Soome kirjanduse ajalugu (2)

SOOME KIRJANDUS I
RAHVALUULE
Soome- Karjala rahvaluule
Satu Apo
Keskajast on säilinud 1 loits , 16. ja 17. sajandist on pärit mõned lüüriliste runode ja karupeie-laulude ülestähendused ning 18.sajandi lõpul ilmub haritlaskonna silmapiirile runo Väinämöise laevaretkest ja kandlemängust - esimese näitena ainestikust, mille põhjal Lönnrot tegi hiljem " Kalevala ". Ja alles 1815.aastal pandi kirja esimesed pulmalaulud .
Mõned runod käsitlevad aineid, mis viitavad selgesti keskaega , teiste runode teemad kajastavad põllundus-kultuurist varasema jahindus -ja kalastuskultuuri jooni, mõnes runos esineb arusaamasid, mis tunduvad igivanadena,- nt on soome-karjala maailmasünnimüüdi paralleele leitud kogu Euraasiast.
Osasid runosid võib siduda teatava ajaperioodiga, nt keskajaga otse oma sisu põhjal.
Kui ei saa osutada runo skandinaavia , vene või läti-leedu päritolule ning kui selle aine, nimed või keel ei viita täiesti selgesti sünnipaigale, tuleb uurimisel sagedasti rahulduda otsusega, et laul on võinud sündida ükskõik kus soome-eesti keelealal.
Kogumispiirkonnad, kogujad, väljaanded
Tähtsamad kogumisalad paiknevad peamiselt väljaspool Soome piire - eelmisel sajandil talletatud "soome rahvaluule" on tegelikult soome-karjala rahvaluule. Põhjapoolseim kogumispiirkond oli Viena-Karjala; lõuna poole edasi liikudes järgnesid Aunus ja Laadoga-Karjala ning Soome lahe kagusopiga piirnev Ingeri.
Vienas säilis meeslaulikute poolt esitatav kangelasruno 19.sajandini. Ingeri pärimus oli naiste päralt.
Viena runod avastati 19.saj algupoolel. Uusikaarlepyy jaoskonnaarst Zachris Topelius vanem märkis üles Viena rändkaupmeeste esitatud eepikat ja avaldas oma kogu aastatel 1822-31 pealkirjaga "Soome rahva vanu runosid ja ka uuemaid laule"
1833-1834 reisis Elias Lönnrot Viena-Karjalasse ja leidis sealt suured runolauljad Arhippa Perttuse ja Onrtrei Malise. Runode üleskirjutamist jätkati kogu 19.sajandi jooksul. Tuntud kogujad olid muude hulgas A.A. Borenius ja Ingeri pärimuse talletajad J.Länkelä, V.Porkka ja V.Alava.
Rahvaluule kogumine kasvas 19.sajandil ajuti rahvaliikumiseks.
Koguti muinasjutte, muistendeid, vanasõnu, mõistatusi ja pandi kirja ja talletati 1831. aastal asutatud Soome Kirjanduse Seltsi arhiividesse.
Praegu on SKS-i arhiivides u 2 500 000 üleskirjutust.
Suurem osa kalevalamõõdulistest runodest.
Kalevalamõõt, runoviis ja runode esitamine
Kalevalamõõt on anakronistlik nimetus vanale soome värsimõõdule. Sellemõõdulist runo on leitud läänepoolsetelt läänemeresoome rahvastelt- eestlastelt, liivlastelt, vadjalastelt, soomlastelt ja läänekarjalastelt, kuid mitte neist ida pool asuvatelt vepslastelt ja idakarjalastelt ja laplastelt.
Kalevalamõõt on neljajalaline trohheus. Esimene värsijalg suhteliselt vaba (2-4 silpi ), järgmistes on sõna pearõhulise silbi asend määratud. Kui pearõhuline silp on pikk, siis see peab asetsema värsijala tõusus, kui lühike, siis languses.
Värsid kahte peatüüpi: dipoodilised trohheilised värsid, mida katkestab tsesuur ja nn.rõhusilbistusega värsid, milles värsijala tõus ja sõnarõhk ei lange kokku. Nende värsitüüpide vaheldumine toob kalevalamõõdulisse runosse rütmielevust, tujukat, kuid reeglipärast liikuvust. Vanade rahvalaulude stiilivahendid on lihtsad: kordus ja algriim. Kõnekujundite kasutust vähe, võrdlused ja metafoorid eepilistes runodes nii haruldased , et nad torkavad silma. Omane eepilistele jutustustele on täpsus ja konkreetsus (omane andekatele laulikutele). Vähem andekatel esineb palju tarbetuid üksikasju. Kordused annavad hingetõmbepause. Kalevalamõõdulised runod ei jaotu stroofidesse ja nende värsse ei riimita. Loomupärane alliteratsiooni kasutamine. Alles 17-18. sajandil hakkas euroopaalikke traditsioone järgiv lõppriimilis-stroofiline luule kalevalamõõtu Lääne-Soomes ja hiljem ka idapoolsetel aladel kõrvale tõrjuma.
18.saj pärinevate teadete järgi esinesid meeslaulikud paariti , mõnikord kandle saatel. Igat värssi lauldi 2 korda. Eeslaulja esitas värsi, järellaulja liitus temaga värsi lõpus ja kordas seda üksi. Eeslaulja omakorda liitus järellauljaga korratud värsi lõpus ja hakkas üksi laulma uut värssi jne. Runosid lauldi ühenduses päevaste töödega : käsikivil jahvatades, lüpstes, karjas käies jne. Küla pidulikud olukorrad sisaldasid rohkesti laulutraditsiooni: matused itke, pulmad nii itke kui ka kalevalamõõdulisi runosid, karupeied kalevalamõõdulist pärimust.
Eepiliste runode lauljatest märkimisväärseim on vienalane Arhippa Perttunen, Lönnroti ´"Kalevala" tähtsamaid lätteid. Samast piirkonnast on pärit ka Ontrei Malinen. Silmapaistev sõnakunstnik Mateli Kuivalatar, 1 Lönnroti "Kantelari" muusadest.
Suuliselt edasikanduv luule ja kirjutatud sõnakunst
Rahvalaulu looja ja luuletaja vahele on asetatud võrdusmärk, kuid erinevused on ületamatud. Kunstluuletuse kirjutaja tekst püsib sajandist teise muutumatuna; rahvalaulu sepitseja ideed ja tema poolt kunagi antud vormilised jooned võivad mälust sõltuvatena säilides üle elada ka järske muutusi. Luuletaja on üpris sõltumatu oma keskkonnast. Suuliselt edasikanduva runo loojal ei tasu minna oma kollektiivi vastu või lüüa sellest lahku. Ajaviitena kasutatud rahvapärimus, nt muinasjutud ja eriti lüürilised runod olid altid varieeruma. Itke loodi iga esitusolukorra jaoks eraldi; itkeja kasutas traditsiooni poolt määratud erikeelt , stiili ja ainestikku ning väljendas nende abil oma isiklikku tundekogemust.
EEPILINE RAHVALAUL
Teemad ja kronoloogia
Kalevalamõõduliste jutustavate runode ainestikku on rühmitatud:
1. Müüdirunodes jutustatakse alg-aja loomistöödest, maailma ja selle eri nähtuste - ka ainelise kultuuri esemete- sünnist.
Paljud müüditeemad osutavad ürgsele , eelkristlikule kultuurile .
2. šamaanirunode kangelased on vägevad teadjad ning loitsijad ja neis kirjeldatakse šamaani teekonda Toonelasse.
ainestikku raske dateerida.
3. seiklusrunode aineks on kosja- ja röövretked või põgenemine meretagusele maale.
puuduvad peaaegu täiesti eestlaste ja nende idapoolsete naabrite vadjalaste traditsiooonis.
4. Fantastilistes runodes kujutatakse muinasjutulisi olendeid, imepäraseid loomi ja lapsi.
ainestikku on soovitatud dateerida paganliku ja kristliku ajastu vahetumisega.
5. legendirunodes käsitletakse eksootilist Piibli maailma ja pühakute elu, muutes need soomepärasteks ja talupoeglikeks ilminguteks.
6. Ballaadides ja lüroeepikas keskendutakse sugupoolte ja pereliikmete pingelistele suhetele.
Legendid , ballaadid ja lüroeepika kajastavad juba selgesti kristlikku kultuuri.
7. ajaloolised sõnarunod kajastavad 16. kuni 18. sajandini asetleidnud Rootsi ja Vene konflikte.
Müüdirunod
Palju tekkemüüte, kuidas tekkis maailm jne. Ei leidnud midagi nii väga erilist mida konspekteerida. Nt maailma-muna-müüt vb: Kotkas lendab merele otsima pesapaika; lind leiab merest mätta ja muneb sellele muna; tuuleiil veeretab muna merre, sellest sünnivad maa ja taevas ning päike, kuu ja tähed.
Väinämöinen ja Ilmarinen
Nende omadused muutuvad runost runosse. Mõnes on Väinämöinen taevalik looja-jumal, mõnikord jälle kultuurheeros. Eri ajajärkude ja eri kultuurialade laulikud on kujutanud Väinämöist vastavalt oma kangelaskäsitlusele.
Sepp Ilmarise nimi viitab soome-saami tuule ja tormi haldjale. Esineb rahvalauludes taeva tagujana, sampo ja kandle tegijana; esimene tulesädeme lööja, esimene sepikoja valmistaja. Selgepiiriline kultuurheeros ja seppdemiurg Hephaistose põhjapoolne sugulane.
Need kaks tegelast võivad runodes teineteist asendada , võivad teha sarnaseid kangelastegusid jne.
Väinämöise mereretkest ja kandlemängust jutustavas runos on erakordset elavust, elurõõmu ja piltlikkust.
Kangelasrunod
"Ahti ja Küllikki runo" - säilinud vaid fragmentidena. Mees ihkab sõtta ja merele. Erootiline problemaatika .
"Kaukrunoomiele " miljöö samuti mereline . Seiklusretked, joomingud ja kahevõitlused.
Kangelas- ja sõjaretkeainestikku käsitlevad runod erinevad muudest seiklusrunodest selle poolest, et neis kujutatakse ainult inimesi ja nendevahelisi suhteid. Nende runode maailm ei ole müütiline algaeg, samuti mitte muinasjutupärane fantaasiamaailm.
Inimesekujutus realistlikum. Runod sisaldavad kirjeldusi koguni keskajal esinenud sõidu- ja püügivahenditest, metallehetest, saunakommetest, riietusest, koduloomadest , orjade ja piigade askeldustest jne. Palju kahekõne situatsioone. Kangelased ja kangelannad valetavad, tülitsevad, peksavad keelt. Kordamine.
Šamaanieepika
"Väinämöise Toonela -retk" - käik sealpoolsesse, jõetagusesse maailma ja tagasitulek ussina läbi võrkude ujudes. Šamanismi tähtsaim riitus teadja Iovesse langemine , hing rändas looma kujul vajalikke teadmisi otsima, koguni Toonelast. Teadvusele tulles jutustas šamaan oma retkest.
"Vipuse laul" - teadja otsib kolme kadunud sõna, et saaks valmistada vene. Sõnad on Vipuse valduses, kes on ammu surnud šamaan. Vipus oli surnud tõenäoliselt seetõttu, et tema abimees oli unustanud šamaani õigel ajal tagasi kutsuda ( tema hinge nö).
"Väinämöise ja Joukahaise võistulaulmises"- küsimus ei ole tegelikult võistulaulmises, vastakuti kaks teadjat , mõõdavad teineteise teadmisi sündide tundmises.
Š.runod on väärtuslikud jka rahvausundi tõendusmaterjalina; nende runode kangelased ei ole uue loojad nagu sünnieepika heerosed , samuti mitte meretaguste aarete otsijad ja naiste vallutajad seiklus- ja kangelasrunode sangarite kombel , vaid igivanade teadmiste hagejad Toonelas, vastujõududeks surnud või võistlevad šamaanid.
Kristlikke jooni ja fantaasiaaineid
Ristiusu levimine Soome, Karjalasse ja Ingerisse oli pikaajaline ja mitmeastmeline protsess. Surnute põletamise taandumine hauamatuse ees, ristiretked . Paikkondlikud erinevused: uue usu juurutajana osutus ida kirik sallivamaks kui lääne oma. Ristiusu mõju on selgesti näha jutustavas runos "Lemminkäise surm". "Looja laevaretk" - üks vanem runo on töödeldud uuesti-luuletaja nõuete kohaselt. Tugevad piibellikud jooned ja kristlik tendents . Runo võib pidada legendiks. See on uus versioon igivanast Marduki ja Tiamati, Jahve ja Leviaatani või soomepäraselt kotka ja suure haugi , Väinämöise ja suure haugi võistluse müüdist.
"Väinämöise kohtumõistmine" - otsene rünnak paganlike uskumuste ja kangelaskujude vastu. Rohkesti muinasjutuaineid sisaldub ka "Kalevipoja runos", mis on Lönnroti Kullervo-tsükli tuumik . Koosneb kirevaist motiivkildudest. Ükski teine vanadest soome kangelasrunodest ei ole lähem Islandis 12. ja 13. sajandil jutustatud suguvõsa-legendidele ja ühtlasi ka Skandinaavia lääneosades sepitsetud kangelaslauludele.
Legendirunod
Mõjutusi ka kaugemalt kui vaid Rootsi ja Venemaa, kuna soome noorukid reisid lõuna poole, et õppida Lääne-Euroopa ülikoolides. Legendirunodest kõige ulatuslikum on "Looja laul". Messiaad sisaldab rahvapärase versiooni jõulu ja lihavõtte sündmustest: Maarja jääb rasedaks, süües mäelt pohlamarja; sünnitab tallis , kuna talle ei anta külast sauna; päike aitab Loojal hauast tõusta, uinutades valvurid; Looja tüssab kuradit ja ja aheldab ta igiaegadeks kaljusse. Paljusid motiive saab omistada Uuele Testamendile, apokrüüfilisele kirjandusele, teiste maade legendilauludele ja kirikumaalidele.
"Piiskop Henriku surmalaulu" on nimetatud soome rahvuslegendiks. Runos esineb skandinaavi rüütliballaadile omane kolmik : suursugune isik, tema noor teener ja hobune. Sõnastus pigem kohmakas kui lennukas. On aru saada, et looja ei taotle kristliku muinasjutu jutustamist, vaid kõiki pisiasju tundva krooniku mainet ( suur kohanimede ja isikunimede hulk).
Proletaar -kristlik deklaratsioon ilmneb jõuliselt ja akumuleerunult runos "Viru ori ja isand ". Põhimudeliks kontrast ja kordus. Põhimõte selles, et ori sureb ja taevasse jõudes koheldakse teda kui isandat, seetõttu, et elus tegi ta palju tööd, orjas teiste heaks ja sai vähe istuda. Suurel isandal on aga vastupidine olukord, taevas saab kuuma tooli, toop tule ja tõrvaga.
See oli eriti populaarne pärisorjuse alal Soome lahe lõunapoolel.
"Mataleena laul"- keskaegse vaba soomenduskunsti meisterlikkuse näiteid. Algstseen pärineb kahest romaani keelealal sündinud legendilaulust. Germaani ja slaavi legendivastetes kujutatakse Magdaleena roojasust, verepilastuslikke armusuhteid, tema kummitavaid, ilma peata pisipoegi ja temale mõistetud karme patukahetsus-ülesandeid räigetes värvides. Esteetilise mõõdupuuga hinnatuna on see soome rahvaluule tippsaavutusi. Ülesehituselt tihe, omapärane ja dramaatiline, temaatiliselt rikas. Sotsiaalne ja rahvuslik vastandus.
Ballaadid ja korduslaulud
Hiljemalt 13. sajandil saabus põhjalasse ballaad ehk tantsulaul. Soome ballaadid on esijoones skandinaavia ballaadide mugandused. Skandinaavia ballaadidel tuli loobuda oma meloodiast, värsimõõdust, lõppriimist ja refräänist, koguni stroofilisest jaotusest, et alistuda kalevalarunolistele reeglitele. Muust runoeepikast eraldab ballaadi draamapärane kompositsioon ning armastuse ja surma ümber keskendunud temaatika . Ballaadi peetakse feminiinseks luuleliigiks, peamiselt naiste žanr. Soome ballaadide maailm ei ole romantiline, rüütellik ega loodusmütoloogiline, vaid argipäevaselt agraarne ja talupoeglik. Kõige silmapaistvam soome ballaadide temaatiline liin on sugupooltevaheline agressioon , ebaõnnestuv, vägivallaga lõppev erootiline kontakt. Mina jätaks meelde " Elina surma", kus aadlimees tapab oma abikaasa ja väikese poja, uskudes valesid abikaasa truudusetusest.
Sugupooltevahelisesse pingesse põimitakse tihti ka etniliste rühmade ja ühiskonnaklasside antagonismi.
Naiste vastupanurunod: viitavad kultuuride üleminekuperioodile : laulude tegijad on küll teadlikud kristlik- patriarhaalsest naiskäsitusest, kuid nad ei alistu veel sellele.
Kõige tuntum keskaegne soome ballaad "Annikainen" käsitleb võrgutaja ja võrgutamise teemat irooniliselt: Turu kodanikuneiu kurdab , kui palju vaeva ja raha ta on kulutanud oma peigmehe peale, kes on linnas talvitav ja kevadel ärapurjetav hansakaupmees. Jumalisa ja Neitsi Maarja on naise poolel, on arvamusel, et naine ei ole tõesti oma investeeringule vastutasu saanud ning lasevad mehel tormis hukkuda.
Seisukohtadelt ebakristlik teos kuulus Ritvala helka-pidustuste, katoliku aega tagasiulatuva kevadrituaali programmi, lisaks kahele muule ballaadile ja "Mataleenale".
" Neiu ja lohe" looja võitleb meheliku kaksikmoraali vastu mõistuslikumate, lõbusa paroodia relvadega, käänates legendi, muinasjutu ja ballaadi põhikujundi pahupidi. Lurjusteks on noormees ja kuningas, päästjaks lohe. Runo viimased read viitavad loomisajale: 16.sajandi algul möllas Soome lõunarannikul Rootsi ja Taani vaheline meresõda.
Korduslaul on eriti populaarne luulevorm slaavi rahvaste hulgas. Rahvusvaheliselt tuntud kordusmalle on nt kosijate võrdlus, Ka nt omaste võrdlus, pereliikmete ülesloendamine ja samasse olukorda asetamine (kas sa nutad X, lunasta mind välja X).
Elina surm
Soome keskaja võiduka kultuuritõusu lõpptähiseks võib pidada runo "Elina surm" . Teadlaste meelest on see soome kirjanduse tippsaavutus, kõige hiilgavam soome ballaadidest. Umbes 300- värsiline poeem jaguneb viieks vaatuseks ja need omakorda 18-ks stseeniks. Pole ainult oma ehituselt draamalaadne vaid lausa näidendistsenaarium. Nt vanades käsikirjades on märgitud, kes millal sõna saab. Looja on saanud aineid nii kunstist, skandinaavia ja kodumaisest ballaadipärimusest kui ka tegelikkusest. 16.sajandi dokumendid räägivad Lõuna-Soome aadlikust, 1383 -92-aastail Häme kohtunikuna tegutsenud Klaus Djäknest, kes põletas oma esimese naise Elina ning naise Kristiina Jönsi tütre. Luuletajat ei ole õnnestunud tuvastada, kuid dramaaatilise vormimise kindlus, miljöö kujutamise piltlikkus ja tegelastes ilmnev renessanslik tundejõud on andnud põhjust pidada runo sepitsejat haritud ja välismaal liikunud meheks. Peateemad on ballaadipärased, kuigi ülesehituse ega kujutamistehnika poolest seda ballaadiks pidada ei saaks. Teemad on surm, armastus, rüütliuhkus, naise truudus või truudusetus . Elina meenutab mitmeid märteriidoleid, põledes leekides, poeglaps kätel. "Elina surmale" on omane eri pärimusliikide julge segamine , etnoloogilise ja psühholoogilise tõepärasuse taotlus ning jõuliste, isegi karmide mõjuvahendite kasutamine. Esindab konarlikku läänesoomelist runoloomingut, kalevalamõõtu kasutatakse vabalt, keel on rootsimõjuline.
Ajaloolised sõnarunod
Kirjeldavad Rootsi-Soome ja Põhja-Vene rahutuid aegu 16.sajandi lõpust 18.sajandi alguseni . Kordub sama faabulamudel: kuulus kuningas või muu pealik varustab laevastiku ja purjetab kas Turu, Viiburi ,Narva, Riia linna alla. Vahetatakse vältimatuid solvanguid, võidukas mees paneb relvad kõnelema. Mõju on hirmuäratav, äsjase vaenlasest hoopleja alistumine häbistav ning runolooja kahjurõõm siiras. Sõjarunod ülesehituselt stereotüüpsed; lihtsat intriigi võivad aga elustada grotesksed detailid ja jämekoomika. Kalevalamõõdulisteks sobitatud skandinaavia ballaade tõlgiti nüüd uuesti; näide kahekordsest laenamisest on runo armastatu surmast("Anterus", "Mõrsja surm"). Uue värsimõõduga ballaadid kujunesid soositud ja tuntud rahvalauludeks.
LÜÜRILISED RUNOD
Elamise karmid tingimused
Kalevalamõõduline lüürika tulvab välja karjala naise maailmast. Tundub, et mehed on naiste lüürilistesse lauludesse suhtunud ükskõikselt või koguni halvustavalt. Naised sattusid agraarse vaesuse kultuuris rohkem raskustesse. Talunaise elukeskkond moodustus perest, talust ja seda ümbritsevast külaühiskonnast. Naisel puudus maa pärimise õigus, peres oli tugev patriarhaalsus. Naiste lüürilised laulud peegeldasid nende elukaart. Suhted pere, naabritega . Jahmatavalt otsekohesed, avameelsed. Käsitletakse ka negatiivseid kogemusi ja hingeseisundeid.
Unelm emast
Soome rahvaluule on tagasihoidlik positiivsete tunnete- armastuse, helluse ja kiindumuse väljendamises. Seetõttu ehk tunduvadki Lõuna-Karjalaste naiste emaainelised runod peaaegu kirglikult. Ema jumaldamine, täiskasvanud tütre emaigatsuse jõulisus. Emalaulud selgitavad meile, miks ema on kujutatud sooja suvena karjala naise külmas elus- ta on võrdluseks võõrale naisele, kas ämmale või võõrasemale, nende karmust näitlikustav vastandkuju. Paljud emarunod on igatsuslaulud, laulud minetatud armastusest. Ema on surnud, tema asemel on võõrasema, või on ema surnud ja tütar noorelt abiellunud ja sattunud teise perre . Mehelt ei saada abielus aga kogu soovitud hoolivust, kuna mehe põhitähelepanu läheb oma emale, talu tõelisele valitsejale. Neiut kujutatakse vendadega võrreldes pigem kodust varsti lahkuvaks "talu vargaks". Läheb võõrasse perre ja ei ole oma vanematele toeks, isegi mitte emale.
Neiuvoli
Neiupõlv e "neiuvoli" toob naise ellu tulevikuhirmu ja kollektiivi nõudmised. Neiu peab olema naimiskõlblik, abielluma võimalikult kiiresti ja võimalikult kasulikult. Teiselt poolt kuulub neiu ellu ka rõõm ja olemasolu nautimine. Rõõmu toob koosviibimine ja kunst, laulu ja tantsu vahendatud otsene ja positiivne kontakt teistega . Kosilastesse suhtutakse äärmuslike tundeväljendustega.Naise suhtumine oma kehasse ja erootilisse mõjuvõimu tundub olevat vahetu ja realistlik. Naine tunneb rõõmu oma ilust , kuid ei karda tunnistada oma puudusi. Suurim hirm on hirm vanatüdrukuks jääda. Vallalisele naisele sai peres osaks teenija funktsioon ja külas oli ta pilkeobjektiks.
Vaikiv Eros
Teadlased on arvanud, et otsekohene ja avalik armastuslaul on olnud vanas talupojakultuuris enne 19.sajandi lõpu murrangut otse käitumisnormide vastane . Erootikasse negatiivselt suhtuva kiriku õpetused olid selgelt suunatud nende tunnete vaoshoidmiseks. Runo " Kui minu tuttav ju tulekse" kuulsus hakkas aga levima, kui seda esitati rootsi kultuurirändurile A.F. Skjölkebrandile ja tema itaallasest kaaslasele Giuseppe Acerbile noore soome teenijatüdruku lauldud armastuslauluna. Runo avastajad iseloomustasid selle sepitsejat, "kirjaoskamatut tüdrukut", lume ja jää tütreks ja võrdlesid neiut Sappho ja temast õhkuva kirega,
Humalahullu palakalle
Paljude runode lätteks on naiste pettumine oma abikaasades. Käsitletakse otsekoheselt mehe ebatäiuslikkust, isegi julmalt. Pilgatakse mehe füüsilisi nõrkusi. Nt et ei ole miniat, kes aitaks töid teha, kuna mees ei ole suutnud sigitada poega , kes naise võtaks. Kirjeldatakse ka naise kogemusi vägivaldse ja joodikust abielumehega.
Küla ja elu armul: naiste kaebelaulud
Paljudes kaebelauludes antakse naise kannatusele konkreetne, rasketele elutingimustele viitav seletus. Naise elutingimusteks on pere, kuulumine kas isa, venna, mehe või poja poolt kaitstavasse rühma. Töötada tuli palgalisena, või kui oli liiga nõrk siis kerjama. Kõige tuntum ja kaunim kaeberuno tüüp, nö "lagle- eleegia " kujutab mööda küla ringikäiva paluja-naise tundeid. Selles puudub meelekibedus, samuti enesekesksus. Naise võrdkujuks on veelinnud ja väikelinnud. Osades runodes tõuseb esile ka viha ja meelehärmi.
Indiviidi tunded, traditsiooni kanal
Suur osa lauludest on kollektiivne luule, mitte raportid indiviidi ainukordsetest elukogemustest. Leskede mure, orbude tusk, miniate viha ja pettunud abielunaiste meelekibedus. Traditsiooni üleindividuaalsus kaitses naist, kui ta laulis rasketest asjadest ja ebameeldivatest tunnetest. Laulmise terapeutiline tähendus on olnud märkimisväärne. Naised teadsid laulude põhjal,et nad ei ole üksi oma kannatustes.
Nelikvärsid
Nelikvärss on rahvusvahelise ühestroofilise ja neljavärsilise rahvalaulu põhjamaine variatsioon . Neljast värsist on üritatud riimida vähemalt kahte; värsid on rütmistatud üpris paindlikult - nende pikkus vaheldub 6-13 silbini. Muudeks tunnusjoonteks on looduspilt sissejuhatusena ja erootilis- satiiriline sisu. Uued rahvalaulud kuulusid noorsootraditsiooni. Peegeldavad murrangut 19.sajandi külaühiskonnas. Noored on juba eraldunud omaette rühmaks, kelle huvisid valitsevad simmanid, partnerivahendus ja seks ning taplused naaberküla poistega. Sõjaväekohustuse tekkimise järel tekkisid soldatilaulud. 19. sajandi lõpupoolel ka vangi- ja väljarändajate laulud. Tekkis ka töö- ja töölislaule. Nelikvärss elab veelgi seksuaalpärimusena.
RIITUSRUNOD
Itkud
Itkud liituvad lähedalt pihtimuslüürikaga: nii lüüriliste runode kui ka itkude abil ilmutati ning elati välja tugevaid ja valulisi tundeid. Itkudel oli ka muid, ennekõike uskumuslikke ülesandeid: loodeti, et surnuitkud kergendavad surnu siirdumist ja asetumist sealpoolsusesse, ja kui surnuga sooviti kontakti saada, tehti seda samuti itkude kaudu. Itke esitati ka pulmades , mõrsja kodust lahkumine . Nekrutiks astumise puhul samuti, poeg võib-olla ei naase tsaariarmeest. Itkude esitajad olid alati naised. Itkejana võib vastavalt olukorrale esineda ema, naine, tütar, õde jne. Surnud itkevad naispoolsed lähiomaksed, pulmades aga kuulub itkemine mõrsjale ja tema emale. Itke esitati kirstu juures ja kalmistul. Itkudele on omased värsked algriimid, lausete pikendamine äärmise võimaluseni , kordamine ja loetlemine ja omapärane kujundikeel.
Loitsud
Esindavad maagiat, püüdeid asju üleloomulike abinõudega mõjutada, kui ratsionaalsed vahendid on lõppenud. Raviti haigusi, tõrjuti kadestajate paha silma, aidati kaasa sünnitusele, kindlustati jahiõnne, kaitsti karja kiskjate ja nälja eest. Loitsudes on nähtavad kirikuvannete ja -õnnistuste struktuurimudelid; abi ja jõudu paludes pöörduti lisaks Väinämöisele ja Lemminkäisele katoliku pühakute, Jeesuse ja ennekõike emakese Neitsi Maarja poole. Tähelepanuväärsed on nö sünnitusloitsud, selgitades nt raua, tule, pakase, ussi, karu, hundi või katku algupära, usuti kahjulikku nähtust sattuvat loitsija meelevalda, tema käsualuseks. Kristlikest palveloitsudest ürgsemaks loitsutüübiks on peetud meelitusi, loitsu objekti sõbralikult keelitavaid kõnetlusi; nende vastandiks karmid ja teotavad manamised. Vanimad, kõige laiemalt levinud meelitused on suunatud kaladele ja väikestele jahiloomadele. Loitsud on oma parimas osas värvikas luule, taudiloitsud võivad olla deemonlikult kirglikud ja ahistavad, karjaloitsudes ja jahiloitsudes sisaldub aga värsket vaba õhu luulet.
Karujahi ja karupeietega liituvad runod
Loitse loeti karu pesa poole suusatades. Jutustakse, kuidas kuuse oksad kumavad kuuna, männi oksad hõbedana jne. Kui karu oli tapetud , ei olnud oht möödas. Karu oli inimestest targem, vägevam. Et tema viha vältida, tuli kinni pidada traditsioonidest. Surnud karule sisendati, et tema surmas on süüdi röövlinnud või naaberrahvad või et see oli õnnetusjuhtum. Karu käteldi leppimise märgiks. Surnud karu tassiti külla saatmislaulude saatel. Peielaud meenutas pulmalauda. Laua otsas istus karule valitud peig või mõrsja. Pärast seda viidi karu pea pidulikus rongkäigus metsa, kondid riputati männi otsa.
Pulmalaulud
Mõrsja ja tema ema puistavad üldiselt südant itkedes. Lahkumise kurbus. Karjala pulmarituaalidel on rohkesti seoseid slaavi traditsiooniga. Karjala pulmalauludes on napilt vihjeid mõrsja ja peigmehe romantilistele ja erootilistele suhetele.
JUTUTRADITSIOON
Loomamuinasjutud
Jutupärimust jagatakse üldjuhul muinasjuttudeks, naljanditeks, muistenditeks ja legendideks. Muinasjuttude tähtsamad rühmad: loomamuinasjutud, imemuinasjutud, satiirilised muinasjutud. Soomes kirjapandud loomamuinasjuttudest on paljud ülemaailmsed, veel sagedamini üle-euroopalised. " Rebase kalasaak"- rebane kavaldab endale kalasaagi, teeseldes koolnut ja "Hänna abil kalastamine". Valmide ainestikus korduvad selged vastandusastmed: tark loom-rumal loom (rebane ja karu või hunt), koduloom -metsloom (koer -hunt), püüdja-püütav ( kass ja hiir, hunt ja lammas); linnud -neljajalgsed; inimene -loom. Soome valmid mõjuvad kaunis kalgilt, neis petetakse, vägivallatsetakse ja tapetakse .
Imemuinasjutud, novellilaadsed muinasjutud, satiirilised muinasjutud ja naljandid
Imemuinasjutud on ajaviitejutustustest pikimad. Soositumaks teemaks see, kuidas kangelane saab endale printsessi , varanduse ja lugupeetud seisundi. Selleks tuleb tal hakkama saada kosilasekatsetega või koletise tapmisega. Osa imemuinasjutte kirjeldab kangelase sattumist koletise võimusesse ja surmaohust pääsemist: muinasjutus "Lapsed ja paharet" tapavad lapsed pahareti jne.
Omaette grupp on kuritegu ja selle selgitamist käsitlevad muinasjutud.
Kui abikaasa hankimise muinasjutud peegeldavad talupoeglikke soovunelmaid, siis teised teemad- toimetulemine üleloomulike ja koletuslike vastastega või kadedate naissugulaste intriigidega- toovad esile ühiskonna hirmusid. Ülejäänud puhtalt ajaviitelised rahvajutud on novellilaadsed muinasjutud, satiirilised muinasjutud ja naljandid. Novellilaadsed muinasjutud on imemuinasjuttudest realistlikumad. Satiiris imetletakse meistervargaid ja leidlikke sulaseid; naerualuseks tehakse nii tondid, hiiglased, paharetid kui ka talupoegliku saamatuse kehastused- kilplased.
Legendid
Jutustused Piibli tegelaste ja pühakute elust ja imetegudest. Põhiline osa soome proosalegendidest on talletatud õigeusklikust Karjalast. Paljud legendid on ühtlasi ka sünnilood: nähtuse põhjust ja algupära seletatakse , sidudes seda kristlike kangelastega ja Piibli sündmustega. Õpetus- ja hoiatuslegendid näitavad, milline on vaga ja Jumalale meelepärane käitumine. Imelegendides korratakse neid näiteid, mida pühad isikud on oma jumalikust võimust andnud. Ilmselt apokrüüfilite evangeeliumide poolt mõjustatuna on sellest ainevallast kõige soositumad põgenemine Egiptusesse ja Jeesus-lapse imeteod.
Muistendid
Kaks rühma: uskumusmuistendid ning ajaloolised ja kohamuistendid. Esimene püüab näidata, et metsades, vetes ja koduümbruses elab haldjaid, surnud võivad vee peal käia ja et ended teadvustavad midagi. Muistendid õpetavad ka käitumisreegleid. Aardemuistendites peegeldub muinasjuttudest tuttav unistus igavesest rikkusest. Ajaloolised ja kohamuistendid jutustavad endisaja asustusest, erilistest looduslikest moodustistest, kiriku ehitamisest, vaenuaegadest ja sõdadest. Nn. isikumuistendid loovad pildi neist, kes talupojaühiskonnas on silmatorkavad- mõisahärrad, kirikhärrad, nimismehed jne.
Pilt rahvaluulest muutub
Alates Lönnroti "Kalevalast" on rahvaluulet soovitud näha ühe soome identideeti ja kultuurilise eneseväärikuse tugisambana. Praegused uurijad tahavad rahvaluulet näha tema kultuurilisel taustal, looduna ja kujundatuna Soome ja Karjala kohalike, küllaltki erinevate kultuuride poolt, mitte aga enam "kalevalalise" üldnähtusena.
SOOME ROOTSIKEELNE RAHVALUULE
Gun Herranen
Huvi ärkab
Soomerootslaste rahvaluule avastati suhteliselt hiljuti. Tähelepanu vääriv osa Soome rootsikeelse rahvapärimuse kogumise algstaadiumis oli Vaasa lütseumi rektoril Johan Oscar Immanuel Ranckenil. Ta soovitas talletada rootsi rahvastiku muinasjutte ja kombeid, erilaadset ajaloolist ainestikku ja igasuguseid rahvalaule, unustamata ka mänge ja mõistatusi ja kõnekäände. Talle avaldas mõju tõusev soome rahvaluuleteadus. Teiseks innustajaks oli talle Rootsi pagendatud kaasmaalane A.I. Arwidsson ja tema toimetatud "Rootsi rahvalaulud". Ta oli oma antoloogia teisse ossa paigutanud paar rahvalaulu ja kolmandasse ossa 27 laulumängu. Ranckeni üleskutset luule kogumiseks ei võetud kuulda ja ta läks ise Pohjanmaa küladesse rahvaluulet koguma. Kahjuks hukkusid tema töö tulemused Vaasa tulekahjus aastal 1852. 1885. asutati Ernst Laguse juhtimisel Rootsi Kirjandusselts. Aastal 1909 otsustati, et seltsi rahvaluulekogumise tulemused antakse välja teostesarjas "Soomerootsi rahvaluule".
Rootsi- ja soomekeelne rahvaluule
Rootsi kultuuri mõju on olnud suur, isegi valdav. Soome rootsikeelsel rahvaluulel on palju kokkupuutepunkte soome rahvaluulega- keelebarjäär pole olnud ületamatu. Rahvusvahelised muinasjutud ja rändmuistendid, ballaadid , vanasõnad ja mõistatused esinevad rahvapärimuse salves nii soome- kui rootsikeelsenagi.
Rahvalaulud: ballaadid
Keskaegne eepiline tantsulaul, levinud kogu põhjalas ja millel on vasteid teistes Euroopa maades. Ennekõike on ballaad kujunenud prantsuse eeskujude alusel. Esimesi põhjamaises keeles sepitsetud ballaade on lauldud tõenäoliselt 13.sajandil. Vanimaid märke põhjamaisest ballaadist võib leida 14. sajandi alguse rootsi nn. Eufemia-lauludest, kus on märgata ballaadi struktuurilisi ja stiilisi jooni. Ballaadide ühtekuuluvus tantsuga on veelgi nähtav Fääri saarte traditsioonis. On olemas Lääne-Skandinaavia ja Ida-Skandinaavia ballaadipärimus. Läänt peetakse konservatiivsemaks. Idapoolsel alal kasvas eriilmeline skandinaaviapärane pärimuslik ballaad.
Ballaadile tunnuslikke stroofitüüpe on kolm:
1)kahevärsiline stroof, mille lõpus on refrään
2) kahevärsiline stroof, mille keskel ja lõpus on refrään
3) neljavärsiline stroof, mille lõpus on refrään
Ballaadid jagatakse sisu põhjal üldiselt kuude rühma: müüdilaulud, legendilaulud, ajaloolised laulud, rüütlilaulud, kangelaslaulud ja pilalaulud. Ballaadide silmapaistvaim joon on nende kordusvärss, refrään. B. on eepiline, jutustav luuletus , ja sündmuste sarja kirjeldatakse stroofides.
Müüdilaulud jutustavad inimese ja üleloomulike olendite kohtumisest, loodusmüstikast ja maagiast. Vaimud ja näkid.
Legendilaulude hulka loetakse "Maarja Magdaleena", soomekeelses tõlkes tuntud nimega "Mataleena laulu". Magdaleena on süüdi rasketes kuritegudes- ta on sünnitanud ja surmanud kolm last. Esimese sai ta oma isaga, teise vennaga ja kolmanda kihelkonna kirikuõpetajaga. Hüvitab patu , rändab 7 aastat kõrbes.
Ajaloolisi laulud võivad kujutada tõelistel sündmustel põhinevat ainestikku kui ka täiesti fiktiivset muistendiainestikku.
Rüütlilaulude keskseim teema on armastus, õnnelik või õnnetu ja selle alaosadeks kõik truuduse või truudusetuse alavormid.
Kangelaslauludes käsitletakse suurte sangarite kangelastegusid ja nende võitlusi. Algriim, alliteratsioon , kenninguid- muinaspõhjamaiseid metafoorseid väljendusi.
Pilalaulud on pikka aega halvustatud laulupärimuse liik. Meenutavad nii vormilt kui ülesehituselt keskaegseid ballaade.
Uued rahvalaulud
Tavaliselt loetakse nende hulka suur hulk armastus-,meremehe-,sõduri-, väljarändajate- ja muid laule, mis on levinud muu hulgas arkki-kirjanduse vahendusel. Kõigis rühmades on niinimetatud ballaadiimitatsioon, nagu tuntud meremeestelaul "Siin tuleb üks laev Gibraltari sadamast". Meremeestelaulud kuuluvad loomulikult ranniku ja saarestiku ümbruse kultuuri: oli laule, milles lauldi meremeestest, ja oli laule, mida laulsid meremehed. " Hjalmar ja Hulda" oli rahvalik laul, mis sai ääretult populaarseks käesoleva sajandi esimestel aastakümnetel. Oli nuhtluseks eelkõige kõigile laulukogujatele- ja nii muidugi ei märgitud seda üles, sest see ei esindanud "ehtsat" rahvaluulet.
Laulumängud
Neil on olnud alati kindel koht noorsoo meelelahutuses . Laulumäng on laulu saatel ringis pöörlemine. Paljudel ka dramaatiline sisu. Esindavad traditsiooni, mis on levinud Soome ülemkihi kaudu .
Muinasjutud ja muistendid
Oskar Hackmani koostatud tüübiloetelus on umbes 450 soome-rootsi muinasjututüüpi.
Enamus juttu kuskil eespool juba mainitud .
Esile tulevad ka suured epideemiad ja nälja-aastad. Üks ajalooliste muistendite rühm kujutab nö. ajaloolisi isikuid- kuningaid, keisreid, Sissi -Jaakkot ja erilisi legendaarseid sõjamehi. Uskumusmuistendites kujutatakse endeid, surnuid, vanapaganat ja selle liitlasi, äravahetatuid ja kummitusi,maa-emasid ja veteisasid, koduhaldjaid, pisuhändu, metshaldjaid ja-piigasid jne.
Loitsud
4.-5. sajandist pärinevad vanimad põhjamaised ruunikirjad. Alates sellest ajast on leitud märke ka põhjamaisest loitsumaagiast. Teatakse , et ruunidel oli mingi maagiline sisu: A-ruun oli kaitsev, T-ruun võitu toov, N-ruun oli armastusruun. Edda-lauludes mainitakse, et loitsude abil saab ravida haavu , eemaldada ahelaid ja vaigistada viha. Lugupeetuim loitsija oli Odin . Kui katoliku kirik Rootsi jõudis, oli seal sügavalt juurdunud loitsutraditsioon. Katoliiklus tõi kaasa rohkesti kurjade vaimude manamisega, aga ka õnnistamisega seotud kombeid. Eesmärgiks oli välja juurida rahva paganlik usk koos sellele omaste taigadega, mida katoliiklus selgesõnaliselt ja tingimusteta ära keelas.
Eepilistes loitsudes püütakse loodetud tulemust saavutada analoogilise jutustuse abil.
Salaloitsud on peaaegu eranditult esinenud kirjalikult, amulettidele ja loitsupaberile kirjutatuna. Kirjatähemaagia kasutamisel moodustati salaloitse, millest tuntuim on "ABRACADABRA".
Vanasõnad ja mõistatused
Paljud on laenatud ladinakeelsetest kirjalikest allikatest-Piiblist ja antiikkirjanikelt. Rohkem kohalikku koloriiti on vellerismides, neis on märkimisväärne osa situatsioonikoomikal ja samuti ka igapäevastel, maalähedastel joontel. Vanasõnad ja kõnekäänud, nagu näiteks võrdlused on tõhusad kõnekeele vürtsitajad. Mõistatuse mõte on olnud kuulajaid nii lõbustada kui õpetada. Kõige vanem rootsi keeleaja mõistatuste-kogu on üles kirjutatud 14.sajandil ja see on ladinakeelne . Sarja "Soomerootsi rahvaluule" neljandas osas on avaldatud üle tuhande mõistatuse. Suurima rühma moodustavad pärismõistatused ning teise, küll väiksema rühma nn. kompetentsusmõistatused, näiteks arvutamis- ja kombinatsioonimõistatused. Soomlaste ja rootslaste vastastikuses traditsioonivahetuses on soome-rootslased paljudel juhtudel toiminud vahendajana, läänest lähtuvate mõjutuste suubumiskanalina. Soomekeelse rahvaluule kohta võib üldistavalt öelda, et keskaegsed kalevalamõõdulised ballaadid ja legendid, uuema rahvalaululiigid, paljud Soomes tuntud rahvusvahelised muistendid ning suurem osa soome muinasjuttudest, vanasõndest ja mõistatustest liitub Rootsi vahendusel Lääne-Euroopa kultuuritraditsioonidega.
II KIRJANDUS OTSIB VORMI
Rootsi võimu aeg u. 1155-1809
Ajalooline ja kultuuriline taust
Ajalooline ülevaade
Rootsi võimu aeg Soomes algas I Soome tehtud ristiretkega ehk umbes aastal 1155 ja lõppes 1809. Soome sai tunda heitlikku saatust. Katoliku kiriku mõju tugevnes, asustus laienes, pikad ja katsumusterohked sõjad ning uuendused maaomanduses, hariduse ja majanduse tõus saabus alles Rootsi aja lõpupoole ehk 16.-18.sajandil.
Soome Rootsi võimu aegne ajalugu jagatakse tavaliselt viieks põhijärguks:
1. ristiretked ja Rootsi võimu alguse aeg u. 1155-1323.
2. Põhjamaade uniooni aeg 1323-1523.
3. Reformatsiooniaeg 1523-1617
4. Rootsi suurusaeg 1617-1721
5. Vabadusaeg 1721-1809
Kahe esimese ajajärgu jooksul kindlustusid Soomes Rootsi võim ja katoliku kiriku positsioon. Soome oli nii Rootsi krooni kui katoliku kiriku võimu all.
1640. asutati Soome ülikool: Turu akadeemia. Alguses tugevdas see rootslaste mõju , sest tõi kaasa endaga rootslastest õppejõude ja õpilasi. Vähehaaval aga tasandus algul valitsenud ebasuhe ja pöördus Soome kasuks, ja ülikool hakkas elavdavalt mõjutama kogu maa kultuurielu . Vahepeal oli paar raskemat ajajärku. Suured näljaaastad 17.sajandi lõpul ja sellele järgnes Põhjasõda ning selle võidukale algusele järgnes Soome okupeerimine.
Kirjanduselu üldjooni
Runeberg kurdab "Maamme"-laulus Soome vaesuse üle: "Meie maa on vaene ja jääb selliseks/ sellele, kes ihkab kulda". Neid värsiridu on sageli korratud seoses poliitika või majandusega ja neid võib kohaldada ka Runebergi eelsele kirjandusele.
Üleminek rikkast ja mitmepalgelisest rahvaluulest "päriskirjandusse" oli järsk ja põhjalik. Soome vanim kirjandus on ligi kolme sajandi jooksul mahult väike, ainevallalt ahas, stiililt üksluine. Tõeliselt hakkab kirjanduselu hoogu minema alles 18. sajandi lõpus ja esimesed pärimusklassikud ilmuvad 19.sajandil. Soome kirjandusele on iseloomulik 3 seika. Esimene neist on hiline algus, teine iseloomulik seik aga see, et Soomes on kirjandust loodud kahes keeles: soome ja rootsi keeles. Kolmas tüüpiline seik on see, et Soome kirjandus on saanud mõjutusi mitmelt poolt. Need kolm seika- hiline algus ja klassikute väljakujunemine 19.sajandil, kakskeelsus , omade ja võõraste mõjutuste võitlus või parimal juhul koosmõju- on kõik mõjutanud Soome kirjanduse kujunemist. Kirjanduse põhilise kasutajaskonna ja publiku moodustasid kaua aega vaimulikud , aadelkond ja vähehaaval ka kodanlased. Ka talupoegkond õppis suhteliselt vara lugema, kuna juba aastatel 1673 andis piiskop Gezelius vanem kogudusele käsu õpetada koguduse liimeid lugema ja seadis nii armulauale võtmise kui ka abielluda soovijate laulatamise eeltingimuseks teatava lugemisoskuse ja ristiusu põhitõdede tundmise. Seetõttu levis kirjaoskus hoogsalt ka alamates kihtides. Seegi ei läind alati lihtsalt, nagu näitab Aleksis Kivi " Seitse venda". Rootsi ajal ilmus raamatuid vähe. Teaduse keeleks oli kogu Rootsi võimu aja peaaegu valdavalt ladina keel; esimene rootsikeelne doktoriväitekiri ilmus Turu akadeemias 1749 (soomekeelne alles 1858 Helsingis). Kirjanduse viljelemine oli keskendunud linnadesse- eelkõige Turu akadeemia lähedusse - ja kiriklatesse ning aadlimõisatesse. 1770 sündis Soome esimene kirjanduslik rühmitus: "Aurora" selts. Rootsi võimu aegne kirjandus jaguneb üldjoontes nelja ossa. Kõige varasem on keskaeg, järgmine on usupuhastusaeg, , 17.sajandi lõpupoole domineeris rootsikeelne ja osalt rootslaste poolt kirjutatud luule (Turu akadeemia asutamise järgsel ajajärgul), 18. sajandit iseloomustab aga lõpuks ometi kalevalamõõduliste soomekeelse luule harrastus ja rahvuslike teaduste põhiteoste ilmumine . Rootsi võimu lõppjärku märgivad niisugused suured kultuuriisiksused nagu Porthan ja Franzen.
Vaimuliku kirjanduse aeg
Keskaja pärandus
Kõige varasemad Soomes sündinud tekstid on vaimulikud või siis seonduvad nad mingil muul kombel kirikuga. Peaaegu kõik keskaegsed tekstid on hävinenud. Kõige varasem Soomes tehtud kirjanduslik töö on säilinud vaid õige puudulikult. Kõige varasem Soome jaoks koostatud kiriklik tekst oli Püha Henriku - maa esimese piiskopi ja kaitsepühaku- elutööle pühendatud liturgia , mis oli kasutusel juba 1920-ndate paiku. Soome jaoks sündis ka üks keskaja kaunimaid Põhjamaade raamatuid, Turu piiskopkonna missaraamat "Missale Aboense". Selle aluseks on rahvusvaheline dominiiklaste missaal, mille algosa on koostatud Soomet silmas pidades, aga mille lõpus leidub ka muud. Puhtalt Soome aines on Turu piiskopi eessõna, Turu piiskopkonna pühakutekalender ja mõned soome missatekstid. 1522 sai valmis teinegi suurteos "Manuale Aboense". Esile tõusis selline kirjanik nagu Jöns Budde e Jöns Raek. Tema tuntuim ja algupäraseim säilinud teos on nimega "Jöns Budde raamat", seal leidub ka katkendeid oma aja müstikast, pühakutelegende ja muinasjutte. Kõige kuulsam ja tähtsam keskaegne teos Soomes on Jacobus Finno koostatud ladinakeelne lauludekogu "Piae Cantiones" (Vagad laulud). Ilmus 1582 ja sisaldab ligi 100 laulu. Selle kogumiku luuletajatest ei ole palju teada. Kümmekond võimalikku autorinime on säilinud akrostihhoni tüüpi luuletustes ( luuletus , kus värsside või stroofide algustähtedest moodustub autori nimi või luuletuse ainele viitav lause). Laulud on rühmitatud vastavalt ainevallale. Algusosa käsitleb Kristuse sünni- ning kannatuslugu ja sisaldab jõululaule ja ülistusluuletusi Neitsi Maarjale .
Soome kirjanduse isa ja tema töö jätkajad
Kõige varasem trükitud soomekeelne kirjandus sündis usupuhastuse käigus. Varaseim Piibli-tõlkija oli Wittenbergi ülikoolis Lutheri ja Melanchtoni juures õppinud Mikael Agricola, kellest sai Turu esimene luterlik piiskop. Päritolult vist kakskeelne . Agricola esimene teos oli tõeline põhiraamat: soomekeelne aabits: Abc-kiria. Kirjutamisaeg ei ole teada, ilmumisaja piiraastad 1537 ja 1543 . Järgmine teos oli "Palveraamat" 1544 ja Uue Testamendi soomekeelne tõlge (Se Wsi Testamrenti) 1548, 1549 "Ristimise käsiraamat" ja "Missa" . Enne surma jõudis ta veel mõned Vana Testamendi raamatud tõlkida .
Sõnavara poolest rajas Agricola oma töö läänemurretele, mis kujunesid seeläbi pikaks ajaks kirjakeele aluseks. Moodustas uudissõnu. Kirjutas soome keelt vahel rootsi-, vahel saksa-, vahel ladinapäraselt. Aabitsa paarisriimis avastroof on esimene lõppriimiline soomekeelne luuletus. Psalmide raamatu eessõnas on rahvaluuleteaduse seisukohast tähtis luulevormis ülevaade vanade soomlaste ebajumalatest ja nende teenimise viisidest . Tema töö on hindamatu väärtusega, asendamatu teerajaja, haritud ja osav sulemees .
Turu akadeemia algusaeg
Rootsikeelse luule võidukäik
17.sajand märgib rootsikeelse luule tõusujärku. 1640 aastal asutatud Turu akadeemia tõmbus kokku õppejõude ja õpilasi Rootsist ja rootsi keel hakkas kujunema ametnike ja tõusva haritlaskonna keeleks. Turusse oli ka seoses akadeemia asutamisega rajatud ka trükikoda. Varaseim tähelepandav rootsi keeles kirjutatud luuletaja Sigrid Aronus Forsius pidas end soomlaseks. Turu akadeemias sündisid esimesed Soomes loodud näidendid. Nende autor oli üliõpilane Jacob Chronander. Tuli Rootsist ja läks sinna aga kirjutas mõlemad oma koolikomöödiad Turus ja sidus nende kaudu oma nime soome kirjandusega. Turu akadeemiaga on seotud paljud 17.sajandi luuletajad . Nende seas on nii Rootsist tulnuid kui Rootsi siirdunuid. Rootsi päritolu aga Tartus sündinud oli boheemlik luuletaja Olof Wexionus.Tema matuselaul " Charon " esindab baroki ajale tüüpilist, detailides lausa võllahuumori maiguga mõtistklust elu kaduvusest ja surma võimust. Armastusluuletaja väärib meenutamist rootsimaalane Torsten Rudeen.
Jacob Frese
Turust pärit rootsikeelne lüürik. Õppis Turus, kodulinn Viiburi. Tema loomingus on kaks peateemat: sõjaaja vintsutused ja isiklik kannatus, mida leevendavad usk ja erk loodustaju.
Tuntuim teos "Rõõmulaul"- luuletus kuningas Karl XII Türgist tagasipöördumise auks korraldatud pidustustel esitamiseks .
Ta koondas oma luuletused terviklikeks kogudeks. Neid ilmus kaks "Vaimulikud ja ilmalikud luuletused" ja "Mõningad luulekimbud". Tema luuletusi varjundavad harras usklikkus, süvenev haigus ja teadmine pääsmatult lähenevast surmast. Oli esimene soome sünnipärane lüürik, kelle toodang moodustab nii mitmekülgse ja rikka terviku, et tema puhul võib kõnelda tõesti isikupärasest luuletajaprofiilist selle sõna tänapäevases mõttes.
Soomekeelsed luuletajad
Soome keeles kirjutavate värsiseppade tekstides esineb vaid kaks ainevalda : vaimulik ja juhuluule. 17. sajandi algupool oli soomekeelse luule osas tarbeluule aeg. Alles sajandi lõpul hakkab esile tõusma isikupäraselt eristuvaid luuletajaid . Gabriel Tuderus- tal oli luuleteos " Üks ilus soomekeelne laul, talupoegade auks ja kiituseks". 17.sajandil on meile pakkuda kaks tähelepandavat soomekeelset luuletajat: Juhana Cajanus ja Matthias Salamnius. Cajanuse luuletus (Etkös ole Ihmis parca) mille ta sepitses vist surivoodil, erineb senisest soomekeelsest kirjandusest kahes suhtes: väljenduse haruldase intensiivsuse ja keelelise küpsuse poolest. Värsitehnika seisukohalt vaadatuna on Cajanuse laul niisama hämmastav õnnestumine nagu filosoofilise mõtteluuletusena. Värsimõõt raske ja nõuaks veel tänapäevalgi kasutajalt märkimisväärset osavust. Teine 17.sajandi tähtis luuletaja oli Matthias Salamnius, esimese soomekeelse messiaadi autor. Kui Cajanuse luuletuse väärtuseks oli nägemuse jõulisus ja keelekasutuse ilmekus, siis Salamniuse väärtuseks on sõnastuse sujuvus ja ulatusliku kompositsiooni valitsemine. Stiil ei ole nii lööv ja särav nagu Cajanusel aga see on hea "normaalstiil". Soome laulikutest kasutas sõjakoleduste kurtmise teemat Gabriel Calamnius 11-laululises , rahvaluule värsimõõdus kirjutatud tsüklis "Soome leinalaulud". Calamnius esindabki juba hilisemat aega, 18. sajandit, mille jooksul hakatakse üha enam tähelepanu pöörama soome rahvapärimustele, maa ajaloole ja uurimisele.
VALGUSTUSAJA KIRJANDUS
Rahvateaduse algus
Daniel Jusleniuse (1676 – 1752) ladinakeelne „Aboa vetus et nova“ (Vana ja uus Turu, 1700) pani aluse soomlust ja soome keelt austavale liikumisele, mida nimetati fennofiilsuseks. Raamat sisaldab kultuuriajaloolist kirjeldust vana Turu oludest , mida kannustab siiras pürgimus tõsta soomlaste iseteadvust. Varsti pärast Jusleniuse esikteost ilmus teine, folkloristlikult märkimisväärne väljaanne: Henricus (Henrik) Florinuse (1633 – 1705) vanasõnadekogu „Vanade soomlaste tavalised ja armsad vanasõnad“, mis on varase rahvaluule uurimise väärtuslikumaid põhiteoseid.
Rahvateaduse ajajärk jaguneb selgesti kahte ossa: 18. sajandi alguseks ja lõpuks. Jusleniuse ja Florinuse teosed paigutuvad 18. saj esimestesse aastatesse. Seejärel katkestas Suur vaen uurimustöö ja pillutas Turu õpetlased laiali. Pidev ja viljakas tõusuaeg algas 18. saj lõpus, kuhu paigutuvad Gananderi sõnaraamatu käsikiri, mõistatusekogu ja „Mythologia Fennica“, aga Lencqvistide (Vanade soomlaste ebausust, 1782 ) ja Lizeliuse tööd.
Nende ja paljude teiste sajandi lõpupoole teaduslike tööde taustal kumab ühine liikumapanev jõukeskus => Henrik Gabriel Porthan
Porthani tähtsus järelmaailma silmis on nii valdav, et kogu ajajärku on tema järgi hakatud nimetama „Porthani ajaks“
Porthan kasvas rootsikeelsel Pohjanmaal, kuid tundis rootsi ja soome keelt. 1760 – kaitses Turus magistritöö, paar aastat hiljem sai retoorikadotsendiks ja töötas elu lõpuni Turu akadeemia juures .Koondas enda ümber haritlaskonna ja õpilaste ringi ning asutas „Aurora“ seltsi. Hakkas välja andma Soome esimest ajalehte (Ühe Turu seltsi väljaantav ajaleht, 1771 – 78 ja 1782 – 85), mis sai varsti ka soome keelse järglase, Anders Lizeliuse ajalehe „Suomenkieliset Tieto – Sanomat.“ Porthan pani aluse nii rahvaluule, soome keele kui ka ajaloo uurimisele. Teostest ilukirjanduse seiskohalt tähtsaim on mitmeosalise väitekirjana ilmunud „De poesi Fennica“ (Soome luulest , 1766 – 78), kus tõstetakse esile soome luulet, esitatakse rahvaluule värsimõõdu pädev analüüs ja vaadeldakse selle keelelist külge ning luulekujundeid. Porthan avaldas ka 56- osalise väitekirjana Juusteni piiskopikroonika, millest sai Soome esimene teaduslik ajalugu. Porthani võib pidada eelromantikuks, kes rajas oma tööga aluse algava 19. sajandi kultuurielule Soomes.
18. sajandi lõpupoole luuletajad => Sajandi alguspoolest tuleks lisaks Calamniusele nimetada ka Henrik Liliust ( 1683 – 1745), kelle loomingust on jäänud püsima kalevalamõõduline „Hällilaul“. Sajandi lõpupoolel tegutses esimene soomekeelne luuletajate suguvõsa -> neli Achreniust (Abraham, Simon , Henrik ja Abrahami poeg Antti ). 18. sajandi kirjanduse tundjad on leidnud kriitlise hindamisega, et tõuseb esile vaid kolm nime: Henrik Lilius, Henrik Achrenius (kalevalamõõdulised õnnitlus- ja tähtpäevaluuletused, Bellmanni laadis laulud „Tavaline pruut tantsib “), kolmas on Sotkamo kirikhärra Johan Frosterus (1720 – 1809) (luuleteos „Jumala pühast seadusest“, mis kuulub oma sajandi soomekeelse luule paremikku, lisaks sellele oli ta ka prosaist ).
Creutz ja Franzen => erinevalt soomekeelsest luulest on 18. saj lõpu rootsikeelsel lüürikal pakkuda nimetamisväärseid luuletajaid: Frese, Creutz, Franzen ja Choraeus. Kõik neli siirdusid Rootsi. Creutz – kirjutas oma luuletoodangu Stockholmi aastatel, tema luule käsitles erootilisi teemasid ja pastoraalselt stiliseeritud loodust. Oli Põhjamaade rokokooluule tüüpilisim esindaja. Peateos on aleksandriinides kirjutatud „ Atis ja Camilla “ (1761), aine ja rekvisiitide poolest lamburiluule, kangelaste kujutuselt aga eepos , mis kajastab juba ka vararomantika käsitlust tunnete jõust ja õigustatusest inimelus. Lisaks sellele ka mõned pikemad luuletused „Suvelaul“ ja „Daphne“. Teene – suutis esitada ajastu luulele ja mõttemaailmale omaseid jooni lihtsustatult, säilitades samal ajal isikupärase tooni.
Franzen – kuulub valgustusaja maailma, vahetu loodustaju ja isiklikum oma meeleolude kujutus . Esimene selgekujuline pihtimuslüürik soome kirjanduses. Luuletused: „Inimese nägu“, „Uus Eeden “. Valis oma vana emamaa, jäi elu lõpuni Rootsi, oli oma aja märkimisväärsemaid luuletajaid. Porthani surres ja Franzeni lahkudes oli Rootsi võimu aeg juba lõplikult loojunud.
AJALOOLINE JA KULTUURILOOLINE TAUST
Ajalooline ülevaade
19. sajand muutis Soome olusid ja kultuuri rohkem kui ükski eelmine .
1809 – Aleksander I kuulutas Rootsi võimu lõppenuks, kuid jättis kehtima Rootsi võimu aegsed seadused, ühiskondliku korra ja eriõigused. Soome sai oma valitsuse (senati), Soomega liideti ligi sada aastat Vene valduses olnud Viiburi lään ehk Vana-Soome, kehtima jäid Rootsi võimu aegsed seadused ja asutused, sisuliselt jäi Soome ühiskondlikult, õiguslikult, keeleliselt, usuliselt ja põhiosas ja halduslikult Venemaast sõltumatuks. Emamaaga oli ühine vaid välis- ja sõjapoliitika. Soome jätkas haldusaparaati, majandus- ja kultuurielu omal jõul. 1812 – pealinnaks sai Helsingi, 1827 – Turu tulekahju, 1828 – ülikool suundus Helsingisse. 1830-40ndatel algas maa industrialiseerimine , 1858 alustas tööd esimene soomekeelne ühiskool (Jyväskylä progümnaasium).1860ndate aastate alguses sai senati juhiks rahvuslik ärataja J. V. Snellmann, tema töö tulemusena sündis uus keelemäärus (soome keel tõusis ametlikuks keeleks rootsi keele kõrvale), 1865. andis Soomele oma raha. Uus kirkuseadus 1869 (pani aluse usuvabadusele), uus rahvakoolimäärus 1866, millega algas soomekeelse kooli väljaarenemine. Majanduselus pääses võimule liberalism, mis tähendas ka tööstuskapitalismi tõusu. Toimus ka urbaniseerumine. Soome rahvas ei vastanud enam neljale seisusele ( aadlikud , vaimulikud, kodanlus ja talupojad), vaid jagunes erakondadeks ja selgeteks liinideks: 1) keeleline jagunemine, mille põhjal eristusid soome ja rootsi erakond ja nende vahele jäid liberaalid 2) maailmavaateline jagunemine 3) klassiline jagunemine
Algas vene surveajastu. Vene võim kestis 1917. aastani.
Kirjanduselu üldjooni
Kultuurielu toibus 1808.-09. aasta sõja põhjustatud katkestusest üllatavalt kiiresti. Vähem kui kümme aastat hiljem oli tekkinud Selma -liit ehk Turu romantikud , kellel oli ka paar olulist väljaannet: „Aura“ nimeline almanahh (1817-18) ja väike ajakiri „Mnemosyne“ (1819-23). Samast allikast ka Beckeri asutatud ja rahvale määratud nädalaleht „Turun Viikko-Sanomat“.
Turu romantisimi tabas peagi tagasilöök => Arwidssoni pagendamine, Turu põlemine, ülikooli üleviimine Helsingisse.
Laupäevaselts – mitteametlik selts, mille liikmed olid endised Turu üliõpilased. See ühendas noori haritlaskonna liikmeid ja oli neile mõttevahetusfoorumiks. Liikmed olid näiteks Runeberg, Snellmann, Topelius, Cygnaeus ja Nervander. Seltsiga seotud ka Lönnrot. Sõrpruskond=> Lönnrot, Runeberg ja Snellmann => asutasid Soome Kirjanduse Seltsi, millest sai peagi Lönnroti „Kalevala“ kirjastaja. Sõpruskond lagunes kui nad lahkusid Helsingist eri suundadesse. Laupäevaseltsi liikmed sattusid vastamisi rahva seast tõusnud liikumisega, mida nimetati äratusliikumiseks, mille tuntumaiks juhiks oli Paavo Ruotsalainen ja mis levis üliõpilaskonnas. Liikumine haaras kaasa andeka Lars Stenbäcki, kelle elueituse vastu astus Runeber 1838 üles „Vana aedniku kirjades“. Äratusliikumise tähtsus – rahvast ühendav ja iseteadvust tõstev roll.
Tüliküsimused – soome keele kasutamise probleem, nn. murrete võistlus (Becker, Gottlund => soovitasid/nõudsid, et kirjakeeles kasutataks rohkem idamurdeid). Olukorra stabiliseeris Lönnrot => lähtus traditsioonilisest lääne alusest , rikastas keelt idasoome ainese ja uudissõnadega.
Tõsiselt sai soome kirjandus arenema hakata rööbiti poliitilise ja majandusliku tõusuga 1860ndatel .
Turu ja Helsingi romantism oli põhiliselt rootsikeelne. 1860ndatel aastatel jõudis järg soomekeelse kirjanduse kätte. Rühm lüürikuid: (Ahlqvist – Oksanen , Krohn – Suonio), Gummeruse ja Kivi teostega algas soomekeelne proosa.
Sajandi lõpupoole elavnes kirjanduselu veelgi => hakkas ilmnema uute euroopalike ideede mõju. Esmalt darvinism ja usukriitika. Noorsoomlaste häälekandjad „Päivälehti“ ja „Nuori Suomi “, mille kaastöölised kuulusid mitteametlikku perekonnaringi „Järnfeltide kooli“, selles ringis kasvas soome realismi tuumik. Tasapisi sündis Soome Kirjanike Liit 1897
Kirjandus ilmus pidevalt kahes keeles – soomekeelne ja rootsikeelne, üha rohkem hakkas ilmuma soome keeles, kuid üksiku raamatu lugejani jõudmise tee oli pikk ja raske. 19. saj lõpul olukord paranes tõhusamalt tegutsevate kirjastajate ja raamatukaupmeeste ilmumisega, kasvas ka raamatukogude arv.
TURU ROMANTISMI PERIOOD
Turu romantikud
Suurele riiklikule muutusele võib kirjanduse ja kirjanike ringkonnas kolme sorti reageeringuid: 1) mõned kirjanikud lahkusid Soomest ja siirdusid Rootsi (Franzen, Arwidsson) 2) üks osa kasutas aga uusi avanenud võimalusi ja siirdus itta , Peterburgi, nt Anders Johan (Antti Juhana) Sjörgen 3) kolmas võimalus oli jääda kodumaale ning kiita heaks uus võim, selle tee valis soome haritlaskonna enamik.
Turu romantikud olid saanud suunavat äratust Porthani tööst, kuid mõnda neist mõjutas Herder (saksa romantiline filosoofia). Mehed, kes olid Turu asemel valinud õpnguteks Upsala püüdsid kohaldada Rootsi romantikute programmi Soome oludele. Kõige innukam oli neist A. A. I. Arwidsson – avaldas ajalehte „Abo Morgonblad“, mis suleti poliitiliste artiklite pärast, kuulutas oma rahvustunnet, kriitiline ja hoogne kirjatöö katkestas tema karjääri Soomes => suundus Rootsi.
Ettevaatlikumad Turu romantikud muundasid poliitilised taotlused kultuuriprogrammiks. J.J. Tengström avaldas mõtteid soome keele arendamise vajalikkusest, kutsus rahvast üles rahvaluulet koguma. Ka J.G. Linsen rõhutas soome rahvuslust ja keele arendamise vajalikkust . Eriti innukas oli C.A. Gottlund, kes avaldas kaks köidet omakogutud rahvalaule.
Isikupäraseim oli A.G Sjöstöm, kes rootsindas romaani keeltes kirjutatud luule ja antiikkreeka lüürika. Lisaks Linsenile tuleks nimetada veel G. Idman-Idestami.
A. Poppius – värske armastusluule ja humoristlik laul. Tuntuim luuletus on „Varblane“. Ühines Turu romantikute rahvaluulearmastusega, kogus ja aitas koos oma sõbra J.J Pippingsköldiga sakslast H.R. von Schröterit soome rahvaluule tõlkimisel ja avaldamisel.
Juteini ja Kallio
Runebergi luuletuste ja „Kalevala“ ilmumise eelsest ajast tõuseb lisaks Poppiusele esile vaid paar soomekeelset luuletajat.
J. Jutein (Jakob Juden, 1781 – 1855) - Turu romantikute kaasaegne, kuid tegeles neist lahus (Viiburis), vaimselt kuulus Porthani valgustusaega. Kirjutas esimesed soomekeelsed näidendi ja novellikatsetused (nt näidend „Perekond“). Kirjutas sageli oma luuletusi ümber nii, et neil oli mitu versiooni. Oli tugevalt valgustusajavaimuline kirjanik, rõhutas mitmes seoses sallivuse ja kasinuse ideaale, pooldas usuvabadust. Kiriku õpetus => „Ülesmärgitud mõtteid mitmel teemal“, mis konfiskeeriti ja põletati. Leebe ja leplik luuletaja on jäänud soome kirjanduse ajaraamatutesse kui varaseim mõttevabaduse märter.
Kallio on soomekeelse luule ajalukku pääsenud tänu kuuele luuletusele. Sõnastab soome keeles Aisopose ja La Fontaine ’i valmi rohutirtsust ja sipelgast kuid jätab moraliseeriva puändi ära. Kirjutab esimese veatu soomekeelse eleegilise distihhoni „Oma maa“ kodumaa ja selle looduse ülistuseks. Tema kauneimaid luuletusi on kalevalamõõduline ja rahvalaulu vaimus kirjutatud „Runo“, mis on esimesi tõesti ehtsaid ja isikupäraseid soomekeelseid armastusluuletusi.
Talupojaluuletajad
Omapärane nähtus 19. saj Soome ühiskonnas olid talupojaluuletajad ehk lihtrahvaluuletajad, kes olid iseõppinud, valgustatud talupojad. Ammutasid ainest omaenda elust või laulsid nähtud ja kuuldud sündmustest, samuti soome keele areng ja selle viljelemise tähtsus. Luuleaineks oli ka kohv, viin ja tubakas . Omane oli väljapoole pööratus.
Värsid olid üldiselt kalevalamõõdulised, kuid esineb ka lõppriimilist. Võrreldes vana rahvaluulega oli nende luule kohmakam, vaesem, toonilt kuivem, kaledam ja sageli didaktilised. Talupojaluuletajad => põhilise osa kogus kokku K. Grotenfelt aastal 1889 antoloogiasse „ Kaheksateist värsiseppa. Paljud olid pärit sise-Soomest, eriti Savost. Idapoolt – J. Räikkonen. Kuulsaim P. Korhonen ehk Vihta-Paavo, teosed – „Soome keelest“, „Talupoegadele“, „Soome Kirjanduse Seltsile“.
Lisaks Korhosele veel Pentti Lyytinen ja kolmik Pietari Makkonen, Olli Kylmäläine ja Antti Puhakka.
Talupojaluule tähtsus – tõid kirjandusse ühiskonnaklasside hääle ja vaatekoha, väljendasid omalt poolt tõusva soomekeelse kultuuri laienemist ja aateid. Kohati võib pidada neid viimasteks runolaulikuteks.
HELSINGI ROMANTISMI PERIOOD
Rahvusluuletaja Runeberg
1822. aasta sügisel mõni kuu pärast Arwidssoni lahtilaskmist Turu ülikoolist, ülikooli astuvad peaaegu üheaegselt J. L. Runeberg, J. V. Snellmann ja E. Lönnrot. Sellest kolmikust sai juhtrühm, kes ilmestas Soome kultuurielu kogu 19. saj jooksul.
Johan Ludvig Runeberg (1804 – 77), pärit Pietarsaarest, uuendas rootsikeelset luulet Soomes. Oli oma aja luuletajatest ainus, keda võib kõrvutada Euroopa suurte romantikute Hugo, Shelley , Keatsi, Puškiniga. Ühtlasi ühinevad tema loomingus klassikalised jooned ( rooma kirjanduse dotsent, õpetas hiljem ladina ja kreeka keelt), Rootsi 18. sajandi valgustusaja lüürika ja Franzeni vaimne pärand.
Runebergi loomingu üheks võtmeks võib pidada kirjutist „Mõni sõna Saarijärve valla loodusest, rahva loomusest ja eluviisidest“, mille muljete aluseks on kaheaastane ajajärk koduõpetajana sise-Soomes Saarijärvel ja Ruoveel. Runeberg puutus isiklikult kokku karmi loodusega ning õppis austama kitsastes oludes ja näljapiiril elavat talupojarahvast. Selles tutvuses juurdub Runebergi hilisema luule eetiline põhihoiak, lugupidamine ja austus lihtsa inimese vastu + luule realistlik laad ja etnograafiline täpsus. Koondav ja otsustav esteetiline tõuge tuli hiljem, rahvalaulude maailmast, ja paradoksaalne küll, serbia rahvaluule kaudu.
Luuletajateed alustas mahuka kogumikuga „Dikter“ (1830), millele järgnesid „Dikter II“ (1833) ja „Dikter III“ (1843)
Luuletused, kus rahvalaulu mõju on ilmseim, kuuluvad tsüklisse „Idülle ja epigramme“, nende rütmiskeem järgib serbia või soome rahvalaulu värsimõõtu. Runebergi esimene suur luuletus on lihtsast soome maamehest Saarijärve Paavost, kellest saab eeskuju teistele soomlastele => Paavo viljapõldu laastab hall, kuid ta rügab alla andmata edasi, kui lõpuks võitluses loodusega peale jääb, ei jäta ta kõike vilja endale vaid annab ka naabrile.
Suurem osa Runebergi idüllidest ja epigrammidest on armastusluuletused, mida ta varieerib.
Kolmandas luulekogus puudub idüllide ja epigrammide rubriik, selle asemel tsükkel legende, millest osa on tõlkeid ja osa algupärandeid. Viimasteist märkimisväärseim „Kirik“ => väljendab Runebergi panteistlikku, platonismist varjundatud usukäsitlust.
Esikkoguga samaaegselt oli Runebergil käsil eepiline teos, mis arendas välja tema loomingu teise suuna. „Põdrakütid“ => heksameetris kirjutatud talupojaeepos, toon ja stiil on homeroslik, kuid suure eepose masinavärk pannakse kujutama lihtsat rahvast ja tema elu.
Järgmised heksameetris eeposed on „Hanna“ (1836) => R. helgeim luuletus, noore armastuse ülistus. Annab pildi tolleaegse Soome kirikumõisa elust. Kolmas heksameetris eepos on „Jõuluõhtu“, mis annab pildi mõisarahvast.
1837 – akadeemiline ebaõnnestumine ja intriigid, suundub Porvoosse gümnaasiumiõpetajaks. Porvoo perioodi teosed on kirjanduslikumad kui enne. Runebergi keskseimaks eeposeks peetakse „Kuningas Fjalar“, mis kasutab muinasskandinaavia legendistikku.
Kaasaja ja järelmaailma mälus on Runeberg „Lipnik Stali lugude“ vestja ja isamaaline luuletaja. „Lipnik Stali lood“ => äratasid rahvustunnet ja ühendasid rahvast. Tõstsid Runebergi rahvusluuletaja asendisse. Runebergi rahvuslikku tähtsust rõhutas see, et tema teosed ilmusid samal ajal kui Lönnroti „Kalevala“
Rahvusfilosoof Snellmann
Snellmann rõhutas, et rahvusele oma kujutise näitamine ongi kirjanduse ülesanne. Suurem osa Snellmanni elutööst jääb väljapoole kirjandust => teda mäletatakse nii rahvusliku äratajana, filosoofina, majandus- ja riigimehena. Rajas oma süsteemi Hegeli õpetusele. Arvas, et kirjandusel on keskne koht rahva vaimses elus. Kui Runebergi võtmetekstiks on Saarijärve kujutus, siis Snellmanni oma on kiri Fredrik Cygnaeusele Stockholmist(1840), mis on ajendatud konfliktist võimukandjatega ja ülikoolist lahkumisega.
Rootsist äraolles avaldas oma tähtsamad filosoofilised teosed (saksa keeles)=> „Isiksuse idee“, „Õpetus riigist“
Snellmann arendab välja rahvuskirjanduse mõiste, mille võib kokku võtta viide põhipunkti: 1) see kasutab rahvuse oma keelt 2) väljendab rahvusele omast vaimset arengut 3) arendab rahvuslikku iseteadvust 4) mõjutab rahvust oma eeskujuga 5) peab ülal rahvuslikku vaimu, millest ta on sündinud, ja on ühteaegu kogu kultuuri eelduseks. Snellmanni rahvusprogramm ja rahvakirjanduse mõiste jättis sügava jälje – peaaegu kõik kirjanduslood on kirjutatud rahvuskirjanduse arenemise vaatekohast.
Soome tagasi tulles võttis vastu algkooli direktori koha Kuopios ja hakkas välja andma lehti, kus avaldas oma arvamust (paljud suleti, kuid kohe asutas uued). Haritlastele – „ Saima “ ja „Litteraturblad“, soomekeelsele rahvaosale „Maamiehen Ystävä“ , kõigis neis kuulutab omakeelse hariduse ja kirjanduse tähtsust.
Snellmann on esimene suur soome ajalehekriitik.
Tema aktiivsus, talumatus ja osavus kandsid pikapeale vilja. Pärast Nikolai I surma ja olude vabamaks muutumist sai temast 1856 filosoofiaprofessor, 1863 senaator – surus läbi 1863. aasta keeleskripti ja rahareformi.
Rahvuseepose looja Lönnrot
Esimesed ajendid rahvaluule kogumise tööks sai Lönnrot Turu romantikute ringkonnast. 1827 magistritöö „De Väinamöine“, järgmisel aastal kui Turu ülikool katkestas tegevuse Turu põlemise tõttu, läks Lönnrot esimesele kogumismatkale. Viiendal kogumismatkal kohtas Lönnrot Arhippa Perttust ja sai temalt muuhulgas kõigist varasematest ulatuslikuma ja täiuslikuma Sampo – tsükli. „Kalevala“ esimene väljaanne ilmus 1835-36, 1849 – uus „Kalevala“, mis oli ligi kaks korda ulatuslikum. 1840-41 ilmus lüüriliste laulude kogumik „Kanteletar“.
Kalevala sisaldab ehtsat rahvaluulet ja põhineb sellel, kuid oma lõplikus kujus on ta Lönnroti looming.
Lönnrot kasutas rahvalaulude materjali ja stiili, kuid vabalt, isikupäraselt tervikut kujundades. Ta lõi oma ainestikust uue terviku, mida varem ei olnud olemas. Runode järjestus, eepose intriig ja tegelaste portreed on kõik Lönnroti looming. Lönnrot andis „Kalevalale“ kuju ja tegi sellest eepose.
„Kalevalas“ võib suurtes joontes eristada järgmisi osi: Algussõnad. 1. Kosmogoonia ja Sampo tegemine (runod 1-10), 2. Lemminkäise elluäratamine (11-15) 3. Põhjala pulmad (16-25) 4. Lemminkäise kättemaks (26-30) 5. Kullervo (31-36) 6. Võitlus Sampo pärast (37-49) 7. Väinamöise lahkumine (50) Lõppsõnad.
Lönnroti loodud on ka eepose keskne teema: Kalevala ja Põhjala võitlus ning Kalevala kasvamine Põhjalast võimsamaks. Eepos kujuneb valguse ja pimeduse , heade ja kurjade jõudude võitluse kirjelduseks. „Kalevala“ andis tõdemuse, et soomekeelsel luulel on sügavad juured ja kindel taust.
Lisaks „Kalevalale“ ja „Kanteletarile“ on Lönnroti tööpanus erakordne: tema tegevus „Mehiläise“ väljaandjana, Snellmanni „Litteraturbladi“ tegevutoimetajana ning tema teedrajav töö soome vanasõnade, mõistatuste ja loitsurunode publitseerijana ja kommenteerijana. Koostas ka soome-rootsi sõnaraamatu.
Muinasjutu ja ajaloo leidja Topelius
Pärit rootsikeelselt Pohjanmaalt. Karjäär => ajalooprofessor ja ülikoolirektor. Topeliuse kaks väljakujunenud rolli: 1) Topelius kui muinasjutuonu – muinasjutte ilmus üle 10 köite, „Muinasjutte“ (1847 – 52), „Lugemist lastele“ (1865 – 96). Osalt kasutab rahvusvahelist muinasjutuainest (nt Okasroosike), osalt toetub aga soome rahvamuinasjuttudele või kergelt maskeerituna oma lapsepõlvemälestusi. Muinasjuttude moraalseiks juhttähtedeks on soe ja salliv usklikkus ja ideaalne patriotism. 2) ajalooliste romaanide autor – pani aluse ajaloolisele romaanile Soomes, viljeles žanri nii edukalt, et sai selle professoriks. Tuntuim on „Velskri jutustusi“
Muinasjutud ja ajaloolised romaanid on vaid osa Topeliuse ulatuslikust toodangust => oli oma aja parimaid lüürikuid, viljakas näitekirjanik, teravapilguline reisiajakirjanik, erk ajakirjanik, kaasakiskuv päevikupidaja. Lüürikas jätkas Franzeni ja Runebergi lüürika liini, aga kergema käega ja talle on omane eriline lüüriline akvarelltehnika, mis rõhutab valgust, heledaid toone ja kirkaid värve. Tulemuseks haruldaselt harmoonilised looduspildid, nt „ Sylvia laulud“
Loodusluuletused ilmusid kogumikus „Kanarbikuõied“
Teisi kaasaegseid
Runebergil, Snellmannil, Lönnrotil ja Topeliusel oli arvukalt kaaskirjanikke. Nelikule seisis lähedal J.J. Nervander (1805 – 48), kes kirjutas lisaks mõjukaile armastusluuletustele Piibli-ainelise tsükli „ Jefta raamat“ (1840).
Lars Stenbäck (1811 – 70) – ainus kogu „Luuletused“ (1840) – ilmalikud ja vaimulikud luuletused, mida iseloomustab väljenduse intensiivsus ja äraostmatult karm, kompromisse välistav rigorism
Fredrik Cygnaeus (1807 – 81) – Laupäevaseltsi liige, Runebergi ülikoolikaaslane, kuulus ilukõneleja, Helsingi ülikooli esimene esteetikaprofessor. Tema sulest on pärit esimesed analüüsivad kirjutised Runebergi ja Kivi teoste ja „Kalevala“ traagilise ainese (eeskätt Kullervo kuju) kohta.
Märkimist väärivad ka mõned varased naiskirjanikud: Sara Wacklin (1790 – 1846) – Pohjanmaa ja Oulu olusid kirjeldavate elavate mälestuste autor. Runebergi abikaasa Fredrika Runeberg (1807 – 79) – põhiala proosa, ajalooline romaan „Proua Katarina Boije ja tema tütar“ (1858) ja „Sigrid Liljeholm“ (1862). Kogumik „Visandeid ja unelmaid“ – näitab, et ta ei olnud ainult kirjanduslik romantik, varane naisküsimuse käsitleja, veel enne kui naisküsimus oli objektiks kujunenud.
F.W. Carstens - on esimese Soome algupärase romaani „ Luuderohi “ (1840) autor.
J.J. Wecksell – rootsikeelne autor, jõudis avaldada vaid ühe luulekogu „Valitud noorusluuletused“ (1860), mitmed luuletused elavad tänini Sibeliuse soololauludena. Peateos on näidend „Daniel Hjort“
SOOMEKEELSE KIRJANDUSE TÕUS
Eelkäijad ja teerajajad
Helsingi romantism, mis sai alguse Turu romantismist ja kujunes välja Laupäevaseltsi rüpes, andis tulemuseks enamasti rootsikeelset teksi . Runebergi ja Topeliuse töö oli rootsikeelne, Snellmanni töö oli enamasti samuti rootsikeelne. Kõige rohkem kasutas soome keelt Lönnrot. Rootsi keel oli 19. saj algul ja keskel Soomes valitsev kultuurkeel. Runebergi ja Topeliust peeti rahvakirjanikeks.
Soomekeelset algupärast kirjandust ilmus „Kalevala“ järel aeglases tempos, 1850. a tsensuurimäärus ähvardas selle lämmatada. 1860. aastast tsensuurimääruse tühistamine andis tõuke soomekeelsele kirjandusele, kaasa aitas ka rootsikeelse kirjanduse taandumine.
Pietari Hannikainen ja K. J. Gummerus alustasid soomekeelse kirjandusega juba enne tsensuurimäärust. Hannikainen andis välja ajalehte „Kanava“, avaldades seal ilukirjandust ja trükkides seal ka oma farsi „Silmamoondaja“. Temast kujunes hea novellikirjanik, tema sulest pärinevad ka esimesed soomekeelsed ajaloolised jutustused, mida avaldas järjeromaanina.
Teerajaja oli ka Gummerus, samanimelise kirjastuse asutaja. Kirjutas teose, mida võib pidada esimeseks soomekeelseks algupäraseks romaaniks – ülimalt romantilise „Ülikud ja alamad “
Akadeemilised luuletajad Oksanen ja Suonio
A. Oksanen oli A. Ahlqvisti (1826 – 89) luuletajanimi, mis seisis tema kogu „Sädemed“ kaanel. Kasutas nime, et eristada oma elutöö kaht erinevat, luuletaja ja teadusmehe poolt. Teaduses => tunnustust vääriv töö soome ja soome sugulaskeelte uurijana, tõusis professoriks ja ülikoolirektoriks. Kirjutas esimese soomekeelse soneti värsitehnilisest huvist.
Pidas eeskujuks Runebergi. Tuntuim osa tema luulest on isamalüürika, „Savolase laul“, „Sõjamarss“ ja „Soome võim“ , neis tõstab pead hõimuaade, soomeugri rahvaste suguluse ja ühtekuuluvuse idee.
Ahlqvisti eriti raevukate rünnakute alla jäi Aleksis Kivi, kelle loomingu suhtes ilmutas ta monumentaalset mõistmatust.
Soomekeelse luule arendajana püsib tema nimi teerajajate hulgas.
Suonio – tema värsid ilmusid kogus „Luuletused“, millest on avaldatud mitmeid täiendavaid trükke (1865, 69, kõige ulatuslikum 97). Suonio nagu ka Oksase teksti teeb kohati raskepäraseks värsimõõdu kasutus, mis arvestab liigselt silbi pikkust. Suoniol on isamaalist luulet, kuid mitte nii palju ja nii kategoorilist, tema päristeemad on armastus ja loodus. Suonio viljeles huumorit, kirjutas näiteks eleegia laiskuse ülistuseks. Oma parimates luuletustes püüab Suonio tabada lihtsat rahvalaululist tooni, mis võlub luuletuses „Õhtule“.
Julius Krohn – astus avalikkuse ette 1860 ulatusliku tsükliga albumis „Maasikad ja mustikad “. 1866 – ilmuma hakkas „Kirjallinen Kuukauslehti“, samal aastal avaldas ka esimese hoolikalt koostatud soomekeelse luuleantoloogia „Pärlivöö“, mis heitis minevikule uut valgust. Samal aastal ka Eero Salmelaise klassikalise maine saanud kogumik „Soome rahva muinasjutte ja lugusid “. Oli alanud soomekeelse kirjanduse tulek.
1860 – üliõpilane Alexis Stenvall sai Soome Kirjanduse Seltsi võistlusel näidendi „Kullervo“ eest auhinna ja pääses avalikkuse ette. Neli aastat hiljem ilmus ta jälle kirjandusse: kahe teose ja nimega Aleksis Kivi
Aleksis Kivi
Alexis Stenvall (1834-72), luuletajanimega Aleksis Kivi sündis Nurmijärvel. Ülikooliõpingud (1859 – 65) ei viinud lõpueksamiteni, aga tõid tutvusringkonda oma aja keskseid kultuuritegelasi. Kivi toetasid Snellmann, Lönnrot, Cygnaeus, Julius Krohni isa kandis Kivi õpingukulusid. Sellest hoolimata oli puudus Kivi alaline külaline, 1870 paigutati vaimuhaiglasse, 1872 suri venna juures Tuusulas.
Kivi loomisaeg kestis vaid mõne aasta, 1864-71. Nende aastate jooksul sündis 12 näidendit, luulekogu ja suur romaan. Kirjanikutööd raskendas asjaolu, et puudus juhendav ja toetav traditsioon, luuletajana valis Kivi teise tee kui tema kaasaegsed, proosakirjanikuna ei olnud ühtegi kodumaist eeskuju.
Esimene näidend „Kullervo“ 1864, aine päineb eeposest „Kalevala“, see on veel ebaühtlane teos ja elab enamasti peategelase jõul. Sellega kõrvuti kirjutas ta hoopis teist tüüpi näidendi, komöödia „Nõmmekingsepad“, mis näitas, et autor on leidnud oma stiili, välismõjusid võib otsida taanlaselt Ludvig Holbergilt. 1866 ilmub lühinäidend „Kihlaus“, on Kivi kompaktsemaid saavutusi. Samal aastal sündisid veel näidendid „Öö ja päev“ ja tollal avaldamata jäänud lõbus sõdurifarss „Õlleretk Schleusingenis“, Kivi parim täispikk komöödia pärast „Nõmmekingseppi“. Sama viljaka aasta tulemuseks oli ka kaks ulatuslikku luuletsüklit, millest üks ilmus luulekoguna „Kanarbikumaa“ ja teine ajakirja „Kirjallinen Kuukauslehti“ veegudel, need luulesarjad tõstavad Kivi aastakümne kolmandaks suureks lüürikuks Oksase ja Suonio kõrvale ja neist möödagi. Neil on tihe rütm ja enamasti lõppriimita luulevormis, mugandas omapäraselt antiikaja värsiehitust. Tema luules ei esine kuigi palju programmiliselt isamaalisi tekste, erinevalt Suoniost on tal harva puht isiklikku armastusluulet või rahvalaulu laadis salme . Selgelt isamaalisi luuletusi on Kivil vaid üks, „Soomemaa“
Suurem osa Kivi luulest on jutustav ja kirjeldav. Paljudele luuletustele on andnud ainet kodukandi loodus, sageli kirjeldatakse luuletustes mõnd sündmust, inimsaatust või tervet paikkonda.
Mitmeid Kivi luuletusi võib leida tema romaanidest või näidenditest: Timo laul oravast ja soome luule tippude hulka kuuluv „Mu südame laul“, mis on pärit „Seitsmest vennast“
Pärast „Kanarbikumaad“ kirjutas Kivi innukalt edasi, järgnesid „Põgenikud“ (1867) „Öö ja päev“ (1867), Kivi eluajal avaldamata jäänud „Leo ja Liina“ (1867), „Canzio“ (1868) ja vaid visandiks jäänud „Selma riukad“ ja „ Alma “ (mõlemad ilmselt 1869). Viimane Kivi näidend „Margareta“ ilmus 1871. Piibli-aineline „Lea“ on läinud soome teatrikunsti ajalukku => näidendi esietendus (10. V 1869) tähistab soome teatri algust.
„Põgenikud“ – Kivi on siin taas omaks võtnud suure tragöödia stiili, astunud Shakespeare ja Schilleri jälgedesse ja mugandanud klassikalise tragöödia võimsa masinavärgi omapäraselt Soome oludele vastavaks. Lisaks kirjanduslikele teatritrikkidele on siin ka palju värsket ja algupärast ainest. On ka luule ja proosa vaheldumine.
Kivi peateos on „Seitse venda“, mis ilmus 1870 aastal „Novelli-kirjavaras“, mida ta oli plaanitsenud kirjutada juba 1850ndate lõpust peale. Oli küpsenud soome kunstproosa esimene klassik. Seitse venda sattus A. Ahlqvisti terava kriitika alla, rünnak kohutas ära ka Soome Kirjanduse Seltsi, ja lükkas romaani ilmumist edasi, kuni see ühes köites 1873 avalikkuse ette jõudis. Praegu on „Seitse venda“ Soome tuntuim ja armastatuim raamat, mille peeglis näevad end tänapäeva soomlasedki ja mille ütlemisi tsiteeritakse kui üldlevinud kõnekäände.