illustreeritud ilukirjandus. Piirjoonteks on kuulumine ühelt poolt ilukirjanduse ning ühtlasi eetika valdkonda ja teiselt poolt mitte- ilukirjanduse ning ühtlasi eetikaväliste kultuurinähtuste valdkonda. Eetilisuse kriteeriumi silmas pidades kuulub lastekirjandusse ka rahva suuline looming. Osa folkloorist on mõeldud eeskätt lapse tarbeks, osa läinud laste kasutusse adapteeritud kujul. Lastekirjandus on ilukirjanduse iseseisev haru, millel on kõik belletristikale omased tunnused. On olemas kõik ilukirjanduses esinevad põhiliigid ja zanrid. Lastekirjanduse poeetika on identne täiskasvanute kirjanduses kasutatavate struktuuri- ja kujundusvõtetega. 2. Väikelastekirjanduse eripärast - Põhiliseks erinevuseks lastekirjanduse puhul on lugeja ealise eripära arvestamine, mis sõltub kirjanike andest ja oskusest lastele kirjutada. 3
Lastekirjanduse definitsioon, olemus LK täiskasvanute poolt teadlikult L'le kirjutatud. ka rahva looming. LK hulgas ka algselt täiskasvanutele määratud IK teoseid, mis üle läinud L lugemisvarasse. Lraamatud levima pärast trükikunsti leiutamist 15. saj. ja rahvale hariduse andmise hoogustumist. piibli juurde asumiseks ja mõistmiseks, oli vaja tekste, mille abil lugemist harjutada .Väikelastekirjanduse eripärast Põhiliseks erinevuseks lastekirjanduse puhul on lugeja ealise eripära arvestamine. Väikelastekirjandus on adresseeritud 1-4(5)-aastastele lastele. Iseloomulik visuaalsus, tegevuse domineerimine, poeetilisus ja mängulisus ning pahupidistus, samuti lapsele tuttav temaatika ja lihtne sõnastus. Muinasjutuvajadusest väikelapseeas tundeelu tasakaalustav mõju·L prob. Lahendab muinasjutt·L alateadvus tume hirmus-muinasjutt pole ohtlik uskuda·MJ pakub L lahendusi (head vs
3)Algustähe kordusele rajatud tekstid 4)Lindude/loomade häälitsusi imiteerivad laulud 5) tähtpäevadega seotud laulud 6) Humoristliku põhitooniga laulud 7)Hoiatava funktsiooniga laulud 8) Dialoogile rajatud julguse/kindluse proovimise mängud 9) Nimesõimule rajatud laulud Ahellaulud 1)Küsimus-vastus-küsimus 2)Nn. Lõputa laulud (moodustub ring) Karjaselaulud EESTI LASTEKIRJANDUSE TEOREETILISE MÕTTE ARENGUST (UNDRITZ, LIIV, KUNDER, PARIJÕGI) Paul Undritzi kõne ,,Laste kirjadest" avaldati Eesti Postimehes. (kirjad tähendavad raamatuid) Tema arvates oli lastekirjanduse põhiülesandeks eeskuju andvate ja hirmutavate kujutluspiltide loomine, et nende läbi last vooruslikuks kasvatada. Saksalas ilmus Juhan Liivi artikkel ,,Laste kirjavara", kus propageerib järgmisi
PERIOOD: 19 sajandi viimane veerand Iseloomustus: Eesti lastekirjanduse areng on tugevate saksa kirjanduse mõjutustega. Oluline osa on tõlkekirjandu ne ja lasteraamatute väljaandmine (vaimulik ja ilmalik). Iseloomulikud jooned: puhtõpetusliku eesmärgiasetusega luule ja proosa, kuid hakkas tugevnema Esmakordselt tunnistati lastekirjandust, kui omaette nähtust, mida püüti lahti mõtestada, teoreetilis Kirjanikud Tegevus Olulisus / iseloomulikkus
