Realism ja naturalism (3)

ü 1. REALISM

„Realismus“ - esemeline , reaalne.
Terviklik kirjandussuund levis Lääne-Euroopas 1830-1870.
1830. aastatel oli romantismi hiigelaeg. Peagi aga romantismist tüdineti. Realism kujuneski romantismile vastukaaluks. Samas põimusid need kaks suunda pidevalt omavahel. Iseloomulikke jooni esineb juba antiigist alates. b „Punane ja must“ - esimene realismi esindav teos.
Realism – kunstimeetod, mille järgi kirjanduse ja kunsti ülesanne on kujutada elu tõepäraselt ning avada nähtuste olemus ja põhjuslikud seosed. Realism toob esile ajastule iseloomuliku tüüpilise ja peaks vältima juhuslikku ebaolulist. Selle poolest erinev naturalismist. Realism jälgib isiku suhteid keskkonnaga, ühiskondlike tingimuste mõju kommetele ning inimese või grupi saatusele (kuidas ühiskonnas kehtivad seadused ja ühiskondlikud normid mõjutavad inimese käitumist). Tegelaste karakterites liitub individuaalne tüüpilisega. Süžee areng lähtub reaalse elu loogikast- tegeliku elu sarnane. Esineb valdavalt proosas, aga seda võib leida ka draamas ja luules. Žanritest on valdavad romaan ja novell , tippteoseks peetakse Flaubert ’i „Mme Bovaryd“.
Realismi põhimoto: „Ilus on vaid tõde“Realism toetub positivismile ja materialismile.
Positivism – keskendutakse praktilise elu seisukohalt kasulikule (ei juurelda ülemaise ja tundmatu üle). Materialism – kõige oleva aluseks on mateeria (pole olemas mingit vaimu).
Kriitiline realism – Kriitiline realism on ühiskonda arvustav realism. Kriitilise realismi põhiline viljeleja oli Balzac .Realism  ühiskonna varjukülgede avalikkuse ette toomine, sotsiaalsete olude kriitika  kriitiline realism. Naturalism – äärmuslikum realismi haru, mis keskendub just inetustele ja labasustele. Naturalismi põhiline viljeleja oli Zola . Naturalismis ei süüdistata ühtki ühiskonnaklassi. Kõigil on üks eesmärk: rahuldada oma ihasid ja soove. Naturalismi järgi on inimene isekas ja julm, igaühe juures välendub see eri viisil. Naturalismi tippteoseks loetakse Zola teost “Maa”. Realismi esindajaid: Flaubert, Tolstoi, Dostojevski , Zola, Dickens , Balzac, Tammsaare , Vilde, August Alle

2. FJODOR DOSTOJEVSKI ( 1821 -1881)

Sündis Moskvas, vaestearsti peres. Isapoolne suguvõsa olid vaesunud. Isa oli veendunud töötegija, tänu sellele taastas aadliseisuse, ostis endale mõisa. üEma oli helde , lahke, elurõõmus, peenetundeline, paljulugenud, kes rääkis ka oma lastele piiblilugusid, mida Fjodor kuulas ja jäi ka elu lõpuni kristliku headuse pooldajaks. Isa oli range, kohati impulsiivne , karm, ihnuskoi, sünge olemusega.
Tõenäoliselt oli tundlikuma loomuga, see kajastub ka loomingus, oli tähelepanelik inimeste loomuse suhtes. Haridust sai kodus, kuniks pandi pansioni. 16-aastaselt suri ema tuberkuloosi. Kui 2 aastat hiljem sureb isa, tabasid Fjodorit närvivapustus ja krambid. Tal diagnoositakse langetõbi. Selle 2 aasta jooksul pani isa pojad Peterburi sõjaväeinseneride kooli õppima. Fjodor huvitus kirjandusest rohkem, aga ei julgenud isa tahtele vastu astuda. 1843. aastal lõpetab inseneride kooli, asub Peterburis madalama astme ametnikuna tööle. Aasta hiljem avaldab Balzaci romaani tõlke. Samal ajal asub kirjutama oma esikteost. Kirjanduse kõrval oli veel üks kirg – hasartmängukirg. Vaatamata kõigele loobus ta oma ametnikutööst ja pühendus täielikult kirjandusele. 1845. aastal ilmub esikromaan „Vaesed inimesed“ - kujutas Peterburi väikeametniku alandatud, rusuvat elu.
Tema tolleaegne eluvaade seisnes selles, et inimene on oma loomult hea, kuid rikkus rikub rikkad inimesed, vaesus muudab vaesed halvaks ja õnnetuks. Juba esimeses teoses paistis silma inimpsüühika süvakirjeldusega. Teos võetakse hästi vastu, Dostojevski pääseb kirjandusringkondadesse. Mõne aasta jooksul Dostojevski kaugeneb senistest toetajatest, vb põhjuseks tema loomus, mis on kinnine , teiselt poolt vaated, kuidas ühiskonda parandada. Kuna kirjandusringkondades levisid pigem sotsialism, ateism , materialism, ei kuulunud need tema vaatega kokku. Ühines teiste teisitimõtlejatega, eelkõige Petraševskiga (ringi kutsuti „petraševskilased“). Teemadeks ikkagi rohkem vabadust, õiglust inimestele, pärisorjuse kukutamine. Levis revolutsioonimõte. 1849. aasta aprillis arreteeriti nad kõik. Pärast pooleaastast vangistust määras kohus surmanuhtluse, mahalaskmise. Detsembrikuus viidi nad hukkamisele. Hukkamist viidi läbi jaokaupa. Mehed seisid juba, kotid peas, aga siis jõudis kohale käskjalg tsaari juurest armuandlusega. Pm tehti jõhker etendus, et neile aimu anda, et asi on tõsine. Surmanuhtlus asendati 4 aasta sunnitööga + reamehena sõjaväeteenistusele asumisega. Ilmub „Märkmeid surnud ajast“ - olukirjeldused sunnitööst Siberis ; ilmub romaan „Alandatud ja solvatud“. Nendes on inimpsüühikat, probleemsed olukorrad, probleemsed inimesed. Kui varasemas loomingus lähtus sellest, et inimene on hea ja keskkond muudab ta õnnetuks, siis nüüd jõuab seisukohale, et inimene on küll hea, aga vastuoluline ja sealjuures irratsionaalne . Inimhinge mõjutavad hetketunded, tujud , instinktid. Me võime teada, mis on hea ja õige, aga siiski käituda. valesti. 1865 saab valmis „Kuritöö ja karistus“. 1868 ilmub „ Idioot “. Romaan „Sortsid“, „Nooruk“. Viimaseks teoseks on „Vennad Karamazovid“.Siberis sunnitööl olles kohtus kauni naisega, kellega ka abiellus. Naisel oli aga tervis korrast ära, põdes tuberkuloosi ja suri pärast Peterburi naasmist. Dostojevski rahaline olukord oli kehv , ka vend oli surnud ja pidi venna peret toetama , võlgu maksma. Leidis endale noore nägusa tubli naise. Ta ise ei kirjutanudki enda tekste , vaid dikteeris ja stenografistist neiust sai Dostojevski teine abikaasa. Majanduslik olukord paranes . Neil oli ka kaks last, soetasid maja. Enda kirest hasartmängude vastu Dostojevski jagu ei saanud. Dostojevski surm oli ootamatu , 1881. aasta jaanuari lõpul algas tal kurguverejooks. PANUS KIRJANDUSSE: inimpsüühika keerdkäikude kujutamine ja inimese vastuolulisuse väljatoomine. Inimese olemuse ja loomuse seos nii pärilikkuse mõjudega kui keskkonna mõjudega. Ka rahvuslikke iseärasusi tabas. Kirjandusteadlased on öelnud, et tegemist on ideeromaanidega (st peategelasel on mingi idee, ta hoiab sellest kinni ja tegutseb selle põhjal). Näiteks „Idioodi“ peamine idee oli see, et inimesed on kõik head.

