Läänemeri (3)

LÄÄNEMERE ÜLDISELOOMUSTUS
Läänemeri ehk Balti meri, Põhja- ja Kesk-Euroopa vahel olev Atlandi ookeani sisemeri ,  on sügavale mandrisse ulatuv riimveekogu , mida maailmamerega ühendavad kitsad ja madalad väinad. Läänemere pindalaks on 365 000 km², koos Taani väinadega 386 000 km², Koos Kattegatiga 420 000 km². Läänemere keskmiseks sügavuseks on 55 meetrit, maht umbes 20 000 km³.
Põhjareljeefi ja hüdroloogilise režiimi sarnasuse alusel käsitletakse mõnikord Kattegatti Läänemere osana. Mere läänepiiriks võetakse Jüütimaa kirdeosas olevat Skageni neeme ja loode pool Göteborgi paiknevat Marstrandi saart ühendav joon.
LÄÄNEMERE LIIGESTUS JA TÄHTSAMAD SAARED
Nii bioloogiliselt kui ka kalamajanduslikult on osutunud otstarbekaks Skagerrakki, Kategatti ning Taani väinu käsitleda koos, nn. üleminekupiirkonnana. Läänemere läänepiiriks aga loetakse ühelt poolt Darssi ja Gedseri neeme vahelist veealust künnist. Läänemere sellise piiritluse bioloogiliseks põhjenduseks on paljude mereliste taime- ja loomaliikide levikupiiri kokkulangemine Darssi künnisega. Ida poole seda künnist need organismid ei tungi. Läänemere pindala viimatinimetatud piirides on 365 000 km².
Läänemeri moodustab rea lahtesid, millest suuremad on Põhjalaht ehk Botnia laht, Soome laht ning Riia laht. Nimetatud lahtedest hõlmamata jääv veeala jaotatakse Läänemere lõunaosaks, mis paikneb lõuna pool 56. Põhjalaiuskraadi, ja Läänemere keskosaks, mis jääb sellest põhja poole ning ulatub Põhjalahe ja Soome lahe suudmeni.
Läänemere Lõuna- ja Kagurannik on liivane . Selles rannikuosas merre suubuvate suuremate jõgede suudmealasid eraldavad sageli merest pikad liivased maasääred. Viimaste moodustumine on tihedalt seotud tuule ja veevoolu kuhjava tegevusega . Valdavalt läänest ja edelast puhuvad tuuled on rannalt merre kandnud liiva, mis settis tuulevaiksetes ja hoovusteta piirkondades, kujundades järk-järgult pikki , merre ulatuvaid liivaluidete ahelikke. Tavaliselt on maasääred tekkinud väljaulatuvate rannikuosade tuulevarjulisel küljel, maasäärte suund peegeldab valdava merehoovuse ja jõevoolu koosmõju. Niisugust tuule ja veevoolu kuhjavat tegevust võib täheldada ka kaasajal .
Maasäärtega merest eraldatud, suhteliselt madalaid ja magestunud veekogusid, mis paiknevad jõgede suudmealal , kutsutakse säärlõugasteks ehk haffideks. Tuntuimad on Kura säärlõugas Neemeni jõe suudmealal ja Visla säärlõugas Pregoli ja Nogati jõe suudmealal. Ka Szczecini lahte , millesse suubub Oderi jõgi, nimetatakse mõnikord tekkeloo järgi säärlõukaks. Visla säärlõugas eraldus Läänemere avaosast ühtse maasääre varal alles keskajal ja see kajastub saksakeelses nimetuses "Frische Haff" mis tõlkes tähendab "värske haff". Läänemere põhja iseloomust ning ühendusest Põhjamerega olenevad mitmed Läänemere hüdroloogilise režiimi iseärasused.
Põhjamere ja Läänemere vaheline ühendustee hõlmad Skagerrakki, Kategatti ning Taani väinasid. Skagerraki sügavus ulatub mõnesaja meetrini; Kategat on madalam, selle sügavus väheneb lõunaosas paarikümnele meetrile. Kategatiga ühendavad Läänemerd kitsad ja madalad Taani väinad: piki Jüütimaa idarannikut kulgev Väike Belt , Fyni ja Seelandi saare vahel paiknev Suur Belt ning piki Rootsi edelarannikut kulgev Öresund. Väikseim sügavus on Väikeses Beldis 10,5 m, Suures Beldis 30 m ja Öresundis 7 m. Peale eelnimetatud loodusliku ühendustee ühendab Läänmerd Põhjamerega aastatel 1886- 1895 ehitatud Kieli kanal, mis on tähtis laevaliiklustee.
Võrreldes teiste sisemeredega, näit. Vahemere ja Musta Merega, on Läänemeri erakordselt madal. Sügavused üle 200 meetri esinevad ainult piiratud aladel; süvikud on eranditult nõgude või vaondite kujulised, olles üksteisest eraldatud veealuste künnistega. Väinade piirkonnast eraldab tõelist Läänemerd Darssi künnis, mis paikneb 18 m allpool merepinda. Selle künnise keskele lõikunud 32 m sügavune voolusäng on suhteliselt kitsas ja takistab seetõttu soolase vee massilist tungimist Põhjamerest Läänemerre.
Läänemere põhjareljeef on üldiselt mere lõunaosas ühtlasem, mere põhjaosas aga väga ebaühtlane.
Läänemere põhja katavad mitmesugused setted . Madalamatel aladel on põhi enamasti kivine, kaljune või liivane. Sügavamal on merepõhi kaetud peeneteraliste setete - savi ja mudaga. Setete selline jaotumus sõltub asjaolust, et suhteliselt väikesed aineosakesed, millest moodustuvad savi ja muda, langevad põhja eeskätt süvikualadel, kus puuduvad hoovused ja vee liikumine on aeglane. Setete moodustumiseks vajalikku materjali kannavad Läänemerre jõed, peenemateraline materjal tekib ka meres eneses vee mehaanilise tegevuse toimel ja mitmesuguste orgaaniliste jäänustekõdunemisel.
Läänemeres on kolm funktsionaalset osa: litoraal e. rannikuvöönd, profundaal ehk põhjavöönd litoraalist sügavamal ja pelagiaal ehk vaba vee vöönd. Litoraal ulatub lainepritsmete ülapiirist põhjataimestiku alapiirini. Profundaalis lagundavad loomad põhja langenud surnud ainest. Pelagiaali moodustavad veemassiiv ja selle organismid. Valgala moodustab kogu vesi, mis voolab merre, läbi jõgede ja põhjavee.
LÄÄNEMERI KUI ELUKESKKOND
SOOLSUS – 1000 grammis merevees lahustunud soolade üldhulk.(väljendatakse promillides)
Merevesi sisaldab kõige rohkem keedusoola, mis annabki soolase maitse. Kibekas maitse on tingitud eelkõige magneesiumisooladest. Maailmamere keskmine soolsus on 35 promilli .
Läänemere kui riimveekogu soolsus on mitu korda väiksem maailmamere soolsusest, sest:

Läänemeri on Põhjamerega(ja viimase kaudu ookeaniga) ühendatud ainult kitsaste ja madalate väinade varal.

Läänemerre suubub ligi 250 jõge ja jõekest, mis igal aastal kannavad mere hiiglasliku hulga magevett(umbes 2% Läänemere vee üldmahust ehk 440 km3)

Läänemeri paikneb parasvöötmes, kus madalate temperatuuride tõttu auramine on väike, olles enamvähem tasakaalustatud otseselt merre langevate sademetega.
Läänemere ja Põhjamere vaheline vete vahetus toimub kahe peamise vastassuunalise hoovuse näol. Pindmine hoovus kannab Taani väinade kaudu Läänemerest Põhjamerre väikse soolsusega vett. Vastuhoovusega tungivad soolased ookeaniveed Läänemerre. Pindmine hoovus saavutab maksimumi kevadel, vastuhoovuse maksimum langeb novembrile.
Läänemerele on väga iseloomulik erineva soolsusega veekihtide olemasolu.

Ülemine magestunud veekiht on enam-vähem ühtlase soolsusega, sest selle kihi ulatuses muutub soolsus vertikaalsuunasainult ligikaudu 1 promill . Siit ka nimetus homohaliinne kiht. Põhja- ja idapoolsetes piirkondades suurem ja väheneb lääneosades.

Läänemere sügavamate alade Põhjalähedane veekiht sisaldab soolasemat vett. Soolsus muutub selle kihi piirides sügavamal üha suuremaks ja sellest on tuletatud nimetus heterohaliinne hiht.

Mõlema kihi piiril kujuneb segunemise tulemusena nn. Üleminekukiht.
Läänemere madal soolsus määrab selle veekogu loomastiku ja taimestiku liigilise koostise iseloomu.
Mereloomadest on Läänemeres levinud ainult avarasoolased ehk eurühaliinsed, s.o. ulatuslike soolsuse muutusi taluvad vormid. Vastavalt soolsuse vähenemisele suundumisel Põhjamerest läbi Taani väinade kuni Läänemere idaosani väheneb ka mereliste loomaliikide arv. Madala soolsusega on seotud ka mereliste taimeliikide suhteliselt väike arv Läänemeres. Läänemere põhja- ja idapiirkondades suureneb üha enam mageveeorganismide arv, kes mere kõige magestunumates osades moodustavad valdava osa taimestikust ja loomastikust.
Riimveelise Läänemere omapäraks on see, et mageveeliikide arvu suurenemine ei suuda kompenseerida madalast soolsusest tingitud mereliikide arvu vähenemist. Riimvetes suhteliselt vähe liike, räägitakse koguni ‘’riimveepelgusest’’.
RIIMVEE FÜSIOLOOGILINE TOIME
Riimvees puutuvad mere- ja mageveeorganismid kokku muutunud soolsustingimustega, kusjuures muutused hõlmavad nii soolade üldkontsentratsiooni kui ka üksikute soolade kontsentratsiooni. Soolade üldkontsentratsiooni muutumine avaldub merevee osmootse väärtuse(rõhu) muutumises. Soolalahuste ja ka merevee osmootne väärtus oleneb lahuse molaarsest kontsentratsioonist, s.o. soolamolekulide hulgast lahuses. Riimvee osmootne väärtus erineb nii merevee kui ka magevee osmootsest väärtusest. Riimvesi avaldab mere- ja mageveeorganismidele erinevat toimet: esimestele on riimvesi vähenenud soolsusega, teistele aga suurenenud soolsusega keskkonnaks.
Paljude alamate mereloomade sisekeskkonna(kehavedelike) osmootne väärtus on võrdne ümbritseva merevee vastava väärtusega: merevee soolsuse muutumine kutsub esile nende loomade kehavedelike kontsentratsiooni muutumise. Selliseid organisme nim. poikilosmootseteks. Sisekeskkonna osmootse väärtuse pikemaajaline kõrvalekalle põhjustab enamasti ainevahetuse häireid. Seega poikilosmootsed mereloomad saavad riimvetega kohastuda ainult siis, kui ainevahetusele häirivalt mõjuv osmootne väärtus nihkub üsna madalale. Selline nähtus leiab asset kaunis harva, Valdav osa poikilosmootseid loomi on siiski kitsasoolased, s.o. taluvad soolsuse muutumist ainult mingis piiratud vahemikus.
Enamikul riimvetesse tungivatel mereloomadel kehavedelike kontsentratsioon ei muutu koos välikeskkonna soolsuse muutumisega, sest mitmesuguste nn. Osmoregulatoorsete seadeldiste tegevuse tõttu püsib soolade kontsentratsioon organismis teatud tasemel. Niisuguseid loomi nim homoiosmootseteks.
On tähelepaneikuid, et mereorganismide üleviimisel riim-või magevette suureneb nende hapnikutarvidus. See nähe esineb ka neil organismidel, kellel osmoregulatoorsed mehhanismid puuduvad. Riimvetes on suutelised elama need organismid, kes seda suurenenud energiajuurdevoolu kasutavad osmoregulatoorsete seadeldiste käivitamiseks. Mereloomad, kes riimveelistes tingimustes vabanevat energiat ei suuda kasutada, hukkuvad kehavedelike kontsentratsiooni pideva vähenemise tõttu või ka suurenenud enegriakao tagajärjel.
Mageveeloomade tungimist riimvette raskendab nähtavasti erituselundite töö häiritus seoses muutunud soolsustingimustega. Laguproduktide kuhjumine organismi põhjustab viimase mürgitumise.
TEMPERATUURITINGIMUSED LÄÄNEMERES
Läänemeri paikneb parasvöötmes ja seetõttu ilmnevad selles veekogus selgesti aastaaegadega seotud temperatuurimuutused. Tingituna erineva soolsusega veekihtide jaotumisest ja vete segunemise iseärasustest, muutub temperatuur aasta jooksul kõige enam Läänemere pindmises homohaliinses veekihis . Läänemere üsna tunduva lõuna-põhjasuunalise ulatuse tõttu valitsevad mere mitmisuguste osade pinnakihis üsnagi erinevad temperatuuritingimused. See oleneb ühelt poolt sellest, et mere lõunaosas on päikesekiiritus tugevam kui põhjapoolsetes piirkondades, teiselt poolt ka mandrilise kliima suuremast mõjust Läänemere põhjapoolsetele ja idapoolsetele aladele.
Läänemere sügavamate kihtide temperatuur muutub aasta jooksul suhteliselt vähe. Ainult paari kraadi võrra.
Talviste madalate temperatuuride tõttu kasttub Läänemeri väiksemas või suuremas ulatuses jääga. Jääkatte tekkimine ja ulatus on eelkõige seotud talviste madalate temperatuuridega ja nende püsimise pidevusega, kuid oleneb mõningal määral ka merevee sügisesest temperatuurist, mis omakorda peegeldab eelneva suve temperatuuritingimusi. Pärast sooja suve on merevee sügisene temperatuur kõrgem ning jahtumine külmumistäpini nõuab rohkem aega ja madalamaid õhutemperatuure.
Jääkatte kestus on Põhjalahe põhjaosas keskmiselt 210 päeva, selle lahe lõunaosas 185 päeva, Soome lahe lääneosa skäärides 130 päeva, Riia lahes 80-90 päeva ja Stockholmi skäärides 70 päeva.
Kokkuvõtvalt temperatuuritingimused:
Mere suhtelise madaluse ja mandrilise kliima tõttu on aastajaliste temperatuurimuutuste amplituud , mis soolsuse jaotumise omapära tõttu avaldub peamiselt pinnakihtides, tunduvalt suurem kui avameredes samadel laiuskraadidel: Läänemere keskosas 16 kraadi, rannikul 20 kraadi, Põhjamere avaosas ainult 10-12 kraadi. Mandrilise kliima tõttu on toimunud nihe madalamate temperatuuride suunas.
Läänemere temperatuuri aastaajaline muutumine, samuti ka temperatuuride omapärane jaotumus avaldub otseselt mõju selle veekogu elanikkonnale. Karmide temperatuuritingimuste tõttu suudavad Läänemeres elada:

Külmalembesed liigid, kes hoiduvad peamiselt sügavamatesse, ka suvel külmadesse veekihtidesse, ja on arvukamad mere põhjapoolsetes osades;

Avarasoojased liigid, kes taluvad tunduvais temperatuurimuutusi.
Temperatuuritingimuste muutumisest aasta vältel on tingitud mitmesugused sesoonsed nähtused veeorganismide elus, näiteks hoidumine kõige sobivama temperatuuriga veekihtidesse, toitumise, rännete ja sigimise sesoonsus jne. Kalad ja mitmed teised veeorganismid on sigimisperioodil stenotermsemad, s.o. nõudlikumad temperatuuritingimuste suhtes. Sigimiseks vajalikud temperatuurid olenevad liigi päritolust, kusjuures avaldub vastavate temperatuurinõudluste suur püsikindlus. Seetõttu langeb mitmesuguste liikide sigimine erinevale aastajale: arktilise päritoluga liikidel peamiselt talvele ja kevadele, soojematelt aladelt pärinevatel liikidel suvekuudele. Sellega seletub ka erineva päritoluga liikide kooselamine Läänemeres. Sesoonsete temperatuurimuutuste kõrval avaldavad Läänemere elanikkonnale mõju ka temperatuuri pikemaajaliselt kõrvalekalded paljuaastastest keskmistest.
LÄÄNEMERE GAASIREŽIIM
Merevees lahustunud gaasidest avaldavad organismidele suurimat mõju hapnik, süsihappegaas ja väävelvesinik. Taimed kasutavad süsihappegaasi assimilatsioonil, eraldades hapniku. Loomad kasutavad hapniku hingamiseks, süsihappegaas ja väävelvesinik, eriti suurtes kontsentratsioonides, mõjuvad neile mürgiselt.
Läänemere gaasireziim oleneb otseselt vee ringlemisest ja segunemisest, olles erinev homohaliinses ja heterohaliinses veekihis.
Läänemere pinnakihte iseloomustab suur hapnikusisaldus, mis tavaliselt on ligi 100 % küllastusmäärast. Kevadel ja suvel, vetikate intensiivse arenemise ajal ,eraldub fotosünteesil vette rohkem hapnikku kui seda lahustub ja küllastusprotsent on üle 100. Suur hapnikusisaldus mere pindmistes veekihtides sügisel on seotud vee intensiivse ringlemisega sellel perioodil. Talvel jääkatte all võib mõnikord tähelda merevee pinnakihtide hapnikusisalduse mõningast vähenemist.
Lahustunud hapniku hulk on kogu homohaliinse kihi ulatuses enam-vähem sama suur, sügavamates veekihtides aga tunduvalt väiksem. See oleneb järgmistest asjaoludest:

Sügistalvisele pinnakihtide jahtumisele kaasnev vee ringlemine , lainetuse ja samuti ka jõgedest sissevoolavate vete mõju piirdub ainult homohaliinse kihiga. Seetõttu on raskendatud hapniku tungimine pinnakihtidest süvikualade seiskuvasse vette.

Süvikualadele valgub hapnikurikast vett Põhjamerest, kuid sedagi piiratud hulgal ja ainult mõningatel perioodidel .

Organismide hingamiseks ja ülemistest veekihtidest pärinevate orgaaniliste jäänuste lagunemisel kulub üsna palju hapnikku. Seetõttu sisaldavad süvikualade põhjalähedased veekihid hapnikku vähe või siis hapnik puudub siin täielikult.
Läänemere sügavamates veekihtides elavad loomaliigid, kes taluvad väikest hapnikusisaldust. Kuid Põhjamere hapnikurikka vee piiratud sissevoolu korral võib süvikuvete pikaajaline seiskumine põhjustada põhjalähedaste veekihtide hapnikusisalduse niivõrd tunduvat vähenemist, et seal muutub võimatuks põhjaloomade ja kalade elu.
TOITESOOLADE JAOTUMINE LÄÄNEMERES
Elusolendite rohkus meres on tihedalt seotud orgaaniliste ainete sünteesiga rohelistes taimedes, esmajoones mikroskoopilistes vees hõljuvates vetikates. Päikeseenergia kaasabil taimedes sünteesitud orgaanilised ained moodustavad kõigi meres elevate loomade ja bakterite energiaallika.
Vetikate arenemine sõltub toitesoolade, eeskätt lämmastiku- ja fosforiühendite hulgast valgustatud veekihtides. Neid toitesooli nim. Biogeenseteks aineteks.
Biogeensete ainete allikas Läänemeres on:

Jõgedest sissevoolav vesi, mis sisaldab fosfori- ja lämmastikusoolasid ning orgaanilisi ühendeid.

Atmosfäärsed sademed, millega kanduvad mere lämmastikuühendid.

Põhjamerest vastuhoovusega sissetungiv merevesi, mis sisaldab fosfori- ja lämmastikusoolasid, samuti ka orgaanilisi aineid.
Pindmistes valgustatud veekihtides esinevad biogeensed ained vabas olekus üsna harva, sest nad kasutatakse orgaaniliste ainete sünteesiks rohelistes taimedes, eeskätt hõljuvates vetikates. Vetikad ja neist toituvad loomsed organismid lagunevad pärast surma Läänemere põhjakihtidesse. Seal toimub orgaaniliste ainete lagundamine bakterite kaasabil ja biogeensed ained vabanevad mineraalsooladena.
Läänemere lahtedes ja madalates osades kantakse biogeensed ained vete sügistalvise segunemise ajal põhjakihtidest jällegi ülemistesse kihtidesse ja soodsate valgus- ning temperatuuritingimuste korral kasutatakse ära orgaaniliste ainete sünteesimisel rohelistes taimedes.
Süvikualadele sattunud biogeensete ainete edasine saatus on mõnevõrra erinev. Iga-aastane vertikaalne ringlemine ei ulatu süvikuvetesse ja seetõttu biogeensed ained ained kuhjuvad sügavamatesse veekihtidesse, langedes lühemaks või pikemaks ajaks välja ainete looduslikust ringkäigust meres. Põhjamerest vastuhoovusena sissetungiv suurema soolsusega vesi tõrjub järkjärgult süvikualadel seiskunud biogeensete ainetega rikastatud vee ülemistesse veekihtidesse, mida hõlmab vertikaalne ringlemine. Pindmistesse valgustatud kihtidesse kantud teoitesoolad kasutatakse orgaaniliste ainete sünteesimiseks.
Läänemere avaosa pinnakihtides leidub kõige vähem biogeenseid aineid, sest viimaste juurdevool mandrilt jõevetega kui ka sügavamatest veekihtidest vertikaalse regunemise mõjul on üsna piiratud. Suveperioodi, vetikate intensiivse arenemise ajal väheneb biogeensete ainete sisaldus mere avaosa ülakihtides miinimumini.
Läänemere mõnedes piirkondades- Rügeni saare, Heli neeme ja Kolka neeme ümbruses ning Eesti looderannikul võib täheldada plankton intensiivsemat arenemist ja planktonitoiduliste kalade suuri kontsentratsioone. Selline nähtus arvatakse olenevat vee intensiivsest segunemisest neis piirkondades, mille mõjul biogeensed ained kanduvad sügavamatest kihtidest valgustatud ülakihtisedde.
Toitesoolade pideva juurdevoolu tõttu jõgedest esineb Läänemeres kvantitatiivselt kõige rikkalikum elu säärlõugastes. Läänemere lahed , kus avaldub biogeensete ainete juurdevool jõgedest ja vertikaalse ringlemise kaasabil ka sügavamatest veekihtidest, on samuti suhteliselt planktonirikkad. Erandi moodustan Põhjalaht, mida Läänemere avaosast eraldab madal künnis Ahvenamaa saarestiku piirkonnas. Üle selle künnise voolab minema planktonit sisaldav pindmine vesi, kuid on takistatud toitesooladerikka süvikuvee sissetungimine mere keskosast. Sellest oleneb biogeensete ainete vähesus Põhjalahes. Sissevoolavas jõevees sisaldub vähe fosfaate ja nende hulk on lahe kõikides veekihtides võrdlemisi väike. Niisugused ebasoodsad tingimused määravad Põhjalahe planktonivaesuse.
VALGUSTINGIMUSED LÄÄNEMERES
Valgustingimused veekeskkonnas on teistsugused kui atmosfääris. Sügavametes veekihtides väheneb valguse intensiivsus pidevalt. See on seotud valguse neeldumise ja hajumisega. Enamik vette langevast valgusest neeldub, muundudes peamiselt soojusenergiaks. Erineva lainepikkusega valgus neeldub erinevalt
*Kõige vähem neelduv violetjas-sinine spektriosa( lainepikkus 450-550) tungib kõige sügavamale vette ja hajub tugevamini, andes ühtlasi veele värvuse. Destilleeritud vesi on paksus kihis sinise värvusega.
Valgustingimused merevees olenevad veel mitmesuguste lahustunud ja hõljuvate ainete olemasolust vees. Mida rohkem neid vees leidub seda tugevamini neeldub lühikese lainepikusega(sinine) valgus. Selle tulemusel väheneb sügavus, milleni valgus vette tungib ja vee värvus nihkub rohekate ja kollakate toonide suunas. Eriti tunduvalt mõjutavad looduslike vete värvust ja valgustingimusi kollakad ning pruunid huumusained, mis neelavad kõige enam lühilainelist valgust.
Hüdrobioloogilistel töödel määratakse looduslike vete läbipaistvus ja värvus. Vee läbipaistvuseks nim sügavust, milles muutub nähtamatuks vette lastud mõnedetsimeetrise läbimööduga valge ketas . Vee värvuse kirjeldamisel hoitakse aga ketas poole läbipaistvuse sügavuses. Olenevalt taeva ja pilvede peegeldumisest veepinnal on merepinna otseselt täheldatav värvus mõnevõrra hallikam nimetatud viisil määratud värvusest.
Läbipaistvus isel merevees valistevaid valgustingimusi ainult ligikaudselt. Teostatud mõõtmiste kohaselt tungib läbipaistvuse sügavuseni umbes 16 % vette langevast valgusest.
Läänemere vete läbipaistvus ulatub mere avaosades mõneteistkümne meetrini, lahtedes aga on plankton, mitmesugustes suspendeeritud osakeste ja huumusainete olemasolu tõttu teatud perioodidel mõned meetrid ja veeldi vähem. Läbipaistvus muutub sesoonselt, olenevalt planktoni arenemisest ja kevadiste suurvetega merrekantavate huumusainete rohkusest.
Vee värvus Läänemere avaosas on roheline või sinakasroheline, lahtedes kollakasroheline, kollane, pruunikaskollane või isegi kollakaspruun.
Vete väike läbipaistvus ja sellest olenevad valgustingimused piiravad taimestiku vertikaalset levikut. Põhjataimestiku leviku alumina piir paikneb selles veekogus olenevalt läbipaistvusest 25-45m sügavusel. Planktonivetikad arenevad ainult kuni 50 m paksuses ülakihis.
Taimede esinemine ainult ülemistes veekihtides seletub asjaoluga, et orgaaniliste ainete sünteesimine rohelistes taimedes oleneb valgusest ja selle levimisest vees. Teatud valgusintensiivsuse puhul on assimilatsiooni ja dissimilatsioon taimedes tasakaalus. Seda valgusintensiivsust nim kompensatsioonipunktiks. Orgaanilisi aineid sünteesitakse ainult pindmistes hästivalgustatud veekihtides kuni kompensatsioonipunktini vastava sügavuseni. Sügavamal toimub ainult orgaaniliste ainete muundumine ja lagunemine .
Valgus avaldab mõju ka läänemeres elavatele loomadele. Mitmesuguste selgrootute ööpäevased vertikaalsed ränded on otseselt seotud valgustingimustega. Päeval hoidub enamus neist loomadest põhjalähedastesse hämaratesse veekihtidesse, öösel tõusevad nad kõrgematesse kihtidesse. Samasuguseid vertikaalseid rändeid sooritavad kalad, kes järgnevad oma toiduobjektidele.
VEETASEME KÕIKUMISED LÄÄNEMERES
Läänemere suhteline väiksus määrab tuule mõjul tekkivate lainete iseloomu selles veekogus, sest lainete kõrgus oleneb peale tuule tugevuse ja kestuse ka tuultele avatud veeala ulatusest. Lained on Läänemeres suhteliselt väiksed, olles lahtedes veelgi väiksemad kui mere avaosades. Kõige suuremat lainetust võib täheldada Läänemere keskosas, sügavaveelistes piirkondades. Lainete kõrgus võib siin ulatuda 6 meetrini, kuid enamasti ei ületa 3-4 meetrit. Põhjalahes on suurimate lainete kõrgus 5m, Soome lahe lääneosas 4m ning idaosas 3m, Riia lahes 3m. Nii kõrged lained tekivad suhteliselt harva, ainult pikaajaliste tugevate lane - ja edelatuulte puhul. Tavaliselt on lained väiksemad. Nii ei ületa lainete keskmine kõrgus Soome lahe idaosas 1,5 meetrit.
Lainete pikkus, s.o. laineharjade vaheline kaugus, on Läänemeres 30-40 meetrit.
Lainete kuju sõltub mere sügavusest. Läänemeres kui madalas veekogus tekivad järsemad lained ja seetõttu väiksed laevad rulluvad siin tugevamini kui ookeanis, kus on lained laugjamad.
Lainetuse mõju piirdub ülemiste veekihtidega ja muutub tühiseks sügavusel, mis võrdub lainete poole pikkusega. Ranna lähedal, väiksematel sügavustel kui pool lainepikkust, suureneb lainete kõrgus, lained paiskuvad kõrgele õhku, et seejärel mühisedes rannale langeda. Nii tekib rannalähedastel aladel murdlainetuse vöönd.
Tõusu ja mõõna nähtused, s.o. Päikese ja Kuu külgetõmbejõust tingitud veetaseme perioodilised kõikumised, avalduvad Läänemeres nõrgalt. Palju tunduvamaid veetaseme kõikumisi Läänemeres põhjustavad pikemat aega samast suunast puhuvad tuuled. Samasuunalise tuule mõjul võib veetase muutuda 0,5-2 meetri võrra, üsna tugevate tormide ajal aga veelgi enam. Tuul kuhjab vee ühtedest mereosadest teistesse. Nii näiteks läänetuulte mõjul langeb veetase Läänemere lääneosades ja tõuseb idarannikul. Läänemere veetaseme muutumine oleneb ka õhurõhust: õhurõhu muutumisel 1 mm võrra muutub veetase mere keskosas 8 cm võrra.
Samaaegselt veetaseme tõusuga mere ühtedes piirkondades langeb veetase teistes piirkondades. Nii tekib veenivoo erinevus, mis tasakaalustab seda tinginud tegurite lakkamisel. Inertsi tõttu voolab alale, kus veetase oli madalam, rohkem vett kui on vaja veepinna rõhtse asendi taastamiseks. Tekib esialgsele vastupidine olukord ja vesi hakkab liikuma vastassuunas . Niisugune vee edasi-tagasi liikumine kordub, kusjuures veenivoo kamplituud muutub üha väiksemaks. Kirjeldatud veetaseme kõikumisi meres nim seisulaineteks . Seisulainetest tingitud veetaseme muutumine võib Läänemeres olla üsna suur.
Tugevate ühesuunaliste tuulte püsimisel ja õhurõhu samaaegse muutumise korral võib veetase Läänemeres muutuda 3-4 meetri võrra. Sellelaadilised veetaseme tõusud on põhjustanud katastroofilisi üleujutusi.
LÄÄNEMERE KALASTIK
Läänemere kalastiku liigiline koostis oleneb esmajoones praeguseaegsetest elutingimustest selles veekogus. Ajalooliste tegurite (varasemad ühendused teiste veekogudega, kunagised elutingimused, veekogu iga) osatähtsus on mõnevõrra varjatum ja esimesel silmapilgul raskesti märgatav.
Läänemeres kaasajal valitsevatest ökoloogilistest tingimustest avaldavad kalastiku koostisele suurimat mõju soolsuse- ja temperatuuritingimused.
Suhtumise järgi keskkonna soolsusesse liigitatakse kalad tavaliselt mere-, siirde- ja mageveekaladeks. Merekalad veedavad kogu oma elu meres, mageveekalad magevees .
Siirdekalad sooritavad rändeid ühest keskkonnast teise: anadroomsed siirdekalad (näiteks lõhe) toituvad ning kasvavad meres ning sigimiseks rändavad magevette, katadroomsed siirdekalad, nagu angerjas, toituvad ning kasvavad magevees (või riimvees) ja sigimiseks siirduvad ookeani. Lisaks nendele põhijaotustele eristatakse veel poolsiirdekalu, kes toituvad ja kasvavad riimvees (peamiselt jõgede suudmealadel), kuid kudemiseks rändavad jõgedesse (näiteks vimb ). Poolsiirdekalad on justkui üleminekuks siirdekalade ja mageveekalade vahel.
Võrreldes Põhjamere ja Beltidega elab Läänemeres suhteliselt vähe merekalu. Samal ajal esineb siin (peamiselt Läänemere kõige enam magestunud piirkondades) mitmeid mageveelisi kalaliike, kes on kohastunud eluks riimvees.
Vähenenud soolsus piirab paljude mereloomade levikut. Neil merelise päritoluga kalaliikidel, kelle marjaterad on pelaagilised, tuleb kohastumisel riimveeliste tingimustega ilmsiks veel üks lisatakistus: sigimine on võimalik ainult sellise soolsusega vees, mille tihedus tagab marjaterade hõljuvuse. Vastasel korral langevad marjaterad merepõhja-le ja hukkuvad seal hapnikupuuduse ja teiste ebasoodsate tingimuste mõjul.
Läänemere madala soolsuse tõttu esinevad selles veekogus ainult vähesed pelaagiliste marjateradega merelised kalaliigid , seejuures on enamik neist väikse arvukusega. Ainult tursk , kilu ja lest , s. o. need liigid, kes on kohastunud kudemiseks suhteliselt väiksema soolsusega vees, saavutavad Läänemeres suure arvukuse.
MEREKALAD

RÄIM – on heeringa kääbustunud alaliik, kes esineb Läänemeres. On heeringast väiksem ja on väiksem selgroolülide arv. Osa räimikoeb kevadel osa sügisel. Vastavalt sellele nim neid kevadkuduräimedeks ja sügiskuduräimedeks. Viimased erinevad teineteisest ka eluviisi, käitumise jt. Tunnuste poolest. Kevadkuduräim omakorda moodustab mitmeid erivorme(avamereräim, fjordiräim, põhjalahe jääräim- kõik erinevad üksteisest selgroolülide ja kiilusoomuste arvu poolest.). Peale nende vormine on olemas veel kiirekasvuline hiidräim, kes toitub suurematest koorikloomadest ja kaladest. Sügiskuduräime seas on eristunud suure- ja väiksesilmalisi vorme. Räim on pelaagilise eluviisiga kala, kes hoidub parvedesse. Tema jaotumus mere erinevates osades ja mitmesuguste veekihtides on tihedasti seotud toitumise, sigimise ja talvitumisega, olenedes mitmesugustest välisteguritest, esmajoones temperatuurist ja valgusest. Talvitumise ajal koonduvad räimed põhjalähedastesse veekihtidesse, mis sellal on kõige soojemad. Niisugused koondised esinevad mere avaosas, Soome lahes, Riia lahes ja ka sügavamates fjordides. Kevadel siirdub kevadkuduräim kudemiseks rannikulähedastesse madalamatesse vetesse, mis soenevad kõige kiiremini. Ta koeb liivasel, kruusasel või kivisel hõreda taimestikuga kaetud põhjal. Massiline kudemine toimub temperatuuril 8 – 16 kraadi. Vastavalt ülemiste veekihtide soojenemisele koeb räim mais ja juuni alguses 4 – 6 m sügavuses, hiljem aga 8 – 10 m sügavuses. Koetud mari kleepub taimedele, peamiselt mitmesugustele punavetikatele, harvemini adrudele ja meriheinale. Marja arenemine kestab optimaalselt temperatuuridel 5 – 8 ööpäeva. Koorunud vastsed on 5- 6 mm pikkused. Umbes 21 – 31 mm pikkustena moonduvad nad maimudeks, kes hoiduvad põhjalähedastesse kihtidesse, hiljem järk-järgult sügavamale. Vastsed ja maimud toituvad pisimatest hõljuritest. Kõik räimed on suvel enamasti planktonirikastes veekihtides ja toituvad intensiivselt. Peamisteks toiduobjektideks on plankterid(esmajoones aerjalalised ja vesikirbulised ), vähemal määral ka põhjalähedastes veekihtides elavad koorikloomad , eriti lõhkjalalised ja kirpvähilised. Vanemad räimed hoiduvad sügavamatesse veekihtidesse, isegi kuni 90 m sügavusele ja toituvad mitmesugustest suurematest hõljuritest ja põhjaloomadest. Suve lõpul hakkab sügiskuduräim koonduma parvedesse ja siirdub kudema .

KILU – sarnanaeb väliskujult räimega, olles viimasest veidi jässakam, sest ta kõhtmine osa on tugevamini arenenud ja sabauime alus laiem. Kilu on suhteliselt kõrgema keha ja väiksema peaga. Kõige kergemini saab kilu eristada nn kiilusoomuste järgi, mis paiknevad kõhuserval ja moodustavad terava saekese. Viimane on tuntav, kui tõmmata sõrmega mööda kõhuserva kõhuuimest ettepoole . Kilu erineb räimest veel kõhuuimede asetuse poolest. Kilu levila hõlmab Läänemere lõuna- ja keskosa ning külgnevate lahtede need piirkonnaf, kus vee soolsus ei lange alla 4 promilli. Kilu on pelaagiline planktonitoiduline kala. Ta vastsed toituvad väiksematest hõljuritest – ränivetikatest, viburvetikatest ning aerjalaliste munadest ja noorjärkudest. Maimude peamiseks toiduks on aerjalalised vähid ja limuste vastsed. Täiskasvanud kilu toidus esinevad aerjalalised, vesikirbulised, vääneljalalisete ja limuste planktilised vastsed, samuti ka kalade marjaterad. Kilu toitumine kudemisperioodil on erandlik nähtus, mis seletub marja ja niisa väikeste mõõtmetega. Teistel kaladel aga arenevad sugunäärmed enamasti niivõrd suureks et täidavad kõhuõõne ja seega on toidu vastuvõtmine kudemisperioodil takistatud. Kilu koeb portsjoniliselt, s.o. emane ei koe kõiki marjateri korraga, vaid mitu korda, seejuures väiksemate järkudena. Portsjoniline kudemine on väga kasulik kohastumine. Kuigi kilu mari on väike, koeb üks isend kudemisperiooni jooksul 10 000 – 30 000 marjatera . Viimased koetakse pikema aja jooksul ja ebasoodsate välistingimuste korral ei hukku mitte kõik marjaterad ja vastsed. Ülejäänud aga, sattudes sobivatesse tingimustesse , saavad anda küllaldase järglaskonna.

TURSK – massiivse süstja kehaga kala, keda iseloomustab3 seljauime ja 2 pärakuuime olemasolu ning alalõual paiknev poise. Tursa levila hõlmab Läänemere avaosa, vähemal määral esineb teda ka külgnevates lahtedes. Kõige arvukam lõunaosas. Elab põhjalähedastes külmemates veekihtides. Läänemeres hoidub ta peamiselt kihtidesse, kus temperatuur on alla 6 kraadi. Noore tursa peamiseks toiduks on väiksed põhjaloomad. Suguküps tursk toitub mitmesugustest koorikloomadest ning kaladest. Tursk on väga ablas röövkala. On välja arvutatud, et tursk võib päeva jooksul ära seedida toidu hulga, mis ulatub ta enda kaaluni. Tursa kudemiseks sobivad tingimused esinevad Läänemeres ainult piiratud aladel süvikutes, intensiivseks toitumiseks aga sobivad kõige enam madalamal paiknevad piirkonnad, eriti süvikute ja madalate nõlvad, kus sügavus muutub järsult. Seetõttu sooritab tursk korrapäraseid aastaajalisi rändeid, mis võimaldavad toituda ja sigida suhteliselt soodsates tingimustes.

LEST – on omapärase lapiku kujuga põhjakala. Marjast koorunud vastsed on esialgu pikliku sümmeetrilise kujuga ning ei meenuta millegagi täiskasvanud lesta. Vastsed laskuvad merepõhja ja seal algab nende moone: kala kaldub ühele küljele, alumisele poolele jäänud silm rändab pealmisele poolele teise silma juurde.

TEISED LESTALISED – merilest – erineb lestast sileda kehapinna poolest. Soomuslest – keha on korrapäraste soomustega kaetud. Kammeljas – on lühem ja laiem. Vasakpoolne.

MERIHÄRGLASED - kolm liiki – meripühvel, nolgus , merihärg. Kõik koevad talvel.

EMAKALA - on pikliku kehaga, meenutades välimuselt lutsu.

TOBIAD – rulja kehaga ja terava lõppeva peaga kalad.

MUDILASED – Läänemeres neli liiki: must mudil, kollekas pisimudil, väiksesilmaline mudilakene ja väike mudilakene. Sigimisperioodil värvuvad eredamaks – nn. Pulmarüü.

MERIVARBLANE – küürakas-jässaka kujuga hallikalt värvunud kala.

MERINÕEL – ja madunõel – väga omapärase välimuse ja eluviisiga kalad.

VÕIKALA - lamenenud kehakuju. Kõrgus kaks korda suurem kui laius.

LIIPERKALA

RAUDKIISK – erineb ogalikust sihvakama keha poolest.

TUULEHAUG – luud keetmisel roheliseks.

NELJAPOISENE MERILUTS

ISLANDI LIMUSK

MAKRELL

MERIKUKK

KIVINOLGUS
MAGEVEE KALAD

KOHA – võib kasvada 1 m pikkuseks

AHVEN – tavaline. Marjaterad paiknevad lintidena.

KIISK

SÄRG

LATIKAS

NURG

HAUG

VIIDIKAS

SÄINAS
SIIRDE- JA POOLSIIRDEKALAD

ANGERJAS – on Läänemere ja üldse kogu maailma kõige omapärasema eluviisiga siirdekala. Angerja elu magevees algab 6-8 cm pikkuste läbipaistvate nn klaasangerjate siirdumisega merest jõgedesse. Klaasangerjad tungivad vastu voolu piki jõgesid üles. Sellel perioodil nende nahk pigmenteerub ja nad muutuvad läbipaistmatusteks. Kasvavad aeglaselt. Pärast mageveelist eluperioodi(isastel 4-7 a.;emastel 6-9 a.) rändavad uuesti mere. Selle tagasirände ajal nende silmad suurenevad, rinnauimed pikenevad, selg mi soli rohkeas värvub mustaks või pruuniks, senini kollakad küljed ja kõht muutuvad hõbedasteks. Angerjad omavad metalse läike nim hõbeangerjateks. Kudemine toimub kevadel.

LÕHE – on meres elav voolujoonelise kehaga röövkala, kes kudemiseks rändab jõgedesse. Sügisel koetud marjast kooruvad kevadel vastsed. Noorjärgud veedavad oma esimesed eluaastad jõgedes. Meres lõhe toitub intensiivselt. Eelistatud toiduks on mere-elu perioodil kilu, räim, tobiad, nor tursk, ogalik ja mitmesugused koorikloomad. Eluiga 8-9 a. Suurim kaal 40kg. Suguküpsed lõhed pöörduvad kudemiseks tagasi oma sünnijõgedesse. Rännates jõgede ülemjooksul elavad varuainetest. Kärestikes võivad teha 2-3 m kõrgusi hüppeid. Enamik lõhesid on pärast kudemist üsna kurnatud ning hukkuvad.

MERIFORELL – on lõhele lähedani nii välimuselt kui ka eluviisilt. Üldiselt on lõhest veidi jässakam, sabavars on jämedam kui viimasel. Sabauim lõpeb otseselt, vanematel isenditel ka kumeralt. Kogu kehal esinevad tumedad täpid. Täpsemalt võimaldab liigilist kuuluvust määrata kala suulaes paiknev sahkluu , mis meriforellil on hammastatud. Koeb samuti jõgedes, kuid ei rända nii kaugele kui lõhe, sageli koeb ka väiksemates rannaojades. Kudemine toimub sügisel. Max pikkus üle 1 meetri. Kaal kuni 15 kg. Meie rannikuvetes on meriforell arvukam kui lõhe. Toit: räim, kilu, tobiad, meritint , ogalik, merikilk ja kirpvähilised.

MERITINT – on siiglastele lähedane kalaliik. On rasvauim. Toores kalaliha lõhnab nagu värske kurk . Läänemeres on levinud peamiselt jõgede suudmealadel ja rannikulähedastes magestunud piirkondades. Üsna arvukas Kura säärlõukas. On pelaagiline, parvedes elav kala. Noor kala sööb planktonit, täiskasvanu suuremaid koorikloomi, kalade marja, noori räimi ja väiksemaid liigikaaslasi. Kasv kuni 30 cm. kudemisränne parvedena jõgedesse.

VIMB – On Läänemeres levinud peamiselt suuremate jõgede suudmealadel. On põhjakala. Noorena sööb zooplanktonit, täiskasvanud põhjaloomi- limused , koosikloomad, ussid , surusääsklaste vastsed. Max kasv 50 cm. Max kaal 3 kg. Rändab kudema jõgedesse. Kevadel muutub selg tumedaks, peaaegu mustaks, uimed punaseks.

MERISIIG – külmalembene kala, kõige arvukam Läänemere põhjapoolsetes piirkondades. On põhjakala. Toidus valdavad mitmesugused põhjaloomad- kootvähk, merikilk, baldi lamekarp jt. Osa rändab kudemiseks jõgedesse, osa koeb madala soolsusega merelahtedes, koevad hilissügisel.

OGALIK – on väike vilgas kalake, keda isel 2-5 eraldiseisva oga olemasolu seljauime ees. Kogu Läänemere rannikualadel . Võib esineda massiliselt. Talub järske soolsuse muutusi. Võivad parvenu astuda ka endast suuremate vaenlaste vastu.Söövad planktonit ja põhjaloomakesi. Kudemiseks rändab jõgedesse, osad magestunud rannikualadel. Isane ehitab liivasele põhjale taimede vahele kuni rusikasuuruse kerakujulise pesa, liimides selleks neerude eritise abil kokku mitmesuguseid taimeosi. Valminud pesasse ajab isane ühe või mitu emast kudema. Pärast kudemist jääb pesa valvama.

JÕESILM – ei ole kala vaid kuulub sõõrsuuste hulka. Ussilaadse kujuga, pea külgedel paiknevad lõpusavad. Elab meres, toitub põhjaloomakestest aga ka teistest kaladest. Imeb ennast imilehtrina talitleva suu abil surnud või elusate kalade külge ja kaabib neilt sarvhammastega kudesid . Koeb jões aprillist kui juuni esimese pooleni. Marjaterad koetakse emase poolt valmistatud lohukestesse, pärast kudemist silmud surevad. Munadest koorunud vastsed-liivasonglased, erinevad tunduvalt täiskasvanutest, elavad jõe põhjamudas kuni 6 aastat ja siis mere vist .

MERISUTT – on jõesilmust suurem, kuni 1 m pikk. Esineb peale Põhjalahe kogu Läänemere ulatuses. Andmed tema kohta on puudulikud. Pärast kudemist ei hukku, pöördub mere tagasi. Merisutt on parasiitkala, kes klammerdub suuremate kalade külge, et imeda nende verd ja pehmeid kudesid.

NOAKALA – nimetus isel ta kuju, mis on külgedelt kokku surutud. Silmatorkav on rinnauimede erakordne pikkus. Esineb Läänemere magestunud piirkondades, peamiselt jõgede suudmealadel. On parvedes elav pelaagiline kala, kes hoidub ülemistesse veekihtidesse.Toitub planktonist, vette öangevastest putukatest ja teiste kalade maimudest. Marjaterad kleepuvad taimedele.

TUUR – väga omapärase välimusega. Keha viietahuline, tahkude servadel paiknevad luukilbikeste read. Pea eesosa aheneb teravaks ninamikuks, selle alaküljele kinnituvad poised. Läänemeres ainult üksikud isendid. Elab meres, toitub põhjaloomadest. Kevadel rändab jõgedesse, kus koeb aprillist juunini . Üle 3m pikk, kaal üle 200 kg. Tuura marja tuntakse ‘’musta kaaviari’’nime all. – kõrgelthinnatud delikatess.

VINTRÄIM – on heeringlane, keda isel ta keha külgedel olevad tumedad laigud. Hoidub rannikulähedastesse vetesse. Toitub planktonist ja kasvab 50 cm pikkuseks. Kudemiseks rändab aprillis-mais jõgedesse. Läänemeres vähe.

ALOOSA – sarnaneb välimuselt ja eluviisilt vinträimega. Kasvab kuni 70 cm pikaks. On leitud üksikute isenditena Läänemere lõunaosast.
LÄÄNEMERE LINNUSTIK
Seotus merega on erinevatel linnuliikidel erinev. Ookeanilised linnuliigid : veedavad peaaegu kogu oma elu avamerel, tulles ainult pesitsusperioodiks väikestele meresaartele. Teised linnuliigid on valinud elupaigaks rannikuala . Esineb ka linde, kes pesitsevad sisemaal, kuid väljaspool seda aega tegutsevad ainult merel või rannikul.
MERELINNUD – kunagi ei pesitse sisemaal kunagi( kui siis haruharva või täiesti juhuslikult)

HAHK – ( somateria mollissima)peaaegu hanesuurune lind. Sulestik emastel pruun, tumedamate vöötide ja tähnidega. Isaste sulestik onpesitsusajal üsna kirev - musta ja valgekirju , helerohelise laiguga kuklal ja pea küljel ning kreemika pugualaga. Läänemerel laialt levinud. Pesitsuspaigana eelistab väikseid kaljusaarekesi ja lamedat kaljurannikut. On hea ujuja , võib sukelduda 10 m sügavusele. Talvitub mere lõunaosas, ei lenda ära. Sööb limuskeid, rannakarpe. Majanduslik tähtsus- mune süüakse, sulejoped haha udusulgedest.

KIVIRULLIJA – (Arenaria interpres) Väike u. kuldnoka suurune lind, punakaspruuni selja ja mujal musta-valgekirju sulestikuga. Kõige arvukam Soomes. Elab kajakate koloonias , kajakad kaitsevad . Sööb koorikloomi, putukavastseid jt, keda hangib madalast rannaveest.

ALK – (Alca torda) on varesest veidi suurem lind musta ülapoole ning valge kõhualuse ja tiivavööndiga.’’läänemere pingviin ’’Eesti vetes tihti ei kohta kui siiski on. Suurem osa ajast vees. On suurepärased ujujad, ujuvad tiivalöökide abil, ka sukelduvad. Kõige rohkem Soomes.

LÕUNA TIRK = PIKKNOKK TIRK – (Uria aalge) Algiga ühesuurune, samavärvi sulestik aga nokk on peenem. Pesitseb vähestes paikades Stockholmi lähistel. Meie vetes harva. Sööb selgrootuid , koorikloomasid.

KRÜÜSEL – ( Cepphus grille) on algist märgatavalt väiksem, üleni musta sulestikuga, ainult valge tiivalaik ja punased jalad. Pesitseb väikeste kolooniatena Soome rannikul, meil Pakri saarel. Sööb koorikloomasid, limuseid, on hea sukelduja . Elab aastaläbi siin, kui meri kinni külmub läheb lõunapoole.
TINGLIKULT MERELISED LINNUD – Läänemere alal pesitsevad ja tegutsevad kas eranditult või valdaval enamikul juhtudel mererannikul.

RISTPART – (Tadorna tadorna) valge-musta-punase-rohelise kirju. Rannikulähedal, on kohatud ka järvedel. Lõunaosas kõige arvukam. Ehitab pesa varjatud paikadesse ja toitub mereselgrootutest, keda hangib kas madala vee põhjast või mereheidistest. Talvel ei lahku.

TÕMMUVAERAS – Must sulestik, valge tiivajoonega. Tähtis haudelind . Rootsis, Soomes, Eestis harilik. Toit merekarbid, koorikloomad, hulkharjasussid . Ei põlga ära ühtegi selgrootut. Hea sukelduja kuni 5 m. tugev kõht, seedib karbid ära.

ROHUKOSKEL – u. varese suurune, kaheharuline suletutt kuklas . Emane pruun, isane pea rohekasmust, kaelus valge, selg mustjas, rind ookerjas. Levinud üle terve Läänemere. Teeb koopakesi. Jahimehed tapavad. Pehmed udusuled pannakse padja sisse. Lendab ära, talvitub Põhjameres.

MERIVART – Heleda kõhualusega, Venemaa põhja osa. Tundra - ja taiga järv. Läänemeres põhjarannikul. Sööb selgrootuid ja limuseid.

MERISKI – V.a. põhjalaht. Hallvarese suurune, selg must, kõht valge, nokk erepunane. Pesa liivaluidetel, harva rohus . Sööb selgrootuid, korjab need madalast veest, ei sukeldu .

LIIVATÜLL – tugevalt kollased jalad, valge-pruuni-musta kirju sulestik. Liivasel rannikul, harva siseveekogudes. Lahkub talveks- läheb Inglismaale .

MERITÜLL – mustad jalad, muidu sarnane eelmisele. Suhteliselt haruldane liik. Eestis pole. Talvel ära- ei tea kuhu.

PUNAJALG-TIIDER – Punane nokk, pikad punased jalad. Levinud, võib kohata ka sisevetel. Eelistab rannaniite. Toitub selgrootutest . Madalas vees, ei sukeldu. Talvel läheb vahemereäärde.

ALPI RISLA – Roostepruun selg, must kõht, pikk tume nokk. Eelmisest väiksem. On ka meie vetes. Sööb selgrootuid. Lendavad suures rühmas.

NAASKELNOKK – Lõunapoolse päritoluga lind, nokk kaardub ülespoole. Musta-valge kirju. Selgrootud , ussid, putukavastsed. Talvel Portugalis ja Hispaania rannikul.

MERIKAJAKAS – peaaegu hane suurune. Mantel mustjaspruun, mujalt musta-valge segu. Rootsi, Soome, Gotland, Saaremaa, Hiiumaa, Muhumaa. Arvukus viimastel aastatel kasvanud. Lend rahulik, võib näha ujumas. Teoitub kaladest, selgrootutest. Põhihobi- rüüstab teiste pesi, sööb mune, poegi. Talveks lõunapoole, kus vesi pole kinni jäätunud.

HÕBEKAJAKAS – valge-sinihalli sulestikuga. Magu happeline, väljaheide söövitab auto värvi, Tallinnas kodulind. Prügikast, sööb karpe- laseb karbil kõrgelk katki kukkuda , kalasid.

TÕMMUKAJAKAS – mustjaspruun, levinud, liivaluidetel pesitseb, Soomes lamedatel kividel. Saaremaa. Selgrootud, kalad, pisiimetajad, linnumunad ja pojad. Lahkub talveks Vahemere-idaosas, Pärsia ja Aafrika suured järved. Mõned jäävad siia ka.

KALAKAJAKAS – Sinkjashall. Üldlevinud, ka siseveekogudel. Kõige rohkem lõunaosas. Meil kaa palju. Sööb kõike, kalu, selgrootuid, teri , inimeste toidujäänuseid.

TUTT -TIIR – hakisuurune, must pea,hele kõht, peenike nokk. Pesitseb lõunapool. Haudekolooniates pojad tihedalt koos, et kaitsta kajakate eest. Talveks lahkub.

VÄIKETIIR – kuldnoka suurune, must pea, valge laup. Arvukas Eesti läänesaarestikus. Talvitub Aafrika rannikul.

RANDTIIR – must tagi , mantel helehall, karmiinpunane nokk, jalad punased. Eestis laialdaselt levinud. Kolooniatena. Talvitub Antarktikas .

RÄUSK = RÖÖVTIIR – Räuskab, nagu baarist tulnud mees. Hallvarese suurune, hall, punane nokk, mustad jalad. Rändlind, kõige rohkem Rootsi, Soome, Eestis ka kasvab arvukus.

SÖÖDIK-ÄNN – pesitseb ainult skäärides, pesa paljal kaljul kajakate koloonia läheduses. Sööb kõike suuremaid. Selgrootutest lugu ei pea. Varastavad kahekesi teiselt linnult püütud kalad ära. Hull söödik. Talvel ära- ei tea kus.

RANDKIUR – Kaljustel skääridel, tegusteb madalas vees. Sööb kirpvähilisi, putukavastseid, harjasusse.
MAGEVEELINNUD – Merivardid( tuttvart , punapea- vart ), sinikaelpart, piilpart, luitsnokk- part , rägapart, jääkoskel, hallhani, sarvikpütt, tuttpütt, naerukajakas , väikekajakas, jõgitiir, mustviires, väiketüll, vihitaja, veetallaja, tiigikana, vesikana .
*KORMORAN – on suure kõvera nokatipuga lind. Sulestik on tal tume, aga nii peal kui külgedel leidub ka valgeid laike. See hane suurune lind võib kaaluda umbes kolm kilo. Kormoran on hea ujuja ja lendaja ning ülihea sukelduja, kuid käimine on vaevarikas. Viimane omapära on talle isegi sama nime andnud, mis järvekaurilgi on - kakerdaja. Kuna ta on kalatoiduline, siis on ta arvestatav konkurent kaluritele. Kuid temast on ka inimestele kasu olnud. Nii on ka kormorani liha söödud, ehkki see on tuim ja vajab pikaajalist keetmist. Veelgi huvitavam on fakt, et hiina kalurid on õpetanud kormorani kalu paati tooma. Et ta seda alla ei neelaks, on kaela ümber pandud metallrõngas.
Eestis kohtab pesitsevat kormorani merelaidudel ja seda viimastel aastatel järjest sagedamini. Tõenäolisemalt võib seda rahvasuus karbasena tuntud lindu näha aga tema läbirändel sügisel ja kevadel. Maailmas on kormorani levila väga lai ulatudes Põhja-Euraasiast Lõuna-Aafrika ja Austraaliani, osa linde on kodu leidnud ka Põhja-Ameerikas. Oma pesapaikadesse saabuvad nad paaridena , mis moodustuvad ilmselt kogu eluks. Meelispaikades pesitsevad nad suurte kolooniatena koos. Koos ehitavad emas- ja isaslind suure pesa. Selle kõrgus on kuni meeter. Pesa asukohaks valitakse võimalusel puuoks, aga kui seda pole, siis tuleb leppida lamandunud roostikuga, kaljunukkidega või isegi tasase maapinnaga. Koos toimub ka hilisem munade haudumine. Munad on tihti paksu vanemate väljaheidete kihiga kaetud. Tavaliselt on kormoranil viis poega , kes on algul täiesti abitud. Koorudes paljad ja pimedad pojad hülgavad seitsme nädala pärast pesa ning veel veidi rohkem kui kuu möödudes on valmis iseseisvat elu alustama.
LÄÄNEMERE IMETAJAD

RANDALHÜLJES – (Phoca vitulina) 1,6 -1,8 m pikkune ja võrdlemisi jässaka kehaga. Karv seljal kollakashall väikeste tumedate laikudega, kõhupoolel märgatavalt heledam. Täiskasvanud loomad kaaluvad kuni 80 kg, harva kuni 115 kg. Ei talu jääd, elab Läänemere jäävabas lõunaosas. Eestisse sattunud kogemata. Sööb 1800 kg kala aastas. Poegib suve alguses- 1 poeg, kes on suuteline kohe ujuma .

VIIGERHÜLJES – (Phoca hispida) on väiksem ja saledama kehaga. Täiskasvanud isendite pikkus on kuni 1,5 m ja kaal kuni 60 kg, harva üle 90 kg. selg ja küljed tumepruunid, varustatud piklike heledate rõngaslaikudega. Kõhupool heledam, üksikute tumedate rõngaslaikudega. Viigerhülge päriskoduks on Põhja-Jäämere bassein. Läänemeres elab ta jäänukloomana ehk reliktina hilisjääajast, olles siin kujunenud eri alamliigiks. Kõik hülged toituvad kaladest. Poegib jää peale- pojad pika pehme valge karvaga, võimelised ujuma hiljem.

HALLHÜLJES – (Halichoerus grypus) on Läänemere hüljeste hulgas suurim. Kuni 300 kg, kuni 2,7m. Pruunikashall, emased heledamad. Tavaline ka meil. Eelistab avamerd, 1-2 poega. Mitu nädalat- 1 kuu, lähevad vette.

PRINGEL – (Phocaena phocaena) vaalaline. Kuni 1,7 m, on leitud eesti vetest. Armastab rannikulähedasi alasid. Kalurid ei salli, lõhub kalavõrke, hea ujuja. Poegib kevadesl, poeg 60-80 kg raskune.

VALGEVAAL – (Delphinapterus leucas) on nähtud Kolga lahes, kuni 6m ja 1tonn. 60’venelased arvasid et allvelaev, jälitasid.

LÄIKSILM VAAL – (Tursiops truncates)selg ja küljed mustad, kõhualune valge.

Valgekoon -delfiin ; Valgekülg-delfiin; Ebamõõkvaal(kuni 26 m ja 60 t);
LÄÄNEMERE PLANKTON
Planktoniks e. hõljumiks nim vees hõljuvate taimede ja loomade kogumit. Tavaliselt on hõljumiorganismide kulgemiselundid nõrgalt arenenud ja nende aktiivse liikumise võime piiratud. Seetõttu need organismid hõljuvad vees enam-vähem passiivselt, kandudes vee liikumise mõjul ühest kohast teise.
Planktilise eluviisiga võivad olla nii taimed kui ka loomad. Vastavalt sellele räägitakse fütoplanktonist ehk taimehõljumist, nis koosneb üherakulistest või koloniaalsetestvetikatest, ja zooplanktonist ehk loomahõljumist, mille tähtsamateks koostisosadeks on ainuraksed , väiksemad hulkraksed( keriloomad , paljud koorikloomad) ja mitmesuguste loomade(usside, koorikloomade, limuste,kalade) monad ja vastsed. Kalade vees hõljuvate marjaterade ja vastsete tähistamiseks kasutatakse nimetust ihtüoplankton.

LÄÄNEMERE FÜTOPLANKTON- liigiline koostis oleneb otseselt selles veekogus valistevatest tingimustest, esmajooned soolsusest, mis enamasti määrab ära ka üksikute liikide leviku ulatuse Läänemeres.
Tähtsamad rühmad:

Sinivetikad – algelise ehitusega üherakulised ja koloniaalsed vetikad, mida iseloomustab rakutuuma puudumine, on levinud peamiselt magevees, riimvees ja taluvad soolsust kuni 8 promilli. Arenevad kõige intensiivsemalt suvekuudel, kui merevee pinnakihtide temperatuur tõuseb üle 14-15 kraadi.

Viburvetikad – Läänemere planktonis kõige rikkalikumalt esindatud vaguviburvetikad, mida isel tselluloosist plaadikestest koosnev rüü ning sellel olevad ring- ja pikivagu. Enamik like on merelise päritoluga. Vaguviburvetikad arenevad peamiselt külmal aastaajal, mõned liigid kõige massiivsemalt sügisel, teised kevadel.Ülejäänud viburvetikate rühmad on Läänemere planktonis esindatud ainult üksikute liikidega. Kõige tavalisemad on merelise päritoluga nannoplankterid Ebia tripartite, mille levila ulatub Soome skäärideni ja Distephanus speculum, mis esineb Läänemere lõuna- ja keskosas.

Rohevetikad – üherakulised või koloniaalsed mageveelise levikuga vetikad, on Läänemere planktonis esindatud väheste liikidega. Arenevad soojal aastaajal.

Ränivetikad – ehk diatomeed on üherakulised või koloniaalsed vetikad, mille kahest poolmest koosnev koda sisaldab rikkalikult räni. Ränivetikad on riimvees esindatud suurema arvu liikidega kui meres või magevees. Sellega seletub ka ränivetikate liigiline rohkus Läänemere planktonis. Kõige massilisem arenemine langeb külmale aastaajale, eriti kevadele.
Fütoplanktoni liigiline koostis ja levik sõltub soolsusest, temperatuurist ja ka vee liikumisest .
LÄÄNEMERE ZOOPLANKTON – karmid klimaatilised tingimused, väike soolsus – zooplankton liigivaene.

Ainuraksed – ripsloomad ehk infuusorid. Levinud peam. Magevetes.

Ainuõõssed – vähe like: meduus, meririst , meriseen ja meritikker.

Keriloomad – ehk rotaatorid

Vesikirbulised – ehk kladotseerid.

Aerjalalised – ehk kopepoodid.

Harjaslõugsed – väikese pikliku kehaga väga liikuvad planktilised loomad.
LÄÄNEMERE PÕHJALOOMASTIK
Mere oõhjaloomastiku ehk zoobentose moodustavad kõik loomad, kelle elupaigaks on merepõhi. Siia kuulub esindajaid väga paljudest loomarühmadest: ainuraksed, käsnad, ainuõõssed, mitmesugused ussid, koorikloomad, ämblikulaadsed, putukate vastseid, sammalloomi, okasnahsed, poolkeeliksid ja isegi selgroogsed -kalad. Üsna mitmekesised on põhjaloomastiku-organismid ka oma eluviisi poolest. Näiteks esineb nende hulgas :

ujuvorme, kes enamasti ujuvad põhjalähedastes veekihtidest ja laskuvad aegajalt põhjale(lõhkjalalised vähid, mõned ussidja kalad jt.),

mööda põhjapinda ringi liikuvaid – roomavaid ja jooksvaid vorme ( krabid , teod, paljud okasnahksed ja ussid),

vabalt merepõhjal lebavaid vorme(mõned limused, tupekestes ussid jt.),

põhjaseitteisse kaevuvaid vorme(siia kuuluvad peam ussid ja karbid, kusjuures esimestest osa elab tuppedes, teine osa aga tuhnib vabalt setteis.),

puurivaid vorme, kes uuristavad käike kas puitesemeisse((laevaoherd, uurikkakand) või kivimeisse(mõned teised limused, käsnad, ussid, okasnahksed)

kinnitunud eluviisiga vormid, kelle hulka kuuluvad käsnad, hüdropolüübid, õisloomad, sammalloomad , vääneljalalised vähid, merituped jt.
Läänemeres on põhjaloomastiku liigiline koosseis suhteliselt vaene. Peamiselt madala soolsuse tõttu.
LIMUSED EHK MOLLUSKID – karbid ja teod
Karbid: tavalisemad neli: söödav rannakarp , söödav südakarp, balti lamekarp ja liiva-uurikkarp. Kõik nimetatud liigid on väga avarasoolased ehk eurühaliinsed. Vee soolsuse kahanemisega kaasub nendel karpidel, nagu enamikul teistelgi mereloomadel, kääbustumine, s.t. mõõtmete tunduv vähenemine.
Teod: vähe. Harilik ranniklane ja kalju-ranniklane.
KOORIKLOOMAD EHK VÄHID – Läänemere põhjaloomastikus kõige vormiküllasemalt esindatud loomarühm.
Kümnejalalised: kaks merevormi – põhjamere garneel , läänemere garneel.
Kirpvähilised: rohkem kui 20 liiki.
Kakandilised
Sõrgkakandilised
Lõhkjalalised ehk müsiidid
Põnguskilbilised
Vääneljalalised
Karpvähilised
USSID
Keraskärssed
Hulkharjasussid
Väheharjasussid
Kaanid
Kärssussid
ESINDAJAD MUUDEST LOOMARÜHMADEST
Merituped
Okasnahksed
Sammalloomad
Merilestlased
Ainuõõssed
Käsnad
PÕHJALOOMASTIKU ELUKOOSLUSED
Balti lamekarbi kooslus – Balti lamekarp, söödav südakarp, kirpvähi liigid.
Suure roostekarbi kooslus – (Bornholmi nõos – suure roostekarbi-balti lamekarbi-lubilamekarbi kooslus)hulkharjasussid punane süstlõpuslane ja tavaline kombitsmühklane, keraskärssloomad harilik silinderkärslane ja lõpussaba-keraskärslane, koorikloomad merikilk, tavaline harjaslabalane ja suur hulklõpuslane ning limustest söödav rannakarp jt.
Hulkharjasusside ja koorikloomade vaesunud kooslus.
LÄÄNEMERE PÕHJATAIMESTIK
LIIGILINE KOOSTIS
Rohevetikad –
Mändvetikad –
Pruunvetikad –
Punavetikad –
Kõrgemad taimed –
PÕHJATAIMEDE ÖKOLOOGIA JA LEVIK
MADALA SOOLSUSE TÕTTU PÕHJATAIMESTIK LIIGIVAENE. Levik sõltub: soolsus, vee läbipaistvus, toitesoolade olemasolu vees, substraat , temperatuur. Horisontaalne levik sõltub soolsusest. Vertikaalne jaotumus sõltub valgusest- taimed saavad ju orgaanilist ainet sünteesida ainult valguse käes.
Kõige madalamas vees kasvavad rohevetikad ja kõrgemad taimed, sügavamal pruun- , kõige sügavamal punavetikad. Need üleminekud pole järsud kuid üldine reeglipärasus on selgest märgatav. Seda nähtust nim kromaatiliseks adaptatsiooniks.
18