Marpurg Väikene õpetuse ning lugemise raamat). Varasem jutukirjandus: valgustuslik proosa ja 19. saj ajaviitekirjandus (nn rahvaraamat, sh robinsonaadid, Jenoveeva-lood jm). Näiteid: Friedrich Gustav Arvelius Üks kaunis jutu- ja õpetuseraamat 1782; Johann Thomasson Väikese Hansu lugu tühja saare peal 1739; Joachim H. Campe /Heinrich G. Lorenzsonn Noorema Robinsoni elu ja juhtumised 1842. Tekkimine ja varasem areng 19. sajandil. Euroopa (maailma) lastekirjanduse algust tähistatakse enamasti 18. sajandiga, ent 19. sajand on murranguline ja algatuslik, luuakse lastekirjanduse eri liikide klassikalised tekstid: vendade Grimmide (1812) ja H.Chr. Anderseni (1835) muinasjutud; Lewis Carroll Alice imedemaal 1865; Louisa May Alcott Väikesed naised 1868; Mark Twain Tom Sawyeri seiklused 1876 jt. Eesti lastekirjanduse algus: Carl Körber Karjalaste lugemise raamat 1849 ja Pähkliraamat 1851; Martin Körber Laste Siioni kannel 1861. Lastelaulud (luuletused): J
Eno Raud Lastekirjanik Eno Raud sündis Tartus kirjanik Mart Raua ja lasteaedniku (hiljem ka lasteluuletaja) Lea Nurkse pojana. Õppis mitmes Tallinna ja Tartu koolis ning Tallinna Õpetajate Seminaris, 1952 lõpetas Tartu Ülikooli eesti filoloogina. Töötas 1952-1956 Fr. R. Kreutzwaldi nim. raamatukogus ning 1956-1965 lastekirjanduse toimetajana, hiljem vabakutseline kirjanik. Kirjanike Liidu liige a-st 1963. Oli lastekirjanik Aino Perviku abikaasa, Rein Raua, Mihkel Raua ja Piret Raua isa. Eno Raud on eesti lastekirjanduse viljakamaid, tunnustatumaid ja tõlgitumaid autoreid. Temalt on ilmunud üle 50 lasteraamatu. Lastele kirjutamist alustas realistlike lapsepõlvelugudega („Roostevaba mõõk” 1957, „Sõjakirves on välja kaevatud” 1959) ja väikelastele mõeldud
15-17-aastaselt toimub kunsti unikaalsuse mõistmine, oluline arendada kujundlikku mõtlemist Lastekultuuri kui subkultuuri mõistetakse erinevates tähendustes: 1) vaimulooming, mis on otseselt lastele pühendatud (lastekirjandus, kino, teater) 2) mida lapsed ise genereerivad (mängud, ideed, harrastused) Lastekirjandus on: *lastele mõeldud teosed, ajakirjad *üldkirjandusest kohandatud tekstid *laste poolt tegelikult loetavad tekstid *õpikute tekstid Peter Hunt – lastekirjanduse teoreetik Lastekirjandus jaguneb: *muinasjutud *fantaasiakirjandus *realistlik kirjandus *aine kirjandus Lastekirjanduse loomine on mitmetasandiline ja mõtteline Lastekirjanduse piirjooned: *kuulub põhiliselt ilukirjanduse ja esteetika alla *erandina on ainekirjandus, kuulub lastele suunatud populaarteadusliku kirjanduse alla Lastekirjanduse funktsioonid: 1) esteetiline – hedonistlik külg, mängulis-artistlik külg, leiutav, meelelahutav, puhastab külg
kahtlemata pealiskaudsemad ja ühekülgsemad. Tuhin, millega sõjajärgsete aastate üliõpilaskond teadmiste kallale tormas, mõjus aga innustavalt ja sisendas optimismi. Kui olin 1952. aastal ülikooli lõpetanud, suunati mind tööle praegusesse Fr. R. Kreutzwaldi nimelisse Eesti.NSV Riiklikku Raamatukokku. Ning siitpeale on mu elukäik õige tihedasti seotud lasteraamatutega. Raamatukogu metoodlkakabinetis töötades oli mu ülesandeks tegelda lastekirjanduse propagandaga. Samal ajal hakkasin aga üha rohkem mõtlema ka lastele kirjutamisest. Juba viimase kursuse üliõpilasena olin ema käest saadud nõuannete põhjal hakanud kavandama väikelasteraamatut "Nii või naa". Nüüd kirjutasin selle lõplikult valmis ning raamat ilmus vene keelde tõlgituna Moskvas 1954. aastal. 1956. aastal lahkusin raamatukogust ja läksin lasteraamatute toimetajaks Eesti Riiklikku Kirjastusse (praegune "Eesti Raamat"), kus töötasin ühtejärge üheksa aastat
Kõik kommentaarid