3. MARIE HENRI BEYLE STENDHAL (1783 - 1842)

Peetakse esimeseks romaanikirjanikuks, aga avastati alles 100 aastat hiljem. Ta ise ei olnud puhas romantik , samas ei tahtnud klassitsismist lähtuda, käsitles kaugelearenenud realismi. Tegelaste liikumapanev jõud on kirg. Kaasajal ei tunnustatud, aga lootis end ise tulevikuperspektiivis näha huvitavana. Tähtis oli see, et teda loetakse 20. sajandil (19. asemel).Eristab romantikutest konkreetne seos ajastuga. Enamasti toimub tegevus tema kaasajas, mis romantikute puhul loomulik ei olnud. Püüab taustana sisse tuua ajaloolise tõe, mis käsitleb sündmuseid, konflikte. Tema enda motoks on “Tõtt, karmi tõtt!”Sündis/kasvas Grenoble'is. Isa oli advokaat ja rojalist, ema poolt olid vabariiklased (Napoleoni pooldajad ). Isaga ei olnud väga head suhted (isa huvitus palju materiaalsetest väärtustest). Isa esindas suguvõsas veel ka tädi, kes oli karmivõitu. Selle tõttu ei tekkinud isapoolse suguvõsaga häid suhteid, ema suguvõsa väljendas muretumat, vabamat ellusuhtumist (hispaanialik). Oli hea pea matemaatikas. Saadeti pärast kohalike koolide lõpetamist Pariisi. Tänu sugulastele pääseb seltskonda. Ta on lummatud kaunitest tarkadest naistest.
Tundis, et on võimalus end teostada Napoleoni armees . Oli 17aastane, kui ühines. Temast sai ohvitser ja osales sõjakäikudel Hispaanias ja Venemaal, Austrias ja Saksamaal. Kui Napoleon langes, jäi sõjaväelaseametist ilma. Selleks ajaks oli kujunenud huvi kirjanduse vastu. Leidis tööd ametnikuna Itaalia väikelinnas. Talle meeldis Itaalia, hindas seda muretust jne. Alguses ei olnud ilukirjandus, vaid pikem esseed, Napoleoni elu, Beethoveni (jt muusikute) elu, Rossini elu, reisikirjad. “Itaalia kroonikad ” - sinna kogutud need lühiteosed. “Parma klooster ” - ilukirjanduslik, Itaaliast . Kuulsuse sai 1831 ilmunud romaaniga “Punane ja must”. LOOMINGUS ISELOOMULIK: Kirest ja armastusest lähtuvalt kirjutas essee, mida armastus endast kujutab. Jagab armastuse kui tunde neljaks alaliigiks:

• ainuke tõeline armastus kui kirg;armastus kui iha (ollakse kiindunud armastusse kui objekti, inimene tunneb huvi veel teiste huvide vastu ,füüsiline armastus ,armastus kui edevus
  

Kui me kedagi armastame, siis näeme seda isikut ebaobjektiivsena. St mõtleme ta ise eriliseks ja erakordseks. Mõtleme ise juurde igasuguseid asju. Leiab, et armastus on üks hulluse vorm, aga ainus hullus, sulnis hullus, mis teeb elu elamisväärseks. Romaanides võib kohata ka tema tüüptegelasi:

• Noor, silmapaistev meesterahvas, nägus, aga ta on ka uje, kohmetu, lihtsamat päritolu, kes hakkab maailma avastama – elukooli teos (arenguromaan) ning teda käivitavaks jõuks on armastus, see annab talle jõudu ja kindlust eesmärke saavutada.
  
• Kaunis naine, kellesse noormees armub. Puhas, rikkumata, loomulik, vahetu, siiras, ometi saab temast peategelase armuke.
  
• Naine, kes Stendhal enda arvates oleks olnud. Otsustuskindel, tegutseja , jõuline, tugev.
  
• Deus ex machina , võluuur, rikas, mõjuvõima sisik, kes on noormehe heategija.
  
• Kelm , keegi halb, kes pillub kaikaid kodarasse vastandina heategijale.
  

“Punane ja must” on nagu elukool . Hakkab maailma avastama, peategelane põrkab tegelikkusega kokku.

4. Honoré de Balzac (1799-1850) XIX sajandi realismi üks viljakamaid autoreid.

Balzac sündis Kesk-Prantsusmaal Tours 'i linnas. Isa oli pärit talupoegkonnast ning tegees toidumoona hankimisega sõjaväele. Mõnda aega oli ta isegi linnapea abi. Tulevase kirjaniku vanaisa nimi oli Balssa, millele poeg andis peenema kõla – Balzac. Honoré lisas sellele aadlipatrikli „de“. Balzac sai hea koolihariduse , õppides Vendóme'i kloostrikoolis ja lõpetas Pariisis juriidilise kooli. Juristina Balzac ei töötanud. Ta oli veendunud, et temast saab kirjanik. Ent algul, 1820. aastatel, ei läinud see sugugi ladusalt. Ajavahemikul 1821-1825 avaldas ta kaheksa õudus- ja seiklusromaani, mis ei äratanud mingit tähelepanu. Seejärel katsetas Balzac äri alal, ent nii kirjastus kui ka trükikoda läksid pankrotti , järele jäi vaid võlakoorem, mida kirjanik püüdis tööga vähendada.
1820. aastate lõpupoole huvitus Balzac Walter Scotti ajaloolistest romaanidest. Prantsuse kirjanikku hämmastas Scotti faktitruudus ja üksikasjade täpne kirjeldamine. Balzac oli selleks liiga „kaasaegne“, et ajaloolisi romaane kirjutada, kuid esimene talle kuulsust toonud romaan „Šuaanid ehk Bretagne aastal 1799“ kujutab sündmusi, mis leidsid aset alapealkirjas mainitud Prantsusmaa provintsis kolmkümmend aastat enne teose kirjutamist. Kirjanik otsustas toetuda ainult faktidele. Ta sõitis Bretagne'i, uuris põhjalikult šuaanide mässu põhjusi ja tausta ning kirjutas suurema osa oma teostest selles kohas, kus kirjeldatud sündmused arenesid. Šuaanid olid vanameelsed ja kirjaoskamatud talupojad, keda aadlikud ning vaimulikud õhutasid mässule uue keskvalitsuse vastu (šuaan pärineb bretooni murdesõnast „chouan“ – öökull; nii hüüti mässajate juhti).
Pärast „Šuaanide“ ilmumist leidis Balzac endale varsti sobivaima temaatika ja žanri. Tema kaasaega kujutavad romaanid hakkasid ilmuma lühikeste vaheaegade järel. Peagi kujunes autoril grandioosne plaan suurteose jaoks, 1841. aastal sai see üldpealkirjaks „Inimlik komöödia“. Ei oli kahtlust, et pealkirja valikul inspireeris Balzaci Dante „ Jumalik komöödia“. Žanri mõttes on „Inimlik komöödia“ nn jõgiromaan (prantsuse kirjanduses roman-flueve). „Jõgiromaaniks“ on hakatud nimetama ulatuslikku, paljudest osadest ehk ka iseseisvatest romaanidest koosnevat romaanitsüklit, mida seovad ühised tegelased. „Jõgiromaani“ ühest osast (või „allromaanist“) teise nende tegelaste roll ja asend tavaliselt muutuvad: kord on nad esiplaanil , kord aga esinevad pelgalt kõrvaltegelasena.Balzac oli erakordselt töökas ja produktiivne kirjanik. Tema tööpäev olevat kestnud 14-16 tundi. Ühelt poolt pidi Balzac rahuldama võlausaldajate nõudmisi, kuid teisest küljest oli käivitunud suure romaaniplaani elluviimine, mis kirjanikku jäägitult haaras. Ühes oma kirjas 1849. aasta jaanuarist avaldab Balzac kahetsust, et tema asemel valiti Prantsuse Akadeemiasse varakas mees, „Minul aga, kurat võtku, pole muud kui võlad“. Kirjanik just nagu teadis, et aega on talle antud vähe. Ometi ei keeldunud ta kunagi vastu võtmast oma sõpru, kelle hulka kuulusid George Sand , Victor Hugo, Eugéne Delacroix ja mõned teised hingesugulased.
1832 . aastal, kirjutades romaani „Kolmekümneaastane naine“, astus Balzac kirjavahetusse Ukrainas elava poola päritolu mõisnikuproua Ewelina Hańsaga. 1850. aastal nad abiellusid Berditševis. Ent kirjanik oli juba raskesti haige ja suri sama aasta augustis Pariisis.
Ligi kakskümmend aastat ränka tööd nõudnud „Inimlikku komöödiasse“ kavandas Balzac 140 romaani, valmis jõudis ta kirjutada 90 teost. Tegelaste arv tema suurteoses küünib kolme tuhandeni, neist korduvaid tegelasi on 460. „Inimlik komöödia“ jaguneb kolme ossa : „Kommete etüüdid“, „Filosoofilised etüüdid“, „Analüütilised etüüdid“ (antud juhul tuleb lähtuda prantsuskeelse sõna étude põhitähendusest - „ uurimine “, „uurimus“).„Inimlik komöödia“ on hiiglaslik panoraamteos. Kirjanik püüdis selles käsitleda kõiki ühiskonnanähtusi ja kujutada kõigi ühiskonnakihtide elu oma kaasajal. Balzac jälgis teoste tegelaste saatust ning käekäiku sõltuvalt ihadest ja püüdlustest, mille oli vallandanud restauratsioon ja eriti juulimonarhia (1815-1848).Faktoloogiast lähtudes kujutas ta oma tegelaste iseloomu ning elutööd. Balzaci arvates sõltub inimese käitumine ajaloolistest tingimustest, antud kohast ja olukordadest. Oma ajastu traagika kõige üldisemaks põhjuseks pidas ta kasu- ja rahaahnitsemist. See oli meelitav kullaläige, mis hävitas armastuse, lõhkus inimsuhteid ja tegi sõbrad vihavaenlasteks. „Inimliku komöödia“ tegelaste hulgas näeme Pariisi pankureid ja provintsitõusikuid, ennast peremeestena tunduvaid rikkaid aadlikke ja nende kõrval vaeseid aadlimehi.Nagu Balzac ütleb „Inimliku komöödia“ eessõnas, lõi ta selle teosega oma maailma: „Minu teosel on oma geograafia, samuti nagu tal on oma genealoogia ja perekond, oma kohad, asjad, oma tegelased ja faktid, oma vappideraamat, oma aadlikud ja kodanlased, oma käsitöölised ja talupojad, oma poliitikud ja keigarid, oma armee ja lõpuks – oma maailm!“ Lisame ainult, et see polnud autori fantaasia vili, selline oli tõepoolest tema kaasaegne maailm.

5. ANTON TŠEHHOV (1860-1904)

Sünnib Taganrogis, oli väikekaupmehe poeg. Tema sünni ajal oli Venemaal pärisorjuse kaotamine (1861). Tema vanaisa oli kogunud 3500 rubla ja pere juba varem pärisorjusest vabaks ostnud. See näitab, et mehel pidid olema suured võimed majandamises. Ka isa oli järelikult vaba mees. Isa oli loominguliselt andekas, mängis pilli, joonistas hästi, juhatas kirikukoori, oli poepidaja.
Need anded avaldusid ka lastel. Antoni kaks vanemat venda olid andekas kunstnik ja teine ajakirjanik. Kodused olud olid üsna ranged . Sai küll koolis käia, pidi ta samas aitama isa poe pidamises. On hiljem kibestumusega öelnud, et tal ei olnudki õiget lapsepõlve. Ei saanud isegi koolitööd teha, sest tint oli potis külmunud. Vaatamata sellele sai gümnaasiumihariduse. Enne seda huvitas teda ka teater. Grimmeeris end vanemaks , et saada teatris käia (koolis oli seadus, et ilma saatjata ei või omapäi etendustel käia). Ka kodus esitasid lapsed etüüde.
Isal läks äris kehvasti, laostus. Tol ajal pandi võlglased võlavanglasse. Et sellest pääseda, putkas isa Moskvasse, kus vanemad vennad juba ees olid. Peagi suundus ka ema nooremate lastega Moskvasse. Tšehhov jäi viimaseks gümnaasiumiaastaks Taganrogi. Saatis isegi emale raha. Teenis ise palka lisatundide andmisega. Varases eas pidi ise hakkama saama. Tema oli esimene segaseisuslane, kel ei olnud aadliku lapsepõlve taga. Tema pidi hariduse oma nooruse arvelt omandama. Kõik see arendas temas töökust ja enesedistsipliini. Vendade puhul heitiski ette seda, et inimesed lasevad kergelt tuulde oma annet . Gümnaasiumi viimastes klassides hakaks ise kirjutama, esialgu vaid oma lõbuks.1879. aastal Astub Moskva ülikooli arstiteaduskonda. 1880. aastal õnnestub tal jutuke ajakirjas avaldada, Antoša Tsehhonte oli pseudonüüm. Jutud on eelkõige humoorikad, eesmärgiga lugejaid naerutada. Sellest ajast näiteks „Kiri õpetatud naabrile“. Mida aeg edasi, seda nõudlikumaks muutus loomingu ja temaatika osas.
Paljuski on juttudes purjus kaupmehed , naiste salakavalus, meeste seiklused , humoorikas sisu. Kuna oli nõudlik enda suhtes, vaatas ka kriitiliselt ümbritsevat. Talle ei meeldinud väikekodanlikkus (materiaalsuse tähtsustamine, vaimsetest väärtustest mitte lugu pidamine, oma arvamus pm puudub, arvestatakse üldiste ja heakskiidetud tõdedega).
Novellid : „Magada tahaks“, „Vanka“, „Ametniku surm“, „Paks ja peenike “, „ Kurbus “, „Palat number 6“ „Paks ja peenike“ Kaks head tuttavat kohtusid vaksalis. Paks ja peenike. Peenikesel oli poeg ja naine kaasas. Üle pika aja kohtusid. Meelitavad üksteist. Paks ja peenike õppisid koos gümnaasiumis. Peenike räägib, et on suht edukas, teeb tubakatoose. Paks on salanõunik. Peenike kahvatub jne. Hakkab hullult meelitaba, „teie ekstsellents “ ees ja taga. Peenike poeb hullult. Novellis naeruvääristas väikekodanlikkust.
Tšehhov hakkakski käsitlema n-ö väikest inimest, madalat ametnikku , vähese positsiooniga inimest. Ei lähtunud sellest, et maailm on ebaõiglane ja väikestele tehakse liiga, vaid lähtus sellest, et „väikesed inimesed“ ongi väiksed. Kahepalgelised ja automatistlikud (kui on kõrgem kraad, siis pugemine, võrdsetega suheldakse kui võrdsega, alamaid naeruvääristatakse). Sama motiiv on ka „Ametniku surma“ juures.
Kui esialgu oli ta looming lihtsalt humoorikas, siis hilisemas loomingus suurenes sotsiaalne aspekt ehk ühiskondlike teemade käsitlemine. Seoses Tšehhovi lühijuttude arenguga kasvab ka selle žanri tähtsus. Kui enne suhtuti juttudesse kui lihtsalt meelelahutusse, siis Tšehhovi temaatika muutumisega kujunes ka lühijutust omaette žanr, mida hakati ka Vene kirjanduses hindama
Lõpetab 1884 ülikooli, saab maakonnaarsti kutse. Töötab usinasti, koormus suur, kirjutab samaaegselt. Üsna pea avastatakse tal tuberkuloos . See paneb teda ümbritsevat natuke tõsisemalt märkama, ka valusamat poolt. Üks temaatika on ka veel lapsed.
„Vanka“
9aastane poisike. Kingsepa juures õppis ametit. Otsis sule ja kui pererahvas kodust ära oli, hakkas kirjutama. Kirjutas vanaisale kirja. Vanaisa oli ainus, kes talle jäänud oli. Vanaisa oli kõbus vanamees . Hullab köögitüdrukutega. Laps kirjutab enda halbadest kogemustest, peksmisest jms. Lubab olla väga hea ja kõike teha, et ainult kingsepa juurest koju saaks.

