Läänemeri (0)

MEREKOOL
Läänemeri
Referaat
Juhendaja:
Tallinn 2013
Sisukord
1.Sisukord...........................................................................................................................................2
1.1Sissejuhatus .................................................................................................................................. 3
2.1Pildid..............................................................................................................................................4
2.Läänemere iseloomustus................................................................................................................. 5
2.2Läänemere kujunemine..................................................................................................................6
3.Läänemere kalad ................................................................................................... 7
3.1. Kilud .............................................................................................................. 8
3.2.Räim............................................................................................................................................. 9
3.3. Tursk .......................................................................................................................................... 10
3.4. Lest . ............................................................................................................... 11
4.Kokkuvõte..................................................................................................................................... 12
4.1.Kasutatud kirjandus.....................................................................................................................13
Sissejuhatus
Läänemeri on maakera üks suuremaid sisemeresid, kogupindalaga 373 tuhat km2, keskmise sügavusega 52 meetrit. Läänemeri on madala soolsusega (8…10%) ning seetõttu suhteliselt liigivaene. Samas on Läänemere kalapopulatsioonid küllalt arvukad. Seda iseloomustab ka fakt, et siit püütakse umbes 1% kogu maailmamere kalasaagist.
Läänemeres elab ligi 100 erinevat kalaliiki, mis osaliselt pärinevad järvedest ja jõgedest, aga mere madala soolsuse tõttu saavad ka siin elada. Siin elab ka kalu, kes tegelikult elavad Atlandi ookeanis. Mõned neist aga ei saa Läänemeres vee madala soolsuse tõttu järglasi ja on sageli oma ookeanis elavatest liigikaaslastest palju väiksemad. Sellised kalaliigid on: kilu , räim, lest ning tursk, mis on ka kõige püütavamad liigid.
Läänemeri
Läänemeri, Euroopa ja selle poolsaarelise osa Skandinaavia vahel asuv Atlandi ookeani sisemeri ; 365 000 km2 (teistel andmetel 373 000 km2), koos Taani väinadega 386 000 km2, koos Kattegatiga 420 000 km2, suurim sügavus 459 m, keskmine sügavus 55 m, maht umbes 20 000 km3; Suur-ja Väike- Belti , Sundi, Kattegati ja Skagerraki väina kaudu ühenduses Põhjamerega. Läänemerega piirneb 9 riiki.
Läänemere nime seostatakse Plinius Vanema mainitud Baltiaga (lad Balcia), mis kuulduste kohaselt pidi olema Põhja-Euroopas asuv suur merevaigusaar. Baltiast tulenevat mаrе Balticum 'i ('Balti meri') on esimest korda maininud Bremeni Adam 11. sajandil. Vanavene Varjaagi meri (vene Варяжское море) ja hilisem Svea meri (vene Свейское море) viitavad Läänemerel omal ajal valitsenud normannidele ja rootslastele. Normannide Austurweg (' idatee ') on seoses nimega Idameri, mida kasutavad Läänemere lääne- ja põhjaranniku rahvad .
Rannajoon on tugevasti liigestunud; Rootsis ja Soomes (kristalsete kivimite alal) on ülekaalus skaarrand, Saksamaal, Poolas, Leedus ja Lätis liivarand , Eestis, Gotlandil ja Ölandil (karbonaatsete kivimite ja moreeni alal) murrutusrand. Suurimad lahed : Põhjalaht, Soome ja Liivi laht. Läänemere põhjaosa kerkib (Põhjalahe põhjarannik 10 mm, Loode-Eesti rannik kuni 3 mm aastas), lõunaosa vajub.
Läänemeri on šelfimeri, mille sügavus ületab 200 m ainult süvikuis: Gotlandist põhjaloodes asub 459 m sügavune Landsorti, idas 246 m sügavune Gotlandi ja Ahvenamaast edelas 300 m sügavune Ahvenamaa süvik. Läänemere vesikond on 1 649 550 km2. Jõgedest on veerohkeim Neeva (20% kõigi jõgede vooluhulgast). Keskmine õhutemperatuur on jaanuaris Läänemere lõunaosas 0–1,5, põhjaosas –6 kuni –10, juulis vastavalt 15–16 ja 13–14 °C; sademeid on 400–800 mm aastas. Läänemere veerežiimi kujundavad läbi Taani väinade toimuv veevahetus ja mageda vee juurdevool jõgedest (440 km3 aastas). Vesi on selgepiiriliselt kihistunud; madala soolsusega üla- ja suhteliselt suure soolsusega süvakihi järsk üleminek (umbes 8‰ isohaliini juures) on mere lõunaosas 30–50, Soome lahe suus umbes 70 m sügavuses ja takistab oluliselt vee vertikaalset segunemist. Ülakiht jaotub suvel pindmiseks soojaks ja alumiseks külmaks veeks. Vee pinnakihi soolsus on Taani väinades 8–10 ja Läänemere avaosas 6–7‰ ning väheneb Soome ja Põhjalahe sopi suunas (vaikseim 1–2‰). Pinnakihis kulgeb piki rannikut vastupäeva alatine hoovus. Vee pinnatemperatuur on talvel mere keskosas 2–3, lahtedes veidi alla 9, suvel lõunaosas 16–18, Põhjalahes 13–14 °C; põhjakihtide temperatuur on umbes 5 °C. Talvel jäätuvad Põhja-, Soome ja Liivi laht peaaegu üleni, mere keskosas on jääd harva; Botnia lahe põhjasopis püsib jää üle poole aasta, Neeva lahes 5, Eesti lääneranniku lahtedes 4–5 kuud, mere lõunaosas kitsa ribana alla kuu. Looded on enamasti alla 10 cm. Suurt veetaseme kõikumist põhjustab tuul – tugeva läänetuulega kerkib veetase mere idaosas ja langeb lääneosas ning vastupidi; 1824 tõusis vesi Neeva suudmealal 4,1 m ja 1924 3,69 m, 1967 Pärnus 2,53 m üle keskmise. Lainekõrgus on enamasti 1–2 m, maru ajal küünib see avamerel 10, Soome lahes 6 ja Liivi lahes 3 m-ni.
