Eesti kirjanduse ajalugu I eksam (0)

1. Eestlase ja Eestimaa kuvand vanemates kirjalikes allikates nt Tacitus „Germaanlaste päritolust ja paiknemises”; Henriku „ Liivimaa kroonika” jt)
Tacituse “Germanias” (98 pKr) esineb nimetus Aestii, mille kohta on arvatud, et see ei tähista eestlasi, vaid Ida-Preisi rahvaid või baltlasi. Hiljem nime tähendus kitseneb ning sellest on tuletatud Estland ja Estonia, mis 13.saj tähistab kindlasti Eestimaad. Sama tüve leidub ka hilisemates allikates, nt frangi ajaloolasel Einhardil 830 Aisti, kroonik Bremeni Adam kasutab 1076 kuju Haisti, Aestland. Leedu prof Karaliūnas arvab tüve aist kohta, et see germaani allikais esinev rahvanimetus on vastavate Ida-Baltikumi etnonüümide tõlge.
Henriku “Liivimaa kroonika” on eesti ajalooteadlased hinnanud subjektiivseks: tuntavalt ordu huvide kaitsja, mistõttu on tekst kallutatud, sündmusi näidatakse ühest vaatevinklist. Tekstis toimib korraga 2 lugu: Liivimaa ristimise lugu ja piiblilugu. Tekstis on tsitaate piiblist, osutusi piiblile, piibli metafoore. Henrik kirjeldab maastikku : pinnavorme, geograafilisi nähtusi. Looduslik keskkond annab tekstile lisadimensiooni ja mängib jutustavas tekstis olulist rolli. Loodusliku diskursuse esitamine on seotud kristliku mõtteviisiga – jumal on maa looja, mh Liivimaa on jumala loodud, loodud kristlaste maaks. Liivimaa kroonikast saavad alguse kohalikud lood, st seal mainitakse ja räägitakse pikemalt Tartust, Viljandist, Otepääst – nende linnade lugudele pannakse kroonikas algus. Kroonikas mainitakse ka külasid või veel väiksemaid kohti. Eesti keele ajaloo seisukohalt on väga olulised Henriku esitatud isiku- (Lembitus, Maniwalde jt) ja kohanimed (Tarbata, Odenpe jt) ning laused (Maga magamas; Laula , laula, pappi). Keskne tegelane on piiskop.
Kroonikas puudutatud ajastu on tänapäevakultuuri, massikultuuri aines, nt Metsatöll. Henrik lähtub katoliiklikust mõtteviisist. Kroonika on kirjutatud ladina keeles. Kroonikad edastavad andmeid põlisrahvaste keelest, uskumustest, kommetest, vaimulaadist, rahvaluulest jm. Ristirüütlitega kaasas olnud Henrik (Läti Henrik) jutustab oma “Liivimaa kroonikas” eestlaste alistamisest ja ristimisest 13.saj algul, eestlaste kombestikust, tegevusaladest jm. Henricus de Lettis on korduvalt osa võtnud sakslaste sõjakäikudest Eestisse ja eestlaste ristimisest. Kohalike keelte mõistjana on kroonikut kasutatud tõlgina. Teda on peetud sakslaseks või lätlaseks, aga ka eestlaseks või liivlaseks. Viimastel arvamustel küll alus puudub. Kõige kaalukamaid argumente on toodud krooniku saksa päritolu kasuks. Vaadeldav Neitsi-Maarjale pühendatud proosana. Algab värsivormis, lõpeb paganate alistamisega, esitluslaad kaasakiskuv. Kroonika tegelased jagab ta jumala- ja kuradiriigi esindajateks, kusjuures esimesse kuuluvad kõik need, kes mõõga ja ristiga tungisid Liivimaale, teise aga kohalikud põlisrahvad, eriti kangekaelsed eestlased, kes ei taha kuidagi vastu võtta ristimise sakramenti. Piibli kujud – jumal, Neitsi Maarja ja Jeesus Kristus - esinevad kroonikas otseste tegelastena ja võtavad osa paganlike hõimude ristiusku pööramisest. Kroonik kirjeldab ka eestlaste kombeid, toob teateid ohverdamiste ja ohvriloomade, haldjate ja jumalate kohta.
“Liber Census Daniae” pakub olulist keelelist materjali 1240 Põ-Eesti 500 kohanimega (Arhukylae), millest tekib ettekujutus eestlaste territoriaalsest paiknemisest.
“Liivimaa vanem riimkroonika ” pärineb 13.saj lõpust ja annab ülevaate 13.saj sündmustest, kusjuures keskne on läti hõimude alistamine. „Lm vanem riimkroonika“ on Saksa ordu I suurem üleskirjutis. Kirjeldatakse ordu võitlust. Kirja pandud 8 murdes, kokku 12000 värsirida, iseloomulik poeetiline stiil (trubaduurluule). Kindel värsimõõt puudub. Autor sihib täisriimi (AABB). Kuna riimisõnu on raske leida, ei suuda faktidest kinni pidada (nt Jäälahingu võitjad langevad rohule). Palju traferentseid väljendeid, ülespuhutud draase ja tühje sõnakõlkse. Autor kirjutab üksikasjalikult, aga ei suuda eristada olulist ebaolulisest ega anda hinnangut sündmustele. „Lm vanem riimkroonika“ oli Saksa ordi ametlik lauluraamat, mida loeti ette ordukonventides rüütlite ühissöömaaegadel, et innustada neid sõjaretkedel. Autor seab eesmärgiks jutustada, kuidas ristiusk toodi Liivimaale, valgustades ajaloosündmusi eeskätt sõjapoolelt. Autor teadmata, aga ilmselt Saksa ordust, sest hoiak on ordupoolne. Keskne tegelane on ordumeister. Ristiusku toodi tule ja mõõgaga. Maarjakultus, misjonikroonika. Algul jumalasõna kuulutamine, siis järgneb põhilugu. Faktidel pole kohta (kõigest 3 aastaarvu). Läti Henriku stiilist erinev kirjutise laad , Henrik ja see autor ei tundnud teineteist.
„Liivimaa noorem riimkroonika“ (1348) autor on Bartholomäus Hoeneke. Teos käsitleb 14.saj alguse sündmusi. Eriti oluline on Jüriöö ülestõusu kirjeldus 1343. Kroonika on alamsaksa k. Autor kirjutab erapoolikult: saksa feodaalide (eriti Liivi ordu) seisukohalt ja õigustatakse nende seisukohti, samas lisab autor palju detailsed faktoloogiat. Originaal pole säilinud, säilinud teos on proosavormis, taastatud J. Renneri 16.saj ilmunud Liivimaa kroonika teksti järgi. Kroonika on tendentslik, põhjuseid ei otsi. Saksa ordut ja vaimulikke näidatakse kui ohvreid.
Balthasar Russowi kroonika pakub teavet alates 12.saj. põhitähelepanu Liivi sõjal. Kroonika on alamsaksa k. Kirjeldab talu- ja linnarahva elu. Hinnangud ordule, aadlile, kirikumeestele on kriitilised . Luterlasena kriitiline katoliku kiriku ja selle poliitika suhtes (nende lodeva eluviisi ja pattude eest jumal olevatki maad karistanud Liivi sõjaga). Kroonika kaitseb linlaste seisukohti. Kujutab huvitavalt ja piltlikult kujutab Vana-Liivimaa üksikute seisuste elu Liivi sõja eelõhtul, ka talupoegade oma, eriti lõbustusi: pulmad , kirmased, jaanituli. Mahlakas, hoogne stiil, mille all kannatab ajalooline tõde. Liialdusi palju.
Thomas Hjärne “Ehst-, Lyf- und Lettlaendische Geshichte” on 17.saj kirjutatud kroonikatest olulisim. Autor Hjärne, rootslane. Kroonika on mitmeköiteline. Selles räägitakse eestlaste rahvausundist, kommetest, keelest.
Kelchi „Liefländische Historia“ (1695) on kaalukaim kroonika. Kelch arvestas varasemaid kroonikaid, lisab enda kroonikale linnaarhiivi materjale ning esitab oma tähelepanekuid eestlaste olukorrast. Kroonikas on ka üks eesti rahvalaul „Jörru!“ Kelch kirjutas lisakroonika „Continaution” (trükis 1875), mis käsitleb Põhjasõja-eelseid ja -aegseid olusid aastani 1707.
2. Ülevaade Läti Henriku ja Balthasar Russowi kroonikatest
Henriku “Liivimaa kroonika” (1224 – 1227)
Baltisakslased konstrueerisid selle teksti abil oma minevikku , identiteeti jne. Eestlaste puhul algas siit vaid dokumenteerimine . Tekst on 2 tasandil: tegevus toimub 2 kohas korraga. Ühelt poolt peegeldab vallutussõda, teiselt poolt tuleb arvestada piibli tasandiga: Tartu äravõtmine jne tähendab ka taevas peetava hea-kurja võitlust. Kroonika põhiteema on liivlaste, latgalite (idalätlaste) ja eestlaste ristiusku pööramine. Selle teose omapärane aspekt on, et Henrik teeb ristisõjas ise kaasa. Üldjuhul õilistatakse neid vallutajaid, näidatakse negatiivses valduses põlisrahvaid, aga halvas valguses laseb Henrik paista eestlastel: sõnamurdjad, paganad, barbarid, kangekaelsed, kõigest ühes kohas kiidab eestlaste mehist võitlust. Latgalitest räägib märksa positiivselt;
Kroonika lehekülgedel puutume kokku juba ka Euroopa poliitikaga. Suurriikides ja nende vahel on vastuolud ja konfliktid. Nt Henrik toob esile selle, milline oli Riia piiskopi suhe Saksa orduga. Oli üsna pingeline, konfliktne, täis vastuolusid. Vastuolu religioosse ja ilmaliku võimu vahel. Saame aimu laiemast Euroopa poliitikast uusaja valguses. Oluline on Liivi-, Saksamaa ja kristliku Euroopa konflikt Venemaaga. Vaadates Eesti hõime, näeme, et need ei hoia omavahel kokku, vaid eri regioonid käituvad vastavalt poliitilisele olukorrale – kui vaja, võitlevad Sakala ja Ugandi koos, teises olukorras võitleb Sakala koos Riiaga Ugandi vastu. Kroonika II pool on pühendatud Eesti vallutamisele. Põhimotiiv võitluste kujutamisel = Jumal on kristlastele alati abiks. Selle võtte laiendus: Henrik kujutab tihti olukorda, kus võitleb vähemuses olev kristlaste vägi ja suur paganate vägi.
Riia on olulisim paik: keskus, Riia loomine ja uue maailma loomine (allegooria: Jeruusalemm).
Oluline on tähele panna reise: piiskop Albert käib pidevalt Saksamaal. Kolmnurk Riia- Rooma -Saksa. Paljude vanemate pojad on sunnitud reisima, kuna on saadetud küladest Saksamaale õppima. Midagi taolist, mida saame nimetada kontaktiks Euroopaga. Suhe ja kontakt Euroopaga on eesti kultuuris ja ajaloos äärmiselt ambivalentne .
Kroonika ja naised:

• üht naisekuju mainitakse pidevalt – Neitsi Maarjat või Jumalaema. Temast kujundatakse kogu äsjavallutatud paiga nimetaja: Maarjamaa. Neitsi Maarja kultus oli keskajas aga erinev kui praegu. Kultus pole Eestile midagi eriomast, sellest ajast on pärit palju Maarjale pühendatud kirikuid jne, ka maarjahein jne. Neitsi Maarja kujutab Henrik üheks oluliseks justkui tegelaseks. Esitab teda meeletult elavana. On selle piirkonna koloniseerimise patroon;
  
• ilmalike naistega seoses mainitakse korduvalt röövimist, äraviimist. Kasutab seda kui kinnisvormelit eri lahingute puhul. Korra saavad sõna Järvamaa naised, kes võitlevad saarlastega: „Peksku teid sakslased !”;
  
• ühes olukorras tuleb välja, et saarlased käituvad naiste suhtes vägivaldselt, metslaslikult: vägistamine, polügaamsed abielud, müümine. Ordusõdurite käitumise kohta me detailset infot ei saa;
  
• emana käsitleb metafoorselt Riia e Liivimaa kirikut. Eesitmaa kirik on alluvussuhetes selle kirikuga, oleks nagu tema tütar.
  

„Liivimaa kroonikas” saavad alguse ka piirkondlikud narratiivid. Kroonikas on tähelepanu pööratud eri Eesti aladele. Henrik käsitleb eestlaste lugu tendentslikult, poolikult, lähtuvalt oma poliitilistest huvidest. Kroonikaga käivad alates 19.saj keskelt kaasas representatsioonid: Henriku valesid on läbi jutustuste, teadusliku kirjanduse, filmide püütud parandada. Sama teema juurde võiksid käia ka representatsioonid või Henrikust alguse saanud ilukirjandus, kus väideldakse autoriga.
Kroonika kui traumakirjandus: analüüsitakse traagilisi üleelamisi nii indiviidi kui ka rahvagrupi tasandil, nt koonduslaagri kogemus. Ka Eesti rahva ajalugu on võimalik kirjeldada traumaatilise kogemusena. Nii saab ka kroonikat käsitleda kui traumateksti – kirjeldatakse koloniaalsest vaatepunktist ühele rahvale põhjustatud kannatust. See on jätnud alaväärsuskompleksi meie rahvuslikku enesemääratlusse.
Lähenemisvõimalused „Liivimaa kroonikale”:

• Henriku sõna, negatiivne hoiak;
  
• representatsioonid, kriitikud, ümberkirjutajad – postiivne;
  
• analüütiline traumatekst.
  

Protestantlik filosoofia on Balthasar Russowi Liivimaa kroonika (1578) aluseks – rõhutab religiooni rahvalähedust, emakeelse hariduse tähtsust. Samas toob Russow välja, et eesti talupoeg polnud religioosne subjekt – kristlikud sajandid polnud rahvast religioonini toonud : rahvas ei saanud võõrast keelest aru ja kirikuõpetajad ei osanud kohalikku keelt. Russow mõistab kohaliku liiderliku patuelu hukka. Kroonikat läbib ka tugev ja otsesõnaline vastuseis katoliiklikule maailmavaatele, paavstile. Russowi kroonika on subjektiivne, vaid väljendab oma maailmavaadet, kuigi kasutab faktilisi andmeid, daatumeid, sõjasalkadesse kuulunud meeste arvandmeid. Kroonika annab ülevaate Liivi sõjast 1558–1583. Liivimaalastele osaks saanud sõjakannatused on patuelu palk, jumala karistus patus elamise eest. Russowi pilk peatub ilmaliku elu ja kultuurisündmustel. Kroonikasse pani ta kirja argisest erinevaid sündmusi, suuremaid õnnetusi: tulekahju Riias, tormid, katk ja selle levimine. Kroonikas selgub , et Liivimaal oli koloniaalne kontakt Euroopaga ning ka religiooni (Augsburgi usutunnistus), kultuuri (Itaalia köietantsijad) ja majanduse kaudu (kaubandussuhted). Kroonika eesmärk tuleb välja lihtsal moel: püütakse Liivimaa piirkonda lõimida ülejäänud Euroopasse. Russow kirjeldab, vaatleb suure kaasaelamisega linnakultuuri ilminguid. Russow näitab, et Liivimaa on seotud teiste Euroopa piirkondadega: vastasseis Moskvaga, tugev Saksa koloniaalpoliitika, kaubandussuhted. Russow kirjutab palju talupoegadest, aga tegelikult räägib kroonika linnas, eelkõige Tallinnas, toimunud sündmustest – kroonikavormis linnakirjanduse algus. Russowi kaudu saame teada, et maa ja linna vahel olid suhted tihedad. Russow toob välja ka, et Riia oli oluline kultuurikeskus. Russow kasutab metafoore: Ning on võimatu, et Veenuse mäel elataks hullemat liiderlikku elu kui seda tehti siinsel patukustutuse- ja palverännakul ebajumalaid austava maarahva poolt – siin on metafoorid , irooniline võrdlus maarahvaga. Ta stiil pole iseloomulik ajalookirjutusele, st pole kuiv ja vaid faktitel põhinev, vaid pigem ilukirjanduslik. Tema stiil on vaheldusrikas ja mitmekesine: palju epiteete, metafoore, jõuliselt iseloomustavaid sõnu, iroonia , sünonüümide jadad – Russow demonstreerib nii oma kirjutamisannet.
Kroonika trükiti Saksamaal, Rostockis. Kroonika on kirjutatud alamsaksa keeles. Kroonikale lisandus veel 2 trükki: omas ajas oli see bestseller – loeti palju nii Liivimaal kui Saksamaal. Russowi (1542–1600) isiku müüdistumise puhul mängib rolli see, et tema elust on andmeid vähe, see vähenegi on vastuoluline ja hägune. Enim on elevust tekitanud Russowi rahvuslik kuuluvus: oli ta eestlane või sakslane? Paul Johannsen kirjutas Russowist kui eestlasest, püüdes tõestada, et Russow on Tallinna lähedalt Kurgla külast pärit voorimehe poeg. Lõplikku selgust päritolust pole siiani. Ta õppis Tallinna linnakoolis, kus näitas end andeka õppurina ja seejärel sõitis Saksamaale, kus sai kirikuõpetaja hariduse. Tallinnas seotud eelkõige Pühavaimu kirikuga ja olnud pikalt selle kiriku Eesti koguduse õpetaja. Pühavaimu kiriku juures oli ainsana Eesti kogudus , mujal polnud. Russowi elu müüdistumises on rolli mänginud Jaan Kross romaan „Kolme katku vahel“. Russowi kirjutatud kroonika on andnud ainest paljudele kultuuriteostele, nt film „Viimne reliikvia“.
Kroonika sissejuhatus on tähenduslik: seal põhjendatakse kroonika kirjutamise eesmärke. Tuleb välja autori protestantlik vaade ja et on reformatsiooniajastu. Sissejuhatuses on jumala karistuse motiiv – Liivi sõda jm hädad on Liivimaa elanike pattude palk. Russow räägib loodusest, kohalikest, kommetest. Tema loodud kuvandist selgub, et Liivimaal on palju loodusande ja Saksa seisuste kord valitseb tugevasti (allutaja-alluja vahel suur lõhe). Russow tähtsustab haridust, vajadust õpetada õpetajaid, et luterlus jõuaks rahvani. Russow suhtus Moskva poliitikasse halvasti, sest nad olid teisest usust. Venelased pole õiged kristlased, sest neid on palju ja suhtumine naabritesse on agressiivne.
Russow nimetab kroonikas linnade nimesid : Riia, Tallinn, Tartu, Paide. Kui sündmused toimuvad maal, nimetatakse seda Liivimaa provintsiks. Siit saab alguse linnarahva narratiiv – linnakultuuri ilmingud, sest alati on eestlased olnud maarahvas.
Autori enesehoiak avaldub aadlike laimamises, protestantlikes ideedes ning 1. ptk sisus: vana hea Liivimaa, mina-vorm ( erand !), hoiatus järeltulijatele Liivimaa kannatuste kohta.
3. Piibli tähendus ja mõju eesti kirjandusele
Tänu Virginiusele ilmus Wana Testament 1696. Uue Testamendi tõlkis Gutslaff koos pojaga, mis trükiti 1715. Anton Thor Helle tõlkis täispiibli 1739, millega pandi alus eesti kirjakeelele.
Kirik kasutas piiblit usuliste põhitõdede, religioosse moraali, kuuletumise jutlustamiseks. Samas omandas piibel ilukirjandusteose tähenduse, sest seal avaldus varem elanud rahvaste kultuurilooming. Piibel aitas tõsta eestlaste haridustaset ja avardada silmaringi. Piibel lõi eeldused lugemisoskuse levikuks hoolimata seisusest, st aitas ületada seisulikke barjääre. Piibel soodustas lugemis- ja kirjaoskuse teket-levikut. Piibel lõi uue kultuurimäludimensiooni. Piibel on arhetüüpsete süžeede, motiivide, tegelaste, olukordade väärtushoiakute kogum ning tänu piibli kõrgele tiraažinumbrile sai selle sisu levida. Piibel iseseisvustas kirjutamise ja lugemise, nii et soodustati interpretatsioonilist mitmekesisust (rohkelt vaatepunkte). Piibel kui religiooni ratsionaliseerimise algus, pärast mida oli vaja piiblit seletada (= eksegeetika, millest hiljem tekkis hermeneutika). Eestlased ühendati piibli kaudu üheks keelekollektiiviks. Piibel oli sotsiaalne sidustuja – muutus koolikirjanduse osaks ja seejärel eestlate hariduse osaks. Piiblilugude tõlgendamine võimaldas lugejatel kanda oma elu üle lugude taustale ja võrrelda oma elu piiblimütoloogiaga. Piibli kooli- ja kantslitõlgendused jätkusid rahva enda dialoogiga teose üle, et aidata kristlikku eetikat juurduda. Piiblilugudest sai paljude teoste metatekst, eeskuju, raamistik, mille tegelased või motiivid muutusid tõlgendusaluseks või –vahenditeks kirjandusteostes.
4. Georg Mülleri jutlused (maailmavaade, teemad, keel jms)
Georg Müller (u 1570–1608) kirjutas jutlusi. Mülleri taust pole selge: on teada vaid, et tegutses Tallinna Pühavaimu kirikus. Ka ei teata, kust ta pärit on. Varem arvati, et on sakslane, aga näiteks U. Masing on seisukohal, et eestlane. Mülleri jutluste käsikiri publitseeris esmakordselt 1891 Willem Reimann. Selles teoses avaneb 16.–17.saj kirikumehe maailm, millega kaasneb sissejuhatus toonasesse vaimsusse. Jutlusekogumik kannab protestantlikku filosoofiat. Mülleri jutluste keele lugemine on raske, aga tänaseks on dokumendist täielik eestikeelne tõlge olemas. Mülleri kogumikus on rohkem kiriklik (kristlik sisu tuleneb žanrist) kui Russowi kroonikas, mis oli märgatavalt ajaloolisem. Mülleri kogumiku sõnum on karmim. Russowi kroonikas tungis ka protestantliku kirikuõpetaja moraal läbi. Mülleri kogumik on abstraktsema sisuga: kutsub üles pattu kahetsema, aga ei täpsusta, mida peaks kahetsema. Russow ütles selgelt välja. Müller tsiteerib piiblit ja nimetab Martin Lutherit, aga Russow ei maini Lutherit. Martin Luther oli tolleaegne institutsioon, eeskuju – Mülleri tekstis on intertekstuaalsus Lutherile viidatuna. Keskaegne kirjandus rajanes teoloogiliste autoriteetidele. Russowi stiilist paistis läbi lisaks religioossele infole ka ajalugu, nii ka Mülleril – jutluste sisu on seotud sündmustega, mis hetkel inimesi mõjutavad (katk, nälg) või on toimunud – läbi kumab traagilisuse foon. Kui jutlus kõlab kirikus, on selle ümber näha ka kiriku ümbrust. Müller jutustab järgnevatel teemadel:

