Eesti ajalugu I kokkuvõte (0)

1. MUINASAJA ALLIKAD JA NENDE UURIMINE , lk 13-17 2
2. MUINASAJA KULTUURID, lk 18-29 4
3. MUINASUSUND , lk 52-57 6
4. EESTLASED MUINASAJA LÕPUL, lk 30-43, 44-51 7
5. MUISTNE VABADUSVÕITLUS, lk 64-89 10
6. EESTI KESKAEG ; PÕLISRAHVAD JA VÕÕRVÕIMUD , lk 90-119 12
7. EESTI KESKAEG VANA-LIIVIMA SISE- JA VÄLISSUHTED 13.-16.SAJANDIL, lk 90-119, 132-135 14
8. EESTI KESKAEG: LINNAD, KAUBANDUS JA KÄSITÖÖ, lk 156-161, 162-167 15
9. EESTI KESKAEG: KIRIK JA KULTUUR, lk 138-143, 162-167 16
10. SÕDADE AJAJÄRK, lk 156-161, 168-185 18
11. EESTI KOLME KUNINGRIIGI VALDUSES, lk 186-203 20

1. MUINASAJA ALLIKAD JA NENDE UURIMINE, lk 13-17

*Ajaloo allikad jagunesid mitmeteks “osakondadeks” olid:
a) Ainelised ajaloo allikad ehk muistised
Kinnismuistised – asulakohad , linnused , lossid, kalmistud jms. Esemed mis on seotud mingi kindla asukoha ja leidude kogumiga.
Irdmuistised e. juhuleiud on esemed, mis pole seotud mingi leidude kogumi ega kinnis - muistisega.
b) Kirjalikud ajaloo allikad- kroonikad, ürikud , seadused
c) Suulised ajaloo allikad- müüdid, legendid , pärimused, muinasjutud , rahvaluule
d) Etnoloogilised ajaloo allikad - tavad, kombed, traditsioonid
e) Lingvilistilised ajaloo allikad- keeled, murded
* Arheoloogia on ajaloo abiteadus, mis tegeleb aineliste ajalooallikate ehk muististe uurimisega ning nende abil ajaloo tundmaõppimisega. Vastavalt ajajärgule, mida arheoloogia uurib, eristatakse esiaja, vanaida, antiik- ja keskaja arheoloogiat.
*Aineliste ajalooallikate leidmiseks tehakse palju väljakaevamisi, puhtastamisi, pildisitamisi/ joonistamisi, kirjeldamisi, võrdlemisi varemleituga jne.
*Arhelooge allikate leidmisel abistavad ka teised teadlased nagu näiteks loodusteadlased, antropoloogid (uurivad luid), etnoloogid jm.
*Aastal 98 pKr pani esmakordselt aestide -nimelise rahva kirja Rooma geograaf ja ajaloolane Tacitus. Samal ajal mainis ta ka fennide-nimelist rahvast. Tänapäeval arvatakse üldiselt, et see on esimene märk sellest, et Eestis olid asuald ja käis elu. See on esimene teadanne sellest, et Eestis olid asulad.
*Vanim säilinud Eesti kirjalik mälestis on paavsti Modena Wilhelmi poolt Tallinnas 1237 . aastal välja antud ladinakeelne pärgamentürik.
*Üks peamisi kirjalikke allikaid on Läti Henriku kroonika. Too kroonika annab kõige rohkem aimu Eesti elust tol ajal. Läti Henriku kroonika sisaldab arvukalt koha- ja isikunimesid ning esmakordselt kirjapanduna ka eestikeelseid sõnu ja lauseid. Henriku kroonikat peetakse tänapäeval tähtsaimaks allikaks Liivimaa ristisõdade kohta.
*Antropogenees- inimese kujunemise lugu
*Arheloogid jaotavad ajaloo kolmeks peamiseks etapiks: kiviajaks, pronksiajaks ja rauaajaks. Kiviaeg jaguneb omakorda kolmeks- vanemaks (paleoliitikumiks), keskmiseks (mesoliitikumiks) ja nooremaks kiviajaks (neoliitikumiks. Pronksiaeg kestis vaid ligikaudu kaks tuhat aastat..
*Eesti ajalugu algab keskmise kiviajaga. Kiviajale järgnenud rauaaeg jaguneb neljaks:
varaseks rauaajaks, vanemaks ehk rooma rauaajaks, keskmiseks rauaajaks ja nooremaks rauaajaks.
*Vahetult muistsele vabadusvõitlusele eelnenud ajajärku nooremaks rauaajaks siiski tavaliselt ei nimetata, pigem kõneldakse muinasaja lõpust või lõpusajandeist.
*Euroopa kontekstis peetakse viikingiajaks 8.-11.sajandit. Eesti viikingiaeg kestis sellest kauem.
*Keskaeg kestis Eestis, nagu mujal Euroopas, umbes 16.sajandini
*Ajaloolise aja perioodid: ESIAEG u. 11 000 eKr - 13.saj pKr - KESKAEG 13.saj - 16.saj - UUSAEG 16.saj - 20.saj algus

2. MUINASAJA KULTUURID, lk 18-29

1) Kunda kultuur: umbes 11 000 aastat tagasi.
Asulate ja linnuste kohta pole täpseid andmeid, oletatakse, et elati püstkojades.
Mamiskombed puudusid, levinud olid läänemere idakallastel. Kasutati puitu, kivisid, tunti koera ja peamiselt elatuti jahist ja kalapüügist. Naabritega suhtlemisel oli neil ühine keel.
Kunda kultuuril on selline nimi, sest esimene asula mis leiti oli Kunda lammasmägi.
2) Kammkeraamika kultuur: umbes 5000 a eKr ehk 7000 aastat tagasi
Asulaid on leitud Narva lähedalt, elasid veekogude ääres ja peamiselt majades.
Olid tekkinud matmiskombed - kalmistud. Asustus oli peamiselt Karjala või Valga
jõe ülemjooksul.
Tehti savipotte, kütiti, püüti kalu, kammkeraamika aeg oli ka kalapüügi kõrgaeg.
Mööblit veel ei tuntud- sellele annab tõestust kaussidele, mis olid alt ovaalsed ja lauale panematud.
Tekkisid esimesed viljaseemned. Põlluvili oli oder .
3) Nöörkeraamika & venekujulised kirved : umbes 3000a eKr.
Elati taludes ning matmiskommetesse oli kalmistute kõrvale arenenud ka hauad.
Asustus oli rohkem sisemaal, aga ikka ka vee ääres, rahva arvukus suurenes. Koliti sisemaale, et põldu harida ja ka sellepärast, et rahvaarv kasvas.
Hariti maad ning põhitoit tuli põllult, kuid oluline koht oli ikka ka jahil ja kalapüügil.
Nöörkeraamika ja veneajal arenes välja venekirves, põllumajandus elavnes ning hakati kuduma kangaid (arenes välja rõivas ).
*Pronksiajaga (vanem pronksiaeg u 1800-1100 eKr, noorem pronksiaeg u 1100-500 eKr) jõudis Eestisse mitmeid muutusi. Hakati rajama kindlustatuid asulaid, kujunes välja uus matmiskomme- kiviristkalmed, tulid uued ehte- ja savinõutüübid ning mehed hakkasid habet ajama . Haudadest võis järeldada, et pronksiajal oli välja kujunenud ka teatud moodi hierarhia - kes olid teistest tähtsamat eluajal, olid seda ka pärast surma. Pronksiaeg tõi suuri muutusi, kuid veel suuremad olid ees ja seostusid rauaga.
*Rauaaeg jõudis Eestisse hiljem, sest polnud inimesi, kes oskaks rauda sulatada kohapeal. Rauaajaga jõudsid eestisse tarandkalmed (kividest ümbritsetud ristkülik , ruut, ring, kus see kasvas muru/ olid kivid ). Rauaajal õppisid eestlased hoogsalt põldu harima, selle juures oli suur tähtsus ka raudkirvestel. Rauaajal suurenesid jõudsasti ka karjad , mitte ainult liha söömise eesmärgil vaid ka väetamise eesmärgil, tekkis kaheväljasüsteem .
Rauaajal oli palju linnuseid, tuntud linnusetüübid olid mägilinnused, neemiklinnused ja ringvall-linnused. Kujunesid külad.

3. MUINASUSUND, lk 52-57

*Eestlaste muinasusund oli animistlik – kogu elus ja eluta loodust peeti hingestatuks (st puudel, kividel , veekogudel, loomadel jne oli hing). Kehtis põhimõte: „nagu mina muile, nii muud minule “ ehk inimese halva käitumise korral võis loodus vastata samaga- uputada, eksitada, haigeks teha jne (tüüpiline arusaam loodusrahvaste juures).
*Muinasusundi uurimine on olnud problemaatiline ja ei ole saadud teha kindlaid järeldusi, sest (a) ühtne ja reglementeeritud usund puudus, (b) aja jooksul inimeste usulised vaated muutusid, (c) kirjalikes allikates on juttu muinasusundist vähe ja seegi vähene võib olla tendentslik , sest on kirja pandud kristlastest vaimulike poolt ning (d) arheoloogiline materjal muinasusu kohta on napp ja raskesti tõlgendatav.
*Muinasusundi peamiseks asjaks võib pidada väe mõistet.
*VÄGI- elujõud, karisma , pole samastatav füüsilise jõuga. Väge leidus inimestes, elusolendites, teatud piirkondades jne. Kõigil ei olnud ühepalju väge (meestel rohkem, naistel vähem: täiskasvanutel rohkem, lastel vähem).
*Elusolenditel leidus kõige rohkem väge veres (joodi sellise looma verd, kelle elujõudu taheti), juustes (abiellumisel pügati naiste juukseid, orje pügati), suguelundis (mida suurem olendi suguelund , seda suurem vägi ja hingejõud), küüntes ja hammastes (looma küünte ja kihvade kandmine kaelas), süljes (sülitamise keeld, et oma väge säilitada) ja südames (suure väega looma/ inimese südame söömine ).
*Väge võib omandada, kaotada, suurendada, vähendada, siirdada ühelt objektilt teisele. Näiteks küünte lõikamisel tuli hoolega jälgida, et need võõra kätte ei satuks .
*Väge leidus ka osades looduslikes objektides, kuid mitte kõigis. Näiteks: ohvrikivid, hiiepuud, pühad allikad, järved . Väge leidus ka sõnades.
*Muinasajal olid targad ehk nõiad , kellel tegi tähtsamaid toiminguid ja kel oli rohkem annet, oskusi ja võimeid. Eriti vajalikud olid targa võimed ravimisel , samuti ennustamise juures.
*Muinasajal tegeleti üsna palju ka ohverdamisega, ohverdamise eesmärk oli saavutada looduse, jumalate, haldjate, vaimude heasoovlikus. Ohverdati: pühasid puid (hiied, tammed , pärnad, pihlakad ), ohvrikivisi, ohvriallikaid. Parim aeg ohverdamiseks: pühad (jõuluaeg (päikese sünnipäev ), jüripäev, mihklipäev , jaanipäev), neljapäev (muinaseestlastel pühapäeva tähenduses), suurte ettevõtmiste eel (sõjakäigud, külvi algus jne). Olid palveohvrid, tänuohvrid ja lepitusohvrid (süü lepitamiseks).

4. EESTLASED MUINASAJA LÕPUL, lk 30-43, 44-51

*Eestlased ei rännanud, kuid rahvasterändamine mõjutas neidki . Põhja poole hakkasid tungima balti hõimud , hõivates tänapäeva Põhja-Läti alasid, slaavlased jõudsid Kiievi ja Novgorodi maile ning asustasid järk-järgult kogu hilisema Venemaa ja Ukraina , ning viimasena taaselustus skandinaavlaste huvi Eesti vastu, mis tõi kaasa röövretkeid.
*Esialgu olid eestlaste suhted naabritega kaubanduslikku laadi ja sõjalisi kokkupõrkeid tõenäoliselt ei esinenud .
*Esimesed märgid sõjaohu kasvust pärinevad pronksiaja 9.- 6. sajandist eKr.
*Alates keskmisest rauaajast (5.- 8. sajandist) muutusid suhted naabritega teravateks,
Eestis algas massiline linnuste ehitamine. Muinasaja lõpusajanditest on teada kokku u 120 linnust, mis tulenevalt piirkonnale omastest pinnavormidest olid nelja tüüpi: mägilinnused, neemiklinnused, maalinnad e. Ringvall-linnused ja Kalevipoja säng tüüpi linnused.
*Linnustesse koondusid kaupmehed , linnustes väljas elasid talupojad.
*Muinasaja lõpul olid maakonnad : Rävala, Harjumaa , Järvamaa, Virumaa, Saaremaa, Sakala, Ugandi ja Lääne-Eesti.
1) Suhted Skandinaaviamaadega:
*Kuni 7. sajandini olid suhted rahumeelsed, piirdudes tõenäoliselt vastastikuse kauplemisega
*Alates 7. sajandi algusest kirjeldavad Skandinaavia saagad ja ruunikivid ka sõjakäike Eesti alale .
*Viikingiajal (800- 1050) võisid viikingite kauba- ja sõjaretked Eesti alale olla suhteliselt sagedased, kuna Eesti asus Bütsantsi ja Idamaadesse viiva kaubatee ääres. Püsivat edu viikingid siiski ei saavutanud. Pärast Skandinaavia ristiusustamist ja riikide teket viikingite sõjakäigud lõppesid
*Alates 12. sajandist aktiviseerisid oma sõjalist tegevust hoopis eestlased (eestlaste viikingiaeg), kes käisid sageli rüüstamas Taani ja Rootsi rannikualasid ja põletasid 1187.a maha Rootsi tähtsama kaubalinna Sigtuna
2) Suhted slaavlaste ja Vana- Vene riigiga:
*Suhted ida slaavlastega: käidi koos sõjaretkedel ja kaubeldi. Räägiti omavahel tšuudi keelt.
*6.-7. sajandil algas idaslaavlaste väljaränne oma algkodust Visla ja Dnestri jõe piirkonnast põhja poole. Algas soomeugrilaste ja slaavlaste segunemine , mis viis 14. sajandiks enamiku soome- ugri hõimude assimileerumiseni.
*Alates 11. sajandi algusest eestlaste suhted Vana-Vene riigiga teravnesid. 1030.a tuli suurvürst Jaroslav Tark ja vallutas ära Tartu ning rajas sinna tugipunkti. Venelaste katsed järgmistel aastakümnetel mõjualuseid territooriume laiendada ebaõnnestusid ja 1061.a vabastasid eestlased.
*Vana- Vene riigi lagunedes 11. sajandi lõpul kergenes eestlaste olukord märgatavalt.
3) Suhted balti hõimudega:
*Sõditi, kaubeldi ja rüüstati võrdselt. Tase oli võrdne. Käis tihe kaubavahetus.
*Suhteid teravdas idaslaavlaste liikumine põhja poole. Osa balti hõimudest segunes slaavlastega, osad üritasid omakorda liikuda slaavlaste eest ära.
*Alates 7. sajandist tegid läti hõimud Põhja- Lätis katseid nihutada oma senist asu ala eestlaste arvelt põhja poole. Sellel perioodil rajati Kagu- Eestisse hulk linnuseid.
4) Suhted viikingitega :
*Aktiivselt kaubeldi. Väga populaarne kauplemiskoht oli Ojamaa.
*Vastastikku sõditi.
*Pärast skandinaavlaste ristiusustamist lõpetasid viikingit oma sõjaretked Eestisse ära.
*Ei ole teada, kas Eestis toimus hulle taplemisi või võitlusi, sest andmed puuduvad, kuid Eestis toimunud taplustele viitavad mõned ruunikivid ja hiljaaegu avastatud Salme laevamatus.
*Ida-Euroopas põimus viikingiajastu Araabia -kaubanduse ning Vana-Vene riigi sünniga. 7.-8. Sajandil oli välja kujunenud võimas kaubateedevõrgustik, mida kasutasid ja valitsesid eeskätt viikingid. Kõige tähtsamad kaubateed otseselt Eestit ei läbinud.
*Viikingiajastu oli siiski üsna rahutu , seda tõestavad tollal arvukad linnused nagu Viljandi, Tartu, Iru, Rõuge .
*Rahututele oludele viitavad ka rohked peitleiud. Leitud on rauast relvi , pronksist ja hõbedast ehteid jm. Paljudel juhtudel on tehu ohvrianniga. Viikingiaja hõbevarad olid enamasti peidetud elamute lähedusse.
*Enamik talusid ja külasid paiknesid linnustest eemal, põldude keskel. Sel ajal mindi üle ka kaheväljasüsteemile.
*Rooma rauaaja lõppedes oli hakanud kaduma ka tarandkalmudesse matmise komme , tarandite asemele tulid ebakorrapärased kirikuhelikud ja panustesse ilmusid relvad. See kõik viitab sõjakamatele ja segasematele oludele.
*Relvastus ka täiustus. Ratsavarustusse ilmusid jalused, pikemaks ja raskemaks muutusid mõõgad, kuid peamisteks relvadeks jäid siiski odad ja kirved.
*Viikingiajastul tekkis oht, et Skandinaavias ja Venemaal tekkinud riigid üritavad Eestit vallutada. Tartu vallutati Vene vürstide poolt
*Üks tähtsamaid linnu oli Eestis Tartu, sest ta asus veeteede ristumiskohas. Tartu elanikkond koosnes osalt venelastest.
* Venelased üritasid oma ala veel rohkem suurendada, korraldades sõjaretke, mis ulatus kuni Harjumaani. Vene võim Tartus ja kogu kagupoolses Eestis lõppes 1061.aastal.
*Sõjakad suhted oli eestlastel sel perioodil ka lääne suunal.
*Läänemerele olid ilmunud ka sakslased ning 1143 . aastal alustasid nad oma esimese Läänemere-äärse linna Lüübeki rajamist, millega saksa idakaubandus sai kindla tugipunkti.
*Peagi rajasid saksa kaupmehed endale ja oma uudsetele laevadele tugeva sillapea Ojamaal. Kaupmehed olid huvitatud Vene turgudele viivatest kaubateedest.
*10.-11.sajandil võtsid ristiusu vastu Taani, Rootsi ja Venemaa. Sellega sattus Eesti kristlike riikide vahele, kuid otsest usku vastu ei võtnud . Kuidas see võimalik oli, pole siiani teada.
*Sel ajal oli Eestis tõenäoliselt juba Skandinaavia ja Vene kaupmeeste pühakodasid, ning võõraste kõrval leidus ka ilmselt ristitud eestlasi.
*Paraku võtsid sündmused 12.sajandi lõpul ja 13.sajandi algul eestlaste jaoks pahaendelise pöörde, mis lõpuks viis sunnilise ristiusustamiseni.
EESTI ÜHISKOND MUINASAJA LÕPUL
*Otseseid andmeid ei ole, milline eestlane võis olla, kuid on olemas töhelepanuväärne kirjalik ajalooallikas - Läti Henriku kroonika.
*Muinasaja lõpusajandid olid Eestile suhteliselt kiire arengu aeg. Võõrvallutuse-eelse Eesti rahvaarvu on hinnatud umbes 150 000-200 000 inimesele, mille poolest oli Eesti tunduvamalt suurem kui Soome ja kolm korda väiksem kui Rootsi.
*11.-12.sajandil tihenes Eesti asustus ning külad kasvasid.
*Kõige tähtsamaks põlluviljaks oli muutnud talirukis. Vilja hakati välja vedama ning Eestist sai maailma põhjapoolseim teravilja eksportiv maa. Suitsurehtedes kuivatataud vili oli hea kvaliteediga. Koos põllunduse arenguga suurenesid ka karjad.
* Hoolimatta edusammudest ei tekkinud Eestis elukutseliste käsitööliste kihti.
*Eestlasele oli oluline väliskaubandus.
*Ühiskonna korraldusliku poole pealt jagunes Eesti halduslikult maakondadeks ja need omakorda kihelkondadeks. Suuremad maakonnad olid Saaremaa, Virumaa, Sakala ja Ugandi, veidi väiksemad Revala , Harjumaa jm. Maakonda juhtisid kihelkondade vanemad koos.
*Muinasaja lõpu kõige muljetavaldavamad mälestusmärgid on 11. ja 12.sajandil tekkinud linnused. Üldiselt olid Eesti linnused mullast ja puust, osalt kombineeritud kiviallidega, mis olid nagu kiviaiad.
*Mõne linnuse juurde kuulunud asulast kujunes hiljem linn, nii sündisid Tartu, Tallinn ja Viljandi.

5. MUISTNE VABADUSVÕITLUS, lk 64-89

*Eestlaste muistne vabadusvõitlus oli sõjategevus eestlaste ja neid allutada püüdnud Riia piiskopi, Mõõgavendade ordu, Taani ja Rootsi vahel alates 1208. kuni 1227. aastani, mil kõik eestlased olid alistatud.
Peamine ajalooallikas selle kohta on Henriku Liivimaa kroonika.
*Balti ristisõda - sõda eestlaste, läti- ja leedu hõimude ristiusustamiseks ja nende alade vallutamiseks 12. – 13.saj saksa ja taani ristisõdijate poolt.
*Balti ristisõdade põhjusteks olid: (1) sakslaste soov vallutada uusi piirkondi Ida-Euroopas, et suurendada oma asula, (2) saksa kaupmeeste soov hõivata kaubandusmonopol Venemaaga (peamised kaubateed Venemaale kulgesid läbi Läti ja Eesti alade), (3) rooma paavstide soov laiendada Katoliku usku ja (4) Saksa aadlikud soovisid Baltimaade alistamisega saada elatusvahendeid - maad ja sõjatulu.
* Eellugu : Kaupmeestega koos jõudsid Läänemere idakallastele ristiusu misjonärid. 1186 .a pühitseti liivlaste seas elanud misjönar Meinhard piiskopiks ja tehti talle ülesandeks Liivimaa ristiusku toomine. Järgmiseks piiskopiks liivimaal sai Bernhold, kes korraldas ristisõja, et liivlased jõuga alistuma sundida. 1198.a toimus esimene lahing ja pandi ametisse uus piiskop Albert . 1201.a rajati Väina jõe suudmesse ristisõdade tugipunkt Riia.
* 1206 . aastaks ristis ja allutas piiskop Albert peamiselt Saksamaalt värvatud ristisõdijate ja sõjategevuse hõlbustamiseks loodud Mõõgavendade ordu toel enda võimule liivlased, kes edaspidi osalesid sõdades piiskopi ja ordu teenistuses.
*Sõja algus: 1208. aastal ründasid latgalid Sakalat.Tungides Sakala maakonda sisse, leidsid nad mehed ja naised ja lapsed oma kodudes kõigis külades ja paikades ja tapsid , keda nad leidsid. Eestlased ründasid omakorda kristlasi, saates üksteisejärel malevaid liivlaste ja latgalite maad rüüstama.
* Ümera lahing: Eestlaste oluline võit saavutati pärast Võnnu piiramist toimunud lahingus Ümera jõe ääres 1210 .aastal, mil eestlased ründasid ristisõdijaid ootamatult ning saavutasid võidu. Ümera lahing oli eestlastele oluliseks võiduks , tõestades, et sakslased pole võitmatud.
*1212 sõlmiti omavahel kolme aastane vaherahu ning 1215 .a selle lõppedes piirati eestlaste poolt Riia. 1215.a läksid ristisõdijad rüüsteretkele Lõhavere linnuse juurde, kus eestlased jäid alla ja lasid end ristida
*1217.a. – veebruar ründasid eestlased koos venelastega Otepää linnust, mis oli sakslaste valduses. Oli edukas. Sakslased läksid minema. Eestlased suutsid kokku koguda 6000 meest.
*21. September 1217 toimus muistse vabadusvõitluse suurim lahing- madisepäeva lahing. Eestlased kaotasid ning lahingus langes Sakala vanem Lembitu .
*Kuigi ristisõdijad olid end suutnud mitmes kohas kindlustada, oli enamik Eestit endiselt vaba. Saklsased kardsid, et nad ei suuda üksinda eestlastest jagu saada ja seetõttu kutsus piiskop Albert appi Taani kuninga Valdemar II, kelle abil vallutati Põhja-Eesti.
* 1222 .a olid ristisõdijad saanud oma kontrolli alla kogu Eesti mandriosa ning samal aastal hakkas Taani kuningas Valdemar II rajama Saaremaale linnust. Saarlased lõid aga Valdemari II saarelt välja alustasid ülestõusu kutsudes kogu Eestit võõraste vastu välja astuma.
* 1223 .aastaks olid eestlased suutnud välja tõrjuda nii Taanlased kui ka Sakslased, ainuke koht mida ei suudetud vallutada oli Tallinna linnus. 1223 aasta lõpuks olid Sakslased koos Taanlastega suutnud ülestõusu maha suruda. Ainuke koht mis jäi eestlaste valdusse oli Tartu linnus. Aasta hiljem Tartu langes ning ainus, mis oli veel alistamatta oli Saaremaa.
*1227 vallutati Saaremaa. Saarlased ja Muhulased alistusid ja lasid ennast ristida. Kogu Eesti oli langenud ristisõdijate kätte.
