Läänemere kalad (0)

Läänemere kalad
Kõigis Läänemeremaades tegeletakse tulusa kalapüügiga. Tähtsaimad püügilakad on merekalad , kuid eriti Soome lahe ja Põhjalahes on suur majanduslik tähtsus ka mageveekaladel. Nüüdisaegsete püünistega saavad kalurid Läänemeres kalasaagi hõlpsasti kätte. Kalapüüki reguleeritakse mitmete riikide vaheliste lepingutega, mille eesmärgiks on säilitada kalade elujõulisust ja võimalus kalavarusid pika aja jooksul kasutada. Kalavarude eest hoolitsemiseks lastakse merre kalakasvandustes kasvatatud kalamaime. Soome rannikul kasvatatakse vikerforelli toidukalaks suurtes sumpades.
Räim on Läänemere tähtsaim kala.
Läänmeres elab ligi sada kalaliiki, ¾ neist on merekalad. Enamiku merekalade marjaterad hõljuvad vees. Liiga madala soolsusega vees langevad nad põhja ja hukkuvad. Seepärast ei saa mitmed Läänemeres elunevad kalad paljuneda mere madala soolsusega osades.
Merekaladest püütakse kõige rohkem räime ning samasse sugukonda kuuluvat kilu , samuti turska ja lesta. Räim on riimveega kõige paremnimi kohastunud ning elab kogu Läänemeres Taani väinadest kuni Põhjalahe põhjasoppideni. Majanduslikus mõttes on ta Läänemere tähtsaim püügikala. Toiduks tarvitab räim planktonit . Suurem osa Läänemere räimi koeb kevadel saarestikus ja merelahtedes 1-15 meetri sügavuses vees. Sügisel kudevat räime nimetatakse sügisräimeks. Erinevalt enamikust merekaladest arenevad vastsed räime marjateradest merepõhjas. Räime püütakse aasta ringi ja püüda saab teda nii rannikuvees kui ka madalal kaugel avamerel. Rohkem kui pool püütud räimedest söödetakse karusloomafarmides ameerika naaritsatele ja rebastele.
Kilu elab Läänemeres peaaegu kõikjal. Ta koeb avamerel, tähtsamad koelmud on Läänemere keskosas. Kilu on räime järel teine Läänemere tähtsaim püügikala, millest valmistatakse konserve vürtskilu. Puuduvad täpsed andmed, miks mõni aeg tagasi hakkas arvukus meres vähenema, kuid arvata võib, et selle põhjuseks on kas liiga intensiivne kalapüük või mere saastumine . Tänu rangetele kalapüügipiirangutele on kiluvarud viimasel ajal hakanud jälle kasvama.
Läänemere tursasaak on väga kõikuv. Tursk koeb avamerel, Ta sigimiseks vee soolsus olema vähemalt 1%. Aeg-ajalt tuleb Põhjamerest Läänemerre tavalisest rohkem soolast ookeanivett, siis laienevad ka tursa kudemiseks sobivad alad. Soome lahest ja Põhjalahest püütud tursad on sinna rännanud lõunapoolt, Läänemere soolasematest osadest.
Lest koeb Läänemere lõunaosas avamerel, tema mari hõljub vees, Läänemere põhjaosa lest koeb madalatel ja vastsed arenevad merepõhjal. Tänu Sellisele kohastumisele on lest levinud kogu Läänemeres.

Latikas

Latikas on kõrget kasvu külgedelt lapik kala. Ta on suur ja pikaealine. Rekordsuurused on: kaal 5,5 kg, vanus 32 aastat ja pikkus 82 cm.
Latikas elab järvedes ja aeglaselt voolavates jõgedes. Mõnikord võib teda näha ka vähesoolases merelahes. Latikad elavad peaaegu kogu Euroopas - ainult päris Lõuna-Euroopas pole neid leitud. Noored kalad sulistavad rohkem kaldavees taimede vahel peitust mängides. Nad püüavad söögiks pisikesi veeloomi. Suuremad kalad rändavad sügavamasse vette, et seal mudasel põhjal toitu otsida. Latikatel on söögiaeg ainult kaks korda päevas - hommikul ja õhtul.
Tavaliselt elavad nad suures parves, aga paljunemise ajaks otsib iga üksik isane endale kodu. Koduks on lihtsalt üks maatükk, mida ta oma silmadega vaatama ulatub. Sinna tuleb ka emane ning seal toimubki kudemine. Emakala mari kleepub taimedele. Selleks ajaks peab vesi olema juba üsna soe - umbes 15 °C. Järglasi võib latikas saada alles kuueaastaselt.
Latika vaenlasteks on suured röövkalad. Ta on Eesti sisevete üks tähtsamaid püütavaid kalu. Latikast saab valmistada palju maitsvaid toite ka inimesele. Looduskaitse alla ei kuulu.

Räim

Räim on olnud peamine kala eestlaste toidulaual juba sajandeid . Ta on suhteliselt väike, hõbedaläikeline kala tume-sinakasrohelise seljaga , kes asustab Läänemere keskosa ning Botnia ja Soome lahte . Räim on avaveelise eluviisiga ning võib laskuda meres enam kui saja meetri sügavusele. Juhuslikult võib ta eksida ka magevette. Räim elab vilkalt liikuvates parvedes, mis võtavad toiduotsinguil või kudemise ajal ette küllalt ulatuslikke rändeid.
Keskmine räim on umbes 15 cm pikkune , kuid esineb ka hiiglasi, kelle pikkus ulatub kuni 30 cm-ni. Neid nimetatakse hiidräimedeks. Hiidräimed kujunevad välja nendest räimedest, kel õnnestub noorpõlves hakata neelama teiste kalade vastseid ja maime. See tingibki kiire kasvu võrreldes teiste räimedega, kes jäävad elu lõpuni truuks selgrootutest toitumisele. Huvitav on see, et talvel ei toitu räimed üldse - nad veedavad talve tihedates väheliikuvates parvedes kuni saja meetri sügavusel põhja lähedal. Intensiivse toitumise ajal varakevadest hilissügiseni toimuvad aga igaõhtused ränded ülemisse veekihti, kus öö mööda saadetakse , hommikul laskutakse seevastu sügavamatesse veekihtidesse tagasi. Sellise liikumise põhjustab see, et räimed ei talu eredat päikesevalgust, samal ajal on aga ülemine veekiht soojem ja hapnikurikkam ning seal on rohkem toitu.
Kui kudemisaeg kätte jõuab (tavaliselt aprillist juulini), siis suunduvad räimeparved rannikualadele. Koelmud paiknevad 4...12 m sügavusel ning neis on tähtis veetaimestiku olemasolu - nimelt arenevad räime marjaterad pruun- ja punavetikatele kleepunult. Räimemaimud toituvad selgrootute, peamiselt aerjalaliste vastsetest. Meres on räimel ohtralt vaenlasi: ta on toiduks paljudele röövkaladele, hüljestele ja kajakatele. Peale selle on hulk kalu, kes toituvad räime marjast.
Räim on üks tähtsamaid püügikalu kogu Läänemeres, teda tarvitatakse toiduks värskelt, suitsutatult ja konserveeritult. Vaenlaste ohtruse ja suure väljapüügi tõttu tekkiva kahju kompenseerib räim suure järglaste arvuga. Ei kuulu looduskaitse alla.