Mullastikukaardi analüüs (0)

EESTI MAAÜLIKOOL
Põllumajandus- ja keskkonnainstituut
Mullastikukaardi analüüs
Iseseisev töö
Koostaja : Merris Kivisoo
Juhendaja : Kaire Rannik
Tartu 2018

Sisukord

Sisukord 2
Põllumassiivi asukoht 3
Mullastik 4
Šifrite, lõimisevalemite ja muude tähisete seletused 4
Suurima osatähtsusega mulla liikide horisontide tüüpprofiil ja selle selgitus 5
Hinnang kasutussobivusele 8
Argomatiivsed võtted 9
Ala kaalutud keskmine perspektiivboniteet 9
Metsakasvukohatüüp neil muldadel 10
Loodusliku rohumaa tüüp nendel muldadel 10
Analüüsitud põllul enamlevinud mulla osatähtsus kogu Eesti maafondist ja haritavast maast (%) ning selle mulla peamine levikuala Eestis 11
Kasutatud kirjandus 12

Põllumassiivi asukoht

Põllumassiiv nr. 60156043960 asub Järva maakonnas , Järva vallas, Märjandi külas. Asukoht on näidatud joonistel (vt Joonis 1. ja Joonis 2.) [3]
Joonis 1. Mullastikukaardi väljavõte põllumassiivi nr. 60156043960 kohta. Põllumassiiv märgitud punase joonega . Mõõtkava 1:11700.
Joonis 2. Põllumassiivi asukoht märgitud Eesti kaardil punase ristiga .

Mullastik

Tabel 1. Põllumassiivi nr 60156043960 mullastik. [3]
Mulla siffer
Lõimis
Huumuse horisondi tüsedus, cm
Kuivus aste
Pindala, ha
Osatähtsus
KI
Ko
v⁰₁ls₁40-90/r₃ls₁
25-28 22-25 25-30
I/IV
23,01
9,86
68
29,2
KIg
v⁰₁ls₁50-80/r₂,₃ls₁
25-30
II
0,815
0,32
Go
v⁰₁ls₁30-50/r₃ls₁
th25-30
0,109
2,4
Kokku
33,8
100

Šifrite, lõimisevalemite ja muude tähisete seletused

KI – leetjas muld
Ko – leostunud muld
Klg – gleistunud leetjas muld
Go – Leostunud gleimuld
V° –veeris
ls – liivsavi
r – rähkne
v⁰₁ls₁40-90/r₃ls₁ (KI,Ko lõimis) – nõrgalt veeriseline kerge liivsavi tüsedusega 40-90 cm, sellele järgneb tugevasti rähkne kerge liivsavi
v⁰₁ls₁50-80/r₂,₃ls₁ (Klg lõimis) – nõrgalt veeriseline kerge liivsavi tüsedusega 50-80 cm, sellele järgneb keskmiselt rähkne ja tugevalt rähkne kerge liivsavi.
v⁰₁ls₁30-50/r₃ls₁ (Co lõimis) – nõrgalt veeriseline kerge liivsavi tüsedusega 30-50 cm, sellele järgneb tugevasti rähkne kerge liivsavi. [1]

Suurima osatähtsusega mulla liikide horisontide tüüpprofiil ja selle selgitus

KI – leetjas muld
Profiil : A-El-Bt-C või A-ElB-B- (BC)- C; võib esineda ka üleminekuhorisontidega profiile A-El-Bt-C ja A-AEl-B-C.
A-El-Bt-C. Esimene horisont on huumushorisont , huumushorisondi all asub hele, kollakashalli või pruunikaskollaka värvusega lessiveerunud horisont, mille all on savistunud pruunikas või punakaspruun tekstuurne sisseuhte- ehk illuviaalhorisont ja sellele järgneb lähtekivim, mis on sõltuvalt moreenist kollakashall, kollakaspruun või punakaspruun [1,2]
Ko – leostunud muld
Profiil: A- Bw- C, võib esineda ka üleminekuhorisonte (ABw või BC).
A-Bw-C. Esimene horisont on huumushorisont, huumushorisondi all paikneb metamorfne sisseuhtehorisont ehk akumulatsioonihorisont, mis on savistunud ja pruuni värvi ja sellele järgneb karbonaatne lähtekivim. [1,2]
Klg – gleistunud leetjas muld
Profiil: A-Elg- Btg- Cg ja A-ElBg-Bg-(BCg)-Cg, võib esineda ka A-Bt(g)- BCg-Cg ja A-AEl(g)-Btg-Cg,
A-Elg-Btg-Cg: Huumushorisont, sellele järgneb näivleetunud horisont, millele omakorda järgneb gleistunud tekstuurne sisseuhte- ehk illuviaalhorisont ja sellele järgneb gleistunud lähtekivim (kollakashall, kollakaspruun või punakaspruun moreen ). [1,2]
Go – Leostunud gleimuld
Tüüpprofiil: (O)-AT-BwG-CG
(O)-AT-BwG-CG: Esimene horisont on metsakõduhorisont, sellele järgneb toorhuumuslik horisont, millel all paikneb tugevasti gleistunud saviakumulatiivne horisont, selle all on karbonaatne lähtekivim. [1,2]
Põllul esinevate muldade omaduste, viljakuse, kontrastsuse, põllu kuju jne iseloomustus.
Maa-ameti kaardirakenduse andmete põhjal on tegemist haritava põllumaaga. Põllumassiiv meenutab kujult kahte ristkülikut, mis on kokku pandud nihkega. Põllu suurus on 33,8 ha. Kandilise kuju alusel võib järeldada, et hea on maad harida põllutöö masinatega. Põllumassiiv on tasase relieefiga. [3]
Põllumassiivil on kõige suurema osatähtsusega leetjas ja leostunud muld (KI,Ko).
Leetjad mullad (KI) on karbonaatsel lähtekivimil välja kujunenud mullad, mille profiilis esineb selgelt väljakujunenud lessiveerunud horisont. Keemine esineb selles profiilis tavaliselt sügavusvahemikud 60-90 cm. Leetjad mullad on tavaliselt kasutusel põllumaana, metsastatud aladel kasvavad aga kõrgtootlikud salu- ja laanemetsad , puistudest domineerivad kuusikud ja männikud. Leetjate muldade huumuskate, mille all esineb eluvieerumise tunnuseid, on keskmisehuumuslik (2,4-2,8%), võrreldes metsamuldadega on see väiksema huumusesisaldusega. Üldlämmastiku sisaldus on leetjatel metsa- ja põllumuldadel suhteliselt sama – 0,15-0,16%. Tänu mulla struktuursusest tingitud heale õhustatusele ja rikkalikust peenesisaldusest tingitud optimaalsetele ning vegetatsiooniperioodil stabiilsetele niiskusoludele on leetjate muldade mullaelustiku tugevusest ja juurestikust hõivatud kiht suhteliselt tüse. Tüseduse tõttu ei karda need mullad lühemaid põuaperioode. Mulda iseloomustab ka mõõdukas happesus , mis pärsib bakteriaalset lagunemist. Enamus leetjaid muldi on lõimiselt liivsavid, kuid esineb ka saviliivasid ja saviliivasid liivsavidel. Muldade profiil on vertikaalselt diferentseerunud. Leetjate põllumaade pH on 5,8-6,1, mis sobib hästi taimekasvatuseks. Leetjad mullad on suure produktiivsusega head põllumullad ja sobivad intensiivses kasutamiseks, haritava maa boniteet on keskmiste lõimiste korral 50-55 hindepunkti. Need mullad on sobivad kõikide kultuuride kasvatamiseks. Leetjate muldade viljakus tuleneb nende taimekasvuks parajasti nõrgalt happelisest reaktsioonist, optimaalsest huumuse sisaldusest, soodsast veemahutatavusest ja heast veeläbilaskvusest. Levinud Põhja- ja Kesk-Eesti maastikel. [2]
Leostunud mullad (Ko) on kujunenud tugevasti karbonaatsel lähtekivimil ja nende pindmine osa on vähemalt 30 cm tüseduselt ja vabadest karbonaatidest leostunud. Keemine algab tavaliselt 30-60 cm sügavusel. Leostunud muldadele on tüüpiline pruuni savistunud horisondi esinemine huumushorisondi ja lähtekivimi vahel. Peamisteks lähtekivimiteks on valkjashall, kollakashall ja kollakaspruun moreen. Põlluks haritud leostunud muldade huumuse kontsentratsioon on vahemikus 2,7-3,1%, mis on väiksem metsamuldade omast. Leostunud mulla pindmises kihis on korese osakaal mulla üld massis lähtekivimiga võrreldes vähenenud. Leostunud põllumuldade pH on 6,5-7, mis on sobiv taimekasvatuseks. Leostunud muldade niiskusrežiim on nii vegetatsiooniperioodil kui ka aastati võrdlemisi stabiilne. Leostunud mullad ei karda pikaajalisi sademeid ja ega lühemaid põuaperioode. Mulla profiili ei kogune ülavett. Haritavate leostunud muldade boniteet võib parimal juhul ületada 60 hindepunkti piiri. Leostunud mullad on head põllumullad ja sobivad intensiivseks kasutamiseks. Levinud Tartu ja Viljandi vahelisel alal, Kagu-Eestis. [2]
Gleistunud leetjas muld (KIg) on osatähtsuselt kolmas muld põllumassiivil. Gleistunud leetjas muld erineb leetjast mullast eelkõige selle poolest, et profiili alumine osa on gleistunud. Nad on kujunenud tugevasti karbonaatsel lähtekivimil ajutiselt kõrgele tõusvast põhjaveest või seiskuvast pinnaveest tingitud lühiajalise liigniiskuse mõjul. Gleistunud leetjad mullad on kasutusel kultuurrohumaadena või kuivendatud põlluna. Mullal on head ringimused suhteliselt huumusrikka, kuid veidi toorhuumusliku endogeense epipedoni tekkimiseks, seda tänu lähtekivimi karbonaadirikkusele, ajutisele liigniiskusele ja mineraalsele mitmekesisusele. Põlluks haritud gleistunud leetjate muldade huumusesisaldus on 2,9-3,2%. Gleistunud leetjate muldade bioloogilist aktiivsust piiravad kevadeti ja sügiseti mullas valitsevad anaeroobsed tingimused ja mõõdukas happesus, mis mõlemad pärsivad bakteriaalset lagunemist. Gleistunud leetjate muldade aktiivveemahtuvus on 75 cm tüseduse kihi kohta saviliiv- ja liivsavilõimisel 140-160 mm. Põllumuldade pH on 5,8-6,1. Need mullad on kevadeti ja sügiseti umbes 1-2 nädlat liigniisked, kas pealevalguvasst pinnaveest või mullaprofiilis kõrgele tõusvast kapillaarveest. Profiilis võib olla ka ülavett. Gleistunud leetjate muldade kasutamine haritava maana sõltub eelkõige kuivendamisest, sest kuivendatud muld on head põllumullad ja sobivad paljude kultuuride kasatamiseks. Gleistunud leerjad mullad esinevad tavaliselt koos leostunud ja leetjate muldadega. [2]
Leostunud gleimuld (Go) on osatähtsuselt neljas muld põllumassiivil. Need mullad on alaliselt liigniisked mullad, mille pealmiseks horisondiks on toorhuumuslik horisont. Leostunud gleimullad on moodustunud karbonaatsetel lähtekivimitel. Keemine algab vahemikus 30-70 cm. Niitmise ja karjatamise mõjul kujunevad looduslikele leostunud gleimuldadele soostunud rohumaad. Mulla ülesharimisel moodustub eutroofne toorhuumuslik horisont, milles orgaanilise aine ja huumusesisaldus on 7,0-8,0%, üldlämmastiku sisaldus 0,35-0,4%. kultuuristamisel väheneb leostatud gleimuldadel orgaaniline aine ja lämmastiku sisaldus. Mulla pH on alla 5,5. Liikuva või kiirelt vahelduva mullaveega leostunud gleimuld on hea keskkond nii juurte arenguks kui ka mullaelustiku tegevuseks. Peale selle, et liikuv mullavesi rikastub paremini hapnikuga, soodustab neis muldades organismide tegevust ka mullavee ja mulla neelava kompleksi kaltsiumirikkus. Gleimullad on aeglasti soojenevad, sest nad on veest küllastunud, seepärast algab nendel muldadel kevadine vegetatsioon kuskil kaks nädalat hiljem. Kultuurimaana kasutamisel vajavad kuivendamist . Looduslikud leostunud gleimullad on heaks reserviks haritava maa laiendamisel. Nende kuivendatud muldade perspektiiviboniteet võib olla 35-40 hindepunkti. Suurimad levikualad on Pärnu-, Hiiu-, Lääne- ja Raplamaa. [2]

Hinnang kasutussobivusele

Leetjad mullad on suhteliselt harimiskindlad ja universaalse kasutussobivusega. Vaid leetjatel liiv- ja savimuldade haritavus on alla keskmise. Leetjad mullad on head põllumullad ja sobivad intensiivseks kasutamiseks. Väga hästi sobivad teraviljade kasvatamiseks, kasutussobivus teraviljade kasvatamisele on 10 punkti. Kõige madalam kasutussobivus ehk 7 punkti on tatra kasvatamiseks. [2]
Leostunud muldadel on samuti universaalne kasutussobivus, tänu suhteliselt vastupidavale struktuursusele on leostunud mullad harimiskindlad. Tasastel või nõrgalt kallakulistel aladel on leostunud mullad normaalselt haritavad – minu põllumassiiv on tasasel alal, sellest järeldan et sel on universaalne kasutussobivus.[raamat] Nende mullad, nagu ka eelnevad leetjad mullad, sobivad pea kõigile põllukultuuridele, näiteks kõige suurem on kasutussobivus on nisul, odral ja kaeral, väikseim aga tatral. [2]
Põllumassiivil väiksema osatähtsusega kahe mulla, gleistunud leetja ja leostunud gleimulla, kasutussobivus sõltub kuivendamisest. Keskmise lõimisega kuivendatud leostunud gleimullad on head põllutüübilised haritavad maad ja sobivad hästi peamiste põllukultuuride kasvatamiseks. Nendel muldadel sobib kõige paremini põllukultuuridest kasvatada nisu, kaera, segatist ja suvinisu , kõige mittesobilikum on aga lutsern . [2]
Kõige suurema osatähtsusega kaks mulda katavad pea terve põllumassiivi ja need mõlemad on universaalse kasutussobivusega, millest järeldan, et uuritav maa on väga hea põlluharimiseks. Põld on väga sobilik erinevate teraviljade kasvatamiseks.

Argomatiivsed võtted

Leetjad mullad on suhteliselt harimiskindlad, aga põllumajanduskultuuride saagikust piirab puuduliku väetamise korral väike toitainete sisaldus, sellest järeldan, et oluline on õige väetise kogus. Leostunud muldade viljakus ja saagikus sõltub samamoodi põhiliselt väetamisest ja agrotehnikast nagu ka eelneval mullal. Gleistunud leetjate muldade puhul on vaja maad kuivendada, kuivendatud gleistunud leetjad mullad on head põllumullad ja sobivad paljude kultuuride kasvatamiseks, kuivendamata mullad halvendavad kultuuride kasvutingimusi. Leostunud gleimuldade puhul on vajalik samuti kuivendamine. [2]

Ala kaalutud keskmine perspektiivboniteet

Tabel 2. Põllumassiivi nr. 60156043960 perspektiivboniteedid. [3]
Muld
Perspektiivboniteet
KI,Ko
62
KIg
53
Go
48
Kaalutud keskmine perspektiivbonieet on 54,3, mis on kõrgem keskmisese kvaliteediga muldade perspektiivboniteedist.

Metsakasvukohatüüp neil muldadel

Leetjas muld ja gleistunud leetjas muld – neil muldadel kasvavad metsad kuuluvad sinilille , sinilille-jänesekapsa või naadi kasvukohatüüpi. Tegemist on kõrge tootlikkusega salu- ja laanemetsadega, niiskematel muldadel on ülekaalus kaasikud ja kuuse- lehtpuu segametsad. Hõredamas alusmetsas kasvab sagedamini pihlakas , kuslapuu , paakspuu , vaarikas jt. [2]
Leostund gleimuld – metsastumise korral moodustuvad leostunud gleimuldadele sõnajala, angervaksa või osja kasvukohatüübi lehtpuu- või leht- ja okaspuu segapuistuga sooviku- ja salumetsad . Alusmets on liigirikas ja keskmiselt tihe (toomingas, mage sõstar, vaarikas jt). [2]
Leostunud muld – leostunud muldade metsad kuuluvad valdavalt sinilille kasvukohatüüpi- tegemist on kõrge tootlikkusega salu- ja sürjametsadega. Puistudest domineerivad kuusikud, vähem on männikuid ja kaasikuid. Alusmets on hõre või keskmiselt tihe ning sagedasemad liigid on pihlakas, sarapuu, kuslapuu, paakspuu ja mage sõstar. Alustaimestik on liigirikas ja selle moodustavad maasikas, sinilill, lillakas , jänesekapsas, võsaülane jt. [2]
Nende muldade puhul soovitaksin jälgida, millised taimed on sobivad kindlale mullale, tõin need ka eelnevalt välja, selle järgi on hea põllumassiiv metsastada.

Loodusliku rohumaa tüüp nendel muldadel

Leostunud gleimuld – Niitmise ja intensiivse karjatamise tõttu kujunevad looduslikele leostunud gleimuldadele liigirikkad soostunud rohumaad. Rohurinne on lopsakas ja liigirikad (paljud sõnajala- ja tarnaliigid, angervaks, seaohakas , sookastik, kõrvenõges jt). [2]
Leetjad ja gleistunud leetjad mullad – looduslikel metsata leetjatel muldadel on kuivad pärisaru- või palurohumaad. Taimekooslusest suurima osakaaluga on hariliku kasteheina – madala mustjuure, angerpisti- lubika , hariliku kasteheina – punase aruheina ja maarjaheina kooslused . Metsaga katmata gleistunud leetjatele muldadele on kujunenud niisked pärisarurohumaad madala mustjuure – hariliku härgheina, kahkja tarna – madala mustjuure, tulika – luht-kastevarre, kõrveköömne-sinihelmika, lubika-hirsstarna jt kooslustega. [2]
Leostunud muld – leostunud muldade looduslikud rohumaad on kas kuivad pärisaru- või sürjarohumaad või niisked pärisarurohumaad. Taimekooslustest on lagedamatel ja kõrgematel aladel suurema osakaaluga angerpisti-lubika, lubika-mägitarna, mägiristiku – madala mustjuure ja angerpisti-mägiristiku kooslused ning niiskematel aladel madala mustjuure – hariliku härgheina, kahkja tarna – madala mustjuure, tulika – luht-kastevarre, kõrveköömne-sinihelmika, lubika-hirsstarna jt kooslused. [2]

Analüüsitud põllul enamlevinud mulla osatähtsus kogu Eesti maafondist ja haritavast maast (%) ning selle mulla peamine levikuala Eestis

Leetjad mullad (KI) moodustavad 2,4% kogu maafondist ja 6,3% põllumaast. Levinud Põhja- ja Kesk-Eesti maastikel. Levikualaks on kollakashalli moreeni puhul Pandivere kõrgustik ja punakaspruuni moreeni puhul Viljandimaa ja Tartumaa. [4]

Kasutatud kirjandus

Astover , A., Reintam, E., Leedu, E., Kõlli R. (2013). Muldade väliuurimine. Tartu: Eesti Maaülikool.

Astover, A., Kõlli, R., Roostalu, H., Reintam, E., Leedu, E. (2012). Mullateadus . Õpik kõrgkoolidele. Tartu: Eesti Maaülikool

Maa-ameti kaardiserver X-GIS. https://xgis.maaamet.ee/maps/XGis?app_id=UU82A&user_id=at&LANG=1&WIDTH=1122&HEIGHT=655&zlevel=0,552500,6505000

Astover, A. (2005). Eesti mullastik ja muldade kasutussobivus. http://maad.maad.ee/avalik_leht/img/Eesti-mullastik.pdf