Otsi
Vajad kellegagi rääkida?
Küsi julgelt abi LasteAbi
Logi sisse ☰

Sotsiaalpsühholoogia eksami vastused (1)

Psühholoogia - Psühholoogia
5 VÄGA HEA
Punktid

Esitatud küsimused

  • Kui olukord on ühetähenduslik selge b "Kas see on minu asi?
SOTSIAAL- JA SUHTLEMISPSÜHHOLOOGIA KORDAMISKÜSIMUSED 2011
JÜRI ULJAS
  • W. JAMESI MINA TEOORIA
    W. James eristas mina teadvuses kahte erinevat mina: tundev ja mõtlev mina ehk subjetiivne mina tunne ja objektiivne mina ehk kõik see mida me saame enda juures kirjeldada ehk empiiriline mina. Empiiriline mina jaguneb kolemks: materiaalne mina (keha, rõivad omand), sotsiaalne mina (kelleks ümberkaudsed inimesed mind peavad) ja vaimne mina (psüühiliste võimete ja kalduvuste kogum). Mina konseptsioon sisaldab kõiki inimese endasse puutuvaid mõtteid ja tundeid. Igasugune kogemus võib mina mõjutada. Osaks meie mina-pildist võivad olla ka meid ümbritsev keskond (kodu, kodukoht) ja meie omand. Selline organiseeritud mina arusaamade kognitiivne konstruktsioon moodustab meie mina-skeemi, mis kujuneb meie eelnevate kogemuste põhjal ja mida kasutatakse uue informatsiooni vastuvõtmisel. P. Linville tõi kasutusele mõiste mina-keerukus, mis tähendab seda, et inimesed erinevad selles suhtes, mis määral mina-konseptsioon on jaotatav alajaotustesse. Ehkki meil on kõigil mingi arusaam endast, ei teadvusta me seda ühtemoodi. Automaatse käitumise puhul puudub eneseteadlikkus. Kõik inimesed on võimelised eneseteadvustamiseks. Mida rohkem inimene iseenda omadusi tunnetab ja mida keerulisemad need on, seda kõrgem on eneseteadvustamise aste. Eneseteadvustamist soodustab nt enda peeglist nägemine, enda hääle kuulmine lindilt või enda pildi vaatamine. Gibbonsi arvates aktiviseerub osa meie mina-skeemidest enesetedlikkuse tõusu korral. Üritati teada saada, kas osa inimesi on endast teadlikumad, kui teised. Selleks kasutati küsimustiku abi, mis mõõtis kahte aspekti: privaatset ja avalikku mina. Privaatset mina mõõdetakse küsimustega kuivõrd inimene jälgib oma tundeid, kui palju mõeldakse oma tegutsemise motiivide üle jne. Avalikku mina mõõdetakse küsimustega, kui tähtis on inimese teiste arvamus.
  • PEEGELMINA TEOORIA (C.H. COOLEY )
    Inimese ettekujutus endast, mina-idee, kujuneb ümbritsevate inimeste arvamuste mõju all ja koosneb kolmest komponendist : kujutus sellest, millisena ma teistele näin; kujtulus hinnanguist, mida teine minu kujundile annab; mina omapärane tunne (uhkustunne, alandustunne). Mina idee kujuneb lapsepõlves indiviidi ja teiste inimeste vastastikuse toime käigus. Määrava tähtsusega on primaarsed grupid (perekond, eakaaslased). Ka tagasiside osade inimeste poolt on olulisem, kui teiste poolt. Meie mina-konseptsioon kujuneb teiste poolt antud hinnangute summana. Seega ei kujune määravaks üksikisikute vaid hoopis mingi üldistatud „teiste“ arvamus. Meie mina mõjutab otsene tagasiside. Kõige rohkem mõjutab vanematelt tulev otsene tagasiside väikeste laste arvamust ja nad võtavad selle tihtipeale omaks.
  • SOTSIAALNE VÕRDLEMINE
    Üks mina konseptsiooni mõjutavatest protsessidest on sotsiaalne võrdlemine. See tähendab, et inimene võrdleb end pidevalt teistega . Ta teeb seda kas tahtmatult või tahtlikult, võttes arvesse mitte ainult omaenda saavutusi vaid ka kogu sotsiaalset situatsooni. Festingeri järgi on sotsiaalne võrdlemine olulisemaks protsessiks , mille abil inimesed otsustavad, millised nad tegelikult on. Võrreldakse omaenda oskusi ja omadusi teiste inimeste oskuste ja omadustega. Selleks, et tegutseda efektiivselt, peavad inimesed omama adekvaatset arusaama oma võimete ja omaduste kohta. Kui kellelgi läheb paremini kui meil, siis toimib ülespoole võrdlemine. Kui tahame teada saada millised me tegelikult oleme siis on olulised mõlemad, nii allapoole suunatud võrdlus kui ka ülespoole suunatud. Lisaks vajab tõstmist ka enesehinnang . Siis võrdleme end nendega, kellel läheb halvemini kui meil. Inimesed võrdlevad end ka ajas. St end inimene võrdleb praegust mina varasema minaga. Selle alusel teevad nad hinnanguid ja kui need on praeguse olukorra kasuks siis on inimene üldiselt rahul.
  • ENESETAJU TEOORIA (D.BEM)
    Mina-konseptsiooni mõjutab veel ka enesetaju. Enesetaju teooria kohaselt saab inimene teavet oma emotsioonide, hoiakute ja veendumuste kohta vähemalt kolmest allikast: tajudes oma sisemisi seisundeid, jälgides oma avalikku käitumist ja tähele pannes olukorda, milles see käitumine toimub. Mida nõrgemad ja vähem arusaadavamad on sisemised signaalid , seda rohkem tugineb inimene otsustes iseenda kohta oma tähelepanekutele välisest käitumisest. Inimene näeb ja hindab olukorda, selle järgi, kuidas ta seal olukorras käitub. Me vaatleme oma käitumist kõrvalt ja teeme selle alusel järeldusi, millised me oleme ja mida me tunneme . Eelkõige toimub see siis kui käitumine on avalik.
  • ENESEHINNANG.
    Kui inimese mina-skeem on seotud positiivsete kujutlustega endas, siis on ka tema enesehinnang kõrge. Erinevate minade teoorias on välja toodud järgmised minad: tegelik mina (milline ma usun end olevat), ideaalmina (milline ma tahaksin olla), oodatav mina (arusaam sellest, milliseks võime muutuda). Üldine enesehinnang peegeldab täheldatavat vahet tegeliku mina ja ideaalmina vahel. Inimest motiveerib püüd saada maksimaalselt võimalikku positiivset tagasisidet enda koha ja püüd vältida negatiivset. Eneseupitamine on üks kõige tugevamaid käitumist suunavaid jõude. Inimesed püüavad sotsiaalse võrdluse abil välja selgitada oma võimalikku positsiooni, asendit teiste seas. Kui enesehinnang on ohustatud hakkavad inimesed võrdlema end nendega, kellel läheb kehvemini kui neil (allapoole võrdlemine). Teiste aupaiste säras peesitamine on näha rahvusvaheliste spordivõistluste ajal. Õnnestumine on alati meie õnnestumine aga ebaõnne seletatakse individuaalselt, sportlasest tulenevaks. Enesehinnangu säilitamise mudeli järgi sõltub strateegia valik sellest, kui olulise omadustega on tegemist. Üheks viisiks, kuidas inimesed saavad säilitada positiivset enesehinnangut on tajuda seda nii, et enamik inimesi mõtleb ja käitub nii nagu mina. Seda nimeatakse vale konsensuse efektiks . Ebasoovitatavad omadused on kõigil aga head omadused tulenevad minu isiksusest.
  • MINA-ESITUS (E. GOFFMAN )
    See pilt, mida me endast loome võib olla erinev meie enda mina käsitlusest. Mõnikord inimesed loovad mingi pildi endast, et soodustada suhtlemist või täita oma muid eesmärke. Mulje kujundamist kasutatakse, et luua teistele mingi teatav mulje endast. Mõnede inimeste ees võtame me maski maha, seda nimetatakse eneseavamiseks. Goffman vaatles inimeste tegevust, kui teatrit, kus inimesed täidavad teatavaid rolle. Rolli esitatakse laval. Siis on tegemist lavapealse käitumisega (avalik, pidupäevapool, näitleb, näidatakse soovitatavat, allutakse reeglitele). Me järgmine teatud käsikirja, nõudmiseid, mida see roll meilt eeldab. Rollidel on teatavad ootused, mida rollo täitjalt oodatakse . Rolli täitmise ajal me kontrollime hoolikalt oma verbaalset ja mitteverbaalset tegevust. Sotsiaalse suhtlemise puhul on oluline, et iga inimene käituks vastavalt oma rollile. Alati ei pruugi olla tegemist manipulatsiooniga, inimene võib välja tuua ka oma tõelise mina aspekte . Kellega ollakse suhetes, siis need võivad meie rolle toetada või mitte. Kui inimene ei täida rollile vastavaid ootuseid, siis võib toetus otsa lõppeda. Oluline on, et inimene ise usuks oma rolli ja täidaks seda usutavalt. Oluline on tasakaalu säilitamine, usutavuse säilitamine, vajaliku identsuse esitamine ja säilitamine. Inimene edastab kahte sorti infot: mida ta ise teistele annab (teadlikult) ja see info mis ise läheb (mitteteadlikult edastatud ). Kui me laval pole, on tegemist lavataguse käitumisega. (kodus, tagaruumides, isiklik, argipäevapool, ollakse ise, lõdvestunud). Seda käitumist mis on lubatud lava taga, seda ei tohi lava peale tuua. Tuleb teha selget vahet. Lisaks rollile on oluline ka lava, kus mängitakse ja vaatajaskond. Baumeister toob välja kaks motiivi, miks rolle täidetakse: meeldida teistele, et saavutada heakskiitu või mõjutada neid; konstrueerida avalikku imidžit.
  • MINA ESITAMISE STRATEEGIAD
    Inimesed kasutavad erinevaid mina esitamise strateegiaid , et manipuleerida endast saadava muljega ja kontrollida seda, kuidas teised käituvad nende suhtes. Inimesed soovivad üldjuhul saada kinnitust arusaamadele oma minast ja käituvad nii nagu nad usuvad endid olevat. Jones ja Pittman lõid teooria, mis sisaldab järgmisi strateegiaid: Meeldida püüdmise abil üritame me teistele enam meeldida. Meeldida püüdmise käigus üritatakse teist kiita või ollakse temaga ühel meelel . Paljudel juhtudel tahavad vähema vōimuga isikud meeldida enamat vōimu omavatele isikutele. Meelitaja reageerib pigem teiste algatustele, kuid teeb neid ise. Eneseülendamise eesmärgiks ei ole mitte meeldimine vaid enda osavuse tõestamine. Üritatakse näidata end kompetensetena ja püütakse võita austust . Vastupidiselt teistele reageerivale meelitajale on eneseülendaja algatusvõimelisem. Ta juhib vestlust, toob esile oma tugevaid külgi ja üritab avaldada teistele oma saavutustega muljet. Hirmutamise abil võidakse panna teised uskuma, et neil tekib raskusi, kui nad ei tee seda mida neilt nõutakse. Üritatakse tekitada hirmu, esitades kardetavat isikut. Strateegial on omad puudused. Esiteks võib juhtuda, et hirmutajat ei usuta ja seetõttu võib ähvardaja oma näo kaotada. Teiseks ei ole hirmutajad just eriti soositud. Efektiivsemaks viisiks on aga näidise esitamine. Näidise esitaja üritab luua endast muljet kui moraalselt õieti toimivast isikust – ja sageli ka sellega esile kutsuda teistes süütunnet. Näidise esitaja võib esitada märtrit, ennastohverdavat abistajat.Üritab tõestada oma korrektsust. Veel üks väljapakutud strateegiatest on abituse näitamine, enda esitamine nõrga ja abituna. Abituse näitaja soovib saada sümpaatiat. See võib olla ühe isiku üks viimaseid katseid, selline katse, kus teiste strateegiate kasutamine ei õnnestunud. Seda inimesed üldiselt ei taha kasutada, kasutatakse vaid siis kui tõesti ei osata teistmoodi toime tulla - nt tunnistatakse oma rumalust arvuti kasutamise osas jne. Soovitakse luua tunnest, et tekib kohustus aidata. Üheks vōimalikuks strateegiaks on tagasihoidlikkuse ilmutamine . Nt kui korvpallitäht kommenteerib oma mängu, siis ta võib öelda, et mäng läks hästi, kuid märgib samas, et nii hästi poleks läinud, kui kogu meeskond poleks pingutanud. Selle tulemusena nähakse seda inimest meeldivas valguses. Kuid oluline on teada, millal selline tagasihoidlikkus on efektiivne. Sellist tagasihodilikkuse strateegiat vōivad ilmutada peamiselt tsempionid. Kõik eelpool nimetatud on kehtestavad muljekujundamise strateegiad, et endast parem mulje luua. Olukorras, kus võib tekkida oht, et teiste arvamus inimesest langeb, leiavad kasutamist kaitsestrateegiad. Sümpaatiat esilekutsuvaks strateegiaks, mida samuti on palju uuritud, on enda kahjustamise strateegia. Selle all mõistetakse strateegiat, kus seletatakse ebaõnnestumist väliste põhjustega ja õnnestumist seesmiste põhjustega. Näiteks võidakse juua alkoholi selleks, et saada sobilikku põhjust oma ebaõnnestumisele Kui ma aga õnnestun joomisest hoolimata, siis ma pean ikka tõeliselt andekas olema. On kahte sorti enesekahjustuslikku tegevust: käitumislikud tegevused (hilinemine, alkoholi joomiene) ja väidetavad kahjustused (väidab, et on haige). Mōlemal juhul on aga oluline oma mina kaitsmine. Selgitused ja vabandused - Mõlemal juhul on oluline enda mina kaitsmine, et leida väline, enese poolt kontrollimatu asjaolu ebaõnnestumise põhjenduseks, kuna tunduvalt raskem on ennast süüdistada võimete puudumises. Selgitusi kasutatakse ebameeldivate situatsioonide või sündmuste korral, et vähendada teistepoolset hukkamõistu. Süütuse tõestamine – inimene lihtsalt eitab oma seotust teatud sündmusega. Väljavabandamine – tunnistatakse, et nende käitumine on põhjustanud negatiivse situatsiooni, kuid samas võidakse väita, et pole nende tagajärgede eest vastutavad. Reeglina viidatakse tahtmatutele asjaoludele, et oma käitumist õigustada. Õigustuse strateegiat kasutavad inimesed võivad küll aktsepteerida vastutust antud situatsioonis, kuid samas võivad eitada, et nende käitumine põhjustas tõsiseid negatiivseid tagajärgi. Vabanduste puhul tunnistavad inimesed oma süüd, lootes sellega vähendada kaaslaste hukkamõistu. Kõige tihedamini kasutavad kaitsestrateegiaid madalamate võimetega töötajad, et vältida vastutuse võtmist. Ka kaitsestrateegiad võivad põhjustada negatiivseid tulemusi. Näiteks pidev vabanduste leidmine võib luua pildi ebakompetentsusest.
  • MINA- MONITOORING
    Inimesed erinevad selle poolest kui tihti ja kui hästi nad mina esitavad . Osa esitavad sagedamini ja ka osavamalt endast loodavat muljet. Mark Snyderi järgi kontrollivad osa inimesi oma käitumist pöörates tähelepanu peamiselt oma seesmisele minale, samas kui teistele on tähtsam loodav mulje. Viimaseid nimetab Snyder ennast seiravateks. Snyder koostas eneseseire skaala, mille abil saadakse teada järgmisi omadusi: 1.Teiste arvestamine endale sobiliku käitumise eeskujuna. 2.Võime kontrollida ja muuta oma käitumist. 3.Soov kohandada oma käitumist sotsiaalse situatsiooni kohaselt. Ennast seiravad inimesed on paremini võimelised ära arvama teiste inimeste meeleolusid. Nad kontrollivad omi meeleolusid paremini ja oskavad seda kasutada parema mulje jätmiseks. Ennast seiravad inimesed näevad palju vaeva sellega, et mõista ja hinnata teisi õigesti. End vähem seiravad inimesed kas siis ei pane tähele või ei varieeri endast loodava muljega. Nad käituvad situatsioonist sõltumata ühtemoodi. Endi puhul on nad nõus selliste väidetega nagu “mul on raske kohandada oma käitumist sõltuvalt situatsioonist ja inimestest”, “ma saan rääkida ainult sellistest asjadest, millesse ka tegelikult usun”, “ma ei muudaks oma seisukoht (või käitumist) selleks et olla teistele meele järgi”. Snyder väitis, et erinevusi inimeste kalduvuses jälgida ja kontrollida nende käitumist saab mōöta kui isiksuse ühte joont ja ta nimetas seda mina- monitooringuks . Kōrge mina-monitooringuga isikud on teadlikud sellest muljest, mille nad endast suhtlemises jätavad ja nad on tundlikumad nende sotsiaalsete märkide suhtes, mis näitavad ära, kuidas nad selles situatsioonis käituma peaksid. Nad peavad endid üldiselt paindlikeks, nad on uhked oma vōime üle kiiresti kohaneda igas olukorras ja need inimesed ei pruugi tavaliselt käituda vastavalt oma sisetundele siis kui situatsioon nōuab neilt midagi muud. Madala mina-monitooringuga isikutel puudub kas siis vōime vōi motivatsioon , et reguleerida nende mina- esitust .
  • TAJUMISE EFEKTID .
    Tajuvead: Esmasuse efekt - esmasena suhtlemises tajutav info võib mõjutada hilisemat info vastuvõtmist ja selle töötlemist. Seega mõjutavad meid väga olulisel määral need muljed, mis me esmakohtumisel saame ehkki see info võib olla ekslik . Esmamuljel on võimalik eristada erinevaid etappe: 1. äratundmine- esmalt toimub teise inimese äratundmine, eristamine. Sellel etapil jälgitakse peamiselt üksiktunnuseid nagu näoväljendusi, liigutusi, kehaehitust, riietust . 2.Üldmulje kujunemine. Järgnevalt lisandub hinnanguline etapp, milles tajuja enda jaoks väärtustab teatud omadusi. Ta hindab teise kas meeldivaks või ebameeldivaks, sõbralikuks või ebasõbralikuks jne. 3. Sotsiaalsete tunnuste tajumine . Järgnevalt tajutakse rahvust, perekonnaseisu , oletatavat ametiala. 4. Omavaheliste suhete prognoos. Pärast inimese omaduste ja seisundite tunnetamist püütakse ennustada, milliseks kujunevad omavahelised suhted, uuritakse teise poolset kontaktivalmidust ja hoiakuid. Prognoosi saab kirjeldada koostegevuse tüpoloogia 2 dimensiooni abil. Need on domineerimine - allumine, sõbralikkus- vaenulikkus. Viimatisuse efekt on aga seotud sellega, kuidas hilisem info mõjutab meie otsustusi. See on ka asjaolu, miks osutatakse nii tervitus / kui ka lahkumisrituaalidele nii suurt tähtsust. Halo -efekt - esmane isiksuse tunnus või joon hakkab mõjutama hilisemaid jooni. Nt kui esialgne kontekst on positiivne, siis järgmine tunnus omandab samuti positiivse tähenduse. Kui aga negatiivne, siis järgmisele tunnusele omistatakse samuti negatiivsem tähendus. St et mingi põhitunnus varjutab ülejäänud tunnused. Halo efekti puhul hakatakse inimeste tajuma kas siis hea või halvana. Inimestel on võrdlemisi sarnased ettekujutused selle kohta, millised on seosed iseloomu ja välimuse vahel. See on tingitud 5-st erinevat liiki järelduste tegemise protsessist: 1) Ajaline laiendus - järeldus tehakse hetkeotsustuse põhjal. Hetkeväljendust peetakse selle inimese püsivaks iseloomuomaduseks. 2)Parataksis - kui me teeme üldistuse inimese alusel keda me tunneme teise inimese kohta. 3) Kategoriseerimine - see sarnaneb stereotüpiseerimine, kuna me kategoriseerime teise ära kui teatava grupi esindaja ja oletame, et tal on sellele grupile omased tunnused. 4) Funktsionaalne omadus - baseerub sellel arusaamal, et teatavad näo osad omavad teatavaid funktsioone. 5) Metafooriline üldistus baseerub aga mitmetel erinevatel füüsilistel tunnustel. Nt naine, kellel on õhukesed huuled ja tema juuksed on krunnis viitab tõsisele inimesele. Nende viie asjaolu tõttu langevad hindajate vastused sageli kokku, ehkki reaalset alust nendel hinnangutel ei ole. Kui puudub vastupidine informatsioon, siis kalduvad inimesed teistest hästi mõtlema ja seetõttu kujuneb teistest positiivne mulje. Kui aga on olemas ka midagi negatiivset, siis see negatiivne tõmbab tähelepanu endale ja sellisel juhul tekib meil kalduvus omistada teisele negatiivseid hinnanguid. Selline tundlikkus negatiivse info suhtes on tingitud 2 asjaolust: 1)Selline info on ebatavaline ja eristuv 2)Selline info esindab kaudselt ka potentsiaalset ohtu.
  • TRANSAKTSIONAALNE ANALÜÜS. EGO STAADIUMID.
    Transaktsionaalne analüüs on selline kontseptsioon , mis aitab mõista inimestevahelist suhtlemist. Rõhuasetus on siin interaktsioonil, kus on tegemist kahe või enama inimesega. Lisaks sellele vaadeldakse ka seda, kuidas me suhtleme iseendaga endi sees. Transaktsionaalse analüüsi loojaks on Eric Berne , kelle sulest ilmus 1964.a. raamat “Mängud, mida inimesed mängivad”. Ego-staadiumid: Täiskasvanuna on meil olemas 3 potensiaalset ego-staadiumi - Lapse, Vanema ja Täisealise staadiumid. Lapse staadiumisse kuuluvad meie mitmesugused mälestused ja kogemused lapsepõlvest ja me oleme võimelised neid tänapäeval uuesti kogema . Lapse staadiumi jaotada omakorda 3-ks:1)Kohanenud laps 2) Spontaanne laps 3) Loomulik laps. Kohanenud laps on selline laps kes kohandab end vastavalt normidele ja reeglitele ja püüab olla emale ja isale meelepärane. Nendel lastel eksisteerib teatav hirm jääda isolatsiooni, hirm selle ees et neid eiratakse ja vanemas eas on neil vajadus tunnustuse järele, et teised kinnitaksid nende eksistentsi. Spontaanne laps kasvab välja samuti paituste saamise vajaduse alusel. Näiteks kui lapse vanemad on sellised, kes panevad last tähele ainult siis kui laps midagi halba teeb nt lõhub midagi, toob halva hinde. Kui vanemad muutuvad karistavateks, siis need on negatiivsed paitused. Tema kujunemist mõjutab eriti halvasti vanematelt saadud negatiivsete paituste suurem osakaal. Täiskasvanuna on ta aga inimene, kes paneb ennast alati esikohale , ilmutab teiste suhtes vähest kiindumust, on väga impulsiivne ja rikub tihtipeale mitmesuguseid reegleid. Loomulik laps on selline, kellelt pole nõutud vanematelt paituse saamiseks hea laps olemist vaid vanemad on tema suhtes tundeid ilmutanud ja paitusi jaganud ka niisama. Vanematel on meeldinud temaga mängida, temaga rääkida jne. Lapse jaoks on armastust jagatud nagu vabatahtlikult, ta pole pidanud seda ära teenima. Täiskasvanuna kujuneb tast välja täiesti normaalne inimene, kellel on kõrge enesehinnang, kellele teised inimesed meeldivad, ta on iseseisev ja suudab kujundada normaalseid suhteid. Vanema staadium - Vanema tasandi oleme me samuti omandanud lapsepõlves. Vanema tasandil on samuti mitu erinevat aspekti. Kontrolliv Vanem loeb moraali ja jagab nõuandeid. See on meie seesmine vahikoer, kes meid kritiseerib ja süüdistab. Selle tasandi alusel üritatakse meid kohandada korralikeks ühiskonnaliikmeteks. Me peame täitma oma kohust, paigutama teised elus esikohale ja ignoreerima omaenda tundeid. Teataval määral on aga sellise Kontrolliva Vanema positisioon meile kõigile vajalik. Tavaliselt need inimesed, kelledel on üliarenenud Kontrolliva Vanema positioon, omavad ka üliarenenud Kohanenud Lapse psotisiooni. Hoolitseva Vanema funktsiooniks on paituste jagamine. See kiitus või paitus võib mõnikord olla suunatud ka sissepoole. Nt kui ta ütleb endale et ta on midagi hästi teinud. Ta hoolitseb pidevalt teiste heaolu eest, olgu need siis täiskasvanud või lapsed ja teeb seda ise midagi vastu nõudmata. Juhtlauseks on nagu see, ma paitan sind kuna mulle meeldib näha, et sul on hea olla. Selline hästi väljaarenenud Hoolitsev Vanem on aga terve isiksuse üks olulisi komponente. Täisealise staadium - See tasand on nagu inimese arvuti. Tema funktsiooniks on planeerida , käituda ratsionaalselt ja ta võtab pidevalt arvesse reaalsust. Tas endas ei ole peidus emotsioone. Tegemist on omamoodi jäämäega meie sees. Täisealise tasandit ei tohi segi ajada täiskasvanuks olemisega.
  • TRANSAKTSIONAALNE ANALÜÜS. TRANSAKTSIOONID
    Transaktsioon on sotsiaalse suhtlemise üks osa. Tavaliselt on selle käigus alati tegemist teatava stiimuli ja vastusega. Nt kui te ütlete sõbrale “Hei” siis sõber ütleb vastu “Hei”. Teie Hei oli stiimuliks ja tema “Hei” vastuseks . Berne järgi saame me sellise interaktsiooni käigus teatavaid paitusi. Need aga rahuldavad inimlikke tundmusega seonduvaid vajadusi. Paitused võivad olla nii positiivsed kui ka negatiivsed. Ehkki me eelistame positiivseid paitusi, eelistame me siiski negatiivseid paitusi sellisele olukorrale, kus puuduvad igasugused paitused. Vastastikku täiendavad käigud on sellises transaktsioonis kus ei ole inimeste vahel konflikti. Need käigud on paralleelsed. Nt Vanem-Vanem, Laps-Laps, Täisealise-Täisealise transaktsioon. Ristuv transaktsioon leiab aset siis kui eksisteerib teatav konflikt kahe või enama inimese vahel. See tähendab sisuliselt sellist olukorda, kus ühelt poolt alustatud stiimul on suunatud teisele tasandile kui tuleb vastusreaktsioon. Ristuv transaktsioon peegeldab tavaliselt konflikti. Varjatud transaktsioon on sel juhul kui tegemist kahe või enama tasandi üheaegse toimimisega. Tavaliselt sellisel juhul on tegemist varjatud sõnumiga ja see on omane näiteks enamikele mängudest. On olemas kahte erinevat liiki varjatud transaktsioone: 1) sotsiaalsel tasandil ja 2) psühholoogilisel tasandil. Sotsiaalsel tasandil toimiv sõnum sisaldab avalikku sõumit, mida teistele edastatakse. Psühholoogilisel tasandil on aga tegemist latentse sõnumiga, sõnumiga, mis on peidus avaliku sõnumi taga.
  • ENESETEOSTUSLIKUD ENNUSTUSED.
    Skeemide mõju käitumisele - eneseteostuslikud ennustused. Mõnikord käituvad inimesed tänu sellistele skeemidele viisil, mis aitab kaasa sellele, et nende skeemid leiaksid reaalsuses kinnitust. Sellist nähtust tuntakse eneseteostuslike ennustuste nime all ( Merton 1984). Eneseteostuslike ennustuste puhul on tegemist kaheastmelise protsessiga. Esiteks defineerib üks isik situatsiooni valesti. Teiseks hakkab ta oma järgneva käitumisega seda ebakorrektset arusaama reaalsuseks muutma .
  • SOTSIAALSED STEREOTÜÜBID.
    Stereotüübid on üldistused inimeste, objektide või sündmuste kohta, mis on antud kultuuris üldlevinud. Kõik stereotüübid ei ole lõpuni valed. Osad stereotüübid võivad olla piisavalt korrektsed selleks, et teha üldistusi suurema hulga inimeste kohta. Kuid kui me hakkame neid kohandama spetsiifiliste indiviidide kohta, siis on enamik stereotüüpe kohatud ja täiesti ebakorrektsed. Stereotüüpides on tavaliselt 3 astet: 1) me määratleme ära, et teatav inimeste grupp moodustab spetsiifilise kategooria nt me võime klassifitseerida inimesi nahavärvi, soo, vanuse, rahvuse jne alusel. 2)lisame sellele inimgrupile teatav iseloomulikud tunnused - nt laisk, ignorantne jne. 3) omistamine need omadused igale selle kategooria inimesele. Me võime teha vahet personaalsete ja sotsiaalsete stereotüüpide vahel. Esimesed baseeruvad meie isiklikul kogemusel , teised aga on selliseid konsensuslikud arusaamad grupi inimeste suhtes. Joonte väljatoomine - Joonte all mõeldakse siin selliseid isiksuse stabiilseid omadusi nagu sõbralikku, meeldivus, ausus. Inimese käitumise ennustamiseks annab mõningate joonte teadmine meie jaoks enam informatsiooni kui teiste joonte teadmine. Solomon Aschi uurimused näitasid mõned jooned mängivad olulist rolli üldmulje kujunemisel, neid hakati nimetama tsentraalseteks joonteks. Kui on tegemist tsentraalsete joontega, siis kannavad nad endaga rohkem informatsiooni kui perifeersed jooned. Ka esmamulje puhul väljaselgitatavad jooned on informatiivsemad kuna neil puudub konkurents .
  • SOBIVA JÄRELDUSE TEOORIA (JONES JA DAVIS )
    Edward Jones and Keith Davis(1965) pakub meile seletuse selle kohta, kuidas inimesed püüavad seletada teiste inimeste käitumist neile omaste joontega. Sobiva järelduse tegemisel uurime me 5 erinevat liiki informatsiooni: 1)Kas see käitumine on vabalt valitud. 2) Kui on tegemist erandliku käitumisega. 3) Sotsiaalselt soovitav käitumine ütleb inimese kohta vähe. Kuid rollist erinev ja ebasoovitav käitumine ütleb inimese olemuse kohta tunduvalt enam. 4) Me teeme kindlamaid järeldusi sellise käitumise kohta, millel on suurem mõju meile. Seega on oluline selle käitumise tähenduslikkus meile. 5) Me teeme kindlamaid järeldusi ka siis kui see tegevus on kas siis meid kahjustav või meie suhtes soodus.
  • ATRIBUTSIOONIVEAD
    Teiste inimeste käitumise vaatlemisel omistatakse tema käitumise põhjus tema omadustele. Sellist situatsiooni faktorite osatähtsuse alahindamist nimetati Lee Rossi poolt fundamentaalseks atributsiooniveaks. Selline teise isiku omadustega pōhjendamine toimub isegi siis, kui teisel inimesel ei ole mingit valikut, vaid ta peab nii tegema nagu ta teeb. Fundamentaalset atributsiooniviga tingivad mitmed asjaolud : 1) Tähelepanu suunatus – teise inimese käitumine tõmbab meie tähelepanu endale ja tunduvalt enam kui see situatsiooniline kontekst, kus see käitumine toimub. 2) Erinev unustamine. Inimesed unustavad situatsioonilisi faktoreid kergemini kui isiksuslikke. 3) Esinevad erinevad kultuurilised ja arenguga seonduvad faktorid . 4) Lingvistilised tegurid. Atributsiooniviga on fundamentaalne seetõttu, et ta võib mõjutada meie hoiakuid ja tegevust.
  • ENESEKEHTESTAMISE VÕTTED.
    Põhimõtteliselt on võimalik välja tuua 5 erinevat viisi kuidas ennast kehtestada: 1) Lihtne kehtestamine - siin väljendatakse lihtsalt omaenda õigusi, arusaamu, tundeid. Nt kui teid katkestatakse, siis selliseks lihtsaks enesekehtestamise viisiks on "Vabandage mind, kuid ma tahaksin oma jutu lõpetada". 2) Empaatiline kehtestamine - Siin peegeldatakse teise suhtes teatavat arusaamist ja seetõttu on jutu sees märkus sellest et teist tunnustatakse või mõistetakse. Nt sama situatsiooni puhul võib vastus olla ka selline: "Ma saan aru, et sa oled innustunud oma ideede väljendamisest, kuid ma tahaksin enne lõpetada oma jutu". 3) Eskaleeruv kehtestamine - Esialgu alustatakse minimaalsest kehtestamisest ja kui teine sellele ei vasta, siis hakatakse tasapisi enda väidete tugevust. 4) Vastanduv kehtestamine - Kasutatakse siis kui kellegi sõnad lähevad lahku tema tegudest. Siis kasutatakse väga selget vastandamist ja öeldakse teisele mida ta pidi tegema ja mida ta tegelikult on teinud. Näiteks: "Sa ütlesid et sa trükid aruande valmis neljapäevaks. Täna on neljapäev ja sa ei ole sellega ikka veel valmis. Ma palun et sa teed selle kohe valmis." 5) Mina kasutamine - Sellisel juhul kirjeldab kõneleja objektiivselt teise käitumist ja seda kuidas see mõjutab kõneleja tundeid või elu ja miks teine peaks muutma oma käitumist. Kaitsev kehtestamine - Põhimõtteliselt on võimalik ennast verbaalselt kaitsta manipuleerimise, teise pideva närimise või tooruse eest kolmel erineval viisil. Esimene nendest on rikkis plaat mille puhul inimene lihtsalt kordab nii kaua kuni vaja oma kehtestavat väidet senikaua kuni teine sellest aru saab või selle omaks võtab. Tavaliselt tehakse seda siis kui teisel on raskusi teist arusaamisega. Teiseks ennast kaitsvaks viisiks on ähmastamine, kus inimene nagu aktsepteerib negatiivset kriitikat ilma et ta muudaks oma käitumist. Selleks leitakse kritiseerija jutus midagi, millega võib olla nõus. Kolmas enda kaitsmise viis on meta -tasandile viitamine - nt kui te tajute, et lahendust ei ole võimalik leida, siis pakute välja, et selle juhtumi puhul tuleks arvesse võtta laiemat perspektiivi.
  • PUUDUTUSED
    Puudutamine täidab mitmeid funktsioone, mis ühest küljest on seotud nii kontekstiga kus see puudutamine toimub kui ka suhtlejate omavaheliste suhetega . Nt puudutustega seotud funktsioone on võimalik jaotada järgmiselt: a) funktsionaalsed /professionaalsed(massöörid, juuksur , arst). Peab välja töötama nn külmad puudutused, et ei arvaks mingit suhet. b) sotsiaalsed/viisakusega seonduvad puudutused on peamiselt nt käepigistused (ei tohi liiga kaua ka hoida, muidu tekib mõte, mis ta minust tahab) c) Puudutustega seonduvad tunded. Enne operatsiooni naistele meeldis puudutamine, rahustas nad maha. d) armastuse/intiimsusega seonduvad. e) seksiga seonduvad puudutused. Nende alla lähevad nt suudlused jne. Puudutused on laste aregu seisukohalt väga oluline. Liiga palju ei saa ühtki last puudutada. Enda puudutamine – kaitsvad – käsi suu ette, käed kõrvadele. Korrastamisliigutused – kammimine. Kui naisele mees meeldib siis käega läbi juuste. Konkreetset tähendust omavad žestid. Pea paitamine – rahustav. Puudutuste juures oluline, kas on tuttav või võõras või mis soost.
  • NÄOVÄLJENDUSED
    Näoväljendused on üks osa kineesikast. On olemas 6 alusnäoväljendust, st tähendab, et neid tuntakse ära isegi siis kui neid emotsioone väljendavad inimesed, kes on üles kasvanud teises kultuuris. - õnn, imestus, viha, kurbus, hirm, põlgus. ( Ekman ). Veel on universaalseid näoväljendusi – inimesed tõstavad imestunult kulmud üles, kui näevad pika maa tagant vana tuttavat; ühe kulmu tõstmine; huulte närimine. Eestis tuntakse viha ära kõige vähem. Jaapanlased kontrollivad teiste juuresolekul oma nägu paremini. Viha iseloomustab nurgelisus, nurkvormide olemasolu. Naeratus on väga olulisel kohal. Aitab kaasa suhtlemisele. Kui peas on head mõtted, siis inimene naeratab. Väikesed lapsed jäljendavad teist inimest. Kui vanemad on väga väljenduslikud, siis see mõjutab ka lapsi. Lapsed muutuvad ka väljenduslikeks. Kas laste naeratus on geenides?
  • SUHTLEMISDISTANTSID ( PROKSEEMIKA )
    Prokseemika käsitleb ruumi kasutamist inimese käitumises. Eraldi võetuna võib siin välja tuua 3 erinevat aspekti - territoriaalsus, prokseemika ja orientatsioon. Kõik nad omavad olulist tähendust kommunikatsiooniprotsessis. Prokseemika - Täpsemalt puudutab prokseemika seda individuaalset distantsi , mis suhtes teisega valitakse. 1) intiimne distants - Sellel distantsil on 2 erinevat varianti - esimene on otsene kehaline kontakt ja teine on nagu kaugem distants (15 - 46 cm). 2)personaalne distants - 46 - 120 cm - see on lähim ruum kuhu võõrast tavaliselt lastakse. -76 cm võime puudutada, isiklik suhtlus. 3)Sotsiaalne või siis ametialase suhtlemise distants - 1,2 - 3,6 m. -2 m, tajutakse, et inimene on seotud. Üle kahe meetri kaugem ametlik. 4) Avalik ehk siis publikuesineja distants - üle 3,6 m - on kasutusel siis kui esinetakse suuremale hulgale inimestele. 3,6-7,5m – auditooriumis. Intiimsuse tasakaalu mudel – kui inimeste vaheline distants väheneb ja suhet pole, siis üritatakse vähendada intiimsust. Nt liftis ei vaata teist, vaid suuname pilgu mujale. Distantsi hoitakse, kui astutakse tagasi. Naised suhtlevad omavahel lähemal olles, kui mehed. Valguse käes on distants suurem ja pimedas väiksem. Intiimdistants – ema ja laps. Personaalne distants – lauas suhtlus. Sotsiaalne distants – algul hoitakse vahet, kuid kui tuled pannakse hämaraks siis liigutakse lähemale. Kultuuri osas suured erinevused. Nt ladina-ameerikas väiksemad distantsid (kontaktsed kultuurid) – puudutatakse palju ja ollakse lähemal. Mittekontaktsed kultuurid – põhja-ameerika, Jaapan.
  • KRONEEMIKA
    Kui me uurime seda kuidas inimesed suhtlevad läbi ajakasutamise, siis me räägime kroneemikast. Meie kultuuris on selged arusaamad, mis on hiline ja mis varane. Nt mis kellane võib lauatelefonile võib helistada – mitte peale 9 õhtul. On eristatud monokroonilist ja polükroonilist aja kontseptsiooni . Eestis pooleks. Venelased enam polükroonsed. Monokroonilise ajakontseptsiooniga maades tehakse üks asi korraga ja pannakse väga palju rõhku eelnevale päevaplaanile. Peetakse kinni tähtaegadest, võtavad kohustusi tõsiselt. Pühendunud tööle, lähtub privaatsusest. Hindab eraomandit kõrgelt, harjunud lühiajaliste suhetega. Polükroonilise ajakontseptsiooniga maades toimub aga üheaegselt mitu asja. Seetõttu ei ole mingi ime, et tekkivad mitmesugused viivitused ja katkestused. Tähtaegadest peetakse kinni vaid hädavajadusel. Pühendunud inimestele, muudavad plaane kergesti ja privaatsusest enam hindab suhteid. Laenab asju tihti ja meelsasti, luuakse eluestvaid suhteid.
  • PETMINE
    Pettusega kaasnevad tavaliselt: a) liigutused, mis osutavad erutusele (õlakehitamine), b) illustraatorite vähesus - zestide vähesus, c) kohanemisliigutuste sagedus(näo ja kaela katsumine), d) näo mikroliigutused, e) silmside (üldiselt otsa ei vaata, kuid osavad vaatavad just pingsalt otsa). Rääkimiskiirus suureneb, kui on lühike hästi väljamõeldud vale, kuid kui on pikk ja halvasti väljamõeldud vale siis rääkimiskiirus väheneb, sest me üritame samal ajal sobitada oma juttu . Inimesed pole eriti head petmise äratundjad, paremini tunnevad need, kes pole asja sees. Kui keskendume ühele asjale, nt kuulamisele siis tunneme paremini ära. Üldiselt tuntakse ära omasooliste valetamist. Naised ei varja nii palju emotsioone, sellepärast on parem ära tunda kui naine valetab, mitte mees. Liigutused – ärevus, sellega kaasnevad liigutused. Inimese enesepetmise võime väga suur – ei taha tunnistada, et teine võib petta . Lastel on palju raskem endale neid asju tunnistada. Avalikult kontrollitakse oma käitumist paremini.
  • HOIAK
    Hoiak on positiivne vōi negatiivne hinnanguline suhtumine kellegi vōi millegi suhtes, mis väljendub uskumustes, tunnetes vōi kalduvuses käituda mingil kindlal viisil. Erinevatel teoreetikutel on hoiakutest erinevad arusaamad. Nt Bem peab hoiakuteks lihtsalt individuaalseid tundeid (meeldib - ei meeldi) objekti suhtes. Sellisele hoiakute ühe komponendilisele (ühemōōtmelisele) vastandub käsitlus, kus hoiakutes tuuakse välja 3 erinevat komponti. 1) kognitiivsel informatsioonil 2) afektiivsel/emotsionaalsel informatsioonil 3) informatsioonil, mis puudutab inimese eelnevat käitumist vōi käitumuslikke kavatsusi. Hoiakute tähtsus: * hoiakuid peetakse vōrdlemisi püsivateks *enamik hoiakutest on ōpitud *hoiakud mōjutavad ka seda, kuidas inimesed töötlevad infot. * kōige olulisem on aga see, et hoiakud mōjutavad käitumist. Hoiakute formeerumine 1) Hoiakud, mis pōhinevad kognitiivsel infol: isiklik kogemus ja teised inimesed. Viimase alla kuuluvad nt vanemad, eakaaslased, massimeedia , kool, kirik jne. Massimeedia mōjus eristub 3 aspekti: antakse edasi terve hulk infot, mida me muidu ei ole vōimelised kätte saama. Meedia on valikuline - ta selekteerib välja ja kommenteerib teatavaid nähtusi ja sündmusi oma vaatevinklist ja seetōttu on vōimalik, et inimesel oleks tekkinud seda sündmust ise nähes hoopis teistsugune arusaam. Meedia vōib omada ka täiesti ootamatut efekti vaatajate uskumustele, hoiakutele ja käitumisele. 2) Hoiakud, mis pōhinevad afektiivsel infol: Mōned meie hoiakutest baseeruvad lihtsalt kogemusel, st kui me korduvalt kohtame mingit objekti, siis me kujundame tema suhtes positiivse hoiaku. Seda nimetatakse eksponeerimisefektiks - piisab lihtsalt korduvast objekti nägemisest. Sel teel negatiiivseid hoiakuid tavaliselt ei teki. Mida tuttavamaks see objekt meile saab, seda enam ta meile meeldib. Kui aga selle objektiga seoses tekib midagi negatiivset, siis vōib selle objekti suhtes tekkida ka negatiivne hoiak. Klassikaline tingimine on ka protsess, millega seostatakse mingi objekt mingi tundega. See toimib siis kui stiimul kutsub esile vastuse, mida ta esialgu(iseseisvalt) esile ei kutsunud. See vastus tuleneb sellest, et ta esineb koos mingi teise stiimuliga, mis tavaliselt sellise vastuse esile kutsus. 3) Hoiakud, mis pōhinevad käitumuslikul infol: Igasugune faktor, mis suudab mōjutada käitumist, suudab mōjutada ka hoiakuid. Operantne tingimine - pōhineb sellisel eeldusel , et inimesed kalduvad kordama käitumist, mis omas soovitavat resultaati ja ei korda käitumist, millel oli ebasoovitav resultaat .
  • KOGNITIIVSE DISSONANTSI TEOORIA (L.FESTINGER)
    LEON FESTINGER kognitiivse dissonantsi teooria:- kaks elementi (arusaama, käitumist) on dissonantsed kui, arvestades ainult neid kahte elementi, ühe elemendi pool tuleneb teisest. Teooria eeldab seda, et meis tekib pinge (dissonants), kui kaks meie mõtet, uskumust, hoiakut on vastuolulised. Kuna selline olukord on meie jaoks ebamugav, siis me püüame sellest olukorrast pääseda ja taastada sisemine harmoonia. Seega püüavad inimesed säilitada kognitiivset kooskōla oma erinevate arusaamade vahel. Dissonants pärast otsustamist. Selleks on olemas 3 vōimalust: a) ühte vōi enamat tunnetuse aspekti hakatakse muutma selleks, et viia neid kooskōlla tunnetuse teiste aspektidega. b) te vōite tuua välja uusi kooskōlas olevaid aspekte c) te vōite püüda muuta ühe vōi ka mitme tunnetuse aspekti tähtsust. Sunnitud nōustumine - Sellisel juhul pannakse inimene tegema midagi sellist, mis on vastuolus tema hoiakutega. Kui inimene käitub vastupidiselt oma veendumustele, elab inimene läbi dissonantsi, psüühilise pinge. Üheks dissonantsi vähendamise mooduseks on oma esialgse seisukoha muutmine, selle suurem või väiksem sobitamine tehtud teole . Kuna psüühiline surve on võrdeline dissonantsi tugevusega , toimub kõige suurem arvamuse ja suhtumise muutus kõige väiksema välise surve olukorras. Dissonantsi uurimise kolmandaks paradigmaks on jōupingutuste ōigustamise fenomen . Kui inimesed teevad hulgaliselt jōupingutusi (kannatavad tugevat valu, annavad välja suure hulga raha), et oma eesmärki saavutada, siis nad on motiveeritud selleks, et uskuda , et nende eesmärk on väga oluline ja jōupingutusi vääriv. Neljandaks paradigmaks, mida disoonantsiteoorias on uuritud, on selektiivse eksponeerimise fenomen. Inimesed otsivad aktiivselt infot, mis on kooskōlas nende hoiakute, uskumuste ja eelneva käitumisega, kusjuures samas üritatakse kaunis aktiivselt vältida sellist infot, mis on dissonantne vōi vastuolus nende hoiakute, uskumuste ja eelneva käitumisega.
  • VEENMISE TSENTRAALSE JA PERIFEERSE TEE TEOORIA (R. PETTY JA J. CACIOPPO)
    Richard Petty ja John Cacioppo esitasid veenmise tsentraalse ja perifeerse tee teooria. Lihtsalt kokku võttes tähendab see seda, et inimesed kes tunnevad antud probleemi hästi ja analüüsivad seda, kalduvad enam mõtlema sõnumist - sellest mida öeldi - ja seetõttu mõjutavad neid enam sellised faktorid, mis on seotud nende endi eelistustega. Kui aga inimesed ei ole eriliselt asjast huvitatud ja kui nad ei mõtle tavaliselt selle sõnumi üle, siis nad usaldavad või toetuvad mitmesugustele vähetähtsatele seikadele nagu esitaja meeldivus, keskkond jne. Hoiakute muutumine toimub erinevat liiki info töötlemise tulemusena. On tōenäoline, et tsentraalsetest pōhjustest tulenev hoiakute muutmine on kestvam kui perifeersetest pōhjustest tulenev. Kuid need mōlemad liigid toimivad ja on ekslik koondada tähelepanu vaid ühele.
  • SÕLTUVUSSÜSTEEMID
    Kolme erinevat tüüpi sõltuvussüsteeme on välja toonud majandusteadlane Kenneth Boulding. Neid määratlevad ära esiteks indiviidide poolsed orientatsioonid ja iseloomulikud sotsiaalsed väärtused. Edasi mängib rolli ka suhtlemine , mis selliste ressursside jagamisel toimub ja usalduse aste. Vahetussüsteemid: selline, kus domineerivaks väärtuseks sõltuvussuhtes on egoistlikud soovid või individualism. Sellisel puhul tahab iga osapool maksimiseerida oma kasumit. Need süsteemid ei pruugi olla ilmtingimata negatiivsed. Nad vahetavad neid ressursse, mis neil endil on, nendega, mis on teistel ja mida nad kõrgelt hindavad . Selline sotsiaalne vahetus toimub väga paljudes situatsioonides ja siin on tegemist väga mitmesuguste ressurssidega, mida jaotatakse. Foa and Foa pakkusid välja, et põhimõtteliselt on välja tuua kuut erinevat liiki ressursse, mida me võime omada - kaubad, teenused, raha, informatsioon, staatus ja armastus - neede erinevad üksteisest teatavate dimensioonide poolest - üheks on konkreetsus - sümboolsus , teiseks erandlikkus - universaalsus . Integratiivsed süsteemid: Vahetussuhetest erinevalt on integratiivsed süsteemid sellised, kus indiviidid ei ole mitte lihtsalt motiveeritud oma kasumit suurendama, vaid hoolitsema ka teiste inimeste heaolu eest. Nt selline arusaam, et mulle meeldib sinuga koostööd teha, koos olla. Ka tulevikus tahan ma hoolitseda sinu käekäigu eest nii, et see kindlustaks meie suhte jätkumise. Selleks, et selline suhe saaks toimida on vaja, et osapooled usaldaksid teineteist ja et nad räägiksid nendest probleemidest avameelselt. Nende suhete puhul ei soovita ka tavaliselt, et teine kohe midagi vastu annaks. Ähvardussüsteemid: Selline süsteem tekib siis, kui need kaks eelmist on mingil põhjusel äpardunud, ebaõnnestunud. Ähvardussüsteeme iseloomustab kõrge konfliktsus ja siin kasutatakse teise mõjutamist ähvardamisi. Sellise suhte üheks eesmärgiks on ahnitseda endale nii palju ressursse kui võimalik. Tegutsetakse printsiibil, et võitja saab kõik, mõnikord tahetakse ka teiselt midagi ära võtta, selleks, et teist karistada . Kui sa seda ei tee, siis ma teen nii, et... Selle süsteemi puhul võidakse kasutada ka mitmesuguseid teisi käitumisvorme, kuid ähvardused on siin põhisisuks. Selle suhte puhul osapooled üksteist ei usalda, suhtlemise aste omavahel on madalam.
  • SOTSIAALSETE SUHTUMISTE RING
    Kui mingi kahe tunnuse muutumisel seletatakse paljusid võimalikke variante, siis me saame teatava tsirkumpleksi. Väga paljud erinevad teooriad üritavad seletada sotsiaalseid suhtumisi kahe dimensiooni alusel – sõbralikkus – vaenulikkus ja domineerimine – alistumine. Nende skeemide alus peitub Timothy Leary poolt 1950-ndatel aastatel väljaarendatud interpersonaalsete suhete diagnostikal. Nende kahe dimensiooni kombineerimisel võime me saada 4 erinevat emotsionaalset suhtumisviisi: Hoolitsemine, toetumine, hirmukus ja agressiivsus . Hoolitsemine on täiskavanutele omane kiindumusliik ja toetumine lastele omane kiindumusviis. Hirmukus ja agressiivsus viitavad isiku soovile ja valmisolekule kaitsta omaenda huve. Teatud määral kujutab see ring endast turvalisusetaotluste süsteemi. Hirmukus, agressiivsus ja teisele toetumine on egoistlikud taotlused tagada oma turvalisus ja järgida oma egoistlikke huve. Hoolitsemine on seevastu altruistlik taotlus hoolitseda teise turvalisuse ja heaolu eest. Nimetatud emotsionaalsed suhtumised on aga aluseks sotsiaalsele suhtlemisele, andes sellele teatava värvingu.
  • LEE 6 ARMASTUSE STIILI
    J. A.Lee tõi välja 6 erinevat liiki armastuse stiili: eros , agape , mania , ludus , storge , pragma : Primaarsed armastusstiilid on eros, storge ja ludus. Eros ja agape on need stiilid, mis vastavad kõige enam traditsioonilistele romantilise armastuse mudelitele . Need inimesed, kes kogevad Erost räägivad seotusest, füüsilisest meeldivusest, eneseavamisest oma partnerile ja nad väljendavad ka rahulolu oma lähedase suhtega. Siin peetakse oluliseks füüsilist veetlust, seksuaalsust. Iga uus inimene, kes vastab meeldivuse ideaalile, kutsub esile veetluse. Tähtsal kohal on kirg ja emotsionaalsed läbielamised. Ei eksisteeri armukadedust ja teist kutsutakse tihtipeale „kullake, kallis“. Agape on erose ja storge kombinatsioon. Põhiliseks tunnuseks on see, et armastus on kohustus teha head ja hoolitseda teiste inimeste eest. Need inimesed, kelledel on kõrged Agape näitajad, märgivad omakasupüüdmatust teise eest hoolitsemisel, märgivad, et nad armastavad oma partnerit, nad on suhtega üldiselt rahul ja nad on seksuaalselt kammitsetud. Altruism ja kohusetunne jumaldatud inimese suhtes on selle stiili põhitunnus. Mania on painav, emotsionaalselt sõltuv, intensiivne armastuse stiil. Mania moodustub erose ja luduse kombinatsioonist. Teda iseloomustab intensiivne vajadus olla armastatud, suur kirg, kuid samal ajal ka hirm, et ei õnnestu armastatut ainult endale hoida. Armukadedus ongi selle armastusstiili iseloomulik joon. Ludust defineeritakse kui mängimist, kõikelubavat armastuse stiili, mis on nendest ka kõige vähem traditsiooniline. Luduse puhul tähendab armastus paljusid partnereid ja vaheldust. Storge ja Pragma tähistavad seda, kuidas inimesed ühendavad sõpruse ja armastuse teise inimese valimisel. Storgiline armastaja eelistab aeglaselt arenevat kiindumust, mis aitab arendada pikaajalist suhet. Kõrvaltvaatajaile meenutab storge enam sõprussuhteid. Pragmaatiline armastaja eelistab kiindumust sellistesse inimestesse, kellel on just õige religioon , töö ja sissetulek. Pragma on kombinatsioon ludusest ja storgest. Otsitakse endale sobivat partnerit, kusjuures on olemas justkui “nimekiri” omadustest, millele oletatav partner peaks kindlasti vastama. Olemuslikuks on siin ratsionaalne kaalutlemine, kas suhted on kasulikud või mitte. Uurimistulemuste alusel võib väita, et siin eksisteerivad teatavad soolised erinevused. Nii märgivad mehed enam Luduse stiili esinemist, mõningase üllatusena esineb aga neil ka enam Agape stiili. Selgub , et püsivad on need suhted, kus partneritel on sarnased armastustiilid. Kõige püsivamaks peetakse neid suhteid, mis põhinevad storgel, kõige ebapüsivamad on ludusel põhinevad suhted.
  • KIINDUMUSMUDELID (4) (BARTHOLOMEW)
    Bartholomew on kirjeldanud 4 erinevat kiindumusstiili vastavalt nende aluseks olevatele seesmistele mallidele. Need mallid määravad ära selle, kuidas mõistetakse ennast ja teist nendes suhetes. Nende mallide aluseks on …1) Konkreetsed mälestused kiindumussuhetest ja tõlgendused nendest suhetest, nii nende suhete hindamine kui ka enda ja teiste käitumise seletamine. Kui vanemlikud suhted on turvalised, siis kujuneb lastel välja turvaline kiindumusmudel. 2) Mallidesse kuuluvad ka positiivsed või negatiivsed käsitlused endast ja teistest. 3) Kolmas mallidesse puutuv osa on kiindumusega seotud eesmärgid ja motiivid. Kiindumussüsteem täidab kõikidele ühiseid eesmärke – see on kogetava turvalisuse tunde otsimine, ainult et selle saavutamise teed on erinevad. Turvalise kiindumusmudeli esindajatel on mallid endast ja teistest positiivsed. Nad hindavad endid, loodavad teiste peale ja usuvad, et nad suudavad oma elu kontrollida, kuid võivad olla ka teistest sõltumatud. Seksuaalsuhetes püüab turvalise kiindumusmudeli esindaja saavutada mõlemapoolset lähedust ja rahulolu. Takerduv kiindumusmudel – arusaam teistest on positiivne, endast aga negatiivne. Nad on teistest enam sõltuvad teiste tunnustamisest ja teiste hinnangutest. Ta üritab igal viisil – kas siis meelitades, nõudes, vihapursetega, või siis klammerdumise abil mõjutada seda, et saaks selles suhtes oma armastuse vajaduse rahuldatud. Hirmunud kiindumusmudel - kui inimene soovib teistega kontakti, kuid kardab nii seotust kui ka selle tagajärgi, võimalikku hülgamist. Nendel on mall endast ja teistest negatiivne. Nad on harjunud sellega, et kui teisi vaja on, siis ei ole nad kättesaadavad ja et nad ka ise ei ole väärt teiste armastust. Nad tahavad küll teiste heakskiitu ja on teadlikud oma kiindumusvajadustest, kuid nad ei julge tulla teistele lähemale, kartes saada haiget või siis arvates, et neid hüljatakse. Selle vältimiseks ja ennetamiseks võivad nad enne teised hüljata. Vältiv kiindumusmudel – nendel on mall endist positiivne, kuid teistest on see mall negatiivne. Kuna nad usuvad, et turvalisuse otsinguil võidakse neid hüljata, siis nad hakkavad oma kiindumusvajadust eitama. Selle tulemusena üritavad nad elada ilma teiste inimeste armastuse ja toeta ja olema emotsionaalselt sõltumatud. Neil õnnestub hoida endast positiivset pilti eemaldudes teistest ja mitte lubades, juhul kui neid hüljatakse, haavumist. Nad rõhutavad iseseisvust ja tihtipeale keskenduvad pigem intensiivselt tööle või harrastustele lähisuhete asemel. Nemad eristavad seksuaalsuse tunnete alusel kiindumusest ja nad peavad ka enda avamist ebameeldivaks.
  • INVESTEERIMISMUDEL
    See mudel baseerub vahetusteoorial ja ta võimaldab ennustada nii rahulolu suhetega kui ka seotust selle suhtega. Selleks et ennustada rahulolu kõrvutab inimene neid tasusid mis ta suhtest saab nende kulutustega, mis suhte säilitamine talt eeldab. Seda resultaati kõrvutatakse omakorda nende tulemitega, mis tal on olnud eelnevatest suhetest. Kui see võrdlus on positiivne - kui tasud kaaluvad üles kulutusi ja mis on vähemalt võrdne sellega, mida inimene on oodanud (oma eelnevate suhete baasilt võetuna), siis ta on rahul. Tasuks võib selles suhtes olla ka nt see, et partner on ilus ja intelligentne , et seksuaalsuhe on meeldiv jne. Kulutuste alla lähevad aga nt majanduslikud kulutused, aeg, vabaduse puudumine, ebamugavused jne. See mudel määrab ära, et rahulolu suureneb kui 1) tasud suurenevad 2) kulutused vähenevad 3) ootused (mis baseeruvad eelnevatel suhetel ) langevad.
  • SUHETE LAGUNEMISE MUDEL
    I - Interpsüühiline faas – ”ma ei suuda seda enam välja kannatada”. * keskendutakse teise käitumisele *hinnatakse teise käitumise adekvaatsust *hinnatakse suhte halbu külgi *hinnatakse suhte positiivseid külgi *mõeldakse läbi lahkumineku hind *väljendatakse või loobutakse mõttest. II - Diaadilise faasi – ”minu otsus on õigustatud”. *räägib teisele või väldib *räägitakse suhte probleemid läbi *proovitakse parandada või leppida *arutatakse läbi lahkumineku hind III - Sotsiaalne faas – ”Ma mõtlen seda tõsiselt”. *arutatakse läbi lahutusejärgne olukord *levitatakse kõlakaid *räägitakse kes on süüdi *üritatakse enda mainet hoida IV – Haua dekoreerimise faas – ”Nüüd on see juba paratamatus” *ülesaamine *tagantjärele põhjuslikkuse otsimine *omapoolsete versioonide loomine lahutamise põhjustest.
  • ALTRUISTLIKKU KÄITUMIST MÕJUTAVAD EMOTSIONAALSED REAKTSIOONID.
    See kuidas inimene emotsionaalselt reageerib hädasolijale on üheks oluliseks aitamist mõjutavaks teguriks . Tavaliselt kogevad inimesed sellises situatsioonis kahte erinevat liiki emotsioone. Esmalt olete te tugevalt häiritud, ärevil, mures, hirmunud - need on teie poolt kogetava stressi reaktsioonid. Kuid kuna te olete õnnetuspaigal, siis teil hakkab samas naisest ka kahju, seetõttu hakkate te kogema ka teatavat empaatiatunnet. -sümpaatiat, soojust, muretsemist teise eest. Nad viivad inimest nagu erinevat kas siis egoistlikku või altruistlikku aitamise teed. Kuid millal inimesed ei aita: Seda võivad põhjustada mitmed asjaolud - nagu konfliktsed tasud, konfliktsed normid ja need konfliktid, milliste puhul väline tasu või surve pärsib inimese enesetasustamist. Konfliktsed tasud Samal ajal kui inimesed õpivad ära asjaolu, et aitamine tasub ära, hakkavad nad aru saama ka sellest, et aitamine võib olla kulukas . Seetõttu kaalutakse hoolikalt tasusid ja kulutusi. Üheks võimalikuks kulutuseks on aeg. Teiseks rahaga mitteseotud aitamise kulutuseks on tunne, et meid sunnitakse midagi tegema. Seda kulutust seletab psühholoogilise vastutoime teooria. Psühholoogilise vastutoime tulemusena tekib meil selline motivatsioon, mille eesmärgiks on taastada ohustatud käitumuslik vabadus. Konfliktsed normid: Darley and Latané arvasid, et lisaks abistamist mõjutavatele normidele on olemas ka vastupidised normid. Konflikt enesetasustamise ja välise tasu vahel: Kui inimesed tasustavad endid oma abistava käitumise eest, siis saavad nad seda teha vaid siis, kui abistamist tingis nende endi seesmine soov Kohanemine teiste kannatustega: Kui 1960-l aastatel hakati näitama TV-uudistes igasuguseid õudusi, siis esialgu tekitas see inimestes tugevaid emotsionaalseid reaktsioone. Kui aga inimesed järjest enam harjuvad ära selliste asjadega, siis hakkab kahanema ka üks oluline teise inimese aitamist motiveeriv tegur. Me üha enam kohanema ära sellise stressiga. Teiseks protsessiks mis aitamist mõjutab on hädasolijate alavääristamine. Kui nähakse, et teine kannatab ilma põhjuseta, siis hakatakse hädasolijat alavääristama. Selline protsess võib välja viia ohvrite süüdistamiseni. Empaatiatunde piirid: Inimestel on väga tugev tendents jagada maailma “meieks” ja “nendeks”, omadeks ja võõrasteks. Seetõttu on inimestel empaatiatunne sagedamini endasarnaste, omade vastu kui nende, võõraste vastu. Informatsiooni üleküllus: Üldiselt on abivalmiduse aste madalam linnades ja kõrgem maal. Stanley Milgram arvas , et aitamise madalam tase linnades võib olla seotud suurema informatsiooni küllastatuse astmega. Linnas on info üleküllastumus. Selleks, et toime tulla, peavad nad rakendama teatavaid strateegiaid et piirata selle info hulka, mis neid saaks mõjutada. Üheks võimalikuks strateegiaks on vahetegemine esmatähtsa ja teisejärgulise info vahel ja reageerida ainult esimesele. Teiseks strateegiaks on vähema aja kulutamine iga info peale ja ilmselt ka teatava info eiramine. Sellega võib kaasneda ka liig intensiivse info summutamine.
  • AITAMIST TINGIVAD SITUATIIVSED TEGURID (5)
    Üheks oluliseks aitamist mõjutavaks teguriks on ka situatsioon. John Darley and Bibb Latané pakkusid välja, et on olemas terve rida erinevaid küsimusi, millele inimene peab enne teise aitamist vastama. a)“Milles asi” Kuna sellised sündmused on ebatavalised ja mitmetähenduslikud, siis vaatavad inimesed seda, kuidas teised reageerivad ja kas üldse abi on vajalik. Aidatakse tavaliselt enam siis kui olukord on ühetähenduslik, selge. b) “Kas see on minu asi?” Teiste juuresolek mõjutab ka seda, kas inimene tajub oma personaalset vastutust, kas ta tunneb, et peab aitama . Kui inimesi on massis, siis inimene tunneb vähemat vastutust selle olukorra ees. Seda nim. vastutuse hajumiseks. Vastutuse hajumine puudutab olukorda, kus inimesel kaob teiste seas isiksuslik vastutustunne teise inimese aitamise eest seetõttu, et seal juures on teised inimesed. See teooria üldiselt töötab välja arvatud neil juhtudel kui:1) tunnistajad jagavad oma saatust ohvriga - nt ollakse koos liiklusummikus 2) juuresolijad on ohvrile nii lähedal, et nad ei saa ära põgeneda. 3) kui tajutakse, et teised ei saa aidata - nt nad on teises hoones . 4) kui inimene tunneb juuresolijaid ja teda tuntakse. “Mida ma saan teha, mida ma oskan” Abistamist mõjutab ka asjaolu, kui kompetentseks end inimene mingil muul alal peab. Kui tal hiljaaegu just mingi oluline ettevõtmine nurjus, siis ta kaldub enam pidama end ebakompetentseks ja seetõttu on ta vähem aldis teisi aitama. “Kelle süü see on?” Kui inimene on selle olukorra ise tekitanud, siis on vähe tõenäoline, et teda aidatakse. Üks olulisi mõjutajaid on see, kas abivajajat tajutakse haigena või purjus. Haigeid aidatakse enam. “Kas nad tahavad et neid aidataks” Inimesed on nt teadlikud ka sellest, et abistamine võib teisele kalliks maksma minna. Seetõttu ei ole inimesed eriti valmis mingit teenet vastu võtma, kui nad tajuvad, et ei suuda sellele millegagi vastata. Seetõttu ei jää suhe enam võrdseks, läheb tasakaalust välja. Kui me aga võtame vastu teene , millele me ei suuda vääriliselt vastata, siis see vähendab meie enesehinnangut. Lähisuhete puhul sellised teene-teene vastu abistamised aga ei kehti.
  • AGRESSIOONI SELETAVAD BIOLOOGILISED TEOORIAD
    Agressiooni bioloogilised alused: Instinktide teooria: Nt Freud ja K. Lorenz - mõlematele on omane see, et agressiivne energia on instinktiivne ja kui seda ei rakendata, siis ta koguneb seni kuni plahvatab või "vabaneb" - vallandub vastuseks mingile välisele stiimulile. Konrad Lorenz väidab, et inimeste agressiivsus on enamasti instinktiivne. Tema järgi ei olegi agressiivsus nii paha nähtus kui arvestatakse tema peamisi funktsioone loomaliigi säilimise seisukohalt. Tema järgi mängib agressiivsus kohanemisel olulist rolli: 1) agressioon suurendab selle tōenäosust, et sobivamad, liigi tugevamad esindajad jäävad ellu ja paljunevad; 2) agressiivsus tagab ka seda, et antud liigi esindajad jaotuvad laiali kogu vōimalikule territooriumile, nii et igal liikmel oleks vōimalik saada küllaldaselt ressursse oma käsutusse. 3) agressiooniga tagatakse ka teatav domineerimise redel, mis tagab loomagruppides teatavad stabiilsed suhted, aidates seega samuti kaasa selle ligii säilimisele. Kromosoomid ja agressioon: Uurimustulemused näitavad seda, et geneetilised faktorid mängivad vähemalt mingit rolli inimeste agressiivsuses. Üheks selliseks hälbeks on XYY kromosoomi anomaalia meestel. Praegusaja uurimuste tulemused ei ole eriti veenvad selles osas, kas eksisteerib seos geneetika ja agressiooni vahel. Mōningate uurimuste puhul on sellist seost leitud. Aju ja vägivald: Aju ja vägivalla seosed on juba pikemat aega tuntud. Frustratsiooni -agressiooni hüpotees: 1939.a. avaldati teoreetilised arusaamad agressiooni kohta, mis põhines arusaamal, et inimeste puhul on tegemist teatavate instinktide mahasurumisega. Kuna ühiskonna normid takistavad inimestel kõike tegemast mida nad tahaksid, siis on inimesed paratamatult pidevalt frustreeritud. Frustratsiooni- agressiooni teooria järgi tema algses vormis viib frustratsioon alati agressioonile ja siit tulenes ka asjaolu, et agressioon tulenes alati ja ainult frustratsioonist. Frustratsiooni põhjustab ükskõik milline asi, mis blokeerib inimesel eesmärgi saavutamist. Frustratsioon on eriti tugev siis, kui eesmärgi saavutamise motivatsioon on väga tugev ja blokeerimine on täielik. Erinevat liiki frustratsioon võib viia ka erinevat liiki käitumisele. Vaid teatud tüüpi frustratsioon tekitab agressiooni. Berkowitz väidab, et frustratsioonile võib järgneda kaks võimalikku käitumisviisi - kas põgeneda või siis käituda agressiivselt. Milline neist valitakse, sõltub mitmetest asjaoludest. Avalikku agressiooni frustratsioonile ei järgne, kui keskkonnas ei ole kindlaid stiimuleid (võtmeid).
  • ERUTUSE ÜLEKANDE TEOORIA (ZILLMANN)
    Selle teooria kohaselt lisandub inimesel eelnevast ärritusest jäänud jääkerutus sellele vihale, mida inimene kogeb siis kui teda pärastpoole provotseeritakse. Kuna inimesel toimub põhjuse vale omistamine, siis selline jääkerutus kantakse üle sellisele emotsioonile nagu viha ja see omakorda suurendab tõenäosust, et inimene käitub agressiivselt. Erutuse ülekanne suurendab agressiooni selle vastu, kes sellise käitumise välja provotseeris. Agressiooni tõenäosust suurendavad ka need sildid , mis me oma seisundile anname. Katarsis – Inimesel väheneb erutus või viha kui nad saavad rünnata oma piinajat ja seetõttu väheneb neil ka kalduvus käituda agressiivselt. Pinge väheneb ka siis kui inimesed on saanud väljendada oma agressiivsust ka kaudselt, kui nad on näinud agressiivset käitumist või kui nad on saanud agressiivsuse välja elada oma fantaasiates. Atributsiooniteooria: Kõrgema agressiivsusega lapsed interpreteerisid teiste käitumist enda suhtes vaenulikuna ja kui need lapsed siis teataval määral ebaselgetes situatsioonides käitusid agressiivselt, siis kutsus see esile teiste agressiivse käitumise, mis omakorda kinnitas talle, et teised on tema suhtes vaenulikult meelestatud ja ta käitus veelgi agressiivsemalt. Muud mõjutused Alkohol jm narkootilised ained vähendavad vastuseisu – inimene ei seisa enam agressiivsusele vastu nagu ta seda enne ainete mõjumist tegi. Eneseteadvus hägustub ja mõtlemisvõime alaneb - inimene ei mõtle enam negatiivsetele tagajärgedele. Agressiivsust võib põhjustada ka madal veresuhkru sisaldus. Meestel võib agressiivsust mõjutada ka neile meessuguhormooni sissesüstimise teel. Ka on võimalik mõjutada agressiivsust kui vägivaldsetele meesisenditele süstitakse testosterooni taset alandavaid aineid. Agressiivset käitumist mõjutab ka kuumus. Mida kõrgem on temperatuur, seda suurema tõenäosusega vallandub mingi avalik agressiivne käitumine.
  • SOTSIAALNE ÕPPIMINE.
    Õppimine teiste käitumist jälgides: Asendav õppimine on selline mis toimub siis kui jälgitakse teiste agressiivset käitumist.Tihtipeale käituvad inimesed vastavalt sellele, mida nad on näinud telekas või on lugenud. Sedasorti õppimise uurimist on viimase 25 aasta jooksul oluliselt mõjutanud. Bandura sotsiaalse õppimise teooria. Selle teooria järgi õpime me agressiivset käitumist samamoodi nagu iga teistki käitumist. Agressiivsete mudelite jälgimine annab meile kahte erinevat liiki infot. Esiteks saame me sellisest käitumisest teada, kuidas agressiivselt käituda - teadmisi, selle abil saame me järeldada kuidas oleks mõtekas oma käitumist sooritada - jäljendada. Teiseks annab see infot agressiivse käitumise võimalike tulude kohta. Sealt õpitakse ära agressiivsuse ja kindlat liiki situatsioonide seosed. Bandura usub, et igapäevaelus leiame me agressiivseid mudeleid kõige sagedamini 1)omaenda perekonnast. Lapsed, keda vanemad karistavad sageli füüsiliselt, kalduvad samasugust käitumismalli kohandama suhetes eakaaslastega. 2) subkultuurist - nt kuidas mingis sotsiaalses keskkonnas (nt getodes) suhtutakse agressiivsusesse. 3) massikommunikatsioonivahenditest. - TV õpetab palju vägivaldset käitumist.
  • VÕIMU LIIGID
    Tasu võim: Kuuletumist võib tingida asjaolu, et selle kuuletumise eest pakutakse mingit tasu. Inimesel, kes teist üritab mõjutada on midagi, mida teine inimene tahab saada, ja kui teine nõustub mõjutaja sooviga, siis ta selle ka vastutasuks saab. Tasu võib olla väga konkreetne - nagu raha või kaubad või teenused. Sunnil põhinev võim: Mõjutaval inimesel on võim teist karistada kui ta ei täida tema nõudmisi, ei allu tema tahtele. Üks allub kuna ta kardab saada karistatud. Karistus võib olla millegi väärtusliku äravõtmist, või siis teise karistamine füüsiliselt või teist kannatama panemine . Ehkki seda kasutatakse võrdlemisi tihti, ei ole ta nii efektiivne kui seda oli tasul põhinev võim. Ka siin on vajalik säilitada kontroll teise käitumise üle. Teiseks negatiivseks küljeks on asjaolu, et see tekitab mõjutatavas vaenulikkust ja seetõttu väheneb mõjutaja võimalus teist tulevikus mõjutada. Informatsiooniline võim: Inimene usub, et teisel on enam infot kui tal. Samas on see oluliselt seotud asjaoluga, et teine peab olema ekspert. Allikas kaotab oma mõju siis, kui see väljub mõjutatava poolt tajutavatest tunnetuslikest piiridest. Eksperdi võim: Baseerub teadmistel ja kogemusel. Eeliseks on asjaolu, et ei pea teise inimese käitumist kontrollima, kuid ta on ebaefektiivne juhul, kui mõjutaja arvab, et teine saab mingit kasu sellest, kui ta teeb nii nagu talt soovitakse. Legitiimne võim - tuleneb ühe poole nõustumisest asjaoluga, et teine omab tänu kas siis oma positsioonile või rollile õigust talle öelda mida teha ja mida mitte. See on ka üks kõige efektiivsemaid võimu omamise viise. Kui mõjutava inimese staatus on kõrgem kui mõjutataval, siis on tema mõjuvõim väga suur. Personaalne võim - st et B tahab A-le meele järgi olla, kuna A talle meeldib, A karisma on selline.
  • KONFORMISM
    Konformism on käitumise või mingi veendumuse muutmine reaalse või kujuteldava grupi surve tulemusena. Grupi poolt tuleneb teatav surve, mis nagu ühtlustab grupi liikmete arvamusi . Erinevalt kuuletumisest, on konformismi puhul surve kaudne, kuna siin inimene tajub survet , otsest nõudmist aga ei ole. On kahte sorti konformismi: a) Normatiivne : me tahame säilitada head mainet grupi seas. b) Informatiivne - kui olukord on mingis mõttes kahemõtteline, võime me teistelt saada teavet selle kohta, kuidas käituda. Põhimõtteliselt on võimalik välja tuua 3 liiki konformismi (Kelman 1961): 1) Nõustumine: nõustutakse grupi seisukohtadega, kuna muidu võidakse saada karistada. 2) Identifitseerimine: samastatakse end kellegagi. 3) Internaliseerimine: omaks võtmine - see inimene usub, et see mis ta teeb on ainuõige ja nii just peabki olema. Konformism on tugevam kui...a) tehtav otsustus on keeruline - eksisteerib teatav ebamäärasus. b) nad näevad grupi üksmeelset otsust - kõik need inimesed ei saa eksida, kui aga tema eksib, siis võidakse teda kas karistada või hakatakse teda eirama. c) nad hindavad seda gruppi kõrgelt - sõprade poolt hüljatud saada on aga väga raske. d) nende otsustus saab kergesti teistele teatavaks, seetõttu sõltub sellest ka tasu või karistus. e) nad on hirmul - hirm aga suurendab sõltuvust õõnestades inimese eneseusaldust. Konformism on nõrgem kui...a) neil on antud küsimuses väga tugev usk endasse - informatsiooniline surve on seega väga väike. b) neil on kõrge sotsiaalne staatus. c) nad on oma esialgse otsustuse kütkeis. d) neile ei meeldi või nad ei hinda eriti kõrgelt sotsiaalse mõju allikat.
  • SOTSIAALSE MÕJU TEOORIA (B. LATANÉ)
    Vastavalt sellele teooriale determineerivad grupi mõju 3 erinevat faktorit : 1) Mõjuvate allikate arv(grupi liikmete arv) - mida suurem on grupp, seda suurem on tema võime mõjutada hälbivat käitumist. 2) Tugevus - mida tugevam on grupp, seda suurem on tema võime mõjutada deviantseid. 3) Vahetus - mida vahetum on allikas, seda suurem on tema mõju.
  • VÄHEMUSE MÕJU ENAMUSELE
    Kahesuunaliste protsesside teooria. ( Serge Moscovici).Ta väitis, et mõjutusprotsessid erinevad sõltuvalt sellest kas mõjutajaks on enamus või vähemus. Vähemuse mõjutamise taktika on erinev enamuse mõjutamise taktikast. Enamus mõjutab teatava sotsiaalse survega , nõudes teistelt allumist ja sellise käitumise. Enamuse mõjutamisel on väga olulisel kohal järjekindel käitumisstiil: 1. Ta rikub ära enamuse üksmeele normi ja tekitab ebamäärasust ja kahtlusi . 2. Ta tõmbab tähelepanu endale kui tervikgrupile. 3. Ta veenab teisi selles, et eksisteerib teatav alternatiivne vaatenurk. 4. Ta demonstreerib seda, et selle vaatepunkti esitajad on endas väga kindlad. 5. Ta näitab ka seda, et antud konflikti lahendamise ainukeseks alternatiiviks on vähemuse vaatenurga omaksvõtt.
  • GRUPI ARENGUASTMED
    Grupis toimuvate protsesside analüüsimisel on oluline silmas pidada ülesandele ja suhetele orienteeritud tegevusi: 1) Formeerumine, moodustumine, kujunemine: Ülesannetele orienteeritud tegevustes püütakse määratleda eesmärgid ja luua reeglid nende saavutamiseks. Suhetele suunatud tegevustes on peamine tähelepanu tunnetel ja vastastikuse sõltuvuse kujunemisel. 2) Ründamine, tormamine: Sellel etapil kujunevad domineerivateks võistluslik käitumine ja konfliktid. 3) Normaliseerumine: Sellele astmele jõudes aktsepteeritakse ülesandele suunatud tegevustes arvamuste erinevusi. Domineerivaks muutub kompromisside tegemise soov. 4) Toimimine , talitlemine: Sellel astmel ilmneb juba täielikult see, kui hästi grupp suudab oma ülesandeid täita. Grupiliikmed tunnetavad hästi ja aktsepteerivad üksteise rolle. 5) Edasisiirdumine, küpsemine: Küpsuse etapil ilmnevad ülesandele orienteeritud tegevustes lõpetamise tunnused. Suhetele suunatud tegevustes ilmnevad eraldumise märgid.
  • SOTSIAALNE HÕLBUSTAMINE
    Inimtegevuse resultatiivsust mõjutab nende juuresolek, kellelt eeldatakse subjekti tegevuse hindamist. Publikuefekt kujuneb olukorras, kus mingit tegevust sooritatakse nende isikute silme all, kes küll ise toimuvasse ei sekku, kuid kelle poolt oodatakse hindavat-arvustavat seisukohavõtmist (aplausi või vilekoori). Sama seisundi efekt tekib teadmisest, et ka teised rühma liikmed viibivad samalaadsetes tingimustes või on lahendamas sama ülesannet. Nähtuse seletamiseks on välja pakutud 3 seletust: Drive . Teiste juuresolek tingib meil erutusseisundi tõusu ja ühtlasi tugevneb ka meie motivatsioon. Selle tulemusena üritame me ülesannet lahendada tugevamini. Selles erutuse tõusus hakkavad domineerima peamiselt tugevamad või dominantsed vastused võrreldes nõrgemate vastustega. Hinnang. Toetudes oma eelnevale kogemusel seostame oma tegevuse resultaate hinnanguliste situatsioonidega. Kui me mängime hästi, saame soodsa hinnangu ja positiivse resultaadi. Kui me mängime halvasti, on hinnang ebasoodus ja resultaat negatiivne. Tähelepanu kõrvalejuhtimisest tingitud konflikt. Tekib siis kui pööratakse tähelepanu nii ülesandele kui ka inimestele. See aga vähendab tegevuse efektiivsust .
  • SOTSIAALNE PÄRSSIMINE
    Esineb situatsioonides, mis nõuavad kollektiivseid jõupingutusi aga kus inimesed ei ole vastutavad oma individuaalse jõupingutuse eest. Sotsiaalse logelemisega seonduv toimib peamiselt suhteliselt kitsas ülesannete piires, kus inimese tegevuse hindamine teiste poolt on ebatõenäoline. Nt köieveomeeskond,. paadimeeskond jne. Ringelmanni efekt – inimese poolt kulutatav jõud vähenes seda enam, mida suurem oli grupp. Rühmatöö tulemuslikkuse juures on tegelikult võimalik eristada 3 erinevat nähtust: 1) Sotsiaalne logelemine - selline olukord, kus üksikisik usub, et tema panust ei ole võimalik üksikuna hinnata, siis tema motivatsioon väheneb. 2) Vabakäik (free riding) - on sellega tihedalt seotud, kuid siin usub inimene, et tema tegevusel ei ole suurt rolli kogu rühma tegevuse sooritamisel, seetõttu ta vähendab oma panust. 3) "Hani" (Sucker - kergesti tüssatav isik) - sel puhul on olukord selline, et teised rühma liikmed kasutavad ühe inimese ponnistusi ära ja kui isik paneb seda tähele, siis ka ka tema ind kaob, kuna ta ei taha olla tüssatav.
  • DEINDIVIDUATSIOON
    Teiste juuresolek virgutab inimest. Selle tulemusena kaovad ära normaalsed keelud ja inimesed võivad hakata tegema erinevaid kummalisi tegusid alates kergest enesevalitsemise kaotamisest (nt toidu loopimine söögisaali pörandale, karjumine rock - kontserdil) kuni mitmesuguste impulsiivsete tegudeni (orgiad, grupiline vandalism, vargused ) ja destruktiivsete sotsiaalsete plahvatusteni (märatsemised, lintsimised, piinamised). Deindividuatsiooni soodustavad need asjaolud, mis hägustavad eneseteadvust (nt alkohol). Deindividualiseerunud inimesed on vähem ohjes, nad sõltuvad enam vahetust situatsioonist. Selle teiseks pooleks on aga suurenenud eneseteadvus. Sellele aitab kaasa see, kui inimene tegutseb peegeli või telekaamera ees. Enesekontrolli aitavad rõhutada ka sellised asjaolud nagu lisaks peeglitele ja kaameratele ka väikelinnad, heledad tuled, nimesildid, isikupärased riided ja individuaalmajad. Tervikuna tekitavad deindividuatsiooni seisundit : a) anonüümsus b) erutusseisund c) tähelepanu välistele sündmustele d) tihe koostegutsev grupp.
  • GRUPILINE MÕTLEMINE
    Grupiline mõtlemine on grupi vaimse efektiivsuse, reaalsustaju ja otsustusvõime moonutumine grupisisese surve tulemusena. Selleks pinnaseks, mis grupilist mõtlemist soodustab on järgmised asjaolud: 1) tegemist on heade omavaheliste suhetega tihedasti kooskäiva grupiga 2) grupp on mingil moel isoleeritud võimalikest vastupidistest arusaamadest 3) neis gruppides on direktiivne liider, kes tavaliselt annab teada sellest, millist seisukohta ta soosib. Grupilise mõtlemise sümptoomid: 1) Illusioon et neid ei saa kahjustada. 2) Ratsionaliseerimine - grupp ei võta arvesse vastuväiteid nende endiste otsuste kohta vaid püüab oma tegutsemist kollektiivselt õigustada. 3) Kõigutamatu usk oma grupi õigsusesse - usutakse et nende grupp talitab täiesti õieti, seega püütakse vältida igasuguseid eetilisi ja moraaliküsimusi. 4) Stereotüpiseeritud arusaam vastasest. 5) Konformsusesurve: eriarvamusi ei sallita. 6) Enesetsensuur - Kuna eriarvamuste esitamine tekitab sagedasti ebamugavust ja lisaks sellele paistab et terve grupp on ühte meelt , siis kalduvad grupi liikmed end tagasi hoidma. 7) Üksmeele illusioon. 8) Infopuhastajad.
  • GRUPI POLARISATSIOON
    Grupis toimub inimeste esialgsete arvamuste ja kalduvuste võimendumine. Grupi polarisatsiooni tekib ka ühiskondlike konfliktide korral - nt ühinevad siis ühte meelt olevad inimesed ühte gruppi, seeläbi tugenevad aga ka nende poolt jagatud vaated. Selle nähtuse seletamiseks on välja pakutud 2 võimalikku seletust: 1) Info mõju - selle järgi tulevad grupidiskussiooni käigus esile sellised ideed, mis toetavad ühtset seisukohta ja nendes ideedes võib olla selliseid argumente, mida mõned grupi liikmed ei olnud eelnevalt tähele pannud või mida nad ei teadnud . Lisaks argumentidele on leitud ka seda, et aktiivne verbaalne osalemine diskussioonides muudab enam hoiakuid kui passiivne kuulamine . 2) Normatiivne mõju: Siin mängib olulist rolli võrdlus teistega. Inimesele on väga oluline, et ta saaks end võrrelda talle lähedaste inimestega, et ta saaks end võrrelda endale sarnaste inimestega. Selle teooria abil on võimalik seletada, miks paljusid probleeme on võimalik edukalt lahendada just väikeses grupis - seda eelkõige seetõttu, et grupp motiveerib käituma inimesi grupile meeldivas suunas, haarab kaasa aktiivsesse mõtlemisse ja arvamuste esitlemisesse. Seetõttu ongi levinud väga palju nt selliseid asjaolusid nagu suitsetamisest loobumine grupis, alkohoolikute grupid-loobujad jne.
  • SOTSIAALSE IDENTITEEDI TEOORIA.
    Tajfeli järgi on sotsiaalse identiteedi näol tegemist indiviidi mina-kontseptsiooni osaga, mis tuleneb kuulumisest mingisse sotsiaalsesse gruppi koos gruppi kuulumise emotsionaalse tähtsustamise ja väärtustamisega. Teooria sisaldab kolme peamist ideed –identifitseerimine, kategoriseerimine, ja võrdlemine. Mina-kategoriseerimine: teooria annab võimaluse analüüüsida inimese mina ja seoseid mina, sotsiaalsete normide ja sotsiaalse konteksti vahel. Mina üheks aspektiks on kognitiivne aspekt – see, kuidas indiviidid end kategoriseerivad. Kui inimene kategoriseerib end grupi liikmena, siis tema enesetaju muutub depersonaliseerituks, st et inimesed kalduvad endid nägema enam selliste ühiste stereotüüpide valguses, mis määratlevad ära nende gruppi kuulumise ja vähem tajutakse endid siis kui üksikindiviide oma eripäraga. Kategooriate kohandamist endale kujutati sotsiaalse identiteedi teoorias järgmise protsessi läbi. Esmalt kategoriseeritakse endid kui erilist sotsiaalset kategooriat ehk siis omistatakse endile mingi sotsiaalne identiteet . Teiseks, kujundatakse välja või õpitakse ära antud kategooriale vastavad stereotüüpsed normid. Kolmandaks, kohandatakse oma käitumine vastavalt normidele, seetõttu muutub nende käitumine normatiivsemaks siis kui antud sotsiaalne identiteet on esil või aktualiseerunud. Sotsiaalne identifitseerimine: Tajfel määratles sotsiaalset identifikatsiooni teadmisena, et kuulutakse gruppi koos sellele kuulumisele emotsionaalse tähenduse omistamisega ja ka selle väärtustamisega. Sotsiaalne identiteet on oluliseks enesehinnangu aluseks ja elulise tähtsusega enese väärtustamisel. Gruppi kuulumisega kaasneb ka “kollektiivne enesehinnang”, mis peegeldab uhkustunnet, mis tekib inimestel sellesse rühma kuulumisest. Indiviidid püüdlevad selle poole, et saavutada positiivne sotsiaalne identiteet, seetõttu hinnatakse ka oma kuuluvusgruppi kõrgemalt kui teisi gruppe. Kuid kui on tegemist gruppidega, milliseid hinnatakse negatiivselt, siis võivad indiviidid kasutada erinevaid käitumisstrateegiaid. Üheks võimaluseks on individuaalne mobiilsus . Teine võimalus on seotud gruppidevaheliste võrdlusaluste dimensioonide ümbermääratlemisega. Kolmas võimalus on sotsiaalne võistlus. Sotsiaalne võrdlemine: Kui inimene kategoriseerib end mingi grupi liikmena, siis tema enesehinnang on seotud selle grupiga, seetõttu on vaja mõelda oma grupist positiivselt. Sotsiaalse identiteedi teooria lähtub sellest, et meie grupi liikmed erinevad oluliselt teistest mingite hinnanguliste tunnuste alusel. Teooria pakub välja et üheks oluliseks eristumise põhjuseks on positiivsete joonte poolest eristumine, mis annab võimaluse grupi liikmetel oma enesehinnangut tõsta. Iga grupi liige, kes tahab säilitada positiivset sotsiaalset identiteeti ja positiivset enesehinnangut üritab maksimiseerida erinevust oma kuuluvusgrupi ja teiste gruppide vahel mingite võrdlusdimensioonide alusel. Positiivse sotsiaalse identiteedi konstrueerimine ei eelda mitte ainult seda, et hinnatakse oma kuuluvusgruppi positiivselt, vaid oluline on siin ka see, et hinnatakse oma gruppi positiivselt antud grupile oluliste (relevantsete) gruppide suhtes. Lisaks sellele kui grupid võrdlevad end mingite dimensioonide abil ja see võrdlus ei tule antud grupile kasuks, siis võidakse leida uusi dimensioone, milles võidakse end teisest grupist paremaks pidada.
  • STIGMA
    Tänapäeval mõistetakse stigma all seda, et selle inimese sotsiaalne identiteet, tema kuuluvus mingisse sotsiaalsesse kategooriasse vähendab tema väärtust, seab küsitavuse alla tema inimlikkuse ümbritsevate silmis . Stigma on selle tulemus, et inimesele omistatakse omadus, mis kannab teatavat negatiivset sotsiaalset identiteeti. Selleks, et mõista stigmatiseeritud indiviide, tuleks rõhutada kahe teguri olulisust: Nähtavat stigmat – nt rassi, sugu, paksust või siis keha moonutusi on raskem teiste eest varjata. Teistele on siis olemas teatav nähtav skeem nende hindamiseks. Kontrollitavus: Stigmatiseerimistingimused võivad olla kontrollitavad kui stigmatiseeritud indiviidid võivad olla vastutavad oma olukorra eest, või kui ta oma käitumisega saaks seda olukorda elimineerida . Neid inimesi, keda usutakse suutvat kontrollida oma stigmatiseeritust, neid inimesi tõrjutakse enam, talutakse vähem kui neid, kellede puhul usutakse, et nende stigma ei allu kontrollile . Stigma funktsioonid: 1) Eneseupitamine: Stigmatiseerides teisi gruppe on võimalik tõsta oma enesehinnangut. 2) Kuuluvusgrupi upitamine: Sotsiaalse identiteedi teooria kohaselt aitab kuuluvusgrupi upitamine kaasa sellele, et säilitatakse oma positiivne sotsiaalne identiteet. 3) Süsteemi õigustamine:.Kui ühiskonnas valitseb teatav ebavõrdsus, siis võivad kõrgema staatusega grupid õigustada oma tegevust seeläbi, et stigmatiseeritakse madalama staatusega gruppe. See annab võimaluse õigustada oma privileege ja seda, et antud süsteem on õiglane. 4) Hirmu ohjamine: Üheks funktsiooniks, mida stigma võib täita on see, et ta annab stigmatiseerijale teatava maailmavaate ja tähenduste süsteemi, mis kaitseb seda indiviidi eksistentsiaalse ärevuse eest.
  • MEESTE JA NAISTE PSÜHHOLOOGILISED ERINEVUSED
    Meeste ja naiste erinevustel võib olla nii bioloogiline kui ka sotsiaalne taust. Antud käsitluses on vaatluse alla võetud meeste ja naiste psühholoogilised erinevused. Rõhutatud on sooliste erinevuste juures sotsiaalseid aspekte. Ehkki soo piires võib olla väga suuri erinevusi võib üldplaanis siiski väita, et meestel kujuneb välja sõltumatu mina konstrukt , naistel aga vastastikku sõltuv mina konstrukt. Nii näevad tüdrukud ja naised endid sagedamini seotuna teistega, mehed näevad endid aga sagedamini teistest eraldatuina. Tüdrukutele on olulisemad tunded, mis peegeldavad tundlikkust ja harmooniat teistega, poistele on aga oulisem sotsiaalne domineerimine. Psühholoogiliste tegurite puhul on aga varieeruvus ühe soo piires tunduvalt suurem kui erinevus kahe soo vahel. Antud võrdlustest on kõrvale jäetud füüsilised erinevused. Isiksuslike omaduste poolest võib tuua erinevusi välja eeelkõige järgnevate tegurite osas: Erinevused võimetes: Üldiselt on meeste ja naiste võimetes vähe erinevusi. Mõnevõrra paremad on tüdrukud verbaalsete oskuste alal ja loomingulisuses. Kõige selgemad erinevused ilmnevad aga visuaalsetes ruumilistes ülesannetes. Ruumilise mõtlemise võime - Üldiselt on ka kindlaks tehtud see, et mehed ületavad naisi ka sellises osas nagu võimekus visuaalsetes rruumilistes ülesannetes. See erinevus tuleb ilmsiks peale 8ndat eluaastat. Erinevused sotsiaalses käitumises: Tuues välja sotsiaalse käitumise erinevusi, võime neid liigitada 4 erinevasse gruppi: Sotsiaalne seotus: Meeste puhul domineerib sõltumatu mina konstrukt, naistel on identiteet aga enam rajatud suhetele. Üldiselt on mehe jaoks peamine tegevuse sisu ja tegevuses edu saavutamine, naise jaoks aga inimsuhete emotsionaalne taust. Tunded ja tundlikkus: Naistel on tugevamini arenenud empaatiatunne. Füsioloogilistes uuringutes ei ilmne aga sama suurt erinevust kui see ilmneb verbaalsetes vastustes. See tähendab, et erinevus peitub eelkõige väljendamises - naised väljendavad enam empaatiatunnet kui mehed. Paljudes kultuurides peetakse naisi emotsionaalsemaks pooleks ja neil on lubatud oma emotsioone vabalt väljendada. Agressiivsus: Üldiselt on nii, et mehed käituvad agressiivsemalt kui naised ja suhtuvad ka agressiivsusesse leebemalt kui naised. See erinevus ilmneb juba 2 aasta vanustel poistel ja püsib kogu elu. Väga selgelt kaldub vaekauss poiste poole- enamikes ühiskondades. Kui aga võetakse sisse ka verbaalne agressioon, siis tekivad probleemid, kuna erinevused lähevad väga väikesteks. Erinevused sugude vahel on kõige suuremad siis kui tegemist on füüsilise agressiooniga ja kõige väiksem psühholoogilise agressiooniga korral (nt solvangud). Sotsiaalne võim: Enamikes ühiskondades on mehed sotsiaalselt domineerivam pool. Palga maksmisel saavad enam raha need, kes töötavad traditsioonilistel meeste aladel. Kui väikestes gruppides valitakse juhte, siis saavad selleks enamasti mehed. Mehed väljendavad ja toovad oma võimu esile õige mitmel erineval viisil. Üheks selliseks viisiks on nt kõne. Meeste jutt on enamasti otsekohene ja kindel. Teine viis oma võimu näitamiseks on vestluse katkestamine(vanemad katkestavad lapsi ja mehed naisi). Võimu väljendatakse ja tunnistatakse ka mitteverbaalselt. Seksuaalsed hoiakud ja käitumine: Ehkki sugudevaheline erinevus seksuaalsetes hoiakutes ei ole enam nii suur kui ta kunagi oli, märgivad mitmed uurijad siiski, et naised on üldiselt “mõõdukalt konservatiivsed” ja mehed on “mõõdukalt liberaalsed” juhuslike seksuaalsuhete suhtes. Sooline erinevus hoiakutes kandub üle ka käitumisele. Erinevates kultuurides on enamasti mehed need, kes algatavad seksuaalsuhteid ja selline käitumismudel iseloomustab ka enamikku loomaliike .
  • KULTUURIŚOKK
    Psühholoogilise kohanemise all uue kultuuriga kohanemise protsessis on mõeldud uue käitumisrepertuaari õppimist, mis oleks kohane uue kultuuri kontekstis. Seoses sellega võib ilmneda kultuurikonflikt, kus indiviidi varem kasutusel olnud käitumisrepertuaarid ei pruugi osutuda enam sobilikeks ning kokkusobimatud käitumised hakkavad tekitama raskusi. Kultuurišokk - Antropoloog Oberg mainis seda terminit esmakordselt ja tõi ühtlasi välja ka kultuuriúoki 6 erinevat aspekti: * pinged mis tulenevad sellest, et on vaja psühholoogiliselt kohaneda. *kaotuse tunne – tunne et ollakse kaotanud sõbrad, staatuse, et inimene ei valda enam midagi. *hüljatuse tunne – kuna uue kultuuri inimesed ei ole teid omade sekka arvanud. *segaduse tunne – kõik rolliootused, väärtused, rollid on sassis. Inimesel on ka enda identiteedi määratlemisega raskusi. *uudsuse,ärevuse,põlguse tunded tekivad siis kui hakatakse tajuma kultuurierinevusi. *võimetuse tunne – tekib tunne et ei suuda uues keskkonnas toime tulla. Erinevusest tulenev šokk - Kultuurišoki kohta on välja pakutud erinevaid seletusi , osaliselt aitavad järgnevad seletused määratleda ka neid tingimusi, milliste korral inimene kohaneb kultuurisókiga kergemini. Furnham ja Bochner (1986) on välja pakkunud järgneva loetelu : *Kultuuriśokk sarnaneb psühholoogiliselt kaotusele ja seetõttu on tal mõningast sarnasust leinaga . Mida enam on inimene oma maad armastanud (seda eriti siis kui on tegemist migrandiga), mida enam on ta olnud sellesse kiindunud , seda suurem on kaotusvalu. *Olulisel määral mõjutab ka kontrollkese. Mida enam usuvad inimesed saatusesse , fatalismi, välisesse määratlemisesse, seda vähem kohanemisvõimelisemad nad on. *Mida hoolikamalt on inimesi valitud – tänu siis nende oskustele ja võimetele, seda paremini on nad võimelisemad kohanema. *Olulisel kohal on ka realistlikud ootused selle kohta, mis neid ees ootab. Mida enam inimese ootused elu ja töö kohta vastavad sellele, mis tegelikkused ka toimub, seda õnnelikum on inimene. *Mida suuremaid muutusi peavad inimesed läbi elama ja mida suurema hulga uute asjadega tuleb kohaneda, seda suurem on ka kultuurišokk. *Mida parem on inimese sotsiaalne toetus nt sõprade, perekonna ja rahvuskaaslaste poolt, seda kergemini suudab inimene sellega toime tulla. *Üheks kultuurišoki ennustajaks on ka väärtushinnangute erinevused. Kui põhilised väärtushinnangud on samad ja ka käitumine vastab nendele väärtushinnangutele, siis on ka kergem kohaneda. *Mida paremini on inimene omas kodus toime tulnud teiste inimestega, seda kergemini tuleb ta üldjuhul toime ka teises kultuuris.
  • KULTUURIDIMENSIOONID. MASKULIINSUS-FEMINIINSUS (G.HOFSTEDE´I JÄRGI).
    Hofstede järgi domineerivad mõnedes kultuurides mehelikud ning teistes naiselikud väärtushinnangud. Maskuliinsemad kultuurid on pigem soojema kliimaga aladel ( ekvaatori lähistel) ja feminiinsemad külmema kliimaga aladel. Kõrge maskuliinsusindeksiga kultuurid omavad Hofstede järgi "mehelikke" väärtushinnanguid, milleks on saavutused ja ambitsioonid ning teevad selget vahet meeste ja naiste rollide vahel. Madala maskuliinsusindeksiga kultuurid, mis Hofstede järgi kuuluvad feminiinsete hulka, on rohkem orienteeritud "feminiinsetele" väärtustele nagu elukvaliteet , teenimine, hoolitsus . Sellistes kultuurides huvituvad ka mehed elu kvaliteedist ning üldiselt ollakse vähem karjäärile orienteeritud kui maskuliinsetes kultuurides. Hofstede järgi on kõige feminiinsemateks maadeks Soome (maskuliinsuse indeks 26), edasi Taani (16), Holland (14), Norra (8) ja Rootsi (5) kui kõige feminiinsem maa. Enamik Euroopa maid on siiski maskuliinsed - kõige maskuliinsem on Austria (79), järgneb Itaalia (70), ` Sveits (70), Iiri (68) ja Suurbritannia (66). Kohati on seda dimensiooni nimetatud ka nii et ühel pool on ennast kehtestavad/materialistlikud kultuurid kus meeste ja naiste rollid on väga täpselt ära määratud ja teisel pool on need kus põhirõhk on asetatud murele teiste inimeste pärast ja elu kvaliteedile. Aasia kultuurides on esindatud oma töökultuuri poolest nii feminiinsed kui maskuliinsed kultuurid. Hofstede peab Jaapani kultuuri üldse kõige maskuliinsemaks (maskuliinsusindeks 92). Saavutustele orienteeritud maskuliinses ühiskonnas õpivad nii poisid kui tüdrukud olema auahned ning võitlushimulised, püütakse olla klassi parim õpilane. Konkurents juba varases eas on loomulik, rõhutatakse rohkem individuaalseid saavutusi, kooperatiivseid töövõtteid kasutatakse vähe. Feminiinses ehk elu kvaliteedile suunatud ühiskonnas õpivad poisid ja tüdrukud olema vaoshoitud ning vähenõudlikud, auahnust ja konkurentsi ei peeta vooruseks, õppetöös on rõhuasetus rohkem kooperatiivsetel töömeetoditel. Õpitakse olema kaastundlikud endast nõrgemate ja saamatute vastu ja üksteist toetama .
  • KULTUURIDIMENSIOONID. KOLLEKTIVISM -INDIVIDUALISM (G.HOFSTEDE´I JÄRGI).
    Psühholoogias kasutas individualismi mõistet esimesena Geert Hofstede, kes defineeris individualismi ja kollektivismi kui suhte üksikisikute ja gruppide vahel, kuhu need isikud kuuluvad. Tema arvates on ühiskond individualistlik siis, kui sidemed üksikisikute vahel on nõrgad ning igaüks hoolitseb enda ja oma lähemate perekonnaliikmete eest ise. Enamus kultuure sisaldab nii individualistlikke kui kollektivistlikke elemente, mida erinevates olukordades vastavalt kas rohkem või vähem rõhutatakse. 1980-ndate aastate keskpaiku laienes individualismi ja kollektivismi uurimine kultuuritasandilt indiviiditasandile. Eristamaks kultuuri- ja indiviiditasandite käsitlusi, pakkusid Triandis, Leung, Villareal ja Clark mõisteid idiotsentrism ja allotsentrism kui individualismi ja kollektivismi vasteid isiksuse tasandil. Allotsentrik on inimene, kes pöörab tähelepanu teistele inimestele. Idiotsentrikud pööravad põhimõtteliselt enam tähelepanu sisemistele omadustele. Kultuuritasandil vaadeldud konstruktid võivad nt indiviiditasandi konstruktidest oluliselt erineda. Neli universaalset dimensiooni või omadust, mis individualismi ja kollektivismi kui kultuurisündroome iseloomustavad, on järgmised: Sõltuv või sõltumatu minakontseptsioon: Kollektivistlikes kultuurides on rõhuasetus inimeste seotusel ja sõltuvusel teistest inimestest (sõltuv minakäsitlus). Inimese minakontseptsiooni ei määratle inimese unikaalsed omadused, vaid sotsiaalsed suhted teiste inimestega. Kultuuriline eesmärk on sobida teistega, täita oma kohust ja rolli interpersonaalsetes suhetes. Individualistlikes kultuurides on inimestel valdavalt sõltumatu minakäsitlus – inimest nähakse kui sõltumatut, enesekeskset (idiotsentrilist) ja autonoomset tervikut , kelle mina on defineeritud inimese sisemiste omaduste (isiksuse omadused, võimed, väärtused) baasil. Individualistlikes kultuurides (Ameerika Ühendriigid ja Euroopa) peetakse indiviidi huvisid. Kollektivistlikes kultuurides (Aasia, Lähis-Ida ja Ladina-Ameerika kultuurid) on jälle vastupidi rühma huvid ja kollektiivne mina ehk meie-identiteet (collective self) indiviidi isiklikest huvidest olulisem. Grupi või isiklikud eesmärgid: Kollektivismi puhul seatakse isiklikud eesmärgid vastavusse grupi eesmärkidega ning vastuolu puhul allutatakse oma isiklikud huvid grupi või kollektiivi huvidele. Individualismi puhul isiklike ja grupi eesmärkide vastavust oluliseks ei peeta, esmatähtsaks arvatakse isiklike eesmärkide saavutamist. Individualistlikes kultuurides on perekonna vormiks tuumpere. Perekonnad koosnevad vaid vanematest ning õdedest ja vendadest. Vanemate eesmärgiks on kasvatada lapsed iseseisvateks inimesteks - isiksusteks, kellel on tugev mina-identiteet. Kollektivistlikes kultuurides on perekonna vormiks suurpered, kuhu kuuluvad lapsed, vanemad, teised sugulased. Kuna lapsed on harva üksinda, õpivad nad arvestama teiste pereliikmetega ning lapsed hakkavad end nägema osana rühmast: tekib meie identiteet. Käitumine sõltub normidest või hoiakutest: Kollektivistlikes kultuurides juhivad sotsiaalset käitumist normid ja kohustused, individualistlikes kultuurides aga hoiakud, isiklikud vajadused ning vastastikused kokkulepped. Eneseväärikuse säilitamine ja vastutus on samuti jooned, mis erinevad individualistlikes ja kollektivistlikes kultuurides. Kollektivistlikus kultuuris peab rühm end vastutavaks iga rühmaliikme eest, seega inimene, kes on rikkunud reegleid, toob häbi kogu perekonnale . Individualistlikus kultuuris kannab iga inimene ise vastutust oma tegude eest, mistõttu inimene, kes on teinud midagi häbiväärset, tunneb end isiklikult süüdi, kusjuures süü suurus ei sõltu sellest, kas teised seda teavad või mitte. Keskendumine grupi vajadustele või sotsiaalsele vahetusele: Kollektivistlikes kultuurides võetakse sotsiaalsete suhete loomisel ja säilitamisel olulisel määral arvesse oma grupiliikmete vajadusi ja nõudeid. Individualistlikes kultuurides lähtutakse suhetes teiste inimestega aga eelkõige vastastikuse kasulikkuse-kahjulikkuse printsiibist. Individualistlikus kultuuris võetakse inimene tööle arvestades tema oskusi ja teadmisi selles valdkonnas. Hinnatakse seda, mida inimene on iseseisvalt saavutanud. Kollektivistlikus kultuuris eelistab tööandaja palgata oma sugulasi või teiste töötajate sugulasi. Ollakse arvamusel, et sugulastele võib alati kindel olla. Kollektivistlikus ühiskonnas sarnaneb töötaja ja tööandja suhe peresuhtega, seda iseloomustavad mõlemapoolsed kohustused ja lojaalsus. Individualismi ja kollektivismi alavormide eristamisel peetakse kõige tähtsamateks dimensioonideks horisontaalseid ja vertikaalseid sotsiaalseid suhteid, pakutakse, et kultuure võib iseloomustada ulatuse järgi, mil määral neis rõhutatakse indiviidi mina-kontseptsioonide samasust (horisontaalne dimensioon ) või erisust (vertikaalne dimensioon) ning sõltuvust (kollektivism) või sõltumatust (individualism). Horisontaalsetes kultuurides ei soovi inimesed silma paista, ennast tahetakse näha nagu teisi, väärtustatakse võrdsust ja üheväärsust. Vertikaalsetes kultuurides soovivad inimesed olla teistest erinevad ning nad üritavad silma paista ja olla edukad , võrdväärsus ei ole kõrgelt hinnatud.
  • KULTUURIDIMENSIOONID. VÕIMU DISTANTS (G.HOFSTEDE´I JÄRGI).
    Võimudistants näitab inimestevahelisi sõltuvussuhteid ühiskonnas. Kollektivistlikud kultuurid on enamasti suurema võimudistantsiga kui individualistlikud kultuurid. Suures plaanis on erinevus sõltuvuses keelest. Need maad kus räägitakse romaani keeli ( hispaania , portugali, itaalia, prantsuse) on suurema võimu distantsiga maad kui germaani keeli rääkivad maad (saksa, inglise, taani, hollandi, norra, rootsi). See tuleneb sellest, et germaani keeli rääkisid barbarid. Võimudistantsi kujunemise eeldusteks peab Hofstede kolme faktorit - Kliima: külmema või mõõduka kliimaga maades valitseb madalam võimudistants, troopilistes maades suurem võimudistants. Rahvaarv: mida rohkem inimesi, seda suurem võimudistants. Rikkuste jaotumine ühiskonnas: mida ebavõrdsemalt jaotub rikkus, seda suurem on võimudistants. Suure võimudistantsiga maades (Venemaa, Mehhiko, Hiina) nähakse võimu ühiskonna põhiolemusliku tõsiasjana, mis seisab kõrgemal heast ja kurjast: võimu seaduslikkus pole väga oluline. Väikese võimudistantsiga (Austria, Rootsi, Soome) maades peab võim olema seaduslik ja moraalse kontrolli all: seadused peavad andma kõigile võrdsed võimalused. Võimudistantsi defineeritakse selle kaudu, mil määral taluvad ühiskonna võimuta liikmed ühiskondlike rikkuste ebavõrdset jaotumist . Võimudistants peegeldub näiteks austuses, mida õpilased näitavad üles õpetaja suhtes, kompaniide hierarhilises struktuuris, ühiskonnas levinud arvamuses, et inimestevaheline ebavõrdsus peab olema minimaalne, või et inimesed on oodatud või soovitavad. Väike võimudistants on iseloomulik pluralistlikele kultuuridele nagu näiteks USA, Saksamaa, kus kasutatakse eesnime, juhtimises osaleb rohkem kui üks inimene, eri tasandite inimesed suhtlevad omavahel mitteformaalselt ja demokraatlikult ning tugev rõhk on individuaalsel eetilisel vastutusel. Staatuse sümbolid on kahtlased. Kui nt naaber räägib millise suurepärase autoga tema firma boss sõidab, siis sellele vaadatakse negatiivselt. Miks kulutatakse selliste asjade peale firma raha. Üldiselt hinnatakse enam nooremaid ülemusi. Need on siis nagu kaks äärmust, mille vahel kõiguvad tegelikult enamik töökeskkondadest. Suur võimudistants on iseloomulik suurpere ja kogukonna kultuuridele, kus klassi ja kasti sotsiaalne struktuur määrab osasaamise võimu ja rikkuste jaotumisest. Sellistes ühiskondades moodustavad eliidi näiteks firmajuhid, kes on saanud oma koha, mitte saavutuste ja pädevuse tõttu, vaid perekonna positsiooni, eliitkooli hariduse ja eliidisisese tutvuse kaudu. Individuaalne vastutus on siin asendunud perekonna ja rühma vastutusega, juhtimisstiil on autokraatlik ning perekonnasuhted paternalistlikud ehk isa autoriteedile tuginevad. Ülemustel on palju privileege, ideaalseks ülemuseks on selline "hea isa". Võimu hierarhiaga kaasnevad mitmesugused välised märgid. Nt võib mõne firma töötaja teatada uhkusega oma naabrile, et tema firma boss sõidab uhkema autoga kui tema naabri firma boss.
    • .DOCX Laadi alla originaalfail 29 lk · .docx · 325 allalaadimist
    Vasakule Paremale
    Sotsiaalpsühholoogia eksami vastused #1 Sotsiaalpsühholoogia eksami vastused #2 Sotsiaalpsühholoogia eksami vastused #3 Sotsiaalpsühholoogia eksami vastused #4 Sotsiaalpsühholoogia eksami vastused #5 Sotsiaalpsühholoogia eksami vastused #6 Sotsiaalpsühholoogia eksami vastused #7 Sotsiaalpsühholoogia eksami vastused #8 Sotsiaalpsühholoogia eksami vastused #9 Sotsiaalpsühholoogia eksami vastused #10 Sotsiaalpsühholoogia eksami vastused #11 Sotsiaalpsühholoogia eksami vastused #12 Sotsiaalpsühholoogia eksami vastused #13 Sotsiaalpsühholoogia eksami vastused #14 Sotsiaalpsühholoogia eksami vastused #15 Sotsiaalpsühholoogia eksami vastused #16 Sotsiaalpsühholoogia eksami vastused #17 Sotsiaalpsühholoogia eksami vastused #18 Sotsiaalpsühholoogia eksami vastused #19 Sotsiaalpsühholoogia eksami vastused #20 Sotsiaalpsühholoogia eksami vastused #21 Sotsiaalpsühholoogia eksami vastused #22 Sotsiaalpsühholoogia eksami vastused #23 Sotsiaalpsühholoogia eksami vastused #24 Sotsiaalpsühholoogia eksami vastused #25 Sotsiaalpsühholoogia eksami vastused #26 Sotsiaalpsühholoogia eksami vastused #27 Sotsiaalpsühholoogia eksami vastused #28 Sotsiaalpsühholoogia eksami vastused #29
    Punktid 50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
    Leheküljed ~ 29 lehte Lehekülgede arv dokumendis
    Aeg2013-04-10 Kuupäev, millal dokument üles laeti
    Allalaadimisi 325 laadimist Kokku alla laetud
    Kommentaarid 1 arvamus Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
    Autor enxukene Õppematerjali autor
    Kontrollitud
    PDF TXT
    SOTSIAAL- JA SUHTLEMISPSÜHHOLOOGIA KORDAMISKÜSIMUSED 2011
    agressiivsus agressioon distants frustratsioon Sotsiaalpsühholoogia SUHTLEMISPSÜHHOLOOGIA

    Sarnased õppematerjalid

    Sotsiaal- ja suhtlemispsühholoogia
    35
    doc

    Sotsiaal- ja suhtlemispsühholoogia

    W. Jamesi mina teooria Peegelmina teooria (C.H.Cooley) Sotsiaalne võrdlemine Enesetaju teooria (D.Bem) Enesehinnang. Mina-esitus (E.Goffman) Avalike esinemiste analüüsimisel on üheks kõige tunnustatumaks lähenemiseks Erving Goffmani dramaturgilist lähenemist. See pilt mida me endast teistele loome vib olla erinev meie enda mina käsitlusest. Mnikord inimesed manipuleerivad vi loovad mingi pildi endast, et soodustada suhtlemist vi siis järgitakse mingeid omi eesmärke. Mina-esitus (mida mnikord nimetatakse ka mulje kujundamiseks) on seotud protsessiga, kus inimesed manipuleerivad oma mina-pildi ja käitumisega selleks, et luua teistele endast teatavat muljet. Mina esitamise eesmärk võib erinevates situatsioonides olla erinev. Mningate eriliste inimeste puhul vtame me aga maski maha. Seda protsessi nimetatakse eneseavamiseks. Mina -esituse uurimist alustas Erving Goffman (1959). Ta vaatles inimeste tegevust teatrina, kus inimesed täidavad teatavaid rolle. Rolli e

    Sotsiaalpsühholoogia
    Sotsiaalpsühholoogia loengud
    46
    pdf

    Sotsiaalpsühholoogia loengud

    minema. Tol ajal oli hiinlaste osas USAs vastuseis. Peale reisi saatis ta kõikidele ettevõtetele küsimustiku, küsis: kui teie asutuse ukse taha ilmuks üks hiinlastest abielupaar, kas te teenindatakse neid? Vastusevalikuid oli 3: ei, jah, sõltub asjaoludest. Tagasi sai 128 vastust. Tulemus: 92% vastasid EI. Seda uuringut peetakse üheks käitumist kirjeldavaks olulisemaks uuringuks ajaloos, see oli 1934 aastal. Mis on sotsiaalpsühholoogia? Igapäevaselt mõtleme teiste inimeste peale ja kuidas nendega käituda. SP on psühholoogia haru, mis uurib teaduslikult inimühenduste tekkimist, arenemist ja talitlust ning ühiskonnanähtuste ja ­suhete psühholoogilist külge. Selle raames uuritakse kõiki käitumisi, mis seostuvad inimese ja tema suhetega teiste inimeste, gruppide, sotsiaalsete institutsioonide ja ühiskonnaga (Reber, 1995). Gordon W. Allport (1968): katsega mõista ja seletada seda, kuidas inimese mõtteid,

    Sotsiaalpsühholoogia
    Kordamisküsimused sotsiaalpsühholoogia eksamiks
    16
    pdf

    Kordamisküsimused sotsiaalpsühholoogia eksamiks

    Tähtsus: Referentgrupi tähtsus seisneb selles, et inimesed saavad sellest eeskuju võtta ja samamoodi käituda. NT: Kui noorsportlane alles pürgib tippu, siis ei võta ta eeskuju ümbritsevatest inimestest, vaid ajastu tippsportlastest. Isegi siis, kui tal pole nendega otsest kontakti, võib noor võtta neid referentgrupina ja kasutada modellidena, võttes omaks nende normid, et suunata ja juhtida oma käitumist ja hoiakuid. 6) Sildistamisteooria. sotsioloogias ja mõnes sotsiaalpsühholoogia valdkonnas käsitlenud sotsiaalseid protsesse, mis tulevad mõnede laste (või täiskasvanute) näiteks lolliks nimetamist ­ võimalik, et keelekasutuse või entilise päritolu tõttu ­ ja kuidas need sildid seejärel mõjutavad viisi, mil õpetajad ja teised nende suhtes reageerivad. Sildist saab iseteostuv ennustus, mis täitub sellepärast, et inimesed käituvad nii, nagu see olekski juba õige. 7) Lääneliku ja aafrikaliku mõtteviisi põhilised erinevused.

    Alternatiivpedagoogika
    Sotsiaalpsühholoogia
    56
    doc

    Sotsiaalpsühholoogia

    sotsialiseerumise käigus. Ajaloos mustrid muutunud ­ suunaks indiviidikesksus, tsiviliseerumine (normistatus), sallivus. Muutused aeglased, ajalugu paistab välja ka tänastes inimestevahelistes suhetes. Olulised erinevused kultuuriti, ka kultuuri sees. Näit: mida tähendab sõprus, kellega sobib vaielda, abielunaise roll, lapse karistamine ... Avatud maailmas kultuurierinevused põrkuvad. Sallivus kui keskne ellujäämisküsimus. Sotsiaalpsühholoogia aitab? 2. ENESETEADVUS. MINA. IDENTITEET. Eneseteadvus: mõisteaparaat Eneseteadvus, mina-kontseptsioon (self conciousness, self concept): a cognitive represenation of oneself that gives a coherence and meaning to one's experience, including one's relations to other people. It organize's past experinece and helps us to recognize and interpret relevant stimuli in the social environment. Üldistatud/suur pilt iseendast.

    Sotsiaalpsühholoogia
    Sotsiaalpsühholoogia loengu konspekt
    30
    docx

    Sotsiaalpsühholoogia loengu konspekt

    .. · 20 sajandi algul inimsuhted, grupiprotsessid operatsionaliseerimise ja mõõtmise objektiks. LeBon Kurt Lewin II MS kontekstis liidri ja grupimõju küsimused, hoiakute muutumine, allumine ja grupisurve. Totalitaarse võimu tekitatud vastuolu indiviidi ja rühma vahel uurimisaineks. Sotsiaalpsühholoogia kuldaeg: 1930 ­ 1960 20. sajandi esimestel aastakümnetel kujunes välja n-ö tõeline sotsiaalpsühholoogia. Kurt Lewin (1890 ­ 1947) · K.Lewin ­ SP klassik. Gestaltpsühholoog(gestaltpsühholoogia põhiidee: inimene püüdleb terviklikkuse poole), sotsiaalpsühholoog. · Saksa juut, siirdus USA-sse. · Väljateooria. Psühholoogiline ruum, mis püüdleb terviklikkusele. Vastuolu või ebakõla tekitab pinget, mis motiveerib tegutsema. nt Lewin ja ta kolleeg jälgisid ettekandjaid, kes mäletasid, mis klientidel maksmata oli, kuid unustasid

    Sotsiaalpsühholoogia
    Üld- ja sotsiaalpsühholoogia konspekt
    32
    pdf

    Üld- ja sotsiaalpsühholoogia konspekt

    ● Juured põhinevad nii psühholoogias kui ka sotsioloogias Sotsiaalpsühholoogia algus: ● Esimene uuring – 1897 Norman Triplett. Hüpotees: jalgratturitel on paremad ajad siis kui nad teistega sõidavad vs sellega kui üksi. Sotsiaalne soodustamine: kalduvus täita lihtsaid ja hästi kätteõpitud ülesandeid paremini teiste juuresolekul, kui üksi. ● Tekkis eraldiseisva haruna ​1908.a.​ kui publitseeriti esimesed sotsiaalpsühholoogia raamatud Mina-käsitlus. ● Isiksuse keskne aspekt ● Kogum uskumusi selle kohta, kes me oleme või peaksime olema, mis on meile tähtis ja millega tegeleme. ● Inimese mina-käsitlus sisaldab „kõiki inimese endasse puutuvaid mõtteid ja tundeid“ (Rosenberg, 1979). ● Enese-käsitluse keskmes on inimese refleksiivsus – võime vaadata ennast kõrvalt; objektina, mida saab hinnata, vaadelda, nimetada, muuta jne. Minu mina-pilt

    üld- ja sotsiaalpsühholoogia
    Psühholoogia arvestus
    96
    rtf

    Psühholoogia arvestus

    Psühholoogia arvestus Kordamisküsimused 1. Enesehinnang 2. Johari aken 3. Prosoodia 4. Polükrooniline ja monokrooniline ajakäsitlus 5. Puudutuste funktsioonid 6. Võimukad poosid 7. Pilkude funktsioonid (5 – annavad infot, reguleerivad suhtlemist, väljendavad intiimsust, võimaldab sotsiaalset kontrolli, võimaldab teostada ühist ülesannet) 8. Asjalik, sotsiaalne ja intiimne pilk 9. Feromoonide funktsioonid (5 – edastsavad infod emotsioonide kohta, mõjutavad menstruaaltsükli kulgemist, aitavad imiku ja ema kiindumustunde kujunemisele, petetavad omasoolisi ja meelitavad vastassugu, aitavad leida geneetiliselt sobiliku partneri) 10. Suhtlemisdistantsid (4 – Intimne distants, personaalne distants, sotsiaalne distants, avalik distants) 11. Petmise tunnused 12. Sotsiaalsete suhtumiste ring 13. Transaktsionaalne analüüs (ego-tasandid ja transaktsioonid) 14. Sõltuvussüsteemid (Boulding) 15. Enesekehtestamise olemus. Suhtl

    Psühholoogia
    Suhtlemispsühholoogia Eksam 2015
    22
    docx

    Suhtlemispsühholoogia Eksam 2015

    Suhtlemispsühholoogia 2015 Kordamisküsimused 1.TAJUVEAD (VÄHEMALT 5) Esmasuse efekt - on seotud sellega, et esmasena suhtlemises tajutav info võib mõjutada hilisemat info vastuvõtmist ja selle töötlemist. Seega mõjutavad meid väga olulisel määral need muljed, mis me esmakohtumisel saame ehkki see info võib olla ekslik. Esmamuljel on võimalik eristada erinevaid etappe: Äratundmine- esmalt toimub teise inimese äratundmine, eristamine. Sellel etapil jälgitakse peamiselt üksiktunnuseid nagu näoväljendusi, liigutusi, kehaehitust, riietust. Üldmulje kujunemine. Järgnevalt lisandub hinnanguline etapp, milles tajuja enda jaoks väärtustab teatud omadusi. Ta hindab teise kas meeldivaks või ebameeldivaks, sõbralikuks või ebasõbralikuks jne. Sotsiaalsete tunnuste tajumine. Järgnevalt tajutakse rahvust, perekonnaseisu, oletatavat ametiala. Omavaheliste suhete prognoos. Pärast inimese omaduste ja seisundite tunnetamist püütakse ennustada, milliseks kujuneva

    Suhtlemispsühholoogia


    Rohkem sarnaseid



    Kommentaarid (1)

    blondy2323 profiilipilt
    blondy2323: Fail on väga rikas ja soovitab veelgi rohkem infot kui Taru Ülikooli aine jaoks vaja. (Y)
    15:11 28-05-2013



    Kõik kommentaarid



    Info
    K & V
    Mäng
    Eraõpetajad
    Meist
    Kuidas saada punkte?
    KKK
    Reklaam
    Uudistevoog
    Sitemap
    Kontakt
    Saada kiri
    kiri@annaabi.ee
    Telefon: +372-569-80010
    Aadress: Tiskrevälja 33, Tallinn
    OÜ LOLSOL. Registrikood: 11450433
    Kasutustingimused
    Privaatsustingimused
    Sõnastikud
    Inglise Soome Saksa Vene Hispaania Prantsuse Rootsi Itaalia Ladina Taani Esperanto
    Püsiühendus(es)
    Facebook Instagram Twitter Reddit
    Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun