Nõukogude Liidu ja Idabloki lagunemine (0)

Kuressaare Täiskasvanute Gümnaasium
Ajalugu
Nõukogude Liidu ja Idabloki lagunemine
Referaat
Juhendaja :
Koostaja :
Klass: 12A
Kuressaare 2014
Sisukord
1.Sissejuhatus
2.Nõukogude Liidu lagunemine
3.Idabloki lagunemine
4.Kokkuvõte
Sissejuhatus
1985. aastal alanud perestroikapoliitika eesmärk pidi olema nõukogude ühiskonna majanduslikust ja välispoliitilisest ummikust väljaviimine sotsialistlikku ühiskonnakorda säilitades. Seda loodeti saavutada majanduselu ajakohastamise, valitseva režiimi osalise ümberkorraldamise, sõnavabaduse suurendamise ja paindlikuma välispoliitika abil. Moskva välispoliitiline “uut moodi mõtlemine” tõi endaga kaasa külma sõja taandumise ning kommunismi kokkuvarisemise Ida-Euroopas. Siseriiklikult viis perestroika aga ühiskonna sügavasse vastasseisu , mis tipnes tagurlike poliitiliste jõudude võimuhaaramiskatsega 1991. aasta augustis. Riigipöörde läbikukkumine põhjustas omakorda Nõukogude Liidu lagunemise ning andis võimaluse paljudele liiduvabariikidele iseseisvumiseks.
Nõukogude Liidu “vabade käte” poliitika viis kommunismi kokkuvarisemiseni Ida-Euroopas. Kokkuvõtlikult olid need muudatused murrangulise tähtsusega, mille mõju võib võrrelda isegi Prantsuse revolutsiooniga. Kommunistlike režiimide kokkuvarisemisel olid nii välised kui ka sisemised põhjused.
Nõukogude Liidu lagunemine
1985. aastaks oli NSV Liit jõudnud sügavasse majanduslikku, sise- ja välispoliitilisse kriisi. Muutuste vajalikkust hakkas mõistma isegi tagurlik parteiladvik. 1985. aasta märtsis sai Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei Keskkommitee peasekretäriks Mihhail Gorbatšov .
Ta tuli võimule Nõukogude Liidu jaoks keerulisel ajal: impeeriumi areng oli viinud riigi sise- ja välispoliitilisse ummikusse. Sellises olukorras mõistsid muudatuste vajadust ka kõige tagurlikumad jõud, kes samuti toetasid Gorbatšovi kandidatuuri. Temast pidi saama partei uus liider, kes riigi kriisist välja viib ja säilitab sotsialistliku ühiskonnakorra. Gorbatšovi esialgne uuendustekava nägi ette riigi majandusliku arengu kiirendamist. See pidi toimuma sotsialistliku ühiskonna täiustamise ja ümberkorraldamise ehk perestroika teel. Hakati uuendama ka riigi juhtkonda.
Gorbatšovi võimuletulekuga muutus Nõukogude Liidu välispoliitiline kurss . NSV Liidu uuenev juhtkond seadis oma eesmärgiks suhete parandamise lääneriikidega. Moskvas mõisteti, et kui suhted Ameerika Ühendriikide ja Euroopa juhtriikidega ei parane, pole võimalik ka siseriiklikke ümberkorraldusi ellu viia. Pealegi ei kannatanud NSV Liidu majandus enam välja pikku aastaid kestnud võidurelvastumist. Seetõttu pakkuski Gorbatšov välja ulatusliku relvastuse vähendamise (desarmeerimise) kava, mida aga Lääs kohe heaks ei kiitnud.
Nõukogude-Ameerika suhted hakkasid paranema pärast 1986. aastal Reykjavíkis toimunud Gorbatšovi ja president Reagani tippkohtumist. Nõukogude välispoliitika muutus paindlikumaks, see tõi kaasa olulisi muudatusi rahvusvahelistes suhetes. Senine Moskva terav vastasseis lääneriikidega kadus . 1987. aastal sõlmiti Washingtonis kokkulepe keskmise ja lühimaa tuumarakettide likvideerimiseks. Gorbatšov lõpetas sõja Afganistanis ja viis sealt 1989. aastal Nõukogude väed välja. Moskva vähendas kontrolli ka Ida-Euroopas ning hakkas sealt vägesid välja viima. Niisugune vabade-käte-poliitika ja mittesekkumispoliitika viis aastatel 1989-1990 kommunistlike režiimide kokkuvarisemiseni idabloki maades. Oma tegevuse lõpetas Varssasi Lepingu Organisatsioon ning Moskva heakskiidul sai võimalikuks Saksamaa ühinemine. 1980. aastate lõpuks paranesid ka Nõukogude-Hiina suhted.
Perestroikapoliitika ei näinud esialgu ette muudatusi ühiskonna poliitilises elus. Kuid poliitilise surve alt vabanemine hakkas järjest enam murendama ainult kommunistlikule parteile tuginevat poliitilist süsteemi. Muudatused toimusid ka kommunistlikus parteis . Vähenes partei juhtroll riigi poliitilises elus ning paljud tagurlikud partei juhttegelased sunniti ametist lahkuma .
Nõukogude Liidus otsustati kehtestada presidentaalne valitsemissüsteem. 1988. aastal valiti Gorbatšov Nõukogude Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi esimeheks – riigipeaks, kel olid senisest hoopis suuremad volitused riigiasjade juhtimisel. 1989. aasta märtsis valiti uus kõrgeim riigivõimuorgan – NSV Liidu Rahvasaadikute Kongress . Need olid esimesed mitme kandidaadiga valimised pärast 1917. aastat. Kongress valis delegaatide hulgast Ülemnõukogu, kes valis Nõukogude Liidu presidendiks Gorbatšovi. Ühiskonnas tekkisid mitmesugused poliitilised liikumised, millest kasvasid hiljem välja poliitilised parteid ( erakonnad ).
Kõik need muudatused ja kommunistliku partei mõju vähenemine ei olnud aga vanameelsetele poliitilistele jõududele vastuvõetavad. Gorbatšov püüdis laveerida reformimeelsete ja vanameelsete jõudude vahel, rõhutada vajadust säilitada sotsialist ja Nõukogude Liidu terviklikkus. Seetõttu lahkusid Gorbatšovi lähikonnast paljud tema senised uuendusmeelsed lähikonlased. Läbi kukkus ka Gorbatšovi majanduspoliitika . Loodetud majanduslikku tõusu asemel süvenes riigis kriis ja langes elanikkonna elatustase.
Poliitilise elu demokratiseerimine oli teravalt päevakorrale tõstatanud rahvuste enesemääramise küsimuse. Mitu liiduvabariiki eesotsas Eestiga võttis vastu suveräänsusdeklaratsiooni ja püüdles täielikult iseseisvuse poole. Keskvõim püüdis rahvaste iseseisvumispüüdlusi lämmatada. Mitmel pool kasvasid rahvuskonfliktid veristeks kokkupõrgeteks. Järjest mõjukamaks muutus NSV Liidu suurim liiduvabariik – Vene Föderatsioon – eesotsas Boriss Jeltsiniga. Ilmselgeks sai tõsiasi, et senine riiklik ühendus, Nõukogude Liit, oli oma aja ära elanud. Selle asemel hakkas kujunema uus liiduvabariikide majanduslik ja poliitiline ühendus, mis pidi tuginema kõigi liiduvabariikide poolt heakskiidetud liidulepingule. Gorbatšov nägi liidulepingus endise suurriigi kooshoidmise vahendit. Läbirääkimisi liidulepingu sõlmimiseks alustati juba 1990. aastal. 1991.aasta märtsis korraldati rahvahääletus, kus ¾ hääletanutest pooldas endise suurriigi säilimist. Eesti, Läti, Leedu, Armeenia , Gruusia ja Moldova boikoteerisid seda rahvahääletust.
Gorbatšovi eestvedamisel hakati koostama uut liidulepingut. Vanameelsed aga püüdsid seda takistada. Päev enne liidulepingu allakirjutamist, 19. augustil 1991. aastal, püüdis võimule tulla Riiklik Erakorralise Seisukorra Komitee (RESK). President Gorbatšov suleti Krimmis koduaresti. Rahvale aga teatati, et ta on haigestunud ega suuda oma ametiülesandeid täita. Teda pidi asendama RESK-i esimees, senine Nõukogude Liidu asepresident Janajev. Venemaa demokraatlikud jõud eesotsas Jeltsiniga astusid aga otsustavalt riigipöördekatse – augustiputši – vastu välja ja mõne päevaga poliitiline segadus riigis likvideeriti.
Riigipöördekatse läbikukkumine kiirendas oluliselt Nõukogude Liidu lagunemist. Lisaks Eestile ja Lätile kuulutasid 1991. aasta augustis iseseisvuse välja ka Ukraina ja Valgevene, keeldudes Gorbatšovi pakutud liidulepingust. 1991. aasta septembris tunnustas NSV Liidu Riiginõukogu Balti riikide iseseisvust. Nüüd tõusis jõuliselt esile Vene Föderatsiooni president Boriss Jeltsin . Tema eestvedamisel ja tollase Nõukogude Liidu presidendi Gorbatšovi teadmata sõlmisid Venemaa, Valgevene ja Ukraina 8. detsembril 1991. aastal Minskis omavahelise liidulepingu, moodustades Sõltumatute Riikide Ühenduse ( SRÜ ). Paari nädala pärast, 21. detsembril, liitusid sellega veel 8 endist liiduvabariiki. See viis Nõukogude Liidu lõpliku lagunemiseni: 25. detsembril 1991. aastal loobus Gorbatšov presidendiametist. Järgmisel päeval teatas kõrgeim seadusandlik riigivõimuorgan – Ülemnõukogu – ametlikult Nõukogude Liidu laialisaatmisest. Jeltsin võttis Gorbatšovilt üle “tuumanupu”. Nõukogude Liidu õigusjärglaseks rahvusvahelistes organisatsioonides sai Vene Föderatsioon.
Idabloki lagunemine
Kõige olulisemaks väliseks teguriks oli Nõukogude Liidu mõju taandumine Ida-Euroopast. Sisekriisi süvenemisega Nõukogude Liidus nõrgenes järk-järgult Moskva kontroll Ida-Euroopa riikide üle. Gorbatšov ei pidanud enam vajalikuks sekkumist sotsialismileeri riikide siseasjadesse. Euroopa parlamendis peetud kõnes teatas Gorbatšov: “Sekkumine siseasjadesse või suvalised katsed piirata riikide suveräänsust , kaasaarvatud sõprade liitlaste oma, on lubamatud”. Gorbatšov heitis mitmele sotsialismileeri riigi liidrile ette, et need ei suuda ühiskonna uuenemisega kaasas käia. Kuid Moskva ei läinud enam sobimatute liidrite väljavahetamise teed. Mittesekkumise põhimõttest pidas Moskva kinni, kuigi Gorbatšovi vanameelsed lähikondlased sellist lähenemist ei pooldanud. Nemad nõudsid korra jaluleseadmist.
1990. aastate algul lakkas eksisteerimast ka Varssavi Lepingu Organisatsioon . 1990. aastate keskpaigaks viidi kõikidest Ida-Euroopa riikidest Nõukogude väed välja.
Enamikus Moskva kontrolli all olevates maades varises kommunistlik režiim kokku rahulikul teel. Sotsialismileeri riigid olid poliitilisteks muudatusteks erinevalt valmis, see sõltus algul eelkõige nende juhtide uuendusmeelsusest. Enamik idabloki juhte olid vanameelsed ega kiirustanud reformidega.
Moskva perestroikapoliitikaga läksid esimestena kaasa Poola ja Ungari. Poolas viisid läbirääkimised opositsioonilise ametiühingukoondisega Solidaarsus 1989. aasta suvel selleni , et peaministriks sai mittekommunist. 1990. aastal astus presidendiametist tagasi kindral Jaruzelski ning uueks presidendiks valiti suure häälteenamusega Solidaarsuse juht Lech Walesa.
1989. aasta sügisel kõrvaldati rahvaliikumise survel võimult ka Tšehhoslovakkia ja Bulgaaria vanameelsed liidrid . Tšehhoslovakkias on hakatud seda protsessi nimetama sametrevolutsiooniks, sest kommunistlik partei taandus vägivalda kasutamata. Inimõiguste eest võitleja Vaclav Havel sai presidendiks, kelle eestvedamisel hakati üles ehitama demokraatiat.
Teistmoodi arenesid aga sündmused Rumeenias, kus valitses isepäine diktaator Nicolae Ceausescu . Ta oli pikkade aastatega kujundanud Rumeeniast sotsialismileeri kõige karmima režiimiga riigi. 1989. aastal nõudis Ceausescu Moskvalt ja teistelt liitlasriikidelt sõjajõu kasutamist, et lämmatada vabaduspüüdlused Poolas ja ka teistes riikides. Kuid 1989. aasta detsembris vallandunud rahvaülestõusu ei suutnud Ceausescu enam maha suruda. Vihatud diktaator arreteeriti, mõisteti kiirustades süüdi ja hukati koos võimuka naise Elenaga veel sama aasta lõpus. See oli kõige verisem kommunistliku režiimi taandumine Ida-Euroopas.
Kommunistlike režiimide kokkuvarisemise järel on Ida-Euroopa riikide poliitiline areng kulgenud erinevalt. Iseloomulikuks jooneks on olnud uue riigikorra ülesehitamine, demokraatliku valimissüsteemi juurutamine ning püüd integreeruda Euroopaga. Mitmel pool on aga esile tulnud piirkondlik eripära, mille põhjuseks on erinev majanduslik arengutase ja poliitilised erimeelsused. Mõnel pool on säilinud ka nn. värvi vahetanud kommunistide mõju. Mitmes riigis ( Rumeenia , Bulgaaria) õnnestus kommunistidel võimule jääda ning ümberkorraldusi takistada.
Endise idaploki riikide baasil on tekkinud ka uued riigid. 1992. aasta lõpul toimus nn. sametlahutus , millega loodi senise Tšehhoslovakkia asemele kaks iseseisvat riiki: Tšehhi Vabariik ja Slovakkia . Tšehhi presidendiks sai Vaclav Havel, kelle eestvedamisel on Tšehhi edukalt integreerunud Euroopasse. Slovakkia pole suutnud sellist arengutempot pidada.
Aastatel 1991-1992 lagunes ka endine Jugoslaavia : iseseisvusid Sloveenia, Horvaatia , Makedoonia , Bosnia ja Hertsegoviina. Jugoslaavia koosseisu jäid üksnes Serbia ja Montenegro . 1990. aastal Serbia presidendiks saanud kommunistliku partei juht Slobodan Milosevic hakkas ajama natsionalistlikku poliitikat eesmärgiga rajada Suur-Serbia riik. Selle tagajärjel muutus Balkan plahvatusohtlikuks pingekoldeks.
Rumeenias on paljuski säilinud “värvi vahetanud” kommunistide võim. See on takistanud demokraatlikke ümberkorraldusi. Lisaks ei ole Rumeenia loobunud soovist tagasi saada põhiliselt rumeenlastega asustatud Bessaraabiat, mis kuulub Moldovale.
Kokkuvõte
Tänu riigipöördekatse läbikukkumisele, kiirendas see Nõukogude Liidu lagunemist. Selle tõttu said ennast paljud riigid iseseisvaks kuulutada.
Nõukogude Liidu taandumine oli kõige olulisem tegur Ida-Euroopas. Tänu sisekriisi süvenemisega nõrgenes vaikselt Moskva kontroll Ida-Euroopa üle.
1990.aastate keskpaigaks viidi kõikidest Ida-Euroopa riikidest Nõukogude Liidu väed välja.
Enamikus Moskva kontrolli all olevates maades varises kommunistlik režiim kokku rahulikul teel. Sotsialismileeri riigid olid poliitilisteks muudatusteks erinevalt valmis, see sõltus algul eelkõige nende juhtide uuendusmeelsusest. Enamik idabloki juhte olid vanameelsed ega kiirustanud reformidega.
Idabloki lagunemisega langes ka Berliini müür , mis oli üks olulisemaid punkte Külma sõjaajal ja Euroopa lõhestatuse sümbol.
Tänu Nõukogude Liidu lagunemisele, sai ka Ida-Euroopa Moskva kontrolli alt vabaks. Ida-Euroopa sai ka kommunistlikust režiimist vabaks.