Nietzsche. NIETZSCHE ,,TÕEST JA VALEST MORAALIVÄLISES MÕTTES" Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem, teab vanarahvas rääkida. Nii alustab ka Nietzsche oma mõtisklusi tõe ja vale ,,tõest" ja ,,valest" sellest, mis igapäevaselt kõige lähemal on. Ja mis oleks inimesele lähemal kui ta ise? ,,Inimeses jõuab moonutamise kunst oma tipule: siin on petmine, meelitamine, valetamine, tüssamine, tagarääkimine, eneseupitamine, laenatud hiilguses elamine, maskeering, kommete kattevari, näitlemine teiste ja iseenda ees, lühidalt, üha kestev veiklemine selle tühisuse ühe leegi ümber niisugusel määral tavaks ja seaduseks, et pea miski pole arusaamatum sellest, kuidas inimeste seas puhas ja ausameelne tõe püüdlus üldse aset võiks leida," kõlab tema esimene suur pettumus maailmas (või sõprades? või endas?). Ühekülgselt sünge ja pessimistlik vaade inimkonnale
Tolleks ajaks aga Indrek teda enam ei tunne, ei mäleta). Pärast poja surma püüdsid Karin ja Indrek mõtteid aktiivse seltsieluga kõrvale viia, kuid mees tüdineb sellest ruttu. Karin aga ei saa oma seltskonnast loobuda, kuigi tegemist on rohkem poosiga: tegelikult ta ei tunne hingesugulust nende inimestega, talle on tähtis enda uhkus. Autor on kujutanud seltskonnadaame ja mehigi tühiste ja mõttetute inimestena, rahvarämpsuna, kelle hulgas valitseb ühtlane eneseupitamine arulagedusega käsikäes. Seda tunneb Karingi, kui ta mõnikord kohvikust tulles tunneb end olevat käinud läbi solgitoru. Ometi ei luba ta endal loobuda sinna minemast, talle on liiast tähtis enda isik ja selle kajastus teise silmades, talle on vaja tunnet, et teda hinnatakse ja seda loodab ta leida seltskonnast. Probleemid suurenevad, kui Karini isa jääb pankrotti: sõber ärimees Köögertal teeb ta paljaks. Ometi ei pälvi Köögertal kõigilt, kaasaarvatud Vesiroos ise, muud kui
• Muljekujundamine (IM) – teadvustatud ja eesmärgipärane tegevus, kirjeldamaks end paremini kui on tegelikkus (seostub + Ekstravertsus, + avatus, -‐ neurootilisus) • Enese petmne (SD) – mitteteadlik ja pole suunatud väljaspoole (+ sotsiaalsus, + meelekindlus) -‐ Eneseupitamine – kalle oma pos külgede esiletõstmiseks -‐ Eitamine – neg külgede mahasalgamine Meetod: Self Criterion Residuals Tulemused: • Faktor alfa – kadluvus näha end kompetentsemana (egoistlik kalle) – superkangelased • Faktor gamma – kalduvus tajuda end altruistlikumana,
· peavad ennast teistega võrdväärseteks. Madala enesehinnanguga inimesed: · halvustavad ennast, · on rahulolematud ja ebakindlad, · ei tunneta oma võimete piire, · peavad ennast teistest halvemateks, · neil puudub enesekindlus ja kardavad muutuda. Madal enesehinnang õhutab inimest ennast teiste ees tõestama, et näidata teistele oma väärtust, suutlikkust (mis iganes see on) ja saada selle kaudu kinnitust oma sisemistele hinnangutele. Tähtsamaks motiiviks saab eneseupitamine kõikvõimalike vahenditega. Samas ollakse ülitundlik kriitika suhtes. Teiseks võimaluseks madala enesehinnanguga inimesele enda hinnangut parandada, on kompensatoorne käitumine, st kuna mõnel olulisel tegevusalal edu ei saavutata, leitakse mingid kõrvaltegevused, kus edu saavutamine on võimalik. Selline käitumine 3 Erik Püvi Psühholoogilised
Pärast poja surma püüdavad Karin ja Indrek mõtteid aktiivse seltsieluga kõrvale viia, kuid mees tüdineb sellest ruttu. Õigupoolest tunneb ta enda elu suht nõmedana, sest ta elab nagu mingit kodanlane. Karin aga ei saa oma seltskonnast loobuda, kuigi tegemist on rohkem poosiga: tegelikult ta ei tunne hingesugulust nende inimestega, talle on tähtis enda uhkus. Autor on kujutanud seltskonnadaame ja mehigi tühiste ja mõttetute inimestena, rahvarämpsuna, kelle hulgas valitseb ühtlane eneseupitamine arulagedusega käsikäes. Seda tunneb Karingi, kui ta mõnikord kohvikust tulles tunneb end olevat käinud läbi solgitoru. Ometi ei luba ta endal loobuda sinna minemast, talle on liiast tähtis enda isik ja selle kajastus teise silmades, talle on vaja tunnet, et teda hinnatakse ja seda loodab ta leida seltskonnast. Probleemid suurenevad, kui Karini isa jääb pankrotti: sõber ärimees Köögertal teeb ta paljaks.
Pärast poja surma püüdavad Karin ja Indrek mõtteid aktiivse seltsieluga kõrvale viia, kuid mees tüdineb sellest ruttu. Õigupoolest tunneb ta enda elu suht nõmedana, sest ta elab nagu mingit kodanlane. Karin aga ei saa oma seltskonnast loobuda, kuigi tegemist on rohkem poosiga: tegelikult ta ei tunne hingesugulust nende inimestega, talle on tähtis enda uhkus. Autor on kujutanud seltskonnadaame ja mehigi tühiste ja mõttetute inimestena, rahvarämpsuna, kelle hulgas valitseb ühtlane eneseupitamine arulagedusega käsikäes. Seda tunneb Karingi, kui ta mõnikord kohvikust tulles tunneb end olevat käinud läbi solgitoru. Ometi ei luba ta endal loobuda sinna minemast, talle on liiast tähtis enda isik ja selle kajastus teise silmades, talle on vaja tunnet, et teda hinnatakse ja seda loodab ta leida seltskonnast. Probleemid suurenevad, kui Karini isa jääb pankrotti: sõber ärimees Köögertal teeb ta paljaks. Ometi ei
2. Eetiline loomutäius ehk irratsionaalsed voorused need on seotud hingelaadiga ja sobiliku kuldse kesktee leidmisega. Kesktee leidmisel peab kasutama arukust ja kui seda ei piisa, siis tuleb võtta eeskuju teistele. Voorus Loomutäius (kuldne kesktee) Pahed Liialdus Puudus Au Väärikus Eneseupitamine Enesealandamine Rahaandmine Mõõdukas andmine Priiskamine Koonerdamine Meelelahutus Viisakus Esineb liialt Mühakas Klassikajärgne periood Küünikud ja skeptikud vt eespoolt! Epikurose eetika (341 270) Tema eetika räägib sellest, kuidas saada õnnelikuks heitlikkus maailmas. Õnn on suhteline ja ebakindel, peab teadma, millest hoiduda ja mille poole püüelda. Inimene püüab hoiduda
kõrge. Erinevate minade teoorias on välja toodud järgmised minad: tegelik mina (milline ma usun end olevat), ideaalmina (milline ma tahaksin olla), oodatav mina (arusaam sellest, milliseks võime muutuda). Üldine enesehinnang peegeldab täheldatavat vahet tegeliku mina ja ideaalmina vahel. Inimest motiveerib püüd saada maksimaalselt võimalikku positiivset tagasisidet enda koha ja püüd vältida negatiivset. Eneseupitamine on üks kõige tugevamaid käitumist suunavaid jõude. Inimesed püüavad sotsiaalse võrdluse abil välja selgitada oma võimalikku positsiooni, asendit teiste seas. Kui enesehinnang on ohustatud hakkavad inimesed võrdlema end nendega, kellel läheb kehvemini kui neil (allapoole võrdlemine). Teiste aupaiste säras peesitamine on näha rahvusvaheliste spordivõistluste ajal. Õnnestumine on alati meie õnnestumine aga ebaõnne seletatakse individuaalselt, sportlasest tulenevaks
W. B. Swann jt (1997) enesetõstmise teooria (self verification theory). Negatiivse mina kontseptsiooni korral ei võeta omaks positiivseid hinnanguid enda kohta, vaid aktsepteeritakse neid, mis kinnitavad mina kontseptsiooni. (nt depresseeritud) Inimesed kalduvad omaks võtma sellist infot, mis on kooskõlas nende eelneva kogemusega ning püüavad vältida infot, mis seab selle kahtluse alla. (Nt kui on madal enesehinnang- võtab vastu negatiivse tagasiside). Enesetõstmine (self enchanment), eneseupitamine- soov saada teistelt tagasisidet, et tunda end väärtuslikuna. Enesejätkuvus (self consistence)- inimene tahab, et teised kohtleksid neid ootuspärasel viisil ja sellepärast otsitakse sotsiaalseis situatsioone, et saada teistelt kinnitust selle kohta, kes sa enda arvates oled. Enesetõstmine/eneseupitamine- soov saada teistelt tagasisidet, et tund end väärtuslikuna. Inimesed püüavad sotsiaalsetes suhetes toimida võimalikult optimaalselt, pidades ennast
Kas teismelised muudavad oma väärtusi vastavalt käitumisele? Jah o Käitumise soovitud tagajärjed; kognitiivse dissonantsi vähendamine; väärtuste funktsionaalsuse mõistmine Arusaam endast, vajadus sisemise järjepidevuse järele → väärtuste ja käitumise tugevam seos Väärtuste kujundamine käitumise kujundamise kaudu. Alalhoidlikkus → distsipliin Avatus muutustele → õppimine Eneseupitamine → saavutamine Eneseületamine → teiste toetamine Juhtumi kontekstis Eneseotsingud (suhted, eriala) Erinevate rollide katsetamine Vastandumise kaudu enda määratlemine Väärtuste erinevused vanematega Suhted eakaaslastega Aktsepteeritus ja sotsiaalne staatus väga olulised o Aitavad toime tulla teismeea muutustega. Populaarsus kui struktuuri looja. Populaarsuse nimel võidakse ohverdada sõprussuhted, romantilised suhted,
stimulatsioonile, hedonismile, saavutusele, enesemääratlusele ja pidevalt vähem heasoovlikkusele ja kõikehaaravusele, vähem püsivalt ka turvalisusele. Mingit erisust pole traditsioonides ega ühtekuuluvuses. Väärtuste muutumist vanusega seoses on leitud, et vanusel on positiivsed seosed Turvalisuse, Traditsioonide ja Konformsusega. Negatiivsed seosed tekivad saavutuse, stimulatsiooni ja hedonismiga. Eesti väärtused, leksikaalne lähenemine (Aavik & Allik, 2002): Heasoovlikkus, Eneseupitamine, Vaimsus, Hedonism, Konservatiivsus, Eneserealiseerimine. 4. ISIKSUSE PSÜHHOBIOLOOGIA Kirjandus Alt üles- tahtmatu, automaatne, teadlikult raskestikontrollitav (mida ma näen) Ülalt alla infotöötlus/lähenemine probleemile.- tahtlik, psüühika kõrgemad funktsioonid (kas olen juba varem näinud) - katehhoolamiinid, neuropeptiidid Stabiilsus e -metaomadus(seos serotoniiniga)- neurootilisus (pööratud)+ sotsiaalsus+ meelekindlus plastilisus e -metaomadus(dopamiiniga)
talutakse vähem kui neid, kellede puhul usutakse, et nende stigma ei allu kontrollile. STIGMA FUNKTSIOONID Igas ühiskonnas on neid, kes on stigmatiseeritud. Kuna sotsiaalne stigma on sedavõrd universaalne, siis rõhutatakse, et stigmatiseerimine on oluline sellele indiviidile, kes stigmatiseerib, sellele grupile kust see indiviid pärit on ja ühiskonnale või siis neile kõigile koos. Funktsioonid: 1) Eneseupitamine: Stigmatiseerides teisi gruppe on võimalik tõsta oma enesehinnangut. 2) Kuuluvusgrupi upitamine Sotsiaalse identiteedi teooria kohaselt aitab kuuluvusgrupi upitamine kaasa sellele, et säilitatakse oma positiivne sotsiaalne identiteet. 3) Süsteemi õigustamine Üheks stigmatiseerimise põhjuseks võib olla gruppide ebavõrdsuse legitimiseerimine. Kui ühiskonnas valitseb teatav ebavõrdsus, siis võivad kõrgema staatusega grupid õigustada oma tegevust seeläbi, et
Mina konseptsioon võib olla võrdlemisi ulatuslik, peaaegu igasugune kogemus võib seda mõjutada. Ka meile oluline füüsiline keskkond (kodu, kodukoht) või meie omand võivad olla osaks meie mina-pildist. Selline teataval viisil organiseeritud mina arusaamade kognitiivne konstruktsioon moodustab meie mina skeemi (self-schema). Kui inimesel on endast moodustunud teatav skeem, siis kasutatakse seda ka uue informatsiooni vastuvõtmisel. 2. Enesehinnang. Eneseupitamine. Mina kontseptsiooni aspektid erinevad tähenduslikkue poolest. Kui inimese mina.skeem on seotud peamiselt positiivsete kujutlustega endast, siis on tema enesehinnang kõrge. Erinevate minade teoorias on välja toodud järgmised minad: · Tegelik mina- milline usun end olevat; · Ideaalmina- milline ma tahaksin olla; · Oodatav mina- arusaam sellest, milliseks me võime muutuda. Üldine enesehinnang peegeldab täheldatavat vahet tegeliku mina ja ideaalmina vahel. W
arvavad siis, et teised ei salli neid. Selline taktika võtab enesesugestiivse ennustuse ilme, sest ei lase neil ära kasutada soodsaid juhtumeid, mis võimaldaksid neil õppida normaalseks sotsiaalseks kohandumiseks vajalikke baasoskusi. Isekus Isekus, kõrkus on pahe, millest ükski inimene pole vaba, mida igaüks jälestab teiste juures ja mida vaevalt keegi peale kristlaste endale süüks paneb, kirjutab Clive Lewis (1992): Pahe, millest ma räägin, on uhkus ehk eneseupitamine, sellele vastanduv voorus kristlikus moraalis on alandlikkus. Ohjeldamatus, viha, joomarlus, ahnus jms on uhkusega võrreldes köömes. Uhkuse tõttu sai Luciferist kurat. Uhkus viib kõikide teiste pahedeni: see on täielikult jumalavastane hoiak inimese vaimus. Isekus ei tunne rõõmu millegi omamisest, vaid ainult sellest, kui tal on midagi rohkem kui teistel. Kõrgiks teeb meid võrdlus, nauding olla teistest üle. Ta on oma põhiolemuselt võistlev
annaabi.ee 