• jumal karistab pahategude eest,
  
• jumala auks tuleb südamest laulda , laulud selgeks õppida – tahab sisendada traditsiooni,
  
• inimeste patuteod näljaajal: teise inimese või looma söömine ,
  
• Müller möönab traagilist aega (nälg)
  

Kirikulaul vaagib Müller religioosse tähenduse üle, teisalt kõneleb kirikulaulu kui kunstilise teksti spetsiifikast, osutades kirikulaulule kui kunstivormile. 11. jutluses toob Müller välja põhjuse, miks laule on tähtis teada ja miks nende mõistmine on oluline:

ükskõik mis keeles laulud ka poleks, on need siiski võetud jumalasõnast ja –kirjast (tekstides on olnud Püha Vaim üks osaline), tõstes need ükskõik mis keelepraktikast kõrgemale,

laulud on õpetlikud, st selgitavad kristlikku maailmavaadet, ühtivad nende seisukohtadega, mis on väljendatud pühas katekismuses,

laulud on relvad võitluses kurja vastu, on mõeldud kuradile vastuhakuks, et teda eemal hoida,

rahvas või ei oska ühtki laulu õigesti laulda – laulude koosesitamine mõjub Mülleri meelest piinlikult. Esitust on vaja parendada, inimesi õigesti laulma õpetada. Miks kõlas eestlaste laulmine määgimisena? Ei peetud viisi, aga ei saadud ka aru laulu mõttest, mida peaks edasi andma. Sisemise veendumuseta ei tule välja ka väline esitlus.
Tekstid on baltisaksa pastorite tõlgitud saksa keelest. Tõlke kvaliteet sõltus pastorite eesti k oskusest, mis oli halb, mistõttu jäi ka laul kohalikele mõistmatuks. Kirikuõpetajatele tekitas probleeme, et eestlased laulsid regilaule omakeskis, seega oskasid samas spetsiifilises rütmis laulda ka kirikulaule. Mülleri suhtumine oma kirikuõpetaja kogemusse oli pigem üleolev, negatiivne, leige, tõrjuv, ükskõikne. Müller esitab koguduseliikmete ametite kataloogi: meister, põllumees, lambakarjus, teenija , voorimees – sotsiaalne kuuluvus on loetelu kaudu esile toodud. Müller lootis, et kui talupojad kirikus käivad ja töö kõrvale regilaulu laulavad, siis kirikuinimestena võtavad nad kirikulaulu igapäevaseks laulmiseks üle. Mülleri toon on manitsev: peab oma koguduseliikmeid madalateks, sest nad naeravad jumala üle ja teevad pattu. Kogu jutluse plaanis on Mülleril näha, et ta ühelt poolt valitseb ja on kuri, irooniline, aga teiselt poolt hooliv (armas rahvas) ja muret – ta usub, et see kogudus võiks laulude mõtte ükskord selgeks saada ja kogudus võiks neid paremini ning kõlavamalt esitada; tal on vajadus aidata, mitte üksnes sõimata. Ta loodab, et läbi laulude sõnumi mõistmise pääsevad surmast, et ka neile avaneb ükskord igavene elu. Puudutatud teema – näljahäda, katk – paigutub laiemasse raami, milleks on viimse päeva võimalikkus. Nälg ja katk on hoiatavad tunnistähed, mida jumal saadab, et suur õnnetus on saabumas. Mülleri tekstist kumab läbi protestantlik eksistentsialism. Müller toob välja surelikkuse idee: kui surm on lähedal (nt katk), siis me ei karda surma ega nõrgesta end mõttega, et võime surra – surma võimalikkuse mõtet tuleb põlata. Mülleri meelest on nii, et mida lähemal on inimene jumalale, seda väiksem on hirm surma ees. Lapsed ja noored ei karda surma paaniliselt, aga täiskasvanud, kes hakkavad usust kaugenema ja selles kahtlema, kardavad rohkem. TÜ teoloogiliste tekstide spetsialist Marju Lepajõe on jaganud Mülleri jutlused kolmeks osaks: kibedus, selginemine ja hääbumine – kokku nimetab seda ühe õpetaja kannatuslooks. Mülleri originaaltekst on keeleliselt n-ö mitmekesine, sest on esitatud seguna mitmes keeles (eesti, saksa, ladina). Eesti keelt on hinnatud üsna tagasihoidlikuks ja selle oskuse vajadust pole eriti kõrgelt hinnatud. Mülleri halb eesti keeles tulenes Tallinnas liikuvate erinevat murret kõnelevate kohalikega – selle tagajärjel pole Müller keeleliselt stabiilne, vaid on mõjutatud ühe või teise murde traditsioonist ja grammatikast.
5. 17. sajandi ja 18. sajandi alguse eestikeelne juhuluule
17.saj oli kogu Euroopas levinud komme tähistada olulisi sündmusi luuletustega, nt pulmad, sünnipäev, ristsed. Nendest sündmustest lähtuvalt kirjutati üksikuid tekste – juhuluulet. Ka Eestis juurdus see traditsioon. Ennekõike oli see saksakeelne. Juhuluule materjali hulka kuulub ka nt ladina-, kreeka- ja rootsikeelseid tekste.

• Pulmaluule traditsioon oli 17.saj algul elav. Tekste on palju, aga 1760ndatest hakkab hääbuma, sest tsensuur keelab (ilmalikud teemad, nt seksuaalsus). Juhuluuletraditsioonis kirjutatakse ka esimene eesti kunstluuletus. Esiplaanil pole vaimulik idee, vaid üldisemad esteetilised põhimõtted. Tallinna gümnaasiumi kreeka k professor Brocmann kirjutas I kunstluuletuse, kes keeleõpetamise ja klassikaliste tekstide tutvustamise kõrvalt kirjutas ka palju juhuluulet. Ta kirjutas nii ladina-, saksa- kui ka eestikeelseid luuletusi.
  

R. Brocmanni „Carmen Alexandrinum…“ on pulmalaul, mis õpetab noorpaari elama jumala nimel. Ladinakeelne pealkiri sisaldab nime Opitz – 17.saj oli saksa kirjanduses oluline Martin Opitzi luulekäsitlus, mille kaasaegse käsitluse keskmeks oli tungiv soovitus kasutusele võtta silbilis-rõhulise värsisüsteemi. Silbipikkused ja rõhud värsid olid selle järgi korrapärased – korrapära on vaja rütmi tekkeks ja et neid oleks võimalik loogiliselt ja kõlavalt esitada või ka laulda. Hilisemates lauluraamatutes hakkasid tõlkijad samuti Opitzi süsteemi arvestama, nii et luule muutus laulvamaks, sest järgisid rütmi, mida oli lihtsam esitada. Opitzi ideed jõudsid Eestisse saksa autor Paul Flemingi kaudu. Fleming peatus mitu korda Tallinnas üsna pikalt, kus ta suhtles Brocmanni jt toonaste haritlastega, ennekõike Tallinna gümnaasiumi ümber koondunud õpetlaste ja õpilastega. Pulmalaulud peegeldavad kõrgema seisuse meelelaadi, kombeid ja eluviisi – külluslik ja toretsev elulaad. Pulmalauludes olid kinnisteemad või järgisid kindlat struktuuri – igas laulus pühendati ühele teemale teatud luuletuse osad. Kohe I stroofis pöördutakse jumala poole: mainitakse eluõnne ja sündmuse raames ka jumalaidee. Ometi ei puuduta pulmalaulud sügavalt religioosseid teemasid , vaid pigem on pühendatud ilmalikke. Pärast jumala mainimist pöördutakse II stroofis peigmehe poole. III stroof räägib esialgu pruudist, kuid rohkem keskendutakse isale ja pruudi kaasavarale – materiaalne tasand. Toonane barokkluule armastas häälikute ja sõnadega mängida, kombineerida erikujulisi tekste, nt Brocmann on tõlkinud pruudi isa saksakeelse nime eesti keelde – Terav . Luuletuse lõpus seotakse teksti jumalaõnnistuse motiiv: ükski kristlane ei saa elus hakkama ilma jumalausu ja temale lootmiseta. Pulmalaulude lõpus esineb ka peolõppu rõhutav motiiv, nt puudutatakse magamaminekut. Brocmanni luuletuses on juttu seksuaalsusest, pruudi-peigmehe mesinädalatest – see ilmalik motiiv hakkab üle minema frivoolsele keelatud ainesele. Pulmalauludes käsitletakse tihtipeale armastust kui haigust ja peigmehe haigust ravitakse pulmavoodis – viitab keskaegsele rüütli- ja trubaduuride luulele. Mõrsja kohta kasutatakse metafoore magus koor, linnupoig jne, mis pole rüütlikirjandusest, vaid seltskonnaluulest. Pulmalaulude eesmärk on pakkuda meelelahutust. Eestikeelse luuletuse pulmas esitamise eesmärk oli tekitada üllatusmomenti. Tundmatu autori „Armas kallis kuldene vend“ on pulmalaul, mis leiti 1889. Sisult maalähedasem ja ilmalikum kui Brockmanni pulmalaul. Kui Brocmanni tekst käsitles elitaarset pulma, siis see autor käsitleb rahvalikku sündmust. Kuna kirjeldatakse eestlaste pulmapidu, võib arvata, et tegu on eesti autoriga. Siin kirjeldatakse omaaegseid pulmakombeid: mida süüakse-juuakse, tavaks mängida pilli ja selle saatel tantsida. Luuletus lõpeb lahkumise vihjega, st pulmapidu on peetud.

• Leina- ja matustelaule on vähe säilinud ja tuntakse vähem. Neis arendatakse piiblimotiive ja ideid, nt jumalapoja ohverdamine inimkonna hüvanguks, surnust ülestõus, surmajärgne elu. Matuselauludes esines vastandusprintsiip: inimelu on lühike ja pinnapealne, samas esitatakse jumaliku päritolu igaviku idee – elu haprus VS usu tugevus. Matuseluule eesmärk on pakkuda lohutust kurva sündmuse taustal.
  
• Õpetatud luule on keeleliselt mitmekesisem: nt heebrea, kreeka, ladina k kirjutatud tekstid. Luuletemaatika pärit toonasest haridusest, mis kujutas endast klassikalise materjali: mütoloogia , kirjandus, keeled; eelkõige antiikajastu ja selle autorite tekstide tundmine . Kasutab antiikaegset värsimõõtu. Poeetiline raam lähtub sellest, mis stuudiumi vältel omandatud sai: autor proovib luulega väljendada oma eruditsiooni ja teadmisi, nt antiikmütoloogia vm kindlaid motiive.
  

6. Käsu Hansu luuletuse „Oh! Ma vaene Tardo liin ” teemad, poeetika ja sõnum
“Käsu Hansu kaebelaul” (18.saj algus) on kuulsaim juhuluuletus, miles antakse edasi protestantlikku filosoofiat. Tartu murdes. Laulu autor on tundnud rahvakeelt, toetunud rahvaluule poeetikale ning kirikulaulu värsivormile. Sõnavaraliselt huvitav tekst, lõunaeestilisi murdesõnu, nt ent ‘aga, vaid’, joht ‘sugugi mitte’, kohhald ‘otsekohe’, tääl ‘siin’, Aijastag ‘aasta’, liin ‘linn’.
Teema: Tartu hävitamine Põhjasõjas 18.saj algul. Minajutustaja Hans = Tartu; isikustab end. Esialgu on Tartu toretsev ja külluslik, pärast sõda lagunenud, hiljem esitab soovitusi teistele linnadele. Minajutustaja jaguneb 3 seisuseks:

• pastor -köster (jumalakaristus ehk traagilised sündmused patuse lõbuelu tõttu, tuleb elada kasinalt),
  
• minaisik on moraalilugejast jumalakartlik talupoeg, kes kritiseerib priiskavaid linnaelanikke,
  
• kroonik, kes märgib ajalooliste faktidena üles daatumeid.
  

Tartut kujutatakse arenenud õitsva linnana, kus on tähtsad institutsioonid. Stroofid 1–10 on Tartus kõike külluslikult. Stroofides 10–20 toimub linna vallutamine (eri faasides), mis kulmineerub traagilistele asjadele viitamisega, nt poomine ja küüditamine. Stroof 24 on enesehaletsemine, masendus hävitamistööst, nostalgia kunagiste ilusate aegade järele. Lõpus on õpetussõnad protestantlikus, ilmalikus ja ajaloolises võtmes: Tartus üle elatu olgu eeskujuks, kuidas mujal mitte käituda.
Kuidas vaenlast nimetatakse, kujutatakse? Mis epiteete kasutatakse? Ülihirmus, verepeni öeldakse linnatungivate vene vägede kohta. Kui emotsionaalne on linnakujutus? Kuivõrd on õnnestunud Hansul kirja panna Tartu hävimine? Pole puine asjade ülesloetlemine, vaid on tunda kaasaelamist, kahjutunnet ja kaotusevalu, mis linna hävimise ja inimeste hukkumisega kaasnes. Üks põhjus oli keeleoskus (Hans kõneles iga päev eesti keelt), mistõttu võis luuletus elavalt kirja saada. 1956 jäeti venelasi ja küüditamist puudutavad teemad välja, mistõttu ei ole katkenditest tervikpildi saamisel abi.
Mülleril on ainult pastori-argumendid, aga Hansul on peale jutustajapositsiooni ka ajalookirjutaja kuju (manifesteerib ajalookirjutust). Räägib ka mittetoimivatest ajaloosuhetest. Mitmekülgne vaatepunkt lisab objektiivsust. Tekst vaatleb, mitte ainult ei hinda. Vaatepunktid on suhteliselt tasakaalus. Tekst ei jõudnud kunagi trükki, leidus ümberkirjutusi. Levis suuliselt ja oli populaarne . Tekst erines rahvaluulest, kuna selles kasutatakse lõppriimi. Rahvas oli lõppriimi osas vastuvõtlik.
Autori hoiak on Rootsi poolt toetav ja Vene vägede rüüstetegevust tauniv. Tekst on kirjutatud vigadega, kuid osa vigu võib olla tingitud rütmi ja riimi järgimise taotlusest. Kasutatud on võõrtähte ß. Laul on kirja pandud Forseliuse-Hornungi kirjaviisis ning sisaldab lõunaeestilisi vorme.
7. Eestikeelne valgustuskirjandus ( Luce , Holtz , Arvelius , Mannteuffel)
Eestikeelne valgustuskirjandus algab 18.saj lõpus/19.saj algul. 18.saj oli Euroopa kultuuriloos valgustussajand. Valgustuse keskmes on ratsionaalne mõtlemine, millel tuginevad teadmise ja hariduse kontseptsioon. Valgus tähendab teadmist, praktilisel tasandil haridust. Eesti kirjandustraditsioonis on valgustusaeg seotud didaktilisusega. Meil on teadmised, mida tuleb omandada, omandamine viib õige inimese kujule. Valgustuskirjanduse puhul tuleb arvestada kirikliku, vaimuliku maailmavaate mõjusid. Katekismuse, lauluraamatute jms diskursusele lisandub uus – mõtlemine. Ainuüksi jutluseraamat ei vii rahvast õnneliku eluni, vaid lisada tuleb mõtlemine – talupoeg tuleb õpetada mõtlema ja ta praktilist elujärge parandada. See on süntees moralistlik-didaktilise ja praktiliste nõuannete vahel, ilmalike ning vaimulike teemade vahel. Valgustuskirjandus pole Eesti kirjanduses kanooniliselt kinnistunud, seevastu Käsu Hansu kaebelaul on. Valgustustekstid on kanooniliselt vähetähtsad, sest pole kirjanduslikult kõrgel tasemel. Tekstide eesmärk on olla pigem õpperaamat ja praktiliste elujuhiste käsiraamat kui kirjandus. Didaktilise valgustuskirjandusega saab alguse eestikeelne proosa, jutulooming.
Eesti valgustuskirjanikud:

Friedrich Gustav Arvelius „Üks Kaunis Jutto ja Õppetuse Ramat“ (1782),

Ludvig von Luce „Sarema Juttu Ramat“ (1807, 1812),

Otto Reinhold von Holtz „Luggemissed Tallorahva Mõistusse ja Süddame Juhhatamiseks“ (1817),

Friedrich Wilhelm von Willmann „ Juttud ja Teggud“ (1782)
Kõik nimetatud autorid olid pastorid, eestikeelse koguduse juhid. Arvelius oli nt Alutaguse pastor. Kõik on saanud hariduse Saksamaal, osa on seal sündinud, kuid tagasi tulnud. Eestikeelset kirjandust suunasid teoloogilise haridusega kirikuõpetajad. Kirjanike eesmärk oli muuta talupoeg paremaks, sest talupoega iseloomustasid negatiivsed iseloomujooned, mida oleks tarvis välja juurida – nt rumalus. Talupoegi taheti harida nii moraalselt kui ka praktilises elus. Need kirjanikud hoolisid oma kogudusest ja talupoegadest; nad esitavad positiivse baltisaksa pastori kuju.
Poeetiliselt olid valgustustekstid enamasti tõlkelised mugandatud tekstid – see iseloomustab ka muu eestikeelse kirjanduse kvaliteeti. Tekstid on läänes ringlevate samateemaliste tekstide tõlked või mugandused. Kirjasõna on lääne kultuurist pärit, mille võõrad nimed ja olud asendatakse siinsetega. Valgustustekstidest sai alguse eesti kirjandus külanarratiiv – harimatu ja rumal talupoeg VS „talurahva õnn“, millega püüti konstrueerida idealistlik kuvand, mida saavutatakse kristliku õpetuse järgimisega. Toonast külakujutust mõjutas sentimentalism (romantismi eelfaas). Sentimentaalne poeetika näitas elu ja eksistentsi maatingimustes, mida käsitleti idüllilisena ja harmoonilisena. Harmoonilises ruumis elades on inimene võimeline kõlbeliseks eluks, kus alandlikkus ja õiglus alati võidavad. Ühelt poolt oli valgustustekstid eesmärk olla ajaviide, teiselt poolt aga ajaviitest kaugenemine, moraali esitamine. Valgustusteksti tuum on moraal – didaktiline kirjavara. Valgustustekstid olid vormilt jutud, leidus ka mõistukõnesid ja valme. Tegelased on lihtsalt ja naiivsed, kes ei kehastanud mitte konkreetseid karaktereid, vaid pigem märke (sõnakuulelik laps, kõrtsmik, joodik – tegelastüübid, kes olid igas külas olemas) või eeskujusid. Kirikuõpetajad kasutasid dialooge, mille kaudu lisati tegelasele ehedust ja realistlikkust, muutes kogu teksti elavaks. Sentimentaalsus avaldub näiteks õiglustunde ja aususega, kuid võib olla ka õnnetu ja halemeelne, sest on kaotanud lähedase – nt von Luce tekstis Jüri tahab Miina surnud ema mälestada õuna temale jagamisega. Euroopa sentimentaalsus on tunduvalt sügavam, eestikeelses kirjanduses pole tekstid psühholoogilised, vaid pinnapealsed, lihtsakoelised. Mõisnikku kujutatakse talupojast targemaks, et talupoeg kuuletuks talle, oleks ustav. Tekstide eesmärk oli ju kuulekust toonitada, mistõttu oli vaja valitseva kihi huve silmas pidades mõisnikule meelepärast mentaliteeti levitada, et teda kuulataks ja tal oleks lihtsam makse koguda jms – esile kerkib võimupositsioon, allutatus.
Valgustustekstid olid lihtsa stiiliga, kujundivaesed (erand: von Luce). Stiil on vanatestamentlik, st esineb väljajätte, tekst on katkendlik ja hüplev. Kirikuõpetajad imiteerisid kirjandust, mida kõige enam tundsid – religioosset kirjandust, imiteerisid piibli stiili = paradaktiline stiil. Autorid kirjutasid järgnevatel teemadel: alkoholi liigtarvitamine, truudus mõisahärrale, töökus, majapidamise õpetused, tervishoid jms. Halbu harjumusi, nt liigne joomine, püüti šoki kaudu lõpetada, kuigi seda tehti liialdustega ja fantastiliselt. Stiililiselt oli von Holtz parem: klassikaline sissejuhatus, kus räägitakse järgnevatest tegelastest, esitatakse looduskirjeldus, rütmiline – maailm rullub loogiliselt lahti. Von Holtzi võib pidada I eestikeelseks proosateoseks. Tekstidel on tugevad sentimentalismi mõjud kristlike väärtuste näol: halekirjanduses väärtustatakse õiglust, kõlblust, ausust, jumalakartlikkust. Sentimentalismi iseloomustab äärmuslikkus: nt kui ollakse ühel hetkel õnnetipul, siis järsku tuleb surm vms traagilist, üleelamisi.
Peter Manteuffel (1768–1842) oli ainus baltisaksa aadlikust mõisnik , kes tundis kutsumust eesti k poeetiliseks rakendamiseks ja rahvakirjanduse soetamiseks. Rahvavalgustuslik tendents tuli esile võõrale eeskujule toetuvas „Willem Nawis“ (1839). „Ajaviites” (1838) tunneb autor kaasa eesti rahva käekäigule:

• 5 proosavalmi, õpetlik lühijutt ja mõistatus , pikema pealkirjata jutustus;
  
• valmiained Wilmanni või kalendrikirjanike kasutatud;
  
• rõhutab töökust, arukust, humoorikus;
  
• külajutt: suvi ja sügis vana talumehe Akkeri peres; poeg armub – kosjad, pulmad; talu üleandmine, vana perenaise surm. Külaelust loob pildi, nagu tehtaks tööd, joodaks, vastataks ja oldaks vaesed – sotsiaalsed motiivid pole esiplaanil, kuid on rahvakasvatuslikud. On ka positiivseid näiteid (ka Arveliusel ja Lucel) – õiglane mõisnik, kes juhib valda ja väärtustab sõnakuulelikku töökat talupoega;
  
• esitab eri psüühikaga taluinimesi.
  

Stiililt rahvapärane (mõistuütlemised, vanasõnad , kõnekäänud, robustne rahvakeel), puudulik kirjakeeleoskus, algeline kompositsioon (dialoogid).
“Willem Nawi ello-päwad” (1939):

• õpetlik eesmärk – viinast loobumine;
  
• eeskujuks Zschokke “ Viinakatk ”, aga on leidnud uue peategelase, drastilised näited jne;
  
• mõistujutt kärbsest ja mõisahärrast;
  
• näited elust enesest, lõpeb drastilise karskustõotusega kõrtsis;
  
• viina ohvriks langenud Mardi lugu on realistlik , naturalistlik;
  
• publitsistlik ja jutustav esitus;
  

8. 18. sajandi jutukirjanduse poeetika ja teemad Fr. W. von Willmanni „Juttud ja Teggud” näitel
Ratsionalistliku mõttelaadiga „Juttud ja Teggud“ (1782) alus on läti ilmaliku kirjanduse rajaja Stenderi teos „Kaunid valmid ja jutud“. See lähtub omakorda Aisopose, Lutheri valmidest, legendidest, lugudest, anekdootidest, ulatudes „Tuhande ühe öö“ muinasjuttudeni. Willmann lisas oma raamatusse Helle grammatikast pärit mõistatused ja kasutas vanasõnu oma lugude õpetusosades, olles nii esimene, kes rahvaluulematerjali raamatust rahvale tutvustas. Mõistatuste lahendamisel oli vanarahva pedagoogikas ja kodukoolis tähtis koht. Willmann on juttude õpetusosades küllaltki kriitiline kõrgemate seisuste suhtes, kuid jääb siiski feodalistliku süsteemi raamidesse. Sõnastusstiililt lihtsakoeliste lugudega püüab ta eeskujuks seada jumalakartlikku, usinat, kainelt kaalutlevalt ja sõnakuulelikku inimest, taunides kadedust, salakavalust, tigedust, ükskõiksust jumalasõna suhtes, alkoholi jms. Moraalsusele kutsuv, levitab religioosseid ideid, astub välja uskmatute vastu, manitseb oma olukorraga rahul olema. Valmid (54), jutud (35), mõistatused Helle grammatikast (124), vähemal määral toetub piiblile.
Rahvakirjandusele iseloomulik: praktilised nõuanded küsimus-vastus kujul: mesilastepidamine, loomade ravitsemine.
Valmid: lõukoer (võim, jõupoliitika), rebane (kavalus), harakas (lobisemine). Nende kaudu tutvus lugeja juba rahvaraamatu süžeega. Jutud: kodanlik ekeskkond kaubareiside, perekonnaeluga jne. Eri tegelased: Vana-Rooma gladiaatorid, keskaegsed nõiaprotsessid jne, aga ka külajutud. Pastorlikust vaimust läbiimbunud õpetlikkus: mõistab hukka pahed, veidi toetab kehtivat kurnamiskorda. Eeskuju on jumalakartlik, kaalutlev inimene. Jumal on olemuselt hea, aga inimene ei taipa jumalaarmu mõtet. Tegelikkus on paheline: ülekohus, südametus jms. Elu karmid vastuolud valmides. Koomika : näitab rumalust, hooplemist, naimishimu, truudusetust naljakas võtmes. Tegelased jäävad oma iseloomule truuks, ei muutu.
Esitusviis on lihtsakoeline, ideed edasi antud kohmakalt, üldjooneliselt. Negatiivsed tegelased räägivad robustselt. Kirjeldab minimaalselt. Mõnes kohas värsivorme. Keeleliselt ei järgi täielikult vana kirjaviisi, keelekasutus kõigub ja on nõrk. Allikatena kasutab piiblit, kirjakeelseid raamatuid, kohalikku Karja murrakut, Saaremaale tundmatuid keelendeid (Helle grammatika sõnastik).
9. J. H. Rosenplänteri ja O. W. Masingu tähtsus eesti kirjandus- ja kultuuriloos
Johann Heinrich Rosenplänter omandas TÜs pastorikutse. Avaldas mõned kooliõpikud, töötas pastorina Toris, Pärnus. Andis välja I teaduslikku eestikeelset ajakirja „Beiträge...” (“Lisandusi eesti keele paremaks tundmaõppimiseks”), et hakataks eesti k paremini tundma. Teemad: rahvaluule, keel, luuletused, kirjanduse käsitlused jne = 20 vihikut. Kirjutised pea kogu keeleõpetuse kohta, leksikaalsed materjalid. Astus välja ühtse põhjaeestilise kirjakeele kasutuselevõtu eest. Säilitas käsikirju (nt Petersoni luuletused, mida ei avaldatud). Koostas eesti kirjanduse bibliograafia. Avaldas eesti ilmaliku luule antoloogia. Püüdis arendada rahva haridust, avada rahvakooli (kuid edutult). Avaldas koolikirjandust. Püstitas eesti k arenguplaani: kõik rahvaga kokkupuutujad peavad eesti k oskama. Tegi ettepaneku hakata gümnaasiumis eesti k õpetama. Keelelised harrastused: uurimissõidud, kirjavahetus Masinguga, tõlkis Cicerot. Kirjanduskriitika: „Beiträges” ilmus 30+ saksakeelse kriitilise arvustust, 2 eestikeelset. Väärtuslikem on Masingu analüüs tolleaegse kirjanduse küündimatusest, paljastas selle alavääristava hoiaku rahva suhtes.
Otto W. Masing on küll eestlane, ent saksastunud perest. Pastor Lüganusel, Viru-Nigulas, Äksis. Täiendas hoolega oma eesti k oskust. Teoloogilis-ratsionalistlik mõtteviis, mõistis pietismi hukka. Toetas sisukama kirjavara soetamist. Koolikirjandus! Tõi kasutusele õ-tähe, laen - ja uudissõnu. Rahvakeelelähedus. Tõlkis eesti keelde Liivimaa talurahva seaduse. Mõistis hukka Petersoni luulekeele, sest too ei tundvat keelt ja luulevorm tundus Masingule kohatu. Põlgas rahvaluulet. Kalendrikirjanik („Marahwa Kalender“ on rahvavalgustuslik tegevus, kus tõi esile probleeme ja pakkus lahendusi). Võitles ühtse põhjaeestikeele eest. „Aabitsajutud” ehk „ABD ehk Luggemise-Ramat Lastele” oli üks esimesi ilmalikke jutte sisaldav eestikeelne aabits, sh metoodilised juhised lapsevanematele, juhend sakslastele eesti k omandamiseks. Rahvavalgustuslik teos “Pühhapäwa Wahhe-luggemissed” (1818) kandis eesmärki äratada talupojas välismaailma ja looduse vastu huvi – pildid teiste rahvaste ja loomade elust jne. Andis välja ajalehte „Marahwa Näddala-Leht” (1821–1823, 1825), kus avaldati kriitikat ja uut infot kirjandusest. Rahvavalgustuslikud artiklid, populaarteadus, aga ka uudised kodu- ja välismaalt. Õpetlikud tähendused. Käsitleb Baltimaade geograafiat, ajalugu, loodusteadust, tervishoidu. Võitleb rahvahariduse eest ja ebausu vastu. Ilukirjandust kirjutab vähem. Ilukirjanduses on allegoorilised vormid, iroonia ja satiir.
Masing pani aluse eesti populaarteaduslikule kirjandusele, andis välja esimest sisukat ajalehe, laiendas sõnavara nõudliku esseistika suunas. Tema tegevus ärgitas Faehlmanni , Kreutzwaldi ja Jannsenit.
10. Fr.R. Faehlmanni pseudomütoloogilised muistendid
Faehlmann kirjutas müütilisi muistendeid või pseudomütoloogilisi muistendeid. Faehlmanni muistendite hulka kuulub 8 muistendit, nt „Keelte keetmine “, „Vanemuise laul“, „Vanemuise kosjaskäik“. „Keelte keetmise“ idee oli, et eestlased on satiiriline rahvas, st juttu oli eri rahvastest (naaberrahvaste, sh venelaste ja sakslaste, kohta oli öeldud halvasti). Muistendeid nimetatakse pseudomütoloogiaks, sest need on fiktsionaalset, ilukirjanduslikku päritolu. Pseudomütoloogia side autentse folkloorse materjali ja pärandiga on nõrk. Väga hõreda info aluselt kujundatakse terviklik ja suurejooneline minevikupilt. 1860ndatel algavad tugevad rahvuslikud manifestatsioonid. Sel ajal hakatakse tegelema rahvuse ehitamisega (nation building), mille raames on oluline just mineviku kujundamine. Näiteks Faehlmanni muistendid, Kreutzwaldi „Kalevipoeg“ teenivadki seda eesmärki – esitavad idealistliku visiooni minevikust, kunagisest õitsvast kultuurist, mis aegade jooksul võõrvõimu all on kadunud. nende tingimustes pole tähtis, kas tekst on autentne või mitte. Poliitiline kinnitus eeldab, et muistendi sisu on autentne, sest sisaldab positiivset sõnumit mineviku kohta, mis omakorda tugevdab rahvuslikku eneseteadvust. Faehlmann lähtub Petersoni tõlgitud mütoloogiaraamatust – sellega pannakse alus eesti pseudomütoloogia levikule ja kasutamisele. Peterson uskus, et nii eestlastel kui soomlastel oli polüteistlik jumalasüsteem (jumalikud olendid, erinevad jumalad) – seda arendab Faehlmann edasi. Faehlmann lisab Petersoni materjalile rahvasuust kuuldud katkendeid. 1866 avaldab Faehlmanni jutukesi Pärnu Postimees (läks 20a, kuni lõpuks jutukesed eesti lugejani jõuavad). 1867 ilmub Cr. R. Jakobsoni kooliõpik, mis on märgilise tähtsusega teos 19.saj eesti kirjanduskultuuris – seal Jakobson trükib osa Faehlmanni jutte ümber. Alates ärkamisajast on jutukesed kuulunud rahvuskirjanduse kaanonisse, neil on alati olnud pedagoogiline kaanon. Nendega taheti õpetada rahvuslikku eneseteadvust. Ka Jakobsoni õpikus esitleti Faehlmanni lugusid kui tõest rahvuslikku pärimust. Muistendite vastu tunti huvi ka väljaspool Eestit: 19.saj lõpus avaldati Saksamaal, tõlgiti rootsi ja soome keelde. Muistendid läksid välismaale kui autentsed lood eesti kultuurist. Muistendid kuulusid romantismi esteetikasse: omastav hoiak, rahvaluule töötlus, müstifikatsioonid (kuulsaim James MacPhersoni „Ossiani laulud“).
Faehlmanni muistendite keskmes on Vanaisa, kes on taevas ja kelle kohast paistab särav päike. Vanaisa on loonud erinevad kangelased, kellest nimetatakse Ilmarine (vastutas kunsti eest, oskas asju valmistada), Lämmeküne (reibas lõbus noormees), Viburine (vibukütt) ja Vanemuine . Kõik elavad Kalevas/Kaljuvallas. Siin põimuvad kristlikud lood ja kreeka polüteistlikud lood. Maailm, mis luuakse , on vertikaalne maailm, st esitatakse kõrgreligiooni (jumalus on kusagil kõrgel üleval, mida siin märgib taevaidee). Kangelaste tasand on jumala loodud, kuid jumalast madalam. Kangelaste ülesanne on vastutada teatud valdkondade eest. Kreeka kirjandusega sarnaselt luuakse jumalate pantheon. Vanemuine (=Väinämöinen) on pärit soome mütoloogiast. Kui kangelased magavad, siis Vanaisa loob maailma. Kui üles ärkavad, on kangelased imestunud. Vanaisa on väsinud ja heidab magama. Ilmarine taob terasest telgi, kuhu paneb kuu ja tähed = taevalaotus. Ta võtab Vanaisalt päikese, mille telgi külge kinnitab. See on muistendi kristlik motiiv – maailmaloomine eimillestki. Vanemuise atribuut on kannel, mille abil kasvatab puid ja lilli, paneb linnud laulma – ta loob maapealset. Vanaisa paneb loomad Emajõge kaevama, sest inimesi veel polnud – Faehlmann on siin seotud paigamuistendi mõistega (imiteerib selle vormi: kuidas üks või teine paik on saanud sellise kuju, pinnavorm on tekkinud vms). Emajõge oli Vanaisa meelest vaja, et tulevane kuningas saaks jõekaldal jalutada. Kuninga eluase peaks ehitatama Emajõe sängist kaevatud mullast ( muld korjati kokku ja loodi Toomemäeks, millest pidi saama kuninga kodu). Vanemuise laul tungib sügavale inimese südamesse ja liidab inimesi. Vanemuine leiab lapse – Juta , kelle armastatuks saab Ilmarise poeg Endel. Juta elab Endla järve ääres. Äiapapa Ilmarine kingib Jutale hõbetraadist imeliniku (liniku vaatamisega on võimalik taas minevikku läbi elada). Faehlmanni idee: rahvus, millel on ühine olevik , ühine tulevik, on ka ühine minevik. Eestlane seisab näoga mineviku poole ja seljaga tuleviku poole – igatsetakse fiktsionaalse õnnemaa (= Kungla) poole. Faehlmanni lugu „Koit ja hämarik“ on lüürilise narratiiviga armastuslugu , taustaks looduses toimuva igavese ringkäigu motiiv.
Selle keeltekeetmise muistendi sissejuhatuses osutab Faehlmann teistsugusele paatose tüübiga – satiir: koomiline esteetika , selge poliitiline hinnang. Sisu: inimesi oli vaja tülli ajada, jumal annab igaühele oma keele. Vanaisa alusta ettevalmistustega hommikul: ta on asetanud keedukatla murule, kust kõik rahvad pidid oma eripära, nime ja keele vastuvõtmiseks läbi käima. Vesi ei keenudki veel, kui üks rahvas oli juba kohal – eestlased. Eestlased said Vanaisa keele ja tema esimeseks rahvaks. Siin tõstetakse eesti rahvas jumala äravalitud rahvaks, saavad jumakakeele (piiblimotiiv). Kõige enam on tähelepanu pühendatud hilinejatele, kes kogunevad päeva lõpus katla juurde – sakslased, venelased, lätlased.
Muistendite jutustamisel on raam. Faehlmann toob välja raskused, mida muistendite uurijat segavad, uurimist takistavad: nimelt eestlane ei taha sakslasele oma muinaslugusid jutustada (st oma paremast minevikust ei räägita selle hävitajaga),
Muistendites osutatakse ka Kalevipoja kujule põgusalt. Kalevipoeg on eestlaste jumalikku päritolu kuningas. Faehlmann jutustab ühel ettekandel ümber Kalevipoja narratiivi. Selles ettekandes raamistab ta põhilised süžeekäigud ja toob esmakordselt täiuslikult esile terve tsükli Kalevipojaga seonduvaid lugusid ja sündmusi. Kogu ettekande materjali kasutatakse hiljem eepose loomisel. Faehlmann on eepose eeltööde juures olnud oluline isik – ettevalmistav persoon.
11. „Kalevipoeg” rahvusmütoloogilise teosena ja tegelasena
Friedrich Reinhold Kreutzwald i rahvuseepos „Kalevipoeg“ on rahvusliku identiteedi loomisel olulisemgi kui Faehlmanni muistendid. Selles esitatakse ideaalset tegelast. See on raamat, millega antakse rahvale tagasi tema kangelane. Seda on J. Undusk nimetanud eesti kirjanduse ja ka kultuuri tüvitekstiks. Teose idee sünnib 1830ndate algul. 1833 kirjutas Faehlmann Kreutzwaldile, et „Kalevipojast“ pole veel midagi kirjas, millest võib järeldada, et idee seda tüüpi teksti kirjutamiseks oli olemas. Faehlmann esitab ühes ettekandes kokkuvõtliku alusteksti 1839, mida Kreutzwald eepose kirjutamisel kasutab. Faehlmann esitleb Kalevipoega kui rahvussangarit. Kalevipoja sangarlikkus saabki eeposes keskseks . Eepost kirjutas Tartu baltisaksa arstide seltskond (sh G. Schultz- Bertram ). Bertram käib korra Soomes ja näeb, kuidas soomlased on vaimustunud äsja ilmunud „Kalevalast“ ja toob vaimustuse Eestisse kaasa. Bertramilt pärinevad veresüü ja mõõgamotiivi ideed – need on tegelikult ka loo kesksed motiivid. Eepost pidi hakkama kirjutama Faehlmann, aga kuna ta oli praktiseeriv arst (väga hõivatud) ja selle kõrvalt õpetas TÜs eesti keelt, siis ei jõudnud eepost kirjutama hakata. Kui Faehlmann 1850 sureb , annab Eesti Õpetatud Selts ülesande Kreutzwaldile eepos kokku panna. Kõige enne kirjutab ta valmis proosavariandi sellest loost . 1853 otsustab Kreutzwald värssidesse ümber kirjutada. 1857–1861 valmib eepos. „Kalevipoeg“ ei ole Kreutzwaldi meelest eepos, vaid ennemuistne jutt 20 laulus. Eepose euroopalik traditsioon on „Kalevipojas“ siiski. Kuna see on kunsteepos, on tähtsad autori valikud ja vabam ümberkäimine materjaliga (individuaalne autor vaade). „Kalevipoja“ süžeed tegelikult rahvaluules, suulises kirjanduses pole. See on eri allikatest ja tükkidest kokku luuletatud lugu. Selles on küll palju faabula osiseid, mis toetuvad rahvaluulele – tekke- ja seletusmuistendid, muinasjutud ja rahvalaulud . Rahvalaulude osa on eeposes üsna väike. Eesti rahvalaulutraditsioonis Kalevipoja tegelaskuju ei esine. Rahvalaulu süžeed on kirjutatud teistel teemadel. „Kalevipojal“ on 2 algust: „Soovituseks“ ja „Sissejuhatuseks“. Eepose I lause on „Laena mulle kannelt, Vanemuine“, mis viitab muusa poole pöördumisele, inspiratsiooniallikas on Vanemuine + atribuut. Sarnaselt on alustatud ka eeposes „Odüsseia“, kus samuti pöördutakse jumalanna poole inspiratsiooni saamiseks.
Klassitsistlikus eeposes jääb autor tagaplaanile, mõtestab end jõu- või inspiratsiooniallika esindajana. „Sissejuhatuseks“ taotleb minevikku tagasipöördumist, laulud kiidavad kunagist aega ja püüavad seda taaselustada, tagasi tuua. Juba osas „Soovituseks“ tuleb sisse tugev nukrusemotiiv. Taga igatsetakse muinasaega (= kadunud aeg). Klassitsistlikus eeposes on üldiselt jutustaja tagaplaanil, aga romantilises või romantismimõjulises on jutustaja personifitseeritud, avaldades pidevalt subjektiivset arvamust tekstikommentaarina. Tekstis on jutustaja arvamus ja meeleolu. „Kalevipoja“ jutustaja on reljeefselt tekstist esile tulev, rõhutatakse tema subjektiivsust. „Kalevipoja“ jutustaja kõneleb eeposes oma meetodist. Selle eepose juurde kuulub see, et jutustaja on lugeja kaasaegne: ta jutustab oma kaasajast lähtuvalt, vaatab tagasi minevikku, nii et eristab olevikku ja kadunud minevikku – romantiline element. Laulik ehk jutustaja räägib endast nt osas „Sissejuhatuseks“. Jutustaja avab end ja selgub, et ta on lihtne inimene, üldse mitte üleloomuliku inspiratsiooni kuju saanud muinasjutuline tegelane. Võib arvata, et ta on vanem mees, kes viitab oma noorusaegadele. Jutustaja loob ajaloolise distantsi – ajad, millest räägib, on ammu möödas. Ta rõhub filosoofiliselt seda ajalist distantsi. Toimub 2-astmeline jutustus: sündmusi edasi andev tasand (mida Kalevipoeg tegi, kus käis jms) + kaasaegne tasand (minevikusündmustest distantseeritud tasand). Loodud minevikupilt, kust laulud tulevad, on väga hämar ja gootilik. See annab skeptilise, tumeda, melanhoolse meeleolu maailmast: palju kalmukünkaid, pisaraid, varitsevaid hingesid. Tumedust selgitab jutustaja filosoofia: tegu pole ülitumeda ja hämara maailmaga, seal on ka positiivsust – maailmas on olnud nii häid kui halbu aegu kas käsikäes või kordamööda. Laulik seletab oma meetodit, kuidas ta jutustada oskab: ta võtab autentset materjali reaalsusest ja lisab oma kujutlusvõimet. Kasutatakse dualismi meetodit. Viidatakse laulude päritolule kujundlikult ja salapäraselt (nt maagilised puud: pihlakas, toomingas, tamm; Vanemuise vöö ja Juta juuksesalgud).
Eeposed :