6. GEORGE BERNAD SHAW (1856- 1950)

Oli iirlane. Isa kippus napsitama ja ema oli ebapraktiline. Ise säras kainel ajal teravmeelsete ütlustega, ema oli muusikahuviline. Oli mezzosopran, esines ja laulis . Väike Bernard oli kursis klassikalise muusikaga: Händeli, Beethoveni ja kõikide teiste toredate klassikutega.
Pandi kooli, kus talle ei meeldinud. 15aastaselt jättis kooli pooleli. Läks tööle, oli vaeste linnaosas üüri koguja. Mõne aasta pärast edutati ja sai kontorisse kassapidajaks. Śamal ajal loeb palju, käib kontsertidel, ooperis, Dublini kunstimuuseumis. Oli autodidakt (iseõppija). 20aastaselt läheb Londonisse. 30 aasta pärast pöördub alles Dublinisse tagasi.
Londonis puutub kokku uute ideedega, sotsialistlike ideedega ning ühineb fabiaanlastega. Esmalt oli arg ja häbelik, kuid mõne aja pärast hakkas esinema kõnedega. Fabiaanlased esindasid sellist liikumist, kes poodlasid sotsialismi, kuid leidsid, et revolutsioone pole vaja, vaid rahulikult reformide ja ühiskonna tedvustamisega jõuda suurele tasemele.
Shaw hakkas teadlikult tegelema kirjandusega Londonis, tal oli eesmärk kirjandusega läbi murda. Kirjutas 5 aastat 5 lehte päevas. Sai valmis 5 romaani, mis ei pälvi suurt tunnustust. Samal ajal hakkab kirjutama ajalehes kriitikat. Kõigepealt muusikaarvustusi Corno di Basetto nime all. Teatrikriitikat krijutab G.B.S. pseudonüümi all. Leiab tunnustust, on terava sulega, ei püüa meeldida ja lipitseda, aus ja leppimatu. Draamaautoritest on tema vaieldamatu lemmik sel ajal Ibsen. Shakespeare on tema arvates jama .
Töö tõttu puutub kokku rohkem ja rohkem teatriga ning üks tuttav lavastaja palub Shaw’l midagi kirjutada.

• Esimene näidend 1892 – „Lese maja“. Teine näidend – „Missis Warreni elukutse“ – neid kaht näidendit nimetab ta ebameeldivaiks näidendeiks. Ebameeldivus selle tõttu, et arvustas rikkaid kodanlasi, kes elasid rantjee (need, kes elavad oma varanduse kasumist) elu. Kritiseeris seda, et mitmed rikkad inimesed olid soetanud linna vaesemates osades suuri kortermaju ja elasid üürirahadest. Üür oli aga ebaõiglaselt kõrge.
  
• Järgnesid n-ö meeldivad näidendid, kusjuures meeldiv on tinglik: sõjavastane komöödia „Inimene ja relvad“ (koloniaalpoliitikat käsitles), „ Saatuse soosik“. Nendes arvustab ühiskonnas esinevaid petteväärtusi.
  
• Sajandi alguses kolmas rühm – „kolm näidendit puritaanlastele“: „ Saatana õpilane“, „ Caesar ja Cleopatra“. Viimases käsitleb uudselt ja humoorikalt ajaloolisi suurkujusid traditsioone eiravalt ja toob välja võimuloleva inimese üksilduse teema.
  
• XX sajandi alguses hakkab Shaw’ särama. On dramaturg, ise kirjutab, ise lavastab. „Major Barbaros“ (kandev mõte on, et kapitalistlikus ühiskonnas pole voorus ilma rahata mõttekas); „Doktori dilemma “, „Pygmalion“ 1911.
  

Kui puhkeb I MS, siis on Bernard selgelt sõjavastane. Kirjutas artikli „Terve mõistus sõja vastu“. Sellega pälvis aga hukkamõistu, sest sõjaajal soositakse patriotismi levitamist ja oma võitluse õigustamist. Shaw ütles, et sõda on üldse barbaarne ja ka brittide poliitika pole olnud aus ja õiglane. Seda tabas kriitika ja sellele vastas ta, et meil on ju demokraatia ja sõnavabadus.
Sel ajal kirjutas ta „Südamete murdmise maja“. Kujutas Euroopat kujundlikult , et tegu on heaoluühiskonnaga, kus on minetatud pingutus, vajadus areneda ja puudub selge nägemus ja liider, kuidas edasi minna. Mugav oleskelu lõpeb kellegi jaoks traagiliselt. Teda inspireeris kirjutama Tšehhov. N-ö elatakse vanas, vana on aga aegunud . Midagi uut ka ette ei võeta.
Huljem ilmub veel komöödiaid ja näidendeid: „Püha Johanna “ ( draama ). Räägib Jeanne D’Arcist ja sellest, kuidas inimesed suhtuvad erakordsetesse ja erilistesse.
Shaw ei kirjuta enam vanuse tõttu, vaid hakkab reisima . 1931. aastal jõuab NSVL -i, satub seal vaimustusse ja laseb end ära petta kohaliku Nõukogude liidu pettustest. Sai Moskvas olles 75aastaseks ja toonane haridusminister ütles, et Shaw’ naerus ja Lenini naerus on midagi sarnast. Viimaseks näidendiks jääb „Õunakäru“, mille tegevus toimub 70. aastal. Seal on sees tuleviku teema ja idee on selles, kuidas kasvatada lapsi, et neist kasvaksid korralikud inimesed: lapsi tuleb kasvatada nii, et neist saaksid nii head valitsejad kui head kodanikud.

7. Naturalism, Emile Zola (1840- 1902 )

Naturalism
Naturalism on äärmuslikum realismi haru, mis keskendub just inetustele ja labasustele. Naturalismi põhiline viljeleja oli Zola. Naturalismis ei süüdistata ühtki ühiskonnaklassi. Kõigil on üks eesmärk: rahuldada oma ihasid ja soove. Naturalismi järgi on inimene isekas ja julm, igaühe juures väljendub see eri viisil. Naturalismi tippteoseks loetakse Zola teost “Maa”. (Naturalism oli viimane kirjanduslik liikumine, mis haaras terve Euroopa. Pärast seda tuli uusromantism…)
Täiesti erapooletu stiil., kirjanik ei tohi väljendada oma suhtumist asjasse, tema kohus on vaid kirjeldada. Naturalistid vaatlesid inimest ja ühiskonda kui loodusnähtust.
Emile Zola
Zola sündis Pariisis ja kolis kahe aastaselt Lõuna-Prantsusmaale. Tema isa oli insener, itaallane. Väga ettevõtlik meesterahvas. Isa töötas Aix´i linnas, ent kahjuks haigestus kopsupõletikku ning suri enne kui Emile kooli jõudis minna. Alguses õppis pansionis , hiljem lõpetas riiklikus kolledžis. Kooli tase polnud väga kõrge. Ta leiab endale sõbra Paul Cezanne´i. Tema on tuntud. Kirjutasid koos luuletusi, vaimustusid teatrist . Hugo oli Zola suur eeskuju. Zola paistab koolis silma nii kirjanduse kui ka matemaatiliste oskustega. Tagasilöök gümnaasiumi lõpueksamitel. Mate sooritas ta väga hästi, ent kirjanduse õps pani talle nulli. Ülikooliga oli kõik. Läks Pariisi, soovis ikkagi läbi murda/silma paista, ent seal ta midagi enamat ei saanud kui lihtsa väikeametniku töö kaubalaos. Sel ajal näeb ta lihtsate tööinimeste elu. Arusaadavalt tegeleb ta siiski ka kirjandusega – aga seda on võimalik vaid öötundide arvelt teha. Ühel hetkel ta tunneb, et peab ametnikutöö maha jätma, ning pühenduma täielikult kirjandusele.
1862 . aastal saab tööle silmapaistvas kirjastuses. Hakkab kirjandusringkonnas läbi käima teistega .

• Tema esimene loomingu periood: 1864 – „Jutustused Ninonile“. 1867 – „Therese Raquin“ Armastusromaan. Temast saab naturalist, kuigi algselt oli ta realist. Oma kirjandusliku suuna kirjutamisel lähtus kaasajast. Kõike peaks olema võimalik teaduslikult kontrollida. Taine` teooriast lähtuvalt inimese arengut, kujunemist mõjutavad 3 faktorit – rass ehk päritolu, miljöö ehk keskkond, moment ehk see, mis parasjagu toimub. Need kõik mõjutasid Zolad.
  
• Teisel perioodil (1868-1893), hõlmab endasse teoreetilisi käsitlusi, artiklite kogumikke, naturalism teatris, naturalistlikud romaanikirjanikud ja eksperimentaalne romaan ent kõige mahukam on siiski tema 20-st köitest koosnev tsükkel ehk jõgiromaan, mis siis kannab üldpealkirja „Rougon-Macquart“. Tsükli tähtsamad romaanid on "Lõks" ( 1877 ; "L'assommoir"), " Nana " (1880), "Žerminaal" (1885; eesti keeles ka "Söekaevurid"; "Germinal"), "Maa" (1887; "La terre"), "Inimelajas" (1890) ja "Häving" (1892).
  
• Kolmandal loominguperioodil (1894-1902), kuhu kuulub Zola romaanitriloogia "Kolm linna" ("Les trois villes"). Samuti avaldas ta arvukalt esseid.
  

Ta soovis saavutada võrdsust. 1897. Aastal, kui puhkeb Dreyfus`i afäär, kirjutas ka Prantsuse presidendile avaliku kirja („J’accuse“), mille eest kaevati Zola kohtusse. Ta oli silmitsi rahatrahvi ning aastase vangistusega, kuid ta pääses sellest, kuna ta põgenes Inglismaale . 1902. aastal leitakse ta oma korterist surnuna. Põhjuseks ametlikult on vingumürgitus, kuid vandenõu teooriatekohaselt leitakse ka mõrvamist. (eelkõige just poliitiliste põhjuste pärast).

8. Guy de Maupassant (1850-1893)

Isa poolt oli pärit vanast aadli suguvõsast. Ema oli haritud kunstihuvidega naisterahvas . Aga kahjuks ei kestnud nende kooselu kaua ning isa läks pere juurest ära. Ema kasvatas kaht poega ning märkas vanema poja, ehk Guy puhul, kirjandushuvi. Ema soosis tema kirjandushuvi. Ema käis läbi ka mitmete kirjandusinimestega. Flaubert`ist sai ka Guy kirjanduslik eeskuju ja õpetaja. Guy oli noor, tugev, füüsiliselt arenenud poisslaps .
Pandi õppima vaimulikku seminari , sealt ta lahkus. Oma kooli lõpetas Rouen `is. Prantsuse-Preisi sõja tõttu pere kaotas oma raha ja nii pidigi Guy asuma tööle ametnikuna ministeeriumis. Õhtusel ajal tegeles ka kirjandusega. Samuti jagus tal aega, et mööda Seine` i sõita. Alguses köitis teda luuletamine. Aga hiljem sai temast proosakirjanik, ent ta oli piisavalt kriitiline, piisavalt pika ettevalmistusega, et seitsme aasta vältel lasi ta Flaubert’il tal oma stiili parandada ning sõnavara rikastada jne. Läks aastaid enne kui Maupassant oma esimese novelli avaldas (1880). Esimeseks oli „Rasvapall“. Aastatel 80-90 ilmus talt 6 romaani (16 novellikogu). Oli ka reisikirju. Guy läks moodi, talle maksti kõrget honorari. Ta soetas omale purjeka/jahi, millele pani nimeks Bel-Ami, millega ta reisis igal pool (Vahemeres, Inglismaal). Teda peeti uhkeks, teisalt oli ta häbelik ja kohmetu. Soovis, et temast järele jäänud dokumendid hävitataks pärast tema surma. Mida aeg edasi, seda rohkem tuli tema teostes välja pessimism. Teda vaevas närvihaigus. Tema silmanägemine halvenes. Teda vaevas mõte surmast ning kirjanduslikust pankrotist. Kartis , et ta ei suuda enam kirjutada. Üritas enesetappu – failis . Pärast seda paigutati ta närvihaiglasse, kus ta ka suri.
Ka tema üritas kirjutada erapooletult , nagu Flaubert. Ning teiseks oluliseks seisukohaks oli tal tahtmine kirjutada inimest tema loomulikus, tavalises seisundis. Igapäevane elu on teemaks.
Novellidest: teda tuntakse novellikirjanikuna. Sageli räägitakse temast kui maiste röömude laulikust. Üheks oluliseks teema on sõda, sest ta ise võttis ka osa Prantse-Preisi sõjast. Kuna seal sõjas prantslased kaotasid, siis tulebki tema loomingus sisse patriotismiküsimus. Ta jõuab järelduseni, et suur osa aadlitest üritas vaid oma nahka päästa. Nii võibki tema novellides leida pigem lihtsaid inimesi, kes esindavad isamaarmastust ning -uhkust.
Teiseks teemaks on armastus. Kolmandaks elusaatus. Sealjuures viltuläinud elukäikudest, nagu „Üks inimelu“ või „Kee“ („Ehe“). Neljandaks teemaks on talupojad. Neisse suhtub ta kaht pidi: ühtpidi võivad talupojad kanda õilsaid ideid („Isa Milon“), teisalt võivad nad käituda väga labaselt, rumalalt, hoolimatult (novell „Ristsed“). Veel paremaks näiteks on lihtsast talupoja elust „ Simoni isa“ (räägib ühest poisist, kellel pole isa, keda mõnitatakse seepärast koolis).
„ Pierre & Jeanne“ Guy de Maupassant
Oli pere, oli isa, oli ema. Neil oli 2 poega: Pierre & Jeanne. Pierre oli u 30, Jeanne u 25 a vana. Pierre oli täielik rebel. Talle meeldis loodus, talle meeldis filosofeerida. Ülikoolis ta ei suutnud midagi peale arstiteaduskonna lõpetada. Aga ta oli sellegi poolest suhteliselt vaene. Jeanne oli oma venna vastand . Ta oli rahulik ja südamlik. Tema lõpetas juura . Lapsest saadik olid vanemad Jeanne’i kohelnud pisut paremini. Pierre oli seepärast pisut kade. Nad alati võistlesid igas tegemises. Kui nad ükskord kalal olid, siis nad võistlesid selle nimel, kes suudab rohkem muljet avaldada neiule, kes nendega kaasas oli. Jeanne võitis. Nende isa oli friik – lihtne tööinimene, teda paelus meri. Kui nad pärast kalastamist koju läksid, siis tuli neile külla notar , kes tuli teatega, et Jeanne sai päranduse.
„Üks inimelu“ Guy de Maupassant
Jeanne - Oli noorena kloostris . 17-aastasena lahkus ta sealt. Sealt lahkudes oli ta häppy. Isa oli parun . Tekkis armusuhe Julieniga. Nad abiellusid. Jeanne oli hästi puhas, siis ta oli alguses päris kohkunud kui Julien temaga keppida tahtis. Käisid Korsikal. Tagasi tulles nende suhted jahenesid. Jeanne´l oli toatüdruk, kes ootamatult sünnitas lapse. Hiljem jäi Julien toatüdrukuga (Rosalie) Jeanne`le vahele. Mees oli teda kogu aeg petnud. Jeanne oli ka rase ja sünnitas poja. Julienil ja krahvi naisel tekkis suhe. Krahv sai teada, krahv tappis nad ära. Jeanne tundis end üksikuna. Poeg oli koolis raskustes. Raha oli tal vähe, Jeanne isa suri. Poeg sai lõbutüdrukuga lapse. Prosta suri. Laps anti Jeanne hoolde ning sealt sai ta elujõudu juurde.

