Kirjanduse I poolaasta konspekt (2)

Realism

1830. aastatel oli romantismi hiigelaeg. Peagi aga romantismist tüdineti. Romantismile vastukaaluks kujunes realism.
Kuigi realism ja romantism kogu aeg põimusid. Realism kirjandusvooluna valitses 1830-1870. Realism toetub positivismile ja materialismile.

• Positivism – keskendutakse praktilise elu seisukohalt kasulikule (ei juurelda ülemaise ja tundmatu üle).
  
• Materialism – kõige oleva aluseks on mateeria (pole olemas mingit vaimu).
  

Taas tõusis esile teadus, s.t. reaalained ja loodusteadused .
Realism kandus ka kirjandusse: * täpsus * reaalne maailm * objektiivne maailm. Tunded ja vaated jäid tahaplaanile. Žanritest said valdavaks romaan ja novell . Realismis vaadeldakse elu tõetruult, ilustamata, idealiseerimata, kujutatakse ka inetusi ja labasusi. Romantismist eristab realismi kindel seos vastava ajastu (peamiselt autori kaasaja ) ja ühiskonnaga, samuti sündmuste loogiline esitus ja ajaloolise tõe taotlemine .
Realismi isaks loetakse Balzac . Tema tegelased on tegutsejad, võitlejad. Tema teostes on tohutud detailid.
Realismi tippteoseks loetakse Flaubert ’i “ Madame Bovary ”.
Realismi põhimoto: ilus on vaid tõde.

Kriitiline realism

Kriitiline realism on ühiskonda arvustav realism. Kriitilise realismi põhiline viljeleja oli Balzac.
Realism  ühiskonna varjukülgede avalikkuse ette toomine, sotsiaalsete olude kriitika  kriitiline realism.

Naturalism

Naturalism on realismi haru, mis keskendub just inetustele ja labasustele. Naturalismi põhiline viljeleja oli Zola . Naturalismis ei süüdistata ühtki ühiskonnaklassi. Kõigil on üks eesmärk: rahuldada oma ihasid ja soove. Naturalismi järgi on inimene isekas ja julm, igaühe juures välendub see eri viisil. Naturalismi tippteoseks loetakse Zola teost “Maa”. (Naturalism oli viimane kirjanduslik liikumine, mis haaras terve Euroopa. Pärast seda tuli uusromantism…)

Dostojevski

Fjodor Dostojevski, 1821 -1881, Venemaa.
Pärit vaesunud põlisaadli perekonnast. Vanemad olid üksteisest väga erinevad – isa karm ja ema hell . Lapseea kultuurimuljed olid mitmekülgsed. Iseloomujooned: kinnisus ja lugemiskirg. Ema surm. Isa surm põhjustas langetõve. Lõpetas Peterburis sõjaväeinseneri kooli, samuti säilis tal kirjanikukutsumus. Läks teenistusest erru . Valmis esikteos

• Romaan “Vaesed inimesed” – inimene on loomult hea, aga sotsiaalne ebaõiglus hävitab selle. Romantismi jooned.
  

Eemaldus kirjanike ringist. Otsis uusi loomemeetodeid. Ideed: vendlus, võrdsus ilms revolutsioonita – utopistlik sotsialism. Arreteeriti, elas läbi omaenda hukkamise, saadeti sunnitööle. Varasemad vaated kinnistusid seal veelgi.

• Romaan “Kuritöö ja karistus ”. [tappa vanaeit]. Vaesus , alkoholism , paljude motiivide kokkulangemine, Venemaa tegelikkus.
  
• Romaan “ Idioot ”. Täiuslik inimene, uus inimene. Mõškin oli kaasaja Kristus, Absoluutse Headuse idee kandja.
  
• Romaan “Vennad Karamazovid ”.
  

Inimese käsitlus, inimhinge keerukus . Sotsiaal-olustikulised romaanid , psühholoogilised romaanid.
Dostojevski: * tal endal oli epilepsia ; * tal endal oli suhe saatusliku naisega; * ta ise sai surmanuhtluse , aga anti armu.

Tšehhov

Anton Tšehhov, 1860- 1904 , Venemaa.
( arenemine)
Segaseisuslane erinevalt teistest. Isa oli mitmekülgne (kirjandus, muusika ), kuid samas ka range. Pere lapsed pidid aitama isal poodi pidada. Isa pankrotistus ja põgenes Moskvasse. Pere läks sinna järgi. Anton lõpetas gümnaasiumi ja läks siis ka Moskvasse, asus Moskva ülikooli arstiteadust õppima. Esimene teos oli

• Jutustus “Kiri õpetatud naabrile”. Kasutas antonüümi Antoša Tšehhonte.
  

Alguse looming oli peamiselt humoristlik. Kirjutamine oli tema jaoks mõnu, tuli väga kergelt. Esialgu oli peamine eesmärk lugejat naerutada, talle lõbu pakkuda.
Ülikooli kõrvalt tegeles Anton enesekasvatuse, ja -arendamisega. Eesmärk oli saada targemaks ja oma võimeid arendada. Kritiseeris teisi, kel polnud kõrgemaid eesmärke ja ei suutnud end arendada.
Periood 1880-1888. Kirjutas humoristlikke ja satiirilisi novelle. Rõhuasetus aga kaldus meelelahutuselt elu ja inimeste (tõsimeelsele) kujutamisele ning mõistmisele. Tšehhov oli esimesi vene kirjanikke, kes mõistis, et ka “väike inimene” (positsioonilt) pole üksnes ohver, vaid et ka temagi vastutab ebanormaalse elu eest, s.t. iga inimene saab midagi ette võtta.
Toob loomingus sisse “väikese inimese” kui tühise, väikekodanliku inimese teema. Väikekodanlast iseloomustab:
* egoist * piiratud silmaringiga koguja ( eesmärk omaette ) * harimatu ja argpüks * põhitunnus inimväärikuse täielik puudumine ja lakeilik teenistusvalmidus “kõrgemate” ees. Seda illustreerib

• Novell “Paks ja peenike ”.
  

Võrdluseks: Gogoli väike inimene väärib kaastunnet , asjad juhtuvad temast sõltumata. Tšehhovi väike inimene on ise süüdi, Tšehhov nõuab väikeselt inimeselt inimeseks saamist (et oleks eneseväärikus). Tšehhovi väikest inimest iseloomustab käitumise automatism – kuidas madalate ja kõrgematega käituda: esimestega üleolev, teiste ees lömitab ja oma isiksus nagu puudub.
Periood 1888-1889. 1884 lõpetas ülikooli, talle anti maakonnaarsti kutse. Töötamise kõrvalt kirjutas ohtralt. Tšehhovil ilmnesid tuberkuloosi sümptomid. Loomingus üha rohkem sotsiaalpsühholoogilisi, tõsise ja kurva põhitooniga teoseid. Koomilise ja traagilise põimumine. Mitmetähenduslikkus. Suurlinna inimese üksindus – Tšehhov oli taas esimesi, kes selle teema vene kirjandusse tõi. Seda illustreerivad

• Novell “Kurbus”.
  
• Jutustus “ Stepp ”. Stepp, mis lummab poisikest, väliselt väga ilus. Stepis kohtavad vaeseid (vaimult ja materiaalselt). Stepp kui Venemaa võrdkuju.
  

1880. aastate keskpaigus ei väljenda Tšehhov oma suhtumist enam nii selgelt – arvab , et lugeja peab ise tegema oma järeldused. Tõstatab tõsiseid küsimusi ja probleeme. Püüab olla objektiivne kujutaja, ei mõista kohut. Unistab harmoonilisest inimesest, aga ei anna retsepte, teid selle jaoks – igaüks leidku ise.
1890. aastal sõitis Sahhalini saarele (kurjategijate väljasaatmiskoht) kolmeks kuuks – uurima , eluga tutvuma. Tutvus peamiselt sunnitöölt vabanenud asunikega. Selle põhjal kirjutas

• Olustikukirjeldus “Sahhalini saar”.
  

Periood 1890-1899. Saarel käimine ajendas Tšehhovit reaalsetele tegudele rahva elu parandamiseks. Ostis mõisa, seadis sisse arsti vastuvõtutoa talupoegade aitamiseks. Samuti rajas kolm kooli oma vahenditega. Nüüd oli ta mõningates seisukohtades selgusel, väljendas selgelt oma suhtumist. Seda illustreerib

• Novell “Palat nr.6” – argikurjuse vastu võitlemise mõttekus või mõttetus; kas leppida sellega või mitte.
  

Teise osa loomingust jätab endiselt lugeja tõlgendada. Seda illustreerib

• Novell “Maja ärklitoaga”.
  

1890. aastate loomingus on kahte tüüpi intelligente: * “tühisebijad” – ühiskonnale kasulikud, tegevusega hõivatud inimesed, nt. teadlased, insenerid , õpetajad, aga nad on piiratud inimesed, tunnistavad vaid oma tõde, tegelevad pisiasjadega; * “sügavuti tunnetajad” – kunstikalduvusega inimesed, keerulise sisemaailmaga, innustuvad uutest ideedest, kuid nad pole valmis püsivat, igapäevast tööd tegema.

• Näidend “Kirsiaed”.
  

“Naer läbi pisarate” – inimesed Tšehhovi teostes tegelikult kannatavad.

Stendhal

Marie Henri Beyle, 1783-1842, Prantsusmaa.
Stendhal oli esimene autor, kes romaanides viljeles realismi. Tema looming saavutas populaaruse alles pärast autori surma.
Pärit jõukas perest . Õnnetu lapsepõlv. Isa oli rojalist, vanaisa mõjutas teda teises suunas.
Stendhal jagas inimesed kahe tüübi järgi: * punane – üllad, hispaanialikud, revolutsionäärid, bonapartistid * must – kelmid, kuningavõimu pooldajad , rojalistid.

• Romaan “Punane ja must”. Peategelase elu sarnaneb väga palju autori omaga.
  

Läks Pariisi õppima, kuid liitus Napoleoni sõjaväega, rändas maailmas. Pärast Napoleoni langust oli Itaalias ühel vähetähtsal ametikohal kuni elu lõpuni. Kirjanduslooming hakkab pärast sõjaväest lahkumist .
Biograafiad, esseed , reisikirjad. Kiindumus Itaaliasse. Ka romaanid.

• Romaan “ Parma klooster ”.
  

“Kirjandusteoses peab olema kõik selge ja loogiline nagu Napoleoni koodeksis .”
Üllameelne; tung mitte olla labane , madal inimene; ei ole edevust ega auahnust.
Traktaat armastusest. Armastuse 4 vormi: * tõeline armastus kui kirg (mõtled ainult armastatust); * armastus kui iha (huvitutakse armastatust kuid teistestki lõbudest); * füüsiline armastus; * armastus kui edevus (et tähelepanu saada, ennast paremini tunda).
Tüüptegelased Stendhali loomingus: * mees, kes Stendhal tahtnuks olla (noor, ilus, väärib armastust, kuid on uje; kuid ujedus on märk võimest armastada ja olla kohmetunud selle ees, keda armastab ; armastus muudab hulljulgeks ja tahtekindlaks); * naine, keda Stendhal tahaks armastada (täiuslik igatmoodi; aga ometi saab tema armukeseks); * naine, kes Stendhal oleks olnud (kui ta oleks naine olnud; tugev, tegutseja naine); * deus ex machina – lahendus tuleb väljastpoolt (mõjukas heategija, muudab kangelase rikkaks, lugupeetavaks, rahuldab soove); * kelm (takistab peategelasel saavutamast eesmärke).
Stendhali romaaniskeem on korduv: elukool, kus on vastuolu lapsepõlveunistuste ja tegelikkuse vahel; peategelane peab valima kahte tüüpi naiste vahel.

Dickens

Charles Dickens, 1812 -1870, Inglismaa.
Dickens oli pärit agulist. Pidi lapsena ränka tööd vabrikus tegema. Ei saanud peaaegu mingit kooliharidust.
Dickensi populaarsuse põhjused: * elavad tegelased, teatraalsed, mitte realistlikud, isegi karikaturistlikud; * tema huumor ( heatahtlik ) ja ka satiir (pilkav); * loomingu mitmekesisus . Dickens kirjutas palju, seega on tema looming ebaühtlane.
Dickensi loomingut iseloomustab: * moraliseerimine ja jutlustamine (õpetlik); * melodraama (õnnetud läbielamised, tundedraama) ja haletundelisus.
Dickensi loomingus oli 2 perioodi: * varasem; * hilisem.
Varasem Dickens on rohkem tuntum ja tõlgitum. Kahe perioodi loomingus ei ole suurt erinevust, aga esimene pool on rohkem humoorikas. Esimese perioodi looming käsitleb laste ja noorte inimeste kannatusi vaestemajadest, internaatkoolides ja allilmas . Samuti on traditsiooniline õnnelik lõpp. Dickens tõi esimesena kirjandusse allilma. See andis tõuke hilisematele reformidele.

• Romaan “Pickwick-klubi järelejäänud paberid ”.
  
• Romaan “Oliver Twist”. Oliver sünnib vaestemajas. Raske töö, põgeneb. Teel Londonisse satub juut Fagini juhitud kurjategijate kampa .
  
• Romaan “David Copperfield”. Arenguromaan , mis kujutab Davidid sünnist alates. Paljuski autobiograafiline teos.
  
• Romaan “Nicholas Nickelby”.
  

Teise perioodi looming on rohkem satiiriline ja kunstiliselt teostuselt keeruline, käsitleb ühiskondlikke probleeme. Pessimism ja sünge toon, puudub õnnelik lõpp.
Oli ülipopulaarne kirjanik algusest peale. Tema loomingu sentimentaalsust, paatost, kordamisi ja tegelaste mustvalget skeemi korvab rahavalikkus, põlisinglaslikkus ja kõikevõitev huumor. Tegelaskujud oli ajastule iseloomulikud, esindades kõiki ühiskonnakihte. Kõike kujutas kirjanik täpselt. Keel oli rikkalik ja paindlik, sisaldas ohtralt rahvakeelseid väljendeid, kõnekäände ja dialektisme. Mõningad tegelased Dickensi loomingust on saanud üldnimedeks (tuntuim Uriah Heep).
Võrdluseks: Balzac oli ratsionalist, Dickens tundeinimene .

Balzac

Honoré de Balzac, 1799-1850, Prantsusmaa.
Pärit Kesk-Prantsusmaalt, talupoegkonnast. Sai hea koolihariduse . Tahtis kirjanikuks saada.
Alguses proovis kätt ajalooliste romaanidega, kuid siis jäi kaasaegsete romaanide juurde. Balzacil kujunes plaan grandioosse suurteose kirjutamiseks: “Inimlik komöödia” (pealkiri inspireeritud Dante teosest “Inimlik komöödia”). See on jõgiromaan – ulatuslik, paljudest osadest ehk ka iseseisvatest romaanidest koosnev romaanitsükkel, mida seovad ühtsed tegelased.
Oli erakordselt töökas ja porduktiivne kirjutamisel, ühtelt poolt võlgade pärast, teiselt poolt suurteose plaani tõttu. IKsse plaanitud 140 romaanist jõudis ta enne surma valmis vaid 90. IK jaguneb kolme ossa : * “Kommete etüüdid” (enamus teosest); * “Filosoofilised etüüdid”; * “Analüütilised etüüdid”. IK oli omaette maailm – Balzaci kaasaegne maailm.

• Romaan “Isa Goriot ” (“Kommete etüüdid”)
  
• Romaan “Eugénie Grandet ” (“Kommete etüüdid”)
  
• Romaan “Šagräännahk” (“Filosoofilised etüüdid”)
  

IK on hiiglaslik panoraamteos. Balzac püüdis käsitleda kõiki ühiskonnanähtusi ja kõikide ühiskonnakihtide elu kaasajal . Balzaci realismi toetab täpne kirjeldus. Balzaci arvates sõltub inimeste käitumine ajaloolistest tingimustest, antud kohast ja olukordadest. IK plaani mõtles ta välja, kuid ei kirjutanud osi järjest.
Balzaci väärtushinnanguid mõjutas oluliselt Napoleon. Ambitsioonikus. On võimalik tõusta kõrgele positsioonile. Inimesi kasutada ära oma eesmärkide nimel.
Balzaci kangelased on kiremonomaanid – inimesed, kes on haaratud ühest kirest, keskendunud ühele eesmärgile. Enamasti on selleks positsioon, millega kaasneb rikkus ja kuulsus. Ka Balzac oli kiremonomaan, ta otsis erinevaid võimalusi, et saavutada rikkust ja kuulsust , ta rügas selle nimel väga palju tööd.
Balzac tõi romaani sisse raha kui teguri – see on kaotanud eesõigused ja tasandanud seisusevahed. Kirjeldab, kuidas raha tungib kõige peenemaisse ja ebamateriaalseimaisse tundeisse. (Kõik tema tegelased rehkendavad, nagu meiegi seda teeme.)
Balzac ei uurinud ega eksperimenteerinud loomingus eriti, tema stiil ei muutunud ajas.
Balzac – kriitiline realism – ühiskonda arvustav realism.

Flaubert

Gustave Flaubert, 1821-1880, Prantsusmaa.
Sündis Rouenis kirurgi pojana . Isa saatis ta Pariisi juuat õppima. Gustave pühendus aga hoopis kirjandusele. Harva esines tal langetõvehoogusid. Erakliku eluviisiga . Palju sõpru kirjandusringkondades. Tegi ühe pikema reisi Lähis-Idas. Veendunud poissmees, palju suhteid naistega. 1857 ilmus

• Romaan “Madame Bovary”, traditsiooniline realism.
  

See tõi talle pahandusi, teda süüdistati kombelõtvuses, religiooni solvamises jms. Flaubert mõisteti kohtus õigeks. “Madame Bovary” oli anti-romantiline teos (peategelane hukutas end liigse romantilisuse tõttu). Teost kirjutas ta aeglaselt ja viimistles pikalt, taotles täiuslikkust. Eelistas kirjutada isiklike kogemuste põhjal, armastas külastada tegevuspaiku. Veel on ta kirjutanud

• “Salambo”.
  
• “Püha Antoniuse kiusamine”.
  
• “ Tundekasvatus ”. Kujutab suurte kirgede ja tunnete mandumist ja väärastumist ühiskonnas, ühiskonna surve tõttu.
  

Selles teoses proovis uut kirjutamisviisi: ühe inimese silmade läbi. Ei anna hinnanguid, lugeja mõelgu ise. Teose peategelane eksleb sihitult, jõuab vaimse surmani, ei julge elada ja armastada, väikekodanlik. Väikekodanlikkus – puudub iseseisev mõtlemine, jälgib ühiskondlikke seisukohti.
Flaubert polnud rahul kaasajaga , suhtus sellesse pessimistlikult.
Impersonaalne esitusviis – teostes püüdis autor enda isiku ja arvamused võimalikult märkamatuks jätta.

Zola

Émile Zola, 1840- 1902 , Prantsusmaa.
Realismi esindaja ja naturalismi väljaarendaja. Zola arvates ei rahuldanud realism täiel määral uue ajastu kirjanduse nõudeid. Zola tegelastel puudub õilsus ja terve vaim (nagu Balzaci omadel on). Ta kujutab meisterlikult nii üksikuid inimtüüpe kui ka rahvahulki tervikuna .
Zola isa suri kui poeg oli seitsmeaastane . See raskendas pere toimetulekut. Zola käis kroonukolledžis.
Romantism avaldas talle suurt mõju. Emile oli matemaatikaeksamis väga edukas kuid kirjanduseeksamis üldse mitte. Seetõttu ei saanud ülikooli sisse, pidi tööle minema. Kitsad ajad, töötas lihtsa ametnikuna. Nägi tööliste Pariisi. Öötundidel kirjutas. Jättis ametnikuameti maha, pühendus täielikult kirjutamisele. Sellest ära ei elanud. Õnnestus saada töökoht ühes suures kirjastuses. Varasem loomeperiood 1864-1868.

• Romaan “Thérese Raquin”. Tapmisstseenid, surnukuuris käimine, armastus kui füsioloogilised protsessid.
  

Püüdis hoiduda omapoolsest hinnangust. Tahtis keskenduda igapäeva eludraama kujutamisele.

• Jõgiromaan “Rougon-Macquart’id”. Põhiteos, elutöö (eeskuju võttis teosest “Inimlik komöödia”). Romaanitsükkel ühe perekonna mitme põlvkonna elust kaasajal. Rõhutab pärilikkust (kaldumus alkoholismile jm).
  

Tänu sellele teosele läks tal hästi. Pälvis kuulsuse, abiellus, leidis järgijaid, elas jõukalt.
Töötas välja naturalismi kui meetodi. Avaldas artikleid ja artikliseeriaid sellest. Naturalismiteooria eeldab asjade objektiivset kujutamist, mis eeldab uurimistööd ja eksperimenti ning kirjaniku samastumist teadlasega. Inimese kirgede ja intellekti kirjeldamiseks teaduslik meetod. Kirjaniku silm kui fotoaparaadi objektiiv.

• Romaanisari “Kolm linna”.
  
• Romaanisari “Neli evangeeliumi”.
  

Need olid ühiskondlikest probleemidest.
Zola uskus tõe võidusse, inimkonna arengusse tõe ja õigluse poole.
Zola osales ka poliitikas. See tõi talle probleeme. Ta põgenes Inglismaale . Surma põhjused pole päris selged, võis olla seotud poliitilise juhtumiga.
Zola jagas positivistide seisukohta, et inimene sõltub ümbritsevast keskkonnast. Pärilikkus (+ keskkond) mõjutavad palju inimese intellekti. Inimpsühholoogia aluseks on füsioloogia ehk kehaprotsessid juhivad mõtteid ja tundeid.
Zola ei liialdanud ja sünteestinud tealdlikult (nagu tavaliselt kirjanduses). Ta tundis hästi rahvamasside psühholoogiat. Andis hästi edasi vaheldumisi massistseene; oskas hästi jutustuse tempot aeglustada ja kiirendada.

Maupassant

Guy de Maupassant, 1850-1893, Prantsusmaa.
Sündis ja elas Normandias. Isa pool aadlipäritolu. Isa läks kodust ära, ema kasvatas teda. Ema oli haritud. Kloostrikoolis Guy’le ei meeldinud, ta visati välja. Lõpetas ühe kolledži ja läks ka sõtta. Ülikooli ei saanud, töötas ametnikuna. Vaikselt kirjutas, aga ei avaldanud. Mitmekülgne, sportlik (sõudmine). Nägi palju lihtrahva elu.
Varane looming oli romantiline. 7 aastat juhtis ja õpetas teda Flaubert.
Väga viljakas, kirjutas väga palju. Sai populaarseks. Kuid oli kinnine , pelgas avalikkust. Reisis, ka purjekaga, Vahemerel, Inglismaal.
Varane looming oli rõõmsameelne, hiljem muutus järjest pessimistlikumaks. Tervise halvenemisega seoses halvenes ka suhtumine inimkonda. Teda kummitas hirm surma ees ning ka kartus loomingulise viljatuse ees. Sooritas enesetapukatse, pandi vaimuhaiglasse suri seal.
Flauberti surma järel oli talle nõuandjaks ka Turgenev . Flaubert oli talle tõeline õpetaja (andis ülesandeid, harjutusi).
Maupassanti seisukoht oli, et kõike pole võimalik ümber jutustada, tuleb teha valik – kõiges on midagi, mida pole uuritud.
Maupassant oli eelkõige novellikirjanik. Alguses kirjutas varjunime all. Kirjutas nii armastusest, sõjast, talupoegadest, ühiskondlikest probleemidest, patriotismist. Patriootlikud on lihtsad, tavalised inimesed. Armastus on pigem füüsiliste vajaduste rahuldamine. Talupoegi kujutab kaheselt: samastab ka loomadega ( rumalad , ise süüdi – nagu Tšehhov), kuigi on patriootlikud ja lihtsad.

• Romaan “Bel-Ami”.
  
• Novell “ Rasvarull ”.
  
• Novell “Kaks sõpra”.
  

Poe

Edgar Allan Poe, 1809-1849, USA.
Sündis näitlejate peres. Vanemad surid väga noorelt. Edgari lapsendas rikas tubakakaupmees. Lapsepõlve veetis ta Inglismaal, hiljem tuli USAsse tagasi. Varaseim kiindumus oli 12-aastaselt. 16-aastaselt kihlus salaja, aga suhe lõhuti. Saadeti ülikooli. Kaardimängus kaotas $2000. Tahtis minna Kreekasse , selleks pidi raha sõidu jaoks koguma. Seda proovis teha kirjutamise abil.

• Luulekogu “Tamerlane and other poems ”.
  

Ei olnud edu. Veetis 2 aastat sõjaväes. Isa aitas tal pääseda mainekasse sõjaväeakadeemiasse. Kaaslaste toetusel avaldas teise ja ka kolmanda luulekogu. Jättis akadeemia pooleli . Võitis jutu- ja luulevõistluse. Tal oli ajakirjanduses hea vaist, aga iseloomu, distsiplineerimatuse tõttu ei saanud sel alal töötada. Tema ainuke romaan

• Romaan “ Arthur Gordon Prym’i lugu”
  

Muidu kirjutas jutte (põnevusjutte, õudusjutte) ja luuletusi. Saavutas üleameerikalise kuulsuse. Firma läks pankrotti , muud probleemid, naine suri, suri ka ise.
Poe proosalooming: lakooniline, täpne, uudne, salapärane, mitmekihiline.
Poe luulelooming: romantiline Ida- temaatika , iroonia, grotesk , kasutas siseriime, kõlaefekte. Surma teemad.
Poed võib pidada kaasaegse õudusjutu, science -fiction (teaduslik-fantastika) loojaks. Loobus varasemast laialivalguvast stiilist, keskendus olulisele, lühendas, lihtsustas, lisas äreva, ängistava õhustiku. Kõige selle juures säilitas usutavuse. Stiil oli argumenteeritud , kiretu, uinutav , et ootamatu lõpp pääseks mõjule.
Poe loomingut iseloomustavad 3 peamist tunnust: * oskus luua lummav õhustik; * oskus olla usutav (ei kasuta kõrvalisi jõude); * oskus viia lood ootamatute pöördepunktideni.
Poed on peetud nii geeniuseks kui ka närvihaigeks.

Ibsen

Henrik Ibsen, 1828-1906, Norra.
Sündis Norra väikelinnas. Isa vaesus, pidid kolima veel väiksemasse linna. 22-aastaselt läks Oslosse. Hakkas tegelema kirjandusliku loominguga. 23-aastaselt asus Bergenisse, kus temast sai ühe teatri kunstiline juht. Käis Taanis ja Saksamaal teatritööga tutvumas.
Rahvusromantiline periood. Ibseni varasem looming käsitles Norra ja Skandinaavia ajalugu ( kaasajas ei leidunud kangelasi ). Tähtsad pole mitte faktid, vaid näidata ajaloos peituvaid võimalusi.

• Näidend draama “Helgolandi sõdalased”.
  

Püüdis vaatajaid varjatud kujul mõjutada, eesmärk panna neid mõtlema.
Ibsen ei leidnud tunnustust, tema patriotism jäi võõraks. Vabatahtlikult lahkus Norrast 27 aastaks. Elas Itaalias ja Saksamaal.
Pagulusperiood. Kirjutas edasi nii Norra teemadel kui ka üldinimlikel teemadel. Kirjutas kaasajast, käsitles sotsiaalseid probleeme.

• Näidend värssdraama “Brand”. Põhisõnum: ole, kes sa oled; ära lase maailmal end mõjutada.
  
• Näidend värssdraama “Peer Gynt ”. Peategelane oli terve elu see, kes ta oli.
  

See oli Ibseni viimane suurem värssteos. Edasi kirjutas proosavormis kaasajast, ühiskondlikest probleemidest. Teise perioodi tuntuim on

• Näidend “ Nukumaja ”.
  

Ibsen pani aluse moodsale draamale.

Wilde

Oscar Wilde, 1854-1900, Inglismaa ( Iirimaa ?).
Sündis Dublinis. Isa oli tuntud arst, aga ka pidutses ja liiderdas, oli jõhker – vastuoluline. Ema oli kirjanduse ja kunsti huviline. Ema oli tegelikult soovinud tütart. Oscar oli andekas keelte osas, valdas ka kirjandust. Püüdis olla liider, üleolev, kõrk. Sai stipendiumi Oxfordi. Põlastas igasugust kehalist tegevust, sporti. Lõpetas summa cum laude . Aga eriliste vaadete tõttu ei võetud teda ülikooli tööle. Wilde läks Londonisse. Ta ei leidnud kirjastajaid oma loomingu jaoks. Hakkas riietuma ja käituma silmatorkavalt. 1881. aastal ilmus luulekogu, mida müüdi väga palju.
Esteitism – iluideaali kummardamine . Kunst on ainult ilu ja esteetiliste ideaalide teenistuses, järelikult ei tohi tal olla kõlbelisi eesmärke. Kunst on üllam ja tähtsam kui eetika .
Temasse oli kahetine suhtumine – vihati tema üleolevat keelt ja suhtumist, kuid tunntustati tema talenti. Ta käis USAs, pidas loenguid. Inglismaale naastes oli mõõdukam, rahulikum.
Wilde oli ise ka kahetine: ei hoolinud teistest ja teiste arvamusest; kuid teatud aegadel olid tal iidolid (nt Balzac – Wilde arvas , et 19. sajand kujunes “Inimliku komöödia” põhjal). Veidrused. Käis ka Prantsusmaal. Inglismaal oli tema looming endiselt populaarne . Abiellus 30-aastaselt. Vahepeal püüdis toimetada ajalehte “Naiste maailm”, mis läks aga tema boheemlaslikkuse tõttu pankrotti. Luksuslik ja pillav elu. Wilde kirjutas siis ainult häda sunnil (kui raha oli vaja). Seepärast oli teosed ka lühikesed.
Esimesed proosateosed, muinasjutud ja novellid.1890. aastate alguses oli kuulsuse tipul. Kirjutas ka näidendeid. Wilde oli väga hea vestleja.

• Jutustus “Canterville’i lossi vaim”.
  
• Romaan “ Dorian Gray portree”. Tema ainus romaan.
  
• Draama komöödia “Leedi Windermere’i lehvik ”.
  
• Muinasjutt “Granaatõuntest maja”.
  

Wilde looming kippus korduma. Ta läks paksuks ja kaotas sära jutustajana.
Wilde’l oli suhe Sir Alfred Douglasega. Alfredi isale ei meeldinud see sõprus, ta saatis Wilde’le avaliku solvava kirja. Kohtuprotsessid , teda süüdistati homoseksualismis. Tema teosed keelati ja ta määrati 2 aastaks vangi, s.t. sunnitööle. Vanglas kirjutas

• “De Profundis”
  
• “Readingi vangla ballaad ”
  

Pärast vanglast vabanemist läks Prantsusmaale. Naine suri. Wilde küll püüdis end parandada, kuid Alfred peibutas teda, nad said jälle kokku. Wilde käis alla. Tal oli vähk, operatsiooniks raha polnud, suri.

Dostojevski romaan “Idioot”

Tšehhov näidend “Kirsiaed”

Tšehhov novell x 3 (“Paks ja peenike”)

Flaubert romaan “Madame Bovary”

Maupassant romaan “Bel-Ami”

Maupassant novell x 3 (“Rasvarull”, “Kaks sõpra”)

Wilde romaan “Dorian Gray portree”

Poe novell x 5

Balzac romaan “Šagräännahk”