B.Jeltsin (0)

Järvamaa KHK
Kalle Kirna
B. Jeltsin
Referaat
Juhendaja : Riina Muuga
Särevere 2013

Sisukord

Table of Contents
Boriss Jeltsini noorpõlv 3
Partei karjäär 3
Boriss Jeltsin Venemaa juhina 4
Riigipöörde katse 5
NLKP lagunemine 6
Matused 6
Kasutatud kirjandus 8

Boriss Jeltsini noorpõlv

Boriss Jeltsin sündis 1931 . aastal Sverdlovski oblastis. Ta oli pärit rikaste talunike perest ja tema vanaisa tehti kulakuks ja küüditati. Hiljem räägiti, et kui Jeltsin oleks oma vanaisast elulookirjelduses kirjutanud, ei oleks temaga üldse tegemist tehtud ja ta poleks saanud nii kõrgele kohale. Ta õppis ehitajaks ja tegeles vahepeal kõiksugu erinevate ehitustöödega nagu tema isa. Töötas ehitusorganisatsioonides. Tema edukas karjäär edenes kiiresti, saades 32-aastaselt suure elamuehituskombinaadi direktoriks. Jeltsini juhtimisel ehitati väga kiiresti maju.

Partei karjäär

Jeltsin astus 1961. aastal Nõukogude Liidu Kommunistlikku Parteisse ning 1969 asus parteitööle. Kuna tal ei olnud kogemust poliitilises elus oli väga kuulekas ning jälgis teisi ja õppis nende pealt. Ta määrati järjest kõrgematele kohtadele ja nii kogus võimu.
Aastast 1977 oli ta Sverdlovski oblasti parteijuht, kellena ta muuhulgas käskis Nõukogude juhtkonna käsul lammutada Ipatjevi maja, kus hukati tsaar Nikolai II. Maja lammutati üleöö koos vundamendiga ja viidi prügimäele, koht kaeti asfaldiga.
3. aprillil 1985, pärast Mihhail Gorbatšovi võimuletulekut tehti Jeltsinile ettepanek asuda juhatama NLKP Keskkomitee ehitusosakonda. 12. aprillil asus ta sellel ametikohal tööle. NLKP Keskkomitee juunipleenumil 1985 valiti ta NLKP keskkomitee ehitussekretäriks.
22. detsembril 1985 tegi Mihhail Gorbatšov Jeltsinile ettepaneku hakata Viktor Grišini asemel Moskva parteijuhiks. 24. detsembril 1985 vabastas NLKP Moskva Linnakomitee pleenum, millel võttis sõna Mihhail Gorbatšov, Viktor Grišini tema kohalt "omal soovil ja seoses pensionile minekuga" ning valis ühehäälselt Jeltsini uueks esimeseks sekretäriks. Jeltsin jäi sellele kohale 1987. aastani. 18. veebruaril 1986 valiti Jeltsin NLKP Keskkomitee pleenumil NLKP Keskkomitee Poliitbüroo liikmekandidaadiks ning jäi sellele kohale 1988. aasta kevadeni. Pärast Poliitbüroo liikmekandidaatide seast väljaarvamist jäi ta NLKP Keskkomitee liikmeks.
Jeltsin võeti Moskva parteijuhi kohalt maha, sest oli NLKP keskkomitee oktoobripleenumil kritiseerinud Mihhail Gorbatšovi ja NLKP Keskkomitee sekretariaati reformide aegluse pärast. Kuigi Jeltsin oli südameveaga haiglas , viisid KGB agendid ta Mihhail Gorbatšovi käsul vägisi NLKP Moskva Linnakomitee pleenumile, kus ta 11. novembril 1987 maha võeti.
Jeltsini ajal renoveeriti Arbat.
Jeltsin püüdis asjatult saada 1988. aasta juunis toimunud NLKP XIX üleliidulise konverentsi delegaadiks Moskva või Sverdlovski poolt. Lõpuks ta sai viimasel minutil konverentsi delegaadiks Karjala ANSVst.
NSV Liidu Rahvasaadikute Kongressi esitati Jeltsin kandidaadiks riigi suurimas valimisringkonnas Moskvas (rahvuslik-territoriaalses ringkonnas nr 1) ning ta valiti Nõukogude Liidu rahvasaadikuks. Jeltsini poolt hääletas 89,4% valijatest ning tema rivaali, Lihhatšovi-nimelise autotehase direktori Jevgeni Brakovi poolt 6,9% valijatest. Jeltsini valimisplatvormi kuulus muuhulgas üleskutse kärpida Nõukogude Liidu kosmoseuuringute programmi.
Esimesel Nõukogude Liidu Rahvasaadikute Kongressil esitas Gennadi Burbulis Jeltsini kandidatuuri NSV Liidu Ülemnõukogu esimehe kohale alternatiivina Mihhail Gorbatšovile, kuid Jeltsin taandas oma kandidatuuri, viidates parteidistsipliinile. NSV Liidu Ülemnõukogu valimistel ei kogunud Jeltsin vajalikku arvu hääli, kuid Aleksei Kazannik loovutas talle oma koha Ülemnõukogus. Jeltsin oli detsembrini 1990 NSV Liidu Ülemnõukogu liige ning juunini 1990 NSV Liidu Ülemnõukogu ehitus- ja arhitektuurikomitee liige. Jeltsinist sai ka inimõiguste ja demokraatlike reformide eest seisva regioonidevahelise saadikurühma üks juhtidest.
Jeltsin kandideeris Vene NFSV Rahvasaadikute Kongressi Sverdlovskis ühenduse "Demokraatlik Venemaa" kandidaadina. Jeltsini usaldusisik ja tema valimiskampaania tegelik korraldaja oli Gennadi Burbulis. Selleks ajaks oli ta tuntud Gorbatšovi ja vanameelsete kommunistide karmi kriitikuna. Jeltsini arvates tuli reformide käiku kiirendada ning konservatiividega karmilt ümber käia. Liiduvabariikidele tuli rohkem võimu anda.

