Maailm kahe maailmasõja vahel (7)

MAAILM KAHE MAAILMASÕJA VAHEL
 
1. PARIISI RAHUKONVERENTS (1919-1920).
RAHVUSVAHELISED SUHTED 1920. AASTAIL
 
            Pariisi rahukonverents algas 18. I 1919. a. Osa võttis 27 Saksamaa ja selle liitlastega sõjaseisukorras olnud või diplomaatilised suhted katkestanud riiki. Kaotanud riikide esindajaid Pariisi aga enne rahulepingute allakirjutamist ei kutsutud.
            Rahukonverentsi dokumentidest oli tähtsaim Versailles ’ rahuleping , mis sõlmiti Saksamaaga ja millele kirjutati alla 28. VI 1919. a. Versailles’ lossi peeglisaalis.
            Versailles’ rahulepingu kohaselt pidi Saksamaa 1) andma Prantsusmaale tagasi Elsass-Lotringi ja loovutama alasid ka Belgiale, Taanile , Leedule, Poolale ja Tšehhoslovakkiale (Saksamaa kaotas nende lõigete läbi 1/8 oma pindalast); 2) keelati sõjaväeteenistuskohustus ja saadeti laiali kindralstaap; 3) Saksamaa ei tohtinud omada lennuväge ega allveelaevu, kusjuures kitsendavad piirangud kehtisid ka muu sõjalaevastiku ja laevade osas; 4) Saksamaa sõjavägi ei tohtinud suurem olla kui sada tuhat meest; 5) Saksamaa pidi tasuma ränki reparatsioonimakse.
            Üldiselt olid Pariisi rahukonverentsi otsused kaotajate suhtes ebaõiglased, sest võitjad riigid ei lähtunud lepingute koostamisel mitte õiglase maailmakorralduse, vaid omaenda huvidest.
            1919. a. kevadel loodi konverentsil Balti komisjon , mis pidi välja töötama liitlasriikide ühtse poliitika Baltimaade suhtes. See komisjon käsitles Baltimaid kui tulevase mittebolševistliku Venemaa autonoomseid osi. Saksamaa pidi loobuma igasugustest pretensioonidest neile territooriumidele, mis asetsesid põhja pool sõjaeelset Saksa-Vene piiri. Nende territooriumide edaspidine saatus jäeti lahtiseks. Erandina pidi Saksamaa tunnustama Poola täielikku sõltumatust.
            Pariisi rahukonverents kestis vaheaegadega kuni 21. I 1920.a. Versailles’ rahuga analoogilised lepingud sõlmiti ka Saksamaa liitlaste Austria, Bulgaaria , Ungari ja Türgiga. Kõigi lepingute koostisosaks oli Rahvasteliidu põhikiri, mida kaotajad pidid tunnistama.
RAHVASTELIIT   tegutses ajavahemikus 1920-1946 ning oli loodud Pariisi rahukonverentsil. Oma ülesehituselt oli see eeskujuks tänapäevasele ÜRO-le. Täiskogu koosnes liikmesriikide delegatsioonidest, igaühel neist üks hääl. Rahvasteliidu Nõukogu võiks võrrelda ÜRO Julgeolekunõukoguga, mis tegeles maailma rahu mõjustavate küsimustega. Nõukogu koosnes alalistest ja Täiskogu poolt valitavatest ajutistest liikmetest. Viieks alaliseks liikmeks olid Inglismaa, Prantsusmaa, Itaalia, Jaapan ja USA, kusjuures juhtivat osa Rahvasteliidus etendasid Inglismaa ja Prantsusmaa. Rahvasteliidu Alaline Sekretariaat asus Šveitsis Genfis. Rahvasteliit pidi haarama kõiki maailmariike ning pidi tegelema otseselt sõja ja rahu küsimustega, et riikidevahelisi tüliküsimusi mitte lasta sõjaks kasvada, eesmärgiga tagada maailmas riikidevaheline rahu, julgeolek ja territoriaalne puutumatus.
             Rahvasteliidu põhikirja peamine autor oli Ameerika president W. Wilson . Ometi Ameerika Ühendriigid ei astunud Rahvasteliidu liikmeks. Ladina-Ameerika riikidest liitusid Rahvasteliiduga vähesed, Aasias ja Aafrikas olid siis vaid mõned iseseisvad riigid.  Rahvasteliit jäi peamiselt Euroopa riikide organisatsiooniks ja neistki polnud mitte kõik riigid kogu aeg selle liikmed. Saksamaa astus liikmeks 1926. a. ja lahkus sealt 1933. a. Samal aastal lahkus ka Jaapan. Itaalia astus liidust välja 1937. a. ja NSV Liit, kes oli vastu võetud 1934. a., heideti välja 1939. a.
            Rahvusvahelise elu üks sõlmprobleeme 1920. aastatel oli Saksamaa reparatsioonide küsimus,. sest nende lõpliku suuruse suhtes võitjad Pariisis üksmeelt ei saavutanudki. Eriti järjekindlalt nõudis Saksamaalt üle jõu käivaid makseid Prantsusmaa. Selleks okupeeris ta 1923. a. Ruhri kivisöebasseini. Saksamaal tekkis väga raske majanduslik olukord ja sisepoliitiline kriis. Teised suurriigid kartsid, et Saksamaal võib taas puhkeda revolutsioon . Reparatsioonide reguleerimine läks nüüd ameeriklaste kätte, sest enamik reparatsioonidest ei läinud Prantsus - ja Inglismaale , vaid USA-le nende riikide sõjavõlgade katteks. Koostati kava, mille kohaselt reparatsioonimakse kergendati ja nende tähtaegu pikendati.
            Järk-järgult pehmenesid ka riikide poliitilised suhted Saksamaaga. 1925. a. lõpul toimus Locarno konverents , kus osalesid Inglismaa, Prantsusmaa, Itaalia, Belgia, Poola, Tšehhoslovakkia ja Saksamaa. See oli esimene rahvusvaheline konverents pärast Esimest maailmasõda, kus Saksamaa osales kui võrdne teistega. Sõlmitud kokkulepetest oli tähtsaim nn. Reini tagatispakt, milles Prantsusmaa ja Belgia ühelt poolt ning Saksamaa teiselt poolt kohustusid säilitama nendevahelise Versailles’ rahulepingus kehtestatud riigipiiri puutumatuna. Reini jõe vasaku kalda 50 km laiune maariba kuulutati demilitariseeritud tsooniks.
            Locarno konverentsil kinnitati üksmeelselt, et on saabunud leppimise, üksmeele ja rahu ajastu. Et maailmasõda oli vaid juhuslike vigade tulemus, kuid nüüd on leitud tõhusaid vahendeid tüliküsimuste lahendamiseks ja taoline õnnetus ei kordu enam kunagi.
            Briand- Kelloggi pakti allakirjutamine 27. VIII 1928. a. oli vaid nende lootuste kulminatsiooniks. Nimetuse sai pakt Prantsuse välisministri A. Briandi ja USA välisministri F. Kelloggi nime järgi. Paktis kohustuti loobuma sõjast kui rahvusvahelise poliitika vahendist ja lahendama kõiki konflikte ainult rahumeelsete vahenditega. Alla kirjutasid 15 riiki, hiljem veel 48 maad.
Mõiste: reparatsioon = sõja võitjale tekitatud kahju hüvitamine kaotaja poolt
 
 
 
1.      WEIMARI VABARIIK SAKSAMAAL 1920. AASTATEL
 
MAJANDUSRASKUSED JA SISEPOLIITILINE KRIIS. 3. XI 1918. a. Kielis puhkenud sõjalaevastiku madruste ülestõusu järel algasid rahutused üle kogu maa. Sealgi tekkisid nõukogud nagu Venemaal. Keiser põgenes Hollandisse. 9. XI läks võim Berliinis Rahvavolinike Nõukogu kätte, mille eesotsas seisis Fr. Ebert. Vastupidiselt vene mudelile valisid saksa sotsiaaldemokraadid demokraatia arengutee. Toimusid Rahvuskogu valimised ning 1919. a. võeti vastu konstitutsioon , mis kehtestas Saksamaal parlamentaarse riigikorra. Saksamaast sai vabariik, kus kõrgeimaks seadusandlikuks  organiks oli Riigipäev - Reichstag. Selle konstitutsiooni järgi valitseti Saksamaad 1939. aastani. Linna järgi, kus see konstitutsioon vastu võeti, nimetatakse järgnenud perioodi (1919-1933) Saksamaa ajaloos Weimari vabariigiks. Selle esimeseks presidendiks valiti Fr. Ebert.
            Saksamaa pahempoolsete sotsiaaldemokraatide liider K. Liebknecht oli novembrirevolutsiooni päevil üritanud välja kuulutada sotsialistlikku vabariiki. Nüüd moodustati selle ühenduse põhjal Saksamaa Kommunistlik Partei. Uuel katsel võimu haarata 1919. a. jaanuaris tapeti kompartei tollased liidrid , kuid kommunistide mõju jäi endiselt tugevaks .
            1919. a. aprillis õnnestus kommunistide võimuhaaramine Baieris, kus rakendati ulatuslikult punast terrorit. Valitsusväed suutsid nn. “ Baieri vabariigi” likvideerida , kuid 1920.aastate algul kujunes SKP oma mõjukuselt tugevamaks komparteiks läänemaailmas.
            1923. a. kujunes Weimari vabariigis raske olukord. Et Saksamaa ei suutnud tasuda reparatsioone, millest oluline osa anti üle kivisöena, okupeeris Prantsusmaa Ruhrimaa, et võtta seda jõuga. Sakslased võtsid kasutusele passiivse vastupanu - lõpetasid söe tootmise. Majanduselu seiskus, inflatsioon omandas enneolematud mõõtmed. Olukord oli muutunud kriitiliseks. Kommunistid üritasid taas võimu haarata.
            Weimari vabariigiga polnud rahul ka kõrgemad sõjaväelased, kuna novembrirevolutsioon oli röövinud võitlusvõime saksa armeelt. Samal ajal kardeti veelgi enam sõjavangist tagasipöörduvate sõdurite revolutsioneerumist. Selleks töödeldi mehi ideoloogiliselt. Suurt sõnaosavust ilmutas siin noor kapral Adolf Hitler .
------------------------------------------------------------------------------------------------
ADOLF HITLER (20. IV 1889 - 30 . IV 1945), kes oli Austria-Ungari tolliametniku poeg, soovis nooruses saada kunstnikuks. Sisseastumiseksamid Viini Kunstiakadeemiasse  aga ebaõnnestusid ning 1913. a-ni elas Hitler Viinis, teenides elatist joonistamisega. Juba siis oli ta suur poliitikahuviline ning sel perioodil sai temast ka veendunud antisemiit. 1913. a. siirdus Hitler Saksamaale. Maailmasõda tervitas ta suure vaimustusega, astudes vabatahtlikuna keiserliku Saksamaa sõjaväkke. Enamiku ajast, algul sõdurina, hiljem kapralina, täitis ta käskjala kohuseid. Saanud mitmel korral haavata , oli ta sõja lõpul üle elanud gaasimürgituse, mistõttu kaotas mõneks ajaks nägemise. Hitlerit autasustati sõja ajal esimese ja teise klassi raudristiga.
5. I 1919. a. loodi Baieris Natsionaalsotsialistlik Saksa Töölispartei (Nationalsozialistiche Deutsche Arbeiterpartei - NSDAP). Väljend natsionaal -ehk rahvussotsialistlik pärines Austriast , kus sealsed juudivastased töölisgrupid püüdsid end vastandada sotsiaaldemokraatlikule parteile, mille juhtkonna hulgas oli palju juute.
            12. IX 1919. a. ilmus selle partei koosolekule ka Hitler. Ta võttis sõna ja võitis kohe tollal paarisajalise partei juhtkonna poolehoiu ning arvati juhatuse liikmeks. 1921. a. juulis sai Hitlerist juba partei täielik liider - Juht e. Führer. Partei liikmeid hakati kutsuma natsideks. Kuigi Hitler lahkus sõjaväeteenistusest, jäi NSDAP endiselt tihedalt seotuks armeega.
            1921. a. loodi partei juurde SA (Sturmabteilung e. rünnakurühm), mille liikmeid nende vormirõiva järgi ka pruunsärklasteks hüüti. SA oli  NSDAP tähtsamaid tugesid võimuvõitluses ning tema peaülesandeks oli terroriseerida partei poliitilisi vastaseid. SA-d juhtis staabiülem Ernst Röhm.  
            1923. a. tekkinud rasket olukorda riigis ruttas ära kasutama ka NSDAP. Partei häälekandja “Völkischer Beobachter” toimetajaks sai Tallinnast pärit Alfred Rosenberg. Ajaleht hakkas ilmuma iga päev, õhutades rahvamasse võimuhaaramisele.
            8. XI 1923. a. üritas Hitler korraldada Münchenis riigipööret. Selleks vangistati ühes suures õllelokaalis poliitilisel koosolekul kõnet pidav Baieri valitsusjuht G. von Kahr . Samas kuulutas Hitler ka Berliinis asuva keskvalitsuse ja presidendi võimult eemaldatuks ning nimetas enda uueks valitsusjuhiks. Kindral E. Ludendorffi (oli edukas armeekindral idarindel maailmasõja päevil) aga sõjaministriks, lootes sel moel armee toetusele. Ent armee jäi Weimari vabariigile truuks ja nn. õllekeldriputš suruti järgmisel päeval maha. Hitler mõisteti aastaks vangi, kuid ta vabanes juba 9 kuu pärast. Vanglas valmis tal raamat “Mein Kampf ”(“Minu võitlus”), milles ta sõnastas ja põhjendas oma programmi.
            1924. a. hakkas Saksamaa majanduslik olukord paranema ning seetõttu vähenes ka natside mõju.
 
 
 
3. AMEERIKA ÜHENDRIIGID 1920. AASTAIL
 
VÄLISPOLIITIKA. Esimese maailmasõja järel hakkas Euroopa järk-järgult loovutama oma juhtpositsiooni maailmas. Esiplaanile nihkusid nüüd Ameerika Ühendriigid.
            Ühendriikide panus Saksamaa purustamisse oli minimaalne ning nende endi kaotused väikesed. Kuid varustades oma toodanguga sõdivaid Antandi  maid, kasvas USA tööstustoodang viiendiku võrra ning muutus ka rahanduslik seisund. Enne Esimest maailmasõda olid Ühendriigid võlgu Euroopa riikidele, kuid nüüd tasuti tarnitud toodanguga kõik võlad ja võlgnikuks jäid omakorda Euroopa riigid. Just sõda andis Ühendriikidele majandusliku võimsuse. Olles teistest majanduslikult üle, tahtsid Ühendriigid senisest rohkem kaasa rääkida ka maailmapoliitikas.
            8. I 1918. a. avaldas tollane USA demokraadist president W. Wilson oma nn. “14 punktis” põhimõtted, mille alusel tuleks tema arvates maailmas sõlmida demokraatlik ja õiglane rahu.  Ta sõitis isiklikult Pariisi rahukonverentsile, et viia ellu oma kava. Kahjuks see ettevõtmine ebaõnnestus, sest Wilson oli sunnitud tegema järeleandmisi Inglis- ja Prantsusmaa nõudmistele reparatsioonide ja territoriaalsete küsimuste osas. Selle tulemusena polnud Pariisis sõlmitud rahulepingud ei õiglased ega demokraatlikud.
            Wilsoni saavutus – Rahvasteliit - ei leidnud heakskiitu ka Ühendriikides. Põhikirja 16. artikkel kohustas Rahvasteliidu liikmeid ühiselt agressiooni vastu välja astuma . Ameeriklased polnud aga nõus oma poegi saatma Euroopasse või Aasiasse surma. Wilsoni vastased koondusid Vabariikliku Partei ja Senati ümber, kus vabariiklastel oli enamus. Wilson tegi pikki ringsõite mööda Ameerikat, esines kõnedega ja selgitas oma poliitikat. Kuid see kangelaslik jõupingutus jäi vanale mehele asjatuks ettevõtmiseks, sest Ameerika Kongress ei ratifitseerinud Versailles’ rahulepingut. Nii ei saanud Ühendriikidest kunagi Rahvasteliidu liiget. Wilsonit tabas aga 1919. a. sügisel halvatus ning ta suri.
            1920. a. presidendivalimised võitis Vabariiklik Partei ning järgmised 12 aastat juhtisid  Ühendriike vabariiklastest presidendid . Nende käsitluses kujunes välja isolatsionistlik välispoliitika, mis tähendas, et USA eitas selliseid poliitilisi liite Euroopa riikidega, mis oleksid sisaldanud sõjalisi kohustusi. Maailmapoliitikast täielikult end siiski ei isoleeritud. Seda teostati eeskätt majanduse kaudu. Euroopa majandussuhete süsteem oli läinud Ameerika kontrolli alla, kuna Saksamaa reparatsioonide küsimus oli antud nende korraldada. Teiseks olid Ühendriigid huvitatud Aasia turust ja kogu tähelepanu kaldus nüüd sinna.
SISEPOLIITIKA . Ka sisepoliitikas eemaldusid vabariiklased Wilsoni põhimõtetest, kes pidas vajalikuks riigivõimu sekkumist ühiskonnaelu probleemidesse. Vabariiklased olid põhimõtteliselt selle vastased.
            1922. a. ilmus tollase kaubandusministri (hiljem president) H. Hooveri traktaat “Ameerika individualism ,” kus leidsid kõige selgemalt kajastamist Ühendriikide erijooned võrreldes teiste riikidega. Nimelt on Ameerikas igal indiviidil võimalus ühiskonnas  omandada selline koht, mida võimaldab talle tema intellekt , iseloom, võimed ja auahnus. Ameerika on selle traktaadi põhjal võrdsete võimaluste maa. Selles ongi Ameerika individualismi üleolek kogu maailmast. Selle individualismi vaenlaseks on riiklik sekkumine, mis tähendab juba sotsialismi. See aga on maailma kõigi viletsuste allikas.
            Esialgu tagas selline poliitika ka edu. Majandus liikus tõusuteed ja seda ajajärku on Ühendriikide ajaloos tähistatud sõnaga “õitseng” - “Prsosperity.”
 
 
 
3. SUURBRITANNIA
 
SISEPOLIITIKA. Esimese maailmasõja järel sai Inglismaast üks Euroopa eeskujulikuma demokraatliku mõttelaadiga riike. Juba 1918. a. laiendati siin valimisõigusi - meestele üldine valimisõigus alates 21 eluaastast ilma varandusliku tsensuseta, naistele 30 eluaastast alates. Valimisõiguslike kodanike hulk kasvas selle reformi tagajärjel 8,7 miljonilt 21,4 miljonini. 1900.-1906. aastail välja kujunenud Briti Tööerakonna (tekkis kutseühingute pinnal) poolt hääletas nüüd kuus korda rohkem valijaid kui enne sõda. Edaspidi kasvas selle partei valijaskond veelgi. 1924. a., kui Inglismaal esmakordselt kujundas valitsuse Tööerakond, oli see pöördeliseks sammuks mitte ainult Inglise, vaid ka maailma töölisliikumise ajaloos. Sellest ajast peale on sotsiaaldemokraatlikud valitsused Läänemaailmas tavapärased. Inglismaal samastus tollal Tööerakond bolševikega ning revolutsioonihirm oli kõikjal üldine. Kuid revolutsiooni ei toimunud ja oma eesmärkide saavutamiseks kasutasid tööerakondlased konstitutsioonilisi vahendeid.
MAJANDUS. Inglismaa majanduslik seisund polnud peale sõda enam endine, sest mujal maailmas arenes ka tööstus kiires tempos edasi ning Inglismaa väljaveovõimalused vähenesid tunduvalt. Eriti kannatasid vanad, traditsioonilised tööstusharud nagu söe-ja laevaehitus , samuti tekstiilitööstus. Seetõttu oli tööpuudus tol ajal püsivalt kõrge. 1926. a. toimus Inglismaa ajaloos esimene ja ka viimane üldstreik, mis lõppes siiski streikijate kaotusega. Tähelepanu väärib see, et streigi käigus suudeti  vältida verevalamisi, kuigi streikijate arv ulatus 4 miljonini.
            1920-ndatel aastatel käis äge vaidlus vabakaubanduse-ja protektsionismi pooldajate vahel, mis lõppes 1932. a. tollide kehtestamisega Inglismaale toodavatele kaupadele. Nii asuti kaitsma kodumaist tööstust.
VÄLISPOLIITIKA. MÕRAD KOLONIAALIMPEERIUMIS. Maailmasõja ajal algas iirlaste vabadusvõitlus, millest inglased püüdsid algul jõuga jagu saada. Puhkes sõda, mis kestis 1921. aastani ja lõppes kompromissrahuga. Alates 1922. a. kannab Inglismaa ametlikku nimetust Suurbritannia ja Põhja- Iirimaa Ühendatud Kuningriik .
            1931 . a. võttis Briti parlament vastu Westminsteri statuudi (põhikiri, seadus), mis tähendas, et dominioonid said nüüd sise- ja välispoliitiliselt täiesti suveräänseks ja Suurbritanniaga võrdseks. Westminsteri statuudiga pandi alus Briti Rahvaste Ühendusele.
            Esimese maailmasõja tulemusena langes Inglismaa Euroopa konkurent Saksamaa võistlusest välja, kuid uue konkurendi - Ameerika Ühendriikidega  polnud saareriigil jõudu enam võistelda. 1922. a. toimunud Washingtoni konverentsil nõustus Suurbritannia sellega, et edaspidi on tema ja USA sõjalaevastikud võrdsed. 1930. aastatel olid Inglismaa positsioonid rahvusvahelisel areenil veelgi nõrgenenud, mis määras paljus ära ka tema Saksamaa poliitika.
 
 
 
5. IIRIMAA
 
VÕITLUS ISESEISVUSE EEST. Kui 1916. a. Lihavõtte ülestõusu ei olnud valdav osa iirlasi heaks kiitnud, siis inglaste julmus ülestõusnute karistamisel muutis iirlaste suhtumist. Iseseisvuse ja vabariigi idee võitis üha enam poolehoidjaid. 1918. a. toimus üle saare sadu poliitilisi demonstratsioone ja miitinguid, mägedes korraldati õppusi, kus osalesid tuhanded vabatahtlikud. Inglased muutusid rahutuks. Sinn Fein , Gaeli Liiga ja muud iirlaste organisatsioonid keelustati . 1918. a. Ühendatud Kuningriigi parlamendivalimistel  võitis radikaalsem Sinn Feini partei, kes omandas Iirimaale eraldatud 105-st kohast 73. Juba enne valimisi oli otsustatud võidu korral Westminsterisse mitte minna. Ja nii kuulutati Dublini raekojas 21. I 1919. a. välja Iiri Vabariik. Kahetunnise istungi vältel võeti vastu Iseseisvuse manifest, demokraatlik programm ja üleskutse maailma rahvastele tunnistada vabariigi sõltumatust. Peaministriks sai E. De Valera, Lihavõtte ülestõusu ainus ellujäänud juht, kes nüüd jätkas vabadusvõitlust. Aasta lõpuks kujunes lõplikult välja ka Iiri Vabariiklik Armee (IRA), iirlaste võitlusorganisatsioon.
            Inglased hakkasid Iirimaale koondama üha enam sõjaväelasi ja politseinikke. 1919.a. algas  Inglise-Iiri sõda. 1921. a. 6. XII 1921. a. kirjutati alla Inglise-Iiri kompromisskokkuleppele, mille põhjal Iirimaa jäi siiski Inglise dominiooniks, mille riigipeaks oli Inglise kuningas. Iiri sadamalinnadesse jäid Inglise mereväebaasid ja iirlastel tuli Inglismaale tasuda maa eest, mis talupojad inglastelt tagasi said. Dominiooniks ei saanud ka kogu Iirimaa, vaid 26 krahvkonda 32-st. Ulsteri provintsi 9-st krahvkonnast Põhja- Iirimaal jäid 6 Ühendatud Kuningriigi koosseisu, sest nende elanikkonnast moodustasid 2/3 protestandid , 17.-18. sajandil sinna elama asunud šotlaste ja inglaste järeltulijad. Nemad ei tahtnud sattuda katoliikliku Iirimaa alluvusse. Sellal, kui iirlased võitlesid vabariigi eest, abistasid protestandid Inglismaad. Neid nimetati unionistideks või lojalistideks.
            Põhja-Iirimaa 6 krahvkonda said Suurbritannia ja Põhja-Iirimaa Ühendatud Kuningriigi koosseisus omavalitsuse, kus võim läks täielikult protestantide kätte. Selline Iirimaa lõhestatus pidi olema vaid ajutine, 1921.a. leping nägi ette tuleviku Iirimaad ühtsena.
            1922. a. suvel puhkes aga Iirimaal kodusõda. Lahingud lepingu pooldajate ja vastaste vahel olid kohati ägedamadki kui iirlaste ja inglaste vahel. Võitsid kokkuleplased, võitis demokraatia.
            1922.-1937. a. kandis Iirimaa ametlikult nimetust Iiri Vaba Riik, kus riigipeaks oli Inglise kuningas ja riigil olid dominiooni õigused. Iiri valitsusi juhtisid esialgu Sinn Feinist eraldunud Inglise-Iiri kokkuleppe toetajad, kes nimetasid oma partei ümber Fine Gaeliks (Ühinenud Iirimaa). 1920. aastate keskpaiku lõi Sinn Feinist lahku ka E. De Valera, kes rajas  uue partei - Fianna Fail ( Saatuse Sõdurid). 1932. a. võitis viimane parlamendivalimised ja De Valerast sai peaminister , olles selles ametis 16 aastat. Need kaks parteid, parempoolne Fine Gael ja pahempoolne Fianna Fail on Iirimaad vaheldumisi juhtinud tänini.
            1937. a. vastuvõetud uue põhiseaduse järgi sai riigi nimeks Iirimaa (Eire) ja selle riigipeaks valiti nüüd president. Majanduslikult oli tollane Iirimaa põllumajandusmaa, kus rahvuslik tööstus hakkas arenema rohkem 1930. aastail.
            Sinn Fein ja põrandaalune Iiri Vabariiklik  Armee otsustasid jätkata aga võitlust kuni Iirimaa täieliku vabanemiseni.
 
 
 
6. PRANTSUSMAA
 
MAJANDUSARENG . Esimene maailmasõda oli andnud tugeva tõuke Prantsuse tööstuse arengule. Kui enne sõda oli Prantsusmaa olnud agraar -industriaalmaa ja tööstuses oli ülekaal kergetööstuse käes, siis nüüd kasvas kiiresti ka rasketööstus. Enne 1914. a. oli suuri kapitalimahutusi Venemaale tehtud, nüüd pandi aga suuremat rõhku kodumaise tööstuse arendamiseks . Väljaveetav kapital suundus peamiselt asumaadesse, kus hangiti ja töödeldi tootmiseks maavarasid. Tööstuse arengule mõjusid soodsalt ka Versailles’ rahulepinguga saadud territoriaalsed liidendused.
SISEPOLIITIKA. Erinevalt Inglismaast oli Prantsusmaal palju parteisid. Koalitsioonivalitsustes osales mitmeid üksteisele lähedaste eesmärkide ja programmidega parteisid. Seetõttu olid sagedased valitsuskriisid , kus üks valitsus püsis võimul napilt pool aastat.
            1934. a. tõstsid Prantsusmaal pead fašistid, kes püüdsid võimu haarata. See sundis fašismivastaseid jõude kokku hoidma. Toimusid antifašistlikud miitingud, kus osalesid ka kommunistid. Juba 1920. aastatel olid kommunistid hakanud lähenema teistele pahempoolsetele erakondadele. 1936. a. kirjutati alla kokkuleppele Rahvarinde moodustamise kohta, kus osalesid kommunistid koos pahempoolsete kodanlike erakondadega. Samal aastal toimunud Rahvuskogu valimistel Rahvarinne võitis ning sotsialistist peaministri juhtimisel viis see valitsus läbi üsna ulatuslikke sotsiaalmajanduslikke reforme.
VÄLISPOLIITIKA. Ehkki Prantsusmaa välispoliitiline seisund oli pärast Esimest maailmasõda väga hea, tunti siiski muret oma riigi julgeoleku pärast. 1925. a. Locarno kokkulepped vähendasid küll hirmusid, kuid 1933. a., kui Saksamaal tuli võimule Hitler, oli taas põhjust rahutuseks. Hitler ei varjanudki, et peab Prantsusmaad oma vaenlaseks. Nüüd algas Prantsusmaa ja NSV Liidu mõningane lähenemine, kuigi peale Esimest maailmasõda oli Prantsusmaa olnud kõige Nõukogude-vaenulikum suurriik . Oli ju Prantsusmaa kannatanud rohkem kui teised suurriigid majanduslikke kahjusid bolševike poolt korstnasse kirjutatud laenude ja omastatud kapitalimahutuste tõttu.
            1933. ja 1934. a. kerkis päevakorrale nn. Idapakti idee, mida pooldasid nii Prantsusmaa kui NSV Liit. Locarno kokkulepete põhjal oli Lääne-Eurooas loodud üsna tõhus kaitse võimaliku agressiooni vastu. Ida-Euroopas aga sellist süsteemi polnud.
            Prantsuse välisministeeriumis valminud Idapakti kava nägi ette, et NSV Liit, Saksamaa, Poola, Tšehhoslovakkia, Eesti, Läti, Leedu ja Soome sõlmivad vastastikuse abistamise pakti, mis pidi sätestama, et kui ühele tungib kallale mingi riik, siis lähevad kõik  agressiooni ohvrile appi. Kuid kava nurjus, kuna Saksamaa ja Poola keeldusid selles osalemast. Prantsusmaa ja NSV Liidu vahel siiski vastastikuse abistamise leping sõlmiti. 1930. aastate teisel poolel muutus aga kahe riigi koostöö järjest küsitavamaks seoses nähtustega NSV Liidu siseelus. Seetõttu otsis Prantsusmaa tuge oma julgeolekule järjest rohkem koostöös Inglismaaga.
 
 
 
7. ITAALIA
 
FAŠISTLIKU DIKTATUURI KUJUNEMINE. Kui peale Esimest maailmasõda võidutses Euroopa suuriikides demokraatia, siis peagi tekkis sellele vastandlik riigivalitsemisvorm – diktatuur, mille sünnimaaks oli Itaalia.
            Sõja lõppedes oli Itaalia kõige enam välja kurnatud . Tekkis ulatuslik tööpuudus. Rahva hulgas levis rahulolematus kehtiva korraga. 1919. a. tuli Itaalia Sotsialistlik Partei, mis oli Lääne-euroopa oma loomult üks pahempoolsemaid, teisele kohale liberaalide järel.
            1920. a. üldstreigi ajal hakkasid töölised juba ettevõtteid oma valdusse haarama. Omanikke ei lastud tehastesse, hoonetele tõmmati punalipud, tootmistegevust juhtisid nõukogud. Näis, et Itaalia läheb sama teed, mida Venemaa. Elanikkonna jõukamates kihtides tekkis hirm ja kasvas pahameel valitsuse suhtes, kes ei suutnud Itaalia ees seisvaid probleeme lahendada. Seda kasutas oskuslikult oma huvides ära Benito Mussolini .
BENITO MUSSOLINI (29. VII 1883 - 28. IV 1945) oli sotsialistist külasepa poeg, hariduselt kooliõpetaja ja ametilt ajakirjanik. Sotsialistliku partei liikmeks astus ta 1903. a., saades sõja eel selle juhiks. 1912-1914 oli ta partei häälekandja “L’Avanti” (“Edasi”) toimetaja . Tema oli üks, kes propageeris Itaalia astumist sõtta Antandi poolel.
            23. III 1919. a. asutas Mussolini Milanos koos oma poolehoidjatega sõjaveteranide organisatsiooni “Fascio di Combattimento” (“Võitlusliit”), mis 1921. a. kuulutas end Rahvuslikuks Fašistlikuks Parteiks. Sõna “fascio” tähendab itaalia keeles liitu, ühendust. Mussolini kuulutati “duce’ks” ehk juhiks. Partei liikmeid kutsuti fašistideks e. mustsärklasteks nende riietuse tõttu. Nad nõudsid korda ja “tugevat kätt.” Fašistid ründasid töölismiitinguid, purustasid sotsialistide ja kommunistide hooneid , tapsid töölisaktiviste jne.
            Vastuvõetud programmis oli kesksel kohal rahvus. Mussolini põhjenduse järgi on üksikindiviid ajalooliselt mööduv nähtus, klass osa rahvusest, rahvus aga on kõikehaarav ja klassihuvid peavad olema allutatud rahvuse huvidele.
            18. X 1922. a. toimus kurikuulus fašistide “marss Rooma ,” kus nõuti ministrikohti valitsuselt. Ärahirmutatud kuningas Vittorio Emanuele III tegigi Mussolinile ülesandeks moodustada valitsus. Sisuliselt oli see riigipööre.
            Fašistlik diktatuur kujunes Itaalias välja järk-järgult. Esialgu valitses Mussolini vormiliselt konstitutsiooni raames, lõplikult kujunes totalitaarne fašistlik diktatuur välja aastail 1926-1929. Suleti kõik opositsioonilised ajalehed, ajakirjad , keelustati kõik parteid peale fašistliku, tribunali alla saadeti tuhandeid antifašiste, koostati dokument nimetusega “Töö harta,” mis kavandas riigi majanduse juhtimise korporatiivse süsteemi. Korporatsioonid olid ühiste elukutsetega inimeste - tööandjate ja töövõtjate koondised, mille kaudu fašistlik riik organiseeris klasside koostööd. Tööandjaid-ettevõtjaid esindasid korporatsioonides nende liidud, töövõtjaid-töölisi fašistlikud ametiühingud. Fašistlike ametiühingute ülesanne ei olnud kaitsta tööliste huve, vaid aidata kaasa töö paremale organiseerimisele.
            Fašistlikku parteisse pääses vaid range valiku kaudu, see oli suhteliselt kinnine eliidiorganisatsioon. 1930. aastatel täienes partei üha enam fašistlikes noorsoo -organisatsioonides kasvatuse saanud isikutest, kes pidid vabad olema fašismi- eelse aja mõjudest. Suurt rõhku pöörati noorsoo maailmavaate kujundamisele. Deviisiks sai “ Uskuda , alluda, võidelda.”
VÄLISPOLIITIKA. Totalitaarse režiimi kujundamise üks eesmärke oli algusest peale agressiivne välispoliitika, kuid 1920. aastatel oli Itaalia veel liiga nõrk, et välisekspansioonile mõelda. 1930. aastail pidas Mussolini aga juba arvukalt välispoliitikale pühendatud kõnesid, mis olid sõjakad ja kutsusid üles tegema jõupingutusi nõrgemate riikide alistamiseks. Nii oli Itaalia esimene Euroopa riik, mis 1930. aastail sõjateele asus. Agressiooni ohvriks sai Etioopia , mis 1935.-1936. a. toimunud sõjategevuse tulemusena vallutati .
 
 
 
8. ROOTSI
 
MAJANDUSARENG. 20. sajandi algul jätkus Rootsi tööstuslik areng, mille tulemuseks oli ümberkujunemine industriaal-agraarmaaks, s.t. maaks , kus tööstusel on oluline koht majanduselus, kuid tähtsat osa etendab ka põllumajandus.
            Industrialiseerimine oli väga kiires tempos toimunud 19. sajandi kolmel viimasel aastakümnel. Aluseks oli suur nõudmine raua ja metsamaterjali järele, mida Rootsi võis külluses saata Euroopa turule. Möödunud sajandi lõpul oli Rootsi terasetoodang kasvanud 42 korda, seega tempos, mis oli üks kiiremaid tolleaegses maailmas. Ülemaailmselt tuntuks sai 1907. a. rajatud kuullaagreid tootev firma SKF ( Svenska Kullager Fabrik ). “ Volvo ” tehaste (1915) näol muutus Rootsi autode tootjaks. Endiselt lai turg oli Rootsis toodetud koorelahutajatel (separaatorid), mida kasutasid paljude maade talupojad. Ülemaailmselt olid kasutusel Rootsis valmistatud telefonid , mida valmistati L. M. Ericssoni tehastes , samuti Rootsi tuletikud.           
            Rootsi metsatööstus orienteerus 19. sajandi lõpul tselluloositootmisele. Suuremaid pankureid oli Wallenbergide perekond.
RIIGIKORRALDUS. 20. sajandi alguses oli Rootsi oma riigikorralduselt parlamentaarne monarhia . Parlament Riksdag koosnes kahest kojast. Kuningaks oli Oskar II, kuid riigiasjadega tegeles ta poeg, kes 1907. a. ka troonile asus Gustav V nime all. Kui sajandivahetusel püüti igati tugevdada kuningavõimu, siis 1905. a. said liberaalid tunduva ülekaalu parlamendis konservatiivide ees. Nii moodustati esimene liberaalide valitsus koos sotsiaaldemokraatidega (vasakpoolne valitsus), mis võttis 1912. a. vastu töökaitse seaduse, hiljem seati sisse ka vanaduspension ning suurt võitlust peeti alkoholismiga.
UNIOONI KRIIS. Rootsi ja Norra vahel oli 1814 . a. sõlmitud personaalunioon , mis tähendas, et kummalgi riigil oli oma parlament (Norras Storting ) ja valitsus. Sellega oli Norrale kindlustatud sisemine autonoomia , kuid Rootsi kuningas oli ka Norra kuningas. 20. sajand alguses nõudsid norralased aga üha valjuhäälsemalt Rootsist lahkulöömist. Algasid Rootsi-Norra läbirääkimised, mis läbi raskuste jõudsid sihile ja 23. IX 1905. a. loeti unioon lõppenuks. Norras toimus rahvahääletus ja enamik soovis monarhiat. Rootsi kuningas ei lubanud oma poegadel kandideerida, kuigi ettepanek oli tehtud, ja nii valiti Norra kuningaks Taani prints Karl, kes Norra troonile asus Haakon VII nime all (valitses 1957.a-ni.).
            1917. a. olid Rootsi parempoolsed jõud oma positsioonid kaotanud liberaalide ja sotsiaaldemokraatide ees. Oktoobris tuli võimule liberaalide ja demokraatide koalitsioonivalitsus. Kuigi Rootsi oli suutnud hoiduda otsesest sõtta sekkumisest, oli tal 1918. a. alates etendada peale Esimest maailmasõda üsnagi tähelepanuväärne roll. Stockholm oli üks vähestest linnadest, kus pidevalt asusid mõlema sõdiva rühmituse esindajad. Seal võisid nad vabalt suhelda, millel oli oma tähendus kogu sõja käigule. 1917. a. lubas Rootsi valitsus isegi Leninil läbi oma territooriumi sõita kodumaale revolutsiooni ette valmistama.
            Peale Soome iseseisvumist tekkis probleem Rootsi ja Soome vahel Ahvenamaa (Ålandi saared) pärast. Läbi aegade olid need rootslastega olnud asustatud, nüüd aga hoidis Soome Ahvenamaast  kramplikult kinni. Tüli lahenes 1921. a., kui Ahvenamaa tunnistati Rahvasteliidu komisjoni otsusega autonoomseks Soome koosseisus.
            Ligi paarkümmend aastat kestnud võitlus valimisõiguse ümber lõppes 1921. a., mil vastu võeti demokraatlik seadus: võrdne valimisõigus nii meestele kui naistele (23 eluaastast alates).
            Rootsi poliitikat kujundasid peamiselt sotsiaaldemokraadid, liberaalid ja konservatiivid. Riigis kehtestati 48 tunnine töönädal, maksureform nägi ette isegi kindlustusrahad tööpuuduse korral. 1920. aastatel oli Rootsi majanduses nii tõusu kui ka mõõna perioode , kuid aastakümne lõpu suur ülemaailmne majanduskriis avaldas oma mõju ka Rootsis. Töötute hulk suurenes, palgad langesid . 1933. a. olukord mõnevõrra juba paranes .
            1935.-1938. a. viisid sotsiaaldemokraadid läbi taas olulisi reforme: 1) kindlustus tööpuuduse korral; 2) tõsteti vanaduspensioni määra; 3) seati sisse peretoetused 4) kehtestati 8-tunniline tööpäev; 5) hakati kõigile maksma puhkusetasu ; 6) tööandjate ja a/ü vahel leping, millega mõlemad pooled kohustusid austama pikaajalisi töölepinguid. Sellega vähenes streikide oht. Maailmas levis kuuldus Rootsist kui ideaalriigist.
 
 
 
9. SOOME
 
ISESEISVUMINE . Pärast seda, kui bolševikud olid haaranud võimu Petrogradis, kuulutas Soome seadusandlik organ Eduskund 6. XII 1917.a. Soome iseseisvaks. Tänapäeval on see Soome rahvuspüha. Nõukogude Venemaa tunnustas Soomet 31. XII 1917. a. Ent 1918. a. jaanuaris püüdis Soome Sotsiaaldemokraatlik Partei võimu haarata. Puhkes kodusõda. “Punased” tegutsesid  Lõuna-Soomes ja “valged” põhjas. Nõukogude Venemaa toetas Soome bolševikke, Vaasas asuv Soome seaduslik valitsus tegi koostööd aga Berliiniga. Kaitseliidust kujunenud Soome sõjaväe ülemjuhatajaks sai C. G. Mannerheim . Soome kodusõda oli julm nagu kodusõjad ikka. Rahuläbirääkimised Soome ja Venemaa vahel toimusid 1920. aasta suvest sügiseni ning rahulepingule kirjutati alla 14. X 1920 Tartus. See oli teine sel aastal sõlmitud Tartu rahu.
............................................................................................................................................
CARL GUSTAV MANNERHEIM (1867-1951). Oli Soome sõjaväelane ja riigimees. Olnud tsaariarmees ratsaväelane, pöördus ta 1917. a-il kindralleitnandina tagasi kodumaale. 1918. a. oli jaanuarist kuni maini Soome armee ülemjuhataja, kuid lahkus siis ametist protestiks valitsuse liigse Saksa-suunalisuse pärast. 1918. a. detsembrist kuni 1919. a. juulini oli Soome riigihoidja ( riigipea ), parandades suhteid Antandiga. 1931. a. alates oli Soome kaitsenõukogu esimees, Soome sõjaväe ülemjuhataja Talvesõja (1939-1940) ja Jätkusõja (1941-1944) ajal. 1942. a-st marssal. Soome president 1944-1946.
...........................................................................................................................................
SISEPOLIITIKA. Soomes tollal väljakujunenud parteipoliitiline süsteem on oma põhijoontes säilinud tänaseni. Lõplikult kehtestati vabariik 1919. a. Riigipeaks sai president, kellel olid ulatuslikud võimuvolitused. Soomet iseloomustab mitmeparteilisus, kus pahempoolsetel meeleoludel on küllaltki suur mõjujõud olnud.
            1929. a. algas Lapua liikumine (Lapua kirikuküla järgi). Korraldati “marss Helsingisse” ja nõuti kommunistide vaoshoidmist ning “tugevat kätt.” Liikumine keelustati.
VÄLISPOLIITIKA. Esialgne Saksamaa suunitlus kadus 1918. a. lõpul, kui tugevnesid suhted Antandiga. Sel puhul abistati ka Eestit Vabadussõjas, kuid Soome-Eesti uniooniidee lükati tagasi. Koostöö Soome ja Baltikumiga (eeskätt Eestiga ) jätkus majanduse-ja kultuurielu vallas. Soome eraldumine Balti riikidest jätkus 30-ndail aastail. 1935. aastal kuulutas ka Soome välja neutraliteedipoliitika, millest  Skandinaaviamaad olid aastakümneid kinni pidanud.
            Kuigi Nõukogude valitsus oli omal ajal tunnustanud Soome iseseisvust, kujunes pärast Soome kodusõda Vene ja Soome vahel  sõjaseisukord. Kuid ka pärast rahulepingu sõlmimist 1920. a. ei saabunud Soome-Nõukogude suhetesse mingisugust soojenemist. Umbusklikkus oli vastastikune. Soomlased polnud rahul Nõukogude  Venemaa poliitikaga  Ida-Karjalas, mida meelsasti oleks nähtud oma riigi osana. Rahu riigis rikkus ka Soome kompartei põrandaalune tegevus. Venemaad aga häiris Soome Saksa-sõbralikkus.
Ehkki Soome 1920. aastate teisel poolel loobus otsimast koostööd mingite kolmandate riikidega NSV Liidu vastu, ei suhtunud Moskva ka pärast 1935. aastat Soomesse teisiti kui Balti  riikidesse  -  ta nägi selles Venemaa senist osa. 
 
 
11. NSV LIIT
 
SÖJAKOMMUNISMILT NEPILE.  Peale kodusõda oli Venemaa täielikult laostunud. Transport oli halvatud , põllumajanduslik külvipind tublisti vähenenud , saagikus madal. Aastatel 1914-1920 oli riik kaotanud 20 miljonit inimelu , mitmed miljonid olid invaliidistunud. Oktoobrirevolutsiooni ja kodusõja tulemusel oli  läände põgenenud 2 miljonit inimest. 1921. a. tabas maad suur ikaldus, kus näljas hukkus vähemalt 3-4 miljonit inimest. Olulist abi andsid Venemaale rahvusvahelised organisatsioonid.
            Rahva rahulolematus olukorraga, eriti talurahva rahulolematus toiduainete andmise kohustusega viis riigi sügavasse kriisi. 1921. a. haarasid Venemaad talurahvarahutused . Kriis kulmineerus Kroonlinna madruste ülestõusus 1921. a. märtsis.
            Olukord nõudis radikaalseid muudatusi majanduses ja poliitikas. Kommunistide endi hulgas oli aga tõsiseid lahkarvamusi. Endiselt valitses suur ahvatlus minna punakaartliku rünnakuga sõjakommunismilt kommunismi.
            Radikaalse majandusreformi vastuvõtmiseni jõuti 1921. a. kevadel VK(b)P X kongressil. Ajaloos on see saanud nimetuse uus majanduspoliitika ( venekeelne lühend “ nepp ”). Senine täielik toiduainete andmise kohustus asendati mõõdukama, normeeritud toitlusmaksuga. Põllumajandussaaduste ülejääke võis talupoeg vabalt kasutada, kaasa arvatud müük vabaturuhindadega. Nepp tähendas täielikku isemajandamist kõigis majandusharudes ülalt alla. Kooperatiivid arenesid nii põllumajanduses kui tööstuses. Riik säilitas aga oma kontrolli ja juhtiva osa majandussüsteemi reguleerimisel.
            Toimusid ka mitmed olulised reformid nagu rahareform , kus käibele tuli uus rahaühik tšervoonets, mis oli kindlustatud väärismetalliga. Nii peatati inflatsioon.
SISEPOLIITIKA. Majandusreformid eeldasid ka sisepoliitilisi reforme. Eeskätt tuleks siin nimetada justiitsreformi, mille käigus loodi Siseasjade Rahvakomissariaat (NKVD)  ja selle juurde Riiklik Poliitvalitsus (GPU). GPU muutus sisuliselt iseseisvaks riigi julgeoleku organiks, millele oli allutatud võitlus spionaaži, banditsismi ja salakaubaveoga. ka võis ta inimesi kohtuväliselt karistada . Kuni 1926. a. juhtis GPU tööd F. Dzeržinski.
 Jätkus poliitiline terror , laienes kontsentratsioonilaagrite süsteem, maalt saadeti sunniviisiliselt välja loomingulist intelligentsi, kes oli üles näidanud leppimatust kompartei ainuvõimu suhtes jne.
            Eluliselt tähtis oli ka sõjaväereform, mil vähendati tunduvalt relvajõude. Reformi käigus kujundati välja ka rahvusväeosad, mis olid tekkinud kodusõja aegadel .
            Suurim sisepoliitilistest reformidest oli Nõukogude Liidu moodustamine. 1920. aastate algul eksisteeris 6 nõukogude vabariiki: Vene Föderatsioon, Ukraina , Valgevene, Aserbaidžaan, Armeenia ja Gruusia. Riigid suhtlesid omavahel lepingute süsteemi abil. Kuid paljud kompartei juhtivad tegelased soovisid näha paljurahvuselist suurt tsentraliseeritud riiki. Rahvusasjade rahvakomissari Jossif Stalini plaan nägi ette ühendada rahvusvabariigid formaalse autonoomia õigustes Vene Föderatsiooniga, kus keskvõim oleks viimase käes. Peale pingelist sisepoliitilist võitlust jäi domineerima liitriigi plaan, mille initsiaatoriks oli V. Lenin .
            Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liit moodustati 30. XII 1922. a. I üleliidulisel nõukogude kongressil. Kuigi Stalin oli ideelise lahingu Leniniga kaotanud, asus ta mõni aeg hiljem siiski oma autonomiseerimise ideid ellu viima, allutades nõukogude vabariigid täielikult keskvõimu tahtele.
            Kogu poliitilist olukorda riigis mõjutas V. Lenini surm 21. I 1924. a. Tekkis küsimus, kes oleks võimeline jätkama tema poolt alustatut. Oma poliitilises testamendis “Kiri kongressile” soovitas ta J.Stalin peasekretäri kohalt ära viia. Lenini nõuannet aga ei järgitud.
VÄLISPOLIITIKA. 1920. aastatel hakkas selgelt avalduma nõukogude välispoliitika dualism. Ühelt poolt sõlmiti rahumeelseid poliitilisi ja kaubanduslikke lepinguid kõigi maadega. Osaliselt oli taoline välispoliitika nepi vajadustest tulenev. Teisalt kujunes välja mõjuvõimas rahvusvaheline organisatsioon Komitern (loodi Lenini algatusel 1919. a.), mis oli oma eesmärgiks seadnud kapitalismi kukutamise ja proletariaadi diktatuuri kehtestamise . See tekitas lääneriikides umbusku NSV Liidu välispoliitika suhtes.
            Nõukogude riigi välispoliitika esmaseks ülesandeks oli saavutada rahvusvaheline tunnustus. Läänega suhtlemine toimus nüüd läbi Baltimaade ja Soome. 1922. a. Genova konverentsil seati Nõukogude Venemaale normaalsete suhete loomise tingimuseks tsaaririigi võlgade tasumine (18,5 mld kuldrubla), mis ei andnud aga positiivseid tulemusi. Kuid 16. IV 1922. a. sõlmiti Rapallos Nõukogude-Saksa leping, millega mõlemad riigid ütlesid lahti vastastikuste kahjude nõudmistest, taastasid diplomaatilised suhted ja panid aluse kaubavahetusele.
            Otsustavaks diplomaatilise läbimurde aastaks sai Nõukogude Liidule 1924. a., mil loodi diplomaatilised suhted Inglismaaga, Itaaliaga, Austriaga, Kreekaga, Norraga, Rootsiga , Hiinaga, Taaniga, Mehhikoga ja Prantsusmaaga .
NEPI  LIKVIDEERIMINE. PÖLLUMAJANDUSE KOLLEKTIVISEERI-
MINE. Aastatel 1921-1927 muutus tunduvalt nõukogude ühiskonna elu kvaliteet. Kadus mehhaaniliselt võrdsustav vaesus , taastus jõukate talupoegade kiht (3-5% talumajandite üldarvust), inimeste üldine elujärg paranes tublisti. Kasvama oli hakanud külvipind ning põllumajanduse kogutoodang oli võrreldes sõjaeelsega kasvanud 24%.
            Kahjuks ei olnud kõik partei-ja riigijuhid sellise arenguvariandiga nõus. V. Lenin, N. Buhharin jt. nägid nepis suuri võimalusi, teised nagu L. Trotski, J. Preobraženski jt. olid vastu jõukuse kasvule, nähes selles ohtu sotsialismi alustele.
            1928. a. jaanuaris otsustati kasutama hakata survemeetodeid. Taas mindi toiduainete andmise kohustusele. Viljaülejäägid, sageli ka toidu-ja seemnevili võeti ära sunniviisiliselt. Talupoegi, kes püüdsid vastu panna, hakati karistama kui spekulante. Siitpeale said administratiiv-repressiivsed meetodid majanduslike ja poliitiliste probleemide lahendamisel reegliks ning leidsid üha ulatuslikumat kasutamist. Järgneva 2-3 aasta jooksul lõhuti NSV Liidus kogu uue majanduspoliitika süsteem ning mindi üle administratiiv-bürokraatlikule sotsialismimudelile. Olulisemad muudatused seisnesid järgnevas: 1) lõpetati majanduse regulatsioon turusuhete ja vabalt konverteeritava rubla abil; 2) alustati forsseeritud industrialiseerimist, kus esmajärjekorras arendati rasketööstust kergetööstuse ja põllumajanduse arvelt; 3) suuri summasid kulutati uutele ümberrelvastusprogrammidele; 4) alustati talurahva kiiret ja massilist kollektiviseerimist; 5) viidi sisse toiduainete ja esmajärguliste tööstuskaupade kaardisüsteem; 6) rakendati ulatuslikku kohtuvälist süsteemi; 7) alustati suurte näidiskohtuprotsesside pidamist, mis pidi rahva hulgas külvama hirmu ja alandlikkust; 8) püüti lõplikult hävitada poliitiline opositsioon partei ja valitsusringkondades J.Stalini ja tema poliitilise joone suhtes; 9) kujunes välja erakordne J.Stalini isikukultus seoses tema 50. sünnipäevaga 1929. a. detsembris. Kogu riik külvati üle tema büstidega. J. Stalinile omistati V. Lenini peajoone hoidja, Oktoobrirevolutsiooni organiseerija, Punaarmee looja, suure väejuhi, maailma proletariaadi väejuhi ja viisaastakute planeerija au ning  kuulsus.
            Kiire ja massiline kollektiviseerimine ei olnud kooskõlas ei talurahva huvidega ega ka riigi majanduslike võimalustega. Koos sellega algas ka kulaku kui klassi likvideerimine. Kulaklikeks majapidamisteks loeti neid, mis süstemaatiliselt kasutasid palgalist tööjõudu või omasid veskit, kuivatit jmt. Samuti majapidamised, mis üürisid põllutöömasinaid, ruume või tegelesid kaubanduslike vaheoperatsioonidega. Suur maksukoorem, vilja rekvireerimised jms. kurnasid jõuka talupoja kiiresti välja. Kulakuteks tuli teha 3-5% majapidamistest. Massiline kollektiviseerimine algas 1929. a. teisel poolel ja kestis ametlikult 1932. aastani.
            Kohe kollektiviseerimise alguses algas massiline talupoegade põgenemine maalt linnadesse ja suurehitustele. Peagi see keelati. 1932. a. viidi sisse aga passisüsteem, mille alusel jäeti talupojad üldse passidest ilma. Sellega oli välistatud võimalus vabaks liikumiseks Nõukogude Liidus. Kulakuteks  ja nende käsilasteks tunnistatutelt konfiskeeriti masinad , ehitused ja seemnevili. Ühed saadeti vanglatesse või sunnitöölaagritesse, teised asustati ümber kaugematesse piirkondadesse jne.
            Talurahvas sattus ääretusse vaesusse ning ajavahemikus 1932-1933 valitses Venemaa viljakates mustmullapiirkondades nälg. Majanduslike abinõude asemel kasutas riik veelgi karmimat terrorit. Nälja üldohvrite arvu arvatakse 3-7 miljoni inimeseni.
            Kuigi ametlikult lõppes kollektiviseerimine 1933. aastal, jätkus protsess veel 1937. aastani. 1937. a. oli N.Liidus kollektiviseeritud 93% talumajapidamistest. Kollektiviseerimise käigus hukkunud elanikkonna üldarvuks loetakse 7-10 miljonit inimest.
            NÕUKOGUDE RIIGI SISE-JA VÄLISPOLIITILINE OLUKORD 1930. AASTATEL. Administratiiv-käsumajanduslikus süsteemis kujunes välja hierarhiline püramiid, mille tipus asus kõrgem poliitiline juhtkond , sellest allpool bürokraatlik partei-ja riigiaparaat ning kõige all vahetud käsu- täitjad.
            Kõrgem poliitiline juhtkond ei õhutanud rahva loovat algatust, vaid avaldas käskudega survet administratiivaparaadile, mis omakorda nõudis käskude täitmist oma alluvatelt. Lõpptulemusena oli tähtis vaid see, et täitmine oleks vormistatud paberil, milline oli aga tegelik olukord, see polnudki tähtis. Ka oli kõrgetel ametikohtadel olevate ametnike haridustase tihti väga madal, piirdudes vaid algharidusega. Tihtipeale olid need inimesed vaid sõnakuulelikud käsutäitjad, kes oma peaga polnud suutelised mõtlema. Rohkemat neilt aga ei nõutudki. Peamine oli pime ustavus kõrgemale juhtkonnale. Terror, hirm, desinformatsioon, riigiasjade salastatus , harimatus ning ajalooliselt väljakujunenud ettekujutus tugevast keskvõimust  -  kõik see lõi olukorra, kus rahvas ei osutanud vastupanu võimupüramiidi tipule.
            1936. a. võeti NSV Liidus vastu uus konstitutsioon, mis oli aga täielikus vastuolus tegeliku sisepoliitikaga. Talupojad jäid endiselt ilma passideta, kuigi konstitutsioon kaotas igasugused kodanikuõiguste piirangud. Ka kuulutas konstitutsioon isikupuutumatust ajal, mil massiterror ja julgeolekuorganite omavoli laienesid päev-päevalt.
            Väliselt nõukogude inimeste igapäevane eluolu 1930. aastate lõpul mõneti paranes. Kahe viisaastaku jooksul käiku lastud ettevõtted andsid juba toodangut ja leevendasid tarbekaupade puudust. Ka põllumajandus hakkas toibuma. Kadus kaardisüsteem. Stabiliseerus käibel oleva raha hulk.
            Riigi välispoliitiliseks saavutuseks oli 1932.-1933. a. allakirjutatud kahepoolsed mittekallaletungilepingud Soome, Läti, Eesti, Poola, Prantsusmaa ja Itaaliaga. 1933. a. kujunesid diplomaatilised suhted USA-ga.
            1934. a. võeti NSV Liit vastu Rahvasteliidu liikmeks. Kuid alates 1939. aasta maikuust muutus järsult NSV Liidu välispoliitiline kurss . See tähendas ümberorienteerumist lääne demokraatialt natsionaalsotsialistlikule Saksamaale.
            NSV Liit osales ka kahes sõjalises konfliktis   -  Hispaania kodusõjas 1936-1939 vabariiklaste poolel ja Hiina-Jaapani sõjas Hiina poolel 1937-1939. Abi anti raha, relvastuse ja sõjaliste spetsialistide näol. Üldse kasvas NSV Liidu sõjaline võimsus 1930. aastail tunduvalt. Riigi majanduslik võimsus võimaldas armeed hakata varustama moodsama relvastusega. Kuid 1937. a. algasid repressioonid , mil tapeti parimad sõjateoreetikud, väejuhid ja põhiline osa ohvitserkonnast.
 
 
 
12. LADINA-AMEERIKA,  AASIA  JA  AAFRIKA
20. SAJANDI  ESIMESEL  POOLEL
 
LADINA-AMEERIKA. KUUBA . 19. sajandi lõpul hakkasid Ameerika-Ühendriigid suurt huvi tundma Ladina-Ameerika vastu. Eesmärk oli nõrgestada eurooplaste mõju selles regioonis. 1895 . a. tõusid kuubalased järjekordselt üles Hispaania ülemvõimu vastu. 1898 . a. alustas USA sõda Hispaania vastu, kes kaotas kiiresti. Ameeriklasi võeti nüüd kui Kuuba vabastajaid. Sisuliselt tähendas see aga ameerika monopolide võimu kogu Kuuba majanduse üle.
PANAMA .      Veel pakkus ameeriklastele huvi Kesk-Ameerika maakitsus , et rajada sinna kanal . Panama maakitsus kuulus tollal Kolumbiale. Et viimasega kokkulepet ei saavutatud, astuti kontakti separatistlike jõududega Panamas. Need alustasid ülestõusu ja kuulutasid Panama iseseisvaks. Panama ranniku juurde liikusid sel ajal USA sõjalaevad.  Ühendriigid tunnustasid kohe varsti Panamat sõltumatu riigina, kes rentis Panama kanali tsooni  Ameerika Ühendriikidele.  Kanal valmis 1914. a., kuid avati rahvusvaheliseks laevaliikluseks alles 1920. a.
MEHHIKO .     1910 .-1917.a. toimus Mehhikos revolutsioon ja seejärel kodusõda, mis mõjutas nii selle riigi enda kui ka ülejäänud Ladina-Ameerika edasist arengut. Mehhiko oli suurpõllunduse maa, kus enamus maast (90%) oli koondunud  üksikute perekondade kätte.   90% Mehhiko elanikkonnast moodustasid indiaanlased, kelle majanduslik olukord ja poliitiline surutis oli muutunud väljakannatamatuks. Võitluseks diktaator Diazi vastu ühendasid oma jõud nii talurahvas kui ka rahvuslik kodanlus. Kukutanud Diazi, tuli võitlust jätkata veel mitmesuguste kontrrevolutsiooniliste jõududega. Nii puhkes Mehhikos kodusõda, millesse sekkusid ka Ühendriigid. USA tahtis teha Mehhikost enda mõjualuse riigi. 
            1917. a. jaanuaris võeti Mehhiko Asutava Kogu poolt vastu konstitutsioon, mis oli demokraatlik ja antiimperialistlik. Keelustati igasugused feodaalsuhted , piirati välismaalaste omandiõigust maale ja maavaradele, nähti ette maa jagamist talupoegadele, kehtestati 8-tunnine tööpäev, sotsiaalkindlustus jne.
            20-ndatel aastatel olid Ladina-Ameerikas veel ulatuslikud sisepiirkonnad asustamata. Immigratsioon Euroopast jätkus ja mandrit alles hõivati. Esimese ja Teise maailmasõja vahelisel perioodil ei tekkinud Ladina-Ameerikas veel ühtki uut riiki. Suurbritannia senine seisund Ladina-Ameerikas peamise väliskapitali paigutajana ja tooraine ostjana hakkas Esimese maailmasõja ajal nõrgenema. See protsess jätkus ka 1920. aastail Asemele tulid Ameerika Ühendriigid. 1929. aastaks olid USA ja Inglise kapitalimahutused praktiliselt selles regioonis võrdsustunud.
            1930. aastail, eriti pärast Hitleri võimule tulekut, aktiviseerus Saksamaa tegevus Lõuna-Ameerikas. Kasvas kaubandus, suurenesid investeeringud . Suurt huvi tundsid sakslased  Lõuna-Ameerika rikkalike toorainetevarude vastu.
            Esimese maailmasõja mõjul arenes ka Ladina-Ameerika majandus. Tõusid väljaveokaupade ja tooraine hinnad. Arenes omamaine tööstus. Ent seos maailmamajandusega jäi endiselt ühekülgseks ja see süvenes veelgi. Nende riikide väljaveoartikliks oli kas mõni kindel põllumajandussaadus (Argentiinal liha ja teravili, Brasiilial ja Kolumbial kohv, Kuubal suhkur) või maavara ( Tšiilil vask, Boliivial tina, Venezuelal  nafta ).         Majanduse sellise ühekülgsuse tõttu andis 1929.-1933. aasta ülemaailmne majanduskriis Ladina-Ameerika riikidele eriti ränki hoope. Kui maailmaturu nõudlus väljaveoartikli järgi kahanes, vähenesid riigi sissetulekud. Majanduskriis vapustas Ladina-Ameerika niigi ebakindlat poliitilist korraldust. Sagenesid rahvarahutused ja sõjaväelised riigipöörded.
            1920. aastatel olid Ameerika-Ühendriigid jätkanud Kesk-Ameerikas “suure kaika” poliitikat, s.t. et kui tunti oma huve ohustatud olevat, oldi valmis diplomaatiliste või sõjaliste vahenditega olukorda sekkuma. Viimane käis just Kesk-Ameerika kohta. 1930. aastatel hakkasid ameeriklased Ladina-Ameerika suhtes aga hea naabri poliitikat rakendama . Selle üks põhjusi oli USA majanduspositsioonide tugevnemine regioonis.
AASIA. INDIA. 19. sajandil oli suurim koloniaalvaldus Aasias Briti India. 1877. a. muudeti India Inglismaa personaaluniooniks, kuid see ei toonud olulisi poliitilisi muudatusi India vürstiriigikeste siseellu.
            1885. a. loodi India Rahvuskongress ja 1906. a. Moslemi Liiga. Nii hindud kui moslemid osalesid vabadusvõitluses. India Rahvuskongress püüdis leida teed kõigi India rahvaste ja usuringkondade ühendamiseks. India vähemususundite, eriti islami ja sikhide liidrid olid arvamusel, et India Rahvuskongress kaitseb eelkõige hindude huve, seetõttu usaldasid nad rohkem oma parteisid. Rahvuskongressi üks populaarsem liider oli Mahatma Gandhi, kes propageeris vägivallatu aktiivse võitluse meetodit. Rõhutati vajadust likvideerida Indias kastisüsteem, vaen usukogukondade vahel ning saavutada tõhus majandus-ja kultuuriline areng. Eelduseks pidasid nad India täielikku sõltumatust. Kuid tee täieliku iseseisvuseni oli veel pikk. 1930. aastad olid Indias rahutud , mil erinevad ringkonnad võitlesid maa vabaduse eest. Ajalukku on läinud Mahatma Gandhi poolt organiseeritud nn. “soolamarss” (385 kilomeetrine retk mere äärde, et ise mereveest soola valmistada). See oli protest riikliku soolamonopoli vastu. Organiseeriti boikotte inglise kaupadele, loobuti tööst kohalikes omavalitsustes jne. Inglise võimudes tekitas see ärevust. Rahvuskongressi juhid arreteeriti, kohati võeti kasutusele ka relvad. Nii jäi riiklik soolamonopol endiselt kehtima.
             Samm edasi India vabadusvõitluse ajaloos  olid  1930-1932 aastal toimunud ümarlaua konverentsid Londonis. Inglise valitsus avaldas 1931. a. lõpul Valge Raamatu, kus olid esitatud Inglismaa seisukohad uue valitsemisreformi läbiviimiseks Indias. Inglismaa pädevusse pidid jääma välis-, kaitse- ja rahandusküsimused. Provintsid pidid saama suure sisemise autonoomia. 1932. a. valmis lõplikult valitsemisreformi projekt. 1937. a. anti India provintsidele autonoomia, kuid territooriumid arvati selleks veel mitte valmis olevat. Seni India külge kuulunud Birma eraldati omaette Inglismaa valduseks.
            Kuid ellu viidud valitsemisprogramm ei toonud Indiale sisemist rahu. Taas elavnesid pahempoolsed voolud , kes nõudsid Indiale täielikku sõltumatust. Poliitiline võitlus tungis ka India vürstiriikidesse, mis seni olid seisnud suhteliselt eemal.  
INDONEESIA. Teine suur valdus , Indoneesia, kuulus Hollandile. Rahvuslik ärkamine toimus seal kohe sajandi alguses, mil loodi mitmeid rahvuslikke organisatsioone ja kasvas ning tugevnes haritlaskond, kes asus juhtima liikumist sõltumatuse eest.
JAAPAN. 20.sajandi  algul oli Jaapan oma arengutasemelt kõige enamarenenud maa Aasias. Jaapani majanduslik ja kultuuriline areng oli märkimisväärselt kõrge tänu suuremale kokkupuutele Euroopa hariduse ja teadusega . Meiji dünastia (1868-1912) lõpuks oli Jaapan tõsiselt arvestatav jõud rahvusvahelises poliitikas. Võit Vene-Jaapani sõjas ( 1904 -1905) ja Korea annekteerimine (1910) olid teinud ta suurvõimuks Ida-Aasias, mis hakkas ohustama Euroopa riikide ja USA huve selles regioonis.
            Konstitutsioonilise monarhia raames tegutsesid ka parteid. Suur mõju riigiasjadele oli sõjaväelastel, seda nii Meiji kui ka Taisho (1912-1926) ajastul. Nad etendasid olulist osa Jaapani astumisel Esimesse maailmasõtta (1914), samuti nõudsid nad Jaapani positsioonide tugevdamist Hiinas.
            1920. aastatel tegeldi Jaapanis intensiivselt sõjaplaanide väljatöötamisega. Jaapani territooriumi ja loodusressursside piiratus, elanikkonna kiire kasv  -  kõik see häiris Jaapani mõjukaid poliitilisi, majandus- ja militaarringkondi. Üheks põhjuseks oli ka ebaedu välispoliitikas. Washingtoni konverentsil (1921-1922) pidi Jaapan tegema järeleandmisi relvastusküsimustes, leppima “lahtiste uste” poliitikaga Hiinas ja loobuma oma domineerivast seisundist Kaug-Idas, et saavutada rahvusvahelist heakskiitu. Washingtoni konverents rajas tee Jaapani-USA suhete  edasisele pingestumisele.
            Grupp ohvitsere ja poliitikuid töötas 1927. a. välja ulatusliku plaani vallutusteks. Esimese sammuna oli seal ette nähtud Mandžuuria hõivamine. 1931. a. septembris alustasid jaapanlased Mandžuuria okupeerimist.
            1933. a. lahkus Jaapan Rahvasteliidust, et saada vabamad käed regioonis tegutsemiseks.
            1930. aastate algul tabasid Jaapanit tõsised majandusraskused, mis ei jätnud mõjutamata ka poliitilist elu. Üha rohkem tõstsid pead noored ohvitserid , kes nõudsid armee ja laevastiku moderniseerimise kiirendamist ning võitluse aktiviseerimist mõjuvõimu pärast maailmas. Ka hakati üha enam rääkima nagu oleks jaapanlaste üllaks ülesandeks vabastada, valgustada ja juhtida Aasia rahvaid. Levitati loosungit: “Aasia asiaatidele!” Liitlaste otsingul hakati lähenema fašistlikele riikidele Euroopas  -  Saksamaale ja Itaaliale. Valmistuti ka “väikeseks sõjaks” Hiinas, mille juhid ei tahtnud tunnistada jaapanlaste pretensioone ülemvõimule Aasias.
            1936. a. hoogustas Jaapan oma ettevalmistusi sõjaks. 25. XI 1936 sõlmiti Saksamaa ja Jaapani vahel Antikomiterni pakt. 1937.a. juulis alustasid Jaapani väed sissetungi Põhja-Hiinasse, hiljem ka Kesk- ja Lõuna Hiinasse. 
HIINA. Võrreldes Jaapaniga oli Hiina nõrk ja mahajäänud maa. Võõramaine Qingi (manždu) dünastia  ( 1644 -1912)  oli äärmiselt ebapopulaarne. Tema võimetus moderniseerida riiki ning vabaneda välismaisest majanduslikust ja poliitilisest diktaadist tekitas tugevat opositsiooni. Järk-järgult küpsesid ülestõusuplaanid Qingi dünastia võimult kõrvaldamiseks, mis realiseerusid Xinhai revolutsioonis (1911-1912). 1. I 1912.a. kukutati Qingi dünastia ja kuulutati välja Hiina vabariik, kus presidendiks valiti  peaminister kindral Yuan Shikai.
            Monarhia kukutamine ei toonud Hiinale siserahu. Maa eri osades haarasid faktilise võimu omavahel rivaalitsevad kindralid . Keskvõim oli nõrk. Reforme ei teostatud. Ei suudetud nõrgestada ka välisriikide mõju. Vabariigi väljakuulutamine mõjus siiski soodsalt Hiina kultuurilisele arengule. Laienes koolivõrk, rohkenes ajakirjandus , ilmus rohkem tõlketeoseid jms.
            1919. a. Pariisi rahukonverentsil aga ei saavutanud Hiina ei  välismaalaste privileegide kaotamist ega ka Saksamaale kuulunud valduste tagastamist. See tekitas suuri rahutusi rahva hulgas. Pekingis algas liikumine rahvusliku suveräänsuse kaitseks. Rahutused laienesid üle kogu maa. Lõuna-Hiinas taastas oma tegevuse Sun Yatseni poolt 1912. a. rajatud Rahvuslik Rahvapartei ( Guomindang ). Viimane ei tunnustanud militaristlike kildkondade võimu Põhja- ja Kesk-Hiinas, moodustades Kantonis (Guangzhous) oma valitsuse ja valis 1921. a. Sun Yatseni Hiina presidendiks. Hiina oli lõhestatud ja tulvil sisepingeid .
            Mongoolia, mis oli Hiina koosseisu kuulunud juba 17. sajandist, eraldus Hiinast ja kuulutati 1924. a. Rahvavabariigiks.                  
            Hiina põhiprobleemiks oli peale vabariigi väljakuulutamist maa ühendamine tugeva keskvõimu alla. Rahvusvaheliselt tunnustatud Hiina valitsus Pekingis oli nõrga autoriteediga ja võimetu maal korda looma. Ühendaja roll ei sobinud ühelegi rühmitusele, kes võimutsesid Hiina eri osades ja vaenutsesid alaliselt omavahel. Ülesande täitmise võttis enda peale Lõuna-Hiina valitsus Kantonis, mida juhtis Sun-Yatsen.
            1. VII 1925. a., mõni kuu peale Sun Yatseni surma, kuulutas Kantoni valitsus enda “rahvuslikuks valitsuseks” ja deklareeris avalikult kavatsusest allutada kogu maa oma võimule. See viis riigi kodusõtta, mis toimus 1926.-1928. aastani ja kandis nimetust Põhjaretk. Kodusõja võitis Guomindang Chang Kaisheki juhtimisel, kes oli lõpuks Hiina ühendamise lõpule viinud. Hiina vabariigi uueks pealinnaks sai Nanking.
            Nankingi valitsuse vastu astusid välja kommunistide võimu all olevad väeosad. Lõuna-Hiina mägipiirkonnas tekkisid mõned mässulised rajoonid, kus 1931. a. kuulutati välja Hiina Nõukogude Vabariik. 1934. a. õnnestus Chang Kaisheki vägedel need rajoonid hõivata. Säilinud Hiina Punaarmee üksused taandusid Loode-Hiinasse, kus tekkis Nankingi valitsusele mitte alluv eritsoon. Nankingi valitsuse poliitika oli sisepoliitilise stabiilsuse saavutamine ja reformide teostamine . Hiina juhid püüdsid hävitada sajandite jooksul kuhjunud mahajäämuse koormat. Euroopa kogemustest omandati palju kasulikku riigi poliitiliseks juhtimiseks ja maa majanduslikuks ümberkorraldamiseks. Tihenesid kultuurikontaktid Euroopa ja USA-ga. 1931. a. valiti Hiinas parlament - Rahvuskogu, töötati välja konstitutsioon, riigi presidendiks sai Chang Kaishek.
            Kuigi uued kaubalepingud välisriikidega kindlustasid Hiinale kasulikud tollimäärad, mis aitasid kaitsta Hiina tööstust ja turgu, ei tahtnud eurooplased loobuda oma senistest privileegidest. Hiina kommunistide jätkuv toetamine ja mitteloobumine tsaariaegsetest õigustest Hiina Idaraudteele viisid 1929. a. suhete katkemisele kolmeks aastaks Nõukogude Venemaaga. 1931. a. tungisid Kirde-Hiinasse (Mandžuuriasse) Jaapani väed, 1932. a. ründasid Jaapani sõjalaevad Shanghaid.
            1935. a. Loode-Hiinas moodustunud eritsoonis aktiviseerus Hiina kompartei tegevus. Siin pürgis võimule Mao Zedong . Ka Rahvusliku Rahvapartei ridades puudus üksmeel. Pahempoolsed rühmitused pooldasid läbirääkimisi kommunistidega. Mingi kokkulepe saavutatigi, kuid see oli võrdlemisi habras. Mao Zedongi rühmitus jäi truuks riigivõimu haaramise eesmärgile.
            Kui Jaapani väed tungisid 1937. a. suvel Põhja-Hiinasse ja algas Jaapani-Hiina sõda (1937-1945), siis tuli vastupanu pearaskus võtta endale Nankingi valitsuse vägedel. Tunda andis hilinemine armee moderniseerimisega, relvastuse vähesus ja Hiina Punaarmee passiivsus. Juba sõja esimestel aastatel õnnestus jaapanlastel hõivata suured territooriumid, vallutada tähtsamad sadamalinnad ja suruda Hiina armeed sisemaale.
LÄHIS- JA KESK-IDA. ISLAMIMAAD . Siinsed monarhistlikud režiimid Türgis, Iraanis (Pärsias) ja Afganistanis olid hoopis konservatiivsemad. Türgi sultan valitses täieliku despoodina, kutsudes esile üldise rahulolematuse. Opositsiooni juhtivaks jõuks said noortürklased, kes alustasid 1908.a. ülestõusu ja saavutasid mitmeid poliitilisi vabadusi. Sultan Mehmet V kehtestas konstitutsiooni ja andis valitsuse noortürklaste liidrite kätte. Viimaste poliitika tõi aga endaga kaasa rea nurjumisi: kaotati sõda Itaaliaga (1911-1912), esimene Balkani sõda (1912-1913) ja ka Esimeses maailmasõjas sõditi “valel poolel.”
            Islamimaades tõi Esimene maailmasõda endaga kaasa mitmeid olulisi muudatusi. Tähtsam oli Türgi impeeriumi kokkuvarisemine. Võitjad riigid jaotasid ta valdused omavahel Aasias ja Aafrikas. Nende võim kindlustus juba varem faktiliselt Türgilt hõivatud aladel Põhja-Aafrikas (Alžeerias, Tuneesias, Liibüas, Egiptuses). Nüüd lisandusid Rahvasteliidu mandaadid: Inglismaa sai Iraagi, Jordaania ja Palestiina . Prantsusmaa Süüria ja Liibanoni . Türgi riik jäi eksisteerima ainult Väike-Aasias.
             Türgis toimusid samuti olulised nihked. Siin läks võim edumeelse kindrali Mustafa Kemali ja tema poolehoidjate kemalistide kätte. Sultan kaotas nii ilmaliku kui ka vaimuliku võimu. 1923.a. kuulutati Türgi vabariigiks. Presidendiks valiti Mustafa Kemal .           
            Türgis toimus rida olulisi reforme: islami (šariaadi) kohtud asendati ilmalike kohtutega, koolid lülitati vaimulike kontrolli alt välja ja allutati haridusministeeriumi kontrolli alla, islam kaotas riigiusundi seisundi, türgi keeles hakati kasutama araabia alfabeedi asemel ladina tähestikku, islami kuukalendrilt mindi üle gregooriuse kalendrile, esmakordselt said türklased endale perekonnanimed . Mustafa Kemal võttis endale perekonnanimeks Atatürk, s.o. “türklaste isa.” Tema eeskujul hakati Türgis kandma euroopalikke ülikondi ja kaabusid. Palju tehti ära naiste elu moderniseerimiseks: naised võisid hakata tänaval kõndima näoloorita, kandma euroopalikke tualette, haaremid likvideeriti, naised said hakata pidama riigiameteid jne.
            Türgi lülitus iga aastaga üha rohkem kaasaja tsiviliseeritud riikide perre. 1930. aastate lõpul oli Türgi juba Islamimaade seas üks arenenumaid ja rahvusvaheliselt arvestatumaid riike. Siiski olid paljud probleemid veel lahendamata : kirjaoskuse tase madal (20%), vähemusrahvused (kurdid, armeenlased, kreeklased jt.) olid diskrimineeritud, majandus arenes aeglaselt jne.
EGIPTUS . Endistes Türgi valdustes kulges areng erinevaid teid mööda. Egiptus , mis oli 1882. a. alates Inglismaa ülemvõimu all olnud, sai 1922.a. iseseisvaks konstitutsiooniliseks monarhistlikuks riigiks. Järk-järgult püüti riiki moderniseerida, kuid Inglismaa mõju oli siiski veel tugev. Viimane oli huvitatud eelkõige Egiptuse strateegilisest asendist (Suessi kanal), aga ka Egiptuse puuvillast. 1936. a. Egiptuse-Inglise leping kindlustas Inglismaa mõju kestvuse . Tema vägede kaitse alla jäi Suessi kanal, laevad võisid kasutada Aleksandria sadamat, lennukid   -  Egiptuse lennuvälju.
IRAAK , teine Inglismaa ülemvõimu alune Türgi provints , saavutas iseseisvuse 1932. a. Ka siin jäi püsima Inglismaa majanduslik (nafta tootmine) ja poliitiline mõju.
PALESTIINAS kujunes välja aga keeruline olukord, kus juudid olid hakanud 19. sajandi lõpul taastama oma muistset “rahvuslikku kodukollet.” Seda soodustas Inglismaa poliitika, mis aga tekitas islamiusulistes palestiinlastes rahulolematust. Korduvalt puhkesid seal rahutused ja relvakokkupõrked.
SÜÜRIAS ja LIIBANONIS, mis olid Prantsusmaa mandaadi all, oli samuti tõsiseid  probleeme.
MAROKO oli Prantsusmaa ja Hispaania vahel jagatud (1911-1912).
             Kaua aega türklaste ülemvõimu all olnud islami pühad linnad Meka ja Medina läksid araablaste kontrolli alla. Araabia poolsaarel, kus vallutuste teel kujunes 1932. a. välja SAUDI ARAABIA KUNINGRIIK, säilis konservatiivne riiklik ja ühiskondlik korraldus. Rangelt peeti siin kinni islami tavadest ja  järgiti koraani nõudeid. Sisemaised beduiini hõimud elasid sajandeid püsinud traditsioonide vaimus . Euroopa mõjud siia ei ulatunud.
PÄRSIAS, mis 1935. a. nimetati ametlikult ümber Iraaniks, kukutati 1925. a. võimult kadžaari dünastia. Uus šahh Reza Pehlevi säilitas senise despootliku korra, mis tugines tugeval sõjaväel ja politseil ning arvukatel riigiametnikel. Tugev mõju riigis oli islami usul ja vaimulikkonnal.
AFGANISTANIS püüti küll riiki moderniseerida, kuid konservatiivsete islami ringkondade vastuseisu tõttu jäi suur osa projekte ellu viimata.
            Islami mõjuvõim ei piirdunud mitte ainult ülalnimetatud maadega. Ta ulatus ka Troopilisse Aafrikasse, Indiasse ja Kagu-Aasiasse. Kagu-Aasias oli islam valitsevaks usundiks Malaka poolsaarel, Malai saarestikus ja Filipiinide lõunaosas, kuid siin ei avaldanud ta ühiskonna elule nii tugevat mõju nagu Lähis- ja Kesk-Idas.       
AAFRIKA. Kõige suuremal määral oli 20. sajandi algul ikestatud Aafrika. Vaid kahekümne aastaga oli Euroopal õnnestunud alistada seni sõltumatud Aafrika maad. Ainult Etioopia ja Libeeria säilitasid iseseisvuse.
            Koloniaalajastut Aafrikas jagatakse mitmeks perioodiks : 1) vallutusperiood (1880-1900), mil Euroopa riigid sõlmisid Aafrika valitsejatega vastastikused kokkulepped. Vastutasuks suurriigi vormilisele kaitsele kohustusid viimased mitte astuma lepingulistesse suhetesse teiste Euroopa riikidega. Selles staadiumis olid suhted kõige sõbralikumad; 2) teises staadiumis sõlmisid Euroopa riigid juba omavahel kahepoolsed kokkulepped, millega määrati kindlaks teineteise huvisfäärid ja kolooniate piirid; 3) okupatsiooniperiood (1900-1919), mil eurooplased viisid läbi territooriumi sõjalise vallutuse.
            20. sajandi alguseks oli Aafrika suurriikide poolt vallutatud. Suurimad valdused olid Suurbritannial: Egiptus, Sudaan (oli Inglise-Egiptuse ühisvaldus), Nigeeria, Kullarannik, Sierra Leone , Gambia; osa Somaaliast, Briti Ida-Aafrika, Uganda, Sansibar , Svaasimaa, Basuutomaa (praegune Lesotho ), Betšuaanamaa (praegune Botswana), Lõuna-ja Põhja- Rodeesia (praegused Zimbabwe ja Sambia), Njassamaa ja dominiooni õigustes Lõuna-Aafrika Liit.
            Prantsuse koloniaalimpeerium ei jäänud alla Briti omale: Alžeeria, Tuneesia , osa Marokost (alates 1912. a.), Prantsuse Lääne-Aafrika  -  Mauritaania, Senegal , Mali, Elevandiluurannik (Cote D’Ivoire), Burkina- Faso , Niger;  Prantsuse  Ekvatoriaal-Aafrika - Tšaad, Kesk-Aafrika, Gabon , Prantsuse- Kongo ; osa Somaaliast (praegune Djibouti), Madagaskari saar ja Komoori saared.
            Saksamaa kontrolli all olid Togo, Kamerun , Saksa Ida-Aafrika (praegune Tansaania ) ja Saksa Edela-Aafrika (praegune Namiibia).
            Portugali koloniaalimpeerium hõlmas Mosambiigi, Angoola , Portugali Guinea ( praegune Guinea Bissau) ja lisaks mõned saared.
            Belgial oli Aafrikas üksainus koloonia  -  Belgia Kongo.
            Itaalia valitses Põhja-Aaafrikas alates 1912. a. Liibüat, Aafrika Sarve piirkonnas kontrollis Eritread ja suuremat osa Somaalimaast.
            Hispaania käes olid mõned saared, Rio de Oro (praegune Lääne-Sahara) ja 1912. a. alates osa Marokost.
            Esimese maailmasõja järel jaotati võitjate vahel senised Saksamaa asumaad. Inglismaa sai mandaadi Tanganjikale (praegune Tansaania) ning osale Togost ja Kamerunist. Lõuna-Aafrika Unioon sai mandaadi Namiibiale, Belgia Ruanda-Burundile.
            Sõja-aastail oli hakanud kiirenema maade majanduslik areng. Üle miljoni aafriklase oli viibinud Euroopa ja Aafrika rinnetel, saades uusi teadmisi ja kogemusi, laiendades nii oma silmaringi. Kõik see avaldas  mõju võitlusele Aafrika rahvaste vabanemise eest  Euroopa riikide ülemvõimu alt.
            Aafriklaste liikumist sõltumatuse suunas õhutasid mitmed rahvusvahelise levikuga voolud nagu näiteks panafrikanism. 1919. a. tuli Pariisis kokku I Panaafrika kongress 57 delegaadi osavõtul. Kongress töötas välja aafriklaste vabadusliikumise põhimõtted. Pooldati rahumeelseid võitlusmeetodeid.
            Hoopis radikaalsema iseloomuga oli garveism (liikumise juhi Garvey nime järgi), mis propageeris eurooplaste väljaajamist Aafrikast.
            1920. aastatel algas mitmetes Aafrika riikides haritlaskonna organiseerumine poliitilisteks ja ametialasteks ühendusteks. Kuid legaalsete organisatsioonide kõrval tekkisid ka mitmesugused salaühingud, mis terroriseerisid rahvast ja organiseerisid mitmesuguseid vägivallaakte.
            1930. aastatel leidis Aafrikas laialdast kõlapinda etiooplaste võitlus maale tunginud (1935-1936) itaallaste vastu. Partisanisõjas osales tuhandeid etiooplasi. Neid innustas kogu Aafrikat haaranud solidaarsusliikumine. Etiooplaste jaoks koguti raha, hangiti relvi ja laskemoona, nende read täienesid vabatahtlikega teistest Aafrika maadest .
            Lõuna-Aafrika Unioonis tugevnesid samuti vabanemistendentsid. Siin võideldi üha tugevneva rassilise diskrimineerimise vastu, oma traditsioonilise kultuuri säilimise eest, reservaatide loomise vastu ja poliitiliste õiguste eest.
            Teisel tasandil toimus buuride (afrikandrite) võitlus poliitilise ülemvõimu pärast Lõuna-Aafrika Unioonis. Ägedas valimisvõitluses tuli võitjaks buuride Rahvapartei, mis viis läbi mitmeid uuendusi buuride huvides.
            Kolmandaks tasandiks oli võitlus täieliku sõltumatuse eest Inglismaast, mis saavutati 1931. aastal. Lõuna-Aafrika Unioon muutus võrdõiguslikuks partneriks Briti Rahvaste Ühenduses.
            Kahe maailmasõja vahelistel aastatel kujunes Lõuna-Aafrika Unioon Aafrika mandri kõige enam arenenud maaks. Seda arengut said nautida aga ainult tema valgenahalised elanikud, keda oli 22% elanike üldarvust. Teised elanikud - bantud , hotentotid, indialased jt. olid kõik rõhutud ja diskrimineeritud, elasid valdavalt vaesuses ja ilma hariduseta . See põhjustas kestvaid rassipingeid.
 
 
 
13.         ÜLEMAAILMNE  MAJANDUSKRIIS  JA  AMEERIKA
ÜHENDRIIGID  20. AASTATEL
 
Pärast Esimest maailmasõda tabas Lääneriike lühiajaline majanduskriis. Juba 1924.aastaks olid kõik peamised riigid kriisist kas väljunud või väljumas. 1929.aastaks oli Läänemaailma tööstuslik tootmine kasvanud sõjaeelsega võrreldes poolteist korda. Eriti kiiresti arenesid Ameerika Ühendriigid. Euroopa suurriikidest liikus kiiremini edasi Prantsusmaa, Suurbritannia oli aeglasem .         Kiire arengutempo poolest paistsid silma uued tekkinud tööstusharud: auto-, elektrotehnika - ja keemiatööstus, samuti sünteetiliste materjalide tootmine.
ÜLEMAAILMNE MAJANDUSKRIIS. Kõik see lõppes krahhiga. 24. X 1929. a. New Yorgi börsil tekkinud pidev aktsiakursside langus muutus lõpuks katastroofiliseks. Ajalukku on see läinud “musta neljapäeva” nime all.     Langeb selline aktsia , mis ei anna tulu. Aktsiakursside massiline langus signaliseeris, et paljud ettevõtted ja terved tootmisharud ei anna tulu.
            1930. a. lõpuks oli kriis järk-järgult levinud kõikidesse maailma maadesse väljaarvatud NSV Liitu. See oli ületootmiskriis. Tootlikud jõud olid saavutanud taseme, kus toodeti rohkem kui ühiskond tarbis. Kui laod täis said, lõpetati tootmine ja töölised vallandati. Et töötutel ei olnud sissetulekut, ei saanud nad osta kaupu ja nii tekkis surnud ring. Kõige raskem oli 1932. a. suvi. Maailmas oli siis väga palju töötuid.
            Kriis näitas, et ühiskonnas on vaja majanduselu reguleerida riigi kaasabil.
            Majanduse riikliku reguleerimise teoreetilise põhjenduse töötas 1930. aastail välja inglise majandusteadlane John M. Keynes (1883-1946). Erinevalt teistest kodanlikest majandusteadlastest väitis ta, et kaasaegne kapitalistlik majandus ei suuda end ise reguleerida ega vältida kriise ja tööpuudust. Ainsaks jõuks, mis suudab majandust vajalikul määral korraldada, on riik.
            Välja pakuti mitmeid võimalusi. Küll investeeringute ehk kapitalimahutuste stimuleerimise, küll krediitide ja laenude andmise teel, ühiskondlike tööde organiseerimisega jne. Kõik selleks, et tootmist elavdada ja inimestele  tööd anda.
            Teised soovitused olid seotud tarbimisega, seega turu laiendamisega seoses. Näiteks sotsiaalhoolekande süsteemi täiustamine, abirahade ja toetuste maksmine , paindlik maksukorraldus jne.
            Et seda kõike saavutada, oli vaja muuta senist suhtumist riigi eelarvesse. Keynes kinnitas, et ei maksa tunda hirmu, kui riigi kulud on tuludest suuremad, kui eelarve on puudujäägiga ehk defitsiitne. Riik katku oma suurenenud kulud paberraha täiendava käibelelaskmise ehk emissiooni teel. Juurde trükitud paberraha eest andku valitsus tellimusi, krediiti, tööpuuduse abirahasid jne. Ehkki sel juhul raha väärtus langeb ja tekib inflatsioon, liiguks majandus siiski edasi. Inflatsioon peab aitama ennetada ja ravida kriisi ning tööpuudust.
AMEERIKA ÜHENDRIIKIDE UUS MAJANDUSPOLIITIKA. Praktilise vajaduse sunnil hakkasid valitsused üha enam rakendama J. M. Keynesi poolt pakutud ja põhjendatud abinõusid. Kõige põhjalikumalt ja täiuslikumalt tehti seda Ameerika Ühendriikides president Fr. D. Roosevelti (võitis 1932. a. valimised) “Uue kursi”(New Deal) raames.
             Juba esimese saja päeva jooksul võttis Kongress vastu 70 seadust majanduse ja sotsiaalsete abinõude süsteemis, mis andsid föderaalvalitsusele õiguse ja võimaluse sekkuda otsustavalt majandusprobleemide lahendamisse. Näiteks kehtestati kontroll panganduse üle, kuna see oli kokkuvarisemise äärel. Kõik pangad pidid katkestama oma operatsioonid ning Roosevelt keelas ühegi panga avamise ilma loata. Loale eelnes kontroll. Avada lubati vaid neid panku, mis tunnistati elujõulisteks. Osa maksujõuetuid panku suleti, osale anti riigi poolt toetust.
            Ületootmise vastu põllumajanduses tehti farmeritele ettepanek vähendada tootmist. Sellest tekkinud kahjud korvas riik. Põllumajanduslik ületootmine langes ja saaduste hinnad hakkasid taas tõusma.
            Selline üksikasjalik planeerimine oli iseloomulik “uue kursi” algperioodile. Hiljem respekteeriti taas individuaalset vabadust. Samuti laiendati ametiühingute õigusi ja arendati välja ulatuslik sotsiaalhoolekandesüsteem  -  viidi sisse tööpuuduse abirahad, pensionid jne.
            Kõik see oli uudne nähtus, võrreldes ühendriiklaste senise praktikaga. Mis puutub aga maailma, siis oli “uue kursi” tähtsus selles, et sellal kui Saksamaal kriisist jagusaamiseks mindi mööda repressiivset teed, siis Ameerika Ühendriikides jäi peale liberaalne reformistlik variant. Sel oli suur tähtsus maailma demokraatliku arengu jaoks.
USA VÄLISPOLIITIKA 1930. AASTATEL. Välispoliitikas oli märkimisväärne neutraliteediseaduse vastuvõtmine USA Kongressi poolt 1935. a., mis keelustas relvamüügi sõjaseisukorras olevatele riikidele. Põhjuseks Euroopa riikide Esimese maailmasõjaaegsete võlgade tasumata jätmine. Ainukesena tasus oma võlad vaid Soome (1976. a.). Kuid Teise maailmasõja eel, kus agressorid relvastusid ja ohvrid mitte, võis selline seadus kahjustada viimaseid.
            Fr. D. Roosevelti ajal tunnustasid  Ameerika Ühendriigid peale pikka 16 aastat kestnud vaheaega lõpuks 1933. a. Nõukogude valitsust Venemaal. Tunnustamisvajaduse tingis jõudude tasakaalu poliitika: Kaug-Idas kasvas Jaapani võimsus ja teravnesid Jaapani-USA suhted. Suhete tihenemine Moskvaga võis tugevdada Washingtoni positsioone Tokyo vastu.
 
 
 
14. SAKSAMAA  1930. AASTAIL
HITLERI  TEE  VÕIMULE
 
            Euroopa suurriikidest puudutas 1929. a. alanud majanduskriis kõige teravamalt Saksamaad. USA-st saadud laenud, mis elavdasid maa majandust 1920. aastail, lakkasid. Võlgade eest tuli aga tasuda. 1931. aastani jätkus ka reparatsioonide maksmine. Tööstuslik tootmine langes üle 40% sajandivahetuse tasemele . Hulgaliselt ettevõtteid läks pankrotti . Täiesti tööta oli 8 miljonit inimest.
            Inimeste silmis langes süü valitsusele ja parteidele, kes Saksamaad seni olid juhtinud. Kiiresti hakkas kasvama Weimari vabariiki alati kritiseerinud NSDAP populaarsus. 1932. a. valimiste tulemusena said natsid parlamendis 230 kohta, olles Riigipäeva suurim fraktsioon. Ometi polnud neil veel absoluutset enamust. Töölisklassi parteid, sotsiaaldemokraadid ja kommunistid kogusid kokku enam hääli kui natsid. Neil oli ka parlamendis rohkem saadikuid.  Saksamaal viirastus juba punase diktatuuri võimalus. Mida see tehaseomanikele, väikekaupmeestele ja talupoegadele kaasa oli toonud, teati Venemaa  sündmuste põhjal. Kõik, kel midagi kaotada oli, eelistasid punasele diktatuurile pruuni. See aitas Hitleril 30. I 1933. a. võimule tulla, sest Hitler eitas natsionaliseerimist ja kollektiviseerimist.
            Natside võimuletulekut kergendas ka vastasjõudude lõhestatus: sotsiaaldemokraadid pooldasid demokraatia säilitamist, kommunistide eesmärgiks oli aga proletariaadi diktatuur.
            Tulnud võimule, alustasid natsid arvete klaarimist kommunistidega. 28. II 1933 süttis Riigipäevahoone. Kohe süüdistati kommuniste ja alustati nende arreteerimist. Põlengut ettekäändeks tuues tühistati Weimari konstitutsiooni need paragrahvid, mis käsitlesid isiku-, sõna-, trüki- ja koosolekute vabadust. Seejärel keelustati kompartei. Nüüd oli natsidel Riigipäevas juba absoluutne enamus. Riigipäev kiitis heaks valitsuse erakorralised sammud, millega likvideeriti Weimari konstitutsioon. Erakorraliste volituste vastu julgesid hääletada vaid sotsiaaldemokraadid, kelle tegevus peagi keelustati. Ka ülejäänud parteidelt võeti varsti tegutsemisvabadus, mis viis Saksamaa ühepartei diktatuurini. Ametiühingud allutati jäigalt natsiparteile, streigid keelustati.
            Oma senise funktsiooni minetas ka Riigipäev. Senisest parlamendist sai nüüd esindusorgan . Mingeid diskussioone seal enam ei korraldatud, peale Hitleri seal kedagi rohkem  kõnet pidamas ei kuuldud.
            Kuid Hitler ei tundnud oma võimu küllalt kindla olevat, kuni eksisteeris enam kui miljoniline SA (Sturmabteilung ehk rünnakurühm). 30. VI 1934. a. nn. “pikkade nugade ööl” SA juhtkond eesotsas staabiülem E. Röhmiga (Hitleri järel teine mees parteis ) hävitati. Mõni nädal hiljem, kui suri senine president P.von Hindenburg , sai Hitlerist ka riigipea. Nii olid kõik tähtsamad parteilised ja riiklikud ametid koondunud tema kätte.
            Ülejäänud natslikest juhtidest võiks nimetada SS-i ja Gestapo juhti Heinrich Himmlerit (1900-1945), propagandajuhti Joseph Goebbelsit ( 1897 -1945), ideoloogiajuhti Alfred Rosenbergi (1893-1946), Hitleri asetäitja parteis ja tema teine ametlik järglane Rudolf Hessi (1894-1988) ja õhujõudude ülemjuhataja, Gestapo ja koonduslaagrite rajaja, kogu Hitleri sõjamajanduse tegelik juht, Hitleri esimene ametlik järglane Hermann Göringit (1893-1946).
            Samaaegselt kujunes välja ka repressiivaparaat. 1925.a. SA raames loodud SS (Schutzstaffel ehk kaitsemalev, mustsärklased) oli esialgu tekkinud Hitleri ihukaitseväena ja täitnud parteisisese politsei ülesandeid. Nüüd sai SS-st kõikvõimas organisatsioon, mis kontrollis kogu riigi-ja parteiaparaati ning oli natsliku terrori peamine elluviija. Endise Preisi poliitilise politsei ühest osakonnast kasvas välja Gestapo (Geheime Staatspolizei ehk Salajane riigipolitsei), mis allutati SS-ile. Tekkisid ka esimesed  koonduslaagrid , mida juba 1933. a. lõpuks oli umbes 50.
            Et NSDAP programmis oli silmapaistval kohal antisemitism , said rassistliku tagakiusamispoliitika objektiks kohe juudid. Rea seadustega eemaldati nad riigi-, teadus- ja õppeasutustest ning piirati tunduvalt nende tegevust nii majanduse kui kultuuri vallas (nn. Nürnbergi seadused). Juutidelt võeti kodakondsus ja sellega kaasnevad õigused. Abielud “aarialaste” ja juutide vahel olid keelatud.
            Suurenes oluliselt riigi sekkumine majandusse. Aastail 1933-1939 kulutas riik üle poole oma ressurssidest relvastuse tarbeks. Sel otstarbel loodi koguni relvastusministeerium. Sõjatööstustoodang kasvas 12 korda.