljakule. Vabaduse väljakul üles seatud laval ehiti olümpiavõitjad loorberipärgadega ning neid tänasid president Arnold Rüütel, Riigikogu esimees Ene Ergma , peaminister Andrus Ansip, kultuuriminister Raivo Palmaru, samuti Tallinna linnavalitsuse ja sponsorite esindajad.
    Austamistseremoonia lõppes ilutulestiku ning Ivo Linna ja Anti Kammiste esinemisega.
    PEKING 2008 Maskotte oli viis, mis kandsid ametlikult nime Fuwa ja need olid Beibei (kala), Jingjing (panda karu), Huanhuan (olümpialeek), Yingying ( Tiibeti antiloop) ja Nini (pääsuke).
    Kaire Leibak hüppas naiste kolmikhüppe kvalifikatsioonivõistluste avakatsel hooaja tippmargi 14.19 ja jõudis läbi aegade esimese Eesti naisportlasena kergejõustiku väljakualal olümpia lõppvõistlusele. Ülitugeva lõppvõistluse kolmest katsest õnnestus Leibakul rahuldavalt vaid teine, kus tema tulemuseks mõõdeti 14.13, ja mis tagas kolmikhüppe noorimale osavõtjale 10. koha.
    Triin Aljandi parandas Pekingi olümpiabasseinis Eesti rekordit 100 meetri liblikujumises ning saavutas Eesti ujujatest Pekingis parima koha, olles 50 meetri vabaujumises 21., ent loodetud ja oodatud poolfinaalid jäid kaugele.
    Lõpetuseks

    Aus mäng on olümpiaideaal, mis hõlmab eneses ausust, austust nii meeskonnakaaslaste kui konkurentide vastu ning kehtestatud võistlusreeglitest kinnipidamist. lma ausa mängu printsiibi järgimiseta ei ole sport enam täisväärtuslik võimalus sportlaste eneseteostuseks, omavaheliseks suhtlemiseks ega ka elukvaliteedi parandamiseks. Ausa mängu peamiseks demonstreerijaks on võistleja. Ennekõike tähendab see, et võistluses osaleja peab vankumatult kinni kirjapandud reeglitest. Olümpiamängud on ausad mängud.


    Kasutatud allikad
    http://et.wikipedia.org/wiki/Ol%C3%BCmpiam%C3%A4ngud
    http://et.wikipedia.org/wiki/N%C3%BC%C3%BCdisaegsed_ol%C3%BCmpiam%C3 %
    http://www.miksike.ee/documents/main/referaadid/ateena_olumpiamangud.htm3.-4.eed olümpiam
    http://www.eok.ee/olympialiikumine
    http://et.wikipedia.org/wiki/Eesti_ol%C3%BCmpiam%C3%A4ngudel
    http://wapedia.mobi/et/Rahvusvaheline_Ol%C3%BCmpiakomitee
    • .DOC Laadi alla originaalfail 22 lk · .doc · 68 allalaadimist
    Vasakule Paremale
    Olümpiamängud #1 Olümpiamängud #2 Olümpiamängud #3 Olümpiamängud #4 Olümpiamängud #5 Olümpiamängud #6 Olümpiamängud #7 Olümpiamängud #8 Olümpiamängud #9 Olümpiamängud #10 Olümpiamängud #11 Olümpiamängud #12 Olümpiamängud #13 Olümpiamängud #14 Olümpiamängud #15 Olümpiamängud #16 Olümpiamängud #17 Olümpiamängud #18 Olümpiamängud #19 Olümpiamängud #20 Olümpiamängud #21 Olümpiamängud #22
    Punktid 50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
    Leheküljed ~ 22 lehte Lehekülgede arv dokumendis
    Aeg2009-11-29 Kuupäev, millal dokument üles laeti
    Allalaadimisi 68 laadimist Kokku alla laetud
    Kommentaarid 1 arvamus Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
    Autor Mai Salura Õppematerjali autor
    Kontrollitud
    PDF TXT
    referaat
    olümpiamängud referaat

    Kasutatud allikad

    Sarnased õppematerjalid

    Eestlased ja nende saavutused läbi aegade olümpiamängudel
    8
    docx

    Eestlased ja nende saavutused läbi aegade olümpiamängudel

    1. Mis on olümpiamängud ? Nüüdisaegsed olümpiamängud ehk olümpiamängud on rahvusvaheline spordi suurvõistlus ja spordipidu, mis on mõeldud jätkama antiikolümpiamängude traditsiooni ning nende õilsat ja rahuarmastavat vaimu. Nüüdisaegsed olümpiamängud koosnevad olümpiaadi mängudest (ehk suveolümpiamängudest) ja taliolümpiamängudest. Suveolümpiamängud toimuvad iga nelja aasta järel, selle olümpiaadi esimesel aastal, mida pühitsetakse. Taliolümpiamängud toimusid algselt samal aastal suveolümpiamängudega, nüüd aga kaheaastase nihkega iga nelja aasta tagant. Vältimaks mängude liigset lohisevust, on sätestatud, et suveolümpiamängude ja taliolümpiamängude kestus ei tohi ületada 16 päeva.

    Kehaline kasvatus
    Kaasaegsed olümpiamängud
    11
    doc

    Kaasaegsed olümpiamängud

    päästepaadil USA eest, kuid sõuderegatt jäi tormi tõttu ära. Eestlane pidi piirduma kaasaelamisega kergejõustikuvõistlusele. Pariis 14. mai ­ 28. oktoober 1900 Võistlused toimusid 20 spordialal ning 95 võistlualal. Mängudel osales 997 sportlast. 1900. aasta mängudel osalesid esmakordselt naissportlased. Tegemist oli kõige halvemini korraldatud mängudega olümpiamängude ajaloos ja Coubertin ütles hiljem, et on ime, et olümpiamängud need mängud üldse üle elasid. Neid mänge on nimetatud ka kõige organiseeritumaks kaoseks. Saint Louis 1. juuli ­ 29. november 1904 ROK-i asutaval kongressil (1894) otsustati anda 1904. aasta olümpiamängude korraldamine USA-le, ROK-i 4. istungjärgul Pariisis (1901) kinnitati olümpialinnaks Chicago. Et aga teise linnana oli kandideerinud Saint Louis, lubati ameeriklastel ise otsustada, kumb neist saab olümpialinnaks. Lõpliku otsuste langetas USA president

    Kehaline kasvatus
    Suveolümpiamängud 1920-1936
    7
    odt

    Suveolümpiamängud 1920-1936

    Sissejuhatus Nüüdisaegsed olümpiamängud ehk kaasaegsed olümpiamängud ehk olümpiamängud on rahvusvaheline spordi suurvõistlus ja spordipidu, mis on mõeldud jätkama antiikolümpiamängude traditsiooni ning nende õilsat ja rahuarmastavat vaimu. Nüüdisaegsed olümpiamängud koosnevad olümpiaadi mängudest (ehk suveolümpiamängudest) ja taliolümpiamängudest. Suveolümpiamängud toimuvad iga nelja aasta järel, selle olümpiaadi esimesel aastal, mida pühitsetakse. Taliolümpiamängud toimusid algselt samal aastal suveolümpiamängudega, nüüd aga kaheaastase nihkega iga nelja aasta tagant. Vältimaks mängude liigset lohisevust, on sätestatud, et suveolümpiamängude ja taliolümpiamängude kestus ei tohi ületada 16 päeva.

    Ajalugu
    EESTI OLÜPMIAVÕITJAD TAASISESEISVUSE AJAL JA OLÜMPIA AJALUGU
    10
    docx

    EESTI OLÜPMIAVÕITJAD TAASISESEISVUSE AJAL JA OLÜMPIA AJALUGU

    Pärnu Kuninga Tänava Põhikool Uurimistöö EESTI OLÜPMIAVÕITJAD TAASISESEISVUSE AJAL JA OLÜMPIA AJALUGU Autor: Kristofer Paulberg Juhendaja: Leene Soekov Pärnu 20121 Sisukord 1. Sissejuhatus............................................................................................................................3 2. Antiikolümpia ehk Olümpiamängud ajalugu.........................................................................4 2.1. Päritolu............................................................................................................................4 2.2. Müüdid olümpiamängude päritolu kohta........................................................................4 2.3. Ajalugu............................................................................................................................4 2.4

    Sport
    1900 Suveolümpia
    11
    doc

    1900 Suveolümpia

    Reginald Fessenden kandis esimesena raadio teel üle inimhäält. Neid saavutusi oli loomulikult veel ja veel kui silmapaistvamaks jäid minu jaoks sündmused Prantsusmaal. Aastal toimus Pariisis maailmanäitus ja sellega kaasnes väga palju erinevaid üritusi ja juhtumisi. Pariisis asutati Rahvusvaheline Jalgratturite Liit (Union Cycliste Internationale; UCI), õnnistati sisse Pariisi metroo, Pariisis kinnitati RHK-1 ja avati teised kaasaegsed olümpiamängud Pariisis (1900. aasta suveolümpiamängud).Pariisis suleti maailmanäitus, mida külastas uskumatuna näiv arv 50 860 801 inimest! Ning nende saavutuste ja suuresti ka maailmanäituse suure surve tõttu Prantsusmaale otsustasin valida referaadi teemaks just nimelt teised kaasaegsed olümpiamängud Pariisis. 1900. aasta suveolümpiamängud (ametlikult II olümpiaadi mängud) olid teised kaasaegsed olümpiamängud.Need leidsid aset Pariisis 14. maist 28. oktoobrini 1900.

    Ajalugu
    Kergejõustik
    13
    docx

    Kergejõustik

    Pärnu Hansagümnaasium R.S KERGEJÕUSTIK Juhendaja: Pärnu 2013 Sissejuhatus Kergejõustik on üks vanemaid ja harrastatavamaid spordialasid. Kergejõustik sisaldab jookse, sportlikku käimist, hüppeid, heiteid ja mitmevõistlusi. Kergejõustiku alla käib üle 40 ala. Suurem osa võistlusi peetakse staadioni või väljakutel. ja käimisvõistlusi korraldatakse harilikult maanteel ja tänavail, krossivõistlusi pargis või metsaradadel. Ajalugu Kergejõustiku alguseks peetakse Vana-Kreeka. Võisteldi ainult staadionijooksus mille pikkusdeks oli Olümpias 192,27 m, Ateenas, Epidauroses, Delfis ja mujal 150­190 m. Hiljem lisandusid pikemad jooksud, pentatlon ehk viievõistlus (kettaheide, kaugushüpe, odavise, staadionijooks ja maadlus) ning relvisjooks. Briti saartelt sai aastasadu hiljem alguse tänapäeva kergejõustik. 19. sajandi keskel alustati ala harrastamist Suurbritannia õppeasutustes. 1850 asutati Oxfordis Exeter Col

    Sport/kehaline kasvatus
    Eestlaste medalivõidud olümpiamängudel
    8
    doc

    Eestlaste medalivõidud olümpiamängudel

    Eestlaste medalivõidud olümpiamängudel Eestlaste olümpiamängude kuldmedalivõidud Aasta Koht Sportlane Ala Võistlusala Tulemus Märkused 257,5 Alfred Kergekaal (67,5 1920 Antwerpen Tõstmine (72,5-75- Neuland kg) 110) Eduard Kreeka-rooma Kärbeskaal (58 1924 Pariis Pütsep maadlus kg) Voldemar Kreeka-rooma 1928 Amsterdam Sulgkaal (62 kg) Väli maadlus Osvald I kergekeskkaal 1928 Amsterdam Vabamaadlus Käpp (66 kg) Kristjan Kreeka-rooma Raskek

    Kehaline kasvatus
    Olümpimängud-Tõru-Tõnn Parts G2D
    9
    docx

    Olümpimängud-Tõru-Tõnn Parts G2D

    G2D Pärnu Ühisgümnaasium Olümpimängud Sissejuhatus Olümpiamängud on midagi, mis annab sportlastele võimaluse oma taset maailmale näidata. Selles osaleb tuhandeid sportlasi enam kui 200 maalt. Nii suve- kui ka taliolümpiamänge korraldatakse iga nelja aasta tagant, kuid kordamisi, mistõttu toimuvad olümpiamängud iga kahe aasta tagant. Ajalugu Esimesed antiikolümpiamängud toimusid arvatavasti 776. aastal eKr peajumal Zeusi auks. Nüüdisaegsed olümpiamängud on inspireeritud antiikolümpiamängudest, mida peeti 4. sajandini pKr Kreekas Olümpias. Kongress toimus Pariisis 16-24. juunil 1894. aastal asutas parun Pierre de Coubertin Rahvusvahelise Olümpiakomitee, mis on olümpialiikumise kõrgeim võim ja juhindub oma tegevuses olümpiahartast. Antiikolümpiamängud

    Sport


    Rohkem sarnaseid



    Meedia

    Vasakule Paremale

    Kommentaarid (1)

    h2ppyy profiilipilt
    h2ppyy: Täitsa okei materjal.
    19:07 04-03-2012



    Kõik kommentaarid



    Info
    K & V
    Mäng
    Eraõpetajad
    Meist
    Kuidas saada punkte?
    KKK
    Reklaam
    Uudistevoog
    Sitemap
    Kontakt
    Saada kiri
    kiri@annaabi.ee
    Telefon: +372-569-80010
    Aadress: Tiskrevälja 33, Tallinn
    OÜ LOLSOL. Registrikood: 11450433
    Kasutustingimused
    Privaatsustingimused
    Sõnastikud
    Inglise Soome Saksa Vene Hispaania Prantsuse Rootsi Itaalia Ladina Taani Esperanto
    Püsiühendus(es)
    Facebook Instagram Twitter Reddit
    Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun