Otsi
Vajad kellegagi rääkida?
Küsi julgelt abi LasteAbi
Logi sisse ☰

Psühholoogia arvestus (2)

Psühholoogia - Psühholoogia
5 VÄGA HEA
Punktid

Esitatud küsimused

  • Kuid millest selline hindamise üldine foon toon sõltub?
  • Kestev käepigistus tekitab eestlastel tunde et mis ta minust tahab?
  • Kuidas saada aru et sa ei ole kehtestav?
  • Mille alusel valitakse partner?
  • Mida on vaja selleks et lähisuhted püsiksid?
  • Milliseid armastuse liike on siis võimalik välja tuua?
  • Millisel määral siis peaks kohanema?
Psühholoogia arvestus
Kordamisküsimused
  • Enesehinnang
  • Johari aken
  • Prosoodia
  • Polükrooniline ja monokrooniline ajakäsitlus
  • Puudutuste funktsioonid
  • Võimukad poosid
  • Pilkude funktsioonid (5 – annavad infot, reguleerivad suhtlemist, väljendavad intiimsust, võimaldab sotsiaalset kontrolli, võimaldab teostada ühist ülesannet)
  • Asjalik , sotsiaalne ja intiimne pilk
  • Feromoonide funktsioonid (5 – edastsavad infod emotsioonide kohta, mõjutavad menstruaaltsükli kulgemist, aitavad imiku ja ema kiindumustunde kujunemisele, petetavad omasoolisi ja meelitavad vastassugu, aitavad leida geneetiliselt sobiliku partneri)
  • Suhtlemisdistantsid (4 – Intimne distants , personaalne distants, sotsiaalne distants, avalik distants)
  • Petmise tunnused
  • Sotsiaalsete suhtumiste ring
  • Transaktsionaalne analüüs (ego-tasandid ja transaktsioonid )
  • Sõltuvussüsteemid (Boulding)
  • Enesekehtestamise olemus. Suhtlemisviisid (3)
  • Enesekehtestamise võtted (vähemalt 5)
  • Peegeldav kuulamine (Robert Bolton Igapäevaoskused lk 76)
  • Konflikti kulgemise protsess
  • Suhtlemisel põhinev konfliktide lahendamine
  • Läbirääkimised.Jaotava kauplemise strateegia.
  • Läbirääkimised. Liitvate läbirääkimiste strateegia.
  • Armastuse stiilid (Lee)
  • Armastuse liigid ( Sternberg )
  • Kiindumusmudelid (Bartholomew)
  • Suhete lagunemise mudel ( Duck )
  • Investeerimismudel (Rusbult)
  • Mulje kujundamine töövestlustel
  • Mulje kujundamise strateegiad (vähemalt 5)
  • Kultuuriśoki staadiumid (4)
  • Suhtlemistõkked (vähemalt 7) (Robert Bolton Igapäevaoskused.)
  • Enesehinnang
    Enesesse suhtumine. Enesehinnang
    Mina kontseptsioon aitab kirjeldada seda kes me oleme.
    Enesehinnangu abil me aga hindame seda millised me oleme.
    Sageli kasutatakse enesehinnangu sünonüümina ka mõistet eneseväärtustamine.
    Mina kontseptsiooni aspektid erinevad oma tähenduslikkuse poolest.
    Teatavad mina kontseptsiooni osad on selgelt positiivsed (näiteks “edukas”),
    samas teised äratavad meis negatiivseid tundeid (näiteks “ebaõnnestunud”).
    Kui inimese mina-skeem on seotud peamiselt positiivsete kujutlustega endast, siis on ka tema
    enesehinnang (self-esteem) kõrge. Enesehinnang on minakontseptsiooni hinnanguline komponent,
    üldine enesekohane reflekteeriv hoiak,
    mis on suunatud sellele, kuidas isik tunneb ennast kui hinnangu objekti ja mida arvab ” (Campbell 1990).
    Psühholoogiliselt on kõrge enesehinnang meeldiv;
    kõrge või madala enesehinnangu põhjendused ei ole otseselt seotud reaalse olukorraga.
    Enesehinnangut on väga põhjalikult uuritud.
    Selle all mõistetakse inimese positiivseid või negatiivseid tundeid enda suhtes, eneseväärikustunnet.
    Ehkki enesehinnang võib võrdlemisi kiiresti muutuda, viitavad mitmed enesehinnangut mõõtvad testid sellele,
    et siiski on tegemist võrdlemisi püsiva nähtusega.
    Teiste sõnadega, osa inimesi hindavad endid üldiselt võttes kõrgemalt kui teised.
    Enesehinnangus võivad olla mõningad aspektid, mis inimesele on olulisemad kui teised.
    Nt kui inimene hindab end intelligentseks, siis võivad tema enesehinnangus vähemat rolli mängida mitmesugused füüsilised näitajad,
    et ta selles valdkonnas nii osav ei ole.
    Kōrge enesehinnanguga isikud on optimistlikumad,
    nad seavad endale kōrgeid eesmärke ja tulevad üldiselt paremini toime ka mitmesuguste elus juhtuvate viperustega.
    Madala enesehinnanguga isikud on aga pessimistlikud,
    elu viperused mōjuvad neile hullemini ja üldiselt ei saavuta nad ka seda,
    milleks neil muidu potentsiaali oleks.
    Kõrge enesehinnanguga inimesed usuvad et neid saadab edu, seetõttu pabistavad nad vähem.
    Kuna nad pabistavad vähem ja pingutavad enam, siis saadab neid ka edu, seetõttu nende enesehinnang tõuseb veelgi.
    Madala enesehinnanguga inimesed oma edusse eriti ei usu, seetõttu on nende seesmine ärevus kõrgem (niikuinii kukun läbi) ja nad ka pingutavad vähem.
    Tänu sellele järgneb sagedamini ebaõnnestumine ja selle tulemusena nende enesehinnang alaneb veelgi.
    Üldiselt need inimesed, kellel on kõrgemenesehinnang, nemad saavutavad enam kui madala enesehinnanguga isikud.
    Kõrget enesehinnangut omav inimene hindab end üldiselt positiivselt,
    samas madala enesehinnanguga inimesel on negatiivsem käsitlus endast.
    Kuid millest selline hindamise üldine foon (toon) sõltub? Aastaid on mitmed psühholoogid arvanud,
    et üldine enesehinnang peegeldab täheldatavat vahet tegeliku mina (actual self; milline usun end olevat)
    ja ideaalmina (ideal self; milline ma tahaksin olla) vahel. William James (1890) väljendas seda erinevust järgnevalt:
    Enesehinnang = edu/taotlused
    Jamesist alates on psühholoogid üritanud täpsustada neid taotlusi ja ideaale,
    milledega inimesed võrdlevad oma tegelikku mina pilti ja selle võrdluse alusel tekkivaid tundeid.
    On leitud, et enesehinnang seostub tunnetega ja et mina kontseptsiooni kognitiivne (tunnetuslik)
    ja emotsionaalse osa on omavahel tihedalt seotud.
    Erinevate minade teoorias (self – discrepancy theory, Higgins 1987, 1989)
    on välja toodud järgmised minad:
    1) tegelik mina (milline ma usun end olevat)
    2) ideaalmina (milline ma tahaksin olla)
    3) võimalik mina (arusaam sellest, milliseks me võime muutuda).
    Probleem on selles, et mōnikord vōivad need erinevad mina-skeemid olla omavahel vastuolus.
    Kui inimene usub et tema tegelik mina erineb oluliselt ideaalminast, siis ta on kurb ja masenduses.
    Samas reaalse ja ideaalmina vahelise erinevuse vähenemine võib tõsta inimese enesehinnangut.
    Võimalik mina (possible selves – arusaam sellest milliseks me võime muutuda)
    võib aga samuti tekitada negatiivseid tundeid.
    Mure võimalikust töötusest või eluaseme kaotamisest võib inimest rõhuda (Shinn & Weitzman 1990).
    Vastuolud tegeliku ja vōimaliku mina vahel vōivad aga tekitada süütunnet, pōlgust jne.
    Kui väheneb vahe tegeliku ja ideaalse vahel, siis see annab inimesele põhjust rahuloluks.
    Nt kui te tahate saada juhiks ja näete, et teid hakatakse üha enam mitmesuguste töögruppide etteotsa panema,
    siis see suurendab teie rahulolu endaga.
    See teooria vōimaldab seletada, miks mōned inimesed omandavad negatiivseid arusaamu iseenda kohta.
    Elukäigu tōttu vōivad inimese vastuolud tegeliku elu ja ideaalide vahel olla küllalt suured.
    Ja kui inimese ideaalid on liialt kōrged, nii et neid ei saavutaks praktiliselt keegi,
    siis selle vahe tōttu vōib tal tekkida masendustunne.
    Kõrge enesehinnanguga isikud usuvad et nad suudavad oma tegevusega oma nõudmisi rahuldada
    ja nad usuvad ka oma võimetesse selleks et olla edukas.
    Kõrgema enesehinnanguga isikud on ambitsioonikamad.
    Madala enesehinnanguga isikud on enam mõjutatavad oma kõrgema enesehinnanguga kaaslaste poolt, kuna...
    * enesehinnang on seotud sotsiaalse võrdlemisega ja seetõttu võivad nad kahelda oma arusaamades ja käitumises.
    * on seotud suurema vajadusega saada teiste poolt heakskiitu.
    * mitmesugused negatiivsed arusaamad nende kohta viivad neid sagedamini segadusse
    Eneseväärtustamine ja enesehinnangu tõus
    Kuidas aga inimesed ôpivad oma tôelist olemust tundma, mis on nende mina kontseptsiooni aluseks.
    Siin on vôimalik välja tuua erinevaid protsesse, mis inimese mina-pilti kujundavad.
    Sotsiaalne võrdlemine: inimene võrdleb end pidevalt teistega .
    Ennast hinnates võrdleb inimene end tahtlikult või tahtmatult teistega, võttes arvesse mitte ainult omaenda saavutusi, vaid ka kogu sotsiaalset situatsiooni.
    Enda omaduste ja oskuste vôrdlemist teiste inimeste omaduste ja oskustega, nimetatakse sotsiaalseks vôrdlemiseks.
    Sellele asjaolule pööras esimesena tähelepanu Leon Festinger (1954), kes täheldas, et selleks, et inimesed saaksid tegutseda efektiivselt, peavad nad omama adekvaatset arusaama oma omaduste ja vôimete kohta.
    Püüdes aimata, kui head nad mingis valdkonnas on, eelistavad inimesed Festingeri arvates vôrrelda vôi hinnata endid mingite objektiivsete standardite alusel nagu nt testid ja hinded.
    Kuid tihtipeale ei ole meil sellist objektiivset standardit käepärast .
    Seetôttu peavad inimesed endid hindama vôrdluse alusel teiste inimestega.
    Teisiti öeldes võrdleme me endid sotsiaalse tegelikkusega (Goethals 1986).
    Oluline küsimus seisneb siin selles, kellega end vôrreldakse.
    Tavaliselt vôrreldakse end sarnaste teistega.
    Sarnased teised on need inimesed, kes on meiega enam-vähem vôrdsed konkreetse tunnuse, näitaja, vöime osas.
    Seega, kui inimesed ei ole oma vôimetes kindlad, siis nad vôrdlevad end teiste endale sarnaste inimestega.
    Kuid môningatel juhtudel vôrreldakse end ka meist erinevate inimestega.
    Nt kui inimese mina-pildis mängib olulist rolli sugu, siis ta vôrdleb end oma soo esindajatega
    ja seda ka siis kui vaadeldaval vôimel ei ole mingit pistmist sooga.
    Nad arvavad , et samast soost isikud on nende kôige suuremad vôistlejad.
    Ilmnenud on ka selline vôrdlus, kus vôrreldakse end mingi vôime osas kôige parema esindajaga,
    teatava "standardi seadjaga", "eeskujuga". Selline ülapiiri leidmine pakub inimestele huvi, kuid vôrreldes enda vôrdlemisega lähedasteteistega, on see ülapiiriga vôrdlemine teisejärguline.
    Kui kellelgi on meist paremini läinud, siis hakkab toimima ülespoole võrdlemine.
    Kui me tahame võrdlusega teada saada, millised me tegelikult oleme,
    siis oleks allapoole suunatud võrdlus ehk siis võrdlus nendega, kel läheb halvemini kui meil,
    sama oluline kui ülespoole suunatud võrdlus.
    Kui meie enesehinnang on ohustatud, siis võrdleme end allapoole, nii saame endale kinnitada seda,
    et meie asjalood on paremad kui me eelnevalt uskusime.
    Siis võrdleme end nendega, kes on mingis suhtes meist kehvemad või kellel läheb halvemini kui meil (Taylor& Lobel 1989, Wills 1981).
    VÖRDLUS AJAS st inimene vôrdleb praegust mina varasema minaga. Inimesed vôrdlevad sageli oma mineviku ja praeguseid oskusi, vôimeid, seisundit ja teevad selle alusel hinnanguid.
    Kui need hinnangud ja vôrdlused on praeguse olukorra kasuks, siis inimene on üldiselt rahul, kui kahjuks siis ei ole. Sellist vôrdlust teevad meie suhtes ka teised. Nt vanemad räägivad oma lastele tihti sellest kuidas nad on kasvanud vôi kuidas nad kunagi antud olukorras käitusid vôrreldes praeguse käitumisega jne.
    Vanematel inimestel vôib selline vôrdlemine aga näidata nende vôimete ja tervise halvenemist.
    Selline vôrdlus vôib madaldada enesehinnangut ja pôhjustada depressiooni.
    Enesehinnang ja lähisuhted:
    Üheks vōimaluseks kindlustada oma enesehinnangut on lasta oma lähedaste aupaistel särada me üle.
    Teiste aupaiste sära (basking in reflected glory – Cialdini et al 1976).
    Nt kui teie heal sōbral läheb väga hästi, siis te vōite soojendada end tema sära paistel.
    Inimesed upitavad ennast siis kui neil on vōimalik mingeid suhteid edukate inimestega näidata -
    nt et inimene on pärit Ameerika presidendi kodulinnast, et tal on tuttav, kes vōitis miljoni,
    seega üritatakse selliste sidemete kaudu avaldada muljet.
    Spordisündmuste ajal samastutakse sportlastega edu korral (Meie Kiku),
    ebaõnnestumist seletatakse aga individuaalselt, kõnealusest sportlasest tulenevaks.
    Keerulisem on olukord siis, kui sõber või tuttav on edu saavutanud valdkonnas, kus teilgi on taotlusi.
    Sellisel juhul üritatakse enam töötada sõbra edestamiseks,
    ignoreeritakse oma sõbra saavutusi või siis hakkavad tunded sõbra suhtes jahenema. (Enesehinnangu säilitamise mudel – A. Tesser 1988).
    Kuid võidakse endale leida ka mingi teine valdkond . Sama nähtus kehtib ka laste vahel perekonnas,
    seetõttu julgustavad vanemad oma lapsi tihtipeale valima endale vanemast õest või vennast erinev valdkond.
    * Mina olen see, keda tuleb süüdistada (You are OK and I'm not OK - abitu)
    * Sina oled see, keda tuleb süüdistada (I'm OK and you are not OK - 'vihane)
    * Me mõlemad oleme need, keda tuleb süüdistada (I'm not OK and you are not OK - 'lootusetu').
    * Kui me endaga räägime – see on täiesti OK,
    probleemiks muutub see siis, kui me hakkame iseendale ka vastama.
    Kuidas tõsta enesehinnangut:
    1. Edukaks saavad need, kes usuvad endasse ja oma võimetesse.
    2. Lõpeta enda teistega võrdlemine.
    3. Kirjuta üles raskused, mida oled ületanud
    4. Harjuta ja praktiseeri
    5. Loe biograafiaid
    2) Johari aken
    Isikutaju üheks objektiks võib olla ka inimene ise.
    Inimese iseenda ja teiste taju mõistmisel ning olemasoleva info süstematiseerimisel võib kasutada nn JOHARI AKENT, mis on oma nime saanud selle loojate Joseph Lufthi ja Harry Inghami järgi
    ((Roy M. Berko, Andrew D. Wolvin, Darlyn R. Wolvin 1992.
    Communicating. A Social and Career Focus. Houghton Mifflin Company).
    Mudel on saadud kahe teguri: endale ja teistele tuntud/teadaoleva
    ja tundmatu/mitteteadaoleva informatsiooni varieerimisel.
    Selleks et end teistele avada, tuleb esmalt teada seda kes me oleme.
    Selleks võidakse küsida infot ka teistelt või teha ka mingeid teste.
    Johari aken võtab kokku selle kes sa oled ja kuidas see on mõjutatud meie eneseavamisest,
    samuti sellest kui palju teised jagavad infot sinu kohta sinuga.
    Aken peegeldab inimese mina ning selles on kõik inimese kohta,
    kaasa arvatud selline informatsioon mida inimene isegi ei tea.
  • Ühel dimensioonil on info selle kohta mida inimene enda kohta teab ja mida ta veel ei tea.
  • Teine dimensioon peegeldab seda mida teine inimene teie kohta teab ja mida veel ei tea.
  • Avatud alasse kuuluv peegeldab meie avatust maailmale, soovi olla avatud.
    Seal on kõik need aspektid enda kohta mis on teada endale ja teistele.
    See on üheks kõige tähtsamaks komponendiks suhtlemisel. Nt siia kuulub üsna palju
    sellist pinnapealset infot nagu inimese vanus, eriala ja ka kõik see mis te olete enda kohta teistele rääkinud.
    Su käitumine, hoiakud, soovid, motivatsioon , mida sa tead enda kohta ja mida teised teavad sinust.
    Igasugune enesekohane info võib suurendada avatud ala.
    Mida avaramad on kahe suhtleva inimese avatud alad, seda tõenäolisemalt teineteist mõistetakse.
    Seejuures ajendavad head suhted avatud ala laiendama, st mida rohkem te olete end teistele avanud,
    seda suuremaks see ala muutub. Avatud ala tahtliku suurendamise -
    vähendamise teel reguleeritakse psühholoogilist distantsi.
    Pime ala – seal on kõik need asjaolud enda kohta, mida teised inimesed tajuvad, kuid mis ei ole teile kättesaadavad, seega need, mid ate ise ei pane tähele.
    Kuidas paistad teistele alates ninahõõrumistest ja muudest parasiitlikest harjumustest, mida sa ise tähelegi ei pane.
    Veider kehalõhn. Kuid samuti ka teadvustamata käitumisstrateegiad.
    Näiteks te võite pidada end heldeks, kuid teised peavad teid ihnuskoiks.
    Pimedas alas on sageli need isiksuse omadused, mis segavad enesehinnangut.
    Suur pime ala viitab ebaadekvaatsele mina-pildile.
    Mida paremini te end tunnete ja tajute seda kuidas teised teid näevad,
    seda paremad on teie võimalused luua avatud ja ausaid suhteid teistega.
    Need võivad ilmsiks tulla mingites äärmuslikes olukordades või kriisides.
    Seega võivad need olla üllatuste allikaks nii inimesele endale kui teistele.
    Partneri pimedasse alasse jäävate negatiivsete omaduste avalikustamine kahjustab suhteid,
    mõjub vahel lausa traumeerivalt.
    Varjatud ala – siia kuuluvad kõik need asjaolud, mida te ei tahaks teistele näidata, esitada.
    Samas on inimene ise neist teadlik. Nt mingid faktid, fantaasiad , saladused, mingid tunded teiste inimeste suhtes.
    Kuid siia alla lähevad ka mingid teod minevikust mida te tahate varjata või mida te häbenete teistega jagada.
    Kõike informatsiooni ei pea ka teistega jagama. Osa sellest
    informatsioonist teavad vähesed inimesed, kuid mitte kõik.
    Omavaheliste suhete jahenemine või taandareng toob kaasa varjatud ala suurenemise.
    Siin tehakse juttu ülepaljastajatest (overdisclosers) ja alapaljastajatest (underdisclosers).
    Ülepaljastajad räägivad kõikvõimalikest intiimsetest asjaoludest, paljastades ülearu.
    Alapaljastajad varjavad väga palju, ei paljasta. Tegelikkuses oleme valikulised paljastajad.
    Mida väiksemad on pime ja varjatud ala, seda vähem tõenäoline on piiririkkumine
    ja seda vabamalt ja impulsiivsemalt saab suhelda.
    Tundmatu ala – see on täielikult tundmatu ala.
    Siia kuulub kõik see, mida ei ole kunagi avastatud ei teie ega ka kellegi teise poolt.
    Te võite ainult järeldada, et selline ala on olemas.
    See võib muutuda tunnetatavaks mingites ekstreemsetes olukordades. See on sügaval alateadvuses.
    Tuleb esile hüpnoosi, narkootikumide, sensoorse deprivatsiooni olukorras.
    Samuti avameelsetes vestlustes usaldusväärsete inimestega. Nt paanika ajal.
    Ei teie ega ka teised inimesed ei pruugi teada seda kuidas te reageerite mingites spetsiifilistes situatsioonides .
    See tähendab et keegi ei tunne/tea teie personaalset potentsiaali, teie varem väljendamatuid füüsilisi
    ja mentaalseid ressursse.
    Kuna te ei suuda kunagi end lõpuni tunda, eksisteerib see ruut alati. Kui see aga teatavaks saab,
    siis saab see teatavaks nii endale kui teistele.
    Need neli ala mõjutavad üksteist. Kui ühes alas midagi muutub, siis muutuvad ka teised.
    Nt kui te avate midagi endast, mis kuulus teie varjatud alasse, siis sellega suureneb ka teie avatud ala.
    Üldiselt on väga hea kui inimese avatud ala suureneb, kuna inimene on siis õppinud ennast paremini tundma.
    Pime ala on aga ohtlik. Kui teised näevad seal midagi negatiivset ja teatavad seda teile,
    siis muutub see teie avatud ala osiseks, samas võib see aga ka probleeme tekitada.
    Kui seal on aga midagi positiivset , siis see innustab inimest.
    Inimesed, kes on avatud ja kergesti valmis end teistele avama,
    neil on suur avatud ja väike pime, varjatud ja tundmatu ala.
    Need inimesed, kes suhtlemisel on kartlikud, on ka avatud ala väike,
    samas varjatud ja tundmatu ala on suured. Nende alade väljatoomine aitab ka paremini iseennast mõista.
    Johari akna alade proportsioone mõjutavad 2 protsessi: tagasiside ja eneseavamine .
    Tagasiside suurendab endale teadaolevat ala. See on vajalik nii juhtidele kui alluvatele.
    Juhi jaoks on oluline suhelda inimestega nii, et nad julgeksid temaga jagada oma tööga seotud mõtteid ja tundeid.
    Kui me oleme teisega loonud teatavad pinnapealsed suhted, siis edasi mängib olulist rolli eneseavamine.
    Eneseavamine teeb meid teiste silmis meeldivamaks ning aitab kaasa suhte püsimisele.
    Tavaliselt avatakse end enam nendele inimestele, kes meile meeldivad ja keda me usaldame.
    Samas meeldivad meile enam ka need inimesed, kes väljendavad enam oma mõtteid ja tundeid.
    Endaavamine ja teise avamise soodustamine (kuulamine ja vastamine)
    aitavad kaasa nii suhte kulgemisele kui ka selle püsimisele.
    Selleks on 3 põhjust (Collins & Miller, 1994):
    1. Me avame end neile, kes meile meeldivad
    2. Meile meeldivad need, kes avavad end meile
    3. Meile meeldivad need, kellele me oleme end avanud.
    Oluline on aga see, kui palju me endid avame suhte mingil kindlal etapil.
    Liiga suur või liiga väike eneseavamine võib omada hoopis vastupidist efekti
    kui see ei ole suhte intiimsuse seisukohalt sellele hetkel kohane.
    Nt esmakohtumisel võidake vahetada teisega infot oma muusikaeelistuste kohta,
    aga kui üks pool hakkab teisele rääkima oma seksuaaleelistustest, siis toimub kiire distantserumine..
    Kuid täpsel sama info edastamine suhte arenemise mingil muul staadiumil võib aga hoopis suurendada intiimsust.
    Kui aga seda ei edastata, siis see võib suhte intiimsemal staadiumil omakorda suhet halvendada.
    Üldiselt avavad inimesed end siis kui nad tahavad teistele meeldida.
    Algselt me ei ava liialt iseennast kuid info kogus ja intiimsus muutub vastavalt suhte muutumisele intiimsemaks.
    Oht on siin selles, et me võime teist inimeste
    varustada sellise informatsiooniga, mis võib meid kahjustada ja seetõttu on eneseavamise üheks oluliseks komponendiks vastastikkus.
    Ühesugune avatus samal intiimsuse tasandil mõjutab suhte arenemist kõige enam.
    Teisele endast antav info sôltub eelkôige läheduse astmest.
    Kui võõrastele antakse endast tavaliselt pinnapealset infot, siis lähisuhtes edastatakse endast enam intiimsemat infot.
    Mida privaatsem ja sotsiaalselt ebasoovitavam see info on, seda sügavam on eneseavamine.
    Vöôraste puhul üritatakse teisele enamasti vastata sama info kogusega ja sügavusel mis teine teile esitab.
    Tavaliselt ei meeldi teistele need inimesed, kes on kas liiga reserveeritud vôi avavad end siis liialt -
    nt kui keegi rongis räägib teile oma muredest, siis see on kaunis ebameeldiv.
    Üldiselt on vastastikuse pôhimôte siin oluline.
    Kui teine inimene paljastab teile mingit intiimsemat laadi teavet, on teil nagu kohatu talle samaga vastamata jätta.
    Kui aga vestlus kulgeb üldistel teemadel, siis on nagu kohatu minna liialt intiimseks.
    Naised avavad end üldiselt enam. Selline eneseavamine mängib olulist rolli ka abielus.
    Eneseavamise vähene ulatus on hukatuslik ka abielus, mida vähem end avatakse, seda raskem on suuremat lähedust saavutada.
    Miell ja Duck (1986) on kirjeldanud mitmeid strateegiaid , mida inimesed kasutavad teise kohta info hankimiseks.
    Üheks selliseks on selliste küsimuste esitamine, mis kutsuvad esile vastuküsimuse ja vastuse.
    Teine võimalus on eneseavamine selleks, et julgustada teist samuti eneseavamisele.
    Mõnevõrra riskantsemaks strateegiaks on aga provotseerida teatud lahkarvamused mingite üldiste teemade üle selleks,
    et murda seda üldist viisakuse maski ja saada teada seda, millised on teise tõelised tunded.
    Sellise vahetuse käigus ei toimu mitte ainult konkreetse info vahetus vaid väljendatakse ka oma arusaamu ja uskumusi,
    mida teine omakorda interpreteerib ja tõlgendab oma arusaamade kohaselt.
    Kõige selle alusel võidakse otsustada kas suhte jätkamise kasuks või siis loobutakse jätkamisest.
    3) Prosoodia
    Sõnad võivad omandada erineva tähenduse sõltuvalt sellest, kuidas neid välja öeldakse. Seda mitteverbaalse kommunikatsiooni valdkonda, mis tegeleb hääldamise ja sõnade väljaütlemisega, nimetatakse prosoodiaks. Selles on omakorda eristatavad viis erinevat aspekti. Öeldu tajumist võib mõjutada nii kõne tempo, pausid , hääle eripärad kui ka intonatsioon ja vaikus. Huvitaval kombel on nendel aspektidel sõnumi mõistmisel kohati olulisemgi mõju kui sõnadel endil.
    Kultuuridevahelises suhtluses mängivad need aspektid erilist rolli siis, kui suhtlevad erinevat tüüpi kommunikatsioonistiilide esindajad. Tugeva ja nõrga kontekstiga kommunikatsiooni erinevused tõi välja Edward T. Hall (1983), võttes eristamise aluseks selle, millises ulatuses kasutavad vestlejad konkreetse kõne kõrval oma sõnumi edastamiseks teisi faktoreid. Tugeva kontekstiga kultuuride esindajateks on aasia kultuurid, Kreeka ja Hispaania . Hille Pajupuu (1996) paigutab siia ka Soome. Nõrga kontekstiga kultuuride esindajateks on USA, Saksamaa, Skandinaavia, Šveits ja ka Eesti. Seega sarnaneb meie kommunikatsioon oma olemuselt enam sellele, kuidas suheldakse näiteks USA-s kui sellele, kuidas suheldakse Soomes. Seega on Hille Pajupuu (1996) arvates eesti ja soome kultuurid sedavõrd erinevad, et üksteise mõistmiseks jääb keelesugulusest väheks. Järgnevalt vaatamegi, kuidas need erinevused prosoodia erinevate alaosade lõikes ilmnevad.
    Kõne tempo
    Eestlaste kõnelemise kiirus sõltub paljuski situatsioonist. Nii on näiteks Hille Pajupuu leidnud, et raadiovestlustes on keskmiseks kõnekiiruseks 158 sõna minutis , ametlikus situatsioonis räägitakse minuti jooksul 120 sõna, argivestlus toimub aga oluliselt kiiremini, siin räägitakse keskmiselt juba 180 sõna minutis ( Hennoste 2000: 1139). Soomlaste rääkimiskiirus on erinevate uurijate hinnanguil 70–140 sõna minutis, ameeriklastel 125–150 sõna ja inglastel 150–190 sõna minutis (Pajupuu 1996).
    Inimese võime sõnumist aru saada ehk siis tema mõtlemiskiirus on aga oluliseltsuurem (ligemale 400–800 sõna minutis). Samas võib see mõtlemiskiirus olla kohati ka takistuseks kõne mõistmisel. Näiteks on raske mõista kõnet, kui see on aeglasem kui 125 sõna minutis. Aeglase kõne ja pikkade pauside korral kiputakse sinna omapoolseid mõtteid vahele panema ja seetõttu muutub esineja jutt raskesti jälgitavaks. Väga kiiresti räägitavat juttu (näiteks 250–275 sõna minutis) on raske jälgida, ehkki inimene on võimeline sellist infot töötlema . Seda kinnitab ka lugemise tempo, mis kõigub 200–400 sõna vahel minutis (Hennoste 2000: 1139).
    Pausid:
    Inimese jutt on tavaliselt väga katkendlik ja fragmentaarne ning täis pause. Enamikel juhtudel on pausid grammatiliselt õigel kohal – näiteks lause lõpetamisel, enne küsimusi ning täpsustavaid konstruktsioone. Kuid inimesed kasutavad pause ka fraaside keskel, korduvsõnade vahel ning lausete struktuuri rikkumise korral. Pausid võivad olla nii täidetud kui ka tühjad. Näiteks võidakse pause täita mitmesuguste vokaalidega (eee) või siis parasiitsõnadega (nii, kule, onju, eksju, misasi jne). Võimalik, et nii hoitakse sõnajärg endale, vältides partneri poolt järje ülevõtmist. Sagedamini kasutavad sellist kõnepruuki mehed. Jutu sees olevad pausid on eestlastel harva üle ühe sekundi pikad, jutu lõpupausid on nendest aga ligi kaks korda pikemad (Hennoste 2000).
    Võrreldes eestlastega on soomlaste pausid oluliselt pikemad. Kui soomlane alustab juttu ning teeb oma läbimõeldud jutus lausete vahel pausi, võib eestlane tajuda, et soomlane on oma jutu lõpetanud ning alustab oma kõnevooru. Kui eestlane on jutu kiiresti ära rääkinud, jätkab soomlane eestlase suureks üllatuseks juttu sealt, kus ta enne pooleli jäi. Kui ühe arvates on teine rumal, siis teise arvates on teine kasvatamatu. Kui mõlemad jäävad oma kultuuri kõnenormidele kindlaks, siis kogemuse kordudes ongi stereotüüpidele alus pandud.
    Liiga pikaks venivad pausid võivad vestlejatel tekitada ärevustunnet ja võimendada nende negatiivseid emotsioone (Koudenburg et al. 2011). Inimesed ootavad vestluse sujuvat kulgemist, pikkade pausidega jutuajamine ei ole eriti meeldiv.
    Hääl:
    Kahte täpselt ühesugust häält olemas ei ole, küll aga võivad hääled sarnaneda.
    Seetõttu võime me hääle järgi teise inimese võrdlemisi hästi ära tunda.
    Raskused tekivad aga siis, kui inimene oma häält moonutab.
    Hääl ütleb inimese kohta palju – annab teavet tema isiksuse ja staatuse ning emotsionaalse seisundi kohta.
    Häälel on teatud omadused, mis muudavad selle meeldivaks.
    Meeldiva häälega inimesele omistatakse ka paljusid positiivseid iseloomuomadusi nagu avatus, meeldivus, tugevus ja ausus. Sellisele häälele on omane kõlavus, vähene monotoonsus, meeste puhul on tegemist madala häälega ning keskmised näitajad on sellisel häälel kõrguse, diapasooni, tugevuse ja pehmuse osas. Läbi nina rääkimist hinnatakse aga negatiivselt. Kõige meeldivamateks ja ideaalsemateks hinnati sügavaid ja pisut karedaid hääli.
    Inimesed uldiselt muudavad oma kõnepruuki sõltuvalt sellest, kellega nad kõnelevad.
    Hääl kannab endas ka informatsiooni inimese kui võimaliku partneri kohta.
    Eriti oluliselt loetakse hääles peituvat informatsiooni pimedal ajal, olukorras, kus muud infot käeparast ei ole.
    Naised eelistavad üldiselt madalama häälega mehi, pidades kõrgete häältega mehi vähem meeldivateks.
    Meestele meeldivad enam kõrgema häälega naised.
    Naiste hääl muutub menstruaaltsükli jooksul, olles kõige meeldivam ajal, kui naine on tsükli fertiilses faasis (Pipitone & Gallup 2008).
    Kui meestele meeldivad üldiselt enam kõrgema häälega naised, siis seksikana mõjub neile eelkõige madalam hääl.
    Mingis mõttes läheb naiselikult kõrge hääl siin seksika madalama häälega vastuollu.
    Olles koos veetleva partneriga, muudavad inimesed oma hääletooni alateadlikult madalamaks.
    Eriti kasulikuks osutub selline muutus olukorras, kus muud flirtimisel kasutatavad kehakeele sõnumid ei toimi,
    näiteks telefonivestluste puhul.
    Stressiolukorras muutub inimeste hääl kõrgemaks, omandades seetõttu ebaloomuliku kõla. Põhjuseks on asjaolu, et sellises olukorras muutub hingamine katkendlikuks, mis survestab hääle loomulikku kõla. Kuulajatele võib see mõjuda ebameeldivalt.
    Intonatsioon:
    Olulist rolli mängib suhtlemisel ka intonatsioon.
    Sellega antakse esmalt märku oma suhtumisest vestluskaaslasesse – on see heatahtlik või üleolev.
    Kuid nii peegeldatakse ka suhtumist edastatavasse sõnumisse.
    On leitud, et kui sõnumis peituv verbaalne informatsioon on positiivne,
    kuid see edastatakse negatiivse intonatsiooniga, siis tajutakse kogu sõnumit negatiivsena.
    Intonatsiooni abil võib muuta ka teatud afektiivsete reaktsioonide tähendust.
    Nii võivad need olenevalt intonatsioonist ja kontekstist väljendada erinevaid tundeid,
    näiteks sõnaga ah võib väljendada nii kahetsust, üllatust, naudingut, kurbust, tüdimust, valu, vaimustust kui rahulolematust (Hennoste 2000).
    Intonatsiooni abil on võimalik väljendada ka emotsioone ja irooniat.
    Vaikus:
    Kõige suuremaks sarnasuseks eestlaste ja soomlaste kõnekäitumises hindab Pajupuu (1996) suhtumist vaikusesse.
    Mõlemas kultuuris talutakse vaikust hästi.
    Samas on just soomlased need, keda tuntakse nende vaikimise poolest.
    Eestlased taluvad vaikust, kuid see on pigem negatiivse viisakuse ilming.
    Kui teine ikka tahab omaette olla, siis teda ei segata. Vaikimist ei aktsepteerita aga vestluse ajal.
    Vestluses tuleb suu avada ja omi mõtteid väljendada. Inimese arukust hinnatakse eelkõige tema jutu põhjal.
    4) Polükrooniline ja monokrooniline ajakäsitlus
    Monokroonilise ajakäsitluse puhul tehakse üht asja korraga, erinevad sündmised tulevad üksteise järel, igaüks omal ajal. Aega planeeritakse väga täpselt ette. „Aeg on raha“ suhtumine. Tööle keskendunud inimesed. Oluline on punktuaalsus ja õigeaegsus. Need inimesed hindavad suhteid praktilisest küljest, seega suhted peavad neile kasu tooma. Uus töö toob uued suhted, lühisuhted on tavaline nähtus.
    Äriläbirääkimistele lähenemine on otsekohane, oluline on kokkuleppe saavutamine, detailid hiljem.
    Polükroonilise ajakäsitluse korral tehakse mitut asja korraga. Suhted on olulisemad, kui ülesande õigeaegne täitmine, sellest tulevad viivitused ja hilinemised. Pole täpseid plaane ega kavasid. Isegi kohtumised võivad olla kokku lepitud ühele ajale, muudatusi tehakse viimasel hetkel, mis ei meeldi monokroomilise ajakäsitlusega inimestele. Ei räägita kaotatud ajast, sest inimesed ja suhted on tähtsamad. Vesteldakse mitme inimesega korraga + tehakse mitut asja korraga. Perekond on alati esikohal, siis sõbrad, ning nende mõlemate probleemid. Polükroon.töötajad hindavad kestvaid töökohti, kus edutamised on subjektiivsed ja põhinevad suhetel .
    Äris ajale rõhku ei panda, peaasi et panna alus tugevatele suhetele. Ärialane kokkuleppe peab olema hea ja hea välja nägema.
    5) Puudutused
    Puudutused on kõige varajasem sotsiaalse kommunikatsiooni vorm, mida me kogeme. See varajane kogemus on aga isiksuse arengus olulise tähtsusega, mõjutades nii imikute heaolu kui ka nende hilisemat sotsiaalset ja intellektuaalset arengut (Richmond & McCroskey 2000). Puudutamine sõltub nii soost, kultuurist kui ka vanusest.
    Puudutamine täidab mitmeid funktsioone, ühest küljest on see seotud kontekstiga, kus puudutamine toimub, teisest küljest suhtlejate omavaheliste suhetega . Puudutustega seotud funktsioone on võimalik jaotada viieks, sõltuvalt toimumise kontekstist kui ka suhtlejate omavahelistest suhetest (Heslin & Alper 1983).
    Funktsionaalsed (professionaalsed) puudutused
    Paljudes ametites puudutatakse teisi inimesi töö käigus (nt arstid, juuksurid jne).
    Sellisel juhul on oluline, et teine ei tajuks puudutuse taga intiimsust ega seksuaalsust. Mõnikord on nende erialade esindajatel välja kujunenud teatavad külmad maneerid – sellised puudutamisviisid, mis välistavad vääritimõistmise.
    Sotsiaalsed (viisakusega seonduvad) puudutused
    Seda-laadi puudutused on eelkõige käepigistused, millega püütakse staatust võrdsustada ja antakse märku soovist tunnistada teist võrdse partnerina. Eelkõige on need olulised esmase kontakti loomisel. Käepigistuse tugevus näitab seda, kui head suhted on. Kui kindel ja lühike käepigistus peegeldab meeldivust ja sooje tundeid, võib pikaks veniv käepigistus tekitada teises teatava ebameeldivustunde. Selline veidi kauem kui vaja kestev käepigistus tekitab eestlastel tunde, et mis ta minust tahab? Kui käepigistus on aga väga lühike, siis tajutakse teise vähest huvi enda suhtes. Lõtv käepigistus võib peegeldada ebasõbralikkust, samas lühike ja kindel käepigistus koos otsavaatamisega annab võimaluse luua meeldiv ja sõbralik atmosfäär. Kätlemine on kõige vähem armastusega seonduv käitumine. Nii ei kätle näiteks armunud ja enamasti ka abielupaarid.
    Puudutuste initsiaatoriks olevale inimesele omistatakse kõrgem staatus ja teda peetakse ka enam võimu omavaks (Napp & Hall 2002). See ei sõltu inimeste soost, vanusest, reaalsest staatusest ega ka sellest, kuidas osalejad ise antud situatsiooni mõtestavad. Kõrvaltvaatajatele jääb sagedamini just selline arusaam. Kahjuks on Eestis kätlemise osas arusaamad väga erinevad, segaduse tõttu võidakse tihtipeale hoopis kätlemisest loobuda .
    Inimestel on teatavad ootused ka selles osas, kes keda võib mingis suhtes puudutada. Näiteks õlale patsutamine ei meeldi paljudele inimestele ega sobi ka igasse olukorda. Üldiselt kaldutakse staatuselt allpool asetsevaid puudutama enam kui ülalpool olevaid, mida peetakse üldjuhul ka normaalseks. Samas võivad inimesed, kes üldse puudutamist ei talu, pidada selliseid puudutusi liialt familiaarseteks.
    Sõbralikud (tundeid peegeldavad) puudutused
    Puudutustega saab edasi anda ka tugevat sümpaatiatunnet teise suhtes. Sõprade vahel võivad olla nt sõbralikud patsutused, käest kinnihoidmised ja käte paitamine, aidates nii ülal hoida sooje ja sõbralikke suhteid.
    Puudutamine ilmutab soojust teise suhtes, tema eest hoolitsemist, samas see, keda puudutatakse, tunneb suuremat soojust puudutaja vastu. Puudutamine aitab kaasa ka sellele, et inimene saab teisele vabamalt oma probleemidest rääkida. Ka tullakse teiste palvetele enam vastu ja osutatakse neile teeneid, kui teine teid puudutab. Isegi ettekandjale või kelnerile antakse enam jootraha, kui nad on klienti teeninduse käigus kergelt puudutanud. Seda nähtust on hakatud nimetama Midase puudutuseks (Crusco & Wetzel 1984).
    Armastusega (intiimsusega) seotud puudutused
    Kallistustega võime näidata oma sõbralikke tundeid, kuid ka palju intiimsemaid tundeid. Kallistustele ja suudlustele lisaks on intiimsust ja armastust väljendavaid puudutusi palju ning sageli võivad need olla väga ebastandardsed, sõltudes eelkõige puudutaja isiksusest.
    Seksiga seonduvad puudutused.
    Nende alla lähevad nt suudlused jne. Suudlustele omistatakse mitmeid bioloogilisi funktsioone, üks on aga selge, suudeldes saadakse partneri kohta olulist informatsiooni. Mitmed uuringud on näidanud, et enamik mehi ja naisi ei lähe teisele kohtamisele inimesega, kes suudleb halvasti. Suudlus peegeldab võimalikku emotsionaalset ja seksuaalset sobivust, kui suudlus ei sobi, siis ei tule ka suhtest midagi välja.
    Flirtimine ja puudutused
    Mängulisus annab võimaluse teisega hõlpsasti ja turvaliselt tuttavaks saada, andes samas ka võimaluse kergelt ja millekski kohustumata mängust loobuda. Kuid mängida saavad ainult need, kel selleks piisavalt enesekindlust ja julgust. Liigne pingutamine ja kramplikkus rikuvad mängu, jättes selle ilma vajalikust kergusest. Mängu alustamiseks on vaja positiivset suhtumist ning avatud kehahoiakut. Tavaliselt on naine see, kes leiab teda huvitava mehe, vaatab teda lühikest aega ning pöörab siis pilgu ära. Veidi hiljem vaatab naine taas meest ning pöörab jälle pilgu ära. Mehed kipuvad neid huvitavaid naisi pikalt ja pingsalt vaatama, see võib olla aga naisele ebameeldiv. Seetõttu soovitatakse vaadata mitte kauem kui 4 sekundit, seejärel pilk ara pöörata, siis taas vaadata ning veelkord vaadata. Naise põgusale naeratusele peaks mees vastama naeratusega, muidu võib naine arvata, et ta ei paku mehele huvi. Naeratus on ühtlasi ka julgustuseks alustamaks juttu. Jutt peaks olema üles ehitatud nii, et vastuseks ei tuleks ainult jah või ei, vaid et küsimusi esitades oleks võimalik teemat arendada. Jutt ei peaks ka olema liiga tõsine. Heast huumorimeelest on sellise jutu arendamisel palju kasu. Kasuks tulevad ka oskuslikult tehtud komplimendid.
    Flirtimise käigus näitab naine oma huvi mehe vastu üles juuste kohendamise, randmete näitamise, kätele toetumise ning mehele teda kuulates pikalt otsa vaatamisega. Kui mees tajub, et temast ollakse huvitatud, kasvab ka tema huvi naise vastu. Üldjuhul meeldivad meile inimesed, kellele meie meeldime. Naist kuulates peaks mees pöörama talle jagamatut tähelepanu. Huvi näidatakse üles nii keha kerge kallutusega partneri poole, pea viltu hoidmisega teist kuulates kui ka jalaninade pööramisega teise poole.
    Edasi tulevad mängu puudutused. Mehe käsivarre puudutamine naise poolt avaldab meestele üldjuhul tugevat mõju, lahkumisel sobib ka kerge põsemusi, mis annab märku naisepoolsest huvist. Naise puudutused võiksid üldjuhul jääda vöökohast ülespoole. Soovitavalt võiksid mehed lasta end naistel esimesena puudutada. Mehed peaksid naist puudutama kergelt käsivarrest ning jälgima naise reaktsiooni puudutusele. Enne puudutustega edasi minemist tuleks sama kohta puudutada vähemalt kolm korda. Nii võib kindel olla, et naine aktsepteerib mehe puudutusi ega tõmbu edasiste puudutuste korral kaitseasendisse. Puudutuseks võib olla ka juuksekarva eemaldamine teise riietuselt või mehe lipsu kohendamine. Meestel soovitatakse naise poole kummarduda ning talle kõrva sosistada, kuid seda võivad teha ka naised. Tähtis pole mitte jutt, vaid toiming. Puudutusteni jõudmine on seega kõige kergem mängulisel teel, samas tuleb jälgida seda, et teine ei tunneks end selle mängu käigus ebamugavalt.
    Puudutuste tajumine
    Judee K. Burgoon (1989) on koos oma kaastöötajatega analüüsinud teise inimese poolse puudutuse tajumist. Oluliselt mõjutab puudutuste mõtestamist inimeste sugu ja omavahelise suhte laad. Kõige pahatahtlikumaks inimese privaatsuse rikkumiseks loetakse nii naiste kui meeste puhul seda, kui neid puudutab võõras mees. Joonisel on musta värviga kujutatud need piirkonnad, mille puudutamist tajutakse meeldivana. Nii võib võõras mees puudutada mehe pealage, õlgu ja käsivarsi. Juhul kui tegemist on sõbraga, võib ta puudutada kogu mehe ülakeha ning ka jalgu allpool põlvi. Siinkohal on huvitav märkida, et naiste puudutusi allpool põlvi nii meeldivana ei tajuta. Nii võib näiteks sõbrapoolne jalatalla kõditamine olla meeldiv, naise kõditus aga mitte. Ehkki mees võib mehel pealage puudutada, ei ole ma näinud ühtegi meest, kellele see meeldiks. See peegeldub selgelt mehe näoilmest, kui sõber on tahtnud teda vastu pealage patsutades selja tagant üllatada. Kui võõras naine võib naisel puudutada ainult käsivarsi, siis sõbranna võib lisaks käsivarte puudutamisele paitada ka naise juukseid. Õlgade ja jalgade allpool põlvi puudutamist võivad osad inimesed aktsepteerida, teised mitte. Kõige suuremad erinevused meeste ja naiste puudutuste tajumises ilmnevad aga juhul, kui neid puudutab võõras vastassoost isik. Kui naisel ei ole ühtegi väga meeldivat piirkonda, mida sellisel juhul aktsepteeritaks, siis meestel on vaid mõned piirkonnad, mille puudutamine siiski väga meeldiv ei pruugi olla.
    Lähisuhtes on meeste ja naiste puudutuste tajumine üsna sarnane. Meestel on vaid kaks piirkonda, mille puudutamine ei pruugi just alati kõige meeldivam olla: jalgade puudutamine allpool põlvi ning näo ja pea puudutamine. Ilmselt võib mees tajuda end lapse rollis olevana, kui naine tema nägu või pead puudutab. Seega sõltub naistepoolne puudutuste tajumine eelkõige läheduse astmest, meestel aga nii läheduse astmest kui ka võimalikust seksuaalsest huvist.
    Enda puudutamine
    Inimesed puudutavad peale teiste ka ennast. Kuna seda on vähe uuritud, siis on raske öelda, kas tegemist on kohanemisliigutustega või kuidas neid üldse liigitada. Desmond Morris (2002) on välja pakkunud järgmise jaotuse:
    1. Kaitsvad liigutused. Näiteks kui me ei taha kuulata, siis surume käed kõrvadele; kui me ei taha näha, siis katame silmad; kui me ei taha tunda lõhna, siis hoiame nina kinni; kui me ei taha rääkida, katame suu.
    2. Korrastamisliigutused. Näiteks juuste kammimine ja katsumine. Osaliselt võivad need liigutused olla seotud närvilisusega, sageli aga enda kaunistamisega. Naisel, kes kohtab talle meeldivat meest, käib käsi kergelt juustest läbi. Inimesed, kes tahavad luua uusi suhteid, pööravad oma välimusele ja enda kaunistamisele enam tähelepanu kui need, kel juba on püsisuhe.
    3. Konkreetset tähendust omavad žestid. Siia alla kuuluvad žestid, mida tehes
    me oma keha puudutame. Naiteks laste mängudest tuttav nipitiri (kui pöial pannakse ninale ning lehvitatakse käega), nimetissõrmega meelekohal keerutamine (viidates teise arukusele), käe servaga üle kõri tõmbamine (viidates sellele, et meil on villand, meil on kõrini). Seda viimast, Eestis küllaltki levinud liigutust, ei pruugita aga mujal samamoodi tajuda.
    4. Puudutused, mis imiteerivad teiste puudutusi. Näiteks võib oma pea paitamine inimest rahustada, tekitades tunde, et seda paitab hellalt teine inimene.
    Mida tundis näiteks õpilane, kes alati koolis ühe konkreetse õpetajaga rääkides
    oma pead paitas? Ilmselt vajas ta selle õpetajaga rääkides enda rahustamist.
    Osa endaga seotud puudutusi kujutavad adaptoreid ehk selliseid liigutusi, mis aitavad meil teatud olukorras ja teatud emotsioonidega kohaneda. Näiteks ilmnevad sellised liigutused ärevuse ja stressi korral. Inimesed puudutavad end sagedamini ka monoloogi ajal kui rahulikult istudes. Teistega suheldes puudutavad naised end üldiselt enam kui mehed. See võib ühelt poolt viidata suuremale ärevusele, kuid ka suuremale murele oma välimuse pärast.
    Seega ei ole puudutustega seonduv kaugeltki selge ja põhjalikult läbi uuritud valdkond. Üks on aga selge – puudutused on ääretult oluline kommunikatsiooni liik, mis mõjutab inimese enesetunnet ja aitab luua lähedust teistega
    7. Pilkude funktsioonid
  • Annavad infot,
  • Reguleerivad suhtlemist,
  • Väljendavad intiimsust,
  • Võimaldab sotsiaalset kontrolli,
  • Võimaldab teostada ühist ülesannet
  • Asjalik, sotsiaalne ja intiimne pilk
  • Feromoonide funktsioonid
  • edastsavad infod emotsioonide kohta,
  • mõjutavad menstruaaltsükli kulgemist,
  • aitavad imiku ja ema kiindumustunde kujunemisele,
  • peletavad omasoolisi ja meelitavad vastassugupool
  • aitavad leida geneetiliselt sobiliku partneri
  • Suhtlemisdistantsid
  • Intimne distants (jalad on 15 cm kaugusel, lastakse ainult lähedasi inimesi, räägitakse peaaegu sosinal)
  • Personaalne distants (47-75 cm kaugusel teine teisest. lähim ruum, kuhu võõrast tavaliselt lastakse, inimesed, kellega on lähedane personaalne suhe, hääl on veidi tasandatud)
  • Sotsiaalne/ametialane distants (120-200 cm kaugusel. kasut. ametialuses suhtlemises, ametlikel vastuvõttudel, suhtlemissisu on umbisikuline, võõrad või need, kes eriti ei meeldi)
  • Avalik distants (kasut. siis, kui esinetakse suuremale inimhulgale, räägitakase kõva häälega formaalsetest asjadest, kaugemal liialdatakse zestide ja liigutustega, )
  • Petmise tunnused
  • Liigutused, mis osutavad erutusele (õlakehitamine)
  • Zestide vähesus
  • Kohanemisliigutuste segadus
  • Näo mikroliigutused
  • Silmside ( vältimine või tagurpidi liiga pingeline otsa vaatamine)
  • Naeratavad harvem
  • Kõrgem hääletoon
  • Liiga pikkad või lühikesed paused rääkimise ajal
  • Sotsiaalsete suhtumiste ring
    Hoolitsemine (hoivaaminen), toetumine (turvautuminen), hirmukus ja agressiivsus . Hoolitsemine on täiskavanutele omane kiindumusliik ja toetumine lastele omane kiindumusviis. Hirmukus ja agressiivsus viitavad isiku soovile ja valmisolekule kaitsta omaenda huve.
    Teatud määral kujutab see ring endast turvalisusetaotluste süsteemi. Hirmukus, agressiivsus ja teisele toetumine on egoistlikud taotlused tagada oma turvalisus ja järgida oma egoistlikke huve. Hoolitsemine on seevastu altruistlik taotlus hoolitseda teise turvalisuse ja heaolu eest.
    Nimetatud emotsionaalsed suhtumised on aga aluseks sotsiaalsele suhtlemisele, andes sellele teatava värvingu.
    Domineerimise-alistumise dimensioonil esinevad käitumised kutsuvad esile vastupidise käitumise. Näiteks kui keegi tahab teiste üle domineerida, siis kutsub see teistes esile alistuva käitumise. Sõbralikkuse-vaenulikkuse skaalal kutsub käitumismall esile samalaadse vastuse. Näiteks kui inimene käitub teiste suhtes sõbralikult, siis vastavad teised talle samuti sõbraliku käitumise.
    Eelkõige kehtib see siis kui on tegemist pikaajaliste suhetega – nt perekonnas, koolis (õpetaja ja õpilaste suhted), tööalased suhted.
  • Transaktsionaalne analüüs (ego-tasandid ja transaktsioonid)
    Transaktsionaalne analüüs on selline kontseptsioon, mis aitab mõista inimestevahelist suhtlemist. Suurt rolli mängib interaktsioon (vastastikmõju), kus on tegemist kahe või enama inimesega. Lisaks sellele vaadeldakse ka seda, kuidas me suhtleme iseendaga endi sees.
    Transaktsionaalse analüüsi loojaks on Eric Berne , kelle sulest ilmus 1964.a. raamat “Mängud, mida inimesed mängivad”. Sellele järgnevalt on ilmunud transaktsionaalse analüüsi esindajatelt veel teisi raamatuid nagu Thomas Harrise (1967) “I`m OK - You`re OK” ja Muriel Jamesi ja Dorothy Jongewardi 1971 .a. ilmunud “Born to Win”.
    Ego-staadiumid
    Täiskasvanuna on meil olemas 3 potensiaalset ego-staadiumi - Lapse, Vanema ja Täisealise staadiumid. See tähendab et aegajalt võime me käituda nagu laps, võime käituda täiskasvanuna ja võime võtta sisse vanema positsiooni.
    Lapse staadiumisse kuuluvad meie mitmesugused mälestused ja kogemused lapsepõlvest ja me oleme võimelised neid tänapäeval uuesti kogema.
    Berne järgi võib lapse staadiumi jaotada omakorda 3-ks:
  • Kohanenud laps
  • Spontaanne laps
  • Loomulik laps
    Kohanenud laps on selline laps kes kohandab end vastavalt normidele ja reeglitele ja püüab olla emale ja isale meelepärane. Nendel lastel eksisteerib teatav hirm jääda isolatsiooni, hirm selle ees et neid eiratakse ja vanemas eas on neil vajadus tunnustuse järele, et teised kinnitaksid nende eksistentsi.
    Spontaanne laps kasvab välja samuti paituste saamise vajaduse alusel. Näiteks kui lapse vanemad on sellised, kes panevad last tähele ainult siis kui laps midagi teeb. Laps on nagu psühholoogiliselt nähtamatu senikaua kuni ta lõhub midagi, toob koju halva hinde, ärritab naabreid või teeb ükskõik mida muud, mis toob kaasa vanemate tähelepanu. Kui vanemad muutuvad karistavateks, siis need on negatiivsed paitused. Tema kujunemist mõjutab eriti halvasti vanematelt saadud negatiivsete paituste suurem osakaal. Täiskasvanuna on ta aga inimene, kes paneb ennast alati esikohale , ilmutab teiste suhtes vähest kiindumust, on väga impulsiivne ja rikub tihtipeale mitmesuguseid reegleid.
    Loomulik laps on selline, kellelt pole nõutud vanematelt paituse saamiseks hea laps olemist vaid vanemad on tema suhtes tundeid ilmutanud ja paitusi jaganud ka niisama. Vanematel on meeldinud temaga mängida, temaga rääkida jne. Lapse jaoks on armastust jagatud nagu vabatahtlikult, ta pole pidanud seda ära teenima. Täiskasvanuna kujuneb tast välja täiesti normaalne inimene, kellel on kõrge enesehinnang, kellele teised inimesed meeldivad, ta on iseseisev ja suudab kujundada normaalseid suhteid.
    Vanema staadium
    Vanema tasandi oleme me samuti omandanud lapsepõlves. See peegeldab meiepoolset vanemate väärtuste omandamist. Vanema tasandil on samuti mitu erinevat aspekti. Kontrolliv Vanem loeb moraali ja jagab nõuandeid. See on meie seesmine vahikoer, kes meid kritiseerib ja süüdistab. Kui me võtame sisse selle vanema positisiooni, siis me hakkame suhtuma teistesse üleolevalt, ülevalt alla vaadates. See inimene, kes on teiste suhtes kriitiline on see, kes on tavaliselt aldis kasutama Kontrolliva Vanema tasandit. Selle tasandi alusel üritatakse meid kohandada korralikeks ühiskonnaliikmeteks. Me peame täitma oma kohust, paigutama teised elus esikohale ja ignoreerima omaenda tundeid. Teataval määral on aga sellise Kontrolliva Vanema positisioon meile kõigile vajalik. Tavaliselt need inimesed, kelledel on üliarenenud Kontrolliva Vanema positioon, omavad ka üliarenenud Kohanenud Lapse psotisiooni.
    Hoolitseva Vanema funktsiooniks on paituste jagamine. See kiitus või paitus võib mõnikord olla suunatud ka sissepoole, kui ta kiidab iseennast. Nt kui ta ütleb endale et ta on midagi hästi teinud. Ta hoolitseb pidevalt teiste heaolu eest, olgu need siis täiskasvanud või lapsed ja teeb seda ise midagi vastu nõudmata. Juhtlauseks on nagu see, ma paitan sind kuna mulle meeldib näha, et sul on hea olla. Selline hästi väljaarenenud Hoolitsev Vanem on aga terve isiksuse üks olulisi komponente.
    Täisealise staadium
    See tasand on nagu inimese arvuti. Tema funktsiooniks on planeerida , käituda ratsionaalselt ja ta võtab pidevalt arvesse reaalsust. Tas endas ei ole peidus emotsioone ja seetõttu on sellelt tasandilt
    lähtuv suhtlemine kainelt arvestav ja ratsionaalne. Tegemist on omamoodi jäämäega meie sees. Täisealise tasandit ei tohi segi ajada täiskasvanuks olemisega.
    Transaktsioonid
    Transaktsioon on sotsiaalse suhtlemise üks osa. Tavaliselt on selle käigus alati tegemist teatava stiimuli ja vastusega. Nt kui te ütlete sõbrale “Hei” siis sõber ütleb vastu “Hei”. Teie Hei oli stiimuliks ja tema “Hei” vastuseks.
    Berne järgi saame me sellise interaktsiooni käigus teatavaid paitusi. Need aga rahuldavad inimlikke tundmusega seonduvaid vajadusi. Nt kui meid pannakse tähele ja vastatakse meile, siis me rahuldame seda vajadust. Paitused võivad olla nii positiivsed kui ka negatiivsed. Ehkki me eelistame positiivseid paitusi, eelistame me siiski negatiivseid paitusi sellisele olukorrale, kus puuduvad igasugused paitused.
    Vastastikku täiendavad käigud on sellises transaktsioonis kus ei ole inimeste vahel konflikti. Need käigud on paralleelsed. Nt Vanem-Vanem, Laps-Laps, Täisealise-Täisealise transaktsioon.
    Ristuv transaktsioon leiab aset siis kui eksisteerib teatav konflikt kahe või enama inimese vahel. See tähendab sisuliselt sellist olukorda, kus ühelt poolt alustatud stiimul on suunatud teisele tasandile kui tuleb vastusreaktsioon. Ristuv transaktsioon peegeldab tavaliselt konflikti.
    Varjatud transaktsioon on sel juhul kui tegemist kahe või enama tasandi üheaegse toimimisega. Tavaliselt sellisel juhul on tegemist varjatud sõnumiga ja see on omane näiteks enamikele mängudest.
    On olemas kahte erinevat liiki varjatud transaktsioone: 1) sotsiaalsel tasandil ja 2) psühholoogilisel tasandil. Sotsiaalsel tasandil toimiv sõnum sisaldab avalikku sõumit, seda sõnumit, mida teistele edastatakse. Psühholoogilisel tasandil on aga tegemist latentse sõnumiga, sõnumiga, mis on peidus avaliku sõnumi taga.
  • Sõltuvussüsteemid
    Neid määratlevad ära esiteks indiviidide poolsed orientatsioonid ja iseloomulikud sotsiaalsed väärtused; kindlad reeglid ja normid mis puudutavad resursside jagamist; ja erinevad strateegiad, mida kasutatakse nende resursside saamiseks ja jaotamiseks iga süsteemi sees. Edasi mängib rolli ka suhtlemine, mis selliste ressursside jagamisel toimub ja usalduse aste.
    Vahetussüsteemid:
    Vahetussüsteem on selline, kus sõltuvussuhtes domineerivad egoistlikud soovid või individualism. Sellisel puhul tahab iga osapool maksimiseerida oma kasumit. Ehkki siin ollakse motiveeritud egoistlikest soovidest, ei pruugi sellised vahetussüsteemid olla ilmtingimata negatiivsed. Nad vahetavad neid ressursse, mis neil endil on, nendega, mis on teistel ja mida nad kõrgelt hindavad. Selline sotsiaalne vahetus toimub väga paljudes situatsioonides ja siin on tegemist väga mitmesuguste ressurssidega, mida jaotatakse.
    Foa and Foa (1980) pakkusid välja, et põhimõtteliselt on välja tuua kuut erinevat liiki ressursse, mida me võime omada - kaubad , teenused, raha, informatsioon, staatus ja armastus - neede erinevad üksteisest teatavate dimensioonide poolest - üheks on konkreetsus - sümboolsus , teiseks erandlikkus - universaalsus.
    Eelkõige saab vahetada neid ressursse, mis asuvad selles mudelis lähestikku.
    Integratiivsed süsteemid:
    Vahetussuhetest erinevalt on integratiivsed süsteemid sellised, kus indiviidid ei ole mitte lihtsalt motiveeritud oma kasumit suurendama, vaid hoolitsema ka teiste inimeste heaolu eest. Seda iseloomustaks nt selline arusaama, et mulle meeldib sinuga koostööd teha, koos olla, ma tahan seda mida oman jaotada nii, et meil mõlemil oleks hea olla. Ka tulevikus tahan ma hoolitseda sinu käekäigu eest, nii, et see kindlustaks meie suhte jätkumise.
    Selleks, et selline suhe saaks toimida on vaja, et osapooled usaldaksid teineteist ja et nad räägiksid nendest probleemidest avameelselt. Usaldus ja probleemidest rääkimisega hakkavad inimesed käituma nii, mis võimaldaks suurendada kooskonna heaolu ilma et kardetaks, et keegi üritab neid ära kasutada oma egoistlike huvide tõttu. Kui aga usutakse, et teine käitub ka egoistlikult, siis inimesed käituvad kergemini ka ise nii. Selline prosotsiaalne käitumine toimub aga eelkõige siis, kui räägitakse avalikult probleemidest ja kui eksisteerib usaldus inimeste vahel. Nende suhete puhul ei soovita ka tavaliselt, et teine kohe midagi vastu annaks.
