Keelesemiootika (0)

5 VÄGA HEA

Esitatud küsimused

Kuivõrd sõltub vorm tähendusest või vastupidi?
Kui regulaarne on keele süsteem?
Miks inimene räägib?

Lõik failist

Eksamiküsimused (2011)

Keel kui primaarne modelleeriv süsteem - primaarne süsteem on loomulik keel, millele baseerub kultuur ehk süsteemide süsteem, seda peetaksegi silmas nt terminis „sekundaarsed modelleerivad süsteemid“

Keele struktuuri tasandid - Keel on süsteem, millel on kindel struktuur. Keelel on kaks põhilist allsüsteemi – häälikute süsteem ja tähenduste süsteem. Keele kasutamine seisneb tähenduste edasiandmises hääliksümbolitega. Tähendusi uurib semantika ; häälikulist struktuuri fonoloogia . Kinnistunud sõnade allsüsteem on leksikon ehk sõnavara. Sõnade sisestruktuuri allsüsteemi nimetatakse morfoloogiaks ja lauseehituse allsüsteemi süntaksiks. Fonoloogia, morfoloogia , leksikon ja süntaks on vormilised allsüsteemid, mille üksustel on olemas materiaalne fonoloogiline vorm. Keele viie allsüsteemi suhteid kujutatakse sageli hierarhilise tasandite süsteemina, milles abstraktsus suureneb alt üles: semantika ;süntaks; leksikon; morfoloogia; fonoloogia. Sageli öeldakse ka, et kõrgema tasandi üksus teostub ehk realiseerub madalama tasandi üksuse kaudu. Laused realiseeruvad sõnade, sõnad morfeemide, morfeemid foneemide kaudu. Semantika koha osas on selline hierarhia siiski eksitav. Semantika on oma abstraktsusest hoolimata seotud kõikide teiste allsüsteemidega. Süntaksi struktuuridel on sageli semantilisi eriülesandeid.

Lingvistika ja semiootika struktuur (harud ja suunad) - Häälikuid uuriv teadus on häälikuõpetus ehk foneetika . Foneemi tasandist alates on kindlasti tegemist keeleteadusega. Seda osa keeleteadusest, mis tegeleb foneemidega, nimetatakse fonoloogiaks. Vormiõpetuse ehk morfoloogia valdkonda kuulub see osa keelesüsteemist, mis puudutab morfeemidest sõnavormide moodustamist. Morfoloogia tegeleb keele tüvi- ning tunnusmorfeemidega. Sõnamoodustus on see osa keeleteadusest, mis uurib sõnade moodustamist kas tüvimorfeemide omavahelise liitmise teel. Mõnikord peetakse tarvilikuks eristada fonoloogia ning (laiemas tähenduses) morfoloogia vahepealse alana veel eraldi valdkonda – morfofonoloogiat.Seda keeleteaduse osa, mis tegeleb sõnadest ja sõnavormidest kõrgemale jäävate keelesüsteemi tasanditega, nimetatakse lauseõpetuseks ehksüntaksiks. Keelesüsteemi tähendust kandvate üksustega tegelevat osa keeleteadusest, st fonoloogiat, morfoloogiat ning süntaksit kokku nimetatakse grammatikaks.Sõna on niisiis morfoloogia ning sõnamoodustuse kõrgeim tasand ja süntaksi madalaim tasand. Morfoloogiat ja sõnamoodustust huvitab, kuidas sõnavormid ja sõnad on kokku pandud, ning süntaksit, mida sõnadest saab kokku panna. Aga sõnaga tegeleb veel üks keeleteaduse haru, nimelt sõnavaraõpetus ehk leksikoloogia . Leksikoloogia uurib sõnade tähendust ehk sõnasemantikat, sõnade päritolu ehk etümoloogiat, sõnade stiilivarjundeid, sõnade omavahelisi tähenduslikke suhteid (sünonüüme, antonüüme, homonüüme), sõnade püsiühendeid ehk fraseologisme.Nii grammatika kui ka leksikoloogia uurivad õigupoolest keeleüksuse vormi vahekorda tähendusega. Keeleteaduse haru, mis seab selle vahekorra uurimisel esiplaanile tähenduse (kas leksikaalse või grammatilise) nimetatakse tähendusõpetuseks ehk semantikaks. Keeleteadusehk lingvistika on loomulike keelte teadusliku analüüsiga tegelev teadus. 20. saj domneeris keele olemuse kohta Saussure'i keelesüsteemi autonoomsuse tees – keelesüsteem ja keelekasutus on autonoomses lähenemises üksteisest lahutatud; keelesüsteemi uuritakse lahus kõigist konteksutaalsetest nähtustest ja argikeele varieerumisest (kriitika: keelesüsteem kui abstraktne idealisatsioon), lähenemist nimetatud autonoomseks keeleteadus eks. Oluline lingvistiline rakendusala on keel(te) grammatikate kirjeldus, mis põhineb üldisel grammatikateoorial ja semantilisel teoorial. Teine sellega seotud oluline ala on keeletüpoloogia ehk keelte struktuurijoonte võrdlemine ja sellele toetuv üldine liigitamine . Kui seda tüüpi uurimine keskendub keele süsteemile kui rohkem või vähem autonoomsele struktuurile, siis on tegemist strukturaalse keeleteaduse ehk strukturaallingvistikaga. Kõik pole autonoomsuse ideega nõus, juba kaua aega on keeleteaduses suundi, milles rõhutatakse keelesüsteemi ja keelekasutuse sõltuvust kultuuritaustast (nt etnolingvistika ). 1960Ndatel hakkasid levima autonoomsust eitavad funktsionaalsed keeleteooriad ja suunad, esimeste seas sotsiolingvistika. Funktsionaalsele keeleteooriale on iseloomulik keele uurimine selle funktsioonidest lähtudes, arvestades kasutust , konteksti ja keelekasutaja omadusi. Paljud 1980. aastatel tekkinud kognitiivse keeleteaduse voolud rõhutavad keele sõltuvust inimese teistest kognitiivsetest võimetest ja isegi motoorsetest tegevustest – nt tähelepanust, kategoriseerimisest ja ruumilisest orienteerumisest. Funktsionalistlikud on oma lähenemisviisilt ka järgmised paaril-kolmel viimasel aastakümnel tekkinud keeleteaduse suunad: tekstilingvistika, vestlusanalüüs, pragmaatika . Veelgi uuematest suundadest on kriitiline lingvistika haru, mis püüab seletada keele ja ideoloogiate ning keelekasutuse ja võimukasutuse seoseid .Autonoomsest keeleteadusest tuleb lahus hoida psühholingvistika (keelepsühholoogia), mis keskendub keeleprotsessi mehhanismide selgitamisele empiiriliste, eelkõige psühholoogilias kasutatavate meetoditega. Autonoomsest keeleteadusest tuleb eristada ka neurolingvistikat, kus keskendudakse keelevõime lokaliseerumisele ajus ja keelekasutusprotsesside esindatusele inimese närvisüsteemis. Variatsionismiga on seotud keelekontaktide uurimine. Pikaaegne geograafiline ja ka sellega seotud kultuuriline lähedus muudavad keelte tähendussüsteeme ja struktuure üksteisele sarnasemaks, mis loob uurimisobjekti terveid keelepiirkondi haaravale areaalilingvistikale. Viimasel ajal väga kiiresti arenenud interdistsiplinaarne lingvistika haru on arvutilingvistika, peaeesmärgiks on keel(t)e ehituse ja funktsioneerimise jäljendamine arvuti abil, nii et see oleks lingvistiliselt hästi põhjendatud, formaalselt arusaadav ja arvutiprogrammina teostatav. Matemaatiline keeleteadus hõlmab grammatikateooria formaalsete aluste osas samu alasid nagu arvutilingvistika, lisaks kuulub sellesse statistiliste meetodite rakendamine keeleelementide sageduse määramiseks. Antropoloogiline keeleteadus ehk etnolingvistika rõhutab seda, et keelt ei saa uurida lahus seda kasutavatest inimestest ja nende kultuurist laias tähenduses. Kõik eespool käsitletud keeleteaduse aspektid ja suunad on osa teoreetilisest keeleteadusest, mille eesmärgiks on keelesüsteemi või selel kasutamise teooria ja kirjelduse loomine kas üldkeeleteaduse või mingi üksikkeele vaatenurgast. Rakenduslingvitikas kasutatakse sageli ära teoreetilise keeleteaduse teooriad, mõisteid või tulemusi praktiliste probleemide lahendamisel. Keeledidaktika – võõrkeele õppimise ja õpetamise teooria ja praktika. Konstraktiivne keeleuurimine, selle suuna tähelepanu all on keelte struktuuride võrdlemine ning eesmärgiks on välja selgitada sellised nähtused, mis keelte õppimisel võõrkeelena raskusi võivad valmistada. Tõlketeadus. Semiootika Ivici järgi: keeleteadlastest oli esimeseks suureks semiootikuks de Saussure, filosoofide tähelepanu äratasid semiootilised nähtused palju varem, ent kaasaegse semiootika alused rajati alles 20. saj esimesel poolel, alustades Charles Peirce 'i töödest. Uue teaduse tegeliku ulatuse tõi esile teine Ameerika teadlane C.W. Morris . Morrise järgi on semiootika ülesandeks välja töötada teaduslike teooriate ühine keel. Kolmeks osaks jagamine: pragmaatika, semantika ja süntaks. Ivici järgi võib kutsutakse semiootiliste probleemidega tegelejaid semantikuteks, jagades nad kahte rühma: üldise semantika ja akadeemilise semantika esindajad. Carnap : deskriptiivne semantika kirjeldab nähtusi, mis tingivad aktuaalsete olemasolevate suhtlemismärkide iseloomu (keeleteadlaste ala). Teoreetilise semantika ülesannetesse kuulub abstraktsetes semantilistes süsteemides märkidega teostatavate operatsioonide väljaselgitamine (loogikute ala).

Süntagmaatilised ja paradigmaatilised seosed lingvistikas - ( eristus sem-S, lingv- H on minu enda tehtud)
(Ivici järgi) semiootikas -> Saussure: süntagmaatilised seosed vs assotsiatiivsed seosed. Tema järgi seostuvad esimesed keelemärkide seostega mingis antud kontekstis, teised aga viitavad mingi keelemärgi assotsiatiivsele ühendusele sama malli järgi moodustatud märkidega. Lingvistikas-> Hjelmslev: paradigmaatika on seotud keeleüksuste vahekordade uurimisega kogu 'keelesüsteemis', süntagmaatika aga keeleüksuste vahetute seostega kõnevoolus. Paradigmaatilised ja süntagmaatilised vahekorras on vastastikuses seoses. Paradigmaatiliste ja süntagmaatiliste vahekordade selgitamine muundustesti abil peaks kindlaks määrama keelenähtuse loomuse, s.o peaks näitama igal üksikjuhul, mis on põhiline, üldine tunnus ja mis on individuaalne joon. Saussure'i mõistestik - Leksikaalsed suhted jagunevad kahte suurde liiki: paradigmaatilised (nt hüponüümia, metronüümia, sünonüümia, vastandus) ja süntagmaatilised (nt kollokatsioonid, idioomid).

Semantika, süntaktika ja pragmaatika lingvistikas - süntaktika – märk-märk; semantika märk- reaalsus /referent; pragmaatika märk – adressaat/adressant . Morrise järgi (Ivici järgi) pragmaatika käsitleb suhtlemisvahendeid nende seoses inimesega, mis toimub inimesed, kui ta saadab või võtab vastu teate; millest sõltub suhtlemise viis; missugusel määral on suhtlemise vorm tingitud kultuuritüübist. Semantika eesmärgiks on seletada märkide ja nende poolt tähistatavate mõistete vahekorda. Süntaks uurib vahekordi märkide eneste vahel mingis antud kommunikatsioonisüsteemis.

Ikoonid, sümbolid ja indeksid lingvistikas - Loomulik keel on sümboliline. Keelelise sümboli põhijuhtum on tavaline sõna. Foneemid on sõna vormiks. Keeleline sümbol on kaheplaaniline, ta koosneb vormist ja tähendusest. Sümbol viitab referendile. Sümbolit tähenduse ja vormi suhe on konventsionaalne ehk kokkuleppeline. Ülejäänud kaks märkide põhiliiki, milles vormi ja tähenduse suhe on erinevalt sümbolist motiveeritud, on ikoon ja indeks. Ikoon on oma referendiga rohkem või vähem sarnane kujutis. Ikoonilisi elemente leidub onomatopoeetilistes sõnades. Indeksi aluseks on see, et vorm on põhjus-tagajärje, kokkukuuluvus – või muus suhtes oma referendiga. Sümbolilised, ikoonilised ja indeksiaalsed elemendid realiseeruvad sageli samaaegselt, moodustades mitmekihilisi ladestusi. Ikoonilisust keeles võime jagada jäljendavaks (imitative) ja struktuuriliseks. Jäljendavad ikooid on märgid, mille vorm sarnaneb tähendusega visuaalselt või heliliselt, onomatopoeetilised sõnad (auh, kikerikii , kopp -kopp). Peale onomatopoeetiliste sõnade on kõrge ikoonilisuse astmega veel deskriptiivsõnad, nt vilksti, jõllama, võpatama. Ikoonilusega on tihedalt seotud ka häälikusümboolika. Struktuurilised ikoonid on märgid, mille vorm annab edasi tähenduse osade suhteid, nt see et mitmuses on sõna pikem (tüdruk-tüdrukud). Üheks struktuurilise ikoonilisuse avaldumiseks keeles on peetud ka tähenduse isomorfismi põhimõtet: üks vorm – üks tähendus; nt et narratiiv on ikkagi hoopis midagi muud kui jutustus või šoppama on midagi muud kui poes käima. Indeksid on märgid, mille vorm ja tähendus on seotud järelduse kaudu. Mõnikord nimetatakse indeksiteks keeles sõnarühma, mille referent selgub alati ainult kasutusolukorras, nt näitava asesõna kasutus (see) koos osutava žestiga. Lisaks kitsamale indeksi mõistele kõneldakse aga ka üldisemalt indeksiaalsusest keeles, nt võib hääle ja häälduse põhjal arvata isiku pärituolu, kainuse või purjusoleku, soo jms. Tähendusülekannetes on indeksiaalne eelkõige metonüümia, mis on tähenduse ülekanne ühe valdkonna sees kokkupuute või/ja järelduse kaudu.

Foneetika ja fonoloogia - Foneetika (häälikuõpetus, hääldusõpetus) on teadus, mis uurib inimkõne üksusi - häälikuid - artikulatoorsest, akustilisest ja pertseptiivsest aspektist. Fonoloogia uurib lõplikku hulka (põhimõtteliselt hääldatavaid) invariantseid üksusi, mis on piisavad ja tarvilikud uuritavas keeles kõigi erinevaiks peetavate sõnavormide, fraaside ja lausete eristamiseks.

Foneemide liigid ja distinktiivsed tunnused- Foneemide liigitus: (a) Vokaalid e täishäälikud, (b) Konsonandid e kaashäälikud, © häälikute kombinatsioonid, (d) positsioonilised nähtused; (e) prosoodia . Fonoloogilised tunnusjooned (nt helilisus, nasaalsus) on binaarsed, st neil on üldiselt kaks väärtust . Distinktiivtunnused – vajadus, et tunnused oleksid keele süsteemi seisukohalt peamised ning eristatavad vähemtähtsatest mittedistinktiivsetest tunnustest. Trubetzkoyl ei ole tähelepanu keskmes mitte foneemid kui segmendid , vaid foneemid kui distinktiivtunnuste kimbud. Kui üks tunnus (väärtus) on mingi foneemi seisukohalt liiane, siis ei võeta seda foneemi kvaliteedi määratlemisel arvesse.

Fonoloogilised opositsioonid - keeleteadusliku uurimise tarbeks ei piisa keelekasutaja intuitiivsest häälikusüsteemi struktuuri teadmisest. Tarvis on täpset analüüsiprotseduuri: tuleb leida häälikuüksused, uurida nende omadusi ning esinemisvõimalusi ja otsustada, missuguse vastanduste võrgustiku nad süsteemi tasandil moodustavad. Lihtsaim viis fonoloogilise opositsiooni kindlakstegemiseks on otsida minimaalpaari e sellist sõnapaari, mille liikmed erinevad teineteisest häälduslikult vaid ühes punktis ning mille liikmeil on erinev tähendus.

Morfeemide liigid ja funktsioonid- Morfeeme saab liigitada mitmel viisil: distributsiooni alusel vabadeks ja seotud morfeemideks, tähenduse alusel leksikaalseteks ja grammatilisteks. Morfoloogiliste ja süntaktiliste funktsioonide järgi jagunevad seotud morfeemid muutelõppudeks ning tunnusteks ja tuletusliideteks, vabad morfeemid omakorda sõnaliikideks. Morfoloogiliselt liitseid sõnavorme võib tekkida mitut moodi. Seotud morfeemidel ja prosoodilistel modifikatsioonidel on kaks põhiülesannet: muutmine (ühest lekseemist uued sõnavormid) ja sõnavara rikastamine (uute lekseemide tuletamine).

Morfoloogilised kategooriad – Morfoloogiliseks kategooriaks nimetatakse morfoloogiliste tunnuste kujul vormistuvate üksteist välistavate tähenduste klassi. Nt pöördekategooria on (kindlatel süntaktilistel tingimustel) verbis morfoloogiliselt väljenduv tegija suhe kõneleja või kuulajaga. Pöördekategooria tunnusteks on n, d, b, me (~ m), te, vad (~ d). Kõik need tunnused väljendavad tegija suhet kõneleja või kuulaja isikuga, kusjuures igaüks neist väljendab selle suhte erinevat liiki: n väljendab seda, et tegija on samane kõnelejaga (ela/n), d väljendab seda, et tegija on samane kuulajaga (ela/d) jne. Pöördetunnused välistavad üksteist, sest ühes sõnavormis saab olla ainult üks pöördetunnus. Vastavalt sellele, missuguseid funktsioone saab sõna lauses kanda, võib ta seostuda ka erinevate morfoloogiliste kategooriatega. Oma võimelt seostuda morfoloogiliste kategooriatega jagunevad sõnad kolme suurde klassi: käändsõnad, pöördsõnad ja muutumatud sõnad.

Keelte morfoloogilised põhitüübid - (a) isoleerivad keeled – neis ei ole seotud morfeeme, kõik sõnad on muutumatud, selgelt eristatavad, isoleeritud tervikud, nt vietnami ja hiina keel (b) aglutineerivad keeled – omane on tüvesid ja lõppe kokku liimida, kasutatakse rohkesti seotud morfeeme, mis tavaliselt liituvad muutumatu sõnatüvega. Morfoloogilisi variatsioone järelikult ei ole. Samale tähendusele (funktsioonile) vastab süstemaatiliselt samakujuline tunnus/lõpp, nt türgi keel, ka eesti keel c) fusiivsed keeled – rohkesti tüvesiseseid, tähendust mõjutavaid häälikuvariatsioone. Samal grammatilisel tähendusel võib olla mitmeid avaldumisvorme, nt ladina keel. Sellesse kolmikjaotusesse on hiljem lisatud veel (d) polüsünteetiliste keelte tüüp, mille näiteks tuuakse tavaliselt eskimo ehk innuiidi keeled. Need on keeled, milles on väga palju seotud morfeeme (üle kümne ühes sõnas) ning nende tähendus sisaldab tavaliselt rohkemat kui tavaline mutelõpp või liide . Sõna ja lause vahe ei ole sugugi selge.

Sõna ja lekseem - Sageli on öeldud, et sõna on keele vähim vaba vorm, mille tunnuseks on võime esineda iseseisvalt. Tekstis realiseerub lekseem alati mingi sõnavormina. Eesti keele sõnavormid varvas, varba ja varvastel kuuluvad samasse kogumisse ehk esindavad sama lekseemi. Keele sõnavara põhiosa moodustavad leksikaalsed sõnad ehk lekseemid. Lekseemi kõige tähtsam omadus on selle sõnaliik.

Sõnaklassid ehk sõnaliigid vormiõpetuses - Sõnade liigitamisel on kogu aeg kasutatud kolmesuguseid kriteeriume: a) muutmist , b) sõnade omatähendust, c) süntaktilist funktsiooni ehk seda, mis lauseliikmena kõnealust sõna saab kasutada. Vormiõpetuses: (a) sõnad, mis muutuvad arvus ja käändes on noomenid e käändsõnad, (b) sõnad, mis muutuvad ajas ja pöördes (isikus), on verbid e pöörd- e tegusõnad; (c) sõnad, mis üldse ei muutu, on partiklid e muutumatud sõnad. Morfoloofia ja süntaksi erinevus ilmneb just seoses sõnaga. Morfoloogias selgitatakse sõnade siseehitust, lause on aga sõnadest moodustatud tervik.

Sõnaklassid ehk sõnaliigid lauseõpetuses - Lauseõpetuses: (eesti keeles) (a)öeldis ehk (grammatiline) predikaat, (b) alus ehk (grammatiline) subjekt , (c) sihitis ehk (grammatiline) objekt, (d) öeldistäide ehk predikatiiv, (e) määrus ehk adverbiaal, (f) täiend ehk atribuut.

Polüseemia ja homonüümia põhjused ja piirid (polüseemia ja homonüümia vahetegemine, eristamine) - Lekseem „keel“ on polüseemiline (st tal on mitu alltähendust, st ta on mitmetähenduslik). Polüseemia on seega motiveeritud mitmetähenduslikkus. Üks osa alltähendusi tekib tähendusülekannete, eelkõige metafoori või metonüümia kaudu. (metafoor – tähenduse laiendus sarnasuse, metonüümia aga kokkupuute alusel.) Mõnikord laienevad tähendused sel viisil, et algse tähenduse mingid osad võimenduvad ja mingid osad kaovad teises tähenduses, st ühe polüseemse üksuse alltähendustes kombineeruvad tähendusosad erinevalt. Leksikaalseid suhteid appi võttes on polüseemia liikidena esitatud ka järgmisi: autohüponüümia (nt kana tähendab nii linnuliiki kui ka emast isendit) ja automeronüümia (nt käsi tähendab nii labakätt kui ka labakätt koos käsi-ja õlavarrega). Selle nähtusega paralleelselt tuleb vaadelda homonüümiat, st olukorda, kus on kaks fonoloogiliselt koostiselt sama, kuid siiski eraldi lekseemi. Homonüümiaga, st eri lekseemidega, on tegemist siis, kui fonoloogiliselt kujult samasugused, samasse sõnaliiki kuuluvad sõnad erinevad morfosüntaktilise käitumiselt ja tähenduselt. Verbid laskma (tulistama) ja laskma ( lubama ).

Homonüümia liigid Sama häälduse, aga erineva kirjapildi ja tähendusega sõnu nimetatakse homofoonideks (meiereis ja meie reis); Sama kirjapildi, aga erineva häälduse ja tähendusega sõnu nimetatakse homograafideks looma (sõna loom II-välteline omastav ) ja looma (sõna loom III-välteline osastav ja verbi luua ma-tegevusnimi).

Sünonüümid (leksikaalsed ja grammatilised) ja antonüümid - Sõnade jagamisel nendevaheliste leksikaalsete suhete järgi olgu aluseks järgmine kaksikjaotus: sama või lähedane tähendus – erinev vorm a) sünonüümid nuga ja väits b)antonüümid hea ja halb. Sünonüümid on kujult üksteisest erinevad, kuid tähenduse poolest sarnased või lähedased samast sõnaliigist sõnad. Nt ämber ja pang; paralleelne ja rööpne; julge, kartmatu, südi, söakas, vapper ja vahva . See määratlus ja need näited käivad leksikaalsete sünonüümide kohta. Peale selle on veel grammatilised sünonüümid, s.o leksikaalselt samasisulised, aga grammatiliselt vormistuselt erinevad keelendid. Nt kibedamaitselised, kibeda maitsega ja maitselt ~ maitse poolest kibedad; nahataoline ja nahkjas. Antonüümid ehk vastandsõnad on ühe semantilise tunnusjoone poolest vastandlikud sõnad, kusjuures nende muu tähendussisu langeb kokku. Nt mees ja naine väljendavad mõiste ‘inimene, homo sapiens’ soo tunnuse poolest vastandlikke alammõisteid. Veel näiteid: abielus – vallaline , rääkima– vaikima, ostma – müüma, alistama – alistuma, lõpp – algus, jah – ei, hästi – halvasti, rohkem – vähem. Antonüümid pole seega sugugi sõnad, mis on tähenduselt teineteisest võimalikult erinevad. Nt sõnadel riigikogu ja küülik, kalkun ja tango tähenduslik ühisosa puudub ning nad ei ole antonüümid.

Lause ja süntagma - süntagma – sama tasandi keeleüksuste (foneemide, sõnade, tähenduste ...) järjend. Lause on keeleüksus, mis on grammatiliselt ja intonatsiooniliselt vormistatud ning kannab terviklikku mõtet. Lause on grammatiliselt sõltumatu teksti osa, süntaksi põhiüksus. Lause peamine tunnus on teate edastamine vastuvõtjale.

Süntaktilised seosed ja lauseliikmed - Lauses kindlaid semantilisi ja pragmaatilisi funktsioone täitvad moodustajad esinevad lauseliikmetena. Lauseliikmetel on kindel vorm ja süntaktilised (käitumis) omadused. Mõnikord on lauseliikmeid nimetatud süntaktilisteks funktsioonideks. Eesti keele lauseliikmed on (a) öeldis ehk (grammatiline) predikaat, (b) alus ehk (grammatiline) subjekt, (c) sihitis ehk (grammatiline) objekt, (d) öeldistäide ehk predikatiiv, (e) määrus ehk adverbiaal, (f) täiend ehk atribuut. Süntaktilised seosed: rinnastus- ja alistusseos; kordus = süntaktiline parallelism

Süntaktilised teooriad: aktuaalne liigendus - Aktuaalne /temaatiline/ liigendus – lause infrastruktuur . Tuntud info asendatakse uue infoga , mis lisatakse lausega (teema-reema)

Süntaktilised teooriad: generatiivne grammatika- Generatiivse grammatika eesmärk on anda kõigi lausete kirjeldus, mis on kõigis loomulikes keeltes realiseeritud või võimalikud (seotud kõneleva subjekti loovusega). See on niisiis lausetasandi (fraasiline), mida võib rakendada universaalselt. Selle eesmärk on määratleda süntaktilised, semantilised ja fonoloogilised universaalid. Generatiivne grammatika, olemuselt loogiline, on esitatud rangelt formaalsel kujul: see on süntaktiline lähenemine, mis eeldab — vähemalt alguspunktis — tähenduse kõrvalejätmist. Oma esimesel staadiumil abstraheerub ta tõepoolest sisust, olles suunatud vaid lausungite grammatikalisusele, sõltumata nende semantilisusest. Alles seejärel antakse eelnevalt välja toodud formaalsetele struktuuridele semantiline tõlgendus: semantiline komponent “haagitakse” seega süvastruktuuridele külge.

Süntaktilised teooriad: “ valentsiteooria ” - Valentsteooria e sõltuvusgrammatika. Sõltuvuse mõiste abil kirjeldatakse sõnadevahelisi süntaktilisi sõltuvussuhteid, eelkõige seda, mis on endotsentrilise struktuuri põhisõna ja mis on selle laiendid. Laiendeid liigitatakse ühelt poolt sõltuvussuhte tugevuse järgi atribuutideks ja komplimentideks, teiselt poolt nende asukoha järgi lauses eeslaienditeks ja järellaienditeks. Verbi peetakse lause põhisõnaks.

Süntaktilised teooriad: käändegrammatika ja konstruktsioonigrammatika - Käändegrammatikas oluline ka grammatiliste vormide eristamine ehk see, millist rolli täidavad argumendid (tegeleb lause tähendusega): agent -elus tegija, kes mingit tegevust teeb, tavaliselt on alus; instrument -vahend, millega tehakse midagi; koht -koha väljendus; tulemus; kogeja e patsient -kellele tegevus on suunatud; komitatiiv -kellega koos midagi tehakse; allikas -kust kuhu; benefaktiiv - kasusaaja .

Semantika põhimõisted - Loomulike keele tähendustega seotud nähtuste uurimist nimetatakse lingvistiliseks semantikaks ehk tähendusõpetuseks. Selle uurimisobjekt on sõnade ja grammatiliste kategooriate tähendused keelesüsteemi osana . Lausesemantikas selgitatakse välja põhimõtteid, mille järgi süntagma tähendus on selles esinevate vabade ja grammatiliste morfeemide funktsioon. Filosoofiline semantika analüüsib tähenduse mõistet ning maailma, mõtlemise ja keele suhet. Loogilises semantikas arendatakse tähendusnähtuste kirjeldamiseks täpseid ja formaliseerimismeetodeid. Sõnade tähenduste selgitamist nimetatakse sõnasemantikaks ehk leksikaalseks semantikaks. Lingvistilise semantika esmane uurimisobjekt on süsteemitähendused, nii leksikaalsed, grammatilised kui ka lausete tähendused. Tähenduse olemus – tähendus ja vorm, tähendus mõjutab vormi eelkõige grammatikaliseerumise kaudu; tähenduse täpsus.

Semantika: tähenduse liigid- 1) Põhitähendus on keelendi tähendus, mis jääb invariantseks (muutumatuks) kõigil kasutusjuhtudel. Nt sõna kest põhitähendus on ‘väljastpoolt kattev ümbris’, vrd raku, mao või padruni kest, inimese maine kest. Tähendusvarjund on keelendi põhitähendusele toetuv kaastähendus. Nt sõnal kild : killu on peale põhitähenduse ‘väike tükk’ veel tähendusvarjundid ‘väike lõik või viil’ (kild juustu, singikild). 2) Alg- ehk esmane tähendus on keeleajaloolise kujunemise mõttes esimene tähendus. Nt sõna kiri algtähendus oli ‘muster’, läikima algtähendus oli ‘ loksuma ’, mis on praegu säilinud vaid ütlemises süda läigib. Teisene tähendus on keeleajaloolise kujunemise käigus hiljem lisandunud tähendus. Nt sõna kiri algtähendusele on juurde tulnud tähendused ‘1. graafiliste märkide süsteem (ladina kiri); 2. kirjamärkidest koosnev tekst; 3. ümbrikus läkitatud sõnum’.
3) Denotatiivne tähendus on sõnaraamatutähendus. Konnotatiivne tähendus ehk konnotatsioon on tundmuslik lisatähendus, mille keeletarvitajad seovad sõnaga oma kogemuste alusel. Nt sõna hambaarst tähendus on seletussõnaraamatus ‘hammaste, suuõõne ja lõualuude haigusi raviv arst’, aga paljudel inimestel pigem ‘vastik hambapuurija’. Vastupidi hästi peaksid mõjuma nt sõnad puhkus ja päike. 4) Usuaal- ehk tavatähendus on püsiv tähendus, milles keelendit harilikult mis tahes kontekstis kasutatakse. Nt klaaspärl ‘klaasist tehispärl’. Okasionaal-ehk juhutähendus on tähendus, mis on keelendile antud ainult mingis ühes kontekstis tavapärasest tähendusest hälbides. Sellist keelekasutust esineb rohkesti luulekeeles ja see mõjub alati markeerituna. Nt klaaspärl suur vihmapiisk ’. 5) Vaba tähendus on sõnal olenemata teistest sõnadest, millega ta seostub. Nt sõna kiik tähendab mis tahes seostes ‘kiikumisvahend’ ning sääsk on ‘teatav putukas’. Seotud tähenduse saab sõna üksnes mingi fraseologismi vm sõnaühendi koosseisus . Nt ainult ühendis kaelakiike tegema hälbib kiik oma tavalisest tähendusest ning ühendis teeb sääsest elevandi on sõnal sääsk ‘tühiasja, pisiasja’ tähendus. 6) Leksikaalne tähendus on keelendi üldistatud potentsiaalne tähendus, nt verbi haihtuma tähendus eesti keeles. Aktuaalne tähendus on keelendi konkreetses kasutuses avalduv tähendus, nt verbi haihtuma tähendus siin praegu lauses Ühel suveööl oli meie auto parklast haihtunud.7) Termin leksikaalne tähendus esineb veel teiseski mõistepaaris, ent avaldab ennast veidi teisest küljest: leksikaalne tähendus on sama sõna kõigile muutevormidele ühine tähendus, mida kannab sõnatüvi. Nt vormide kirg, kired, kirgedeta tähendus ‘tugev tunne’. Grammatiline tähendus on ühesugustele muutevormidele ühine tähendus, mida kannavad harilikult tunnused, vahel ka tüveteisendid. Nt kirgedeks, lapseks, kollaseks, sinuks tunnus –ks märgib saavat käänet; külla, jõkke, merre (vrd küla, jõgi, meri) on sisseütleva vormid. Leksikaalsele tähendusele on lähedane veel kategoriaalne tähendus - kõige üldisemat tähenduskategooriat näitav tähendus. Nt sõnad hea, kiire, kibe tähendavad omadust. 8) Nominatiivne tähendus on keelendi vahetult tegelikkuse esemete, olendite, nähtuste jm-ga seotud põhitähendus. Nt kerkima nominatiivne tähendus on ‘ülespoole, kõrgemale liikuma, tõusma’ ( neiu rind kerkis ja vajus, tainas kerkib , maapind kerkib); kevad on ‘üks aastaaegu’. Ekspressiivne tähendus on keelendi põhitähendusele toetuv emotsionaalselt värvitud tähendus. Nt kerkima puhul ‘ tekkima , sündima, ilmuma’ (on kerkinud uusi andekaid pianiste, kerkis hulk küsimusi); kevad ‘(millegi) uue ja värskendava algus’ (elukevad, rahvuslik kevad). 9) Otsene tähendus on tähistatu ja tähistaja kõige vahetum seos. Nt mürgine ‘mürki sisaldav’ (mürgine madu , mürgine taim); jämedakoeline ‘jämeda koega’ (nt kampsuni kohta); seapesa ‘sea ase’; seanahk ‘mis seal seljas või nülitud (seanahast portfell ); seasõrg ‘sea jala osa’. Ülekantud tähendus on tähendus, mille keelend on saanud tema kasutama hakkamisel mingis talle ebatavalises seoses (hrl võrdluse alusel). Nt mürgine ‘õel’ (mürgise keelega vanamees, mürgine vanamees); jämedakoeline ‘peenuseta, tahumatu’ (jämedakoelised naljad ); seapesa ‘ segamini tuba, ase vm’; veab seanahka ‘looderdab’ ja seanahavedaja ‘looder’; seasõrg ‘üks sõlmeliike’.

Semantika meetodid - komponentanalüüs (strukturaalsemantika põhimeetod ja põhineb oletusel, et sõnade tähendused koosnevad elementaarsetest tähendusosakestest ja on seega kirjeldatavad nende osakeste summana; seemid ja semeemid); loomulik semantiline metakeel (semantilise komponentanalüüsiga umbes samal ajal tekkinud leksikaalse dekompositsiooni meetod; aluseks on samuti oletus universaalsete tähenduskomponentide olemasolust, kuid neid komponente ei peeta loogiliselt tuletatavateks, vaid universaalseteks primitiivideks, inimmõtlemise väikseimateks defineerimatuteks koostisosadeks; semantiline kirjeldus seisneb tähenduse ümbersõnastuses, mis sisaldab ainult primitiive, st mida ei ole võimalik enam edasi parafraseerida;); kontseptuaalne semantika (põhineb oletusel, et tähendussüsteem ja mõistesüsteem on täpselt sama ning neid ei ole mõtet eristada eri süsteemideks; nii tähendused kui ka mõisted põhinevad kategoriseerimise kahel nurgakivil: sarnasusel ja erinevusel; kuna primitiive ei peeta selles teoorias tabakeele osaks, võib seda kirjeldusviisi nimetada abstraktseks semantiliseks metakeeleks, mis koosneb kontseptuaalsetest kategooriatest nt asi, sündmus, seisund, kont ja kontseptuaalsetest funktsioonidest nt minema, jääma, sihtkoht , Jackendoff); freimisemantika (olukorras kui tervikust lähtuv kirjeldusmeetod, eesmärgiks luua tähenduste kirjeldus, mis näitaks, kuidas inimesed mõistavad tähendusi konkreetses kontekstis, Fillmore); prototüübianalüüs (vastandub komponentanalüüsile, arusaam, et paljudel mõistetel on hägusad piirid, mistõttu mõistete äärealad kattuvad; eelduseks on, et keeleline kategoriseerimine pole mitte loogilise süsteemi tulemus nagu oletab komponentanalüüs, vaid põhineb reaalse maailma tajumisel ja selles maailmas tegutsemisel; üheks eelkäijaks peetakse Wittgensteini esitatud perekondliku sarnasuse mõistet – hoolimata sellest, et mõistel võivad olla hägusad piirid, ei tekita see inimestele suhtluses probleeme, järeldus, et keeleüksuste tähendus võrdub selle kasutusega)

Semantika teooriad...pmst eelmises olemas nimed jne.

Pragmaatika põhimõisted – Peirce: pragmaatika uurib märkide ja nende kasutajate – autori ja adressaadi – suhteid. Tänapäeva pragmaatika kesksed mõisted – presupositsioon, kõneaktid ja suhtlusprintsiibid ning – maksiimid on lingvistid üle võtnud loogikutelt ja filosoofidelt. Pragmaatika jälgib seda, kuidas inimesed kasutavad mõttekaid ja tähendust omavaid keeleväljendeid oma kommunikatiivsete eesmärkide saavutamiseks, ning peab looma ka vastava mõistestiku. Pragmaatika problemaatika on märksa laiem, st ta ei ole keeleteaduse osa. Eksisteerib üldine pragmaatika, mis uurib inimsuhtlemise seaduspärasusi abstraktsemal tasandil. Pragmaatika eesmärgiks on inimese kui suhtluseksperdi teadmiste ja oskuste modelleerimine. Inimsuhtlemise üks iseloomulikumaid jooni on, et suhtluses kasutatud keeleväljendite mõte ei pruugi ühtida nende otsese, vahetult väljendatud tähendusega, nende semantilise sisuga. Kõneleja võib oma pöördumisega silmas pidada hoopis kindlal viisil modifitseeritud sisu, nimetagem seda sisu pragmaatiliseks mõtteks. Seejuures arvab kõneleja, et väljendi vastuvõtja saab pragmaatilisest mõttest aru ning reageerib just nimelt sellele, mitte väljendi otsesele semantilisele sisule . Pragmaatikas kirjeldatakse vaadeldavat tüüpi suhtlusregulaarsusi nn kommunikatiivsete printsiipidena.

Kõneaktide teooria - John Langshaw Austin visandas 1950ndatel kõneaktide teooria, mida hiljem täpsustasid ja arendasid edasi John Searle (" Speech acts"; 1969), Paul Grice , Peter Strawson , William Alston jt. Austini kõnelemisteooria rõhutab varem mitte tõsiselt võetud asjaolu, et kõnelemine on alati ka tegevus ning on alati sõltuv konkreetsest olukorrast. See teooria mõjutas analüütilist keelefilosoofiat ja keeleteadust tugevalt, sest kõnetegude (performatiivsete kõneaktide) olemasolu heitis uut valgust kommunikatsioonile ning keele toimimisele. Performatiivne kõneakt on näiteks: "Käesolevaga kuulutan ma teid meheks ja naiseks " või: "Ma ristin sind ...". Lausumise hetkel luuakse "tõsiasi maailmas".

Kommunikatiivsed lausetüübid
Kommunikatiivsed lausetüübid on lausetüübid, mida eristatakse suhtluseesmärgi järgi. Laused tähistavad mitmesuguseid kommunikatsiooniülesandeid. Lausete abil antakse edasi väidet, küsimust, käsku, soovi ja hüüdu. Väitlause, küsilause, käsklause, soovlause, hüüdlause.

Kommunikatiivsed printsiibid
Kommunikatiivsed meetodid vaatlevad keelt eelkõige suhtlusvahendina, mille abil keeleoskaja saab väljendada oma mõtteid ja vajadusi.

Suulise kõne teooriad
Retoorika laias mõistes muutus marginaalseks; oluliseks sai esteetilise valdkonna jaoks. Erinevalt grammatikast on ennekõike suulise kõne oskus. (rhe – kr k. kõne, gramma – kirjatäht.) Teiselt poolt vastandus poeetikale (värss vs. proosa). Kreekas arusaam, et vaidlustes tekib tõde; selleks vajalik, et vaidlus oleks korrektne ja jälgiks reegleid – retoorilisi. Kreekast pärineb ka avalik debatt ameti pälvimiseks.

Tüpoloogilised klassifikatsioonid lingvistikas
Keeletüpoloogia harud: Kvalitatiivne tüpoloogia: püütakse välja töötada selliseid mõisteid, mida saab kasutada kõikide keelte võrdluses; nt terminite SUBJEKT ja OBJEKT asendamine terminitega AGENT ja KOGEJA. Kvantitatiivne tüpoloogia tegeleb erinevate struktuuri tüüpide levikuga maailma keeltes; nt kuivõrd sagedane on maailma keeltes kategooria KLUSIIV markeerimine spetsiaalsete grammatilise vormidega. Kas selliste vormide esinemine korreleerub mingite muude struktuuriliste omadustega Teoreetiline tüpoloogia püüab seletada kvantitatiivse tüpoloogia avastusi. Seletusi otsitakse KOGNITSIOONIS ja kõnelejate SUHTLUSEESMÄRKIDES.

Morfoloogiline tüpoloogia – E. Sapir - keelte jaotamine morfoloogilise sünteesi astme ja morfoloogilise tehnika alusel. Morfoloogilise sünteesi aste on kvantitatiivne näitaja, see näitab sõnasiseste vahendite kasutamise määra sõnade lauseks seostamisel ehk morfeemide arvu sõna kohta. Morfoloogilise sünteesi astme järgi jagunevad keeled analüütilisteks (iga sõna koosneb ühest morfeemist, süntakt. seoseid väljendatakse abisõnade, sõnajärje abil), sünteetilisteks (sõnad koosnevad tüvimorfeemist ja muutemorfeemidest) ja polüsünteetilisteks keelteks ( ühes sõnas võib olla väga palju morfeeme; ei tehta vahet sõnal ja lausel, ühes sõnas antaksegi edasi kogu lause info. NT eskimo keel). Morfoloogilise tehnika järgi jagunevad keeled isoleerivateks (grammatika ja süntatika väljendatud sõnade järjekorra abil. Puuduvad seotud morfeemid. Kõik sõnad on muutumatud, selgelt eristatavad tervikud. N: vietnami ja hiina keel) , aglutineerivateks (morfeemid ise ei muutu ja neist igaühel säilib üks kindel tähendus, Tüvesid ja lõppe kokku liimiv keel. Nt Türgi) ja flekteerivateks (Rohkesti tüvesiseseid, tähendust mõjutavaid häälikuvariatsioone. Tunnuste ja lõppude eristamine on seetõttu raske. Samal grammatilisel tähendusel võib olla mitmeid avaldumisvorme.Nt ladina keel). Süntaktiline tüpoloogia – J. Greenberg – Keele liigitamine sõnajärje alusel, keele omadused, mis tulenevad sõnajärjest. Öeldisverbi (V), aluse e subjekti (S), sihitise e objekti (O) järjestus on sõnajärg. ende kolme lauseliikme erinevaid järjestusi on kuus: SOV, SVO, VSO, VOS, OSV, OVS. Nendest kaks esimest on maailma keeltes kõige sagedasemad. Hiljem jõuti järeldusele, et oluliseimad on verbi ja objekti järjestus – VO-keeled ja OV-keeled. Ajalooline keeletüpoloogia - keele tüüp pole muutumatu, vaid keeled arenevad ühelt tüübilt teisele. lgul arvati, et areng toimub ainult suunal isoleeriv – aglutineeriv – flekteeriv keeletüüp. Hiljem on leitud, et flekteeriv keel hakkab uuesti isoleeriva tüübi poole arenema. Selline arenguring pole aga kindlasti absoluutne ja ühesuunaline, võimalikud on tagasilöögid ja vastupidine areng. Viimastele võib kaasa aidata keelekorraldus, mis juurutab selguse taotlemiseks mõnikord eelmise arenguetapi vorme. Peamiseks ringse arengu põhjustajaks on grammatiseerumine – iseseisvate sõnade muutumine abisõnadeks, abisõnade muutumine sõnaosadeks (grammatilisteks morfeemideks – liideteks, tunnusteks, lõppudeks), sõnaosade kokkusulamine tüvega.

Genealoogiline klassifikatsioon
Maailma keeled on jagatud perekondadesse, millel arvatakse olevat ühised esinevanemad. Suuremad perekonnad on Indo-Euroopa keeled, Afro- Aasia keeled, Austroneesia keeled, Sino -Tiibeti keeled. Keelte ühised osad võivad olla tingitud samadest esivanematest (nagu homoloogia bioloogias). Genealoogiline liigitus ehk geneetiline liigitus – käsitleb keelte sugulus - ja põlvnemissuhteid, mida esitatakse tihti keelepuu vormis. See on süsteem, mis otsib algkeelt ning sellest arenenud tütarkeeli. Tütarkeeled muutuvad aja jooksul aina erinevamaks ning kui need omavahel eriti kokku ei puutu , muutuvad need (murded) erinevateks iseseisvateks keelteks. Sugulaskeelte sarnasuse põhjus võib paraku olla ka muus kui suguluses, tegu võib olla ka juhusliku kokkulangevusega, laenamise või universaalsete tendentsidega.

Areaalne klassifikatsioon lingvistikas
Geograafilise asupaiga järgi (sprachbund): Balkani keeled; Kaukaasia keeled; Ida-Aasia keeled. Keelerühmas olevad liikmed ei pruugi olla väga lähedases suguluses geneetiliselt, kuid keele rääkijad on olnud omavahel suhtluses väga pikka aega läbi ühise kogukonna ja keeled koondusid sellest lähtuvalt – nö areaalsed jooned.

Vana-India lingvistika ja semiootika
India: Panini grammatika. Avastati 18 saj koloniseerijate poolt, pärineb 5 või 4 sajandist eKr. Kirjeldab sanskriti keele ehitust. Kirjutatud eesmärgil, et sanskritikeelseid veedasid lauldaks õigesti ka tulevikus (Seetõttu keskendub põhiliselt foneetikale – hääldus!). Koosneb 8 raamatust. Pānini keeledefinitsioonid on peaaegu valemid, lühidad ja lihtsad. Kõik see viitab faktide äärmiselt täpsele uurimisele. Pānin on kirjeldanud klassikalist sanskriti keelt 4000 definitsiooniga. Pani aluse võrdlev-ajaloolise keeleteaduse tekkele (sanskritoloogia 19. sajandil) – avastati, et sanskriti keel on sugulaskeel ladina ja kreeka keelele.

Vana-Kreeka lingvistika ja semiootika
Kreeka tõi keeleteadusesse küsimuse keele olemasolust (kuivõrd on ta bioloogiline) ning grammatilise süsteemi (sõnaliigid ja käänded). Filosoofide periood ( Aristoteles , Platon jt): Alates 5 sajand eKr. Põhiprobleemid: physei – thesei vastandus. Kas keel on looduslik või inimeste loodud ja kokkuleppeline? Physei pooldajad : keel on jumalate poolt antud, laps õpib keele loomulikult. Thesei pooldajad: keel püsib normide alusel, ta on välja mõeldud ning kombestiku alla käiv, kokkuleppeline. Kuivõrd sõltub vorm tähendusest või vastupidi? Aristoteles: thesei – inimesed annavad asjadele nimed. Keel võib muutuda aga selle taga ei saa olla ühe inimese töö. Samas onomatopoeetilised (loodshääli jäljendavad) sõnad esindavad physei poolt. Analogistid ja anomalistid: arutelu, kui regulaarne on keele süsteem? Analogistid: keel on põhimõtteliselt süsteemne, analoogiate alusel saab sõnu muuta ja seostada . Anomalistid: keeles püsivat süsteemsust pole kuna see on täis anomaaliaid ehk hälbeid, erandeid. Platon (u 428-348 eKr) defineeris substantiivi ja verbi: substantiiv on see, mille kohta midagi öeldakse. Aristoteles (384-322 eKr) klassikalise grammatika rajaja. Ta lõi peaaegu ammendava sõnaliikide ja lauseliikmete mõistestiku. Substantiivid (onoma) ja verbid (rhēma). Aleksandria periood ( Dionysios Trax); Siit sai alguse meie grammatiline traditsioon. Raamatukogu loomine ning klassikaline kreeka keele uurimine. Grammatikud Aristarchos (III/II saj eKr) ja Dionysos Traakiast (II saj eKr). Aleksandria koolkond käsitles keelt kui midagi sellist, mida saab täpselt kirjeldada. Tunti 8 sõnaliiki: nimi(sõna), tegusõna, kesksõna, asesõna, määrsõna, eessõna, artikkel, sidesõna. Ei tuntud foneetikat ega sõna sisestruktuuri.

Keeleuurimine Rooma impeeriumist renessansi lõpuni
Rooma. Midagi otseselt ei uuendanud. Ladina keele võiduaeg. Grammatika võtsid üle kreeka keelest. Kanoniseerisid ladina keele kirjelduse ja selle kaudu keelte kirjeldamise vormi üldse pühajs asjaks. Tähtsaimad grammatikud ja teosed: Marcus Terentius Varro (I saj e. m. a.), Donatus (IV saj m. a. j.) „Ars Grammatica“, Priscianus (V/VI saj m. a. j.) „Institutiones de arte grammatica“. Ladina keel püha jumalasõna edastamiseks. Võtsid juurde vokatiivi (Oo Jüri) ja hüüdsõna. Tegelesid hoolsalt ortograafiaga, stilistikaga, retoorikaga. Grammatikaid: Dionysios Thrax ( u 2. saj eKr) - vanima säilinud kreeka grammatika autor. Kõik sõnaliigid v a adjektiiv . Lause definitsioon: lause on sõnade ühendus, mis väljendab terviklikku mõtet. Rooma keeleuurijate tähtsaim panus: ladina keele grammatika kirjeldus. Donatus (3. saj pKr) - kaks ladina keele grammatikat: Ars major ja Ars minor . Ars minor oli mõeldud noortele õpilastele, kasutati Lääne-Euroopas isegi veel peale keskkaega. Priscianus - Institutiones grammaticae (u 5. saj), läbi aegade enim kasutatud grammatika, on jätnud jälje ladina keele õpetamise tavadele ning mõjutanud keskaja keelefilosoofia arengut.

Keeleuurimine renessansist XVIII sajandi lõpuni
Renessanss : keeled on erinevad. 14.-16. saj hakati väärtustama rahvuskultuure ja -keeli. Taustal keskaja ladinakeelse ühiskultuuri lagunemine , usupuhastus,

Lae alla, et näha rohkem ▪ ▪ ▪

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 11 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2012-05-02 Kuupäev, millal dokument üles laeti

76 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

Siki12 Õppematerjali autor

Kõik keelesemiootikas käsitletud teemad: keele mõisted, teooriad, vana-kreeka lingvistika - biolingvistika

fonoloogia morfoloogia süntaks süntagmaatika pragmaatika süntaktika ameerika strukturalism biolingvistika vana-kreeka lingvistika vana-india lingvistika

Sarnased õppematerjalid

doc

Üldkeeleteaduse konspekt

SISSEJUHATUS ÜLDKEELETEADUSSE ja KEELETEADUSE ALUSED KORDAMISKÜSIMUSED EKSAMIKS LOENGUTE JA KOHUSTUSLIKU KIRJANDUSE PÕHJAL Õpikust (Fred Karlsson: Üldkeeleteadus) on kohustuslik lugeda järgmised leheküljed: Sissejuhatus lk 15-64, sellest eriti lk 55-64 Morfoloogia peatükk lk 107-147 Maailma keelte peatükk lk 292-318 (need, kes ei pea maailma keelte küsimust vastama, ei pea lugema, aga võivad:) Soovitav on lugeda ka Foneetika ja fonoloogia lk 65-107 1. Keele mõiste. (loengu fail) Keele mõiste all mõeldakse inimese poolt kasutatavat loomulikku keelt, mis tavaliselt seostub verbaalse suhtluse vormis. Keel on võimalik tänu inimese keelevõimele. 2. Verbaalne ja mitteverbaalne suhtlus. (lk. 21) Keeleline suhtlus on sõnaline, verbaalne, st selle tähtsamad elemendid on sõnad ja sõnaühendid. Mitteverbaalne suhtlus- suhtlus, mis toetab keelelist ehk verbaalset suhtlust ning avaldub zestide ja miimikana. Mitteverbaalne suhtlus jaguneb: häälekasutusega kaasnevad pa

Üldkeeleteadus

doc

Üldkeeleteaduse eksam

SISSEJUHATUS ÜLDKEELETEADUSSE ja KEELETEADUSE ALUSED KORDAMISKÜSIMUSED EKSAMIKS LOENGUTE JA KOHUSTUSLIKU KIRJANDUSE PÕHJAL Õpikust (Fred Karlsson: Üldkeeleteadus) on kohustuslik lugeda järgmised leheküljed: Sissejuhatus lk 15-64, sellest eriti lk 55-64 Morfoloogia peatükk lk 107-147 Maailma keelte peatükk lk 292-318 (need, kes ei pea maailma keelte küsimust vastama, ei pea lugema, aga võivad:) Soovitav on lugeda ka Foneetika ja fonoloogia lk 65-107 1. Keele mõiste. (loengu fail) Keele mõiste all mõeldakse inimese poolt kasutatavat loomulikku keelt, mis tavaliselt teostub verbaalse suhtluse vormis. Kell on võimalik tänu inimese keelevõimele. 2. Verbaalne ja mitteverbaalne suhtlus. (lk. 21) Keeleline suhtlus on sõnaline, verbaalne, st selle tähtsamad elemendid on sõnad ja sõnaühendid. Mitteverbaalne suhtlus- suhtlus, mis toetab keelelist ehk verbaalset suhtlust ning avaldub zestide ja miimikana. Mitteverbaalne suhtlus jaguneb: häälekasutusega kaasnevad pa

Keeleteadus

doc

SISSEJUHATUS ÜLDKEELETEADUSSE ja KEELETEADUSE ALUSED

SISSEJUHATUS ÜLDKEELETEADUSSE ja KEELETEADUSE ALUSED KORDAMISKÜSIMUSED EKSAMIKS LOENGUTE JA KOHUSTUSLIKU KIRJANDUSE PÕHJAL Õpikust (Fred Karlsson: Üldkeeleteadus) on kohustuslik lugeda järgmised leheküljed: Sissejuhatus lk 15-64, sellest eriti lk 55-64 Morfoloogia peatükk lk 107-147 Maailma keelte peatükk lk 292-318 (need, kes ei pea maailma keelte küsimust vastama, ei pea lugema, aga võivad:) Soovitav on lugeda ka Foneetika ja fonoloogia lk 65-107 1. Keele mõiste. (loengu fail) Keele mõiste all mõeldakse inimese poolt kasutatavat loomulikku keelt, mis tavaliselt teostub verbaalse suhtluse vormis. Kell on võimalik tänu inimese keelevõimele. 2. Verbaalne ja mitteverbaalne suhtlus. (lk. 21) Keeleline suhtlus on sõnaline, verbaalne, st selle tähtsamad elemendid on sõnad ja sõnaühendid. Mitteverbaalne suhtlus- suhtlus, mis toetab keelelist ehk verbaalset suhtlust ning avaldub zestide ja miimikana. Mitteverbaalne suhtlus jaguneb: häälekasutusega kaasnevad pa

Sissejuhatus üldkeeleteadusesse

docx

keeleteaduse alused

keelepädevus salvestus, - kvalitatiivsed - litereerimine,- meetodid, korpused, - kvantitatiivsed - sõnaraamatud, meetodid. arhiivid jms. - katsed ja küsitlused Keeleteaduse naaberteadusi • Psühholoogia • Sotsioloogia • Ajalugu • Semiootika • Filosoofia • Etnoloogia • Kirjandusteadus Keeleteaduse meetodid • Lingvisti • Andmete kogumine: • Andmete töötlemine: keelepädevus - salvestus, - kvalitatiivsed - litereerimine, meetodid, - korpused, - kvantitatiivsed sõnaraamatud, meetodid. arhiivid

Keeleteadus

odt

Tartu Ülikooli üldkeeleteadus 2016

1. Keel kui märgisüsteem. Märgi mõiste ja kommunikatiivne situatsioon. Inimkeele olemuslikud omadused. Keel on märgisüsteem, mida inimene kasutab suhtlemiseks ja mõtete väljendamiseks. Keel on mõtlemise tööriist. Keel koosneb üksustest ja üksused märkidest. Märk = vorm + tähendus Märgid on: * sümbol – keeleline sümbol koosneb vormist ja tähendusest. Vormi suhe tähendusse on meelevaldne, nende vahel puudub seos (tav sõna, nt „hobune“) * ikoon – märk, mille tähendus järeldub vormist. Nt liiklusmärgid. * indeks – vorm on suhtes oma referendiga. Põhjusliku seosega märk. Nt mitteverbaalsel suhtlemisel kahvatamine = halb tervis. Kitsamas tähenduses selgub alles kontekstis (see, too, ma, ta jne) Kommunikatiivne situatsioon - Keelel on kommunikatiivne ehk suhtlemise situatsioon. On signaali saatja ja selle vastuvõtja. Signaalil on kood(märgisüsteem), mis liigub mööda kanalit. Inimkeele olemuslikud omadused: * Keelemärgi arbitraarsus e motiveerimatus

Üldkeeleteadus

docx

Keeleteaduse aluste kordamisküsimuste vastused 2014

KORDAMISKÜSIMUSTE VASTUSED 2014 1. Keel kui märgisüsteem. Kommunikatiivne situatsioon. Inimkeele omadused. Keel koosneb ÜKSUSTEST ja MÄRKIDEST(sümbol, indeks ja ikoon) *sümbol – puudb seos vormi ja tähenduse vahel *ikoon – vorm ja tähendus põhinevad sarnasusel *indeks – vorm ja tähendus põhineb mingit sorti sarnasusel Inimkeele omadused: 1.Keelemärgi motiveerimatus – sõna on motiveerimatu, kehtib sümbolite puhul. NT: „Koer tegi auh-auh“(mitte ei tee häält järgi) 2. Keelemärgi diskreetsus – keelemärk on omaette tervik NT: „kala“ ja „kana“ on sarnased sõnad, aga tähenduselt erinevad ja ei saa üksteiseks üle minna 3. Keelemärgi duaalsus: •häälikute süsteem – keelesüsteem koosneb tähenduseta üksustest – häälikutest •tähenduste süsteem – keelesüsteem koosneb tähendusega üksustest – märkidest 4. Keelesüsteemi produktiivsus: Saab öelda ükskõik mida, pole piire 2. Keeleteaduse tasandid. Keeleteaduse tüübid: sünk

Keeleteadus

doc

Üldkeeleteaduse põhimõisted eksamiks

Absolutiiv-ergatiivsed keeled: on keeled, mille sihitisliku lause agent (A) on markeeritud (nt ergatiiviga), patsient aga markeerimata käändes (absolutiivis, lõputa) ning mittesihitisliku lause ainus osaleja (S) markeerimata käändes. Skemaatiliselt: P=S; A Abstraktne tähendus: ehk süsteemi tähendus; samuti kõik mitte konkreetsed tähendused täpsemas semantilises analüüsis Adstraat: on keel, mis on kontaktis mõne teise keelega, ilma et ta oleks selle keele suhtes kõrgemal või madalamal positsioonil (prestiiz). Aeg: deiktiline grammatiline kategooria, mis suhestab lause poolt väljendatu kõnehetkega või mõne muu valitud hetkega Afiks: seotud morfeem. Afiksid jagunevad prefiksiteks, infiksiteks, sufiksiteks ja tsirkumfiksideks. Agent: (semantiline roll) lause osaline, kes on tüüpiliselt elus ja sooritab või õhutab tagant toimuvat tegevust ning teeb seda enamasti meelega või kavatsuslikult Akustiline foneetika: uurib häälelainet ja selle vahendusel edastatava

Sissejuhatus üldkeeleteadusesse

docx

Üldise keeleteaduse mõisted

Absolutiiv-ergatiivsed keeled on keeled, mille sihitisliku lause agent (A) on markeeritud (nt ergatiiviga), patsient aga markeerimata käändes (absolutiivis, lõputa) ning mittesihitisliku lause ainus osaleja (S) markeerimata käändes. Skemaatiliselt: P=S; A Abstraktne tähendus - ehk süsteemi tähendus; samuti kõik mitte konkreetsed tähendused täpsemas semantilises analüüsis Adstraat - on keel, mis on kontaktis mõne teise keelega, ilma et ta oleks selle keele suhtes kõrgemal või madalamal positsioonil (prestiiž). Aeg - deiktiline grammatiline kategooria, mis suhestab lause poolt väljendatu kõnehetkega või mõne muu valitud hetkega Afiks - seotud morfeem. Afiksid jagunevad prefiksiteks, infiksiteks, sufiksiteks ja tsirkumfiksideks. Agent - (semantiline roll) lause osaline, kes on tüüpiliselt elus ja sooritab või õhutab tagant toimuvat tegevust ning teeb seda enamasti meelega või kavatsuslikult Akustiline foneetika - uurib häälelainet ja selle vahendusel edas

Filoloogia

Rohkem sarnaseid