• rahva- ehk kangelaseeposed kujutavad mingit müütilist aega, narratiivide keskmes on müütiline, muistne vägimees, kangelane, kuningas, rahva juht. Tähtis on mütoloogiline alus;
  
• kunsteeposed on uuema aja eeposed, kus kirjeldatakse uuema aja sündmusi (nt ajaloolise aja rahvajuhti, kuningat, mitte nii muistses minevikus toimunud sündmusi). Rahvaluulelise materjali osakaal pole nii tähtis. Stiilis on autoril olulisem roll, autor on ise valinud värsimõõdu, jutustamistehnika, pole seotud rahvaluulele omistatud värsimõõduga;
  

„Kalevipoeg” kuulub 2 eeposepiirile. Kangelaseepos: räägitakse muistsetele pärimustele tuginevalt rahva loost, keskmes on kangelane. Süžee pole folkloorse ainesega. Stiil on kreutzwaldilik, tema enda kujundatud. Pigem regivärssi järele aimav kui regivärss ise.
„Kalevipoja” tasandid :

• rahvaluulega seotud tasand:
  
  • 3 tüüpi folkloorne materjal:
    
    • tekke- ja seletusmuistendid – keskmes on Kalevipoja kuju: maastiku kujundaja, kohtade looja, loodushiid, kes vormib põldu kündes maastikku;
      
    • muinasjutud – Kalevipoeg on märgatavalt enam inimesele sarnane;
      
    • rahvalaulud – protsentuaalselt üsna väike, kuna eesti rahvaluuletraditsioonis Kalevipoega kui tegelast ei esine;
      
• kunstkirjanduse, romantismi esteetiline tasand.
  

Esimese viite „Kalevipojale“ teeb 17.saj keskel Stahl oma jutlusraamatus. 19.saj alguses info „Beiträges“. Nüüd kõneldakse Kalevipojast kui loodushiiust, suure jõuga kangelasest. Faehlmann mainib 1830ndate algul, et Kalevipojast võiks mõelda kui rahvakangelasest, aga temast pole materjali. Faehlmannil on olnud see mõte üsna vara, loomise idee võis olla juba enne „Kalevalat”. 1839 pidas Faehlmann ÕESis ettekande “Muinaslugusid”:

• räägib Kalewiidist – hiid -Kalevist. On seesama lugu, kus üks mees pidi maskeeruma jne. Esitab sisuliselt valmis eepose, loo, kust tunneme ära suure osa tulevasest struktuurist. Kokkuvõtlik proosavariant, nt paika pandud seigad, nagu vana-Kalevi kuju, kolme poja kiviviskamine, mõõga-motiiv;
  
• ettekandes on vanamehe kui jutustaja kuju, tal on tähtis koht või positsioon. Ettekandes antakse Kalevipojale siiani säilinud kuju või karakter . Faehlmann loob Kalevipoja kui rahvuskangelase kuju. Sellest ettekandest saab ilmselt innustust baltisakslasest Tartu literaat ja arst Bertram.
  

Ülevaade eeposest: I ja II lugu on ka sissejuhatavad: Kalev saabub kotkal Soomest Eestisse ja saab kuningaks. (J. Semper : „Kalevipoja rahvaluule motiivid“) Kalev abiellub tedremunast sündinud Lindaga. Kreutzwald kirjutab siia sisse tuntud rahvalaulu „Tähemõrsja“- Kalevi kosjaskäigu funktsioon. Kalevipoeg on nende noorim poeg. Tema sünnile ja lapsepõleve kangelastegudele on pühendatud kaks laulu. Selgub, et tegu on erilise isikuga - autor toonitab seda, viidates suurusele, energiale, tugevusele.
3-7. laulus juhtuvad olulised sündmused, millel on oluline roll eepose lõpu seisukohast . Narratiivi sõlmitus on 3. laulus, kui Soome tuuslar röövib Linda . Kui Linda jumalaid appi hüüab, lööb pikne tuuslarisse, kuid Linda muutub kiviks. KP ujub Soome, aga enne satub Saarepiiga saarele, kes ta ära võrgutab. HILJEM SELGUB, ET SEE ON TA ÕDE. Kui Saarepiiga kuuleb , et too mees on KP, siis ta aimab veresüüd, komistab ja kukub kaljult alla, upub. See on KP 1. süütegu. 5. loos kohtub tuuslariga ja tapab ta. 6. loos läheb Soome sepa juurde ja laseb endale mõõga teha. Mõõk sulatatakse kokku eri metallidest, et oleks KP-sugusele mehele sobilik. Mõõgamotiiv pärineb rüütlieepostest. Mõõga valmimise peol tapab KP sepa poja. Sepp neab KP ära. KP koju. Kodumaal saab kuningaks: ehitab kindlusi, linnu (materjal Venemaalt, kõnnib läbi Peipsi jv). Sorts varastab ta mõõga, aga ei jaksa ära kanda. Mõõk kukub Kääpa jõkke. SIIN AVALDUB EEPOSE TEGEVUSLIINIDE PALJUSUS = EEPOSE ERIPÄRA. Dramaatilised sündmused toimuvad loo algul. Mõõga vargus on tähtis, see viib KP oma saatusele lähemale. KP külastab põrgut: võidab Sarvikut, päästab neiud. 16. lugu: KP reisib maailmalõppu - reisikirjalaadne lähenemine. Läheb ka 2. korda põrgusse: enne ta võitis Sarvikut, aga too pages veel rohkem maa alla. 19. loost pöördub eepos lõpplahendusele. Maal hakkab halvasti minema: raudmehed saabuvad, Kalevipoeg saab lüüa. Taganeb metsa, läheb üle Kääpa jõe, kus mõõk lööb jalad alt, sureb, läheb taevasse. Taevas kogunevad targad, kes mõtlevad, kas saaks Kalevipoega veel kasutada. Otsustavad hinge tagasi anda ja saata ta põrgusse Sarviku valvuriks. Eeposel on 2 lõppu: kangelase langemine ja tema tagasitoomine surmast. Toonitab optimismi, lootust: „Aga üks kord algab aega...“ Vaatamata traagilisusele, et kuningat pole enam, jääb lootus, et kui ta põrgust vabaneb, saabub taas.

• folkloristlik Kalevipoeg = negatiivne, põhitegevus on eri külade naiste tagaajamine, alkohol . Ta on nagu puhas instinkt, loodusjõud. Ambivalentne. Pole kuningas.
  
• Kreutzwaldi KP kannab eepose põhiideed. Oluline on eri tegelaste suhe KP-ga. Esitatakse sangarina. Ta loob maapinda.
  
• Ühelt poolt on loodushiid, teiselt inimesesarnane kangelane = vastuolu. Hiiglus tekitab küsimusi : kui ta on unikaalne , siis miks ei tundunud Saarepiiga teda ära.
  

Kalevipoeg on põllumees (künnab põldu), linnu rajav lihtne kuningas. Põllumehe rolliga samastub lugeja. Ta on ka väejuht, sõjamees, aga pole tugev strateeg. KP on patrioot, aga mitte sõjaväe juht (võitleb puudega, siil annab mehemürakale nõu). KP-d juhivad võitluses sangariideaal ja vabadusearmastus. Ta on tänulik, hea – omadused, mis seonduvad rahval iseendaga. Üldiselt on ta lihtne kuningas (v.a ta hõbedane laev Lennuk). Negatiivsed jooned: impulsiivne, julm, rumal, aeglase taibuga. Iseloom maksab talle lõpuks kätte. Teda ei juhi kultuurinormid ega vaimujõud, vaid loodus.
12. C. R. Jakobsoni „Esimese isamaakõne” uuenduslik ajalookäsitlus
Jakobsoni isamaakõnede tsükkel on keskne ärkamisaegne tekst. Moodne rahvustunne leiab aset 19.saj eri Euroopa paigus toimunud protsesside jooksul. Eestis toimunu pole unikaalne, sest mujalgi Euroopas toimus sarnaseid liikumisi. Mart Laar kirjutas ärkamisajast doktoritöö. Aade, et eestlastel on õigus rahvuskultuurile, hakkab levima järjest laiemale pinnale.
Mart Laari sõnul jõuab ärkamisaja sõnum rahvani tänu õpetajatele ehk äratajatele. Õpetajad tutvustavad Kreutzwaldi ja Faehlmanni teoseid rahvale. Õpetajad õpetavad inimesi lugema. Rahvusliku sisuga sõnum liigub läbi kirjasõna rahvani.
„Kalevipoja“ tekst oli kese ja inspiratsioon 1860– 70ndatel . Teine oluline on Jakobsoni „Kolm isamaalist kõnet“, mis kanti 1868–70 suuliselt ette.
„Valgus, pimedus ja koiduaeg“ pealkiri on romantiline: kunagi oli kuldaeg ehk aeg enne sakslaste okupatsiooni, siis elu saksa ristirüütlite võimu all ja nüüd on algamas ärkamisaeg ning tekivad poliitilised võimalused (Aleksander II on troonil = Koit). Jakobson kasutab metafoore ja on allegooriline . See on mõjutanud toonaseid ilukirjandusteoseid. Kõnede toon on optimistlik, jõuline, kindlameelne – osutab eestlaste muistsele rahvusele, esitab võitlusemotiivi (protestivalmidus, viha sakslaste vastu). On juttu Saksamaast kui religioosses mõttes pühast maast, kuid annab Saksamaale lõpus hävitava hinnangu. Eestimaast räägitakse kui paradiisist. Jakobsonil on paralleelselt 2 lugu: maa loomine VS pimeduse-valguse võitlus. Paradiis ~ valgus. Kõnedess vaieldakse kiriku ja selle õpetusega – seostub manilusega. Tsiteerib piiblit, Henriku Liivimaa kroonikat, Russowi kroonikat. Kõne on intertekstuaalne. Need tekstid on Eesti ajaloomõtlemise alustekstid, millega rahva eneseteadvus on seotud. Teaduslikku analüüsi ei tee, vaid esitab fakte retooriliselt. Kõnedes on juttu eestlastest, sakslastest, taanlastest, liivlastest, rootslastest, lätlastest, venelastest, šotlastest, kreeklastest, pärslastest ja itaallastest.
I kõne = tähtsaim – jagab 3ks: Eesti ajaloo valguse-, orjuse- ja koiduaeg.
II kõne „Võitlemised Eesti vaimupõllul“ = eesti kultuuriloo kujunemisalusd.
III kõne = ketserlus, nõiaprotsessid Euroopa ajaloos.
Kirjeldage Jakobsoni uuenduslikku ajalookäsitlust. Mille poolest on see uuenduslik või varasest erinev? Ajalooteaduse distsipliinide alged. On näha Jakobsoni õpetatust ja mida ta müüdi alustekstideks on võtnud. Kõnetekstide loomiseks kasutab alustekstidena Henriku Liivimaa kroonikat, Russowi kroonikat, Tacitust, piiblit. Ta osutab Faehlmannile (õnnis Faehlmann näitab austust). Kas on Henriku kroonikaga nõus? Kuidas suhtub allikasse? Varem on olnud eesti ajalugu olnud üks kõrvalharu baltisaksa ajaloos. Jakobson tahab öelda, et eestlastel on oma aja- ja kultuurilugu, keel jm tehnilised teadmised – ta eraldab eesti ajaloo baltisaksa ajaloost. Henrikuga nõus ei ole.
13. Romaniline ajalookujutus E. Bornhöhe ja A. Saali teoste näitel
E. Bornhöhe „ Tasuja “ jaguneb 3-ks:

• Jaanuse vanaisa lugu;
  
• Jaanuse suhe mõisaperega;
  
• ajalooline lugu/jutustus sündmusest, mida Eesti ajaloos tuntakse Jüriöö ülestõusu nime all;
  

Sissejuhatus: ajalooline taust, kus põhjendatakse situatsiooni, kuhu sündmused projetseeritakse. Meeleolu tekitamine: iroonia, metafoorid: karjane ja lammas (Villu kasvatas võõrastele, kristlik metafoor ), teisi rahvaid seostatakse kiskjate, metsikute loomadega, kelle instinkt on rünnata – seostub omakorda lamba metafooriga: loomariigi allegooria; töötegemine.
I osa: kõneldakse maailma muutlikust näost. Eessõna on kirjutatud oma aja positsioonilt vaadates, on kaasaja elava jutustaja arusaamine ajaloost. Samamoodi, nt Jakobsoniga võrreldes leiame selle muutuse, ülemineku motiivi.
Naabrite teema on tähtis. Eestlaste ja erinevate rahvuste vastandust võime teisendada mina/meie – teine/teised vastandusele. Need opositsioonid hakkavad tööle ka hiljem selles tekstis. Põlvkonnalt põlvkonnale idee edasiandmine: Jaanuse ja sakslaste vahekord.
Katkendis on toodud ka pärisnimi, osutus Kelchi kroonikale, Bornhöhe kaudu on ta ütlemine saanud üsna tuttavaks: „Eesti- ja Liivimaal on mõisnikkude taevas, pappide paradiis, võõraste kullaauk, aga talupoegade põrgu.” Olgugi et romantismiaeg on fantastiline, saab see ainest kroonikatest.

• Looduspildi kirjeldus
  
• Mõisa valgustatud akende metafoori kasutatakse palju = käibel realistlikus kirjanduses, sh E. Vilde .
  