9. OSCAR WILDE (1854-1900)

Sündis Dublinis. Isa oli maa- aadlik . Erialalt aga arst, silma- ja kõrvahaiguste arst. Isa asutas ka kliiniku vaeste tarvis, keda seal tasuta raviti. Lisaks arstiametile huvitus antiigist, ajaloost, poliitikast, arheoloogiast. Samal ajal oli inimesena kõige räpasem kogu Iirimaal . Isa oli kuulus naistekütt, oli prassija, pidutseja, joodik , jõhkard, hoolimatu , aga ikka leidis naisi.
Ema oli pastori tütar. Vagast perest seega, kus jumalasõna oli olulisel kohal. Lisaks perenaiseks olemisele armastas luuletada, kirjutada ajaviiteromaane, poliitilistel teemadel ajalehtedesse artikleid. Kogus iiri folkloori. Oli iirlaste eest seisja. Tal olid laialdased teadmised kirjandusest, keeltest, oskas ka kreeka keelt hästi. Samas oli ka tal teine pool, oli edev, auahne, kiitleja, ekstsentriline. Riietus väljakutsuvalt, seltskonnas tahtis tähelepanu keskpunktis olla. Pidi kodus salongi, tahtis ise „esimest viiulit mängida“.
Wilde on tagantjärele arvanud, et päris midagi isalt (põhjalikud teadmised antiigist ja rensessansist) ja midagi ka emalt (kirjandusliku ande ja seltskondliku säravuse, uhkuse ja kõrkuse ja hiilgusearmastuse). Oscar kasvas koos venna ja õega, neid oli hellitatud ja hoitud ja juba varakult salongis ringi liikuda lastud. Väike Oscar käis juba tillukesena ringi ja kuulas suurte inimeste juttu. Kui koolis hakkas käima, siis pidas end juba teistest küpsemaks ja paremaks, see oli ka põhjus, miks ta oli üleolev ja ei leidnud väga sõpru. Kord anti talle ka peksa jne. Tal oli teiste üle valitsemise soov, silma paistmise soov. Koolis see teatud ainetes ka õnnestus, eriti just humanitaarsetes ainetes. Oskas kreeka keelt silmapaistvalt, inglise, prantsuse ja saksa kirjanduses polnud võistlejat. Loodusteadused aga ei edenenud. Muusikas oli ka karu kõrvale astunud . Sporti suhtus halvasti, sest tema oli esteet . Ülikoolipõlves õppis Oxfordis, teda huvitasid eriti esteetika ja eetika küsimused, samuti ka ajalugu ja kirjandus. Tegeles juba ülikooliajal luuletamisega. Inspireerisid paar käiku Kreekasse ja Itaaliasse, antiiksed kunstiväärtused.
Võitis ühe oma luuletusega Oxfordis suure esinemismeisterlikkusega publiku hulgas suure menu. Meisterlik ja osav sõnakasutus jäi talle iseloomulikuks. Tal oli hea jutuvestmisoskus. Lõpetas Oxfordi summa cum laude .
Asub Londonisse elama. Avaldab luuletusi ning soovib esiemst luulekogu trükki anda. Esialgu pole kirjastajat. Soovib enda nime kuulsaks teha. Hakkab väljakutsuvalt riietuma ja käituma, et tähelepanu võita. Pälvib sellega palju kriitikat ja vaenlasi , ta päädivad pingutused sellega, et luulekogu antakse välja ja müüakse kiirelt kõik läbi.
Rõhutab erilisust, üleolekut, käitub pealetükkivalt, on n-ö paha poiss. Otsustab minna Ameerikasse, et seal loenguid pidades kapitali teenida. Samuti soovis enda esimest näidendit lavastada, millest kohalikud teatrid ära ütlesid. NY-s see ka lavastati, kuid suurema eduta. Pälvis ka USAs tähelepanu. Esines loengutega inglise rensessansist, aga rääkis selle kõrval kunstist ja käsitöölisest ning maja sisseseadest. Tegi ameeriklaste aadressil teravaid märkusi.
1883. aastal on juba mõnevõrra taltunud ja võtab osa teatrist, liigub boheemlaste seltskonnas. Avalikkuse ette jõuab ka tema suunas süüdistus Whistleri plagieerimises.
Wilde’il olid ka oma eeskujud , keda ta hindas ja jäljendas, nt Balzac. Selle märgiks tellis samasuguse öökuue. Hugod hindas ka, kasutas sama paberit, millele Hugo kirjutas. Carslile’i kirjutuslaua hankis ka.
1883. aastal jõuab ta ka Pariisi minna, soovib ka seal silma paista. Lävib tolleaegsete tuntud kirjanike ja kunstiinimestega, nt Hugo, Concour, Picasso . Siiski ei õnnestunud tal Priisis tähelepanu keskpunkti jõuda isegi siis, kui käsi linnas ringi, päevalill vart pidi pihus. Lasi ka hotelli akna all seisvale kerjusele uued riided osta, sest vanad riided ei olnud esteetilised. Avalikud loengud, elab jõuka mehe elu.
Pöördub Inglismaale tagasi ja abiellub 30. eluaastal Constance Lloydiga. Tema luksuslik eluviis nõuab suuri väljaminekuid ning mõne aasta pärast hakkab välja andma naistelehte The Women ’s World. Kirjutab kõigest. Tal oli küll hea sulg , kuid lööb laiskuse tõttu käega ja pühendub kirjandusele. Tol ajal hinnatakse teda kui head jutuvestjat ja hakkab muinasjutte avaldama, nt muinasjutud „Õnnelik prints“ ja „Granaatõuntest maja“.
1890 kirjutab „Dorian Gray portree“. Proosaga on rohkem jama, seega kirjutab pigem näidendeid, nt „Leedi Wintermere’i lehvik“, „Ideaalne abikaasa“, „Tähtis on olla tõsine“.
1890ndate alguses on tema hiilgeaeg , on hinnatud kirjanikuna, seltskonnainimesena. Teist pidi oli tal ka vaenlasi, sest ta ei väsinud satiiritsemisest ja erilisuse rõhutamisest. Tähelepanu ja materiaalsete asjade rikkus viib inimese lodevuse ning elutüdimuseni. Wilde hakkab tasapisi alla käima, sest ta tunneb, et pole vaja pingutada. Loomingus hakkavad mõtted korduma, vestluses pole enam sära, füüsis muutub lodevaks.
1890ndate keskpaigaks on tema suhted lord Alfred Douglasega arenenud nii kaugele, et Alfredi isa on väga pahane ja häiritud ning nõuab suhte katkestamist. Ta arvas , et Wilde rikub tema poega kõlbeliselt. Seda noormeest on Wilde’i sõbrad iseloomustanud kui tujukat ja tühist, on tal Oscari üle suur mõju ja Wilde ei loobu sellest suhtest.
1895 . aasta veebruaris püüdis Douglase isa teda peatada ning saadab Wilde’ile klubis avatud kirja, milles süüdistab teda ning see oli hrrasmehele solvav. Nüüd oli kaks varianti: kas eitada kõike või lahkuda Londonist (võtta omaks). Wilde annab asja kohtusse, kuid paaripäevase kohtuistungi järel saab temast kui hagejast hagetav. Ta arreteeritakse ja maine hakkab koost lagunema , vaenlased muutuvad üha julgemaks. Kui ta vanglast välja saab, pole tal enam kuhugi minna. Igal pool on tülinorijate kamp . Lõpuks leiab ema juures peavarju. Tal soovitatakse Inglismaalt põgeneda, et vältida vangistust, kuid ta jääb endale kindlaks. 25. mail mõistetakse süüdi noore inimese kõlbelises rikkumises, karistuseks 2 aastat vangistust koos paranduslikel töödel. Süüdistuse aluseks on suuresti „Dorian Gray portree“, sealsed pahateod kantakse üle. See on talle alguses ränk muudatus . Tema, kes oli end pidanud esteediks ja elunautlejaks, oli nüüd vangis , kus pea aeti paljaks ja pidi kümne mehega koos pesema .
Rongisõit Readingu vanglasse oli ka jube, alandati jne. Esimene aasta pidi rasket füüsilist tööd tegema, koheldi teistega võrdselt. Samas oli ka häid külgi, füüsis paranes. Emotsionaalsed üleelamised oli jubedad, ei pääsenud ema matustele. Samas õnnestus tal vangide hulgas teatud positsioon võita oma jutustamisoskusega. Teisel aastal sai pisut parema elu peale, sest vahetus vangimaja ülemus, kes oli ta loominguga tuttav ning hindas seda.
1897. aastal vabanes. Sõbrad olid talle väikese summa kokku pannud ja Wilde sõitis Prantsusmaa põhjarannikule ning elas esialgselt muretut elu, kuni raha jätkus. Teda kutsuti ka Pariisi, oli ka näidend „Salomé“, mida seal mängiti, kuid ta ütles, et ei lähe Pariisi enne, kui tal pole midagi ette näidata. Viimistles ka vanglas kirjutatud teoseid („Readingu vangla ballaad “ ja „De profundis“).
Wilde’il oli ju tegelikult ka veel pere ja lapsed. Naine seadis tingimuse, et ta peab aasta aega elama korralikku elu ja ei tohi kokku saada Alfrediga. Alfred ei jätnud kiusamist ja mõne aja pärast kohtusid ja reisisid. Isa Douglas keeras rahakraanid kinni  Wilde läheb Pariisi, sõbrad toetavad rahaliselt. Peavarju leiab hotellis , mille omanik on tema loomingu austaja. Oscar elab viletsat elu ja tervis hakkab tundma andma. Vanglas kukkus korra nii, et lõi pea ära ja arvati, et tegemist on vähiga. Operatsioon oleks päästnud, kuid raha selleks ei olnud. Jõi ja suitsetas, et valu leevendada.
30. novembril 1900 ta suri. Matused olid tagasihoidlikud. Esialgu maeti Pariisi lähistele küla surnuaiale, mõned aastad hiljem maeti ümber Pére Lachaise’i surnuaiale.

