Kehalise töövõime hindamine konspekt eksamiks (0)

Aeroobse võimekuse mõõtmise meetodid
Otsesed meetodid: Maksimaalne koormuskatse veloerogomeetril või liikurrajal koos väljahingatava õhu analüüsimisega
Kaudsed : Wattmax test, Helisignaalidega dikteeritava rütmiga 20- meetriste lõikude vastupidavus-süstikjooks ehk PACER- jooks , Hoosier´i vastupidavusjooks 6-17 aastastele lastele ja noorukitele, Kolme minuti vastupidavusjooks koolieelikutele, 1000 m jooks, Ühe miili (= 1609,35 m) kõnd/jooks, Cooperi 12 minuti jooks, PWC 170 = kehaline töövõime SLS 170 lööki minutis )
Lihasjõu mõõtmise meetodid

• Istessetõusud ja modifitseeritud istesse tõusud
  
• Ülakeha tõsted selililamangust
  
• Paigalt kaugushüpe, kolmikhüpe, üleshüpe
  
• Kätekõverdused toenglamangus
  
• Rippes kätekõverdused kangil
  
• Ripe kangil kõverdatud kätega
  
• 150 grammise liivakoti vise parema ja vasaku käega
  
• Fantoomtoolil istumine
  
• Kämbla dünamomeetria
  
• Ülekeha tõstmine kõhulilamangus
  

Liikumiskiiruse ja liigutuste kiiruse mõõtmise meetodid
Lõikude (süstik) jooksud , Lühimaa ( sprint ) jooksud, Plaatide puudutamise test
MuscleLab võimaldab mõõta
Liigutuste pikkust ja kiirust, Staatilist ja dünaamilist jõudu, Kiirendust, Lihasvõimsust, Hüppevõimet, Liikumiskiirust, Lihaste bioelektrilist aktiivsust (EMG), Liigeste nurki ja nurkkiirusi, KRK ja kehaosade liikumistrajektoore
Testide rakendamine annab võimaluse (V. Kalam , A.Viru) :
Üldise ja erialase treenituse selgitamiseks. Sportliku saavutusvõime arengu dünaamika selgitamiseks mitmeaastases treeningprotsessis. Pidepunktide leidmiseks treeningu planeerimise ja treeninguplaanide korrigeerimiseks. Andekate noorsportlaste väljaselgitamiseks. Treeningu ratsionaliseerimiseks. Sportlase iseseisvuse, teadlikkuse ja enesekontrolli arendamiseks . Teoreetiliste seisukohtade õigsuse kontrollimiseks praktikas. Tervisliku seisundi määramiseks ja ületreenituse fikseerimiseks. Eri treeninguetappide jaoks kontrollnormatiivide leidmiseks.
Üksikute sportlike võimete määramiseks kasutatavad testid:
1.maksimaalne jõud- kämbla dünamomeetria, selja dünam., kükkimine tõstekangiga turjal , rebimine, tõukamine.
2.plahvatuslikjõud- paigalt kaugus- ja kõrgushüpe, topispalli tõukamine rinnalt istudes , heited
3.jõuvastupidavus- rippes käte kõverdamine, eestoenglamangus surumine , ripe kangil kõverdatud kätega.
4.kiirus- 30m jooks püsti lähtest, lendlähtest.
5.vastupidavus- 1000m läbimine (P), 500m (T), Cooperi test, harjutuste sooritamine suutlikuseni, PACER`i jooks
6.töövõime- Harvardi steptest, PWC 170, velo - ja sõude ergoergomeetr, treamill
7.psühholoogilised testid- RESTQ Sport , POMS; vaatlused, küsimustikud, koormustaluvus ja väsimustunde määramine
8.antropomeetrilised - kasv, kaal, istepikkus, käte siruulatus , rasva %, KMI
9. koordinatsioon – „ Flamingo “ tasakaalutest, osavus - ja koordinatsiooniH-d, mitmesugused takistusjooksud , erinevate ül täitmisega
10. painduvus – kere painutused ette, tahapainduvuse ulatus silla asendis, puusavöö liikuvuse määram spagaadi kõrgusega
Koormustesti liigid: Optimaalne testi aeg 6-12 min
Standardiseeritud koormustestid:
*Ergomeetrilised koormustestid – limiteerivaks teguriks jalaihaste väsimine VO2 max 10-15 % madalam kui treadmillil. Algkoormuseks tavaliselt 25 W (1-2 W/kg), iga 2-3 minuti järel tõstetakse koormust 25 W
*Liikuva koormusraja (treadmill) testid – spetsiaalsed protokollid jooksjatele, suusatajatele jne. Kehalistele ja vähetreenitud inimestele.
Koormustestide liigitamine raskusastme järgi: supermaksimaalne, max aeroobne , submaksimaalne
Koormustestidega veloergomeetril määratavad kehalise võimekuse näitajad:
maksimaalne võimsus (W, W/kg), võimsus aeroobsel lävel (W/AL), võimsus anaeroobsel lävel (W/AnL)
VO2 max (ml/min/kg), MET-id, PWC 170 (W, W/kg), FI
Koormustestidega jooksurajal määratavad kehalise võimekuse näitajad:
tööaeg (min), max kiirus/tõusunurk, kiirus/tõusunurk aeroobsel lävel , kiirus/ tõusunurk anaeroobsel lävel,
VO2 max (ml/min(kg), MET-id, PWC170
Koormustesti teostatakse:

• Südame- veresoonkonna varjatud patoloogiate avastamine.
  
• Koormusastma sümptomite provotseerimiseks
  
• Kehalise töövõime hindamiseks
  
• Taastumisprotsesside kiiruse hindamiseks
  

Koormustestide eemärgiks on uurida kardiovaskulaarse süsteemi adaptatsioonivõimet kehalise koormuse suhtes.
Kardiopulmonaarne koormustest – uuritakse lisaks südame tööle ka hapniku tarbimise võimet.
Spordimeditsiiniline terviseuuring:

• Eluohtlike haiguste diagnoosimine ja ravi organiseerimine
  
• Sportimist limiteerivate haiguste ja vigastuste väljaselgitamine
  
• Ületreeningu ennetamine
  
• Kasvamise ja bioloogilise vanuse hindamine
  
• Koormustesti tulemuste alusel üldise töövõime, südameveresoonkonna ja hingamisfunktsiooni kohanemisprotsesside hindamine
  
• Kokkuvõtete tegemine ja nõustamine treeningkoormuste, päevarežiimi ja toitumise kohta.a
  

Milleks just biokeemiline kontroll ehk monitoorig?
Esiteks – tervislikku seisundit (vaadata asjale meditsiini aspektist, saab hinnata toitumise adekvaatsust

• Sportlase toitumine - NB! Hinnata valkude ja SV saamise koguseid
  
• Hinnata tervislikku seisundit
  
• Informatsiooni hankimine sportlase tervisliku seisundi objektiivseks hindamiseks
  
• Haiguste varajane diagnoosimine
  

Teiseks – hinnata organismi metaboolset reaktsiooni kehalistele koormustele.

• Üksikule kehalisele koormusele või ühele treeningule
  
• Võistlusharjutuste sooritamisele
  
• Organismi treenituse/ületreenituse hindamine
  
• Organismi taastumiskiiruse hindamine pärast võistlust- või treeningkoormusi.
  
• 
  

1. Kehalise töövõime hindamine biokeemiliste meetoditega vastupidavusala sportlastel
Biokeemiline materjal - *lihas * Veri *Uriin *Sülg *Higi * Juuksed * Mikrodialüüs
Vere parameetrid - * Hemoglobiin (Hgb) * Hematokrit (Hct) * Vereplasma maht* Erütrotsüütide hulk * Lümfotsüüdid ja immunoglobuliinid * Leukotsüütide hulk * Antikehad jt. meditsiinilised näitajad
Metaboliidid - * Laktaat (piimhappe)* Uurea * 3-metüülhistidiin (3-MeHis) * Ammoonium * Kusihape * Kreatiin ja kreatiniin
Substraadid - * Glükoos * Vabad rasvhapped ja glütserool * Kolesterool ( VLDL , LDL, HDL) * Kreatiinfosfaat * ATP, ADP, AMP, IMP * Vabad aminohapped (türosiin, alaniin , glutamiin )* Hargnenud ahelaga aminohapped ( leutsiin )
Hormoonid - * Adrenaliin ja noradrenaliin * Testosteroon * Lutropiin * Kasvuhormoon e. Somatotropiin * IGF-1, IGF-2 * Insuliin * Kortisool * Kortikotropiin * Aldosteroon * Opioidhormoonid
Ensüümid - * Kreatiini kinaas – CK * Anaeroobsed ensüümid * Aeroobsed ensüümid
Mineraalained - * Kaltsium * Raud * Kaalium, naatrium * Magneesium * Tsink * Mangaan
Vitamiinid - * C-vit * B-grupi vitamiinid * E-vit * D-vit * A-vit jt.
Biokeemise kontrolliga saab kontrollida: 1.tervislikku seisundit, 2. organismi metaboolset reaktsiooni kehalisele koormusele (üksikule keh koormusele või ühele treeningule, organismi treenituse/ ületreeningu hindam , taastuskiiruse hindam).
1. Verest määratakse - Milliseid ühendeid? vastupidavusaladel

Substraadid ( energiaallikad ) – glükoos, rasvhapped, glütserool, lipoproteiinid

Metaboliidid (AV vahe- ja lõpp produktid ) –
*laktaat –annab teavet treeningkoormuse koormustsoonide, koormuse intensiivsuse ja treeningvahendite kohta. Koormusproovil mõõdetakse iga koormusastme järgselt vere laktaadisisadus, mis aitab täpselt määrata anaeroobse ja aeroobse läve ning anda treeningjuhiseid vastavalt koormusele. Laktaat tekib intensiivsel lihastööl lihasglükogeeni lõhustumisel või verega lisandunud glükoosist. Puhkeoleku laktaat 0,8 mmooli/l, aeroobne 2mmooli/l, anaeroobne üle 7 mmooli/l
*ammoniaak NH3,
*kusihape,
*uurea ehk kusiaine – iseloomustab organismi üldväsimust. Toodetakse maksas , valkude lagunemisest põhjustatud uurea tõus veres paari päeva jooksul alaneb. Uurea tase veres sõltub eelkõige toiduga saadava valgu hulgast ja valkude sünteesi ning lagundamise tasakaalust. määrat hommikul 5-7 mmol/l, üle 9 mmol/l ületreening
* kretiniinkinaas (CK) – ensüüm, mis osaleb ADP fosforüülimises ATP-ks, iseloomustab lihasseisundit, CK kogus veres suureneb koormusest tingitud ülekoormuse ja lihaskahjustuse korral.
CK tõus eriti väljendunud ekstsentriline koormuse korral; normväärtused spordis : N – 120U/l, M – 200U/l
* ferritiin iseloomustab kaudselt organismi hapnikutranspordi süsteemi võimsust. Ferritiini määramist peetakse üheks parimaks rauapuudusaneemia testiks. Ferritiini kontsentratsiooni languse põhjuseks on rauavaegus ja rauadepoode tühjenemine. Normaalne sisaldus veres: M 30-400 ng/ml; N 23-150ng/ml, tippsportlastel 40-90 ng/ml.
*vabad aminohapped (türosiin, leutsiin, alaniin, glutamiin, trüptofaan)
VO2 kajastab otseselt lihaste töötamise intensiivsust
SLS on praktiline ja universaalne tööintensiivsuse indikaator .
2. Treeningu tulemusel tekkivad biokeemilised muutused sportlase organismis
kiirus- ja jõutreeningu tagajärjel.
* Lihaskiudude diameetri suurenemine (hüpertroofia):

• müofibrillaarsete valkude -, sarkoplasmaatilise retiikulumi- ja sarkoplasmaatiliste valkude hulga suurenemine
  

* Glükolüütiliste ensüümide aktiivsuse suurenemine skeletilihases
* Kretiini kinaasi ja müokinaasi aktiivsuse suurenemine
* Glükogeeni varude suurenemine skeletilihases
* Puhversüsteemide mahutavuse suurenemine
Suurenevad võimalused ATP energia kiireks kasutamiseks (müosiini ATP-aasi aktiivsus, Na/K ja Ca- pumbad jms) ja ATP kiiremaiks resünteesiks (Kr-P mehhanism ). KiirusjõuH-d mõjuvad soodsalt ka kontraktsiooniaparaadile.
Kiirusvastupidavusharjutuste mõjul: (Spetsiifiline valgusüntees)

Suureneb happelisi laguprodukte neutraliseerivate valkude süntees lihaskoes ja veres

suureneb glüko( geno )lüütiliste ensüümide süntees

teataval määral suureneb ka mitokondrite valkude süntees ja seeläbi oksüdatsiooniprotsesside intensiivsus.

järjest parem kohanemine anaeroobse tööga

paraneb hapniku transportivate organite täiustamiseks vajalike valkude süntees

Suureneb O2 siduvate valkude hulk: hemoglobiin veres (M 140-170, N 120-160 g/l) ja müoglobiin lihases ning suureneb mitokondrite hulk ja oksüdatsiooni ensüümide aktiivsus skeletilihases.
Vastupidavustreening :

• Arendab südamelihast ja hapniku omastamise võimet
  

• Kõige olulisem on hapnikutarbimise võime (VO2 max) suurenemine (kõrgemad VO2 näitajad suusatajatel ja sõudjatel:
  
• Muutused – hingamissüsteemis, südame ja vereringesüsteemi lihases
  
• Glükogeeni ja triglütseriidide varude suurenemine skeletilihases
  
• Rasvhapete oksüdeerimise potentsiaali suurenemine skeletilihases
  

Muutused lihases.

• Mitokondrite arvu ja mõõtmete suurenemine
  
• Mitokonrdiaalse valgu hulga suurenemine
  
• Mitokondriaalsete ensüümide aktiivsuse (hulga)suurenemine (rasvhapete mitokondritesse transportimises osalevad -,
  

β-oksüdatsiooni raja-, tsitraaditsükli – ja hingamisahela ensüümid).
Muutused ilmnevad ilmnevad iga tüübi lihaskiududes, kuid sõltuvalt treeningkoormuse intensiivsusest
Vere koostise ja omaduste muutumine kehalisel tööl: Valemi järgi saab arvestada vereplasma mahu muutust.
*vere viskoossus suureneb kuni 10% - vee kaotus, vererakkude (leukotsüütide) hulga suurenemine, plasmarakkude kolloidoleku muutus pH languse mõjul,
* pH langus – laktaadi ja ketokehade teke
*glükoosi kontsentratsiooni muutused (norm 4,4 – 6,6 mmol/l), pingutuse alguses tõuseb, hiljem vähehaaval langeb
* rasvhapete kontsentratsioon suureneb
*muutuvad hormoonide kontsentratsioonid – adernaliini ja noradrenaliini kontsentratsiooni tõus veres, insuliini langus
*lihaskoele iseloomulike ensüümide ilmumine verre – CK (kreatiini kinaas), LDH (laktaadi dehüdrogenees)
Hormonaalsed muutused veres kehalisel tööl:
*Adrenaliinikontsentratsiooni tase tõuseb kõrgemale kui noradrenaliini kontsrentratsioon tase.
*Glükagooni kontsentratsiooni tõuseb, insuliini kontsentratsioon väheneb.
*kortisool, * kasvuhormoon tase on ööpäevas väga kõikuv

Ensüümid – määratakse ensüümi aktiivsust, mitte hulka. Määratakse substraadi hulga vähenemist või produkti teket. Koespetsiifilised valgud
6. Hematoloogilised näitajad: - tähtsamad vere biokeemilised näitajad (kontsentratsioon on aine hulk ruumala ühikus)

• Hemoglobiin - neidudel, naistel 120 g/l, noormeestel, meestel 130 g/l
  
• Hematokrit
  
• Erütrotsüütide arv ruumalaühikus veres
  
• Erütrotsüüte iseloomustavad indeksid
  
• Ferritiini kontsenratsioon immunoloogilised näitajad:
  

3. Kehalise töövõime hindamine morfoloogiliste meetoditega-
Uurimistasandid (meetodid)- organism; organid ; koed; rakud ; rakuorganid. Spordi morfoloogia tegeleb organismi struktuuride muutuste uurimisega erinevate seisundite puhul nagu sportlik treening , ületreenituse sündroom ning uurib neid muutusi erinevatel tasanditel. Elavas org. struktuuri ja funktsiooni vahel kindel seos. 1.Funktsioon kujundab struktuuri, kutsudes esile ümberkorraldusi(näit. Tõstja harjutab). 2.Struktuur tagab funktsiooni. Keskkonna muutusedtingivad struktuuri- hiljem ka funktsiooni muutusi.( evolutsioon ) kohanemine e. adaptsioon . Metaboolsed karakteristikud varieeruvad erinevate kiutüüpide vahel ja ka üksikute kiutüüpide sees ning sõltuvad lihasraku seisundist ehk mataboolste ensüümide aktiivsus sõltub suuresti treenitusseisundist. Seega lihasraku oksüdatiivne potentsiaal võib muutuda ilma lihasrakus toimuvate struktuursete muutusteta. Ehk lihasraku tüüp ei pruugi muutuda, küll aga tema metaboolne võimekus.
4. ja 5.Treeningu tulemusena tekkivad morfoloogilised muutused sportlase organismis-
Treening toob kaasa morfoloogilisi muutusi lihasraku struktuuris Z- liinide häirumine; müofibrillide peenenemine; sarkomeeride struktuuri häirumine.
Koormusepuhused lihasrakus toimuvad vahetud protsessid
Lihasraku lokaalsed vigastused (membraani kahjustus) – lihasraku vigastuse tunnuseks on lihasele iseloomulike komponentide ilmumine vereringesse: kretiinkinaas, müoglobiin, laktaat dehüdrogenaas, lihase struktuursete valkude komponendid.
Lihasesisesed indikaatorid veres sõltuvad soorituse koormuse iseloomust – ühekordne - krooniline, ekstsenrtiline - kontsentriline, dünaamiline-staatiline. Ekstsentrilise lihastöö puhul kiire vigastuse teke ja selle ilmingud (-24 tundi) – jõutreening. Koormusjärgne kreatiinkinaasi taseme dünaamika näitab lihasraku membraani kahjustusi ja ka samuti struktuurseid kahjustusi müofbrillaarses aparaadis. Otsese vigastuse puhul (mehhaaniline vigastus ) tõuseb CK tase veres 3-6 tunni möödudes peale rakumembraani kahjustust. Juhtudel, kus CK tase veres tõuseb 3-5 päeva peale koormust, on lihasraku membraani kahjustus tekkinud põletikrakkude toimel, mis omakorda on initsieeritud rakusisesest kahjustusest.
Koormusest tingitud struktuursed muutused lihasraku tsütoskeletis
Tsütoskeleti ül on müofibrillide organisatsiooni hoidmine ja koormuse vahendamine. Tsütoskeleti valkude degratsioonile, mis kaasneb koormusest tingitud rakukahjustusega järgneb intensiivne valkude sünteesi intensiivsuse tõus. Rakukahjustused on ühtlasi kaitseks edasise kahjustuse eest.
Koormuse (treeningu) pikemaajaline mõju lihasrakule
Inimese lihased on segalihased – ehk segu kõikidest lihaskiu tüüpidest, milledest üks või teine võib domineerida. Kiutüüpide varieeruvus lihastes tekitab omakorda suure varieeruvuse funktsionaalses võimekuses. Lihaskiud (rakud) ei ole staatilised struktuurid, vaid kohanevad suurtes piirides muutunud funktsionaalsete seisunditega, hormonaalsete ja neuraalsete mõjustustega.
Lihaskiu tüüpide erinev rekruteeritus sõltuvalt koormusest: kiirus-jõualad – kiired; vastupidavusalad – aeglased.
Kiutüüpide vähene muutumine ei tähenda, et lihas ei paranda oma kiiruse, jõu ja vastupidavusealast võimekust – muutused toimuvad kiutüüpide sees (muutused mõõtmetes).
Olenemata kiirete ja aeglaste lihaskiudude omavahelisest jagunemisest on kiirete kiudude kas täiel määral või enamuses
IIA tüüpi lihaskiud. Treeningu lõppedes võib see vahekord omakorda muutuda – lihaskiudude transformatsioon ühest kiutüübist teise on mõjustuse (treening) lõppedes pöörduva iseloomuga .
Vastupidavustreening muutused lihases ja ka sellest väljaspool; kohastumisprotsessid suunatud korduvate
kontraktsioonide efektiivsele sooritamisele.
Üheks vastupidavustreeningu eesmärgiks ja ka tulemuseks on O2 transpordi ja tarbimise parandamine. Lihase tasandil tähendab selline koormuse/treeningu iseloom pikka aega üksteise järgnevate submaksimaalsete või mõõduka intensiivsusega kontraktsioonide sooritamist ehk selle võime arendamist . Muutused/ vastureaktsioonid lihases – suureneb kapillaarvõrgustik, mitokondrite aparaat ja aeroobsete ensüümide aktiivsus, väheneb lihaskiu ümbermõõt.
Jõu- ja kiirustreening kohastumisprotsessid suunatud kontraktsioonijõu suurendamisele
Kiutüübid valdavalt geneetiliselt determineeritud – muutused kiirete (IIA ja IIB) lihaskiudude omavahelises vahekorras
Lihasraku kohanemine on suunatud maksimaalse jõu/kiiruse saavutamisele . Lihasraku mõõtmed ja arendatav jõud ( kaudsemalt ka kiirus) on omavahel heas korrelatiivses seoses – kui kasvab jõud kasvavad ka lihase ja lihaskiudude mõõtmed. Kuigi lihaskiudude ristlõikepindala suureneb kõigi lihaskiu tüüpide puhul on enammõjustatud kiiret (IIA ja IIB) tüüpi lihaskiud
Lihasrakkude hüpertroofia aluseks on ulatuslikult tõusnud valgusünteesi intensiivsus, mis on omakorda aluseks kontraktiilse aparaadi struktuuride ulatuslikumale arengule. Kestev treening võib põhjustada muutuse kiirete lihaskiu
tüüpide omavahelises vahekorras – IIB IIA (sarnane suund kohanemisprotsessides ka vastupidavustreeningul)
IIB tüüpi lihaskiudude hulga vähenemine ja paralleelne IIA tüüpi lihaskiudude hulga suurenemine treeningu puhul võib olla lokaalse lihasvastupidavuse parandamise aluseks (mitokondrite sisaldus, oksüdatiivne potentsiaal). Jõutõstjate lihaste kõrgem mitokondrite sisaldus võrreldes mittetreeninutega.
Piisava kestvuse ja raskusastmega koormus tingib lihasraku kohanemise rakendatud koormusele läbi muutuste lihasvalkude molekulaarstruktuuris.
Üheks kohanemise aluseks on lihasrakkude heterogeensus – erinevad liharaku/kiutüübid
6. kehalise töövõime hindamine füsioloogiliste meetoditega vastupidavusaladel
füsioloogilised meetodid- Lihaste funktsioneerimine: *kontraktsiooni kiirus; * neuromuskulaarne ärritatavus; *aeglaste lihakiudude hulk määratletud kaudsel meetodil; ainevahetus ; *lihaste glükogeen; * kehakaal ; * hommikune vere glükoosi tase; *insuliini algtase; *leptiini algtase; *kasvuhormooni, IGF-l algtase, autonoomne närvisüsteem; *adrenaliini ja noradrenaliini algtase; *SLS variatiivsus ; *SLS ja vererõhk puhkeolekus , hematoloogia ja immunoloogia; *leukotsüüdid; * immunoglobuliin A süljes, hormoonid; *kortisooli algtase; *ACTH- kortisooli suhe; * vaba testosterooni tase; *testosetooni/ kortisooli suhe; *lutropiini algtase; *TSH
Elektromüostimulatsiooni kasut inimese närvi-lihasaparaadi funktsioonide uurimisel :

• skeletilihaste kontraktiilsete omaduste uurimisel
  
• lihasväsimuse uurimisel
  
• kasut spinaalsete motoorsete reflekside uurimisel
  
• kasut erutuse leviku kiiruse uurimisel motoorsetes närvides
  
• kasut lihaste treeningu eesmärgil
  

ÜHTLUSMEETOD:- suhteliselt pikka aega vältav konstantse iseloomuga ja intensiivsusega katkematu tegevus. Erijuhuks on nn. tempotreening. Sportlane peab läbima kindla tempoga teatud distantsi.
VAHELDUVMEETOD- tegevuse intensiivsuse või iseloomu vaheldumine ühelt tegevuselt teisele toimub vahepealsete puhkepausideta. Jooksja treeningus populaarne comm on fartlek. Tegevuse intensiivsuse vaheldumine on pinnareljeefi muutustest.
KORDUSMEETOD- Sama tegevuse paljukordne kordamine. Korduste vahel puhkepausid, et kindlustada organismi valmisolekut järgmise harjutuse sooritamiseks. Vältida valunähtuse ja väsimuse ulatuslikku tekkimist. Avar väli tehnika täiustamisel, jõu, kiiruse ja painduvuse arendamisel.
INTERVALLMEETOD- midagi vaheldusmeetodi kordusmeetodi vahepealset. Kindlate tegevuste läbimine nn. toimepauside järel. Korduselt kordusele tekib hapnikuvõlg ja tekivad väsimusnähud.
VÕISTLUSMEETOD- seisneb pingutuste sooritamises võistlustingimustes.
7. Treeningu tulemusel tekkivad füsioloogilised muutused vastupidavusala sportlastel
*suureneb südame maht,
* täiustub liigutuste koordinatsioon,
*kasvab KNS võimekus suurendada lihaste mobilisatsiooni
*suureneb kapillaaride arv lihastes,
* suureneb maksimaalne hapnikutarbimise
* kasvavad organismi energiavarud ja funktsionaalsed võimed
*täiustuvad üldised kohanemisvõimed
*kujunevad spetsiifilised liigutusvilumused
*tõuseb organismi mittespetsiifiline vastupanu
*psüühika kohanemine võistlustegevuse iseärasustega treeningu- ja võistluskoormuse kaudu
8. Kehalise töövõime hindamine biomehaaniliste meetoditega
Biomehaanika uurib inimese liigutustegevusega ja keha tasakaalu säilitam seotud küsimusi mehaanika seadustele tuginedes.
Biomehaanilisel analüüs - Biomeh karakteristikute alusel määrat keha ja selle osade asukoht suvalisel ajahetkel vaadeldavas taustsüsteemis.
BM analüüsi: *kvalitatiivne – uurimismeetodina kasut vaatlust, *kvantitatiivset – kasut eksperimentaalseid uurimismeetodeid. Erist järgmisi kvantitatiivse BM anal liike: *kinemaatiline, *dünaamiline, *elektromüograafiline. BM uuringul erist kolme järjestikust etappi : 1)BM karakteristikute registreerim, 2)tulemuste statistiline töötlem, 3)tulemuste analüüs.
Kinemaatil anal seisneb liigutustegevuse välise pildi uurimises . Põhineb liigututeg kin karakteristikute registreerimises (filmi- ja vidiotehnika, aktselerograafia, goniograafia). Dünaamiline anal seisneb liikumise tekke ja selle põhjuste selgitamises rakendatud jõudude mõjul, samuti liigutustegevuse energeetiliste asbektide ja tasakaalutingimuste uurimises ( liigutus teg dün karakteristikute reg). Dün anal võimaldab hinnata: *energeetilisi kulutusi liigusteg, *meh ökonoomsust liigutusteg, *lihaste kontrjõu ja a välisjõudude rakendumise efektiivsust liigutusteg erinevates faasides (kasut dünamomeetria ja dünamograafia, ergomeetria). Elektomüograafiline analüüs seisneb töötavate lihaste topograafia määramises H-te sooritamisel, seadmed võimaldavad registreerida lihaste aktiivsust vahetult sportlike harjutuste sooritamise ajal.
Biomehhaanilised:

• Dünamomeetrilised platvormil: Kõnni toefaasi määramine, Käimise ja jooksmise biomehhaaniline analüüs, Kannakõõluses tekkiva jõu määramine – dünamomeetrilisel platvormil üleshüpped.
  

• Dünamomeeteria ( isomeetriline ja isokineetiline ) meetodit kasut lihaste isomeetrilise ja dünaamilise jõu uurimisel, lihasvastupidavuse uurimisel, lihaste kontrakstiooniliste omaduste uurimisel (õlavarre kakspealihase, reie-nelipealihase jõudu). mõõdab maksimaaljõudu, jõukasvukiirust ja lõõgastumise kiirust; peamiselt kasutatakse selja-, tuhara -, sääre-nelipea- ja säär-kolmpealihase ja motoorse arengu uurimiseks kontraktiilsete omaduste ja EMG aktiivsuse määramiseks.
  
• Mütonomeetria on lihaste toonuse uurimise meetod, mis põhineb lihaste mehhaaniliste omaduste määramisel.
  
• Goniomeetria = meetod liigeste liikuvuse määramiseks;
  
• EMG kasut inimese närvi-lihasaparaadi funktsioonide uurimisel:
  
• Optilis-elektroonilised uurimisseadmed
  

9.Treeningu tulemusena tekkivad biomehaanilised muutused kiirus- ja jõualade sportlaste organismis
Optimaalse treeninguga luustik tugevneb: kasvab surve ja toime tugevus, löögikindlus ja vibratsiooni taluvus. Treening tugevdab ka kõõluseid, millega lihased kinnituvad luude külge, samuti sidekoelisi sidemeid , mille ülesandeks on liigeste tugevdamine. Täiustub liigeste ehitus, sõltuvalt treeningu iseloomust, suureneb või ka väheneb liigeste liikuvus liigestes . Lihaskontraktsiooni liigid ehk lihase erutumisel tekivad mehaanilised reaktsioonid: 1) isotooniline- väline koormus puudub ja lihas lüheneb konstantse pingega ( keelelihas) 2) isomeetriline- väline koormus võrdub lihases tekkiva pingega (keha ja kehaasendi säilitamine). 3) auksatooniline- toimub nii lihaspinge kui ka lihase pikkuse muutumine.
11. kehalise töövõime hindamine spordiala spetsiifiliste testidega pallimängudes
Üldistatud kujul võib lihastööd sportmängudes iseloomustada kolme põhitunnuse abil: 1.lihastöö on vahelduva iseloomuga, 2. mängija tegevus väljakul koosneb lühiaegsetest aktiivsusfaasidest, mis vahelduvad passiivsete mängufaasidega, 3. lihaspingutuse koguaeg ulatub mitme tunnini. Kreatiinkinaasireaktsioon on väga tähtis kõigis sportmängudes, sest selle arvel teostuvad kiired ja jõulised ning seega mängulise efektiivsuse määramisel kõige otsustavamad liigutused.
*Sportmängud hõlmavad endas väga palju erinevaid kehalisi võimeid, seega on ka sportmängude monitooring väga mitmekülgne. Mõõdetakse kiirust, jõudu, vastupidavust , koordinatsiooni, hüppevõimet, liigutuste kiirust, ühesõnaga kõiki kehalisi võimeid. Nendele lisandub veel taktika , tehnika ning psühholoogilised mõõtmised.
Kiirus – kiirust mõõdetakse siis jooksukiirust, stardikiirust samuti palliga liikumise kiirust. Edasi liigutuste kiirust, samuti palliga ja ilma.
Jõud- rinnalevõtt kangiga, lamades rinnalt surumine, poolkükk kangiga,
Vastupidavus – mõõdetakse näiteks Cooperi testiga, või siis mingi kindel distants.
Koordinatsioon – jäsemete koostöö, ajastus näiteks hüppel viskes.
Hüppevõime mõõtmine – hüpped kaugusele, kõrgusele. Paigalt kaugus, hoolt kaugus, matilt üleshüpped sirgetelt ja kõverdatud jalgadega.
Taktika – antakse ette mängusituatsioon ja vaadatakse kuidas mängija selle lahendab, hinnatakse kiirust ja lahenduse efektiivsust. Teisalt öeldakse ette lahendus ja vaadatakse kui hästi mängija mõistis. Eristatakse individuaal ja võistkonnataktikat.
Tehnika – kui keerukaid tehnika elemente võimeline sooritama , kui efektiivselt sooritab. Palli käsitlemine
Psühholoogia – testid, küsitlused, intervjuud.
12.kehalise töövõime hindamine spordialaspetsiifiliste testidega kahevõitlusaladel
Igal kahevõitlusalal on oma spetsiifika ja seega erinevus ühe või teise teguri osatähtsuses. Vastuvõetud otsuste realiseerimine nõuab kahevõitluse aladel nii: 1. tehnilise võtte sooritamise täiuslikkust, 2. täiusliku tehnika ja liigutuste täpsuse säilimist, 3. kiirete või üheaegselt jõuliste ja kiirete liigutuste puhul. Aktiivset võistlust tagavad tegurid on seotud erinevustega ATP resünteesis. Oksütatiivse fosforüülimise osa on sama kui sportmängudes: taastumise ja järgmiseks aktiivseks tegevuseks valmisoleku kindlustamine vaheaegadel ja passiivsusmomentidel. Funktsionaalsel stabiilsusel on kompleksne ja spetsiifiline tähtsus. Sellest sõltub võime sooritada kõrge efektiivsusega tegevusi võitluse lõpul. Tasakaal – flamingo test, jõud, kiirus
kiirus – mõõdetakse siis jooksukiirust, stardikiirust, samuti liikumise kiirust, liigutuste kiirust.
jõud – rinnalevõtt kangiga, lamades rinnalt surumine, poolkükk kangiga.
vastupidavus – mõõdetakse näiteks Cooperi testiga, või siis mingi kindla distantsi aega.
koordinatsioon – jäsemete koostöö
taktika – antakse ette situatsioon ja vaadatakse kuidas sportlane selle lahendab, hinnatakse kiirust ja lahenduse efektiivsust.
psühholoogia – testid, küsitlused, intervjuud.
tasakaal – flamingo test, jõud, kiirus
14.Kehalise töövõime hindamine spordialaspetsiifiliste testidega vastupidavusaladel.
Vastupidavust isel aeg, mille vältel suudetakse säilitada töö efektiivsust vajalikul tasemel. Lähtudes sellest on kõige elementaarsemaks vastupidavuse testiks kindlategevuse sooritamine suutlikkuseni. Nt. jooks etteantud kiirusega, kükkimine etteantud rütmis jne. Nende testide suutlikuse piiriks pole mitte võimetus üldse harjutust jätkata, vaid võimetus jätkata harjutust etteantud tempos ja rütmis. Kui arvestada keha edasiviimise vorme (jooks, kõnd, ujumine, sõudmine, suusatamine jne) siis tuleb eristada vähemalt 3 vastupidavuse liiki: 1) sprindivastupidavus – võime säilitada max. liikumiskiirust, 2) kiiruslik vastupidavus – submax kiirusega sooritatud harjutused, 3) üldine vastupidavus – tuleb esile pikkadel distantsidel.
Sõltuvalt spordialast on vaja veel jõuvastupidavust, hüppevõime vastupidavust, tehnika vastupidavust. Kõik komponendid kokku annavad igal alal erialase vastupidavuse, mida saab testida erialaste harjutustega.
15. Sportlase antropomeetriliste näitajate määramine
Antropomeetria on antropoloogia haru, mis tegeleb inimese keha mõõtmistega
Peale üldpikkuse peetakse tervise ja töövõime hindamisel olulisemaks istepikkust; jäsemete pikkust, kere pikkust; pea + kaela pikkust ja nende suhet kasvusse.
Sportlastel kasutatakse keha proportsioonide määramiseks järgmisi indekseid:
1) jalgade ja kere pikkuse suhe: indeks = jalgade pikkus # 100 jagatud istepikkusega; indeksi alusel on võetud kasutusele järgmine klassifikatsioon: kuni 84,9- lühijalgsus; 85-89,9- keskmise pikkusega jalad; üle 90- pikajalgsus
2) koormus-indeks (KI) (istepikkuse % keha pikkusest) KI = istepikkus x 100 jagatud kehapikkusega; kui indeks on väike (n. 51) , siis isik sihvaka kehaga; kui suur (55) , siis jässaka kehaehitusega.
3)Keha- massi indeks (KMI);KMI = Kehakaal (kg) jagatud kehapikkuse ruuduga;
4)Käte siruulatuse suhe keha pikkusesse. Indeksid iseloomustavad kehaosade ja kasvu ning kaalu vahelisi suhteid, millest sõltub sportlik saavutusvõime
5)keha rasva %, rasvavabamass = kehakaal – rasvakaal; rasvakaal (kg) = kehakaal x rasva % : 100
17 sportlase psühholoogilise seisundi ja oskuste hindamine
Psühholoogilised meetodid:

• väsimustunde määramine;
  
• koormustaluvuse määramine
  
• RESTQ Sport
  
• POMS
  
• stress ; taastumine ; läbipõlemine; vigastused;
  

Treener ja sportlane peavad täpselt ette kujutama, milliste ettevalmistusmeetoditega võib saavutada valmiduse. Nendeks on:
*eetilis- moraalne kasvatus: isiksuse suunitlus, distsipliin , organiseeritus.
*intellektuaalsete võimete täiustam: analüüsivõime, mõistuse kriitilisus ja sügavus, püsivus, mõtlemine, loomingulisus.
*tahteline ettevalmistus: spordialade vastavate tahteomaduste täiustamine, raskuste ületamiseks valmistumine, enesevalitsemine. *Tekkinud olukorra reaalne hindamine, *Tähelepanu, keskendumine, intensiivsuse ja püsivuse arendamine. * Häälestatus harjutuse sooritamisele. * Harjutuse sooritamisele kriitilise hinnangu andmine ja järgneva tegevuse planeerimine .
* Eneseregulatsioonivõtete omandam: enesekontroll, tahtepingutuse mobiliseerimine.
*Psüühilise värskuse taastam ja säilitam: autogeenne treening, treeningu psühhoregulatsioon, ideomotoorne treening.
.18. ettevalmistuse tulemusena tekkivad muutused sportlase psühholoogilistes võimetes ja oskustes.
mõtete kontroll, absoluutne keskendumine, positiivne hoiak ja mõtted sooritusel, tähelepanu kontrollimine ja taaskeskendumise oskused, stressiga toimetuleku oskus paranenud, emotsioonide toimetuleku oskus, erutuse ja ärevusega toimetulek, eesmärkide püstitamise oskus, areneb kujutlustehnika, suureneb analüüsivõime
19. Jõu määramise meetodid
Jõu arendamise aluseks on lihaste töölerakendamise koordinatsioonimehhanismi täiustamine ja kontraktsiooniaparaadi arenemine lihasrakus.
Jõuvõimete testimine : Jõuvõimete kontroll tähendab sportlase jõuomaduste kvantitatiivset hindamist lihastöö staatilisel või dünaamilisel režiimil. Mõõtmised peavad toimuma standardsetes tingimustes (lähteasend, nurgad liigestes, motivatsioon jt.) Tuntuim vahend jõu mõõtmiseks on dünamomeeter - tavaliselt registreeritakse maksimaal- ja plahvatusliku jõud ning jõuvastupidavuse tase.
Jõuvõimete hindamiseks: *H-d suutlikkuseni ilma või väikeste lisaraskustega, *Maxjõu hindam (kükk, rebimine, tõukam), *hüpped, heited plahvatusliku jõu taseme hindamiseks kasut ka kompleksseid teste kogu keha jõu hindamiseks.
* MuscleLab. *Lihasvõimsuse mõõtmine – rinnalt surumine, kang õlal üleshüpped ja kükkimine. *Löögitugevuse ja löögisageduse mõõtmine. *Hüppevõime mõõtmine. *Jooksukiiruse mõõtmine. *Videoanalüüs – digikaamera, arvutiprogramm, kinogrammid, klipid, treeninguaegne analüüs, videoprogrammid
23. Kiiruse kontrolliks kasutatakse näitajaid, mis iseloomustavad kiiruse kompleksseid ja elementaarseid vorme: esimeste puhul mõõdetakse terviktegevuste sooritamiseks kulutatud aega, teiste puhul reaktsiooniaega, üksikliigutuste sooritamise aega ja liigutuste sagedust.
Kiirusevõimete hindamiseks: *teppingtest liigutuste sageduse hindam, *paigalt kolmik - ja kaugushüpe lähtekiirendusvõimete hindam, *lendlähtest jooksud Max kiiruse hindam.
24. Vastupidavus on kompleksne võime, teda määratletakse vegetatiivse funktsioonina, mis tagab organismi vajaliku hapnikurežiimi ja närvilihasaparaadi funktsionaalse seisundi. VP kontrolliks kasut mitmesuguseid spetsiifilisi ja mittespetsiifilisi teste. Spetsiifilised testid on võistlustegevusele max sarnased tegevused. Nendeks on mitmesugused spetsiaalettevalmistavad H-d (lõikude läbimine, võtete seeria maadluses, spetsiaalharjutuste kompleks sportmängudes). Mittespetsiifilisteks testideks on tegevused, mis võimaldavad hinnata organismi eri süsteemide üldist võimekust ( jooksmine ,
VP võimete hindam: *Cooperi test, Conconi test aeroobse ja anaeroobse lävi pulsi ja kiiruse määramiseks,
SLS tavaliselt 70-80 lööki/min, *südame löögimaht 60 ml, treenitud inimesel 100 ml, *optimaalne hingamissagedus puhkeolekus 12-16 korda/min, koormusel 30-40 korda/min; kopsuventilatsioon treenimata in 5-7 l, treenitud in 7-10 l.
25. Painduvust kontrollil hinnatakse liigeste liikuvuse ulatust ja on mõõdetav liigutuste max amplituudiga. Selleks kasutatakse mitmesuguseid tehnilisi vahendeid – goniomeetrit.
Hindamine: *kere painutused ette, hoides jalgu põlvist sirutatutena, *tahapainduvuse ulatus sillaasendis, *puusavöö liikuvuse määram spagaadi kõrgusega,.
27. Koordinatsioonivõimete kontrollil hinnatakse keerukaid tehnilisi tegevusi. Nendeks on suhteliselt stereotüüpsed ja mittestereotüüpsed tegevused. Hinnatakse liigutusreaktsiooni täpsust, üksikliigutuste ja nende ühendite ratsionaalsust, liigutuste sooritamise aega, liigutusvilumuste hulka jm. Koordinats on võimalik mõjustada alates 5-10 aasta vanusest, arengut ja formuleerimist saab mõju ümmarguselt 10 a. Nende kombinatsioone, täiuslikkust ja parandamist veel 10 a.
Hindamine: „flamingo“ tasakaalutest, *osavus- ja koordinatsiooni H-d, *mitmesugused takistusjooksud erinevate ül
MILLISED ON KEHALISE TÖÖVÕIME SUURENDAMISE BIOKEEMILISED MEHHANISMID ?
Adaptatsioon on organismi kohanemise protsess väliskeskkonna või organismis eneses toimuvate muutustega
Treeningharjutused põhjustavad ainevahetusjääkide kuhjumise ja muutuse hormoonide produktsioonis. Need omakorda soodustavad taastumisperioodil adaptiivset valgusünteesi, mis kajastabki treenituse teket. Treeningul sooritatud harjutuste iseloomust sõltub, missuguseid valke organismis kõige enam taastootma hakatakse.
Üldine adaptatsioonimehhanism ÜAM koosneb: 1. organismi energiareservi mobiliseerimine, 2. org. plastilise reservi mobiliseerimine, 3. org. kaitsemehhanismide aktiveerimine. ÜAM tähtsaks omaduseks on see, et ta kindlustab ülemineku kiiradaptatsioonilt kestusadaptatsioonile. Vahetult mõjutuse järel tekkivad adapt. muutused kujutavad endast kiiradaptatsiooni.
Kiiradaptatsiooni mood funktsionaalsete ja biokeemiliste muutuste kogum, mis tekib treeningharjutuste ajal kindlustamaks vastava pingutuse sooritamise ja homöostaatilise regulatsiooni
Kestusadaptsiooni teke põhineb valkude adaptatiivse sünteesi intensiivistumisel. Kestuad iseloomustab: funktsionaalsete süsteemide võimsuse suurenemine, vaid ka funktsioonide märgatav ökonomiseerimine, funktsionaalsete süsteemide tegevuse, liikuvuse ja püsivuse suurenemine, liigutus- ja vegetatiivsete funktsioonide seoste ratsionaalsus.
Keh treeningu tulemusena kujuneb treenitus – organismi pikaajaline adapteerum keh koormustega, millega kaasneb saavutusvõime tõus
Treenituse tekke mehhanism. Organismis kujuneb ulatuslik kompleks muutusi:
1.Ümberkorraldused rakustruktuurides 2.Energiavarude juurdekasv 3.Ainevahetusprotsesside täiustamine ja ökonoomsemaks muutumine 4.Organismi funktsionaalsete võimete suurendamine 5.Liigutuste koordinatsiooni paranemine
Energiavarude juurdekasv. Kehalisel tegevusel kehtib superkompensatsiooni seadus: töö ajal energiavarud vähenevad, järgneva puhkuse ajal nad taastuvad mitte ainult lähtetasemeni, vaid sellest kõrgemale. Treeningu efekt e EP suurenemine tekib siis, kui uus koormus langeb organismile eelmisest tingitud SK ajal. Nüüd on algtase kõrgenenud, kuid taastumine kulgeb jälle SK faasi kaudu. Kui aga uut pingutust ei järgne, langevad organismi energiavarud algtasemel .Kui iga uus pingutus algab liiga vara, enne kui energeetilised kulutused on taastunud ja SK saavutatud, järgneb energiavarude järkjärguline väljakurnamine ja tekib alus ületreenituse tekkeks. Taastumine erineva iseloomuga tööst kulgeb erineva kiirusega. N kui sooritati kiirusharjutusi, siis kõigepealt taastub hoopis aeroobne töövõime, siis anaeroobne ja lõpuks kiirusomadused. Aeroobse iseloomuga harjutuste järgselt on taastumine vastupidine: enne kiirusomadused, siis anaeroobne ja lõpuks aeroobne töövõime.
Superkompensatsiooni seadus- treeningule järgneval perioodil taastuvad organismi energiavarud lähtetasemest kõrgemale, mistõttu on teatud aeg peale pingutuse lõppu energeetiline potentsiaal kõrgem. Kui sooritada uus treening kõrgenenud foonilt, tähendab see uut sammu organismi energeetilise potentsiaali suurenemisel . Organismis tekib superkompensatsioon siis, kui koormuse maht ja intensiivsus on optimaalsed ja taastumine küllaldane. SK ei teki kui taastumine on liialt lühike ja puhkus liialt pikk.
Väsimus on töö tulemusena tekkinud ajutine töövõime languse seisund kui protsess, mille subjektiivseks ilminguks on väsimustunne. Erist: *kehalist (lihas) väsimust (energeetiliste substraatide ammendum lihastes, AV roduktide kuhjum lihasesse, hüpglükeemia), *psüühilist (vaimset) väsimust ( gamma -aminovõihappe ja serotoniini toime närvirakkudele), raske töö puhul esinevad mõlemad väsimuse vormid kombineeritult. Väsimus on oluline bioloogiline kaitsemehhanism, mille peamiseks ül on vältida keha ressursside ülemäärast, organismi eksistentsile ohtlikku ärakasutamist.
Ülekoormus avaldub nn ülekoormussündroomina (lihas- ja skeletisüsteemis), mis tekib siis, kui väsimuse kompenseerim puhkusega on pikema aja kestel mitteküllaldane või kui ületatakse max töövõime piirid.
Kurnatus tekib ülalpool kestvusTV piiri töötamist või siis kui pärast korduvat max tööd ei anta küllaldast puhkust. Häirub organismi regulatsioonisüsteemide funktsioon. Erist: *akuutne ja *krooniline kurnatus. Akuutseks k nim töövõime kiiret langust raske või üliraske keh töö puhul, esineb tugev metaboolne atsidoos (pH tase on langenud kuni 7,37-ni). Taastumiseks vajalik aeg oleneb kurnatuse astmest . Krooniline kurnatus võib välja kujuneda kauakestva raske töö või sagedaste, küllaldaste puhkepausideta äärmuslike pingutuste tulemusena. Seda iseloomustavad regsüsteemide kauakestvad häired või eluohtlik kokkuvarisemine .
Raske keh töö puhul esinevad füüsiline( perifeerne – lihaseline) ja psüühiline ( tsentraalne ) väsimus kombineeritult. Raske keh töö põhjustab ülekaalukalt perifeerse väsimuse, pingutav vaimne ja monotoone töö ülekaalukalt tsentraalse väsimuse. Taastumine on protsess, mis algab siis kui töö katkestatakse, redutseeritakse või asendatakse mingi teise tegevusega . Raske keh töö puhul toimub taastum ka allpool kestusTV piiri läbiviidava töö ajal.
Füüsilise töö ajal suureneb kopsude ventilatsioon nii hingamissageduse kui ka hingamismahu arvel (120-130 l/min, vastupidavusaladel 6-7 l/min). Kopsudes paranevad tingimused hingamisgaaside difusiooniks . Kopsusid läbinud õhu ruumala ühikult võetakse ära enam hapnikku ja lisatakse sinna suuremal hulgal süsinikdioksiidi kui puhkeolekus. Südame minutimaht suureneb nii löögimahu kui ka –sageduse arvel. Vererõhk tõuseb, paraneb kopsude verevoolutus. Arteriaalsest verest võetakse rohkem hapnikku ära, suureneb hapniku utilisatsioonikoefitsient. Koormuse algfaasis kujuneb organismis alati O2defitsiit, kuna O2transpordisüsteemi kohanem uute vajadustega nõuab teatud aja. Stabiilse koormuse jätkudes jõuab O2tarbimine vastavusse vajadusega , tekib platoo e steady steate. Inimese töövõime piiriks on hapnikulagi e max O2 hulk (VO2 max), mida on võimalik kasutada ajaühikus. Koormuse intesiivsuse suurendamisel üle VO2 max piiri hapnikutarbimine ei suurene ja AV muutub valdavalt anaeroobseks. VO2 max väljendatakse absoluutväärtusena ja suhtearvuna ml/min/kg, sõltub lihasmassi hulgast organismis, treenitusest, soost. O2 tarbimise määram veloergomeetril, stepptest, jooksmine, sõudeergomeeter.
Anaeroobne alaktaatne töö:
Max pingutus (KrF mahhanism), kestus kuni 8sek, laktaati ei teki, II tüüpi lihakiuduse hüpertroofia
Anaeroobne glükolüüs:
Energiaallikas lihaste glükogeen, pingutuse kestus 10-60 sek, tõuseb glükolüütiliste ensüümide aktiivsus, happeliste laguproduktide kuhjumine takistab energia tootmist, metaboolse atsidoosi teke, suureneb puhversüsteemide võimsus,
Aeroobne töö:
Max hapnikutarbimise tõus, muutused aeglaste lihaskiududes, oksüdatiivse metabolismi paranemine, mitokondrite funktsiooni täiustumine, müoglobiini sisalduse tõus, verevarustuse paranemine, energiatootmise kohastumine aeroobse tööga.
TREENINGKOORMUSE MÕJU INIMESE ORGANISMILE
Bioloogiline (treening-)koormus - Faktor mis mõjutab organismi kui terviku talitlust. Faktor võib olla:

• Väline – näiteks raskus, tempo …
  
• Sisemine – vererõhk, hapnikuvaegus …
  
• Lühiajaline – kuumalaine , jooks bussile …
  
• Pikaajaline – krooniline haigus, regulaarne treening …
  

Keha vastusreaktsioon: Kohanemine, Suutmatus kohaneda, Kohanemine saab olla: Lühiajaline ja Pikaajaline
Treening on pikaajaline adaptatsioon (peamiselt) füüsilisele koormusele
Kehalise koormuse tunnused Maht, Kulutatud aeg, joostud kilomeetrid, tõstetud tonnid, sooritatud kordused jne, Intensiivsus - ► liigutuse kiirus, liigutuste kord ajas, pulss lööki/min jne

• Absoluutne intensiivsus – Mõju abs. väärtus kõigile sama, individuaalne reaktsioon erinev
  
• Suhteline intensiivsus – Mõju abs. väärtus kõigile erinev, individuaalne reaktsioon kõigile sama (suhe oma maksimumi , näiteks % max pulsisagedusest vmt.)
  
• Suhteline intensiivsus
  

Spordipraktikas kõige populaarsemad referentsväärtused on: Individuaalne maksimaalne pulss (tervisesportlastele)
Max SLS = 205 – ½ vanust või 220 – vanus,

• Individuaalne maksimaalne hapniku tarbimine Kui palju indiviidi keha üks kilogramm suudab hapnikku omastada
  

Max pulss 100, töö 85% pulsil = 85 l/min
Max pulss 200, töö 85% pulsil = 170 l/min
Treenitud inimesel VO2 >60ml/kg/min, treenimata umbes 30-40 ml/kg/min Hapniku tarbimine
Individuaalne O2 tarbimine
O2 tarbimises osalevad organid on piiratud võimekusega
Rahuolukorras kulub 0.2-0.4 l/min, Füüsilisel pingutusel 2-6 l/min
Koos töö intensiivsuse kasvuga suureneb rakkude energiakulu – enamus energiast toodetakse O2 abil
Hapniku tarbimine on proxy , s.t. paljusid süsteeme kajastav: Kopsud , Veri, Süda, Veresoonkond , Mitokondrite arv rakus, NS jne. Nende võimed erinevad indiviidide vahel. Nende võimed muutuvad indiviidi elu ajal. Iga ühe jaoks on olemas oma maksimum.
Koormus 50% VO2max – kajastab, et indiviid teeb füüsilist tööd poole O2 tarbimise juures. Koormus 125% VO2max näitab, et
energia tootmises on teisigi mehhanisme lisaks O2 põhisele ning lisaks leidub rakus väikese energia varu (s.t. pole vaja toota)
Kehalise koormuse doseerimine
Milline on õige treeningkoormus antud spordialal, antud sportlasele antud treeningperioodil? Oluline on suhteline intensiivsus. Koormus erinevate indiviidide vahel võrdne (tipp ja harrastussportlane). Kohanemisprotsesse juhtiv “signaal” on alati individuaalne. Sportlase ja harrastaja koormus 50% VO2max mõjutavad kummagi treenitust võrdsel määral.
NB! Tänu komplekssele iseloomule (pulss või VO2max) on mõju osalevatele organitele erinev s.t. koormus 50%
VO2max ei tähenda, et süda, lihased või kopsud töötaksid kõik võrdselt 50% peal. Harrastajat on lihtsam treenida sest koormused on suhteliselt madalad (näit. 3-4 X nädalas, 30-60 min, pulss 120-150). Tippsportlase koormused on “väljakannatamatult” kõrged (2 X päevas, 600 km ratast, 100 km jooksu, 24 km ujumist, suhteline intensiivsus maksimumile lähedamal)
Tööaegsed muudatused lihastes
* Energiavarud vähenevad - sõltub intensiivsusest:
* Max pingutus kulutab fosfokreatiini varud
*Mõõdukas pingutus kulutab süsivesikute varusid
*Aeglane aeroobne töö kulutab rasvade varusid
*Laguproduktid kuhjuvad - sõltub intensiivsusest: Max. ja mõõdukas töö kuhjab piimhapet
Muudatused hingamissüsteemis
* Suureneb gaasivahetus: O2 sisse; CO2 välja
* Gaasivahetuseks kasutatav pindala suureneb - Hingamise sügavus muutub
* Kasvab ventilatsioon – suureneb kopse läbiva õhu hulk

• Hingamise kiirus suureneb (12 x min – 60 x min)
  
• Õhu hulk 5-6 l/sek – 10-14 l/sek
  

*VO2max kajastab otseselt lihaste töötamise intensiivsust, kuid on igapäevases tegevuses ebapraktiline mõõta
Südame töö kehalisel pingutusel
* Rakkude ainevahetuse suurenemine kasvatabnõudeid ümbritsevale transpordisüsteemile
* Süda on pump

• Rahuolukord: 70 lööki minutis á 70 ml = 5 l/min
  
• Töö: 180 l/min á 120 ml = 20 l/min (tippsuusatajatel 35- 40 l/min)
  

* Löögisagedus on praktiline ja universaalne töö intensiivsuse indikaator – kui keha teeb tööd peab süda kaasa töötama
* Aitab kirjeldada “peitu” jäävate funktsioonide koormatust
* Mõnede funktsioonidega on seos nõrk (n. närvisüsteem jmt)
Südame löögisagedus ja VO2
% Südame max % löögisagedusest Hapniku tarbimisest
50 28
60 40
70 58
80 70
90 83
100 100
Veresooned
* Suurte veresoonte läbimõõt kasvab – takistus väheneb
* Vererõhk suureneb:

• Süda paiskab ajas rohkem verd vereringesse
  
• Närvisüsteem ja hormoonid suurendavad arterite seintes olevate lihaste toonust
  

* Verd suunatakse valikuliselt olulistesse kudedesse:

• Vähendatakse seedesüsteemist
  
• Suurendatakse lihastes
  
• Säilitatakse närvisüsteemis
  

Termoregulatsioon
*Inimene on homeotermiline
*Keha temperatuur kõigub 1°C (36.1 .. 37.8)
*Keha temperatuur on soojuse tekkimise ja eemaldamise tasakaalu tulemus
Soojuse allikad ja teed
Saame: * Ainevahetuslik soojus , * Keskkonna soojus
Loovutame: * Radiatsioon ehk soojuskiirgus , * Konduktsioon, * Konvektsioon , * Aurustumine
Soojuse tootmine * Rahu olukorras toodab keha soojust 1.5 kcal /min, * Füüsilisel pingutusel kasvab see 10 korda (15 kcal/min)
Treenitusseisund – Kohanemine pikaajalise füüsilise koormuse mõjule. Tagajärg sõltub treeningu ülesehitusest.
* Suureneb hapniku tarbimise võime:

• Kopsude funktsioon
  
• Südame funktsioon
  
• Vere funktsioon
  
• Veresoonte funktsioon
  
• Lihase energeetiline funktsioon
  

* Suureneb liigutustegevuse ökonoomsus: Närvisüsteemi – lihaste koostöö
Vastupidavustreeningu indikaatorid
* Anaeroobne lävi
* Maksimaalne hapniku tarbimine
* EKG
* Vere Hgb tase
* Nähtamatud muudatused: Mitokondrite arvu kasv, Kapillaari võrgustiku suurenemine, Südame löögimahu kasv südamehaiged istuv töö sportlased
Jõutreeningu indikaatorid
* Esmalt kasvab maksimaalne jõud
* Lihase ümbermõõt
* Suureneb liigutusevõimsus (jõud X kiirus)
* Ei muutu: veresoonte tihedus lihaskoes, Mitokondrite arv
KMI ehk BMI = kehakaal (kg) : pikkuse 2 (m) Alakaal 30
Kõhu ümbermõõdu riskisuurus: N 88 cm, M-102 cm
Talje ja puusa ümbermõõdu suhe: N- 0,94, M- 1,02
Kolesterooli normväärtused:
Üldkolesterool: 1,1 mmol/l
Töö on inimese sihipärane kehaline või vaimne tegevus, mille eesm on luua hüvesid või saada tulu. Erist: planeerimis-, juhtimis-, haldus- ja tootvat tööd. Erist 2 töö põhiliiki: *kehaline – domoneerib lihastalitlus, *vaimne – domineerib intellektuaalne tegevus. Lisaks erist veel sensomotoorset tööd – kehaline ja vaimne töö kombineeruvad ja mis ei nõua rasket lihastööd, vaid spetsiaalseid oskuseid . Koormus on tööülesannete täitmisel inimese organismile toimuv väline mõjutus, erist kehalisi ja psüühilisi koormusi . Keh koormuse suurus on väljendatav füüsikaliste suurustena
Töövõime on organismi suutlikkus koormusele reageerimisel teha tööd. TV mõõdet töö hulga, kvaliteedi, intensiivsuse ja kestuse alusel. TV oleneb inimese geneetilisest ja psühhofüsioloogilistest iseärasustest – vanusest, soost, treenitusest ning harjumusest tööd teha. Olulised on mälu omadused - informats vastuv ja analüüsi kiirus ning kvaliteet jne. TV mõjuvad soodsalt otstarbekas töörütm, emotsionaalne huvitatus , aktiivne puhkus ja meelelahutus. Inimesel erist vaimse ja kehalise töö võimet
Sportlik treening – on inimese kehaliste võimete ja liigutusvilumuste täiustamisele suunatud pedagoogiline protsess, mis kindlustab töövõime tõusu. Sportliku treeningu tulemusena saavutatud kõrge töövõime seisundit nim treenituseks. Eristatakse üldist ja erialast treenitust.
Treenituse arenemise aluseks on närvitalitluse täiustamine. Närviprotsessid muutuvad kontsentreeritumateks ajas ja ruumis, suhted nende vahel täpsustuvad, nende liikuvus suureneb.
Muutused organismis aeroobse töö
1. Täiustub südame ja kopsude töö 2.Paraneb lihaste verevarustus suureneb lihaskiudude ümbritsevate kapilaaride arv, paraneb gaasivahetus, soojuse äraandmine, jääkainete liikumine; müoklobiin säilitab hapnikku ja vabastab seda mitokondrites
3.Areneb lihaste energiavarustus
*Lihastesisesed muutused aeroobsel tööl- aeglaste lihaskiude läbimõõt kasvab, aeglaste ja kiirete kiudude omavaheline proportsioon ei muutu, max.pingutuse sooritamisel kasvab lihaste jõud.
*Energiaallikad aeroobsel tööl- Süsivesikud, teenitud inimese lihastes on rohkem glükogeeni kui treenimatutel; suurem glükogeenivaru tõstab koormustaluvust. .
LIHASKONTR tulemusena muutub keemil energia lihaspinge potentsiaalseks meh energiaks ja/või kehaosa liikumise kineetil
energiaks. Lihaste sisene töö toimub nende kontr ja lõõgastumise protsessis lihaskiudude müofibrilaaraparaadis ristsillakeste aktiviseerumisel ja lahihaakumisel, samuti lihasesisese hõõrdum ületam. Lihaste väline töö toimub raskuste tõstmisel ja sõltub koormuste suurusest . Inimese liikumisap täidab kahte põhifunkts – soorit liigutusi (dünaamil töö) ja säilit kehaasendeid (staatil töö). Liigutustegevusel tehtavat tööd nim dünaamiliseks. Liigutuse isel järgi erist: *positiivset e ületavat tööd (kontsentrilisel kontr), *negatiivset e taanduvat tööd (ektsentrilisel kontr). Kehaasendite säilitam isomeetrilise kontr tingimustes tehtavat tööd nim staatiliseks.
Kehaline töövõime sõltub:

• Kehaehituse iseäraustest
  
• Tervislikust seisundist
  
• Lihasjõust ja –vastupidavusest
  
• Liikumisaparaadi seisundist
  
• KNS protsessidepüsivusest ja võimsusest
  
• Aeroobse ja anaeroobse energiatootmise mehhanismide võimsusest, mahust ja intensiivsusest-
  

Sportlikku saavutusvõimet piiritlevad tegurid.

• Erutuse teke
  
• Lihase mehhaaniline töö
  
• Lihaskontraktsiooni energeetiline kindlustamine
  
• Lihaste lõõgastumine
  

max pingutust määratlevad tegurid:
*KrP mehhanismi võimsus
*Närvi-lihasaparaadi labiilsus
*KNS labiilsus
*Lihaskontraktsioonide võimsus ja arendatud jõudude biomehhaanilise rakenduse otstarbekus (ehk õige tehnika).
Kiirus, kui liigutusvõime sõltub:

• Lihaskiudude tüübist ja nende % lihastes
  
• Närviprotsesside liikuvusest ja koordinatsioonist
  
• Tahtepingutusest
  
• Max ja kiiruslikujõu tasemest
  
• Tehnika täiuslikkusest
  
• Lihaste elastsusest ja viskoossusest
  
• Energiavarudest lihastes ning nende mobilisatsiooni tempost
  

Jõudu ja võimsust mõjutavad järgmised füsioloogilised tegurid.

• Lihaste ristlõike pindala suurus
  
• Erinevate lihaskiudude osa
  
• Skeleti tasakaalustatus
  
• Energiaallikad
  
• KNS mõju ja liigutussüsteemi kaasamise mudel
  
• Sportlase psühholoogiline ettevalmistus
  

Ületreening on sportliku saavutusvõime langus, vaatamata regulaarsele treeningule, millega kaasnevad mitmed subjektiivsed ja objektiivsed tunnused (sisemine rahutus, kerge ärrituvus ja väsimus, unetus, isutus , südame, hingamise, mao häired)
Ületreeningu esmased tunnused.
Saavutusvõime langus, väsimus, vähene treeninghuvi, unehäired, isutus, kaalu kaotus, sagedane haigestumine , pulsi kiirenemine puhkes ja koormusel, veres kõrgem uurea ja kreatiinkinaasi tase.
Ületreeningu füsioloogilis-meditsiinilised tunnused.
Kehakaalu langus, vererõhk tõusnud, puhkeoleku pulss kõrge, madal laktaat peale koormust, kontsentratsioonihäired, depressioon , menstr.häired, nutmine, kõhulahtisus, madal veresuhkur .
Ületreeningu põhjused.
Vead treeningprotsessis-maht liiga suur, koormus ja taastumine pole tasakaalus, vähene tähelepanu kehalistele võimetele, kestev samade harjutuste sooritamine, liialt intensiivne vastupidavuskoormus, liialt kiire vigastuse või haigusjärgne taasalustamine.
Meetmed ületreeningu korral.
Langeta koormust, tee treeningpause, analüüsi treeningplaani, puhka, lõõgastu, käi looduses, passiivne puhkus vastunäidustatud, vitamiinirikas toit, toidulisandid , taastumisprotseduurid vajalikud.
Südame löögisageduse diagnostiline väärtus ületreeningu hindamisel
Hommikune puhkepulsi tõus 4-5 l/min näitab ebapiisavat puhkust, pulsimõõtmine aitab ennetada ületreeningut, soovitav on pidada treeningpäevikut, ennetamine parem kui ravi.
Psühholoogilised muutused ületreeningu korral.
Depressiivne seisund, üldine apaatia , ebameeldiv südame pekslemise tunne, kontsentratsioonivõime langus, reaktsioon valgusele ja häälele on muutunud.
Ületreeningule viitavad biokeemilised näitajad.
Uurea tõus veres, kreatiinkinaasi tõus, noradrenaliini tõus, testosterooni langus, kortisooli tõus, vere rauasisalduse langus, vereplasma glutamiini langus.
Ületreeningu ennetamine.
Võrdle treeningmahu suurenemist ja sportliku tulemuse arengut, kaalu end igal hommikul peale tualeti külastust ja enne hommikusööki, kontrolli igal hommikul oma südamelöögisagedust.
Tähtsamad vere biokeemilised näitajad sportlastel.
*Ferritiin; alla 20 ng/ml-vajalik raua asendusravi (kliiniline kontroll, laboratoorsed uuringud),ferritiin 20-40ng/ml-kontrollida taas mõne kuu pärast(kui alla 20, teha asendusravi);ferritiin üle 40ng/ml-kui hemoglobiin langeb, kas sek. Aneemia või hemodilutsioon). Kui hemoglobiin on normis, kontrollida 1 kord aastas. *Uurea; uurea norm;5 kuni7 mmol/l(14-19,6 mg%; Uurea üle 50mg% (koormust tuleb langetada). Jälgida, te oleks küllaldaselt vedalikku, enne mitte süüa valgurikkast toitu. *Kreatiinikinaas; normväärtused naistel-120u/l, meestel-200 u/l, kiiruse ja kiirusjõutreeningud-300 u/l, pikk vastupidavuskoormus- 900 u/l. Uus treeningärritus viib CK tõusule, ka haigus viig CK tõusule. *Laktaat; puhkeolekus on 0,8 mmol/l, aeroobseks koormuseks loetakse alla 2 mmol/l, aeroobne-anaeroobne koormus on 3-7 mmooli/l, anaeroobne koormus on üle 7 mmol/l. Laktaadigraafikule kantakse laktaadinäidud vastavalt koormusele: nihe paremale näitab madalamat laktaati suurema kiiruse juures.
Töö nr 1
Alajäsemete sirutajalihaste isomeetrilise jõu määramine.
Registreerida alajäsemete sirutajalihaste sirutajalihaste tahteline maxjõud 8katset sooritatakse mõlema jalaga korraga 3X – bilateraalne pingutus.
Registreerida eraldi parema ja vasaku alajäseme sirutajalihaste tahteline maxjõud (unilateraalne pingutus)
Bilateraalne indeks (BI) arvutatakse valemiga BI= 100 – (FBL/(FUP + FUV)) x 100 (%)
Positiivse BI korral on tegemist on tegemist bilateraalse jõudefitsiidiga, negatiivse korral bilateraalse jõufastsilisatsiooniga.
a
Nimi
FBL (N)
FUP (N)
FUV (N)
BI (%)
Veiko
3517
2441
1902
9923,3
Töö nr 2
Lihaste jäikuse ja dempfeeruvuse hindamine
Registreerida joonis 3 näidatud punkides keha vasaku ja parema poole trapetslihase jäikuse ja dempfeeruvuse näitajad erinevate kehaasendite korral. Võrrelda keha vasaku ja parema poole mõõtmisel saadud andmeid.
Lihase võnkumise registreerimine graafiku müomeetrilisel meetodil. Meetodi põhimõte seisneb doseeritud löögi andmises lihasele, millele lihas vastab sumbuva võnkumisega. Lihase jäikust iseloomustavaks näitajaks on võnkesagedus v, mis arvutatakse valemiga.
V= 1/T (Hz)
Lihase dempfeeruvusomadusi peegeldab aga sumbumise kiirust iseloomustav logaritmiline dekrament.
Nimi: Veiko
Lihaste nimetus
Toonus
Elastsus
Jäikus
Erinevus
F
D
S
F
D
S
TA
p
20,10
0,67
337,0
-10,86
-1,47
-16,1
v
25,00
0,69
466,0
GM
p
11,4
1,85
185,0
-5,0
4,23
-5,3
v
12,6
1,7
217,0
Erinevus
TA-GM
-5,86
-5,7
-10,8
Lihaste nimetus
Toonus
Elastsus
Jäikus
Erinevus
F
D
S
F
D
S
TA
p
39,5
0,78
772,0
-6,62
-19,17
2,2
v
45,1
1,15
739,0
GM
p
21,6
0,89
398,0
1,89
-2,2
-7,1
v
20,8
0,93
459,0
Erinevus
TA-GM
-8,51
-16,97
9,3
Töö nr 3
Paigalt üleshüpete biomehaaniline analüüs
Registreerida dünamograafilisel platvormil erinevatest lähteasenditest sooritatud paigaltüleshüpete kõrgus, hüpetel arendatud võimsus ning amortisatsiooni- ja tõukefaasi jõuimpulss.
Hüppeliiges
Dorsaalflektsioon par/vas
16/15
Plantaarflektsioon par/vas
40/46
Lülisamba
flektsioon
62
kaelaosa
Ekstensioon
85
Lateraalflektsioon par
56
Lateraalflektsioon vas
49
Rotatsioon par
78
Rotatsioon vas
75
14