Omariikluse taastamine 1991. aastal (0)

Kokkuvõte
Omariikluse taastamine 1991. aastal
1991. AASTA JAANUARIKRIIS
1990.-1991. aastavahetusel muutus olukord Baltikumis pinevaks. Selle põhjuseks oli Moskva tugevnev surve ja kohalike impeeriumimeelsete jõudude aktiviseerumine. Balti liiduvabariikides tegutsesid streigikomiteed, loodi tööliste võitlussalku. Eriti aktiivselt aga asusid tegutsema sõjaväe- ja julgeolekuüksused. 1991. aasta jaanuari esimestel päevadel võtsid eriüksuslased enda valdusesse Leedumaa Kommunistliku Partei hoone Vilniuses ja Läti ajakirjandusmaja Riias. Tallinna saadeti dessantväelaste polk. Hoolimata Lääne protestidest, jätkas Moskva Baltikumi vabadusliikumise lämmatamist. Moskva tagurlike ringkondade kava nägi ette alustada Baltikumi rahustamist Leedust ja lõpetada Eestiga . Sõjaväe- ja julgeolekujuhid olid veendunud, et olukorra “normaliseerimiseks” tuleb sõjaväel hõivata mitmed strateegiliselt tähtsad objektid liiduvabariikide keskustes. Seda tehtigi. 13. jaanuari, pühapäeva varahommikul vallutasid dessantväelased ja KGB erigrupp Alfa Vilniuse teletorni ning raadio- ja televisioonihoone. Moskva- meelne päästekomitee teatas komandanditunni kehtestamisest ning nõudis nõukogude võimu taastamist, uue valitsuse moodustamist ja isegi sõjaseisukorra kehtestamist.
ISESEISVUSREFERENDUM
Pärast Riia sündmusi hakkas olukord Baltikumis tasapisi rahunema. Kremlis lubati Balti liiduvabariikide juhtidele, et erimeelsused lahendatakse poliitilisel teel. Kuid Nõukogude Liidu keskvõim polnud ka pärast jaanuarikriisi kaotanud lootust, et Eesti, Läti ja Leedu kirjutavad liidulepingule alla. Gorbatšov lootis oma püüdluste elluviimisel rahvahääletusele, kus tuli vastata küsimusele “Kas pooldate Nõukogude Liidu säilitamist?”. Kremlis arvati, et enamikus liiduvabariikides on vastus esitatud küsimusele jaatav, mis seoks ka mässumeelsed liiduvabariigid Nõukogude Liiduga. Eesti ja teised Balti riigid korraldasid ennetava rahvaküsitluse iseseisvuse küsimuses. 1991. aasta veebruaris -märtsis toimunud referendumitel toetasid Balti riikide elanikud kindlalt iseseisvust: Leedus oli iseseisvuse poolt 90,5%, Lätis 73,7% ja Eestis 77,8% hääletanutest. Kõige vastalisemad piirkonnad olid Eestis Kirde-Eesti suured tööstuskeskused, kus iseseisvuse pooldajaid oli vähe (Kohtla-Järvel 46,1% ja Narvas 25,5%). Iseseisvusreferendumi korraldamine ja selle tulemused näitasid maailmale, et Eesti ja teiste Balti riikide elanikkonna enamik soovib iseseisvust. Senisest jõulisemalt üritasid Balti riigid leida iseseisvumispüüdlustele rahvusvahelist toetust.
GORBATŠOVI KAVAD
Moskvas siiski loodeti impeeriumi koospüsimisele. Referendumi ametlike tulemuste järgi pooldasid Nõukogude Liidu säilitamist 77% hääletanutest. Gorbatšovi eestvedamisel hakati koostama uut liidulepingut. Pärast pikki vaidlusi Moskva lähedal Nove-Ogarjovas jõudsid Nõukogude Liidu president ja 9 liiduvabariigi juhid kokkuleppele uue liidulepingu sõlmimise põhimõtetes ja ka tähtaegades. Kavas oli sõlmida Suveräänsete Riikide Liit, mis ei kujutanud endast enam mitte föderatsiooni, vaid pigem konföderatsiooni. Uuel liidul pidi olema ühtne majandusruum, sõjavägi, rahasüsteem ning välispiir. Nii loodeti impeeriumi uuendatud kujul säilitada. Gorbatšov kutsus ka Balti riike üles liidulepingule alla kirjutama. Mõistetavalt jäi see üleskutse vastuseta. Selleks ajaks oli Nõukogude Liidu sisepoliitiline olukord veelgi pingestunud. 1991. aasta juunis oli Vene NFSV presidendiks ülekaalukalt valitud Boriss Jeltsin , kes ametivannet andes lubas kõrvale jätta impeeriumiaegsed traditsioonid.
RIIGIPÖÖRDEKATSE MOSKVAS
Paljud ringkonnad polnud liidulepingu projektiga rahul. Demokraatlikud jõud leidsid , et selline leping saab olla üksnes vahevariandiks enne demokraatlikult valitud Asutava kogu kokkutulekut. Tagurlikud ringkonnad – esijoones NLKP, armee ja julgeolekuorganite ladvik ning sõjatööstuskompleksi juhtfiguurid – kartsid õigustatult, et liidulepingu jõustumisel variseb impeerium kokku, ja püüdsid seda protsessi takistada. Nende eestvedamisel hakati valmistuma riigipöördeks, et Gorbatšov võimult kõrvaldada. Päev enne liidulepingu allakirjutamist, 19. augustil 1991. aastal, püüdiski Nõukogude Liidus võimule tulla Riiklik Erakorralise Seisukorra Komitee (RESK). President Gorbatšov suleti Krimmis koduaresti. Rahvale aga teatati, et ta on haigestunud ega suuda oma ametiülesandeid täita. Riigis kuulutativälja sõjaseisukord , valitud parlamendid saadeti laiali. Riigipöörajatel oli plaanis avada uusi kinnipidamiskohti, lämmatada vabaduspüüded impeeriumi äärealadel ning õiendada arved vene demokraatidega.
AUGUSTIPUTŠ JA BALTIKUM
Mitmes liiduvabariigis suhtuti riigipöördesse äraootavalt või koguni poolehoiuga. Balti liiduvabariikides aga asusid kohalikud võimud otsustavalt tegutsema. Eesti Vabariigi Ülemnõukogu ja valitsus kuulutasid RESK-i korraldused ebaseaduslikuks. Riigipöörde esimese päeva hommikul , 19. augustil, teatas Balti Sõjaväeringkonna ülem, et nüüdsest teostab tema võimu kolmes Balti liiduvabariigis. Ta nõudis kõigi Nõukogude Liidu põhiseadusega vastuolus olevate seaduste tühistamist, täitevvõimu tegutsemise kooskõlastamist isiklikult temaga ning rahvakogunemiste ja miitingute keelustamist . Eestis paiknevad sõjaväeosad viidi lahinguvalmidusse. Mitmete kohalike garnisonide ülemad nõudsid võimu üleandmist. Täiendava sõjajõuna saadeti Eestisse Pihkva õhudessantdiviisi üksused. Tallinna sadamasse saabusid ka mõned sõjalaevad . Moskva pööret toetasid Moskva-meelne EKP, Eesti NSV Töökollek- tiivide Ühendnõukogu, üleliidulised tehased. Eesti juhid riigipöörajate käskudele ja korraldustele ei allunud. Elanikkonda kutsuti üles riigipöörajatele vastu töötama. Samas pöörduti maailma parlamentide ja valitsuste poole.
ISESEISVUSE TAASTAMINE
Võimuvaakum Moskvas võimaldas iseseisvuse välja kuulutada. Mitme poliitilise jõu kokkuleppe alusel võttis ülemnõukogu 20. augustil 1991. aastal vastu “Otsuse Eesti riiklikust iseseisvusest”. Eesti riiklik iseseisvus oli taastatud. Selleks ajaks oli riigipöördekatse Moskvas läbi kukkunud ning võimuvahekorrad olid otsustavalt muutunud. Balti riikide taasiseseisvumine leidis lühikese ajaga rahvusvahelise tunnustuse . 6. septembril 1991. aastal tunnustas kolme Balti riigi iseseisvust ka Nõukogude Liidu Riiginõukogu. Septembri keskel võeti Eesti Vabariik koos teiste Balti riikidega Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni ( ÜRO ). Balti riikide jaoks algas uus etapp – edasine integreerumine Euroopa majanduslike, poliitiliste ja sõjaliste struktuuridega.