Eesti
Põllumajandusülikool
Tehnikateaduskond
Mehaanika ja masinaõpetuse instituut
Enno Saks
Joonestuspakett AutoCAD 2000
(
versioon 15.0)
I
Tartu
2000
Käesolev
kaheosaline lühijuhend käsitleb tarkvarafirma
Autodesk
tuntuimat
produkti – joonestuspaketti
AutoCAD
2000.
Tegemist on ühe levinuima universaalse joonestuspaketiga kogu
maailmas. Võrreldes sama
paketi eelmise versiooniga (
14.0)
on käesolevasse versiooni (
15.0)
sisse
viidud suurel hulgal muudatusi ja täiendusi, arvult üle 400.
Nii ulatuslikku uuenduskuuri ei ole paketi varasemate
versioonide puhul läbi viidud. Muuseas on muutunud peaaegu kogu
dialoog arvutiga, millega joonestusprotsess arvatavasti muutub
tarbijasõbralikumaks. Märgime siinkohal, et paketi nimetus
AutoCAD
on lühend sõnadest
Automated
Computer Aided Drafting and Design,
mida võib tõlkida kui “
automatiseeritud joonestamine ja
projekteerimine arvuti abil” e. lühidalt “raalprojekteerimine”.
Alates
vaadeldavast versioonist on tekkinud reaalne võimalus valmistada
kolmemõõtmelistest objektidest kohe kolmemõõtmelised
joonised (mudelid). Varasemate versioonide korral oli see mõnevõrra
raskendatud, sest kolmemõõtmeliste massiivsete kehade (
solids)
modifitseerimise võimalused ei olnud piisavalt välja arendatud.
Kolmemõõtmelistest kehadest saab teha juba kõik vajalikud
projektsioonid ja lõiked ning soovi korral varustada need mõõtmetega
ja selgitavate
tekstidega .
Sellele vaatamata jääme oma
lühijuhendis siiski klassikalise metoodika juurde: alustada tuleb
kahemõõtmelisest joonestamisest ja alles pärast küllaldase
vilumuse omandamist võib üle minna kolmemõõtmelisele
joonestamisele. Põhjuseid on siin mitu:
kolmemõõtmeline joonestamine võib osutuda algajale liialt keerukaks;
kolmemõõtmeline joonestamine kasutab olulisel määral kahemõõtmelise joonestamise võtteid;
paljud jooonestajad ja projekteerijad piirduvadki ainult kahemõõtmelise joonestamisega.
Meie
lühijuhendis ei ole käsitletud kaugeltki kõiki joonestuspaketi
AutoCAD
15.0
võima lusi – juhendit tuleks vaadelda vaid kui abivahendit
põhivõtete omandamiseks. Ülejäänud joonestusvõimalused, millede
hulgas leidub vägagi kasulikke, tuleb vilunud joonestajal omandada
iseseisvalt, kasutades selleks kas paketi juurde kuuluvat
spikrisüsteemi (help)
või kirjanduse loetelus toodud kirjandust (need käsiraamatud on
Tartus müügil).
1.
Sissejuhatus
Masinate
ja ehitiste täppisjoonestamine laual on suures osas muutunud juba
ajalooks. Et olla konkurentsivõimeline tööjõuturul, peab
nüüdisaegne insener tundma täppisjoonestamise võimalusi arvutil .
Selleks otstarbeks on koostatud terve hulk tarkvarapakette. Osa joonestus pakettidest on mõeldud kitsamate valdkondade tarbeks,
nagu arhitektuur, kartograafia , elektriskeemid jne. Neid pakette me
oma lühikursuses ei käsitle. Teine osa joonestuspakette on
üldotstarbelised: nende abil saab suurema või vähema eduga
valmistada erinevate valdkondade täppisjooniseid, soovi korral
ka mitmesuguseid skeeme ja tabeleid. Tuntuimad universaalsed
joonestuspaketid on AutoCAD
ja MicroStation,
mis võimaldavad valmistada nii kahe- kui ka kolmemõõtmelisi
jooniseid. Leidub ka lihtsamaid, ainult kahemõõtmelisi jooniseid
teha võimaldavaid üldotstarbelisi joonestuspakette (näiteks
Engineer
Technical).
Käesolevas
konspektis käsitletakse enamlevinuima joonestuspaketi AutoCAD
võimalusi (esimeses osas tasapinnalist e. kahemõõtmelist, teises
osas aga ruumilist e. kolmemõõtmelist joonestamist). Käsitluse
aluseks on võetud paketi AutoCAD
seni uusim versioon – AutoCAD
2000
(versioon 15.0).
Et aga sagedamini kasutatavad joonestusvõimalused on selle paketi
viimastel versioonidel suhteliselt vähe muutusi läbi teinud, siis
on juhend üldjoontes kasutatav ka paketi varasemate versioonide
korral. Muidugi on uuematele versioonidele lisandunud
täiendavaid võimalusi (olemasolevate laiendamise, enamasti aga uute
lisamise teel). Hoopis suuremad on paketi AutoCAD
versioonide omavahelised erinevused, tundub küll, menüüde ja
dialoogakende kujundamise osas (nii et esialgu võib üleminekul
uuele versioonile tegevusvõimaluste ülesleidmine menüüdest
mõningaid raskusi valmistada).
Mis
puutub paketi AutoCAD
kolme viimast versiooni, siis on nad omavahel piisavalt lähedased,
nii et lihtsamate jooniste valmistamiseks võib suures osas kasutada
kõigi nende jaoks üht ja sama manuaali. Muidugi on versioonide
vahel ka terve hulk erinevusi. Eelmises versioonis (14.0)
on põhjalikult täiustatud ruumilistest joonistest loomutruude
kujutiste saamist (render),
samuti on lisatud interneti võimaluste kasutamine. Esimesest antakse
lühiülevaade juhendi teises osas, teist me aga ei käsitle
(märgime vaid, et interneti vahendusel saab jooniseid ja nende
koostisosi kogu maailma ulatuses kiiresti vahetada). Üleminekul
versioonile 15.0
on tarkvarafirma Autodesk
teinud joonestuspaketis AutoCAD
küllalt palju täiustusi, mis peaksid muutma joonestusprotsessi
mugavamaks ja tõstma töö produktiivsust. Siia valdkonda kuulub muu
hulgas ka mitme joonise üheaegse avamise võimalus, mille abil saab
jooniste fragmente ühelt jooniselt teisele kiiresti kopeerida.
Lisaks nimetatule pakub viimane versioon suure hulga uusi võimalusi
jooniste modifitseerimiseks ja vaatlemiseks. Neid võimalusi suudame
meie kaheosalises lühijuhendis käsitleda paraku vaid möödaminnes.
Joonestuspakett
AutoCAD
on ühilduv paljude teiste tarkvarapakettidega. Ühilduvuse all
peetakse siin silmas mitmeid informatsiooni vahetamise võimalusi
erinevate pakettide vahel. Näiteks saab paketi AutoCAD
abil tehtud jooniseid “tõmmata” sisse tekstiredaktoriga Word
koostatavatesse dokumentidesse. Omavahel on ühilduvad ka paketi
AutoCAD
erinevad ver sioonid , kuid ainult “alt üles”: varasema
versiooni abil valmistatud joonis on uuema versiooni abil samuti
töödeldav, kuid vastupidi mitte (joonise keerukusest sõltumata).
Siin on aga üks erand : kasutades rippmenüü File
alammenüüst salvestamise võimalust Save
As…,
saab 15.
versiooni joonise muu hulgas salvestada soovi korral kas 14.
või 13.
versiooni joonisena. Sealjuures tuleb arvestada, et kui madalamas versioonis mingit liiki objekt puudub, siis võidakse ta asendada muud liiki objektiga, või läheb ta salvestamisel hoopis kaotsi.
Täppisjoonis
on ühtlasi kvaliteetjoonis, kus tuleb jälgida mitmeid nõudeid:
- joonis on nõutavas formaadis ja varustatud nõuetekohase kirjanurgaga;
- joonise koostisosad on tehtud õigetes proportsioonides ;
- kasutatakse nõuetekohaseid tähistusi;
- vajadusel varustatakse joonis nõuetekohaste mõõtmetega;
- kui jooned peavad lõikuma, siis nad ka täpselt lõikuvad (ei jäeta pragusid ega liigseid joonejuppe);
- püst- või rõhtjooned peavad seda ka joonisel olema;
- kui jooned on omavahel risti (või muu kindla nurga all), siis peab see ka joonisel nii olema;
Täppisjooniste
tegemiseks on kasutusel mitmesugused võtted:
- punktide koordinaadid sisestatakse reeglina klaviatuuri vahendusel, mitte hiireklõpsudena ekraanil ( vajutades hiire vasakpoolsele klahvile);
- koordinaatvõrgustiku kandmiseks ekraanile käivitada käsk ‘ GRID (vt. lk. 12);
- hiire liikumissammu seadistamiseks ekraanil käivitada käsk ‘SNAP (vt. lk. 12);
- rangelt rõht- või püstjoonte joonestamiseks käivitada käsk ‘ORTHO (vt. lk. 16);
- kindla kaldenurgaga joonte joonestamiseks kasutada polaar -trasseerimist (vt. lk. 16);
- punktide asukoha täpseks määramiseks varemjoonestatud objektide kaudu kasutada käsku ‘OSNAP (objekt-trasseerimine), ühekordseks otstarbeks aga vastavat ikooni (vt. lk. 15);
- olemasolevate punktide üksikkoordinaatidest (X, Y ja/või Z) uue punkti moodustamiseks kasutada punktifiltreid .X, .Y, .Z, .XY, .XZ ja .YZ (vt. lisa 2);
- vajadusel eelnevalt muuta jooksvat koordinaatsüsteemi (vt. juhendi teisest osast).
Töö alustamiseks on vajalikud
mõningad algteadmised arvutist, klaviatuurist, hiirest ja vajadusel
ka printeritest või plotteritest. Samuti tuleb asjale kasuks
matemaatiliste teadmiste olemasolu, eelkõige geomeetria vallas
( rist - ja polaarkoordinaadid tasapinnal , rist- ja sfäärkoordinaadid
kolmemõõtmelises ruumis). Ja loomulikult, kuna pakett on inglise
keeles, siis ilma sellest keelest aru saamata on raskem hakkama saada
(kuigi mitte võimatu!).
2. Ülevaade joonestuskäskudest
Kui
joonestuspakett AutoCAD Release 15.0
on arvutisse installeeritud (installeerimist me ei käsitle), siis
tema käivitamine on võimalik ekraanil oleva ikooni abil (punast
värvi A-täht). Tulemusena avaneb dialoogaken (vt. joonis 1), millelt saab valida, kas alustada uut joonist või avada olemasolev,
mida saab kaustadest ( folder )
otsida. Valikuvõimalusi on neli:
- Open a Drawing – olemasoleva joonise avamine ;
- Start from Scratch – uue joonise alustamine vaikimisi määrangutega, vastavalt soovile kas inglise (jalgades ja tollides) või meetermõõdustikus;
- Use a Template – uue joonise avamine, kasutades varemloodud malli (template, failid laiendiga .dwt; kus valida saab mitmesuguste formaatide ja kirjanurgastiilide vahel);
- Use a Wizard – uue joonise avamine koos määrangute täpsustamisega (pikkus- ja nurgamõõtude stiilid nii nagu käsus ‘ UNITS , samuti joonise tööväli).
Kasulik
on teada, et kuni nelja viimasena avatud joonise saab taas avada ka
rippmenüü File
alammenüüst kas kahe järjestikuse hiireklõpsuga või siis
numbriklahvile 1,
2,
3
või 4
vajutamisega.
Olemasoleva joonise (fail laiendiga .dwg) võib enne joonestuspaketi käivitamist välja otsida ja seejärel klahvi ENTER abil (või kahe järjestikuse hiireklõpsuga) joonis avada (eelnimetatud käivita mise dialoogakent nüüd enam ei ilmutata). Uue joonise alustamisel võib kohe teha mõned eelhäälestused (vastavad dialoogaknad avatakse automaatselt). Eelhäälestus pole kohustuslik: häälestada saab hiljem suvalisel ajal (vajadusel korduvalt). Häälestamise all mõeldakse eelkõige joonise töövälja määra-
Joonis 1.
mist (käsuga ‘ LIMITS ) ning mõõtühikute kuju ja täpsuse (kümnendkohtade arvu) valimist (käsuga ‘UNITS). Häälestamise alla võib lülitada ka käskudes ‘GRID ja ‘SNAP (neist oli juttu juba sissejuhatuses ) kasutatavate sammude suuruse määramise ja nende sisse- või väljalülitamise.
Joonis 2.
Arvutijoonise avamisel tekib tüüpiline ekraanipilt, nagu on näidatud joonisel 2. Ekraani keskel paikneb graafiline e. joonise piirkond (uue joonise korral on see loomulikult tühi). Jooksva joonise nimi näidatakse ekraani vasakus ülanurgas. Ekraani allservas asub käsurida, mille kaudu toimub käskude ja käsuparameetrite sisestamine (edaspidi näeme, et paljude käskude korral saab ka mujalt sisestada). Samuti toimub käsurea kaudu arvuti poolt nõutavate andmete sisestamine. Soovitus raaljoonestajatele: palun jälgige, mida arvuti parajasti sisestada nõuab – seda ka sisestada tuleb, sest millegi muu sisestamine reeglina läbi ei lähe! Tunnuseks, et arvuti ootab järjekordse käsu sisestamist, on käsurea alguses paiknev kirjutis
Command:
(kui seal on midagi muud, siis pole viimane käsk veel lõppenud – mõnede käskude täitmine võtab suhteliselt kaua aega, või siis ootab AutoCAD täiendavate valikute tegemist või andmete sisestamist). Kui käsku ei soovitagi lõpetada, tuleb vajutada klahvile Escape (toime ei tarvitse ilmneda kohe).
On kasulik teada, et pakett AutoCAD sisaldab kahte liiki käske: tavalised käsud ja transparentsed e. nn. “läbipaistvad” käsud. Tavalisi käske saab käivitada vaid siis, kui eelmine käsk on täielikult lõppenud. Seevastu transparentse käsu käivitamisel võib eelmine tavaline käsk lõpetamata olla – sel juhul tuleb transparentse käsu ette kirjutada apostroof (muidu pole apostroof oluline). Transparentsed käsud on käesolevaski juhendis apostroofiga tähistatud. Märgime veel, et kui käske käivitatakse menüüdest või ikoonidelt, siis ühtlasi toimub võimaliku poolelioleva tavalise käsu sundlõpetamine. Pooleliolev transparentne käsk ei võimalda käivitada ühtki uut käsku.
Graafilise piirkonna kõrval (algselt sellest vasakul ja ülalpool) paiknevad mitmed ikoonilatid koos ikoonidega. Nende abil saab mugavalt käivitada erinevaid tegevusi joonisele uute objektide lisamiseks ja olemasolevate modifitseerimiseks, samuti info küsimiseks ja joonise häälestamiseks. Ekraani ülaservas paikneb menüüde loetelu , kust saab avada täiendavaid alammenüüsid ja viimaste alammenüüsid.
Asume nüüd menüüde kirjeldamisele. Ekraani ülaservas paikneb horisontaalne menüü ehk rippmenüü, mille kaudu saab teha mitmesuguseid valikuid . Menüüvalikud võivad olla varustatud lisamärkidega. Valikurea lõpus olev märk ► tähistab pöördumist alammenüüsse. Kui valik lõpeb kolme punktiga (…), siis sellise valikuga toimub pöördumine dialoogakna poole, mille väljade kaudu saab valikutegevust jätkata. Muide, ka dialoogakna väli võib lõppeda kolme punktiga – toimub pöördumine alamakna poole. Dialoogakna väli võib muu hulgas lõppeda veel märgiga – avatakse loendiboks (vajadusel koos kerimisribaga). Olgu siinkohal mainitud , et allakriipsutatud märk menüüs või dialoogaknal tähendab seda, et valik on teostatav ka vajutamisega samanimelisele klahvile, hoides klahvi Alt allasurutuna (alammenüüsid mööda liikudes klahvi Alt vahepeal vabastada ei tule). Et menüüde süsteemi üksikasjaline kirjeldus osutub käesoleva lühijuhendi jaoks liiga mahukaks, siis piirdume olulisema väljatoomisega, mida menüüvalikutega teha saab:
- File – joonise avamine, sulgemine , salvestamine , printimine (koos häälestamisega), paketist väljumine;
- Edit – tegevuste tühistamine ja taastamine ning vahendid Cut, Copy Paste ja Clear;
- View – joonise ülejoonestamine, regenereerimine , suurendamine /vähendamine, vaate-suundade valimine, varjamine , varjutamine, loomutruude kujutiste loomine, orbitaalvaadete käsitlemine, ikooni(latti)de modifitseerimine ;
- Insert – mitmesuguste objektide sisestamine joonisele;
- Format – kihtide, värvuste, joonetüüpide, tekstistiilide, mõõtmestiilide, multijoonestiilide , ühikute, joonise tööväljade häälestamine ning objektide ümbernimetamine;
- Tools – info küsimine, tarbijateljestiku kehtestamine, objektide “püüdmise” häälestamine, joonestuspaketi ja menüüdesüsteemi häälestamine (kõigi jooniste jaoks);
- Draw – joonestuskäskude käivitamine;
- Dimension – mõõtmete pealekandmine ;
- Modify – joonise objektide modifitseerimine;
- Window – mitme joonise üheaegne ilmutamine (kolmel erineval viisil);
- Help – abiinfo küsimine, kiirjuhend, õppejoonised, internetiühendus.
AutoCAD lubab kasutada veel teistki menüüdesüsteemi, nimelt ekraanimenüüd (nimetatakse ka külgmenüüks, kuna reeglina paikneb ekraani paremal äärel, ehkki saab teisaldada vasakule äärele). Ekraanimenüü alammenüüd ja viimaste alammenüüd, erinevalt rippmenüüst ja selle alammenüüdest, katavad kõik ühe ja sama piirkonna. Ekraanimenüül on väga kasulik omadus: enamiku olulisemate käskude käivitamisel (kas käsurealt, menüüdest või ikoonidelt) avaneb ekraanimenüüs automaatselt vastava käsu alammenüü, millelt on mugav hiire abil valida selle käsu parameetreid (muidu tuleks neid sisestada klaviatuurilt). Veel teinegi hea omadus on ekraanimenüül: tehes hiireklõpsu menüü tipus paikneval sõnal AutoCAD, toimub poolelioleva käsu sundlõpetamine (ühtlasi ilmutatakse ekraanimenüü põhimenüü). Ekraanimenüü loetelu lõpus on kaks alalist valikut:
- ASSIST – valikuhulga moodustamise ja punktifiltrite (vt. ka lisa 2) kasutamise alammenüü väljakutsumine;
- LAST – naasmine ülemmenüüle.
Paketi AutoCAD installeerimise järel ekraanimenüüd ei ilmutata. Soovides teda edaspidi siiski kasutada, võib talitada järgmiselt: käivitada käsk OPTIONS või rippmenüüst Tools valik Options…, edasi avada dialoogakna Options vahekaart Display ja aktiveerida valik Display screen menu (vt. joonis 3). Samas võiks soovitada valik Display scroll bars in drawing window välja lülitada – kerimisribade kaotamisega joonise piirkond mõnevõrra suureneb (ribade puudumine kompenseeritakse käskude ‘ZOOM, ‘PAN ja ‘DSVIEWER võimalustega). Sama vahekaardi väljadelt Colors… ja Fonts… saab avada dialoogalamaknad, millede abil on võimalik anda joonestuspaketi ekraanipiirkondadele sobivad värvused ning valida käsurea ja ekraanimenüü jaoks sobivad tekstistiilid ja tähekõrgused. Ülalnimetatud valik Options… pakub veel ühe kasuliku ümberhäälestamisvõimaluse: aktiveerides dialoogakna Crosshair size , kehtestada seal kursori suuruseks 100 – see annab kursori niitidele maksimaalse pikkuse, mis kergendab valikuakende moodustamist objektide modifitseerimisel. Muidugi, valik Options… võimaldab veel palju muudki paketi konfiguratsioonis ümber häälestada, aga sellega tuleb olla tagasihoidlik (eriti siis, kui arvuti on ühiskasutuses, näiteks arvutiklassis). Enne ümberhäälestamisi on mõistlik teha muudetavatest failidest varu koopiad , siis on hõlpus esialgset seisundit taastada, sest muidu võib see mitte õnnestuda.
Üks meeldivamaid võimalusi joonestustegevuste käivitamiseks on teha seda ikoonidelt (hiireklõpsuga). Aktiivsed ikoonid peavad tingimata paiknema mingil ikoonilatil (pole isegi keelatud ikooni viimine mitmele latile , kuid sisulist vajadust selleks pole). Algselt on paketi AutoCAD installeerimise järel ekraanil neli ikoonilatti, neist kaks vasakul äärel:
- Draw – olulisemate joonestuskäskude tarvis;
- Modify – olulisemate modifitseerimiskäskude tarvis
ning kaks joonisepiirkonna ja rippmenüü vahel:
- Standard – joonise avamine, sulgemine, printimine, koordinaatsüsteemide muutmine, vaatesuundade valimine jne.;
- Object Properties – kihtide, värvuste, joonetüüpide jne. jälgimine ja muutmine.
Joonis 3.
Ikoonilatid on oma asukoha järgi jaotatavad statsionaarseteks (ekraani suvalises ääres) ja ujuvateks (otse graafilisel ekraanil, kusjuures ikoonilati nimetus on nähtav sinisel ribal). Ikoonilatti saab hõlpsasti uude asendisse nihutada – selleks tuleb viia kursor ikoonilati otsale või sinisele ribale ja, hoides hiire vasakut klahvi all, lohistada ikoonilatt uude asendisse.
Joonis 4.
Joonis 5.
Ikoonilatte on tegelikult enam kui eespoolkirjeldatud neli. Ikoonilattide aktiveerimiseks tuleb käivitada rippmenüüst View valik Toolbars…, või siis viia kursor suvalisele ikoonile ning vajutada parempoolsele hiireklahvile, millega avaneb ajutine menüü, kust teha valik Customize…. Ikoonilattide modifitseerimise dialoogakna (vt. joonis 4) vasakul äärel tuuakse äärel tuuakse ikoonilattide tähestikuline loetelu. Lati aktiveerimiseks tuleb ta nimi varustada aknakeses ristiga . Selle dialoogakna väljadega saab muuta ikoonilattide konfiguratsiooni (siin tuleb olla piisavalt tagasihoidlik, eriti kehtib see arvutiklasside arvutite kohta):
- New… – uue ikoonilati loomine;
- Delete – ikoonilati eemaldamine (süsteemse ikoonilati eemaldamisest tuleb hoiduda!);
- Customize… – ikoonivahetus ikoonilattide ja ikoonide kataloogi (vt. joonis 5) vahel.
Käsureast allpool paikneb veel üks piirkond – seisundilatt. Selle vasakul otsal näidatakse jooksva punkti X, Y, Z-koordinaate (kümnendkohtade arv on määratav käsuga ‘UNITS). Lati keskel asuvad mõned ümberlülitusväljad (ümberlülitamine toimub hiireklõpsuga sellel väljal). Mõnede töömahukamate operatsioonide täitmisel asendatakse seisundilatt ajutiselt operatsiooni kulgu iseloomustava edenemisnäituriga. Viies hiire mingile ikoonile, tuuakse seisundilati asukohale teatavat lühiinfot sellele ikoonile vastava tegevuse kohta.
Sellega on paketi AutoCAD ekraanist lühiülevaade antud. Kuna tegelik joonestamine ja süsteemi häälestamine toimub alati teatavate käskude täitmise tulemusena, siis on kasulik teada, et tegevusi saab käivitada:
käsurealt käsunime sisestamisega (käskude loetelu kohta vaata käsuga ‘HELP avanenud akna valiku Command Reference alamvalikust Commands);
käsurealt käsulühendi sisestamisega (lühendite loetelu tuuakse samas alamvaliku Command Aliases juures; lühendid säilitatakse süsteemses failis acad .pgp);
rippmenüüst;
ekraanimenüüst;
ikoonilt (või ikoonilati Object Properties väljadelt);
funktsionaalklahvidelt:
- F1 – ‘HELP;
- F2 – ‘TEXTSCR/’GRAPHSCR;
- F3 – ‘OSNAP On/Off;
- F5 – ‘ISOPLANE Left /Top/Right;
- F6 – ‘COORDS On/Off;
- F7 – ‘GRID On/Off;
- F8 – ‘ORTHO On/Off;
- F9 – ‘SNAP On/Off;
- F10 – polaar-trasseerimine sisse/välja;
- F11 – objekt-trasseerimine sisse/välja;
7) tähe- ja numbriklahvidelt koos klahviga Control :
- A – GROUP On/Off;
- B – (vt. F9);
- C – COPYCLIP;
- D – (vt. F6);
- E – (vt F5);
- F – (vt. F3);
- G – (vt. F7);
- J – ‘PICKADD;
- K – ‘HYPERLINK;
- L – (vt. F8);
- N – NEW;
- O – OPEN;
- P – PLOT ;
- S – QSAVE ;
- T – TABLET On/Off;
- U – (vt. F10);
- V – PASTECLIP;
- W – (vt. F11);
- X – CUTCLIP;
- Z – U;
- 1 – PROPERTIES/ PROPERTIESCLOSE;
- 2 – ADCENTER/ADCCLOSE;
seisundilati ümberlülitusväljadelt:
- SNAP – (vt. F9);
- GRID – (vt. F7);
- ORTHO – (vt. F8);
- POLAR – (vt. F10);
- OSNAP – (vt. F3);
- OTRACK – (vt. F11);
- LWT – joonelaius printimisel sisse/välja;
- MODEL/ PAPER – mudeliruum/paberiruum;
tühisisestusega (so. vajutamisega ükskõik kummale klahvile ENTER või pikale tühikuklahvile), mis taaskäivitab viimati täidetud käsu (kuid mitte käsuparameetreid).
Rõhutame niisiis , et viimase käsu kordamiseks tuleb lihtsalt vajutada ENTER. Noole klahvide ja abil saab käsureale taastada veelgi varasemaid käske ja käsuparameetreid ning neid ka uuesti sisestada (vajadusel võib sisestusrea eelnevalt korrigeerida ). Pikemate sisestusridade taassisestamisel tasub seda võimalust kindlasti kasutada.
Konspekti järgnevates paragrahvides käsitletakse teemade kaupa paketi AutoCAD olulisemaid tasapinnalisel joonestamisel kasutatavaid käske. Käskude juurde on lülitatud ka piiratud hulk süsteemimuutujaid, mille abil toimub süsteemi ja joonestuskeskkonna häälestamine. Üldse on süsteemimuutujaid 369, nende tähestikulise loetelu saamiseks tuleb täita käsk ‘HELP, kus aknas Command Reference teha alamvalik System Variables. Süsteemi muutuja väärtuse muutmiseks (või ka ainult küsimiseks) tuleb sisestada tema nimetus käsurealt, kuigi mõnede süsteemimuutujate puhul on ka teisi võimalusi. Erandiks on üksikud juhud , kus on olemas samanimeline käsk (näiteks AREA – prioriteet on käsul). Niisugusel juhul tuleb eelnevalt käivitada käsk ‘SETVAR ja seejärel juba sisestada süsteemimuutuja nimetus (tegelikult on see võimalus lubatud kõikide süsteemimuutujate puhul). Kaugeltki mitte kõikide süsteemimuutujate väärtusi ei saa sel teel muuta. Viimased on varustatud tunnusega read only (st. ainult lugemiseks). Sellised süsteemimuutujad võib omakorda kaheks jagada: ühtede väärtus muutub teatud käskude täitmise tulemusena automaatselt, teiste väärtus pole ka sel viisil muudetav (nad on seotud kas konkreetse joonisega, joonestuspaketi versiooniga või arvuti operatsioonisüsteemiga). Enamiku süsteemimuutujate väärtused säilitatakse kodeeritud kujul konkreetses joonisefailis (laiendiga .dwg).
Paljud joonestuskäsud on kasutusel kahes variandis :
- parameetrid sisestatakse käsurealt (või valitakse külgmenüüst);
- parameetrid sisestatakse või valitakse dialoogakna (või selle alamakna) väljadelt.
Ühe käsu kahel variandil ei tarvitse üks-ühest vastavust siiski olla. Osa dialoogvariandi käske algab tähtedega DD (= Dynamic Dialog), kuid kaugeltki mitte kõik. Loomulik, et dialoog akende abil on käskude täitmine mugavam ja ka ülevaatlikum. Siiski, ka käsurealt täidetavad variandid pole liigsed, näiteks protseduurides, kus dialoogakendega käske kasutada ju ei saa.
Nüüd veel mõni sõna kokkulepetest käskude kasutamisel ja kirjeldamisel käesolevas juhendis. Käskude ja süsteemimuutujate nimed ning nende lühendid kirjutatakse suurtähtedega. Joonestuspaketis AutoCAD suur- ja väiketähti sisestamisel ei eristata (ainus erand on tekstide kandmine joonisele). Seevastu käskude parameetrites kirjutatakse suurtähtedega vaid sisestamiseks kohustuslik osa, ülejäänud osa aga väiketähtedega, kusjuures alternatiivsed valikud eraldatakse kaldkriipsudega. Näitena esitame käsu LAYER parameetrite loetelu
?/Make/Set/New/ON/OFF/ Color /Ltype/Freeze/Thaw/LOck/Unlock:
Seega tohib siin sisestada kas küsimärgi, M, S, N, ON, OF, C, L, F, T, LO või U (muidugi, ka pikemate kirjutiste sisestamine pole keelatud). Paljude käskude puhul ümbritsetakse üks alternatiivsetest valikutest noolsulgudega, näiteks loetelus
ON/OFF / :
käsu ‘LIMITS puhul. Noolsulgudega ümbritsetud valik (meie näites – vasak alanurk) võe-takse vaikimisi, st. sisestatakse vajalik väärtus, ilma et eelnevalt peaks sisestama tähe L, kusjuures teiste noolsulgude paariga ümbritsetud sõna “ jooksev ” tähistab tema hetkeväärtust, mis omakorda võetakse vaikimisi (st. tühisisestuse puhul jäetakse muutmata).
Järgnevates paragrahvides käsitletakse kahemõõtmelise joonestamise käske juba lähemalt. Et käske on küllaltki palju, siis käsitluse hõlbustamiseks on käsud teemade kaupa grupeeritud. Juhendi piiratud mahu tõttu jäävad vähemkasutatavad käsud vaatluse alt üldse välja. Kolmemõõtmeliste jooniste teostamiseks kasutatavad käsud leiavad käsitlemist juhendi teises osas.
3. Häälestamiskäsud
Enne uue joonise alustamist on otstarbekas teha vajalikud eelhäälestused, näiteks määrata jooniseformaadid (tööväljad), kasutatavad ühikud ja nende ilmutamise täpsus, joonetüübid, objektide värvus, tekstistiilid jne. Kohustuslik see siiski ei ole – (ümber)häälestamist saab teha ka hiljem, kui osa joonisest on juba valminud.
Vähegi keerukamate jooniste puhul on otstarbekas kasutusele võtta kihid (layer), rühmitades joonise objektid loogilise seose alusel kindlatesse kihtidesse. Joonise kihtidel ei ole füüsilist ega geomeetrilist tagapõhja – tegemist on formaalse vahendiga joonestamisseansi hõlbustamiseks. On soovitatav, et igale kihile määratakse sobivad omadused (värvus, joonetüüp jne.). Lähemalt käsitletakse neid küsimusi allpool.
Üks esimesi asju, mida uue joonise puhul paika pannakse, on joonise formaadid. Need tuleb valida kas siis kooskõlas joonestatavate objektide tegelike mõõtudega (jättes ruumi kirjanurga , mõõtmete jne. pealekandmiseks), või siis kasutada kindlaid formaate (A3, A4 vms.). Ka tuleb endale selgeks teha, millistes ühikutes joonise objekte mõõdetakse (milli-meetrites, meetrites vms.) ja vastavalt sellele ka valida jooniseformaadid. Rõhutame, et joonisel kasutatavad mõõdud on dimensioonita suurused ja seega neil puuduvad pikkusühikud (ingliskeelsetes maades kasutusel olevad jalad ja tollid meil tegelikku kasutamist ei leia). Joonestaja peab ise meeles pidama , millised ühikud tal kasutusel on (vajadusel võib selle kusagile joonisele tekstina kirja panna). Joonise töövälja ( formaadi ) saab kehtestada käsuga ‘LIMITS, mis ilmutab viiba
Specify lower left corner or [ON/OFF] :
- ON – kontrollitakse, kas joonestatav objekt mahub joonisele kehtestatud tööväljale;
- OFF – joonise mahtumist töövälja piiridesse ei kontrollita (uue joonise alustamisel kehtib see vaikimisi).
Olgu mainitud, et sõna “OFF” sisestamisel piisab tegelikult ka kujust “OF”. Sisestatav punkt võetakse joonise töövälja vasakuks alanurgaks (tühisisestus jätab selle muutmata). Nüüd küsitakse veel paremat ülanurka viibaga Specify upper right corner :.
Joonisel kasutatavate koordinaatide ja nurkade ühikute ning nende kirjapildi seadistamine toimub käsuga ‘UNITS. Käsk ilmutab dialoogakna (millel on ka alamaken), mille valikutel on järgmised tähendused:
- Type – pikkusühikute kirjapilt (vaikimisi Decimal – tavalised kümnendarvud);
- Precision – pikkusühikute kümnendkohtade arv (lubatud 0 – 8, vaikimisi 4);
- Type – nurgaühikute kirjapilt (vaikimisi Decimal Degrees – kümnendkraadid);
- Precision – nurgaühikute kümnendkohtade arv (lubatud 0 – 8, vaikimisi 0);
- Clockwise – nurga positiivne suund (vaikimisi kellaosuti liikumisele vastassuunaline);
- Direction… – ilmutatakse nullnurga asukoha määramise alamaken.
Joonestamise abivahenditeks on koordinaatvõrgustiku kandmine joonisele ja kursori liikumise “kvantimine”. Koordinaatvõrgustik on ekraanil punktide massiiv käsuga ‘LIMITS määratud piirides ja selle X- ning Y-telje suunalisi samme on käsu ‘GRID abil võimalik laiades piirides muuta (kui võrgustik on liiga tihe, siis teda ei ilmutata). Koordinaatvõrgustikku saab sisse ja välja lülitada klahviga F7 või seisundilati väljalt GRID (ekraani allservas). Kursori liikumise “kvantimine” lubab kursoril liikuda mööda ekraani vaid kindla sammu tagant. See samm, mis kummagi koordinaattelje suunas võib ka erinev olla, on ette antav käsuga
Joonis 6.
‘SNAP. Märgime, et käsk ‘SNAP mõjub ainult hiire abil sisestatud punktidele (ilma OSNAP-vahenditeta), mitte aga arvuliselt sisestatud koordinaatidele (eelkõige klaviatuuri vahendusel). Käsu ‘SNAP mõju saab sisse ja välja lülitada klahviga F9 või seisundilati väljalt SNAP. Käsud ‘GRID ja ‘SNAP ning nende parameetrid tuleb sisestada käsurealt. Praktikas on aga mugavam käivitada nende asemel käsk ‘DSETTINGS või rippmenüü Tools valik Drafting Settings…. Edasi valida dialoogakna vahekaart Snap and Grid (vt. joonis 6), mille kaudu toimubki GRID- ja SNAP-parameetrite häälestamine. Selgitusi vajavad ehk redaktoriboksid Angle:, X base : ja Y base:. Esimese kaudu toimub SNAP-võrgu pööramine (vaikimisi ei pöörata), ülejäänute kaudu aga kehtestatakse SNAP-võrgu alguspunkt (vaikimisi koordinaatide alguspunkt).
Joonis 7. Joonis 8.
Praktiliselt kõik joonised sisaldavad jooni. Enamasti kasutatakse pidevjooni, kuid lubatud on kasutada ka paljusid teisi joonetüüpe. Soovitatav on sobiv joonetüüp häälestada juba enne tema kasutamist (ehkki joonetüüpe saab tagantjärele alati muuta – vt. lk. 37). Hääles- tamist saab teha käsuga ‘LINETYPE, mille tulemusena avatakse dialoogaken (vt. joonis 7). Sama dialoogaken on avatav veel kahel viisil: kas rippmenüü Format valikuga Linetype… või ikoonilati Object Properties akna Linetype Control valikuga Other …. Sama aken pakub ühtlasi kiireima võimaluse jooksva joonetüübi vahetamiseks, eeldusel et vajalik joonetüüp on juba laaditud. Dialoogaknas on näidatud sisemällu laaditud joonetüübid, kusjuures pidevjoon (tüübinimega Continuous) on alati laaditud. Kui on vaja kasutusele võtta täiendavaid joonetüüpe, saab seda teha väljalt nimega Load…. Avaneb alamaken (vt. joonis 8), millelt saab joonetüüpe välja valida (kas nimetuste või siis graafilise esituse järgi). Olgu märgitud, et osa joonetüüpe on kolmes variandis: normaaltihedusega, kaks korda tihedamana ja kaks korda hõredamana. Et muuta joonetüüpi jooksvaks, tuleb ta välja valida ja käivitada käsunupp Current. Kasutades käsunuppu Delete , saab mittevajaliku joonetüübi samal viisil kustutada . Dialoogaknal on veel üks kasulik käsunupp – Show details või Hide details, mille abil saab dialoogakent suurendada, lisades talle veel mõned väljad, või siis uuesti vähendada. Olulisemad neist väljadest on kolm:
- Global scale factor : – kõikide joonetüüpide mastaabitegur, mis säilitatakse süsteemi-muutuja ‘LTSCALE väärtusena (vaikimisi 1.0000; mida suurem arv, seda hõredamad jooned);
- Current object scale: – uute jooneobjektide mastaabitegur, mis säilitatakse süsteemimuutuja ‘CELTSCALE väärtusena (vaikimisi 1.0000; tegelik mastaabitegur on nende kahe mastaabiteguri korrutis).
- ISO pen width : – ISO-joonte (nende nimi algab prefiksiga ACAD_ISO) laiustegur, mis asendab mastaabitegurit Current object scale.
Joonetüübiga on lähedalt seotud joonekaal, mida saab vajadusel häälestada rippmenüü Format valikust Lineweight… avatava dialoogaknaga (vt. joonis 9), mis on avatav ka käsuga ‘LINEWEIGHT. Joonekaalu abil saab näidata joonele paksust, seda nii ekraanil (valikuga Display Lineweight) kui ka prinditud joonisel. Joonekaalu laius on valitav ripploendiboksist Lineweights, aga veelgi kiiremini saab seda teha ikoonilati Object Properties aknalt Lineweight Control. Sealjuures tä-
Joonis 9.
tähistab valik Default vaikimisi võetavat joonekaalu.
Analoogiliselt joonetüübile saab määrata ka jooksva värvuse. Siin on võimalik kasutada käske ‘–COLOR (käsurealt) ja ‘COLOR, mille käivitamisel avaneb dialoogaken (sisuliselt värvipalett), kust saab valida jooksva värvuse, mis säilitatakse süsteemimuutuja ‘CECOLOR väärtusena. Värvipalett on avatav ka ikoonilati Object Properties akna Color Control valikuga Other…, samuti rippmenüü Format valikuga Color…. Üldse on kasutusel 255 värvust numbritega 1 – 255, neist esimesed omavad lisaks ka nimetusi:
1 = Red (punane);
2 = Yellow (kollane);
3 = Green (roheline);
4 = Cyan (helesinine);
5 = Blue (sinine);
6 = Magenta (lilla).
Nimetus on olemas ka värvusel 7 = White (valge), kuid siin sõltub tegelik värvus hoopis graafilise piirkonna (joonise tausta) värvusest: tumedal taustal on värvus 7 tõepoolest valge, heledal taustal aga vastupidi – hoopis must. Ikoonilati Object Properties akna Color Control kaudu on kõige mugavam kehtestada jooksvat värvust. Värvusi 1 – 9 saab valida värvipaleti ribalt Standard Colors , värvusi 10 – 249 piirkonnast Full Color Palette, värvusi 250 – 255 aga ribalt Gray Shades (hallid toonid). Lisaks sellele on kaks formaalset värvust: BYLAYER ja BYBLOCK. Esimese kohta antakse lähemat teavet seoses kihtidega (vt. allpool). Teine on seotud blokkidega (vt. lk. 38) ja vähese kasutatavuse tõttu teda lähemalt ei käsitleta.
Kasulike joonestusvõtete hulka kuulub võimalus teha joonised mitmekihilistena. Üks kihtidest on alati jooksev – sinna toimubki uute objektide joonestamine. Töödelda saab aga kõiki nähtavaid joonise objekte, kui vaid konkreetse objekti kiht ei ole lukustatud. Joonise kihte saab “külmutada” – need ei ole siis nähtavad ega ka töödeldavad. Uuesti töödelda saab neid alles peale “sulatamist”. Soovitatav on kasutada erinevate kihtide jaoks erinevaid värvusi ja joonetüüpe – sel juhul on kihid ka visuaalselt üksteisest eristatavad. Algselt on joonisel vaid üks kiht nimega 0 (arv null). Seda kihti ei saa kustutada ega ka ümber nimetada. Kihtidega manipuleerimiseks on kasutusel käsud ‘LAYER ja ‘–LAYER (teine on käsurea variant ja lähemalt teda ei käsitleta). Käsu ‘LAYER käivitamisel ilmutatakse dialoogaken (vt. joon. 10), kus antakse olemasolevate kihtide loetelu tähestikulises järjekorras. Dialoogaken on avatav ka ikoonilati Object Properties ikoonilt Layers, samuti rippmenüü Format valikuga Layer….
Joonis 10.
Iga kihi korral saab muuta kaheksat parameetrit:
- On – kiht on lülitatud sisse (ON – lamp põleb) või välja (OFF – lamp kustunud);
- Freeze… – kiht on kas “sulatatud” (THAW – kollane päike) või “külmutatud” (FREEZE – sinine lumehelbeke);
- L… – kõikide vaateakende kihid on lukustatud (LOCK) või lukust lahti (UNLOCK);
- Color – kihile värvuse kehtestamine (vt. käsku ‘COLOR);
- Linetype – kihile joonetüübi kehtestamine (vt. käsku ‘LINETYPE);
- Lineweight – kihile joonekaalu kehtestamine (vt. käsku ‘LINEWEIGHT);
- Plot Style – kihile printimisstiili kehtestamine;
- Plot – kiht on printimiseks avatud (keelumärk puudub) või suletud (keelumärk esineb).
Väljalülitatud kihile saab küll joonestada (kuigi tulemust saab näha alles pärast kihi sisselülitamist), kuid mitte “külmutatud” kihile, sest jooksvat kihti “külmutada” ei saagi. Käsunupp New on mõeldud uute kihtide loomiseks, pärast seda saab kihile ka sisuka nime anda, kui standardne nimi ei rahulda. Käsunupp Current: võimaldab muuta suvalise kihi jooksvaks (selleks tuleb ta eelnevalt välja valida). Käsunupu Delete abil saab liigseid kihte kustutada (ei saa kustutada kihti 0, mittetühje kihte ja veel mõningaid süsteemselt tekkivaid kihte). Joonetüüpidel, värvustel ja joonekaaludel (vt. käske ‘LINETYPE, ‘COLOR ja ‘LINEWEIGHT) võivad muu hulgas esineda formaalsed väärtused BYLAYER. Niisugusel juhul võetakse tegelikuks joonetüübiks, värvuseks ja joonekaaluks jooksva kihi joonetüüp, värvus ja joonekaal. Sellist valikut tuleb kindlasti eelistada – igale objektile konkreetsete omaduste määramine ei osutu nii mugavaks (terve kihi jaoks on seda üldjuhul kergem teha).
Tuleb tähelepanu juhtida ikoonilatil Object Properties paiknevatele akendele Layer Control, Color Control, Linetype Control, Lineweight Control ja Plotstyle Control (järjekorras vasakult paremale). Nende akende abil on kasutajal hõlpus ümber määrata vastavalt jooksvat kihti (ka tema omadusi ümber lülitada), jooksvat värvust, jooksvat joonetüüpi, jooksvat joonekaalu ja jooksvat printimisstiili.
Sissejuhatuses märgitud objekt-trasseerimist saab teostada mitmel viisil:
- teha käsuga ‘OSNAP avaneval dialoogaknal vajalik(ud ) eelhäälestus(ed);
- ikoonilati Object Snap ikoonide abil;
- külgmenüü valikuga avanevalt alammenüült;
- külgmenüü järjestikuste valikutega ASSIST ja OSNAP avanevalt alammenüült;
- klahvile Shift ja hiire parempoolsele klahvile üheaegse vajutamisega avanevalt ajutiselt menüült;
- sisestada klaviatuurilt käsu ‘OSNAP valiku kolm esitähte (just täpselt kolm).
Käsu ‘OSNAP käivitamisel ilmutatakse dialoogaken (vt. joonis 11) 15 valikuvõimalusega:
Endpoint – joone otspunkt;
Midpoint – joone keskpunkt ( otstest võrdsel kaugusel);
Center – ringjoone või kaare (kõverus)keskpunkt;
Node – punkt (käsu POINT abil joonestatud objekt);
Quadrant – ringjoone kvadrantpunkt (ülemine, alumine, vasak- või parempoolne);
Intersection – joonte lõikepunkt;
Extension – punkti saab valida joone ajutiselt pikendusjoonelt, mis ulatub joone otspunktist kaugemale;
Joonis 11.
Insertion – objekti sisestuspunkt (teksti või bloki puhul);
Perpendicular – punkt ristjoone joonestamiseks;
Tangent – ringjoone või kaare puutepunkt ;
Nearest – lähim punkt objektilt;
Apparent int – joonte näiv lõikepunkt (jooned ei pruugi tegelikult lõikuda);
Parallel – näidatud joonega paralleelse joone joonestamine;
Select All – kõikide OSNAP-valikute tegemine;
Clear All – kõikide OSNAP-valikute tühistamine.
Objekt-trasseerimise sisse- või väljalülitamiseks saab kasutada funktsionaalklahvi F3 või seisundiriba välja OSNAP. Objekt-trasseerimine tulekski välja lülitada, kui teda parajasti vaja ei ole (muidu võib ta ettearvamatult mõjuda ka siis, kui joonestaja seda ei soovigi). Dialoogaknas on iga valikuvõimaluse juures näidatud, missuguse ikoonikesega (vt. joonis 11) leitud punkti joonisel ajutiselt tähistatakse. Vaadeldaval dialoogaknal on ka valikuga Options… avatav alamaken, mille vasakpoolsel osal saab teha käsu ‘OSNAP mõningaid ümberhäälestusi (näiteks muuta ikoonikeste värvust ja suurust). Käsu ‘OSNAP käsurea kaudu töötavat varianti ‘–OSNAP lähemalt ei käsitleta. Käsu ‘OSNAP seisund säilitatakse süsteemimuutuja ‘OSMODE väärtusena (nulli korral on objekt-trasseerimine tühistatud).
Täppisjooniste puhul tuleb üpris sageli tegemist rangelt rõht- või püstjoontega. Selliseid jooni ei tohi joonestada “silma järgi” (hiireklõpsudega), vaid selleks ajaks võib käivitada käsu ‘ORTHO. Kui nüüd joonte otspunktid sisestada hiireklõpsudega, siis ajutiselt enam kaldjooni joonestada ei saa. Käsu ‘ORTHO ümberlülitamiseks on mugav kasutada kas funktsionaalklahvi F8 või seisundiriba välja ORTHO (seda saab teha isegi joonestuskäskude täitmise ajal, transparentselt). Rõhutame, et käsk ‘ORTHO mõjub vaid joonte otspunktide sisestamisel hiireklõpsudega, muudel juhtudel teda ignoreeritakse. Käsu ‘ORTHO seisund säilitatakse süsteemimuutuja ‘ORTHOMODE väärtusena (0 või 1).
Käsu ‘ORTHO toimega on mõnel määral sarnane nn. polaar- tras seerimine, mille sisse- või väljalülitamine on sobilik teha seisundiriba väljalt POLAR. Polaar-trasseerimine võimaldab joonestada jooni kaldenurkade etteantud sammude tagant (näiteks, kui selleks kaldenurgaks on valitud 30O, siis polaar-trasseerimine toimub kaldenurkadega 0O, 30O, 60O, …, 330O). Kui polaar-trasseerimise käigus on kursor sattunud punktiiriga kujutatud trassi lähedale, siis AutoCAD teatab raa miga ümbritsetult näiteks kujul
Polar: 183.82 O,
et jooksev punkt asub lähtepunktist näidatud kaugusel näidatud nurga
Joonis 12.
all. Hiireklõpsuga saab punkti fikseerida (mida võib teha ka väljaspoolt polaar-trassi), aga õigem on anda polaarkaugus klaviatuurilt (täpsemalt vt. lisa 3). Polaar-trasseerimise häälestamiseks tuleb avada vastav dialoogaken. Seda saab teha käsuga ‘DSETTINGS või rippmenüü Tools valikuga Drafting Settings…, kust valida dialoogakna vahekaart Polar Tracking (vt. joonis 12). Ripploendiboksist saab valida polaarnurkade 90O, 45O, 30O, 22.5O, 18O, 15O, 10O ja 5O vahel. Soovi korral saab käsunupuga New kasutusele võtta muidki polaarnurki.
Nagu eespool mainitud, kasutab AutoCAD Release 15.0 üldse 369 süsteemimuutujat. Nende muutujate väärtusi saab küsida (ja sageli ka muuta) käsuga ‘SETVAR. Käsureal tuleb seejärel vastata viibale Variable name or ?: kas konkreetse süsteemimuutuja nimega või sisestada küsimärk. Kui vastata nimega, siis teatab AutoCAD selle süsteemimuutuja jooksva väärtuse, mida saab soovi korral ka muuta, välja arvatud juhul, kui muutuja väärtus on varustatud tunnusega read only. Sisestades aga küsimärgi, ilmub ekraanile uus viip Variable(s) to list :. Nüüd on võimalik küsida terve hulga süsteemimuutujate (vaikimisi aga kõigi) väärtusi. Näiteks järjendi a* sisestamise järel teatatakse kõigi A-tähega algavate süsteemimuutujate jooksvad väärtused.
Joonestamise käigus võib tekkida mittevajalikke nimelisi objekte. Joonise mahu vähendamise huvides on kasulik need kustutada. Seda saab teha käsuga PURGE, mille tulemusena ilmub käsureale viip ja millele vastates saab kustutada kas kindlat liiki objekte (näiteks blokke, kihte jne.) või kõiki mittevajalikke nimelisi objekte (teha valik All). Seejärel tuleb vastata viibale Names to purge :, milliste nimedega objekte kustutada tuleb (vaikimisi kõik kasutamata objektid). Kui nüüd vastata viibale Verify each name to be purged? tähe N sisestamisega, kustutatakse kõik mittevajalikud objektid ilma hoiatamata. Vastates siin aga tühisisestusega, annab AutoCAD võimaluse kontrollida iga üksiku nimelise objekti kustutamise vajadust (vaikimisi on siin vastuseks N – objekti ei kustutata; kustutamiseks tuleb aga vastata Y). Kui vastavat liiki objekte kustutada ei olnud, siis ilmub käsureale viip No unreferenced … found . Kui kustutatavad objektid paiknevad üksteise sees, siis ei saa neid ühe käsu PURGE abil kustutada. Seetõttu tuleks käsku PURGE käivitada korduvalt, kuni enam midagi kustutada ei ole.
Häälestamiskäske on muidugi rohkem kui siiani käsitletud. Ülejäänud on aga tihedamalt seotud konkreetset tüüpi objektidega ja seetõttu käsitletakse mõningaid neist koos vastavate joonestuskäskudega.
4. Ekraanikäsud
Ekraanikäsud võimaldavad välja eraldada joonise komponente või vahetada ekraane. Olulisim nende seas on käsk ‘ZOOM, mille abil saab joonist suurendada või vähendada. Ühegi objekti füüsiline suurus seejuures ei muutu. Kuna käsku ‘ZOOM läheb väga sageli vaja, siis on kasulik aktiveerida ikoonilatt Zoom, nii et käsule ‘ZOOM vastavad olulisemad ikoonid oleksid koheselt kasutusvalmis. Käsu praktikas kasutatavamad valikud on järgmised:
- All – joonis ilmutatakse käsuga ‘LIMITS määratud piirides (kui aga osa joonist jääb üle nende piiride, siis tuuakse ka need osad ekraanile);
- Extents – ilmutatakse kogu joonis maksimaalselt suurena (tühi joonis nagu juhul All);
- Previous – taastatakse eelmine vaade (maksimaalselt 10 sammu tagasi);
- Window – ilmutatakse ristküliku kujulise aknaga piiratud jooniseosa (äärtest võidakse seda ala laiendada); akna diagonaali otspunktide asukoht küsitakse dialoogi teel.
Parameeter arvX (ehk ARVx) ilmutab objektid näidatud arv kordi detailsematena (eeldusel, et arv on ühest suurem; ühest väiksema arvu korral detailsusaste hoopis väheneb).
Märgime, et valikud All ja Extents ignoreerivad lõpmatusse ulatuvaid jooni RAY ja XLINE. Ikoonide abil saab lisaks käivitada ka valikud
- Zoom In – detailsusaste suureneb kaks korda (täidetakse käsk ‘ZOOM 2X);
- Zoom Out – detailsusaste väheneb kaks korda (täidetakse käsk ‘ZOOM 0.5X).
Käsk ‘ZOOM käivitatakse transparentsena, kuid kui toimub joonise automaatne regenereerimine (käsureale ilmub viip Regenerating model), siis läheb transparentsus kaduma.
Kõige praktilisem käsu ‘ZOOM võimalus on tema reaalajaline (Realtime) variant. Menüüdest ja ikoonilt on ta vahetult käivitatav, käsurealt käsu ‘ZOOM käivitamise järel tuleb aga teha tühisisestus. Tulemusena ilmub ekraanile tavalise kursori asemele luubi kujutis koos pluss- ja miinusmärgiga. Kui nüüd liigutada sellist kursorit ekraanil ülespoole, hoides hiire vasakpoolset klahvi allasurutuna, siis toimub ekraani kujutise dünaamiline suurenemine. Kursori liigutamine allapoole, vastupidi, vähendab ekraani kujutist. Kui kursorit kaugemale liigutada ei saa, tuleb hiireklahv vahepeal vabastada, viia kursor ekraani vastasserva ja korrata tegevust kuni suurendus- või vähendusaste on piisav. Kui aga vajutada hiire parempoolsele klahvile, ilmub ekraanile ajutine menüü, millelt saab teha ümberlülitusi:
- Exit – käsust väljumine;
- Pan – ekraanile ilmub labakäe kujutis nagu vahetult käsuga ‘PAN; selle nihutamine piki ekraani, hoides hiire vasakpoolset klahvi allasurutuna, nihutab ka joonist dünaamiliselt samas suunas (vajutamine hiire parempoolsele klahvile taastab ajutise menüü);
- Zoom – käsu ‘ZOOM ülalkirjeldatud reaalajaline variant, mida sobib käsu ‘PAN reaal -ajalise variandiga vaheldumisi kasutada;
- 3D Orbit – orbitaalvaated (lähemalt vt. juhendi teine osa);
- Zoom Window ja Zoom Extents – (vt. eestpoolt käsust ‘ZOOM);
- Zoom Original – reaalajaliste ‘ZOOM ja/või ‘PAN käskude eelse seisu taastamine.
Muidugi ei pea äsjakirjeldatud operatsioone alustama käsu ‘ZOOM käivitamisega – sama edukalt võib seda teha käsu ‘PAN käivitamisega.
Joonise nihutamiseks piki ekraani on veel teine võimalus – kasutada käsku ‘–PAN. Nüüd AutoCAD nõuab kahe punkti sisestamist (vastavalt viipadega Displacement: ja Second point:). Neid võib anda kas klaviatuurilt või teha graafilisel ekraanil kaks hiireklõpsu. Vektor esimesest punktist teiseni ongi joonise jaoks nihkevektoriks. Teise punkti võib jätta andmata (tühisisestusega): esimese punkti koordinaadid moodustavadki nüüd nihkevektori.
Joonise osade väljaotsimiseks on loodud käsk ‘DSVIEWER. Ta ilmutab joonise aknas Aerial View, millelt võib vajaliku fragmendi välja otsida ning teostada sellega varemkirjeldatud operatsioone ‘PAN ja ‘ZOOM. Tulemus on saavutatav hiire liigutamisega ning tema vasak- ja parempoolse klahvi kasutamisega (käsurealt või menüüdest käivitada pole vaja).
Tekstistiili eelhäälestamine toimub dialoogkäsuga ‘STYLE (kuigi see on võimalik sama käsu käsurea variandiga ‘–STYLE). Käsu ‘STYLE toimel tuuakse ekraanile vastav dialoogaken (vt. joonis 13). Dialoogakna vasakus ülanurgas teatatakse jooksva tekstistiili nimetus. Selle juures saab avada ripploendiboksi, mille kaudu võib muuta jooksvaks mõne muu tekstistiili. Sellest allpool paikneb ripploendiboks olemasolevate fontide nimetustega (tähestikulises järjekorras), kust saab neid kerimisriba abil välja valida. Kui see on tehtud, siis enamasti on kasulik anda valitud fondile ka tekstistiilinimi – selleks tuleb vajutada käsunupule New… ja avaneva alamakna redaktoriboksi kirjutada sobiv nimi. Dialoogakna paremas alanurgas näidatakse, kuidas valitud tekstistiil välja näeb (vaikimisi tähestiku mõned algustähed, aga kui allpool olevasse redaktoriboksi kanda suvalised märgid ja käivitada käsunupp Preview, siis näidatakse nende kirjapilti). Redaktoriboks Height: näitab teksti kõrgust. Kui kõrguseks võtta null, siis tegelikku kõrgust küsitakse teksti igakordsel kirjutamisel joonisele, vastasel juhul seal enam kõrgust ei küsita. Saab kehtestada rea eriefekte :
- Upside Down – märgid kirjutatakse kõrguse suunas peegeldatuna (“jalad ülespidi”);
- Backwards – märgid kirjutatakse laiuse suunas peegeldatuna;
- Vertical – märgid kirjutatakse püstkirjana üksteise alla (on võimalik vaid nende fontide korral, mille nimelaiendiks on .shx);
- Width factor – laiustegur (vaikimisi on normaallaius
Joonis 13.
1.0000; suurema laiusteguri korral toimub teksti “ venitamine ” laiuse suunas, väiksema korral aga “ kokkusurumine ”);
- Oblique Angle – tähemärkide kaldenurk kraadides (vaikimisi 0; negatiivne nurk on samuti lubatud) vertikaali suhtes (see nurk mõjub muuhulgas ka püstkirjale).
Lisaks tavalistele tähestikele sisaldab AutoCAD rea erimärkide tekstistiile:
Klaviatuuri igale tähele vastab siin teatav märk (väike- ja suurtähtedel on see erinev).
Siia valdkonda sobib lülitada veel kaks lihtsat käsku. Käsk ‘TEXTSCR toob graafilise ekraani peale tekstiekraani, millelt saab jälgida käsureal kajastuvat dialoogi (standardselt kuni 400 viimase rea ulatuses, aga soovi korral saab seda arvu suurendada). Lihtsaim viis käsu ‘TEXTSCR käivitamiseks on vajutada klahvile F2. Leidub käske (näiteks LIST, ‘ STATUS jt.), mille puhul tekstiekraan avatakse automaatselt. Kui soovitakse tekstiekraani varjata (st. graafilist ekraani taastada), siis võib käivitada käsu ‘GRAPHSCR. Lihtsam on aga vajutada klahvile F2 või siis teha hiireklõps kusagil mujal paketi AutoCAD piirkonnas (ka käsureal või ikoonidel ). Leidub siingi käske, mille täitmine toob graafilise ekraani automaatselt ette (‘ZOOM, ‘PAN jne.).
5. Joonestamiskäsud
Joonestamiskäske on sobiv käivitada rippmenüü Draw valikutest või ikoonilatilt Draw. Kõige tüüpilisem jooniseelement on nähtavasti sirglõik, milledest saab moodustada katkematu murdjoone. Viimase joonestamiseks tuleb käivitada käsk LINE. Sellise murdjoone iga sirgjooneline lüli on iseseisev jooniseelement ja murdjoon ise on alati null-laiusega. Käsu LINE käivitamisel küsib AutoCAD esmalt viibaga Specify first point: joone lähtepunkti. Pärast lähtepunkti teatamist ilmutatakse viip Specify next point or [ Undo ]. Nüüd saab teatada sirglõigu lõpp-punkti. Punktide sisestamise kohta võib vaadata ka lisast 1. Järgmise lüli lõpp-punkt joonestatakse samal viisil. Alates kolmandast lülist ilmutatakse viip Specify next point or [ Close /Undo].Kui järjekordset lüli enam lisada ei soovita, siis tuleb teha tühisisestus või vajutada klahvile Escape. Need on nn. tüüpvastused käsule LINE. Kui aga lähtepunkti sisestamise asemel teha tühisisestus, siis alustatakse sirglõigu joonestamist sealt punktist, kus lõppes viimase joone joonestamine (kui selline on olemas). Lõpp-punkti sisestamise asemel võib sisestada veel tähed:
- C (sõnast Close) – naasmisega lähtepunkti joon suletakse; käsk on sellega lõppenud;
- U (sõnast Undo) – viimane joonestatud lüli kustutatakse (seda võib täita korduvalt).
Joonestamise käigus võivad abijoontena kasulikuks osutuda lõpmatusse ulatuvad sirg jooned. Käsk RAY loob pool-lõpmatuid jooni e. kiiri . Viibaga Specify start point: küsitakse joone lähtepunkti (nii nagu käsus LINE). Teisena tuleb vastusena viibale Specify through point: sisestada punkt, millest kiir läbi läheb, ulatudes selles suunas lõpmatusse. Kiirte teisi punkte võib sisestada kuitahes palju – tulemusena saadakse terve kiirteparv, millel on ühine lähtepunkt. Kiirteparve lõpetamiseks tuleb teha tühisisestus või vajutada klahvile Escape.
Võrreldes käsuga RAY on mõlemas suunas lõpmatusse ulatuvate sirgete joonestamise käsk XLINE võimalusterohkem. Käivitamisel ilmub käsureale viip
Specify a point or [Hor/Ver/Ang/Bisect/Offset]:
Vaikimisi võetav valik toimib siin samal viisil kui käsus RAY, ainult selle erinevusega, et nüüd ulatub joon mõlemas suunas lõpmatusse. Sisestades aga tähe H, saab moodustada horisontaalsete paralleeljoonte parve , kus iga joone jaoks tuleb näidata tema üks punkt (käsu lõpetab tühisisestus või vajutus klahvile Escape). Üsna samamoodi toimivad valikud Ver ja Ang – tekivad vastavalt vertikaalsete ja suvalise nurga all olevate paralleeljoonte parved (juhul Ang küsitakse lisaks veel kaldenurga suurust X-telje positiivse suuna suhtes). Valik Bisect lubab joonestada nurgapoolitajate parve. Kõigepealt tuleb siin järjekorras sisestada kolm punkti: tipupunkt 1, esimese haara punkt 2 ja teise haara punkt 3 (vt. joonis 14). AutoCAD joonestab nüüd haarade 1–2 ja 1–3 vahelise nurga poolitaja (haarasid endid ei joonestata). Teise haara punkte 3 saab sisestada korduvalt, igale neist vastab oma nurgapoolitaja. Valik Offset võimaldab tõmmata varemjoonestatud joonele lõpmata pika paral leeljoone (võrdle samanimelise käsuga OFFSET leheküljelt 33).
Ka ringjoon on jooniste tüüpiline objekt. Käsuga CIRCLE ilmutatakse viip
Specify center point for circle or [3P/2P/Ttr (tan tan radius )]:
Valikutel on järgmine tähendus:
- 3P – teatada ringjoone kolm punkti, mida ringjoon läbib;
- 2P – teatada ringjoone diameetri otspunktid;
- Ttr – olemasolevatel sirgjoontel, ringjoontel või kaartel tuleb näidata kaks punkti, mis on loodava ringjoone puutepunktideks; lisaks tuleb teatada raadius (NB! ringjoone asukoht sõltub näidatud punktide valikust oluliselt).
Joonis 14.
Vaikimisi sisestatav punkt saab uue ringjoone keskpunktiks. Seejärel võib vastavalt viibale Specify radius of circle or [Diameter] sisestada kas arvulise suuruse, mis on ringjoone raadiuse väärtuseks, või siis esmalt tähe D ja seejärel arvulise suuruse, mis seekord on diameetri väärtuseks. Olgu märgitud, et raadiust (ja ka diameetrit) ei pea tingimata arvuna sisestama: võib lisaks keskpunktile sisestada veel teise punkti – nende kahe punkti vaheline kaugus ongi raadiuse (vastavalt diameetri) väärtuseks. Ja veel, raadiuse sisestamise asemel võib teha tühisisestuse – raadiuseks võetakse siis viimasena joonestatud ringjoone raadius. Selle suurus säilitatakse süsteemimuutuja ‘CIRCLERAD väärtusena ja muutub ta käsu CIRCLE igakordse täitmise järel. Märkus: laia ringjoone (rõnga) joonestamiseks kasutada käsku DONUT.
Ringjoone kaarte joonestamiseks on loodud käsk ARC. Sellel käsul on, sõltuvalt parameetrite valikust ja nende sisestamise järjekorrast, kümme erinevat varianti (menüüdes ja ikoonidel on kõik need kajastatud). Oluline on teada, et üldjuhul joonestatakse kaar posi tiivses suunas, so. vastupidi kellaosuti liikumise suunale. Erandiks on siin vaid kaar, mis joonestatakse läbi kolme etteantud punkti. Kaared joonestatakse järgmiste parameetrite abi-
ga (vt. joonis 15):
- Start point – alguspunkt S;
- Second point – teine ehk vahepealne punkt M;
- End point – lõpp-punkt E;
- Center point – (kõverus)keskpunkt C;
- Radius – raadius R;
- chord Length – kõõlu pikkus L;
- included Angle – kesknurk A;
- tangent Direction – puutuja suund alguspunktis S, näidatakse punktiga D.
Joonis 15.
Lisaks tavalisele joonele (LINE) sisaldab AutoCAD ka polüjooni, mille joonestamine toimub käsuga PLINE. Mõlemad nad moodustavad katkematu murdjoone. Kuid polüjoonel on siiski rida iseärasusi:
- polüjoon tervikuna on üks objekt;
- polüjoone lülid võivad lisaks sirglõikudele olla ka kaared (vaikimisi alustatakse sirglüliga);
- polüjoone laius võib olla nullist erinev, sealjuures mittekonstantne;
- polüjoon on tasapinnaline objekt, seega peavad moodustamise ajal olema tema kõikide tippude Z-koordinaadid võrdsed.
Polüjoone alustamiseks, nii nagu käsus LINE, tuleb kõigepealt teatada tema alguspunkt. Nüüd AutoCAD teatab polüjoone jooksva laiuse (see on viimati joonestatud polüjoone laius; kui aga sellist pole, siis null) ja pakub edasiseks tegevuseks viiba:
Specify next point or [Arc/Close/Halfwidth/Length/Undo/Width]:
Valikute tähendus on järgmine:
- A – polüjoone järjekordsed lülid on kaared;
- C – polüjoon suletakse sirglüliga, sellega käsk PLINE ka lõpeb;
- H – määratakse järgmise lüli poollaius (telgjoonest ühe ääreni) vastusena kahele viibale Specify starting half -width : ja Specify ending half-width : (lüli alguse ja lüli lõpu poollaiused); lüli lõpu poollaiuse jooksva väärtusena pakutakse lüli alguse poollaiust; lüli lõpu poollaius saab kõikide järgmiste lülide poollaiuseks, kuni poollaiust järjekordselt muudetud ei ole;
- L – järgmine lüli joonestatakse eelmise lüliga samasuunalisena (kaare puhul puutujasuunalisena), kusjuures lüli pikkust küsitakse;
- U – viimati joonestatud lüli kustutamine (võib täita korduvalt);
- W – määratakse järgmise lüli laius (polüjoone ühest äärest teiseni) sarnaselt sellele, nagu toimub poollaiuse määramine; polüjoone laiuse jooksev väärtus säilitatakse süsteemimuutuja ‘PLINEWID väärtusena.
Vaikimisi sisestatav punkt saab järjekordse sirgjoonelise lüli lõpp-punktiks.
Kui polüjoone sirgjoonelise lüli joonestamise keskkonnas sisestada täht A, siis, nagu eespool tähendatud, toimub ümberlülitamine kaarlülide joonestamise keskkonnale. Ühtlasi tuuakse käsureale uus kaherealine viip (tuleb tähele panna, et sirglülile vastava viibaga võrreldes on mõnede sisestatavate tähtede tähendus muutunud)
Specify endpoint of arc or
[Angle/CEnter/CLose/Direction/Halfwidth/Line/Radius/Second pt/Undo/Width]:
Valikutel on siin järgmine tähendus (kaarlülide joonestamisel on, muide, palju sarnasust käsu ARC täitmisega):
- A – joonestatakse kaarlüli kesknurga nõutava väärtusega;
- CE – joonestatakse kaarlüli, mille kõveruskeskpunkti küsitakse;
- CL – polüjoon suletakse kaarlüliga, sellega käsk PLINE ka lõpeb;
- D – määratakse kaarlüli alguse puutuja suund;
- H – vt. eespool samanimelist valikut sirglüli korral;
- L –ümberlülitamine sirglülide joonestamise keskkonnale;
- R – joonestatakse kaarlüli nõutava kõverusraadiusega;
- S – joonestatakse kaarlüli tema vahepealse punkti ja lõpp-punkti järgi;
- U – vt. eespool samanimelist valikut sirglüli korral;
- W – vt. eespool samanimelist valikut sirglüli korral.
Vaikimisi sisestatav punkt saab järjekordse kaarlüli lõpp-punktiks.
Korrapäraste hulknurkade joonestamine on teostatav käsuga POLYGON. Hulknurga servade arv tohib olla 3 – 1024. On kasulik teada, et objekt POLYGON on tegelikult suletud polüjoon. Käsu käivitamise järel küsitakse esmalt servade arvu. Selle sisestamise järel ilmub ekraanile viip
Specify center of polygon or [ Edge ]:
Sisestades tähe E, tuleb seejärel sisestada veel hulknurga ühe serva otspunktid. Nende kahe tipupunkti abil suudab AutoCAD kogu hulknurga joonestada (tuleb tähele panna, et servade joonestamine toimub alati positiivses suunas – seetõttu ongi hulknurk üheselt määratud). Kui aga sisestada punkt, loetakse seda hulknurga keskpunktiks. Järgmisena küsitakse, kas hulknurk tuleb joonestada ringjoone sisse kõõlhulknurgana ( Inscribed ) või selle ümber puutujahulknurgana (Circumscribed) – sisestada vastavalt täht I või C (vaikimisi viimasena kasutatu). Märgime, et ringjoont ennast siin ei joonestata. Viimases järjekorras tuleb teatada ringjoone raadius. Raadiust saab sisestada kahel moel. Kui anda see arvuna, siis joonesta takse hulknurk nii, et tema alumine serv on paralleelne X- teljega . Kui aga anda raadius punk tina, mida ringjoon peaks läbima, siis on see punkt ühtlasi hulknurga üheks tipuks (juhul Inscribed) või ühe serva keskpunktiks (juhul Circumscribed). Märgime, et hulknurk joonestatakse null-laiusega joontega. Laiuse muutmiseks tuleb kasutada käsku PEDIT (vt. lk. 35).
Polüjoone teiseks erijuhuks on ristkülik, mis saadakse käsuga RECTANG. Käsu käivitamise järel tekib ekraanile viip
Specify first corner point or [Chamfer/ Elevation /Fillet/Thickness/Width]:
Vaikimisi sisestatakse siin ristküliku üks tippudest ja seejärel tuleb anda tema vastastipp. Ülejäänud parameetrite tähendus on lühidalt järgmine:
- C – küsitakse kaht faasimiskaugust (võrdle käsuga CHAMFER);
- E – määratakse ristküliku alumiste servade Z- koordinaat (võrdle süsteemimuutujaga ‘ELEVATION juhendi II osast);
- F – küsitakse ümardamisraadiuse väärtust (võrdle käsuga FILLET);
- T – ristkülikule antakse paksus (ulatus Z-telje sihis), seega saadakse tegelikult (pealt ja alt lahtine ) risttahukas (võrdle süsteemimuutujaga ‘THICKNESS juhendi II osast);
- W – määratakse ristküliku joone laius (nagu polüjoonel ikka).
Veel üheks polüjoone erijuhuks on rõngas, mis on joonestatav käskudega DOUGHNUT või DONUT. Tegelikult koosneb rõngas kahest kaarest kesknurgaga 180O. Rõnga joonestamisel küsitakse tema sisemist ja välimist diameetrit (näidatakse ka nende vaikimisi võetavad väärtused) ning seejärel rõnga keskpunkti asukohta . Selle järel rõngas joonestatakse ning küsitakse järjekordse rõnga keskpunkti. Kui sama suurusega rõngaid rohkem ei soovita, tuleb teha tühisisestus või vajutada klahvile Escape. Muide, kui on tarvis joonestada seest täidetud ringe , tuleb joonestada rõngas, mille sisemine diameeter võrdub nulliga. Märgime sedagi , et kui anda rõnga sisemine diameeter välimisest suuremana, siis need kaks diameetrit lihtsalt vahetatakse.
Ellipsite ja elliptiliste kaarte joonestamiseks kasutatakse käsku ELLIPSE. On olemas kaht tüüpi ellipseid – nn. tõeline ellips ja 16-st polüjoone kaarest koosnev ellips (seega on viimane tegelikult suletud polüjoon). Visuaalset erinevust nende vahel praktiliselt ei ole, kuid rakenduslikult seisukohalt on nad siiski erinevad. Näiteks on tõelise ellipsi puhul vahetult võimalik leida keskpunkti ja kvadrantpunkte (so. telgede otspunkte), mida polüjoonest ellipsi puhul teha ei saa (küll on võimalik tema iga 16 kaare jaoks leida otspunkte, keskpunkti ja kõveruskeskpunkti). Nende ellipsitüüpide eristamine on lihtne: tuleb teha ellipsi peal hiireklõps ja vaadata, kui palju ruudukesi ellipsile tekib – tõelise ellipsi puhul 5 ja polüjoonest ellipsi puhul 32. Kumb ellipsitüüp parajasti joonestatakse, sõltub süsteemimuutuja ‘PELLIPSE väärtusest. Nimelt on süsteemimuutuja ‘PELLIPSE väärtuseks tõelise ellipsi puhul 0, polüjoonest ellipsi puhul aga 1 (algselt vaikimisi 0). Käsu ELLIPSE käivitamise järel tekib käsureale viip
Specify axis endpoint of ellipse or [Arc/Center]:
Sisestades punkti, loetakse seda ellipsi ühe telje otspunktiks. Seejärel küsitakse viibaga
Specify other endpoint of axis:
sama telje teist otspunkti, mis tuleb anda. Nüüd hargneb valik kaheks:
Specify distance to other axis or [ Rotation ]:
Sisestades arvu, määratakse sellega kindlaks ellipsi teise pooltelje pikkus. Arvu asemel võib sisestada hoopis punkti – selle kaugus ellipsi keskpunktist ongi nõutav pikkus. Kui aga sisestada täht R, küsitakse seejärel, kui suur pöördenurk ümber ellipsi peatelje tuleb võtta (teatavasti ringjoone kaldprojekteerimine annabki ellipsi). Pöördenurga lubatud väärtus on 0O kuni 89.4O (0 annab ringjoone). Kui ellipsi joonestamist alustada aga tähe C sisesta misega, küsitakse ellipsi keskpunkti asukohta, mis tuleb ka anda. Seejärel küsitakse ühe telje otspunkti ja seegi tuleb sisestada. Edasine dialoog jätkub nagu eelmisel juhul valikutest
Specify distance to other axis or [Rotation]:
Mis puutub valikusse Arc (sisestamiseks piisab tähest A), siis on see seotud elliptilise kaare joonestamisega ja võimalik on ta vaid tõelise ellipsi puhul (polüjoonest ellipsi puhul seda valikut ei pakutagi). Siin toimub esmalt täieliku ellipsi joonestamine nagu ülalpool kirjeldatud, misjärel käivitatakse dialoog ellipsist liigse osa mahalõikamiseks, nii et vajalik elliptiline kaar jääb alles. Mahalõikamine on mõneti sarnane käsuga BREAK (vt. lk. 34).
Järgmisena võtame vaatluse alla multijoonte kasutamise. Multijoon käivitatakse käsuga MLINE ja ta koosneb paralleeljoonte komplektist, mis kõik ühe korraga joonestatakse ja moodustavad ühe objekti. Erinevaid multijoonte stiile võib luua kuitahes palju (igaühel unikaalne nimi), sealjuures alati on üks neist jooksev. Algselt on olemas multijoonte stiil nimega STANDARD – kaks paralleeljoont (jooksva kihi värvusega pidevjooned) vahekaugusega üks ühik. Uute multijoonestiilide loomist käsitleme allpool. Käsu MLINE viibal
Specify start point or [Justification/Scale/STyle]:
on järgmised võimalused:
- J – ilmutatakse viip Enter justification type [Top/ Zero /Bottom]: multijoone rajastamiseks:
- T – rajastatakse kõige ülemise joone järgi (joonestamisel vasakult paremale);
- Z – rajastatakse keskjoone järgi (mis võib olla ka fiktiivne );
- B – rajastatakse kõige alumise joone järgi (joonestamisel vasakult paremale);
- S – mastaabiteguri muutmine (näiteks tegur 2 muudab paralleeljoonte vahelise kauguse kaks korda suuremaks); tegur võib olla isegi negatiivne või null;
- ST – multijoone jooksva stiili vahetamine (kui siin sisestada nime asemel küsimärk, ilmutatakse olemasolevate stiilide loetelu).
Punkti sisestamisega alustatakse multijoone joonestamist, mis edasi jätkub üsna sarnaselt sellele, nagu see toimub tavalise joone korralgi (käsuga LINE – vt. lk. 20).
Joonis 16.
Joonis 17.
Joonis 18.
Multijoonte stiilide loomine ja modifitseerimine toimub käsuga MLSTYLE, mis ilmutab dialoogakna (vt. joonis 16). Ripploendiboksilt Current: saab valida jooksva stiili, mis ilmu tatakse dialoogakna keskel asuval kujutispaanil. Käsunupp Add on mõeldud uue stiili lisamiseks (nimi tuleb kirjutada redaktoriboksi Name:). Käsunupu Rename abil saab stiilinime muuta. Uus stiil kirjeldatakse kahe alamaknaga, mis käivitatakse vastavalt käsunuppudelt Element Properties… ja Multiline Properties…. Alamaken Element Properties (vt. joonis 17) näitab multijoone iga komponentjoone nihke nulljoonest (Offset), värvuse (Color) ja joonetüübi (Ltype). Käsunuppe Add ja Delete kasutatakse uute komponentjoonte lisamiseks ja jooksva joone (sinisega esile tõstetud) eemaldamiseks. Väljavalitud joone nihet, värvust ja joonetüüpi saab muuta – selleks on dialoogaknal vastavanimelised käsunupud olemas. Alamaken Multiline Properties (vt. joonis 18) võimaldab kujundada multijoone mõlema otsa kujusid : sulgeda jooneotsi sirgetega (Line) ja/või kaartega ( Outer arc ja Inner arc), kusjuures nurk (Angle) võib olla kas joone teljega risti (90.000) või mõne muu nurga all. Sealjuures tähistab Start multijoone algust, End aga lõppu. Lisaks saab soovi korral värvida multijoone sisemuse (piirkonna Fill abil, ka värvus on valitav) ning multijoone murdekohti esile tõsta (märkeruuduga Display joints ). Multijoone standardtüüpi STANDARD ei saa kustutada, modifitseerida ega ümber nimetada, küll aga saab tema baasil luua uusi tüüpe.
Lisaks multijoonele saab ka käsuga TRACE joonestada paralleeljooni, kuid ainult kaks joont korraga. Samuti ei saa siin muuta joone parameetreid peale joontevahelise kauguse. Teatavaid kitsendusi on ka joonetüübi TRACE modifitseerimisel.
Sujuvaid jooni (splaine), mis etteantud punkte läbivad etteantud tolerantsiga, saab joonestada käsuga SPLINE. Käsureale ilmub viip
Specify first point or [Object]:
Valik Object (sisestada täht O) lubab muuta splainiks polüjoone, mida on käsu PEDIT valiku Spline abil redigeeritud. Pärast splaini kahe punkti sisestamist tuuakse käsureale viip
Specify next point or [Close/Fit tolerance ] :
kus valikutel on tähendused:
- C – splaini sulgemine;
- F – tolerantsi väärtuse muutmine (ka nulliga võrduv tolerants on lubatud).
Lõpuks küsitakse veel vastusena viibale Specify Start Tangent: splaini puutuja suunda alguspunktis, mis on näidatav hiirega, aga tühisisestust tehes võib jätta selle andmata. Sama kor ratakse splaini lõpp-punkti korral (suletud splaini puhul küsitakse vaid ühist puutujasuunda).
Vabakäeliste joonte joonestamiseks on kasutusel käsk SKETCH . Erinevalt muude joonte joonestamisest ei toimu siin joonestamine lülide kaupa, vaid lihtsalt hiire liigutamise teel mööda ekraani (käsi ei tohi väriseda ja hiir olgu kvaliteetne!). Joonestamistehnika võiks olla selline: ühe käega liigutatakse hiirt, teise käega aga vajutatakse vajalikele klahvidele klaviatuuril (vt. allpool). Käsu käivitamise järel tuleb esmalt määrata joonestamissammu suurus või tühisisestusega säilitada tema senine väärtus. Seejärel ilmub käsureale viip
Sketch. Pen eXit Quit Record Erase Connect .
kus valikutel on alltoodud tähendused:
- P – tõstab ja langetab “joonestussule” (sama toime on hiire vasakpoolsel klahvil);
- X – salvestab ajutised jooned (tavaliselt rohelist värvi) ja väljub käsust;
- Q – kustutab kõik ajutised jooned, mis on loodud pärast viimast valiku Record täitmist (vastasel korral kõik) ja väljub käsust;
- R – salvestab senised ajutised jooned (ühtlasi teatatakse nende arv);
- E – kustutab ajutise joone (hiirega tuleb joont mööda tagasi “sõita”) ja tõstab “ sule ”;
- C – langetab “sule” ja jätkab joonestamist poolelijäänud kohast;
- . (punkt) – langetab “sule”, tõmbab sirglõigu senise joone lõpust kuni “sule” jooksva asendini ning tõstab “sule”.
Käsk SKETCH kasutab oma töös süsteemimuutuja ‘SKPOLY väärtust: kui see on 0, siis toimub joonestamine tavaliste joontega (nagu käsus LINE), kui aga 1, siis polüjoontega. Märgime, et käsu SKETCH kasutamise eel tuleks käsu ‘ORTHO keskkond ja soovitavalt ka käsu ‘OSNAP võimalused välja lülitada.
Punktide loomiseks kasutatakse käsku POINT. Sageli luuakse neid kindla asukoha fikseerimiseks käsu ‘OSNAP abil – valikuga Node . Punktidel võib olla terve hulk erinevaid graafilisi kujutisi. Neid määratakse süsteemimuutuja ‘PDMODE väärtusega (vaikimisi 0). Punkti kujutise suurus määratakse süsteemimuutuja ‘PDSIZE väärtusega. Mõlemaid määranguid on mugav muuta käsuga ‘DDPTYPE, mis ilmutab sellekohase dialoogakna (vt. joonis 19). Kui punkte ei soovita enam ekraanil näha (ega välja trükkida), siis võib
- kustutada nad;
- külmutada (või välja lülitada) kiht, millel nad asuvad;
- kehtestada süsteemimuutuja ‘PDMODE väärtuseks 1.
Joonis 19.
Märgime, et süsteemimuutuja ‘PDMODE väärtused on dialoogakna (vt. joonis 19) kõige ülemesel real paiknevate punktikujude jaoks võrdsed vastavalt 0, 1, 2, 3 ja 4; iga allpool paikneva rea korral aga 32 võrra eelmisest suuremad.
Joonte jagamine võrdse pikkusega osadeks on teostatav käsuga DIVIDE . Jagamine ei ole siiski füüsiline: joonele vaid kantakse vastavad markerid – punktid (POINT) või blokid (vt. lk. 38). Sellisel viisil ei saa jagada järgmisi joonetüüpe: MLINE, TRACE, RAY ja XLINE. Korraga saab jagada ainult üht joont. Käsu DIVIDE käivitamise järel tuleb esmalt joon välja valida (hiirega). Nüüd ilmub viip
Enter the number of segments or [Block]:
Sisestades segmentide arvu (2 – 32767), paigutatakse jaotuskohtadesse (neid on segmentide arvust ühe võrra vähem) punktide kujutised, millega on käsk lõppenud. Kui aga sisestada täht B, tuleb teatada bloki nimi. Need blokid (vt. lk. 38) kantaksegi jaotuspunktidesse (segmentide arvu veel küsitakse). Blokke saab ühtlasi lasta pöörata kooskõlas joone lokaalse kaldenurgaga või jätta pööramata (viimasel juhul on nad omavahel kõik paralleelsed).
Üsna sarnane eelmisele käsule on käsk MEASURE . Siin ei jagata joont mitte võrdse pikkusega osadeks, vaid markerid paigutatakse joonele kindla vahemaa tagant. Selle vahemaa suurus küsitakse dialoogi teel.
Tekstide kandmiseks joonisele kasutatakse kahte käsku: TEXT (iseseisvalt täidetuna mitmerealine tekst, protseduuri koosseisus aga üherealine) ja MTEXT (multitekst, samuti mitmerealine, kuid kujunduselt paindlikum ). Käsu TEXT korral tuuakse käsureale viip
Specify start point of text or [Justify/Style]:
Valikuga Style asendatakse jooksev tekstistiil. Valik Justify ilmutab omakorda viiba
Enter an option [ Align /Fit/Center/Middle/Right/TL/TC/TR/ML/MC/MR/BL/BC/BR]:
Valikute Align ja Fit korral küsitakse rea alguse ja lõpu asukohti, millega on ühtlasi ka teksti kaldenurk määratud. Omavahel erinevad nad selle poolest, et Align sobitab teksti kõrguse, Fit aga tekstimärkide suhtelise laiuse (tekstistiili vastavaid väärtusi ignoreeritakse). Ülejäänud valikute puhul lokaliseeritakse teksti asukoht joonisel vaid ühe punkti – sisendpunkti abil. Sisestataval tekstireal on fiktiivne baasjoon, mille peale tekst kirjutataksegi (tähtede g, j, p jt. “sabad” jäävad allapoole). Sisendpunktide tähendused ülejäänud valikutes (Start point on vaikimisi kasutusel siis, kui valikut Justify pole tehtud) on järgmised (vt. joonis 20):
- Start point, Center ja Right – vastavalt baasjoone algus-, kesk- ja lõpp-punkt;
- Middle – teksti absoluutne keskpunkt (nii vertikaalselt kui horisontaalselt );
- TL, TC ja TR – vastavalt vasak ülanurk, keskkoha ülemine punkt ja parem ülanurk;
- ML, MC ja MR – vastavalt tekstirea vasaku otsa, keskkoha ja parema otsa keskpunkt (baasjoone ja ülemise nivoo keskel);
- BL, BC ja BR – vastavalt vasak alanurk, keskkoha alumine punkt ja parem alanurk.
Pärast teksti asukoha näitamist tuleb vastusena viibale Specify rotation angle of text : teatada veel teksti kaldenurk (välja arvatud juhtudel Align ja Fit). Kui teksti kõrgus jooksvas tekstistiilis võrdub nulliga, küsitakse ka teksti kõrgust. Lõpuks tuleb sisestada nõutav tekst (vigase
Joonis 20.
märgi saab klahviga Backspace tagasi võtta). Kogu sisestatav rida on üks tervikobjekt ja “lõhestada” seda ei saa. Käsuga TEXT saab sisestada mõningaid erimärke:
- %%o ja %%u – vastavalt üla- ja alakriips (näiteks %%uA%%Ubc annab teksti Abc);
- %%p – tolerantsimärk (näiteks 30%%p1 annab teksti 301);
- %%d – kraadimärk (näiteks 30%%d12’ annab teksti 30O12’);
- %%c – läbimõõdumärk (näiteks %%c30mm annab teksti 30mm).
Teiseks tekstide joonisele kandmise käsuks on multitekstide käsk MTEXT. Kogu multitekst on joonisel üks tervikobjekt, isegi kui ta on mitmerealine. Multiteksti loomisel on suuremaid vabadusi võrreldes tavatekstidega: erinevad märgid võivad olla kujutatud erinevate tekstistiilidega, kõrgustega ja värvustega. Saab kasutada mitmeid eriefekte (paks kiri, kursiivkiri, allakriipsutused) ja lisada erimärke. Käsul MTEXT on ka käsurea variant nimega –MTEXT. Teda me ei käsitle.
Joonestustegevuste hulka kuulub jooniste viirutamine. See tegevus, nagu paljud muudki, on teostatav kahes variandis: käsu BHATCH abil vastava dialoogaknaga või käsu HATCH abil, kus kõik parameetrid tuleb sisestada käsurealt. Käsitleme neist vaid käsku BHATCH, kuna ta on ülevaatlikum ja oluliselt tarbijasõbralikum. Käsu BHATCH dialoogakna vahekaardil Quick (vt. joonis 21) on rida välju alltoodud tähendustega (kõiki välju ei kirjeldata, ka vahekaarti Advanced mitte):
- Type: – ripploendiboksist valitav mustri tüüp:
- Predefined – süsteemne viirutusmuster failist acad.pat või acadiso.pat (ISO-mustrite korral on ka sule laius kontrollitav);
- User Defined – ühest või kahest paralleeljoonte parvest loodud viirutusmuster ;
- Custom – omatehtud viirutusmuster (mustri nimega failis laiendiga .pat);
- Pattern: – viirutusmustri valimine kas ripploendiboksist nime järgi (nimed tähestiku järjekorras) või käsunupult …, millega avatakse alamaken Hatch Pattern Palette, mille neljalt vahekaardilt ANSI, ISO, Other Predefined (vt. joonis 22) või Custom saab pildi või nime järgi viirutusmustri valida;
- Swatch : – sama toimega, mis käsunupp … (näidatakse ka jooksva viirutusmustri pilti);
- Angle: – viirutuse pöördenurk viirutuse lähtemustri suhtes (nurk valitav ripploendist või klaviatuuri abil kirjutatav);
- Scale: – mastaabitegur (tegur valitav ripploendist või klaviatuuri abil kirjutatav);
- Pick Points – pöördutakse otse joonisele, kus viirutatava(te) ala(de) sisemus(ed) tuleb hiireklõpsuga ära märkida (iga valitud piirkonna rajajoon tõstetakse esile – muutub kahvatuks); valik sulgeda hiire parempoolse klahviga (või sisestusklahviga);
- Select Objects – pöördutakse otse joonisele, kus viirutatavate alade rajajooned tuleb välja valida (valikuhulga moodustamise põhimõtete järgi – vt. käsku SELECT); kindlasti tuleb jälgida, et valitud rajajooned moodustaksid ühe või mitu kinnist kontuuri;
- Inherit Properties – võimaldab kiiresti saada samasugust viirutust, nagu sellel joonisel juba olemas (pole vaja mustrit ega tema parameetreid uuesti sisestada; vaid viirutatav ala tuleb muidugi välja valida);
- Preview – viirutustulemuste eelvaatlemine otse joonisel; kui viirutus rahuldab, võib selle käsunupu OK abil fikseerida, kui aga mitte, võib viirutusparameetreid ja - mustreid muuta (dialoogakna vasakul poolel) ja korrata eelvaatlemist;
- Associative – luuakse assotsiatiivne viirutus (viirutusjooned moodustavad bloki ning koos viirutatud ala rajajoone korrigeerimisega muutub automaatselt ka viirutus);
- Nonassociative – viirutus moodustatakse üksikjoontena (sama efekt saadakse, kui assotsiatiivne viirutus hiljem käsuga EXPLODE “lõhestada”);
- Cancel – käsu BHATCH lõpetamine ilma uut viirutust loomata.
Joonis 21.
Joonis 22.
Viirutusmustrite hulka on lülitatud ka kinniste piirkondade lausvärvimise “muster” nimega SOLID (vahekaardil Other Predefined loetelus esimene, ülejäänud nimed on tähestikulises järjekorras). Pindade ühtlase värvimise mulje saadakse muidugi ka mistahes muu mustriga viirutamisel, valides väga kõrge mustritiheduse. Niisugune teguviis ei ole kuigi mõistlik, sest muudab joonise mahu suureks ja töö temaga aeglaseks.
Viirutamine nõuab korrektset joonist! Nimelt, kui viirutatav ala ei osutu kinniseks, siis võib viirutamine üldse ebaõnnestuda või “jooksevad” viirutusjooned praost välja ( pragu ei pruugi silmaga nähtav ollagi!). Samuti võidakse saada vigane viirutus siis, kui viirutatava ala rajajoontel on üleliigsed vabad jooneotsad (“ vuntsid ”).
Mõnikord osutub vajalikuks kirjutada viirutatavale alale teksti. Tekstiga kaetud ala tuleb loomulikult jätta viirutamata. See on saavutatav lihtsa võttega: tekst tuleb juba enne viirutamist peale kanda ja lülitada viirutatavate alade rajajoonte hulka ( valikus Select Objects).
6. Modifitseerimiskäsud
Modifitseerimise käigus muudetakse olemasolevaid jooniseobjekte. Terve rida modifitseerimiskäske loob siiski ka uusi objekte teatud koopiate loomise teel (objektide massiivid, peegeldused, paralleellükked jt.). Sobib kasutada rippmenüüd Modify ja ikoonilatti Modify.
Käsk ‘REDRAW eemaldab jooksvalt vaateaknalt (viewport) plussmärgikujulised hiireklõpsumärgid (joonise objektide hulka nad ei kuulu ja neid ei salvestata). Tugevama toimega on käsk REGEN, mis lisaks taasarvutab kõikide objektide koordinaadid. Ka on regenereerimine kasulik selleks, et näiliselt kandilised ringjooned ja kaared ekraanil sujuvaks muuta. Regenereerimise tunnuseks on teate Regenerating model. või Regenerating layout . ilmumine käsupiirkonnale. Mõned käsud teostavad automaatset regenereerimist. Kõikide vaateakende töötlemiseks on eeltoodud käskude asemel käsud ‘REDRAWALL ja REGENALL.
Viimasena täidetud joonestuskäskude toime tühistamiseks on mõeldud käsk UNDO. Leidub siiski rida käske, mille toimet käsk UNDO ei tühista (näiteks salvestamine mingisse faili, info küsimine jms.). Käsu UNDO käivitamisel ilmub käsupiirkonda viip
Enter the number of operations to undo or [Auto/Control/BEgin/End/Mark/Back] :
Valikute tähendused:
- A – menüüvaliku käivitamine tõlgendatav ühe käsuna;
- C – juhib käsu UNDO tõlgendamist, tuues ette viiba All/ None /One :, kus:
- A – käsk UNDO töötab täismahulisena;
- N – tegevuste tühistamist ei toimu, vaid taasilmutatakse ülaltoodud viip;
- O – käsk UNDO tühistab vaid ühe tegevuse korraga; nüüd ilmutatakse viip lühendatud kujul Control/:;
- BE ja E – luuakse käskude grupp, kus valikuga BEgin määratakse grupi algus, valikuga End aga grupi lõpp; edaspidi tõlgendatakse seda gruppi käskude UNDO ja U seisukohalt ühe käsuna;
- M ja B – valikuga Mark sätitakse joonestamisseansi markerid (nende arv pole piiratud); valikuga Back tühistatakse kogu joonestamistegevus kuni viimase markerini (kaasa arvatud), misjärel seda valikut võib vajadusel korrata (kui markerit ei leitud, tühistatakse tegevus kuni seansi alguseni , kuid siis AutoCAD küsib, kas seda soovitakse teha – vaikimisi lubab).
Täisarvu (kuni 32767) sisestamisel tühistatakse temaga võrdne arv viimaseid joonestustegevusi (kuid mitte rohkem, kui neid üldse on). Hoiatust nagu valikus Back siin ei tehta . Tühisisestuse korral tühistatakse täpselt ühe viimase tegevuse tulemus. Sama toimega on ka ühetäheline käsk U, millel parameetreid ei ole (= UNDO 1).
Kui osutus, et käsuga UNDO või U tühistati tegevus(ed), mida tühistama ei pidanuks, saab tulemusi taastada parameetriteta käsuga REDO. Kuid tingimuseks on, et vahepeal mitte mingeid muid tegevusi ei täidetud (vastasel juhul töötab käsk REDO tühikäsuna).
Vaatleme nüüd lähemalt valikuhulga moodustamise käsku SELECT. Ehkki seda käsku ennast kasutatakse vähe, tuleb paljude modifitseerimiskäskude täitmisel valikuhulk moodus tada samal viisil, nagu tehtaks seda käsuga SELECT. Käsu SELECT abil moodustatud valikuhulk ei lähe kaduma, sest seda saab kasutada järgnevates käskudes (valik Previous). Valikuhulga moodustamine tasub hästi omandada – see kiirendab joonestamistööd oluliselt. Valikuhulka saab moodustada objekte hiirega valides, objekti mingi punkti koordinaatide sisestamisega klaviatuurilt (vähepraktiline) või alltoodud valikumeetoditega:
- Auto – lülitatakse sisse automaatvalik: objektile osutamine valib ta välja, tühjale piirkonnale osutamine moodustab valikuakna viisil BOX (valik Auto võetakse vaikimisi);
- BOX – objekte valitakse valikuakna abil: kui akna moodustamine toimub paremalt vasakule, tõlgendatakse teda valikuna Crossing , kui aga vasakult paremale, siis valikuna Window (vt. allpool);
- ALL – valitakse joonise kõik objektid (“külmutatud” kihtidelt mitte);
- Crossing – valitakse objektid, mis on täielikult või osaliselt valikuakna (ristkülik, mille kaks vastastippu tuleb näidata) sees;
- Window – valitakse objektid, mis on täielikult valikuakna sees (vt. eelmist);
- CPolygon – valitakse objektid, mis on täielikult või osaliselt valikuhulknurga (hulknurk, mille servad ei tohi üksteist lõigata, moodustatakse tippude andmise teel) sees;
- WPolygon – valitakse objektid, mis on täielikult valikuhulknurga sees (vt. eelmist);
- Fence – valitakse objektid, mida lõikab otsingujoon (moodustatakse sarnaselt käsule LINE; ta ei tohi iseennast lõigata);
- Single – valikuhulka võetakse vaid üks objekt;
- Multiple – valitakse palju objekte, kusjuures valitud objekte esile ei tõsteta (see kiirendab täitmist, kuid pole ülevaatlik ja võib olla riskantne);
- Group – valitakse gruppi kuuluvad objektid: teatada grupi nimi;
- Previous – valikuhulgale lisatakse (või temast eemaldatakse) viimati moodustatud valikuhulk (sealhulgas käsuga SELECT moodustatu);
- Last – valikuhulka võetakse viimasena loodud nähtav objekt;
- Add – kehtestatakse valikuhulgale objektide lisamise moodus (kehtib ka vaikimisi);
- Remove – kehtestatakse valikuhulgast objektide eemaldamise moodus;
- Undo – valikuhulgale viimasena lisatud objekt(id) eemaldatakse valikuhulgast.
Enne muu tegevuse jätkamist tuleb valikuhulk tühisisestusega kindlasti sulgeda. Valikumooduste häälestamine on teostatav käsuga ‘DDSELECT (käivitatav rippmenüü Tools valikust Options…, edasi avada vahekaart Selection ). Selle vahekaardi abil võiks soovitada sisse lülitada valik Press and drag, mis teeb valikuvõimaluste Crossing ja Window kasutamise mõnevõrra mugavamaks: viia nüüd hiir ristküliku ühte tippu ning, hoides hiire vasakut klahvi all, lohistada hiir ristküliku teise tippu ja lasta hiireklahv vabaks. Eelis seisneb juba selleski , et kui üksikobjekti valimisel ei saadud talle hiirega pihta, siis valikuhulk ei muutu.
Praktiliselt võib enamikke modifitseerimiskäske täita valikuhulga moodustamise seisukohalt kahel viisil:
- valikuhulk moodustatakse alles pärast käsu käivitamist;
- tehakse nn. eelvalik, kus valikuhulk moodustatakse juba enne modifitseerimiskäsu käivitamist; käsu käivitamise järel valikuhulga moodustamist enam ei nõuta.
Eelvalik tehakse tavalisel viisil – objektid valitakse hiirega osutades ja/või valikuaknaid kasutades (viisil BOX – vt. ülalpool). Mõned modifitseerimiskäsud eelvalikut ei aktsepteeri.
Eelvalikuga on tihedalt seotud selline mõiste nagu “käepide” (grip). Käsu ‘DDGRIPS (tegelikult sama vahekaart, mis käsul ‘DDSELECT – vt. eelmine lk.) abil ilmutatakse dialoogaken, mille märkeruudu Enable Grips abil saab “käepidemete” kasutamist lubada või keelata (vaikimisi lubatud). Tulemus salvestatakse süsteemimuutuja ‘GRIPS väärtusena. “Käepidemeteks” on väikesed ruudukesed, millest hiirega kinni haarates saab objekte modifitseerida, ilma et oleks vajadust ühtki käsku menüüdest või ikoonidelt käivitada. Erinevat tüüpi objektidel on need “käepidemed” erinevates kohtades ja neid on erineval arvul. Näiteks sirglõigul (LINE) on neid kolm (kaks otspunkti ja keskpunkt), ringjoonel (CIRCLE) aga viis (keskpunkt ja neli kvadrantpunkti). Haarates hiirega sirglõigu või ringjoone keskpunktist, saab need objektid paralleellükke abil uude asukohta tõsta. Sirgjoone otspunktist haarates võib tõsta selle otspunkti uude asukohta (kui mitmel sirgel on ühine otspunkt, siis tõstetakse nad kõik, kui on eelvalitud). Ringjoone kvadrantpunktist haarates saab suurendada/vähendada ringjoone raadiust. Analoogiliselt saab toimida ka teiste objektidega. “Käepideme” abil saab soovi korral modifitseerimise käigus luua lähteobjektist enam kui ühe koopia. Selleks tuleb käsureal avanevast valikuloetelust teha valik Copy (sisestades tähe C). Samas saab valikuga Base point määrata nn. baaspunkti, mille suhtes modifitseerimist tehakse. Valik Undo, nagu mujalgi, tühistab viimase tegevuse tulemuse, valik Exit või lihtsalt tühi sisestus aga lõpetab operatsiooni. “Käepidemete” abil modifitseerimise ajal hiire parempoolsele klahvile vajutamine avab ekraanile teatava ajutise menüü, millelt saab muidki tegevusi valida (nende võimaluste avastamise jätame lugeja hooleks).
Objekti(de) eemaldamine jooniselt on teostatav käsuga ERASE. Veelgi lihtsam on aga teha seda eelvalikuga, vajutades seejärel klahvile Delete. Kui osutub, et kustutati üleliigseid objekte, siis viimati kustutatud objekte saab taastada käsuga OOPS (seega ei tohi vahepeal midagi muud kustutada!). Loomulikult on taastamine võimalik ka käsuga U, kuid siis tuleb seda teha vahetult pärast käsu ERASE täitmist.
Objekti(de) teisaldamine uude asukohta (paralleellükkega) on teostatav käsuga MOVE . Pärast valikuhulga moodustamist (ka eelvalikuga) nõuab AutoCAD kahe punkti sisestamist vastavalt kahele viibale:
Specify base point or displacement:
Specify second point of displacement or :
Esimesest punktist teiseni ulatuv sirge ongi nihkevektoriks, kui aga teine punkt jätta andmata (tühisisestusega), siis esimese punkti koordinaadid on ühtlasi nihkevektori koordinaatideks .
Objekti(de)st ühe või mitme koopia loomiseks uues asukohas kasutatakse käsku COPY , mis paljuski on sarnane käsuga MOVE (esimene viip on seekord kujul Specify base point or displacement, or [Multiple]:). Käsk COPY lubab luua lähteobjekti(de)st rohkem kui ühe koopia – selleks tuleb vahetult pärast valikuhulga moodustamist sisestada täht M (Multiple). Viimasel juhul tuleb käsu lõpetamiseks teha tühisisestus, muidu aga mitte.
Sageli on tarvis moodustada lähteobjekti(de)st massiiv, mida tehakse käsuga ARRAY . Massiive on kahte liiki:
- ristkülikukujulised – objektid paigutatakse ridade ja/või veergude kaupa konstantse sammu tagant (read piki Y-telge, veerud piki X-telge); see kehtib juhul, kui süsteemimuutuja ‘SNAPANG võrdub nulliga (vaikimisi nii ongi); kui aga anda vahekaardil Drafting Settings (vt. joonis 6) nurgale nullist erinev väärtus (väljal Angle), siis on kogu ristkülikmassiiv selle nurga väärtuse võrra pööratud);
- polaarsed – objektid paigutatakse ümber kindla punkti pöörlevana (mööda ringjoont või selle kaart konstantse nurgasammu tagant).
Pärast valikuhulga moodustamist määrab vastus viibale
Enter the type of array [Rectangular/Polar] :
selle, kas on tegemist ristkülik- (R) või polaarmassiiviga (P), kus viimasena tehtud valik võetakse ka vaikimisi.
Ristkülikmassiivi korral tuleb nüüd vastusena viipadele
Enter the number of rows (---) :
Enter the number of columns (|||) :
teatada vastavalt ridade ja veergude arv (vaikimisi-väärtused on 1). Seejärel tuleb teatada ridade ja veergude vaheline kaugus. Kui see on positiivne, siis moodustatakse massiiv koordinaattelje positiivses suunas, kui aga negatiivne, siis negatiivses suunas. Kaugusi võib sisestada nii arvuliselt kui ka kahe punkti sisestamise teel (leitakse nende vaheline kaugus). Loomulikult, kui ridade või veergude arv võrdub ühega, siis vastavat kaugust pole tarvis ja seda ei küsitagi. Kui aga mõlema kauguse andmine on vajalik, siis saab neid anda ka korraga: ristküliku vastastippudena (alus määrab veergude vahelise kauguse, kõrgus aga ridade vahelise kauguse, kusjuures neid võetakse märkidega suurustena).
Polaarmassiivi puhul ilmub käsureale viip Specify center point of array:. Vastus teatab polaarmassiivi keskme , mille ümber pöörlemine toimub. Nüüd küsitakse viibaga Enter the number of items in the array: polaarmassiivi elementide arvu, mis peab olema suurem kui 1. Kolmandana küsitakse viibaga Specify the angle to fill (+=ccw, –=cw) : polaarmassiivi nurka (vaikimisi 360O), kusjuures on lubatud anda ka negatiivne nurk. Lõpuks küsitakse viibaga Rotate arrayed objects? [Yes/No] :, kas polaarmassiivi moodustamisel tuleb objekte ka pöörata. Kui jah, siis teha tühisisestus, kui aga ei, siis sisestada täht N.
Objekti(de) pööramiseks joonise tasapinnas ümber mingi kindla punkti saab kasutada käsku ROTATE. Valikuhulga moodustamise järel tuleb teatada käsus baaspunkt, ümber mille pööramine aset leiab. Seejärel ilmutatakse viip /Reference:. Sisestatav arv ongi pöördenurk (ka hiire liigutamisega saab pöörata, aga ainult “silma järgi”). Valik Reference (sisestada täht R) pakub võimaluse pöörata objekte mingite muude objektide kaldenurkade järgi. Sirge 4 pöö-
Joonis 23.
ramiseks (vt. joonis 23) ümber punkti 1 sirgete 2 ja 3 vahelise nurga (A) võrra tuleb käivitada käsk ROTATE, valida pööratav objekt 4, teatada baaspunkt 1, sisestada täht R ja seejärel näidata sirgete kolm otspunkti (punktid 1, 2 ja 3). Tulemusena pöörataksegi sirge 4 asendisse 5. Nurgad A ja B osutuvad võrdseteks.
Objekti(de) peegeldamist joonise tasapinnas saab sooritada käsuga MIRROR . Valikuhul ga moodustamise järel tuleb näidata peegeldamistelg – selleks tuleb anda tema kaks punkti. Praktikas esineb sageli juht, kus peegeldamistelg peab olema täpselt horisontaalne või vertikaalne. Selle saavutamiseks tuleb lülitada sisse moodus ORTHO (klahviga F8) ning teise punkti võib siis sisestada juba lihtsalt hiirega. Viimasena tuleb vastata viibale Delete source objects? [Yes/No] :. Vastuse N korral ja vaikimisi jäävad ka lähteobjektid alles, vastuse Y korral aga mitte. Peegeldamisega seoses võib mõnikord osutuda kasulikuks muuta süsteemimuutuja ‘MIRRTEXT väärtust:
- 0 – peegeldatud tekstid kujutatakse tavalises loetavas kirjas;
- 1 – peegeldatud tekstid kujutatakse peegelkirjas (ka vaikimisi).
Käsk OFFSET loob paralleelseid sirgeid (LINE, RAY, XLINE) ja kõveraid (ARC, PLINE, SPLINE, kuid mitte näiteks MLINE), samuti kontsentrilisi ringjooni. Loodav paralleeljoon on lähtejoonega sama tüüpi, ka värvus ja joonetüüp jäävad muutmata. Viibaga Specify offset distance or Through : antakse võimalus valida, kas tõmmata paralleeljoon soovitavale kaugusele lähtejoonest (sisestades nõutava kauguse kas arvuliselt, kahe punkti vahelise kaugusena, või jättes muutmata) või läbi nõutava punkti (sisestada täht T). Kui paralleeljoonte vahelist kaugust pole vahepeal vaja muuta, võib käsuga OFFSET luua piiramatu arvu paralleeljooni (vastasel juhul tuleb käsk lõpetada ja alustada teda uuesti, juba muudetud kaugusega). Paralleeljoone loomise suund tuleb näidata hiirega vastusena viibale Specify point on side to offset:?. Käsu lõpetab tühisisestus või vajutus klahvile Escape.
Objekti(de) ühtlaseks suurendamiseks /vähendamiseks kõikide koordinaattelgede suhtes on kasutusel käsk SCALE. Valikuhulga moodustamise järel tuleb teatada baaspunkt, see on punkt, mis ojektide suurendamisel jääb paigale. Seejärel antakse valikuvõimalus, kas sisestada mastabitegur otse arvuna, või siis, sisestades tähe R, anda võimalus moodustada mastaabitegur mingi kahe lõigu pikkuste suhtena (selles osas on teatavat sarnasust varem käsitletud käsuga ROTATE – valik Reference).
Üsna huvitavaid modifitseerimisvõi malusi pakub käsk STRETCH. Modifitseeritavad objektid tuleb selle käsu puhul kindlasti valida ainult aknaga (Crossing või CPolygon, ka mitu akent on lubatud). Kõik valitud objektide valikuakna sees asuvad otspunktid nihutatakse nihkevektori võrra edasi (samuti nagu käsus MOVE), aknast väljapool asuvad otspunktid jäävad aga paigale. Seega justkui toimub valitud objektide venitamine nih-
Joonis 24.
kevektori P1–P2 suunas (vt. joonis 24). Ühtlasi ilmneb, et käsu STRETCH puhul ringjooni ellipsiteks ei venitata, küll aga teisaldatakse neid analoogiliselt käsuga MOVE.
Sageli on tarvis eemaldada liigseid jooneotsi (“vuntse”), mis ulatuvad üle mingi teise joonega määratud lõikeserva, samuti kahe sellise lõikeserva vahelisi lõike. Seda on võimalik mugavalt teha käsuga TRIM . Käsul TRIM on varem vaadeldud käskudega võrreldes oluline erinevus: siin tuleb moodustada kaks erinevat valikuhulka (enne teise moodustamist tuleb esimene sulgeda). Esimese valikuhulgaga määratakse lõikeserv(ad) (lubatud on kõik moodustamise viisid). Teise valikuhulgaga osutatakse eemaldatavatele jooneosadele, mida enamasti tehakse hiirega, aga ka valikuvõimalus Fence on siin lubatud (valikuaknaga valida aga ei saa). Ei ole keelatud lülitada objekte üheaegselt mõlemasse valikuhulka.
Mõnes mõttes vastupidiseid operatsioone täidab käsk EXTEND – joonte pikendamine kuni kohtumiseni mingi(te) teis(t)e joon(t)ega. Ka siin tuleb moodustada kaks valikuhulka nagu käsus TRIM. Esimese valikuhulgaga määratakse need jooned, milleni pikendamine aset leiab. Teise valikuhulgaga osutatakse joon(t)ele, mida pikendada soovitakse. Sealjuures pikendatakse seda jooneotsa, mis asub osutuskohale lähemal (juhul, muidugi, kui pikenda mine üldse võimalik on). Ka siin on, nagu käsus TRIM, lubatud pikendatavatele joontele osutada valikuvõimalusega Fence, kuid mitte valikuaknaga.
Mitmesuguste joonte (näiteks LINE, ARC, PLINE) pikendamine on teostatav ka käsuga LENGTHEN. Erinevalt käsust EXTEND pole siin abijooni, milleni pikendamine toimub, vaja kasutusele võtta. Suletud joonte pikendamine ei ole võimalik. Käsu käivitamine toob käsureale viiba
Select an object or [DElta/ Percent /Total/DYnamic]:
mille valikutel on järgmised tähendused (neid valikuid saab korduvalt täita):
- DE – joone pikkust suurendatakse nõutava absoluutsuuruse võrra; selle väärtust küsitakse viibaga Enter delta length or [Angle] :
; valikuga Angle saab suuren dada kaare kesknurga suurust nõutud väärtuse võrra, misjärel viimast kohe küsitaksegi; käsu LENGTHEN viimase toime tühistamiseks tohib sisestada tähe U; sisestatav arv näitab pikkuse suurenemist selle suuruse võrra, tühisisestuse korral aga vaikimisi võetava suuruse võrra; ka negatiivne juurdekasv on täiesti lubatav;
P – joone pikkuseks võetakse järgnevalt sisestatav protsent joone senisest pikkusest (või kaare kesknurga suurusest ) – näiteks arv 150 pikendab joont (või kaare kesknurka) poolteist korda, arv 75 aga lühendab teda veerandi võrra;
T – teatatakse joone uus pikkus või kaare kesknurga suurus (mis võib olla senisest nii suurem kui ka väiksem);
DY – kehtestakse joone pikkuse (või kaare kesknurga suuruse) dünaamiline muutmine: see toimub hiire liigutamise teel (reeglina “silma järgi”).
Joonest tüki väljalõikamiseks või joone jaotamiseks kaheks osaks tuleb kasutada käsku BREAK. Modifitseeritav joon tuleb hiirega välja valida. Edasi tuleb vastavalt viibale
Specify second break point or [First point]:
sisestada veel teine lõikepunkt (esimeseks on sama punkt, mille abil toimus joone valimine), või siis tähe F sisestamisega teatada, et alles nüüd järgneb joonelt esimese lõikepunkti sisestamine. Kui kaks punkti sisestati, siis nende vaheline joonelõik eemaldatakse ja käsk on lõppenud. Suletud joone puhul tuleb arvestada, et äralõikamine toimub esimesest punktist teiseni vastu kellaosuti liikumise suunda. Lubatud on ka, et avatud joone puhul võib teiseks punktiks näidata punkti, mis asetseb joone otsast veidi kaugemal – siis toimub joone otsast tüki äralõikamine. Kui soovitakse, et joonest midagi välja lõigata ei tule, vaid joon tuleb lihtsalt kaheks osaks jaotada, (st. teine punkt peab esimesega kokku langema ), siis piisab, kui teise punkti asemel sisestada kommertsmärk @. Kõik ülalöeldu käib ka selle juhu kohta, kui sisestada tuli täht F – tuleb vaid teine punkt juurde teatada. Tähe F sisestamisega tuleb kindlasti alustada juhul, kui esimene punkt asub kahe või enama joone lõikepunktis või on muid objekte, mis on väljavalitavale punktile liiga lähedal ja segavad õige joone väljavalimist. Käsu BREAK täitmise ajaks on soovitatav käsu OSNAP vahendid välja lülitada.
Kahe joone lõikepunktis saab lasta teravaid nurki ümardada, sama võib teha polüjoone lülide otspunktides. Selleks kõigeks on paketis AutoCAD kasutusel käsk FILLET, mille käivitamine toob käsureale viiba
Select first object or [Polyline/Radius/Trim]:
järgmiste tähendustega:
- P – ümardatakse polüjoone kõik tipud ;
- R – ümardamisraadiuse väärtuse muutmine (ka null on lubatud);
- T – kontrollitakse, kas koos ümardamisega lõigatakse liigsed jooneotsad maha (moodus Trim, sisestada täht T) või säilitatakse nad (moodus No Trim, sisestada täht N).
Vaikimisi tuleb osutada ümardatava tipu juures asuvale esimesele joonele ja seejärel ka teisele. Suure ümardamisraadiuse puhul võib ümardamine ebaõnnestuda ja ta jäetakse lihtsalt tegemata, sest kaar ei mahu ära. Märgime, et sageli saab käsuga FILLET liigseid jooneotsi eemaldada lihtsamini kui seda käsuga TRIM (ümardamisraadiuseks tuleb siis võtta 0 ja mooduseks Trim).
Käsuga CHAMFER teostatav nurkade faasimine on toimelt lähedane äsjavaadeldud käsule FILLET. Siin on võrreldes käsuga FILLET valiku Radius asemel kolm uut valikut:
- Distance – nõutakse kummagi joone jaoks faasimiskaugust;
- Angle – nõutakse esimese joone faasimiskaugust ja vastavat faasimisnurka;
- Method – võimaldab ümber lülitada meetodeid Distance ja Angle.
Suure faasimiskauguse puhul ei tarvitse faasimine õnnestuda ja ta jäetakse tegemata. Kord faasitud nurka saab uuesti faasida. Märgime, et lisaks ülalöeldule on käsud FILLET ja CHAMFER kasutatavad ka ruumiliste kehade (Solid) servade ümardamiseks ja faasimiseks, kuid sellest tuleb lähemalt juttu alles juhendi teises osas.
Liitobjektide “lõhestamiseks” komponentideks kasutatakse käsku EXPLODE. Laiade polüjoonte “lõhestamisel” (objektideks LINE ja ARC) läheb joone laius kaduma (antakse ka sellekohane hoiatus). Blokkide “lõhestamisel” võib muutuda objektide värvus. “Lõhestada” saab vaid ühe taseme korraga. Paketis AutoCAD puudub käsule EXPLODE vastupidine tegevus (ainus võimalus – tühistada “lõhestamine” käsuga U või UNDO). Vaid “lõhestatud” polüjoone taastamine võib osutuda võimalikuks (vt. järgnevat käsku PEDIT).
Polüjoone redigeerimine on teostatav käsuga PEDIT. Polüjoon tuleb valida hiirega (üks joon korraga). Kui polüjoone asemel osutada joonele (LINE) või kaarele (ARC), siis teatab AutoCAD, et tegemist pole polüjoonega ning küsib, kas tohib joont või kaart polüjooneks muuta (vaikimisi on luba selleks antud – teha tühisisestus). Pärast polüjooneks konverteerimist võib valiku Join abil lisada polüjoonele veel naaberlülisid. Kui hiirega valitud objektiks oli kahemõõtmeline polüjoon PLINE (ka mõnede ruumiliste objektide modifitseerimine on käsuga PEDIT teostatav, kuid seda siinkohal ei käsitleta), siis tuuakse käsureale viip
Enter an option [Close/Join/Width/Edit vertex /Fit/Spline/Decurve/Ltype gen/Undo]:
järgmiste tähendustega (suletud polüjoone korral on valiku Close asemel valik Open):
- C – polüjoon suletakse (esimene lüli ühendatakse viimasega );
- O – polüjoon avatakse (viimasena joonestatud lüli eemaldatakse);
- J – polüjoonele lisatakse lülisid, mis tuleb välja valida (lisatakse vaid ahelas paiknevad lülid, kusjuures nende Z-koordinaadid peavad olema samad mis lähtelüli(de)l;
- W – kogu polüjoonele saab anda ühtlase laiuse;
- E – jooksev tipp märgitakse markeriga (kaldrist) ning ilmutakse kaherealine viip
Enter a vertex editing option
[Next/Previous/Break/ Insert /Move/Regen/Straighten/Tangent/Width/eXit] :
järgmiste tähendustega:
- N – marker nihutatakse järgmisele tipule (mitte kaugemale viimasest tipust);
- P – marker nihutatakse eelmisele tipule (mitte kaugemale esimesest tipust);
- B – ilmutakse uus viip
Enter an option [Next/Previous/Go/eXit] :
kus:
- N, P ja X – tähendused on samad, mis ülemvalikutes;
- G – eemaldakse markeri kahe asendi vahel paiknev(ad) lüli(d), kui markerit oli edasi/tagasi liigutatud;
- I – markeeritud tipu järele lisatakse uus tipp (muutuvad ka selle naaberlülid);
- M – markeeritud tipp nihutatakse uude asendisse (koos naaberlülidega);
- R – polüjoon regenereeritakse;
- S – polüjoon sirgestatakse markeri kahe asendi vahel (võrdle valikuga Break);
- T – markeeritud tipu juures näidatakse polüjoone puutuja suund (hiirega);
- W – markeeritud tipule järgnevale lülile saab anda ebaühtlase laiuse;
- X – väljutakse valikust Edit vertex;
- F – polüjoone iga lüli asendatakse kahe kaarekujulise lüliga, nii et tekkinud sujuv , nurkpunktideta polüjoon läbib lähtepolüjoone kõik tipud;
- S – polüjoon silutakse splainikujuliseks kõveraks, mis lähtetippe ei tarvitse läbida (vaid avatud polüjoone alg- ja lõpp-punktid läbitakse kindlasti);
- D – polüjoone kõik lülid muudetakse sirglülideks;
- L – katkendjoontega joonestatud polüjoone korral saab kehtestada joonemustri eraldi iga lüli jaoks (alamvalik OFF) või ühisena kogu polüjoone jaoks (alamvalik ON);
- U – eespooltoodud modifitseerimisvalikute toime ühekaupa tühistamine;
- X – käsust PEDIT (alamvalikute puhul alamvalikust) väljumine.
Multijoonte omavahelise lõikumise organiseerimine on teostatav käsuga MLEDIT, mis avab vastava dialoogakna 12 redigeerimisvõimalusega, milledest tuleb välja valida üks ning seejärel näidata modifitseeritava multijoone lülid lõikepunkti läheduses. Üksikasjalised kirjeldused jätame esitamata.
Suvalist tüüpi objektide modifitseerimiseks on mitu võimalust. Üheks väga võimalusterikkaks mooduseks on teha seda käsuga ‘PROPERTIES, mis on käivitatav mitmel viisil:
- vahetult käsurealt, sealhulgas käsulühenditega CH, PROPS jt.;
- ikoonilatil Standard paikneva ikooniga Properties;
- rippmenüü Tools valikuga Properties…;
- klahvi Control ja numbriklahvi 1 samaaegse vajutamisega;
- külgmenüü valiku MODIFY 1 alamvalikuga Property;
- “käepidemete” kasutamisel (vt. lk. 31) avaneval ajutisel menüül valikuga Properties.
Kui modifitseeritav(ad) objekt(id) on eelvalikuga välja valitud (mõistlik on valida objekte siiski ühekaupa), siis dialoogaknas (vt. joonis 25) näidatakse kõiki nende ühiseid parameet reid, millest enamikku saab soovi korral ka muuta, tehes vastaval real kaks hiireklõpsu:
- ilmub loendiboks, mille abil saab sobiva väärtuse välja valida (joonisel näiteks Color);
- ilmub spinneriboks, mille abil saab väärtust suurendada/vähendada (joonisel Vertex);
- ilmub ristike koos noolega, mis laseb teha valiku otse joonisel (joonisel Vertex X);
- väärtus on ka vahetult muudetav (kolmel eelmisel juhul on see samuti kasutatav);
- kahvatu värvusega väärtus on vaid vaadeldav, kuid mitte muudetav (joonisel Area).
Joonis 25.
Joonis 26.
Kui enne käsu ‘PROPERTIES käivitamist eelvalikut polnud tehtud, siis on objekti(de) valik teostatav otse dialoogakna filtripildiga varustatud käsunupuga Quick Select, mis avab alamakna (vt. joonis 26), mille väljade kaudu saab modifitseeritava(d) objekti(d) filtreerimise abil välja valida. Neid küsimusi käesolevas lühijuhendis lähemalt siiski ei käsitleta. Kahjuks on käsul ‘PROPERTIES ka puudus: oma võimalusterikkuse tõttu on ta kohati aeglane. Käsu ‘PROPERTIES dialoogakna iseärasuseks, võrreldes muude dialoogakendega, on see, et temast ei ole võimalik väljuda klahviga Escape. Väljumiseks tuleb kasutada ristikest dialoogakna paremas ülanurgas või käsku ‘PROPERTIESCLOSE (lühendiga PRCLOSE), aga ka ikoonilati või rippmenüü samu võimalusi, millega käsk ‘PROPERTIES käivitatigi (vt. eelmine lk.).
Vaatleme veel kolme modifitseerimiskäsku. Käsk CHANGE ilmutab viiba
Specify change point or [Properties]:
Tühisesestus lubab muuta joon(t)e (LINE, PLINE jt.) otspunktide koordinaate, tähe P sisestamine ilmutab omakorda viiba
Enter property to change [Color/ Elev /LAyer/LType/ltScale/LWeight/Thickness]:
Valikutega C, E, LA, LT, S, LW ja T saab muuta vastavalt värvust, algnivood (Z-koordinaati), kihil paiknemist, joonetüüpi, joonetüübi mastaabitegurit, joonekaalu ja paksust (Z-telje suunas). Käsk CHPROP pakub samad võimalused, mis käsu CHANGE valik Properties.
Kui teksti korral on tarvilik muuta ainult teksti sisu, muid parameetreid aga mitte, siis on kõige kiiremini sooritatav see käsuga DDEDIT (järjestikku saab muuta ka mitut tekstirida).
On olemas veel üks mugav modifitseerimiskäsk. Käsuga ‘MATCHPROP (alternatiivse nimetusega ‘ PAINTER ) saab ühe objekti omadusi kopeerida teis(t)ele objekti(de)le. Käivitamisel tuleb esmalt valida lähteobjekt, mille omadusi kopeeritakse. Nüüd ilmutatakse viip
Select destination object(s) or [Settings]:
Sihtobjekti(de) valimise järel toimubki omaduste kopeerimine. Tehes aga valiku Settings (tähe S sisestamise teel), avaneb dialoogaken (vt. joonis 27), mille märkeruutude kaudu saab häälestada, milliseid omadusi kopeerida tuleb. Omadusteks on: värvus, kiht, joonetüüp, joonetüübi mastaabitegur, joonekaal, paksus, printimisstiil ning dialoogakna alläärel veel kolm spetsiaalomadust (mõõtmestamisstiil, tekstistiil ja viirutusmuster). Vaikimisi on kõigi nimetatud omaduste ülekandmine sisse lülitatud. Spetsiaalomadus kantakse üle muidugi vaid juhul, kui lähteobjektiks on vastavalt mõõde, tekst või viirutus.
Joonis 27.
7. Blokikäsud
Bloki moodustamise abil saab muuta joonise üht või mitut objekti formaalselt üheks objektiks – nimeliseks blokiks. Igale blokile tuleb määrata sisendpunkt. Blokke saab sisestada sama joonise mistahes asukohtadesse (baaspunkti järgi), ühtlasi neid suurendades/vähendades ja vajadusel ka XY-tasapinnal pöörates.
Bloki moodustamiseks on sobiv kasutada käsku BLOCK, mis toob ekraanile sellekohase dialoogakna (vt. joonis 28). Ripploendiboksi Name: kaudu antakse loodavale blokile nimi. Bloki baaspunkti saab määrata kahel moel: kas kanda redaktoriboksidesse X:, Y: ja Z: vastavad arvulised väärtused, või, käivitades käsunupu Pick Point, näidata baaspunkti asukoht otse joonisel. Teine moodus on enamkasutatavam. Käsunupu Select objects abil valitakse jooniselt blokki kuuluvad objektid (valikuhulga moodustamise üldiste põhimõtete järgi). Käsunupu Quick Select abil avaneb kiirvalikuaken (vt. joonis 26). Valitud objektide arv näidatakse sõnade objects selected ees (vt. joonis 28). Kolme raadionupuga juhitakse väljavalitud objektide saatust: valik Retain jätab objektid joonisele alles, va-
Joonis 28.
lik Convert to block muudab nad kohapeal blokiks, valik Delete kustutab objektid jooniselt. Viimasel juhul, kui koheselt täita käsk OOPS, taastatakse need objektid joonisele. Piirkond Preview icon laseb raadionuppude abil valida, kas jätta bloki- ikoon loomata või moodustada ta valitud objektide kujutisena.
Bloki sisestamine joonisele (mõnes mõttes on see vastupidine operat sioon käsule BLOCK) on teostatav käsuga INSERT, mis toob ekraanile vastava dialoogakna (vt. joonis 29). Loendiboksi Name: kaudu saab valida sisestatava bloki nime, aga nime võib ka klaviatuuri kaudu kirjutada. Käsunupu Browse… abil saab joonisele sisestada mingi teise tervikjoonise (so. faili laiendiga .dwg). Kui märkeruudud Specify On-screen, Specify On-
Joonis 29.
screen ja/või Specify On-screen on aktiivsed, siis määratakse sisestatava bloki (või joonise) baaspunkt otse joonisel ning sisestatakse mastaabitegurite väärtused koordinaattelgede suhtes ja pöördenurk joonise tasapinnas. Vastasel juhul tuleb teatada nende parameetrite väärtused otse dialoogakna väljadel. Aktiveeritud märkeruudu Uniform Scale korral on mastaabitegurid kõikide telgede suhtes võrdsed (väärtus kirjutatakse redaktoriboksi X:). Kui märkeruut Explode on aktiveeritud, siis sisestatakse blokk joonisele “lõhestatuna”, so. üksikobjektidena, vastasel juhul aga tervikobjektina (blokina). Sisestatud blokke tohib käsuga EXPLODE mistahes hetkel “lõhestatada”. Märgime, et kui bloki sisestamisel on mastaabitegur negatiivne, siis toimub ühtlasi peegeldamine vastava koordinaattelje suhtes.
Käsus –INSERT sisestatakse osa parameetreid käsurealt ja nad on tähendustega:
- ? – küsitakse olemasolevate blokkide nimede loetelu või nende mingit valikut;
- Scale – ühine mastaabitegur kõikidele koordinaattelgedele;
- X, Y, või Z – koordinaattelgede suunalised mastaabitegurid;
- Rotation – pöördenurk XY-tasapinnal;
- eeltoodud valikud prefiksiga E – sisestatava bloki eelvaatlus koos lohistamisega;
- Corner – mastaabitegurid antakse ristküliku servapikkuste abil (sisestada vastastipud);
- XYZ – kolmemõõtmelise bloki mastaabitegurid eraldi X-, Y- ja Z-telgede suhtes.
Blokke on võimalik sisestada ka käsuga MINSERT. Siin on iseloomulik, et sisestatud blokid tuuakse joonisele ristkülikukujulise paigutuse kohaselt. Kuid erinevalt käsust ARRAY on sisestatud massiiv üks tervikobjekt ja teda ei saa hiljem modifitseerida ega ka “lõhestatada”. Põhjus on selles, et joonise mälus säilitatakse sisestatud blokk ainult ühekordsena ja lisatakse talle paigaldusskeem, sest nii võtab massiiv tunduvalt vähem mälu.
Jooniselt välja valitud objektide, kogu joonise või mingi bloki salvestamiseks iseseisva joonisefailina (laiendiga .dwg) tuleb kasutada käsku WBLOCK, mis avab dialoogakna Write Block (vt. joonis 30). Raa-
Joonis 30.
dionupud Block, Entire drawing ja Objects lasevad salvestada vastavalt kas bloki (nimi otsida ripploendiboksist), kogu joonise või valitud objektid iseseisva joonisefailina. Piirkon nad Base Point ja Objects on sama tähendusega, mis käsus BLOCK (vt. joonis 28). Redaktoriboksi File name: kirjutatakse salvestatava faili nimi, loendiboksi Location: kaudu aga valitakse tema kaust, mida käsunupu … abil saab ka otsida. Loendiboks Insert units: laseb valida mõõtühikud, kusjuures loetelu esimene valik Unitless jätab ühikud kehtestamata.
Modifitseerimiskäskudest tasub mainida veel käsku HATCHEDIT, millega saab modifitseerida viirutusi. Siin avaneb sama dialoogaken mis käsus BHATCH (vt. joonis 21).
8. Päringukäsud
Päringukäsud on eelkõige mõeldud info küsimiseks joonise kohta. Käsk ‘HELP (alternatiivse nimetusega ‘?) on ette nähtud pöördumiseks paketi AutoCAD spikrisüsteemi poole. Kui momendil ühtki paketi AutoCAD käsku ei täideta, siis avaneb dialoogaken, millelt saab edasi valida kõike, mis selle paketi spikrisüsteemi koosseisu kuulub. Kui aga mingi käsu täitmine on pooleli , siis üldreeglina annab käsu ‘HELP käivitamine infot just selle konkreetse käsu kohta. Lihtsaim viis käsu ‘HELP käivitamiseks on vajutada klahvile F1.
Järgnevad päringukäsud on käivitatavad rippmenüü Tools valikuga Inquiry ► avatavast alammenüüst.
Käsk ‘STATUS annab mitmesugust statistilist teavet joonise kohta (terve rea süsteemimuutujate jooksvad väärtused).
Käsuga ‘LIST küsitakse infot jooniselt valitud objekti(de) kohta. Teatatakse iga objekti tüüp, kiht, asukoha relatiivsed koordinaadid, värvus ja joonetüüp (viimased kaks siis, kui nad pole BYLAYER). Lisaks teatatakse mitmesugust muud infot, mis on erinevat tüüpi objektidel erinev. Üsna sarnane eelmisele on parameetriteta käsk DBLIST, mis annab infot joonise kõikide objektide kohta (isegi “külmutatud” kihtidel asuvaist).
Kahe punkti vahelist kaugust saab teada käsuga ‘DIST. Lisaks teatatakse punkte ühendava sirglõigu kaldenurgad ja projektsioonid koordinaattelgedele.
Valitud punkti koordinaate teatab käsk ‘ID.
Kujundi kogupindala ja ümbermõõt on leitav käsuga AREA, mis säilitatakse vastavalt süsteemimuutujate AREA ja ‘PERIMETER väärtustena. Käsu AREA käivitamisel tuukse käsureale viip
Specify first corner point or [Object/Add/Subtract]:
kus punkti sisestamisega joonisele küsitakse järgmisi punkte, viimase punkti sisestamise järel tuleb teha tühisisestus. Nende punktide abil moodustatakse kinnine hulknurk, mille pindala ja ümbermõõdu AutoCAD teatab (hulknurka ennast ei joonestata). Tähe O sisestamise järel tuleb näidata objekt, mille pindala ja ümbermõõt joonestajat huvitab. Valida saab siin vaid ühe objekti (hiirega). Eelistada tuleb suletud kujundeid (polüjoon formaalselt suletakse). Kui aga soovitakse leida mitme kujundi pindalade summa või vahe (vahe võimaldab “aukude” pindala maha lahutada), siis tuleb kasutada valikuid Add ja Subtract, kusjuures alustada tuleb valikust Add. Objekte saab siin valida nagu eespool kirjeldatud, so. hulknurga tippude sisestamisega või valikuga Object. Valikute Add ja/või Subtract kasutamisel leitakse vaid summaarne pindala, ümbermõõt jääb aga leidmata .
Käsk ‘TIME annab mitmesugust kalendaarset ja kellaajalist teavet joonise kohta (loomise ja viimase redigeerimise kuupäev ja kellaaeg, redigeerimisele kulutatud koguaeg jms.).
9. Salvestamine ja väljastamine
Joonise kiireks salvestamiseks kasutatakse käsku QSAVE. Kui joonisel on nimi juba olemas, siis salvestatakse joonis sama nime all täiendavalt midagi küsimata. Kui nime pole veel antud, avatakse dialoogaken, nagu see toimub käsu SAVEAS puhul. Üsna lähedane eelmisele on käsk SAVE (käivitatav ainult käsurealt). Siin toimub alati dialoogakna avamine, kus salvestamisel saab joonise nime ja/või kausta muuta. Käsk SAVEAS lubab salvestada joonist mingi teise nime all, vajadusel ka kausta muutes. Samuti pakub see võimaluse lasta AutoCAD Release 15.0 joonist salvestada versioonide 14 või 13 joonisena. Versiooni alandamine võib aga joonise mõningaid objekte konverteerida muud tüüpi objektideks, mõned neist võivad koguni kaduma minna.
Joonisest väljumiseks ilma joonist salvestamata tuleb täita käsk QUIT (alternatiivne nimetus – EXIT). Kui pärast viimast salvestamist on täidetud mingeid käske, siis küsib AutoCAD, kas tõesti soovitakse nende tulemusi salvestamata jättes paketist väljuda.
Joonis 31.
Joonise väljastamist printerile või plotterile teostatakse käsuga PLOT. Printimise para meetrid tuleb häälestada kooskõlas konkreetse printeriga ja paberi suurusega. Lõplikke soovitusi on siin raske anda (erinevaid printereid on väga palju), seetõttu tuleb sobiv konfiguratsioon leida osalt proovimise teel. Käsu PLOT toimel avatakse mahukas dialoogaken, mille vahelehelt Plot Device valitakse sobiv väljundseade, vahelehel Plot Settings (vt. joonis 31) aga tehakse põhilised valikud konkreetse joonise tarvis. Olulisemad võimalused on siin järgmised:
- Paper size – paberi suurus kas tollides või millimeetrites (ümberlülitamine allpool olevate raadionuppudega inches ja mm);
- piirkonnal Plot area valitakse väljastatav jooniseosa:
- Limits – joonis trükitakse käsuga ‘LIMITS määratud piirides;
- Extents – joonis trükitakse maksimaalsuuruses (võrdle käsuga ZOOM Extents);
- Display – trükitakse joonise jooksva vaateakna (viewport) pilt;
- View – trükitakse joonise käsuga VIEW (vt. juhendi teine osa) varemloodud nimeline vaade (neid saab loendiboksist otsida);
- Window – trükkimiseks saab aknalt valida joonise suvalise osa; eelnevalt tuleb käivitada käsunupp Window
Kõik kommentaarid