Laste- ja noortekirjanduse konspekt (1)

Laste- ja noortekirjandus . 2014.
Laps – noor inimene kuni puberteedini, ebaküps täiskasvanu, vanematele elu lõpuni
Lapsepõlv – ajaperiood , seisund enne täiskasvanuks saamist, erinevatest teguritest konstrueeritud laste eluruum . Mõiste muutub pidevalt, oleneb ühiskonnast ja kultuuri kontekstist
10-11-aastastel lastel on naiivselt realistlik suhtumine kirjandusteostesse, elav ja emotsionaalne fantaasia ja esmamulje
12-14-aastaselt kasvab huvi seikluskirjanduse vastu, luule ei paku pinget, sel ajal on oluline arendada hinnangu andmise oskust
15-17-aastaselt toimub kunsti unikaalsuse mõistmine, oluline arendada kujundlikku mõtlemist
Lastekultuuri kui subkultuuri mõistetakse erinevates tähendustes:
1) vaimulooming, mis on otseselt lastele pühendatud ( lastekirjandus , kino , teater)
2) mida lapsed ise genereerivad (mängud, ideed, harrastused)
Lastekirjandus on:
*lastele mõeldud teosed, ajakirjad
*üldkirjandusest kohandatud tekstid
*laste poolt tegelikult loetavad tekstid
*õpikute tekstid
Peter Hunt – lastekirjanduse teoreetik
Lastekirjandus jaguneb:
* muinasjutud
* fantaasiakirjandus
*realistlik kirjandus
*aine kirjandus
Lastekirjanduse loomine on mitmetasandiline ja mõtteline
Lastekirjanduse piirjooned:
*kuulub põhiliselt ilukirjanduse ja esteetika alla
* erandina on ainekirjandus, kuulub lastele suunatud populaarteadusliku kirjanduse alla
Lastekirjanduse funktsioonid:
1) esteetiline – hedonistlik külg, mängulis- artistlik külg, leiutav, meelelahutav, puhastab külg
2) tunnetuslik – õpetuslik, kasvatuslik, ''Nii või naa'' Eno Raua esimene selline raamat, Aabits
3) väljenduslik funktsioon
4) kommunikatiivne – hõlmab sotsialiseerumist
5) fiktsionaalne – õhutab fantaasiat ja kujutlusvõimet, '' Sirli , Siim ja saladused ''
Aabits – kindlasti on see tähestik, õpetav funktsioon. Esimesed eestikeelsed aabitsad pärinevad 14. sajandist, teosed Rootsis Lundi ülikoolis.
Lastekirjanduse kujunemine on kujutatud järgmiselt:
* rahvaluule ja täiskasvanute kirjanduse töötlused
*didaktilised lood aabitsates ja vaimulike raamatutes
*lastekirjandus kui iseseisev süsteem, teatava žanri ja laadiga
*polüfooniline mitmehäälne kirjandus
Lastele hakati lugemisvara väljastama reformatsioonidega kaasnenud emakeelse rahvahariduse ideede ajal. Lastekirjandus kui esteetiline nähtus sai alguse 18.sajandil Lääne-Euroopas. Lastekirjanduse teket on seostatud ühiskonna kultuuritaseme tõusu, pedagoogilise mõtte kujunemise ja perekonna, lapse väärtustamisega. Kujunemisele aitasid kaasa valgustuslikud ideed, romantiline kirjandusvool , mille kaudu tulid muinasjutt ja fantaasiakirjandus.
Ettevalmistav periood, 17.-19. sajandi keskpaik
Vaimulik ja õpetuslik kirjandus, nii lastele kui täiskasvanutele mõeldud proosa. 1782 ilmus ''Üks kaunis Jutto-ja õppetusse-Raamat'' mille lugejaskond pidi olema talupojad (õpetused maaharimisest ja karjakasvatusest). Autor Friedrich Gustav Arvelius.
Varajane lasteluule
J.G. Schwabe ''Lapse uinutamise laul'' – hällilaul
G.A. Oldekop avaldas lõunaeestikeelseid lastelaule, nt ''Poisikeste rõõm talve pärast'', ''Varblane''

Eesti lastekirjandus 19.sajandil

Kirjutati esimesed spetsiaalselt lastele määratud teosed, esimesed noorsooraamatud, tõlkemugandused. Lastekirjandust ilmus ka kalendritest, 19.sajandil jätkus aabitsate ja lugemike väljaandmine. 1830. – 1840 aastatel ilmusid seiklusjutud ja romantilised lood, huvi rahvaraamatuteni jõudis ka lasteni.
Ajaviitekirjandus:
robinsonaadid – populaarse rahvusvahelise päritoluga jutukirjandus , mõningal juhul lastele
jenovevad – armsad ja haledad lood ilmsüütust naisest Jenovevast
19. sajandi olulisimad autorid
Carl ja Martin Körbu ''Karjalaste luggemise ramat''
J.V. Jannsen , F. Kuhlbars ''Teele, teele kurekesed''
A. Grenzstein ''Viisk, põis ja õlekõrs''
F.R. Kreutzwald ''Eesti rahva jutud''
Jakob Pärna ''Lühikesed jutud armsa lastele''
19. sajandi lõpul võeti sõna ajakirjanduses lastekirjanduse üle. Lastekirjandust hakati määratlema pedagoogiliskirjandusliku nähtusena. 19. sajandi viimasel veerandil tugevnesid esteetilised taotlused. Kogumikke koostasid koolmeistrid või vaimulikud , sajandi teisel poolel toimus murrang ka õppekirjanduses.
1900-1917
Arvati, et lastele peavad kirjutama kooliõpetajad ja peaks tekitama lasteraamatukogusid, seetõttu toimus areng. Ilmusid esinduslikud teosed ja laste ajakirjandus (alguses rubriigid tavalehes)
1901 –ajakiri ''Lasteleht'' – esimene ajakiri, tuli Postimehe vahel, väga populaarne . Adresseeritud 6-14 aastastele, ilmus korra kuus. Põhitoimetaja – Jaan Bergmann . Avaldas algupärast luulet, proosat , hiljem tõlkekirjandust. Palju loomalugusid, loodus+laps, laps+suhted vanematega.
Rubriigid + kodumaa ajalugu, loodus, muinasjutud, mõistatused jne.
1912 – nõutavus langes, sest tekstides oli palju saksa ja vene ''pahna,'' 20.aastatel nõutavus tõusis.
1906-1907 – ajakiri ''Lasterõõm'' – Ernst Enno
1909- 1910 – ''Noorsooleht'' – toimetaja Jaan Tõnisson
1909 – '' Noorsoo kirjakava'' – raamatute sarjad
Karl August Hindrey – pseudonüüm Hoia Ronk , kirjanik, karikaturist, ajakirjanik. Postimehe ja päevalehe toimetuses kirjutas arvustusi, pilkamisi, koomikseid.
Piltvärsilood – sõna ja pildi koomiline ühendus, kunstilised liialdused, hüpreboolid, pole positiivseid tegelasi, vaid pahad lapsed, näiteks ''Pambu- Peedu ,'' ''Seene- Mikk .''
Hindrey piltvärsilugude erijooned – head ja halvad tegelased, inimeste ja loomade vahelised suhted, õpetamine hirmutamise abil, kristlik tonaalsus (halb saab karistatud), konarlik irdriimiga värss, negatiivselt kajastab täiskasvanute maailma ( laiskus , ahnus, neegrid , mustlased).

20.sajandi alguse lastekirjandus

Lasteluule: ''Talvel'' Reinhold Kamsen , ''Nõmme lillekesed'' E.L. Wöhrmann, Jaan Bergmann
Tõsieluline proosa: ''Meie noored'' Jaan Lattik, sisaldab huumorit, laste siseelu , Jüri Parijõgi jätkab stiili. ''Minu esimesed triibulised'' Eduard Vilde , ''Kevade'' Oskar Luts.
Muinasjutuline proosa – Ansomardi (Peäro August Pitka ) jutustuskogud ''Jalgsemaa Kitse -eide muinasjutud,'' sisaldas kolme juttu , mis panid alguse tondijuttude traditsioonilie. Pitka hukkus 1915 Poolas sõjas.
Teoreetilised vaated lastekirjandusele 1920
Uuriti lastekirjanduse spetsiifilisi probleeme, lastekirjanduse liigitamine muutus põhjalikuks, tekkis soospetsiifiline kirjandus, hariduse ja laienduste aeg, räägiti lastekirjanduse vajalikkusest , 20.sajandil domineeris proosa, kodu armastus ja isamaalised teemad. 30-ndatel toimus tagasilöök, seoses Pätsi vaikiva ajastuga hakati kirjutama tellimusi, teemadeks loomad ja loodus.
Teoreetikud:
1) Jüri Parijõgi – pööras tähelepanu lugeja soole ja vanusele, ilukirjandus toidab tema sõnul teadushimu, fantaasiat, kunstilis- psühholoogilised väärtused olulisel kohal lastekirjanduses
2) Jaan Roos – lastekirjanduse ajaloo uurija
3) Marta Sillaots – tüdrukute kirjanik
4) Paul Ambur – kriitik , rõhutab eakohasust
Lastekirjandus 1920-1940:
1) ''Lasteleht''
2) ''Laste Rõõm'' – algas uuesti 1921, järgnes 19 aastakäiku, esimesed kuus aastat vastutas Ernst Enno, ajakiri oli vaieldamatult populaarseim, palju pilte, laste enda looming, tõlketekst
3) ''Eesti Noorte Punane Rist'' – eesmärk laste kasvatuse ja hea tervise tagamine, 1939 sai sellest ''Meie Noorus'' ja eestvedaja oli Paul-Erik Rummo
4) ''Jutu- Paun '' – kõrgetasemelised tõlketeosed, kirjutas Hindrey
5) ''Päike'' – kulukas , palju pilte, toimetaja Leida Tihane
Raamatusarjad
Loodus – kõige olulisem kirjastus 30. aastatel, andis välja mitmeid alasarju, näiteks:
''Looduse kuldraamat '' – 7 sarja, igas 13 raamatut
'' Rõõmus raamat'' – lastele kohandatud jutud, nt ''Kalevipoeg''
'' Kuldne kodu'' – kõige väiksematele lastele
''Setu muinasjutte''
Proosakirjandus
Proosa oli 1920.-1930. aastatel olulisim ja sisukaim žanr , selle iseärasused olid realism , kunstilisuse taotlemine, mitmekesine temaatika, kujutati last kaasajas , vanuseline eristamine. 3 läbivat teemat – loodus, ajalugu, eluring. Poisteraamatuid kirjutasid Jüri Parijõgi, Richard Janno , K.A. Hindrey, Mait Metsanurga. Tüdrukute kirjanikud Helmi Mäelo, Marta Sillaots (''Trips Traps - trull ''), Valve Saretok.
Fantaasiakirjandus
1960. muutus kirjandus fantaasiarikkamaks, liikus ulmekirjanduse suunas. Põhilised: Vladimir Beekman ''Aatomik'' ja ''Aatomik ja küberneetiline karu''
Eesti lasteluule tipud
Ellen Niit , Viivi Luik. Realismi ja fantaasia luules sidusid Hando Runnel, Paul-Erik Rummo, Ott Arder , Eno Raud
Autoriraamat – autor on ise teksti ja illustratsiooni autor
1990ndate lastekirjanduse arenguid
Andrus Kivirähk (1995)
„Kaelkirjak“
- mitmekihiline kujundlikkus
-kujutuslik ja sümboolne maailm
Kunstmuinasjutt ja fantaasia
*Lehte Hainsalu „Pikkurilli“ (1994)
*Jaan Rannap „Röövel Rinaldo “ (1995) - Kujutatakse inimese ja roti vastasseisu. Rott on intelligentne ja püüab konfliktidele leida rahumeelseid lahendusi.
*Tiia Toomet „Kaltsutitt ja puuhobune “
*Kaja Prügi „Me elame Tuulemäel“
*Leelo Tungal „Kollitame! Kummitame!“
*Juhani Püttsepp „Musta habemega kapten“
*Artur Jurin „ Kõiges on süüdi Kotu“
*Aino Pervik „Maailm Sulelise ja Karvasega“(2000) – Originaalne teos, puudutab eksistentsiaalseid ja filosoofilisi probleeme. Pealkiri seostub A.Dahlbergi värsslooga „Mutionu pidu“ (algvariant 1926). Suleline mängib peenemat, Karvane lihtsakoelisemat rahvast. Suleline on arukas, Kasvane esindab järlemõtlematut ja kergesti manipuleeritavat tüüpi. Põhitegelaste nelikus on Puhuja ja Õudik (algkujud Viisk, põis ja õlekõrs). Puhuja on unistaja ja filosoof, Õudik (põis) aga hoole ja armastuseta jäetud tänavalaps. Müütilisest maailmast on võetud Must Ronk ja libahunti jooksev vanaonu – mõlemad ürgse kurjuse esindajad. Näidatakse inimeste manipuleerivat ja käitumist ja võimu kuritarvitamist. Tänapäevased sotsiaalsed teemad: kodu kaotamine, kodumetsa mahavõtmine, mahamüümine, prügimäel elamine, võimuhaaramine, narkootikumide pruukimine.
Noorsookirjandus kui žanr jäi unarusse .
Teismelistele kirjutas Ira Lember : „ Fantastiline tüdruk“(1994), „Fantastiline poiss“ (1997) ja „Musta kaarna küüsis“(1998)
Koolielu kujutamine. Kaks tähelepanuväärseimat jutustust on kirjutanud õpilaste sulest, kantud teatud pahameelest kooli kui repressiivasutuse vastu.
Tanel ja Mihkel Tiksi „JA kui teile siin ei meeldi“
S.K. Richard „Ühe nohiku seiklusi“
Lasteluule on ebaühtlane , nii koguselt kui ka sisult tagasihoidlik. Valdav on humoorikas algelement, paroodia, sõnamäng .
Paremik :
I.Trull „Lõbusad luuletused“ (1998)
E.Niit „Kaelasall päkapikule“, „Ühel viivul vikervalgel“
L. Tungal „Kirjad jõuluvanale“ „Kõik on emadele kallid“, „Küll on hea“
O.Arder „Igavene eesel “

2000ndate eesti noortekirjandus

Noortediskursus – noortekirjandus on osa laiemast noortekultuurist ja peegeldab seda.
Noortediskursus hõlmab kõikvõimalikke noortega seotud teemasid ja tegevusi, norme ja tavasid, kombeid ja kogemusi, nii elulisi praktikaid kui ka fiktsionaalseid representatsioone.
Noortediskursust iseloomustab:
*sotsiaalsed muutused – traditsiooniline hülgamine, uusima aja väärtuste pealetung. Elustiilide ja subkultuuride paljusus nt räpparid, emod , gootid, beibed, ökonoored, rulatajad, rullnokad.
*noortekultuuri pealetung – tänaval (bärndid, lemmikud paigad, soengud , kogunemispaigad), meedias (netisuhtlus, blogid , vikid, portaalid , bändid, muusika ), kultuuri läbiva hoiakuna (moedialektid, protestimeelsus, väärtuste ümberhindamine).
* nooruse printsiibi valitsemine ehk noorsoo võim, mille keskmes noorte lõimumine täiskasvanute ühiskonda, sh üleminek hariduselt tööturule, vanematekodust iseseisva majapidamiseni, lapsest lapsevanemaks. Hiiliv täiskasvanusaatus (eelkõige 17-21 eluaastat ), nooruse kui eluperioodi funktsioon pole enam edukas üleminek täiskasvanuikka, vaid see on saanud eluperioodiks omaette , millel on oma kindel positsioon.
*nooruse allakäigu ilmingud, noorte riskikäitumine – tänavalaste, kuritegevuse, vägivalla, rassismi, alkoholi, narko , söömishäirete, aidsi, abordi, depressiooni ja suitsiidi teema.
Netipõlvkond – arvutimaailm on loonud uue keelelise meediumi, mis kajastub noorteromaanides. Kõndeldakse netikeeles, see on vaheala, mis on loonud keelekuju, milleks on kõnekeele kirjalik vorm. Ka raamatus sama suhtlusviis mis Twitteris või FB-s.
Internet on lingvistiline murrang, mis muudab keelealaseid tõekspidamisi.
Noorsookirjandus – vanamoodsam, kohmakam
Noortekirjandus – tänapäevasem, kohasem
Noorkirjandus – suunatud noorelt autorilt (16-21 aastaselt, kel vähe kirjutamisstaaži) noorele lugejale.
Noorteromaanide maailm noortekirjanduse tasandil:
*noored ja ühiskond – kool, töö, poliitika
*noored ja perekond – suhtlemise vähesus, lagunenud pered
*noored omavahel – erikeelsed, moesläng, sõprus, armastus, ambitsioonid
*suhe iseendale – eksistensiaalsed probleemid, nooruse vaevad
Noore peategelase identiteediprobleemid: oma mina otsimine, enese väärtustamine, vastuolulised ootused, soovid, valikud, iseolemise soov.
Muinasjutt lastekirjanduse alusena
Lastekirjanduse kontekstis tuleb rääkida kunstmuinasjutust ja autorimuinasjutust.
*kunstmuinasjutt on kirjanikupoolne teisendus, milles rahvajutu motiivid on esitatud tuntava kunstilise omapäraga või suisa pahupidisel viisil
*autorimuinasjutt võib põhineda autori vabal fantaasial
*kunstmuinasjutt võib olla romaanimõõduline arendus e keerukas süžee , välja arendatud karakterid, tegelased muutuvad ja arenevad sündmuste käigus, inimsuhete mitmeplaanilisus jne.
Kaks maailma: primaarne ja sekundaarne maailm ehk realistlik ja töödeldud, üleloomulikkuse elemendiga maailm, nende suhted mitmesugused. Näiteks:
*reaalmaailma tegelane satub imelisele maale, nt '' Alice imedemaal''
*muinasjutuline olevus tegutseb reaalses maailmas nt A. Perviku '' Kunksmoor ''
*muinasjutulises maailmas on äratuntavad reaalelulised tüübid, olukorrad nt A. Kivirähk'' Lotte reis lõunamaale''
*loomad kõnelemas inimese kombel nt Janno Põldma ''Lepatriinude jõulud ''
*kõnelev mänguasi nt Iko Maran ''Londiste nimega Vant''
*ajalugu kui muinasjutuline aegruum '' Lõvi ja lohe''
Eesti kunstmuinasjutu algus
*F.R.Kreutzwald ''Eesti rahva ennemuistsed jutud'' väljaanne ilmus Helsinkis, eesmärgiks noore rahva vaimu ärandamine, algselt ei tahetud avaldada, sest oli halvustav suhtumine rahvaloomingusse, 1866
*Juhan Kunder ''Eesti muinasjutud'', 1885
*E.Peterson- Särgava ''Ennemuistsed jutud lastele'', ''Ennemuistsed jutud Reinuvaderist Rebasest'', 1909 ja 1911
*M.J. Eisen – ''Esivanemate varandus '' 1882
*August Kitzberg ''Piibeleheneitsi'' 1903
*Oskar Luts '' Nukitsamees '' 1920
*Juhan Jaik ''Võrumaa jutud'' 1924– folkloorse taustaga õuduslood, milles fantastilised ja grotesksed maailmad on lahutamatult põimunud . Mütoloogilised olendid: tondid, vanapaganad, kodukäijad, puraskid, puugid , veevaimud, sänid, naksikesed, pärglid ja teised. Niisuguste tegelastega jutte võiv kitsamalt nimetada tondijuttudeks.
''Pombi ja Üdsimärdi nõiad'' 1932,
Realism lastekirjanduses
*kasutatakse teksti kohta, mis ei sisalda imelist või üleloomulikku elementi
*sagedamini on realistliku lastekirjanduse puhul määravam loo paigutamine igapäevaelu konteksti ning argikonfliktide ja-probleemide kujutamine
Realism on fantastika kõrval teine lastekirjanduse kujutamismeetod
*realistlik kujutamisviis on usutav meie ühise tegelikkuse taju suhtes
*realism on subjektiivne ja abstraktne
*realistlik teos kujutab väljamõeldisi mida võib käsitleda tegelikkuse metafoorina
*realism on kahetise olemusega – reaalne ja kujutuslik
Kirjandus on nii tegelikkuse peegeldus kui aken tegelikkusest välja, st lugeda võib mitu korda, ennastunustavalt.
Realistlike lastejutte võib jagada karakterikeskseks – peategelane on kõige tähtsam, avastab iseenda võimed, areneb või lookeskseks – jutustaja on kõige tähtsam, tema suunab loo ja tema otsustab mis saab, olulised on siin sündmused, karakterid ei ole niivõrd individuaalselt välja arenenud.
Lastekirjanduse realismi võib jagada kaheks: ajalooline realism – ligipääs minevikule, tutvumine esivanematega, nende ideaalide ja arusaamade mõistmine, mineviku seotus oleviku või tulevikuga. Tänapäevane realism – domineerib kui kasvatus- ja õpetusvahend, lapsed õpivad tundma ühiskonna ja selle suhete võrgustikku.
Realism lastekirjanduses
*ellujäämislood – nt peategelane vastamisi loodusega, võib olla ka linnakeskkonnas, tegude peatelk on tegelase psüühiliste või füüsiliste võimete proovilepanek
*perekonna- ja koolilood – erinevad probleemid ja kogemused, mis tänapäeva tegelikkust puudutavad, nt vastuolu kooli ja perekonnaga
* loomalood – lood, kus loomad ei ole personifitseeritud ega räägi, koheldakse realistlikult nt J. London '' Valgekihv ''
*spordilood – mõned spordilood on tihti metafoorid saavutamisele , eluvõitlusele, eesmärkide täitmisele
*seikluslood – neid iseloomustab pinge, ohud, dramaatilisus, risk, ootamatused
* kriminaal – ja detektiivilood
Lasteluule on adresseeritud peamiselt nooremale lapsele

• Eesmärk on sõna kaudu ilu tunnetamine , ka kunstilise sõnakasutuse õppimine
  
• Keele võimaluste ja mitmetähenduslikkuse tajumine ja kasutamine
  
• Mõeldud nii ettelugemiseks kui ka iseseisvaks lugemiseks
  
• Luulele iseloomulikud tunnused: siirus, intiimsus , emotsionaalnsus
  
• Lasteluuules on palju vigurdamist, sõnadega mängimist ja lõbu
  
• Olulised poeetilised põhimõtted: kõla( rütm , kordus ja riim), lugu ja sümbolid (kujundid)
  
• Oluline tasand on õpetlikkus või maailma tutvustamine ja selle eest hoiatamine
  
• Eesti lasteluule eelkäija on rahvaluule
  
• Rahvusliku liikumise ajal oli ka noortele adresseeritud luuletusi
  
• Ilmalike lastelaulude kõrval leidus ka religioosse sisuga laulukesi
  Lasteluules kohtab palju loetelusid, jadasid (sokid ja kindad , müürid ja majad, pannid ja pajad jne)
  Lasteluuletused on trükitähtedes.
  Lydia Koidula (1843 – 1886 )
  
• Lastele kirjutab esmakorselt 1875 – improviseerib pojale „Hällilaulu“
  
• Koidula lastelaulud käistlevad peamiselt moraaliküsimusi, nt pildikesed maiustama kippunud põrsast, koerakutsika seiklustest hanedega, linnupoegi noolivast kassist jm
  
• Paljude lasteraamatute ja koolilugemike vahendusel tuntakse Koidula luuletusi „Kodu“, „ Emasüda “, „Sügismõtted“ jt
  Ado Grenzsin-Piirikivi (1849-1916)
  
• Tuntuim luuletus on humoorikas kaasaegsed parodeeriv „Viisk, Põis ja Õlekõrd“ (1888)
  
• Antoloogia „Lõbusad laulud lastele“ ( 1879 ), Grenzsteinilt 20 luuletust
  
• Põhilised teemad: loodus, hällilaulud, isamaa ja usulised tundeavaldused
  Mõjus uudse ja kontrastsena, jämekoomiline, veider , isikustatud, allegooriline
  
• Tunnuslik on ilukõlaline sõnamäng, retooriliste deklaratsioonide esitamine, riimidega ilutsemine
  Friedrich Kuhlbars ( 1841 – 1924)
  
• Tema lasteluule paremik ilmus kogus „Laste laulik “ (1899)
  
• Tabab lastepärast mõttelaadi, edastab neile omast tunddemaailma meeleolukalt, nt „Teele, teele kurekesed“
  
• Kujundas välja lasteluule põhilise temaatika: loodus, kodu, isamaa, mängud, hällilaulud
  
• Loodusluules on juttu aastaaegadest, lindudest -loomadest, hommikust ja õhtust
  
• Tegevusterohkena kujutab ta suve, kutsub lapsi heinateole, põllu äärde, karja hoidma, metsa marjule, nägema mesilasi, nt „Lõikuse laulus“ (me lähme rukkist lõikamaa!!)
  
• Ülistab kodumaad , loob poeetilisi, optimistlik-ilutsevaid pilte isamaast
  
• Poiste patriootlik kasvatamine, nt „ Elagu Eestimaa“ („Elagu kõik me armsamad aasad“)
  
• Luuletused olid valdavalt kirjutatud maalastele
  
• Avar ilmalik ainevaldkond, optimism , lüürilisus ja musikaalsus. Luuletus ilmus koos nootidega
  

Jakob Tamm
Luuletaja( valmid , ballaadid , rahvaluulelaadsed luuletused), tõlkija (Ivan Krõlov)

• Omapärane, romantima-ja realismielemente põimib laad
  
• Paarkümmend luuletust kuuluvad laste lektüüri
  
• Väldib moraliseerimist, annab edasi mõttekaid elupilte
  
• Meistritööks on „Ketramas“
  

Jaan Bergmann (1856 – 1916)
Sajandilõpu haritlane , luuletaja ja tõlkija

• Toimetas ajakirja meelejahutaja, hiljem esimest lasteajakirja Lasteleht (1900 – 1905)
  
• Kujundas Lastelehe põhistruktuuri ja sisulised traditsioonid, organiseeris tugeva kaastööliste ringi
  
• Koostas antoloogia „Koolilaste laulud“ ja „Kodu-lasteraamatu“, mis kuulub aabitsa-katekismuse tüüpi
  
• Eluajal ei ilmunud lasteluulekogu
  
• „Lastelehes“ avaldas ka oma luuletusi loodusest, eriti lindudest
  
• Näitab kodu tähendust ja igatsus kodumaa järele
  
• Üks särvamaid lasteluuletusi: „Nukusõit“
  
• Lastevärsside seas on ka valme „ Rebane ja kurg “
  
• Hea keeleline ja vormiline tase. Mõjuv kõlajõud , elurõõmus, lõbus , kujundlikkus
  

Karl Eduard Sööt

• Adresseerib oma lastelaulud enamasti väikelastele hällist alates
  
• On esimene, kes loob tugeva emotsionaalse kontakti väikese lugejaga
  
• Lähtub tunnetest, eelkõige armastusest lapse vastu
  
• Hälli-ja äiutuslaulud, nt „Uni tuleb“, „Ehatäht kiirgab“ või „Äiu , lahke, lapsukene“
  
• Lisaks veel upatused, lapse esimeste sammude, mängude, sõnavigurite ja retooriliste küsimuste värvistused
  
• Lastelaulude tippu kuuluvad mitmed linnulaulude imitatsioonid, nt „Lõokese laul“, „Pääsukese laul“
  
• Luuletustes tähtsustab Sööt ka õppimise ja töö vajalikkust
  

Julius Oengo (Oro) (1901 – 1941)

• Esimesed luuletused ilmusid ajakirjas Laste Rõõm, mille tegevtoimetaja ta oli 1923 – 1934
  
• Üldtuntud on tema jõululaulud, aastaaegade ootusele ja vaheldumisele osundavad meeleolukad värsid
  
• Mitmed pühadesalmid „Üle lume lageda “, „ Tiliseb , tiliseb aisakell2
  
• Kirjutas ka spordilaule, humoorikaid luuletusi lastest ja loomadest-lindudest
  
• Rohkesti esinev jutustavat elementi, nt luuletuses „Talvehommik“
  
• Tema lasteluuletuste populaarsust suurenas viisistamise (nt Riho Pats )
  
• Raamatukaante vahel jõudis Oro lasteküürika alles 1967, pealkirjas „ Hiir rätsepaks“
  
• Lühemate luuletuste kõrval on Pro kirjutanud ka värsslugusid
  
• Oro kirjutas ka proosat
  

Ernst Enno

• *Alustab samal ajal kui Sööt, aga kuulub hilisemasse põlvkonda
  
• Lastelaulud moodustavad Enno luule helgema poole
  
• Alustab Lastelehes 1902.aastal („Andi unenägu “), ilmus ka proosapalu
  
• Lapselähedased luuletused nt „Tikk- Takk “, „Juss li väike peremees “, „Tibukese unenägu“ „Kureksed“
  
• Luule oli mitmekülgne, haare väiklastest suuremateni
  
• Köidab väikelapsi humoorika ja südamliku lähenemisega. Mängumaailm on ka tõsine ja asjalik.
  
• Alates 1919.aastast ilmus üle 60 lasteluuletuse (Lasteleht ja Laste Rõõm)
  
• Lisandub hällilaule, neist tuntuim rahvuslik „Hällilaul“
  
• Tähtsamad tüübid: hälli- looma ja linnulaulud on ka ballaadid
  

Kogu „Üks rohutirts läks kõndima“ (1957), sisaldab 71 luuletust, mis adresseeritud eelkooliealistele lastele
Erijooni:
*Sisaldab luulevormismõtteid igapäevasest ümbritsevast
*Kirjutab laste mängudest ja toimetustest
*Luuletustes on loodud külalast ümbritseb omailm
*Paljud luuletused on kirjutatud loodusest: loomadest, lindudest, lastest
*Nähtav on looduse ja inimeste sujuv kooseksisteerimine , omavaheline dialoog
*Näitab looduse mitmekesiseid eluvaldusi ja meeleolusid
* Esindatud on kõik aastaajad , domineerivad kevad ja suvi

Lasteluule pärast II maailmasõda

50.aastate esimesel poolel - kohanemine uute tingimustega, ideoloogiline surve andis tagasilöögi ka lasteluules. Luuletuste ja luulekogude arv vähenes kriitilise piirini
60.aastatel hakkas lasteluule ideoloogiline surve nõrgenema, kogu kunstiline kvaliteet paranes , tasapisi võttis lasteluule lapse oma partneriks, jagab maailma kohta seletusi ja näitab negatiivseid külgi. Laps lasteluule kaudu nägi maailma olemust, sest teemad on teistsugused .
Nõukogude eesti lasteluule teemad ja laad
*lapse lähikond, argipäev
*laps pole enam kodukeskne, pigem kui ühiskondlik olend , riigikodanik, tulevane ametnik
*loodus
*lõbusad seiklused, värvikad olendid ja olukorrad
*abstraktne kujundiline mõtteluule, filosoofilise koega luule, mõeldud lapse aju arendamiseks
*isamaa, rahvuslik mälu
*sõna- ja kõlamänguline luule
*värssjutustus
Hando Runneli lasteluule
*värsid nii suurtele kui väikestele
*luule on aus, lihtne õpetusvaba
*rahvalaululine algriim, allusioon ja sõnamäng
*avar tundeskaala
*lihtne, loomulik sõnastus
*teatavas osas adresseeritud poistele
*hindab sportlikkust, lapselikkust
Ott Arderi lasteluule
*suht nonsenss, tegelikkuses kahtlemist, mille tulemuseks on teatav pahupidisus
*leidlikkus ja vabadus nähtuste seostamisel
*pole tunda välist vormisundi ega kunstlikku punnitamist
*tahtmine lihtsalt kõneleda
*luule tegevuslik, mänguline
* tundeline looja, kes suhtub lastesse suure lugupidamisega
*suhe loodusega omapärane, veidi linnamehelik, samas imetlev
*lemmikkujund on homonüümia
21.10.14 - Folkloor ja lastekirjandus.
Rahvaluule on (laste) kirjanduse läte .
lastekirjandus laenab teemasid ja motiive folkloorist.
folkloorsed lastetekstid jagunevad kaheks:

• lastele lauldud-loetud lood
  
• laste endi lauldu-loetu (lastefolkloor)
  

laulumängud olid laste kasvatamise ning arendamise põhiliseks vahendis.
folkloori kaudu toimus lapse kokkupuude esivanemate traditsioonilise maailmavaatega.
omaette rahvalaululiigi moodustavad lastelaulud.
Folkloorse lasteluule liigid:

• hällilaulud ehk äiutused
  
• hüpitus- ja mängituslaulud
  
• sõidulaulud
  
• naljalaulud lindudest ja loomadest
  
• ahellaulud ja mõistatamised
  
• liisklugemised ( liisusalmid )
  
• ringmängulaulud
  

lastele mõeldud rahvalaulude teemad:

• vaeslapselaulud: lapse ja vanemate, eelkõige lapse ja ema vahelised suhted, orvu lauhutamatust leinast
  
• laulud kodust ja lapsepõlvest: anti õpetusi iseseisvaks eluteeks ning tuletati meelde suurt vaeva ja hoolt, mida vanemad on näinud laste kasvatamiseks
  
• laulud noortest ja nende suhetest - domineeris naiseli pool: kõneldi neidude elust kodus, nende omavahelisest läbisaamisest ning suhetest noormeestega
  
• laulud loodusest ja loomadest
  

Muinasjutt lastekirjanduse alusena

• loomamuinasjutt - põhineb antropomirfismil ja zoomorfismil
  
  • tegelasteks nii loomad, taimed, kivid kui ka isikustatud loodusjõud (külm, tuul jne)
    
  • igale loomale antud kindel karakter , ka sotsiaalne roll
    
  • ürgsema päritoluga loomamuinasjutud on mõjutatud esivanemate kultusest (nt inimese samastumine loomaga - libahundi ainestik)
    
  • iidne konflikt - sööja-söödav, tagaajaja-tagaajatav, tugev loom- nõrk loom -- teiseneb ajapikku sotsiaalseks vastuoleuks: rikas - vaene, rumal-tark
    
  • loodusrahvaste (siberi, indiaani ) jms muinasjuttude ülesehitus ei ole kujunenud nii reeglipäraseks ja etteaimatavas kui euroopa rahvaste muinasjuttudel.
    

• Imemuinasjutt - kajastab reeglina sotsiaalseid vastuolusid, rutiinse seisundi muutust (nt sotsiaalse olukorra taastamise ja sotsiaalse tõusu narratiivid)
  
  • esinevad fantastilised sündmused, üleloomuliud tegelased
    
  • annab aimu soovidest ja ideaalidest (karjäärijutt)
    
  • algab miinusseisust, kasutatase kordust, maagilisi arve, kontraste, astendamist, keskendub peategelasele, liikumine õnne suunas
    
• Antimuinasjutt - tagasiliikumine. Sotsiaalse olukorra langemine /taastamine. Läheb vastuollu tavalise muinasjutu lõpplahendusega. (Kreutzwald "Vägev vähk ja täitmatu naine")
  
• imemuinasjutu tunnused:
  
  • kivinenud vorm ( muinasjutt algab justkui paigalseisust ja lõpeb samuti püsiva olukorraga)
    
  • kordus, maagiliste arvude kasutamine
    
  • kontrast (tegelased vastanduvad: rikas-vaene jne)
    
  • astendamine , nt soove võib jagada kolme kategooriasse: mõistlikud, liiga suured ja karistusväärselt suured soovid)
    
  • kontsentratsioon peategelase ümber (sündmusi kujutatase ühes liinis )
    
  • lavalise kaksuse seadus (korraga kujutatakse vaid kaht tegelast ja nende dialoogi)
    

• Olustikuline muinasjutt - olustikulise tagapõhjaga novellilaadsed muinasjutud.
  
• biibliaineline legandilaadne muinasjutt - lähedane imemuinasujutule, tegelased pärinevad biiblist
  

kunstmuinasjuttude erinevus folkloorsest muinasjutust

• kunstmuinasjutud seotud mingil määral aja ja elustiiliga
  
• arvusümboolika puudub, mingit kindlat arvu ei pruugi olla rõhutatud
  
• gradatsiooniline tõus ei pruugi olla kunstmuinasjuttudes markeeritud
  
• omane on seod rahvauskumustej animismiga, iseloomulik on antropomorfism
  
• hea ja kurja kokkupõrge on enamikes kunstmuinasjuttudes olemas, see on esitatud kompitseeritult
  
• konkreetsed tüüptegelased ja -objektid esinevad kunstmuinasjuttudes varieeritud kujul
  
• unstmuinasjutu kangelane ei pea olema läbinisti positiivne, peategelaseks on tavaline laps, kes võitleb vägevate jõududega
  
• absurdi ja nonsenssi toomine muinasjuttudesse.