Ajaloolise jutustuse tunnuste hulka käib osutus märtrile. Jaanus = omamoodi märter või kangelane. Narratiiv lõpeb traagiliselt, Tasuja on traagiline kangelane. Üldist paatost peaks nimetama heroiliseks tragöödiaks, klassikaliseks traagilise tunde heroiseerimiseks. Kuigi loo lõpus tuleb eestlastel vastu võtta kaotus, jääb lootus, et selliseid kanglasi tuleb rahva seast ka hiljem. Paatos seisneb sellest, et pole rõhutatud ohvri positsiooni, kaotust.
Algupära on harv nähtus, pigem adapteeriti sel ajal eelkõige saksa keele kaudu inglise, prantsuse või saksa rahvaraamatuid. Selle kaudu paistab „Tasuja” silma. Teistest raamatutest räägitakse kui plagiaatidest, aga see pole päris nii. Tekib kahtlusi, kirjandusteadlane Herbert Salu on võrrelnud „Tasujat” Dumas’ „Wilhelm Telliga”. Seostatud gootikaga: pimedus, öö, üksikud pilved, kelder, kus Tambet mädaneb. Kuigi Bornhöhe ei kajasta tegelikke ajaloosündmusi, on see raamat paradoksaalsel kombel kinnistanud tugevalt arusaama, et Jüriöö ülestõus toimus just sel kujul ja nõnda.
Bornhöhe juures tuleks rääkida ka „Viimsest reliikviast”, s.o adaptsioon, mis põhineb teosel „Vürst Gabrieli ja Pirita kloostri viimased päevad”. Ettekirjutustes vähem ajalugu, rohkem seiklust. Ivo Schenkenbergi kuju on kõige rohkem kannatada saanud, aga tegelikult ka Bornhöhe enda raamatust. Russowi kroonikas on ta ka kangelane: linna kaitsja. Bornhöhe tekstis on ta juba röövel. Bornhöhe tekst on palju saanud inspiratsiooni Russowi kroonikast: ajastu üldpilt, osad tegelased. Võrdlusel jääb silma, et „Viimne reliikvia” on jutustatud Gabrielist lähtuvalt, aga Bornhöhe tekst on Agnesest. Seda tõestavad ka tuumepisoodid: põgenemine Ivo juurest, Agnese haigus ja pulmad. Film on keskendunud mehelikule võitlusele, raamat armastusee. Kui filmi I plaan, mida Gabriel mängib, on sõjamehe oma, siis jutus on ta pigem armastaja ja kavaler: rüütel-armastaja, keskajast pärit rüütlitüüp. Filmist on kadunud komejanditegemine, mis jutustuses on tähtis. Romantilise ajaloonarratiivi hulka kuulub selline juhuslikkus, äkiline pööre. Filmis on kõige olulisem vabaduse motiiv: “Meie reliikvia on vabadus!” See tuleb esile eriti kui kiriku kui sundija vastu. Jutustuses pole nii oluline, tähtis on armastus. Kirik ja aadelkond takistavad armastust. Gabriel on filmis action-kangelane, jutustuses kerkib esile loomuse pehmem pool, mis väljendub suhtumises Agnesesse. Gabriel on kõhklev ja kahtlev.
Bornhöhe jälgis sedasama meetodit, mida romantilise ajaloolise proosa autorid olid rakendanud Lä-Euroopa kirjandustes. Enamik tegelastest on fantaasia. Kompositsiooniliselt jaguneb „Tasuja“ 2 ossa: I kujutab Jaanuse noorpõlve, II-s on Jaanus juba Tasuja, kes rahva võitlusvaimu äratamiseks on palju tööd teinud. Lõpplahendus on traagiline, kuid ei mõju pessimistlikult.
A. Saal analüüsis kolonialismi Aasia ja Aafrika rahvaste vaatepunktist. Viljakas prosaist: „Vambola”, „Hilda”, „Aita”, „Leili”. Üldjuhul valis romaanide pealkirjaks nime või pealkiri osutas peategelasele = tüüpiline ajaloolisele jutustusele või romantismile. See ajalooliste juttude seeria ilmus 1890ndatel.
Saali ajaloolised jutustused on teistsugused kui Bornhöhel. Siirdub kaugemale minevikku, tema huvi on ennekõike 13. saj Eesti ja Liivi vabadusvõitlus. Kui Bornhöhe oma eri tekstide puhul kasutas algallikana Kelchi õi Russowi kroonika, aga Saalil Henriku Liivimaa kroonika. Põhiliselt idealistlikud narratiivid.
„Vambola”, „Aita” ja „Leili” moodustavad triloogia , mida ühendab tegelaskuju – liivlaste vanem Kaupo. Kaupo oli ajalooline kuju, temast on juttu ka Henriku kroonikas. Tema puhul tõstetakse esile murrangulist sündmust – ristimine („Leili“). Triloogias on Liivi ja Eesti rahva juhid. Toob naised ajalukku. Kõigi tekstide taustal on võimsad looduspildid.
Saal liialdab seiklustega: kuhjab ühte jutustusse palju eri sündmuseid, tegevusliine, juhuseid. Tema tekstil on pidevalt kiire: ühegi tegelase,situatsiooni puhul ei peatu. Lähtub romantilisest narrativist. Tegevustikku suunab juhuslik kokkulangemine, nt leitakse ammukadunud isa, reeturi uksele satub vaenlane. Lõppkokkuvõttes mingite tegevusliinide arengute tagajärjel teadmine saavutatakse, viimasel hetkel pääsetakse surmast. Ootamatuste määr on suur, karakterite loomine kannatab, tegelasi palju ei kirjeldata, loomus avaldub otsekõnes, pöördumistes.
Tekstid on eestluse teistsugusesse valgusesse asetamise funktsioonis. Kinnitab, et ka meil on ajalugu. Ajalookujutus on loosunglik ja šabloonne. Põhivõte on meie-nende vastandus. Karakter pole oluline, keskne on rahvas ja oma leer, vägi, mitte üksik sõdalane. Rahvas on rohkem peategelase rollis kui Bornhöhe teoses, kus kerkib esile üks kangelane.
Saal annab olulise panuse Eesti minevikust kõnelevasse kirjandusse. See on alus, mille põhjal hiljem minevikku mõistetakse. Triloogiale järgnevad romaanid on kunstiliselt kõrgemal tasemel, tegelased on psühholoogiliselt mitmekesisemad, aga alus ei muutu. Saali kirjandusliku loomingu tuuma moodustab romantiline ajalooproosa. Autori kujunemist mõjutasid ajaloohuvi, rahvusliku mõtte avamise püüd, eestluse väärtustamine kadakasaksastumise ja paljuvenestumise oludes. Ta püüdis võimalikult palju lähteandmeid saada: käis vanadel linnamägedel, tutvus kroonikatega. Saal arendab teostes hoogsat seiklustegevust. Ta loob kireva ja põneva süžee, põimib osavalt tegevusliine, kuid jätab lugeja üksi keeruliseks aetud sõlmi harutama. Bornhöhega võrreldes on Saali karakterid isikupäratumad, põhijoontes üksnes vooruslikud või pahelised ning nad elavad suuresti kirjaniku soovidele allutatult, ende psühholoogiline motiveeritus on nõrk. Teda köidab 13.saj. Lähtub Liivimaa kroonikast. Lähtus ka Merkeli ajalooteooriast. Vastuhakumotiiv: ka temal on see üsna keskne. Eneseväärikuse pidev tõstmine tekstide kaudu. Lugude taust on Eesti loodus, mida on kujutatud romantiliselt: epiteedid.
14. Realistlik ajalookäsitlus Vilde ajaloolise triloogia näitel
Lä-Euroopa kirjanduses tekib realistlik esteetika juba 1830ndatel. 19.saj keskpaigast alates hakkavad kirjanikud loobuma väljamõeldisest ja asuvad kujutama reaalset argipäeva või kaasaega. Siin on põhimõtteline erinevus realismi ja romantismi vahel. Romantismi teemade valik lähtus minevikust – suurte minevikuteemade kujutamise esteetiline raam. Romantism jätkas selles plaanis varasemat klassitsistlikku traditsiooni, kus kirjanduse teema tuli valida minevikuperioodist, nt vana-kreeka või -rooma. Romantismis on kõrge kunsti tunnus see, kui valitakse minevik teemaks. Realismi eesmärk on seevastu kujutada kaasaega, olevikku, argipäeva, mitte minevikku. Realism kujutab maailma tõepäraselt, st kujutluspildis ei kasutata tinglikku ega kujundirohket väljenduslaadi. Olukordi või esemeid, protsesse kirjeldatakse nii, nagu need tegelikkuses paistsid. Realismile on omane eksperimentaalne kirjutusviis. Realismi mõju suurendas maailma/ olude vms filosoofilise üldistuse väljapakkumine, st kirjanik peab välja tooma normatiivse seisundi, kujutama läbi ühe tegelaskuju, kes esindab ühiskonnas levivat vaimsust. Kui Balzac lõi isa Goriot’ kuju, esindas see ühiskonnakihti ja ühiskonnas levivat meelsust. Autor kritiseerib ühiskonda ja püüab ühiskonna meelsust kõigutada, muuta. Realism oli kaasaegsete olude kriitika või kriitilise mõtestamise katse. Nõukogude-aegses kirjanduses oli vaja rõhutada kodanluse olulisust, klassivastast võitlust, millega sobis hästi kriitilise realismi kasutamine. 19.saj II poolel saab Euroopa kirjanduse peasuund. Millega realismi iseloomustati? Eksperimentaalsus, fotograafilisus, teaduslikkus, sotsiaalsus – märksõnad, mis 19.saj II poole jooksul realismi kohta öeldi. Realismi alus on empiiriline teadmine (selletõttu sai realism olla teaduslik). Rahvusliku liikumise kõrgaeg oli möödas ja ühiskond nõudis uusi kujutamispõhimõtteid, teistsugust tonaalsust.
Kumb on õigem kujutluslaad – kas realistlik või romantiline? – peeti tuliseid vaidlusi. Realismi pooldajad ütlesid, et maailma ilustades ei saa kujutada, aga vastukaaluks öeldi, et igasuguste elu sopaste külgede pole eriline kunst . Seega leidis realism palju negatiivset kriitikat. Telelavastuse „Kuulsuse narrid“ tegelased Jaan Tatikas (realist) ja Saalomon Vesipruul ( romantik ) on vastanduvad – romantism vs realism. Bornhöhe kujutab nende tegelaste kaudu romantismi ja realismi omavahelist konflikti.
Vilde ajalooline triloogia on Eesti kirjanduses hea realismi näide (1902–1908). Triloogias on „ Mahtra sõda“, „Kui Anija mehed Tallinnas käisid“ ja „ Prohvet Malzvet“. Eesti realismi läbimurdeteos oli 1896 ilmunud Vilde „Külmale maale“, mis pole ajalooromaan, vaid räägib 19.saj lõpu külaelust. Vilde kehtestab triloogias külakujutamise kaanoni ja arusaama, milline oli eestlaste elu teoorjuse ajal. Kujutluslaadi põhitonaalsus on see, et eestlaste teoorjuseaegset elu kujutatakse süngelt. See on jätnud jälje 20.saj kirjandusele: Vilde romaanidest lähtuvalt kujunebki arusaam 19.saj I poole eestlaste (küla)elust, suhetest sakslastega. Kivirähi romaanis „Rehepapp ehk November“ kaob eestlaste tume minevikukujutus ära, kuigi Kivirähk viitab Vilde romaanidele oma romaanis, naeruvääristab Vilde metafoore ja peateemasid. Naeruvääristamise ja paroodia kaudu loob Kivirähk täiesti uut laadi küla. Vildel on talupoja jaoks põhiline asi töö – eksistentsi eeldus. Tammsaarel enam orjatööd pole, vaid teeb tööd iseendale, kuid Andres muutub töö ja oma põllu orjaks (vabatahtlik orjastamine). Kivirähk vaidleb oma romaanis Tammsaare ja Vilde töösõltuvusega: tööd ei tehta, kratid teevad inimeste eest töö, mõisast varastatakse, kui on midagi vaja. Tööeestlus minetatakse, elu kujutatakse lõbusamalt ja värvikamalt. Ent kogu 19.saj valitses arusaama minevikust Vilde triloogia atmosfäär, eelkõige „Mahtra sõja“ külakujutus. Sündmused toimusid 1850ndatel. Sündmusi kirjeldades rääkis Vilde siiski 19.saj lõpu ja 20.saj alguse sotsiaalsetest probleemidest, mitte 50a tagustest. Ta pidas silmas seda, mis erutas tegelikult ka 20.saj alguse tundeid – vägivald , mõisnike omavoli, ebaõiglus maarahva vastu. Kritiseeriti riigivalitsemise ja ühiskonnakriitikat läbi narratiivi. Miks oli vaja kriitikat peita? 1890ndatel ja 20.saj alguses võttis maad venestamine – siinsetel aladel tugevnes tsensuuripoliitika, mis poleks läbi lasknud kaasaegse poliitika kriitikat. Tsensuur ei lubanud olevikust rääkida, nii et tuli rääkida olevikust mineviku kaudu.
Triloogia käsitleb talupoegade rahutusi 19.saj keskel erinevates Eesti paikades. Ta räägib vastupanust ja võitluse motiivist. Valikud, mida tehti romantilises kirjanduses, on paljuski säilinud ka realismis. Kogu Eestimaa kubermangus talurahva rahulolematus aset tõesti leidis, nt 1840ndatel toimus Pühajärve sõda. Vilde on suureks kirjutanud Mahtra mässu. „Mahtra sõja“ pealkiri pole tagasihoidlik – rahutustest võttis osa u 800 inimest (siiski rohkem kui varasemate sajandi mässudes), aga päris sõjaks seda nimetada ei saa, sest sõda on riikidevaheline konflikt. Sõjatermin romantiseerib sündmust, annab suurema tähendusliku sisu, õilistab seda, lisab paatosliku nüansi. Mis olid rahutuste põhjused? Vilde läheneb kogu materjalile teaduslikult. Ta soovib välja uurida, mis viib talupojad mässuni. Põhjuste väljatoomiseks teeb Vilde vaateid kaugesse minevikku. Tema arusaama järgi muutus elu Eestimaal pärast seda, kui Põhjasõja järel said Eestimaa valitsejateks venelased, kes suruvad eestlastele peale oma feodaalse majandussüsteemi – maa kuulub aadlikele ja enamik elanikkonnast on neile allutatud orjad. Pealesurumisest tulenevad pinged, mis viivad mässuni. Nõukogude-aegses kirjanduses kasutatakse selle kohta terminit rõhumine jm tugevaid väljendeid okupeerija kohta. Vildel on ajaloolase lähenemine oma teemale: ta analüüsib seadusi („Mahtra sõda“), mis olid talurahvaseaduse head ja halvad küljed – see pole aga ilukirjaniku töö, vaid hoopis ajaloolase. Vilde püüab põhjuseid võimalikult objektiivselt, süstemaatilise teaduslikult läheneva analüüsiga kirjeldada. Vilde kirjutab esseistlikke lõike, ei jäta oma arvamust avaldamata. Ajaloosündmuste daatumite paikapanemine toonitavad faktoloogilist poolt – nende kaudu loob Vilde tegelikkuse efekti. Kui romantismi kese on kujutlusvõime, siis realismi kese on allikmaterjal. Vilde kasutab dialoogides rahvakeelt (natuke murdeline, kasutab kõnekäände, vanasõnu, laulusalme jpm), mille kaudu püüab Vilde toonaste keelevalikute kaudu tabada kaasaegset olustikku. Kui romantism rääkis eraelulistest lugudest ja armastusest, siis realismi jääb armastus ja eraelu samuti sisse. Vilde kasutab armastuslugu, sest romanss muuda teksti elavamaks ja lugejal on armastusloo kaasaelamise kaudu parem jõhkrat ajalugu vastu võtta. Milline on Vilde armastuslugu? (vrd romantiliste armastuslugudega) Lood on dramaatilised. „Mahtra sõja“ armastuslugu esindavad Päärn ja Miina – see tasand läbi romaani algusest lõpuni, selle puhul mängitakse läbi suhte erinevad faasid: lapsepõlvesõprusest abiellumiseni. Vilde romaanid on kompromiss-sünnitised, st ta seisab romantismi ja realismi piiril . Väljamõeldud maailm kohtub, sünteesitakse tegelikkusega.
Tegelastüübid, kes esinevad Vilde romaanides:

• ajaloolised isikud, kes esinevad õige nime all, nt Ants Tertsius või prohvet Maltsvet;
  
• muudetud nimedega tegelased, keda on sündmustikuga vabalt ühendusse viidud – ajaloolise tõsielu tase on nõrgem kui ajalooliste isikute puhul;
  
• „ luulest laenatud“ ehk väljamõeldud tegelased.
  

„Prohvet Maltsveti“ peategelane on nimitegelane Juhan Leinberg. Ta oli 19.saj põnevaim eestlane. Kultuuriloolaste hinnangul võis olla populaarsemgi kui Jakobson. Nõukogude aja tõttu on ta varju jäänud, sest usk oli tabu. Vilde kasutab Maltsveti eluloo jutustamisel tavainimeste arvamusi Leinbergist. Väljamõeldud tegelaste kujutamine on kirjanikule lihtsam, sest pole ette antud infot ega ajalugu, millest päriselt olemas olnud inimesest rääkides ei saa kõrvale põigata.
15. Mõisa ja küla kujutamine vanemas eesti kirjanduses
Tolleaegne külaparadigma on veneaegne. Eesti on Põhjasõja järel sõlmitud Uusikaupunki rahulepinguga Vene võimu alla läinud. Sel ajal kujutatakse küla pärisorjusliku ja teoorjusliku kogukonnana. Kui varem pärisorjuslikus situatsioonis kuulus talupoeg mõisnikule, siis teoorjuse ajal polnud talupoeg enam mõisniku omand, kuid ometi polnud tal ka maad, nii et maa eest pidi tegema mõisale teopäevi – maksis oma tööga maa eest renti. 1860ndatel sai alguse talude päriseksostmise võimalus. Küla oli taludest koosnev üksus. Linna ja küla vahele jääb alevitasand. Alevis olid linnalikud hoiakud: küla iseloomustavaid praktikaid seal enam polnud. Linn ongi järgmine tasand. Eesti küla olemuse määrab mõis. Külaelu mentaliteeti ja olemust vormib kirik (koos religiooniga). Kirikul on sama funktsioon mis mõisalgi – kiriku kaudu viiakse täide mõisa mõtteviis, talupojad allutatakse mõisnikele. Kirjanduses kajastusid kohalike meeleolud – külaelu kujutati reaalsena.
Eestlaste seas oli populaarne August Kitzberg. „Külajutud“ on jutukogumik muistse minevikuaineliste ja 19.saj kaasaja juttudega. Selles kogumikus on toodud suhted küla- alev ja küla-linn, mis on ka üks raamatu teema: kuidas talupoja mentaliteet põrkub liberaalsema linnaelaniku hoiakutega? Noor-Eesti kultuuri mõõdupuu oli linn koos seal võrsuvate hoiakutega. Euroopas olid külajutud väga populaarsed – Eesti kirjanduses oldi Euroopaga kursis.

Romantism
Kirjeldatakse pragmaatilist külaolustikku, kus elavad lihtsad talupojad. Talupojad elavad harmoonias looduse ja ühiskonnaga. Valitseb tasakaal, suuri konflikte ei käsitleta. Selles on omajagu sentimentaalsust, tundelisust. Idealism seisneb seisuste erinevuse kadumises, jumalakuulekusel, õiglusel. Idealistlik külakujutus saab juba didaktilise kirjanduse ajastul alguse. Romantilised külaelukujutused olid omased järgmistele kirjanikele: Johann Voldemar Jannsen, Carl Robert Jakobson („ Tiiu , üks õige laste-ema ja majapidaja“ 1880), Lydia Koidula.
Osa romantismist on gootika, näiteks L. Koidula „Tammiste küla „veskitondid““. Selle esmatrükk ilmus Jannseni nime all. Gootiloo kese oli armastuslugu, kuid selle kõrval kulges liin üleloomulike jõudude, ebausu või kurjuse vms teemadega. See on gootijuttude paroodia. Külaelanikud paljastavad kummituslike seikade saladuse. Seda võib lugeda ka kriminullina. Moraal: ärge uskuge igasugu jutte; kummitusi pole olemas. Gootilugusid võiks tänapäevase terminiga nimetada ka etnoõuduseks.

Realism
Realismi esindab E. Vilde „Külmale maale“, mis näitab viletsust ja vaesust halastamatult, ilustamata. Paradoksaalsel kombel õudus ja tumedus ilmneb see rohkem realistlikus tekstis. Vilde konstrueerib imaginaarse kõrvalpilgu saksa soost reisija näol. Autor saab saksa vaatele oma argumentidega vastu vaielda. Kuidas viletsusest pääseda? Vilde tegelane Väljaotsa Jaan hakkab kurjategijaks, olgugi et saab pärast karistada. Vilde näitab, et pole legaalselt võimalik jõukuseni püüelda ja tuleb valida kuritegelik tee, millega oma eksistentsi päästa. See on Vilde kriitika toonase ühiskonnakorra suunas. Romaan lõpeb kriitilise sümboolse noodiga – välk tabab kirikut.
Realistlik kirjandus on keerulisem ja mitmetasandilisem. Selles ei proovita ühiskondlikku harmooniat kinnitada, vaid hoopis mõisniku ja küla suhet analüüsida ning selle suhte pinnalt erinevaid asju esile tuua (nt kas kirik peaks inimest aitama?). Realism toonitab, et mõisa ja küla vahel on igipõline vastandus – seda antakse edasi kontrastiprintsiibi kaudu. Kontrastiprintsiip – küla(elanike) kirjeldus viletsa tooniga, rõhutatult harimatu ja hüvedest ilma jäetuna, toonitatakse külaga kaasakäivat pimedust/hämarust, mis kõik vastandus mõisaelu valgusele ja heaolule.
KÜLA
MÕIS
pimedus, hämarus
valgus
loodus
kultuur
harimata
haritud
viletsus , halb elujärg
Hüved, hea elu
Realistlik kirjandus räägib kultuuriloost (nt eestlaste silmad valutasid, sest neil olid hämarad ja suitsused toad, sest korstnad ei tõmmanud). Ilukirjandusliku efekti saamiseks tihtipeale võimendati kummagi vastanduva poole omadusi, et tuua paremini välja ebaõiglane vahekord, seega päris tõepähe ei saa realistlikku kirjandust võtta. Vastandpoolte vahel tekkinud pinge sünnitas frustratsiooni, vimma, ressentimenti, millest tulenes vägivald. Realistlikud narratiivid kulmineeruvad ülestõusuga: ihaletakse paremat elujärge, kauneid mõisapreilisid jms. küla- ja mõisasuhetes endis on ka hierarhia: külas on peremees ja perenaine, kellele alluvad sulased ja saunamees; mõisas on mõisapreilid jt kõrgemad, kellele vastanduvad teenijad ning teenrid.
Eesti kirjanduses enim mütologiseeritud tegelased mõisateenijatest on mõisasundijad (kilter, kubjas, aidamees), teenijad ja teenrid (pesunaine), käsitöölised (sepp, tisler, rätsep) ja haritlased (koolmeister, õpetaja). Nende suhe külaga on komplitseeritud, sest nad on mõisa kommetele lähemal.
Miks mõisnikud soosisid talupoja harimist? Mõisnik tahtis, et talupoeg kui alluv mõistaks asju nii nagu tema.
16. Hübriidsus ja mimikri külakujutuse võtetena
Samal territooriumil on 2 kultuuri, st hübriidne kultuuriruum: baltisaksa ja eesti talupojakultuur. Toimub suhtlus, suhe 2 sektori vahel pole lihtne ega üheselt mõistetav. Suhe muudab mõlema identiteeti. Sellest lähtuvalt on identiteet alati erinevustest koosnev. Tekib ambivalentne identiteet – mimikri = alluv püüab ülema kultuuri ja kombeid üle võtta, aga päris samasuguseks ei saa. Alati jääb mingisugune osa, mis erineb ülema omast ja on pärit põliselanike kultuurist. Mimikritegelast nimetatakse määrdunud koopiaks, sest ta ei saa ealeski ülemaga ühesuguseks. Väike erinevus kujutab ka ähvardavat jõudu valitsevale seisusele, sest valitsejatel ei õnnestu neid samasuguseks muuta. Mimikri on subjekt, kus seostuvad võõras ja oma. Haridust võib ju talupojale anda, aga ta ei võta haridust niimoodi vastu, nagu seda võtaks sakslane. Mimikri puhul koloniaalvõim julgustab küla, alluvat ennast jäljendama, nt haridus . Mõisnik soovib, et talupoeg oleks tema moodi, jagaks maailmapilti, siis on lihtsam allutada. Eksisteerib vahe, hübriidne ruum. On vaheruum => kui ühel territooriumil on eri grupid (rahvus, seisus, keel), siis tegelikkus on mitmekesine, pole võimalik kultuuripilti üheselt ja naiivselt jälgida. Probleemid tekivad valitseva kultuuri kookonis, mis ei muutu kunagi. Määrdunud subjekt ja koopia, ei ole võimalik puhas koopia. Nt praktilisel tasandil tähendab, et kultuurivorme jäljendavast subjektist saab koomiline kuju. Totter väljanägemine tuletab mõisnikule meelde, et identiteedid on erinevad => kartus talupoja suhtes. Jäljendav objekt pole talupoeg ega mõisnik. Vahepealse ruumi indiviidid on selle maarahva seast, keda nimetatakse mõisarahvaks: kubjas, kilter, aidamees, lisaks ka mõisavalitseja ja kirjutaja => mõisniku otsesed käsualused, kes suhtlevad talurahvaga. Neid käsitletakse küla reeturitena. Teine suur rühm on teenijad (toapoisid, kokad, kutsarid, perenaised jne), kes on hübriidses ruumis kasvanud. Mida kauem on mõisas tööl, seda väiksemaks jääb kontakt külaga.
Hübriidistumine ei pruugi olla pealesurutud, vaid vabatahtlik ja teadlik. Küsimus pole ainult alamseisuses, hübriidsus mõjutas ka kõrgemat seisust . 20.saj leidub mõisniku kõrgema seisuse ambivalentset olekut.
J. Pärna „Must kuub“ – üks hübriidsuse tekkimise kanal võib olla abielu ja selle võimalikkus eriti 19.saj I poolel, mil abielu on reaalseim viis seisuspiir ületada. Nt abielu saksa naisega (Kreutzwald, Vilde, paljud kaupmehed). Unduski järgi on eesti kirjanduses neid süžeesid, aga see suhe toob alati kaasa probleeme. Abielu toob endaga kaasa identiteedi lagunemise, on ambivalentne ruum. Segunemise, mitmevalentse identiteeti näitab „Bob Ellerhein“ Maximilian Põdder (realistlik + idealistlik-romantiliste joontega), kus hübriidsus väljendub nimedes. Kitzberg toob sisse kadakasakslaste tüübi, mis on taunitav ja koomiline koopia kõrgemast seisusest.
Teise kultuuri ülejooksvate kriitika on liialdatud, nt 19.saj hakkab esile kerkima talurahvast pärit indiviidide grupp => kõik inimesed, kes on tähtsad eesti kultuurikaanonis, on oma olemuselt hübriidlased. Kui tahtsid häält ühiskonnas kuuldavaks teha, pidid ära õppima saksa k. Kõik kirjanikud, kellest täna räägitakse kui eesti kirjandusloo põhitegelastest, alustasid saksakeelsetest tekstidest.
17. Religiooni teema 19. sajandi eesti kirjanduses
Euroopa kultuuri juurde kuulub religion, mis 13.saj algul jõuab Eestisse ka, kui kristlikud misjonärid integreerivad eestlased Euroopasse. Vastuvõtt oli formaalne. Haridus vormib hiliskeskajal ja renessanssis religiooniindiviidi. Luteri kiriku õpetus hakkas Eestis kinnistuma Rootsi ajast alates. 18.–19.saj pidi võitlema aadlikuga ja uute usuvooludega (nt pietism). See kristlusest väljakujunenud usuvool rõhutab kõlbelisust ja tugevat moraalsust, on konservatiivne. See religioosne õhustik on ka raam, milles ilmus 1739. aastal esimene eestikeelne Piibli tõlge. Pietism jõudis Eesti maarahvani hernhuutluse kaudu. Liikumise keelustas 18.saj keskel Vene tsaarinna, kuid 19.saj järgnes uus tõus. Propageeris usuvagadust, alandlikkust ja kõlblust. Propageeriti sotsiaalset võrdsust ja vendlust. Konkurendid ametlikule kirikule. Vennastekoguduse usuvoolust mõjutatuna sünnib üsna suur tekstikorpus, kus rõhk oli moraalil, narratiivi seisukohalt oli see teisejärguline. 19.saj ja seoses religiooniga tuleb Eesti kultuuriruumi veel üks mõttevool: valgustusideedest mõjutatud ratsionalism , mis pidas pietismi naeruväärseks. Ratsionalismis oli tähtis rahva harimise idee. Tähtis ratsionalist oli Hupel. Ratsionalism toob religioossesse diskursusesse ilmalikkust.
Religiooni kujutamisviisi jagatakse realistlikuks ja romantiliseks. Romantismimõjulises valgustuskirjanduses on religioon positiivne – nii kirikuõpetajatesse suhtumine kui ka õpetus ise. Seda esitatakse konstruktiivselt. Kristlus on toonase talupoja jaoks olulisim maailmavaadet kujundav tegur.
Kreutzwaldi tegelane Mihkel Põllupapp (samanimelisest jutustusest) on romantilise kirjanduse tegelane, kelle maja näeb välja teiste külaelanike omadega võrreldes puhas ja korralik, st talupõllumehe edukust. Jutustus räägib õpetuse järgimisest. Põllupapp tahab, et tema sulane tuleks kirikusse pühapäeval, sest teda häirib, et sulane pole korralik kirikuskäija – tal pole isegi kirikuriideid. Eduni viib töö tegemine ja eesmärgi poole püüdlemine – tööeetika on protestantluses tähtis, s.o eeldus inimese õigeks eksistentsiks ja korralikuks eluks. Protestantlus on seotud majandusliku mõtlemisega, rikkaks saamisega, laiemalt pragmaatikaga. Töö viib jumala heakskiiduni. „Kui sa usud jumalasse ja kui oskad piiri pidada, ennast distsiplineerida, siis ootab sind eest õnnestumine, edu vms, misjärel oledki õnnelik.“ – protestantismi sisemine mehhanism. Katoliiklus jäi pigem imesid ootama, protestandid tegid tööd. Ratsionalism: jumal on küll maailma loonud, aga inimene võib maailma ratsionaalselt kirjeldada, uurida, analüüsida.
Realistlikus kirjanduses käsitletav religioosne element on kriitiline, tekstide rõhuasetus on kirikut ja õpetust kritiseeriv. 19.saj lõpus/20.saj algul kujutatakse kirikut negatiivselt, seda käsitletakse kui probleemi. Realism mitte ainult ei kirjelda maailma, vaid püüab välja tuua ka probleeme, küsitavusi. Eesti realistlikul kirjandusel on seos Euroopa kirjandusega. 19.saj Euroopas osutati hoopis teistsuguse inimese tekkeloole – Charles Darwini evolutsiooniteooria läks vastuollu kiriku seisukohtadega. Euroopas hakkab 19.saj lõpus levima marksism – ühiskondlik teooria, kus jumalal/religioonil enam rolli pole. Kriitiliste realistide probleem oli kirik kui sotsiaalne institutsioon – neid häiris kiriku suur mõju ja võim ühiskonnas. Realistid ei kritiseeri niivõrd õpetust, vaid institutsiooni. Nii Vilde kui ka Peterson-Särgava loomingus kujutatakse eesti küla, kus kirikust hoolitakse ja seda tähtsaks peetakse, kuid probleem on selles, et kirik ei külaelanike nende ootustele. Kui talupoeg loodab kirikust tuge saada, siis kirik ei paku seda. Kirikuõpetaja hurjutab, sõimab ja noomib – kunagi ei ole positiivseid jutlusi. Kirikut tajuti mõisa abikontorina või mõisa otsuste täideviijana. Kiriku silmakirjalikkust näidatakse realistlikus kirjanduses kirikuõpetajate kujul. Kritiseeritakse ka patronaažiõigust – selle, kes saab ühe või teise koguduse juhiks, on mõisniku otsustada. Mõisnik valib enda tuttava või enda mõttemaailma jagava inimese, kes teda talupoegade orjastamisel ja valitsemisel abistaks.
Romaan „Prohvet Maltsvet“ räägib nimitegelase ja religiooni suhtest . Kuigi romaani pealkiri on prohveti kohta, ei pöörata temale teoses palju tähelepanu. Maltsveti tegevus ja tema maailmavaade peegeldub teistes tegelastes, nt tema õpetuse mõju tuleb välja fiktsionaalsetes tegelastes. Vilde oli tollal ateistliku maailmavaatega. Kogu usutemaatikat üldiselt, aga ka usulahkude probleemi (sh maltsvetlus) käsitletakse kriitiliselt, kohati isegi üleolevalt, groteskselt. Kuidas Vilde uskumist kujutab? Uskumine pole romaanis midagi muud kui jumala orjamine. Vilde loob värvikaid olukordi maltsvetlusest, nt kuidas palvetamisel toimub mõistuse nihestus. Vilde näitab uskumist kui liialdust. Ta usub, et need, kes on usklikuks hakanud, sunnivad ka kaaskondlasi usklikuks hakkama. Uskumist ajendas toona majanduslik vajadus – usu kaudu loodeti paremat põlve. Maltsvetlus lubas majandusliku järje paranemist. Maltsvet lubas, et kui Krimmi ps-le välja rännata, võib seal igaüks maad harida, sest seal on nii hea muld, et saab rikkaks. Vilde kujutab seda kristliku rännakuna – piiblist tuntud juutide rännak, mis algab Egiptuse vangipõlvega. Vilde esitab Maltsveti kui Moosest. Grotesk teenib kriitilise vaate huve, aitab naeruvääristada (nt kuna maltsvetluses oli sealiha keelatud, tappis üks pere kõik oma sead ja mattis nad maha, aga üks teine pere sai sellest mitmeks nädalaks söönuks – koomiline punkt). Vilde lisab oma romaani kuulujutte, legende, mis Maltsveti kohta käisid. Maltsvet rajas oma koguduse, mille loomisel tugines oma piibli seletustele. Siis sattus vastuollu nii kiriklike kui ka ilmalike võimudega. Maltsvet kritiseeris institutsionaalset kirikut, mistõttu võetakse kinni. Palju Maltsveti-teemalist infot pärineb toonaste ülekuulamiste protokollidest, kui ta arreteeriti. Maltsveti pooldajad rändavad Maltsveti juhtimisel Lõuna-Venemaal, Krimmi. Sellest alates võib Maltsveti pidada rahva juhiks. Juhiks saamine on ka romaani haripunkt. 1861 valge laeva ootamine – suvel kogunes hulk inimesi Tallinna külje alla, Lasnamäe veerule, kuhu Maltsveti nägemuse järgi pidi tulema valge laev, mis pidi kõik kokkutulnud parematele jahimaadele viima. Romaanis kirjeldab Vilde valge laeva ootamist eepiliselt. 1860ndatest on valge laeva kujund olnud oluline. U. Masing pakub 20.saj välja valge laeva tähenduseks eesti hinge sümboli.
18. Eesti vanema kirjanduse alkoholinarratiiv ja kõrtsi teema
Eesti kultuuriajaloos käsitletakse alkoholiteemat probleemikeskselt. Teatud Euroopa kultuurides (eelkõige Lõ-Euroopa veinikultuurid) suhtutakse alkoholi seevastu kui naudingusse, mitte kui probleemi, st alkoholiteemaga kaasneb naudingu kontseptsioon. Põhja-Euroopas, sh Eestis, joodi rohkem viina ja piiritust, lõunapool viina. Alates renessansiajast püüab kõrgem seisus ohjeldada masside joomisharjumusi. Eesti probleemlood on kirjutanud kõrgem seisus. Probleem on adresseeritud kõrgemalt kihilt madalamale. Alkoholist räägitakse rahvalauludes, ilukirjanduses jms. Joomalauludes alkoholi kui probleemi ei rõhutata – seal tuleb pigem esile alkoholiga kaasnev koomiline efekt. Reformatsiooniajal tähendas alkohol midagi halba, levis arusaam moraal = tervis.
Alkoholist saab rääkida mitmel taustal:

• religioosne suhe,
  

Eesti alkoholiprobleemi käsitleb esimesena Russow, kelle arusaam on läbi imbunud piibli seisukohtadest. Russow kritiseerib oma tekstides prassimist ja liigjoomist. Tema meelest on alkohol põhjus, miks venelased tungisid siinsetele aladele ning miks Liivi sõda algas – karistus pattude ja lodeva elu eest. Enamasti on alkohol halb, aga teoses „Koguja“ on kirjas, et vahel võib veini ka juua. Vein tõstetakse seal igapäevaseks oluliseks vajaduseks vee, vilja ja õli kõrval. Kristlikus õpetuses on armulauavein. Siiski toonitatakse piiblis alkoholi mõõdukat joomist.
Vanemates kirjandustekstides tuuakse alkoholi kahjulikkusest kõnelema kirikuõpetaja. Kirikuõpetaja kui tegelane lisab veel oma hoiatuse ja patuidee. Ta esindab kiriku seisukohta.

• meditsiiniline diskursus ,
  

Piiblis on ka toodud veini ravitoime, kus seda soovitatakse vee asemel (sest vesi oli lõunapool reostunud, ebakvaliteetne). 19.saj keskel rääkisid paljud meditsiiniharidusega kirjanikud alkoholi kahjulikkusest, hoiatasid selle eest. Teemast kõnelemisel kasutatakse spetsiifilist arstiteaduslikku sõnavara ning teaduslikult kirjeldavat stiili. Siit saab alguse suundumus , mis kestab edasi järgmise sajandini. Näiteks Kreutzwaldi ilukirjanduslikus mõttes tuntuim alkoholiprobleemi käsitlev tekst on „Viinakatk“ – see pole originaalteos. 19.saj keskel tekib Euroopas karskusliikumine, mis puudutas paljude maade alamkihte, sh talupoegi. „Viinakatk“ on vaba tõlge ühe šveitsi autori samanimelisest tekstist. Kreutzwald laenas autorilt narratiivi ja tegelaskujud, aga sisult on see kohandatud ikkagi eesti külaeluga. Karskusliikumisest mõjutatud tekstides oli oluline roll teaduslikul lähenemisel. Püüti täpselt kirjeldada seda, mida liigjoomine joodiku kehale kaasa toob. Meditsiini paradigmas kirjeldatakse kehalisi muutusi: kuidas keha nõrgeneb, laguneb ega taha enam funktsioneerida. Arvelius hoiatab oma teoses alkoholi mõjude eest – kui liialt jood, ei kasva suureks/pikaks, s.o häbiasi. Keha deformatsioonide kirjeldamisel kasutatakse šokiesteetikat, et alkoholi tarbimise tagajärgi näidata.
18./19.saj näidatakse, kuidas keha välimus alkoholi mõjul muutub. Hiljem näidatakse juba seda, kuidas see rikub siseorganeid (nt ärajoodud maks). Näiteks siseelundite rõvedate piltide kaudu püütakse samamoodi šokiefekti saavutada. Kõige suurem šokk on see, et alkoholi ja kehadeformatsioonide tõttu kaotab inimene elu. „Mäeküla piimamehes“ joob Tõnu Prillop end täis ja jääb saani magama, kus külmub surnuks.

• ühiskondlik paradigma .
  

Mõisnikule polnud kasulik, kui talupoeg ei jõua tööd teha, kui ta pole füüsiliselt võimeline rehte peksma, põldu kündma. Kahtlemata mõjutab alkohol füüsist ka. Alkohol mõjutab ka pereelu. Nii Kreutzwald kui ka Manteuffel räägivad, kuidas perekonnas tekivad alkoholi mõjul tülid ja lahkuminekud, kuidas mees laostab kogu majapidamise (võlad, põleng). Mõisnikud realiseerivad oma mõisa viinaköökides tehtud alkoholi eri kõrtsides, mille klientuur ongi talupojad. See on silmakirjalik suhtumine – ühelt poolt tahab, et talupoeg oleks tööjõuline, aga samas peab kõrtsist palju viina ostma, sest mõisamajandusele on see suur sissetulekuallikas.
Tekstides on need aspektid omavahel põimunud . Näiteks Kreutzwaldi „Viinakatk“ käsitleb kõiki 3 aspekti.
Nimekirja saab põhimõtteliselt lisada ka antropoloogilise paradigma. Äkki tuleks arvestada ka seda, milline on põliskultuuri suhe alkoholiga ja kuidas ning millised on selle kultuuri joomistavad. Isegi kui põliselanikud on kokku puutunud alkoholiga, on nad seda teistmoodi tarvitanud kindlasti kui eurooplased. Tuleb arvestada kliimaga ning tavade-kommetega. Näiteks kasutatakse alkoholi ohverdamisel vm rituaalide puhul.
19.saj lõpus Brüsselis kogunesid Euroopa suurvõimude esindajad. Kokkusaamise eesmärk oli arutada alkoholipoliitikat Euroopa asumaades. Kuna Euroopast viidi piiritusjooke põliselanikele, sattusid põliselanikud sõltuvusse. Koloniaalrežiimile on see kahjulik, kui põliselanikud ehk töötajaskond on purjus pidevalt. Tippkohtumisel jõuti järeldusele, et alkohol on mitteeuroopa kultuuridele võõras ega tohiks olla neile kättesaadav.
Tuglase „Noorusmälestusi“ ja Vilde „Prohvet Maltsvet“ räägivad kõrtsist ühtemoodi. Kuna need on uueaegsed käsitlused, ei toonitata enam niivõrd religioosset ega isegi meditsiinilist aspekti, vaid rõhutatakse sotsiaalset. Vilde räägib, et kõrts on talupojale vajalik. Talupojal pole nagunii raha, et juua, aga see on koht, kus naabrimehed kohtuvad, räägitakse uudiseid – s.o rahvamaja. Kõrtsi kujutamine realistlikus kirjanduses pole enam hurjutav, etteheitev – enam ei räägita, kui halb alkohol on. Kõrts on hea kirjanduslik ruum või tribüün, kuhu saab erinevaid tegelaskujusid ja vaatenurki esile tuua. Seal ilmnevad külaühiskonda läbivad probleemid ja erisused. Vilde suhtub „Prohvet Maltsvetis“ alkoholiprobleemi hoopis mõistvalt. Tuglase „Noorusmälestusi“ on veel samm edasi – Tuglas vaatleb kõrtsi kultuuriloolisest vaatepunktist. Ta asetab kõrtsi suhtesse linnades rajatavate kohvikute ja restoranidega. Selles avaldub esseistlik kirjandus. Tuglas kirjutab kõigest läbi isiklikust kogemusest. Tema isa pidas Lõ-Eestis kõrtsi ja noor Tuglas veetis lapsepõlves 2a seal elades, mis on talle tugeva jälje jätnud. Tuglase kõrtsivaates peegeldub nostalgiat, s.o magus mäletamisrõõm vanadest aegadest , olgugi et seal oli palju jõhkrust ja vägivalda. Tuglas puges korra isegi kakluse eest kappi piiblit lugema. Tuglas nimetab kõrtsi kultuurimajaks, kus juhtub igasuguseid asju, mh koomilisi seiku kõrvuti vägivaldsete ja traagiliste sündmustega.
Eesti kirjanduses on oluline tegelaskuju kõrtsmik. Kõrts on külakeskkonna loomulik ruum ja osa. Kõrtsis kohtutakse ka kõrtsipidajaga. Kui vaadata 19.saj tekste (nt „Viinakatk“ või Koidula tekstid), kus kõrtsmiku kuju esineb, on see alati negatiivne: kui kõrtsmik ise pole joodik, on ta pettur ja ajab musta äri, ta ei usalda inimesi. Läbi kõrtsmiku tegelaskuju tehakse valgustusfilosoofia propagandat. Kreutzwald annab „Viinakatkus“ kõrtsist negatiivse, erapooliku välisvaate: lagunenud maja, kus hädapärast leiab inimestele ruumi. Kuigi kõrts on eesti külaelu sümbol, toonase talupoegkonna staatuse sümbol – talupojad olid ju viinahimulised. „Viinakatk“ lõpeb tegelaste jaoks šokeerivalt – kuulutatakse, et tehakse pulmad ilma alkoholita (mitte keegi ei usu seda, sest see on võimatu ja nii ei tehta). Kreutzwald ründas sellega pulmatava/-rituaali, sest sinna juurde kuulus alati alkohol, nt paljude mängude eelduseks oli alkoholi tarbimine.
19. Orjuse teema vanemas eesti kirjanduses
Orjus on ühiskondlik formatsioon = mõisamajandus, mida iseloomustab keskaegne või feodaalne sõltuvus. Pärisorjuse moodustavad:

• mõisnike käes olev politsei- ja kohtuvõim;
  
• taluoegade sunnismaisus;
  
• talupoegi müüakse maast lahus.
  

Orjus tähendab, et talupoegadel pole õigusi. Kõrgem seisus ei tunnista alama isikliku tahte olemasolu. Teatud inimgruppi peetakse väärtusetuks ja neid käsitletakse objektidena. See toob kaasa, et see alaväärtuslik objekt on selline, kellele ei anta sõna, kel pole õigust olukorda selgitada, pole õigust rääkida. Alamale antakse sõna vaid teatud fraaside piires, nt olukorda kinnitades või mõisnikku kiites. 19.saj tekib kirjanduses vaikiv talupoeg. See on maailm, mis on rõhutatult jaotatud 2ks, on teatud tüüpi majandusmudel, mille kasum läheb valitseva klassi rikkuse suurendamiseks. Ühel klassil on rikkused ja hüved, teisel pole midagi. Keskmes on radikaalne ebavõrdsus. Võimalus on vaadata orjust kehalisuse kaudu. On kehaga seotud probleemide ring. Ka sotsiaalmajanduslikus kontekstis saame rääkida, et keha läheb mõisale korda. Mõisnikul on küsimus, kuidas keha töökorras hoida võimalikult väikese kuluga? Mõisamajanduse süsteemis on keha seotud majandusmasina käigushoidmisega. Kehalisus tuleb eelkõige ette karistamisel. Orjuse probleemi on käsitletud õilsama ja kaunimana, kui see on. Nt vaim peab tugev olema, siis peab keha kauem vastu. Selle valguses vaadeldakse USA lõunaosariikides toimunud mustanahaliste ekspluateerimist. Klassikalised orjuse narratiivid on sellele üles ehitatud, nt „Onu Tomi onnike”.
Romantismiajastu kirjandusest pole leida palju orjuseteemalisi tekste – tsensuur. On tekstide korpus, mida lugedes saame sellest teada: rahvaluuletekstid 19.saj II poolest. Sealt on pärit põhimotiivid, mida kasutatakse, kui sellest teemast räägitakse. Motiivid: talupoja peksmine, mõisa ülekohus, tahe /iha mõisast ära pääseda, seal räägitakse orjaaja hirmudest, pilgatakse ja kritiseeritakse mõisa käsilasi. Külamees põllul, kolmainsus: ühel tasandil on hobune, ader ja kündja. Inimene paigutataksegi loomaga ühele tasandile. Muidugi osutatakse orjanduslikule korrale läbi mõisniku-talupoja suhte. Rahvaluulesüžeesid kasutatakse teistesse tekstidesse asetatud ennemuistsete lugudena. Siis on see paljuski folkloorset päritolu, omamoodi fantastiline lugu, nt J. Liivi „Vari”: kui talumehed valvavad öösel hobuseid, üks neist räägib orjakivi loo. Seda lugu on ka 20.saj ümber jutustatud. Metafoor seisneb selles, et mõisniku süda on kõvem kui kivi, kuid kivi läheb ülekohtu ees pehmeks, aga inimene ei halasta. Märgatavalt enam ja tõsiselt tegeldakse sellega realistlikus kirjanduses. Kriitilise kujutamise kaudu tuuakse välja kujundeid:

• orjust sümboliseerib talupoeg, kellele on nöör kaela pandud ja keda talutatakse nöörist vedades edasi. Nagu veoloom. Et pilt oleks mõjusam, madaldatakse inimene loomaks, keda ühest kohast teise vinnatakse, kelle tahet eitatakse, keda ei käsitleta täisväärtuslikuna;
  
• ärkamisaja luules on tähelepanuväärne, et kohtame ka mudelit orjus = Eestimaa = keha. Eestimaa pole abstraktne ideede kogum, mida katsuda ei saa, vaid konkreetne keha, millele on orjaajal viga tehtud. Eesti on samuti saanud lõas kantud orjaks. Sellele valemile annab põhjust järgmine ruum: midagi üllatuslikku pole, kuna orjusest rääkimine luuakse vastandite kaudu: orjus VS vabadus, mis loob ilukirjanduses ja ka ajalookirjanduses orjusest rääkimise konteksti, st orjust hinnatakse kunagise vabaduse foonil. Seega tähendab see iseolemise kaotust.
  

Kui loosungliku luule kõrvale jätta, siis J. Liivi luules säilib tume, suruv ja negatiivne orjaaeg. Kui ta räägib olevikust või minevikust, siis kõlab selles jutus alati hoiatavana kaasa ka minevik tumeda kuminaga. Orjus ei kao rahva kogemustest. Kujutamisruum luuakse lihtsa vastandusega.
Kehalisus, kehalisuse ja orjuse suhtes on silmatorkavaim kehalise karistuse teema – sellega viiakse täide valitseja õigus. Kehalise karistamise puhul on mitu elementi. Üheks neist on kepi kujund: otseselt peksu või löömist ei toimu, aga kepp on hirmutav ja kõnekas element võimuesindaja käes. Sellega seostuvad hirmud, õudusunenäod jne. Kepi sünonüüm on vitsad. Sealt edasi viib kujundiahel järgmise elemendini: katkine, purustatud , läbipekstud keha. Seda on kasutanud Vilde, seda motiivi leiab juba ärkamisaja luules. Mida katkisem keha, seda enam toonitatakse orjuse ebainimlikkust. Üks levinud kujund, mida kirjanduses kasutatakse, on see, et kirjanik ei vaatle peksuhetke, vaid selle peegeldust, nt mõisatallist kostva appikarje, röökimise kaudu. Hääl levib kaugele, kirjanik paneb inimesed vastavalt sellesse probleemi suhtuma. Nt „Mahtra sõjas” kuuleb karjumist Juliette, kes võtab orjuse osas seisukoha.
Ajaloost teame n-ö esimese öö õigust, mis on naise kui orja element. Kui talupojad abielluvad, on mõisnikul õigus veeta naisega esimene öö. Pole teada, kui palju seda tehti. Andrei Hvostov kirjutas sellest novellivisandi. Seda võimendatakse rahvuslik-poliitilisel tasandil.
Orjus lõikub mitme teemaga: psühholoogilises plaanis seotud tugeva vihaga, alaväärsusest võrsunud metsiku reaktsiooniga. Orjus toob alati kaasa vastupanu. Alati pole aga mõtet kohe sõtta minna, seega kas vastupanu saab teisiti organiseerida? Selleks on laisklemine, varastamine. Neid aga eriti palju polnud kirjanduses. „Külmale maale” kirjeldab varastamist, aga puuduse tõttu, siiski kaasneb karistus.
Loomulikult pärineb 19.saj arusaam orjus = töö. See on majandussüsteemi alus. „Mahtra sõjas” toob Vilde välja maksuvaldkonnad, mida talupojad pidid tasuma.
20. Rahvus kui „kujutletud kogukond” ja „leiutatud traditsioon” (invented tradition)
Üks kesksemaid teemasid 19.saj rahvuste tekkimise ajastul. Inimeste kooslus, identiteet. Pariisis peab 1882 E. Renan ettekande „Mis on rahvus?“. Rahvus on uus ajalooline mõiste. Inimeste karjad, keda juhtisid jumalikud olevused (varem). Rahvusriigi mõiste hakkab kujunema pärast keskaja lõppu. Jaguneb keelelisteks, religioosseteks gruppideks. Rahvus on vaimne printsiip (Renan, Herder). Toetub minevikule ja olevikule. Rahvuseks olemine = ühine minevik (võidud, kannatused), kokkukuuluvus olevikus , tulevikus ettevõtmine. Koos läbielatud sündmuste printsiip. Rahvus territooriumi kaudu.
Andersoni kujutletud kogukond – selle on loonud modernismiajastu eliit, kes soovib kasutada võimu ühiskondlike ja majanduslike huvide saavutamiseks. Neil on vaja inimesi, kelle kaudu kasu saada. Rahvus luuakse meie teadvuses kujutluspiltide kaudu, neid toodavad kommunikatsiooni vormid. Kirjaoskuse plahvatuslik kasvamine. Ajalehed, raamatud. Omavaheline suhlus: seltsid, laulupidu. Kool ja haridussüsteem üheks meediumiks. Nende kaudu saadab eliit massideni uusi ideesid, rahvusluse põhimõtteid. Rahvust hoiab koos rahvusluse idee.
Inglise ajaloolane Hobsbawn: rahvus kui leiutatud traditsioon 1990. Rahvused on loonud kõrgemad isikud 19.saj, kes soovivad võimu kindlustada – rahvuslikud sümbolid – illusoorne ühtekuuluvustunne. Väljamõeldud rahvuslikud tähtpäevad. Kuidas uurmehi meenutatakse – nt monument. Seismisega toodab rahvuslust.
21. J. Hurda ja C. R. Jakobsoni seisukohad rahvusluse küsimuses
Hurda ja Jakobsoni erinevus: Hurt on rahvusluse looja. Üks rahvs, mida iseloomustab kühine kodumaa, ajalugu, traditsioon. Toonitab keele ja kommete sarnasust, ühtelangemist selle grupi puhul. Traditsioon, keel, kombed, minevik, ajalugu. Neist tuleb välja, et Hurda jaoks on rahvus ennekõike etnograafiline mõiste, mitte riigiga seonduv termin. Hurdale oli oluline väikerahva vaim. Kultuurilist võimu enesekehtestamiseks ja teostamiseks. Ajalugu = kultuur = “vaim”. Väga lihne on saada suureks oma vaimult.
Jakobsoni erinevus: ta sidus need nõudmised politiliste nõudmistega. Poliitika oli märksa olulisem, sotsiaalsed ja poliitilised probleemid, mis konkreetselt takistavad nt Eesti küla arengut. Jakobsoni seisukoht oli, et kultuurilisel tegevusel pole poliitiliste nõudmisteta mingit väljavaadet. Kindlasti on sama Eestimaa või Eesti talupoja edasise arenemise eelduseks märgatavalt soodsamad tingimused ja märgatavalt teistsugune läbikäimine baltisaksa valitsejatega või baltisaksa majandusloogika tundmisega. Seega olid Jakobsonil konfliktid baltisakslastega. Hurt tegeles intensiivselt põllumajanduse küsimustega. Jakobsoni ideed olid popularsed talupoegkonna hulgas, ideed jõudsid talupojani ajalehe Sakala kaudu, mida ta 1872 välja andma hakkas. Hurdal oma ajalehte polnud. Ta küll tahtis oma lehte teha, aga tsensuur seda ei lubanud.
Toonane eliit jagunes kaheks: 1. Hurda esiletõstetav aade; 2. majandusmehed – Jakobson. Nendega pandi paika rahvuslik programm. Sel ajal sündis ka rahvuse ja isamaa müüt, selle sümboolika ja kujundid . Väga suure panuse sellesse mütoloogiasse ja kujundisüsteemi annab ka kirjandus. Seda teemat hakkasid luuletuste ainena kasutama peaaegu kõik olulisemad kirjanikud. Juba Keutzwald, Koidula, Kuhlbars, Veske ,
Hermann jne.
Jakob Hurt on ärkamisaja tuntumaid ideoloogia tegelasi, üks teooria väljamõtleja. Mõistis rahvusena ühist päritolu ja kodumaad; traditsiooni; ühist keelt ja kombeid. Rõhutakse minevikule; kultuurile . Hurt peab väikerahva puhul oluliseks vaimu = olemasolu => kultuuriline võimalus, mis sünnib olemasolevast kombestikust. On samal seisukohal Herderi mõtetega. Mõttelaad tuleneb paljuski saksa eeskujudelt => rahvuseks kujunevad ja jäävad ellu need, kellel on vaimset ja kultuurilist jõudu enesekehtestamiseks. „Rahvas peab saama suureks oma vaimult, mitte suuruselt“ (Hurt). Hiljem on hinnatud tema ideoloogiat kui kodanluse ideoloogiat.
Sellepärast vastandubki talupoeglike vaadetega C. R. Jakobsoniga => oluliseks oli loomulikult ka haridus ja vaimsus , kuid rõhub praktilisele ja igapäevasele elu muutuste poolele => huvitub talupoegade elu lihtsamaks tegemisest. Jakobsoni suunda võib nimetada ka poliitilis-majanduslikuks, siit tuleneb ka see, et Jakobson satub tugevasse opositsiooni baltisaksa ringkondadega => saksa viha väljendub kogu tegevuse vältel. Jakobson saab oma ideid ja programmilisi seisukohti väljendada „Sakalas“ => ärkamisaja üks olulisemaid väljaandeid.
22. Rahvuse ja isamaa kujutamise erijooned ärkamisaja luules (Koidula, Veske, Kuhlbars jt)
Rahvuslikkuse tekke juures on oluline roll maa-alal. Maa-ala tekitab rahvuslikkuse tunnet .
Rahvusest võib rääkida kui looduse poolt antust, geneetilisest järjepidevusest. Rahvusluse idee ärkamisajal avaldub tee ajakirjanduslike tekstide, laulupidude, seltside tegevuse ja kirjanduse kaudu. Rahvuslus tekib 1860ndatel. Veske räägib, et rahvuslikule luulele peavad lisanduma uue aja ehted: moodsa luule võtted. Abstraktne sõnavara ja elukaugus – olulised mõjutegurid on antiikkirjandus ja keskaja muinasromantika (tagasivaated idealiseeritud minevikku). „Kalevipojas“ esitatud mõtted ja ideed ning Koidula looming on ärkamisaja kese. Koidula looming seisab ärkamisaja luuletajate tekstikorpusest, sest on kunstiliselt kõrgemal tasemel. Hiljemgi võrreldi Koidula luulet teiste kirjanike omadega.
Milline oli saksa romantismivaimus kirjutatud tekst? Kasutatakse kindlat kujundikeelt. Tekstides korduvad motiivid: lillerikkad aasad ja luhad, õitsevad lilled ja rohetavad puud ja põõsad, vulisevad vaiksed allikad, mahe tuuleke puhub heinamaa ja vee peale, puude otsas laulavad ööbikud ja põõsastes istuvad tuvikesed, kuskil õitsevad roosid ja taevas särab kuldne päike, öösel säravad tähed. Kasutatakse kõiki aasta- ja päevaaegu. Räägitakse lahkumisest ja kodust – idülliline ja elukauge. See on ideaalmaailma ja abstraktse maailma naiivne loomine – klišeelik ja lihtsustatud.

• Patriootlik isamaaluule ;
  
• loodusluule või kodukohaluule – oluline ja populaarne baltisaksa kirjanduses 19.saj II poolel ja lõpus;
  
• koduluule – keskendub lapsepõlve- ja nooruse tunnetele. Vaadatakse nostalgiliselt tagasi muretule karjasepõlvele;
  
• armastusluule;
  
• (sotsiaal)kriitiline luule – ühiskondlik probleem (nt maarahva ja sakslase suhe);
  
• religioosne luule;
  
• filosoofiline luule – räägitakse abstraktsetest asjadest: õnn, moraal, elu mõte, eluraskused.
  

Tihtipeale teemad põimuvad omavahel, st puhtakujulisi luuletüüpe oli vähe. Ärkamisajal kujunevad eesti luules välja temaatilised kategooriad ja luuležanrid, millest hiljem lähtutakse: armastusluule, loodusluule ja sotsiaalkriitiline luule. Teemad puudutavad Eesti tegelikkuse eri külgi.
Eesti patriootliku isamaaluule erijooned
Isamaakontseptsiooni ja rahvustunnetuse konstrueerimisel on territooriumi ja maa-ala kirjeldus ja rõhutused. Tekstides püütakse Eestimaad piiritleda geograafiliselt, kus konkreetne rahvus elab. Selle kaudu võrdsustatakse maa-ala ning rahvus. Sellest tuleneb küsimus piiri(de)st. luules pannakse paika piirid, mis ei pruugi olla üksnes geograafilised, vaid võivad olla ka keelelised või vaimsed (mentaliteedi erinevus) kriteeriumid. Piire seab nt luuletus „Kodumaa“ (1880), kus Veske paneb Eesti piirid paika kohanimede kaudu (Peipsi kaldast Läänemere kaldani, Munamäelt Soome laheni).
Ilusa looduse kujund ja looduse ülistus, kus toonitatakse looduse idülli (nt terendavad metsaladvad), mis on toodud inimeste maailma ja pandud tegema inimestele omast (isikustamine ehk personifikatsioon). See on tüüpiline romantilise luule võte, mille kaudu visandatakse idülliline pilt maa-ala katvatest metsadest, järvedest, aasadest jms, mille kaudu räägitakse vahelduvatest aastaaegadest. Loodust ülistab nt luuletus „Ilus oled, isamaa“ (1874).
Mäemetafoori kasutati Euroopa luules, sh Eestis, palju. Ükskõik mis rahvusest luuletaja loomingus oli mägedemotiiv, mis on omane hilisromantismile. Kogemus Alpidest on kandunud üle kogu Euroopa, millest sai alguse poeetiline vahend, millega maa-ala iseloomustada. Tugev on ka meremotiiv. Nt J. Kunderi luuletuses on Munamäelt vahutav merd. Tähelepanu pöörati ka maapinnale (metsa- või põllukujund). Ennekõike metsad, siis aasad ja heinamaad olid loodusluule tähtsad kujundid. Maapinda kujutatakse viljaka, energiat sisaldava ja rikkalikuna (vrd Vilde realistliku luulega: selgub, et tegelikult oli Eesti muld soine ja vilets). Ärkamisaegsetes tekstides ei esine enam soo-motiivi, sest soo on ohtlik, põllumaaks kasutu.
Võõrsil/ paguluses olek ja naasmise motiiv. Koduigatsus luulemotiivina tekib, kui eestlased rändavad välja ja suhtlevad enam Euroopaga, põgenevad või lähevad välismaale õppima. Ei räägita veel rahvuslikust kuulumisest, vaid maa-alast, sest poliitiline olukord ei lubanud rahvuse ülistamist. Maarahvas ei mõistnud mõistet eestlane. Rahvuse asemel räägitakse isaMAAst.
Koidula isamaaluule temaatilised kujunditüübid:
Koidula on teistest luuletajatest kunstiliselt kõrgem ja märgatavalt isiklikum ja jõulisem.

PRIIUSE - EHK VABADUSELUULE
Priiuseluule lähtub äratuntavalt Kreutzwaldi loomingust ja eriti „Kalevipoja“ vabaduse ideest, sest Koidula ja Kreutzwald olid tihedas kirjavahetuses. „Kalevipoja“ põhiidee: muistse priiuseaja ja orjaaja vastandus, uue priiuse tulek. Seda ilmestab nt Koidula luuletus „Mõtted Toomemäel“. Siin ei ilmne ülimat optimismi (vrd romantistlik luule), vaid pigem realism, mille abil jõutakse Eesti probleemile lähemale. Luuletused ehitatakse üles matmise motiivile, mille tuntuim näide on luuletus „Mu isamaa nad olid matnud“.

ISAMAASEOTUSE LÜÜRIKA
Eleegilised luuletused, mis on kurbusest ja igatsusest vabad. Iseloomulik on luuletaja ja isamaa ühtekuuluvus. See motiiv on saksa romantilises luules populaarne: seal käsitleti kodumaad kui venda, kodumaa isikustatakse. Luuletusi saadab kõrgretooriline ja kõikehõlmav paatos (taevavõlvid, kuu ja tähed – st kogu kõiksus on mängu pandud ja kogu kõiksus sisaldab üht sõna Eestimaa). Isamaajuured on peidus inimese südames – Koidula luules esineb sõnapaar süda = isamaa. Seda iseloomustab luuletus „Soo, süda“ – siin öeldakse, et isamaatunne peab olema südames. Koidula luuletustest saab alguse sõnavara, millest eestlased isamaast kõneldes räägivad. Isamaaluule seostub isikliku armastustundega, mis on naise-mehe vahel. Pärast Kroonlinna kolimist kirjutatud luulest on väljarändamiskogemusest lähtuvad motiivid ja isamaaigatsus tema loomingus. Koidula ja isamaasuhte teeb huvitavaks see, et konstrueeritakse vastandplaan – surmamotiiv. Isamaaseostuse lüürika põhikujund on surm. Erose (armastus) ja Danatose (surm) tuleb Koidula rahvusromantilises luules esile, nt „Eesti muld ja Eesti süda“, kus surmamotiiv tuleb esile mulla kaudu. Surmamotiivi juurde kuuluvad väiksemad kujundid, mis seostuvad kehakujunditega (süda, käed, veri ).

päevapoliitiline, publitsistliku kallakuga luule.
23. Milles seisneb „Noor-Eesti” liikumise uuenduslikkus? Millised on „Noor-Eesti” kultuuriideoloogiline platvorm, esteetilised tõekspidamised ja suhtumine keele arendamisse?
„Noor-Eesti“ sünnib 20.saj algul kirjandusliku rühmitusena, kasvab välja Tartus tegutsenud õpilasringidest. Taustal on ärevad sündmused Baltikumis. 1905 ilmus I album.Tuntumatest isikutest kuulusid sinna rühmitusse Suits, Tuglas, Aavik, Villem Grünthal - Ridala , Bernhard Linde. Vähesel määral oli seotud ka Tammsaare.
„Noor-Eesti“ ideoloogia alus ja baas: rühmitus tähistab kultuuriloos kultuurilist murrangut nii kultuuriliselt kui esteetiliselt. Tegevust on hinnaud kui suurt paradigmamuutust: harrastusliku kultuuri ja kirjanduse asemele tuli professionaalne suhtumine kunsti ja kirjandusse. Isegi on kasutatud sõna „kultuurirevolutsioon”. „N-E“ kultuuriline murrang tähendab, et liikumises osalejad olid ühel meelel, et Eesti kultuuri orientatsioon peaks muutuma. Enne oli saksakeskne, mõjutatud baltisaksa kultuurist, siis nooreestlased nõudsid, et eeskujudena võiks arvesse tulla Inglise ja Prantsuse traditsooniga. Euroopa, mida enne oli esindanud Saksamaa, avardus – vastuhakk sumbunud baltisaksa mõtteviisile. See, mida „N-E“välja pakub, on eliidikultuur, mille üks oluline muutuja on see, et kultuur seoti linnaga. „N-E“ on moodsa linnakultuuri edendaja. Nende suhtumine loomingusse oli mõnevõrra teine: seni harrastuslik, ajakirjanduslik. Nnooreestlased said aru, et pooliku hoiakuga ei jõua kohale. Võeti suund kunsti professionaliseerumise poole.
Tõsteti esile noorus kui ühiskonda muutev ja edasiviiv jõud, st selgelt enese eraldamist konservatiivsusest, pessimismist, mis levis venestusajaga. Eraldati end baltisaksa mõtteviisi pooldajatest. Nõuti idealismi, seniste jõudude koondumist.
Mõjusid, mis nt olid olulised Tuglasele või Suitsule jne, oma kriteeriumitest lähtus Aavik. See polnud ülimalt üksmeelne „N-E“ sisering. „N-E“ korraldatud muutmise paralleel ei pidanud olema ainult esteetika muutus, vaid ka poliitika muutus. Nt Tuglas osales eriti 1905 eri koosolekutel. Suhtuti paljudesse autoritesse kriitiliselt, aga suhe polnud ka väga valuline. Seda näitab, et I albumi tiitellehe kõrval olevale lehele valiti Kreutzwaldi pilt. I kogust ½ autoritest kuulus vanemasse põlvkonda, nt Anna Haava, Ansomardi. Osa tekste on traditisoonilised, erilist esteetikamuutust pole. Üsna rahulik kooseksisteerimine eelneva põlvkonna autoritega. Järgnevates albumites olukord muutub, sest seal juba antakse ruumi ennekõike moodsamat esteetikat kasutavaile autoreile. 2 esimest albumit – 1905 ja 1907 – on seotud romantismiga, kudi I albumis on juba Aaviku Baudelaire ja dekadentismuse tutvustus: 1 esimesi moodsa kultuuri tutvustus. Hiljem järgnevad Aaviku Baudelaire-tõlked. III ja IV album esindavad Noor-Eesti kõrgperioodi: noored autorid on edasi liikunud, süvenenud moodsa kunsti vooludesse. Nooreestlaste looming haakub impressionismi, ekspressionismiga. Tasapisi opositsioon teravneb, üsna selgelt tuleb naturalismi vastandseisukoht.
Esteetika: „N-E“ kaudu jõuavad eesti kirjandusse nt Wilde, Rusky, kelle lähenemine kunstile erines selle poolest, et kui naturalist ja realist ütlevad, et kunst imiteerib elu, kokkupuutepunkt on tihe, siis nüüd side katkes.
Idee on selles, et kunsti kaudu on võimalik luua oma maailm. Kunstimaailm on oma reeglitega tegelikkus, pole tegelikkusega kokkupuutepunkte. Kui pärismaailmas pole nt rohelist nelki, siis kunstis on. Kunst kui omailm. Nim uusromantisimiks: impressionismi, varajase ekspressionismi mõjutused jne.
Lutsu „Soo” paistab silma, kuna Luts on realistlik kirjanik, aga lugu mõjutas moodne impressionism, seisundeid kirjeldada tahtev poeetika. Lugu sümboliseerib nooreestilikkust. Toomas Haava – suurlinna mõjud. Teistsugune tegelane Jannu – huvi kirjanduse-kultuuri vastu. Jannu esitab rahvusromantilist uusromantismis, epigoonlikku lainet. Toomas Haava ja Janno võrdluses tuleb välja uue kunstnikutüübi tulek eesti kunsti. Niimoodi „N-E“ vastandus ka varasemale eesti kirjandusele, kujundikasutusele, lähenemisele jne. Janno on maatüüpi, Toomas suurlinlik kunstnik.
Eraldi kindlasti tuleb rõhutada, et „N-E“ pööras tähelepanu kirjandusliku keele arengule. On üks tahk tegevuses: uus kunst vajab uut keelt. Selle eest hoolitses J. Aavik ehk keeleinimene+kunstnik.
„Noor-Eestiga“ tõusis eesti kirjanike teadlikkus vormist, eri „N-E“ autorid viljelesid kirjanduskriitikat ja seega räägitakse ka kirjanduskriitika uuele tasemele tõusmisest ja professionaliseerumisest. Noor-Eesti tegevuses pöörati palju tähelepanu ka raamatu kujundusele. On oluline, et sama raamatu kujundamise või taseme tõusu puhul lõid kaasa ka toona olulised Eesti kunstnikud Nikolai Triik, Ants Laikmaa: I Eesti kunstnike plejaad.
„N-E“ liikmed tutvustasid väljaannetes eesti k eestlastele maailma kultuurisuundi, mis olid seotud maailma filosoofia ja esteetiliste suundumustega.
Enne I MS lõpetas Noor-Eesti aktiivse tegevuse, liikmed hakkasid tegelema isiklike projektidega, rühmituse vormis enam koos ei käinud. Noor-Eesti eksisteerib ka vabariigi ajal, andis välja ka Lutsu populaarseid teoseid oma kirjastuses.
24. G. Suitsu luule
Suits kasvas hernhuutliku kasvatusega. Tundis huvi soome kirjanduse ja kultuuri vastu. Heideti rahvusliku demonstratsiooni eest gümnaasiumist välja, hiljem aga lubati jätkata. Ülikooliajal I luulekogu ning esseedraama „Sihid ja vaated“. Võttis on eeskujuks Soome kirjanduse Euroopa-pürgimuse. Väärtustas individualismi ja demokraatiat. Lõi Postimehe-leerist lahku.
Loomingutee algul katsetas luules, proosas , draamas. Ta proovis hüperdaktülilist riimi, uut graafilist kuju. Talle on omane kontrastsus, tundlikkus, terav intellekt. Tema laulud on tundeküllased, vormilt leidlikud, deklareeris nooruse ülesannet revolutsiooniga kaasa minna.
Luulekogu „Elu tuli” (1905) koosneb 43 luuletusest (osa tsenseeriti). Teemad mitmekesised: võitluslaulud, armastus- ja looduslüürika, mälestuslaulud. Kutsub üles vabaduse ja valguse sõtta pimeduse vastu. Kasutab eredaid sümboleid (tuli, meri), rütm on kiire. Nooruslik. Keskne mõte on usk inimese tegevusse, võimesse elu uueks ja kaunimaks luua. Armastuslüürikat inspireeris Kevadetüdruk – kirjutas noort, puhast, komplitseerimata tunnetega, rõhutas tundejõudu ja paratamatust. Suits tõi luulesse mehiseid sotsiaal-eetilisi ideid, mässumeelse vabaduse- ja valgusetahte, protesteeris rõhumise vastu. Mure maailma pärast. Sarkasm, trots.
Luulekogu „Tuulemaa“ (1913) romantiline paatos asendub kodumaamurega. Sünteesitaotlus: kõik, mis on inimlikule tunnetusele omane, võib olla ka luuleloomingu lätteks. Klassika kõrval ka uusromantiline lüürika. Luule on plastiline, rangelt distsiplineeritud vormiga . Mõjutajad: skandinaavia, vene, saksa, prantsuse impressionistlik ja sümbolistlik luule. „Elu tulest“ satiirilisem kogu. Kompaktsed, reaalsed sümbolkujundid – usk unistustesse (Tuulemaa). Püüdis vabaneda abstraktsetest sümbolitest, väljendada lüürilisust seoses vahetu ümbrusega. Tugines loovale inimvaimule ja loodusele. Armastuslüürikas uued aspektid: püüd tabada värskelt tekkivaid või juba hääbuvaid tundeid. Saavutus on erootiline sümfoonia „Koit“ oma karge hingestatuse ja varjundirikka sensuaalsusega. „Kerko-kell“ on lihtne, kasutab murdekeelt ning on lapselik, millega tõi eesti luulesse traagilisi murranguid läbielanud inimelamuse. Viis muusikalise värsi kõrgtasemele klassikaliste sonettide ja tertsiinidega. Suitsule on omased tunderõhulised laused, inversioon, vormi raskepärasus. Filosoofilisi seoseid otsiva intellektuaalse isiku looduselamused.
25. J. Liivi luule põhiteemad ja tähenduslikkus
Juhan Liiv (1864 – 1913) sai tuntuks „N-E“ abil kui luuletaja. Nii Tuglas kui ka Suits tundsid huvi Liivi luule vastu. Tuglas hoolitses Liivi raamatute ilmumise eest. Tuglas tellis Liivilt luuletuse „N-E“ I albumisse.
Liivi hullumeelsuse küsimus: 1894–1903/04 on vaimselt kehvas vormis, pole töövõimeline, osa aega Tartu närvikliinikus vaimuhaigena või vanematekodus. Kõige efektsemad luuletused, tema keskne looming on valminud sel perioodil. Siit peaks otsima seda sidet: ühelt poolt haigus, teiselt poolt vaimne kõrgvorm. Selles valguses on Liivist kirjutanud Juhan Luiga, kes oligi ametilt psühhiaater, töötas ja tegutses Tartus vaimuhaiglas arstina. Vaimuhaige, kuid siiski meeleterav: jälgis ajakirjandust, kirjandust jne. Skisofreenia: seletab vahekorda ümbruse ja enda vahel valesti. Omapära ja algupära avaldub selgemini. Haigus lõikab mõjuväljad katki: inimene tegutseb originaalsemalt. Katkendlik, rebitud ütlemisviis. Skisofreenia puhul on intuitsioon teravdunud, tundlikum.
Teemad: loodus, looming, armastus. Üks Liivi kaanonisse kuuluva loomingu tunnusteks: tegemist on looduse intiimse peegeldamisega, loominguga. Tuglase kehtestatud tõlgendus. Võtab looduslüürika, mõtestab selle läbi oma tunnete jmt, nt “Lumehelbeke”. Lüürilise mina ja looduse erinevate aspektide, loodusliku keskkonna vahel on tihe side.
Isamaateemalised tekstid kujutavad Eestit reaalsena, näidates Eesti varjukülgi, osutades viletsusele ja probleemidele. Isamaaluule on isamaakriitiline.
Juhan Liivil on ka armastusluule. Liivi luuletuste „Üle vee“ ja „Sa tulid“ erijooned: idealistlik, puhtuse taotlus , valguse metafoor. „Üle vee“ luuletuses on vee-kujund (vesi, lained), luige-kujund (armastus, naine). Armastust ja naiseigatsust toonitatakse kordustega. Igatsuse motiiv, armastuse kadumine ja sellest ilmajäämine, toonitatakse inimeste omavahelist kaugust (üle vee). Eksistentsiaalne äratundmine haakub naise kujuga (valge luik). Liivile on omane sümbolism, mis on ka tema mõju saladus. Tuglase sümbolism toimib naturalismi põhjal. Liivile on omane metsa-kujund. Mets pole ainult hunnik puid, vaid ka eksistentsiaalse mõttega – nt maailmapiir lõpeb metsaga luuletuses „Hommik“. Ahistuse tunne tekib luuletuse „Hommik“ piiranguga, mille loob sõnaga mäesein. Metsa-kujund võib esindada ka ilusaid aegu, positiivseid noote.
Liiv mõtiskleb luule mõtte üle, missugune on tema enda looming ja mida arvab sellest ise. „Minu luule“ kannab kahtlust oma loomingu osas, vahelduvaid meeleolusid ja arusaamu enda kirjutatu kohta. Tal on ühel hetkel uhke tunne, teisel aga kahtlused retseptsiooni osas.
Liivi vaimuhaigus on üks tema loomingu retseptsiooni aspekte. Liivi katkendlikku luulet võib pidada ka tema haiguse süüks. Kui inimene pole võimeline oma mõttekäiku algusest lõpuni korrapäraselt esitama, siis sa oled haige.
4 spetsiifilist tunnust (= neli veetlust), mida Tuglas Liivi luulest esile toob:

RÜTM. Rütmi ja ainese vahel on seos. Iga aines eeldab oma rütmi. Rütm iseloomustab asja enda olemusest jutustamine, abstraktne tajumine;

OOTAMATU ÜLLATUS. Lugeja ei oska iialgi oodata, millega luuletus või selle stroof lõpeb, nt „Hommik“ (karjaminek lõpeb mäeseinaga). Tuglase arvates lähtub see tunnus inspiratsioonist, mida juhib Liivi haige hing (prohvetlik tuluke);

STIILILISED ISEÄRASUSED . Liivi stiil on krobeline, konarlik, kasutab palju vastandusi ja kontraste. Liivi stiilielementidest silmatorkavamad on kordused, napisõnalisus ehk minimalistlikkus. Luuletus põhineb üksikule detailile või pildile, millest tulenevalt näeb Tuglas krobelisuse tagajärjena, et Liivi luule mõjub katkendlikult. Liivi luulet on raske ette lugeda, sest ta värsimõõt on ebaühtlane, rõhud erinevad reati, rikkudes kauni kõla ära.

POEET . Tuglas sõnul mõjub Liiv, sest ta on poeet – müstiline tasand. Tuglas peab silmas romantilise luuletaja kuju. Poeet ütleb välja seda, mida välja öelda ei ole võimalik.
26. Ernst Enno (1875–1934) luule põhikujundid ja teemad
Ernst Enno luule oli Tuglase jaoks diletant, harrastaja, sest ta luuletused ei vastanud „N-E“ mudelile. Enno väärtuse tunneb ära Visnapuu 1920ndatel , kui rõhutab Enno luule intuitiivset alget. Enno ei sobi Eesti kirjanduskaanonisse, sest I EV ja Nõukogude ajal oli moes realistlik kirjandus, sest seal on religioossed motiivid. Enno pole kunagi olnud Eesti luule keskne tegelane. Enno luulet läbib kodu-motiiv (avaldub isegi pealkirjades: „Kojuigatsus“, „Õhtu kodutalus“).
Looming: maailm on helisid täis, igatsu, tee virgumiseni, loodusluule (mina; seletamatu tasand, metafüüsiline tasand), religioossus (huvi idamaise religiooni vastu, eriti budismi). Enno oli modernsem kui Tuglas ja Suits. Loodus, hall värvus. Rahvaluule ja folkloor . Tunnetab talupojamaailma kadumist.

• luuletus „Õhtu kodutalus“ – unenäolisus, ebamäärane kodu. Kodusolemine peaks olema vastandus rändamisele. Nukrus, üksindus , kannatamine, kodutunde puudumine.
  

Maailmavaade: panteistlik, teosoofia: lääne filosoofia + budism + taoism; Maeterlincki mõju. Kirjanduses olid autoriteedid Kreutzwald, Bornhöhe, Sööt, Liiv, Rilke.

• „Uued luuletused” (1909): igatsuslaulud – igatsus oli loomuomane, pidas seda hinge tungimiseks jumaliku algkodu poole; vabavärsiline rütm; teosoofia+loodus; ballaadid liituvad luulekogu kannatuste ja igatsuse teemaga. Meeleolu on “kuldvidevikuline”. Tume fataalsus, usk inimesse. Taassünni filosoofia.
  
• „Kadunud kodu” ja „Valge öö” (1920): stagnatsioon, kinnisideed, sugestiivsus; detailid; rõhk riimil, stroofi mitmekesisusel; sonetivorm.
  

Lastelauludega alustas “Lastelehes”. Rahvalaulud juhatasid tee humoristliku ja südamliku luule juurde. Ilusad kujundid, lihtsad teemad: marjuleminek, tibukese unenägu . Samas ka sotsiaalne viletsus: külm tuba, isa haokelguga; kõlakujundite rikkus, kaotamata sidet kõla ja sisu vahel;
Enno kaldus liigselt rõhutama endasse süübimist. Ta luule on abstraktne. Loomingus lähtub lapsepõlvemälestustest ja loodusest. Kirjutab kodu- ja loodusluulet, igatsuslaule, ballaade .
27. Fr. Tuglase müüt- novellide poeetika (filosoofiline alus, teemad, põhikujundid jms)
loomingus on palju loomaallegooriat (nt „Popi ja Huhuu“). „Popi ja Huhuu“ maja on maailm, puur on orjapõlv, ahv võtab isanda (ehk jumal) lahkudes rolli üle. Ahv hakkab peremehe käitumist jäljendama. Harmooniat ei saavutata enam. Ahv võtab küll võimu, kuid ta ei tule toime: ei õnnestu toitu hankida, korda hoida kodus. Kõik liigub kaose poole, st majapidamine ehk maailm on novelli lõpus absoluutsesse kaosesse langenud. Novelli puänt on plahvatus – maailm läheb kaosest lõhki. Koer kui inimese võrdkuju on jõuetu. Tuglas vaidleb Nietzschega: ta ei käsitle üliinimese teket optimistlikult, seda tõestab plahvatus. Inimene pole tegelikult võimeline võtma üliinimese rolli.
Novellis „Maailma lõpus“ on meremees (ehk inimene), kes satub üksikule saarele, kus on hiidnaine (ehk jumal). Hiidnaise mõõtmed näitavad jumala suurust. Neil tekib armastus, mis on liiga intensiivne, et seda taluda. Tuglase prototüüp oli Under, kes oli temasse tol hetkel meeletult armunud. Meremehel ei jää muud üle kui hiidnaine tappa, sest ei kannata intensiivset elu välja. Nii et inimene tapab jumala.
Tuglase novellides on arutlus kristlusega. Tuglase jaoks on see kuri, mida käsitleb, inimese seest tulev, olles talle väga omane ja moodustab varjatud energia. Kurjusefilosoofia imbub Tuglase tekstidesse nii: inimene ise on see, kes saatana välja kutsub, st pole saatana enda initsiatiiv. Nii on nt novellis „Vabadus ja surm“, kus kuradit (= must) kutsutakse appi kaitsma last vooruse eest. Üldjuhul räägitakse piibli-saatanast. Ka novellis „Taevased ratsanikud“ räägib kuritööst ja tapmisest ning lõpeb nii, et ilmub karvane olend Poova, kes esindab kurjuseideed. Selles novellis jääb inimene kurjale alla, inimese saatus on surm vägivaldsel moel. Tuglase novellides on palju surmajuhtumeid, kus inimesed surevad ebaloomulikult ja vägivaldselt (kägistamine, enda ülespoomine, kolpade lömastamine tellistega, plahvatus). Novell „Poeet ja idioot “ on esseistlik, st sündmusi on vähe, kuid arutletakse uue usu üle, mida kutsutakse kuradiusuks.
Vägivaldne surm on patupalk. Inimesel küll on võimalus valida, aga ta valib vale tee, mis viib ta surma. Tuglas näeb inimese saatust pessimistlikus võtmes. Tuglase varases loomingus puudub usk lunastusse, hiljem veidi on usku. Värvisümboolikas kasutab musta kui kurjuse sümbolit, millele kontrastiks roosa ja punane, ka kollane on hea. Tuglase novellimaailm on visuaalne ja värviline. Tuglas järgi sümbolismipoeetikat. Objektiivse tegelikkusekirjelduse asemel kasutatakse sümboleid. Tuglas loomingukujutus kulgeb fantaasia ja reaalsuse vahel (nt unenäod), kuigi tal on ka ainult fantaasial põhinevaid novelle („Maailma lõpus“ või „Androgüüni määraja“).
1915 ilmus romaan „Felix Ormusson“. Nimitegelane esineb ka novellides. Romaan on üks esimesi moodsaid romaane Eesti ajaloos, kus on näha modernismi ja impressionismi + teistegi Euroopas levinud kunstivoolude mõjusid. Selles on „Noor-Eesti“ programmijooned. 1915 on „Noor-Eesti“ on 10a tegutsenud ja tegelikult on tegevus lõppemas. See romaan on tagasivaade noorusaegsetele vaadetele ja nooreestilistele põhimõtetele – ambivalentne tekst, kus ei deklareerita midagi selgelt, vaid parodeeritakse ja ironiseeritakse varaseid ideid. Romaan on päevikuvormis, kus on palju arutlusi, mis puudutavad kunsti ja ühiskonda. Arutluste tõttu võib pidada seda arutlus- või esseistlikuks romaaniks . Eesti kirjandusloos asetatakse see romaan hoopis suvitusromaani kategooriasse. Sellise kategooria tekste ilmub 20.saj alguses palju: kirjanik/kunstnik on läinud suveks puhkama (nt Lõ-Eestisse) ja räägib, mis seal juhtub ehk kuidas mis on suvitamise sisu. Felix elab suvel ühe pere juures ja kogemata armub järjest ära nii pereemasse kui ka tema tütresse – tekib armukolmnurk, mis on sündmustiku raamistikuks. Kogu armastusediskursuse juurde hakkab kuuluma ka erootilisus (mida nooreestlased taotlesid), olgugi et seda tehakse arglikult. Armastuse kõrval räägitakse avalikult ka meeste ja naiste erinevustest.
28. Jaan Oksa proosa temaatilised ja stilistilised eripärad
Eluajal vähest tunnustust saanud. Ka nõukogude ajal ei hinnatud. Teemadering seostub eestlaste külaeluga. Stiil on teistsugune. Protomaastik Saare- või Läänemaa. Kirjeldab tumedates toonides. Tihti nimetatud naturalistlikuks stiiliks, hiljem ekspressionistlik . Ei sobi realistide kõrvale (Kitzberg, Vilde). Jutustus „Kolmekesi“ räägib kolmest tegelasest – inimene, hobune, ader. Inimene ei tõuse kuidagi esile. Isegi vähem oluline kui ader ja hobune.
Düstoopiline maailm: kinnisus, väljapääsmatus. Põhiprintsiip on töö, mis ei paku rõõmu ega lõpe eal, ei saavutata midagi.
„Vaevade maa“ on üdini negatiivne maailm – mudasse ja porisse uppuv. Tegelased silmakirjalikud, harimatud, ahned, nürid, kinnisideega.
Külakujutus kuulub ürgsesse, metsikusse maailma. Pole ideaalne. Loodus vaevade allikas. Inimene võitleb loodusega, kuigi ise kuulub sinna. Kes jääb ellu? Kristlik sõnum ei kehti. Konstrueerib illusioone. Kirikuvastasus. Oks vastandub ühiskondlikele positsioonidele. Ühiskondlik korraldus üksned kannatuse allikas. Justkui vihkaks inimesi. Elu lõpus põdes vaimuhaigust. Siis kirjutas 2 novell-esseed naistest. „Emased“ – vihkajalik hoiak naiste suhtes. Naine on üksnes keha, funktsioon. Oks kirjeldab teemasid, mida on kirjutatud ka varem, kuid erineb stiililt: võimendatud madalus:
1) kujundlik (mitu metafoori järjest),
2) raskepärane,
3) ei hooli sõnastuse täpsusest,
4) arhailine sõnavara,
5) meeletu spontaansus (tekstil oleks nagu kiire), pidurdamatu, kirglik,
6) hüplik.
Terviklikkus puudub. Ühe ööga kirjutada 60–100 lk polnud erakordne. Kirjutamine kui hingamine. Enamik loomingust kaduma läinud (hävitas ise vm). Säilinud vähe. Oksa novelle toimetanud ka Tuglas. Oks on kannatuse ja lootusetuse esindaja.
27