TULEMUSED JA TAGAJÄRJED
*Kaotamise põhjused: Eestlaste kaotuse peamiseks põhjuseks oli ristisõdijate oluliselt kõrgem arengutase. Eesti ühiskond polnud piisavalt organiseerunud ning neil puudus keskvõim .
Ühiskondlikust mahajäämusest tulenes sõjaline mahajäämus, eestlastel polnud nii palju välja õppinud sõjamehi ega nii head relvastust.
Eestlaste allajäämise üks põhjus oli samuti see, et neil tuli võidelda nii mitmete erinevate riikide.
*Peale vabadusvõitlust oli Eesti jagatud nelja valitseja vahel: Taani kuningas, Ordumeister , Saare-Lääne piiskop, Tartu piiskop.
*Tagajärjed: maad laastati, palju inimesi hukkus, eestlased kaotasid võimaluse oma saatuse üle ise otsustada, valitsejateks ja juhtideks olid võõrvõimud,

6. EESTI KESKAEG; PÕLISRAHVAD JA VÕÕRVÕIMUD, lk 90-119

*Muistse vabadusvõitluse järel toimus Eesti ja Läti alade jaotamine võõrvallutajate vahel. Ühtset riiki Vana-Liivimaal välja ei kujunenud ning tekkisid feodaalsed väikeriigid, mille eesotsas olid sõltumatud valitsejad - maahärrad.
*Eesti ja Läti alasid keskajal nimetatakse Vana-Liivimaaks. Vana-Liivimaa põhjapoolset osa (Taani valduseid Eestis) nimetati Eestimaa hertsogkonnaks. Kesk- ja Lõuna-Eestit ja Põhja-Lätit omakorda nimetati Liivimaaks.
*Vallutusjärgselt kujunes Vana-Liivimaal välja Lääne-Euroopa eeskujudele tuginev läänikorraldus. Väikeriikide territoorium oli jagatud (läänistatud) maahärrade (senjööride) poolt läänideks (feoodideks).
*Eestlaste kohustused võõrvallutajate/ läänimeeste ees:
* kümnis (1/10 toodangust) ja kirikukümnis (kirikumaks).
* hinnus (kindlaksmääratud suurusega naturaalandam).
* preestrite ülalpidamine ning teotöö ( mõisategu ) - mõisapõldude harimine
*vakuste pidamine (mitu päeva kestvad peod mõisnikele, kes tulid maale talupoegade käest andameid koguma).
* sõjalised kohustused. eestlasi kaasati sõjaretketele naaberrahvaste vastu (nt osalesid eestlased Novgorodiga peetud Jäälahingus)
*osalemine linnuste ja kirikute ehitamisel jne.
*Esialgu jäid talupojad isiklikult vabadeks (ehk neid ei pärisorjastatud). Eesti talupoegadel oli kasutada oma põllumaa, õigus kanda relvi ning neil lubati põllumajandussaaduste ülejääkidega kaubitseda.
*Sunnismaisuse kujunemine:
*koormiste tõustes hakkasid talupojad põgenema, selle vältimiseks sõlmiti lepped pagenute välja andmiseks .
*15. sajandil tekkis põhimõte “mees või võlg”. Pagenud talupoja vastu võtnud mõisnik pidi talupoja tagastama või maksma ära talupoja tasumata jäänud koormised .
*põgenenud talupoegade jälitamiseks seati sisse adra - e haagikohtunikud.
*16. saj alguseks oli enamik talupoegi kaotanud põhilised vabadused - tekkis pärisorjus .
*Kaotus muistses vabadusvõitluses ning allutatus võõrvõimudele ei vähendanud eestlaste igatsust taastada muistne iseseisvus . Eestlased korraldasid võõrvõimude vastu pidevaid vastuhakke, mille puhkemisele aitas kaasa ka koormiste pidev kasv ja õiguste vähendamine.
*Kõik eestlaste ülestõusud ning katsed taastada muistne iseseisvus suruti julmalt maha; eestlaste olukord halvenes ülestõusude järgselt veelgi - karistuseks suurendati koormiseid, vähendati õiguseid ja sunniti ehitama linnuseid.
*Suuremad vastuhakud olid saarlaste vastuhakud 1236 ja 1260 ning jüriöö ülestõus 1343-1345.
*Jüriöö ülestõus oli 1343–1345.a Põhja- ja Lääne-Eestis toimunud eestlaste vastuhakk, mille eesmärgiks oli sakslastest ja taanlastest võõrvallutajatest ning muistse vabadusvõitluse järel pealesurutud ristiusust vabanemine.
Tulemused: eestlaste vägi purustatakse, hulk eestlasi tapetakse ja Taani kuningas müüb oma valdused Liivi ordule, mille tagajärjel on nüüd Eestimaal kolm riiki: Liivi ordu, Saare-Lääne piiskopkond ja Tartu piiskopkond. Eestlaste olukord halveneb veelgi.

7. EESTI KESKAEG VANA-LIIVIMA SISE- JA VÄLISSUHTED 13.-16.SAJANDIL, lk 90-119, 132-135

*Alates 1420 -ndatest aastatest hakati Vana-Liivimaal pidama maapäevi- Vana-Liivimaa seisusete kogunemisi.
*Maapäevadel arutati ja otsustati tähtsamaid välispoliitilisi küsimusi , püüti lahendada omavahelisi tülisid, määrati maksud ja astuti samme talurahva pagemise vastu
*Maapäevadel osalesid Riia peapiiskop ja ülejäänud kõrgvaimulikud, ordumeister koos orduametnikega, vasalkondade esindajad ja linnade (Riia, Tallinn, Tartu) esindajad
*Maapäevi peeti tavaliselt igal aastal Valgas või Volmaris.
*Liivi ordu suhted Taaniga:
Kohe pärast eestlaste alistamist muistses vabadusvõitluses puhkes tüli ordu ja Taani vahel. Konflikti põhjuseks oli asjaolu, et ordu ei leppinud Põhja-Eesti üleminekuga Taani valdusesse ning püüdis saada ainuvõimu Vana-Liivimaal. Ordurüütlid vallutasid 1230 -ndate alguseks Põhja-Eestis asunud Taani valdused koos Tallinna linnaga.
*Liivi ordu suhted Vana-Liivimaa piiskoppidega :
Liivi ordu soov allutada piiskoppe oma ülemvõimule tõi enesega kaasa sagedasi sõjalisi kokkupõrkeid ordu ja piiskoppide koalitsioonide vahel.
*Suhted Leeduga:
Leedulased olid viimased , kes ristiusu vastu võtsid. Leedulased tahtsid Ordult maid (mida ordu anda ei tahtnud), Nende vahel toimus sõjategevus, kord oli üks parem ja kord teine, kuid lõpuks jäävad Ordu alad ikkagi Ordule.

8. EESTI KESKAEG: LINNAD, KAUBANDUS JA KÄSITÖÖ, lk 156-161, 162-167

*Valdav osa, üle 90% elanikest Eesti alal olid eestlased.
*Eestlased olid valdavas osas talupojad, ent ka linnarahvastikust moodustasid nad tõenäoliselt enamuse, kuid privilegeeritud seisuste hulka nad ei kuulunud.
*Keskajal oli Liivimaal kolm seisust vaimulikud ( palvetajad ), aadlikud (sõdijad) ja talupojad ning linnarahvastik.
*Kõrgeim poliitiline võim Liivimaal oli vaimulike käes, sest nii piiskopid kui ka ordumehed olid ametlikult vaimulikust seisusest.
*Keskaegses Eestis oli 9 linna (Tallinn, Tartu, Vana-Pärnu, Viljandi, Haapsalu, Paide, Rakvere, Uus-Pärnu ja Narva), mille õiguskord oli korraldatud naabermaade linnade eeskujul. Lisaks linnadele oli Eestis ka 14 alevit.
*Linna valitses nõukogu, mida nimetati raad -iks. Raad koosnes 24 maehärrast ja 4 bürgermeistrist.
*Keskaegsed linnad olid eelkõige kaubanduse ja käsitöö keskused. Eesti linnade olulisus ja jõukus tulenes suuresti heast geograafilisest asendist, sest asuti oluliste ida- lääne suunaliste kaubateede ääres Venemaa ja Lääne- Euroopa vahel.
*Neli Eesti linna- Tallinn, Tartu, Viljandi ja Uus-Pärnu kuulusid ka Hansa Liitu, omades seeläbi ka laialdasi kaubanduslikke privileege.
*Hansa liit-peamiselt Põhja-Saksamaa kaubalinnu ühendav organisatioon , mis kontrollis keskajal kaubandust Lääne- ja Põhjamerel.
*Eesti oma kaupadest oli peamiseks väljaveoartikliks teravili, eelkõige rukis , müüdi ka palju soola, mis polnud küll Eesti enda toodang.
*Keskaegsele kaubandusele oli iseloomulik, et enamuse sisseveetavast kaubast moodustas tooraine , millest kohalikud käsitöölised tootsid vajaminevaid kaupu.
* Tsunft - ühe või mitme lähedase käsitöö eriala meistreid ühendav organisatsioon.
* Gild - tsunftide katusorganisatsioon, mille eesotsas oli oldermann ; näiteks Kanuti gild ühendas sakslastest käsitöömeistreid, Oleviste gild eestlastest käsitöölisi, Toomgild Toompea käsitöölisi.
* Skraa - rae poolt kinnitatud tsunfti põhikiri , mis sätestas tootmise ja turustamise, meistriks saamise ning tsunfti sisekorrareeglid.

9. EESTI KESKAEG: KIRIK JA KULTUUR, lk 138-143, 162-167

*Keskaegne kultuurielu põhines Katolikul usul ja ladina keelel, mis ühendas kogu Euroopat. Ladina keeles töötas kirik ja ladina keeles suheldi. Ladina keelt kasutasid valitsejad, diplomaadid ja kaupmehed.
*Maapiirkonnad olid jagatud kirikukihelkondadeks ning suuremates neist tegutsesid lisaks kihelkonnapreestritele ka vikaarid (preestri abilised ).
*Preestrite ülesandeks oli jumalasõna levitamine, jumalateenistuste läbiviimine ja sakramentide jagamine- ristimine , leeritamine, laulatamine, armulaud , piht , viimne võidmine, preestriks pühitsemine .
*Alates 13.sajandist hakkasid mitmed katoliiklikud mungaordud rajama Eestisse ka kloostreid. Keskaja lõpuks tegutses Eestis 4 mungaordut, millel oli munga - ja nunnakloostreid nii linnades, kui ka maal:
*Tsistertslased – nende eesmärgiks oli isoleerituses pühenduda Jumala teenimisele ning lisaks sellele tegelesid nad ka põllunduse, aianduse ja karjakasvatusega; naisharul olid kloostrid ka linnades.
*Dominiiklased – kerjusmungaordu ; kuulutasid jumalasõna ja tegelesid hariduse andmisega; kloostrid asusid linnades.
*Frantsisklased – kerjusmungaordu; tegelesid rändjutlustamisega kohaliku rahva hulgas; kloostrid asusid linnades.
*Augustiinlased – tegutsesid alates 15.saj algusest Pirita kloostris , mis oli ainus segaklooster Eesti alal.
*Keskaja lõpul oli Eestis kokku 12 kloostrit ja kerjusordude konventi
*Kloostrid olid ka palverändurite sihtkohaks ja nendes paiknesid ka ravitsejad katkude ja haiguste ajal.
*Maal püsisid paganlikud kombed nagu mittekiriklikud abielud ja matused ning loodusobjektide austamine kogu keskaja vältel, ent hiljemalt 15. sajandiks olid need tavad tugevasti põimunud katoliiklusega.
USUPUHASTUS
*16.sajandi alguses puhkes Euroopas vastasseisust Rooma paavsti poolt juhitud katoliku kirikule reformatsioon (e usupuhastus).
*Reformatsioon oli oma olemuselt kahene:
1. Vaimulik vastasseis katoliku kirikuga- osa vaimulikke ja ilmalikke inimesi taotles katoliikluse puhastamist väärnähtustest. Uuendusmeelsed pidasid ainsaks usuliste tõdede allikaks Piiblit; õndsaks saamise aluseks pidi olema usk Jumalasse ja tema poega Jeesusesse Kristusesse.
2. Poliitiline vastasseis- mille käigus ilmalikud valitsejad tahtsid allutada kiriku oma ülemvõimule ja haarata enese kätte kirikule ning kloostritele kuuluvad tohutud maavaldused ja varad .
*Reformatsioon puhkes Martin Lutheri algatusel Saksamaal 1517.a. ja levis tänu trükikunsti arengule ja Lutheri poolehoidjate tegevusele kiiresti ka Vana-Liivimaale. Esimesed luterlikud (Lutheri õpetust pooldavad) usukuulutajad alustasid oma tegevust Tallinnas ja Tartus juba 1523.a.
*Reformatsiooni tulemused Vana-Liivimaal:

Eesti ala jäi usuliselt lõhestatuks

Katoliikluse ja luterluse pooldajate vahel puhkes ohvritega kokkupõrkeid

Osa kloostreid linnades suleti.

Osades kirikutes (eriti Tallinnas ja Tartus) viidi läbi pildirüüste (e purustati pühapildid ja visati kirikutest välja kaunistused).
*1525 ilmus esimene raamat, mis pole säilinud. 1535. a anti välja esimene säilinud eestikeelne raamat – Wanradti- Koell katekismus – osaliselt säilinud. Samal ajal umbes alustas Hans Susi ka piibli tõlkimist, kuid seda ei lõpetanud, sest suri katku.
*Keskaegne kool oli seotud kirikuga, peaülesandeks oli vaimulik ettevalmistamine. Tegutsesid toomkoolid ja kloostrikoolid .
*Linnakoolid allusid raele, seal õpetati lisaks kiriklikele ainetele lugemist, kirjutamist, arvutamist, ladina kelt ja kirjandust. Esimene linnakool rajati 1432 . a Tallinnasse Oleviste kiriku juurde.
*Kõrgharidust omandati Euroopa, just Saksamaa ülikoolides . Vana-Pärnusse taheti asutada kohalik kõrgem ladinakool talulastele, kuid jäi reformatsioonipalangu tõttu katki, pärast reformatsiooni peamiseks koolitüübiks kujunesid linnakoolid e triviaalkoolid

10. SÕDADE AJAJÄRK, lk 156-161, 168-185

*Vana-Liivimaa oli võrreldes Läänemerd ümbritsevate riikidega sisemiselt nõrk ja seda piirkonda iseloomustas feodaalsete väikeriikide killustatus ja sõjaline nõrkus võrreldes naabritega.
*Väikeriikidel oli piiratud elanikkond ja madalad majanduslikud ressurssid.
*Vana-Liivimaa sisemine nõrkus meelitas naaberriike sekkuma piirkonna siseasjadesse ja laiendama oma valduseid Vana-Liivimaa arvelt.
LIIVI SÕDA 1558-1583
*Liivi sõja põhjused:
1) Moskva suurvürstiriigi piiride nihkumine Peipsi taha ja Moskva soov
jõuda Läänemerele.
2) Vana-Liivimaa poliitilise korralduse aegumine ja majanduse allakäik
seose hansakaubanduse lõppemisega.
3) Läänemere valitsejateks saanud Taani ja Rootsi soovimatus jagada Läänemere kaubateid Moskvaga .
4) Poola soov jõuda Läänemerele.
*Sõja osapooled: Moskva suurvürstiriik (alustaja) ja teiselpool Taani kuningriik ja Rootsi kuningriik, kes soovisid säilitada oma prioriteeti Läänemere kaubateedel ning Poola kuningriik, kes soovis väljapääsu Läänemerel. Kolmas osapool – Vana-Liivimaa riigid, Liivi ordu- ja piiskopiriigid, kes soovivisid säilitada olemasolevat olukorda.
*Liivi sõja puhkemise ajendiks oli nn Tartu maks, mille tasumatajätmist peetakse tavaliselt Liivi sõja peamiseks ajendiks.
*Vana-Liivimaa väikeriigid sõjalist vastupanu 1558 a alguses sisse tunginud Vene – tatari vägedele osutada ei suutnud ning keskenduti ainult linnuste kaitsmisele. Maapiirkondades toimunud tapmisi ja rüüstamist takistada ei suudetud. Kõik välilahingud kaotati.
*Sõjaline ebaedu viis kiiresti Vana-Liivimaa väikeriikide kadumiseni ja maahärrade vahetumiseni.
*Pikaajalise sõjategevuse tulemusena said kõige rohkem kannatada talupojad, sest toimusid arvukad rüüstamised ning mõisnike poolt suurendati koormiseid. Halvenenud olukord viis talupoegade vastuhakkude puhkemiseni.
* 1570 - 1577 loodi Vana-Liivimaale ajutiselt Venemaast sõltuv vasallriik- Liivimaa kuningriik, mille otsas oli Magnus . Magnuse juhtimisel piirasid Vene väed 1570 – 1571 edutult Tallinna ja vallutati 1575 – 1576 praktiliselt kogu Eesti mandriala ja Saaremaa.
*Liivi sõja tulemused: vähenes oluliselt rahvaarv, sõjategevuse eest põgenesid inimesed. nälga ja katku suri palju inimesed ja üldse hukkus palju inimesi.
*Pärast Liivi sõda olid Eesti alad olid jaotatud kolme kuningriigi vahel: Saaremaa – Taanile, Põhja-Eesti – Rootsile ja Lõuna-Eesti – Poola-Leedule
*Poola-Rootsi sõda 1600-1629
Ükski neist riikidest ei olnud saavutatuga rahul; Poola ja Rootsi vahekorda komplitseerisid lisaks veel kuningakodade vahelised sugulussuhted , mis viisid leppimatult protestantliku Rootsi troonile Poola kuninga, jäiga katoliiklase Sigismund III.
1600. aastal arenes konflikt Poola ja Rootsi vahel sõjategevuseni, mille tulemusena ühendati võiduka Rootsiga ka Lõuna-Eesti (1625 läks Rootsi kätte Tartu linn).
Altmarki rahuleping 1629 fikseeris Rootsi võimu kogu Mandri-Eestis.
*Rootsi-Taani sõda 1643 -1645
1643-1645 toimus Taani-Rootsi sõda Taani väinade pärast. See sõda lõppes 1645.a. Brömsebro rahuga - muude valduste hulgas sai Rootsi endale Saaremaa
* Balthasar Russow
Russowi Liivimaa kroonika on Tallinna Pühavaimu kiriku eesti koguduse õpetaja Balthasar Russowi poolt alamsaksakeeles kirjutatud kroonika, mis käsitleb Vana-Liivimaa ajalugu 12. sajandist kuni 1583. aastani, kirjeldades värvikalt Liivi sõja eelset Liivimaa siseolusid, elulaadi ja sündmusi. Russowile on omased teravalt luterlikud eelistused . Eriti detailselt kirjeldab kroonika Russowi kaasaegseid sõjasündmusi.
Eesti keeles on Russowi kroonika välja antud kolmel korral,

11. EESTI KOLME KUNINGRIIGI VALDUSES, lk 186-203

*Lõuna-Eesti Poola valduses:
Poola aeg Lõuna-Eestis algas 1561. a, kui anti end Poola kuninga võimu alla. Ametlikult aastast 1582, kui Tartust löödi venelased välja ja sõlmiti Jam Zapolski vaherahu.
Poola aeg Lõuna- Eestis kestis aastani 1625, rootslased lõid poolakad Lõuna-Eestist välja. Liivi ordu ja Riia peapiiskopi alistumisel Poola kuningale nõudsid Liivimaa aadlikud, et nende eesõigused säiliksid.
*1582. a kehtestas Stephan Batory Liivimaa halduse korraldamiseks konstitutsioonid:
Lõuna-Eesti jaotati kolmeks presidentkonnaks (Tartu, Pärnu, Võnnu), mis nimetati hiljem ümber vojevoodkondadeks ( presidendid vojevoodideks) need jagunesid staarostkondadeks, mida juhtisid staarostid, Eestis oli 9 staarostkonda
*Toimusid samuti maapäevad.
*Rootsi valdus Põhja-Eestis e Eestimaa hertsogkond – 1561-1583-1629
Rootsi valdusse läinud Põhja-Eestit nimetati Eestimaa hertsogkonnaks. Suure mõju säilitas siin kohalik aadel. Rootsi kuningad kinnitasid kõik aadli senised õigused ja eesõigused. Esialgu sai Rootsi riik oma käsutusse suured maavaldused, riigi kätte läksid ordu, piiskopi- ja kloostrimaad ning osa aadlike maid Riigi mõisates üritas Karl IX makse ühtlustada (kümnis asendati kindla maksuga ja vähendati koormiste liike) ja püüdis siinseid alasid rootsistad
*Riiklik haldusjaotus: Kogu provints oli jagatud 4 maakonnaks e kreisiks: Lääne, Harju, Viru ja Järva
20