Romantism ja loojad (0)

Prosper Merimee ( 1803 - 1870)
Prantsuse kirjanik, sündis Pariisis, oli väga andekas maalija. Teda on peetud ka realistiks. Tema loomingu tunnusjoon on teiste rahvaste keelele, kommetele ja minevikule keskendumineÕppis vanas eas ära vene keele.
Esikteos „Clara Gazuli teater“. See on müstifikatsioon, hispaanialike näidendite kogu.
„Guzla ehk Vaimulik illüüria luulet“.
1829. ilmusid draama „Jacquierie“ ja Pärtliöö verepulma käsitlev ajalooline romaan „Charles IX valitsusaja kroonika“. 1829. aastal avastas enda jaoks NOVELLI.
Üksteise järel ilmusid ajakirjanduses „Matteo Falcone“, „Reduudi vallutamine “, „Tamango“ ja „ Federigo “. Pariisi peenemat elu käsitlesid „ Etruski vaas “ ja „Triktraki partii“. Need kõik valmistavad novellikogu „ Mosaiik “.
„Kahekordne eksitus “, „Hinged puhastustules“, „Ille´i Venus “, „Colomba“, „Arsene Guillot“ ja „ Carmen “.
Tõlked vene keelest: Puškini „ Padaemand “, „ Mustlased “ ja katkendid Gogoli teostest, Turgenevi jutud ning leedu legendi aineline „Lokis“.
Osalt lõpetamata jäänud teosed: kriitilised tööd vene kirjanduse kohta- „Nikolai Gogol“, „Aleksander Puškin“, „Ivan Turgenev “.
Kunstiajaloolistest töödest tähtsamad „Ajaloolised mälestusmärgid“, „Keskaja arhitektuur “ ja „Inglise kunst “.
Tema loomingus puuduvad laiahaardelised sotsiaalsed romaanid . Tema žanr oli novell . Tema novellid paistavad silma teaduslikult täpse stiiliga. Kangelased sageli vastuolulised isiksused .
Armastus Merimee novellides nõuab alati ohvreid, sest see on kangelastegu ning lõpeb peaaegu alati traagiliselt. Ta ei idealiseeri inimest. Ta ei loo ühiskonnaga võitlevat inimest. Merimee novellid on tavaliselt dramaatilised, kirjaldused on lühidad ja konkreetsed.
Victor Hugo(1802- 1885)
Sündis Besanconis Napoleoni armeekindrali pojana . Koos oma vendadega asutas ta ajakirja „ Kirjanduslik Konservatiiv “.
Varajased teosed, „ Oodid “ ja gooti õudusromaani vaimus eksootiline „Bug Jargal“.
1820-ndate teisel poolel muutus tema maailmavaade, peale seda:
1. avar kaasaelamine ühiskondlikule õigusele
2. poolehoid rõhututele ja hüljatutele
3. jõuline eetiline protest maise ülekohtu vastu
4. müstiliselt varjundatud elukõiksuse ülistus.
1820. a lõpuni valitses lüüriline kallak. –ilmusid luulekogud „Oodid ja ballaadid “ ja Byronist mõjutatud „Idamaised luuletused“. Luule jätkus1830. esimesel poolel kogudes „Sügislehed“ ja „Videvikulaulud“. 1831 .aastal ilmus esimene meistriteos „Jumalaema kirik Pariisis“.
Ta elas kaada 1830. ja 1848. a revolutsiooni püüdludtele, sündmused peegelduvad romaanis „Hüljatud“. Paljude aastate luulet koondav kogu „Kaemused. Eepos „Sajandite legend“ jäi lõpetamata.
Sotsiaalseid ja eetilisi probleeme käsitlesid „Meretöölised, „Mees kes naerab “ ja „93. aasta“.
Draama „Cromwell“. Essee „William Shakespeare “. Näidendi „Kuningas lõbutseb“ aineil on Giuseppe Verdi loonud ooperi „Rigoletto“. Inglismaa XVI sajandi traagilistel sündmustel põhineb „ Mary Tudor“ Hispaania aineline „Ruy- Blais“.
George Gordon Lord Byron (1788- 1824)
Byron oli luuletajana väga kuulus, tema mõju oma kaasaegsetele ja lähimatele järgijatele oli märkimisväärne.
Baironismi mõiste on tuletatud Byroni romantilisest kangelasest, pessemistlikust üksikmässajast.Romantiline kangelane:
1. iseloomustatakse napilt, mitte tutvustamiseks vaid pigem võõrandamiseks
2. ta peab olema eriliselt võimekas ja sotsiaalselt eelistatud
3. võimelised sütitama suuri kirgi, kuid võimetud neid ise tundma ja kannatavad seepärast sügavalt, see teeb neist vahel südametunnistuseta manipulaatori.
4. hindab kõrgelt loodust ja loomulikku keskkonda
5. sisemiselt lõhestatud
6. loomulikkuse ihalus võib asenduda irooniaga
7. tuleb eikusagilt , me ei näe kuhu ta kaob teose lõpus.
„ Hours of Idleness“(„Jõudetunnid“)
1808.a „The Edinburgh Review“
Luuletus „Romantikale“.Byron pöörab pilgu reaalsuselt ära ja püüab tabada teist, kaunist , hingestatud ja unenägude maailma kuuluvat elu, kas või selle vastuhelki.
Romantiline konflikt seisneb selles, et tegelikkus on vastuvõetamatu ja unistused ei täitu.
Reis mööda Vahemerd Portugalist Kreekani.See oli talle väga viljakas periood, esmalt sündis värssarutlus „Horatiusest“.
Romantismi manifestina kõlas poeem „ Childe Haroldi palveränd“. Selle esimene laul räägib Childe Haroldi teekonnast Portugalis ja Hispaannias. Kaks esimest laulu räägivad prantsalste sissetungist, rahva mehisest vastupanust, Inglismaa abist hispaanlastele, inglaste poliitilistest vigadest, kangelaste ülevusest.
„Inezile“ on Haroldi nukker hingehääl, „Cadizi neiu“ aga ülevas, herailises toonis luuletus , mis kangelase iseloomuga kuidagi kokku ei sobi.„Childe Haroldi palverännu“ järgmised osad(III- IV), mis valmisisd peale tema lõplikku lahkumist Inglismaalt, on kantud luuletaja isklikust hingedraamast. Nii algab ja lõpeb III laul pöördimisega tütre Ada poole, kellega poeet enam kunagi ei kohtu. Neljanda laulu pühendas Byronnoma sõbrale ja kunagisele reisikaaslasele Hobhous´ile.
Byroni lüroeepilisest värsist sai vorm, mis võimaldas väljendada arvamust kaasaegse inimese kohta.
Aastatel 1811- 1816 oli ta Inglismaal. See ol tema kuulsuse ja menukuse tippaeg kodumaal.
Ta loob lüüriliste poeemide sarja , sinna kuuluvad:“Giave“, „Abydose mõrsja“, „ Korsaar “, „Zara“, „ Parisina “ ja „Korintose piiramine“Londoni periood algab Byronil luuletsükliga „Thyrzale“. Luuletuses Tyrzale on esimest korda märgata, hukutava, lootusetu romntilise armastuse kujundit. Luuletus „Stantsid muusikast“. Romanssidest koosnev lüüriline tsükkel „ Heebrea meloodiad“. Lõpetamata jäänud poeem „Don Juan “.
Byroni Londoni perioodi lüüriliseks kokkuvõtteks on luuletused, mis on pühendatud poolõele. Šveitsis ilmus kogumik „Chilloni vang“. Hiljem lisandus selle algusesse „ Sonett Chillonile“. Värssdraamades „Manfred“ ja „Kain“ jõuab Byron veelgi suurema tinglikkuse ning filosoofilise üldistuseni. Piibliaineline müsteerium „Kain“, samal ajal kirjutayud väiksed poeemid „Pimedus“ ja „Uni“.
1816. jõudis Byron Itaaliasse, jäi sinna viimaste elukuudeni. 19. aprillil 1824 suri Byron Kreekas.
Percy Bysshe Shelley (1792- 1822)
Sussexi maakonnas sündinud, põlisest aadlisoost.
Revolitsioonimeelne. Juba Etoni kolledžis hakkas ta kirjutama ballaadilikke luuletusi. 1810. Oxfordi, kuid heideti sealt aasta hiljem välja, sest andis trükki pamfleti „Ateismi vajalikkusest “. Juba 19 aastaselt abiellus ta endast 3 aastat noorema koolitüdrukuga.
Oma radikaalset revolutsioonilist fiflosoofiat väljendas ta esimeses mahukamas teoses- poeemis „Kuninganna Mab“. Ka hilisemas loomingis leidub Shelley´l teravalt poliitilisi luuletusi, näiteks „ Anarhia mask“.
1816.aasta oli kõige dramaatilisem Shelley elus: Mary´lt sündis poeg, Shelley lahutamata naine Harriet aga uputas enda Londonis tiiki, nende lapsed võõrandati Shelleyst. Tollane tähtsaim luuleteos oli poeem „Alastor ehk üksinduse vaim“.
Samal aastal abiellus Shelley Mary Godwiniga. Mary Shelley sai samuti tuntud kirjanikuks („Frankenstein“) Aasta enne oma õnnetut surma jõusid Shelley traktaadis „Luule kaitse“ kokku võtta oma luulefilosoofia. Shelley suurtes luulevormides kuulsaimad teosed, Spenseri stroofis pikem poeem „Islami ülestõus“ ja varieeritud värsis lüüriline draama „Vabastatud Prometheus“ näitavad tema aadete ülevust inimlikkust. Shelley jõudis kirjutada veel teisegi lüürilise draama, Kreeka vabadusvõitlusest innustatud „ Hellase “. Ideaalsest finaalist loobus Shelley vaid blankvärsilises draamas „Censi“.
Kujundeis märksa konkreetsem oli Shelley lüürika. Just siin saavutas ta tundepeenuse. Tema luuletused: „Ood läänetuulele“, „Lõokesele“, „Pilv“ ja Keatsi surmast ajendatud eleegia „Adonis“. Lüürilised luuletused paistsid silma musikaalsusega.
John Keats (1795- 1821 )
Ta kuulus alamasse keskklassi. Jäi 15.aastaselt orvuks. Õppis Enfieldi koolis, oli seejärel kirurgi õpilaseks. Tema varastest luuleteostest paistis silma eriti sonett „Chapmani Homerose esmalugemise puhul“. Kuigi tema esikteosel „Luuletusi“ polnud menu , otsustas ta arstiametist loobuda ja end täielikult loomingule pühendada. 1818 .a ilmus poeem „Endymion“. 1818.a lõpus ja 1819.a alguses, elades üürilisena Hampsteadi linnajaos, kirjutas Keats enamiku oma kuulsamaid luuletusi: „Ööbikule“, „Sügisele“, „Ood Kreeka urnile“, „Nukrusele“, samuti poeemid „Püha Agnese eelõhtu“, „Lamia“, ja fragmendid poeemist „Hyperion“. Kõik nimetatud teosed ilmusid kogus „Lamia ja teisi luueltusi“.
Ta suri kopsupõletikku ja maeti Rooma protestantlikule kalmistule.
Stendhal (1783-1842) Marie Henri Beyle
Esimene realisti kuulsusega kirjanik Euroopas, kuid alles pärast surma. Asus romantikute poolele, nad mõistsid tema arvates inimhinge paremini, kui klassitsistid.
Essee „ Racine ja Shakespeare“. Peamine nõuanne, mida ta kirjandusele esitas oli kaasaegsus.
Tema tegelased olid seotud vastava ajastu ja ühiskonnaga, sündmuste loogiline esitus ja ajaloolise tõe taotlemine .
Tema isa oli veendunud rojalist. Vanaisa õhutusel luges valgustusaja autoreid Voltaire´i ja Rousseau ´d. Ta oli tubli matemaatik ja sellepärast läks Pariisi kõrgemasse polutehnilisse instituuti. Sündmuste ajel pealinnas läks ta 17. aastaselt sõjaväkke ja võitles ohvitserina. Pärast elas peamiselt Itaalias. Viimased 10 aastat elus oli Prantsuse konsul Itaalias.
Kirjandustegevus algas peale sõjaväge. Esimesed teised biograafiad ja esseed „Haylini, Mozarti ja Metastasu elu“, „Napoleoni elu“. Talle meeldis Itaalia ja sealsed inimesed, selle tulemusna essee „Maalikunstniku ajalugu Itaalias“, biograafia „ Rossini elu“, reisikirjad „ Rooma , Napoli ja Firenze“, „Jalutuskäigud Roomas“, ka pastuumselt ilmunud „Itaalia kroonikad “, suur romaan „Parma klooster “.
Esikromaan „Armance“. Suur psühholoogiline romaan „Punane ja must“. Peale surma ilmus „Lucien Luwen“ ja romaanikatkendid pealkirjaga „Lamiel“.
Aleksandr Puškin(1799- 1837 )
Aleksandr Puškin sündis 6. juunil 1799. aastal Moskvas põlisaadliku Sergei Puskini pojana. Puskini lapsepõlv oli üsna rõõmutu, sest vanemad suhtusid temasse mingi käsitamatu ükskõiksusega. Seepärast vältiski ta oma luuletustes lapsepõlvemälestusi ega nimetanud kordagi ema ja isa. 1811 pandi Puskin Tsarskoje Selo lütseumi.
1817 lõpetas selle ning ta määrati tööle välisministeeriumi. See teda ei huvitanud. Ta oli sündinud poeediks ja see määras kogu tema edasise traagilise elukäigu.
Seitsmendal veebruaril 1837 pidas Puškini duelli D´Anthesiga oma naise pärast, tolle kuul tabas poeeti kõhtu. Mehiselt kannatas ta välja piinava operatsiooni, surus alla oiged, et mitte naist ehmatada, ja ütles, et valu ei tohi tahet lämmatada. 10. veebruaril Puškini suri. Sõnum tema surmast levis kulutulena üle Neevalinna ning peagi kogunes poeedi maja väravasse tuhandeid inimesi. Valitsus ehmus ...
Looming on jaotatud:
Varane ehk lütseumiaegne luule, Peterburi aastad, pagendusaastad Lõunas, pagendusaastad Mihhailovskojes, pagendusjärgsed aastad, nn 1830.a Boldino sügis
Lühike loomingu ülevaade
Luule: Puškini säilinud luuletustest varaseim pärineb 1813. aastast. Juba varakult kujunes Puškini ideaaliks elujaatav, vaba ja oma kodumaad armastav inimene. Vabadussaade kõlab eriti mõjukalt luuletustes ”Tšaadajavile” (1818)ja “Küla” (1819).Romantismiperiood algas temal 1820. aastaga,”Ruslan ja Ludmilla ”, “Ju päeva viimne valgus suri”, “ Deemon “ (1823), “ Merele ” (1824). Puškini armastusluule pärliks on
“A. P. Kernile”. Eriti tundeerksalt väljendab poeet oma suhtumist lemmikaastaaega luuletuses “Sügis” (1833). Loodusluulest veel “Talvine tee” ( 1826 ) ja “Talveõhtu” (1825).
Puškini väljendas ka oma seisukoha luule ja luuletaja kutsumuse kohta ühiskonnas. Näiteks: “ Prohvet ” (1826). Sonetis “Poeedile”(1830) rõhutab ta looja ranget nõudlikkust iseenda vastu. “Läkitus Siberisse” (1827) –tulevikuusust kantud luuletus. Samuti ka “Antšaar” (1828). Oma elutöö võtab ta kokku luuletuses “Exegi monumentum” (1836).
Poeemid: “ Kaukaasia vang” (1820-1821), “Bahtšisari purskkaev” (1821-1823) ja “Mustlased” (1824). Pärast Venemaa ajloo uurimist ilmusid “Poltaava” (1829) ja “Vaskratsanik” (1833). Temalt ilmus ka värssromaan “ Jevgeni Onegin” (1825- 1832 ).
Proosa: 1830. võttis proosa loomingus valdava osa. 1831. ilmus teos “Kadunud Ivan Petrovitš Belkini jutustused. Välja antud A. P.”. Üldtuntuks sai “Padaemand” (1833). Ilmusid ajaloolised jutustused “Dubrovski” (1832-1833) ja “ Kapteni tütar” (1833-1836).
Draamateosed: 1825 valmis kirjanikul tragöödia “ Boriss Godunov”. 1830 lõpetas Puškin neli väikest tragöödiat: “Mozart ja Salieri ”, “Ihne rüütel”, “Pidu katku ajal” ja “Kivist külaline”.
Mihhail Lermontov (1814- 1841 )
Vene kirjanik, vene kirjanduse lord Byron, keda on peetud dekabristide heroilise ja romantilise traditsiooni jätkajaks. Varakult kirjutama hakanud Lermontovile tõi laiema kuulsuse A. Puškini surma vapustuses kirjutatud luuletus "Poeedi surm" (1836), mis tõi kaasa luuletaja väljasaatmise Kaukaasiasse. Hilisemas loomingus domineerib Kaukaasia aines, tuntumate teoste hulka kuulub romaan "Meie aja kangelane" (1840, e k 1929). Isevalitsuse vastased meeleolud luules (nt "Head aega, kasimata Vene", 1841) vahelduvad patriootiliste ja sügavalt lüüriliste meeleoludega. Lermontovi luule mässuline paatos on kujundanud vene romantilist luuletraditsiooni, kuid mõjutanud ka realistliku proosa sündi vene kirjanduses.
Tema loomingis eristatakse kahte perioodi: varane noorukiea luule ja küpse loomingi periood.
Aastatel 1828-1831 kirjutas 15 poeemi(eksootiline tegevuspaik ). Tuntumad on ereda vene rahvusliku koloriidiga „Oleg“, „Litvinka“.
Looming aastatel 1836- 1841:lõpetamata romaan „Vürtsinna Ligovskaja“ ja draama „Maskeraad“. Sama perioodi luules võib eristada:
1. oraatorlikku, deklamatsioonilist laadi („Surev gladiaator “)
2. luuletusi, mis meenutavad lüürilisi novelle („Vang“, „Naaber“)
3. allegoorilisi peisaaže(„Pilved“, „Mänd“, „Kalju“)
Lermontovi psühholoogilise analüüsi meetod rajas teed vene XIX vajandi teise poole realistlikule proosale.
Walter Scott (1771- 1832)
Scott on inglise kirjanduse suurimaid esindajaid XIX sajandi algul, ajaloolise romaani žanri looja. Ta kirjutas enam kui 25 maailmakuulsat ajaloolist romaani.
Walter Scott sündis Šotimaal Edinburgh’s. Scotti kirjanduslik tegevus jaguneb kahte selgesti eraldatavasse perioodi. Esimesel perioodil (1796-1814) kirjutab ta peamiselt luulet ( ballaade ja poeeme). Teisel perioodil (1814-1832) läheb W. Scott üle proosale, loovutades poeesias esikoha noorele Byronile ja hakkab kirjutama ajaloolisi romaane, mis moodustavad kõige väärtuslikuma osa tema loomingulisest pärandist. W.Scotti tuntuimateks romaanideks on " Waverley ", "Puritaanlased", "Montrose’i legend", "Ivaohoe", "Kenilworth", " Quentin Durward" jt. Scotti looming arenes ajajärgul, mis oli rikas suure tähtsusega ajaloolistest sündmustest. Walter Scott elas prantsuse kodanliku revolutsiooni ja Napoleoni sõdade ajastul. Poliitilistelt vaadetelt oli Walter Scott konservatiiv. Ta suhtus kriitiliselt inglise ja šoti rahvamasse rängalt rõhuva, rööviva ja laastava kapitalismi kiiresse arengusse . Reas teostes lähenes Walter Scott ajaloo mõistmisele klassidevahelise võitluse seisukohalt ja oskas näidata rahva otsustavat osa ajaloolistes sündmustes. Rahva esindajaid kujutab Walter Scott tavaliselt õilsate julgete inimestena, kes on võimelised kangelastegudeks ja kes peavad võitlust oma rõhujate vastu. Šoti ajaloole pühendatud romaanides näitab W. Scott, kuidas inglise ja šoti kodanlus kindlustas oma võimu, kihutades talupojad nende maadelt minema. Rahvamasside julm riisumine on W. Scotti romaanides paljastatud suure kunstilise jõuga. W. Scotti parimates romaanides, nende hulgas ka "Rob Roys", peegeldub ajalooliselt õigesti rahvamasside saatus kodanliku ühiskonna tekkimise ajajärgul. W. Scott on inglise kirjanduses esimesena osanud kujutada rahvast otsustava ning tähtsaima jõuna ajaloo arengus. See oli realistliku kunsti tõsine võit.
Soome romantism : Runeberg , Lönnrot, „Kalevala“
Johan Ludvig Runeberg (5. veebruar 1804 – 6. mai 1877 ) oli Soome rahvuspoeet.
Runeberg sündis Pietarsaaris Lääne-Soome läänis. Ta õppis Turu, Vaasa ja Oulu ülikoolides filosoofiat ja vanu keeli. Ta abiellus 1831. aastal ja kolis Helsingisse.
1838. aastal kolis ta perega Porvoosse, kus ta sai gümnaasiumi rooma kirjanduse lektori koha. 1842. aastast oli kreeka keele lektor . 1863. aastal sai ta halvatuse ja veetis ülejäänud elu voodihaigena.
Tema luulekogu "Lipnik Ståli lood" avaluuletus "Vårt land " on Paavo Cajanderi tõlkes Soome hümni sõnadeks.
Soomes tähistatakse Runebergi päeva 5. veebruaril.
Teosed* "Dikter" (Luuletused) (1830, 1833, 1843)
* "Elgskyttarne" ("Põdrakütid") (1832)
* "Hanna" (1836)
* "Nadežda ja Jõuluõhtu" (1841)
* "Kuningas Fjalar" ( 1844 )
* "Fänrik Ståls sägner" ("Lipnik Ståli lood") (1848, 1860)
* "Kungarne på Salamis" (" Salamise kuningad") (1863)
Elias Lönnrot (9. aprill 1802 – 19. märts 1884) oli soome rahvaluulekoguja ja kirjanik.
Elias Lönnroti poolt on rahvaluule ainetel koostatud soomlaste rahvuseepos "Kalevala" (1835, uus täiendatud versioon 1849).
Teda teatakse ka kui soome keele arendajat, ajakirjanikku, rahvavalgustajat, arsti ja taimeteadlast.
„Kalevala“
Sõjavastane rahumeelne vaim on „Kalevala“ peatunnuseid mis ühtlasi teeb selle teose õige erinevaks enamikust varasematest eepostest, kus kesksel kohal on sõjad. Selle tegevus on enamasti lihtne, olmeline, maalähedane. Eepos koosneb runodest ehk lauludest. Runode põhivärss on neljajalaline trohheus, need vahelduvad aga „Kalevalas“ õige tihti daktülitega- see toob rütmi vaheldusrikkuse ja paindlikkuse. „Kalevalat“ märgati väga varakult. Lönnroti eepose otse- või kaudtõlgete mõjul sündis hilisromantismis eeposi teistelgi rahvastel .