Eesti kirjanduse ajalugu (0)

11. C. R. Jakobsoni „Esimese isamaakõne” uuenduslik ajalookäsitlus
Jakobsonist kujunes rahvusliku liikumise tähtsaim ideoloog ja paljude ürituste ning organisatsioonide juht. Aastail 1868-1870 pidas Jakobson Vanemuise seltsis programmilised kõned, mis ajaloos on tuntud Kolme isamaakõne nime all. Tähtsaim neist oli esimene, milles Jakobson jagas Eesti ajaloo valguse-, orjuse- ja koiduajaks. Valguseajaks nimetas Jakobson eesti hõimude muistset vabadusaega, orjaaeg algas eestlaste alistamisega ordurüütlite poolt ning koiduaeg on saabunud Aleksander II reformidega, mis soodustasid eesti rahvuse ja kultuuri kujunemist.
Teises kõnes „Võitlemised Eesti vaimupõllul“ – käsitles ta mõningaid eesti kultuuriloo kujunemise aluseid ning kolmandas – „ Nõia -usk ja nõia-protsessid“ - ketserluse ja nõiaprotsesside probleeme Euroopa ajaloo kontekstis. Kolm isamaakõnet tõstsid eestlaste iseteadvust ja avaldasid ideeliselt suunavat mõju rahvusliku liikumise aja kirjandusele. Teos ilmus trükis 1870. a.
Kreutzwald oli Kalevipojaga mananud eestlaste silme ette vabaduses särava mineviku. Jakobsoni tõlgenduses said müüdid enam sisu ning konkreetsustki.
Sissejuhatus minevikust rääkimiseks. Originaalpealkiri: „Eesti rahva valguse, pimeduse ja koidu aeg“
Taustaideed: See kõne asetub mingitesse suurematesse kontekstidesse, sellel on oma kultuuriline ümbrus.
Kõnet ümbritseb mitu erinevat konteksti. Kõigepealt oluline laiem Euroopa romantismi kontekst ja kultuurilised hoiakud. Kesksed asjad: 18.saj-19.saj keskpaik . Selle sajandi jooksul erinevates euroopa maades tekivad kontseptsioonid . Selle sajandi jooksul muutub euroopa väga kiiresti. Muutused jätkuvad ka edaspidi. Romantismivaimu iseloomustab revolutsioonimõiste. 1789 Prantsuse revolutsioon . Revolutsiooni all ei pea üksnes mõistma poliitist sündmust, nt võim läheb ühe klassi käest teise kätte. Hiljem on ajaloolaste poolt esile toodud ka mitmeid madalama astme revolutsioone – nt kaubanduslikud ja põllumajanduslikud revolutsioonid, kommunikatsiooni revolutsioon.
Hakati intensiivselt välja andma ajalehti ja ajakiri. Sünnib see, mida me tänapäevases mõttes nimetame meediaks. Pärnu Postimees ja Sakala hakkavad järjest ilmuma. Nendes lehtedes toimubki debatt erinevate ideede üle. Toimub võimuvõitlus ja maailmavaate laiendamine. Meedia olemasolu on keskseks teguriks, mille kaudu formeerub rahvus.
18.saj – 19.saj I pool suur muutuste aeg. Puudutab nii ühiskondliku ja sotsiaalmajandusliku, kui ka kunsti ja esteetika paradigmat.
Oluline erinevus varasema Euroopaga: alates 18. saj lõpust on märgata väikerahvaste tähenduse kasvu kogu Euroopa kultuuriruumis. Toimib väikerahvaste enesemääratlemise protsess. Väga paljudes euroopa piirkondades hakkab edenema rahvuslik mõtteviis. Toimub Tšehhis, Ungaris, Iirimaal , Leedus, Lätis, Soomes jne. Eesti pole erand . Erinevatel rahvastel on oma rahvuslikud ärkamisajad. Ajastu, kus hakkab välja kujunema uus Euroopa kultuuriline kaart. Rahvuslikkus hakkab toimima väga tugevate ajalooliste muutuste katalüsaatori või jõuna.
Erinevates Euroopa paikades on filosoofilised põhendused erinevad, kuid üks kesksemaid ja seda protsessi selgitavaid teooriaid on pärit Saksamaalt. Mõjutab selgelt ka Eestit ja rahvusliku liikumise arengut.
Oluline Saksa filosoof ja mõtleja oli J.G. Herder . Kirj 18.saj lõpupoole mitmeid rahvusteemadega seonduvaid tekste . Üks väga mõjukas tekst: 1772 „Keele algupärast“. Keelt me ei mõtesta intellektuaalse süsteemina ja äraõpitava konspetsioonina, vaid selle keele algupära on möödapääsmatult seotud ühe või teise piirkonnaga, kus keelt räägitakse. St keelt on mõjutanud ka paljud kultuurivälised tegurid. Keel on omamoodi üheltpoolt intellektuaalne ja sotsiaalne konstruktsioon ja teiselt poolt kuulub ta ka loodusesse ja esindab neid keskkonnatingimusi, kus seda keelt räägitakse. Keele kaudu tuleb esile ka ühe või teise rahva eripära. Herder seob selle teema ka loodusliku kontekstiga ja mittekultuurilise valdkonnaga. Keel on tema jaoks nagu alusjõud ja kõige algupärasem nähtus inimühiskonna puhul. Herderi arvates on keel aluseks ka rahvuse toimime. Keel on see materjal, mille kaudu need üksikud indiviidid ühendatakse etniliste ja kultuuriliste sidmetega. Keelest lähtub mingi eripärane kultuur. Parim kultuur ei lähtu mitte välismaisest, vaid kasvab välja rahvuslikust pinnasest ja keelest. Herderi eripära võrreldes mõne teise filosoofiga: ta on oma vaadetelt pluralist, st ta uskus, et igal kultuuril on oma väärtus. Sellest seisukohast saab üks romantismiajastu imperatiive. Kultuurilise paljususe idee on romantismiajastul üsna aktuaalne . Idee, mille pinnalt Ungari, Slovakkia , Soome ja Eesti rahvuslikud asjad saavad tekkida ja areneda. Ükskõik kui väike on kultuur, ei ole ta mõttetu. Igal väikesel kultuuril on panus oma maailmakultuuri.
Sellest lähtuvalt on Herderi jaoks kõige kõrgemaks kultuuriliseks väärtus autentsus või algupäralisus. Siit tekib ka see, mida nim juurtekultuuriks. Tõstetakse esile juuremetafoori kaudu mineviku dimensioone ja mingisuguse ühe või teise rahva pärandkultuur . Ei saa seljaga seista tuleviku poole. Seda ei ole kunagi olnud rahvusluse programmis. Tuleviku ei saa unustada, see on platvorm , mis annab enesekindluse sellele indiviidide grupile.
Kultuuriline paradigma . Varem on euroopa kultuuris asjad toiminud nii, et kultuur oli ainult kõrgklassi asi. Kõrgklassi kuuluvate inimeste poolt tehtud ja mõeldud kindlalt auditooriumile. Romantism tõstab nüüd selle rahvaliku kultuuri ka kõrgkultuuri staatusesse. Rahvalik arusaam esteetikast, kuidas laulda , riimida jne tõuseb järgmisele kultuurilisele astmele . Muinasjutud rahva folkloorine pärand. Rahvakunst tõusis omamoodi kõrgkunsti kõrvale. Vähemalt herderlikus mõttes on need samaväärsed.
Faehlmann kogu kokku jutukatkendid. Loob sellest võimsaima kirjandusvormi, milleks on eepos . Need protsessid toimusid Eestis juba 1830ndatest alates. Selle haripunktiks „Kalevipoja“ ilmumine . Seal väljaöeldud mõtted hakkavad raamatukaante vahelt ilmuma tegelikkusesse. Hakkab üsna tõsiselt välja kujundama arusaami rahvuskultuurist.
12. Romaniline ajalookujutus E. Bornhöhe ja A. Saali teoste näitel
Bornhöhe jälgis ta sedasama meetodit, mida romantilise ajaloolise proosa autorid olid rakendanud Lääne-Euroopa kirjandustes. Enamik tema tegelastest on fantaasia viljad . Bornhöhe ajaloolised jutustused on sündmustikult kirevad ja põnevad, tegelased jaotuvad romantilisele proosale iseloomulikult selgepiiriliselt headeks ja halbadeks . Ajaloolisi jutustusi läbib rahva vabaduse eest võitlemise üllas idee, mida eri teostes on arendatud isesugusel viisil. Bornhöhe stiil on poeetiliselt värvikas ja sõnastuselt ilmekas. Bornhöhe tuntuim ajalooline jutustus on „ Tasuja “, milles elustuvad 1343. a Jüriöö ülestõusu võitlused. Jutustuse sündmustiku põhiosa kui ka romantiliste joontega vabadusvõitleja Jaanus , kellest hiljem saab Tasuja, Bornhöhe kirjanikufantaasia looming. Peategelane romantilisele teosele omaselt ideaalne kangelane - mehine, õiglane ja tahtekindel vaba alupoeg, kelles on kehastunud rahvajuhi parimad omadused.
Kompositsiooniliselt jaguneb „Tasuja“ kahte suuresti erinevasse ossa . Esimene osa kujutab Jaanuse noorpõlve, teises osas on Jaanus juba Tasuja, kes rahva võitlusvaimu äratamiseks on palju tööd teinud. Lõpplahendus on traagiline, kuid ei mõju siiski pessimistlikult. Dramaatiline pinge, romantiline tundeelavus ja ilmekad karakterid teevad teose eriliseks .
Andres Saal - Oma ajalooliste jutustustega kujunes selle žanri tuntumaks esindajaks Bornhöhe kõrval A. Saal. Saali kirjandusliku loomingu tuuma moodustab romantiline ajalooline proosa. Autori kujunemist mõjutasid tema kaugeleulatuv ajaloohuvi, rahvusliku mõtte avamise püüdlused, eestluse väärtustamine kadakasaksastumise ja paljuvenestumise oludes. Ta püüdis võimalikult palju lähteandmeid saada, käis ise vanadel linnamägedel, tutvus kroonikatega. Saal arendab oma teostes hoogsat seikluslikku tegevust. Ta loob kireva ja väga põneva süžee , põimib osavalt tegevusliine, kuid jätab lugeja sageli üksi keeruliseks aetud sõlmi harutama. Bornhöhega võrreldes on Saali karakterid isikupäratumad, põhijoontes üksnes vooruslikud või pahelised, ning nad elavad suuresti kirjaniku soovidele allutatult, nende psühholoogiline motiveeritus on nõrk.
Saali kaalukamateks teosteks olid „Vambola“, „Aita“ ja „Leili“, milles käsitletakse eestlaste ja liivlaste muistset vabadusvõitlust. Tegemist on triloogiaga. Saal tõi oma seiklusjuttude vahendusel lugejatele lähemale muistse vabadusvõitluse, teadvustas selle olemasolu, kujundas orjusevastaseid hoiakuid ja kasvatas rahvuslikku meelsust.
13. Realistlik ajalookujutus E. Vilde ajaloolise triloogia näitel
Realistliku kirjanduse loojaks Ed. Vilde. 20nda saj algul ilmunud ajalooline triloogia paneb aluse teistsugusele lähenemisele, eksperimentaalsele lähenemisele. Eksperimentaalsus seisneb selles, et autor üritab võimalikult täpselt kopeerida tõelisust, kasutatakse palju lisamaterjale. Mineviku tegelikkuse kujutamine muutub palju täpsemaks. Nendes tekstides pole enam ruumi oletustele rajatud sündmuste kajastamisele. Lähtutakse kindlatest faktidest või dokumentidest. Triloogia- Mahtra sõda, Kui Anija mehed Tallinnas käisid, prohvet Maltsvet. Ajavahemik 1902 -1908. Kogu triloogia käsitleb talupoegade rahutust, mis leiab aset 1850ndatel aastatel. Mahtra sõda kirjeldab P-Eesti toimunud talupoegade mässu. Antakse küllaltki lai pilt inimestest. Kollektiivne peategelane- talupoegkond, talurahvas . Vilde ei idealiseeri kedagi, ei näita positiivses valguses ka eesti talupoega.
Kui Anija mehed Tallinnas käisid- talupoegade peksmine, mehed lähevad Tallinnasse palvust saama, aga saavad vaid peksu. Vilde kujutab seal ka linnaolustikku, linna arenemist , Eesti linna konteksti. Aadlike ja linnainimeste omavahelised konfliktid.
Prohvet Maltsvet- Usuline liikumine, maltsvetide liikumine. Asustamine , väljarändamine . Kirjeldab seda, kuidas suur osa Eesti talupoegadest läheb Venemaale.
Vilde kujutamislaad- Vilde kuulub sajandialguse kirjandusuuendajate hulka. Ta on kursis sellega, mis toimub Euroopa kirjandusmaailmas, proovib neid võtteid ja meetodeid ka Eesti kontekstis kujutada. Realistliku kunsti iseloomustamiseks- mõistete kaudu nt eksperimentaalne, teaduslik kujutamislaad, fotograafiline kujutamislaad. Mahtra sõda nimetab sotsiaalseks romaaniks .
Kõik Vilde romaanid - tema ajalookäsitlus lähtub ühiskonna probleemidest- varjatult räägib tollase ühiskonna puudustest, vigadest, aga nad teevad seda läbi ajaloo, läbi lähimineviku kujutamise.
Põhiline erinevus peitub materjali käsitsemises ja sellesse suhtumises. Ajaloolise romaani kirjutamine nõuab selle ajaloo tundmist. Allikate uurimise abil proovitakse saada võimalikult tõepärane pilt tollases ajast. Nt Mahtra sõja kirjutamise eel töötab Vilde läbi paljud ajalooarhiivid jms. Ta kasutab mitmeid tollaseid memuaare, käsikirju, räägib nende mitmete inimestega, kasutab nende mälestusi. Nt kohtub ta väga paljude Juurus elavate inimestega, kes tegelikult seda sõda mäletavad.
Kui Vilde kirjutab triloogia 3.filmi, siis ta tegelikult käib läbi selle sama tee ja jõuab Krimmi jne.
Kasutab suhteliselt rahvapärast väljenduslaadi. Ta teostes leiab palju kõnekäände ja vanasõnu, lülitab teksti isegi laulusalme jne. Ta kasutab Mahtra sõjas selliseid võtteid, et jutustab ümber nt mingeid ajakirju vms. Mahtra sõja lõpus avaldab ta terve rea kirju, mis lisavad tõepära efekti, mis paneb lugejat uskuma, et nii see tõesti juhtuski. Seda iseloomustab püüd dokumentaalse romaani poole. Läheneb teaduslikult- toob välja eeldused, sügavamad põhjused. Vilde käitub nagu klassikaline ajaloolane , kes tahab teada, mis viisid nt mingi sõjani või kokkuleppeni.
Ses suhtes realistid on omamoodi ajaloolased.
14. Mõisa ja küla kujutamine vanemas eesti kirjanduses
Eesti küla kirjeldamine on möödapääsmatu, kuna Eesti küla on kõige eestilisem ja Eestis iseloomustav, see on keskkond kus kõik algab ja kus toimuvad mitmed väga tähenduslikud protsessid. See on keskkond, kus sünnib eesti kultuur ja mõtteviis.
Eesti kultuur on selline, mis peab võrsuma omast keskkonnast, omast pinnasest. Selle pinnase nimeks on eesti küla. Eesti kultuuri puhul peab võtma eeskuju maailma kultuurist- selline seisukoht paljudel algul. Hõimurahvaste kultuuri idee.
19. saj on eesti küla ainuvõimalik märgisüsteem, millest kirjanik võis saada infot, elanikkond oli ka maal. Kirjutajad olid pärit sellest keskkonnast, oskasid küll hästi saksa keelt jne, aga siiski.. Lugejaskond on ennekõike maarahvas, kellel see külakeskkond on tuttav märgisüsteem. Ta saab sellest aru, kui sellest räägitakse. Talle pakub huvi see aines.
Kuni elad sina, elab ka küla- eestlastel.
19. saj ja 20. alguse eesti proosas kirjeldatakse eelkõige seda külaühiskonda, mis tekib nö vene ajal. Peale põhjasõja lõppu, 1710. a. Toob kaasa sellele, et Eesti alad kuuluvad vene riigi koosseisu, saab saksa rüütelkond kõik oma õigused, mis on kirja pandud Rosen ’i deklaratsioonis. See tähendab pärisorjuse algust Eestimaal. Talupoeg kuulub mõisnikule ja seal on kirjas lepingud , palju talupoeg peab tootma ja mõisnikule andma.
2. teoorjus - pärisorjus kaotatakse 1816.a ja Liivimaal 1819 a - see toob kaasa olukorra, kus talupoeg ei kuulu mõisnikule ja tal pole ka maad. Maa eest on vaja teha teopäevi, maksab renti teona.
Vilde romaanid kujutavad juba seda ühiskonda, kus toimib teoorjus. Väga kehv süsteem, mis polnud oma olemuselt parem pärisorjusest.
19. saj II poolel on võimalik talud päriseks osta. Paljud peremehed seda ka suudavad.
Kohtame palju külaelanikke, kuid nad pole üks universaalne grupp, nad on erinevad. On peremees, see on selline talupoeg, kes on saanud maahärralt kasutamiseks saanud. Kas siis maksab raha või maksab tööga vms. Leiame sealt mitut tüüpi peremehi , kui suur on talu, kas suur või väike. Sadade peremeeste hulgas on mingisugune hierarhia , on rikkad, vaesed. Peremeeste kõrval on veel mitmeid olulisi tegelasi, sulaseid.
Vabanik- sulane , kes on oma tööst loobunud ja maatükikese endale saanud ja maaomanikule teeb tööpäevi. Kui kohustuse katkedes töötab peremehe heaks.
Suviline- kui talus tööd suvel vaja teha, siis palgatakse.
Küla. Taluküla, erinevad majapidamised moodustavad üksusi. Teatud lepingulistel suhetes mõisaga. Peavad maksma mõisale maa kastutamise eest maksu. 19. saj vältel palju. 19. saj tekivad ka hajakülad, kus talumajapidamised on üksteisest väga kaugel. Hajaküla on iseloomulik 19. saj Eestile. Eestlane kui individualist. Ei salli naabreid.
19. saj. saavad neist alevid , väikelinnad. Palju on „külakirjandust“, see varjab ära alevikirjandust. Ei ole maa, ei ole ka veel linn. Ei ole enam põlluharija mentaliteet . Sinna koondusid ametimehed, nt käsitöölised, seal tekivad seltsid.
Küla juurde kuuluvad ka veel kirik ja kõrts . Küla mentaliteedi vormijad. Siis toimub ka linnastumise esimene laine. See kõik säilib ka veel 20. saj vältel. Mõtestatakse seda sama suhet. Külad on alati tundnud ähvardust, mis linna poolt tulevad. Linnas on ka uuenduslikud mõtted, neid tajutakse külas ähvardusena, traditsiooni eitusena. Kõigi institutsioonide vahel on tihedad suhted. Seal vahel tekibki 19. saj eestlase mentaliteet.
Kogu külaelu kõige tähtsam aspekt on maa ise. See on see maa, mis peaks vilja kandma, mille kaudu makstakse mõisale renti, andamit.
Realistlik küla
E. Vilde „ Külmale maale“
Kasutatakse ka mõistet „kriitiline“.
E. Särgava.. „ Paised “ - kasutatakse allegooriat, irooniat.
Mõisa-küla vastandlikkus. Mõis on kogu elu kese , küla on äär. Mõisast suunatakse ja juhitakse protsesse, mis mõjutavad küla ja maarahvast. Külas on ka võim. Mõis esindab ka kultuuri, euroopalikkust. Küla esindab elulaadi, kombeid. Aga küla ei liigitu oma kommetega kultuuri alla.
Realistlikus tekstis on mõis valgus ja küla on pimedus. Kogu mõte on hoida valgus taluhurtsikust eemal.
Romanistlik- proovitakse leida vastandlikke asju.
Realistlik- kritiseeritakse religiooni väga tugevasti. Opositsioon on irooniline . Lähtekoht on iroonia . Selle iroonia kaudu kritiseeritakse seda ebavõrdsust. Ühtedel on kõike väga palju, teistel pole mitte midagi.
Kontrastipõhine- hästi paljud asjad toimuvad kontrasti printsiibil.
Kultuur on sümmeetriline , kui on kõrvalekalded, siis see pole ilus.
Mõisapark- kultuuristatud loodus.
Kui kutsutakse talupoeg mõisa, siis talupoeg läheb kohe ärevile ning juba ete arvatakse, et sealt ei saa tulla mitte midagi head. Mõisasse kutsutakse tavaliselt siis, kui tahetakse mingit andamit või karistada , midagi negatiivset. Talupojale on see suur ja pingeline, kui talupoeg läheb mõisasse. Teda valdab kohmetus, ta ei oska selles ruumis kuidagi käituda, on segaduses. Kultuur on teatud normide süsteem ja neid norme peab järgima. Ja seetõttu ongi talupoeg kohmetu, et ta ei tea nendest normidest midagi. Alateadvuses on hirm.
Binaarne opositsioon.. läbib erinevaid teoseid: Näiteks must talu versus ilus valge puhas mõis.
võim-allumine----- pole romantilises, vaid realistlikus, kriitilises
mõis-küla
Valgus-pimedus---- kristlikus mõttelaadis on see.
Ilu- inetus
15. Hübriidsus ja mimikri külakujutuse võtetena
16. Religiooni teema 19. sajandi eesti kirjanduses
Vildele heidetakse ette, et religioossest inimesest ei saa väga empaatiavõimeliselt kirjutada inimene, kes on religioonikauge.
Kes oli prohvet Maltsvet- Juhan Leinberg. Rajab endale omaette koguduse, ta kujundab selle koguduse liikmete vaateid käitumist ja tugineb seejuures omaenda originaalsetele piibliseletustele. See on ka üks põhjusi, miks prohvet satub avalikku vastasseisu nii kiriklike kui ilmalike võimudega. Selle vastasseisu tõttu on palju tema infot kirjutatud ta protokollis, ta vahistati mitu korda ja kuulati üle. Maltsvet organiseeris ühe Eestist välja rändamise. Ta viis suure hulga inimesi lõuna venemaale Krimmi, kus inimesed läksid Maltsvetiga kaasa lootuses saada maad ja kergemat elu.
Eesti kirjanduses ei ole tegelikult religiooni teemat palju käsitletud . See pole olnud väga olulisel kohal. Välismaal- religioon on loomulikult inimese argipäeva tegevuste osa.
17. Eesti vanema kirjanduse alkoholinarratiiv ja kõrtsi teema
Selle moodustavad erinevad tekstid ja nendest esile tulevad hoiakud. Ja mis selle kõigega kaasas käib. Alkoholist kirjutab Balthazar Russow oma Liivimaa Kroonikas. Mõistab seda hukka kui pahet . Ta kritiseerib valitsevate klasside lõtvu elukombeid ja prassimist.
Teine tekst- Käsu-Ants, oh ma vaene Tarto liin. Seal on alkohol võrdsustatud patuga.
Üks keskseid teemasid , nt 18. saj lõpu pastor , kes kirjutab maarahvale mitmeid valgustava sisuga jutte. Ta väidab, et raamatu lugemine on kasulikum kui kõrtsis istumine . Ta pakub välja tsiviliseeritud meelelahutuse selle asemel, et oma kopikad kõrtsi peale kulutada. Hanso ja Mardi jutt 18. saj, kujutab endast dialoogi, mis ühe teemana kujutab seda, et üks talupoeg on jumalakartlik, teine ilmalike eluhoiakutega. Jumalakartlik teeb teisele selgeks, et see prassimine on kahjulik.
Seda käsitletakse 19. saj väga intensiivselt.
Taust, mis selle probleemi tõstatab- peale seda kui Baltimaade mõisnikud hakkasid rajama viinavabrikuid väga laialdaselt ehitama.
Viinavabrik- käib kaasas kõrts. Kõrts on asutus, mis hävitab talupoega nii füüsiliselt kui ka majanduslikult.. Alkohol röövib talupojalt füüsilist jõudu ja ta töö on ebakvaliteetne.
Kõrtsis kulub ka talupoja raha. Kõrts röövib need vähesed tulud, mis talupojal on.
Prohvet Maltsvet- avastseen leiab aset kõrtsis.
Mõis-viinavabrik-kõrts.. kasum on kõige eesmärgiks. Kapitalism.
Seda narratiivi on võimalik käsitleda ka naudinguna. Meil aga arvatakse, et alko on probleem. Nt Vahemereäärsetes riikides on alko nauding . Alkohol on negatiivne nähtus kogu selles elulaadis.
1)moraalikirjandus/moraalidiskursus. Alko on üleastumine mingitest sätestatud reeglitest, patt.
2) (populaar)Teaduslik diskursus, kõneviis . Meditsiiniline kõnepruuk. Alkoholipruukimine on haigus. (19. saj)
3)sotsiaalne taust/raam, aga tihti segatakse see moraalse ja teaduslikuga.
Kogu see kontekst on mure talurahva pärast.
Ammu on olnud juba alkohol kauplemises suur asi. Üks annab alkot, teine annab nt elevandiluud. Indiaanlaste kultuur lagunes juba alkoholi pärast, kuna valge mees tõi neile joovastavat jooki .
Ühelt poolt on mõisnikul vaja, et talupoeg oleks kaine ja oleks võimeline füüsiliselt endast kõik andma. Teiselt poolt on tarvis oma kaupa maha müüa. Teiselt poolt on kasumit vaja. Talupoega vaja õpetada, kui palju juua. Moraalimaski taga on mure kasumi pärast.
Karskusliikumine/kirjandus tekib Lääne-Euroopas 19. saj algul. On popp Liivimaal.
Hakatakse vastu võtma karskuse tõotusi.
Zschokke - sveitsi kirjanik- „Viinakatk“ Mõlemad lood on kirj 1840ndatel. Seal on ka juba moraaliprintsiip segamini meditsiinilise kahju ideega. Seal on kirjas, kuidas alko mõjub laastavalt nii kehale kui ka vaimule .
Tuuakse välja mõlemad pooled, alkoholi poolt ja vastu. Rõhutatakse alko haigustevastast mõju. Rahvaravitsemine. Kreutzwald kritiseerib väga tugevasti rahvameditsiini.
Kõrts on räämas, kohe ümber kukkuv ehitis, äärmiselt eemaletõukav.
Kõik, kes hindavad kõrtsi, neil on elus halvasti läinud. Kõik asjad, mis on kõrtsiga seotud, kisuvad kihva.
18. Orjuse teema vanemas eesti kirjanduses
Pärisorjus tekib alates 13. saj, peale Eesti vallutamist sakslaste poolt.
18. 19. saj välja kujunenud pärisorjuslik kord- sellest räägib 19. saj kirjandus. Nö vene aeg. Aeg pärast Põhjasõda.
Orjus - kõrgem seisus ei tunnista seisuse puhul isikliku tahte olemasolu. Isikliku tahte eitamine seisneb selles, et neid peetakse alaväärtuslikeks ja neid käsitletakse objektidena. Orjale ei anta sõna, tal pole oma olukorda võimalik selgitada. Orjal puudub hääl.
Juhul kui sõna antakse, siis vaid teatud fraaside piires. „Tumm/vaikiv talupoeg“ See väljendub siis, kui talupoeg peab dialoogi mõisnikuga. Ebavõrdne suhtlussituatsioon. Talupoeg vaid kinnitab mõisniku öeldut või on lihtsalt vait.
Mõisnikul polegi vaja, et talupoeg räägiks temaga, et oleks vestluspartner.
Keha küsimus. See on seotud masina käigushoidmisega. Kogu tootmissüsteem on üles ehitatud orjanduslikule tööelule. Mõisale läheb korda vaid keha. Ja kuidas seda keha võimalikult väikse kulu ja suure tuluga töökorras hoida.
1816 talurahva seadus, kaotas pärisorjuse. Talurahvas sai küll isiklikult vabaks kuid pidid seda sama maad hakkama rentima mõisnikult.
Pärisorjus muutus teoorjuseks. Rent saab orjuse sünonüümiks.
Talupoja „liikumisvabadus“ jääb piiratuks ja mõisnik säilitab tema maal elavate talupoegade karistamisõiguse.
1856 aasta mil antakse välja järgmine talurahva seadus. Sellega luuakse õiguslik alus raharendile üleminekuks. Talupojal tekib võimalus osta talu päriseks. See ühiskondlik kord hakkab tasapisi mõranema.
Orjuse metafoor :
1. Eestimaa = orjus-romantilisus. Eesti isikustatakse. Orjuse kütkeis aheldatud. 700aastane orjaöö.
Priius ja orjus. Vastandus. Sellest räägitakse väga emotsionaalselt. „Me peame kõik eesti rahvaga juhtunud asjad meeles pidama “ - hoiak. Eestlus põhjendab end nii.
2a. Rahvapärimus- realism. Orjusest räägitakse palju rahvapärimuses. Nt rahvalauludes käsitletakse mõisa ülekohut, hirmu, tahet mõisast välja pääseda. Orjakivi narratiiv . Need jutud kütsid üles viha sakslaste vastu.
2b. Unenägu . Mõlemad on allegooriad.
Millega orjus seostub:
1. Töö. Orjus on töö sünonüüm. See tähendab maj. süsteemi kujutamist läbi metsiku ja barbaarse tootmisloogika. Mahtra sõda 5. ptk.
2. Karistus . Selle kaudu viiakse ellu valitsejatele antud õigus kohut mõista. Kepp on karistuse kujund. Karistust tähendav element. Ennekõike kehaline karistus- peksmine. Omamoodi veider suhtlus- peksmine. Mõisniku ja talupoja vahel. Kirjaliku deklaratsiooni teisitiütlemine. Kutsuti pealtvaatajaid- see on keel, millest saab aru iga inimene. Teistele hirmutamiseks. Mõisatallist kostuv karjumine.
Naine selles orjanduslikus süsteemis- on ka allutatud objekt. Topeltkoloniseeritud objekt. Esiteks on mõisniku alluvuses, teiseks on ta ka meestekeskse ühiskonna poolt allutatud isik. Ka ei jäeta mainimata, et mõisnikul on voli naist seksuaalselt ära kasutada. Nö. esimese öö õigus, pidi mõisas käima. Omamoodi müüt. Valitsejate näitamine võimalikult negatiivselt.
3. Vastupannu. Paljudel tegelastel loob see kõik trotsi, viha, vastupanu. See kõik loob mässu, revolutsiooni. Vastupanu võib viia ka väiksemate asjadeni, nt varastamiseni, töö mitte tegemiseni. Mässajal on hääl ning ta ütleb oma arvamuse ka välja. See arvamus on ka põhjuseks, miks teda karistatakse. Vastuhaku diskursuse kõige tuntum tegelane- Tasuja.
19. Rahvus kui „kujutletud kogukond ” ja „leiutatud traditsioon” ( invented tradition)
Rahvuse määratlemine
1. Maa-ala / territoorium - mingisugune rahvus on endale loonud ka riigi.
2. Keel
Rahvused elavad erinevate riikide territooriumitel. Eesti rahvas nt on üks osa Vene Impeeriumist.
Keele järgi on raske määratleda, et elab üks rahvus.
19. saj hakatakse rahvuse mõistest väga rõhutatult rääkima. Eed samad rahvused tänapäeva mõistes tekivad 19. saj.
Pärast keskaja impeeriumite lagunemist tekkinnud inimestegrupid olid väga ebastabiilsed. Nad võisid laguneda erinevateks klannideks.
E. Renan väidab, et rahvus on teatud tüüpi vaimne printsiip, mis toetub kahele alusele: minevik ja olevik . Kõik on pärit minevikust.
Küsimus selles, kui iseenesest mõistetav on see rahvus.
Kuidas see rahvuse mõiste nii jõuliselt levib?
Eriti mõjukaks on osutunud B.Andersoni kontseptsioon kujutatud kogukondadest. „Imagined community“.
Ta väidab, et rahvus luuakse inimeste ajus mitmete kujutluspiltide kaudu ja neid kujutluspilte toodavad omakorda erinevad kommunikatsioonivormid, nt ajakirjandus , raamatud. Selle eelduseks on kirjaoskuse kasvamine. Kirjaoskuse suurenemise kõrval ka omavahelise suhtluse suurenemine. Nt seltside loomise näol. Trükisõna ja koolide kaudu sisendatakse massidesse uusi ideesid ka. neid rahvusluse põhimõtteid.
See kõik konstrueerib ühist kontseptsiooni . Nt kui paljud loevad „Tasujat“, siis nende kujundite kaudu tekitatakse arusaam, et meil on ühine minevik ja võimalik ühine olevik.
Eric Hobsbawn- uurimus „rahvused ja rahvuslus 1870st aastast“. Ta väidab, et rahvus on leiutatud traditsioon. Ta idee järgi on rahvused loodud 19. saj võimluse tõusnud uute klasside poolt. Need klassid soovivad oma võimu kindlustada ja seadustada ning erinevaid rahvuslikke sümboleid rahvale või kodanikele peale surudes tekitatakse illusoorne ühtekuuluvustunne . See toimub taas trüki ajakirjanduse kaudu. Mingid erinevad allikad koguaeg toodavat rahvuslikkust.
Eestlust defineeritakse raamatute/luule abil. See on tuum, kus elab rahvuslik mõtteviis.
Peaasi, et idee ühendaks inimesi ja oleks seotud minevikuga.
Rahvusluse tekkimist soodustas:

Vana süsteemi kriis. See ühiskondlik süsteem ei suuda rahvale enam mingit tuge pakkuda ja uus toetav jõud leitakse rahvuslusest.

Rahvuskeha olemasolu- eeldab, et tajutakse ühist minevikku ning seda rahvust tajutakse mingisuguse kehana. See ajalooline dimensioon sisaldab omakorda seda, et tunnetatakse kehale osaks saanud vigastusi/kannatusi.

Ajalooline- keeleline ruum- rahvast saab määratleda nii keelelised kui ajaloolises ruumis

Poliitiline diskursus. Seisneb rahvuslikus propagandas. Nt Jakobson 3 isamaakõnet. Jakob Hurda tegevus.

Eliidi olemasolu. Eksisteerib grupp haritlasi. Nt ajalehtede toimetajad , koolsüsteemi loojad . Nad hoiavad seda protsessi elus.
Sotsiaalse suhtluse kasv. Nt ärkamisajal loodud seltsid. Oli nt jalgrattasõidu edendamise selts, räägiti hoopis poliitikast .
20. Lydia Koidula isamaaluule
Koidula luuletused. Neid ühendab see, et kõikide tekstide kaudu konstrueeritakse õnnelikku minevikku. Idealiseeritakse rahvuslikku minevikku, selle pildi pealt on võimalik luua olevik.
Isamaaluules avaldub Koidula lüürika tuum ja tähendus. Patriootiliste luuletustega suutis ta eestlastele isamaa mõiste ja tähenduse teha tajutavaks ilmekate poeetiliste kujundite ja piltide kaudu.
Luuletuskogu „Emajõe ööbik“ kandvamad luuletused on hümnilised isamaalaulud „Mu isamaa on minu arm!“, „Sind surmani“ ja „Üht eesti laulu“. Rõhutatult avaldub neis luuletaja armastus isamaa, eesti rahva ja emakeele vastu, jäägitu ustavus kodumaale,. Parema tuleviku soovimine ning tahe surmani teenida oma rahvast. „Mu isamaa on minu arm!“ on I üldlaulupeo kavas ja on tänapäevalgi populaarsemaid koorilaule. „Eesti Postimehes“ ilmunud isamaalauludest on tuntuim „Eesti muld ja eesti süda“. Koidula hümnilised üleskutsed äratasid ja virgutasid kaasajal rahvuslikku eneseteadvust, sisendasid usku oma rahva ja iseenda jõusse, kutsusid üksmeelele ja isamaa vankumatule teenimisele.
„Kalevipoja“ ja Faehlmanni müütide mõju avaldub luulekogu „Emajõe ööbik“ alustavas ja lõpetavas luuletuses – „Emajõe kaldal “ ja „Mõtted Toomemäel“. Seistes Toomemäel, mida ta oma kujutlustes peab Kalevipoja kalmuks, meenutab Koidula orjastajate omavoli, rahva õigusetust, piitsa ja vere valitsemist. Palju on ka rõhumisevastaseid luuletusi. Rahva võitlusvaimu õhutavates, nn priiuselauludes idealiseerib Koidula mõjukate poeetiliste kujundite abil muistset vabadust, süüdistab ristirüütleid ja nende järglasi sünge orjaöö pealesurumises ning vastandab sellele koiduvalguse, vabaduse. Hilisemat isamaaluulet on mõjutanud kodumaast eemaloleku tõttu tekkinud mõneti ühekülgne arusaamine ärkamisaja suundade taotlustest. Oma viimases luuletused „Enne surma – Eestimaale!“ kutsub Koidula jätkama võitlust, seisma vabaduse ja tõe eest.
21. Rahvuse ja isamaa kujutamise erijooned ärkamisaja luules ( Veske , Kuhlbars jt)
Esteetika, ärkamisaja luule. Suur osa ärkamisaegsest luulest on naiivne ja pealiskaudne ja klišeelik. Tegemist pigem salmidega, mitte luulega . Vormi seisukohalt on väga tähtis riim, eriti lõppriim . Eriti Faehlmann. Värsivormidest kohtame kolme jambi, trohheust ja dakteumi.
Koidula kõrval hakkasid esile kerkima rahvusromantilise ainevaldkonna ning käsitluslaadiga võimekad luuletajad, kes püüdsid rahvast aktiviseerida, sisendada optimismi ning kujundada patriotismi. Looduslüürika kõrval ongi nende loomingus kunstiliselt kaalukamad patriootilised muistset vabadusaega idealiseerivad ning selle kaudu kaasaja püüdlusi ja tulevikku suunatud ideid väljendavad luuletused.
Rahvusliku liikumise ajal jõudis lõpule eesti kirjanduse tekkeprotsess ning algas ilukirjanduse kõigi põhiliikide – lüürika, eepika ja dramaatika hoogne edenemine .
Rahvusromantilises kirjanduses tõusis domineerivale kohale lüürika, seda eelkõige L. Koidula sügavalt isikupärase ja romantilise luuleloomingu tõttu. Teiste põhiliikidega võrreldes oli lüürika tunduvalt romantilisem. Noore rahvuse eneseteostust ja tulevikulootust väljendasid Koidula, M. Veske, A. Reinvald , J. Kunder, J. Bergmann sügavatundelistes ja pateetilistes värssides.
22. Milles seisneb „Noor-Eesti” liikumise uuenduslikkus? Millised on „Noor-Eesti” kultuuriideoloogiline platvorm, esteetilised tõekspidamised ja suhtumine keele arendamisse?
Noor Eesti. Kirjanduslik rühmitus , esitab 20. saj kirjanduse murrangut. Tekib Tartus noore haritlaskonna eneseotsingute tulemusena. Tekib salajastest üliõpilasringidest. Vene riik oli keelanud kõiksugused kogunemised. Diskuteeriti uute ideede üle, mis levisid Euroopas või Venemaal. Nad koondusid mingite sotsiaalsete, majanduse teemade üle. Sotsiaaldemokraatlikud mõtted. Räägiti riigivastast juttu, arutleti poliitika üle.
1905. a ilmub album pealkirjaga Noor Eesti ja selle ümber kogunenud inimesi hakati nimetama nooreestlasteks. Kuulsamad nt G Suits, Tuglas , Aavik, Linde, Ridala.
Seal lõid kaasa ka Kristjan Raud, Konrad Mägi- nende illustratsioonid .
Seal pole väärtuste ümberväärtustamist. Pole ka anarhilist teooriat. Küllaltki mõõdutundlikult kõike tehtud. Nad nõuavad, et Eesti kultuur lööks lahku Balti-Saksa kultuurist. Euroopa on mõnevõrra suurem territoorium ning nõutakse laiemat orientatsiooni. Nende arust on tähtis tundma õppida ka nt inglise ja prantsuse traditsiooni. Euroopat tuleks mõtestada kuidagi laiemalt kui vaid saksa. Peaks olema ka tahet ära õppida Pr või Ing keel.
2 esimest albumit on just kui kujunemisperiood. Seal avaldatud looming on seotud veel küllaltki varasema rahvusromantika või realismiga .
3. osa kirjeldab romantika kõrghooaega. Tuglas, Suits on väga tuntavalt sümbolistlikud.
Tegu siiski moodsa kirjandusega. Toob kaasa:

Noor Eesti näol on tegemist sellise liikumisega, kes loob Euroopalise pinnakultuuri tugevas mõjuväljas. See kuidas nad mõtlevad, on paljugi seotud linnaoludega. See pole enam külatänava kultuur, juured on suures linnakultuuris, Pariisis jne. Põhimõtteline murrang Eesti kultuuris ja kirjanduses üldiselt. Keskpunkti nihe maalt linna. Enne oli ideaaliks külajutud, siis nüüd külamõjuline kultuur hüljatakse ja see omakorda tähendab seda, et kunstniku asend selles süsteemis teiseneb. Noor Eestiga koos sünnib kirjaniku amet tänapäevases mõttes. Kirjutamisega teenitakse elatist. Enne oli kirjandus kõrvaltöö või tehti harrastuse mõttes.

Noor Eesti tegevuse üks tulemeid on see, et tekib midagi sellist, mida võiks nimetada eliidikultuuriks. Nende teater jms pole mõeldud tavainimestele, vaid haritud inimestele, eliidile. Haritud seltskond on juba nii suureks kasvanud, et on mõtet seda tüüpi kultuuri teha. On seltskond, kes seda võiks hinnata.
Noor Eestit iseloomustab omamoodi revolutsioonilisus. See rev peaks toimuma aga pigem esteetika või muude pehmete nähtuste kaudu. Lähtumine teistest kultuuridest, filosoofiatest. Moodsa esteetika kaudu tuleb eesti kultuuri teema, mida varem põlati- erootika. Mitmesugused keha kujutamised.
Noor eestlaslik esineja, inimene- Oskar Lutsu „Soo“. Parajasti tagasi jõudnud Pariisist. Nooruse idee, sellest lähtuvat näeme teda üleoleva kujuna. Moodne maailmavaade paistab silma tema suhetes naistega . Ta ise ütleb enda kohta- silmapilgu mees, kelle maailmatunnetust on mõjutanud suurlinn . Nooreestlane- sümbolism . Kõik jutud, mis seal esinevad, tulevad esile suht intensiivse minainimese kaudu. Kirjeldust mõjutavad need emotsioonid , mida inimene tunneb.
Noor Eesti tegevus:
Toonitatakse alati nende tegevust eesti keele arendajatena. Väga loogiline uus kunst ja nõuab uut keelt. Selle keele arendamise kõige kesksem kuju on Johannes Aavik. Ta keelekontseptsiooni olulisemad alused on uus ja moodne eesti keel, selleks oli tal mitu võimalust. Üks allikas soome keel, teine murded , kolmas keeleline omalooming - sealt saab uute sõnade jaoks allikat. Tegeles grammatika reformimisega. Aavik oli vastu sellele, et „ükskõik, mis keelt räägime, oleme ikka eestlased“.
Gustav Suits on see, kes avaldab esimesena Petersoni tekstid. Kristjan Jaak kui esimene eesti kirjanik. Selle müüdi loojad on Noor Eesti. Kui Suits tegeles ennekõike Jaaguga, siis Tuglast huvitas Juhan Liiv. Noor Eesti arendab 10 a jooksul intensiivselt Eesti kultuurielu. Pärast I MS lõppu sellisel moel seda rühmitust enam ei eksisteeri. Küll aga jääb seda nime kandma üks kirjastus. Nad andsid välja ka esimese olümpiaraamatu. Ta tõstis raamatu kujunduse taset nt. 1905-1915 oli Noor Eesti aktiivne. Siis oldi suht positiivselt meelestatud. On märgata ka mitmesuguseid nurinaid, negatiivsed hääled . Palju probleeme tekitasid uued stiili- ja keelenõuded. See oli omamoodi võitluse aeg, nad on arrogantsed ja süüdistati ülbuses.
Vabariigiaeg-kirjandusest nõutakse küllaltki palju rahvuslikkust. Kui Eesti kirjandust tabab taas uus laine, siis Eesti kirjandus sinna konteksti eriti ei sobi.
Nõukogude aeg- nende suhtumine kaheks: 50ndad- Stalinistlik - oldi täiesti eitaval seisukohal. Kogu selle liikumise ja kirjanduse kohta kasutati sõnu formalistlik ja dekadentlik. Stalinistlik räägib Noor Eestist kui manduvast esteetikast. Nõukogude aja edenedes on näha selgelt, et Noor Eesti kirjanikud rehabiliteeritakse. 60ndatest alates Tuglas saavutab taas oma kirjandusliku tausta .
Paguluses on suhtumine nendesse positiivne.
Noor Eesti on enesekoloniseerimise projekt. Opositsioonis eelnevate seisukohtadega. Hennaste kontseptsioonis on see negatiivne.
23. Fr. Tuglase müüt- novellide poeetika ( filosoofiline alus, teemad, põhikujundid jms)
Tuglase kirjanikunatuuris leiduv andeomadusi, mis tegid novelli talle eriti lähedaseks. Tuglase novelle iseloomustavad realistlik täpsus lüürilis -tundelise aineesituse kõrval, terav detailimeel, tugev keskendatus ja inimsaatuste otsustavate murdehetkede valimine novelli sisuks . Realistlike ja uusromantiliste novellide kujutamislaadis ja stiilis on küll märgatavaid erinevusi, kuid žanri põhireegleid on Tuglas jälginud mõlemas laadis.
Tema novellistikuulsus tugineb eelkõige uusromantilistele novellidele kus eesti uusromantiline proosa saavutab oma kõrgtaseme. Uusromantilise novellitüübi väljaarendamisel lähtus Tuglas sümbolistide põhimõttest, mille kohaselt tegelane võib olla mingi inimliku omaduse sümbol, aga mitte reaalse inimese võrdkuju. Novellis „Merineitsi“ on Kaspar ahnuse ja võimuiga, Merineitsi aga ilu ja alistuvuse sümbol, sümboltegelased on ka koer ja ahv novellist „Popi ja Huhuu “. Sümbolistide eeskujul rakendas Tuglas fantastikat nii miljöökultuses, sündmustearenduses kui ka karakterimaalingus. Ent Tuglas ei võtnud üle kõiki sümbolistide esteetilisi põhimõtteid. Ta ei ähmastanud sündmustikk ega toonud novellidesse salapärasust, vaid püüdis selguse ja kujutamislaadi jõulisuse poole.
Uusromantilistes novellides paistab silma detailirikkus, kirjeldused pakuvad loendamatul hulgal pisiseiku, mis loovad värvi- ja vormikirevuse. Tuglas proovis novellide tegevuspaika ja sündmustikku detailide abil nähtavaks teha.
Uusromantiliste novellide ainestik on süngetooniline, neis tõusevad valdavale kohale hukkumismeeleolud. See on seletatav Esimeses maailmasõjas masendusmeeleoludega, mis autorit on mõjutanud, sest enamik novelle on kirjutatud sõja ajal või kohe selle järel. Mõnede novellide peategelased on raske saatuse ohvrid , kuid traagiline lõpp tuleneb otseselt nende eneste mõnest kirest või inimlikust nõrkusest.
Üks huvitavamaid Tuglase novelle on „Popi ja Huhuu“. Tuglas on meisterlikult avanud kahe looma käitumise erinevused. Popi on koeralikult truu, ent alistuva hingega ja vajab käskijat, kellele kuuletuda. Koer hakkab järjest enam sattuma Huhuu mõju alla, kuigi ta ahvi kardab . Popi on ahvist intelligentsem, kuid tal puudub iseseisvus . Orjameelsus sunnib teda lõpuks jäägitult alluma kiuslikule ja kurjale ahvile, kes väliselt meenutab pisut tema eelmist Isandat. Huhuu on Popi otsene vastand – edev, tige ja egoistlik , kuid käitumises siiski iseseisev. Sümbolid - isand tähistab kordaloovat inimmõistust ja tarkust. Tema lahkumise järel algab majas võitlus intelligentse, kuid nõrga ja alistuva ning jõhkra ja egoistliku olevuse vahel. Isanda maja võib tähendada tervet maailma, milles heaolu ja korra on loonud inimlik mõistus.
Tuglas ja tema uusromantiline novell “Toome helbed ”, milles varjundirikka impressionismiga antakse edasi täiskasvanute maailma suuri saladusi tajuva tütarlapse elamus, kaasamängijaks kevadest suve poole liikuv loodus. Katsetuslikum ja ebaühtlasem on “Jumala saar”, ent samas on tegemist eriti huviäratava, oma aja meeleoludest ning kunstiuuendustest kantud teosega , mis haakub ka Tuglase edasise loominguga.
Tuglas: elu kui orjus või vangistus , inimese heitlus siin- ja sealpoolsete jõududega, protest kristliku alalhoidlikkuse vastu.
24. G. Suitsu luule
Gustav Suits on teine oluline nooreesti liikumise seotud tegelane Tuglase kõrval. Sünnib Tartumaal , Võnnus. Algharidus Tartus, ülikoolihariduse saab Helsingi ülikoolis. Elab ja töötab üsna pikalt Soomes. 1922 tuleb Eestisse tagasi. Kirjandusprofessor Tartu Ülikoolis.
Looming tinglikult jagada kaheks: ilukirjanduslikud tekstid ja kirjandusteaduslikud tekstid. Tingliku kolmanda kategooria moodutavad kirjutised erienvatel ühiskondlikel-poliitilistel teemadel .
Ärkamisaja loodud luulekeel . Suitsu erilisus seisneb selles, et ta väga selgelt eemaldub 19.sajandi lõpu eesti luule keelest. Loomingus tugev isamaa kontseptsioon. Ärkamisaja naiivse ja primitiivse väljenduslaadi kõrval on Suitsu tekstides märgata vormitundlikkust ja ka erineva ainese süvendatuva käsitlus .
Esimene luulekogu: „Elu tuli“. Luuletus „Vanemuise kannel “. Ärkamisajale järgnes ränk venestamisaeg, mida kirjeldatakse eesti kultuuriloos väga mustades toonides. Ühistunde järele küsimine on õigustatud.
Osutus varasemale kultuuritunnetusele või traditsioonile?
„Noored otsivad muinasjutukunglat“. Kujundeid kasutataske kahtluste tekitajana, põlvkondliku eristuse tekitajana.
Terve raamatu tähendusvälja keskendavad teatud sümbolid.
Sümbolid – meri, mõõgad, sõda, raud, maa, tuli, noorus, mehed, tuul, kisa . Tema luuletuses – lõpp ja algus - mäe asemele on ilmunud mere sümbol. Isamaal toimuvad asjad seotakse mere erinevate olengutega.
Merelt tõusev torm muudab ka maa teistsuguseks.
Luuletuses –Oma saar- Tormil negatiivne tähendusväli, uputab lõik laevad jne. Millegi mutuus. Tajutav tormi haakub muutusega.
Kuidas sobitub sellesse saare kujund? Meri kui midagi väga positiivset . Kogu pilt asetatakse merele . Eksistents on paigutatud merele. Maa asendamine merega.
Oma saar kui rahvustunnetus ja kultuur.
Suits oli paguluses. Seostada teda kõikide revolutsiooniliste kirjanduskujunditega.
Tuglas andnud vihje. Armastuse otsing?
„Oma saar“ hea näide sümbolismist. Pole viiteid välisele maailmale.
„Noorte laul“ Noorus üheks läbivaks joones. Noorus kui teatud ellusuhtumise viis. Noorust seostatakse tugevuse ja jõuga. Kodumaa kaitsmine. „Noorte laul“ luuletuses on välja toodud seesama põlvkond, kes tormi ootab.
„ Kevadelaul “ pole loodusluuletus , räägib ühiskonnas toimuvatest muutustest.
„Elu tuli“. Tuli kui midagi ülesehitavat, leegitsevat. Tegemist justkui elu energiaga. Ei ole põleva mõisa tuli, pigem midagi ajatut. Tugev Nietzsche mõju, tuli kui tähtis element.
Meeste subjektsus õigustatud? Mehine luule, võitlusega seostuvad mehed. „ Mõõk “ toestab võitluse motiivi. Tuuakse meie ette väga auditiivne maailm. Ei ole seostatav naistega. Kogu luule intonatsioon – palju hüü märke .
„Elu tuli“. Antoloogia näitab oma valikuga, millised luuletused on tähtsad ja millised pole. Suitsust jääb nõuka ajal loodud kanoonilises valikus ,et tegu on kummalise revolutsioonilaulikuga ja ühiskondlikest muutstest rääkija . Tegelt ei ole. Samuti ka armastusluule.
25. J. Liivi luule põhiteemad ja tähenduslikkus
Juhal Liiv (1864-1913)
Tuntuse on saavutanud oma luulega. See jätab varju tema proosa. Va. „Vari“.
Liivi käsitlemisel on loodud teatud tüüpi kaanon . Temast rääkimisel pööratakse tema kindlatele aspektidele. Ta kaanoni loojaks on Tuglas, kes Liivi Eesti kirjanduse jaoks avastab. Ta hakkab teda analüüsima ja tutvustama Eestile.
1923. a ilmub mahukas Liivi eluloo ja ajaloo ülevaade. Tuglase teelt pole palju kõrvale astutud.
Millised on need Tuglase kaanoni kesksed teemad?
Ta loob Liivi isikumüüdi- keskmeks arusaam Liivist kui traagilisest isiksusest, geeniusest. Kaks olemuslikku hoiakut: traagilise inimese käsitlus, Liiv kui intiimne looduse peegeldaja .
1. Liivi luules tähtis isamaaline temaatika. Selle olemuse võiks kohta võtta- isamaa on Liivi jaoks midagi reaalset, tema pärast on mõtet ja põhjust kannatada, on põhjust olla õnnetu . Väga isiklik suhe autori ja isamaa vahel
Sotsiaalne problemaatika- Eesti külaelu, vaesus ja rikkus.
Teine suur luuletuste grupp- loodusluule . Liivi erinevad maastike kirjeldused, aastaaegade kirjeldused. Looduslike keskkondade kirjeldused.
Kolmas osa- filosoofiline luule. Inimese olemus, sellest, mis on elu, kirjandus, religioon.
Paremates tekstides moodustavad nad omapärase sünteesi. Kõike seda kirjeldatakse, seda varjutab, Liivi traagiline elutunne, suhtumine kõike olevasse.
Veetluse 4 aspekti(lehe pealt)-
rütm - toonitab aine ja rütmi seost. Liiv valdab selle aine ja rütmi seost ja Tuglas ei selgita ega räägi pikalt. Tuglase arvates on igal objektil oma olemuslik rütm ja Liivi geniaalsus seisneb selles, et ta tajub selle asja rütmi intuitiivselt ära. A la mingil kohiseval metsal on oma rütm samas kui lillel vms on oma rütm.
Teine asi, millele Tuglas osutab, on ootamatus või üllatuse efekt. Iialgi ei oska oodata, millega tekst lõpeb, milline on järgmine värsirida. Tuglas käsitleb seda nii, et see kõik tekib inspiratsiooni ja fantaasia koosmõjul. Seda seisundit juhib nö haige hing.
Kolmas- stiililised iseärasused- luuletuste vorm on üldjuhul suht konarlik ja sõnu on küllaltki napilt. Seetõttu ehk lugejale meeldibki.
Neljas – Tuglas ütleb, et Liiv seetõttu, et ta on luuletaja kõige klassikalisemas tähenduses. Mingisugune müstiline dimensioon, mida on väga keeruline sõnadesse panna. Ta peab silmas toonast arusaama poeedist- poeet on keegi, kellel on võime välja öelda sõnastamatu. Keegi, kes oskab välja tuua tõe, öelda täpselt millegi kohta.
Traagiline isikumüüdist tulenev aspekt. Unustatakse ära, et Liivi luule on selline, mida võiks nimetada Eesti filosoofiaks. Pole olemas midagi sellist nagu Eesti filosoofia, mis pmst kirjeldaks Eesti olemist, sellel maal olemise kogemust.
Liiv räägib Eesti tumedamast poolest, käsitleb eestlane oleku traagilist poolt.
Mets on üks Liivi luule keskseid kujundeid. Ka tumedus ja fataalsus mingite protsesside kestmine on Liivi luules selgelt eristatav , välja tulev. Ehk seetõttu on teda väga palju kasutatud laulusõnades. Tunnetame , et Liiv ütleb selle olemuse kohta midagi väga täpselt.
Liivi hullus
Juhal Luiga kohtub 1918 a esimest korda. Hulluks minek toimub 1890 a keskel hakkab kõik pihta. Kirjeldus. Habemes, suitsetas. Liiv andub teadvuseta intuitsioonile. Keskne on intuitiivsus. Seda ei häiri varasem teadmine või kuidas mingi asi varem on teadvustatud. Väga ülitundlik ja härdameelne poeet. Seda varjab ta skepsisega või irooniaga.
Noor Eesti kannab Liivi eest hoolt, teevad mingi korjanduse vms.
26. E. Enno luule põhikujundid ja teemad
Ernst Enno (1875-1934)
Enno kokkupuude Noor Eesti seltskonnaga.
Pärast seda kui 1909- 1910 olid ilmunud ta 2 esimest raamatut, siis oli Noor Eesti suhtumine nendesse kogudesse ühemõtteliselt negatiivne. Tuglas kirjeldas teda kui diletanti. Ta polevat uue modernse luule kajastaja. Ta luules oli „kulunud ja vanad“ teemad. Noor Eesti kriitikutega oli Enno positsioon nõrk. Ta staatus on väga kõikuv. On hinnatud, on kritiseeritud. Nõukogude perioodil kritiseeritakse eriti. (religioosne teema nt). Esimene, kes Ennost positiivselt käsitleb on Henrik Visnapuu. Euroopa pöördus tol ajal itta . Enno huvid olid samamoodi seal. Võib-olla on hoopis Tuglas hoopis vanamoodne. Enno enese religioosne maailmavaade. See ei klappinud Suitsu või Tuglase maailmavaatega.
Enno põhiteemad- mets, KODU, TEE, lilled, tuul, igatsus , värvid- valge, hall, sinine
Kodu pole eksisteeriv koht, vaid pigem ideaal, põhimõte, idee. Igatsus kodu järele. Pidevalt ollakse kodu poole teel. Kodu on harmoonia , tasakaal.
Leina kujund- seda kodu pole enam, kadunud. Terviklikkust enam pole. Sealt tekib nostalgia, nukrus.
Eurooplastel on tähtis kohalejõudmine, mujal kulgemine ise väga tähtis. Tee on muutunud koduks talle. Sinimets on seotud teega. Igatsuse metafoor.
27. Jaan Oksa proosa temaatilised ja stilistilised eripärad
Jaan Oks 1884-1918
Prosaist ja luuletaja ja publitsistikat on samuti kirjutanud, kriitik. 1908-1912 a töötas ta Venemaal Eesti asunduses. Oksa küla on rõhutatult madal ja rõhuv. Talupoeg on sarnastatav loomaga. Inimene, loom, asi- need on kõik võrdsed. Inimene ei tõuse kuidagi esile. Oksa maailmas pole ideaale, lootust ja lohutust pole.
Vildel nt on mingi lootus, nt läbi religiooni vms. Oksa puhul tema maailmas toimub pidevalt elementide vaheline võitlus. Võitlus looduse, põlluga, päikesega.
Oks pole empaatiline oma tekstide tegelaste vastu, ei tunne kaasa nendele.
Oksa naise kujutus - Oksa naine on masin, keha, šovinism.
Maailm on äärmiselt jõuline, stiil on pidurdamatu, järelemõtlematu. Oksa kirjutamine- teadvuse vool. Spontaansus . Sõnavara poolest rikas autor, loob uusi liitsõnu. Ekspressionismi näide. Oks on kohati sürrealist samuti. Antiesteetika, esitab inetuse esteetikat. Vastandub tavaesteetikale. Inetuse esteetika. Keeruline tundekompleksidega mehe-naise suhteid intrigeerivalt käsitlev looming.
Surm eesti kirjanduses:
Surmast rääkides tuleb kasutada mingeid kontekste. Üks kontekst: religoon . See annab sõnavara, mille kaudu saab mõtet edasi arendada. Kristlik lunastuse sõnum aitab selle mõttega toime tulla. Võimalik kõneleda ideoloogia kaudu: rahvuslik ideoloogia. Nt „Tasujas“ Jaanus sureb . Kuidas seda kujutatakse? Selle näitamine on rahvusliku ideoloogia teenistusest, nt „Jaanus sureb kangelasena“. Siin surma käsitletakse ülevas ja heroilises mõttes. See surm ei ole millegi lõpp, surrakse idee eest. Seda tüüpi surma käsitlemisel on positiivne kontekst, annabe ellujäänutele jõudu juurde.
Võib võrrelda nt mõne realistliku tekstiga suremise kohta. Ühelt poolt romantiline surm, teiselt poolt realistliku kirjanduse surm. Hiljem, surm kaotab heroilise aspekti. Nt kuidas surevad inimesed Vilde ja Tuglase tekstides? Selles pole midagi kangelaslikku. Inimesed surevad jälki, eemaletõukavat ja vägivaldset surma, mis on veel ka nende enda süü. Vilde romaanides on surm ideoloogia teenistuses, kapitalistliku ideoloogia kriitikana esitatud. Nt romaan „ Raudsed käed“ räägib Narva Kreenholmi manufaktuuri töötajatest, elu mis toimus 19.saj lõpus. Tingimused, olud, traagika , kuidas inimesed surid – selles poles kangelaslikkust. Vilde kujutab seda paljalt, kui teadus süsteemi ohvreid.
Üks kontekst veel: inimesed on kogu aeg haiged. Haigus on mingisugune vaheala ja hämar ja ebamäärane ala. Võib teha mitmel moel: nt mõni autor kirjeldab väga täpselt mingit meditsiinilist tasandit, läheneb sellele ratsionaalselt. Surma tähendus on ühiskonnakriitiline.
Ka sellel perioodil on surma kujutamine liikumas skaalal püha ja tabu ilmaliku maailma poole, kus inimelu tähendus ei ole enam seotud pühaduse oreooliga. Nt Tuglase novellides pole enam sellist pühaduse kinnitamist.
Loodus eesti kirjanduses:
Valdur Mikita. Looduse kujutamine on tähtsam romantismis. Romantismiline maailmavaade lähtubki sellisest arusaamast, et inimene on looduse lahutamata osa. Inimene ja loodusjõud moodustavad ühtse süsteemi. Nt Vilde realistlikus loomingus pole looduskirjeldust. Juba seepärast, et realismis tuleb rohkem linnaesteetikat ja linnaruumi. Tähelepanu on rohkem pööratud ühiskondlikele suhetele ja vahekordadele ja võimujaotustele. Looduse ruumiline tähendus jääb kõrvale. Realistlik esteetika on oma aja ära elanud. Omamoodi linnainimese suhe loodusega. Nt prantsuse sümbolistid või Oscar Wilde loodust kujutasid . Kunst ongi see, mis loob looduse. Lutsu „Soo“ – kunstnik tuleb Pariisist Eestisse, tuleb looduskaunisse kohta ja vaatab seal loodust. Ta ei vaata talumehe pilguga, vaid kunstniku pilguga.
Loodus peab tekstis meeleolu looma. Nt jutu alguses kirjeldatakse lumesadu või tuisku, see loob esmase meeleolu ja atmosfääri tektis. Looduse dünaamikat ja elamust ja kõrvaleksisteerimist, seda demonstreeritakse. See muutub väga oluliseks ja keskseks momendiks. Kristjan Jaak Petersoni oodid olidki looduspildid. Nt suur ja võimas liialdatud looduspilt, eesmärgiks näidata looduspildi kaudu maailmavaimu ja inimvaimu.
Looduse karakterit tabada proovivad, nad ei ole lihtsalt pausid kirjanduses. Looduspildid võivad lähemal vaatlemisel olla üsna tugevalt seotud kogu tegelaskonna ja indiviidi mõttemaailma kirjeldustega.