AJALOO RIIGIEKSAMI ÜLESANDED (0)

 
Acta Historica Tallinnensia, 2007, 11, 131–155 
 
 
 
 
 
 
 
NÕUKOGUDE LIIDU LAGUNEMINE UUEMAS  
VENE MEMUAARKIRJANDUSES 
 
Toomas KARJAHÄRM 
 
Tallinna Ülikooli Ajaloo Instituut, Rüütli 6, 10130 Tallinn, Eesti; [email protected] 
 
On kirjeldatud,  refereeritud ja analüüsitud Nõukogude Liidu lagunemise kajastumist Vene 
(Nõukogude) riigi- ning ühiskonnategelaste mälestustes, mis on ilmunud peamiselt viimase kümne 
aasta vältel Venemaal. Autoritest on vaatluse all NSV Liidu president ja NLKP  peasekretär Mihhail 
Gorbatšov , tema lähimad abid Anatoli Tšernjajev ning Andrei Gratšov, literaat ja endine dissident  
Aleksandr Zinovjev , KGB esimees Vladimir Krjutškov, KGB erukindral Vjatšeslav Šironin, NSV 
Liidu Ministrite Nõukogu esimees Nikolai Rõžkov, Venemaa Föderatsiooni esimene valitsusjuht 
Jegor Gaidar , prominentsed poliitikud ning Vene  Riigiduuma liikmed Dmitri Rogozin ja Aleksei 
Mitrofanov. Viimasel ajal Venemaal tugevnenud impeeriumi nostalgia avaldab mõju ka  memuaar -
kirjandusele, kus Liidu lagunemise kohta on kaks vastandlikku vaatepunkti: 1) impeeriumi  hukk oli 
loomulik ja see tulnuks ammu lammutada; 2) Liit tulnuks säilitada ja seda  saanuks arukama tegut-
semise korral ka teha. Nii Gorbatšov kui ka tema oponendid unitaarriigi pooldajate ringkonnast on 
veendunud, et Liitu saanuks säilitada. Mõlemad süüdistavad teineteist ja Boriss Jeltsinit impeeriumi 
lagundamises. Moderniseerimise teooria pooldajad kalduvad üliriigi kadumise põhjuseks pidama  
pigem kommunismi ja nõukogude süsteemi kriisi. Balti rahvaste vabadusliikumisel oli Nõukogude 
Liidu lagunemisel tähtis, kuid mitte peamine roll nagu iseseisvunud Venemaal. 
 
 
IMPEERIUMI NOSTALGIA 
 
Nõukogude Liidu (edaspidi ka Liidu) lagunemine on teema, millel on täna-
päeva Venemaa ühiskonnas lai kõlapind. Kuidas sai võimalikuks veel hiljuti  
täiesti võimatuna näiv asjaolu, et üks kahest maailma üliriigist varises ootamatult 
kokku ja jõudude vahekord  maailmas muutus radikaalselt üllatavalt lühikese   ajaga ? 
See küsimus on seotud tänaste venemaalaste identiteediotsingutega, postimperiaalse 
ja postsovetliku nostalgia tugevnemisega ühiskondlikus mõttes ning avalikus elus. 
Kremli uus poliitiline stiil koos musklite näitamisega, mis seab eesmärgiks taas-
tada endise üliriigi vägevus, ainult toidab  ja soosib niisugust nostalgiat. Neid, kes 
ülistavad kadunud maailmariiki ja impeeriumiideed, on rohkesti: kirjanikud  Valentin  
Rasputin ja Aleksandr Prohhanov, geopoliitik Aleksandr Dugin, võimule lähedal 
seisvad poliittehnoloogid  Stanislav Belkovski ning Gleb Pavlovski, kui nimetada 
mõnd avaliku arvamuse mõjutajat. Läkituses Venemaa Föderatsiooninõukogule 
 
131
 
2005. aastal nimetas president Vladimir  Putin  Nõukogude Liidu hukku (крушение) 
sajandi suurimaks geopoliitiliseks katastroofiks. Mõned eksperdid on sellest välja 
lugenud avalikku soovi Nõukogude Liit sisuliselt taastada.1 Apelleerimine mineviku 
sümbolitele (näiteks suur võit 1945, riigihümni meloodia, punalipp armee lipuna) 
on poliitilise protsessi juhtimise mõjus instrument.  
Jegor Gaidari sõnul domineerib Venemaa avalikus arvamuses praegu nii-
sugune maailmapilt : 1) 20 aastat tagasi eksisteeris stabiilne, arenev, võimas riik – 
Nõukogude Liit; 2) kahtlased ja veidrad inimesed (võimalik, et välismaa agendid ) 
mõtlesid välja poliitilised ning majanduslikud  reformid ; 3) nende reformide taga-
järjed osutusid katastroofilisteks; 4) aastail 1999–2000 tulid võimule need, kes 
tunnevad  muret riiklike huvide pärast; 5) pärast seda hakkas elu paremaks minema. 
See müüt on autori sõnul tõest niisama kaugel kui 1920.–1930. aastail levinud 
populaarne legend reedetud, kuid võitmatust Saksamaast.2  
Küsitlused näitavad, et märgatav nihe  venemaalaste teadvuses imperiaalse 
mõtteviisi tugevnemise poole on aset leidnud just Putini presidendiks oleku ajal. 
Aastail 1998–2003 kasvas ligi kolm korda nende venemaalaste protsent, kes hin-
dasid Stalinit positiivselt (19%-lt 53%-le), ja rohkem kui neljandik oli valmis 
hääletama türanni riigi etteotsa ka praegu.3 Samu tendentse võib täheldada Vene 
propaganda väljas asuvate eestivenelaste juures. 2005. aastal uskus 38% küsitle-
tud mitte-eestlastest, et Eesti ühines Nõukogude Liiduga vabatahtlikult, ja ainult 
17%, et Eesti okupeeriti.4 Impeeriumi kaotuse valu on kerge ekspluateerida, õhuta-
maks suurriiklikku teadvust, ksenofoobiat, antiamerikanismi ja üldse läänevasta-
sust, mis on jälle moes.5 Postimperiaalne  sündroom  on avaldanud oma mõju ka 
mäletamisele ja poliitilisele memuaarkirjandusele. 
Vene poliitikas, ideoloogias, humanitaar- ja sotsiaalteadustes käib võitlus erine-
vate suundade vahel. Seetõttu pole küllaldast alust  kõnelda  mingist kindlast  üheselt 
formuleeritud Vene ajaloo kontseptsioonist, kuid teatud domineerivad tendentsid on 
selgesti näha. Vene postsovetlikus ühiskondlikus mõttes on geopoliitilisel vaate -
nurgal  suur tähtsus. Läänemeelsed atlantistid ja mondialistid, euraasialased ning 
slavofiilsusele tuginevad isolatsionistid murravad piike Venemaa  oleviku ja tule-
viku üle.6 Ekspansionistid, patrioodid, natsionalistid, kommunistid , natsionaal -
                                                           
1  Herkel, A. Pikk tee kommunismi hukkamõistmiseni. – Rmt: Herkel, A. Vene mõistatus. Ilmamaa, 
Tartu, 2007, 203–204. 
2  Гайдар Е. Т.  Гибель  империи.  Уроки  для  современной  России. 2-е  изд.,  испр.  и  доп. 
РОССПЕН, Москва, 2006, 18–19. 
3  Samas, 17. 
4  Lauristin, M. Hästi lõimunute rolli on alahinnatud. – Mõte. Eesti Päevalehe ühiskondlik-poliitiline 
ajakiri, 2007, 28. sept, 6–7; Koch, T. Venelaste arvates astus Eesti 1940. aastal vabatahtlikult 
NSVLi. – Postimees , 2007, 21. mai. 
5  Vt raamatuid seeriast “Venemaa tee”, nt Казинцев А. На что мы променяли СССР? Симулякр, 
или стеколъное царство. Яуза, Эксмо, Москва, 2004. 
6  Vt Сорокин К. Э. Геополитика современности и геостратегия России. РОССПЕН, Москва, 
1996;  Колосов В. А.,  Мироненко Н. С.  Геополитика  и  политическая  география.  Аспект 
Пресс, Москва, 2001; Нартов H. А. Геополитика. 2-e изд. Единство издательство полити-
ческой  литературы.  Москва, 2002; Сенчагов В. К.  Экономическая  безопасность:  гео-
политика, глобализация, самосохранение и развитие. Финанстатинформ, Москва, 2002. 
132  
 
liberaalid , natsionaalbolševikud jt võtavad sõna “destruktiivse” europotsentrismi 
vastu.7 Ksenofoobia lääne vastu on vene eliidi seas ja rahvahulkades süvene- 
nud mitmel  põhjusel , sh ametliku  propaganda mõjul. Putin on edasi arendanud 
nn Primakovi doktriini läänest kaugenemise osas seoses nii viimase kriitikaga 
Venemaa juhtkonna aadressil kui ka Kremli enda võimuambitsioonidega, mida 
soosivad energiakandjate kõrged hinnad.  
Kirjanduses on tõstatunud küsimus Venemaal (NSV Liidus) toimunud muu-
tuste ajaloolisest mõttest ja olemusest – kas need vastavad Venemaa rahvuslikele 
huvidele? – ning sotsiaalsest hinnast, dramaatilistest tagajärgedest miljonitele ini-
mestele.8 Märgitud on sadamate kaotust, territooriumist ilmajäämist, Venemaa 
surumist 17.–18. sajandi piiridesse , rahvastiku vähenemist poole võrra ja 20 miljoni 
kaasmaalase probleemi.  
Nõukogude Liidu lagunemise kohta on kaks äärmuslikku seisukohta: 1) impee-
riumi hukk oli loomulik ja see tulnuks ammu lammutada; 2) Liit tulnuks säilitada 
ja seda saanuks arukama tegutsemise korral ka teha. Siit peamine küsimus: kas 
Liidu lagunemine oli möödapääsmatu või oli võimalus seda säilitada? Sellega on 
seotud veel teinegi küsimus: kas Liit langes sisemise haiguse ja separatismi taga-
järjel või väliste tegurite, lääne poliitika, võidurelvastumise, nafta  hindade languse 
jms tõttu? Nõukogude-järgses vene historiograafias ei leia me nendele küsimustele 
ühest vastust. Mingit konsensuslikku vaatepunkti impeeriumi  lagunemisele pole. 
Juba 1990. aastate algul kujunes kirev  spekter lähimöödaniku interpretatsioo-
nidest, kus “revolutsionääride-purustajate” ja “fundamentalistide-säilitajate” 
(охранители) vahel ei saanud olla mingit kompromissi. Küll aga  mahtus nende 
äärmuste vahele kirju diapasoon eri žanrites kirjapandud seisukohti. 1990. aastail 
avaldasid oma  memuaarid paljud perestroikaaja juhtivad tegelased, kes nagu 
poliitikud alati ja kõikjal õigustavad oma  tegusid , süüdistavad kunagisi vastaseid 
ning oponente ja võitlevad nii oma koha eest ajaloos.  
Teaduskirjanduses tegelesid Liidu lagunemise temaatikaga lisaks ajaloolastele 
ka sotsioloogid, etnoloogid, poliitikateadlased jt humanitaaria-sotsiaalia esindajad, 
kelle visioonid kandusid edasi 21. sajandisse. Siingi etendas oma osa võimu poolt 
kultiveeritud poliitiline konjunktuur. Jeltsini võimuloleku ajal polnud terav krii -
tika Liidu “lagundajate” aadressil ametlikult soositud. Võimulähedastes ja sellega 
seotud akadeemilistes ringkondades serveeriti Liidu lõppu ebameeldiva parata-
matusena, mis tulenes kommunistliku süsteemi kriisist, kuna see ei kannatanud 
välja üleminekut demokraatiale ning turumajandusele; totalitaarset süsteemi polnud 
võimalik reformida.9 Sellele aitasid kaasa Gorbatšovi  ebaõnnestunud ja poolikud 
                                                           
7   Vt  nt  Кара-Мурза С. Г.  Евроцентризм – эдипов  комплекс  интеллигенции.  Алгоритм, 
Москва, 2002, 4, 151 jm. Vt ka Herkel, A. Europotsentrism vene silma läbi. – Rmt: Herkel, A. 
Vene mõistatus, 224–228. 
8  Межуев Б. В.  Понятие  “национальный  интерес”  в  российской  общественно-политической 
мысли. – Полис, 1997, 1, 5–6. 
9  Дмитренко В. П. (toim). История России. С древнейших времен до конца ХХ века. ХХ век. 
Институт российской истории РАН, АСТ, Москва, 1996, 584–593. 
 
133
 
reformid, passiivne rahvuspoliitika, kus pidanuks “demonstreerima poliitilist tahet 
ning otsustavust”. Ta jättis kasutamata võimaluse Liidu uuendamiseks aastail 
1988–1989, millega olid tollal nõus isegi baltlased ; kaotas dispuudid Baltikumis, 
kui ta püüdis veenda mässulisi vabariike Liitu edasi jääma .10   
Nii Gorbatšov ja tema mõttekaaslased kui ka tema omaaegsed oponendid 
pahemalt, sh augustiputšistid-riigipöörajad, on üksmeelsed selles, et Liitu saanuks 
säilitada. Mõlemad süüdistavad teineteist ja Jeltsinit riigi lagundamises. Jeltsini 
lähikondlased omakorda arvustavad liidulise juhtkonna “ebaadekvaatset” tegutse-
mist ja kalduvad üliriigi kadumise põhjuseks pidama pigem kommunismi ning 
nõukogude süsteemi kriisi.  
Akadeemilises teaduskirjanduses, eriti politoloogilises, võib Liidu lagunemise 
põhjuste kohta samuti leida väga erinevaid, sageli vastupidiseid seletusi ja seisu-
kohti. Sel teemal korraldatakse esinduslikke interdistsiplinaarseid ümarlaudu ja 
peetakse ikka veel tuliseid debatte. Professionaalsete ajaloolaste töödes on läbi-
paistvaid poliitilisi spekulatsioone tunduvalt vähem. Need autorid, kes aktsepteeri-
vad muutuste, seega ka perestroika vajadust ja seletavad toimunut n-ö objektiivsete 
põhjustega – süsteemi kriisiga, mis kutsus esile revolutsiooni (selle dateerimises 
puudub üksmeel) –, lähtuvad üldjoontes moderniseerimise teooriast, mis läänes 
hakkas levima 1960. aastail.11 Teised seevastu loevad toimunut kunstlikuks, eba-
loomulikuks ja kalduvad pooldama vandenõu- (välise või sisemise)teooriate 
mitmesuguseid variante.12  
 
 
VANDENÕU PERESTROIKA VASTU 
 
Viimastel aastatel on avalikkuse ette jõudnud mitu olulist dokumentide kogu-
mikku, mis kajastavad impeeriumi viimastel aastatel Nõukogude Liidu võimu-
ladvikus toimunut, mille peamiseks  sisuks  olid Mihhail Gorbatšovi algatatud 
reformid – perestroika. Siin on aktiivsust üles näidanud Gorbatšov-Fond, publit-
seerides dokumente fondi arhiivist (AGF). 2006. aastal ilmus fondi väljaandel 
“NLKP KK poliitbüroos...”,13 milles on valik NLKP  Keskkomitee  sekretäri ja 
poliitbüroo liikme Vadim Medvedjevi ning Gorbatšovi abide Anatoli Tšernjajevi 
ja Georgi Šahnazarovi üleskirjutustest poliitbüroo istungitel ning teistel Kesk-
komitee kõrgetel foorumitel aastail 1985–1991. Teine Gorbatšov-Fondi olu- 
line väljaanne on 2007. aastal ilmunud teose “Liitu oleks saanud säilitada. 
                                                           
10   Михайлов В. А. (toim). Национальная  политика  России:  история  и  современность. 
Научный центр “Руссика”, ИИА “Русский мир”, Москва, 1997, 587. 
11   Vt Согрин В. В. Современная российская модернизация: этапы, логика, цена. – Вопросы 
философии, 1994, 11, 3–18. 
12   Пихоя Р. Г. Москва. Кремль. Власть. Две истории одной страны. Россия на изломе тысячи-
летий. 1985–2005. (Новейшая  история.  Особый  взгляд.)  Русь-Олимп,  АСТ,  Астрель, 
Москва, 2007, 372–373. 
13   В Политбюро ЦК КПСС... По записям Анатолия Черняева, Вадима Медведева, Георгия 
Шахназарова (1985–1991). Koost  А. Черняев jt. Альпина Бизнес Букс, Москва, 2006. 
134  
 
Valge raamat”14 uus, ümbertöötatud ja täiendatud  trükk , kus lugejale pakutakse 
rikkalikku valikut mitmesuguse päritoluga dokumentidest ning materjalidest , mis 
on fookustatud perestroikaperioodi rahvuspoliitikale, eriti aga NSV Liidu lagune-
mise käigu, põhjuste ja tagajärgede kirjeldamisele. Esmatrükiga (1995) võrreldes 
on raamatusse lisatud kümne aastaga ilmunud uusi uurimistulemusi, intervjuusid, 
memuaare ja dokumente, mis varem polnud kättesaadavad. Mõlema raamatu 
projektijuhiks on Gorbatšovi endine abi välispoliitilistes küsimustes ajaloolane  
Anatoli Tšernjajev. Mõlemad raamatud on Gorbatšovi-kesksed, nende eesmärk 
on esitada niisuguseid dokumente ja ajaloosündmusi (fakte) ning nende inter -
pretatsioone, mis näitavad perestroikat ja endist NLKP peasekretäri ning NSV 
Liidu ainsat presidenti positiivses valguses, sh tema tegevust Liidu reformimisel 
ja säilitamisel, lükates ümber süüdistused, nagu oleks Gorbatšov süüdi impeeriumi 
lagundamises. Gorbatšov-Fondi publikatsioonide keskne  idee seisneb selles, et 
Liidu lagunemist kui globaalset katastroofi saanuks ära hoida, juhul kui Gorbatšov 
oleks saanud ja jõudnud ellu viia plaani teisendada unitaarriik demokraatlikuks, 
reaalseks, efektiivseks föderatsiooniks uue liidulepingu sõlmimisega, mis nurjati 
ühest küljest “reaktsioonilise”, “sisuliselt suurriikliku” augustiputšiga (mille taga-
järjel vabariigid laiali jooksid) ning teisest küljest Venemaa suveräänseks kuulu-
tamisega ja Belovežje “seadusevastaste”, “hävituslike” kokkulepetega. Lepetele 
allakirjutajad Boriss  Jeltsin ,  Leonid Kravtšuk ja Stanislav Šuškevitš, kes läksid 
rahva tahte ( referendum  17. märtsil 1991) vastu, pole selle eest mingit vastutust 
kandnud – ei juriidilist , poliitilist ega moraalset.15 Siin on ilmne Gorbatšovi ja 
tema lähikonna taotlus Putini-aegset konjunktuuri ning nostalgialainet ära kasu-
tada, tõestamaks, et Gorbatšovi Liidu reformimise ja säilitamise kava oli ainuõige. 
Niisugusele ühekülgsele poliitilisele ja messianistlikule tendentsile vaatamata sisal-
davad nimetatud kogumikud uut, unikaalset teavet, mis aitab heita valgust ka Balti 
küsimuse arutamisele kõige kõrgemates võimukoridorides. Valge raamatu uues 
väljaandes lükatakse ümber väited , nagu oleks Nõukogude Liit lagunenud väljast 
suunatud õõnestustegevuse ja lääneriikide poliitika tagajärjel.  
Mihhail Gorbatšov süüdistab Liidu lagunemises separatiste, natsionaliste ja 
kohalikku eliiti, kes, “pidades silmas omaenda  auahneid ning omakasupüüdlikke 
ambitsioone, ajasid inimestele puru silma, uinutasid neid illusioonidega, nagu oleks 
eraldi parem ja kergem elada: nad mürgitasid inimeste päid natsionalistliku ideo-
loogiaga. Ja lõppkokkuvõttes petsid nad inimesi, otsustades Belovežskaja Puštšas 
NSV Liidule lõpu teha ja lubades säilitada riigi terviklikkuse Sõltumatute Riikide 
Ühenduse sildi all, millest kujunes viigileht Nõukogude Liidu laialisaatmisele.”16 
On kummaline, et Gorbatšov näeb veel kümme aastat hiljem Saksamaa taasühine-
                                                           
14   Союз можно было сохранить. Документы и факты о политике М. С. Горбачева по рефор-
мированию  и  сохранению  многонационального  государства. 2-е  изд.,  перераб.  и  доп. 
Toim В. Т. Логинов, koost А. С. Черняев jt. Горбачев-Фонд, АСТ, Москва, 2007.  
15   Samas, 5–10. 
16   Gorbatšov, M. Kuidas see oli. Saksamaa taasühendamine. Sinisukk, 2001, 173. Raamatu vene-
keelne originaal ilmus 1999. aastal. 
 
135
 
mises pidepunkti ja argumenti, õigustamaks Nõukogude Liidu säilitamist, asetades 
võrdusmärgi saksa rahva ning olematu “nõukogude rahva” vahele. Tunnistades 
saksa rahva õigust vabalt oma  eluteed valida (milleks lõid tingimused perestroika 
ja külma sõja taandumine), ei taha ta seda laiendada Liidu rahvastele, viidates 
1991. aasta märtsireferendumi tulemustele.17 Ta mõistab hukka Jugoslaavia lagu -
nemise, NATO  laienemise itta , “uute sõltumatute riikide” (kelle hulka  arvab   
ta tõenäoliselt ka Balti riigid) sidumise  läänega , “uute eraldusjoonte” tekkimise 
Kesk- ja Ida-Euroopas, mis kõik takistavat Euroopa ühiskodu ehitamist. Endises 
nõukogude ruumis õigustab ta Venemaa “integratsioonipüüdlusi”. Kuna Nõu-
kogude Liitu enam pole ja Venemaad pole piisavalt kaasatud uue Euroopa üles-
ehitamisse, pigem on teda tõrjutud, siis on Gorbatšovi sõnul Euroopa protsessid 
takerdunud, deformeerunud ning omandanud asümmeetrilise iseloomu.18  
7. aprillil 2005 pidas Gorbatšov kõne Venemaa Teaduste Akadeemias rahvus-
vahelisel konverentsil , kus ta esitas oma uuemad seisukohad perestroika ja Nõu-
kogude Liidu lagunemise kohta. Tema sõnul oli Liit postsovetlikust Venemaast 
parem kas või seetõttu, et seal oli vähem bürokraatiat ja elanike reaaltulud olid 
isegi kriisiajal mitu korda suuremad kui praegu. Perestroika ei jooksnud ummi-
kusse, vaid nurjati, ütleb Gorbatšov. Ta kinnitab, et 1991. aasta suvel vaba-
riikidega kooskõlastatud liidulepingu allakirjutamine oleks olnud ainus õige tee ja 
päästnud Liidu, mille lagunemine polnud üldse möödapääsmatu. Selle rikkus ära 
augustiputš . Gorbatšov tunnistab , et ta jäi kompartei  reformimisega sotsiaaldemo-
kraatlikus vaimus hiljaks, ei suutnud piiramatu võimuga harjunud üleliidulise 
bürokraatia tiibu kärpida ja tegi majanduspoliitilisi vigu. Ta tõmbab selge piir-
joone perestroika, s.o iseenda ja Jeltsini “avantüristliku poliitika” vahele, mis tema 
sõnul oli populistlik pettus. Otsene süüdlane Liidu likvideerimises on Jeltsin, kes 
tõmbas kaasa ka Leonid Kravtšuki ( Ukraina ) ja Stanislav Šuškevitši (Valgevene). 
Samas paneb Liidu ainus president imeks, et keegi ei reageerinud: “...ei ajakirja-
nikud, ei kuulsad professorid- demokraadid , ei intelligents , ei noorsugu, ei naised, 
ei armee , ei kommunistid, kes püüdsid ja püüavad nüüd õigustada oma toetust 
GKTšP-le Liidu päästmisega. Vene NFSV, Ukraina  ja Valgevene ülemnõukogud 
ratifitseerisid Belovežje kokkulepped käigupealt, praktiliselt ilma aruteluta. /.../ 
Venemaa ülemnõukogus hääletas vastu 5–6 inimest, Ukrainas 3,  Valgevenes üks-
ainus Lukašenka. Otsused võeti vastu püsti seistes ja vaimustusega. Mingi hullu-
meelsus , meeltesegadus.”19  
Gorbatšovi seletuse juhtmotiiv on see, et Liidu lagunemine tähendas perestroika 
katkestamist-nurjamist, ja kõik, kes olid sellega seotud, olid uuenduskursi ava-
likud või varjatud vastased. Katastroof jäänuks tulemata, kui Jeltsini meeskond  
poleks “õigelt” teelt kõrvale keeranud. Reformitud, demokratiseeritud ja detsent-
raliseeritud Liit oleks eksisteerinud edasi uuendatud kujul ja Gorbatšov jätkanuks 
presidendina. Kui Gorbatsov kõneleb tänapäeval Liidust , siis mõtleb ta selle all 
                                                           
17   Samas, 172–174. 
18   Samas, 181–183. 
19   Союз можно было сохранить, 514. 
136  
 
esmajoones  niisugust liitu, mille loomiseni kunagi ei jõutud, seda, mis heiastus 
talle tema kujutluses kui erinevate etnoste, kultuuride, tsivilisatsioonide ja reli-
gioonide kooselu ideaalne vorm, mille sarnast polnud veel nähtud, kui “tõeline 
liit”, “kus meie teiega pole veel elanud”.  
Gorbatšovi abid on oma endisele tööandjale üldiselt lojaalsed ka praegu ja kriti-
seerivad teda oma mälestustes mõõdukalt. Georgi Šahnazarov, Anatoli Tšernjajev 
ja Andrei Gratšov rõhutavad oma raamatutes eelkõige seda, et Gorbatšov võit-
les uuendatud Liidu eest ägedalt ning viimase võimaluseni, uskudes siiralt, et 
lahku minna on võimatu ja et Liidust loobumine on kõigi jaoks hukatus. Samas 
märgivad nad peasekretärist presidendi ebajärjekindlust ja selge programmi puu-
dumist rahvusküsimuses; seda, et Gorbatšov jäi siin oma etapiviisilise plaaniga 
(enne poliitilised ning majanduslikud asjad ja seejärel rahvuslikud) sündmuste 
arengust selgelt maha. Algul võitles ta leninliku föderatiivsuskontseptsiooni taas-
tamise eest, siis uuendatud föderatsiooni, reaalse föderatsiooni, konföderatsiooni , 
suveräänsete riikide liidu ja siis riikide liidu eest. Samal ajal  olid mõned juba välja-
astumisest teatanud.20 Suurriiklasele iseloomulikult olid igasugused territoriaalsed 
muudatused Gorbatšovile vastumeelsed ja ta püüdis Liidust väljaastumist niipalju 
kui võimalik takistada ning küsimuse arutamist üldse edasi lükata. Kommunisti-
internatsionalistina, kes, tõsi küll, arenes pidevalt sotsiaaldemokraatia suunas, lootis 
ta, et majanduslikud ja poliitilised reformid lahendavad rahvuslikud probleemid 
iseenesest. Gratšovi tabava ütluse järgi tekitasid reformid niisuguse olukorra, 
kus Liitu laiali saata ei saanud, aga säilitada samuti mitte.21 Gorbatšovi lähikond-
lased  tunnistavad, et perestroika  algataja  aitas oma tegevusega Liidu lagunemisele 
paratamatult tublisti kaasa (mingil määral tunnistab Gorbatšov seda ka ise), kuid 
elas seda raskelt üle. Jeltsin seevastu ohverdas riigi kõhklemata võimule naasmise 
ja selle tippu tõusmise nimel.22  
 
 
SÜSTEEMI KRIITIKUD 
 
Nõukogude võimuladviku viimaste tippude seas torkab mineviku ülikriitilise 
hindamisega silma Aleksandr Jakovlev  (1923–2005), Gorbatšovi lähikondlane 
ja reformide ideoloog , keda on nimetatud perestroika arhitektiks või selle halliks 
kardinaliks. Demokraatiat jõuliselt apologiseerivates teostes rõhub ta nõukogude 
süsteemi ebaeetilisusele, selle vägivaldsusele (massirepressioonid) ja rõhutab eriti 
vabaduse puudumist.23 1994. aastal pöördus Jakovlev avaliku kirjaga Euroopa 
poliitikute ja üldsuse poole ettepanekuga mõista hukka kommunistliku režiimi 
                                                           
20   Tšernjajev, A. 1991. aasta NSV Liidu presidendi abi päevik. Vagabund, 2006, 43, 266 jm; 
Gratšov, A. Gorbatšov. Olion, Tallinn, 2004, 225–227 jm.  
21   Gratšov, A. Gorbatšov, 226. 
22   Samas. 
23   Vt Яковлев A. Свобода – моя религия. К 80-летию со дня рождения. Вагриус, Москва, 
2003. 
 
137
 
kuriteod – Euroopa vaikis.24 2003. aastal ilmus tema kaheköitelise mälestuste 
raamatu “Mälu sügavik. Stolõpinist Putinini” (2001)25 täiendatud ja uute, ava-
likustatud arhiividokumentide põhjal täpsustatud kokkuvõte “Videvik”. Sealt 
leiame kriitilist ka postsovetliku Venemaa kohta, kus Venemaa õnnetus – “ametnike 
autoritarism” – kestab Jakovlevi hinnangul edasi. Ametnike nomenklatuuri peab 
ta tagurlikuks jõuks ja süüdlaseks perestroika läbikukutamisel. Autori kinnitusel 
lasi Gorbatšov käest ajaloolise šansi aastail 1988–1989, kui maa oli veel okupee-
ritud bolševismi poolt. Ta ei tegutsenud otsustavalt, ei toetunud “demokraatiale 
altpoolt”, juhtivad nomenklatuuritegelased jäid kohtadele edasi ja 1990. aasta sügi-
sest hakkas Gorbatšov katastroofiliselt kiiresti võimu kaotama. Jakovlev tunnis-
tab, et nii tema kui Gorbatšov eksisid, kui lootsid  demokraatlikule parlamendile, 
mille valimine oli kohtadel tegelikult parteilise nomenklatuuri käes. Partei kanti  
maha liiga hilja ja selle juhid korraldasid riigipöördekatse. Pärast putši ei tegutse-
nud Gorbatšov küllalt otsustavalt.26  
Rahvuslike vabadusliikumiste rolli käsitlemisel on Jakovlev demokraadi kohta 
hillitsetud, vastuoluline ja ebajärjekindel, neid hindab ta positiivselt üksnes teatava  
piirini. Ta kirjutab, et oli veendunud Nõukogude Liidu kardinaalse uuendamise 
vajaduses ja kõige ratsionaalsem tundus talle riigi vabatahtlik rahumeelne evo-
lutsioon sõltumatute riikide vabatahtlikuks konföderatsiooniks. Seega siis umbes 
midagi samalaadset, kuhu Gorbatšov lõpuks välja jõudis. Kuid läks teisiti. “Valla 
pääses natsionalistlik võimuiha. Rahvuslikud huvid asendusid natsionalistliku 
demagoogiaga. Tulemuseks olid sõjad  ja konfliktid sotsiaalse rahu asemel. Separa -
tism on võimeline viima iga ühiskonna konfliktide tupikusse, kus igaüks vaenutseb 
igaühega. See pole rahvusliku vabaduse, vaid sügava lõhenemise ja  vastasseisu  
tee. Parteilis-riiklikule eliidile olid rahvuslikud liikumised esialgu sotsiaalse 
destabiliseerimise ja  Moskvale surve avaldamise vahendid. Kuid järk-järgult väl-
jusid need kontrolli alt, nende eesmärgid muutusid rahvuslikest separatistlikeks. 
Lokaalne   kommunism  eliidi tasandil hakkas kiiresti evolutsioneeruma agres-
siivse suunaga lokaalseks natsionalismiks.”27 Jakovlev märgib, et tuntud vene kir-
janiku Valentin Rasputini retooriline küsimus Venemaa Liidust väljaastumise kohta 
oli esimene signaal tegelikust lagunemisest. Impeeriumi lõhestas ja hukutas vene 
natsionalism , mille eest oli autor hoiatanud juba varem.  Natsionalismi karmis krii-
tikas jõuab Jakovlev tänasele Venemaale. Nüüd on natsionalism alasti, kirjutab ta. 
“Nüüd nimetab natsionalism end patriotismiks,  segatud natsionaalbolševismiga, 
s.o natsismiga.”28 Jeltsin ja Putin said kommunismi ja impeeriumi varemed. Nõu-
kogude impeerium oli iseäralik, sest tal puudusid  kolooniad . “Kogu impeerium oli 
bolševike koloonia.”29  
                                                           
24   Anupõld, E. Vaba sõna  arhitekt  sõdib edasi. –  Maaleht , 2005, 5. mai. 
25   Яковлев А. Н. Омут памяти. От Столыпина до Путина, 1–2. Вагриус, Москва, 2001. 
26   Яковлев А. Н. Сумерки. Материк, Москва, 2003, 476, 504, 514–516 jm. 
27   Samas, 591. 
28   Samas, 592.  
29   Samas, 655. 
138  
 
2006. aastal ilmus demokraatliku Venemaa esimese peaministri ja Belovežje 
kokkulepete ühe autori Jegor Gaidari raamat “Impeeriumi hukk. Õppetunnid 
tänasele Venemaale”. Autori motoks on prantsuse diplomaadi Charles Maurice de 
Talleyrand’i kuulus aforism: “Täägile võib toetada, aga mitte istuda.” Ootuspära-
selt püüab autor majandusteadlasena avada “impeeriumi demontaaži mehha-
nismi” majanduslikku külge ja analüüsida tehtud vigu, et need ei korduks. Liidu 
lagunemise eeldusena mainib Gaidar riigi polüetnilisust, kus venelasi  oli vaid 
pool elanikkonnast. Kuid see pole kõige olulisem. Tähtsam on see piiramatu 
vägivald , mis valitses nõukogude ühiskonna igapäevaelus. Sellele rajatud riiklik 
organisatsioon polnud võimeline adapteeruma kaasaja muutuva reaalsusega ja 
pealtnäha tugev osutus tegelikult hapraks. Iseendast need eeldused veel impee-
riumi hävingut esile ei kutsunud. Gaidar kinnitab, et just majanduskriis viis riigi 
lagunemisele. Naftahinnad pole küll peamine põhjus, kuid oma osa nad etendasid. 
Autor ei usu siin niisugust vandenõuteooriat, et naftahindade languse provotseeris 
USA spetsiaalselt Nõukogude Liidu hävitamiseks.30 
Gaidari sõnul oli Liidu lagunemine ootamatus, mis sai seaduspärasuseks. 
1985. aastaks olid küpsenud eeldused sügavaks majanduskriisiks. Liiga hilja tead-
vustas Gorbatšov katastroofi ohu, ettevõetud meetmed osutusid ebapiisavaks. 
1989/90. aastal kaotas valitsus üha enam kontrolli riigis toimuva üle. Autor püüab 
anda mitmekülgset ülevaadet selle kohta, kuidas kriis arenes ja süvenes. Valitsus 
ei suutnud tagada elementaarset õiguskorda. Sotsialistlik majandussüsteem sai 
aga töötada üksnes karmi poliitilise režiimi tingimustes. Kui see kaob, siis variseb 
majandus kokku. Olukorda komplitseerisid populistlikud  lubadused tõsta pensioni, 
palka ja abiraha. Võimu nõrgenemise ja poliitilise kontrolli kadumise tingimustes 
võistlesid liidulised ja vabariiklikud juhtkonnad selles, kes suudab Liidu finants -
süsteemi laostamiseks rohkem ära teha. NSV Liidu ja VNFSV ülemnõukogu 
võtsid vastu otsuseid, mis olid finantsidega  katmata . Kuigi finantskatastroof ja 
riigi pankrott maksejõuetuse näol oli lähenemas ning valuutavarud vähenesid 
tohutu kiirusega, jätkati “sõbralike” välisriikide ja vasakparteide toetamist veel 
1990. aastal. Poliitiline kriis käsikäes majanduskriisiga ja toiduainete ning  esma -
tarbekaupade varustamise lõppemine mitmes suures tööstusrajoonis süvenda-
sid sotsiaalseid ja poliitilisi probleeme. Gorbatšov ei soostunud ei radikaalse 
(N. Petrakov) ega mõõduka majandusreformi (L. Abalkin) projektiga ja lükkas 
otsustamist üha edasi. Olukord halvenes  sedavõrd , et analoogiliselt 1918. aastaga 
hakati moodustama erakorralisi komisjone. Tarbekaupade defitsiidi  ja tootmise 
langusega kaasnes võimuorganite  suutmatus  majanduslikke protsesse juhtida. 
President andis välja ukaase, mida polnud võimalik täita. 1991. aasta kevadeks  
muutus valuutakriis juhitamatuks. Kaevurite streigid kruvisid üles sotsiaalset  pine -
vust . Eriti terav oli toiduainete ja ravimite puudus. Sõltuvus läänest kasvas, sealt 
paluti kiiret abi üha uute krediitide näol, aga mingeid meetmeid olukorra paranda-
miseks ei rakendatud. 1990. aasta lõpul  palus valitsus läänelt ka humanitaarabi. 
Valuutaresevid said otsa ja  import  vähenes 1991. aastal kaks korda, Riigipank kao-
tas kontrolli raharingluse üle. Naftatootmine langes katastroofiliselt, 1991. aastal 
                                                           
30   Гайдар Е. Т. Гибель империи, 81 jm. 
 
139
 
vähenes naftaeksport poole võrra.  Inflatsioon  ja rahaemissioon võtsid tohutu ula-
tuse. Nii jõudis riik totaalse pankroti lävele.31  
Nagu paljusid teisi  autoreid  huvitab Gaidari küsimus: kui juhtkond  oleks tegut-
senud õigesti, kas siis olnuks võimalik majanduse krahhi vältida ja Liitu säilitada? 
Sellele küsimusele pole vastust, ütleb autor ja jätab otsad lahtiseks.  
Gaidar arutleb, et autoritaarses paljurahvuselises riigis viib režiimi liberalisee-
rumine ja demokratiseerumine paratamatult niisuguste jõudude poliitilisele mobi-
liseerumisele, kes on valmis ekspluateerima rahvuslikke tundeid. Glasnost või-
maldas kõigest avalikult kõnelda ja vene ajakirjanduses arutleti aastail 1988–1989 
elavalt  venelaste rõhumise üle Nõukogude Liidus, mida justkui kinnitasid majandus-
teadlaste arvutused liiduvabariikidevahelise kaubavahetuse ning väliskaubanduse 
saldo kohta maailmaturu hindades, mis summaarselt oli Venemaa suhtes ülejäägiga 
ligi 31 miljardit rubla , liiduvabariikidel, v.a Turkmeenia, oli aga bilanss negatiivne. 
Selle kahtlase metoodikaga saadud andmestiku järgi olid Eesti ja Läti 1988. aasta 
saldo järgi teistele vabariikidele ning esmajoones Vene NFSV-le “võlgu” kumbki 
1,3 miljardit ja Leedu 3,7 miljardit rubla.32 Neid andmeid kasutas Eestis viibides 
ka Gorbatšov, öeldes, et Eesti on 1,5 miljardit teistele liiduvabariikidele võlgu.  
Kevadeks 1991 sai Gorbatšov aru, et impeeriumi pole võimalik koos hoida, ja 
läks nüüd koostööle vabariikidega. 30. juulil 1991 nõustus ta ühekanalilise maksu-
süsteemiga, millega keskus sattus vabariikidest täielikku sõltuvusse võtmeküsi-
muses – riiklike kulutuste finantseerimises. Sisuliselt tähendas see Liidule kui 
ühtsele riigile kriipsu pealetõmbamist, mis andis lootust selle muutumiseks peh-
meks konföderatsiooniks. Gaidari arutluse järgi sattus uuenduspoliitika ummikusse 
omaenda sisemiste vastuolude tõttu. “Säilitada impeeriumit jõudu mitte kasutades 
oli võimatu, püsida võimul impeeriumit mitte koos hoides oli samuti võimatu.”33 
Rahvuslikke  liikumisi oleks saanud peatada ainult jõu ja repressioonidega, kuid 
liidulise võimu manööverdamise vabadus oli ette määratud läheneva finants-
katastroofiga. Massiliste repressioonide korral oleksid lääne krediidid ära jäänud 
ja majanduslik  kokkuvarisemine   vältimatu , mis oleks minema pühkinud ka olemas-
oleva võimu. Jõudu küll kasutati (näiteks Thbilisis ja Vilniuses), kuid poliitiline 
juhtkond polnud valmis selle eest vastutust võtma, kirjutab Gaidar.  
 
 
DISSIDENDI MEELEMUUTUS 
 
Väitel, et Nõukogude Liit hävis USA teadliku ja ettekavatsetud tegevuse taga-
järjel, on  pooldajaid  “patriootidest pistrike” hulgas nii Venemaal kui USA-s.34 
Deržavnikud Venemaal käsitavad Liidu lagunemist kui CIA poolt sepistatud lääne 
ja NATO   võitu . Selle seisukoha oponendid tuginevad asjaolule, et Liit  lagunes  
                                                           
31   Samas, 206 jj. 
32   Samas, 299; A. Granbergi ja V. Suslovi arvutused. 
33   Samas, 301.  
34   Selle  kohta  vt  Шубин А. В.  Парадоксы  перестройки.  Упущенный  шанс  СССР.  Вече, 
Москва, 2005, 287. 
140  
 
just sel ajal, kui väline surve hoopis nõrgenes (relvastuse võidujooks pidurdus, 
Reagani tähesõdade plaan, nn strateegiline kaitsealgatus (SDI), kaotas endise 
tähenduse, Afganistanist lahkuti jne).  
Välismaise sekkumise ja vandenõuteooria üks väljapaistvamaid esindajaid on 
tuntud filosoof  ( loogik ), literaat ning dissident Aleksandr Zinovjev (1922–2006), 
kes on olnud opositsioonis iga valitsusega Nõukogude Liidus ja Venemaal; oli 
emigratsioonis aastail 1978–1999. Zinovjev on orwellikus stiilis kujutanud sar-
kastiliselt nõukogude elu ja gorbatšovismi oma pessimistliku alatooniga sotsioloo-
gilistes romaanides (esimene “Haigutavad kõrgused”, 1974), mille tõlked hakkasid 
Eestis ilmuma 1990/91. aastal.35 Perestroikaajal oma eestikeelsete tõlkeraamatute 
honorari Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Parteile annetanud Zinovjev asus hiljem 
üllataval viisil õigustama ja kaitsma Nõukogude Liitu, kelle juhid olid ta välis-
maale pagendanud.  Tema viimane sotsioloogiline romaan “Vene tragöödia ” (2005) 
ilmus kirjastuse Eksmo seerias “Kuum liin” poliitilise bestsellerina ja pälvis autori 
rahvusvahelise  tuntuse  tõttu laialdast tähelepanu. Nimetamisväärne on see, et 
mainitud seeria ühiskondlikku toimetusnõukogusse kuuluvad sellised vene idee 
arendajad, eurasiaanlastest geopoliitikud ja impeeriumi lagunemise kriitikud, nagu 
Leonid Anninski,  Sergei Kara -Murza, Aleksandr Panarin, Vladlen Sirotkin ja 
Aleksandr Utkin.  
Endine teisitimõtleja ei hoia kokku värve, kritiseerimaks postsovetliku maa 
“paljaksriisumise süsteemi” (система ограбления) ja antikommunismi Venemaal. 
Ta ei halvusta enam kommunismi, vaid vastupidi, peab selle kadumist tragöödiaks, 
sotsiaalseks katastroofiks, vene rahva suurimaks kaotuseks kogu tema pika ajaloo 
vältel.36 See, mis aastail 1991–1993 Venemaal toimus, polnud demokraatlik revo-
lutsioon, vaid “nõukogude kontrrevolutsioon”, antikommunistlik riigipööre lääne 
ja globalistide huvides. Lääne “viies kolonn” eesotsas Gorbatšovi ja Jeltsiniga 
purustas läänest (esmajoones USA-st ja NATO-st) saadud käsul kommunismi 
Venemaal. Käsu täitmise eest lubati uutel võimumeestel maa paljaks riisuda. 
Lääne diktaadi järgi muutis Jeltsini režiim endise suure maailmaderžaava lääne 
kolonisatsiooni tsooniks. Venemaa ajaloos on hävitajate roll Gorbatšovil, Jeltsinil, 
Jakovlevil, Gaidaril ja Kozõrevil. Terroristlikke meetodeid kasutaval Ameerikal 
on nüüd tee maailmavalitsemisele vaba. See olevat saanud teoks seetõttu, et vene 
rahvas lasi end petta ja lollitada (оболванить), ja peab nüüd kollektiivse reetmise 
eest kallist hinda maksma. See oli tasu inimeste rumaluse , kergemeelsuse ja 
vastutustundetuse eest. Allakäik ja alandus kestis, kuni tuli Putin.37 
Zinovjevi sotsioloogilise romaani minategelane kuulub nõukogulaste, sovettide 
(совок), kommarite (коммуняка) põlvkonda ja nostalgitseb nõukoguliku kommu-
nismi järele. Tema sovetinostalgia väljendub kokkuvõtlikult ja  otsekoheselt järg-
                                                           
35   Vt Zinovjev, A. Gorbatšovism. – Loomingu Raamatukogu, 1990, XXXIV, 12/13; Zinovjev, A. 
Katastroika. – Loomingu Raamatukogu, 1991,  XXXV , 4–6; Zinovjev, A. Ela! – Loomingu Raa-
matukogu, 1991, XXXV, 44–46. 
36   Зиновъев А. А.  Русская  трагедия. (Политический  бестселлер,  Горячая  линия.)  Эксмо, 
Алгоритм, Москва, 2005, 9. 
37   Samas, 8–11, 199, 335–342, 495–498 jm.  
 
141
 
mistes sõnades: “Nõukogude maailm oli minu. Kõigile puudustele vaatamata oli 
see minu kodu. Ma olin seal peremees . Ma olin vajalik. Postsovetlik maailm on 
mulle võõras. Kõigi selle väärtuste juures pole ma seal vajalik, olen üleliigne. 
Nõukogude maailmas oli mul kaitse – riik, partei, kollektiiv, sõbrad. Kogu nõu-
kogude aastate vältel mind keegi ei löönud, keegi ei solvanud. Musklid ja kaklus-
võtted polnud vajalikud. Mõistus ja haridus olid tugevamad. Nüüd ei julge ma 
üksi pargis jalutada ja öösel kardan   tänavatel käia. Mind on korduvalt solvatud. 
Peremehe ihukaitsja teenib palju kordi enam kui instituudi professor .”38 Zinovjevi 
sõnul oli see ühiskond, kus miljonid elasid väärikalt, mitte just rikkalt, kuid rahul-
davalt, tööpuudust polnud  karta , arstiabi  oli tasuta, laste tulevik kindel ja mark-
sismi ning parteid võeti huumoriga.  
Kui süsteemi kriis Nõukogude Liidus oli põhjustatud objektiivsetest asjaolu-
dest (parandades inimeste elujärge, kaevas kommunism paradoksaalsel  kombel  
iseendale hauda), siis perestroikaks nimetatud katastroofis aastail 1985–1991 domi -
neerisid subjektiivsed tegurid, kirjutab Zinovjev. Perestroika tähendas nõukogude 
ühiskonna lammutamist ja häbiväärset kapituleerumist lääne ees külmas sõjas. 
Seejuures kasutas lääs ära vene kommunismi defekte ja Nõukogude Liidu nõr-
kusi. Lääne propaganda tohutu surve laostas nõukogude ühiskonna moraalselt-
psühholoogiliselt ja ideeliselt. Selle vastu puudus nõukogude inimestel immu-
niteet. Kommunism Nõukogude Liidus hävis mitte seetõttu, et lääne ühiskondlik 
organisatsioon oli parem, vaid konkreetsete ajalooliste tegurite, sh “vaenlase üle-
kaalu, võimuesindajate rumaluse ja argpükslikkuse, massilise reetmise” jms tõttu. 
1991. aasta augustiputš oli “kahekeelse ja reeturliku” Gorbatšovi ettekavatsetud 
provokatsioon lüüa kord majja võõraste kätega, mis aga andis kavandatule vastu-
pidise tulemuse.39 Ühes oma intervjuus kahetses Zinovjev kommunismi kritiseeri-
mist oma varasemates teostes, kuna see olevat kahjustanud Venemaad.40  
 
 
KGB-LASTE VANDENÕUTEOORIA 
 
Välisvandenõuteooriat esindab kõige ehedamal ja äärmuslikumal kujul KGB 
erukindralmajor Vjatšeslav Šironin oma intrigeeriva pealkirjaga raamatus “KGB 
– LKV. Perestroika salajased tõukejõud ” seerias “20. sajandi ristikäigud”.41 Seda 
haiglaseks peetud teooriat-skeemi42 poleks vajagi lähemalt vaadelda, kui sel poleks 
mõjukaid toetajaid Venemaa endise ja praeguse eliidi hulgas. Lühidalt on selle 
skeemi sisu järgmine. Nõukogude Liit lagunes kapitalistliku välismaailma mõjul, 
keda kohapeal toetas n-ö viies kolonn, mis tegutses CIA näpunäidete järgi. 
                                                           
38   Samas, 166. 
39   Samas, 178–181, 190, 207–228 jm. 
40   Suri dissident Aleksandr Zinovjev. – Postimees, 2006, 11. mai. 
41   Широнин В. КГБ – ЦРУ. Секретные пружины перестройки. (Крестовые походы ХХ века.) 
Ягуар, Москва, 1997.  
42   Savisaar, E.  Peaminister . Eesti  lähiajalugu  1990–1992. Kleio, Tartu, 2004, 194. 
142  
 
Nõukogude-vastase ristisõja vaimseks isaks peab Šironin Zbiegnew Brzezinskit, 
kelle käe all õppisid Columbia ülikoolis ka Jakovlev ja Kalugin. Nõukogude Liidu 
likvideerimise paneb ta süüks kirjule rahvusvahelisele seltskonnale, kuhu kuulusid 
Reagan , Gorbatšov, Ševardnadze, paavst  Johannes Paulus II, vaenlase poolele üle 
jooksnud KGB kindral Oleg Kalugin, igat  masti demokraadid, geopoliitilised atlan-
tistid ja mondialistid, kes surusid Venemaale peale oma atlantilist mudelit USA 
juhtimisel. Lääs, esmajoones USA ja tema NATO liitlased, arendas  Nõukogude 
Liidus hoolikalt ettevalmistatud destruktiivset tegevust läbi mitmesuguste program -
mide, nagu Phare, Tasis, Sorose fond, Partnerlus Rahu Nimel, Balti hansa euro-
regioon, koos plaaniga lahutada Venemaast Kaliningradi piirkond.  
Läänel olnud idee moodustada Venemaa-vastane sõjalis-poliitiline liit ja 
“sanitaarkordon”, Musta-Balti mere konföderatsioon, mille eest hoiatas rahva-
saadikute kongressil saadikugrupi Sojuz liider polkovnik Viktor Alksnis. Viidates 
kõrgetele allikatele julgeolekuorganites (tõenäoliselt Krjutškovile), kinnitab Šironin, 
et Liidu lagunemise katastroofis on süüdi Liidu läänemeelne juhtkond, kes igno-
reeris järjekindlalt KGB hoiatusi ja lubas riigis vabalt tegutseda lääne eriteenis-
tustel, kelle üle oleks KGB saavutanud võidu igal juhul, kuid Gorbatšovi mees-
kond takistas seda ega hoolinud KGB hoiatustest.43  Otsesed Liidu hävitajad olid 
lääne nn mõjuagendid (агенты влияния). Neist tähtsaim olevat olnud poliitbüroo 
liige ja ideoloogiasekretär Aleksandr Jakovlev, keda Šironini sõnul peeti KGB-s 
koguni CIA residendiks. Jelena Bonner, Juri Afanasjev, Aleksandr Sobtšak, Gavriil 
Popov, Gennadi Burbulis, Galina Starovoitova, Valeria Novodvorskaja ja teised 
tuntud demokraadid olid kõik impeeriumi demonteerijad. Poliitbüroo liikmed 
Jakovlev, Eduard Ševardnadze ja Vadim Medvedjev ütlesid, et ohtu pole, ja soo-
dustasid Liidu hävingut. Kas see oli nende saatuslik viga või kuritahtlikkus, küsib 
erukindral. Ta kinnitab, et perestroikaajal ilmusid välja kohalikud politikaanid, 
kes mängisid räpast mängu, igat sorti provokaatorid, kes püüdsid esile kutsuda 
kokkupõrkeid ja verevalamist, mille olevat ära hoidnud KGB külmavereline tegut-
semine, ka Vilniuses jaanuaris 1991.  
NSV Liidu KGB viimane esimees ja augustiputši korraldaja Vladimir 
Krjutškov on vandenõuteooria üks tuntumaid arendajaid, kes kirjeldab asju mõne-
võrra vähem otsekoheselt ja valituma sõnavaraga kui tema endine alluv eru-
kindral Šironin. Repressiivaparaadi juhi kolmas mälestusteraamat “Isiklik toimik. 
Kolm päeva ja kogu elu” (2001)44 on enam-vähem kokkuvõte tema 1996. aastal 
ilmunud kaheköitelisest teosest.45 Uuendatud versioonis rünnatakse endisest tuge-
vamini Jeltsinit, keda autor nimetab süngeks isikuks (черная личность) Vene aja-
loos . Uusi nüansse on lisatud Gorbatšovi ja tema kaaskondlaste “riiki ja parteid 
lammutava” tegevuse kirjeldusse. Süvendatud on ka autori põhivaenlase – Ameerika 
imperialismi ja selle salasepitsuste – paljastamist, sh on  juttu  Kissingeri ja 
Brzezinski pärandist.  
                                                           
43   Широнин В. КГБ – ЦРУ, 156–158. 
44   Крючков В. А. Личное дело. Три дня и вся жизнъ. Олимп, АСТ, Москва, 2001. 
45   Крючков В. А.  Личное дело, 1–2. Олимп, АСТ, Москва, 1996. 
 
143
 
Suure osa üllitisest pühendab Krjutškov Liidu vajalikkuse ja selle lagunemise 
kahjulikkuse tõestamisele.46 Siin on autori märksõnadeks “reetmine”, “lõhkumine”, 
“kokkuvarisemine” (развал) ja “positsioonide loovutamine ”. Gorbatšovi ja Jeltsini 
kõrval väärib Krjutškovi halvakspanu eriti Aleksandr Jakovlev, keda autor nimetab 
nõukogude ühiskonna “väljapaistvaks purustajaks”, Andropovi eeskujul “petturiks” 
(проходимец), “silmakirjatsejaks” ja “meie ajaloo kurjaks geeniuseks”. Jakovlevi 
suhtub ta ülima põlguse ja vihkamisega ning kahtlustab teda koostöös USA eri-
teenistustega.47 Jakovlev ja Gorbatšov kui riigi ja partei lammutajad olid üksmeel-
sed strateegia ning taktika küsimustes, kuna peremees oli neil üks – Washington, 
kellega nad olid end sidunud, väidab endine julgeoleku juht. Enne augustit 1991 
olevat riik olnud ohtlikul määral välismaa “mõjuagentide” võimu all ja see inspi-
reerinud “terveid jõude” impeeriumi hävitava uue liidulepingu sõlmimise vastu 
välja astuma . 
Krjutškovi eriline huvi on KGB ja Riikliku Erakorralise Olukorra Komitee 
(GKTšP) tegevuse ilustamine. KGB hoiatas pidevalt läheneva katastroofi eest, 
kuid Gorbatšov ei võtnud teda kuulda ja õnnetus oligi käes. Krjutškov püüab luge-
jat veenda, et GKTšP tegevus oli õige, suunatud riigi kooshoidmisele ja isamaa 
päästmisele ning et midagi erilist ei juhtunudki. Putšistid olevat olnud patrioodid, 
kes tahtsid takistada destruktiivsetel jõududel – 1991. aasta esimesel poolel kuju-
nenud nõukogudevastasel ühisrindel – riiki hävitada. Olevat tahetud vaid anda 
löök ekstremistidele ja toetada “terveid jõude”. Gorbatšov olevat soovinud ise 
“korraloomisest” oma reputatsiooni huvides eemale jääda, nii nagu oli juhtunud 
varemgi, kui kasutati jõudu.48 Erakorralise olukorra või selle ühe vormi – 
presidendivõimu – võimaliku kehtestamise küsimust arutati korduvalt aastail 
1990–1991 Leedu, Läti, Aserbaidžaani, Armeenia ,  Moldova , Gruusia ja isegi 
Moskva suhtes. GKTšP midagi uut ette ei võtnud, ta toimis nende ettevalmistuste 
raames, mis tehti varem presidendi enda korraldusel. Eriolukorra komitee olevat 
katkestanud oma tegevuse verevalamise vältimiseks, kinnitab KGB esimees.  
 
 
PEAMINISTRI NÄGEMUS 
 
Vandenõuteooria prominentsemaid esindajaid on perestroikaaja kauaaegne 
(1985–1990) valitsusjuht, praegu Vene NFSV Föderaalkogu Föderatsiooninõukogu 
liige Nikolai Rõžkov, kelle 2007. aastal ilmunud mahukas “Suure maa tragöödia”49 
on pühendatud suures osas just Liidu lagunemise ja rahvusprobleemide käsit -
lemisele. Endine peaminister, “tõeline patrioot” (Valentin Rasputini eessõnast), 
                                                           
46   Samas, 346–377. 
47   Samas, 233–248, 257–258, 336–338 jm. 
48   Samas, 393–399. 
49   Рыжков Н. И. Трагедия великой страны. Вече, Москва, 2007. Varem ilmunud: Рыжков Н. И. 
Десять лет великих потрясений. Ассоциация “Книга. Просвещение. Милосердие”, Москва, 
1995. 
144  
 
alustab oma raamatut Allan Dullese 1945. aasta plaaniga hävitada Liit, mis 40 
aastat hiljem saigi teoks, kuid ameeriklased ei arvanud, et see juhtub nii kiiresti. 
Siis ilmus Gorbatšov, kes tegutses lääne huvides ja ainult kuue aastaga “andis 
läänele ära võimsa ülideržaava” (сверхдержава). Huvitavad on endise pea-
ministri iseloomustused oma endistele kolleegidele. Gorbatšov ja Jakovlev on 
tema silmis  meie aja kaks “pahaendelist”, “kurjakuulutavat” (зловещие) figuuri, 
kes “reetsid suure deržaava ja oma rahva”, samuti “tühisus” Jeltsin, kelle õpetajad 
olid ookeani taga. Jakovlev olevat põlanud kõike seda, mis nõukogude inimesele 
püha, ta vihanud Suurt Oktoobrit 1917, nõukogude korda, komparteid, deržaavat, 
sotsialismi ja kolhoose ning suurde võitu suhtus ta küüniliselt. Jeltsin, “kodumaine 
Robin Hood”, olevat isiklike huvide nimel olnud valmis mistahes alatuseks, intrii-
giks ja reetmiseks.50  
Gorbatšovile heidab valitsuse esimees ette selge ja realistliku programmi puu-
dumist sisepoliitikas (selle asemel improvisatsioon), laveerimist pahem- ning parem-
poolsete vahel, silmakirjatsemist ja valetamist ning vähest otsustavust tegutse-
mises; passiivsust opositsiooni mahasurumisel, natsionalistlike ja separatistlike, 
nõukogude- ning sotsialismivastaste jõudude ohjeldamisel ja läänelike väärtuste 
(õigusriik, eraomand, inimõigused), mis olid kattevarjuks USA juhitud globalisee-
rimisele, “kunstlikul” juurutamisel ; partei (põhiseaduse 6. paragrahvi kaotamine) 
ja nõukogude likvideerimist, armee laostamist, KGB ignoreerimist jms, mis kõik 
viis perestroika destruktiivsesse faasi, kus ülideržaava lagunes ning Gorbatšov jäi 
oma ametist ilma. Perestroikaaja välispoliitika peamiseks negatiivseks tulemiks 
peab Rõžkov endise üliriigi taandumist teisejärgulisse rolli (selles on süüdi ka 
“provokaator” Ševardnadze) ja bipolaarse maailma kadumist ning USA mõju kasvu 
mitte ainult kogu maailmas, vaid ka Venemaal (levivad ameerikalikud väärtused 
ja elulaad). 
Rõžkov veenab lugejaid, et vähemasti Baltimaaades olid rahvuslikud  liiku -
mised lääne eriteenistuste kätetöö, 1991. aasta 13. jaanuari verised sündmused 
Vilniuses oli provokatsioon, mille stsenaarium  töötati välja välismaal. Pealöögi 
deržaavale andnud siiski “kodukasvanud reeturid”, “ebardid” (выродки), kes 
“mõnitasid  kodumaad – lihast ema”, hävitasid võimsa riigi ja selle ühiskondliku 
korra. Destruktiivsete jõudude, viienda kolonni eesotsas olid “kangelased-purus-
tajad ” Gorbatšov ja Jeltsin. Kui “andetu ja otsustusvõimetu” Gorbatšov viis riigi 
kuristiku äärele, siis Jeltsin oma meeskonnaga andis viimase hoobi. Mitte GKTšP 
ei lagundanud riiki, vaid Jeltsin ja tema lähikondlased, kes kuulutasid Venemaa 
suveräänseks ja panid Belovežje kokkulepetega toime konstitutsioonivastase riigi-
pöörde detsembris 1991. KGB esimehe Krjutškovi eeskujul väidab Rõžkov, et 
“Belovežje vandenõulased” Jeltsin, Gennadi Burbulis, Sergei Šahrai, Jegor 
Gaidar, Andrei Kozõrev ja Viktor Iljušin olid lääne “mõjuagendid” ning täitsid 
ookeanitaguste sõprade käsku. Riiki olevat lammutatud teadlikult ja plaanipäraselt, 
kusjuures  dirigendi rollis oli USA. Autori stiilinäiteks nende sündmuste kirjel-
damisel on niisugused jõulised metafoorid ja epiteedid, nagu “kamp lurjuseid”, 
                                                           
50   Рыжков Н. И. Трагедия великой страны, 170–176, 183, 515 jm. 
 
145
 
“suurim riigireetmine”, “koletislik  kuritegu ”, “ genotsiid  venemaalaste vastu”, 
“ hirmus  patt isamaa ees”, “tõeline tragöödia” ja “ülemaailmne  häbi ” (вселенский 
позор). Kui sadamate ja maade kaotamisest saanuksid teada Peeter Suur ja Katariina 
Suur, pööraksid nad end hauas ringi.51 
Endine peaminister tunnistab tema poolt juhitud majanduse kriisi jõudmist, 
kuid ei pea selle põhjuseks mitte tootmissfääri vastuolusid, vaid kriisi poliitika-
sfääris, ideoloogias ja juhtimises. Liidu lagunemisel olid nii sisemised kui välised 
põhjused. Peapõhjused olid sisemised – majanduslikud, sotsiaalsed ja parteilis-
riiklikud, kusjuures destruktiivsete protsesside detonaatoriks oli natsionalism.52 
Venemaa kui “suure  Euraasia tsivilisatsiooni” tulevikku näeb veteranpoliitik 
Rõžkov liikumises Kremli poolt väljakuulutatud  “suveräänse demokraatia” läänest 
erinevat teed mööda.53 
 
 
FÖDERALISM – LIIDU  LAGUNDAJA  
 
Kui endine peaminister leidis, et perestroika läks vana korra lammutamisega 
liiale ja selle “head küljed” tulnuks säilitada, siis mõned teised autorid leiavad, et 
just valitsuse poliitika, sh rahvusküsimus , oli poststalinistlikul ajal rajatud väära-
dele alustele, oli liiga liberaalne . Liberaaldemokraatliku partei väljapaistev tege-
lane ja Riigiduuma saadik Aleksei Mitrofanov kinnitab, et impeeriumi palju-
rahvuselisus oli iseendast selle lagunemise objektiivne eeldus ning ainult tugeva 
tsentriga unitaarriigina sai see koos püsida. Unitarismist järkjärguline taganemine 
algas juba Hruštšovi “rahvaste sõpruse”  poliitikast , mis lasi ohjad lõdvemaks ja 
viis natsionalismi tugevnemisele ning kohalike natsionaalpoliitiliste eliitide tekki-
misele. Need kontrollisid varimajandust ja muutusid autonoomseks poliitiliseks 
jõuks. Rahvuslik parteinomenklatuur oli Andropovi-järgsel ajal riikliku natsiona-
lismi allikaks. Liidu administratiiv-territoriaalne korraldus rahvusliku printsiibi 
alusel võis teatud tingimustes saada lagunemise detonaatoriks. Gorbatšovi detsent-
raliseerimise ja föderaliseerimise poliitika hävitas nõukogude unitarismi. Kohalik 
korrumpeerunud etnoeliit ja klannid, keda toetas Jeltsin Gorbatšovi vastu, hak-
kasid kontrollima riigivara. Vabariikide elanikkond, v.a lääne rahadest elavad 
baltlased, sattus vaesusse ja õigusetusse. “Liiduline võim osutus jõuetuks mitte 
“suveräniseerimise” laine,  liiduvabariikide natsionalismi, separatismi ja šovinismi 
ees, vaid ahnuse deemoni  ees, mis andis kõik eelised inimestele, kel oli poliitiline 
võim riigis, mis asus turusuhete teele.”54 Kui Jeltsin kuulutas Venemaa suverään-
seks, siis oli Liidu desintegratsioon vältimatu. Mitrofanov prognoosib uue super -
tsivilisatsiooni tekkimist Venemaa ja Euroopa ühinemise baasil. 
                                                           
51   Samas, 561–635 jm. 
52   Samas, 642. 
53   Samas, 47. 
54   Митрофанов А. В.  Россия  перед  распадом  или  вступлением  в  Евросоюз. Ad Marginem, 
Москва, 2005, 50. 
146  
 
Vene patriootide üks liidreid duumasaadik Dmitri Rogozin kirjutab, et Nõu-
kogude Liidu lagunemine polnud programmeeritud, selle hävitas kuritegelik  võim 
valitseva ladviku massilise reetmise tulemusena. Kompartei  moraalne laostumine 
tõi võimule nõrgad liidrid , avalikud reeturid ja kameeleonid, “argpüksi” ning 
“täieliku tühisuse” Gorbatšovi ja “marasmiseerunud” poliitbüroo, kes ei suutnud 
kriisiolukorras riiki juhtida. GKTšP ei tulnud toime isegi Gorbatšovi ja Jeltsini 
arreteerimisega. Peale Stalinit õigeid mehi polnud. Lääne eriteenistused töötlesid 
parteitöötajaid ja neil olid tugevad positsioonid poliitbüroos ning keskkomitee 
sekretäride hulgas. Juba 1970. aastatel olid natsionaalseparatistid ja russofoobid 
jõudnud parteivõimu kõrgeimale  astmele . Parteid kasutati tööriistana liidulise riik-
luse hävitamisel. Liiduvabariikide keskkomiteed soosisid paadunud natsionalismi. 
Ässitanud Liidu kallale etnilise šovinismi, pääses kommunistlik  nomenklatuur  
riigivara jagamise juurde.  
Rogozin on karmide jõuvõtete pooldja. Tõeline liider oleks tuginenud armeele 
ja KGB-le, kelle abiga tulnuks reeturid ning natsionaalseparatistid partei juht-
konnast kõrvaldada ja vangi panna. Ta oleks loobunud  nn leninlikust rahvus-
poliitikast, mis andis igale rahvale õiguse enesemääramiseks kuni lahkulöömiseni. 
Enesemääramisõigust tuleb tõlgendada kui rahvaste õigust elada suure vene rah-
vaga koos ühes riigis. Rogozini meelest on väljapääs ummikust vene rahvuslik-
patriootliku liikumise programmis , mis  muuhulgas näeb ette venelaste ühtse riigi 
taastamise . Kommunismile ja liberalismile alternatiivne  vene rahvusliku taas-
sünni idee tähendab õigust pidada end põlisrahvaks (коренной) põlistel (исконный) 
Vene  maadel  väljaspool Vene Föderatsiooni: Krimmis, Ukrainas, Valgevenes, 
Kasahstanis, Dnestri-äärses ja Baltimaades; need on vene natsiooni pärusmaa 
(родовая территория русской нации).55 Rogozini poliitilised vastased on teda 
süüdistanud rahvusliku  vaenu õhutamises.56 
 
 
BALTIMAADE ROLL 
 
Vene avalikus arvamuses on laialt levinud müüt Baltikumist kui Liidu lagune-
mise  peasüüdlasest.57 Kuna impeeriumi kadumine on paljude silmis miinusmärgiga 
ja ülimalt kahetsusväärne ajaloosündmus, siis toetab niisuguse eelarvamuse levi-
tamine Balti riikidest vaenlase kuju loomist. Vene teaduskirjanduses ja enamikus 
memuaarides on niisugune väärarvamus ümber lükatud ning  öeldud selgelt, et 
vene faktor, Venemaa suveräniseerimine ja Jeltsini tegevus olid otsustavateks 
teguriteks Liidu lagunemisel. Liit oleks saanud edasi eksisteerida ka ilma Balti-
maadeta, kuid ilma Venemaa, Ukraina ja Valgeveneta oleks see võimatu.  
                                                           
55   Рогозин Д. О. Враг народа. Алгоритм, Москва, 2006. 
56   Samas, vt tsitaadid tagakaanel. 
57   Симонян Р. Х. Россия и страны Балтии. РАН, Институт социологии, Academia, Москва, 
2003, 52–53. 
 
147
 
Baltlaste (прибалты) roll perestroikaaja poliitilises elus ja Liidu lagundamisel 
oli siiski ebaproportsionaalselt palju suurem kui nende tagasihoidlik osa impee-
riumi hiiglaslikes inim- ning materiaalsetes ressurssides. See tõsiasi on hästi 
nähtav nii teadus- kui memuaarkirjanduses. Vene autorid on märkinud need vald-
konnad , kus kolmele Balti liiduvabariigile kuulus pioneeri roll. Kokkuvõtlikult 
on need järgmised. Baltikumis tekkis massiline rahvuslik liikumine n-ö tsivilisee-
ritud rahulikus vormis, mis polnud suunatud mitte  etniliste konfliktide lõkkele 
puhumisele ja massilise vägivalla eskaleerimisele nagu Kaukaasias (tüüpiline 
Armeenia-Aseri konflikt), vaid keskuse kontrolli alt vabanemisele kuni täieliku 
iseseisvumiseni. Eesti kuulutas end esimesena suveräänseks (Ülemnõukogu otsus 
16. novembril 1988), millega algas nn seaduste sõda. Leedu kuulutas end esi-
mesena iseseisvaks (Ülemnõukogu otsus 11. märtsil 1990). Baltikumis tekkis uus, 
komparteile alternatiivse poliitilise massiliikumise vorm –  Rahvarinne (esimesena 
Eestis 1988. aasta aprillis ), mis oli teistele eeskujuks. Liiduvabariikide komparteid 
ei represseerinud rahvuslikke liikumisi, vaid töötasid nendega koos, kaotasid oma 
võimu ja mõju. Baltikumist lähtus uue liidulepingu (ümber)sõlmimise idee, mille 
Gorbatšov esialgu tagasi lükkas, kuid hiljem võttis ta selle riskantse stsenaariumi 
üle. Eestis tuldi esimesena välja isemajandamise ideega (26. septembril 1987), mis 
võitis populaarsust üle Liidu. Baltikumis kadus  esimesena kompartei monopol 
massiteabes, kompartei kirjastustes hakati trükkima “mitteformaalseid” materjale 
ka teistele Liidu piirkondadele. Baltikumis iseseisvusid kompartei vabariiklikud 
organisatsioonid esimestena (Leedu KP kuulutas end NLKP-st sõltumatuks 19. det-
sembril 1989). Balti saadikud esindasid rahvasaadikute kongressil Kremlis lääne-
likku poliitilist kultuuri ja  astusid liitu vene demokraatidega. Baltikumis (Leedus 
ja Lätis) kukkus jõukasutamine 1991. aasta jaanuaris läbi ja andis oodatule vastu-
pidise efekti.58     
Gorbatšov-Fondi eelnimetatud dokumentide ja materjalide kogumikes on roh-
kesti andmeid Balti küsimuse sagedase arutamise kohta kõige kõrgemates sfää-
rides. See tänuväärne ja mastaapne materjal ootab põhjalikumat süvenemist ning 
kõrvutamist ajastu muude tõenditega. Esimene mulje kinnitab Balti asjade suurt 
osatähtsust ja erilist tähendust Liidu säilitamise-lagunemisega seotud dokumen-
tatsioonis.   
Gorbatšovi abide Gratšovi ja Tšernjajevi mälestustest ning märkmetest võib 
välja lugeda, et peasekretäri ja poliitbüroo Balti-poliitika, mis lähtus “ühtsest ning 
jagamatust”, oli tegelikust elust irdunud ja rajatud vääradele alustele – baltlasi iga 
hinna eest Liidus kinni hoida.59 Gratšov kirjutab, et Gorbatšov ei orienteerunud 
Balti ajaloos ja mentaliteedis, samuti Balti riikide rahvusvahelisest õigusest tule-
nevas annekteeritud seisundis, mida lääneriigid ei tunnustanud. Ta ei kujutanud 
ette, et on olemas terveid rahvaid, kes on nõus maksma vabaduse eest mis tahes 
                                                           
58   Vt  Симонян Р. Х.  Россия  и  страны  Балтии;  Шубин А. В.  Парадоксы  перестройки; 
Пихоя Р. Г. Москва.  
59   Tšernjajev, A. 1991. aasta, 33, 36 jm. 
148  
 
hinda.60 Leedu oli tema kõige suurem valupunkt, sealt naasis ta lööduna, sealt 
ootas ta teateid Landsbergise ja Prunskiene vastase ülestõusu puhkemisest. Gratšov, 
Tšernjajev ja Šahnazarov kinnitavad, et Balti küsimus tulnuks lahendada kon-
föderatsiooni, eristaatuse või kui miski enam ei aita, siis baltlaste vabakslaskmise 
teel, arvestades nende visadust ja USA survet .      
Kui spetsiifiline erialakirjandus kõrvale jätta, siis pole palju neid töid, kus süü-
vitaks Balti liiduvabariikide seisundi eripära ajaloolistesse ja juriidilistesse nüans-
sidesse. Jegor Gaidar on üks väheseid autoreid, kes kirjutab otse, et Balti riigid 
tahtsid taastada iseseisvust, mille nad kaotasid Molotovi-Ribbentropi pakti sõlmi-
misel. Eesmärgiks oli reintegratsioon Euroopasse. Ta tõdeb, et Baltikumis tulid 
iseseisvust taotlevad jõud võimule demokraatlike valimistega. Sajudise võit Leedu 
Ülemnõukogu valimistel sillutas teed iseseisvust taotlevatele jõududele ka teistes 
vabariikides. Kevadel 1990 võtsid Balti riigid vastu suveräänsusdeklaratsioo-
nid, kus iseseisvuse taotlus oli selgelt formuleeritud. Nende eeskujule järgnesid 
Moldova, Ukraina, Valgevene ja Venemaa. Baltikumi eripära oli selles, et seal 
toetas iseseisvust märkimisväärne osa metropolist pärit elanikkonnast. Gorbatšovi 
lääne survel  vastuvõetud otsus 1991. aasta jaanuaris distantseeruda jõu kasuta-
misest andis ühemõttelise signaali, et Baltikumi iseseisvus on sündinud fakt.61   
Enamik tänastest Nõukogude Liidu taastajaist pole oma projektides Balti 
riikidega avalikult arvestanud, küll aga räägivad nad Venemaa erilistest elu-
listest huvidest sealses piirkonnas. Deržavnikud, kes mõtlevad sõjalis-territo-
riaalsete kategooriatega, elavad Baltimaade “kaotust” kui impeeriumi tabanud 
“geopoliitilise katastroofi” üht negatiivseimat ilmingut ja tulemit raskelt üle. 
Nende jaoks tähendab otsese kontrolli kadumine Baltikumi üle Venemaa surumist 
Peetri-eelse territooriumi piiridesse, väljatõrjumist Euroopast, “surumist itta”, 
“rahvusvahelist häbi” ja alandust. Nende jaoks on Baltikum  Vene impeeriumi ja 
Nõukogude Liidu kaotatud ala, mille “omamise” eest on verd valanud vene 
rahva paljud põlvkonnad. Deržaava eest võitlejate arvates on Balti riikide ise-
seisvus ajutine nähtus, kui Venemaa ajutise nõrkuse produkt , mitte kui nende 
maade rahvaste enesemääramise loomulik tagajärg. Moraal on selles, et Balti 
rahvad  ei saa ajalooliselt kunagi tõeliselt iseseisvad olla. Nad ei ole seda ka 
praegu, kuna uued peremehed on nüüd Lääne-Euroopa, USA, NATO ja Euroopa 
Liit.62  
Dmitri Rogozin kirjutab, et alles pärast seda, kui Vene kroon võttis tagasi 
(возвращая)   Baltimaad , avanes kohalikel hõimudel võimalus saada haridust 
emakeeles, tänu millele tekkis läti ja eesti rahvas. Stalini ajal olevat Eestile ära 
antud niisugused põlised Vene maad nagu Narva ja Jurjev (Tartu). Ent väike-
rahvalik šovinism  osutus palju hullemaks kui suurriiklik. “Parteinomenklatuur 
muutis uued “suveräänsed riigid” väikesteks õelateks impeeriumideks, kus rõhu-
takse venelasi ja teisi rahvaid.” Tallinna ja Riia venelased , kes toetasid iseseisvust 
                                                           
60   Gratšov, A. Gorbatšov, 244–245 jm. 
61   Гайдар Е. Т. Гибель империи, 296, 300, 370–376. 
62   Рыжков Н. И. Трагедия великой страны, 243. 
 
149
 
ning lootsid “elada Euroopas”, on nüüd  pettunud , kirjutab Rogozin. Baltikum on 
tema väitel vene natsiooni pärusmaa, kus venelased on põlisrahvas.63  
Nõukogude Liidu eelviimane peaminister Nikolai Rõžkov on oma viimases 
raamatus “Suure maa tragöödia” pühendanud ligi 250 lehekülge (ca 40%) Balti-
maade lähiajaloole. Tema kui “suveräänse demokraatia”  pooldaja ja “patriootlikult 
meelestatud inimese” Balti ajaloo versioon  näeb lühidalt välja niisugune. Vene-
lased päästsid lätlased ja eestlased saksastamisest ning rahvuskultuuri kaotusest, 
võimaldasid  kõigile kolmele Balti rahvale iseseisva riigi staatuse 1918. aastal, 
hoidsid ära nende vallutamise Saksamaa poolt 1940. aastal, vabastasid nad 1945. 
aastal. Nõukogude Liidu agressiivset tegevust, okupatsiooni ja anneksiooni rahvus-
vahelise õiguse järgi Baltikumis polnud, ühinemine Liiduga toimus Balti riikide 
valitsuste palvel, seega vabatahtlikult. Teise maailmasõja ajal toetas Baltimaade 
elanikkond natslikku okupatsioonivõimu, paljud sõdisid Nõukogude Liidu vastu ja 
osalesid karistusoperatsioonides venelaste, juutide ning teiste rahvuste vastu. Eesti 
karistussalklased tegutsesid Poolas, Jugoslaavias, Itaalias, Valgevenes, Ukrainas, 
Leedus, Leningradi, Pihkva jt oblastites.  Holokaustis olid peamised tegijad koha-
likud fašistid, kes olid julmemad kui  sakslased . Eesti natsid asutasid Eestis üle 
140 koonduslaagri, kus tapeti  paljudest Euroopa riikidest toodud vange. Metsa-
vennad on bandiidid ja küüditamised olid õigustatud. Rõžkov õigustab massi-
repressioone, kuna need olevat olnud seaduslikud ja “suunatud NSV Liidu tervik-
likkuse  ning nõukogude ühiskondliku korra säilitamisele”. Teheranis, Jaltas ja 
Potsdamis pandi riigipiirid õiglaselt paika ning Helsingis (1975) kinnitati nende 
puutumatust, neid poleks tohtinud hiljem puutuda. Sõjajärgsel ajal polnud Balti-
maades okupatsiooni, valitses õitseng ja heaolu, kinnitab Rõžkov. Autor toob 
rohkesti arve Leedu, Eesti ja Läti majanduse, teaduse ning kultuuri arengu kohta 
nõukogude ajal, mil Balti vabariigid olevat arenenud dünaamiliselt. Ehitati sadu 
tööstusettevõtteid, sildu, tuhandeid kõigi mugavustega elumaju , polikliinikuid, 
haiglaid, sanatooriume,  koole , lasteaedu jm. Okupatsiooniajal ehitati tegelikult 
välja veel üks Läti. Kõige tugevama impulsi rahvuskultuuride arenguks said Balti 
rahvad Liidu koosseisus . Liidus ei diskrimineerinud neid keegi, sissesõitnud vene-
lased kohtlesid neid suure austusega. 1991. aastal anti baltlastele võimalus 
iseseisvuda. Vastutasuks aga nimetatakse venelasi okupantideks, migrantideks, 
muulasteks, mittepõlisteks jms, nende suhtes rakendatakse genotsiidi ja apartheidi-
režiimi, nad on taandatud “õigusetu vähemuse” rolli. Eestlased on unustanud, et 
Venemaa andis neile hariduse ja aunimetused, avas neile tee maailma. Pole teada, 
mis paljudest neist oleks saanud, “kui neid poleks kaitsnud NSV Liidu kõigu-
tamatu autoriteet”.64  
Iseseisvaid Balti riike näitab endine valitsusjuht ülimalt halvas valguses. Seal 
valitsevad natsionalistlikud etnokraatiad, patoloogilised russofoobid, kes kiusa-
vad taga venelasi, tahavad hävitada vene keelt ja Moskva patriarhaadile alluvat 
õigeusu kirikut; nad on kehtestanud “koletislikud” (чудовищные)  diskriminee-
                                                           
63   Рогозин Д. О. Враг народа, 99–101, 117, 145, 283.  
64   Рыжков Н. И. Трагедия великой страны, 211–213, 217–218, 258–366 jm. 
150  
 
rivad seadused venelaste suhtes, toetavad tšetšeeni terroriste ja natsismi . Võimud 
soosivad fašiste ja neonatse, antifašistid ning ausad nõukogude inimesed vaevle-
vad vanglas ; rüvetatakse ausambaid. Timukatest on tehtud kangelased, kes käivad 
vabalt ringi; patrioote aga kiusatakse taga ja pannakse vangi. Lätis ja Eestis kehtiv 
apartheidisüsteem toimib EL-i ja NATO soosimisel. Rõžkovi järeldused on lihtsad: 
Moskva peab rohkem sekkuma Balti riikide asjusse, kuna tänapäeva Venemaa ei 
ilmuta kahjuks järjekindlust oma kaasmaalaste kaitsmisel Baltikumis; 1999. aasta 
seadus kaasmaalastest Baltikumis ei tööta. Venemaa senine “tolerantne” joon on 
perspektiivitu. “On vaja uusi lähenemisi, uusi instrumente, uut ja aktiivsemat tege-
vust. Selle kohta on vaja riigi juhtkonna printsipiaalset otsust. Ilma selleta jääb 
balti russofoobide ja nende soosijate suureks heameeleks kõik vanaviisi.”65 Vene 
valitsus peab avaldama pidevat survet Balti riikidele. Patrioodid ja “õiged vene-
maalased” (истинные  россияне) peavad ilmutama kindlameelsust ja baltlastele 
mitte järele andma. Mitte Venemaa pole Leedule, vaid hoopis Leedu on Venemaale 
võlgu 67 miljardit USA dollarit.66 
Rõzkovi Nõukogude Liidu lagunemise käsitluses kuulub Balti vabariikidele 
eriline roll katalüsaatori ja detonaatorina. Nemad teatasid esimesena oma suve-
räniteedist ja Liidust väljaastumisest. “Andetu ja abitu” keskus jättis nad karistamata 
ning näitas sellega halba eeskuju Venemaale, Ukrainale ja teistele liiduvabariikidele. 
Kogu see “kurbmäng” tipnes septembris 1991 Riiginõukogu “ebaseaduslike” otsus-
tega Balti riikide iseseisvuse tunnistamise kohta. Balti natsionalistlikud rahvarinded 
asusid Rõžkovi sõnul perestroika teise, destruktiivse etapi (alates 1989. aasta kesk-
paigast) kuulutajate eesotsas. Leedu rahvarindest Sajudis kirjutab Rõžkov üllatavalt 
palju, pisiasjadeni välja. Kompartei ja KGB poolt looduna pööras see natsionaal-
radikalismi, mida soosis kahekeelne “perestroika arhitekt” Aleksandr Jakovlev. 
Baltikumis oli peamine kurja juur Landsbergis, kelle kõiki ettevõtmisi juhtisid 
lääne eriteenistused. Rõžkov tunnistab, et 13. jaanuaril 1991 saavutasid separatistid 
Vilniuse teletorni juures poliitilise võidu. Verised sündmused, millest Gorbatšov 
distantseerus nagu alati, andsid Leedu väljaastumiseks Liidust lõpliku tõuke ja 
mõjutasid selles suunas teisi liiduvabariike.67 
KGB esimehe Vladimir Krjutškovi mälestuste vaatevinkel Baltikumi sündmuste 
käsitlemisel ei erine oluliselt peaminister Rõžkovi omast. Tema sõnul olid Balti-
maad niisugune piirkond, kus natsionalistid-separatistid, piiritagused õõnestus-
keskused ja välismaa eriteenistused tegutsesid täiesti avalikult. KGB poolt tehtud 
analüüsile tuginedes väidab Krjutškov, et enamik Balti liiduvabariikide elanik-
konnast oli Liidust eraldumise vastu.68 
                                                           
65   Samas, 244. 
66   Samas, 244, 278, 293–298, 324–336, 345. 
67   Samas, 198–209 jm. 
68   KGB analüüs näitas, et  tervikuna  võib poliitiliste pingete piirkonnas jagada inimesed kolme 
rühma: 1) 5–10% – Liidu ja sotsialistliku korra aktiivsed vastased; 2) 15–20% – aktiivsed Liidu 
ja sotsialistliku valiku pooldajad, kes korraldasid miitinguid ja koosolekuid ning tegid selgitus -
tööd; 3) umbes 70% inimestest olid passiivsed, ootasid ja olid reserviks nii ühtedele kui teistele, 
aga kaldusid üldiselt säilitamise poole: Крючков В. А. Личное дело. Три дня и вся жизнь, 
308–309. 
 
151
 
1991. aasta 13. jaanuari veristest sündmustest Vilniuses on Krjutškovil oma 
versioon. Seal olevat KGB, armee ja siseministeerium hoidnud ära suure kokku-
põrke “patriootlike jõudude”, Päästekomitee družiina ja Sajudise ekstremistide 
vahel. Eraisikute ja sõjaväelaste tulistajateks olevat olnud hoopis huligaanid.69  
KGB erukindral Vjatšeslav Šironini sõnul olid Balti liiduvabariigid valitud 
mondialistliku eriprojekti polügooniks, kus vabalt tegutsenud lääne eriteenistused 
katsetasid KGB-vastase võitluse meetodeid. Seal olevat loodud relvastatud põranda-
alune organisatsioon ja tehtud ettevalmistusi, kuulutamaks regioon USA eluliste 
huvide piirkonnaks eesmärgiga muuta see proameerikalikku tüüpi kolooniaks. 
Autori fantaasialend viib ta Suur-Saksamaa taastamise idee juurde, mida Saksa 
strateegid kavandavat Balti hansapiirkonna projekti katuse all.70 Erukindral süü-
distab Balti separatistide soosimises eriti NLKP ideoloogiasekretäri A. Jakovlevi. 
Just tema õnnistusel olevat “reaktsiooniline ja fašismimeelne” Sajudis valla pääst-
nud moraalse ning füüsilise terrori venekeelse vähemuse suhtes.71 Šironini väitel 
olid nii jaanuar 1991 Vilniuses kui augustiputš provokatsioonid Liidu lagundami-
seks. Erukindral valgustab ka baltlaste rolli Liidu teistes piirkondades, kus nad ole-
vat täitnud välismaiste õõnestuskeskuste ülesandeid, valmistades viimaste rahadega 
ette suuremastaabilisi provokatsioone, näiteks Taga-Kaukaasias Aserbaidžaani-
Iraani piiril .72  
 
 
LÕPETUSEKS 
 
Eespool  vaadeldud memuaaride  autorite  enamik on lähtunud eeldusest, et 
Nõukogude Liitu saanuks ja pidanuks säilitama seetõttu, et selle lagunemise täna-
päeva ulatuvad tagajärjed on katastroofilised. Nad püüavad auditooriumi veenda, 
et just nende tollane tegevus oli katastroofi ärahoidmise seisukohalt õige. Ometi 
Liit lagunes. See viib pigem mõttele, et sügavasse kriisi jõudnud viimase impee-
riumi eluiga polnud võimalik enam pikendada, tema krahh oli seaduspärane. Olnuks 
see juhus või ajaloo vingerpuss, siis jäänuks võimalus n-ö viga parandada. Ent ka 
kõige innukamad üliriigi ülistajad ei tee  plaane impeeriumi taastamiseks endisel 
kujul ja saavad aru, et see on 21. sajandil võimatu.  
Kahtlemata on Nõukogude Liidu kadumine maailmaajaloolise tähtsusega sünd-
mus ja keskseim  süžee  mitte üksnes Venemaa, vaid ka Liitu kuulunud rahvaste 
lähiajaloos, mille mõtestamine seisab paljuski veel ees. Samal ajal aktualiseerib 
impeeriumi saatuse  probleemi ühiskondlik tellimus – postimperiaalse nostalgia 
tugevnemine Putini valitsemisajal, mis on seotud tänaste venemaalaste identiteedi-
otsingutega.      
                                                           
69   Крючков В. А. Личное дело. Три дня и вся жизнь, 316–320. 
70   Широнин В. КГБ – ЦРУ, 169–172, 180–182, 185. 
71   Samas, 172–173, 177. 
72   Samas, 185. 
152  
 
Juhtpoliitikute mälestustest on kõigile küsimustele kompetentseid ja ausaid 
vastuseid asjatu otsida. Pigem tuleb leppida tõdede paljususega – nagu ajaloos 
üldse. Perestroikaaja juhtivad tegelased õigustavad oma tegusid, süüdistavad kuna-
gisi vastaseid ja oponente ning võitlevad nii oma koha eest ajaloos. Vanade arvete 
klaarimine, avalik vaen ja vihkamine, teadlik valetamine ning provokatsioonid, 
laim ja võltsingud ning äärmine irratsionalism pole siin erandlikud nähtused. Esi-
tatakse vastastikku ränki süüdistusi kuritegudes, genotsiidis, vandenõus, reetmi-
ses jms. Äärmusliku subjektivismi ja fantaasia viljaks võib pidada mitmesuguseid 
sise- ning välisvandenõuteooriaid, eriti neid, mis lähtuvad endisest KGB ring-
konnast. Niisugused skeemid eitavad kas osaliselt või täielikult põhjalike reformide 
vajadust, õhutavad ksenofoobiat ja riikide- ning rahvustevahelist vaenu. Need 
autorid, kes aktsepteerivad muutuste ja perestroika vajadust ning seletavad toimu-
nut süsteemi kriisiga, lähtuvad moderniseerimise kontseptsioonist. Mingit kon-
sensuslikku vaatepunkti impeeriumi lagunemisele vene memuaarkirjanduses pole.  
Nii Gorbatšov ja tema kaaskondlased kui ka deržavnikud, sh augustiputšistid-
riigipöörajad, süüdistavad teineteist ning Jeltsinit impeeriumi hävitamises. Jeltsini 
lähikondlased omakorda arvustavad Liidu juhtkonna “ebaadekvaatset” tegutsemist  
ja kalduvad üliriigi kadumise põhjuseks pidama pigem kommunismi ning nõu-
kogude süsteemi kriisi.   
Kõik Liidu säilitamise pooldajad, sh Gorbatšov, süüdistavad Liidu lagunda-
mises kohalikku eliiti, separatiste, natsionaliste ja parteinomenklatuuri, kusjuures 
motiivina esitatakse mitte rahvaste vabadustahe, vaid soov pääseda riigivara jaga-
mise juurde. Impeeriumi idealiseerijad jätavad enamasti rahvusküsimuse sisulise 
analüüsi kõrvale ja kõnelevad üksnes rahvuste enneolematust õitsengust nõukogude 
võimu ja sotsialismi ajal.  
Memuaaridest nähtub, et Balti rahvaste vabadusliikumine etendas Nõukogude 
Liidu lagunemisel väga tähtsat, mõnes valdkonnas koguni teerajaja rolli, kuid 
peamine oli siin ikkagi Venemaa enda suveräniseerumine. Mõnede Baltikumist 
lähemalt kirjutavate autorite tööd lausa kubisevad võltsingutest ja propaganda-
valedest. Vene teaduskirjanduses on poliitilisi spekulatsioone Liidu lagunemise 
teemadel  märksa vähem.  
Kuid ka vene eliidi demokraatliku tiiva  suhtumises Baltikumi on toimunud nihe . 
Liitlastest ühises kommunismivastases võitluses on saanud “tänamatud natsio-
nalistid”, kes keele- ja kodakondsuspoliitikaga diskrimineerivad venelasi. Nii 
deržavnikud kui demokraadid ei tunnista okupeerimist või kasutavad eufemismi 
“inkorporeerimine”. Kuigi Vene Föderatsioon on end ametlikult kuulutanud Nõu-
kogude Liidu õigusjärglaseks, ei tunnistata Balti küsimuses nende vahel seost. 
Demokraadid  arvavad , et ajaloolise ülekohtu on korvanud see, et baltlased vaba-
nesid 1991. aastal eeltingimusteta.   
 
 
TÄNUAVALDUS 
 
Artikkel on kirjutatud sihtasutuse Eesti Teadusfond (grant nr 6896) toel. 
 
153
 
THE COLLAPSE OF THE SOVIET  UNION AS PRESENTED  
IN RECENT  RUSSIAN  MEMOIR LITERATURE 
 
Toomas KARJAHÄRM 
 
The article provides reference  and analysis  of the representation of the collapse 
of the Soviet Union in the memoirs written by Russian (Soviet) state and public 
figures, published in Russia  predominantly within the past decade. The authors  
discussed include President of the Soviet Union and Secretary General of the 
CPSU Mikhail Gorbachev, his closest aides Anatoli Chernyayev and Andrei 
Grachov, writer and former dissident Alexandr Zinovyev, KGB chief Vladimir 
Kryuchkov, retired KGB General Vyacheslav Shironin, Chairman of the Council 
of Ministers of the Soviet Union Nikolai Ryzhkov, the first government head of 
the Russian Federation Yegor Gaidar,  prominent  politicians and members of the 
Russian State  Duma  Dmitri Rogozin and Alexei Mitrofanov.  
The imperialistic nostalgia that has been rearing its head in Russia recently has 
made a substantial impact on political memoirs. Two contrasting opinions prevail 
as regards the debacle of the Soviet Union: (1) the downfall of the empire re-
presented a natural course of  events , and the Soviet Union ought to have been 
demolished long ago; and (2) the Soviet Union ought to have been preserved, 
which would have been indeed possible if the actions taken had displayed a 
greater degree of sensibility. Gorbachev and his opponents the derzhavniks  agree  
that it would have been possible to sustain the Soviet Union. Both  sides, however , 
keep  accusing each  other  and President Yeltsin of destroying the state. The 
advocates of the modernisation theory, on the other hand, tend to blame the crash 
of the superpower on the crisis of communism and the Soviet system. The majority 
of the authors listed above proceed from the assumption that it was possible, and 
even more so, imperative to retain the Soviet Union seeing that the consequences 
of its disintegration extending into the  present day are disastrous. They are trying 
to convince the audience of the correctness of their action from the perspective of 
avoiding the catastrophe.  
It is useless to look for competent and honest answers to all questions in the 
memoirs of  leading  Russian politicians.  Rather , one has to put up with the plurality 
of truths, as is common in historiography. The leading figures of the period of 
perestroika keep justifying their own actions and accusing their one-time antagonists 
and opponents, thus fighting for their place in history. Settling of old accounts , 
public enmity and hatred, deliberate lies and provocations, slander and fabrications 
and extreme irrationalism are by far not exceptional. Severe accusations of crime, 
genocide, conspiracy, treason, etc. are being hurled at one another . The various 
domestic and external conspiracy theories, particularly those originating in the 
former KGB circles, can be viewed as a fruit of extreme subjectivism and fantasy. 
The Russian memoir literature does not feature any consensus on the extinction 
of the empire.   
154  
 
All the advocates of the preservation of the Soviet Union, including Gorbachev, 
blame the collapse on the local elites, separatists, nationalists, and party  
nomenklatura, citing the  desire to get a bite of the public property rather than the 
nation ’s desire for freedom as the leading motive. Those who idealise the empire 
mostly discard any actual analysis of the national issue , instead eulogising the 
unprecedented burgeoning of nations under the Soviet regime and socialism as 
such .  
These memoirs demonstrate that the liberation movements of the Baltic peoples 
played a very  important , in some aspect even pioneering role in the annihilation 
of the Soviet Union, whereas the principal underlying reason was Russia’s own 
pursuit of sovereignty. Some derzhavniks’ writings on the Baltic issue are over-
flowing with blatant fabrications and propaganda lies.     
However, a shift has occurred in the attitudes of the democratic wing of the 
Russian elite towards the Baltic states . The former allies in the anti-communist 
struggle are now seen as “ungrateful nationalists” discriminating against Russians 
with their  language and citizenship policies. Neither derzhavniks nor democrats 
recognise the  occupation , instead using the euphemism “incorporation”. Even 
though the Russian Federation has officially declared itself the legal successor of 
the Soviet Union, no association between these two entities is recognised as far as 
the Baltic issue is concerned. Democrats believe that historical injustice has been 
fully atoned for by the fact that the Baltic peoples were set free in 1991  without  
any preconditions.   
 
 
 
155