10. Maurice Maeterlinck

Maurice Maeterlinck oli belgia sümbolist, sümbolistliku draama üks väljapaistvam esindaja. Ta sündis Gentis vanas flaami perekonnas, kuid kirjutas oma teosed prantsuse keeles. Maeterlinck lõpetas Genti ülikooli õigusteaduskonna 1885. aastal, järgmisel aastal läks elama Pariisi ja tutvus seal sümbolistlike luuletajatega, eriti lähedalt Mallarméga. 1919. aastal sai tema elukohaks Vahemere-äärne ja Itaalia piiri äärne Nizza . Maeterlinck oli Prantsuse ja Belgia Akadeemia liige. 1911. aastal sai ta Nobeli preemia.
Maeterlinck elas peamiselt Prantsusmaal, 1940–1949 USA-s. Ta uskus, et ta oleks oma vaadete tõttu kohe hukatud, kui ta oleks jäänud okupeeritud Euroopasse, sest mõned tema näidendid olid teravalt saksavaenulikud. Esimese Maailmasõja ajal pidas ta kõnesid Saksamaa vastu, keda ta sõja alustamises süüdistas, ja püüdis astuda Prantsuse võõrleegioni, kuhu teda vanuse tõttu ei võetud.
1940. aastatel oli Maeterlinck PEN-klubi president. 15. veebruaril 1919 abiellus Maeterlinck 27-aastase näitlejatari Renée Dahoniga. 1925 sünnitas Dahon surnud lapse, rohkem lapsi neil polnud.
Ta alustas kirjanduslikku tegevust luuletajana, kuulsaks sai aga muinasjutu- ja legendiaineliste sümbolistlike näidenditega. Kirjandusse tuli Maeterlinck 1889. aastal lüürikuna luulekoguga „Kasvuhooned“. Samal aastal kirjutas ta esimese draama „Printsess Maleine“. See ei äratanud alguses küll tähelepanu, kuid hiljem oli vastuvõtt vastupidine – seda peetakse esimeseks sümbolistlikuks draamaks. Maeterlincki kuulsusele pani aluse ühevaatuseliste näidendite tsükkel, mida autor ise nimetas marionettnäidenditeks. Nendeks on „ Pimedad “, „Sissetungija“, „Sisemus“ ja „Tintagiles`i surm“. „Pimedad“ kujutab sümboolselt inimkonna tragöödiat, tegelasteks on saarel asuvad 12 pimedat, kelle vana preester on metsa viinud, et nad sügispäikesest rõõmu tunneksid. Kuid preester sureb, pimedad aga jäävad teda ootama. Näidendi lõpus läheneb keegi, kuid keegi ei tea, kas see on teine preester või surm. Ainus tõelus on sümbol, mille tähendus oleneb tõlgendusest. Draama põhiidee rõhutab inimese üksildust ja kaitsetust saatuse ja surma ees. Saatuse võim inimese üle iseloomustab ka Maeterlincki teisi tolle aja teoseid.
Üks Maeterlincki tuntumaid draamasid on „Pelléas ja Mélisande“, mis on inspireerinud mitmeid muusikuid oma interpretatsioone tegema ( Debussy , Sibelius) Sümbolismi kunstilised võimalused küündisid siin täiuslikkuseni. Esimesse perioodi kuulub ka veel lühidraama „Tintagiles’i surm“. Seda perioodi iseloomustavad saatus, armastus, surm. Õnnel ja lootusel pole neis kohta. XX sajandi esimesel kümnendil muutusid Maeterlincki näidendid optimistlikumaks. Nendes ei olnud saatus enam kõikvõimas ja ka surm ei välistanud õnne. Üha rohkem tungis tema loomingusse muinasjuttude ja legendide elemente. Tuntumad tolleaegsed näidendid olid „Õde Béatrice“, ajalooline draama „Monna Vanna“ ja „ Sinilind “. „Sinilind“ on tema loomingu tippsaavutusi, näidendis lähevad puuraiduri lapsed jõuluööl haldja käsul otsima sinilindu, kes pidavat kõigile õnne tooma .
Mõni aasta enne surma ilmus Maeterlinckilt draama „Jeanne d`Arc“. Ta tegels aktiivselt looduse uurimisega ning avaldas ka filosoofilisi traktaate, millest kuulsamad on „Tarkus ja saatus“, „ Mesilaste elu“ ja „ Termiitide elu“.
Maeterlinck sai 1911. aastal Nobeli kirjanduspreemia.

11. Charles Baudelaire

Sündis Pariisis seisuslikult kõrgel järjel peres (ema 26, isa 61). Kiindus isasse, kes pani aluse kunstihuvile. Isa suri, kui oli 6, ema abiellus uuesti, uue mehega Baudelaire ei klappinud uue mehega. 1830 astus kolledžisse Lyonis, aga visati välja kuna saadi kätte tema kirjad sõpradele. Tundis kirjutamise annet, peale välja viskamist käis võõrasisaga Püreenedes, kust naastes kirjutab aleksandriine. Kolis Pariisi, elas boheemilikku elu, püüdes pidevalt kanda kellegi teise maski, tahtis ümbritsevaid pidevalt šokeerida. Vanemate kannatus katkes ühel hetkel ja saatsid ta võimalikult kaugele ära, aga Baudelaire tuli üsna pea tagasi.
Saab täisealiseks, pärib isalt päris palju raha. Pühendub kirjanduse ja teadusega tegelemisele. Mitte kauaks, kuna varsti kolib üle luksuslikku hotelli ja hakkab seal ägedat seltskondlikku elu elama. Natuke leiab mahti enda harimiseks nt ladina keele vallas. Uurib ladina klassikuid ja on isegi korrlaiku ladinakeelse luuletuse kirjutanud. Loeb Poe’d, Shaw’d, romantikuid.
1845 ilmub esimene number Salongi, aasta hiljem Salong II. Need on kunstikriitilised artiklite kogumikud. Tundis kunsti päris hästi. Eelkõige keskendus Delacroix’le. Ilukirjandusliku poroosa katked, „Noor võlur“. Osaleb 1848. a revolutsioonides, aga pigem mittepoliitilistel eesmärkidel. Käis püssiga ringi.
1857 ilmus peateos „Kurja lilled“. Sellega tuli pahandusi, sest tema luulestiil riivas avalikku komblust väidetavalt. Flaubert sattus samal ajal oma „Mme Bovaryga“ kohtusse. Baudelaire pidi 6 luuletust välja jätma ja trahvi maksma kohtu korraldusel. Oli jahmunud, kuna lootis edu.
Luulekogus on mitmeid luuletusi naistest, armastusest, need on inspireeritud kahest inglist, mustast ja valgest . Must ingel oli alguses seksapiilne neegrinaine, aga kahjuks oli tal ka palju pahelisi omadusi: truudusetus, kerglaslikkus, valelikkus. Suutis Baudelaire’i elu lõpuni n-ö vangis hoida.
Valge Veenus oli haritud, daam, inspireeris teda looma puhtaid ja kõrgelennulisi, lausa öeldud, et hümne. Naine oli kunstiringkondades nii fenomenaalne, et teda on maalitud, temast on marmorkuju tehtud. See kaunis platooniline suhe kestis aastaid: armastuskirjad jms. Ühel hetkel said nad ka n-ö lihalikult kokku, aga sealtmaalt läks midagi kaduma.
1860ndate alguses ilmus kolmas Salong, kus kirjutas oopiumist ja hašišist, neist, mida ta ise tarvitas. Baudelaire on majanduslikes raskustes ja selle leevenduseks peab avalikke loenguid Belgias. Üheltmaalt honorari enam ei saa, see tekitab temas pahameele belglaste vastu. Tahab neist satiirilise teose kirjutada, aga ei leia kirjastajat. Elab Belgias edasi majanduslikes raskustes, teda tabab halvatus ja 1867. aastal ta ema hoole all Pariisis ka sureb.
Tõi esimesena luulesse suurlinna võõrdumise teema. Sisemine ja vaimne liikumine oli talle iseloomulik. Tõi kõnekeele ja isikliku ning sotsiaalse rõhumise teema. Sarnanes keskaegsele Villonile.
Sümbolismi rajaja v eelkäija. Väärtustas kunsti üle kõige, olulisemaks kui isegi loodust. Rõhutas omapära, kuulutas uut esteetikat (tavatraditsioonide eiramine ). Tema luules on samasugust pihtimuslikkust, nagu Villonilgi. Oli isiklik, ehe. Tekkisidki vastuolud: ühelt poolt naeruvääristamine ja üleolek, teisalt siirus .

12. Sümbolism, Verlaine ja Rimbaud

Sümbolism tekkis 19. sajandi lõpul Lääne-Euroopas. Suund, mis kasutab väga palju sümboleid. Kirjandusvool , mis tugineb dualismile – filosoofiline nähtus, mis väidab, et reaalsuse taga on veel teinegi tunnetatav maailm. Samuti väidavad nad, et mateeria ja teadus on teineteisest lahus: loodus ja inimhing on sõltumatud. Kirjanduses hakati käsutama sõnu sümbolitena, võrdkujudena (näiteks on ankur lootuse sümbol). Sümboolset tähendust püüli anda isegi häälikutele. Luules rõhutasid sümbolistid sisu ja vormi seotust ning värsi musikaalsust. Proosas ilmnes müstikasse kaldumist.
Alguse saab 1880-ndate Prantsuse luulest . Eelkõige Baudelaire’i („Kurja lilled“!!!), Mallarmé, Rimbaud’, Verlaine’i loomingus.
Luule: rõhutatakse sõna valiku täpsust, oluline on ka luule musikaalsus. Luules saab oluliseks ka värsi sugestiivsus, et see emotsionaalselt mõjuks. Kasutatakse sünesteesiat - kirjanduslik võte, mis püüab ühendada ühendamatut (Nt: „Päike kõlises taevas“). Tihti on sisse toodud müstikat. Esteetiline pool on oluline, ei pea heas mõttes sisse toodud olema: levib inetuse estetiseerimine (Jaan Oks) - halbu asju elus nauditakse.
Sümbolismi on palju näitekirjanduses. Ibsen, Maeterlinck. Eesti kirjanduses: Tuglas, Enno , Suits, Semper .
Paul Verlaine (1844-1896) ja Arthur Rimbaud (1854- 1891 )
Nad olid väga head sõbrad ning andsid koos Mallarméga tugeva impulsi Euroopa sümbolistliku luule arenemisele. Ka neid, nagu mitmeid teisi sümboliste, tabasid mitmed repressioonid . Samas ei muutunud nende luule niivõrd fatalistlikuks kui nt Baudelaire’il ja Poe’l. Kohati kumas sellest nooruslikke tulevikuootusi ja maailma uuenemise usku.
Rimbaud ja Verlaine sõbrunesid 1871 ning põgenesid seejärel Prantsusmaalt Belgiasse, kus nad elasid boheemlaslikku elu. Nad tarvitasid uimasteid ning olid homoseksuaalses suhtes. Sellest ajast pärinevad Verlaine’i „Sõnadeta romansid“ ja Rimbaud’ „Illuminatsioonid“ ( poeetiline proosa). 1873. aastal läksid mehed tülli ning Verlaine tulistas Rimbaud’d kätte. Kuna Verlaine oli tugevasti seotud halva mainega Prantsuse Kommuuniga, mis varem laiali oli saadetud , karistasid võimud teda karmilt, panid vangi, hiljem piirasid tema avaldamisvõimalusi. Pärast seda põgenes Verlaine Inglismaale ning naases 1881 Prantsusmaale, kus elas enesessetõmbunult, otsides tuge kristlikust vagadusest ja alkoholist. Pärast tüli Verlaine’iga elas Rimbaud hulkurielu ning tegutses äriagendina Aafrikas. Seal ta haigestus, Prantsusmaale naastes amputeeriti ta jalg ning ta suri sealsamas haiglas .
Verlaine oli Euroopa sümbolistidest luuletajate jaoks vahetuim iidol. Tema lüürilist, peeni varjundeid tabavat luulelaadi matkisid paljud. Verlaine’i lüürika „Sõnadeta romanssides“ on kooniline ja meloodiline, tundlik ja täpne rütm ning intonatsioon lubavad edasi anda inimtunnete keerulist mitmekesisust. Lüürikas asetab rõhu kõla- ja helivarjunditele, mis kas saavutavad ise sümboli tähenduse või võimendavad visuaalse sümboli mõju. Kuigi tema luule oli enemasti lüürilis- melanhoolne (eemaldumine parnassi põhimõtetest), leidus ka temal iroonilisi, humoristliku varjundiga ja oskuslikult kõnekeelseid tsitaate põimivaid luuletusi. Üheaegselt „Sõnadeta romanssidega“ kirjutas manifestliku luuletuse „Luulekunst“, mis ilmus tunduvalt hiljem. Sümbolistidest luuletajate noorem põlvkond võttis selle oma lipukirjaks.
Rimbaud kirjutas mõned enda varajased luuletused traditsioonilises vormis. Neiski oli kujundipeenust, mis lubas aimata luuletajaannet. 1871. aasta luuletustes „Jeanne-Marie käed“ ja „Taas tuleb rahvas Pariisi“ imetles ta kommunaaride üritust. Sonett „ Magaja orus“ peegeldab sõja ja vägivalla traagikat. „Mu boheem“ ja „Purjus paat“ kätkevad ootamatut värskust, noort vabadusejanu ja elutäiuse ootust. Sonetis „Vokaalid“ viitas ta sümbolivõimalustele keeles ja selle üksustes enestes.
Mõjukaimaks teoseks kujunes „Illuminatsioonid“ („Valgustused“), mis oli peaasjalikult kirjutatud rütmilises proosas. S-o muljete, assotsiatsioonide, nägemuste ja sümbolite keeruline kogum, mis oma filosoofias osutab vabaduse ja elutäiuse ideaalidele. Rimbaud’ süvateadvuslikest vaistteostest tulvil proosaluule oli sümbolismis pigem erandlik . Märksa rohkem kui sümbolistlikku liikumist, mõjutas ta sellega XX sajandi luulet.