Eesti ajalugu 18 saj-20 saj. 1943 aasta (3)

EESTI AJALOO ALGUS
10500 eKr- Jääaja algus
9000 eKr –vanim asulakoht
1208-1227 –vabadusvõitlus
Põhjused: vene trantsiit – Daugava jõe kaudu kaubavedu
1227-..... eesti keskaeg (mujal maailmas oli see keskaeg juba ammu )
1558-1629 suurte sõdade ajajärk-
põlisrahvad kehvas ajajärgus-vajadused sakstel suuremad, mida talupoeg ei jõua enam maksta
Liivimaa ise jõukas, armee vilets konfliktid liivimaa ja venemaa vahel. Sõdu oli palju kõik naabrid oli jaol: vene, poola, rootsi, taani.
1558-1583-liivi sõda osalised venemaa võitis, -kohe sekkusid poola, rootsi, taani, sest transiidist olid kõik huvitatud.
1563 -1570 põhjamaade seitsmeaastane sõda
17 sajand (alates1629) - Rootsi aeg
1660-rootsi kõige tugevam. Rootsi käes soome lahe rannik (soome, ingveri jane.)
Rootsi aja lõpetas Põhjasõda (1700-1721) eestis oodati rootsi aega tagasi-eestlaste jaoks head ajad
1710-1918 Vene aeg (ka tsaaride aeg)(kaotati pärisorjus (1816-1819)
Balti erikord-baltikumis omad seadused (oma autonoomia ). Ainult need seadused, mis baltimaa ise kinnitas. Vene eliidile ei meeldinud see. Vt. Materjal ka vicipediast
Moderniseeruv ühiskond – tervet euroopat hõlmand protsess. Kaasab kogu ühiskonna (tõuge prantsuse revolutsioon) see kestis käbi 19 saj. Ja jätkus 20.saj. alguses.
Eestlased- feodaalne põllumajandusoli ennemalt - see teisenes industriaalseks ühiskonnast – teoorjus suurenes,sest maa oli mõisniku oma ja pidi maksma maa eest renti, seega teoorjus aga kellel maad polnud, lahkusid lihtsalt linna ja seal hakkas arenemagi tööstus.
Algas talude päriseks ostmine.
Oli pikaajaline protsess: see oli eestlane arust moderniseerumise kõige suurem osa- seoses sellega väheneb aga peredes lastearv väiksemaks. Rahvus kihistub.
Rahvusliku liikumise 3 faasi oli omane euroopa idapoolsele osale.
A faas – üksikute ärkamine rahvuskonnas patriootilise agitatsiooni periood (18
B faas – rahvuse tunnustamine läheb hulkadesse (uus põlvkond, kellel hea haridus . Rahvuslus nimetatakse ka Ärkamisaeg (1857-1883)
Venestusaeg (1883-1905)- taust on moderniseerumine - väikerahvus on end teadvustanud ja peab tulema suurriigi poolt ming reaksioon .
Algab keisrikoja poolt korraldatud revisioonist Baltikumis.
Eestlased panid venestumisele palju rõhku, sest võideldi saksastumise vastu.
TAGAJÄRJED: polnud valitsusele meelepärane. Eestlasele oli tegelikult hea, venestumise läbi vähendati saksa mõju ja eestlastele tuli see kasuks. Saksa kodanlus suhtles eesti haritlasega. Eestlaste koolid vene keeles, samas kirjandus venekeelne proletarjaatlik, mis andis tõuke hakata tegelema omariikluse loomisega.
Kohalik omavalitsus tegi läbi suure hüppe 19. saj. Alguses. Eestlased ise said tegeleda osade probleemidega ise. ( nekrutid , vallavaesed, magasivili )
1866 –võeti vastu vallakogukonna seadus – see vormistas ära olemasoleva . loodi vallavolikogu. Tekkis kohalik omavalitsus kui selline- mis valitakse rahva poolt. Volikogu valib ise vallavanema .
See oli eeldus omariikluseks tekkimiseks
Olles jõudnud sajandivahetusse:
Venekeelne kooliharidus oli meil, vene riigi seadused kehtisid. Elu käis sissetallutud rada mööda. Vene valtsuse prohmakas: kaotasid balti-sakslaste lojaalsuse
Lubati luua majanduslikele ettevõtmistele.
1900. 1904 -rahulik aeg
I Vene revolutsioon
Ühiskond on hästi informeeritud
Põjused: rahulolematus aegunud agraarseadusega –
Vene-jaapani sõda – mille venemaa kaotas. Hirm Venemaa ees vähenes
EESTI VABARIIGI SISEPOLIITIKA
Valitsemissüsteem Vabadussõja ajal:
Ajutine Maanõukogu (kuni aprill 1919)
Asutav Kogu (aprillist 1919)
Ajutine Valitsus (AV)
kohalikud omavalitsused (valitud 1917 suvel, koosseisud osaliselt muudetud)
AV emissarid kohalike omavalitsuste juures (suurte volitustega)
Sõjaväevõim – diviiside piirkonnad:
Lõuna-Eesti (2. diviis )
Kirde-Eesti (1. diviis)
Järvamaa, Saaremaa, Harjumaa , Läänemaa – sisekaitse ülem (Põdder)
sõjaväelised komandandid linnades ja kihelkondades
Kaitseliit (16–60 aastastele sunduslik)
IV 1919 – komandantide ja sisekaitse ülema kohad kaotatakse
Kommunismi oht – olulisimaid siseriiklikke küsimusi kuni 1924/25
Viktor Kingissepp (saabus Eestisse XI 1918) ja Tallinna Tööliste Saadikute Nõukogu
( legaalne katusorganisatsioon):
eesmärk AV kukutamine
terroriaktid
streigid (17. XII 1918 – üldstreigi kavandatav algus)
16.–21. II 1919 – Saaremaa mäss; põhjused:
enamlik ja baltisaksa propaganda
info puudumine mandril toimuvast
nõrk maavalitsus
eriti terav maa- ja majandusküsimus
IV 1919 – sisepoliitiliselt kõige kriitilisem periood:
enamlaste demagoogiline rahupropaganda
sõjakurnatus
langev rahakurss
streigid (2. V 1919 – trükitööliste streik)
VIII 1919 – A/Ü I kongress nõuab Eesti riigi likvideerimist
riigipoolsed repressioonid , A/Ü
Kesknõukogu laialisaatmine, Irboska veretöö
1920ndad – poliitilised kohtuprotsessid
1922 – Kingissepa tabamine
IX 1924 – 149-protsess
1. XII 1924 putšikatse
Osa maailmarevolutsiooni plaanist (1924 Bessaraabia, 1923 Poola, Bulgaaria ja Saksamaa)
Terroriste valmistati ette, varustati relvadega ja juhiti Venemaalt (Zinovjev, Molotov ,
Kuusinen) ning NSVL saatkonnast Tallinnas. Punaarmee õppused Pihkva ümbruses, NSVL
laevad Soome lahel. 29. XI 1924 – Moskva korraldus ettevalmistused peatada.
Täideviijad kohalikud kommunistid (Otto Rästas, Anvelt ). Mässajaid u 200 (sh 40 NSVLst).
Peamised rünnakuobjektid:
Balti jaam – tapeti politseinikke ja teedeminister Karl Kark
Sõjaministeerium – rünnak löödi tagasi
Tondi kasarmud – rünnak löödi tagasi
Toompea, riigivanema maja
Peapostkontor
Mäss suruti maha mõne tunni jooksul peamiselt improviseeritud üksustega.
Kaitsepolitsei teadlik tegevusetus ?
Mässu tagajärjed:
sisemaise kommunismiohu likvideerimine
muutused rahva mentaliteedis
Kaitseliidu taastamine, kapo tugevdamine
EESTI ERAKONNAD
Põllumeeste Kogud (PK). Päts, Laidoner, Jaan Teemant , Jaan Soots , Jüri Uluots. 1920 –
Eesti Maarahva Liit (Lõuna-Eesti suurtalunikud) + Eestimaa Talurahva Liit (Põhja-Eesti) +
kaupmehed, töösturid, poliitikud. Alates 1923–24 oli ainult maarahva partei. Eesmärk:
põllumajanduse arendamine suurte ostutalude kaudu.
Rahvaerakond (RE). Tõnisson , Jüri Jaakson , Jakob Westholm , Peeter Põld, Anton
Jürgenstein. Ideed: rahvuslus, sotsiaalne õiglus , demokraatia, liberaalne majandus.
Kristlik Rahvaerakond (1919– 1931 , KRE). Eraldus Rahvaerakonnast (erinev suhtumine
riigi ja kiriku vahekorda ). Jakob Kukk, Hugo Bernhard Rahamägi, Johan Kõpp, Nikolai Kann,
Friedrich Sauer, Friedrich Akel. Suurim saavutus oli 1923 rahvahääletus usuõpetuse
küsimustes, mis lülitati kooliprogrammi vabatahtliku ainena.
Eesti Tööerakond (ETE). Otto Strandman , Ants Piip , Juhan Kukk. Liikmeskond:
väikekaupmehed, riigiametnikud , kooliõpetajad. Eesmärk: sotsiaalsed reformid .
Asunike, riigirentnike ja väikepõllupidajate koondis (ARV). Eraldus 1923 Tööerakonnast.
Rudolf Penno , Oskar Köster , Otto Tief . Uuspõllumehed. Eesmärgid: põllumajanduse
eelisarendamine, võrdsed võimalused põllumeestele.
Eesti Sotsialistlik Tööliste Partei (kuni 1925 sotsiaaldemokraatlik, ESTP). Parem tiib:
August Rei, Karl Ast; vasak tiib: Mihkel Martna, Nigol Andresen, Aleksander Jõeäär.
Eesmärk: sotsialism ehk sotsiaalsed reformid läbi parlamendi. Suurim erakond.
Eesti Iseseisev Sotsialistlik Tööliste Partei (EISTP) ehk isesotsid. 1920: esseerid + ESTP
vasak tiib. Lõhenes 1922. 1925 ühines ESTPga.
Eesti Tööliste Partei (1926–1930).
Vähemusrahvuste parteid: Baltisaksa Erakond, Vene Rahvuslik Liit. Rootslased said paaril
korral (1929 ja 1932) parlamenti valimisblokis sakslastega
Huvierakonnad: Majandusrühm (Majaomanike Liit), Üleriiklik Majaomanike Seltside Liit
(ÜMSL) jt.
Eesti Valve Liit (Johan Pitka) Rahvuslik Vabameelne Partei (RVP): tegutses lühikest aega,
aga 1923 valimistel sai parlamenti 3 kohta ja pääses ka valitsusse.
Riigi institutsionaliseerimine
5.–7. IV 1919 Asutava Kogu valimised (120 kohta)
Vasakpoolsed

• Tööerakond 30
  
• Esseerid 7
  
• Sotsiaaldemokraadid 41 KOKKU 78
  

Keskmised

• Rahvaerakond 25
  
• Kristlik Rahvaerakond 5 KOKKU 30
  

Parempoolsed

• Maaliit 8 KOKKU 8
  

Rahvuslikud

• Baltisakslased 3
  
• Venelased 1 KOKKU 4
  

23. IV 1919 Asutava Kogu avaistung
9. V 1919 Vabariigi Valitsuse avaistung ( peaminister Otto Strandmann )
19. V 1919 "Seletus Eesti riiklikust rippumatusest"
4. VI 1919 "Eesti Vabariigi valitsemise ajutine kord"
15. VI 1920 Põhiseaduse vastuvõtmine
27.–29. XI 1920 esimese riigikogu valimised
21. XII 1920 Põhiseaduse kehtestumine
4. I 1921 Riigikogu avaistung
Riigikogu – ühekojaline, 100 liiget, valitakse 3-aastaks otse rahva poolt.
Vabariigi Valitsus – ministrid + riigivanem . Pidi omama parlamendi usaldust. Põhiseaduse
kehtestumisel sai valitsusjuhi (peaministri) ametinimetuseks riigivanem, kes täitis riigi
esindamisel ka riigipea ülesandeid.
Peamine probleem oli valitsemissüsteemist tulenev valitsuste ebastabiilsus. 1919–1934 oli
valitsuse keskmine iga 8 kuud ja 20 päeva. 1921–1932 oli 12 valitsust, sh: 2 kolmeparteilist, 5
neljaparteilist, 4 viieparteilist ja 1 kuueparteiline.
Parlamendivalimised 1919–1929 (suuremad parteid)
1919 1920 1923 1926 1929 1932
PK 8 21 23 23 24
ARV - - 4 14 14
42
RE 25 10 8 8 9
KRE 5 7 8 5 4
ETE 30 22 12 13 10
23
ESDTP (ESTP) 41 18 15 24 25 22
muud vasakpoolsed 7 11 5 6 6 5
kommunistid - 5 10 - - -
Eesti valitsused 1918-1940 (Valitud ja valitsenud. Koost. Jaan Toomla. Tln, 1999)
Nr Valitsuse ametiaeg Valitsusjuht Koalitsiooniparteid
1 09.05.1919–18.11.1919 Otto Strandman ETE ESTP ER
2 18.11.1919–28.07.1920 Jaan Tõnisson ER ESTP ETE
3 28.07.1920–30.07.1920 Ado Birk ER KRE ETE
4 30.07.1920–26.10.1920 Jaan Tõnisson ER
5 26.10.1920–25.01.1921 Ants Piip ETE
6 25.01.1921–21.11.1922 Konstantin Päts PK ETE EKR ER
7 21.11.1922–02.08.1923 Juhan Kukk ETE PK ER ESTP
8 02.08.1923–26.03.1924 Konstantin Päts PK KRE ETE ER
9 26.03.1924–16.12.1924 Friedrich Akel KRE ETE ER
10 16.12.1924–15.12.1925 Jüri Jaakson ER PK KRE ETE ESTP
11 15.12.1925–23.07.1926 Jaan Teemant PK ETE ARV KRE RVP
12 23.07.1926–04.03.1927 Jaan Teemant PK KRE ARV ÜMSL PK ER
13 04.03.1927–09.12.1927 Jaan Teemant PK KRE ARV ÜMSL ER
14 09.12.1927–04.12.1928 Jaan Tõnisson ER PK ARV ETE
15 04.12.1928–09.07.1929 August Rei ESTP KRE ETE ARV
16 09.07.1929–12.02.1931 Otto Strandmann ETE KRE PK ARV
17 12.02.1931-19.02.1932 Konstantin Päts PK ER ESTP
18 19.02.1932–19.07.1932 Jaan Teemant ÜP RKE
19 19.07.1932–01.11.1932 Kaarel Eenpalu ÜP RKE
20 01.11.1932–18.05.1933 Konstantin Päts ÜP RKE ESTP
21 18.05.1933–21.10.1933 Jaan Tõnisson RKE ARV
22 21.10.1933–09.05.1938 Konstantin Päts
23 09.05.1938–12.10.1939 Kaarel Eenpalu
24 12.10.1939–21.06.1940 Jüri Uluots
1925–29 – majanduslik tõus sisepoliitiline stabiilsus
1929–31 – majanduskriis Riigikogu, erakondade ja valitsemissüsteemi süüdistamine 
lahenduste otsimine (erakondade liitumine, valitsemiskorra muutmine)
1931 – RE + ETE + KRE = Rahvuslik Keskerakond (RKE)
1932 – PK + ARV = Ühinenud Põllumehed (Põllumeeste Kogude ning Asunike,
Riigirentnike ja Väikemaapidajate Koondis) (ÜP)
Kolmeparteisüsteemi kujunemine parlamendis
Vapside esiletõus
1923 – Demobiliseeritud Sõjaväelaste Liit (DSL): sõjaveteranide majandusliku olukorra
parandamine; 1 koht Riigikogus (Heinrich Laretei)
1926 – DSLi Tallinna, Haapsalu ja Tapa osakonnad – vabadussõjalaste liidud (Tallinna liidu
aseesimeheks valitakse Artur Sirk )
1929 – üleriigiline Eesti Vabadussõjalaste Keskliit ( EVKL )
1930 – EVKL I kongress
nõudmised – veteranide majanduslik olukord, Vabadussõja vaimsus
juhatus – Andres Larka (esimees), Ernst Põdder, Johannes Roska, Artur Sirk
1931 – EVKL II kongress
politiseerumine
Põhiseaduse muutmise nõue
1932 – EVKL III kongress
vabadussõjalaste liikumise rajamine
ideede radikaliseerumine, juhatuse noorenemine (Sirk, Karl Podrätsik, Paul Telg jt)
17. VII 1932 – Tapa parteipäev: põhiseaduse muutmise nõue, poolsõjaväelise
organisatsioonina esinemine (pataljonid, lipp , vorm, tervitus , hümn); kähmlused
sotsiaaldemokraatide võimlemisrühmadega; liikumises 20 000 liiget
Põhiseaduse eelnõud
1932 – Riigikogu eelnõu: otsevalitav president ( veto , RK laialisaatmise ja ennetähtaegsete
valimiste väljakuulutamise õigus), Riigikogu 80-liikmeline. Läbikukkumise põhjused:
poolt-propaganda puudumine
jõuline vastupropaganda (sotsiaaldemokraadid, vapsid )
osalemise kohustus
+ –
1932 (RK) 334 000 345 000
VI 1933 (RK) 162 000 333 000
X 1933 (vapsid) 417 000 157 000
1933:
poliitilised skandaalid
Tõnissoni ebapopulaarsed sammud
pikk valitsuskriis
krooni devalveerimine (27. VI 1933)
üleriigilise kaitseseisukorra kehtestamine (11. VIII 1933)
vapside tegevuse keelustamine
"Vambola" ja " Lembitu " müük
riigipöörde kuuldused
tänavakaklused
Uus põhiseadus (24. I 1934)
Riigipea institutsioon (riigivanem), otse 5-aastaks valitav laialdaste õigustega (veto,
dekreedid, valitsuse ja riigikogu laialisaatmine, erakorralised valimised)
Proportsionaalne valimissüsteem + üksikkandidaatide võimalus (jäi lahti seletamata)
19. X 1933 – Tõnissoni valitsus läheb erru Päts moodustab „spetsialistide” valitsuse
EVKL asemele luuakse Eesti Vabadussõjalaste Liit (EVL):
otsus osaleda valimistel suur edu kohalikel valimistel (I 1934)
riigivanema kandidaadi otsimine Andres Larka (XII 1933)
Riigivanema kandidaadid ja kogutud toetusallkirjad:
Andres Larka (EVL) 62000
Johan Laidoner (asunikud) 38000
Konstantin Päts (PK) 18000
August Rei (SD) 5000
22.–23. IV 1934 – riigivanema valimised
29.–30. IV 1934 – Riigikogu valimised
12. III 1934 – riigipööre (vapside arreteerimine), oletatud Moskva toetust Pätsile
III–IX 1934 – pehme diktatuur
kaitseseisukord
erakondade tegevuse piiramine
Riigikogu suvepuhkusele
valimiste edasilükkamine
vapside väljatõrjumine poliitikast
puhastused riigiasutustes
ajakirjanduse enesetsensuur
28. IX 1934 – Riigikogu istung: valitsuse kritiseerimine
2. X 1934 – Riigikogu puhkusele („vaikiva ajastu” algus)
Ühiskonna tasalülitamine :
riigivanema dekreediandlus
5. III 1935 – poliitiliste erakondade keelamine
Isamaaliidu asutamine
dekreet trükitoodete kohta
korporatiivne ühiskond
Riiklik Propagandatalitus:
tutvustada valitsuse tegevust
aidata kaasa rahvuslik-riiklikule ülesehitustööle ja rahvusterviklikkusele
riiklikud suurüritused: nimede eestistamine (200 000), Eesti lipu kampaania,
kodukaunistamine
IX 1935 – vapside põhiseaduse eelnõu
7. XII 1935 – vapside arreteerimine
1936 – vapside kohtuprotsess (10, 15 või 20 aastat sunnitööd)-oli suhteliselt sümboolne ja vabastati peatselt.

• Sep.1935-vapside poolt rahvaalgatusena põhiseaduse eelnõu algatamine: põhjundati kaitseseisukorda ja siis ei või rahvaalgatust olla: soov muuta just PÕHISEADUSES-KAITSESEINUKORD AINULT SÕJA AJAL
  
• Dets. 1935 tahtsid teha riigipööret, mis lõpuks jätsid ära: (samas istusid veel veidi ja kaitsepolitsei arreteeris juhtiv vapsid)
  

1936 uus vapside kohtuprotsess- pikaajalised vangistused (1938 said amnestija ja vabanesid)
RAHVAS PÖÖRAS VAPSIDELE SELJA
2. VIII 1937 – Artur Sirk kukub aknast alla – režiimile äärmiselt sobival ajal
31. XII 1935 – Päts: „tagasi normaalsete aegade juurde” – (ütles on, et rahvas vaimselt haige ja nüüd vaimselt terve, aga parteisid ei luba) – soovis välja töötada PÕHISEADUSE
II 1936 – Rahvuskogu rahvahääletus (75% poolt)- valime rahvuskogu, kes töötab välja põhiseaduse.
Valmised tulemas – ikka ei parteile: koalisatsioon surus läbi oma kandidaadid
30. X 1936 – nelja riigivanema märgukiri
7. VIII 1937 – põhiseaduse vastuvõtmine
1. I 1938 – põhiseaduse kehtestumine- muudeti riigivalitsemise mehhanismi. Presidendi institutsioon valitav kuueks aastaks.
6-aastaks valitav president
2-kojaline Riigikogu: 5-aastaks valitav Riigivolikogu + 40-liikmeline Riiginõukogu ei ole valitav
valitsuse nimetab ametisse president
rahvaalgatuse kaotamine
kodanikuõiguste piiramine
24. II 1938 – Riigivolikogu valimised
24. IV 1938 – presidendivalimised
Tasalülitamise jätkumine:
kaitseseseisukord JÄI KEHTIMA pärast presidendi valimist, tsensuur , presidendi dekreediandlus
noorsoo juht (kolonel Johannes Vellerind)
kiriku allutamine riigi kontrollile
Tartu Ülikooli piiramine – ametisse presidendi poolt majandus.direkt.; muudeti ülik. juhtkond -riigiametis(presid.kinnitab); läbi üliõpilaste organisatsioonide (korporat.likvid): loodi kontvent, aga juht valitsusepoolt määratud
kohaliku omavalitsuse seadused 1937; 1938 võeti vasti uued seadused: (1866 oma kehtis enne kehtis enne see); viidi sisse kontroll: vallavanema kinnitas siseministri; suurendati juhiprintsiipi.- suur võim vallavanemal. Volikogudel jäi võim väiksemaks, sest vallavanem oli võimule lojaalne.
ajaloo ümberkirjutamine ja isikukultuse ilmingud – Päts sai kohe 5 riigi kõrgemat medali; Pätsile ausammas; 1930 lõpus valmis vabadussõja ajalugu mis ei sobinud praegusele ajale ja tsenseeriti see: tekkis palju valet
HINNANG ANTUD AJALE:
See, kuidas kõike muudeti, näeme meie ja oluline, majandus läks hästi. Rahval ei olnud probleeme: 1930 levis kogu Euroopas diktatuurne režiim (peaaegu). Meil, võrreldes Saksamaa või NSVL diktatuur mitte nii hull. Eestis ei olnud koonduslaagreid (Lätis oli koonduslaager -sotsid põhilised)
EESTI VÄLISPOLIITIKA 1917–1940
PEAEESMÄRK OLI ISESEISVUSE SÄILITAMINE ja see ebaõnnestud (1940 – anastamine )
I periood 1917–1920:
tunnustuse hankimine
välisabi taotlemine (Vabadussõja ajal)
1917 – Asutava Kogu saadikute kontaktid välisriikide esindajatega Peterburis
I 1918 – esimene välisdelegatsioon:
Jaan Tõnisson – Skandinaavia ( Kopenhaagen )
Ants Piip – Suurbritannia
Kaarel-Robert Pusta – Prantsusmaa
Ferdinand Kull – USA (ei võetud vastu)
Karl Menning, Mihkel Martna – keskriigid (ei võetud vastu)
Eduard Virgo – Soome, Itaalia
 Julius Seljamaa – Petrograd
V 1918 – Prantsusmaa ja Suurbritannia de facto tunnustus Eesti Maapäevale
II 1919 – teine välisdelegatsioon (Jaan Poska Pariisi rahukonverentsil)
Rahu sõlmimine Venemaaga
17.–19. IX 1919 – Pihkva läbirääkimised
14. IX 1919 – I Balti riikide konverents (Soome, Eesti, Läti, Leedu)
29. IX 1919 – II Balti riikide konverents
10. XI 1919 – III Balti riikide konverents
16.–22. XI 1919 – Maksim Litvinov Eestis
19. XI 1919 – rahudelegatsiooni moodustamine: Jaan Poska (RE), Ants Piip (TEK),
Julius Seljamaa (TEK), Mait Püümann ( ESDP ), Jaan Soots
Vene delegatsioon: esimees Leonid Krassin, Maksim Litvinov, Karl Radek, Adolf Joffe
5. XII 1919 – rahuläbirääkimiste algus
Detsembri teemad: tunnustus, piirijoon, sõjalised tagatised
31. XII 1919 – vaherahuleppe allkirjastamine (kehtima hakkas 3. I 1930 kell 10:30)
Jaanuari teemad: evakueeritud varad , Venemaa välisvõlad, Eesti osa Venemaa kullast
15. I 1920 – IV Balti riikide konverents ( Helsingis )
2. II 1920 – Tartu rahulepingu allkirjastamine (kell 00:45)
15 miljonit kuldrubla
raamatukogude, arhiivide jm tagastamine
eestlaste hoiuste ja väärtpaberite kompenseerimine
Narva jõe hüdroenergia
optandid
kontsessioonid
Eesti ja Rahvasteliit
IX 1920 – esimene katse saada RL liikmeks; Eesti poolt olid Poola, Portugal, Pärsia ,
Paraguai, Argentina , Columbia
26. I 1921 – Entente’i ülemnõukogu otsus tunnustada Eestit de jure
Suvi 1921 – Eesti saab Rahvasteliidu liikmeks
1922 – USA tunnustus
Eesti-Läti piiriküsimus
Konflikti algus ulatub 1917. aastasse ja on seotud Eestimaa kubermangu ja Liivimaa
kubermangu Eesti osa ühendamisega. Kogu piiri ulatuses oli vaidlusaluseks 28 valda,
Heinaste, Mõisaküla ja Hopa alev ning Ruhja ja Valga linn. Peamine tüliküsimus oli
Valga linn (7000 eestlast / 5500 lätlast / 1500 muud).
I 1920 – kõneluste algus Entente'i esindajate osalusel
II 1920 – piirivalveohvitseride komisjon Valmieras
12. III 1920 – Eesti väed seatakse kõrgendatud lahinguvalmidusse
18. III 1920 – Balodis teatab , et Läti ei kavatse sõdida
22. III 1920 – tööd alustab piirikomisjon (Briti kolonel Stephen Georg Tallents )
1.–3. VII 1920 – "Tallentsi joon"
1923 – piiriküsimus lahendatakse lõplikult
II periood: julgeoleku kindlustamine
Peamised ohud:
Saksamaa
revanšistlikud meeleolud 1920–1925
Drang nach Osten
baltisakslaste tegevus
Venemaa peaeesmärk oli ära hoida piiririikide liidu moodustumine maa läänepiiril ja
Balti riikide püsimine neutraalsena. Venemaa välispoliitilised kanalid:
Välisasjade Rahvakomissariaat
Komintern
VOKS
Sõjaväelased
Võimalikud variandid:
Eesti-Vene Kaubanduskoda (Rudolf Renning, Konstantin Päts)
suurärimeeste äraostmine
naftasündikaat
1932 – mittekallaletungi lepingud Venemaa ja balti riikide vahel
1934 – vastastikuse abistamise lepingute sõlmimise võimalus
Eesti strateegiad
1920–1925 regionaalne koostöö
1925–1936/38 Rahvasteliit
1930ndate lõpp neutraliteet
Balti koostöö
VIII 1920 – V Balti riikide konverents: ühise kaitsekonventsiooni kavad
1922 – Soome, Eesti, Läti ja Poola leping: poliitiline koostöö hädaolukorras_ Leedu ei suutnud olla koos Poolaga, neil probleemid.
1923 – Eesti ja Läti sõjalise liidu leping: automaatne abi sõja korral
1925 – Eesti ja Läti koostöö aktiviseerumine
XII 1925 – viimane Balti välisministrite kohtumine Genfis
Balti koostöö nurjumise põhjused:
Soome eemalejäämine – oleme Skandinaavia riik-distanteerus Baltimaadest
Leedu ja Poola konflikt Vilniuse pärast
Saksamaa ja NSVL vastutegutsemine
Miks ei realiseerunud Eesti ja Läti sõjaline koostöö?
ajaloolised põhjused: erinev ajaloonägemus – kindralid ei suutnud leida ühisttööd; üksteise süüdistamine vabadussõja ajal
sõjalised põhjused: kaitsedoktriini erinevus – segasid doktriinid olid erinevad: Eesti- eeldav vaen idast-kaitseme rannikut(koos Soomega ) ja idapiiriPetseris ehitati välja kaevikute süsteemi; Läti pidas vaenu Saksamaalt ja Venemaalt – ei suuda seda kaitsta, nemad koondavad kaitse Riiale ja ootavad abi.
poliitilised põhjused: ebaselgus peavaenlase osas + erinev geograafiline asend
Eesti ja Soome koostöö
Soome lahe sulgemise kava - punalaevastik ei tohi pääseda Soome lahele. (miiniväljad keskel ja allveelaevad )
poliitilise koostöö puudumine- 1939, kui saanuks vastu hakata, siis seda ei tulnud
Rahvasteliidu tegevus
Positiivsed ilmingud: (kui selgus, et sõda on tulemas, Rahvaste Liidu süsteem ei toimi)
Johan Laidoneri tegevus Türgis, Nikolai Köstneri tegevus RL rahandusorganites
27. VIII 1928 – Briand -Kelloggi pakt (15 riiki): sõja keelustamine (1929 –
Litvinovi protokoll )
1933–1934 – olulised muutused Euroopa välispoliitikas (Hitleri võimuletulek, NSVL
välispoliitika aktiviseerumine)
1933 – NSVL ja Poola Balti deklaratsioon Balti riikide julgeoleku garanteerimise osas
1934 – NSVL otsus poliitiliste, kultuuriliste ja majanduslike abinõude kohta Baltikumis
kutsuda Moskvasse Baltikumi ja Soome välisministreid, parteide esindajad,
ärimehi, sõjaväejuhte
majanduslikud tellimused – osta kaupu, mida eksporditi Saksamaale
kultuuritegelaste vastastikused külaskäigud, näitused
1934 – mittekallaletungilepingute pikendamine (kuni 1945 lõpuni)
1934 – Idapakti kava; võimalikud stsenaariumid:
Saksamaa ründab Baltikumi, kaitseks astuvad välja NSVL ja Prantsusmaa
NSVL ründab, Saksamaa ja Prantsusmaa kaitsevad
1934 – NSVL astub Rahvasteliidu liikmeks
17. II 1934 – Eesti ja Läti sõjalise koostöö lepingu pikendamine
12. IX 1934 – Balti koostööleping (Eesti + Läti + Leedu)
1935 Saksamaal kehtestatakse sõjaväeteenistus
Inglise-Saksa mereväekokkulepe
1936 Reini demilitariseeritud tsooni remilitariseerimine
Abessiinia sõda
1938 Müncheni sobing
Eesti neutraliteedi küsimus
1938 – Eesti, Läti ja Leedu seovad end lahti RahvasteLiidu põhikirja §16-st
1938 – Eesti neutraliteediseadus
1939 Tšehhoslovakkia likvideerimine
Klaipeda (võeti ära) leping ning Leedu ja Saksamaa mittekallaletungileping
NSVL ettepanek Soomele saarte rentimise osas
Albaania likvideerimine – Itaalia viis väed sisse
Inglismaa ja Prantsusmaa loobusid oma maharahustamisse poliitikast ja teatasid Rumeeniale, Kreekale ja Türgile, et teid ei võeta ära
28. III 1939 – NSVL noodid Eestile ja Lätile: NSVL jätab omale vabad käed oma
julgeoleku kindlustamiseks
IV 1939 – algavad Inglismaa, Prantsusmaa ja NSVL läbirääkimised Moskvas jõupositsioonil; peamine
küsimus on Soome ja Baltikumi iseseisvuse garanteerimine. (kui Saksamaa ründab, tahab NL minna kohe appi, Ingl. ja Prants. selle vastu)
NL nõuab ka kaudse agressiooni korral korral Soome ja Baltikumi. –ing. ja prant ei leppinud.
7. VI 1939 – Eesti-Saksa ja Läti-Saksa mittekallaletungi lepingud – mõtetu sisulises mõttes
NSVL ja Saksmaa suhted
Mõlemapoolne kasu: NSVL vajab seadmeid, Saksamaa tooraineid
3. V 1939 – Molotov pannakse välisasjade rahvakomissariks Litvinovi asemel; Molotovi
lähim abiline on Vladimir Dekanozov (Baltikumi ekspansioonikavade võimalik autor)
17. VIII 1939 – NSVL esitab uue lepingukava Saksamaale, mis oli neile vastuvõetav.
21. VIII 1939 – NSVL ja Saksamaa kaubandus- ja krediidileping
23. VIII 1939 – NSVL ja Saksamaa mittekallaletungi leping (MRP)e. pakt
MRP salajane lisaprotokoll: käib venelaste diktaadi järgi. see andis võimaluse alata sõda Saksamaal
Leedu läheb Saksamaa huvisfääri, kuid saab Vilniuse
Läti, Eesti ja Soome lähevad NSVL huvisfääri
Poolas on huvisfääride piiriks ligikaudselt Narewi, Visla ja Sani jõgede joon;
Poola riikluse küsimus otsustatakse edaspidi, kuid igal juhul sõbralikult
NSVL huvisfääri jääb Bessaraabia
BAASID ja OKUPEERIMINE
1. IX 1939 Saksamaa ja Poola sõda
3. IX 1939 II maailmasõda
Poola kui olulise regionaalse liitlase kiire kokkuvarisemine koos täieliku välispoliitilise
isolatsiooniga põhjustas Eesti poliitilises juhtkonnas moraalse šoki.
Saksamaa välksõja doktriin; riikide alistamiseks kulunud aeg:
Poola 1 kuu
Norra 2 kuud
Prantsusmaa 6 nädalat
Belgia 17 päeva
Holland 5 päeva
Jugoslaavia 11 päeva
2. IX 1939 Eesti valitsus arutab mobilisatsiooni küsimust ( ainsana pooldab peaminister Kaarel Eenpalu)
15. IX 1939 sõdiva riigi allveelaev „Orzel” – tuleks demilitariseerida- Poola Eesti liitlased, Eesti lohakas ja 17 kui algas Poola ja NSVL sõda, siis allveelaev põgenes. See andis võimaluse NSVL võtta Soome laht kontrolli alla ja Eesti välisilmast ilma.
17. IX 1939 NSVL ründab Poolat
19. IX 1939 NSVL võtab Soome lahe oma kontrolli alla
22. IX 1939 välisminister Karl Selter läheb Moskvasse
Eesti valitsus rahustab rahvast ja desinformeerib välisesindusi- valetavad välisesindustes.
24. IX 1939 Moskva esimesed nõudmised: vastastikuse abistamise pakt, baasid, sadamad;
Selter puikleb
NSVL sõjalised jõudemonstratsioonid
26. IX 1939 Kliment Vorošilovi käskkiri Leningradi sõjaväeringkonna ülemale
Jõudude vahekord piiril 1939 septembri lõpus
Eesti (pärast mobilisatsiooni) NSVL vahekord
Isikkoosseis 12 572 (104 364) 136 400 1:11 (1:1,3)
Jalaväerügemendid 2 (16) 22 1:11 (1:1,4)
Suurtükid 233 1535 1:7
Tankid 18 1318 1:60
Soomusautod 13 156 1:7
Sõjalennukid 10 600 1:60
Sõjalaevad 13 189 1:14
Punaarmeel oli võimalik vägesid piiramatult täiendada. Kokku koondati Eesti ja Läti vastu üle
437 000 mehe, 3052 tanki , 3656 suurtükki.
Koostöö võimalused Läti ja Leeduga?Ei küsitudki- pea liiva alla peitmine . Mobilisatsiooniplaanide kohaselt võinuks Balti riigid välja panna 370 000 meest. Sõjalist koostööd ei õnnestunud luua.
1939 polnud Eesti kaitsevägi sõjaks valmis:
Sõjaväe organisatsioon ei vastanud moodsa sõja vajadustele, ümberkorraldused olid
algusjärgus.
Isikkoosseisu puudjääk takistas efektiivset väljaõpet ja vähendas lahinguvalmidust.
Piirikatteväeosades idapiiril oli liiga vähe mehi (ette nähtud 6274, nimekirjas 5015 ja
kohal 4416 meest).
Piirkindlustuste rajamine idapiirile oli algusjärgus.
Relvastus ja laskemoon polnud piirikatteks ja mobilisatsiooniks vajalikult ladustatud.
Relvastuse ja varustuse moderniseerimine oli algusjärgus, puuduvat relvastust polnud
sõja korral võimalik juurde hankida. Laskemoona oleks jätkunud 2 kuuks.
Puudus efektiivne õhukaitse.
Raudteeliiklus rinnete vahel ja ühendus Tallinnaga olenes Tapa raudteesõlmest.
Mittevalmisoleku objektiivsed põhjused:
Kallis relvastus – 1930ndatel oli raske kaasas käia sõjatehnika arenguga.- suurriigid vahetasid välja kogu relvastuse uue vastu.
Mittevalmisoleku subjektiivsed põhjused:
Ei oodatud sõja nii kiiret puhkemist ja ümberkorraldustega jäädi hiljaks .
Ebapopulaarne otsus väeteenistuse pikendamisest lükati edasi.
Varjatud mobilisatsiooni (õppused) ei teostatud.
25. IX 1939 Selter Tallinnas, valituse koosolek
Luure oli teadlik piirile koondatud väeüksustest, mobilisatsioon oli läbi viimata. Ühestki
riigist abi ei küsitud. Moodustati delegatsioon, mis pidi Moskvalt välja kauplema võimalikult
head tingimused (Selter, Rei, Piip, Uluots).
27. IX 1939 läbirääkimised Moskvas
28. IX 1939 allakirjastatakse vastastikuse abistamise leping, selle lisaprotokoll ja
kaubanduskokkulepe
Lepinguosalised kohustusid andma üksteisele igasugust (sh sõjalist) abi otsese kallaletungi
või kallaletungi ähvarduse tekkimise korral ükskõik missuguse Euroopa suurriigi poolt.
Vastavalt lisaprotokollile sai NSVL õiguse käimasoleva sõja jooksul hoida lennuväljade ja
baaside alla eraldatud piirkondades üksikute garnisonidena kuni 25 000 meest (baasid:
Saaremaa, Hiiumaa , Paldiski). –hilisem praktika näitas, et polnud võimalik kontrollida, palju neid punaarmeelisi Eestis on.
5. X 1939 NSVL ja Läti leping
10. X 1939 NSVL ja Leedu leping
Kõik lepingud rõhutasid, et lepingu elluviimine ei puuduta mingil moel lepinguosaliste riiklikku ja majanduslikku korraldust. Leping Eesti ja Lätiga oli sõlmitud 10 aastaks, Leeduga 15 aastaks.
2.–11. X 1939 sõjaliste delegatsioonide läbirääkimised Tallinnas
11. X 1939 protokolli allkirjastamine
17.–22. X 1939 Punaarmee siseneb Eestisse
Järgneval perioodil rikkus NSVL korduvalt lepingut ja esitas üha uusi nõudmisi, Eesti esitas
proteste, aga tegi üha uusi järeleandmisi. Samas järgis NSVL kuni 1940 kevadeni formaalset
joont mitte sekkuda Eesti sisseasjadesse viisil, mis võinuks anda alust sovetiseerimise
süüdistusteks.
7. V 1940 NSVL nõudis eriesindaja saatmist Moskvasse paktiga seotud küsimuste lahendamiseks
15. V 1940 allkirjastatakse baaside laiendamise leping ( lisas loetleti 41 maatükki üldpindalaga üle 30 000 hektari, mis tuli kiiresti loovutada)
Sisepoliitilised sündmused baaside ajajärgul:
valitsuse vahetumine (Uluots)
Umsiedlung (algas 18. X 1939). Eestis oli kokku u 16 300 sakslast , neist lahkus 7
kuuga 13 000 (+ 1000 kadakasakslast)
rahva suhted baasivägedega
baasivägede omavoli
kommunistide aktiviseerumine
Kaitsepolitsei tugevdamine
Välispoliitiliselt sattus Eesti NSV Liidu mõju alla.
Talvesõda tõi kaasa Eesti maine languse rahvusvahelise üldsuse silmis.
30. XI 1939 – 12. III 1940 Talvesõda
pakti rikkumine NSVL poolt (rünnakud Soome vastu Eesti territooriumilt )
Eesti territooriumi pommitamine (registreeriti 12 korda)-vene lendurid eksisid ja siis pommitasid Eestit
Eesti vabatahtlikud Soomes
luureinfo edastamine Soomele
Balti riikide koostöö loomise katsed
Eesti sõjaväe ümberorganiseerimine
Kaitseliidu relvastuse tugevdamine
Okupeerimine
Baaside saamise järel polnud NSVL-l vaja Balti riikide iseseisvust kiiresti likvideerida :
valitsused olid järeleandlikud
vajati positiivset näidet Soome-vastases propagandas
polnud selge kuidas lõppeb sõda läänes
Saksamaa kevadkampaania (plaan „Gelb) kiire edu:
10. V 1940 rünnaku algus
15. V 1940 Hollandi kapituleerumine
28. V 1940 Belgia kapituleerumine
14. V 1940 Wehrmacht Pariisis (6 nädalaga Pariisi)
Balti riikide okupeerimise ajendiks oli punaarmeelaste kadumine baasidest, mida tuli ette
kõigis kolmes riigis. Konkreetsemalt sai ajendiks nn Butajevi juhtum Leedus.
25. V 1940 Molotov avaldus Leedu saadikule: baasidest on teadmata kadunud punaarmeelasi, Leedu valitsus provotseerib ja piinab punaarmeelasi
4. VI 1940 Molotov nõuab Leedu peaministrit Moskvasse
7. VI 1940 Molotov süüdistab Leedu valitsust
Samal ajal olid ettevalmistused sõjalise operatsiooni käivitamiseks Baltikumi okupeerimiseks
juba käimas. Vägede koondamine algas juuni alguses.
5. III 1940 algab vangilaagrite tühjendamine (vaja on kuni 64 000 kohta)
4.–7. VI Leningradi, Kalinini ja Valgevene sõjaväeringkonna väed viiakse kõrgendatud lahinguvalmidusse (ametlikult toimuvad õppused)
7. VI määratakse kindlaks, et PunaArmee ületab Eesti piiril 12. juunil
8. VI korraldus baasivägedele kindlustada lennuväljad ja viia lahinguvalmidusse
baaside lennuväeüksused
10. VI lahinguvalmidus kõigile Eesti baasivägedele
11. VI lahinguvalmidus Leningradi sõjaväeringkonna piirivalvevägedele
Punaarmee jõud Baltikumis 1940 juunis
Piiri taga koos baasivägedega sh Eesti piiridel
Isikkoosseis 360,117 435,000 123,000
Suurtükid ja miinipildujad 6078 8000 2946
Tankid 2021 üle 3000 347
Soomusautod 411 500 106
Lennukid 1995 2601 673
Strateegiline olukord 1940 juunis oli Eesti jaoks tunduvalt halvem kui 1939 sügisel. Abi
polnud loota: Saksamaa oli seotud läänerindel, Soome oli sunnitud rahu tegema. PA pealöök
pidi antama läbi Leedu. Eesti oli täielikult ümber piiratud.
Eesti mobiliseeritud sõjaväe suuruseks oli 1940 ette nähtud: 5208 ohvitseri, 15448 allohvitseri
ja 85093 sõdurit = kokku 105749 meest.
Vastupanu võimalused olnuks paremad, kui oleks loodud tõsisem koostöö Läti ja Leeduga ning kui vägesid oleks eelkõige Tallinna piirkonnas tugevdatud reservlaste õppustele kutsumisega.
14. VI 1940 ultimaatum Leedule
16. VI ultimaatumid Eestile ja Lätile
moodustada sellised valitsused, kes suudaksid ja tahaksid ausalt vastastikuse
abistamise pakte ellu viia
Punaarmeele vaba pääsu Leedu, Läti ja Eesti territooriumile ja õigust okupeerida kõik
strateegiliselt tähtsad punktid, et tagada vastastikuse abistamise lepingute elluviimine
17. VI 1940 kell 6 hommikul ületavad PA väeüksused Eesti piiri; Paldiski ja Haapsalu
baasiväed asuvad teele Tallinna poole
17. VI 1940 kell 8 hommikul: Narva diktaat ehk leping (meile , et okupeerimine mitte seaduslik on see, et üle piiri kell 6.00, aga alla kirjutati 8.00), millega PA sai õiguse:
üle võtta sõjaliselt tähtsad objektid kasutades selleks igat liiki transpordivahendeid
sisse seada sõjaväelised komandantuurid strateegiliselt tähtsates raudteesõlmedes
rajada vastavalt soovile lennuvälju
paigutada oma sõjaväelased tähtsamatesse telefonisõlmedesse
osta toiduaineid oma sõjalistele üksustele
varustada oma garnisone elektriga
17.-19. VI 1940 teostatakse sõjaline operatsioon Eesti okupeerimiseks
19. VI 1940 Ždanov saabub Tallinna (Leedusse Vladimir Dekanozov, Lätisse Andrei Võšinski)
18. VI 1940 Uluotsa valitsus esitab lahkumiavalduse
19. VI Ždanovi ja Pätsi kohtumine
21. VI president nimetab ametisse uue valitsuse-koostasid saatkonna töötajad taga Molotov.
21. VI miitingud 12 linnas ja asulas (Tallinn, Tartu, Petseri, Narva, Kunda, Rakvere, Pärnu, Türi , Viljandi, Vändra , Kiviõli ja Kütte-Jõu)-teistele väljas, et nii tahetaksegi-oli tsirkus
Okupatsioonivõimude eesmärk oli toimuvat näidata kui sisemiste revolutsiooniliste protsesside tagajärge.
Sündmused väljusid korraldajate kontrolli alt ja hakkasid muutuma mässuks, mis ei olnud kooskõlas Moskva plaanidega.
Nukuvalitsuse koosseis
peaminister Johannes Vares -Barbarus
peaministri aset. Hans Kruus
välisminister Nigol Andresen
siseminister Maksim Unt
majandusminister Juhan Narma (Nihtig)
sõjaminister Tõnis Rotberg
põllutööminister Aleksander Jõeäär
teedeminister Orest Kärm
sotsiaalminister Neeme Ruus
haridusminister Johannes Semper
kohtuminister (1.) Boris Sepp (kuni 4. VII 1940)
kohtuminister (2.) Friedrich Niggol
Enamik olid tuntud tegelased. Polnud ühtegi kommunisti. Tuumiku moodustasid pahempoolsed sotsialistid (5 olid kuulunud Eesti Sotsialistlikku Tööliste Parteisse).
Okupatsiooni vormistamine
22. VI 1940 Varese valitsuse deklaratsioon, mis selgitas valitsuse programmi:
Riigikogu laialisaatmise ja uute valimiste läbiviimine
kohalike omavalitsuste reform
riigiaparaadi puhastamine
amnestia poliitvangidele
rahva heaolu kasv, töötingimuste parandamine, põllumajanduse ja kultuuri
edendamine, rahvaste sõprus ...
22. VI 1940 sõjavägade ülemjuhataja (Laidoner) vabastamine; asemel sõjavägede juhataja Gustav Jonson
Kaitseseisukorra seadus võimaldas presidendil, sõjavägede ülemjuhatajal ja sisekaitseülemal
tavalist subordinatsiooni eirates:
vabastada ametist ametnikke ja sõjaväelasi
määrata karistusi, sekkuda kohtueelsesse uurimisse, määrata preventiivseid areste
sulgeda ettevõtteid, väljaandeid ja mittetulundusühinguid
sekvesteerida kinnisvarasid või ettevõtteid
sulgeda õppeasutusi
keelata üksikute isikute viibimist mõnes riigi piirkonnas
tühistada teiste ametiisikute otsuseid
lasta kontrollida posti ja telegraafi ning kõrvaldada saadetisi edasisaatmisest jms
26. VI 1940 Isamaaliidu likvideerimine
27. VI Kaitseliidu likvideerimine (5. VII Rahva Omakaitse moodustamine)
29. VI amnestia poliitvangidele
4. VII Eestimaa Kommunistlik Partei legaliseerimine- taastamine- enne teda sisuliselt ei olnud
5. VII valimiste väljakuulutamine
14.–15. VII Riigivolikogu valimised:
Eesti Töötava Rahva Liit (80 kandidaati )
opositsioon (69 kandidaati platvormiga)
ootuspärased tulemused
(%) ETRLi poolt (%)
ametlikult 84,1 92,8
tegelikult 80,1 91,6
21.–23. VII 1940 Riigivolikogu avaistung: vastu eelneva võimu likvideerimine
Deklaratsiooni riigivõimust Eestis
Deklaratsioon Eesti astumisest Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liitu
Deklaratsioon maa kuulutamisest rahva omanduseks
Deklaratsioon pankade ja suurtööstuse natsionaliseerimise kohta (eraomanduse likvideerimine)
25. VII 1940 vallavolikogude likvideerimine
31. VII 1940 vallavanemate vabastamine
6. VIII 1940 ENSV vastuvõtmine NSV Liidu liikmeks
25. VIII 1940 Riigivolikogu istung
ENSV Konstitutsioon
ENSV ajutine Ülemnõukogu
25. VIII 1940 ENSV ajutise Ülemnõukogu avaistung
ENSV Rahvakomissaride Nõukogu moodustamine (esimees Johannes Lauritin)
esimees Johannes Lauristin
kohalikud pahempoolsed haritlased (9)
kohalikud vanad kommunistid (8)
Venemaa eestlased (5)
12. IX 1940 EKP Keskkomitee büroo uus koosseis
Keskkomitee I sekretär Karl Säre
Keskkomitee II sekretär Nikolai Karotamm
16. IX 1940 ÜK(b)P KK ja NSVL RKN voliniku ametikoht
Vladimir Botškarjov
o instruktorid (Safonov, Švarov, Konstantin Selivanov, Ignat Matvejev, Arseni Leonov, Nikolai Bessonov jt)
17. I 1941 täitevkomiteede moodustamine
Kõigi valdkondade sovetiseerimine
Majandus: natsionaliseerimine ja üleminek plaanimajandusele - valesti see, et toodangu hulk ei olnud ühikuliselt(tk), enamus tuli toota teatud summa väärtuse eest (n: 1000 rubla eest, aga millest ja kui palju ei ole öeldud -seega tehti vähem ja kallimad-seega tekkis defitsiit)
Õigussüsteem: kehtestati vastavad nõukogude seadused
Haridus
Vastupanu nõukogude okupatsioonile
vastukandideerimine juulis 1940
rüselused ja koosolekud mitmel pool üle Eestis 1940 suvel
18. VII 1940 Eesti-Läti jalgpalli maavõistlus
üksikud vastupanuorganisatsioonid (suurimad Päästekomitee ja Tartu Tervishoiumuuseumi organisatsiooni)
vägivaldne vastupanu puhke suvel 1941 ( Suvesõda )
Terror
23. VI 1940 arreteeritakse Poliitilise Politsei komissar Julius Edesalu ja Politsei abidirektor
Konstantin Kirsimägi
Eliidi hävitamine: esimese nõukogude aasta jooksul arreteeriti
4/5 Eesti endistest riigipeadest,
2/3 endistest ministritest
o sh 10/11 viimastest ministritest,
1/2 VI Riigivolikogu liikmetest
1/2 Riiginõukogu liikmetest
3/8 Riigikohtu viimasest koosseisust
1/2 kõige kõrgematest riigiametnikest
1/2 viimastest maavanematest
1/6 vallavanematest
Enamik 1940–41 arreteeritutest hukkus lähima paari aasta jooksul ja ainult üksikutel õnnestus
sõjajärgsetel aastatel kodumaale naasta. Arreteeriti ja deporteeriti 1940: juunis 32, juulis 123,
augustis 117, septembris 132, oktoobris 166, novembris 192 ja detsembris 276 inimest. 1940
jooksul kokku 1038 inimest.
Kokku arreteeriti nõukogude võimu poolt 1940 juunist kuni 1941 oktoobrini 5000–8000
inimest. Umbes 2000–2200 inimest mõrvati Eestis, ülejäänud viidi Venemaale.
Neile lisandub umbes 10,000 inimest, kes viidi ära küüditamise käigus 14. juunil 1941.
Teine maailmasõda
Sõda puudutas Eestit otseselt alates 1939 lõpust (Talvesõda). Eestist siirdus Soome ka
vabatahtlikke. 1940 juulini sõitsid Eesti laevad oma lipu all, sõjategevuses hukkus Põhja-,
Lääne- ja Norra merel ning Atlandil 18 Eesti kaubalaeva u 100 meremehega. 13 laeva
kaaperdati. Kokku hukkus või kaaperdati 1/4 Eesti Vabariigi laevaruumist. Pärast
anneksiooni keeldus 42 välisvetes oleva Eesti laeva meeskonnad kodumaale naasmast
(40% sõjaeelsest kaubalaevaruumist). Need rekvireeriti Briti võimude poolt ja rakendati
Atlandi konvoides. Nii teenis sõjaväestatud Briti kaubalaevastikus sõja ajal umbes 1000
eesti meremeest, neist 200 laevaohvitseridena. Vähesel arvul eestlasi oli ka Kuninglikes
Õhujõududes ja maaväes ning USA sõjaväes , kokku mitte üle paari saja.
Suvesõda
22. VI 1941 Saksamaa pealetungi algus idas
26. VI Jätkusõda
2. VII sakslased Riias
3. VII Stalini raadiokõne („põletatud maa taktika ”). Hävituspataljonid
7.–9. VII Saksa 18. armee (kindralooberst Georg von Küchler) ületab Eesti piiri Baltikumis tungis peale Saksa armeegrupp „ Nord ” (kindralfeldmarssal Wilhelm Ritter von Leeb ), kokku 20 jalaväe -, 3 moto - ja 3 soomusdiviisi. Punaväel oli okupeeritud Baltikumis Balti grupp ( marssal Kliment Vorošilov), kokku 19 jalaväe- ning 7- ratsadiviisi ja 5 soomusbrigaadi.
12. VII 1941 rinne peatub Pärnu jõe-Emajõe joonel
6. VIII Saksa väed jõuavad Kunda juures mereni
17. VIII sakslased Narvas
20.–25. VIII lahingud Tallinna pärast
28. VIII sakslased Tallinnas
Metsavennad
Vabastasid Lõuna-Eesti enamvähem omal jõul. Kokku 25000–35000 meest, kellest
12000 oli relvastatud ja võitles aktiivselt. Omakaitse koosseisus oli 1. IX 1941 u 25000
meest. Hiljem kasvas rohkem kui 40000 meheliseks.
Improviseeritud väeosad: major Hirvelaane pataljon (300 meest), kapten Talpaku pataljon
(300), Soomest saabunud luureüksuse ERNA baasil loodud ERNA pataljon (400). Eestlaste osa kasvas sõjategevuses pidevalt. Eriti oluline oli Omakaitse roll metsade puhastamisel punaväelastest 1941 sügistalvel. Lahingutegevuses suutsid metsavennad ja OK hävitada umbes 3000 punaväelast ja 1000 julgeolekutöötajat, miilitsat ning hävituspataljonlast. Metsavennad ja OK võtsid 25000 vangi.
Metsavennana langes, tapeti vangistatuna ja kadus u 800 meest, OK liikmeid langes lahingutes ja kammimisoperatsioonides kuni 600 meest.
Eesti kaitselahingud 1944
14. I 1944 Punaarmee suurpealetungi algus
1. II Punaarmee jõuab Eesti piiridele
Veebruari algusest aprilli alguseni lahingud Narva ümbruses. Suurimaid lahinguid maailma sõjaajaloos. Punaarmee kaotas langenutena u 120 000 meest, sakslased u 40 000 meest. Seoses strateegiliste probleemidega mujal, jäi Narva rindele juuniks 1944 kokku 27000 meest (sh Eesti Diviis). Venelasi 205000. Narva evakueeriti organiseeritult ja asuti Tannenbergi liinile Sinimägedes.
26. VII–10. VIII lahingud Sinimägedes: Punaarmee läbimurre luhtus ja lahingute raskuspunkt viidi Peipsist lõunasse.
13. VIII 1944 Punaarmee vallutab Võru
4. IX 1944 Soome relvarahu NSV Liiduga > sakslaste plaan „Aster”
Eestist lahkus ka 43000 eesti sõdurit ja 24000 tsiviilisikut Saksamaale. Osa üksusi tegi katset omal käel vastu panna. Poliitiliselt andis see võimaluse Eesti Vabariigi sümboolseks taastamiseks 20/21. septembril 1944 Tallinnas. Kodumaalt lahkunud sõjamehed koondati kõik Eesti diviisi, mis võitles Oppelni all, Schönau rindel ja lõpuks Hirschbergi ruumis. Viimaseks diviisiülemaks oli Alfons
Rebane, kes sõja lõpus sai ainsa eestlasena tammelehise rüütliristi juurde.
23. XI 1944 Punaarmee jõuab Sõrve Sääre tippu
Rahvusväeosad 1941–1944
Kohe pärast Saksa vägede saabumist algas eesti rahvusväeosade loomine Saksa armees .
Esialgu loodi mitmesuguste nimetustega üksikpataljone ( julgestus -, ida-, kaitse- ja
politseipataljonid) ja ka üksikkompaniisid. Need teenisid algul peamiselt
tagalajulgestuses võideldes partisanidega. Märtsiks 1942 oli Venemaal 16 eesti pataljoni
ja kompaniid 10000 mehega ja kodumaal varuüksustes 1500 meest. Üldse formeeriti
eestlastest 54 pataljoni, neist korraga toimis kuni 24 pataljoni ja 10 kompaniid kokku
maksimaalselt 15000 mehega. Alates 1942 võitles enamik neist eesliinil.
28. VIII 1942 luba Eesti SS-leegioni loomiseks relva-SS koosseisus
Leegioni ülem Oberführer Franz Augsberger. 1942 lõpuni siirdus Debicas (Poolas)
olevasse õppelaagrisse (nn Heidelager) 1280 vabatahtlikku, kellest loodi SSsoomusgrenaderide
pataljon Narva, mis toimis 5. SS-soomusdiviisi Wiking koosseisus
juulist 1943 märtsini 1944.
Märtsis 1943 viidi Eestis läbi osaline mobilisatsioon (12100 meest). 1943 sügisel ja talvel
mobiliseeriti veel üle 5000 mehe. 24. I 1944 otsustati eesti brigaad muuta 20. Eesti SSvabatahtlike
diviisiks.
1. II 1944 üldmobilisatsioon (45 000 meest)
1944 veebruaris teenis rahvusväeosades kokku 60 000 meest. Eesti diviisis oli neist umbes 10 000. Sisekaitsel toimivasse Omakaitsesse (kolonel Arnold Sinka) jäi meeste rindele siirdudes u 37000. Otsustavate lahingute ajal sügisel 1944 moodustati OK-st lahingupataljonid kokku 10000 mehega. Eesti diviisi koosseis kasvas septembris üle 15000 mehe. 3000 noorukit mobiliseeriti õhutõrjesse (lennuväe abiteenistus). Lennuväes oli kokku 1000 eestlast, neist 140 lendurid. 300 eestlast teenis Saksa mereväes.
1944 sügisel naasis Eestisse Soomes formeeritud jalaväerügement 200 (u 1800 meest).
Kaotused
NSV Liidu vastu võideldes langes Teises maailmasõjas Saksa ja Soome vormis 14600 meest (6666 on nimeliselt selgitatud). Eestlasi langes PA kätte vangi erinevail andmeil 6000–12000. Vangilaagris suri ilmselt puudulikel andmeil 1200–1500 meest. 1945 mais mõrvasid tšehhi bandiidid 1300 eesti sõjavangi. 1944 põgenes meritsi kodumaalt 80000 inimest, neist vähemalt 5000 hukkus merel, kui
venelased uputasid põgenikelaevu. Kaduma jäi veel 5000, kellest osa ilmselt jäi Saksamaal idatsooni. Rootsi jõudis 25000 ja Saksamaale 42000 eestlast. Sõja ajal oli Rootsi asunud ka 8000 eestirootslast ja nende eestlastest pereliiget. Kokku lahkus kodumaalt ja jõudis Läände u 75000 inimest.
Saksa okupatsioon
Saksa okupatsioonivõimu kehtestamine ja selle rakendamine Eestis erines olulisel määral eelnenud Nõukogude okupatsioonist:
okupeerimine ei toimunud Eesti-Saksa sõjalise konflikti või Eestile esitatud
jõuähvarduse tulemusena, vaid osana NSV Liidu ja Saksamaa vahelisest sõjast
Eesti poliitiline juhtkond ning avalik arvamus nägid oma peamise vaenlasena
toetama sõjalist võitlust NSV Liidu vastu
Eelnenud nõukogude okupatsiooni taustal nähti Eestis Saksa armeed 1941 sügisel eelkõige vabastajana. Üldlevinud arvamus NSV Liitu ja seetõttu asusuid oli, et Saksa võimud võimaldavad Eesti iseseisvuse taastamise vähemalt mingis piiratud vormis. Saksamaa plaanid sellist
võimalust ette ei näinud.
Eestit, Lätit ja Leedut vaadati kui NL-lt vallutatud alasid, mida valitsetakse vastavalt oma sõjaaja vajadustele ning mitte kui iseseisvaid riike. Eesti tulevik pidi otsustatama pärast võidukat sõja lõppu, kuid igal juhul pidi see olema tihedalt seotud Saksamaaga. Okupatsioonirežiimi ja vallutatud alade sõjaaegset poliitilist arengut puudutavad küsimused lahendati kohapealse võimuesindajate improviseerimise ja Hitleri ühekordsete
otsuste najal. Nende kahe vahel püüdsid paljud ametkonnad oma mõjuvõimu maksma panna, olenemata, kas neil selleks formaalselt voli oli või mitte. Sellega kaasnes üksikküsimuste dubleeriv ja vastuoluline reguleerimine.
Kindlapiirilise okupatsioonipoliitika puudumine ja ametkondlik konkurents võimaldasid kohapealsetel võimuesindajatel suhteliselt ulatuslikku oma poliitika ajamist, mis viis suurte erinevusteni sarnase okupatsioonivõimuga riikides (näiteks Ostlandi riigikomissariaati kuulunud Eesti, Läti ja Leedu).
Eestis astus 1941 suvel ja sügisel järk-järgult tegevusse saksa okupatsioonivõimu aparaat,
mis moodustus kolmest osast:
Nõukogude võimuorganite kokkuvarisemisel rahvaalgatuslikult Eesti Vabariigi
seaduste alusel tegevuse taastanud kohalikud omavalitsused (valla- ja maa- ning linnavalitsused, politsei funktsioone täitev Omakaitse), mille tegevust Saksa sõjaväevõimud soosisid.
Saksasõbralikud Eesti poliitikud, ametnikud ja sõjaväelassed Hjalmar Mäe juhtimisel, kes olid nõukogude okupatsiooni eest põgenenud välismaale või jätnud Eestisse naasmata. Nad tegutsesid Saksa võimude kontrolli all Saksa tagalas. Alates augustist tegutsesid nad taas Eestis ja moodustasid Eesti Omavalitsuse tuumiku.
Saksamaa sõjaväelised- ja tsiviilasutused.
Institutsioonid
Sõjaväevõim (kuni 5. XII 1941)
Armeegrupi „Nord” tagalaülem Franz von Roques
komandandid linnades ja asulates
Okupeeritud Ida-alade Riigiministeerium ehk Idaministeerium ( Alfred Rosenberg )
Riigikomissariaat Ostland Riias (Hinrich Lohse)
Kindralkomissariaat Reval (Karl-Siegmund Litzmann )
Piirkonnakomissariaadid
Julgeolekupolitsei ja SD komandör Eestis SS-Obersturmbannführer Martin Sandberger –
suutis omandada erakordselt suure mõjuvõimu
Komissare hakati välja valima juuni lõpus 1941. 4–6 nädala jooksul valmistati ette, itta saadetavatele ametnikele peeti loenguid geograafiast, kultuurist, poliitilisest olukorrast, tulevastest ülesannetest, seadusandlusest.
Eesti Omavalitsus
EOV Juht Hjalmar Mäe
direktooriumid ja keskasutused
maa- ja vallavalitsused
Miks Hjalmar Mäe?
Kontaktid Riigi Julgeoleku Peaameti (RSHA) IV ametiga (julgeolekupolitsei)
Tutvused (Peter Kleist ja Werner Best)
Eesti paremradikaalse partei juhtiv tegelane
Oli enda väitel 1940 saanud Pätsilt ülesande pidada Saksa võimudega
läbirääkimisi nõukogude okupatsiooni alla sattunud Eesti tuleviku suhtes
Eesti Vabastamise Komitee Helsingis
15. IX 1941 EOV ametlik moodustamine ( volitus EOV juhtidele)
Siseküsimused – Oskar Angelus (1892–1979; oli 1923–1940 Eesti siseministeeriumi
ametnik , viimati üldosakonna direktor)
Majandus ja transport – Alfred Vendt ( 1902 –1986; 1936–1940 Eesti
majandusministeeriumi kaubandusosakonna vanem-kaubandusinspektor)
Sotsiaalküsimused – Otto Leesment (1908–1979; oli 1936–1940 vandeadvokaat Tallinnas,
1940–1941 advokaat Valgas)
Põllumajandus – Hans Saar (1893–1983; 1934–1940 AS Eesti Kunstsarvetehased
vabrikujuhataja, 1936–1938 vapside liikumises osalemise pärast vangis )
Kohus – Oskar Öpik ( 1895 –1974; 1936–1938 Eesti saadik Leedus, 1938–1939 välisministri abi, 1940 saadik Prantsusmaal)
Tehnika – Arnold Radik (1892–1975; Eesti majandusministeeriumi tööstusosakonna
direktor)
EOV teostas võimu armeegrupi „Nord” tagala ülemjuhataja (Franz von Roques) volitusel Eesti Vabariigi seaduste alusel, kuivõrd neid erimäärustega ei tühistatud ega muudetud ning üksikjuhtudel võis ka ise anda seadusjõulisi määrusi.
14. oktoobril 1941 seadustati sisedirektori määrusega enne 21. juunit 1940 Eestis kehtinud seaduste ja määruste jõusolek. Kõik nõukogude võimu perioodil rajatud õigussuhted jäid püsima.
Valitsemise teostamisel igal tasandil ja igas valdkonnas oli läbi Saksa okupatsiooni suurimaks probleemiks võimukandjate paljusus , pädevuse dubleerimine saksa ja eesti asutuste vahel ning asjaolu, et sageli ei teadnud oma võimupiire ja tegelikke ülesandeid keegi.
Võitlus valitsemise ümber. Saksamaa oli totalitaarne riik, mida juhiti juhiprintsiibil. See
ei välistanud isikutevahelisi lahkhelisid Hitleri lähikonnas:
Rosenberg pidas end NSDAP välispoliitika ideoloogiks ja tundis end
kõrvaletõrjutuna, kui pärast Neurathi lahkumist välisministri kohalt sai uueks
välisministriks hoopis Ribbentrop.
Hermann Göring (riigimarssal ja Saksa õhujõudude ülemjuhataja) taotles
suuremat mõjuvõimu majandusvaldkonnas.
Pidevalt tugevnes Himmleri positsioon: alguses oli ta vaid SS juht, seejärel tõusis
Saksa Politsei juhiks ja siseministriks ning sõja käigus omandas üha suurema
mõjuvõimu ka sõjalises valdkonnas, kus talle allus eliitvägi Relva-SS.
18. XII 1942 konverents vallutatud idaalade probleemide arutamiseks (Idaministeerium
+ Wehrmacht)
Konverentsil osalejad olid ühisel arusaamisel , et vallutatud idaaladel elavatele rahvastele tuleb anda poliitiline eesmärk, mille nimel nad võitleksid ning siis lasta neil sellesse võitlusse astuda. Litzmann jätkas järjekindlalt oma ettepanekute esitamist. Ta oli veendunud, et vaid laialdase autonoomia tingimustes on võimalik allutatud rahva maksimaalne ärakasutamine Saksamaa huvides.
Suhetes väikerahvastega vajas Saksa okupatsioonipoliitika positiivset näidet, kuna väikerahvaste koostöövalmidus oli sõjaõnne pöördudes Saksamaale üha vajalikum. Kõigi arutlusel olnud plaanide ühine põhimõte oli Eestile ja Lätile teatud ulatusega autonoomia andmine, jättes tegeliku kontrolli olukorra üle Saksamaale.
Rahva suhtumine okupatsioonivõimu. Okupatsiooni kestel oli rahvas üle saanud
vabanemise-illusioonist ja suhtumine nii saksa võimudesse kui ka EOV-sse oli muutunud
kriitiliseks.
Miks ei tekkinud Eestis arvestatavat vastupanu okupatsioonile?
Eelnenud nõukogude okupatsioon ja hirm selle võimaliku taastumise ees:
Saksamaa oli ja jäi ainsaks arvestatavaks NSV Liidu vastaseks sõjaliseks jõuks.
Lääneriikide garantiide puudumine. Suurbritannia valitsus jõudis 1942 kevadeks
seisukohale, et kasulikum on tunnustada NSV Liidu võimupiire sõjaeelse seisuga.
See tähendas Balti riikide okupeerimise tunnustamist. Seda seisukohta ei
avalikustatud, aga see oli Saksamaal teada ja seda sai ära kasutada.
Saksamaa tegevus riiklikul tasandil. Saksamaa kasutas lubadusi Eestile suurema
iseseisvuse (autonoomia) andmiseks pideva poliitilise präänikuna. Lubadused ja
plaanid suurema autonoomia andmisest Eestile ja Lätile olid mõeldud signaalina
ka teistele Euroopa rahvastele. See pidi näitama Saksamaa hoolivat suhtumist
temaga koostööd tegevatesse rahvastesse. Olulisemaks muutus see 1943 sügisest,
kui liberaalne okupatsioonipoliitika Taanis oli ebaõnnestunud.
Okupatsioonivõimude tegevus Eestis. Litzmann ja Sandberger olid sarnastel
arusaamadel, et Saksamaa eesmärgid tuleb saavutada eelkõige poliitiliste
vahenditega ja seeläbi võita kohaliku rahva sümpaatia Saksamaale.
Repressiivaparaadi tegevus. Sandberger vältis avalikku massiterrorit ja püüdis
kõigile rakendatavatele repressioonidele anda võimalikult seaduspärase ja
eelkõige kommunistide ja nende kaasajooksikute vastase ilme.
Repressiivpoliitika
Saksa okupatsiooni ajal Eestis hukati või suri vangistuses 30000 tsiviilisikut ja sõjavangi.
Eesti elanike vastu suunatud repressioonid
teiste riikide kodanike vastu suunatud repressioonid
Eesti elanikud. Metsavennad ja hiljem Omakaitse alustasid 1941 juulis ja augustis Eestisse jäänud kommunistide, nõukogude aktivistide ja nende toetajate vangistamist. Nõukogude Liidu okupatsioonivõimude poolt toime pandud kuriteod olid ajendiks süüdlaste või kahtlustatavate vangistamiseks omaalgatuslike relvastatud üksuste poolt.
Kinnipidamiskohtadena võeti maakonnakeskustes kasutusele varasemad vanglahooned, väiksemates asulates rajati improviseeritud vanglad . Moodustati ka välikohtud, mis langetasid ka surmaotsuseid, mis koheselt täide viidi. Osaliselt toimus see sakslaste korraldusel (enne nende kohalejõudmist) kui rinde vahetu ümbruse puhastamine. Toimus ka ilma kohtuta hukkamisi. Reeglina anti vangid siiski üle Saksa politseivõimudele.
Eesti Vabariigi kodanike ja alaliste elanike vastu toime pandud repressioonide
tulemusena hukati või hukkus 7800 inimest.
70% repressioonidest toimusid okupatsiooni esimese aasta jooksul.
Hukkunutest eestlased 70%, venelased 15%, juudid 12%.
Enamik kinnivõetutest ei lastud maha, nad said vanglakaristuse, kõige levinum oli 6 kuud.
Kinnipidamiskohad paiknesid maakonnakeskustes ning Tallinna ümbruses ning see võrgustik püsis peaaegu samasugusena Saksa okupatsiooni lõpuni.
15. oktoobriks 1941 oli Eestis 16 erinevat kinnipidamiskohta kokku 9750 kinnipeetavaga. Suurim Tallinna Keskvangla.
1941 aasta suvel ja sügisel tegutsesid kinnipidamiskohad kohati surmalaagritena, näiteks
Tartu laager , kuid üldiselt suure hulga kahtlusaluste kinnipidamiseks, kellest üle
kolmandiku vabastati ja ülejäänud mõisteti surma või koonduslaagrisse.
1941 suvel ja sügisel oli poliitilistel põhjustel arreteeritute hulk nii suur, et nende kinnipidamiseks asutati kohale jõudnud Saksa üksuste korraldusel lisaks vanglatele ajutised koonduslaagrid .
Suvel 1942 nimetati kõik politseilised kinnipidamiskohad ja laagrid , mis kandsid seni
nimetust koonduslaager ümber töö- ja kasvatuslaagriteks (AEL).
Suvel 1942 oli selliseid 3: Tallinna AEL (endineKeskvangla), Tartu AEL ja Murru AEL.
Vahialused olid liigitatud kolme kategooriasse. Kõige kõrgema kategooria vangid tuli saata Tallinna AELi, kust nad tuli edasi toimetada Saksamaa koonduslaagritesse. Kinnipeetavate massilisemat saatmist Saksamaal koonduslaagritesse ei toimunud enne 1944 kevadet, kui see tõusis päevakorrale seoses Punaarmee pealetungiga. Teised kinnipeetavad rakendati tööle AELide välilaagrites (turbarabades, metsatöödel).
1942 septembrist 1943 septembrini tegutses lisaks Jägala AEL, mis on teistega võrreldes
erandlik . Ettevalmistused laagri loomiseks algasid augustis 1942. Loodava laagri
komandandiks määrati Aleksander Laak, adjutant Ralf Gerrets. Rajatav laager oli algusest peale planeeritud väljastpoolt Eestit saabuvate juutide vastuvõtmiseks (sept.1942a.) ning nende ajutiseks kinnipidamiseks. Talviseks kasutamiseks enamik olemasolevaid hooneid ei sobinud. Gerretsi arvestuse kohaselt hukati Jägala laagri personali osalusel Kalevi-Liival 1600–1700 inimest. Jägala laager likvideeriti 1943 septembris.
Teisel korral toodi Eesti AELi kinnipeetavaid väljastpoolt Eestit 1944 mais.
1943 sügisel algas AELide likvideerimine. Algas laipade põletamisega Tartus.
Likvideerimine lõppes Tallinna AELi vangide saatmisega koonduslaagritesse Saksamaal
ja Poolas 1944 suve teisel poolel.
Sõjavangilaagrid allusid Saksa sõjaväevõimudele. Eestis toimunud lahingute ajal langes
vangi u 50000 nõukogude sõjaväelast, siinsetes laagrites hoiti u 35000 sõjavangi. Osa
neist töötas põllumajanduses (taludes). Teadaolevalt ei toimunud Eestis sõjavangide massilisi hukkamisi. Üksikuid sõjavange hukati pärast põgenemiskatset hoiatuseks ülejäänutele.
1941–42 hukkus suurel arvul sõjavange alatoitluse ja sellega kaasnevate haiguste ning epideemiate tagajärjel. Kokku hukkus Eestis asunud laagrites u 15000 nõukogude sõjavangi.
Vaivara laagrite süsteem. 1943 jaanuaris algas Saksa vägede väljatoomine Kaukaasiast ,
mis tähendas vajadust leida uusi alternatiive kütusevajaduse rahuldamiseks.
21. VI 1943 andis Heinrich Himmler korralduse asutada Eestis põlevkivitööstuse vajaduste rahuldamiseks laagrid ning transportida sinna juute riigikomissariaat Ostlandi getodest. Kujunes Vaivara laagrite süsteem, kuhu aja jooksul toodi u 10000 juuti. Kokku allus Vaivara laagri komandantuurile 20 laagrit Virumaal ja Harjumaal (tuntuim Klooga ).
Laagrid allusid SS Majanduse ja Halduse Peaameti D-grupi III osakonna ülemale, kelle
staap oli Oranienburgis Berliini lähedal.
Kohalik kõrgeim ülemus Vaivara laagri komandant oli hauptsturmführer Hans Aumeier. Laagreid valvasid sakslastest SS- lased ja kui eesti politseipataljonlased.
Ligi 1800 juuti, keda ei jõutud evakueerida, hukati 19. IX 1944 Klooga laagris.
Hinnanguliselt oli Vaivara süsteemi laagrites hukkunud juutide arv alla poole sinna toodute arvust.