Sotsiaal- ja suhtlemispsühholoogia (0)

W. Jamesi mina teooria
Peegelmina teooria (C.H.Cooley)
Sotsiaalne võrdlemine
Enesetaju teooria (D.Bem)
Enesehinnang .
Mina-esitus (E.Goffman)
Avalike esinemiste analüüsimisel on üheks kõige tunnustatumaks lähenemiseks Erving Goffmani dramaturgilist lähenemist. See pilt mida me endast teistele loome vōib olla erinev meie enda mina käsitlusest. Mōnikord inimesed manipuleerivad vōi loovad mingi pildi endast, et soodustada suhtlemist vōi siis järgitakse mingeid omi eesmärke.
Mina-esitus (mida mōnikord nimetatakse ka mulje kujundamiseks) on seotud protsessiga, kus inimesed manipuleerivad oma mina-pildi ja käitumisega selleks, et luua teistele endast teatavat muljet. Mina esitamise eesmärk võib erinevates situatsioonides olla erinev.
Mōningate eriliste inimeste puhul vōtame me aga maski maha. Seda protsessi nimetatakse eneseavamiseks.
Mina -esituse uurimist alustas Erving Goffman ( 1959 ). Ta vaatles inimeste tegevust teatrina, kus inimesed täidavad teatavaid rolle. Rolli esitatakse laval. Olles laval järgime me kindalt rolli ja sel puhul on tegemist lavapealse käitumisega. Me järgime teatavat käsikirja, teatavaid nōudmisi, mida see roll meilt nōuab. Nendele rollidele vastavad ka teatavad ootused, mida selle rolli täitjalt oodatakse . Need rollid on aga vastassuhetes teiste rollidega. Tavaliselt inimesed teavad mida nad esitavad . Selle teistele esitatava rolli täitmise ajal me kontrollime hoolikalt oma verbaalset ja mitteverbaalset tegevust. Kui inimene täidab antud rolli, siis ta üritab kohandada sellele nii oma käitumist, `zeste, näoilmeid, sõnu, hääletooni jne). Seda kõike tehakse selleks, et teised saaksid teda just sellisena võtta nagu ta tahab. Need kelledega ollakse suhetes, need võivad seda rolli toetada või mitte. Kui inimene ei täida neid ootusi, mida talt soovitakse, siis võib see toetus otsa lõppeda. Näiteks kui ei suudeta antud rolli usutavalt täita. Kui inimene kohtub esmakordselt teistega ,siis hakatakse tema kohta otsima vihjeid, nii selle kohta kui andeka inimesega on tegemist kui ka selle kohta, kuidas see inimene neisse suhtub. Nende tunnuste alusel selgub ka teistele, mis neilt oodatakse ja mida nemad võivad sellelt inimeselt oodata. Selle informatsiooni alusel hakkab aga ka see rühm käitumist juhtima nii, et uus inimene hakkaks käituma soovitud viisil. Seda infot, mida inimene edastab võib üldplaanis jagada kaheks:

• see info, mida inimene teistele annab – nt sõnad,mida inimene teadlikult teistele edastab ja
  
• see info, mis inimesest läheb, see mida teised tema kohta võivad välja lugeda aga mida inimene ise teadlikult ei edasta.
  

Selle teooria järgi on kõige olulisem just see esimene mulje, mis endast teistele edastatakse. Esmamulje on eelkõige oluline sel juhul kui auditooriumil puudub eelteadmine antud inimese kohta. Kui see on aga olemas, siis võib see oluliselt suhtlemise käiku muuta. Üheks kõige olulisemaks tunnuseks antud teooria puhul on see, kui palju inimene usub oma rolli. Ühel pool on nt need inimesed, kes elavad oma rolli täiesti sisse, on väga veendunud ja innustunud ja teisel pool on need inimesed, kes ei ole oma rolli omaks võtnud – seetõttu ei usu neid ka teised.
Kuid mõnikord me ei ole laval, siis on tegemist lavataguse käitumisega (nt kodus, tagaruumides jne). Lavataguse käitumise puhul saavad inimesed oma maskid maha vōtta ja eksperimenteerida ja varieerida oma rollidega. Lava taga saadakse ka lõõgastuda.
Nende 2 sfääri vahel tuleb selget vahet teha. Seetõttu on paljude inimeste käitumine eri valdkondades täiesti erinev.
Enamik sotsiaalset käitumist on vaadeldav esitamisena. Lisaks rollile mängib olulist osa ka lava, ehk see keskkond, kus inimene tegutseb ja ka vaatajaskond. Et mingilgi määral kontrollida seda muljet, mille saab auditoorium, võib esitaja manipuleerida selle keskkonnaga, et jätta õiget muljet.
Selleks, et rolli saaks adekvaatselt täita, et inimene ei satuks kitsikusse ootamatuste korral on vaja täita 3 põhitingimust:
1) tasakaalu säilitamine
2) usutavuse säilitamine
3) vajaliku identsuse esitamine ja säilitamine.
Baumeister (1982, Baron ja Graziano, 1991) too välja 2 peamist mina-esituslikku motiivi:

meeldida teistele, et seeläbi saavutada heakskiitu või mõjutada nende käitumist soovitud suunas.

konstrueerida avalikku imedzi, mis on kongruentne ideaalse minaga.
Mina esitamise strateegiad
Inimesed kasutavad mitmeid mina-esitamise strateegiaid, et manipuleerida endast saadava muljega ja ühtlasi kontrollida seda, kuidas teised käituvad meie suhtes. Kui me teeme valiku selle vahel kuidas ennast esitada, siis meil on võimalik valida erinevate strateegiate vahel. Kuna inimesed soovivad saada kinnitust oma mina käsitlusele, siis nad valivad tavaliselt sellise strateegia, millised nad arvavad , et nad on. Ehkki iga strateegia loob erinevat liiki mulje, siis kōigi nende aluseks on säilitada enda vōimalusi kontrollida teistele endast jäetavat mulje.
Üheks vōimalikuks strateegiaks on nt teiste
*hirmutamine- katsega püütakse teistes tekitada hirmu, esitades kardetavat isikut, hirmuäratavat jne.
*näidise esitamine - kui püütakse luua muljet aususest ja korralikkusest (ma olen pühak ja kord ise).
*Üheks vōimalikuks strateegiaks on anumine- inimesed demonstreerivad abitust ja nagu paluvad enamat vōimu omavatelt isikutelt abi. Seda strateegiat kasutavad inimesed otsivad sümpaatiat.
*Need isikud, kes tahavad, et neid ülendataks üritavad ennast esitada kompetentsetena ja nii üritatakse vōita teiste austust .
*Üheks vōimalikuks strateegiaks on tagasihoidlikkuse ilmutamine .
* Viimaseks mina-esituse strateegiaks on meeldida püüdmine(meele järgi olemine) - lipitsemine.
Mina-esitamise puhul on tegemist ühe suure raskusega, nimelt see mulje, mis me teistele endast jätsime on küllaldaselt veenev ja meile sobilik, siis me vōime seda ka sise uskuma hakata nagu me loodame et ka meie vaatajaskond usub.
Mina-monitooring
Kogu elu on lava (Shakespeare). Kas me aga kōik tegeleme selle mina esitamisega. Selles osas inimesed erinevad.
Snyder(1974, 1987) väitis, et erinevusi inimeste kalduvuses jälgida ja kontrollida nende käitumist saab mōöta kui isiksuse ühte joont ja ta nimetas seda mina- monitooringuks .
Kōrge mina-monitooringuga isikud on teadlikud sellest muljest, mille nad endast suhtlemises jätavad ja nad on tundlikumad nende sotsiaalsete märkide suhtes, mis näitavad ära, kuidas nad selles situatsioonis käituma peaksid.
Madala mina-monitooringuga isikutel puudub kas siis vōime vōi motivatsioon , et reguleerida nende mina- esitust .
Nende käitumine peegeldab nende endi tundeid ja seisundeid, omadusi, hoiakuid. Nad käituvad enam vastavuses nende endi mina- pildiga kui sellega mida neilt nōuab situatsioon.
Tajumise efektid .
Esmasuse efekt - on seotud sellega, et esmasena suhtlemises tajutav info võib mõjutada hilisemat info vastuvõtmist ja selle töötlemist. Seega mõjutavad meid väga olulisel määral need muljed, mis me esmakohtumisel saame ehkki see info võib olla ekslik .
Esmamuljel on võimalik eristada erinevaid etappe:
äratundmine- esmalt toimub teise inimese äratundmine, eristamine. Sellel etapil jälgitakse peamiselt üksiktunnuseid nagu näoväljendusi, liigutusi, kehaehitust, riietust .
Üldmulje kujunemine. Järgnevalt lisandub hinnanguline etapp, milles tajuja enda jaoks väärtustab teatud omadusi. Ta hindab teise kas meeldivaks või ebameeldivaks, sõbralikuks või ebasõbralikuks jne.
Sotsiaalsete tunnuste tajumine . Järgnevalt tajutakse rahvust, perekonnaseisu , oletatavat ametiala.
Omavaheliste suhete prognoos. Pärast inimese omaduste ja seisundite tunnetamist püütakse ennustada, milliseks kujunevad omavahelised suhted, uuritakse teise poolset kontaktivalmidust ja hoiakuid. Prognoosi saab kirjeldada nt T. Leary koostegevuse tüpoloogia 2 dimensiooni abil. Need on domineerimine - allumine, sõbralikkus- vaenulikkus.
Viimatisuse efekt on aga seotud sellega, kuidas hilisem info mõjutab meie otsustusi. See on ka asjaolu, miks osutatakse nii tervitus / kui ka lahkumisrituaalidele nii suurt tähtsust.
Halo -efekt - esmane isiksuse tunnus või joon hakkab mõjutama hilisemaid jooni. Nt kui esialgne kontekst on positiivne, siis järgmine tunnus omandab samuti positiivse tähenduse. Kui aga negatiivne, siis järgmisele tunnusele omistatakse samuti negatiivsem tähendus. St et mingi põhitunnus varjutab ülejäänud tunnused. Halo efekti puhul hakatakse inimeste tajuma kas siis hea või halvana.
Transaktsionaalne analüüs. Ego staadiumid.
Transaktsionaalne analüüs on selline kontseptsioon , mis aitab mõista inimestevahelist suhtlemist. Rõhuasetus on siin interaktsioonil, kus on tegemist kahe või enama inimesega. Lisaks sellele vaadeldakse ka seda, kuidas me suhtleme iseendaga endi sees.
Ego-staadiumid
Täiskasvanuna on meil olemas 3 potensiaalset ego-staadiumi - Lapse, Vanema ja Täisealise staadiumid. See tähendab et aegajalt võime me käituda nagu laps, võime käituda täiskasvanuna ja võime võtta sisse vanema positsiooni.
Lapse staadiumisse kuuluvad meie mitmesugused mälestused ja kogemused lapsepõlvest ja me oleme võimelised neid tänapäeval uuesti kogema .
Berne järgi võib lapse staadiumi jaotada omakorda 3-ks:
1) Kohanenud laps
2) Spontaanne laps
3) Loomulik laps
Kohanenud laps on selline laps kes kohandab end vastavalt normidele ja reeglitele ja püüab olla emale ja isale meelepärane. Nendel lastel eksisteerib teatav hirm jääda isolatsiooni, hirm selle ees et neid eiratakse ja vanemas eas on neil vajadus tunnustuse järele, et teised kinnitaksid nende eksistentsi.
Spontaanne laps kasvab välja samuti paituste saamise vajaduse alusel. Näiteks kui lapse vanemad on sellised, kes panevad last tähele ainult siis kui laps midagi teeb. Laps on nagu psühholoogiliselt nähtamatu senikaua kuni ta lõhub midagi, toob koju halva hinde, ärritab naabreid või teeb ükskõik mida muud, mis toob kaasa vanemate tähelepanu. Kui vanemad muutuvad karistavateks, siis need on negatiivsed paitused. Tema kujunemist mõjutab eriti halvasti vanematelt saadud negatiivsete paituste suurem osakaal. Täiskasvanuna on ta aga inimene, kes paneb ennast alati esikohale , ilmutab teiste suhtes vähest kiindumust, on väga impulsiivne ja rikub tihtipeale mitmesuguseid reegleid.
Loomulik laps on selline, kellelt pole nõutud vanematelt paituse saamiseks hea laps olemist vaid vanemad on tema suhtes tundeid ilmutanud ja paitusi jaganud ka niisama. Vanematel on meeldinud temaga mängida, temaga rääkida jne. Lapse jaoks on armastust jagatud nagu vabatahtlikult, ta pole pidanud seda ära teenima . Täiskasvanuna kujuneb tast välja täiesti normaalne inimene, kellel on kõrge enesehinnang, kellele teised inimesed meeldivad, ta on iseseisev ja suudab kujundada normaalseid suhteid.
Transaktsionaalne analüüs. Transaktsioonid
Transaktsioonid
Transaktsioon on sotsiaalse suhtlemise üks osa. Tavaliselt on selle käigus alati tegemist teatava stiimuli ja vastusega. Nt kui te ütlete sõbrale “Hei” siis sõber ütleb vastu “Hei”. Teie Hei oli stiimuliks ja tema “Hei” vastuseks .
Berne järgi saame me sellise interaktsiooni käigus teatavaid paitusi. Need aga rahuldavad inimlikke tundmusega seonduvaid vajadusi. Nt kui meid pannakse tähele ja vastatakse meile, siis me rahuldame seda vajadust. Paitused võivad olla nii positiivsed kui ka negatiivsed. Ehkki me eelistame positiivseid paitusi, eelistame me siiski negatiivseid paitusi sellisele olukorrale, kus puuduvad igasugused paitused.
Vastastikku täiendavad käigud on sellises transaktsioonis kus ei ole inimeste vahel konflikti. Need käigud on paralleelsed. Nt Vanem-Vanem, Laps-Laps, Täisealise-Täisealise transaktsioon. Ristuv transaktsioon ...
...leiab aset siis kui eksisteerib teatav konflikt kahe või enama inimese vahel. See tähendab sisuliselt sellist olukorda, kus ühelt poolt alustatud stiimul on suunatud teisele tasandile kui tuleb vastusreaktsioon. Ristuv transaktsioon peegeldab tavaliselt konflikti.
Varjatud transaktsioon....
...on sel juhul kui tegemist kahe või enama tasandi üheaegse toimimisega. Tavaliselt sellisel juhul on tegemist varjatud sõnumiga ja see on omane näiteks enamikele mängudest. On olemas kahte erinevat liiki varjatud transaktsioone: 1) sotsiaalsel tasandil ja 2) psühholoogilisel tasandil. Sotsiaalsel tasandil toimiv sõnum sisaldab avalikku sõumit, seda sõnumit, mida teistele edastatakse. Psühholoogilisel tasandil on aga tegemist latentse sõnumiga, sõnumiga, mis on peidus avaliku sõnumi taga.
Eneseteostuslikud ennustused.
Skeemide mõju käitumisele - eneseteostuslikud ennustused.
Mõnikord käituvad inimesed tänu sellistele skeemidele viisil, mis aitab kaasa sellele, et nende skeemid leiaksid reaalsuses kinnitust. Sellist nähtust tuntakse eneseteostuslike ennustuste nime all ( Merton 1984). Eneseteostuslike ennustuste puhul on tegemist kaheastmelise protsessiga. Esiteks defineerib üks isik situatsiooni valesti. Teiseks hakkab ta oma järgneva käitumisega seda ebakorrektset arusaama reaalsuseks muutma . Tervikuna on sotsiaalse taju puhul nii, et see mida me ootame, mõjutab seda mida me näeme, kuidas me näeme ja mida me selle kohta mäletame.
Sotsiaalsed stereotüübid.
Stereotüübid on üldistused inimeste, objektide või sündmuste kohta, mis on antud kultuuris üldlevinud. Kõik stereotüübid ei ole lõpuni valed. Igas stereotüübis on ka oma tõeivake. Need stereotüübid võivad olla piisavalt korrektsed selleks, et teha üldistusi suurema hulga inimeste kohta. Kuid kui me hakkame neid kohandama spetsiifiliste indiviidide kohta, siis on enamik stereotüüpe kohatud ja täiesti ebakorrektsed. Stereotüüpides on tavaliselt 3 astet:

me määratleme ära, et teatav inimeste grupp moodustab spetsiifilise kategooria. -nt me võime klassifitseerida inimesi nahavärvi, soo, vanuse, rahvuse jne alusel.

lisame sellele inimgrupile teatav iseloomulikud tunnused - nt laisk, ignorantne jne.

omistamine need omadused igale selle kategooria inimesele.
Me võime teha vahet personaalsete ja sotsiaalsete stereotüüpide vahel. Esimesed baseeruvad meie isiklikul kogemusel , teised aga on selliseid konsensuslikud arusaamad grupi inimeste suhtes. Meie privaatsed isiksuse teooriad baseeruvad nendel üldistustel, mis tulenevad meie isiklikust kogemusest.
Sobiva järelduse teooria ( Jones ja Davis )
Jonesi ja Davise sobiva järelduse teooria:
Sobiva järelduse teooria: Edward Jones and Keith Davis(1965) pakub meile seletuse selle kohta, kuidas inimesed püüavad seletada teiste inimeste käitumist neile omaste joontega. Sobiva järelduse tegemisel uurime me 5 erinevat liiki informatsiooni:

Kas see käitumine on vabalt valitud.
2) Kui on tegemist erandliku käitumisega.
3) Sotsiaalselt soovitav käitumine ütleb inimese kohta vähe. Kuid rollist erinev ja ebasoovitav käitumine ütleb inimese olemuse kohta tunduvalt enam.

Me teeme kindlamaid järeldusi sellise käitumise kohta, millel on suurem mõju meile. Seega on oluline selle käitumise tähenduslikkus meile.

Me teeme kindlamaid järeldusi ka siis kui see tegevus on kas siis meid kahjustav või meie suhtes soodus.
Atributsioonivead
Teiste inimeste käitumise vaatlemisel on üldiseks tendentsiks omistada teise inimese käitumise pōhjus tema omadustele. Sellist situatsiooni faktorite osatähtsuse alahindamist nimetati Lee Rossi (1977) poolt fundamentaalseks atributsiooniveaks. Selline teise isiku omadustega pōhjendamine toimub isegi siis, kui teisel inimesel ei ole mingit valikut, vaid ta peab nii tegema nagu ta teeb. Fundamentaalset atributsiooniviga tingivad mitmed asjaolud :

Tähelepanu suunatus – teise inimese käitumine tõmbab meie tähelepanu endale ja tunduvalt enam kui see situatsiooniline kontekst, kus see käitumine toimub.

Erinev unustamine. Inimesed unustavad situatsioonilisi faktoreid kergemini kui isiksuslikke.

Esinevad erinevad kultuurilised ja arenguga seonduvad faktorid .

Lingvistilised tegurid.
Atributsiooniviga on fundamentaalne seetõttu, et ta võib mõjutada meie hoiakuid ja tegevust.
Enesekehtestamise võtted.
Enesekehtestamist võib määratleda käitumisena ( Alberti & Emmons 1982) mis võimaldab isikul käituda omaenda huvide kohaselt, seista enda eest ilma et ta tunneks ärevust, et ta oskaks väljenda ausalt oma tundeid või järgiks oma õigusi ilma et ta eitaks teiste omi. Sisuliselt tähendab see seda, et tuleb hinnata teiste õigusi ja samas ei tohi unustada enda omi. Enesekehtestamine tähendab kindlalt enese huvide ees seismist ning samas suhtlemispartnerit arvestavat käitumisviisi.
Esialgu peeti teda sisaldavaks 4 peamist komponenti / Lazarus 1971 /, nimelt oskust...
1) keelduda teiste palveid täitmast
2) teistelt teenete palumine ja teistele palvete esitamine
3) positiivsete ja negatiivsete tunnete väljendamine ja
4) üldiste jutuajamiste algatamise, jätkamise ja lõpetamise oskus.
Enesekehtestamisel võib välja tuua 7 erinevat klassi vastuseid:
Esimesed 3 on negatiivsed:
1) ebapopulaarsete või erinevate arvamuste esitamine
2) teistelt käitumise muutmise nõudmine või palumine
3) keeldumine mittemõistlikest palvetest.
Järgmised 4 on positiivsed:
1) omaenda puuduste ja vigade tunnustamine
2) komplimentide tegemine ja saamine
3) interaktsioonide algatamine ja ülalhoidmine
4) positiivsete tunnete väljendamine.
Põhimõtteliselt on meil võimalik käituda 3-l erineval viisil:
1) Esiteks võime me käituda ennast mittekehtestaval viisil.
2) Ennast kehtestava vastuse puhul seistakse enda eest, kuid võetakse arvesse ka teise inimese seisukohta.
3) Agressiivne vastus kujutab endast teiste ähvardamist või siis teiste õiguste rikkumist. Siin vastatakse juba siis kui teine pole veel lõpetanud, räägitakse kõvasti ja sõimatakse, süüdistatakse teisi, hinnatakse endid teistest kõrgemalt ja rünnatakse teisi selleks, et ei rünnataks teda. Eesmärgiks on siin võita, sõltumata sellest, mis teine selle käigus tunneb.
Enesekehtestamise viisid
Põhimõtteliselt on võimalik välja tuua 5 erinevat viisi kuidas ennast kehtestada:
1) Lihtne kehtestamine - siin väljendatakse lihtsalt omaenda õigusi, arusaamu, tundeid. Nt kui teid katkestatakse, siis selliseks lihtsaks enesekehtestamise viisiks on " Vabandage mind, kuid ma tahaksin oma jutu lõpetada".
2) Empaatiline kehtestamine. Siin peegeldatakse teise suhtes teatavat arusaamist ja seetõttu on jutu sees märkus sellest et teist tunnustatakse või mõistetakse. Nt sama situatsiooni puhul võib vastus olla ka selline: "Ma saan aru, et sa oled innustunud oma ideede väljendamisest, kuid ma tahaksin enne lõpetada oma jutu".
3) Eskaleeruv kehtestamine. Esialgu alustatakse minimaalsest kehtestamisest ja kui teine sellele ei vasta, siis hakatakse tasapisi enda väidete tugevust. Nt kõige tüüpilisemaks näiteks on selline, kui teid tuleb tülitama väga järjekindel müügiagent ja sel juhul võiks see välja näha järgmiselt:
a - "Ei. Ma olen otsustanud, et ma ei taha ühtegi nendest asjadest osta."
b - "Ei, nagu ma juba ütlesin, ma ei osta midagi."
c - "Vaadake, ma oloen teile juba kaks korda öelnud, et mu vastuseks on ei. Ma olen sunnitud paluma, et te lahkuksite."
4) Vastanduv kehtestamine. Kasutatakse siis kui kellegi sõnad lähevad lahku tema tegudest. Siis kasutatakse väga selget vastandamist ja öeldakse teisele mida ta pidi tegema ja mida ta tegelikult on teinud. Näiteks: "Sa ütlesid et sa trükid aruande valmis neljapäevaks. Täna on neljapäev ja sa ei ole sellega ikka veel valmis. Ma palun et sa teed selle kohe valmis."
5) Mina kasutamine. Sellisel juhul kirjeldab kõneleja objektiivselt teise käitumist ja seda kuidas see mõjutab kõneleja tundeid või elu ja miks teine peaks muutma oma käitumist.
Puudutused
1) füüsiline kontakt - puudutused.
Puudutamine täidab mitmeid funktsioone, mis ühest küljest on seotud nii kontekstiga kus see puudutamine toimub kui ka suhtlejate omavaheliste suhetega . Nt puudutustega seotud funktsioone on võimalik jaotada järgmiselt: (Heslin 1974):

funktsionaalsed /professionaalsed.

sotsiaalsed/viisakusega seonduvad puudutused on peamiselt nt käepigistused,

Puudutustega seonduvad tunded.

armastuse/intiimsusega seonduvad.
e) seksiga seonduvad puudutused. Nende alla lähevad nt suudlused jne.
Näoväljendused
On olemas 6 alusnäoväljendust, st tähendab, et neid tuntakse ära isegi siis kui neid emotsioone väljendavad inimesed, kes on üles kasvanud teises kultuuris. - õnn, imestus, viha, kurbus, hirm, põlgus. ( Ekman ).
Suhtlemisdistantsid ( prokseemika )
Prokseemika käsitleb ruumi kasutamist inimese käitumises. Eraldi võetuna võib siin välja tuua 3 erinevat aspekti - territoriaalsus , prokseemika ja orientatsioon . Kõik nad omavad olulist tähendust kommunikatsiooniprotsessis.
Territoriaalsus.
Personaalne territoorium
Inimeste territoriaalsuse määratlemise üheks peamiseks funktsiooniks on privaatsuse tagamine (Altman 1975). Üheks võimaluseks oma territooriumit määratleda on tema personaliseerimine.
Põhimõtteliselt on võimalik välja tuua 3 liiki territooiume:

Primaarsed territooriumid.

Sekundaarsed territooriumid
3) Avalik territoorium
Prokseemika
Täpsemalt puudutab prokseemika seda individuaalset distantsi , mis suhtes teisega valitakse.
1) intiimne distants - Sellel distantsil on 2 erinevat varianti - esimene on otsene kehaline kontakt ja teine on nagu kaugem distants (15 - 46 cm).
2)personaalne distants - 46 - 120 cm - see on lähim ruum kuhu võõrast tavaliselt lastakse.
3)Sotsiaalne või siis ametialase suhtlemise distants - 1,2 - 3,6 m
4) Avalik ehk siis publikuesineja distants - üle 3,6 m - on kasutusel siis kui esinetakse suuremale hulgale inimestele.
Orientatsioon
Tavaliselt peegeldab orientatsioon keha positsiooni.
Kroneemika
Aeg
Kui me uuime seda kuidas inimesed suhtlevad läbi ajakasutamise, siis me räägime kroneemikast. On eristatud monokroonilist ja polükroonilist aja kontseptsiooni . Monokroonilise ajakontseptsiooniga maades tehakse üks asi korraga ja pannakse väga palju rõhku eelnevale päevaplaanile. Polükroonilise ajakontseptsiooniga maades toimub aga üheaegselt erinevaid asju. Seetõttu ei ole mingi ime, et tekkivad mitmesugused viivitused ja katkestused.
Petmine
Pettusega kaasnevad tavaliselt:

liigutused, mis osutavad erutusele (õlakehitamine),
b) illustraatorite vähesus - zestide vähesus.

kohanemisliigutuste sagedus –

näo mikroliigutused
e) silmside
Hoiak
...on positiivne vōi negatiivne hinnanguline suhtumine kellegi vōi millegi suhtes, mis väljendub uskumustes, tunnetes vōi kalduvuses käituda mingil kindlal viisil. Erinevatel teoreetikutel on hoiakutest erinevad arusaamad. Nt Bem (1970) peab hoiakuteks lihtsalt individuaalseid tundeid (meeldib - ei meeldi) objekti suhtes. Sellisele hoiakute ühe komponendilisele (ühemōōtmelisele) vastandub käsitlus, kus hoiakutes tuuakse välja 3 erinevat komponti.
Hoiakud baseeruvad 3 erinevat sorti informatsioonil vōi on neist välja kujunenud:
1) kognitiivsel informatsioonil
2) afektiivsel/emotsionaalsel informatsioonil
3) informatsioonil, mis puudutab inimese eelnevat käitumist vōi käitumuslikke kavatsusi.
Hoiakute tähtsus:
* hoiakuid peetakse vōrdlemisi püsivateks
*enamik hoiakutest on ōpitud
*hoiakud mōjutavad ka seda, kuidas inimesed töötlevad infot.
* kōige olulisem on aga see, et hoiakud mōjutavad käitumist.
Hoiakute formeerumine

Hoiakud, mis pōhinevad kognitiivsel infol:
Uskumustel on kaks peamist allikat - isiklik kogemus ja teised inimesed. Viimase alla kuuluvad nt vanemad, eakaaslased, massimeedia , kool, kirik jne.
Massimeedia mōjus eristub 3 aspekti:
*Massimeedia on mitmel viisil mōjukas - siin antakse edasi terve hulk infot, mida me muidu ei ole vōimelised kätte saama.
* Meedia on valikuline - ta selekteerib välja ja kommenteerib teatavaid nähtusi ja sündmusi oma vaatevinklist ja seetōttu on vōimalik, et inimesel oleks tekkinud seda sündmust ise nähes hoopis teistsugune arusaam.
*Meedia vōib omada ka täiesti ootamatut efekti vaatajate uskumustele, hoiakutele ja käitumisele.
2) Hoiakud, mis pōhinevad afektiivsel infol:
Mōned meie hoiakutest baseeruvad lihtsalt kogemusel, st kui me korduvalt kohtame mingit objekti, siis me kujundame tema suhtes positiivse hoiaku. Seda nimetatakse eksponeerimisefektiks - piisab lihtsalt korduvast objekti nägemisest. (R. Zajonc 1968). Sel teel negatiiivseid hoiakuid tavaliselt ei teki. Mida tuttavamaks see objekt meile saab, seda enam ta meile meeldib.
Kui aga selle objektiga seoses tekib midagi negatiivset, siis vōib selle objekti suhtes tekkida ka negatiivne hoiak, kusjuures see esialgne negatiivne hoiak vōib muutuda veelgi negatiivsemaks. Ilmselt seetōttu et kui me korduvalt näeme inimest, kes meile kohe üldse ei meeldi, siis see tekitab meis selliseid ebameeldivaid tundeid ja üleelamisi, mis suurendavad meie negatiivseid tundeid. Seega ei toimi see eksponeerimisefekt esialgselt ebameeldivaks muutunud objektide suhtes.
Klassikaline tingimine on ka protsess, millega seostatakse mingi objekt mingi tundega. See toimib siis kui stiimul kutsub esile vastuse, mida ta esialgu(iseseisvalt) esile ei kutsunud. See vastus tuleneb sellest, et ta esineb koos mingi teise stiimuliga, mis tavaliselt sellise vastuse esile kutsus.
3) Hoiakud, mis pōhinevad käitumuslikul infol:
Enesetaju teooriast tuleneb ka nt selline asjaolu, et kui inimesel palutakse hinnata mingeid oma hoiakuid, siis nad teevad järeldusi oma eelneva käitumise alusel, eriti siis, kui nende hoiakud ei olnud väga selgelt välja kujunenud. Mōeldakse sellele, kuidas nad kellegi vōi millegi suhtes on käitunud ja tuletatakse siis oma hoiak sellest käitumisest.
Operantne tingimine:
Igasugune faktor, mis suudab mōjutada käitumist, suudab mōjutada ka hoiakuid. Operantne tingimine - pōhineb sellisel eeldusel , et inimesed kalduvad kordama käitumist, mis omas soovitavat resultaati ja ei korda käitumist, millel oli ebasoovitav resultaat . Seega kui meie mingile teole vōi käitumisele järgneb mingi auhind, siis tōenäosus, et seda käitumist korratakse, suureneb. Igasugune käitumine, mis leiab hindamist, see tōenäoliselt tulevikus ka kordub ja ühtlasi areneb välja ka sellele käitumisele vastav hoiak(vōi siis areneb välja enesetaju protsessis). Vastupidi, kui käitumisele järgneb karistus , siis see pärsib sellist käitumist tulevikus. Nt piisab selliste hoiakute kinnistamiseks ka sellest, kui teine inimene ütleb "hästi vōi tubli ", siis kui me väljendame mingit seisukohta. Ja kui seda teevad veel inimesed, keda me kōrgelt hindame, siis mōjub see veelgi tugevamini.
HOIAKUTE MUUTMINE
Üldiselt tahavad inimesed hoida ja säilitada teatavat kooskōla oma hoiakute vahel - inimesed tahavad näha oma hoiakuid kui üksteist täiendavaid , mitte aga vastuolulisi. Kui tunnetatakse, et tasakaal on rikutud, siis püütakse seda hakata kuidagi taastama .
Heideri tasakaaluteooria :
Kognitiivse kooskōla esialgsed arusaamad sōnastas Fritz Heider (1944,58). Heideri tasakaaluteooria on suurepärane näide kognitiivse kooskōla mudelist. Siin väidetakse, et kui kahe inimese vahel on tugev positiivne omavaheline emotsionaalne suhe, siis nende vahel on kas tasakaal, kui nad jagavad ka peamisi sarnaseid hoiakuid vōi tunnevad nad tasakaalustamatust, kui nende peamised hoiakud erinevad. Tasakaalustatud suhted on psūhholoogilist rahuldust pakkuvad, stabiilsed ja vastupidavad muutustele. Tasakaalustamata suhe tekitab aga stressi, see suhe on ebastabiilne ja muutustele aldis .
Kui nüüd inimeste suhe on tasakaalustamata, siis eksisteerib tugev surve selles suunas, et see suhe tasakaalustada. Heideri arvates tasakaalustatakse suhe selliste muudatuste abil, mis on vähem kulukad.
Kognitiivse dissonantsi teooria (L.Festinger)
LEON FESTINGER (1957) kognitiivse dissonantsi teooria:
- kaks elementi (arusaama, käitumist) on dissonantsed kui, arvestades ainult neid kahte elementi, ühe elemendi pool tuleneb teisest. Teooria eeldab seda, et meis tekib pinge (dissonants), kui kaks meie mõtet, uskumust, hoiakut on vastuolulised. Kui me avastame, et nad ei sobi kokku. Kuna selline olukord on meie jaoks ebamugav, siis me püüame sellest olukorrast pääseda ja taastada sisemine harmoonia . Seega püüavad inimesed säilitada kognitiivset kooskōla oma erinevate arusaamade vahel.
Dissonants pärast otsustamist
Selleks on olemas 3 vōimalust:

ühte vōi enamat tunnetuse aspekti hakatakse muutma selleks, et viia neid kooskōlla tunnetuse teiste aspektidega.

te vōite tuua välja uusi kooskōlas olevaid aspekte

te vōite püüda muuta ühe vōi ka mitme tunnetuse aspekti tähtsust.
Veenmise tsentraalse ja perifeerse tee teooria (R. Petty ja J. Cacioppo)
Richard Petty ja John Cacioppo(1986) esitasid veenmise tsentraalse ja perifeerse tee teooria. Lihtsalt kokku võttes tähendab see seda, et inimesed kes tunnevad antud probleemi hästi ja analüüsivad seda, kalduvad enam mõtlema sõnumist - sellest mida öeldi - ja seetõttu mõjutavad neid enam sellised faktorid, mis on seotud nende endi eelistustega. Kui aga inimesed ei ole eriliselt asjast huvitatud ja kui nad ei mõtle tavaliselt selle sõnumi üle, siis nad usaldavad või toetuvad mitmesugustele vähetähtsatele seikadele nagu esitaja meeldivus, keskkond jne. Hoiakute muutumine toimub erinevat liiki info töötlemise tulemusena. On tōenäoline, et tsentraalsetest pōhjustest tulenev hoiakute muutmine on kestvam kui perifeersetest pōhjustest tulenev. Kuid need mōlemad liigid toimivad ja on ekslik koondada tähelepanu vaid ühele.
Sõltuvussüsteemid
Sõltuvussüsteemid:
Kolme erinevat tüüpi sõltuvussüsteeme on välja toonud majandusteadlane Kenneth Boulding (1978). Neid määratlevad ära esiteks indiviidide poolsed orientatsioonid ja iseloomulikud sotsiaalsed väärtused; kindlad reeglid ja normid mis puudutavad resursside jagamist; ja erinevad strateegiad, mida kasutatakse nende resursside saamiseks ja jaotamiseks iga süsteemi sees. Edasi mängib rolli ka suhtlemine , mis selliste ressursside jagamisel toimub ja usalduse aste.
a)vahetussüsteemid:
Vahetussüsteem on selline, kus domineerivaks väärtuseks sõltuvussuhtes on egoistlikud soovid või individualism. Sellisel puhul tahab iga osapool maksimiseerida oma kasumit. Ehkki siin ollakse motiveeritud egoistlikest soovidest, ei pruugi sellised vahetussüsteemid olla ilmtingimata negatiivsed. Nad vahetavad neid ressursse, mis neil endil on, nendega, mis on teistel ja mida nad kõrgelt hinbdavad. Selline sotsiaalne vahetus toimub väga paljudes situatsioonides ja siin on tegemist väga mitmesuguste ressurssidega, mida jaotatakse. Foa and Foa (1980) pakkusid välja, et põhimõtteliselt on välja tuua kuut erinevat liiki ressursse, mida me võime omada - kaubad , teenused, raha, informatsioon, staatus ja armastus - neede erinevad üksteisest teatavate dimensioonide poolest - üheks on konkreetsus - sümboolsus , teiseks erandlikkus - universaalsus .
b) Integratiivsed süsteemid:
Vahetussuhetest erinevalt on integratiivsed süsteemid sellised, kus indiviidid ei ole mitte lihtsalt motiveeritud oma kasumit suurendama, vaid hoolitsema ka teiste inimeste heaolu eest. Seda iseloomustaks nt selline arusaama, et mulle meeldib sinuga koostööd teha, koos olla, ma tahan seda mida oman jaotada nii, et meil mõlemil oleks hea olla. Ka tulevikus tahan ma hoolitseda sinu käekäigu eest, nii, et see kindlustaks meie suhte jätkumise.
Selleks, et selline suhe saaks toimida on vaja, et osapooled usaldaksid teineteist ja et nad räägiksid nendest probleemidest avameelselt. Usaldus ja probleemidest rääkimisega hakkavad inimesed käituma nii, mis võimaldaks suurendada kooskonna heaolu ilma et kardetaks, et keegi üritab neid ära kasutada oma egoistlike huvide tõttu. Kui aga usutakse, et teine käitub ka egoistlikult, siis inimesed käituvad kergemini ka ise nii. Selline prosotsiaalne käitumine toimub aga eelkõige siis, kui räägitakse avalikult probleemidest ja kui eksisteerib usaldus inimeste vahel. Nende suhete puhul ei soovita ka tavaliselt, et teine kohe midagi vastu annaks.
c)ähvardussüsteemid:
Selline süsteem tekib siis, kui need kaks eelmist on mingil põhjusel äpardunud, ebaõnnestunud. Sellistel puhkudel on need kulutused, mida inimene teeb selles suhtes püsimiseks suuremad kui tasud , mis ta saab. Ähvardussüsteeme iseloomustab kõrge konfliktsus ja siin kasutatakse teise mõjutamist ähvardamisi. Sellise suhte üheks eesmärgiks on ahnitseda endale nii palju ressursse kui võimalik. Tegutsetakse printsiibil, et võitja saab kõik, mõnikord tahetakse ka teiselt midagi ära võtta, selleks, et teist karistada . Kui sa seda ei tee (mis suurendaks minu ressursse), siis ma teen nii, et ...(mis vähendab sinu ressursse). Selle süsteemi puhul võidakse kasutada ka mitmesuguseid teisi käitumisvorme, kuid ähvardused on siin põhisisuks. Selle suhte puhul osapooled üksteist ei usalda, suhtlemise aste omavahel on madalam.
Sotsiaalsete suhtumiste ring
Sotsiaalsete suhtumist ring. Kui mingi kahe tunnuse muutumisel seletatakse paljusid võimalikke variante, siis me saame teatava tsirkumpleksi. Väga paljud erinevad teooriad üritavad seletada sotsiaalseid suhtumisi kahe dimensiooni alusel – sõbralikkus – vaenulikkus ja domineerimine – alistumine. Nende skeemide alus peitub Timothy Leary poolt 1950-ndatel aastatel väljaarendatud interpersonaalsete suhete diagnostikal. Nende kahe dimensiooni kombineerimisel võime me saada 4 erinevat emotsionaalset suhtumisviisi:
Hoolitsemine (hoivaaminen), toetumine (turvautuminen), hirmukus ja agressiivsus . Hoolitsemine on täiskavanutele omane kiindumusliik ja toetumine lastele omane kiindumusviis. Hirmukus ja agressiivsus viitavad isiku soovile ja valmisolekule kaitsta omaenda huve. Teatud määral kujutab see ring endast turvalisusetaotluste süsteemi. Hirmukus, agressiivsus ja teisele toetumine on egoistlikud taotlused tagada oma turvalisus ja järgida oma egoistlikke huve. Hoolitsemine on seevastu altruistlik taotlus hoolitseda teise turvalisuse ja heaolu eest.
Nimetatud emotsionaalsed suhtumised on aga aluseks sotsiaalsele suhtlemisele, andes sellele teatava värvingu.
Lee 6 armastuse stiili
J. A.Lee (1973) tõi välja 6 erinevat liiki armastuse stiili: EROS , AGAPE , MANIA , LUDUS , STORGE , PRAGMA : Primaarsed armastusstiilid on eros, storge ja ludus. Eros ja agape on need stiilid, mis vastavad kõige enam traditsioonilistele romantilise armastuse mudelitele .
Need inimesed, kes kogevad Erost räägivad seotusest, füüsilisest meeldivusest, eneseavamisest oma partnerile ja nad väljendavad ka rahulolu oma lähedase suhtega. Siin peetakse oluliseks füüsilist veetlust, seksuaalsust. Iga uus inimene, kes vastab meeldivuse ideaalile, kutsub esile veetluse. Tähtsal kohal on kirg ja emotsionaalsed läbielamised.
Agape on erose ja storge kombinatsioon. Põhiliseks tunnuseks on see, et armastus on kohustus teha head ja hoolitseda teiste inimeste eest. Need inimesed, kelledel on kõrged Agape näitajad, märgivad omakasupüüdmatust teise eest hoolitsemisel, märgivad, et nad armastavad oma partnerit, nad on suhtega üldiselt rahul ja nad on seksuaalselt kammitsetud. Altruism ja kohusetunne jumaldatud inimese suhtes on selle stiili põhitunnus.
Mania on painav, emotsionaalselt sõltuv, intensiivne armastuse stiil. Mania moodustub erose ja luduse kombinatsioonist. Teda iseloomustab intensiivne vajadus olla armastatud , suur kirg, kuid samal ajal ka hirm, et ei õnnestu armastatut ainult endale hoida. Armukadedus ongi selle armastusstiili iseloomulik joon.
Ludust defineeritakse kui mängimist, kõikelubavat armastuse stiili, mis on nendest ka kõige vähem traditsiooniline. Luduse puhul tähendab armastus paljusid partnereid ja vaheldust.
Storge ja Pragma tähistavad seda, kuidas inimesed ühendavad sõpruse ja armastuse teise inimese valimisel. Storgiline armastaja eelistab aeglaselt arenevat kiindumust, mis aitab arendada pikaajalist suhet. Kõrvaltvaatajaile meenutab storge enam sõprussuhteid. Pragmaatiline armastaja eelistab kiindumust sellistesse inimestesse, kellel on just õige religioon , töö ja sissetulek. Pragma on kombinatsioon ludusest ja storgest. Otsitakse endale sobivat partnerit, kusjuures on olemas justkui “nimekiri” omadustest, millele oletatav partner peaks kindlasti vastama. Olemuslikuks on siin ratsionaalne kaalutlemine, kas suhted on kasulikud või mitte.
Uurimistulemuste alusel võib väita, et siin eksisteerivad teatavad soolised erinevused. Nii märgivad mehed enam Luduse stiili esinemist, mõningase üllatusena esineb aga neil ka enam Agape stiili.
J.A. Lee klassifikatsioon võimaldab ka vastata küsimusele, millised suhted on kõige püsivamad. Selgub, et püsivad on need suhted, kus partneritel on sarnased armastustiilid. Kõige püsivamaks peetakse neid suhteid, mis põhinevad storgel, kõige ebapüsivamad on ludusel põhinevad suhted.
Kiindumusmudelid (4) (Bartholomew)
Armastus ja kiindumus
Bartholomew (1990) on kirjeldanud 4 erinevat kiindumusstiili vastavalt nende aluseks olevatele seesmistele mallidele. Need mallid määravad ära selle, kuidas mõistetakse ennast ja teist nendes suhetes. Nende mallide aluseks on …
1) Konkreetsed mälestused kiindumussuhetest ja tõlgendused nendest suhetest, nii nende suhete hindamine kui ka enda ja teiste käitumise seletamine. Kui vanemlikud suhted on turvalised, siis kujuneb lastel välja turvaline kiindumusmudel.
2) Mallidesse kuuluvad ka positiivsed või negatiivsed käsitlused endast ja teistest.
3)Kolmas mallidesse puutuv osa on kiindumusega seotud eesmärgid ja motiivid. Kiindumussüsteem täidab kõikidele ühiseid eesmärke – see on kogetava turvalisuse tunde otsimine, ainult et selle saavutamise teed on erinevad.
Turvalise kiindumusmudeli esindajatel on mallid endast ja teistest positiivsed. Nad hindavad endid, loodavad teiste peale ja usuvad, et nad suudavad oma elu kontrollida, kuid võivad olla ka teistest sõltumatud. Seksuaalsuhetes püüab turvalise kiindumusmudeli esindaja saavutada mõlemapoolset lähedust ja rahulolu.
Takerduv kiindumusmudel – arusaam teistest on positiivne, endast aga negatiivne. Nad on teistest enam sõltuvad teiste tunnustamisest ja teiste hinnangutest. Ta üritab igal viisil – kas siis meelitades, nõudes, vihapursetega, või siis klammerdumise abil mõjutada seda, et saaks selles suhtes oma armastuse vajaduse rahuldatud. Nende jaoks ei saa maailma ja teise peale loota ja seetõttu on läheduse säilitamiseks kõige parem teise külge takerduda, kuna vaid see annab talle võimaluse lähedust säilitada.
Bartholomew (1990) on välja toonud 2 erinevat liiki mitteturvalist kiindumusmudelit. Need mitteturvalised kiindumusmudelid kujunevad välja justkui enda kaitseks tehtava kompromissina, kus kas siis autonoomia või emotsionaalne lähedus on ohverdatud füüsilise läheduse säilitamise nimel.
*hirmunud kiindumusmudel - kui inimene soovib teistega kontakti, kuid kardab nii seotust kui ka selle tagajärgi, võimalikku hülgamist. Nendel on mall endast ja teistest negatiivne. Nad on harjunud sellega, et kui teisi vaja on, siis ei ole nad kättesaadavad ja et nad ka ise ei ole väärt teiste armastust. Nad tahavad küll teiste heakskiitu ja on teadlikud oma kiindumusvajadustest, kuid nad ei julge tulla teistele lähemale, kartes saada haiget või siis arvates, et neid hüljatakse. Selle vältimiseks ja ennetamiseks võivad nad enne teised hüljata.
*vältiv kiindumusmudel – nendel on mall endist positiivne, kuid teistest on see mall negatiivne. Kuna nad usuvad, et turvalisuse otsinguil võidakse neid hüljata, siis nad hakkavad oma kiindumusvajadust eitama. Selle tulemusena üritavad nad elada ilma teiste inimeste armastuse ja toeta ja olema emotsionaalselt sõltumatud. Neil õnnestub hoida endast positiivset pilti eemaldudes teistest ja mitte lubades, juhul kui neid hüljatakse, haavumist. Nad rõhutavad iseseisvust ja tihtipeale keskenduvad pigem intensiivselt tööle või harrastustele lähisuhete asemel. Nemad eristavad seksuaalsuse tunnete alusel kiindumusest ja nad peavad ka enda avamist ebameeldivaks.
Investeerimismudel
Investeerimismudel (Rusbult 1980)
See mudel baseerub vahetusteoorial ja ta võimaldab ennustada nii rahulolu suhetega kui ka seotust selle suhtega. Selleks et ennustada rahulolu kõrvutab inimene neid tasusid mis ta suhtest saab nende kulutustega, mis suhte säilitamine talt eeldab. Seda resultaati kõrvutatakse omakorda nende tulemitega, mis tal on olnud eelnevatest suhetest. Kui see võrdlus on positiivne - kui tasud kaaluvad üles kulutusi ja mis on vähemalt võrdne sellega, mida inimene on oodanud (oma eelnevate suhete baasilt võetuna), siis ta on rahul. Tasuks võib selles suhtes olla ka nt see, et partner on ilus ja intelligentne , et seksuaalsuhe on meeldiv jne. Kulutuste alla lähevad aga nt majanduslikud kulutused, aeg, vabaduse puudumine, ebamugavused jne. See mudel määrab ära, et rahulolu suureneb kui
1) tasud suurenevad
2) kulutused vähenevad
3) ootused (mis baseeruvad eelnevatel suhetel ) langevad.
Suhete lagunemise mudel
Suhete lagunemise mudel ( Duck 1988; 1992):
I - Interpsüühiline faas – ”ma ei suuda seda enam välja kannatada”.
* keskendutakse teise käitumisele
*hinnatakse teise käitumise adekvaatsust
*hinnatakse suhte halbu külgi
*hinnatakse suhte positiivseid külgi
*mõeldakse läbi lahkumineku hind
*väljendatakse või loobutakse mõttest.
II - Diaadilise faasi – ”minu otsus on õigustatud”.
*räägib teisele või väldib
*räägitakse suhte probleemid läbi
*proovitakse parandada või leppida
*arutatakse läbi lahkumineku hind
III - Sotsiaalne faas – ”Ma mõtlen seda tõsiselt”.
*arutatakse läbi lahutusejärgne olukord
*levitatakse kõlakaid
*räägitakse kes on süüdi
*üritatakse enda mainet hoida
IV – Haua dekoreerimise faas – ”Nüüd on see juba paratamatus ”
*ülesaamine
*tagantjärele põhjuslikkuse otsimine
*omapoolsete versioonide loomine lahutamise põhjustest.
Nagu kujunevad suhted järgivad teatavat mudelit, nii teevad seda ka lagunevad suhted (Duck 1982).
Esimene faas on see, kus inimene otsustab, et ei suuda suhet enam kannatada, olla selles suhtes. See on interpsüühiline faas., mille jooksul keskendutakse teise käitumisele ja püütakse selles käitumises leida sellist, mis annaks võimaluse see suhe lõpetada.
Teise diaadilise faasi ajal otsustab üks osapooltest enda jaoks suhe kas siis ümber määratleda või lõpetada. Nt ümbermääratlemine võib tähendada seda, et muutub suhte kvaliteet (selle asemel, et öelda, et me võime olla sõbrad saab öelda nii, et ma armastan sind).
Kui nüüd on otsustatud suhe lõpetada, siis astutakse sotsiaalsesse faasi, kus kinnitatakse avalikult suhte lõpetamisest ja seletatakse ka teistele, miks see suhe katkestati.
Viimane faas on haua dekoreerimise faas, kus peamine aktiivsus on suunatud suhte lõpetamisele. Üheks selle perioodi peamiseks mureks on kogu suhte ümbermõtestamine, endale selle suhte ja selle lõpetamise ratsionaliseerimine ja toimetulek oma mina probleemidega.
Altruistlikku käitumist mõjutavad emotsionaalsed reaktsioonid.
Emotsionaalsed reaktsioonid
See kuidas inimene emotsionaalselt reageerib hädasolijale on üheks oluliseks aitamist mõjutavaks teguriks. Tavaliselt kogevad inimesed sellises situatsioonis kahte erinevat liiki emotsioone. Esmalt olete te tugevalt häiritud, ärevil, mures, hirmunud - need on teie poolt kogetava stressi reaktsioonid. Kuid kuna te olete õnnetuspaigal, siis teil hakkab samas naisest ka kahju, seetõttu hakkate te kogema ka teatavat empaatiatunnet. -sümpaatiat, soojust, muretsemist teise eest. Nad viivad inimest nagu erinevat kas siis egoistlikku või altruistlikku aitamise teed.
Aitamist tingivad situatiivsed tegurid (5)
Üheks oluliseks aitamist mõjutavaks teguriks on ka situatsioon. John Darley and Bibb Latané (1970) pakkusid välja, et on olemas terve rida erinevaid küsimusi, millele inimene peab enne teise aitamist vastama. Sotsiaalne kontekts võib mõjutada otsust aitamise kohta igal järgmisel sammul .
a)“Milles asi”
Kuna sellised sündmused on ebatavalised ja mitmetähenduslikud, siis vaatavad inimesed seda, kuidas teised reageerivad ja kas üldse abi on vajalik. Aidatakse tavaliselt enam siis kui olukord on ühetähenduslik, selge.
“Kas see on minu asi?”
Teiste juuresolek mõjutab ka seda, kas inimene tajub oma personaalset vastutust, kas ta tunneb, et peab aitama . Kui inimesi on massis, siis inimene tunneb vähemat vastutust selle olukorra ees. Darley ja Latané (1968) nimetasid seda vastutuse hajumiseks. Vastutuse hajumine puudutab olukorda, kus inimesel kaob teiste seas isiksuslik vastutustunne teise inimese aitamise eest seetõttu, et seal juures on teised inimesed.
See teooria üldiselt töötab välja arvatud neil juhtudel kui:
1) tunnistajad jagavad oma saatust ohvriga - nt ollakse koos liiklusummikus
2) juuresolijad on ohvrile nii lähedal, et nad ei saa ära põgeneda.
3) kui tajutakse, et teised ei saa aidata - nt nad on teises hoones .
4) kui inimene tunneb juuresolijaid ja teda tuntakse.
“Mida ma saan teha, mida ma oskan”
Abistamist mõjutab ka asjaolu, kui kompetentseks end inimene mingil muul alal peab. Kui tal hiljaaegu just mingi oluline ettevõtmine nurjus, siis ta kaldub enam pidama end ebakompetentseks ja seetõttu on ta vähem aldis teisi aitama.
“Kelle süü see on?”
Lisaks neile kolmele küsimusele on ka teisi olulisi küsimusi, millele inimene tahab vastust saada. Kui inimene on selle olukorra ise tekitanud, siis on vähe tõenäoline, et teda aidatakse. Üks olulisi mõjutajaid on see, kas abivajajat tajutakse haigena või purjus . Haigeid aidatakse enam.
“Kas nad tahavad et neid aidataks”
Inimesed on nt teadlikud ka sellest, et abistamine võib teisele kalliks maksma minna. Seetõttu ei ole inimesed eriti valmis mingit teenet vastu võtma, kui nad tajuvad, et ei suuda sellele millegagi vastata. Seetõttu ei jää suhe enam võrdseks, läheb tasakaalust välja. Kui me aga võtame vastu teene , millele me ei suuda vääriliselt vastata, siis see vähendab meie enesehinnangut. Lähisuhete puhul sellised teene-teene vastu abistamised aga ei kehti.
Agressiooni seletavad bioloogilised teooriad
Agressioon on füüsiline või verbaalne käitumine, mille eesmärgiks on teise inimese kahjustamine .
Agressiooni bioloogilised alused:
Instinktide teooria: Nt Freud ja K. Lorenz - mõlematele on omane see, et agressiivne energia on instinktiivne ja kui seda ei rakendata, siis ta koguneb seni kuni plahvatab või "vabaneb" - vallandub vastuseks mingile välisele stiimulile.
Konrad Lorenz väidab, et inimeste agressiivsus on enamasti instinktiivne. Inglise keeles on raamatu pealkiri On Agressioon(1966) (The So-Called Evil ). Tema järgi ei olegi agressiivsus nii paha nähtus kui arvestatakse tema peamisi funktsioone loomaliigi säilimise seisukohalt. Tema järgi mängib agressiivsus kohanemisel olulist rolli:
1) agressioon(agressiivsus) suurendab selle tōenäosust, et sobivamad, liigi tugevamad esindajad jäävad ellu ja paljunevad;
2) agressiivsus tagab ka seda, et antud liigi esindajad jaotuvad laiali kogu vōimalikule (kättesaadavale) territooriumile, nii et igal liikmel oleks vōimalik saada küllaldaselt ressursse oma käsutusse (toitu ja vett). Liigi esindajad märgistavad ja kaitsevad oma spetsiifilist territooriumi, tagades seeläbi oma ellujäämist.
3)agressiooniga tagatakse ka teatav domineerimise redel , mis tagab loomagruppides teatavad stabiilsed suhted, aidates seega samuti kaasa selle ligii säilimisele.
Kromosoomid ja agressioon:
Uurimustulemused näitavad seda, et geneetilised faktorid mängivad vähemalt mingit rolli inimeste agressiivsuses. Üheks selliseks hälbeks on XYY kromosoomi anomaalia meestel. Praegusaja uurimuste tulemused ei ole eriti veenvad selles osas, kas eksisteerib seos geneetika ja agressiooni vahel. Mōningate uurimuste puhul on sellist seost leitud.
Aju ja vägivald:
Aju ja vägivalla seosed on juba pikemat aega tuntud.
Frustratsiooni -agressiooni hüpotees:
1939.a. avaldas grupp Yale´i ülikooli psühholooge (Dollard, Doob, Miller, Mowrer, Sears) oma teoreetilised arusaamad agressiooni kohta, mis põhines arusaamal, et inimeste puhul on tegemist teatavate instinktide mahasurumisega. Kuna ühiskonna normid takistavad inimestel kõike tegemast mida nad tahaksid, siis on inimesed paratamatult pidevalt frustreeritud. Frustratsiooni- agressiooni teooria järgi tema algses vormis viib frustratsioon alati agressioonile ja siit tulenes ka asjaolu, et agressioon tulenes alati ja ainult frustratsioonist. Frustratsiooni põhjustab ükskõik milline asi, mis blokeerib inimesel eesmärgi saavutamist. Frustratsioon on eriti tugev siis, kui eesmärgi saavutamise motivatsioon on väga tugev ja blokeerimine on täielik. Erinevat liiki frustratsioon võib viia ka erinevat liiki käitumisele. Vaid teatud tüüpi frustratsioon tekitab agressiooni.
Berkowitz(1988) väidab, et frustratsioonile võib järgneda kaks võimalikku käitumisviisi - kas põgeneda või siis käituda agressiivselt. Milline neist valitakse, sõltub mitmetest asjaoludest. Avalikku agressiooni frustratsioonile ei järgne, kui keskkonnas ei ole kindlaid stiimuleid (võtmeid).
Agressioon on füüsiline või verbaalne käitumine, mille eesmärgiks on teise inimese kahjustamine.
Agressiooni bioloogilised alused:
Instinktide teooria: Nt Freud ja K. Lorenz - mõlematele on omane see, et agressiivne energia on instinktiivne ja kui seda ei rakendata, siis ta koguneb seni kuni plahvatab või "vabaneb" - vallandub vastuseks mingile välisele stiimulile.
Konrad Lorenz väidab, et inimeste agressiivsus on enamasti instinktiivne. Inglise keeles on raamatu pealkiri On Agressioon(1966) (The So-Called Evil). Tema järgi ei olegi agressiivsus nii paha nähtus kui arvestatakse tema peamisi funktsioone loomaliigi säilimise seisukohalt. Tema järgi mängib agressiivsus kohanemisel olulist rolli:
1) agressioon(agressiivsus) suurendab selle tōenäosust, et sobivamad, liigi tugevamad esindajad jäävad ellu ja paljunevad;
2) agressiivsus tagab ka seda, et antud liigi esindajad jaotuvad laiali kogu vōimalikule (kättesaadavale) territooriumile, nii et igal liikmel oleks vōimalik saada küllaldaselt ressursse oma käsutusse (toitu ja vett). Liigi esindajad märgistavad ja kaitsevad oma spetsiifilist territooriumi, tagades seeläbi oma ellujäämist.
3)agressiooniga tagatakse ka teatav domineerimise redel, mis tagab loomagruppides teatavad stabiilsed suhted, aidates seega samuti kaasa selle ligii säilimisele.
Erutuse ülekande teooria (Zillmann)
Selle teooria kohaselt lisandub inimesel eelnevast ärritusest jäänud jääkerutus sellele vihale, mida inimene kogeb siis kui teda pärastpoole provotseeritakse. Kuna inimesel toimub põhjuse vale omistamine, siis selline jääkerutus kantakse üle sellisele emotsioonile nagu viha ja see omakorda suurendab tõenäosust, et inimene käitub agressiivselt. Erutuse ülekanne suurendab agressiooni selle vastu, kes sellise käitumise välja provotseeris. Agressiooni tõenäosust suurendavad ka need sildid, mis me oma seisundile anname.
Sotsiaalne õppimine.
Sotsiaalne õppimine:
Õppimine teiste käitumist jälgides:
Asendav õppimine ( vicarious learning) on selline mis toimub siis kui jälgitakse teiste agressiivset käitumist.Tihtipeale käituvad inimesed vastavalt sellele, mida nad on näinud telekas või on lugenud. Sedasorti õppimise uurimist on viimase 25 aasta jooksul oluliselt mõjutanud Bandura sotsiaalse õppimise teooria. Selle teooria järgi õpime me agressiivset käitumist samamoodi nagu iga teistki käitumist. Agressiivsete mudelite jälgimine annab meile kahte erinevat liiki infot. Esiteks saame me sellisest käitumisest teada, kuidas agressiivselt käituda - teadmisi, selle abil saame me järeldada kuidas oleks mõtekas oma käitumist sooritada - jäljendada. Teiseks annab see infot agressiivse käitumise võimalike tulude kohta. Sealt õpitakse ära agressiivsuse ja kindlat liiki situatsioonide seosed. Bandura (1979) usub, et igapäevaelus leiame me agressiivseid mudeleid kõige sagedamini
1)omaenda perekonnast. Lapsed, keda vanemad karistavad sageli füüsiliselt, kalduvad samasugust käitumismalli kohandama suhetes eakaaslastega. 2) subkultuurist - nt kuidas mingis sotsiaalses keskkonnas (nt getodes) suhtutakse agressiivsusesse. 3) massikommunikatsioonivahenditest. - TV õpetab palju vägivaldset käitumist.
Võimu liigid
SOTSIAALNE VÕIM.
Võim viitab ühe - mõjutaja - käsutuses olevatele jõududele, mille abil ta saab esile kutsuda muutusi teise käitumises või hoiakutes.
Võim viitab ühe - mõjutaja - käsutuses olevatele jõududele, mille abil ta saab esile kutsuda muutusi teise käitumises või hoiakutes.
Kõiki võimusuhteid iseloomustavad 3 erinevat tunnust:
*ulatuslikkus - see on seotud nende inimeste arvuga, kelle üle antud isikul võimu on. Nt on poliitiliste liidrite võim väga ulatuslik, samas vastupidisel poolusel on nt vanema võim oma lapse üle.
* igakülgsus - nt vanematel on oma laste üle igakülgne võim, samuti omavad analoogilist võimu ka vanglate juhid karistatute üle. Võim on inimese elu erinevate valdkondades.
* tugevus - see kui tugevat mõju üks isik omab teise üle mingis valdkonnas.
1) Tasu võim: Kuuletumist võib tingida asjaolu, et selle kuuletumise eest pakutakse mingit tasu (tasu võim võib olla suhteliselt võrdne vahetus, kuid võib ka olla, et üks pool teist täielikult ekspluateerib). Inimesel, kes teist üritab mõjutada on midagi, mida teine inimene tahab saada, ja kui teine nõustub mõjutaja sooviga, siis ta selle ka vastutasuks saab. Tasu võib olla väga konkreetne - nagu raha või kaubad või teenused.
2) Sunnil põhinev võim:
Mõjutaval inimesel on võim teist karistada kui ta ei täida tema nõudmisi, ei allu tema tahtele. Üks allub kuna ta kardab saada karistatud. Karistus võib olla millegi väärtusliku äravõtmist, või siis teise karistamine füüsiliselt või teist kannatama panemine. Ehkki seda kasutatakse võrdlemisi tihti, ei ole ta nii efektiivne kui seda oli tasul põhinev võim. Ka siin on vajalik säilitada kontroll teise käitumise üle. Teiseks negatiivseks küljeks on asjaolu, et see tekitab mõjutatavas vaenulikkust ja seetõttu väheneb mõjutaja võimalus teist tulevikus mõjutada.
3) Kompetentsusel põhinev võim - baseerub teadmistel ja kogemusel. Vanemad võivad saavutada laste üle võimu ka seetõttu, et neil on teadmisi erinevate valdkondade kohta, mida lapsed ei tea. Eeliseks on asjaolu, et ei pea teise käitumist kontrollima, kuid ta on ebaefektiivne kõigil neil juhtudel, kui mõjutatav arvab , et teine saab mingit kasu sellest, kui ta teeb nii nagu talt soovitaks.
4) Legitiimne võim - tuleneb ühe poole nõustumisest asjaoluga, et teine omab tänu kas siis oma positsioonile või rollile õigust talle öelda mida teha ja mida mitte. See on ka üks kõige efektiivsemaid võimu omamise viise. Kui mõjutava inimese staatus on kõrgem kui mõjutataval, siis on tema mõjuvõim väga suur.
5) Personaalne võim - st et B tahab A-le meele järgi olla, kuna A talle meeldib, A karisma on selline.
Konformism
... on käitumise või mingi veendumuse muutmine reaalse või kujuteldava grupi surve tulemusena. Grupi poolt tuleneb teatav surve, mis nagu ühtlustab grupi liikmete arvamusi . Erinevalt kuuletumisest, on konformismi puhul surve kaudne, kuna siin inimene tajub survet, otsest nõudmist aga ei ole.
Esimesed konformismi katsed tehti Solomon Aschi poolt 1951.a.
On kahte sorti konformismi:
a) Normatiivne : - me tahame säilitada head mainet grupi seas.
b) Informatiivne - kui olukord on mingis mõttes kahemõtteline, võime me teistelt saada teavet selle kohta, kuidas käituda.
Põhimõtteliselt on võimalik välja tuua 3 liiki konformismi (Kelman 1961):

Nõustumine - nõustutakse grupi seisukohtadega, kuna muidu võidakse saada karistada.
2) Identifitseerimine - samastatakse end kellegagi.
3) Internaliseerimine - omaks võtmine - see inimene usub, et see mis ta teeb on ainuõige ja nii just peabki olema.
Konformism on tugevam kui...
a) tehtav otsustus on keeruline - eksisteerib teatav ebamäärasus.
b) nad näevad grupi üksmeelset otsust - kõik need inimesed ei saa eksida, kui aga tema eksib, siis võidakse teda kas karistada või hakatakse teda eirama.
c) nad hindavad seda gruppi kõrgelt - sõprade poolt hüljatud saada on aga väga raske.
d) nende otsustus saab kergesti teistele teatavaks, seetõttu sõltub sellest ka tasu või karistus.
e) nad on hirmul - hirm aga suurendab sõltuvust õõnestades inimese eneseusaldust.
Konformism on nõrgem kui...
a) neil on antud küsimuses väga tugev usk endasse - informatsiooniline surve on seega väga väike.
b) neil on kõrge sotsiaalne staatus.
c) nad on oma esialgse otsustuse kütkeis.
d) neile ei meeldi või nad ei hinda eriti kõrgelt sotsiaalse mõju allikat.
Sotsiaalse mõju teooria (B. Latané)
Sotsiaalse mõju teooria:
Bibb Latané-
Vastavalt sellele teooriale determineerivad grupi mõju 3 erinevat faktorit :

Mõjuvate allikate arv(grupi liikmete arv) - mida suurem on grupp, seda suurem on tema võime mõjutada hälbivat käitumist.
2) Tugevus - mida tugevam on grupp, seda suurem on tema võime mõjutada deviantseid.
3) Vahetus - mida vahetum on allikas, seda suurem on tema mõju.
Vähemuse mõju enamusele
Kahesuunaliste protsesside teooria. ( Serge Moscovici) Ta väitis, et mõjutusprotsessid erinevad sõltuvalt sellest kas mõjutajaks on enamus või vähemus. Vähemuse mõjutamise taktika on erinev enamuse mõjutamise taktikast. Enamus mõjutab teatava sotsiaalse survega , nõudes teistelt allumist ja sellise käitumise.
Enamuse mõjutamisel on väga olulisel kohal järjekindel käitumisstiil:

Ta rikub ära enamuse üksmeele normi ja tekitab ebamäärasust ja kahtlusi .

Ta tõmbab tähelepanu endale kui tervikgrupile.

Ta veenab teisi selles, et eksisteerib teatav alternatiivne vaatenurk.

Ta demonstreerib seda, et selle vaatepunkti esitajad on endas väga kindlad.

Ta näitab ka seda, et antud konflikti lahendamise ainukeseks alternatiiviks on vähemuse vaatenurga omaksvõtt.
Grupi arenguastmed
Grupis toimuvate protsesside analüüsimisel on oluline silmas pidada ülesandele ja suhetele orienteeritud tegevusi:

Formeerumine, moodustumine, kujunemine: Ülesannetele orienteeritud tegevustes püütakse määratleda eesmärgid ja luua reeglid nende saavutamiseks. Suhetele suunatud tegevustes on peamine tähelepanu tunnetel ja vastastikuse sõltuvuse kujunemisel.

Ründamine, tormamine: Sellel etapil kujunevad domineerivateks võistluslik käitumine ja konfliktid.

Normaliseerumine: Sellele astmele jõudes aktsepteeritakse ülesandele suunatud tegevustes arvamuste erinevusi. Domineerivaks muutub kompromisside tegemise soov.

Toimimine , talitlemine: Sellel astmel ilmneb juba täielikult see, kui hästi grupp suudab oma ülesandeid täita. Grupiliikmed tunnetavad hästi ja aktsepteerivad üksteise rolle.

Edasisiirdumine, küpsemine: Küpsuse etapil ilmnevad ülesandele orienteeritud tegevustes lõpetamise tunnused. Suhetele suunatud tegevustes ilmnevad eraldumise märgid.
Sotsiaalne hõlbustamine
Inimtegevuse resultatiivsust mõjutab nende juuresolek, kellelt eeldatakse subjekti tegevuse hindamist.
Publikuefekt kujuneb olukorras, kus mingit tegevust sooritatakse nende isikute silme all, kes küll ise toimuvasse ei sekku, kuid kelle poolt oodatakse hindavat-arvustavat seisukohavõtmist (aplausi või vilekoori).
Sama seisundi efekt tekib teadmisest, et ka teised rühma liikmed viibivad samalaadsetes tingimustes või on lahendamas sama ülesannet.
Nähtuse seletamiseks on välja pakutud 3 seletust:
Drive (Zajonc, 1965). Teiste juuresolek tingib meil erutusseisundi tõusu ja ühtlasi tugevneb ka meie motivatsioon. Selle tulemusena üritame me ülesannet lahendada tugevamini. Selles erutuse tõusus hakkavad domineerima peamiselt tugevamad või dominantsed vastused võrreldes nõrgemate vastustega.
Hinnang (Cottrell). Toetudes oma eelnevale kogemusel seostame oma tegevuse resultaate hinnanguliste situatsioonidega. Kui me mängime hästi, saame soodsa hinnangu ja positiivse resultaadi. Kui me mängime halvasti, on hinnang ebasoodus ja resultaat negatiivne.
Tähelepanu kõrvalejuhtimisest tingitud konflikt (Baron, 1986; Sanders , 1983)
Tekib siis kui pööratakse tähelepanu nii ülesandele kui ka inimestele. See aga vähendab tegevuse efektiivsust .
Sotsiaalne pärssimine
SOTSIAALNE PÄRSSIMINE: Esineb situatsioonides, mis nõuavad kollektiivseid jõupingutusi aga kus inimesed ei ole vastutavad oma individuaalse jõupingutuse eest. Sotsiaalse logelemisega seonduv toimib peamiselt suhteliselt kitsas ülesannete piires, kus inimese tegevuse hindamine teiste poolt on ebatõenäoline. Nt köieveomeeskond,. paadimeeskond jne.
Ringelmanni efekt (1913) – inimese poolt kulutatav jõud vähenes seda enam, mida suurem oli grupp.
Rühmatöö tulemuslikkuse juures on tegelikult võimalik eristada 3 erinevat nähtust:
1) Sotsiaalne logelemine - selline olukord, kus üksikisik usub, et tema panust ei ole võimalik üksikuna hinnata, siis tema motivatsioon väheneb.
2) Vabakäik (free riding) - on sellega tihedalt seotud, kuid siin usub inimene, et tema tegevusel ei ole suurt rolli kogu rühma tegevuse sooritamisel, seetõttu ta vähendab oma panust.
3) " Hani " (Sucker - kergesti tüssatav isik) - sel puhul on olukord selline, et teised rühma liikmed kasutavad ühe inimese ponnistusi ära ja kui isik paneb seda tähele, siis ka ka tema ind kaob, kuna ta ei taha olla tüssatav.
Deindividuatsioon
Teiste juuresolek virgutab inimest, samas võib aga grupis ka vastutustunne. Selle tulemusena kaovad ära normaalsed keelud ja inimesed võivad hakata tegema erinevaid kummalisi tegusid alates kergest enesevalitsemise kaotamisest (nt toidu loopimine söögisaali pörandale, karjumine rock - kontserdil) kuni mitmesuguste impulsiivsete tegudeni (orgiad, grupiline vandalism, vargused ) ja destruktiivsete sotsiaalsete plahvatusteni (märatsemised, lintsimised, piinamised).
Deindividuatsiooni soodustavad need asjaolud, mis hägustavad eneseteadvust (nt alkohol ). Deindividualiseerunud inimesed on vähem ohjes, nad sõltuvad enam vahetust situatsioonist. Selle teiseks pooleks on aga suurenenud eneseteadvus. Sellele aitab kaasa see, kui inimene tegutseb peegeli või telekaamera ees. Enesekontrolli aitavad rõhutada ka sellised asjaolud nagu lisaks peeglitele ja kaameratele ka väikelinnad, heledad tuled, nimesildid, isikupärased riided ja individuaalmajad. Tervikuna tekitavad deindividuatsiooni seisundit :
a) anonüümsus
b) erutusseisund
c) tähelepanu välistele sündmustele
d) tihe koostegutsev grupp.
Grupiline mõtlemine
Grupiline mõtlemine on grupi vaimse efektiivsuse, reaalsustaju ja otsustusvõime moonutumine grupisisese surve tulemusena. (I. Janis 1972).
Selleks pinnaseks, mis grupilist mõtlemist soodustab on järgmised asjaolud:
1) tegemist on heade omavaheliste suhetega tihedasti kooskäiva grupiga
2) grupp on mingil moel isoleeritud võimalikest vastupidistest arusaamadest
3) neis gruppides on direktiivne liider, kes tavaliselt annab teada sellest, millist seisukohta ta soosib.
Grupilise mõtlemise sümptoomid:

Illusioon et neid ei saa kahjustada.

Ratsionaliseerimine - grupp ei võta arvesse vastuväiteid nende endiste otsuste kohta vaid püüab oma tegutsemist kollektiivselt õigustada.

Kõigutamatu usk oma grupi õigsusesse - usutakse et nende grupp talitab täiesti õieti, seega püütakse vältida igasuguseid eetilisi ja moraaliküsimusi.

Stereotüpiseeritud arusaam vastasest.

Konformsusesurve: eriarvamusi ei sallita.
6) Enesetsensuur - Kuna eriarvamuste esitamine tekitab sagedasti ebamugavust ja lisaks sellele paistab et terve grupp on ühte meelt , siis kalduvad grupi liikmed end tagasi hoidma.

Üksmeele illusioon.

Infopuhastajad.
Grupi polarisatsioon
Grupis toimub inimeste esialgsete arvamuste ja kalduvuste võimendumine.
Grupi polarisatsiooni tekib ka ühiskondlike konfliktide korral - nt ühinevad siis ühte meelt olevad inimesed ühte gruppi, seeläbi tugenevad aga ka nende poolt jagatud vaated.
Selle nähtuse seletamiseks on välja pakutud 2 võimalikku seletust:

Info mõju - selle järgi tulevad grupidiskussiooni käigus esile sellised ideed, mis toetavad ühtset seisukohta ja nendes ideedes võib olla selliseid argumente, mida mõned grupi liikmed ei olnud eelnevalt tähele pannud või mida nad ei teadnud . Lisaks argumentidele on leitud ka seda, et aktiivne verbaalne osalemine diskussioonides muudab enam hoiakuid kui passiivne kuulamine .
2) Normatiivne mõju: Siin mängib olulist rolli võrdlus teistega. Inimesele on väga oluline, et ta saaks end võrrelda talle lähedaste inimestega, et ta saaks end võrrelda endale sarnaste inimestega. Selle teooria abil on võimalik seletada, miks paljusid probleeme on võimalik edukalt lahendada just väikeses grupis - seda eelkõige seetõttu, et grupp motiveerib käituma inimesi grupile meeldivas suunas, haarab kaasa aktiivsesse mõtlemisse ja arvamuste esitlemisesse.
Seetõttu ongi levinud väga palju nt selliseid asjaolusid nagu suitsetamisest loobumine grupis, alkohoolikute grupid-loobujad jne.
Sotsiaalse identiteedi teooria.
SOTSIAALNE IDENTITEET
Tajfeli (1978,1982) järgi on sotsiaalse identiteedi näol tegemist indiviidi mina-kontseptsiooni osaga, mis tuleneb kuulumisest mingisse sotsiaalsesse gruppi (või gruppidesse) koos gruppi kuulumise emotsionaalse tähtsustamise ja väärtustamisega. Sotsiaalse identiteedi teooria arendasid 1979.a. välja Henri Tajfel ja John Turner (Tajfel 1981; Tajfel and Turner 1979). Teooria sisaldab kolme peamist ideed –identifitseerimine, kategoriseerimine , ja võrdlemine.
Mina-kategoriseerimine
Mina-kategoriseerimise (self-categorization) teooria (Turner, 1991) annab võimaluse analüüüsida inimese mina ja seoseid mina, sotsiaalsete normide ja sotsiaalse konteksti vahel. Mina üheks aspektiks on kognitiivne aspekt – see, kuidas indiviidid end kategoriseerivad. Kui inimene kategoriseerib end grupi liikmena, siis tema enesetaju muutub depersonaliseerituks, st et inimesed kalduvad endid nägema enam selliste ühiste stereotüüpide valguses, mis määratlevad ära nende gruppi kuulumise (need tunnused, mis määratlevad ära nende ühtse sotsiaalse identiteedi) ja vähem tajutakse endid siis kui üksikindiviide oma eripäraga (Hogg and Turner1978). Kategooriate kohandamist endale kujutati sotsiaalse identiteedi teoorias järgmise protsessi läbi. Esmalt kategoriseeritakse endid kui erilist sotsiaalset kategooriat ehk siis omistatakse endile mingi sotsiaalne identiteet. Teiseks, kujundatakse välja või õpitakse ära antud kategooriale vastavad stereotüüpsed normid. Kolmandaks, kohandatakse oma käitumine vastavalt normidele, seetõttu muutub nende käitumine normatiivsemaks siis kui antud sotsiaalne identiteet on esil või aktualiseerunud (Hogg& McGarty 1990).
Sotsiaalne identifitseerimine
Tajfel määratles sotsiaalset identifikatsiooni teadmisena, et kuulutakse gruppi koos sellele kuulumisele emotsionaalse tähenduse omistamisega ja ka selle väärtustamisega. Sotsiaalne identiteet on oluliseks enesehinnangu aluseks ja elulise tähtsusega enese väärtustamisel (Tajfel 1978, 63). Gruppi kuulumisega kaasneb ka “kollektiivne enesehinnang”, mis peegeldab uhkustunnet, mis tekib inimestel sellesse rühma kuulumisest (Luhtanen & Crocker, 1992). Indiviidid püüdlevad selle poole, et saavutada positiivne sotsiaalne identiteet, seetõttu hinnatakse ka oma kuuluvusgruppi kõrgemalt kui teisi gruppe. Kuid kui on tegemist gruppidega, milliseid hinnatakse negatiivselt, siis võivad indiviidid kasutada erinevaid käitumisstrateegiaid. Tajfel ja Turner (1986) on välja toonud kolm erinevat käitumisliiki, mida võidakse sellises olukorras kasutada. Üheks võimaluseks on individuaalne mobiilsus . Siin üritavad indiviidid lahkuda või eristada end madala staatusega grupist ja samastuda kõrgema staatusega grupiga. Teine võimalus on seotud gruppidevaheliste võrdlusaluste dimensioonide ümbermääratlemisega. Nende võrdlusdimensioonide ümbermääratlemise tulemusena saadakse omistada oma grupile positiivsemaid omadusi. Kolmas võimalus on sotsiaalne võistlus, kus toimub võistlus teise grupiga selle nimel, et toimuksid reaalsed muutused kahe grupi staatuses .
Sotsiaalne võrdlemine
Kui inimene kategoriseerib end mingi grupi liikmena, siis tema enesehinnang on seotud selle grupiga, seetõttu on vaja mõelda oma grupist positiivselt. Sotsiaalse identiteedi teooria lähtub sellest, et meie grupi liikmed erinevad oluliselt (Tajfel 1978) teistest mingite hinnanguliste tunnuste alusel. Teooria pakub välja et üheks oluliseks eristumise põhjuseks on positiivsete joonte poolest eristumine, mis annab võimaluse grupi liikmetel oma enesehinnangut tõsta. Iga grupi liige, kes tahab säilitada positiivset sotsiaalset identiteeti ja positiivset enesehinnangut üritab maksimiseerida erinevust oma kuuluvusgrupi ja teiste gruppide vahel mingite võrdlusdimensioonide alusel.
Positiivse sotsiaalse identiteedi konstrueerimine ei eelda mitte ainult seda, et hinnatakse oma kuuluvusgruppi positiivselt, vaid oluline on siin ka see, et hinnatakse oma gruppi positiivselt antud grupile oluliste (relevantsete) gruppide suhtes (Tajfel and Turner 1979). Lisaks sellele kui grupid võrdlevad end mingite dimensioonide abil ja see võrdlus ei tule antud grupile kasuks, siis võidakse leida uusi dimensioone, milles võidakse end teisest grupist paremaks pidada (Tajfel and Turner, 1979).
Stigma
Tänapäeval mõistetakse stigma all seda, et selle inimese sotsiaalne identiteet, tema kuuluvus mingisse sotsiaalsesse kategooriasse vähendab tema väärtust, seab küsitavuse alla tema inimlikkuse ümbritsevate silmis .
Stigma on selle tulemus, et inimesele omistatakse omadus, mis kannab teatavat negatiivset sotsiaalset identiteeti. Seetõttu erineb see mõiste deviantsusest, kuna deviantsus võib olla nii hinnatud kui ka mitte – nt ebatavaliselt rikkad ja ebatavaliselt vaesed on mõlemad deviantsed.
Selleks, et mõista stigmatiseeritud indiviide, tuleks rõhutada kahe teguri olulisust:
Nähtavus: Nähtavat stigmat – nt rassi, sugu, paksust või siis keha moonutusi on raskem teiste eest varjata. Teistele on siis olemas teatav nähtav skeem nende hindamiseks. Kontrollitavus: Stigmatiseerimistingimused võivad olla kontrollitavad kui stigmatiseeritud indiviidid võivad olla vastutavad oma olukorra eest, või kui ta oma käitumisega saaks seda olukorda elimineerida . Neid inimesi, keda usutakse suutvat kontrollida oma stigmatiseeritust, neid inimesi tõrjutakse enam, talutakse vähem kui neid, kellede puhul usutakse, et nende stigma ei allu kontrollile.
STIGMA FUNKTSIOONID
Igas ühiskonnas on neid, kes on stigmatiseeritud. Kuna sotsiaalne stigma on sedavõrd universaalne, siis rõhutatakse, et stigmatiseerimine on oluline sellele indiviidile, kes stigmatiseerib, sellele grupile kust see indiviid pärit on ja ühiskonnale või siis neile kõigile koos. Funktsioonid:

Eneseupitamine : Stigmatiseerides teisi gruppe on võimalik tõsta oma enesehinnangut.

Kuuluvusgrupi upitamine
Sotsiaalse identiteedi teooria kohaselt aitab kuuluvusgrupi upitamine kaasa sellele, et säilitatakse oma positiivne sotsiaalne identiteet.
3) Süsteemi õigustamine
Üheks stigmatiseerimise põhjuseks võib olla gruppide ebavõrdsuse legitimiseerimine. Kui ühiskonnas valitseb teatav ebavõrdsus, siis võivad kõrgema staatusega grupid õigustada oma tegevust seeläbi, et stigmatiseeritakse madalama staatusega gruppe. See annab võimaluse õigustada oma privileege ja seda, et antud süsteem on õiglane.
4)Hirmu ohjamine
Üheks funktsiooniks, mida stigma võib täita on see, et ta annab stigmatiseerijale teatava maailmavaate ja tähenduste süsteemi, mis kaitseb seda indiviidi eksistentsiaalse ärevuse eest. (Solomon, Greenberg & Pyszynski 1991).
Meeste ja naiste psühholoogilised erinevused
Meeste ja naiste erinevused:
Meeste ja naiste erinevustel võib olla nii bioloogiline kui ka sotsiaalne taust. Antud käsitluses on vaatluse alla võetud meeste ja naiste psühholoogilised erinevused. Susan E. Cross and Laura Madson (1997. Models of the Self: Self-Construals and Gender . Psychological Bulletin, 1997, Vol. 122, No. 1, 5-37.) rõhutavad sooliste erinevuste juures sotsiaalseid aspekte. Ehkki soo piires võib olla väga suuri erinevusi võib üldplaanis siiski väita, et meestel kujuneb välja sõltumatu mina konstrukt , naistel aga vastastikku sõltuv mina konstrukt. Väga suur hulk meeste ja naiste soolistest erinevustest on seletatavad nende erinevate konstruktide abil. See on seletatav kahe asjaolu poolt. Esiteks mina konstrukti sisu määrab ära selle kuidas inimene suhtub endasse kui objekti. Teiseks mõjutab konstrukti sisu ka aktiivset info töötlemist. Nii näevad tüdrukud ja naised endid sagedamini seotuna teistega, mehed näevad endid aga sagedamini teistest eraldatuina. Tüdrukutele on olulisemad tunded, mis peegeldavad tundlikkust ja harmooniat teistega, poistele on aga oulisem sotsiaalne domineerimine.
Psühholoogiliste tegurite puhul on aga varieeruvus ühe soo piires tunduvalt suurem kui erinevus kahe soo vahel. Antud võrdlustest on kõrvale jäetud füüsilised erinevused.
Isiksuslike omaduste poolest võib tuua erinevusi välja eeelkõige järgnevate tegurite osas:
Erinevused võimetes
Üldiselt on meeste ja naiste võimetes vähe erinevusi. Mõnevõrra paremad on tüdrukud verbaalsete oskuste alal ja loomingulisuses. Kõige selgemad erinevused ilmnevad aga visuaalsetes ruumilistes ülesannetes.
Ruumilise mõtlemise võime ( geomeetrilised võimed): Üldiselt on ka kindlaks tehtud see, et mehed ületavad naisi ka sellises osas nagu võimekus visuaalsetes rruumilistes ülesannetes. See erinevus tuleb ilmsiks peale 8-t eluaastat . Nii on erinevate kultuuride uurimustest selgunud (L. Harris ), et keskmine mees ületab 75 - 80% naisi selliste ülesannete lahendamises nagu geomeeetriliste kujundite kopeeerimine, labürintülesannete lahendamine, geomeetriliste figuuride avastamine (nt siis kui need olid pilti peidetud) ja ka sellistes ülesannetes, kus tuli mõtteliselt 2- või 3 - mõõtmelist vormi või kuju pöörata selleks, et võrrelda neid mingite standartsete figuuridega.
Erinevused sotsiaalses käitumises:
Tuues välja sotsiaalse käitumise erinevusi, võime neid liigitada 4 erinevasse gruppi:
Sotsiaalne seotus:
Meeste puhul domineerib sõltumatu mina konstrukt, naistel on identiteet aga enam rajatud suhetele. Üldiselt on mehe jaoks peamine tegevuse sisu ja tegevuses edu saavutamine, naise jaoks aga inimsuhete emotsionaalne taust.
Tunded ja tundlikkus: Naised on enam võimelised tundma seda, mida teised tunnevad teistesse sisse elama (neil on tugevamini arenenud empaatiatunne). Füsioloogilistes uuringutes ei ilmne aga sama suurt erinevust kui see ilmneb verbaalsetes vastustes. See tähendab, et erinevus peitub eelkõige väljendamises - naised väljendavad enam empaatiatunnet kui mehed.
Paljudes kultuurides peetakse naisi emotsionaalsemaks pooleks ja neil on lubatud oma emotsioone vabalt väljendada.
Agressiivsus: Üldiselt on nii, et mehed käituvad agressiivsemalt kui naised ja suhtuvad ka agressiivsusesse leebemalt kui naised. See erinevus ilmneb juba 2 aasta vanustel poistel ja püsib kogu elu. Uuriti 3-11 aastaseid lapsi 10-l erineval maal – vaadeldi nende laste füüsilist vägivaldsust, teiste tõukamist-tõukamist ja verbaalset agressiooni. Väga selgelt kaldub vaekauss poiste poole- enamikes ühiskondades. Kui aga võetakse sisse ka verbaalne agressioon, siis tekivad probleemid, kuna erinevused lähevad väga väikesteks. Erinevused sugude vahel on kõige suuremad siis kui tegemist on füüsilise agressiooniga ja kõige väiksem psühholoogilise agressiooniga korral (nt solvangud).
Sotsiaalne võim: Enamikes ühiskondades on mehed sotsiaalselt domineerivam pool. Palga maksmisel saavad enam raha need, kes töötavad traditsioonilistel meeste aladel. Kui väikestes gruppides valitakse juhte, siis saavad selleks enamasti mehed.
Mehed väljendavad ja toovad oma võimu esile õige mitmel erineval viisil. Üheks selliseks viisiks on nt kõne. Ligemale 1000 hiljuti publitseeritud uurimuse soo ja kõne vastastikuste seoste kohta alusel tegi lingvist R.Lakoffi järelduse, et meeste jutt on enamasti otsekohene ja kindel.
Teine viis oma võimu näitamiseks on vestluse katkestamine. Sotsioloogid C. West ja D. Zimmermann täheldasid, et samuti nagu vanemad katkestavad lapsi sagedamini kui lapsed katkestavad oma vanemaid, nii katkestavad ka mehed naisi tunduvalt sagedamini.
Võimu väljendatakse ja tunnistatakse ka mitteverbaalselt.
Seksuaalsed hoiakud ja käitumine: Ehkki sugudevaheline erinevus seksuaalsetes hoiakutes ei ole enam nii suur kui ta kunagi oli, märgivad mitmed uurijad siiski, et naised on üldiselt “mõõdukalt konservatiivsed” ja mehed on “mõõdukalt liberaalsed” juhuslike seksuaalsuhete suhtes. Sooline erinevus hoiakutes kandub üle ka käitumisele. Erinevates kultuurides on enamasti mehed need, kes algatavad seksuaalsuhteid ja selline käitumismudel iseloomustab ka enamikku loomaliike .
Kultuuriśokk
Antropoloog Oberg (1960) mainis seda terminit esmakordselt ja tõi ühtlasi välja ka kultuuriúoki 6 erinevat aspekti:
* pinged mis tulenevad sellest, et on vaja psühholoogiliselt kohaneda.
*kaotuse tunne – tunne et ollakse kaotanud sõbrad, staatuse, et inimene ei valda enam midagi.
*hüljatuse tunne – kuna uue kultuuri inimesed ei ole teid omade sekka arvanud.
*segaduse tunne – kõik rolliootused, väärtused, rollid on sassis. Inimesel on ka enda identiteedi määratlemisega raskusi.
*uudsuse,ärevuse,põlguse tunded tekivad siis kui hakatakse tajuma kultuurierinevusi.
*võimetuse tunne – tekib tunne et ei suuda uues keskkonnas toime tulla.
Erinevusest tulenev šokk
Kultuuri` soki kohta on välja pakutud erinevaid seletusi , osaliselt aitavad järgnevad seletused määratleda ka neid tingimusi, milliste korral inimene kohaneb kultuurisókiga kergemini. Furnham ja Bochner (1986) on välja pakkunud järgneva loetelu :
*Kultuuriśokk sarnaneb psühholoogiliselt kaotusele ja seetõttu on tal mõningast sarnasust leinaga . Mida enam on inimene oma maad armastanud (seda eriti siis kui on tegemist migrandiga), mida enam on ta olnud sellesse kiindunud , seda suurem on kaotusvalu.
*Olulisel määral mõjutab ka kontrollkese. Mida enam usuvad inimesed saatusesse , fatalismi, välisesse määratlemisesse, seda vähem kohanemisvõimelisemad nad on.
*Mida hoolikamalt on inimesi valitud – tänu siis nende oskustele ja võimetele, seda paremini on nad võimelisemad kohanema.
*Olulisel kohal on ka realistlikud ootused selle kohta, mis neid ees ootab.. Mida enam inimese ootused elu ja töö kohta vastavad sellele, mis tegelikkused ka toimub, seda õnnelikum on inimene.
*Mida suuremaid muutusi peavad inimesed läbi elama ja mida suurema hulga uute asjadega tuleb kohaneda, seda suurem on ka kultuuri` sokk .
*Mida parem on inimese sotsiaalne toetus (nii kvantitatiivselt kui ka kvalitatiivselt ) – nt sõprade, perekonna ja rahvuskaaslaste poolt, seda kergemini suudab inimene sellega toime tulla.
*Üheks kultuuri`soki ennustajaks on ka väärtushinnangute erinevused. Kui põhilised väärtushinnangud on samad ja ka käitumine vastab nendele väärtushinnangutele, siis on ka kergem kohaneda.
*Mida paremini on inimene omas kodus toime tulnud teiste inimestega, seda kergemini tuleb ta üldjuhul toime ka teises kultuuris.
Kõik sellised üleminekud nõuavad inimestelt kohanemisaega. Selline kohanemine läbib 4 staadiumit (Oberg 1960):
Kultuuridimensioonid. Maskuliinsus-feminiinsus (G.Hofstede´i järgi).

Kultuuridedimensioonid

Hollandi teadlane Geert Hofstede töötas välja 4 kultuuridimensiooni ning neile vastavad indeksid, mille abil on võimalik kultuure liigitada ja võrrelda (Hofstede 1991; vt indekseid ka Pajupuu 2000). Neid käsitles ta aastal 1980 ilmunud väljaandes Culture's consequences: International differences in work - related values (vt ka Hofstede 1991).

individualism/ kollektivism -rühma vs. indiviidi reeglite eelistus ;

võimudistants - millises ulatuses ühiskonnas aktsepteeritakse hierarhiad ja sotsiaalset ebavõrdsust;

ebakindluse tõrjumine -ebamäärasuse pelgamine ja vajadus formaalsete reeglite järele;

maskuliinsus/feminiinsus: "maskuliinsus" rõhutas pealekäivust ja karjäär, "feminiinsus" rõhutas elukvaliteeti, suhteid ja toetust.

Maskuliinsus ja feminiinsus: orienteeritus saavutustele või hoolitsusele

Hofstede järgi domineerivad mõnedes kultuurides mehelikud ning teistes naiselikud väärtushinnangud. Maskuliinsemad kultuurid on pigem soojema kliimaga aladel ( ekvaatori lähistel) ja feminiinsemad külmema kliimaga aladel (Hofstede 1991: 79-107; vt ka Pajupuu 2000).
Kõrge maskuliinsusindeksiga kultuurid omavad Hofstede järgi "mehelikke" väärtushinnanguid, milleks on saavutused ja ambitsioonid ning teevad selget vahet meeste ja naiste rollide vahel.
Madala maskuliinsusindeksiga kultuurid, mis Hofstede järgi kuuluvad feminiinsete hulka, on rohkem orienteeritud "feminiinsetele" väärtustele nagu elukvaliteet , teenimine, hoolitsus . Sellistes kultuurides huvituvad ka mehed elu kvaliteedist ning üldiselt ollakse vähem karjäärile orienteeritud kui maskuliinsetes kultuurides (Hofstede 1991:81-82) .
Hofstede järgi on kõige feminiinsemateks maadeks Soome (maskuliinsuse indeks 26), edasi Taani (16), Holland (14), Norra (8) ja Rootsi (5) kui kõige feminiinsem maa.
Enamik Euroopa maid on siiski maskuliinsed - kõige maskuliinsem on Austria (79), järgneb Itaalia (70), ` Sveits (70), Iiri (68) ja Suurbritannia (66).
Kohati on seda dimensiooni nimetatud ka nii et ühel pool on ennast kehtestavad/materialistlikud kultuurid kus meeste ja naiste rollid on väga täpselt ära määratud ja teisel pool on need kus põhirõhk on asetatud murele teiste inimeste pärast ja elu kvaliteedile.
Aasia kultuurides on esindatud oma töökultuuri poolest nii feminiinsed kui maskuliinsed kultuurid. Hofstede peab Jaapani kultuuri üldse kõige maskuliinsemaks (maskuliinsusindeks 92). Kuigi mõni võib pidada Aasia päritolu inimesi feminiinsemaks laialt levinud hoolitsemise, soojade suhete ja konsensuse eelistamise tõttu, on küllalt ka neid Aasia kultuure, mis rõhutavad maskuliinseid eesmärke, nagu palk, edukus, materiaalse staatuse sümbolid. Lisaks eristavad mitmed Aasia kultuurid meeste- ja naistetööd (s.o. soorolle), teistes võib see eristus puududa . Seega ei ole võimalik kõiki Aasia kultuure maskuliinsuse-feminiinsuse skaalal samamoodi käsitleda.
Saavutustele orienteeritud maskuliinses ühiskonnas õpivad nii poisid kui tüdrukud olema auahned ning võitlushimulised, püütakse olla klassi parim õpilane. Konkurents juba varases eas on loomulik, rõhutatakse rohkem individuaalseid saavutusi, kooperatiivseid töövõtteid kasutatakse vähe.
Feminiinses ehk elu kvaliteedile suunatud ühiskonnas õpivad poisid ja tüdrukud olema vaoshoitud ning vähenõudlikud, auahnust ja konkurentsi ei peeta vooruseks, õppetöös on rõhuasetus rohkem kooperatiivsetel töömeetoditel. Õpitakse olema kaastundlikud endast nõrgemate ja saamatute vastu ja üksteist toetama .
Kultuuridimensioonid. Kollektivism-individualism (G.Hofstede´i järgi).
Individualistlikud vs. kollektivistlikud kultuurid
Psühholoogias kasutas individualismi mõistet esimesena Geert Hofstede (1980, 1991), kes defineeris individualismi ja kollektivismi kui suhte üksikisikute ja gruppide vahel, kuhu need isikud kuuluvad. Tema arvates on ühiskond individualistlik siis, kui sidemed üksikisikute vahel on nõrgad ning igaüks hoolitseb enda ja oma lähemate perekonnaliikmete eest ise ( Realo jt, 2002, p.165).
Harry Triandise (1993,1995) käsitluses on individualism ja kollektivism kultuurisündroomid ehk keskse teema ümber organiseerunud ühiste uskumuste, hoiakute, normide ja väärtuste kogumid, mida jagavad mingis geograafilises piirkonnas elavad ja ühist keelt kõnelevad inimesed. Kui individualismi puhul on keskseks teemaks sõltumatu ja autonoomne indiviid, siis kollektivismi puhul on organiseerivaks teljeks grupp. Enamus kultuure sisaldab siiski nii individualistlikke kui kollektivistlikke elemente, mida erinevates olukordades vastavalt kas rohkem või vähem rõhutatakse. Individualistlikuks (või kollektivistlikuks ) nimetatakse tavaliselt seda kultuuri, mille liikmed rõhutavad just individualistlikke (või kollektivistlikke) elemente suurema osa ajast ja valdavas osas situatsioonidest.

1980-ndate aastate keskpaiku laienes individualismi ja kollektivismi uurimine kultuuritasandilt indiviiditasandile. Eristamaks kultuuri- ja indiviiditasandite käsitlusi, pakkusid Triandis, Leung, Villareal ja Clark (1985) mõisteid idiotsentrism ja allotsentrism kui individualismi ja kollektivismi vasteid isiksuse tasandil. Allotsentrik on inimene, kes pöörab tähelepanu teistele inimestele. Idiotsentrikud pööravad põhimõtteliselt enam tähelepanu sisemistele omadustele (nt veendumused, emotsioonid jne ) kui teistelt inimestelt saadud informatsioonile.

Kultuuritasandil vaadeldud konstruktid võivad nt indiviiditasandi konstruktidest oluliselt erineda.
Neli universaalset dimensiooni või omadust, mis individualismi ja kollektivismi kui kultuurisündroome iseloomustavad, on järgmised:

• Sõltuv või sõltumatu minakontseptsioon (Markus&Kitayama, 1991)
  
• Grupi või isiklikud eesmärgid
  
• Käitumine sõltub normidest või hoiakutest
  
• Keskendumine grupi vajadustele või sotsiaalsele vahetusele.
  

Lisaks neile neljale tuumomadusele on Triandis (1995) identifitseerinud üle 60 omaduse, mis võivad iseloomustada individualismi ja kollektivismi eri kultuurides. Need lisaomadused annavad võimaluse määratleda seda, millise individualismi-kollektivismi alavormiga on tegemist.
On võimalik eristada vähemalt kolme kollektivismi alavormi Realo jt (1997) mis erinevad üksteisest sotsiaalsete suhete kauguse poolest, vastavalt:

a) lähisuhted perekonnaliikmete ja oluliste teiste lähedaste inimestega;

b) suhted sõprade, töö- ja õpingukaaslaste ning naabritega ja

c) suhted rahvusgrupi/ -kaaslaste ja ühiskondlike institutsioonidega (Allik jt, 2003).

Lisaks sellele peetakse individualismi ja kollektivismi alavormide eristamisel kõige tähtsamateks dimensioonideks horisontaalseid ja vertikaalseid sotsiaalseid suhteid, pakutakse, et kultuure võib iseloomustada ulatuse järgi, mil määral neis rõhutatakse indiviidi mina-kontseptsioonide samasust (horisontaalne dimensioon ) või erisust (vertikaalne dimensioon) ning sõltuvust (kollektivism) või sõltumatust (individualism).
Horisontaalsetes kultuurides ei soovi inimesed silma paista, ennast tahetakse näha nagu teisi, väärtustatakse võrdsust ja üheväärsust. Vertikaalsetes kultuurides soovivad inimesed olla teistest erinevad ning nad üritavad silma paista ja olla edukad , võrdväärsus ei ole kõrgelt hinnatud (Triandis,1985).
Sõltuv või sõltumatu minakontseptsioon (Markus&Kitayama, 1991)
Kollektivistlikes kultuurides on rõhuasetus inimeste seotusel ja sõltuvusel teistest inimestest (sõltuv minakäsitlus). Inimese minakontseptsiooni ei määratle inimese unikaalsed omadused, vaid sotsiaalsed suhted teiste inimestega. Kultuuriline eesmärk on sobida teistega, täita oma kohust ja rolli interpersonaalsetes suhetes. Individualistlikes kultuurides on inimestel valdavalt sõltumatu minakäsitlus – inimest nähakse kui sõltumatut, enesekeskset (idiotsentrilist) ja autonoomset tervikut , kelle mina on defineeritud inimese sisemiste omaduste (isiksuse omadused, võimed, väärtused) baasil.
Individualistlikes kultuurides nagu näiteks Ameerika Ühendriigid ja Euroopa, peetakse indiviidi huvisid tähtsamaks ning rõhutatakse rohkem mina-identiteeti (private self ) ja enda saavutusi, märksõnadeks on siin sõltumatus, enesemääratlus ja isiklikud saavutused.
Kollektivistlikes kultuurides nagu Aasia, Lähis-Ida ja Ladina-Ameerika kultuurid on jälle vastupidi rühma huvid ja kollektiivne mina ehk meie-identiteet (collective self) indiviidi isiklikest huvidest olulisem, märksõnadeks on siin harmoonia, solidaarsus ja rühm (vt Hofstede 1991; Triandis 1988; Trompenaars & Hampden-Turner 1997).
Grupi või isiklikud eesmärgid
Kollektivismi puhul seatakse isiklikud eesmärgid vastavusse grupi eesmärkidega ning vastuolu puhul allutatakse oma isiklikud huvid grupi või kollektiivi huvidele. Individualismi puhul isiklike ja grupi eesmärkide vastavust oluliseks ei peeta, esmatähtsaks arvatakse isiklike eesmärkide saavutamist.
Individualistlikes kultuurides on perekonna vormiks tuumpere. Perekonnad koosnevad vaid vanematest ning õdedest ja vendadest. Sugulastega kohtutakse harva. Vanemate eesmärgiks on kasvatada lapsed iseseisvateks inimesteks - isiksusteks, kellel on tugev mina-identiteet. Individualistlikud kultuurid rõhutavad üksikisiku ja tema omaste huve, rõhutades individuaalseid õigusi, personaalset vabadust, privaatsust, eneseteostust, isiklikku initsiatiivi ja sõltumatust, iseseisvust ja algatusvõimet.
Lastel tekib mina identiteet ning nad ei sõltu hingeliselt kellestki ega millestki (Pajupuu, 2001).
Kollektivistlikes kultuurides on perekonna vormiks suurpered, kuhu kuuluvad lapsed, vanemad, teised sugulased. Kuna lapsed on harva üksinda, õpivad nad arvestama teiste pereliikmetega ning lapsed hakkavad end nägema osana rühmast: tekib meie identiteet. Eesmärgiks on sõltuvussuhte kasvatamine , lapsed on rühma liikmed, kelle arvamus ei tohi minna rühma omaga vastuollu. Perekond pakub turvalisust ja kannab vastutust oma liikmete eest. Kollektivistlikud ühiskonnad rõhutavad lojaalsust rühma ees (rühm kannab samas vastutust üksikisiku heaolu eest), emotsionaalset sõltuvust rühmast ja organisatsioonist, vähest privaatsust, arusaama, et rühma otsused on tähtsamad üksikisiku otsustest, rühma liikmete omavahelist sõltuvust ja isiku identiteedi määratlemist kindlas positsioonis teiste liikmete suhtes ja muretsemist teiste vajaduste ja huvide eest (Baron & Byrne 1997).
Käitumine sõltub normidest või hoiakutest
Kollektivistlikes kultuurides juhivad sotsiaalset käitumist normid ja kohustused, individualistlikes kultuurides aga hoiakud, isiklikud vajadused ning vastastikused kokkulepped.
Eneseväärikuse säilitamine (face- saving ) ja vastutus on samuti jooned, mis erinevad individualistlikes ja kollektivistlikes kultuurides. Kollektivistlikus kultuuris peab rühm end vastutavaks iga rühmaliikme eest, seega inimene, kes on rikkunud reegleid, toob häbi kogu perekonnale . Individualistlikus kultuuris kannab iga inimene ise vastutust oma tegude eest, mistõttu inimene, kes on teinud midagi häbiväärset, tunneb end isiklikult süüdi, kusjuures süü suurus ei sõltu sellest, kas teised seda teavad või mitte.
Eneseväärikus on inimese väline mina, millisena ta end teistele näitab. Eneseväärikus tuleb esile inimestevahelises sotsiaalses suhtluses , seda võib säilitada, haavata või kaotada, nt võib inimese väärikust haavata teda avalikult kritiseerides (vt lähemalt Hofstede 1990; Pajupuu 2000; Triandis 1988; Trompenaars & Hampden-Turner 1997).
Keskendumine grupi vajadustele või sotsiaalsele vahetusele.
Kollektivistlikes kultuurides võetakse sotsiaalsete suhete loomisel ja säilitamisel olulisel määral arvesse oma grupiliikmete vajadusi ja nõudeid. Individualistlikes kultuurides lähtutakse suhetes teiste inimestega aga eelkõige vastastikuse kasulikkuse-kahjulikkuse printsiibist ( Mills &Clark, 1982).
Individualistlikus kultuuris võetakse inimene tööle arvestades tema oskusi ja teadmisi selles valdkonnas. Hinnatakse seda, mida inimene on iseseisvalt saavutanud. Kollektivistlikus kultuuris eelistab tööandaja palgata oma sugulasi või teiste töötajate sugulasi. Ollakse arvamusel, et sugulastele võib alati kindel olla. Kollektivistlikus ühiskonnas sarnaneb töötaja ja tööandja suhe peresuhtega, seda iseloomustavad mõlemapoolsed kohustused ja lojaalsus (Pajupuu, 2001).
Kultuuridimensioonid. Võimu distants (G.Hofstede´i järgi).
Võimudistants kui kultuurierinevus
Võimudistants näitab inimestevahelisi sõltuvussuhteid ühiskonnas. Kollektivistlikud kultuurid on enamasti suurema võimudistantsiga kui individualistlikud kultuurid (vt Hostede 1991: 54).
Suures plaanis on erinevus sõltuvuses keelest. Need maad kus räägitakse romaani keeli ( hispaania , portugali, itaalia, prantsuse) on suurema võimu distantsiga maad kui germaani keeli rääkivad maad (saksa, inglise, taani, hollandi, norra, rootsi). Romaani keeled tulenesid Rooma impeeriumis räägitud alam-ladina keelest. Siin on tegemist impeeriumi tagapõhjaga. Germaani keeli rääkisid aga 2000 aastat tagasi barbarid. Nendel aladel oli tegemist väikeste hõimudega, kes ei täitnud teiste korraldusi.
Võimudistantsi kujunemise eeldusteks peab Hofstede kolme faktorit, milleks on kliima, rahvaarv ja rikkuste jaotumine (vt Hofstede 1991, Pajupuu 2000).

Kliima: külmema või mõõduka kliimaga maades valitseb madalam võimudistants, troopilistes maades suurem võimudistants.

Rahvaarv: mida rohkem inimesi, seda suurem võimudistants.

Rikkuste jaotumine ühiskonnas: mida ebavõrdsemalt jaotub rikkus, seda suurem on võimudistants.
Suure võimudistantsiga maades nähakse võimu ühiskonna põhiolemusliku tõsiasjana, mis seisab kõrgemal heast ja kurjast: võimu seaduslikkus pole väga oluline.
Väikese võimudistantsiga maades peab võim olema seaduslik ja moraalse kontrolli all: seadused peavad andma kõigile võrdsed võimalused.
Võimudistantsi defineeritakse selle kaudu, mil määral taluvad ühiskonna võimuta liikmed ühiskondlike rikkuste ebavõrdset jaotumist (Hofstede 1991: 28). Võimudistants peegeldub näiteks austuses, mida õpilased näitavad üles õpetaja suhtes, kompaniide hierarhilises struktuuris, tsentralisatsiooni/ detsentrali­satsiooni astmes poliitikas, ühiskonnas levinud arvamuses, et inimestevaheline ebavõrdsus peab olema minimaalne, või et inimesed on oodatud või soovitavad.
Näiteks oli samuraidel feodaalses Jaapanis kõrge staatus, jõukus ning palju õigusi ja privileege oma füüsilise vapruse ja perekondlike sidemete tõttu.
Väike võimudistants on iseloomulik pluralistlikele kultuuridele nagu näiteks USA, Saksamaa, kus kasutatakse eesnime, juhtimises osaleb rohkem kui üks inimene, eri tasandite inimesed suhtlevad omavahel mitteformaalselt ja demokraatlikult ning tugev rõhk on individuaalsel eetilisel vastutusel.
Staatuse sümbolid on kahtlased. Kui nt naaber räägib millise suurepärase autoga tema firma boss sõidab, siis sellele vaadatakse negatiivselt. Miks kulutatakse selliste asjade peale firma raha. Üldiselt hinnatakse enam nooremaid ülemusi. Need on siis nagu kaks äärmust, mille vahel kõiguvad tegelikult enamik töökeskkondadest.
Suur võimudistants on iseloomulik suurpere ja kogukonna kultuuridele, kus klassi ja kasti sotsiaalne struktuur määrab osasaamise võimu ja rikkuste jaotumisest. Sellistes ühiskondades moodustavad eliidi näiteks firmajuhid, kes on saanud oma koha, mitte saavutuste ja pädevuse tõttu, vaid perekonna positsiooni, eliitkooli hariduse ja eliidisisese tutvuse kaudu. Individuaalne vastutus on siin asendunud perekonna ja rühma vastutusega, juhtimisstiil on autokraatlik ning perekonnasuhted paternalistlikud ehk isa autoriteedile tuginevad. Ülemustel on palju privileege, ideaalseks ülemuseks on selline "hea isa". Võimu hierarhiaga kaasnevad mitmesugused välised märgid. Nt võib mõne firma töötaja teatada uhkusega oma naabrile, et tema firma boss sõidab uhkema autoga kui tema naabri firma boss.