    Ähvardussüsteemid:
    Selline süsteem tekib siis, kui need kaks eelmist on mingil põhjusel äpardunud, ebaõnnestunud. Sellistel puhkudel on need kulutused, mida inimene teeb selles suhtes püsimiseks suuremad kui tasud , mis ta saab. Ähvardussüsteeme iseloomustab kõrge konfliktsus ja siin kasutatakse teise mõjutamist ähvardamisi. Sellise suhte üheks eesmärgiks on ahnitseda endale nii palju ressursse kui võimalik. Tegutsetakse printsiibil, et võitja saab kõik, mõnikord tahetakse ka teiselt midagi ära võtta, selleks, et teist karistada. Kui sa seda ei tee (mis suurendaks minu ressursse), siis ma teen nii, et ...(mis vähendab sinu ressursse). Selle süsteemi puhul võidakse kasutada ka mitmesuguseid teisi käitumisvorme, kuid ähvardused on siin põhisisuks. Selle suhte puhul osapooled üksteist ei usalda, suhtlemise aste omavahel on madalam.
  • Enesekehtestamise olemus. Suhtlemisviisid (3)
    Enesekehtestamine  ehk kehtestav käitumine (ingl k assertive behaviour, assertiveness) on oma õiguste eest seismine viisil, mis ei riku teiste õigusi. See on käitumisviis, mis tuleneb uskumusest, et meie vajadused, soovid, tunded, väärtused on sama tähtsad kui teiste omad ja teiste vajadused, soovid, tunded ja väärtused on sama tähtsad kui meie omad. Hea uudis on see, et enesekehtestamine on õpitav oskus.
    Kehtestav käitumisstiil on iseenda ja teistega heas suhtes. Kehtestava inimese kehakeel näitab soojust ja kindlust ning positiivseid tundeid. Eneseregulatiivset käitumist on palju ning hirmu/ängistust vähe. Kehtestaval käitumisstiilil on ka miinuseid: See võtab energiat, sest on vaja mõelda , tähele panna, uusi käitumisviise leiutada ja katsetada. Lisaks võib inimesel tekkida enesega konflikt, juhul kui enesekehtestamine ei õnnestu. Sellise käitumise plussideks on aga uhke tunne, enesega rahulolu ja tajumine, et inimene elab ise oma elu. Lisaks annab enesekindlus võimaluse olla loovam, kuna ei pea end pidevalt kaitsma ja teisi kontrollima. Inimene, kellel on hea enesetunne, tekitab ka teistes hea enesetunde.
    Kuidas saada aru, et sa ei ole kehtestav? Siis, kui sul on raske:
  • öelda ei –
  • küsida nõu või paluda abi –
  • välja näidata oma positiivseid või negatiivseid tundeid –
  • algatada, üleval hoida või lõpetada seltskondlikku vestlust –
  • väljendada oma soove, õigusi, seisukohti –
  • jääda eriarvamusele ja/või vastanduda teistele inimestele –
  • esitada küsimust "miks?" pärast sulle esitatud nõudmist –
  • tunda end hästi, kui sulle on tehtud kompliment
  • Enesekehtestamise võtted (vähemalt 5)
  • Ole oma seisukohas kindel (kas sa tahad öelda "ei" või "jah". Kui sa ei ole kindel, siis ütle, et vajad mõtlemisaega ja annad küsijale teada, mis ajaks sa oled otsustanud)
  • Palu selgitusi (juhul kui sa ei saanud päris hästi aru, mida sinult sooviti)
  • Ole nii napisõnaline kui võimalik (ehk anna võimalikult selge põhjendus oma keeldumisele ja väldi pikki üksikasjalikke seletusi ja õigustusi. Selliseid vabandusi võivad teised näha kui oma "ei"-st välja vabandamist)
  • Kasuta keeldumiseks sõna "ei" ("Ei"-l on enam võimu ja see on vähem ebaselge kui näiteks "No...ma mõtlen selle peale..")
  • Ole kindel, et sinu kehakeel on sõnumiga kooskõlas. (Nt. "Ei" öeldes raputa pead. Mõned inimesed noogutavad tahtmatult pead ja naeratavad püüdes viisakalt ära öelda või keelduda)
  • Eelista sõnumit "Ma ei tee.." või "Ma otsustasin mitte teha..." Sõnumile "Ma ei tohiks.." või "Ma ei peaks..". See tekitab mulje, nagu sa oleksid juba valiku teinud.
  • Sa pead mõnikord mitmeid kordi ära ütlema enne kui teine sind "kuuleb". Sel juhul ei ole vajalik iga kord uue põhjendusega välja tulla, lihtsalt korda oma algset keeldumise põhjust.
  • Kui teine inimene ingnoreerib isegi sinu korduvat "ei"-d, siis kasuta vaikimist (telefonis on see lihtsam) või muuda vestluse teemat. Sul on õigus see teema lõpetada.
  • Sa võid tunnustada teise tundeid, mis keeldumise peale tekkisid, öeldes: "Ma tean, et see on sinu jaoks pettumus, aga mul ei ole võimalik ...". Sul ei ole vaja öelda "Mul on kahju.." või "Palun vabandust, aga...", et vabandada oma keeldumise pärast.
  • Väldi süütunnet. Sinu ülesanne ei ole lahendada teiste probleeme või panna neid rõõmustama.
  • Sa võid meelt muuta ja öelda "ei", kuigi sa alguses vastasid palvele jaatavalt.
  • Kui sa ei soovi nõustuda teise inimese algse palvega kuid tahaksid teda ikkagi aidata, siis paku välja kompromiss . Nt:"Mul ei ole võimalik sind täna lõunal aidata, aga ma olen hea meelega valmis seda tegema homme õhtul."
  • Peegeldav kuulamine (Robert Bolton Igapäevaoskused lk 76)
    Kolm peamist kuulamismeetodite rühma on – tähelepanu väljendamise oskused, jälgimisoskused ja peegeldamisoskused.
    On olemas 4 liiki peegeldamist:
  • Ümbersõnastamine (lühike vastus, kus kuulaja annab oma sõnadega kõnelejale edasi tema jutu põhisisu)
  • Tunnete peegeldamine ( rääkija väljendatud tunnete kokkuvõtvat tagasipeegeldamist rääkijale)
  • Tähenduse peegeldamine (kui tunded ja faktid on koondunud ühte vastusesse; “Sa tunned, et… sest…”)
  • Kokkuvõtlik peegeldamine (kuulaja võtab kokku kõneleja pikema jutulõigu peamise sisu ja tunded)
  • Konflikti kulgemise protsess
    Konflikt on inimestevahelistes suhetes esinev vastuolu, mis takistab konflikti osapooltel oma vajaduste ja huvide rahuldamist ja tekitab nende vahel emotsionaalselt traumeeriva olukorra.
    Põhimõtteliselt on võimalik välja tuua 3 erinevat tüüpi konflikte:
    *eesmärgikondliktid – need on situatsioonid, milles saavutatud seisund või tulemus osutub sobimatuks püstitatud eesmärgiga. Nt kui inimene ei saa oma
    isiksuslikke eesmärke realiseerida või kui ta on töö põhieesmärkide saavutamisega seotud raskused.
    *tunnetuslikud ehk arvamuste konfliktid – need on situatsioonid, milles mõtteid, arvamusi, ideid, väärtusi ja kujutlusi tajutakse ebasobivatena.
    *tunnete ehk emotsionaalsed konfliktid – need on olukorrad, mil tunded või emotsioonid on ühitamata, st et inimesed vihastavad üksteise peale. Konflikt käivitab emotsioonid, mille tulemusena tekivad pinged , mis omakorda pärsivad ratsionaalset käitumist. Tunnete konfliktid viha, eelarvamuste, põlguse, vastumeelsuse või isiklike kokkupõrgete tagajärjel.
    Konflikti kulgemise protsess:
    Konflikt areneb läbi 4 staadiumi:
    1) Potentsiaalne vastandumine – tingimuste olemasolu selleks, et saaks tekkida konflikt. Need tingimused ei pruugi konflikti viia, kuid nende olemasolu on vajalik selleks, et konflikt saaks tekkida. Nad on vajalikud, kuid mitte piisavad. Siia alla võivad kuuluda nii kommunikatsioon, organisatsiooni struktuurist tulenevad põhjused kui ka isiksuslikud tegurid, ressursside vähesus, samuti selle konflikti ajalugu jne.
    Kommunikatsioonist tulenevad põhjused võivad olla tingitud asjaolust, et esineb teatav teineteise mittemõistmine, müra kommunikatsioonikanalites. Inimestel ja gruppidel võivad olla erinevad eesmärgid, arusaamad, mille üle ei ole aga korralikult koos arutletud. Kehv kommunikatsioon ei ole kindlasti mitte kõikide konfliktide aluseks, kuid kommunikatsiooniprobleemidest tulenevad arusaamatused ja probleemid koostöö vallas. Kommunikatsiooni katkemine on aga mitmete konfliktide põhjuseks ja tagajärjeks. Konflikt võib tekkida nii siis kui on liialt vähe suheldud kui ka siis kui on liialt palju suheldud. Kuid kommunikatsiooniprobleemid on alati tõsisemate probleemide peegelduseks.
    Struktuur – on seotud nii organisatsiooni suuruse, spetsialiseerumise astme, liikmete heterogeensuse, juhtimisstiilide ja tasustamissüsteemidega ja sellega kuivõrd mingid grupid on üksteisest sõltuvad. Mida suurem on grupp, seda suuremad on ka konflikti tekkimise võimalused. Mõnikord võib konflikti algeid leida võrdlemisi kergesti vaadates organisatsiooni formaalset struktuuri. Lisaks sellele võib struktuur olla seotud ka organisatsioonilise ruumi ja spetsialiseeritusega mis kõik mängivad rolli konfliktide stimuleerimisel. Mida suurem on grupp, osakond jne ja mida spetsiifilisemad on tema tegevused, seda suurem onka tõenäosus konflikti tekkimiseks teistega. Kõige suurem konfliktioht eksisteerib siis kui grupi liikmetel on vähe oskusi, nad on selles organisatsioonis kaua töötanud ja nad tunnevad endid ohustatuina.
    Avatud juhtimisstiilid ja alluvate osalus aitavad samuti kaasa konfliktide stimuleerimisele. Kuid kui inimesi ei kaasata, siis sellega ainult surutakse juba olemasolevat konflikti alla. Lisaks sellele mängivad siin rolli ka tasustamissüsteemid, eriti siis kui üks inimene saab midagi teiste kulul. Konflikt tekib ka siis kui grupp on teisest grupist sõltuv (vastupidiselt sellele kui ollakse vaststikku sõltuvad), või kui üks grupp saavutab midagi teise kulul, siis on samuti tegemist konflikti alegetega.
    Individuaalsed erinevused – teatavad isiksuse jooned – nt need kes on väga autoritaarsed, dogmaatilised ja kes demonstreerivad madalat enesehinnangut – viivad samuti potentsiaalse konfliktini. Samuti võivad konfliktid tekkida siis kui osa inimesi hindab nt võrdsust, teised aga õiglust tasustamisel.
    2) Konflikti tajumine ja personaliseerimine – Kui eelnevas punktis esitatud tingimused tekitasid frustratsiooni, siis konfliktne vastandumine kujuneb välja sellel staadiumil. Konflikt kujuneb välja alles siis kui mõlemad pooled tunnetavad vastuolu. Ehkki konflikti tajutakse, ei pruugi see aga olla personaliseeritud – st et ta ei ole suunatud kellegi vastu. See konflikt ei pruugi isegi mõjutada teie suhtumist oma kaastöötajatesse. Kui aga konflikti tunnetatakse, siis on inimesed sellest juba emotsionaalselt haaratud, neis esineb pinge ja vaenulikkus, mis on aga konflikti aluseks.
    3) Käitumine – Alles sel staadiumil üritavad inimesed käituda viisil, mis raskendab teistel inimestel nende eesmärke saavutamast. Tegevused peavad olema tahtlikud. Seetõttu muutub konflikt aga avatuks. Avaliku konflikti puhul on aga tegemist väga suure hulga käitumistega, alates kaudsete ja hästikontrollitud tegevustega ja lõpetades otseste, agressiivsete ja vaenulike võitlustega. Konflikt võib ka näiteks püsida tükk aega madalal tasemel ja siis ootamatult eskaleeruda. Kui aga konflikt on avatud, siis püütakse leida meetodeid kuidas vältida selle eskaleerumist. (laienemist)
    4) Konflikti tagajärjed – Konfliktil võivad olla nii positiivsed kui ka negatiivsed tagajärjed. Kuigi enamusele inimestest meeldiks hoiduda konfliktist, oleks siiski kasulikum hoida konflikt sündsuse piires ja püüda teda lahendada:
    *Positiivsed tagajärjed – paljud muutused sõltuvad konfliktidest. Konfliktil on omadus tõsta üldist heaolu, muidugi siis, kui konflikti tase ei ole liiga kõrge. Konkurentsivormis konflikt harilikult suurendab grupi kokkukuuluvust. Kui suudetakse probleemid ära tunda, siis hakkavad lahendused lähenema. Sellest tulenevad aga ka muutused. Seega organisatsioon elab ja edeneb. Lahendamisel ollakse loominguline, kasutatakse uusi mõtlemis- ja käitumisviise. Kuna konfliktis tugevneb meil erutusseisund, siis samaaegselt tugevdab see ka meie lahenduste otsimist, kuna meil on väga tugev motivatsioon. Kõige selle käigus luuakse uus harmoonia .
    Konflikti on kasulik stimuleerida näiteks siis kui juhtkond on olnud kaua sama, puuduvad uued ideed ja esineb vastuseisu muutustele ja grupis valitseb arusaam, et kooskõla ja koostöö on olulisemad (grupimõtlemise fenomnid) kui kompetentsus. Siis võivad konfliktid stimuleerida loomingulisust ja kriitilisust. Seega võib konflikt siis parandada otsuste kvaliteeti, stimuleerida loovust ja innovatsioone jne. Seeläbi saab aga ka mitmeid pingeid vähendada.
    *Negatiivsed tagajärjed – inimesed lakkavad üksteisega rääkimast. Tähtsaks saavad tegevused, mitte tulemused. Eelarvamuslikud tajud tugevnevad. Kõik see, mis ei vasta sellele stereotüübile aga blokeeritakse. Need arusaamatused vähendavad aga töö tulemuslikkust, rahulolu. Konflikt võib kujuneda tahtejõu, egode ja kes suudab ületada teist persooni (gruppi, organisatsiooni) testimiseks. Konflikt on ohtlik eelkõige siis kui sellega kaasneb teise füüsiline või verbaalne ründamine. Konflikt on aga destruktiivne ka siis, kui probleem ei leia lahendamist. Sellises olukorras võib vallanduda uus konfliktide laine.
    Terava konflikti korral kõrgeneb agressiivsus, situatsiooni- ja partneritaju moondub psühholoogiliste kaitsemehhanismide toimest, suhtlemise põhiajendiks nihkub soov vastaspoolele võimalikult palju kahju tekitada.
  • Suhtlemisel põhinev konfliktide lahendamine
    Suhtlemisel põhineva konfliktidega toimetuleku puhul kasutavad inimesed erinevaid individuaalseid stile. Igal toimimisviisil on teatud olukordades mõningaid eeliseid:
    *vältimine – toimub siis, kui surutakse maha kõik võimalused eriarvamuseks ning püütakse jääda neutraalseks kõigis probleemides. Need inimesed, kes valivad sellise strateegia, püüavad säilitada status quo´d , kui ebameeldiv see ka poleks. Ehkki väliselt paistab see stiil olevat ebaproduktiivne võib ta tegelikult olla kaunis hea stiil sellisel juhul kui konflikt on lühiajaline või vähese tähtsusega asjade üle. Kuid kui see situatšioon või problem kestab, siis tuleb see olukord ka lahendada. Kuid ohuks on see, et selline vältimine võib mõjuda halvasti meie enesehinnangule, kuna nii surutakse akka oma probleemid ja esiplaanile tulevad teiste probleemid. Vältimine võib avalduda nt sellistes käitumistes nagu konflikti eitamine – “Kes kakleb. Ma pole üldse vihane.” Või näiteks selline, et ei tasu vana asja meelde tuletada. Me oleme sel teemal nii palju rääkinud.” Selline edasilükkamine töötab hästi ka näiteks sel juhul kui osapooled lepivad kokku mingi aja, mil nad hakkavad neid küsimusi käsitlema.
    *võitlus – tähendab teise osapoole püüdlustele vastutöötamist. Võitlev konfliktis osaleja tahab domineerida ning rõhutada oma võimu. Ta ei vaidlusta hetkekski poma huvide õigsust ning üritab kasutada võimu teise mõjutamiseks ja tema huvide mahasurumiseks. Paljud inimesed ei paista olevat enne õnnelikud kui nemad osutuvad võitjateks. Kuid kui üks osapool võidab, siis teine kaotab. Nt vanematel peab alati õigus olema. Kui me sellist variant kasutame, siis pikaajalises perspektiivis me kaotame. Üheks väga jõuliseks strateegiaks on sellises olukorras teisele nõudmiste esitamine, ähvardamine, et teine muudaks
    oma käitumist ja seetõttu saaks konflikt lahendatud – “Kui sa siit lahkud, siis ära tule enam kunagi tagasi”. Ähvardamine on üheks kõige sagedasemaks võtteks, mida inimesed konfliktis kasutavad, mõnikord võib see ka muutusi kaasa tuua. Seda aga ainult juhul, kui ähvardatav usub, et see võidakse ka täide viia.
    *kohandamine – toimub siis, kui lastakse domineerida teise poole soovidel ning huvidel, et säilitada näiline harmoonia. Sel viisil on otstarbekas toimida ebaolulistest põhjustest tekkinud arusaamatuste puhul. Sellise konflikti lahendamise puhul võib inimene tunda end hea inimesena, kuna ta on teisele vastu tulnud. See võib toimuda siis, kui teise osapoole vajadused on tõesti olulisemad. Kuid kui inimesed kipuvad sellist käitumismalli sageli kasutama ning selle omaks võtma, siis saavad teised nende puhul enamasti oma õigust. Ise aga saavad nad väga harva sead, mida nad tegelikult tahavad.
    *kompromisse tehes püütakse saavutada üksmeelt mõlema osapoole arvamustes, pöörates rohkem tähelepanu lahenduse meelepärasusele kui kasulikkusele. Kompromisside tegemine aitab siis, kui eesmärgiks on kiire kokkuleppele jõudmine. Sel juhul peavad mõlemad osapooled teatud määral järgi andma, et jõuda ühise lahenduseni. Kompromissi negatiivseks küljeks on asjaolu, et sellisel juhul mõlemad osapooled kaotavad midagi.
    *probleemi lahendamine – tähendab, et püütakse leida tegelikku osapooli rahuldavat lahendust ning arutletakse erimeelsuste põhjuste üle. Koostööle suunatud käitumine on vajalik siis, kui tahetakse leida parim lahendus antud konfliktis. Probleemi lahendamine võtab tavaliselt väga kaua aega, kuid sellisel juhul võidavad mõlemad,
    Selleks, et saaks konflikte edukalt lahendada on vaja järgida 4 põhimõtet:
    1) Lahutage probleemid ja isikud – tavaliselt kui meil on probleemid, siis need segunevad emotsioonidega. Probleemide lahendamisel on oluline käsitleda probleemi nii, et näidata, et see on ühine problem. Seetõttu on väga heaks võimaluseks vaenulikkuse vähendamisel mitmesuguste sümboolsete źestide tegemine – lillede kinkimine, kahetsusväljendused,
    embamine, ühine lõuna. Samuti mõjub hästi vabandamine, seda ka siis, kui inimene ei pea end teo eest vastutajaks.
    2) Keskenduge huvidele, mitte seisukohtadele – Konfliktides on osapooltel terve hulk huvisid. Kui te tahate, et teine pool hindaks teie huve, siis te peate hindama ka tema huve. Kui inimene tunneb, et teda rünnatakse, siis ta võtab sisse kindla positsiooni ja jääb selle juurde. Seetõttu on teise poole huvide teadvustamine ja oma huvide ajamine kõige parem võimalus selleks, et jõuda ühise tulemuseni. Mida enam te sellele probleemile surute, seda enam tuleks pakkuda teisele ka tuge. Teise poole toetamine tavaliselt parandab suhet, mis omakorda suurendab kokkuleppe saavutamise tõenäosust. Kui te ei arvesta teiste huvidega, siis vaevalt teine pool hakkab arutama teie poolt pakutavate võimaluste üle.
    3) Leiutage valikuvõimalusi vastastikuse kasu huvides. Üheks võimaluseks on ka ühiste huvide leidmine. Kuid nt hinnaläbirääkimistel on selline ühiste huvide leidmine kaunis raske. Samas võivad aga nt inimesed tahta konfliktis erinevaid asju, seetõttu on ka lahendusi lihtsam leida.
    4) Taotlege tungivalt objektiivsete kriteeriumide kasutamist – erinevates situatsioonides võivad selleks olla erinevad kriteeriumid. Oluline on aga see, et objektiivsed kriteeriumid peavad olema sõltumatud poolte tahtmistest. Teine võimalus on õiglase protseduuri leidmine – nt üks laps lõikab kooki esimesena, teine aga valib esimesena. Kumbki ei saa kaevata ebaõiglase jagamise üle.
    Üheks võimaluseks kuidas arusaamatusi lahendada on nende arendamine. Konflikti edendades on võimalik leida lahendusviise, mida eelnevalt pole kasutatud. Näiteks võidakse osapooli vahetada – nt et teine asub esitama teise rolli. Kuid kui teine osapool ei taha näiteks teiega selles küsimuses kokkuleppele jõuda, siis konflikti eskaleerimine võib esile kutsuda suhete kiire halvenemise.
    Kuid mitte kõiki konflikte ei ole võimalik lahendada oskuste abil. Konflikti ei saa mitte alati mõista täiesti ratsionaalselt, konfliktis on tihtipeale ka irratsionaalseid elemente. Mitmete konfliktidega kaasneb ambivalentsus, segadus.
  • Läbirääkimised. Jaotava kauplemise strateegia.
    Kõikidele läbirääkimisolukordadele on ühised mitmed tunnusjooned:
    1) Olemas on 2 või enam osapoolt – üksikisikut, gruppi, organisatsiooni.
    2) Kahe või enama osapoole huvide vahel on konflikt, ühe tahe ei lange kokku teise omaga, seetõttu peavad osapooled konflikti lahendamiseks võimalusi otsima .
    3) Osapooled asuvad läbirääkimistesse, sest arvavad, et kuidagi on võimalik teist mõjutada ja parema kokkuleppeni jõuda, selle asemel, et teha lihtsalt teise poole tahtmist või suruda talle peale enda oma. Läbirääkimised on suures osas vabatahtlik protsess.
    4) Osapooled tahavad vähemalt hetkel leida kokkulepet ega lähe avalikult vastuollu, ei katkesta suhteid ega pöördu ka kolmanda osapoole poole.’
    5) Läbirääkimistel ollakse valmis millestki loobuma ja samas loodetakse midagi saavutada.
    6) Läbirääkimiste edukus on seotud nii mittemateriaalsete kui materiaalse küljega (nt hind ja lepingu tingimused).Mittemateriaalsete tegurite all on peetud silmas sügavamat psühholoogilist motivatsiooni, mis võib osapooli läbirääkimiste ajal mõjutada kas otseselt või kaudselt. Mittemateriaalsete faktorite alla kuuluvad: a) vajadus olla meelepärane neile, keda te läbirääkimistel esindate; b) soov müüa rohkem kui teised müügiesindajad; c) hirm luua läbirääkimistega pretsedent. Mittemateriaalsed faktorid võivad läbirääkimiste protsessi ja tulemust väga palju mõjutada ning neid peaks suutma läbirääkimiste ajal mõjutada.
    Jaotava kauplemise strateegia
    Jaotavat kauplemist nimetatakse ka distributiivseks või võistlevaks kauplemiseks, samuti võidu-kaotuse kauplemiseks. Jaotava kauplemise puhul on ühe osapoole eesmärgid tavaliselt põhimõtteliselt ja otseselt vastuolus teise poole eesmärkidega. Ressursid on paigas ja piiratud, kumbki osapool tahab saada endale ressurssidest võimalikult suure osa. Selle tulemusena kasutab kumbki osapool strateegiaid, mis annaksid talle tulemuseks võimalikult suure osa. Enamik niisuguses olukorras kasutatavaid strateegiaid ja taktikaid on informatsiooni andmisega ettevaatlikud, teisele osapoolele edastatakse informatsiooni ainult siis, kui see on strateegiliselt kasulik. Teiselt osapoolelt informatsiooni saada on aga väga vaja, sest seda jõulisemalt saab läbirääkimistel esineda. Jaotav kauplemine on põhimõtteliselt võistlus, kumb saab piiratud ressurssidest (tihti rahas) enda käsutusse rohkem. Kas üks või mõlemad osapooled oma eesmärgi saavutavad või mitte, sõltub kasutatavast strateegiast ja taktikast.
    Nt maja ostja meelishind on sihtpunkt, punkt, kuhu läbirääkija tahaks läbirääkimistega jõuda, tema optimaalne eesmärk. Hind, millest ostja üle ei lähe, on vastupanupunkt, läbirääkija alumine lävi, maksimum, mida ta on nõus maksma. Ja viimaks alghind on müüja esialgu välja käidud hind, esimene number, mille ta ostjale pakub.
    Kui ostja tuleks läbirääkimiste alguses välja oma sihtpunktiga ja peaks sealjuures tegema mööndusi, siis kaugeneks ta kohe esimese mööndusega sihtpunktist ja läheneks vastupanupunktile. Seetõttu oleks tema lagi kohe käes. Selleks, et oma sihti saavutada, võiks ta alguseks öelda hinna, mis on sihtpunktist madalam, jättes endale nii möönduste tegemiseks ruumi. Samas ei saa lähtepunkt sihtpunktist liiga kaugele ka jääda. Kui esialgne pakkumine on liiga madal, võib müüja läbirääkimised katkestada.
    Vastupanupunktide kaugus, mida nimetatakse kas kauplemispiirkonnaks, sobivuspiirkonnaks või potentsiaalse kokkuleppe alaks, on eriti oluline. Selle raames toimub tegelik kauplemine, sest ükskõik mis neist punktidest väljuv on ühele läbirääkijatest lõpuks vastuvõetamatu. Kui ostja vastupanupunkt on müüja omast kõrgem – ta on nõus maksma minimaalselt rohkem müüja minimaalsest müügihinnast – on meil tegemist positiivse kauplemispiirkonnaga. Vastasel korral – kui müüja vastupanupunkt on ostja omast kõrgem ja ostja ei maksa
    rohkem müüja miinimumhinnast – on tegemist negatiivse kauplemispiirkonnaga. Läbirääkimised, mis algavad negatiivse kauplemispiirkonnaga, jooksevad üsna tõenäoliselt varsti ummikusse. Neid saab jätkata alles siis, kui üks või mõlemad osapooled on muutnud oma vastupanupunkti, või kui keegi teine sunnib neile peale lahenduse, millega üks või kumbki pool tegelikult rahul ei ole. Kuivõrd aga läbirääkijad ei alusta oma vastupanupunktide avamisega (selle asemel räägitakse esialgsest pakkumisest ja nõudmisest), on sageli raske teada, kas positiivset kauplemispiirkonda tegelikult üldse ongi – see selgub alles siis kui läbirääkimised käivad juba täie hooga.
    Lisaks avapakkumisele, siht- ja vastupanupunktide kindlaksmääramisele võib läbirääkimistes oma rolli etendada ka neljas tegur: osa, mida mängib alternatiivne tulemus, milleni jõuaks, kui sõlmida leping teise partneriga.
    Läbirääkimised, kus häid alternatiive on palju, võib sihid kõrgemale seada ja mööndusi teha vähem. Läbirääkimistel, kus häid alternatiive tegelikult ei ole ja tehing tuleb sõlmida ainsa olemasoleva pakkujaga, on meie kauplemisvõimalused palju väiksemad. Jaotava kauplemise head valdajad teavad arvessetulevaid alternatiive alati enne läbirääkimiste algust ja otsustavad selle põhjal, kui jäik läbirääkimistel olla.
    Põhilised strateegiad
    Jaotava kauplemise esmane eesmärk on saada kätte käsiloleva üksiktehingu maksimaalne väärtus.
    1. Taotleda kokkulepet, mis oleks lähedane müüja vastupanupunktile. Ostja võib üritada mõjutada müüja arvamust võimalikest kokkulepetest, tehes äärmuslikke pakkumisi ja väga väikseid mööndusi.
    2. Panna müüjat muutma oma vastupanupunkti, üritades muuta müüja arvamust maja väärtusest. Ostja võib proovida müüjat veenda, et vastupanupunkti tuleks alla lasta (nt võib öelda, et maja on kõrgelt ülehinnatud) ja suurendada sellega kauplemispiirkonda.
    3. Negatiivse kokkuleppepiirkonna olemasolul sundida müüjat oma vastupanupunkti nihutama, et tekiks positiivne kokkuleppepiirkond, või peab ostja muutma oma vastupanupunkti, et tekiks kattuv ala.
    4. Panna teine osapool mõtlema, et see kokkulepe on võimalikest parim – mitte et see on kõik, mis ta võiks saada, või et rohkemaks ei ole ta suuteline, või et teine pool rohkem saades võidab. Rõhutades teise poole arvamust, et kokkulepe on võimalikest parim (teisi tõlgendusi välistades), me justkui ajaksime sõna tasandil juuksekarva lõhki. Inimestega kokkuleppele jõudmisel on ent väga oluline just tunne, et see on võimalikest tehingutest parim. Ego rahuldamine on tihti niisama tähtis kui materiaalse eesmärgi saavutamine.
    Kauplemisel positsiooni kehtestamise võtmemõiste on lubadus , mis on ”kauplemispositsiooni võtmine, mis seob edaspidise tegevuse kas otseselt või kaudselt teatud tingimustega”. Lubadusega annab läbirääkija märku, mis suunas ta kavatseb edasi tegutseda, mida on otsustanud ja mida taotleb, ta ütleb: kui teie samamoodi oma eesmärke taga ajate, läheme me tõenäoliselt otsesesse vastuoolu ja üks meist kas võidab või ei saavuta oma eesmärki kumbki. Lubadus vähendab osapoolte võimalusi. Sellega ahenevad ka teise poole valikuvõimalused. Lubadusel on kolm omadust – ta on äärmiselt lõplik, äärmiselt täpne ja ütleb selgelt välja tagajärjed. Nt võib ostja öelda – Kui me uues lepingus koguse pealt 10% allahindlust ei saa, sõlmime me järgmiseks kuuks lepingu mõne teise firmaga.Lubadus on seda võimsam, mida enam inimesi sellest teab.
  • Läbirääkimised. Liitvate läbirääkimiste strateegia.
    Kaksivõidule orienteeritud läbirääkimisi nimetatakse liitvateks ehk ühendavateks, integreerivateks läbirääkimisteks. Ühendavatel läbirääkimistel osapoolte eesmärgid üksteist ei välista. Ühe poole taotlused ei tähenda, et teine
    enda eesmärki kindlasti ei saavuta. Tavaliselt tulevad siin diskussiooni ja teineteise tundmaõppimise käigus välja kaksikvõidu võimalused.
    Tõhus informatsiooni vahetamine soosib integreerivate lahenduste leidmist. Avatud dialoogi saavutamiseks peavad läbirääkijad olema nõus välja ütlema oma tõelisi eesmärke ja kuulama tähelepanelikult teist osapoolt. Ühendatavatel läbirääkimistel tuleb individuaalsed eesmärgid vahel ümber hinnata ning mõista, et need on kõige paremini saavutatavad ühiste jõupingutustega, mida tehakse laiema ühise eesmärgi saavutamiseks. Kui osapooled on traditsiooniliselt orienteeritud teineteisega võistlemisele ja konkureerimisele, kipuvad nad silmas pidama ainuüksi iseenda eesmärke. Tulemusi hinnatakse rahuloluga, mida mõlemad osapooled tunnevad.
    Liitvate läbirääkimiste protsessis on 4 peamist etappi:
    1) Probleemi määratlemine – määratlege probleemi nii, et see oleks ühtviisi vastuvõetav mõlemale osapoolele. Sõnastage probleem lihtsalt ja selgelt. Sõnastage probleem eesmärgina ja määratlege selle saavutamise ees olevad takistused. Probleem tuleb määratleda konkreetse eesmärgina, mille poole liikuda (mida me tahame saavutada). Sõnastage probleem umbisikuliselt. Lahutage probleemi määratlemine lahenduste otsimisest.
    2) Probleemist arusaamine ja huvide ja vajaduste väljaselgitamine – integreeriva kokkuleppeni jõudmise otsustab ära poolte võime tajuda teineteise huve. Huvid on need vajadused, soovid või hirmud, millele toetuvad läbirääkija seisukohad, ja mis on ajendanud läbirääkijat just niisugusele seisukohale asuma. Olemuslikud huvid on seotud läbiräägitavate probleemidega – majandusküsimustega, hinna, protsendiga või ressursside jagamisega. Protsessuaalsed huvid on seotud vaidlusküsimuste lahendamise viisiga. Nt sõnaõiguse huvid mingis küsimuses. Suhtehuvid tähendavad kas ühe või mõlema osapoole huvi vastastikuste suhete säilitamise vastu, mis ei luba teha samme, mis võiksid suhet kahjustada. Põhimõttelised huvid – mis on aus, mis õiglane,
    eetiline jne ehk siis mitemateriaalsed huvid. Seega võivad läbirääkimistel olulist rolli mängida eri tüüpi huvid, millede osakaal võib ka oluliselt erineda.
    3) Probleemile alternatiivsete lahenduste leidmine – üheks võimaluseks on probleemi ümbersõnastamine (nt mees ja naine tahavad puhkust koos veeta, mees tahaks mägedesse, naine mere äärde. Kompromiss oleks nädal siin, teine seal. Üheks võimaluseks on ka piruka suurendamine (nt mõlemad saavad pikema puhkuse ja veedavad 2 nädalat mägedes ja 2 mere ääres nagu nad algselt tahtsid). Edukas palgiveeretamine tähendab seda, et osapooltel on käsil mitu vaidlusteemat. Nt mees tahaks puhkuse veeta telgis, naine luksushotellis. Kui naine otsustab, et majutamine on talle olulisem kui kohti se, on võimalik kokkulepe, mis viib paari puhkuse ajaks mägedesse luksushotelli, ning rahul on mõlemad. Kolmandaks võimaluseks on see, et lastakse ühel poolel saavutada oma eesmärk ja makstakse teisele poolele huvide sobitamine kinni. Nt puhkuse näites võib naine mehele öelda, et kui mees on nõus mere äärde tulema , ostab ta mehele uued golfikepid. Siin on oluline teada seda kui suur peab kompensatsioon olema, et teine rahule jääks . On ka võimalik vähendada nõustumise hinda. Hinna vähendamisel saavutab üks osapool oma eesmärgi, ja teisele, kui ta nõustub, läheb see minimaalselt maksma. Nt mehele meeldiks puhata tegelikult rahus ja vaikuses, seetõttu ei taha ta minna mere äärde, kus rand on rahvast täis. Kuid naine lubab, et nad otsivad mõne varjulisema koha,mis jääb kuurortidest kaugemale. Sildamine lubab aga osapooltel välja mõelda uusi lahendusi, mis vastavad mõlema poole vajadustele. Kui mees teeb teatavaks, et tegelikult tahab ta puhkuse ajal jahil käia ja kala püüda, naine aga tahab kuurortlinnas ujuda, poode kammida ja ööklubides aega veeta, õnnestub neil leida ehk niisugune kuurort, mis rahiuldaks mõlemate soove.
    4) Alternatiivide hindamine ja selekteerimine – uurige väljapakutud
    lahenduste nimekirja ja keskenduge nendele, mida toetavad kõik läbirääkivad osapooled. Võimaluste hindamisel tuleks lähtuda peamiselt kahest kriteeriumist – headusest ja vastuvõetavusest nende silmis, kes peavad otsuse ellu viima. Läbirääkimistel tuleks kasutada ainult objektiivseid kriteeriume – st lähtuda sellistest standarditest, mille järgi otsustada, mis on õiglane, korrektne või antud situatsioonis ”õige samm”. Kui osapooled on vihale aetud, tuleb aeg maha võtta.
  • Armastuse stiilid (Lee)
    Teised teoreetikud on leidnud, et armastus on keerulisem nähtus. Lee (1973) on välja toonud armastuse stiili mõiste. Armastuse stiil on hoiak, mis tähendab arvamuste ja hinnangute süsteemi selle kohta, mida peetakse lähisuhetes või armastuses oluliseks Need stiilid kujutavad teatavaid arvamuste ja hinnangute süsteeme, milles käsitletakse seda, mida suhetes peetakse oluliseks.
    John Alan Lee (1973) eristas 6 erinevat liiki armastust – Eros , Agape , Mania , Ludus , Storge ja Pragma . Teda huvitab eelkõige partnerivaliku problemaatika. Mille alusel valitakse partner ? Mida on vaja selleks, et lähisuhted püsiksid?.
    Primaarsed armastusstiilid on eros, storge ja ludus. Eros ja agape on need stiilid, mis vastavad kõige enam traditsioonilistele romantilise armastuse mudelitele.
    Need inimesed, kes kogevad Erost räägivad seotusest, füüsilisest meeldivusest, eneseavamisest oma partnerile ja nad väljendavad ka rahulolu oma lähedase suhtega. Siin peetakse oluliseks füüsilist veetlust, seksuaalsust. Iga uus inimene, kes vastab meeldivuse ideaalile, kutsub esile veetluse. Tavaliselt on tegemist armumisega esimesest silmapilgust, kuna see ideaal tuntakse ära kohe. Selle stiili esindajad usuvad ka kõige enam just sellisesse armastusse. Tähtsal kohal on kirg ja emotsionaalsed läbielamised, seetõttu peetakse seda stiili ka kirglikuks armastuseks. Ehkki tegemist on väga intensiivse armastusega, puudub selles suhtes armukadedus . Erose stiili esindajad on lootusetud romantikud, teiste stiilide esindajad võivad neid näiteks pidada ka ebarealistlikeks ja naiivseteks.
    Agape on erose ja storge kombinatsioon. Põhiliseks tunnuseks on see, et armastus on kohustus teha head ja hoolitseda teiste inimeste eest. Need inimesed, kelledel on kõrged Agape näitajad, märgivad omakasupüüdmatust teise eest hoolitsemisel, märgivad, et nad armastavad oma partnerit, nad on suhtega üldiselt rahul ja nad on seksuaalselt kammitsetud. Truudust ei soovi nad murda, kuna ei taha teisele valu ja kannatusi tekitada. Ka peale lahutamist võivad nad oma partnerit kannatlikult oodata. Agape stiili esindaja usub, et see on ainus küps viis armastada. Nad usuvad, et nende kohustus on armastada ja mitte oodata midagi vastutasuks. Nad ei tunneta ka seda, et nad midagi nagu ohverdaksid. Neil ei ole mingeid füüsilisi eelistusi ja nad on üldiselt kannatlikud, vähenõudlikud, andestavad ja toetavad. Nad usuvad ka aususesse suhetes. Agape stiili esindajad ei ole ka väga emotsionaalsed.
    Mania on painav, emotsionaalselt sõltuv ning väga emotsionaalne armastuse stiil. Mania moodustub erose ja luduse kombinatsioonist. Teda iseloomustab intensiivne vajadus olla armastatud ning suur kirg, kusjuures armastajad soovivad seda intiimsust kohe ja on selles väga järjekindlad. Kuna selle stiili esindajatel on tihtipeale madal enesehinnang, siis kalduvad nad suhetes olema ebakindlad, kartes tihtipeale seda, et nad annavad liiga palju ja ei saa piisavalt tagasi, seetõttu nõuavad nad partnerilt ka armastuse kinnitust. Maanilised armastajad on sageli ”armusuhtes armastusega”(in love with love) (nautides armastusega seonduvat erutust). Nad soovivad nii meeleheitlikult armastada kedagi, et alustavad tihtipeale suhteid inimestega kellega nad ei sobi. Maanilised armastajad on tihtipeale ärevad ja ei tunne end turvalistena, seetõttu on nad ka äärmuslikult armukadedad. Armukadedus ongi selle armastusstiili iseloomulik joon.
    Sageli on tegemist ka noorukite kõige esimese armastuse stiiliga. Selle stiili eeliseks on tunnete intensiivsus, puudusteks aga armukadedus, rahuldamatus ja kinnismõtted.
    Ludust defineeritakse kui mängimist, kõikelubavat armastuse stiili, mis on nendest ka kõige vähem traditsiooniline. Luduse puhul tähendab armastus paljusid partnereid ja vaheldust. Nendel puudub üks füüsiliselt ideaalse partneri tüüp, seetõttu ei ole neil ka probleeme sellega, et nad kohtuvad enam kui ühe partneriga samaaegselt. Nad usuvad, et armastada saab mitut inimest korraga. Nad ei soovi väga kaua aega veeta ühe inimesega, selleks et vältida seotust. Seetõttu ei taha nad ka suhetest ja nende tulevikust rääkida. Juhul kui nende suhted lõppevad, siis tulevad nad sellest ka väga kergesti välja. Abielu peavad nad lõksuks ja on teistest stiilidest sagedamini truudusetud. Seks on nende jaoks nagu sport või võistlus, seetõttu nad loovadki suhteid, kuna peavad seda teatavat liiki väljakutseks. Selle stiili eelisteks on seksuaaltehnikate täiuslik tundmine , puuduseks aga truudusetus.
    Storge tähistab seda, kuidas inimesed ühendavad sõpruse ja armastuse teise inimese valimisel. Storgiline armastaja eelistab aeglaselt arenevat kiindumust, mis aitab arendada pikaajalist suhet, nemad eelistavad kaaslust ja stabiilsust. Armastus tuleb õigel ajal ja ta on pigem sõprussuhte täiendus. Nende sõprussuhe võib edasi kesta ka siis kui armusuhe on lõppenud. Füüsiline meeldivus on
    nende jaoks suhteliselt vähetähtis, olulisemad on ühised huvid. Seksil on selles suhtes vähem tähtsust kui teistes armastuse stiilides. Selle suhte eeliseks on partneritevaheline lähedus , puuduseks võib aga olla kire puudumine ja igavus.
    Pragmat iseloomustab kõige paremini praktiline armastus, kus otsitakse endale sobivat partnerit, kusjuures on olemas justkui “nimekiri” omadustest, millele oletatav partner peaks kindlasti vastama. Olemuslikuks on siin ratsionaalne kaalutlemine, kas suhted on kasulikud või mitte, alles seejärel alustatakse suhet, kusjuures füüsiline välimus neile erilist tähtsust ei mängi. Pragmaatilised armastajad eelistavad ühtesobivust, nad eelistavad ka hea sõprussuhte ülekasvamist armastuseks. Nad tahavad et nende suhe toimiks hästi ja et nende kõik peamised vajadused oleksid rahuldatud. Nad tunnetavad seda, et optimaalse sobivuse otsimine on partneri leidmise kõige arukam viis. Pragma ei ole emotsionaalset tüüpi armastus. Pragma on kombinatsioon ludusest ja storgest.
    Partnerid kalduvad olema homogaamsed - st meeldivus areneb eelkõige nende inimeste vahel, kes on meiega ühe või mitme erineva tunnuse poolest sarnased. Armastuse stiilide erinevused toovad kaasa rahulolematust suhtega, eelkõige ilmneb see kires ja läheduses. Eriti kehtib selline lähedase partneri otsimine Erose, Agape ja Storge puhul. Siinkohal on oluline märkida erinevust põhistiilide (Eros, Storge ja Ludus) ja sekundaarsete stiilide ehk põhistiilide kombinatsioonide vahel (Mania, Agape ja Pragma).
    Sarnasus võib tuleneda ka sellest, millistest põhistiilidest antud stiil kujuneb.
    Lee (1988) arvates ei kehti sarnasuse põhimõte kahe stiili – Mania ja Luduse puhul. Need kaks on oma armastuse hoiakutelt väga erinevad ja seetõttu ei oma nad ka ”õnnelikku, vastastikust armastust” (Lee 1988, 54).
    Armastuse stiilides eksisteerivad teatavad soolised erinevused. Nii esineb meestel sagedamini Luduse ja Agape stiili, naistel esineb aga sagedamini Storget (Worobey, 2001). Selle üheks põhjuseks miks naistel esineb enam sõprussuhetel baseeruvat armastust, on see, et naised on tegelikult vähem romantilised kui mehed (Kanin, Davidson & Scheck, 1970).
  • Armastuse liigid (Sternberg)
    Armastuse aspektid
    Erinevad autorid toovad armastuses välja erinevaid aspekte, meie lähtume aga Robert Sternbergi (1986, 88) teooriast, kes eristas erinevaid armastuse liike lähtudes kolmest komponendist . Need on intiimsus (lähedus), kirg ja seotus .
    Lähisuhete üheks kõige olulisemaks komponendiks on intiimsus. Seda defineeritakse positiivse emotsionaalse seotusena, mis hõlmab vastastikust mõistmist ja toetust (Reis&Patrick 1996). Intiimsus areneb ajaga ja suhteliselt aeglaselt. Selle kujunemisele aitab kaasa eneseavamine, vastastikune toetus ja teise arusaamade kinnitamine.
    Sternberg (1988) arvab, et intiimsusel on nii manifestne kui ka latentne vorm. Õnnelikus suhtes see latentne vorm jätkab kasvamist, kusjuures inimesed ei pruugi sellest teadlikud olla. Inimene ei pruugi teadvustadagi seda kui tugevalt ta teisega seotud on. Seotuse tugevus võib ilmneda alles peale lahutust. Manifestne intiimsus on aga seotud oma tunnete väljendamisega teisele. Ka oma sügavate tunnete ilmutamine teise suhtes eeldab teatud aja kulgu, sobimatu on seda teha ilmselt esimesel kokkusaamisel. Ajapikku aga manifestne intiimsus suhetes väheneb, st et enam ei ilmutada teisele sedavõrd palju oma tundeid.
    Kirg. Suhete alguses on seksuaalkäitumine see, mis kutsub esile tugevaid emotsionaalseid seisundeid väljakujunemata ootuste tõttu partneri seksuaalkäitumisele. Miks see nii on ja kuidas on omavahel seotud intiimsus ja kirg?
    Baumeister ja Bratislavsky (1999) arvates sisaldub kirglikus armastuses meeldivushinnangud teise inimese kohta, füsioloogiline erutus ja soov või iha saada teisega üheks igas mõttes (nii vaimselt kui füüsiliselt). Kui teine on soovitav seksuaalpartner siis sisaldab kirglik armastus endas ka seksuaalset veetlust ja iha. Kuid teiste meeldivus ja ka kirglik armastus ei pea mitte alati neid sisaldama. Seksuaalset veetlust ja iha võidakse tunda ka ilma armastuseta. Seega on seksuaalkirg mõjutatud erinevate tegurite poolt (Baumeister ja Bratislavsky 1999:52).
    Inimesed, kes avavad end kiiremini ilmutavad ka oma suhete alguses enamat kirge ja neil on ka enam partnereid ning nad jõuavad ka seksuaalsuheteni kiiremini (Baumeister ja Bratislavsky 1999). Seega võib selline kiire muutus intiimsuses tuua endaga kaasa ka lühiajalisi kirel baseeruvaid suhteid.
    Kolmandaks oluliseks suhte aspektiks on seotus. Kui intiimsus lähendab inimesi, siis seotus on see, mis aitab seda suhet ajas koos hoida. Seotus viitab pikaajalisele orienteeritusele antud suhtele, peegeldades kavatsust ja soovi hoida seda suhet pikka aega, ning sellega kaasneb tugev emotsionaalne seotus oma partneriga. (Ahnew et al, 1998). Seotus on üheks keskseks jõuks, mis suunab inimesi oma suhte muutmisele paremaks ja selle hoidmisele. Seotuse puhul tuntakse endid turvaliselt tajudes et teisele võib intiimsuse, nõu ja toetuse osas loota. Olla seotud tähendab seda, et soovitakse et suhe jätkuks pikka aega.
    Sternberg (1986, 1988) eristab lühiajalist ja pikaajalist seotust. Lühiajalise seotuse alla lähevad kõik need suhted, kus küll ollakse koos, kuid partneritel puuduvad ootused pikaajalise seotuse kohta. Üheks selliseks võimaluseks on üheöösuhted.
    Sternbergi (1986, 1988) järgi võib seotus kujuneda välja nii kire kui intiimsuse baasilt. Kire baasilt tekib rumal armastus, kus seotakse end lühiajalise tutvuse järel. Kaaslusarmastus on aga näiteks sellise suhte kohta, kus on küll lähedus ja seotus, kuid puudub kirg. Samas romantilises armastuses on küll olemas kirg ja intiimsus, kuid samas puuduvad partneritel ootused pikaajalise suhte kohta.
    Milliseid armastuse liike on siis võimalik välja tuua?
    Armastuse puudumine – lühiajaline juhuslik suhe tuttavatega, kes ei ole ei sõbrad ega armastatud. See iseloomustab kõiki suhteid, mis meil on teiste inimestega – väliselt viisakad suhted.
    Meeldivus – lähedus ilma kire ja seotuseta. Iseloomustab lähedasi suhteid teiste inimestega kus inimesed kogevad sidet teisega ja soojust teise suhtes. Sisuliselt on tegemist sõprussuhetega.
    Meeletu kiindumus (sõge armumine) – kire kogemine ilma läheduse ja seotuseta. Sellist tunnet iseloomustab nn armastus esimesest silmapilgust.
    Tühi armastus – sisaldab endas seotust ilma kire ja läheduseta. Iseloomustab teatavaid pikaajalisi suhteid, kus partnerid säilitavad suhet ehkki nende vahel pole enam lähedust ja kirge.
    Romantiline armastus – läheduse ja kire kombinatsioon eksisteerib siis kui kaks inimest meeldivad teineteisele füüsiliselt ja emotsionaalselt, kuid neil ei ole ootusi pikaajaliseks seotuseks.
    Kaaslusarmastus – lähedus ja seotus ilma kireta. Eksisteerib pikaajalise sõprussuhte puhul mis võis alata meeldivusega või siis pikaajalise abielu puhul kus kirg on ajapikku vaibunud.
    Rumal armastus – enda sidumine kire baasil ilma läheduseta. Suhe on vastuvõtlik erinevatele probleemidele kuna nende vahel puudub emotsionaalne lähedus ja seotus.
    Täiuslik armastus – kolme komponendi kombinatsioon.
    Stabiilsete suhete kujunemiseks ja täiusliku armastuse saavutamiseks on suhte algul oluline kirg, seejärel peab lisanduma intiimsus ja lõpuks ka seotus. Täiuslik armastus peaks põhinema viimasel ehk loodetakse seda suhet pikajaliselt hoida.
  • Kiindumusmudelid (Bartholomew)
    Bartholomew (1990, 1997) on kirjeldanud 4 erinevat kiindumusstiili vastavalt nende aluseks olevatele seesmistele mallidele. Need mallid määravad ära selle, kuidas mõistetakse ennast ja teist nendes suhetes.
    Turvalise kiindumusmudeli esindajatel on mallid endast ja teistest positiivsed. Nad hindavad endid, loodavad teiste peale ja usuvad, et nad suudavad oma elu kontrollida, kuid võivad olla ka teistest sõltumatud. Seksuaalsuhetes püüab turvalise kiindumusmudeli esindaja saavutada mõlemapoolset lähedust ja rahulolu.
    Takerduv kiindumusmudel – arusaam teistest on positiivne, endast aga negatiivne. Nad on teistest enam sõltuvad teiste tunnustamisest ja hinnangutest. Nad võivad armuda sageli, olla võrdlemisi armukadedad, võivad paljastada endid liiga varakult ja näevad oma partnerit ebakindlana. Seksuaalsuhetes üritab takerduva kiindumusmudeli esindaja rahuldada eelkõige enda turvalisuse ja armastuse vajadust. Täiskasvanuna on ta omandanud enda süüdistamise selles, et teda vähe armastatakse ja seetõttu on ta pidevalt mures selle pärast, kas teine ikka armastab teda piisavalt. Ta üritab igal viisil – kas siis meelitades, nõudes, vihapursetega, või siis klammerdumise abil mõjutada seda, et saaks selles suhtes oma armastuse vajaduse rahuldatud. Nende jaoks ei saa maailma ja teise peale loota ja seetõttu on läheduse säilitamiseks kõige parem teise külge takerduda, kuna vaid see annab talle võimaluse lähedust säilitada. Samas usutakse seda, et kui ei takerduta, siis teine kohe petab neid. Selle tüübi esindajate seas on enam naisi kui mehi.
    Hirmunud kiindumusmudel - kui inimene soovib teistega kontakti, kuid kardab nii seotust kui ka selle tagajärgi, võimalikku hülgamist. Nendel on mall endast ja teistest negatiivne ning seetõttu nad arvavad et nad ei vääri armastust. Nad on harjunud sellega, et kui teisi vaja on, siis ei ole nad kättesaadavad ja nad ka ise ei ole väärt teiste armastust. Nad tahavad küll teiste heakskiitu ja on teadlikud oma kiindumusvajadustest, kuid nad ei julge tulla teistele lähemale, kartes saada haiget või siis arvates, et neid hüljatakse. Selle vältimiseks ja ennetamiseks võivad nad enne teised hüljata.
    Vältiv kiindumusmudel – nendel on mall endist positiivne, kuid teistest on see mall negatiivne. Kuna nad usuvad, et turvalisuse otsinguil võidakse neid hüljata, siis nad hakkavad oma kiindumusvajadust eitama. Selle tulemusena üritavad nad elada ilma teiste inimeste armastuse ja toeta ja üritavad olla emotsionaalselt sõltumatud. Neil õnnestub hoida endast positiivset pilti eemaldudes teistest ja mitte lubades, juhul kui neid hüljatakse, haavumist. Nad rõhutavad iseseisvust ja tihtipeale keskenduvad pigem intensiivselt tööle või harrastustele lähisuhete asemel. Nemad eristavad seksuaalsuse tunnete alusel kiindumusest ja nad peavad ka enda avamist ebameeldivaks. Tasapisi muutub aga selline kiindumusvajaduse eitamine teadvustamatuks. Nad mitte ainult ei eita neid tundeid, vaid on võimelised neid ka maha suruma. Selle mudeli esindajate seas on enam mehi kui naisi.
  • Suhete lagunemise mudel (Duck)
    Nagu kujunevad suhted järgivad teatavat mudelit, nii teevad seda ka lagunevad suhted (Duck 1988). Selle mudeli eelis seisneb asjaolus, et siin on hõlmatud nii lahutusega seonduvad personaalsed, diaadilised kui ka sotsiaalsed aspektid.
    Esimene faas ehk interpsüühiline faas kujutab endast inimese sees toimuvat arutelu selle suhte üle. Selle faasi jooksul keskendutakse teise käitumisele ja püütakse selles leida sellist, mis annaks võimaluse see suhe lõpetada. Näiteks hinnatakse teise käitumise adekvaatsust. Tavaliselt nad oma rahulolematusest partnerile veel ei räägi ja see ei pruugi neid ka eriti vaevata, seetõttu võivad neid probleeme põhjendada ka nt partneri haigusega või muude probleemidega. Samas toimub ka seesmine arutelu selle üle, mis on olnud selle suhte positiivsed ja negatiivsed küljed. Kui negatiivseid külgi on enam, siis suureneb ilmselt ka rahulolematus oma partneriga ning võib ilmneda ka ülikriitilisis. Sellel ajahetkel võib üks osapooltest tunnetada, et asjad on tema jaoks küllalt kaua ebameeldivad või ebasobivad. Näiteks ta võib tunnetada, et ei saa sellest suhtest nii palju kui tahaks või ta väärt oleks. Enne kui räägitakse sellest partnerile võivad sellest kuulda need inimesed, kes ilmselt partnerile sellest ei räägi. Näiteks võivad tema kaeblemist kuulda tema sõbrad või ka nt juuksur . Ühest küljets soovitakse auru välja lasta, teisest küljest aga soovitakse aru saada sellest, kas tal ikka on õigus olla pahane ja ärritunud. Seetõttu tahab ta saada ka nende inimeste toetust, kes näevad asju samamoodi kui tema.
    Selle faasi jooksul mõeldakse läbi ka lahkumineku hind. See võibki tihtipeale saada lahutamise takistuseks. Nii võidakse muretseda laste heaolu pärast, raskuste pärast vara jagamisel, kartuses loobuda harjumuspärasest elukeskkonnast, tunda hirmu üksinduse ees jne. Võidakse loota, et ”järsku olukord läheb paremaks”. Kuid kasvav rahulolematus võib kaasa tuua ka selle, et partnerid hakkavad teineteisest emotsionaalselt distantseeruma, mis võib
    väljenduda ka füüsilisel kujul (nt eraldi ruumides elamisena) ja teineteisest võõrandumisega. Sellised suhted võivad kesta pikka aega, kohati isegi aastaid. Sellega kaasnevad vanematevahelised konfliktid, agressiivsus ja võib ilmneda ka teatud ebaadekvaatsus lapsega lävimisel. Samas ei jõuta ka lahutamise otsuseni ehkki tajutakse oma kooselu mõttetust. Lahutuseks võib sellisel juhul vaja minna mingit välist tõuget, mis ajendaks seda olukorda lõpetama ja inimest otsusele jõudma, et on piisavalt põhjuseid selle suhte lõpetamiseks.
    Seda et suhted ei kulge nii nagu soovitakse võivad kogeda ka mõlemad partnerid. Tihtipeale võib see faas aga iseenesest laheneda ja edasi lahkumineku teed ei minda. Kuna selle faasi ajal üritatakse partnerile probleemidest rääkimist vältida, siis ei saa ilmselt ka olukorda soovitavas suunas muuta. Kui aga partneriga räägitakse, siis on võimalikud ka positiivsed muutused. Olukorras, kus mõlemad partnerid võivad leida, et nende suhtel ei ole tulevikku, võivad mitmed asjad ära jääda. Nt ei ole vaja siis tõestada teistele seda kui halb partner tegelikult oli.
    Teise ehk diaadilise faasi ajal otsustab üks osapooltest enda jaoks suhe kas siis ümber määratleda või lõpetada. Nt ümbermääratlemine võib tähendada seda, et muutub suhte kvaliteet (selle asemel, et öelda, et me võime olla sõbrad saab öelda nii, et ma armastan sind).
    Kui üks osapooltest räägib oma rahulolematusest teisele ja teine sellega nõustub, siis saadakse midagi ette võtta suhte parandamiseks. Kuid partneril võib olla ka mingi väga hea vabandus , mis antud olukorra tingis. Kuid partneril võib olla ka kõigist sündmustest, olukordadest täiesti erinev interpretatsioon ja arusaamine nende tähtsusest. Seega sunnib antud faas partneritel minema kas konflikti või siis asuma läbi rääkima ja ümber hindama oma suhte tulevikku.
    Kuid nende jutuajamiste käigus võidakse ka kasvada. Näiteks tahetakse oma suhte kallal tööd teha, seda parandada. Tihtipeale võidakse pöörduda ka pereterapeudi poole oma suhteprobleemide lahendamiseks. Kui aga otsustatakse
    lahku minna, siis arutletakse läbi ka lahkumineku hind, mis see endaga kaasa toob, mida kaotatakse.
    Kui nüüd on otsustatud suhe lõpetada, siis astutakse
    Kolmanda ehk sotsiaalsesse faasi, kus kinnitatakse avalikult suhte lõpetamisest ja seletatakse ka teistele, miks see suhe katkestati. See faas on nagu grupile orienteeritud. Siin loodetakse et need teised jäävad või on nende poolt. Selle faasi ajal tõmmatakse kaasa sõbrad, sugulased ja naabrid. Esialgu, enne poole valimist, võivad võrgustiku liikmed aga üritada aidata seda suhet parandada. Kuid võidakse üllatusega ka leida, et nt nende vanematele pole nende partner kunagi meeldinud. Selle ajal töötatakse ka välja selline sotsiaalselt aktsepteeritav versioon sellest, keda tuleks süüdistada. Üldiselt loodetakse, et ka inimese võrgustiku liikmed on selle versiooniga päri. Ühest küljest tahetakse kõlakate levitamisega näidata teist halvas valguses, teisest küljest loodetakse aga ennast näidata positiivses valguses.
    Selle faasiga kaasneb ka lahutusejärgse olukorra lahendamine. Siia alla võib minna nii see, kelle juurde jäävad elama lapsed kui ka see, kes kuhu elama jääb või läheb.
    Viimane neljas faas on haua dekoreerimise faas, kus peamine aktiivsus on suunatud suhte lõpetamisele. Tihtipeale võib see faas olla ka lahkumineku pikim. Üheks selle perioodi peamiseks mureks on kogu suhte ümbermõtestamine, endale selle suhte ja selle lõpetamise ratsionaliseerimine ja toimetulek oma mina probleemidega. Ühest küljest on vaja enda ja ka teiste rahustamist leida ratsionaalne põhjendus selle suhte lagunemise seletamiseks. Samas on oluline, et see seletus peaks olema selline, mis võimaldaks tulevikus edasisi suhteid luua.
    Selleks, et luua peale suhte lõppemist uusi suhteid, tuleks vana suhe eelnevalt korralikult läbi töötada ja lõpetada. Nii ei kandu vana suhte probleemid uude suhtesse .
    Kõigile asjaosalistele on lahutus raskeks kogemuseks. See kuidas lahutusprotsess toimub sõltub aga eelkõige sellest, kas osapooled tunnetavad
    oma suhte lootusetust ja kuivõrd rahulikult ja paindlikult soovivad nad olukorda lahendada.
    Tihtipeale ei osata ka väärtustada seda head mis suhtes on olnud ja selle mõistmine ja asjade teises valguses nägemine võib võtta pikka aega. Kuid võib olla suudetakse ainult nii mõista seda mis inimese elus omab tõelist väärtust ja mis mitte.
    Peale abielulahutust on olukord mõnevõrra soodsam meeste jaoks, kuna nendel on lihtsam leida endale hariduslikult sobilikum (homogaamsem) partner kui seda oli eelmine. Peale abielulahutust suudetakse leida uus partner keskmiselt 6 aasta jooksul, peale kooselu lõppemist aga 4 aasta jooksul. (vt Gelissen, 2004).
  • Investeerimismudel (Rusbult)
    See mudel baseerub vahetusteoorial ja ta võimaldab ennustada nii rahulolu suhetega kui ka seotust selle suhtega.
    Selleks et ennustada rahulolu kõrvutab inimene neid tasusid mis ta suhtest saab nende kulutustega, mis suhte säilitamine talt eeldab. Seda resultaati kõrvutatakse omakorda nende tulemitega, mis tal on olnud eelnevatest suhetest. Kui see võrdlus on positiivne - kui tasud kaaluvad üles kulutusi ja on vähemalt võrdne sellega, mida inimene on oodanud (oma eelnevate suhete baasilt võetuna), siis ta on rahul. Tasuks võib selles suhtes olla ka nt see, et partner on ilus ja intelligentne, et seksuaalsuhe on meeldiv jne. Kuid tasu võib olla seotud ka pere ühisomandiga. Näiteks võib sümboolseks tasuks olla maja omamine. Kulutuste alla lähevad nt majanduslikud kulutused, aeg, vabaduse puudumine, ebamugavused jne. See mudel määrab ära, et rahulolu suureneb kui
    1) tasud suurenevad
    2) kulutused vähenevad
    3) ootused (mis baseeruvad eelnevatel suhetel) langevad.
    Selleks et ennustada kuivõrd inimene on seotud selle suhtega, selleks tuleb esmalt vaadata neid investeeringuid, mis ta sinna suhtesse on pannud.
    Seotust suhtega määravad kolm faktorit:
    1. rahulolu suhtega (mille määrab ära tulude ja kulude suhe)
    2. võimalike tajutavate alternatiivide kvaliteet või tase
    3. investeeringute ulatus antud suhtesse (siia alla kuuluvad nii emotsioonid, aeg kui ka kogutud varandus).
    Investeeringute alla kuulub ka nt aeg, mis inimene selle suhte jaoks on kulutanud kui ka tema materiaalsed kulutused (ühiselt hangitud asjad, varandused jne). Mida rohkem on inimene sinna suhtesse investeerinud, seda enam on ta selle suhtega seotud. Kui investeeringud on suured ja tulemid positiivsed, siis inimese seotus selle suhtega suureneb. Seotust vähendab aga teiste alternatiivsete suhete võimalus. Kui inimene on küll suhtega rahul, on ka sinna palju investeerinud aga tal on teiste võrdlemisi meeldivate alternatiivide võimalus, siis ta ei ole selle suhtega väga seotud. Seega, kui on tegemist väga atraktiivsete alternatiividega, siis võib inimene lahkuda ka heast suhtest. Samas võib inimese seotus selle suhtega olla väga tugev ka sel juhul, kui tal on investeeringud suhtesse madalad ja ka suhtest saadav tasu on madal, aga tal puuduvad teised alternatiivsed võimalused. Siis võib inimene püsida ka sellises suhtes millega ta üldse rahul ei ole. Suhete ennustamisel on selline mudel olnud ka võrdlemisi heaks indikaatoriks. Need, kes tavaliselt on suhtesse kõige enam investeerinud, need tunnevad suhte lagunemisel ka enamat stressi.
  • Mulje kujundamine töövestlustel
    Esiteks on oluline säilitada tasakaal. Igasugused kimbatusse sattumised, komistamised, närvilisus ning suutmatus ennast talitseda võib eduka mulje kujundamise juures takistuseks olla. Näiteks kui tuntud Eesti poliitik tahtis telesaates teisele poliitikule rusikatega tõde selgitada.
    Teiseks oluliseks nõudeks on usutavuse säilitamine. Usutav saab olla vaid see inimene, kes ise usub seda juttu, mida ta räägib. Nii on usutavad need inimesed, kes on oma rolli sisse elanud, on veendunud ja innustunud ning teisel pool need, kes oma rolli pole omaks võtnud – neid ei usu ka teised. Usutav on ka see, kel antud valdkonnas olemas vastav pädevus, ta on kas ekspert või siis omab selles valdkonnas kogemust. Oluline on see enesetutvustamisel välja tuua. Hea tutvustus valmistab publikut ette esinejat ja tema sõnumit vastu võtma.
    Eelkõige tuleb aga rõhutada tutvustamisel neid aspekte, mis teevad esinejast antud valdkonna eksperdi ning aitavad rõhutada soovitavat muljet.
    Kolmandaks nõudeks on oma rolli esituse järgimine, kui üritatakse mingit kindlat muljet kujundada, siis sellest tuleb ka kinni hoida. Kas mulje kujundamise näol on tegemist manipulatsiooniga? Ühest küljest jah, teisalt aga ei. Usutavalt saab esitada vaid sellist rolli, mis inimesele väga võõras ei ole, vastab tema olemusele. Ehedana näiva mulje kujundamise käigus on oluline näida loomulikuna ning mitte muutuda liialt manipulatiivseks.
    Ebaõnnestunud liigutused
    * *Sirgelt (rigiidselt)seismine, käed külgedel
    * *Mängib juustega, riiete või näoga
    * *Selja taga käte hoidmine
    * *Pooside ja sõnade ühitamatus
    * *Õlgade kehitamine ajal kui midagi väidetakse
    * *Õlgade kehitamine peale oma juttu või kommentaare
    * *Riiete sikutamine
    Töötavad liigutused
    * *Käed rahulikult
    * *Käte ja peopesade avamine (kui sobitub sõnadega)
    * *Kätega loendamine (hoiate ühte sõrme, siis kahte, siis kolme…)
    * *Sõrmede ristamine (Tenting the fingers)
    * *Käte liigutamine ühelt poolt teisele (näidates liikumist)
    * *Liigse liikumise vältimine (mis otseselt vajalik ei ole)
  • Mulje kujundamise strateegiad (vähemalt 5)
    Meeldida püüdmine on kõige üldisem käitumismall ning on kasutusel paljudes erinevates olukordades. Meeldida püüdev inimene nõustub teiste seisukohtadega, ta on hea ja tähelepanelik kuulaja. Avalike esinemiste puhul võib selline strateegia ilmneda näiteks publiku kiitmises, nendega nõustumises või lubaduste andmises. Meeldida püüdev isik üritab luua sellist suhet publikuga, et ta oleks neile meeldiv ka tulevikus. Tööintervjuude käigus on oma meeldivust võimalik suurendada seeläbi kui näiteks kasutatakse intervjueerija nime korduvalt (Mida teie Malle arvate ?). Meeldivust saab suurendada ka seeläbi kui sünkroniseeritakse intervjueerijaga oma hingamisrütmi. Meeldivuse
    alusel kandidaatide valimine on probleemiks eelkõige siis kui need inimesed hiljem koos ei tööta. Selle strateegiaga liialdamine võib kaasa tuua ebasoodsaid tagajärgi, meeldida püüdmist võidakse tajuda lipitsemisena ning see võib meeldivuse asemel kaasa tuua negatiivse suhtumise . Selle strateegia oskuslikumal kasutamisel võidakse isikuid aga hinnata teistest taotlejatest kompetentsemateks. Meeldivust suurendab ka see kui me tajume teise huvi meie vastu. Mida olulisem teiste arvamus meile on, seda enam pingutatakse meeldida püüdmiseks.
    Eneseülendamise strateegia eesmärgiks on austuse võitmine oma kompetentsuse tõestamise läbi. Ohuks on siin see, et liigne enese kiitmine võib liialt egoistlikuna tunduda, seetõttu võib suhtumine kanditaati muutuda. Kui publik omab inimese kohta positiivset informatsiooni, siis üritatakse käituda vaoshoitumalt ja tagasihoidlikumalt. Selle strateegia kasutamise eesmärgiks on teiste austuse võitmine. Tööintervjuude käigus kipuvad seda strateegiat sagedamini kasutama mehed, eriti juhul kui intervjueerija on naine. Nii võidakse endast ja oma saavutustest rääkides sageli ka teatud asju ilustada. Naised kasutavad seda strateegiat vähem, seetõttu võivad mehed saada siit ka teatud eeliseid palgas. On järeldatud, et tulemuslik eneseülendamine võib tööotsijale tagada hea tööpakkumise, hoolimata tema vähestest ning puudulikest eelnevatest saavutustest.
    Hirmutamist kasutav isik soovib teisi uskuma panna, et neil tekib raskusi, kui nad tema nõudmiste järgi ei talita. Siin üritatakse tekitada hirmu, esitades kardetavat isikut, hirmuäratavat jne. Kõrgemal positsioonil olijal on lihtne põhjustada teisele raskusi, seda enam et teisel pole võimalik kätte maksta. Samuti situatsioonid, kus „hirmutaja“ polegi huvitatud sihtgrupile meeldimisest. Strateegia väljendub kõige sagedamini pealesunnitud või lepingulistes suhetes. Kuid sellist strateegiat on ka tööintervjuudes kasutatud, ähvardades oma mõjukate sõpradega. Ühest küljest ei pruugi sellist strateegiat kasutav isik tunduda usutav, teiseks üritatakse nendega ka suhtlemist vältida. Organisatsiooni
    seisukohalt võib hirmutamise kasutamine olla asjakohane siis kui organisatsioonilt eeldatakse kohest tegutsemist ning vastuvaidlematut allumist juhile (sõjaline organisatsioon ).
    Efektiivsemaks viisiks on näidise esitamine. Näidise esitaja eesmärgiks on teistes süütunde tekitamine kas siis oma korrektsuse või suure töörabamise tõttu, nii saab ta olla moraalseks eeskujuks. Nagu enese ülendajal võib ka näidise esitajal tekkida probleeme juhul kui ta ei vasta esitatavale muljele. Strateegia võib ebaõnnestuda ka siis, kui see on liialt läbinähtav. Igal juhul on tegemist aga mingi mulje jätmise sooviga. Näidise esitamine võib põhjustada ka soovimatuid tagajärgi, sellist käitumist võidakse pidada silmakirjalikuks.
    Viimane Jonesi ja Pittmani (1982) poolt väljapakutud strateegiatest on abituse näitamine. Abituse näitaja kasutab oma nõrkusi soovitud tulemuse saavutamiseks, lootes teistes sümpaatiatunnet tekitada. Strateegia on kõige rohkem kasutusel olukordades, kus inimesel on puudu konkreetsetest vajaminevatest oskustest ning vahenditest, mida teised omavad.
    Tööintervjuude käigus võib abituse näitamist kohata haruharva. Näiteks üritab isik, kes ilmselgelt kandideerib valele töökohale, näidata end nõrga ja abituna selleks, et teistes sümpaatiatunnet äratada. Hakates tööintervjuu käigus nutma on sellisele tööotsijale pakutud teist, talle sobilikumat töökohta. Nii on abituse näitaja oma nõrkusi kasutades saavutanud ikkagi soovitud tulemuse. Sageli on selline strateegia kasutusel ülemus-alluva suhetes, selle pikajalisel kasutamisel võivad teised aga tema abistamisest loobuda. Kui me tahame teisele inimesele meeldida, siis nõrkuse näitamine ei ole selleks parim viis.
    Üheks võimalikuks strateegiaks on tagasihoidlikkuse ilmutamine. Selle strateegia kasutamine võib olla probleemne nendele inimestele, kes arvavad, et neid tuntakse võrdlemisi hästi. Seetõttu võivad nad oma mingid tugevamad küljed ja asjaolud jätta välja toomata, pannes end seeläbi hoopis halvemasse positsiooni. Tagasihoidlikkuse ilmutamine on efektiivne siis, kui publik on teadlik tema edukusest, siis nähakse tagasihoidlikku käitumist meeldivas valguses.
  • Kultuuriśoki staadiumid (4)
    Antropoloog Oberg (1960) mainis seda terminit esmakordselt ja tõi ühtlasi välja ka kultuuriúoki 6 erinevat aspekti:
    *pinged mis tulenevad sellest, et on vaja psühholoogiliselt kohaneda.
    *kaotuse tunne – tunne et ollakse kaotanud sõbrad, staatuse, et inimene ei valda enam midagi.
    *hüljatuse tunne – kuna uue kultuuri inimesed ei ole teid omade sekka arvanud.
    *segaduse tunne – kõik rolliootused, väärtused, rollid on sassis. Inimesel on ka enda identiteedi määratlemisega raskusi.
    *uudsuse,ärevuse,põlguse tunded tekivad siis kui hakatakse tajuma kultuurierinevusi.
    *võimetuse tunne – tekib tunne et ei suuda uues keskkonnas toime tulla.
    4 Staaduimi
    1. Esialgne innukus:
    Alguses köidab meid samasugune uudsuse tunne nagu näiteks nädalasel turismireisil vaatamisväärsused, kaunis loodus, eksootilised inimesed ning erilised toidud tekitavad meis vaimustust ning uudishimu. Kodumaa ununeb ning uuest keskkonnast nähakse vaid meeldivaid külgi. Selle esialgse innustuse ajal tajuvad aga inimesed väga hästi mitmesuguseid teise kultuuri olulisi elemente, nende tundlikkus selle vastuvõtmiseks on suurem. Sel ajal võidakse hästi mõista ka nt kodu ja võõra maa kultuurierinevusi. Selline esimene etapp tuleks kindlasti täielikult ära kasutada, sest see lõppeb varem või hiljem. Kogemused on näidanud, et esialgse innustuse etapis tajuvad inimesed paremini selle keskkonna raamistuid (Raunio,1988:80). Mõned inimesed läbivad selle etapi ühe, kahe nädala jooksul, mõnedel võib see etapp kesta aga kuid.
    2. Tüdimus.
    Selline mesinädalate aeg lõpeb aga varsti, kui peale hakkab tulema elu rutiin ja kui on vaja nagu selgeks teha mitmesuguseid sügavamaid probleeme. Ka keeleoskus, mis esialgu lisandus väga kiiresti enam nii kiiresti ei kasva, vaid nõuab palju enam pingutusi. Inimene mõistab et see uus maa jääb talle kauaks ajaks koduks ja seetõttu hakkab tekkima teatav tüdimus. Inimesed, kes on juba pikemat aega töötanud välismaal, ütlevad, et suuremad raskused kohanemisfaasis tulevad just sellest, et ei saada aru uue kultuuri mitteverbaalsetest sõnumitest (Raunio,1988:80). Oma kultuuris me oskame neid tõlgendada: keha liigutused, näoilmed, hääletoon, riietus jne. Selliseid probleeme tekib tavaliselt senikaua, kuni hakatakse mõistam teatavaid kultuuri sügavamaid seoseid - kuidas ümbritsevad inimesed mõtlevad jne. See tüdimus mis tekib, elatakse välja selle kultuuri peal, kus ollaks. Võidakse seltsida ka ainult kaasmaalastga. Siis eristutakse peaaegu täielikult kohalikest ja nende kultuurist. Omavahel olles tuntakse end hästi ja kindlalt, üheskoos kritiseeritakse kohalikke. Lisaks sellele need inimesed, kes ei ole eriti kohanenud, nemad hakkavad selles staadiumis kasutama alkoholi. Kuna tal on olnud ka pidev stress , siis hakkab väsima, võivad esineda haigused. Mõnikord võidakse minna ajutiselt mujale, et sellest üle saada, kuid tagasitulles hakkab kõik jälle otsast peale. See staadium on kriitiline. Need kes jõuavad sel ajal järeldusele, et välismaal olemine ei ole nende jaoks, need lähevad enamasti koju tagasi. See faas on kahtlemata kõige kriitilisem - kui sellest välja tulla ning õppida edukalt masendusest üle saama, siis on kohanemise kõige halvem faas läbi (Raunio,1988:87). Mõned võivad selles faasis aga tulla järeldusele, et välismaal töötamine, elamine ei ole nende jaoks ning et on parem, kui minna tagasi koju.
    3.Omaksvõtmine:
    Algab sellisest arusaamisest, et keskkond teie maitse kohaselt ei muutu, vaid te peate ise sellega kohanema . Oma jõuvarusid kulutatakse probleemidega toimetulekuks sellisel viisil, mis ei aita edasi ega
    muuda midagi. Paremaks muutub asi siis, kui võetakse omaks tõsiasi, et keskkonda ei tule muuta vastavalt oma soovile, vaid et ise tuleb muutuda - alles siis suunatakse energia õigesse suunda. Kuna suur osa masendumisest tuleb kommunikatsiooni probleemidest, siis on heaks otsuseks see, et nii keelt kui ka kultuuri on vaja rohkem tundma õppida (Raunio,1988:87). Seetõttu kui teie verbaalse ja mitteverbaalse keele oskus paranevad, siis ka teie olukord hakkab paranema, te hakkate enam mõistma seda kultuuri. See annab juurde enesekindlust. Raskused ei ole möödas, kuid teie suhtumine on positiivne. Huumorimeel hakkab tagasi tulema, iseenda üle naermine on ilmseks toibumise märgiks.
    Millisel määral siis peaks kohanema? Mõõdupuuks võiks võtta tegevusvõimekuse, millele oluliselt mõjuvad kultuurišokist vabanemine, uue kultuuri ning keele õppimine
    4.Kohanemine:
    Sel ajal hakkab inimene tundma, et uues keskkonnas on ta kodus. Kohalik kultuur ja elamisviis on tema jaoks kui üks võimalikke variante. Ta on õppinud nautima mitmeid uue kultuuri iseärasusi - jooke, sööke, vaba aja veetmist, kunsti. Mõnikord võib esineda veel teatavaid pingeid, kuid kõige hullem on möödas. mõningad mitteverbaalsed sümbolid võivad olla veel mõistmatud; kultuuriline keeleoskus on puudulik (Raunio,1988:90). Nt mõnikord mõistetakse küll teise sõnu mitte aga seda, mida sellega öelda tahetakse. See kes nüüd on edukalt kohanenud, tema teadvustab võrdlemisi hästi ära oma kultuuritausta ja selle mõju temale. Tema arusaamad on ka laienenud, ta tunneb kultuuris olevaid reegleid ja oskab nendega enamvähem opereerida.
    30. Suhtlemistõkked (7) (Robert Bolton Igapäevaoskused lk 32.)
    Suhtlemistõkke on miski, mis ei lase tähendustel kohale jõuda. Nad muudavad suhted keerulisemaks.
  • Kritiseerimine (teise inimese tema hoiakute või tegude negatiivne hindamine)
  • Diagnoosi panek (inimese käitumise analüüsimine, amatöörpsühhiaatri mängimine nt „Sa teed seda vaid selleks, et mind ärritada“)
  • Kamandamine (käskida kedagi teist teha midagi, mida sa tahad nt „Tee oma kodutöö ära! Miks? Sest mina käsin!“)
  • Ähvardamine (püüd hoida teist inimest kontrolli all, hoiatades teda negatiivsete tagajärgede eest, mida kavatsete rakendada nt „Sa teed seda mida ütlen, muidu saad peksa“)
  • Moraali lugemine (teise inimese õpetamine, mida ta peaks tegema, teisele epistli lugemine nt „Sa peaksid tema ees vabandama“)
  • Nõu andmine (teise inimese probleemidele lahenduse andmine nt „Kui mina oleksin sinu asemel, teeksin nii....“)
  • Rahustamine (püüd takistada teist inimest negatiivseid tundeid tundmast nt „Küll kõik saab korda, ära muretse“)
  • Kõrvalepõikamine (muud juttu tehes teise probleemi eest kõrvaldumine/triivimine nt „Arvad, et sul läks halvasti?! Las ma räägin sulle, mis minuga juhtus.“)
    • .RTF Laadi alla originaalfail 48 lk · .rtf · 165 allalaadimist
    Vasakule Paremale
    Psühholoogia arvestus #1 Psühholoogia arvestus #2 Psühholoogia arvestus #3 Psühholoogia arvestus #4 Psühholoogia arvestus #5 Psühholoogia arvestus #6 Psühholoogia arvestus #7 Psühholoogia arvestus #8 Psühholoogia arvestus #9 Psühholoogia arvestus #10 Psühholoogia arvestus #11 Psühholoogia arvestus #12 Psühholoogia arvestus #13 Psühholoogia arvestus #14 Psühholoogia arvestus #15 Psühholoogia arvestus #16 Psühholoogia arvestus #17 Psühholoogia arvestus #18 Psühholoogia arvestus #19 Psühholoogia arvestus #20 Psühholoogia arvestus #21 Psühholoogia arvestus #22 Psühholoogia arvestus #23 Psühholoogia arvestus #24 Psühholoogia arvestus #25 Psühholoogia arvestus #26 Psühholoogia arvestus #27 Psühholoogia arvestus #28 Psühholoogia arvestus #29 Psühholoogia arvestus #30 Psühholoogia arvestus #31 Psühholoogia arvestus #32 Psühholoogia arvestus #33 Psühholoogia arvestus #34 Psühholoogia arvestus #35 Psühholoogia arvestus #36 Psühholoogia arvestus #37 Psühholoogia arvestus #38 Psühholoogia arvestus #39 Psühholoogia arvestus #40 Psühholoogia arvestus #41 Psühholoogia arvestus #42 Psühholoogia arvestus #43 Psühholoogia arvestus #44 Psühholoogia arvestus #45 Psühholoogia arvestus #46 Psühholoogia arvestus #47 Psühholoogia arvestus #48
    Punktid 50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
    Leheküljed ~ 48 lehte Lehekülgede arv dokumendis
    Aeg2016-06-07 Kuupäev, millal dokument üles laeti
    Allalaadimisi 165 laadimist Kokku alla laetud
    Kommentaarid 2 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
    Autor Carolina Sumarok Õppematerjali autor
    Kontrollitud
    PDF TXT
    Kordamisküsimused
    1. Enesehinnang
    2. Johari aken
    3. Prosoodia
    4. Polükrooniline ja monokrooniline ajakäsitlus
    5. Puudutuste funktsioonid
    6. Võimukad poosid
    7. Pilkude funktsioonid (5)
    8. Asjalik, sotsiaalne ja intiimne pilk
    9. Feromoonide funktsioonid (5)
    10. Suhtlemisdistantsid (4)
    11. Petmise tunnused
    12. Sotsiaalsete suhtumiste ring
    13. Transaktsionaalne analüüs (ego-tasandid ja transaktsioonid)
    14. Sõltuvussüsteemid (Boulding)
    15. Enesekehtestamise olemus. Suhtlemisviisid (3)
    16. Enesekehtestamise võtted (vähemalt 5)
    17. Peegeldav kuulamine (Robert Bolton Igapäevaoskused lk 76)
    18. Konflikti kulgemise protsess
    19. Suhtlemisel põhinev konfliktide lahendamine
    20. Läbirääkimised.Jaotava kauplemise strateegia.
    21. Läbirääkimised. Liitvate läbirääkimiste strateegia.
    22. Armastuse stiilid (Lee)
    23. Armastuse liigid (Sternberg)
    24. Kiindumusmudelid (Bartholomew)
    25. Suhete lagunemise mudel (Duck)
    26. Investeerimismudel (Rusbult)
    27. Mulje kujundamine töövestlustel
    28. Mulje kujundamise strateegiad (vähemalt 5)
    29. Kultuuriśoki staadiumid (4)
    30. Suhtlemistõkked (vähemalt 7) (Robert Bolton Igapäevaoskused.)
    psühholoogia enesehinnang puudutused vestlus puudutamine transaktsioon pausid intiimsus käepigistus eneseavamine negatiivseid kontseptsioon intonatsioon taotlus prosoodia poosid pilgud feromoonid suhtlemisdistantsid petmine transaktsioonid sõltuvussüsteemid enesekehtestamine konflikt läbirääkimised armastus suhted kiindumusmudelid investeerimine kultuuriśokk suhtlemistõkked

    Sarnased õppematerjalid

    Suhtlemispsühholoogia Eksam 2015
    22
    docx

    Suhtlemispsühholoogia Eksam 2015

    Suhtlemispsühholoogia 2015 Kordamisküsimused 1.TAJUVEAD (VÄHEMALT 5) Esmasuse efekt - on seotud sellega, et esmasena suhtlemises tajutav info võib mõjutada hilisemat info vastuvõtmist ja selle töötlemist. Seega mõjutavad meid väga olulisel määral need muljed, mis me esmakohtumisel saame ehkki see info võib olla ekslik. Esmamuljel on võimalik eristada erinevaid etappe: Äratundmine- esmalt toimub teise inimese äratundmine, eristamine. Sellel etapil jälgitakse peamiselt üksiktunnuseid nagu näoväljendusi, liigutusi, kehaehitust, riietust. Üldmulje kujunemine. Järgnevalt lisandub hinnanguline etapp, milles tajuja enda jaoks väärtustab teatud omadusi. Ta hindab teise kas meeldivaks või ebameeldivaks, sõbralikuks või ebasõbralikuks jne. Sotsiaalsete tunnuste tajumine. Järgnevalt tajutakse rahvust, perekonnaseisu, oletatavat ametiala. Omavaheliste suhete prognoos. Pärast inimese omaduste ja seisundite tunnetamist püütakse ennustada, milliseks kujuneva

    Suhtlemispsühholoogia
    Sotsiaalpsühholoogia eksami vastused
    29
    docx

    Sotsiaalpsühholoogia eksami vastused

    SOTSIAAL- JA SUHTLEMISPSÜHHOLOOGIA KORDAMISKÜSIMUSED 2011 JÜRI ULJAS 1. W. JAMESI MINA TEOORIA W. James eristas mina teadvuses kahte erinevat mina: tundev ja mõtlev mina ehk subjetiivne mina tunne ja objektiivne mina ehk kõik see mida me saame enda juures kirjeldada ehk empiiriline mina. Empiiriline mina jaguneb kolemks: materiaalne mina (keha, rõivad omand), sotsiaalne mina (kelleks ümberkaudsed inimesed mind peavad) ja vaimne mina (psüühiliste võimete ja kalduvuste kogum). Mina konseptsioon sisaldab kõiki inimese endasse puutuvaid mõtteid ja tundeid. Igasugune kogemus võib mina mõjutada. Osaks meie mina-pildist võivad olla ka meid ümbritsev keskond (kodu, kodukoht) ja meie omand. Selline organiseeritud mina arusaamade kognitiivne konstruktsioon moodustab meie mina-skeemi, mis kujuneb meie eelnevate kogemuste põhjal ja mida kasutatakse uue informatsiooni vastuvõtmisel. P. Linville tõi kasutusele mõiste mina-keerukus, mis tähendab seda, et inimesed erinevad s

    Psühholoogia
    Sotsiaal- ja suhtlemispsühholoogia
    35
    doc

    Sotsiaal- ja suhtlemispsühholoogia

    W. Jamesi mina teooria Peegelmina teooria (C.H.Cooley) Sotsiaalne võrdlemine Enesetaju teooria (D.Bem) Enesehinnang. Mina-esitus (E.Goffman) Avalike esinemiste analüüsimisel on üheks kõige tunnustatumaks lähenemiseks Erving Goffmani dramaturgilist lähenemist. See pilt mida me endast teistele loome vib olla erinev meie enda mina käsitlusest. Mnikord inimesed manipuleerivad vi loovad mingi pildi endast, et soodustada suhtlemist vi siis järgitakse mingeid omi eesmärke. Mina-esitus (mida mnikord nimetatakse ka mulje kujundamiseks) on seotud protsessiga, kus inimesed manipuleerivad oma mina-pildi ja käitumisega selleks, et luua teistele endast teatavat muljet. Mina esitamise eesmärk võib erinevates situatsioonides olla erinev. Mningate eriliste inimeste puhul vtame me aga maski maha. Seda protsessi nimetatakse eneseavamiseks. Mina -esituse uurimist alustas Erving Goffman (1959). Ta vaatles inimeste tegevust teatrina, kus inimesed täidavad teatavaid rolle. Rolli e

    Sotsiaalpsühholoogia
    Suhtlemisoskused kordamisküsimused
    8
    doc

    Suhtlemisoskused kordamisküsimused

    Kordamisküsimused 1. Esmamulje-on mulje,mis saadakse esimesel kohtumisel. 2. Prosoodia- keeleteaduses koondmõiste, mis hõlmab kõnelõikude (häälikute, silpide, sõnade, lausete) kestuse, hääle valjuse ja kõrgusega seotud nähtusi. 3. Puudutuste funktsioonid- 1) Funktsionaalsed puudutused - profesionaalsed 2) Sotsiaalsed puudutused – viisakusega seotud 3) Sõbralikud puudutused – tundeid peegeldavad 4) Armastusega puudutused – intiimsusega seotud 5) Seksiuaalset puudutused - erutust väljendavad 4. Źestid Kujutavad endast keha liigutusi, mille abil antakse edasi oma mõtteid, taotlusi ja tundeid. Tavaliselt antakse neid edasi kätega, kuid võidakse kasutada ka nägu ja pead. Siia alla ei kuulu aga kohanemisliigutused ehk liigutused, kus inimene puudutab oma keha, kohendab juukseid või riideid. Žestidel on palju funktsioone. Need võivad asendada kõnet, reguleerida suhtlemist, tõmmata tähelepanu, rõhutada inimese juttu ja tuua selle

    Sotsiaaltöö
    Suhtlemispsühholoogia konspekt
    16
    docx

    Suhtlemispsühholoogia konspekt

    Suhtlemispsühholoogia konspekt „Igapäevaoskused“ Robert Bolton OSKUSED, MIS AITAVAD EHITADA SILDA INIMESTE VAHELE Kuigi suhtlemist peetakse inimsuse suurimaks saavutuseks, ei ole keskmine inimene kuigi osav suhtleja. Viletsatasemeline suhtlemine lahutab meid lähedastest ning viib üksilduseni, samuti ebaeduni töös. Ebaedu tööl – nad ei ole osavad suhtlejad. Ennast saab muuta! Ja muutus tõepoolest toimub. Üks võtmeküsimusi suhtlemisoskuste õppimisel on avastada, kuidas ennast adekvaatselt kaitsta ja samas vähendada tarbetut kaitsehoiakut. Viis oskuste komplekti: 1. kuulamisoskused – aitavad inimesel mõista, mida teine tegelikult öelda tahab. 2. kehtestamisoskused – aitavad säilitada austust, rahuldada oma vajadusi ja kaitsta oma õigusi ilma, et peaks domineerima, manipuleerima jne. 3. konfliktilahendusoskused - aitavad toime tulla konfliktiga kaasakäiva tundetulvaga – oskused, mis soodus

    Suhtlemispsühholoogia
    Seksuoloogia ja seksuaalkasvatus
    35
    doc

    Seksuoloogia ja seksuaalkasvatus

    Seksuoloogia funktsiooniks on tagada inimese seksuaalne tervis, s.o võime - nautida seksuaalelu - saada soovitud lapsi - kontrollida seksuaalkäitumise vastavust ühiskondlikule ja isiklikule moraalile - mitte tunda põhjendamatut hirmu, häbi või süütunnet seksuaalsusega seonduvates küsimustes ja olla vabad eelarvamustest Seksuaalpatoloogia ­ meditsiiniline seksuoloogia valdkond, käsitleb seksuaalfunktsioonide häireid Seksuaalpsühholoogia ­ psühholoogia valdkond, uurib seksuaalkäitumise põhjusi psühholoogilisest aspektist lähtudes Multidistsiplinaarne lähenemine seksuaalsusele: Sotsioloogia ­ huvitatud inimeste grupi käitumisest ja ühiskonna mõjust indiviidile, indiviid ühiskondliku subjektina, sotsiaalsed küsimused Antropoloogia ­ kultuuriline vaatenurk, kultuuridevahelised erinevused seksuaalkäitumises jms Psühholoogia ­ organismide seksuaalse käitumise uurimine (inimesed, aga ka loomad), indiviidi tasand

    Seksuoloogia ja seksuaalkasvatus
    Eksamiküsimused
    5
    odt

    Eksamiküsimused

    Eksamiküsimused inimeseõpetuses 1. Mina pildi kujunemine. Enesehinnang, selle mõju inimesele. Enesehinnangu muutmise võimalusi. Inimese minakäsitus sisaldab kõiki selle inimese endasse puutuvaid mõtteid ja tundeid ning muutub kogu elu jooksul. Seda võib mõjutada peaaegu igasugune kogemus ning see muutub kogu elu jooksul, sest sõltub muutuvatest inimsuhetest. Teised inimesed ei määra seda tervenisti. Me tegutseme ka iseseisvalt ja meie arusaamad oma minast arenevad ka selle tegevuse tulemusel. Tavaliselt on inimestel iseenda kohta väga palju erinevaid arvamusi, isegi vasturääkivaid. Meie enda moodustatud enesekäsitusest oleneb suurel määral, millist uut informatsiooni enda kohta me vastu võtame ja kui kiiresti me seda teeme. Minakontseptsiooni sisu sõltub kultuurist ja inimese kogemustest. Enesehinnangu all mõistetakse inimese positiivseid või negatiivseid tundeid enda suhtes, eneseväärikustunnet. Kui vali

    Psühholoogia
    Suhtlemise põhioskused
    30
    docx

    Suhtlemise põhioskused

    SUHTLEMISPSÜHHOLOOGIA Inimestevaheline kommunikatsioon on teadlik või alateadlik, tahtlik või tahtmatu protsess, mille käigus väljendatakse oma tundeid ja mõtteid verbaalsete või mitteverbaalsete sõnumite abil (Berko, Wolvin& Wolvin 1992). Kommunikatsiooniprotsessis on eristatavad: Edastaja (allikas) üritab edastada teisele mingit sõnumit. Kommunikatsiooniprotsess toimub kogu aeg nii et kogu aeg võetakse vastu ja edastatakse mingit infot. Sõnumid võivad olla nii verbaalsed kui ka mitteverbaalsed nii tahtlikud kui tahtmatud. a) kavatsuslikud verbaalsed - sellised kus me kasutame sõnu. Mõnikord võib aga sõnadel olla erinevaid või lähedasi tähendusi, mis tekitab suhtlemisel teatavaid probleeme. Lisaks sellele kasutatakse suhtlemisel palju selliseid sõnu, milliste puhul igal inimesel võivad olla oma tähendused. b) tahtmatud verbaalsed on sellised asjad mida me ütleme välja ehkki me ei mõtle seda. Nt igasugused sõnavääratused, lauseeksitused. c) kavatsuslikud

    Suhtlemis psühholoogia


    Rohkem sarnaseid



    Kommentaarid (2)

    maili50 profiilipilt
    maili50: Väga hästi lahtiseletatud
    18:24 17-01-2019
    kmitina profiilipilt
    kmitina: Võimukad poosid puuduvad.
    18:15 30-12-2018



    Kõik kommentaarid



    Info
    K & V
    Mäng
    Eraõpetajad
    Meist
    Kuidas saada punkte?
    KKK
    Reklaam
    Uudistevoog
    Sitemap
    Kontakt
    Saada kiri
    kiri@annaabi.ee
    Telefon: +372-569-80010
    Aadress: Tiskrevälja 33, Tallinn
    OÜ LOLSOL. Registrikood: 11450433
    Kasutustingimused
    Privaatsustingimused
    Sõnastikud
    Inglise Soome Saksa Vene Hispaania Prantsuse Rootsi Itaalia Ladina Taani Esperanto
    Püsiühendus(es)
    Facebook Instagram Twitter Reddit
    Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun