Plaanid puhkusele minna? Võta endale majutus AirBnb kaudu ja saad 37€ kontoraha Tee konto Sulge
Facebook Like

Eesti kirjanduse ajalugu I eksam (0)

5 VÄGA HEA
Punktid

Esitatud küsimused

  • Kuidas vaenlast nimetatakse, kujutatakse ?
  • Mis epiteete kasutatakse ?
  • Kui emotsionaalne on linnakujutus ?
  • Kuidas suhtub allikasse ?
  • Millega realismi iseloomustati ?
  • Miks oli vaja kriitikat peita ?
  • Mis olid rahutuste põhjused ?
  • Kuidas viletsusest pääseda ?
  • Miks mõisnikud soosisid talupoja harimist ?
  • Kuidas Vilde uskumist kujutab ?
  • Kuidas keha töökorras hoida võimalikult väikese kuluga ?
  • Milline oli saksa romantismivaimus kirjutatud tekst ?
  • Milles seisneb „Noor-Eesti” liikumise uuenduslikkus ?
  • Kuigi ise kuulub sinna. Kes jääb ellu ?
 
Säutsu twitteris
1. Eestlase ja Eestimaa kuvand vanemates kirjalikes allikates nt Tacitus „Germaanlaste päritolust ja paiknemises”; Henriku „ Liivimaa kroonika” jt)
Tacituse “Germanias” (98 pKr) esineb nimetus Aestii, mille kohta on arvatud, et see ei tähista eestlasi, vaid Ida-Preisi rahvaid või baltlasi. Hiljem nime tähendus kitseneb ning sellest on tuletatud Estland ja Estonia, mis 13.saj tähistab kindlasti Eestimaad. Sama tüve leidub ka hilisemates allikates, nt frangi ajaloolasel Einhardil 830 Aisti, kroonik Bremeni Adam kasutab 1076 kuju Haisti, Aestland. Leedu prof Karaliūnas arvab tüve aist kohta, et see germaani allikais esinev rahvanimetus on vastavate Ida-Baltikumi etnonüümide tõlge.
Henriku “Liivimaa kroonika” on eesti ajalooteadlased hinnanud subjektiivseks: tuntavalt ordu huvide kaitsja, mistõttu on tekst kallutatud, sündmusi näidatakse ühest vaatevinklist. Tekstis toimib korraga 2 lugu: Liivimaa ristimise lugu ja piiblilugu. Tekstis on tsitaate piiblist, osutusi piiblile, piibli metafoore. Henrik kirjeldab maastikku : pinnavorme, geograafilisi nähtusi. Looduslik keskkond annab tekstile lisadimensiooni ja mängib jutustavas tekstis olulist rolli. Loodusliku diskursuse esitamine on seotud kristliku mõtteviisiga – jumal on maa looja, mh Liivimaa on jumala loodud, loodud kristlaste maaks. Liivimaa kroonikast saavad alguse kohalikud lood, st seal mainitakse ja räägitakse pikemalt Tartust, Viljandist, Otepääst – nende linnade lugudele pannakse kroonikas algus. Kroonikas mainitakse ka külasid või veel väiksemaid kohti. Eesti keele ajaloo seisukohalt on väga olulised Henriku esitatud isiku- (Lembitus, Maniwalde jt) ja kohanimed (Tarbata, Odenpe jt) ning laused (Maga magamas; Laula , laula, pappi). Keskne tegelane on piiskop.
Kroonikas puudutatud ajastu on tänapäevakultuuri, massikultuuri aines, nt Metsatöll. Henrik lähtub katoliiklikust mõtteviisist. Kroonika on kirjutatud ladina keeles. Kroonikad edastavad andmeid põlisrahvaste keelest, uskumustest, kommetest, vaimulaadist, rahvaluulest jm. Ristirüütlitega kaasas olnud Henrik (Läti Henrik) jutustab oma “Liivimaa kroonikas” eestlaste alistamisest ja ristimisest 13.saj algul, eestlaste kombestikust, tegevusaladest jm. Henricus de Lettis on korduvalt osa võtnud sakslaste sõjakäikudest Eestisse ja eestlaste ristimisest. Kohalike keelte mõistjana on kroonikut kasutatud tõlgina. Teda on peetud sakslaseks või lätlaseks, aga ka eestlaseks või liivlaseks. Viimastel arvamustel küll alus puudub. Kõige kaalukamaid argumente on toodud krooniku saksa päritolu kasuks. Vaadeldav Neitsi-Maarjale pühendatud proosana. Algab värsivormis, lõpeb paganate alistamisega, esitluslaad kaasakiskuv. Kroonika tegelased jagab ta jumala- ja kuradiriigi esindajateks, kusjuures esimesse kuuluvad kõik need, kes mõõga ja ristiga tungisid Liivimaale, teise aga kohalikud põlisrahvad, eriti kangekaelsed eestlased, kes ei taha kuidagi vastu võtta ristimise sakramenti. Piibli kujud – jumal, Neitsi Maarja ja Jeesus Kristus - esinevad kroonikas otseste tegelastena ja võtavad osa paganlike hõimude ristiusku pööramisest. Kroonik kirjeldab ka eestlaste kombeid, toob teateid ohverdamiste ja ohvriloomade, haldjate ja jumalate kohta.
“Liber Census Daniae” pakub olulist keelelist materjali 1240 Põ-Eesti 500 kohanimega (Arhukylae), millest tekib ettekujutus eestlaste territoriaalsest paiknemisest.
“Liivimaa vanem riimkroonika ” pärineb 13.saj lõpust ja annab ülevaate 13.saj sündmustest, kusjuures keskne on läti hõimude alistamine. „Lm vanem riimkroonika“ on Saksa ordu I suurem üleskirjutis. Kirjeldatakse ordu võitlust. Kirja pandud 8 murdes, kokku 12000 värsirida, iseloomulik poeetiline stiil (trubaduurluule). Kindel värsimõõt puudub. Autor sihib täisriimi (AABB). Kuna riimisõnu on raske leida, ei suuda faktidest kinni pidada (nt Jäälahingu võitjad langevad rohule). Palju traferentseid väljendeid, ülespuhutud draase ja tühje sõnakõlkse. Autor kirjutab üksikasjalikult, aga ei suuda eristada olulist ebaolulisest ega anda hinnangut sündmustele. „Lm vanem riimkroonika“ oli Saksa ordi ametlik lauluraamat, mida loeti ette ordukonventides rüütlite ühissöömaaegadel, et innustada neid sõjaretkedel. Autor seab eesmärgiks jutustada, kuidas ristiusk toodi Liivimaale, valgustades ajaloosündmusi eeskätt sõjapoolelt. Autor teadmata, aga ilmselt Saksa ordust, sest hoiak on ordupoolne. Keskne tegelane on ordumeister. Ristiusku toodi tule ja mõõgaga. Maarjakultus, misjonikroonika. Algul jumalasõna kuulutamine, siis järgneb põhilugu. Faktidel pole kohta (kõigest 3 aastaarvu). Läti Henriku stiilist erinev kirjutise laad , Henrik ja see autor ei tundnud teineteist.
„Liivimaa noorem riimkroonika“ (1348) autor on Bartholomäus Hoeneke. Teos käsitleb 14.saj alguse sündmusi. Eriti oluline on Jüriöö ülestõusu kirjeldus 1343. Kroonika on alamsaksa k. Autor kirjutab erapoolikult: saksa feodaalide (eriti Liivi ordu) seisukohalt ja õigustatakse nende seisukohti, samas lisab autor palju detailsed faktoloogiat. Originaal pole säilinud, säilinud teos on proosavormis, taastatud J. Renneri 16.saj ilmunud Liivimaa kroonika teksti järgi. Kroonika on tendentslik, põhjuseid ei otsi. Saksa ordut ja vaimulikke näidatakse kui ohvreid.
Balthasar Russowi kroonika pakub teavet alates 12.saj. põhitähelepanu Liivi sõjal. Kroonika on alamsaksa k. Kirjeldab talu- ja linnarahva elu. Hinnangud ordule, aadlile, kirikumeestele on kriitilised . Luterlasena kriitiline katoliku kiriku ja selle poliitika suhtes (nende lodeva eluviisi ja pattude eest jumal olevatki maad karistanud Liivi sõjaga). Kroonika kaitseb linlaste seisukohti. Kujutab huvitavalt ja piltlikult kujutab Vana-Liivimaa üksikute seisuste elu Liivi sõja eelõhtul, ka talupoegade oma, eriti lõbustusi: pulmad , kirmased, jaanituli. Mahlakas, hoogne stiil, mille all kannatab ajalooline tõde. Liialdusi palju.
Thomas Hjärne “Ehst-, Lyf- und Lettlaendische Geshichte” on 17.saj kirjutatud kroonikatest olulisim. Autor Hjärne, rootslane. Kroonika on mitmeköiteline. Selles räägitakse eestlaste rahvausundist, kommetest, keelest.
Kelchi „Liefländische Historia“ (1695) on kaalukaim kroonika. Kelch arvestas varasemaid kroonikaid, lisab enda kroonikale linnaarhiivi materjale ning esitab oma tähelepanekuid eestlaste olukorrast. Kroonikas on ka üks eesti rahvalaul „Jörru!“ Kelch kirjutas lisakroonika „Continaution” (trükis 1875), mis käsitleb Põhjasõja-eelseid ja -aegseid olusid aastani 1707.
2. Ülevaade Läti Henriku ja Balthasar Russowi kroonikatest
Henriku “Liivimaa kroonika” (1224 – 1227)
Baltisakslased konstrueerisid selle teksti abil oma minevikku , identiteeti jne. Eestlaste puhul algas siit vaid dokumenteerimine . Tekst on 2 tasandil: tegevus toimub 2 kohas korraga. Ühelt poolt peegeldab vallutussõda, teiselt poolt tuleb arvestada piibli tasandiga: Tartu äravõtmine jne tähendab ka taevas peetava hea-kurja võitlust. Kroonika põhiteema on liivlaste, latgalite (idalätlaste) ja eestlaste ristiusku pööramine. Selle teose omapärane aspekt on, et Henrik teeb ristisõjas ise kaasa. Üldjuhul õilistatakse neid vallutajaid, näidatakse negatiivses valduses põlisrahvaid, aga halvas valguses laseb Henrik paista eestlastel: sõnamurdjad, paganad, barbarid, kangekaelsed, kõigest ühes kohas kiidab eestlaste mehist võitlust. Latgalitest räägib märksa positiivselt;
Kroonika lehekülgedel puutume kokku juba ka Euroopa poliitikaga. Suurriikides ja nende vahel on vastuolud ja konfliktid. Nt Henrik toob esile selle, milline oli Riia piiskopi suhe Saksa orduga. Oli üsna pingeline, konfliktne, täis vastuolusid. Vastuolu religioosse ja ilmaliku võimu vahel. Saame aimu laiemast Euroopa poliitikast uusaja valguses. Oluline on Liivi-, Saksamaa ja kristliku Euroopa konflikt Venemaaga. Vaadates Eesti hõime, näeme, et need ei hoia omavahel kokku, vaid eri regioonid käituvad vastavalt poliitilisele olukorrale – kui vaja, võitlevad Sakala ja Ugandi koos, teises olukorras võitleb Sakala koos Riiaga Ugandi vastu. Kroonika II pool on pühendatud Eesti vallutamisele. Põhimotiiv võitluste kujutamisel = Jumal on kristlastele alati abiks. Selle võtte laiendus: Henrik kujutab tihti olukorda, kus võitleb vähemuses olev kristlaste vägi ja suur paganate vägi.
Riia on olulisim paik: keskus, Riia loomine ja uue maailma loomine (allegooria: Jeruusalemm).
Oluline on tähele panna reise: piiskop Albert käib pidevalt Saksamaal. Kolmnurk Riia- Rooma -Saksa. Paljude vanemate pojad on sunnitud reisima, kuna on saadetud küladest Saksamaale õppima. Midagi taolist, mida saame nimetada kontaktiks Euroopaga. Suhe ja kontakt Euroopaga on eesti kultuuris ja ajaloos äärmiselt ambivalentne .
Kroonika ja naised:
  • üht naisekuju mainitakse pidevalt – Neitsi Maarjat või Jumalaema. Temast kujundatakse kogu äsjavallutatud paiga nimetaja: Maarjamaa. Neitsi Maarja kultus oli keskajas aga erinev kui praegu. Kultus pole Eestile midagi eriomast, sellest ajast on pärit palju Maarjale pühendatud kirikuid jne, ka maarjahein jne. Neitsi Maarja kujutab Henrik üheks oluliseks justkui tegelaseks. Esitab teda meeletult elavana. On selle piirkonna koloniseerimise patroon;
  • ilmalike naistega seoses mainitakse korduvalt röövimist, äraviimist. Kasutab seda kui kinnisvormelit eri lahingute puhul. Korra saavad sõna Järvamaa naised, kes võitlevad saarlastega: „Peksku teid sakslased !”;
  • ühes olukorras tuleb välja, et saarlased käituvad naiste suhtes vägivaldselt, metslaslikult: vägistamine, polügaamsed abielud, müümine. Ordusõdurite käitumise kohta me detailset infot ei saa;
  • emana käsitleb metafoorselt Riia e Liivimaa kirikut. Eesitmaa kirik on alluvussuhetes selle kirikuga, oleks nagu tema tütar.

„Liivimaa kroonikas” saavad alguse ka piirkondlikud narratiivid. Kroonikas on tähelepanu pööratud eri Eesti aladele. Henrik käsitleb eestlaste lugu tendentslikult, poolikult, lähtuvalt oma poliitilistest huvidest. Kroonikaga käivad alates 19.saj keskelt kaasas representatsioonid: Henriku valesid on läbi jutustuste, teadusliku kirjanduse, filmide püütud parandada. Sama teema juurde võiksid käia ka representatsioonid või Henrikust alguse saanud ilukirjandus, kus väideldakse autoriga.
Kroonika kui traumakirjandus: analüüsitakse traagilisi üleelamisi nii indiviidi kui ka rahvagrupi tasandil, nt koonduslaagri kogemus. Ka Eesti rahva ajalugu on võimalik kirjeldada traumaatilise kogemusena. Nii saab ka kroonikat käsitleda kui traumateksti – kirjeldatakse koloniaalsest vaatepunktist ühele rahvale põhjustatud kannatust. See on jätnud alaväärsuskompleksi meie rahvuslikku enesemääratlusse.
Lähenemisvõimalused „Liivimaa kroonikale”:
  • Henriku sõna, negatiivne hoiak;
  • representatsioonid, kriitikud, ümberkirjutajad – postiivne;
  • analüütiline traumatekst.

Protestantlik filosoofia on Balthasar Russowi Liivimaa kroonika (1578) aluseks – rõhutab religiooni rahvalähedust, emakeelse hariduse tähtsust. Samas toob Russow välja, et eesti talupoeg polnud religioosne subjekt – kristlikud sajandid polnud rahvast religioonini toonud : rahvas ei saanud võõrast keelest aru ja kirikuõpetajad ei osanud kohalikku keelt. Russow mõistab kohaliku liiderliku patuelu hukka. Kroonikat läbib ka tugev ja otsesõnaline vastuseis katoliiklikule maailmavaatele, paavstile. Russowi kroonika on subjektiivne, vaid väljendab oma maailmavaadet, kuigi kasutab faktilisi andmeid, daatumeid, sõjasalkadesse kuulunud meeste arvandmeid. Kroonika annab ülevaate Liivi sõjast 1558–1583. Liivimaalastele osaks saanud sõjakannatused on patuelu palk, jumala karistus patus elamise eest. Russowi pilk peatub ilmaliku elu ja kultuurisündmustel. Kroonikasse pani ta kirja argisest erinevaid sündmusi, suuremaid õnnetusi: tulekahju Riias, tormid, katk ja selle levimine. Kroonikas selgub , et Liivimaal oli koloniaalne kontakt Euroopaga ning ka religiooni (Augsburgi usutunnistus), kultuuri (Itaalia köietantsijad) ja majanduse kaudu (kaubandussuhted). Kroonika eesmärk tuleb välja lihtsal moel: püütakse Liivimaa piirkonda lõimida ülejäänud Euroopasse. Russow kirjeldab, vaatleb suure kaasaelamisega linnakultuuri ilminguid. Russow näitab, et Liivimaa on seotud teiste Euroopa piirkondadega: vastasseis Moskvaga, tugev Saksa koloniaalpoliitika, kaubandussuhted. Russow kirjutab palju talupoegadest, aga tegelikult räägib kroonika linnas, eelkõige Tallinnas, toimunud sündmustest – kroonikavormis linnakirjanduse algus. Russowi kaudu saame teada, et maa ja linna vahel olid suhted tihedad. Russow toob välja ka, et Riia oli oluline kultuurikeskus. Russow kasutab metafoore: Ning on võimatu, et Veenuse mäel elataks hullemat liiderlikku elu kui seda tehti siinsel patukustutuse- ja palverännakul ebajumalaid austava maarahva poolt – siin on metafoorid , irooniline võrdlus maarahvaga. Ta stiil pole iseloomulik ajalookirjutusele, st pole kuiv ja vaid faktitel põhinev, vaid pigem ilukirjanduslik. Tema stiil on vaheldusrikas ja mitmekesine: palju epiteete, metafoore, jõuliselt iseloomustavaid sõnu, iroonia , sünonüümide jadad – Russow demonstreerib nii oma kirjutamisannet.
Kroonika trükiti Saksamaal, Rostockis. Kroonika on kirjutatud alamsaksa keeles. Kroonikale lisandus veel 2 trükki: omas ajas oli see bestseller – loeti palju nii Liivimaal kui Saksamaal. Russowi (1542–1600) isiku müüdistumise puhul mängib rolli see, et tema elust on andmeid vähe, see vähenegi on vastuoluline ja hägune. Enim on elevust tekitanud Russowi rahvuslik kuuluvus: oli ta eestlane või sakslane? Paul Johannsen kirjutas Russowist kui eestlasest, püüdes tõestada, et Russow on Tallinna lähedalt Kurgla külast pärit voorimehe poeg. Lõplikku selgust päritolust pole siiani. Ta õppis Tallinna linnakoolis, kus näitas end andeka õppurina ja seejärel sõitis Saksamaale, kus sai kirikuõpetaja hariduse. Tallinnas seotud eelkõige Pühavaimu kirikuga ja olnud pikalt selle kiriku Eesti koguduse õpetaja. Pühavaimu kiriku juures oli ainsana Eesti kogudus , mujal polnud. Russowi elu müüdistumises on rolli mänginud Jaan Kross romaan „Kolme katku vahel“. Russowi kirjutatud kroonika on andnud ainest paljudele kultuuriteostele, nt film „Viimne reliikvia“.
Kroonika sissejuhatus on tähenduslik: seal põhjendatakse kroonika kirjutamise eesmärke. Tuleb välja autori protestantlik vaade ja et on reformatsiooniajastu. Sissejuhatuses on jumala karistuse motiiv – Liivi sõda jm hädad on Liivimaa elanike pattude palk. Russow räägib loodusest, kohalikest, kommetest. Tema loodud kuvandist selgub, et Liivimaal on palju loodusande ja Saksa seisuste kord valitseb tugevasti (allutaja-alluja vahel suur lõhe). Russow tähtsustab haridust, vajadust õpetada õpetajaid, et luterlus jõuaks rahvani. Russow suhtus Moskva poliitikasse halvasti, sest nad olid teisest usust. Venelased pole õiged kristlased, sest neid on palju ja suhtumine naabritesse on agressiivne.
Russow nimetab kroonikas linnade nimesid : Riia, Tallinn, Tartu, Paide. Kui sündmused toimuvad maal, nimetatakse seda Liivimaa provintsiks. Siit saab alguse linnarahva narratiiv – linnakultuuri ilmingud, sest alati on eestlased olnud maarahvas.
Autori enesehoiak avaldub aadlike laimamises, protestantlikes ideedes ning 1. ptk sisus: vana hea Liivimaa, mina-vorm ( erand !), hoiatus järeltulijatele Liivimaa kannatuste kohta.
3. Piibli tähendus ja mõju eesti kirjandusele
Tänu Virginiusele ilmus Wana Testament 1696. Uue Testamendi tõlkis Gutslaff koos pojaga, mis trükiti 1715. Anton Thor Helle tõlkis täispiibli 1739, millega pandi alus eesti kirjakeelele.
Kirik kasutas piiblit usuliste põhitõdede, religioosse moraali, kuuletumise jutlustamiseks. Samas omandas piibel ilukirjandusteose tähenduse, sest seal avaldus varem elanud rahvaste kultuurilooming. Piibel aitas tõsta eestlaste haridustaset ja avardada silmaringi. Piibel lõi eeldused lugemisoskuse levikuks hoolimata seisusest, st aitas ületada seisulikke barjääre. Piibel soodustas lugemis- ja kirjaoskuse teket-levikut. Piibel lõi uue kultuurimäludimensiooni. Piibel on arhetüüpsete süžeede, motiivide, tegelaste, olukordade väärtushoiakute kogum ning tänu piibli kõrgele tiraažinumbrile sai selle sisu levida. Piibel iseseisvustas kirjutamise ja lugemise, nii et soodustati interpretatsioonilist mitmekesisust (rohkelt vaatepunkte). Piibel kui religiooni ratsionaliseerimise algus, pärast mida oli vaja piiblit seletada (= eksegeetika, millest hiljem tekkis hermeneutika). Eestlased ühendati piibli kaudu üheks keelekollektiiviks. Piibel oli sotsiaalne sidustuja – muutus koolikirjanduse osaks ja seejärel eestlate hariduse osaks. Piiblilugude tõlgendamine võimaldas lugejatel kanda oma elu üle lugude taustale ja võrrelda oma elu piiblimütoloogiaga. Piibli kooli- ja kantslitõlgendused jätkusid rahva enda dialoogiga teose üle, et aidata kristlikku eetikat juurduda. Piiblilugudest sai paljude teoste metatekst, eeskuju, raamistik, mille tegelased või motiivid muutusid tõlgendusaluseks või –vahenditeks kirjandusteostes.
4. Georg Mülleri jutlused (maailmavaade, teemad, keel jms)
Georg Müller (u 1570–1608) kirjutas jutlusi. Mülleri taust pole selge: on teada vaid, et tegutses Tallinna Pühavaimu kirikus. Ka ei teata, kust ta pärit on. Varem arvati, et on sakslane, aga näiteks U. Masing on seisukohal, et eestlane. Mülleri jutluste käsikiri publitseeris esmakordselt 1891 Willem Reimann. Selles teoses avaneb 16.–17.saj kirikumehe maailm, millega kaasneb sissejuhatus toonasesse vaimsusse. Jutlusekogumik kannab protestantlikku filosoofiat. Mülleri jutluste keele lugemine on raske, aga tänaseks on dokumendist täielik eestikeelne tõlge olemas. Mülleri kogumikus on rohkem kiriklik (kristlik sisu tuleneb žanrist) kui Russowi kroonikas, mis oli märgatavalt ajaloolisem. Mülleri kogumiku sõnum on karmim. Russowi kroonikas tungis ka protestantliku kirikuõpetaja moraal läbi. Mülleri kogumik on abstraktsema sisuga: kutsub üles pattu kahetsema, aga ei täpsusta, mida peaks kahetsema. Russow ütles selgelt välja. Müller tsiteerib piiblit ja nimetab Martin Lutherit, aga Russow ei maini Lutherit. Martin Luther oli tolleaegne institutsioon, eeskuju – Mülleri tekstis on intertekstuaalsus Lutherile viidatuna. Keskaegne kirjandus rajanes teoloogiliste autoriteetidele. Russowi stiilist paistis läbi lisaks religioossele infole ka ajalugu, nii ka Mülleril – jutluste sisu on seotud sündmustega, mis hetkel inimesi mõjutavad (katk, nälg) või on toimunud – läbi kumab traagilisuse foon. Kui jutlus kõlab kirikus, on selle ümber näha ka kiriku ümbrust. Müller jutustab järgnevatel teemadel:
  • jumal karistab pahategude eest,
  • jumala auks tuleb südamest laulda , laulud selgeks õppida – tahab sisendada traditsiooni,
  • inimeste patuteod näljaajal: teise inimese või looma söömine ,
  • Müller möönab traagilist aega (nälg)

Kirikulaul vaagib Müller religioosse tähenduse üle, teisalt kõneleb kirikulaulu kui kunstilise teksti spetsiifikast, osutades kirikulaulule kui kunstivormile. 11. jutluses toob Müller välja põhjuse, miks laule on tähtis teada ja miks nende mõistmine on oluline:
  • ükskõik mis keeles laulud ka poleks, on need siiski võetud jumalasõnast ja –kirjast (tekstides on olnud Püha Vaim üks osaline), tõstes need ükskõik mis keelepraktikast kõrgemale,
  • laulud on õpetlikud, st selgitavad kristlikku maailmavaadet, ühtivad nende seisukohtadega, mis on väljendatud pühas katekismuses,
  • laulud on relvad võitluses kurja vastu, on mõeldud kuradile vastuhakuks, et teda eemal hoida,
  • rahvas või ei oska ühtki laulu õigesti laulda – laulude koosesitamine mõjub Mülleri meelest piinlikult. Esitust on vaja parendada, inimesi õigesti laulma õpetada. Miks kõlas eestlaste laulmine määgimisena? Ei peetud viisi, aga ei saadud ka aru laulu mõttest, mida peaks edasi andma. Sisemise veendumuseta ei tule välja ka väline esitlus.
    Tekstid on baltisaksa pastorite tõlgitud saksa keelest. Tõlke kvaliteet sõltus pastorite eesti k oskusest, mis oli halb, mistõttu jäi ka laul kohalikele mõistmatuks. Kirikuõpetajatele tekitas probleeme, et eestlased laulsid regilaule omakeskis, seega oskasid samas spetsiifilises rütmis laulda ka kirikulaule. Mülleri suhtumine oma kirikuõpetaja kogemusse oli pigem üleolev, negatiivne, leige, tõrjuv, ükskõikne. Müller esitab koguduseliikmete ametite kataloogi: meister, põllumees, lambakarjus, teenija , voorimees – sotsiaalne kuuluvus on loetelu kaudu esile toodud. Müller lootis, et kui talupojad kirikus käivad ja töö kõrvale regilaulu laulavad, siis kirikuinimestena võtavad nad kirikulaulu igapäevaseks laulmiseks üle. Mülleri toon on manitsev: peab oma koguduseliikmeid madalateks, sest nad naeravad jumala üle ja teevad pattu. Kogu jutluse plaanis on Mülleril näha, et ta ühelt poolt valitseb ja on kuri, irooniline, aga teiselt poolt hooliv (armas rahvas) ja muret – ta usub, et see kogudus võiks laulude mõtte ükskord selgeks saada ja kogudus võiks neid paremini ning kõlavamalt esitada; tal on vajadus aidata, mitte üksnes sõimata. Ta loodab, et läbi laulude sõnumi mõistmise pääsevad surmast, et ka neile avaneb ükskord igavene elu. Puudutatud teema – näljahäda, katk – paigutub laiemasse raami, milleks on viimse päeva võimalikkus. Nälg ja katk on hoiatavad tunnistähed, mida jumal saadab, et suur õnnetus on saabumas. Mülleri tekstist kumab läbi protestantlik eksistentsialism. Müller toob välja surelikkuse idee: kui surm on lähedal (nt katk), siis me ei karda surma ega nõrgesta end mõttega, et võime surra – surma võimalikkuse mõtet tuleb põlata. Mülleri meelest on nii, et mida lähemal on inimene jumalale, seda väiksem on hirm surma ees. Lapsed ja noored ei karda surma paaniliselt, aga täiskasvanud, kes hakkavad usust kaugenema ja selles kahtlema, kardavad rohkem. TÜ teoloogiliste tekstide spetsialist Marju Lepajõe on jaganud Mülleri jutlused kolmeks osaks: kibedus, selginemine ja hääbumine – kokku nimetab seda ühe õpetaja kannatuslooks. Mülleri originaaltekst on keeleliselt n-ö mitmekesine, sest on esitatud seguna mitmes keeles (eesti, saksa, ladina). Eesti keelt on hinnatud üsna tagasihoidlikuks ja selle oskuse vajadust pole eriti kõrgelt hinnatud. Mülleri halb eesti keeles tulenes Tallinnas liikuvate erinevat murret kõnelevate kohalikega – selle tagajärjel pole Müller keeleliselt stabiilne, vaid on mõjutatud ühe või teise murde traditsioonist ja grammatikast.
    5. 17. sajandi ja 18. sajandi alguse eestikeelne juhuluule
    17.saj oli kogu Euroopas levinud komme tähistada olulisi sündmusi luuletustega, nt pulmad, sünnipäev, ristsed. Nendest sündmustest lähtuvalt kirjutati üksikuid tekstejuhuluulet. Ka Eestis juurdus see traditsioon. Ennekõike oli see saksakeelne. Juhuluule materjali hulka kuulub ka nt ladina-, kreeka- ja rootsikeelseid tekste.
    • Pulmaluule traditsioon oli 17.saj algul elav. Tekste on palju, aga 1760ndatest hakkab hääbuma, sest tsensuur keelab (ilmalikud teemad, nt seksuaalsus). Juhuluuletraditsioonis kirjutatakse ka esimene eesti kunstluuletus. Esiplaanil pole vaimulik idee, vaid üldisemad esteetilised põhimõtted. Tallinna gümnaasiumi kreeka k professor Brocmann kirjutas I kunstluuletuse, kes keeleõpetamise ja klassikaliste tekstide tutvustamise kõrvalt kirjutas ka palju juhuluulet. Ta kirjutas nii ladina-, saksa- kui ka eestikeelseid luuletusi.

    R. Brocmanni „Carmen Alexandrinum…“ on pulmalaul, mis õpetab noorpaari elama jumala nimel. Ladinakeelne pealkiri sisaldab nime Opitz – 17.saj oli saksa kirjanduses oluline Martin Opitzi luulekäsitlus, mille kaasaegse käsitluse keskmeks oli tungiv soovitus kasutusele võtta silbilis-rõhulise värsisüsteemi. Silbipikkused ja rõhud värsid olid selle järgi korrapärased – korrapära on vaja rütmi tekkeks ja et neid oleks võimalik loogiliselt ja kõlavalt esitada või ka laulda. Hilisemates lauluraamatutes hakkasid tõlkijad samuti Opitzi süsteemi arvestama, nii et luule muutus laulvamaks, sest järgisid rütmi, mida oli lihtsam esitada. Opitzi ideed jõudsid Eestisse saksa autor Paul Flemingi kaudu. Fleming peatus mitu korda Tallinnas üsna pikalt, kus ta suhtles Brocmanni jt toonaste haritlastega, ennekõike Tallinna gümnaasiumi ümber koondunud õpetlaste ja õpilastega. Pulmalaulud peegeldavad kõrgema seisuse meelelaadi, kombeid ja eluviisi – külluslik ja toretsev elulaad. Pulmalauludes olid kinnisteemad või järgisid kindlat struktuuri – igas laulus pühendati ühele teemale teatud luuletuse osad. Kohe I stroofis pöördutakse jumala poole: mainitakse eluõnne ja sündmuse raames ka jumalaidee. Ometi ei puuduta pulmalaulud sügavalt religioosseid teemasid , vaid pigem on pühendatud ilmalikke. Pärast jumala mainimist pöördutakse II stroofis peigmehe poole. III stroof räägib esialgu pruudist, kuid rohkem keskendutakse isale ja pruudi kaasavarale – materiaalne tasand. Toonane barokkluule armastas häälikute ja sõnadega mängida, kombineerida erikujulisi tekste, nt Brocmann on tõlkinud pruudi isa saksakeelse nime eesti keelde – Terav . Luuletuse lõpus seotakse teksti jumalaõnnistuse motiiv: ükski kristlane ei saa elus hakkama ilma jumalausu ja temale lootmiseta. Pulmalaulude lõpus esineb ka peolõppu rõhutav motiiv, nt puudutatakse magamaminekut. Brocmanni luuletuses on juttu seksuaalsusest, pruudi-peigmehe mesinädalatest – see ilmalik motiiv hakkab üle minema frivoolsele keelatud ainesele. Pulmalauludes käsitletakse tihtipeale armastust kui haigust ja peigmehe haigust ravitakse pulmavoodis – viitab keskaegsele rüütli- ja trubaduuride luulele. Mõrsja kohta kasutatakse metafoore magus koor, linnupoig jne, mis pole rüütlikirjandusest, vaid seltskonnaluulest. Pulmalaulude eesmärk on pakkuda meelelahutust. Eestikeelse luuletuse pulmas esitamise eesmärk oli tekitada üllatusmomenti. Tundmatu autori „Armas kallis kuldene vend“ on pulmalaul, mis leiti 1889. Sisult maalähedasem ja ilmalikum kui Brockmanni pulmalaul. Kui Brocmanni tekst käsitles elitaarset pulma, siis see autor käsitleb rahvalikku sündmust. Kuna kirjeldatakse eestlaste pulmapidu, võib arvata, et tegu on eesti autoriga. Siin kirjeldatakse omaaegseid pulmakombeid: mida süüakse-juuakse, tavaks mängida pilli ja selle saatel tantsida. Luuletus lõpeb lahkumise vihjega, st pulmapidu on peetud.
    • Leina- ja matustelaule on vähe säilinud ja tuntakse vähem. Neis arendatakse piiblimotiive ja ideid, nt jumalapoja ohverdamine inimkonna hüvanguks, surnust ülestõus, surmajärgne elu. Matuselauludes esines vastandusprintsiip: inimelu on lühike ja pinnapealne, samas esitatakse jumaliku päritolu igaviku idee – elu haprus VS usu tugevus. Matuseluule eesmärk on pakkuda lohutust kurva sündmuse taustal.
    • Õpetatud luule on keeleliselt mitmekesisem: nt heebrea, kreeka, ladina k kirjutatud tekstid. Luuletemaatika pärit toonasest haridusest, mis kujutas endast klassikalise materjali: mütoloogia , kirjandus, keeled; eelkõige antiikajastu ja selle autorite tekstide tundmine . Kasutab antiikaegset värsimõõtu. Poeetiline raam lähtub sellest, mis stuudiumi vältel omandatud sai: autor proovib luulega väljendada oma eruditsiooni ja teadmisi, nt antiikmütoloogia vm kindlaid motiive.

    6. Käsu Hansu luuletuse „Oh! Ma vaene Tardo liin ” teemad, poeetika ja sõnum
    “Käsu Hansu kaebelaul” (18.saj algus) on kuulsaim juhuluuletus, miles antakse edasi protestantlikku filosoofiat. Tartu murdes. Laulu autor on tundnud rahvakeelt, toetunud rahvaluule poeetikale ning kirikulaulu värsivormile. Sõnavaraliselt huvitav tekst, lõunaeestilisi murdesõnu, nt ent ‘aga, vaid’, joht ‘sugugi mitte’, kohhald ‘otsekohe’, tääl ‘siin’, Aijastag ‘aasta’, liin ‘linn’.
    Teema: Tartu hävitamine Põhjasõjas 18.saj algul. Minajutustaja Hans = Tartu; isikustab end. Esialgu on Tartu toretsev ja külluslik, pärast sõda lagunenud, hiljem esitab soovitusi teistele linnadele. Minajutustaja jaguneb 3 seisuseks:
    • pastor -köster (jumalakaristus ehk traagilised sündmused patuse lõbuelu tõttu, tuleb elada kasinalt),
    • minaisik on moraalilugejast jumalakartlik talupoeg, kes kritiseerib priiskavaid linnaelanikke,
    • kroonik, kes märgib ajalooliste faktidena üles daatumeid.

    Tartut kujutatakse arenenud õitsva linnana, kus on tähtsad institutsioonid. Stroofid 1–10 on Tartus kõike külluslikult. Stroofides 10–20 toimub linna vallutamine (eri faasides), mis kulmineerub traagilistele asjadele viitamisega, nt poomine ja küüditamine. Stroof 24 on enesehaletsemine, masendus hävitamistööst, nostalgia kunagiste ilusate aegade järele. Lõpus on õpetussõnad protestantlikus, ilmalikus ja ajaloolises võtmes: Tartus üle elatu olgu eeskujuks, kuidas mujal mitte käituda.
    Kuidas vaenlast nimetatakse, kujutatakse? Mis epiteete kasutatakse? Ülihirmus, verepeni öeldakse linnatungivate vene vägede kohta. Kui emotsionaalne on linnakujutus? Kuivõrd on õnnestunud Hansul kirja panna Tartu hävimine? Pole puine asjade ülesloetlemine, vaid on tunda kaasaelamist, kahjutunnet ja kaotusevalu, mis linna hävimise ja inimeste hukkumisega kaasnes. Üks põhjus oli keeleoskus (Hans kõneles iga päev eesti keelt), mistõttu võis luuletus elavalt kirja saada. 1956 jäeti venelasi ja küüditamist puudutavad teemad välja, mistõttu
  • 80% sisust ei kuvatud. Kogu dokumendi sisu näed kui laed faili alla
    Vasakule Paremale
    Eesti kirjanduse ajalugu I eksam #1 Eesti kirjanduse ajalugu I eksam #2 Eesti kirjanduse ajalugu I eksam #3 Eesti kirjanduse ajalugu I eksam #4 Eesti kirjanduse ajalugu I eksam #5 Eesti kirjanduse ajalugu I eksam #6 Eesti kirjanduse ajalugu I eksam #7 Eesti kirjanduse ajalugu I eksam #8 Eesti kirjanduse ajalugu I eksam #9 Eesti kirjanduse ajalugu I eksam #10 Eesti kirjanduse ajalugu I eksam #11 Eesti kirjanduse ajalugu I eksam #12 Eesti kirjanduse ajalugu I eksam #13 Eesti kirjanduse ajalugu I eksam #14 Eesti kirjanduse ajalugu I eksam #15 Eesti kirjanduse ajalugu I eksam #16 Eesti kirjanduse ajalugu I eksam #17 Eesti kirjanduse ajalugu I eksam #18 Eesti kirjanduse ajalugu I eksam #19 Eesti kirjanduse ajalugu I eksam #20 Eesti kirjanduse ajalugu I eksam #21 Eesti kirjanduse ajalugu I eksam #22 Eesti kirjanduse ajalugu I eksam #23 Eesti kirjanduse ajalugu I eksam #24 Eesti kirjanduse ajalugu I eksam #25 Eesti kirjanduse ajalugu I eksam #26 Eesti kirjanduse ajalugu I eksam #27
    Punktid 10 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 10 punkti.
    Leheküljed ~ 27 lehte Lehekülgede arv dokumendis
    Aeg2015-01-16 Kuupäev, millal dokument üles laeti
    Allalaadimisi 25 laadimist Kokku alla laetud
    Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
    Autor Mirell Põlma Õppematerjali autor

    Lisainfo

    Siin on kahe semestri materjal koos (kevad 2013). Kraavi küsis 3 asja:
    2 teooria 1 kirjanduse kohta, nt 1. Mülleri jutlused, 2. Ernst Enno luule põhiteemad ja -kujundid, 3. "Popi ja Huhuu" tegelaste analüüs.

    eesti kirjanduse ajalugu , eka I , eksam , eka 1 , juta , eepos , kirik , faehlmann , russow , liivimaa , müller , luuletus , jutlus , kroonikas

    Mõisted

    keskne tegelane, kusjuures keskne, riimisõnu, keskne tegelane, kirjeldab talu, kroonikas, kroonika põhiteema, kolmnurk riia, eesitmaa kirik, kroonikas, valesid, protestantlik filosoofia, russowi kroonika, müüdistumises, motiiv, piibel, piibli kooli, masing, kogumikus, mülleri kogumik, esitust, mülleri toon, puudutatud teema, mülleri meelest, mülleri originaaltekst, tekste, silbilis, brocmann, pulmavoodis, laulu autor, stroofid 1, stroofides 10, stroof 24, vaatepunktid, autori hoiak, valgustuse keskmes, kirjandustraditsioonis, valgustustekstid, kirjasõna, euroopa sentimentaalsus, enam tundsid, tekstidel, oldaks vaesed, willmann, esitusviis, väärtuslikem, masing, teoloogilis, wahhe, ilukirjanduses, võõrvõimu all, mütoloogiaraamatust, alates ärkamisajast, kangelaste tasand, vanemuise atribuut, muistendite jutustamisel, faehlmann, schultz, mõõgamotiivi ideed, traditsioon, rahvalaulu süžeed, klassitsistlikus eeposes, laulik, toimub 2, faehlmannil, sõlmitus, eeposel, kõnede toon, jakobsonil, kõnedes, alustekstideks, romaniline ajalookujutus, eessõna, naabrite teema, katkendis, algupära, schenkenbergi kuju, bornhöhe tekst, film, filmist, murrangulist sündmust, ootamatuste määr, ajalookujutus, lugude taust, minevikust, kreeka või, realismile, kujutluslaadi põhitonaalsus, vildel, maad venestamine, vilde, tagasihoidlik, vildel, kompromiss, tõsielu tase, tolleaegne külaparadigma, mõisale teopäevi, osa romantismist, realismi esindab, realistlik kirjandus, kontrastiprintsiip, samal territooriumil, mimikri, unduski järgi, idealistlik, valgustuskirjanduses, kristlus, protestantlus, palju maltsveti, 1860ndatest, eesti probleemlood, silmakirjalik suhtumine, koloniaalrežiimile, kõrts, eesti kirjanduses, kõrts, orjus, kepi sünonüüm, peab 1882, rahvused, jakob hurt, kogemus alpidest, isamaajuured, kirjutatud luulest, muutuja, osa tekste, esimest albumit, baudelaire, kunstimaailm, janno, kevadetüdruk, suitsule, skisofreenia puhul, isamaaluule, liivile, liivi vaimuhaigus, liivi stiil, liivi luulet, kirjutab kodu, tuglase müüt, tuglase novellides, tuglase novellides, vägivaldne surm, tuglase novellimaailm, põhiprintsiip, oks

    Meedia

    Kommentaarid (0)

    Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri


    Sarnased materjalid

    37
    docx
    Kirjanduse lõpueksam 2011
    32
    doc
    Eesti kirjanduse ajalugu I
    23
    doc
    Eesti kirjanduse ajalugu I
    26
    doc
    Eesti Kirjanduse Ajalugu II
    9
    pdf
    Eesti kirjanduse ajalugu I
    18
    doc
    Eesti kirjanduse ajalugu I 1 osa
    58
    doc
    Kirjanduse eksam
    112
    doc
    12-klassi kirjanduse lõpueksami koolieksami piletite põhjalikud vastused



    Faili allalaadimiseks, pead sisse logima
    Kasutajanimi / Email
    Parool

    Unustasid parooli?

    UUTELE LIITUJATELE KONTO MOBIILIGA AKTIVEERIMISEL +50 PUNKTI !
    Pole kasutajat?

    Tee tasuta konto

    Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun