Eno Raud (1)

Eno RAUD
(15.11. 1928 — 09.07.1996)
lastekirjanik ja prosaist
Sündinud Tartus kirjanik Mart Raua ja pedagoog Lea Raua (hiljem Nurkse ) pojana . Õppis Tartu 6. ja Tallinna 10. gümnaasiumis, seejärel Tallinna Õpetajate Seminaris ning 1947—52 TRÜ aj.-keeleteadusk-s eesti filoloogiat. Töötas Tallinnas Riiklikus Raamatukogus instrukto­rina, Eesti Riikliku Kirjastuses toimetajana, seejärel kutseline kirjanik Tallinnas. Abi­elus Aino Pervikuga, Rein Raua isa. KL-i liige 1963, ENSV teen. kirjanik 1978. Suri Tallinnas, maetud Metsakalmistule.
Eno Raua kirjanikutegevus hõlmab ümmarguselt neljandatkümmend viit loominguaastat ja mitutkümmend teost, millest paljud on küll tõlgete, küll kordustrükkide läbi kinnitanud oma jätkuvat menukust. Tema loodud tegelased on hakanud elama lavakujudena ja vähemalt üks neist on tõhusa reklaamina käibele läinud üpris kirjandusvälises olme- ja kaubandussfääris. Jutt on teadagi Sipsikust: Eestis on ta vist vähemalt niisama populaarne kui Walt Disney kuulus Miki- hiir . Kui säherduse Sipsikukultusega ainult silmist ei kao esialgne armas ja asjalik oma olek, see tegu ja nägu, mille kaltsumehikesele andsid Eno Raud ja Edgar Valter .
Aastast 1978 on E. Raud ENSV teeneline kirjanik. Eeskätt on ta teenekas ja õigustatult tunnustatud lasteautor. Täiskasva­nuile on ta avaldanud kaks teost. Romaan "Etturid" (1968) käsitleb kolme metsavenna käekäiku sõjajärgseil aastail. Pike­mas jutustuses "Puujumal" ( 1971 ) kajastub pinnalise tsivilisat­siooni ja vanade tavade kokkupõrkest sugenev traagika . Mõle­mad on tõsiselt arvestatavad raamatud, eriti "Puujumala" krii­tilised noodid mõjuvad lausa hoiatavalt.
Kas ei pane siis imestama näiteks see, et ei ole võimalik tõdeda, millal ta oleks olnud esmakatsetusi tegev algaja kir­janik. Juba esimesed raamatud - mudilastele määratud mõtlemise õpetus "Nii või naa" ja keskmisele koolieale kirjutatud poistejutt " Roostevaba mõõk" (mõlemad eesti keeles 1957) - tutvusta­vad küpset, oma ainealadel kodus olevat, huumorimeelset ja sõnasuutlikku autorit , kelles tänase Eno Raua jooned on selgesti tunda.
Teiseks: ei ole võimalik kindlaks teha, kas E. Rauale on proosa omasem kui värsid, sest ka luulevormis on ta end tähelepanuväärselt avaldanud.
Kolmandaks : ei ole võimalik määratleda, missugusele vanu seastmele E. Raud kõige edukamalt kirjutab. Ta on avaldanud hulga väikelasteraamatuid, kirjutanud nooremale ja keskmisele koolieale ja teatavasti ka täiskasvanutele.
Neljandaks: ei ole võimalik selgitada, millised zanrid talle kõige paremini sobivad. E. Raua sulest on tulnud õpetliku ivaga lastelookesi, sõna- ja mõttemängulisi värsse ja proo-
sapalu, päris realistlikke koolipoistelugusid, stiilipuhtaid seiklusjutte, lustakaid raamatuid ja sügavtõsise tagamaaga noorsoojutustus "Tuli pimendatud linnas" (1967), mis autobiograafilise ainese põhjal tagasi vaatab fasistliku okupatsiooni aega. Ta on kunstiliselt sõnastanud reisimuljeid (" Rein karuradadel", koos A. Pervikuga, 1962, ja "Põdrasõit". 1965). Noortele lugejatele on proosas ja värsis suupäraseks tehtud eesti rahvaluulepärandit (Kalevipoja, Suure Tõllu, Kaval-Antsu ja Vanapagana ning kilplaste lugude ümberjutustused). E. Raud on loonud muinasjutte loomade elust ("Karu maja", 1972), lapsi ümbritsevast elusast ja elutust tegelikkusest ("Väike motoroller", 1965, "Konn ja ekskavaator", 1972, ja mitmed teised), välja mõelnud kentsakad naksitrallid , kelle seiklustest on neli raamat. Ta on auga hakkama saanud ka nii proosalise asjaga nagu Vabariikliku Sanitaarharidusmaja välja­andel ilmunud "Kurjad mehikesed " (1961), mille tarbekirjanduslik eesmärk on ilmselge: õpetada lapsi pisikuid kartma ja käsi pesema . Talle ei ole tundmatud nukufilmid, nukunäidendid, las­teooper, kirjanduskogumike koostamine ja küllap on mõnda veel loetlematagi jäänud. Tõlkinud on ta ka, tõsi küll, ainult kaks raamatut.
Võtame kokku: Eno Raud on mitmekülgne autor, kes tundub lastekirjanikuks otse sündinud olevat. Tema teosed näivad ole­vat loodud lausa mängleva kergusega. Aga see kergus on seda laadi , et teda oleks väga raske või isegi võimatu jäljendada, ja E. Raua raamatuil on palju rohkem kui ainult ajaviiteline sihiseade. Huumorikül­lase jutuvestja sõnaseadmise lusti varju ei kao kirjaniku missioonitunnetus. Eno Raud kirjutab sellest, millest on tarvis lastele kirjutada, ja oskab seejuures siiski kirjutada nii, nagu ise tahab ja sellest, millest ise tahab. Tema loomingut iseloomustades ütleb Reet Krustens:
"Oma ellusuhtumiselt ja kujutamislaadilt on Eno Raud humo­ rist , tihtipeale parodeerija ja karikeerija, lasteraamatutes enamasti muhe muigaja. Tema stiil on lihtne ja kodune, ta kõ­neleb kõigile teada ja tuntud asjadest, aga näeb neid ometi uues valguses. Eno Raua lihtsust ei tohi uskuda , hoopiski mit­te aga lihtsameelsuseks pidada. Kõige süütumad sõnad, kõige argisemad juhtumused võivad sealsamas avaneda kui pilge või paroodia. Kui kõneldakse lasteraamatute õpetlikkusest, siis enamasti tavatsetakse positiivses mõttes rõhutada, kui peide­tud ja märkamatu see on. Võib-olla on Eno Rauaga pisut teisi­ti? Tema õpetlikkus on hoopis ootamatult avalik, nii avalik ja loomulik, igast sõnast ja teost siginev, et ei märkagi se­da enam õpetlikkuseks pidada. On lihtsalt elu ise, ja see õpetab," ( Krusten , 1978:67)
Teiste sõnadega öeldult: väikestest lihtsakoelistest aabltsajutukestest kuni keeruka faabulaga fantaasiaküllaste pikkade lugudeni ei hülga autorit pedagoogiline takt . E. Raud oskab kohanduda nii maailma avastavate mudilaste kui ka seik ­lusi ja mehiseid tegusid himustavate mürsikute huvidele ning arusaamadele, sealjuures silmist laskmata seda, et ühtki lugu ei ole mõtet jutustada ainult loo enese parast. Alati on ole­mas kaugem eesmärk: silmaringi avardamine, tõe äratundmisele juhtimine, südametunnistusele koputamine. Selles mõttes on naeruhimuline Eno Raud surmtõsine mees.
Kõik Eno Raua jutustatud lood lõpevad õnnelikult. Maailm on oma põhiolemuselt hea, vankuma löönud tasakaal seatakse uuesti jalule, õiglus võidutseb ja halb saab karistada - ikka mõõda .järgi: kellele nahatäis, kellele kerge müks. Nii on E. Raua raamatud alati optimistlikult häälestatud. Puuduseks võib see hea omadus muutuda juhul, kui kriitiline olukord lii­ga ootamatu kergusega soodsalt laheneb. Olgu toodud värske näi­de raamatust "Jälle need naksitrallid": Muhv ja Kingpool taha­vad Sammalhabet päästa loomaarmastusest südametuks muutunud daami käest. Nende teada on Sammalhabe torgatud kandekotiga akna taha värskesse õhku, sealt kavatsetakse ta elevandi lon­di otsas maha tõsta. Lugeja teada ei ole Sammalhabe sedapuhku mitte kandekotis ja daam on sõprade vandenõust teadlik. Põgus­ki pilk veenab, et lõpuni on ainult mõni lehekülg, suuri seik­lusi ei saa enam toimuda, sõlmeks sõlmitud lõngad viitavad aga sellle, et peab tulema vapustav kulminatsiooniraoment ja otsustav kokkupõrge. Aga ei: Sammalhabe magab siiski õndsat und kandekotis, kus teda mängureeglite järgi olla ei tohiks. Selgub , et röövellik daam on vahepeal lihtsalt kulisside taga meelt parandanud, mistõttu kellelgi pole enam tarvis vapper ja leidlik olla, õnnelik lõpp on kähku käes. Kas pole autor selleni jõudmiseks aga pisut sohki teinud? Mäng on tõsine asi, mängureegleid tuleks austada. Enamasti E. Raud seda ju teebki, ta on meister väga keerulistki sündmustikku osava käega juhti­ma. Olgu igati positiivse näitena toodud lõbus ja õpetlik tri­loogia "Päris kriminaalne lugu" (1968). "Lugu lendavate tald­rikutega" (1969) ja "Telepaatiline lugu" (1970). Sündmustik muutub siin hulga eksituste ja äravahetamiste tõttu kohati peadpööritavaks virvarriks, alati kasvab aga järgmine keerdkäik eelmisest loomuliku jätkuna välja. Lõpuks on oma paika pandud poiste suhtumine linnatüdruk Kärdisse, selgunud sõpru­se ja üksteise aitamise vajalikkus, õige hinnangu saanud Riho kasuahnus ja Peetri nõrgaloomulisus, on parajalt tögatud kergeusklikku vaimustumist telepaatiast ja pimepälst lendavate taldrikute jahti. On tehtud veel palju muudki , ühtlasi on välja tulnud põnev ja paeluv lektüür.
Eno Raua looming on üsna ühtlaselt kõrgetasemeline. "Roos­tevaba mõõka", mille aluseks on meenutused omaenese poisipõl­vest, on autor ise pidanud oma kõige südamelähedasemaks raamatuks ja ka lugejad on selle soojalt vastu võtnud. Kõrge hinnan­gu on üleliidulise preemia näol saanud kümme aastat hilisem "Tuli pimendatud linnas", mis eelmainitule teatava järje moo­dustab. Premeerimisega on tunnustatud 1969. a. ilmunud "Huvi­list filmikaamerat " ja "Lugu lendavate ja taldrikutega .". Hans Christian Andereeni aunimekirja kandmise tõid oma loojale süm­paatsed naksitrallid (esimene raamat 1972).
LÜHIKE AUTOBIOGRAAFIA
Sündisin 15. veebruaril 1928. aastal Tartu linnas. Mu vanemad elasid tollal Elvas ja järelikult asub seal ka minu esimene elukoht, millest ma aga paraku midagi ei mäleta. Paari-kolme järgneva aasta jooksul vahetasin aadressi õige mit­mel korral, kuni jäin pikemalt pidama Nõmmele. 1935. aastal alustasin sealses Kivimäe algkoolis ka kooliteed.
Nõmme on minu lapsepõlvemaa, kust pärinevad mu elu kõige värvikamad mälestused. Mäletan ennast sealsetes metsatukkades ringi hulkumas ja puujuurte all elavate päkapikkudega juttu vestmas. Mäletan ennast talviti suusatamas ja kevaditi -sügi­seti pikkade õhtute kaupa naabermajade õuedes palli mängimas. Mäletan poistekampade põnevad sõjaretki ja tüütuvõitu istumi­si kooli orkestris , kus ma esimestest klassidest peale viiu­lit mängisin. Suviseid mälestusi mul aga Nõmmelt peaaegu ei olegi, sest suveks sõitis perekond alati Viljandimaale vana­isa juurde.Seal jooksin koos koertega päevade viisi mõõda kar­jamaad ringi, õppisin Raudna jõe käärudes õngitsemiskunsti tundma ja suuremaks kasvades jõudumööda talutöödki tegema. Ka indiaanlase mänge ümbruskonna metsades tuli mõnikord ette.
1940. aastal läksid mu vanemad lahku ning 1941. aasta alguses kolisin koos ema ja kasuisaga Tartusse , kus sama aasta kevadel lõpetasin Tartu Õpetajate Seminari harjutuskooli kuu­enda klassi. Jõudis kätte suvi. Algas sõda. Isa lahkus Ees­tist koos hävituspataljoniga, ema ja kasuisa ei leidnud hul­gal ajal tööd, kuni emal lõpuks õnnestus saada lasteaednikukoht Tallinnas. 1942. aasta suvel kolisime vanaemaga emale järele ning sügisest peale jätkasin kooliteed Nõmmel, jälle koos oma endiste lapsepõlvesõpradega, sedapuhku Tallinna X güm­naasiumis. Aasta pärast aga vahetasin järjekordselt kooli ning asusin õppima Tallinna Õpetajate Seminaris.
Neile aastaile tagasi mõeldes tulevad mitmesuguste sõjaaja hädade ja raskuste taustal kõigepealt meelde õhtud teatrites ja "Estonia" kontserdisaalis. Enamik Tallinna teatrite re­pertuaarist oli mul vaimustusega üle vaadatud. Olin tollal õi­ge muusikahuviline ega jätnud naljalt Ühtki kontserti vahele. Muidugi ei kustunud mu huvi teatri ja muusika vastu ka järgne­vatel aastatel õpetajate seminaris edasi õppides, nüüd juba nõukogude kooliprogrammi alusel. Ühtlasi jätkasin viiuliõpinguid.
1947. aastal lõpetasin Tallinna õpetajate Seminari ja mind suunati edasi õppima Tartu Riiklikku Ülikooli, kus valisin erialaks eesti keele ja kirjanduse. See oli raske, kuid ühtla­si rõõmus aeg. Teadmised, mida tolleaegne ülikool oma kasvan­dikele pakkus, olid hilisema tasemega võrreldes kahtlemata pealiskaudsemad ja ühekülgsemad. Tuhin, millega sõjajärgsete aastate üliõpilaskond teadmiste kallale tormas, mõjus aga in­nustavalt ja sisendas optimismi.
Kui olin 1952. aastal ülikooli lõpetanud, suunati mind tööle praegusesse Fr. R. Kreutzwaldi nimelisse Eesti.NSV Riik­likku Raamatukokku. Ning siitpeale on mu elukäik õige tihedas ­ti seotud lasteraamatutega.
Raamatukogu metoodlkakabinetis töötades oli mu ülesandeks tegelda lastekirjanduse propagandaga. Samal ajal hakkasin aga üha rohkem mõtlema ka lastele kirjutamisest. Juba viimase kur­suse üliõpilasena olin ema käest saadud nõuannete põhjal haka­nud kavandama väikelasteraamatut "Nii või naa". Nüüd kirjuta­sin selle lõplikult valmis ning raamat ilmus vene keelde tõl­gituna Moskvas 1954. aastal.
1956. aastal lahkusin raamatukogust ja läksin lasteraama­tute toimetajaks Eesti Riiklikku Kirjastusse (praegune "Eesti Raamat"), kus töötasin ühtejärge üheksa aastat. Samal ajal kir­jutasin pidevalt ka ise, nii et kirjastuseaastate jooksul il­mus mu sulest kokku kümmekond lasteraamatut. Kirjutamine aga pakkus mulle iga aastaga ikka rohkem huvi ning ma hakkasin sellesse üha tõsisemalt suhtuma . Lõpuks ei olnud kirjutamist enam võimalik igapäevase toimetamistööga kuigi hästi kokku so­bitada, sest olin tööpäeva lõpul kirjastusest koju jõudes tõ­sisemate kirjanduslike ülesannete jaoks liialt väsinud. Nii otsingi 1965. aastal vastu otsuse töölt ära tulla ja pühendu­da ainult kirjutamisele. Vabakutseliseks kirjanikuks olen jää­nud kuni siiamaale.
Pärast ülikooli lõpetamist olen pidevalt elanud Tallinnas. Loominguliselt kõige viljakamaks aastaajaks on mulle osutunud suvi, ja suved olen alati veetnud koos perega maal. Ühteviisi tuttavaks on saanud mulle rannariba Haademeestelt Iklani ning mitmed lõigud põhjarannikul, eriti Toolse ja Käsmu kandis .
Olen kirjutanud üle kolmekümne lasteraamatu, raama­tut täiskasvanutele, kuus multifilmi ja une lastele määratud mängufilmi stsenaariumi, neli laste- ja nukunäidendit ning ühe lasteooperi libreto . Kaks lasteraamatut olen tõlkinud eesti keelde. Mu enda lasteraamatuid on tõlgitud teistesse keeltesse täpselt viiekümnel korral.
Eno Raud
LOOMING
Proosa

• "Roostevaba mõõk" (1957)
  
• "Sõjakirves on välja kaevatud" ( 1959 )
  
• "Mõru kook " (1959)
  
• "Kurjad mehikesed" (1961)
  
• "Rein karuradadel" (1962)
  
• " Sipsik " (1962)
  
• "Anu ja Sipsik" (1970)
  
• "Põdrasõit" (1965)
  
• "Väike motoroller" (1965)
  
• "Helikopter ja tuuleveski" (1966)
  
• "Peep ja sõnad" (1967)
  
• "Tuli pimendatud linnas" (1967)
  
• "Etturid" (1968)
  
• "Päris kriminaalne lugu" (1968)
  
• "Huviline filmikaamera " (1969)
  
• "Lugu lendavate taldrikutega" (1969)
  
• "Telepaatiline lugu" (1970)
  
• "Karu maja" (1972)
  
• "Konn ja ekskavaator" (1972)
  
• "Toonekurg vahipostil" (1974)
  
• "Väike autoraamat" (1974)
  
• "Naksitrallid" (1972)
  
• "Naksitrallid. Teine raamat" (1975)
  
• "Jälle need naksitrallid. Esimene raamat" (1979)
  
• "Jälle need naksitrallid. Teine raamat" (1982)
  
• "Märgutuled Padalaiul" (1977)
  
• "Ninatark muna" (1980)
  
• "Suvejutte veski alt" (1982)
  
• "Kassid ja hiired" (1985)
  
• "Siniste kaantega klade" (1993)
  

Luule

• "Kalakari salakaril" (1975)
  
• "Käbi käbihäbi" (1977)
  
• "Padakonna vada" (1985)
  
• "Kilul oli vilu " (1987)
  
• "Kala kõnnib jala" (1997)
  

Rahvaloomingu töötlus

• "Kaval-Ants ja Vanapagan " (1958)
  
• "Suur Tõll" (1959)
  
• "Kalevipoeg" (1961)
  
• " Kilplased " (1962)
  
• "Tark mees taskus " (1971)
  

Kogumikud

• "Kirju-Mirju" (1969)
  
• "Kirju-Mirju 2. osa" (1974)
  

KIRJANDUS
1. Krusten, Reet „Eno Raud - lastele ja täiskasvanuile“ - Keel ja Kirjandus, 1978, nr. 2.
2. e-dokument: http://et.wikipedia.org/wiki/Eno_Raud
3. e-dokument: http://kaireklass.blogspot.com/2006_10_01_archive.html
10