Olümpimängud-Tõru-Tõnn Parts G2D (0)

Hendrik Madison G2D Pärnu Ühisgümnaasium Olümpimängud Sissejuhatus Olümpiamängud on midagi, mis annab sportlastele võimaluse oma taset maailmale näidata. 
Selles osaleb tuhandeid sportlasi enam kui 200 maalt. Nii suve- kui ka taliolümpiamänge 
korraldatakse iga nelja aasta tagant, kuid kordamisi, mistõttu toimuvad olümpiamängud iga 
kahe aasta tagant. Ajalugu Esimesed antiikolümpiamängud toimusid arvatavasti 776. aastal eKr peajumal Zeusi auks. 
Nüüdisaegsed olümpiamängud on inspireeritud antiikolümpiamängudest, mida peeti 4. 
sajandini pKr Kreekas Olümpias. Kongress toimus Pariisis 16-24. juunil 1894. aastal asutas 
parun Pierre de Coubertin Rahvusvahelise Olümpiakomitee, mis on olümpialiikumise 
kõrgeim võim ja juhindub oma tegevuses olümpiahartast. Antiikolümpiamängud Nüüdisaegsete olümpiamängude juured on Kreekas Peloponnesose poolsaare läänerannikul 
asuvas pühapaigas nimega Olümpia. Sealses pühas hiies Altises saidki alguse mängud, mida 
nende toimumispaiga järgi hakati hüüdma olümpiamängudeks. Pole teada, millal Olümpias 
esimesed mängud aset leidsid, kindel on aga, et loendama hakati olümpiamängude toimumist 
alates aastast 776 eKr, mil toimusid esimesed korrektselt registreeritud mängud. Samast 
aastast algas ka kreeklaste ajaarvamine olümpiaadides, neljaaastastes tsüklites mängude vahel Olümpialiikumise areng ROK-i egiidi all toimusid esimesed olümpiamängud 1896. aastal Ateenas Panathinaikó 
staadionil. Olümpiamängudel oli esindatud 14 maa 241 sportlast, kes võistlesid 43 alal. 
Evangelos Zappas oli koos nõbu Konstantinosega annetanud Kreeka valitsusele tulevaste 
olümpiamängude tarvis raha, mida kasutati esimeste olümpiamängude korralduskulude 
katmiseks. Staadioni restaureerimist toetas Kreeka rikkur Georgios Averoff. Kreeka valitsus 
eraldas olümpiamängude korraldamiseks samuti raha, mida loodeti tagasi teenida piletite ja 
olümpiamängudele pühendatud mälestusmarkide müügiga.


Hendrik Madison G2D Pärnu Ühisgümnaasium Taliolümpiamängud Taliolümpiamängud kutsuti ellu selleks, et sportlased saaks võistelda lumel ja jääl 
harrastatavates spordialades, mida on geograafilistel põhjustel suveolümpiamängude raames 
keeruline korraldada. Iluuisutamine oli suveolümpiamängude kavas nii 1908. kui ka 1920. 
aastal ning jäähoki 1920. aastal. Soovides suurendada talispordialade arvu olümpiamängudel,
otsustas ROK 1921. aasta olümpiakongressil Lausanne'is kutsuda ellu olümpiamängude 
talivariandi. Esimesed taliolümpiamängud, mis koosnesid 11-päevasest talispordinädalast, 
peeti 1924. aastal Prantsusmaal Chamonix's kolm kuud enne Pariisi suveolümpiamänge. 
Esialgu plaaniti nii suve- kui ka taliolümpiamänge korraldada ühel aastal ja samas riigis, kuid
sellest loobuti üsna pea. ROK-i korraldusel hakati taliolümpiamänge pidama iga nelja aasta 
tagant suveolümpiamängudega samal aastal.  Pärast 1992. aasta Albertville'i 
taliolümpiamänge otsustati alates 1994. aastast hakata taliolümpiamänge korraldama iga nelja
aasta tagant ja kaks aastat pärast suveolümpiamänge. Olümpiamängude kunstikonkursid Antiikolümpiamängude traditsioonidest lähtuvalt tegi parun Pierre de Coubertin 1906. aastal 
ettepaneku võtta olümpiamängude kavva ka sporditeemalised kunstikonkursid (arhitektuuri, 
kirjanduse, kujutava kunsti  ja muusika alal) ning autasustada parimate tööde autoreid kuld-, 
hõbe- ja pronksmedaliga. Esimene konkurss korraldati 1912. aastal, viimane toimus 1948. Kunstikonkurssidest loobuti,
kuna tekkis küsimus kunstnike professionaalsuse või amatöörsuse kohta (spordivõistlustel 
võisid osaleda vaid amatöörid). Hilisematel mängudel on organiseerimiskomiteed ROKi 
otsuse kohaselt olümpiamängude ajal korraldanud sporditeemalisi kunsti-, postmargi- ja 
fotonäitusi. 1912. aasta Stockholmi olümpiamängude kunstikonkursil oli oodatust väiksem osavõtt, oma 
tööd saatsid 35 kunstnikku, kuid kuldmedalid anti sellest hoolimata välja kõigis viies 
kategoorias. Esimest korda võeti asja tõsiselt 1924. aastal Pariisis, kui osalejaid oli 193. Olümpiamängude kultuuriprogramm 1948. a Londoni mängude järel ei leitud kunstikonkurssidele olümpiakavas enam kohta. Selle
asemel hakati pööratama üha suuremat tähelepanu olümpiamängude kultuuriprogrammile. 
Inimese kasvatamine. Kasvatusprotsessi tõhustamine oli üks Coubertini esmaseid eesmärke. 
Oma pedagoogilistelt vaadetelt kuulus ta inglise hariduse pooldajate hulka, nähes ideaali 
kuulsas Rugby koolis Inglismaal. Seal elustusid Coubertini jaoks vanade kreeklaste 
hariduspõhimõtted. Need ajaloost tulenevad humaansed ideed pidid aga aitama kaasa spordi 
universaalsete väärtuste mõistmisele. Spordi kasvatuslikul mõjul on mitu aspekti: sport 
sunnib ennast arendama (treenimine ja võistlemine aitavad edasiseks eluks valmistuda); 
sportimine aitab mõista elu põhitõdesid. Tähtis pole mitte võitmine, vaid hästi võistlemine 
(nii nagu eluski, kus tähtsaim pole tulemus, vaid selle poole püüdlemine). Edukas sportlane 
on eeskuju noortele. Sportlane kehastab eetilisi väärtusi: ausust, rüütellikkust, sõprust.


Hendrik Madison G2D Pärnu Ühisgümnaasium Inimese kasvatamine Kasvatusprotsessi tõhustamine oli üks Coubertini esmaseid eesmärke. Oma pedagoogilistelt 
vaadetelt kuulus ta inglise hariduse pooldajate hulka, nähes ideaali kuulsas Rugby koolis 
Inglismaal. Seal elustusid Coubertini jaoks vanade kreeklaste hariduspõhimõtted. Need 
ajaloost tulenevad humaansed ideed pidid aga aitama kaasa spordi universaalsete väärtuste 
mõistmisele. Spordi kasvatuslikul mõjul on mitu aspekti: sport sunnib ennast arendama 
(treenimine ja võistlemine aitavad edasiseks eluks valmistuda); sportimine aitab mõista elu 
põhitõdesid. Tähtis pole mitte võitmine, vaid hästi võistlemine (nii nagu eluski, kus tähtsaim 
pole tulemus, vaid selle poole püüdlemine). Edukas sportlane on eeskuju noortele. Sportlane 
kehastab eetilisi väärtusi: ausust, rüütellikkust, sõprust. Rahumeelsus Olümpialiikumine on sünnihetkest peale olnud tihedalt seotud rahuideega. Paljud 1894. a 
Pariisis I olümpiakongressi osalenud kuulusid rahvusvahelise rahuliikumise tegelaste hulka. 
Coubertin: „Rahu võib tekkida ainult paremas maailmas. Parem maailm ainult paremate 
inimeste tegevuse tulemusel. Paremad inimesed võivad areneda ainult ägedas 
spordivõistluses." Olümpiamängud on avatud kogu maailmale, deklareeritud on 
olümpialiikumise poliitikavabadust, tegemist on eri kultuuride ja maailmavaadete 
kokkusaamispaigaga. Olümpiamängud pakuvad võimaluse kogu maailma sportlastele 
kohtuda ausas võistluses, sõbralikus õhkkonnas. Rahu, patriotism ja rahvusvaheline 
üksteisemõistmine muudavad olümpiamängud eri kultuuride ühiseks foorumiks. Olümpism Olümpism on elufilosoofia, mis ülendab ja ühendab keha, tahte ja vaimu omadused 
harmooniliseks tervikuks. Seostades sporti kultuuri ja kasvatusega, püüdleb olümpism sellise 
elulaadi poole, mis rajaneb jõupingutustes leitud rõõmul, heade eeskujude kasvatuslikul 
väärtusel ja üleüldiste eetiliste põhimõtete austamisel. Olümpismi eesmärk on seada sport 
kõikjal inimese harmoonilise arengu teenistusse, et soodustada rahumeelse ühiskonna 
rajamist, mis kannaks hoolt inimväärikuse säilitamise eest. Nüüdisaegse olümpismi 
põhimõtted visandas Pierre de Coubertin. Olümpaliikumine Olümpialiikumine koosneb Rahvusvahelisest Olümpiakomiteest (ROK), rahvusvahelistest 
föderatsioonidest, rahvuslikest olümpiakomiteedest, olümpiamängude 
organiseerimiskomiteedest, rahvuslikest assotsiatsioonidest, klubidest ja nende liikmeteks 
olevatest isikutest, eelkõige sportlastest, kohtunikest, treeneritest ja teistest spordiga seotud 
isikutest. Peale nende on olümpialiikumisse kaasatud ka teised ROK-i poolt tunnustatud 
organisatsioonid ja institutsioonid. Oma tegevuses lähtub olümpialiikumine olümpismi 
põhimõtetest.


Hendrik Madison G2D Pärnu Ühisgümnaasium Aus mäng Aus mäng on olümpiaideaal, mis hõlmab eneses ausust, austust nii meeskonnakaaslaste kui 
ka konkurentide vastu ning kehtestatud võistlusreeglitest kinnipidamist. Ilma ausa mängu 
põhimõtte järgimiseta ei ole sport enam täisväärtuslik võimalus sportlaste eneseteostuseks, 
omavaheliseks suhtlemiseks ega ka elukvaliteedi parandamiseks. Ausa mängu peamine 
demonstreerija on võistleja. Ennekõike tähendab see, et võistluses osaleja peab vankumatult 
kinni kirjapandud reeglitest. Olümpiaharta Olümpiaharta on ROK-i poolt vastu võetud põhialuste, reeglite ja ametlike selgituste kogum. 
Harta hõlmab olümpialiikumise organiseerimist ja toimimist ning määrab kindlaks 
olümpiamängude pühitsemise tingimused. Olümpiaharta põhialused määratles Pierre de 
Coubertin ja kinnitas I olümpiakongress 1894. aastal Pariisis. Hiljem on hartat pidevalt 
täiendatud. Olümpiamängud Nüüdisaegsed olümpiamängud ehk kaasaegsed olümpiamängud ehk olümpiamängud on 
tähtsaim ja suurim rahvusvaheline tali- ja suvespordialade võistlus, kus osalevad tuhanded 
sportlased rohkem kui 200 maalt. Nii suve- kui ka taliolümpiamänge korraldatakse iga nelja 
aasta tagant, kuid kordamisi, mistõttu toimuvad olümpiamängud iga kahe aasta tagant. 
Nüüdisaegsed olümpiamängud on inspireeritud antiikolümpiamängudest, mida peeti 8. 
sajandist eKr kuni 4. sajandini pKr Kreekas Olümpias. 1894. aastal asutas parun Pierre de 
Coubertin Rahvusvahelise Olümpiakomitee (ROK), mis on olümpialiikumise kõrgeim võim 
ja juhindub oma tegevuses olümpiahartast. Olümpialinn Olümpiamängude korraldamise au usaldab ROK linnale, mis määratakse olümpialinnaks. 
Olümpialinn valitakse seitse aastat enne vastavate olümpiamängude toimumist. Ehkki 
mängud korraldab linn, mitte riik, peab korraldussoovi avaldanud linna kandidatuuri toetama 
selle riigi valitsus ning kinnitama rahvuslik olümpiakomitee. Olümpialinnas peavad toimuma 
olümpiamängude ava- ja lõputseremoonia, samuti kõik olümpiavõistlused, kui ROK ei ole 
andnud korraldajatele õigust osa võistlustest mujal läbi viia. Olümpiaad


Hendrik Madison G2D Pärnu Ühisgümnaasium Mõiste olümpiaad tähistab nelja järjestikust aastat kestvat perioodi, mis algab ühtede 
olümpiaadi mängude avamisega ja lõpeb järgmiste olümpiaadi mängude avamisega. Juhul 
kui mingi olümpiaadi mängud jäävad pühitsemata, algab see olümpiaad neli aastat pärast 
eelmise olümpiaadi algust. Olümpiaadid nummerdatakse järjestikuliselt, alates esimestest 
nüüdisaegsetest olümpiamängudest (olümpiaadi mängudest), mis peeti Ateenas 1896. a. Olümpialipp Olümpialipul on valge ilma ääristuseta põhi, mille keskel asub viievärviline olümpiasümbol. 
Esimene olümpialipp valmistati 1913. a Pariisis. 3 meetrit pika ja 2 meetrit laia lipu valgel 
põhjal on kujutatud olümpiarõngad (selle kujutise laius on 2 meetrit ja läbimõõt 60 cm). 
Esimest korda heisati olümpialipp 5. aprillil 1914. a PanEgiptuse mängudel Aleksandrias. 
Lõpliku heakskiidu sai lipp 1914. a juunis Pariisis kogunenud VI olümpiakongressil. 
Olümpiamängudel heisati olümpialipp esimest korda 1920. a Antverpenis. Olümpiadeviis Olümpiadeviis on ladinakeelne citius, altius, fortius (eesti keeles 'kiiremini, kõrgemale, 
tugevamini'). See väljendab läkitust, mille ROK adresseerib kõikidele olümpialiikumises 
osalejatele, kutsudes neid silma paistma kooskõlas olümpiavaimuga. Olümpiadeviisi idee 
pärineb Prantsuse preestrilt Henri-Martin Didonilt. Olümpiahümn Ametliku olümpiahümni muusika autor on Kreeka helilooja Spyros Samaras ning 
originaalsõnade autor Kreeka poeet Kostis Palamas. Esimest korda kasutati olümpiahümni 
1896. a Ateena mängudel, ent ametlikuks olümpiahümniks kinnitati see ROK-i 55. 
istungjärgul 1958. a Roomas. Olümpiatuli Olümpiatuli süüdatakse ROK-i volil päikesekiirte abil Olümpias Kreeka jumalate kuninganna
Hera templi varemete esisel. Olümpiast liigub tuli erilise teatejooksuga tõrvikutest kantuna 
olümpialinna, kus põleb kogu mängude kestel olümpiastaadionil. Esimest korda põles 
olümpiatuli 1928. a Amsterdami mängudel, Olümpias süüdati tuli esimest korda 1936. a 
Berliini mängude eel Olümpitõotus Olümpiatõotuse annavad sportlaste ja kohtunike esindajad olümpiamängude avatseremoonial.
See on sümboolne tagatis, mis peab üleval hoidma olümpiamängude sportlikku vaimu. 
Sportlasvanne sisaldab eneses lubadust ausalt võistelda, kohtunike vanne aga lubadust ausalt 


Hendrik Madison G2D Pärnu Ühisgümnaasium kohtunikukohust täita. Sportlasvanne anti esimest korda 1920. a Antverpeni mängudel, 
kohtunike vanne 1972. a Müncheni mängudel. Olümpiamängude ava- ja lõputseremoonia Olümpiamängude ava- ja lõputseremooniad toimuvad alati olümpialinnas kindlate 
protseduurireeglite alusel. Avatseremoonia ei tohi aset leida rohkem kui päev enne 
olümpiavõistluste algust, lõputseremoonia toimub aga mängude viimasel päeval pärast kõigi 
võistluste lõppemist. Olümpiamängud kuulutab avatuks võõrustava maa riigipea, lõppenuks 
aga ROKi president. Lisaks olümpialipu heiskamisele, olümpiatule süütamisele ning 
olümpiatõotuse andmisele kuulub avatseremoonia olulisemate osade hulka ka 
sportlasdelegatsioonide sissemarss. Sissemarss toimub riikide tähestikulises järjekorras, kuid 
seda alustab alati olümpiamängude sünnimaa Kreeka delegatsioon ning selle lõpetab 
korraldajamaa delegatsioon. Olümpiaprintsiip Olümpiaprintsiibiks nimetatakse Pierre de Coubertini formuleeritud tõdemust „tähtis pole 
mitte võit, vaid osavõtt". Tõenäoliselt pärineb see algupäraselt Vana-Rooma luuletaja 
Ovidiuse teosest „Metamorfoosid". Olümpiamaratoni sünniloost Maratonijooksu idee aluseks on legend muistsest kiirkäskjalast Pheidippidesest. Aastal 490 
eKr toimus Ateena lähedal Maratoni väljal otsustav lahing kreeklaste ja pärslaste vahel. 
Kreeklased võitsid lahingu ja Pheidippides saadeti rõõmusõnumiga joostes Ateena poole 
teele. Linna jõudes suutis sõnumitooja vaid hüüda: „Rõõmustage! Meie võitsime!" ja langes 
kurnatuna surnult maha. 1894. a tegi prantslane Michel Breal ettepaneku Pheidippidese teo 
äramärkimiseks maratonijooks Ateena olümpiaprogrammi võtta. Olümpiamaraton startis 
Maratoni sillalt 10. aprillil 1896. Jooksu alustas 17 sportlast, nende seas vaid neli 
välismaalast. Esialgu asus juhtima prantslane Albin Lermusiaux, püsides liidrina veel ka 
poolel võistlusmaal. Ent peagi saabus tema jaoks kriitiline punkt ning juhtima asus 
austraallane Edwin Flack. Spiros Louis I olümpiamaratoni võitja Ometi ei osanud ka 
austraallane oma jõuvarusid õigesti hinnata – vaid neli kilomeetrit enne staadioni vajus ta 
kokku. Sündmuste käiku tõusid dikteerima kreeklased eesotsas Louisiga. Lõpuks jõudis liider
staadionile, kus teda tervitas õnnejoovastuses publik eesotsas Kreeka kuningaga. Võiduka 
lõpetamise järel (ajaga 2:58:50) jätkus Louisil energiat, et kummardada rõõmsale kuningale. 
Võitja kanti õlgadel riietusruumi, nii staadionil kui ka kogu Ateena linnas valitses üldine 
juubeldamine. Alles seitse minutit hiljem jõudsid staadionile järgmised jooksjad: kreeklased 
Charilaos Vasilakos ja Spiridon Velokas. Hiljem Velokase tulemus tühistati – selgus, et ta oli 
osa distantsist läbinud vankril (!) – ja kolmas koht kuulus ungarlasele Gyula Kellnerile. 
Märkimisväärne oli vahelejäänud Velokasele määratud karistus. See oli kõige karmim, mille 
Kreeka spordivõimud suutsid välja mõelda - ta ei tohtinud enam kunagi kanda kreeka 
rahvarõivaid. Spiros Louisist sai kreeklaste kangelane, ta külvati üle ohtrate kingitustega. 


Hendrik Madison G2D Pärnu Ühisgümnaasium Ateena kaupmehed tõid talle küünlaid ja juveele, veini ja šokolaadi, talle pakuti priid 
juukselõikust, tasuta lõunasööke jne. Tegelikult olevat tagasihoidlik jooksumees keeldunud 
enamikku kingitusi vastu võtmast. Ta olevat nõustunud võtma vaid hobuse ja vankri (ning 
maia mehena ka pisut šokolaadi). Kuuldused Ateena olümpiamängudest ja Louisi suurest 
võidust ulatusid ka Eestisse. Muidugi ei olnud lehetegijate teadmised spordist ega 
sportimisest toona eriti head ja nii pole ime, et „Postimehest" võis lugeda sellist uudist: 
„Olympia mängudel sai wõidujooksmises esimese auhinna greeklane Lois, kes 45 wersta 2 
tunni 58 minuti ja 50 sekundi sees ära jooksis. Ta sai hulk kallid kingitusi, keegi 
Stefanowitsch kinkis talle koguni ilusa mõisa." Peagi naasis Louis oma kodukülasse, kus elas 
vaikset ja tagasitõmbunud elu ega osalenud enam kunagi jooksuvõistlustel. Esimese 
maratonivõitja viimane avalik esinemine toimus 1936. a Berliini olümpiamängudel, kus ta 
marssis avatseremoonial Kreeka delegatsiooni eesotsas. Teiste seas said temaga kokku ka 
Eesti olümpiasportlased. Spiros Louis suri 1941. a. Teda ei ole unustatud, tema nime 
kannavad paljud spordiklubid maailmas ja ka uus 2004. a olümpiamängude peaareen, Ateena 
uus olümpiastaadion. Paraolümiamängud Paraolümpiamängud on maailma suurim spordivõistlus füüsiliste või vaimsete puuetega 
inimestele. Paraolümpiamänge koordineerib Rahvusvaheline Paraolümpiakomitee. Esimesed 
paraolümpiamängud toimusid 1960. aastal Roomas. Alates 1988. aastast toimuvad 
paraolümpiamängud vahetult pärast olümpiamänge samas linnas. Noorte olüpiamängud Noorte olümpiamängud on noortele (14–18-aastastele) mõeldud spordivõistlused, mis 
jäljendavad tõelisi olümpiamänge. Noorte olümpiamängud toimuvad nagu tõelised 
olümpiamängudki iga nelja aasta tagant nii suvel kui ka talvel. Noorte olümpiamänge 
korraldab Rahvusvaheline Olümpiakomitee. Esimesed noorte suveolümpiamängud toimusid 
2010. aastal Singapuris ja esimesed noorte taliolümpiamängud 2012. aastal Austrias 
Innsbruckis. Olümpiaspordialad Olümpiamängude programmi kuulub 35 spordiala, 30 distsipliini ja peaaegu nelisada 
võistlusala. Maadlus on näiteks suveolümpiamängude spordiala, mis koosneb kahest 
distsipliinist – Kreeka-Rooma maadlusest ja vabamaadlusest, mis jagunevad omakorda 
kaalukategooriate järgi meestele 14 ja naistele 4 võistlusalaks. Suveolümpiamängude 
programmis on 26 ja taliolümpiamängude programmis 15 spordiala. Igas 
suveolümpiamängude programmis on olnud kergejõustik, ujumine, vehklemine ja 
iluvõimlemine ning igas taliolümpiamängude programmis murdmaasuusatamine, 
iluuisutamine, jäähoki, kahevõistlus, suusahüpped ja kiiruisutamine. Uued 
olümpiaspordialad, näiteks sulgpall, korvpall ja võrkpall, pääsesid programmi kõigepealt 
näidisaladena ning said hiljem olümpiaspordiala staatuse. Mõned spordialad, milles võisteldi 


Hendrik Madison G2D Pärnu Ühisgümnaasium varematel olümpiamängudel, on praeguseks programmist välja jäetud. Olümpiaspordialade 
tegevust reguleerivad ROK-i tunnustusega rahvusvahelised spordiföderatsioonid, kes tagavad
oma spordiala ülemaailmse arengu. ROK-i tunnustuse on praeguseks saanud 35 
rahvusvahelist spordiföderatsiooni. ROK on tunnustanud ka spordialasid, mis ei kuulu 
olümpiamängude programmi – need spordialad ei ole ametlikud olümpiaspordialad, kuid neid
võidakse olümpiamängude programmi arvata programmi ülevaatamisel, mis leiab aset 
esimesel ROK-i istungjärgul pärast olümpiamängude toimumist. Spordiala võetakse 
programmi või arvatakse sellest välja ROK-i liikmete kahe kolmandiku häälteenamusega. 
Mitmed ROK-i tunnustusega spordialad ei ole kunagi olümpiamängude programmi kuulunud,
sealhulgas male ja lainelauasõit. 2004. aasta oktoobris-novembris lõi ROK 
olümpiaprogrammi komisjoni, mille ülesandeks oli vaadata üle nii olümpiamängude 
programmi kuuluvad kui ka ROK-i tunnustusega programmivälised spordialad; komisjoni 
eesmärk oli luua ühtne arusaam olümpiamängude programmi koostamisest. 
Olümpiaprogrammi komisjon sõnastas seitse kriteeriumit, mille põhjal hinnata, kas spordiala 
peaks võtma olümpiamängude programmi – spordiala ajalugu ja traditsioonid, mitmekülgsus,
populaarsus ning avalik kuvand; sportlaste tervis; spordiala reguleeriva rahvusvahelise 
spordiföderatsiooni staatus; võistluste korraldamise kulud. Nende kriteeriumite põhjal 
valminud analüüsi tulemusel jäi sõelale viis spordiala, mida võtta 2012. aasta 
suveolümpiamängude programmi – golf, karate, ragbi, rulluisusport ja seinatennis. Pakutud 
spordialade nimekirja vaatas üle ROK-i täitevkomitee, kes saatis selle arutamisele 2005. aasta
ROK-i istungjärgule Singapuris; komisjoni pakutud viiest spordialast pandi hääletusele karate
ja seinatennis, kuid kummalgi ei õnnestunud saada vajalikku kahte kolmandikku häältest, et 
saavutada olümpiaspordiala staatus. 2009. aasta ROK-i istungjärgul hääletati 
olümpiaspordialade hulka golf ja ragbi, milles võisteldakse 2016. ja 2020. aasta 
suveolümpiamängudel. 2002. aasta ROK-i istungjärgul Mexicos otsustati 
suveolümpiamängude programmi piirata kuni 28 spordiala, 301 võistluse ja 10 500 
sportlaseni. Kolm aastat hiljem ROK-i istungjärgul Singapuris otsustati 2012. aasta 
suveolümpiamängude programmist välja arvata pesapall ja pehmepall. Kuna hääletusele 
pandud uued spordialad ei saanud vajalikke arvu hääli, võisteldi 2012. aastal Londonis vaid 
26 spordialal. 2016. ja 2020. aasta suveolümpiamängude programmis on taas 28 spordiala – 
lisanduvad ragbi ja golf. Eesti Olümpakomitee Eesti Olümpiakomitee (EOK) on Eesti spordi katusorganisatsioon, mis tegeleb spordipoliitika
kujundamise, tippspordi arendamise, noortespordi kandepinna laiendamise ning 
liikumisharrastuse edendamisega. Samuti vastutab EOK Eesti koondise lähetamise eest suve- 
ja taliolümpiamängudele ning noorte olümpiavõistlustele. EOK presidendid Friedrich Akel (esimees, 1924–1931) Johan Laidoner (esimees, 1934–1940) Arnold Green 
(1989–1997) Tiit Nuudi (1997–2001) Mart Siimann (2001–2012) Neinar Seli (2012–2016) 
Urmas Sõõrumaa (2016–...)


Hendrik Madison G2D Pärnu Ühisgümnaasium Eestlased Olümpial Pärast iseseisvuse välja kuulutamist 1918. aastal osales Eesti oma koondisega 1920. aasta 
suveolümpiamängudel, kuigi Eesti Olümpia Komitee asutati alles 1923. aastal. Esimeseks 
taliolümpiaks olid 1924. aasta taliolümpiamängud. Eesti sportlased võtsid osa 
olümpiamängudest kuni Nõukogude Liit okupeeris Eesti 1940. aastal. 1980. aasta 
suveolümpiamängude purjetamine toimus Eesti pealinnas Tallinnas. Pärast taasiseseisvumist 
1991 aastal on Eesti osalenud kõigil olümpiamängudel. Eesti on kõige rohkem medaleid 
võitnud maadluses (11), suusatamises (7), tõstmises (7) ja kergejõustikus (6).