Boriss Jeltsin Venemaa juhina

29. mail 1990 valiti Jeltsin Vene NFSV esimesel Vene NFSV Rahvasaadikute Kongressil bloki "Demokraatlik Venemaa" aktiivsel toetusel Vene NFSV Ülemnõukogu esimeheks. Jeltsini põhiline konkurent sellele ametikohale oli Ivan Polozkov, kellest hiljem sai Vene NFSV Kommunistliku Partei Keskkomitee esimene sekretär. Pärast kahte tulemusteta hääletusvooru, milles Jeltsin sai 531 vajalikust häälest vastavalt 497 ja 503 häält, esitas kommunistlik partei mõõdukama kandidaadi – Vene NFSV Ministrite Nõukogu esimehe Aleksandr Vlassovi. Saadikute ees esines Nõukogude Liidu president Mihhail Gorbatšov, kes oli Jeltsini valimise vastu. Pärast seda võitis Jeltsin kohe esimeses hääletusvoorus, kogudes 535 häält. Augustis 1990 kirjutasid Jeltsin ja Mihhail Gorbatšov alla dokumendile, mille kohaselt tuli koostada uus majandusprogramm ning kooskõlastada keskvalitsuse ja liiduvabariikide vahelised suhted. Majandusprogramm sai tuntuks 500 päeva programmi nime all. Selle autoriteks oli grupp majandusteadlasi eesotsas Grigori Javlinski ja Stanislav Šataliniga. 1990. aasta sügisel loobus Mihhail Gorbatšov programmi toetamast ning seda ei viidudki ellu. Jaanuaris 1991, kui sõjavägi hõivas Vilniuse telekeskuse, sõitis Jeltsin Tallinna. Seal kirjutati alla mitmele leppele Eesti, Läti ja Leeduga. See aitas takistada Nõukogude Liidu juhtkonnal kukutada Eesti, Läti ja Leedu valitsust. Mõnede Venemaa rahvasaadikute algatusel otsustati korraldada referendum Vene NFSV presidendi ametikoha sisseseadmise üle. Referendum määrati samale päevale üleliidulise referendumiga Nõukogude Liidu säilitamise üleJuunis 1991 moodustas Jeltsin oma seadlusega Vene NFSV juures asuva Riiginõukogu, mida konstitutsioon ette ei näinud. Selle tööd koordineeris riigisekretäriks määratud Gennadi Burbulis. 20. juulil andis Jeltsin välja seadluse, millega likvideeriti parteiorganisatsioonid riiklikes ettevõtetes ja riigiasutustes Venemaa territooriumil. Liidulepingu allakirjutamine oli määratud 20. augustile 1991. 29. juunil oli Mihhail Gorbatšovil, Jeltsinil ja Kasahstani presidendil Nursultan Nazarbajevil Novo-Ogarjovos mitteametlik kohtumine , kus lepiti kokku, et pärast liidulepingu sõlmimist vahetatakse välja KGB juht Vladimir Krjutškov, kaitseminister Dmitri Jazov ja peaminister Vladimir Pavlov ning Nazarbajevist saab Nõukogude Liidu peaminister. KGB lindistas selle jutuajamise.Seoses Vene NFSV presidendiks valimisega loobus Jeltsin Nõukogude Liidu rahvasaadiku volitustest.

Riigipöörde katse

18. augustil 1991 isoleeriti Gorbatšov Vladimir Krjutškovi poolt juhitud riigipöörajate käsul tema suveresidentsi Krimmis. Järgmisel päeval teatati, et Gorbatšovi volitused presidendina on läinud üle asepresident Gennadi Janajevile. Jeltsin kihutas oma residentsist Vene NFSV nõukogude maja juurde, et riigipöördele vastu panna, ning viibis seal kuni augustiputši lõpuni 21. augustil. Ta mõistis riigipöörde hukka ja kutsus üles vatupanule. Riigipöörde juhtide poolt moodustatud Riikliku Erakorralise Seisukorra Komitee käsul oli Valge maja sõjaväe poolt ümber piiratud. Samas toimusid massilised rahvademonstratsioonid. Tuhanded relvastamata kodanikud kaitsesid Valget maja. Üks Tamani diviisi tankiüksus tuli Jeltsini poolele üle. Jeltsin pidas mälestusväärse kõne tankilt nr 110. Ka Tula diviisi dessantväelased olid valmis Valget maja kaitsma. Nende komandör kindral Aleksandr Lebed andis Vene NFSV asepresidendile Aleksandr Rutskoile ja kindral Kobetsile, kes oli Vene NFSV Ülemnõukogu sõjaväereformikomitee esimees, nõu, kuidas soomusmasinaid paigutada. Riigipöördekatse ajal andis Jeltsin välja mitmeid seadlusi, mis laiendasid Vene NFSV presidendi volitusi relvajõudude ja korrakaitseorganite üle ning tõid Vene NFSV alluvusse üle mitmed üleliidulised ministeeriumid ja ametkonnad. Riigipöördekatse ebaõnnestus tänu rahva vastupanule ja Jeltsini kiire tegutsemisele.
Jeltsin saatis Gorbatšovile järele päästemeeskonna, mida juhtis Aleksandr Rutskoi. Enamik riigipöörde organiseerijatest arreteeriti riigireetmise süüdistusega.
22. augustil 1991 peatas Jeltsin NLKP tegevuse ning seejärel keelustas selle. NLKP vara konfiskeeriti. Oktoobris 1991 asus Jeltsin esimehena juhtima Venemaa uut valitsust. Samal ajal esitas ta radikaalsete reformide programmi, mille eesmärgiks oli üleminek turumajandusele.

NLKP lagunemine

Jeltsin võimu juurde saades hakkas lammutama kommunismi mudelit. Ta sai aru, et selline suur monstrum nagu oli seda NLKP, ei suuda enam edasi elada. Jeltsin nõudis sotsialismi kaotamist. Ta töötas ilmselgelt vastu neile, kes aitasid teda võimule tõsta. Gorbatšov ise püüdes kommunistlikku süsteemi elustada, aitas kaasa selle hävitamisele.
Tänu kiirele Jeltsini tegutsemisele riigipöörajate vastu, said Balti riigid võimaluse iseseisvuda ning kuna Jeltsin oli selle poolt, et nad iseseisvuksid, ei teinud ta midagi selle vastu.
Boriss Jeltsin

Matused

24. aprillil 2007 toodi Jeltsini surnukeha Lunastaja Kristuse Peakirikusse, kus rahvas sai temaga hüvasti jätta. 25. aprillil 2007 toimus seal hingepalvus ning Boriss Jeltsin maeti Novodevitšje kalmistule. Päev oli kuulutatud riiklikuks leinapäevaks. Matustel viibis ka Eesti president Toomas Hendrik Ilves.

Kasutatud kirjandus

• http://et.wikipedia.org/wiki/Boriss_Jeltsin
• 9. klassi ajaloo õpik lähiajalugu
• Dokumentaalfilm Boriss Jeltsinist