Olümpiamängud (1)

Põhikool - Sport - Kehaline kasvatus

5 VÄGA HEA

Esitatud küsimused

Milleks siis riskida ?

Sisukord

Sissejuhatus............................................................................................ 2
Olümpiamängude ajalugu....................................................................... 2
Olümpialiikumine..................................................................................... 3
Olümpiamängude sümboolika................................................................ 3
Olümpiarituaalid....................................................................................... 4
Eesti olümpiamängudel........................................................................... 6
Eestlased olümpiamängudel................................................................... 6
Eesti olümpiamedalid............................................................................... 9
Huvitavaid fakte...................................................................................... 11
Lõpetuseks.............................................................................................. 23
Kasutatud allikad..................................................................................... 24

Olümpiamängud

Sissejuhatus

Olümpiamängud on rahvusvaheline spordi suurvõistlus ja spordipidu, mis on mõeldud jätkama antiikolümpiamängude traditsiooni ning nende õilsat ja rahuarmastavat vaimu.
Nüüdisaegsed olümpiamängud koosnevad suveolümpiamängudest ja taliolümpiamängudest. Suveolümpiamängud toimuvad iga nelja aasta järel. Taliolümpiamängud toimusid algselt samal aastal suveolümpiamängudega, nüüd aga kaheaastase nihkega iga nelja aasta tagant. Suveolümpiamängude ja taliolümpiamängude kestus ei tohi ületada 16 päeva. Vaatamata kõikvõimalikele riikidevahelistele medali- ja punktiarvestustele on olümpiamängud võistlused individuaalsetel ja võistkondlikel spordialadel sportlaste , mitte riikide vahel.
Olümpiamängude ajalugu
Olümpiamängude elustamise idee pärineb Prantsusmaalt. Suur huvi seda teoks teha tekkis 19. sajandi keskpaiku Inglismaal ja Kreekas.
19. sajandi lõpul soodustas riikide majandus- ja kultuurisidemete areng rahvusvaheliste spordiföderatsioonide asutamist. Hakati pidama spordivõistlusi, milles osales eri riikide sportlasi. 1889. aastal tegi Prantsusmaa haridusministeerium prantsuse pedagoogile parun Pierre de Coubertinile ülesandeks korraldada aktuaalsete kehalise kasvatuse probleemide arutamiseks rahvusvaheline kongress . Kongress toimus Pariisis 16.–24. juunil 1894. Seda nimetetakse tagantjärele I olümpiakongressiks.
Põhiettekandega esines Pierre de Coubertin . Ta tegi ettepaneku hakata rahvusvahelise spordielu edendamiseks korraldama olümpiamänge ja esitas nende elustamise kava. Kongressist osavõtjad kiitsid tema ettepaneku heaks ja otsustasid pidada esimesed nüüdisaja olümpiamängud 1896. aastal Kreekas.
Olümpialiikumise organiseerimiseks ja kooskõlastamiseks moodustati Rahvusvaheline Olümpiakomitee. Selle esimeseks presidendiks valiti kreeka kirjanik Demetrios Vikelas ja peasekretäriks Pierre de Coubertin.
1896. aasta suveolümpiamängud olid esimesed kaasaegsed olümpiamängud. Need toimusid Ateenas 6.-15. aprillil 1896.
Olümpial osales 13 riiki. Naissportlased siis olümpiamängudel ei osalenud.
Võisteldi 9 spordialal (kergejõustik, klassikaline maadlus , laskmine , jalgrattasport , tennis , tõstmine, ujumine , vehklemine, võimlemine, sõudmine jäeti tormise mere tõttu ära).
Olümpiamängud avas Kreeka kuningas Georgios I. Olümpiamängude peaareen oli Panathenaikoni staadion.
Autasud neil olümpiamängudel olid:
esikoht - hõbemedal, diplom , Olümpiast lõigatud õlipuuoks;
teine koht - pronksmedal , diplom;
kolmas koht - diplom.
Erand : maratonijooksus kolmandana lõpetanud ungarlasele Gyula Kellnerile anti ka pronksmedal
Esimeseks olümpiavõitjaks tuli USA kolmikhüppaja James Brendan Connolly (6.04.1896).
Pärast rohkem kui saja-aastast vahet jõuab spordi suursündmus 2004. aasta augustis taas oma sünnimaale.

Olümpialiikumine
Olümpialiikumine on liikumine, mis koosneb Rahvusvahelisest Olümpiakomiteest, rahvusvahelistest föderatsioonidest, rahvuslikest olümpiakomiteedest, olümpiamängude organiseerimiskomiteedest, rahvuslikest assotsiatsioonidest, klubidest ja nende liikmeteks olevatest isikutest: eelõige sportlastest, kohtunikest, treeneritest ja teistest spordiga seotud isikutest. Peale nende on olümpialiikumisse kaasatud ka teised ROK-i tunnustatud organisatsioonid ja institutsioonid . Oma tegevuses lähtub olümpialiikumine olümpismi põhimõtetest.
Olümpialiikumise eesmärgiks on anda panus rahumeelse ja parema maailma rajamisse, kasvatades noorsugu spordi kaudu, mida harrastatakse olümpialikus vaimus ja ilma igasuguse diskrimineerimiseta, mis eeldab vastastikust arusaamist sõpruse, solidaarsuse ja ausa mängu vaimus. Olümpialiikumine on pidev ja universaalne, selle kõrgpunktiks on kõigi viie kontinendi sportlaste toomine kogu maailma ühendavale suurele spordipeole – olümpiamängudele.

OLÜMPIAMÄNGUDE SÜMBOOLIKA
Olümpialipp, -sümbol, - deviis ja - embleem on ROK-i ainuomand. Nende kasutamine puhtärilistel eesmärkidel on Olümpiaharta järgi rangelt keelatud. Nende õiget kasutamist kontrollib iga riigi rahvuslik olümpiakomitee.
OLÜMPIASÜMBOL – 5 omavahel põimunud värvilist rõngast. Värvid alustades ülalt vasakult on: sinine, must, punane, kollane ning roheline. Vähemalt üks neist värvidest on iga riigi lipul, samuti sümboliseerivad need eri maailmajagudest pärit sportlaste ausat ning sõbralikku jõukatsumist olümpiamängudel. Olümpiasümboli idee esitas P. de Coubertin 1913.a. Rõngaste värvid ülalt vasakult on sinine, must ja punane ning alt vasakult kollane ja roheline. Kollane rõngas ühendab sinist ja musta ning roheline musta ja punast rõngast. Kogu kujund on korrapärane trapets, mis sümboliseerib viie maailmajao liitu ning kogu maailma sportlaste kohtumist olümpiamängudel ausas ning sõbralikus võistluses. Olümpiasümboli mõtte esitas Pierre de Coubertin 1913. aastal: kuuest värvusest (kaasa arvatud olümpialipu valge põhi) kuulub vähemalt üks kõigi maade rahvus(riigi)lipu värvuste hulka.
Olümpialipp- on valge, ilma ääristuseta põhjaga plagu, mille keskel asub viievärviline olümpiasümbol.
Esimene olümpialipp valmistati 1913. aastal Pariisis. 3 meetrit pika ja 2 meetrit laia lipu valgel põhjal on kujutatud olümpiarõngad. Esmakordselt heisati olümpialipp 5. aprillil 1914. aastal Pan-Egiptuse mängudel Aleksandrias . Lõpliku heakskiidu sai lipp 1914. aasta juunis Pariisis VI olümpiakongressil. Olümpiamängudel heisati olümpialipp esmakordselt 1920. aastal Antverpenis.
Olümpiadeviis on ladinakeelne "Citius, altius, fortius" (eesti keeles "Kiiremini, kõrgemale, tugevamini"). See väljendab läkitust, mille ROK adresseerib kõikidele olümpialiikumises osalejatele, kutsudes neid silma paistma kooskõlas olümpiavaimuga. Olümpiadeviisi idee pärineb prantsuse preestrilt Henri-Martin Didon'ilt.
Olümpiaembleem on terviklik kavand, kus olümpiarõngad on ühendatud mõne teise eristatava elemendiga. Iga olümpiaembleemi kavandi peab heaks kiitma ROK, see on embleemi igasuguse kasutamise eeltingimuseks. Olümpiaembleemi võivad kavandada nii rahvuslikud olümpiakomiteed kui olümpiamängude korralduskomiteed. Kõikidele olümpiamängudele kavandatakse oma embleem, mille elementide hulgas on kindlasti mänge korraldava linna sümbol, olümpiarõngad, linna nimi ning mängude toimumisaasta.
Olümpiahümn- ametliku olümpiahümni muusika kirjutas Spyros Samaras ning originaalsõnad Kostis Palamas. Mõlemad autorid on pärit Kreekast .
Esmakordselt kasutati olümpiahümni 1896. aasta Ateena mängudel, ent ametlikuks olümpiahümniks kinnitati see alles ROK-i 55. istungjärgul 1958. aastal Roomas.
Olümpiatuli on tuli, mis süüdatakse ROK-i volil päikesekiirte abil Olümpias Kreeka jumalate kuninganna Hera Templi varemete esisel.
Olümpiast liigub tuli erilise teatejooksuga tõrvikutest kantuna olümpialinna, kus põleb kogu mängude kestel olümpiastaadionil. Esmakordselt põles olümpiatuli 1928. aasta Amsterdami mängudel, Olümpias süüdati tuli esmakordselt 1936. aasta Berliini mängude eel.
Olümpiatõotus on sümboolne tagatis , mis peab ülal hoidma olümpiamängude sportlikku vaimu. Olümpiatõotuse annavad sportlaste ja kohtunike esindajad olümpiamängude avatseremoonial. Sportlasvanne sisaldab lubadust ausalt võistelda, kohtunike vanne aga lubadust ausalt kohtunikukohust täita. Sportlasvanne anti esmakordselt 1920. aasta Antverpeni mängudel, kohtunike vanne 1972. aasta Müncheni mängudel.
Olümpiarituaalid
Olümpialiikumisega kaasneb terve rida olulisi traditsioone, olümpiarituaale, mis eristavad olümpiamänge tavapärastest tiitlivõistlustest, lisades neile erilist pidulikkust ning tseremoniaalsust. Just olümpiarituaalid toovad välja kaasaegsete olümpiamängude sideme antiikmängudega. Pierre de Coubertin rääkis taoliste rituaalide vajalikkusest esmakordselt 1906. aastal.
Olümpiamängude ava- ja lõputseremoonia toimuvad alati olümpialinnas kindlate protseduurireeglite alusel.
Avatseremoonia ei tohi aset leida rohkem kui päev enne olümpiavõistluste algust, lõputseremoonia aga toimub mängude viimasel päeval pärast kõigi võistluste lõppemist. Olümpiamängud kuulutab avatuks võõrustava maa riigipea , lõppenuks aga ROK-i president . Lisaks olümpialipu heiskamisele, olümpiatule süütamisele ning olümpiatõotuse andmise kuulub avatseremoonia olulisimate osade hulka ka sportlasdelegatsioonide sissemarss . Viimane toimub tähestikulises järjekorras, kuid seda alustab alati olümpiamängude sünnimaa Kreeka ning lõpetab korraldajamaa delegatsioon.
Olümpiamängude autasustamistseremoonia ajal võitjad tõusevad autasustamispjedestaalile, heisatakse riikide rahvuslipud, mängitakse olümpiavõitjaks tulnu rahvushümni.
Esmakordselt toimus autasustamine sellise korra järgi 1932. aasta Los Angelese olümpiamängudel.
Olümpiamängude autasud käivad kaasa olümpiamängude ja olümpialiikumisega. Lisaks olümpiamängude autasudele annab ROK autasusid ka olümpialiikumise edendamise eest.
Olümpiamängude auhinnamedali esikülje ( avers ) kavandi aluseks on 1928. aasta Amsterdami mängude medali kavand, mille autor on Itaalia kunstnik Giuseppe Cassioli. Medali tagakülg (revers) on alates 1972. aasta Müncheni olümpiamängudest olnud varieeruv. Olümpiamedali läbimõõt peab olema vähemalt 60 mm ning paksus 3 mm.
Olümpiamängude mälestusmedali saavad mängudel viibinud riikide delegatsioonide kõik liikmed rahvuslike olümpiakomiteede esildiste alusel. Nende medalite kujundamisel ei ole ROK seadnud piiranguid.
Olümpiaprintsiip on "Tähtis pole mitte võit, vaid osavõtt".
Olümpiaprintsiibiks nimetatakse Pierre de Coubertini formuleeritud tõdemust "Tähtis pole mitte võit, vaid osavõtt". Tõenäoliselt pärineb see algupäraselt Vana- Rooma luuletaja Ovidiuse teosest "Metamorphoses".
Olümpiaorden on ROK-i peamine autasu olümpialiikumise edendamise eest. Selle saavad isikud, kelle tegevus on olümpiaideede järgimisel eeskujuks, kel on silmapaistvaid saavutusi spordis või kes on andnud olulise panuse olümpialiikumisse.
Olümpiaküla on olümpiamängudel osalejatele mõeldud elamisala. Esmakordselt oli olümpiaküla kasutusel 1924. aasta Pariisi olümpiamängudel.
Olümpiamargid - esimesed olümpiateemalised postmargid tulid käibele juba 1896. aasta Ateena olümpiamängude puhul. Kuni 1924. aastani andis marke välja vaid see riik, kus mängud toimusid, sealtpeale aga levis traditsioon laiemalt. Tänapäeval antakse olümpiateemalisi marke välja kõikjal maailmas, sealhulgas ka Eestis.
Olümpiamündid- esimesed spetsiaalsed meenemündid lasti olümpiamängude puhul käibele 1952. aastal Helsingis. Tänaseks on olümpiamünte välja andnud mitmed maailma riigid, sealhulgas ka Eesti.
Olümpiamuuseumid on loodud olümpiaajaloo paremaks säilitamiseks-tutvustamiseks mitmel pool maailmas, milledest kesksel kohal on muuseumid Olümpias (Kreeka) ja Lausanne 'is ( Shveits ). Kaasaegsete olümpiamängude ajaloo muuseumi (inglise keeles The Historical Museum of the Modern Olympic Games ) eest kannab hoolt Rahvusvaheline Olümpiaakadeemia (ROA). Muuseum asutati 1961. aastal Kreeka filatelistist metseeni Georgios Papastefanou initsiatiivil Olümpiafilateeliamuuseumi nime all, praeguse nime sai see pärast laiendamist 1972. aastal.
Eesti olümpiamängudel
Pärast iseseisvuse välja kuulutamist 1918. aastal osales Eesti oma koondisega 1920. aasta suveolümpiamängudel, kuigi Eesti Olümpia Komitee asutati alles 1923 aastal. Esimeseks taliolümpiaks olid 1924. aasta taliolümpiamängud. Eesti sportlased võtsid osa olümpiamängudest kuni Nõukogude Liit okupeeris Eesti 1940. aastal. 1980. aasta suveolümpiamängude purjetamine toimus Eesti pealinnas Tallinnas. Pärast taasiseseisvumist 1991 aastal on Eesti osalenud kõigil olümpiamängudel. Eesti on kõige rohkem medaleid võitnud kergejõustikus, tõstmises, maadluses ja suusatamise
Eesti päritolu sportlaste esinemine olümpiamängudel on tekitanud omajagu küsitavusi, sest piiri tõmbamine Eesti päritolu märkimiseks on üsna keeruline ülesanne.
Eesti päritolu sportlasi on ajalugu pillutanud üle maailma ning sundinud võistlema mitmete maade lipu all. Ka Nõukogude okupatsiooni ajal NSVL koondises võistelnud ja toona Eesti NSVs elanud sportaste seotuses Eestiga on küsitavusi.

Eestlased olümpiamängudel
I suveolümpiamängud, Ateena 1896 - eestlastest võttis olümpiamängudest osa Hermann Lerchenbaum, kes pidi võistlema USA lipu all sõudmises madrustele, kahjuks jäi võistlus ära
V suveolümpiamängud, Stockholm 1912. Eestlasi võttis osa 12 ja kõik nad võistlesid Venemaa lipu all. Edukaim oli Martin Klein ,kes võistles kreeka- rooma maadluses. Tema ajalooline heitlus Stockholmi olümpial soomlase Alfred Asikaineni vastu kestis 11 tundi ja 40 minutit ning lõppes eestlase võiduga. Lõppkokkuvõttes sai ta 2. koha. Sõudmises ühepaadiga sai Hugo Maksimilian Kuusik 3-4 koha.
VII suveolümpiamängud, Antverpen 1920. Eesti lipu all võistles 14 sportlast. Koju toodi 3 medalit , lisaks medalitele olid tublid veel: Aleksander Klumberg- odavise 5. koht, Harald Tammer- kuulitõuge 6. koht ja Karl Kõiv tõstmine 6. koht
VIII suveolümpiamängud, Pariis 1924 Eesti olümpiadelegatsiooni koosseisus võistles 47 sportlast. Seekordsed olümpiamängud olid meile rikkad medalisaju poolest. Hästi esinesid spordiareenil veel: Albert Kusnets sai 4. koha Kreeka-rooma maadluses. Gustav Ernesaks ja Eduard Vanaaseme said mõlemad 6. koha tõstmises.
II taliolümpiamängud, Sankt Moritz 1928 Eestlastest olid võistlemas seitsmekordne Eesti meister kiiruisutamises Christfried Burmeister ja Aleksander Mitt .
IX suveolümpiamängud, Amsterdam 1928 Eesti eest võistleb 21 sportlast. Seekord võideti päris palju medaleid. Eduard Pütsepa kuues koht maadluses ja Johan Meimeri kaheksas koht odaviskes olid samuti tublid tulemused.
X suveolümpiamängud, Los Angeles 1932 Seekord kaitses Eesti au 3 sportlast. Tublilt võistles Osvald Käpp, kes sai maadluses 4. ja 6. koha. Kalevi Kotkas võistles Soome riigi heaks kettaheites ja sai 7. koha. August Lootus oli USA au eest välja purjetamises.
IV taliolümpiamängud, Garmisch -Partenkirchen 1936. Eesti lippu Garmisch-Partenkircheni mängude avamisel kandis Eesti Panga direktor J. Rosenfeldt. Esimesed Eesti naissportlased olümpiamängudel olid Karin Peckert-Forsmann, kes võistles slaalomis ja kiirlaskumises ning Helene Michelson, kes koos Eduard Hiopiga võistlesid iluuisutamise paarissõidus. Meie esimene murdmaasuusataja taliolümpial oli Vello Kaaristo, kes Garmisch-Partenkirchenis sõitis 18 km ja 50 km distantsil . Olümpia kiiruisutamise rajal võistles kümnekordne Eesti meister Aleksander Mitt.
XI suveolümpiamängud,

80% sisust ei kuvatud. Kogu dokumendi sisu näed kui laed faili alla