Läänemere kujunemine
Läänemere nõgu on kujunenud Kvaternaarieelsel ajal maakoore kõikuvliikumiste ja kauaste uuristus- ja kulumisprotsesside toimel. Neogeeni lõpus oli nüüdse Läänemere nõos keerukas jõestik. Soome lahe kohal voolanud Ürg-Neevasse suubusid Põhja-Eesti alalt nüüdisjõgedest tunduvalt suuremad lisajõed. Lihvini (Holsteini) jäävaheajal oli Läänemere kohal Holsteini meri ja Mikulino ( Eemi ) jäävaheajal nüüdismerest märksa suurem ja soolasema veega Eemi meri. Hilisjääajal, viimasel mandrijää järkjärgulise taandumise ajal oli liustikuserva ees suuri (peaaegu elutuid) jääpaisjärvi (näiteks Lõunabalti Bollingi meri, Karjala meri, gotiglatsiaalne Joldiameri, Lõunabalti jääpaisjärv ja Ramsay järv). Pärast jääserva taandumist Pandivere kõrgustikult umbes 12 000 aastat tagasi ühinesid kõrgustikust idas ja läänes olnud jääpaisjärved Balti jääpaisjärveks. Liustiku taandudes Kesk-Rootsi alale sai paisjärv Närke väina kaudu ühenduse ookeaniga. Tekkis jahedaveeline väga väikese soolsusega preboreaalne Joldiameri. Skandinaavia poolsaare neotektoonilise kerkimise tagajärjel Joldiamere ja Atlandi ookeani vaheline ühendus katkes, Närke väin kuivas ja Läänemere nõos tekkis magedaveeline Antsülusjärv. Selleks ajaks kliima soojenes ning Skandinaavia mäed vabanesid mandrijääst. Järvest voolas välja (kunagise Närke väina kohal) Svea jõgi. Maakoore aeglase vajumise tagajärjel moodustus Antsülusjärve staadiumi lõpus nüüdsete Taani väinade kohal jälle ühendus ookeaniga ning veetase alanes . Suurenes soolase vee vool Läänemerre, tekkis Litoriinameri. Merevee soolsus oli tollal Eesti looderannikul 8–15‰, Taani väinades ligikaudu 20‰. Viimase 4000 aasta jooksul (Limneameri) on Taani väinad maailmamere taseme aeglase alanemise pärast kitsenenud ning soolase vee vool ookeanist Läänemerre vähenenud. Mõni teadlane eristab Joldiamere ja Antsülusjärve staadiumi vahelist üleminekulist Ehheneismere ning Antsülusjärve ja Litoriinamere vahelist Mastogloiamere staadiumi, viimast on nimetatud ka Klüpeuse mere staadiumiks (riimveelise ränivetika Campyloidiscus Clypeus'e järgi). Mitme uurija arvates on Läänemere geoloogiline areng Läänemere nõos hoopis lihtsam: jääajajärgsel ajal on olnud ainult 2 staadiumi, esmalt magedaveeline Antsülusjärv ja seejärel soolaseveeline Litoriinameri.
Joonis 1. Läänemeri on sisemeri
Joonis 2. Läänemeri
Läänemere kalad
Üheks Läänemere peamiseks väärtuseks on selle kalavarud . Põhja-Euroopa madalatele meredele on tüüpiline väga kõrge kalade sigivus. Seda võib õelda ka Läänemere kohta, kus on väga suur kilu- ja räimepopulatsioon. Ent samal ajal on liigiline mitmekesisus (siin elavate kalaliikide arv) üsna madal. Mere nooruse ja spetsiifilise soolsusskeemi tõttu on siin edukalt kohanenud üksnes mõned kalaliigid. Seepärast võib siit leida vaid väheseid tüüpilisi Atlandi liike (näiteks tursk, räim ja kilu), sest teiste jaoks on Läänemere riimvesi liiga mage. Kuid teisest küljest annab see mõnele mageveeliigil. Võimaluse asuda elama rannikuvette.
Vaatamata sellele, et meres pole kindlaid „piire”, võib Läänemere kalafauna jaotada sellegipoolest kolmeks suureks koosluseks: avaveekooslus, kes asustab valdavat osa põhjakihist kõrgemal asuvast veemassist; põhjakooslus, kes elab põhjavööndis (ökoloogilises piirkonnas mere põhjas), ning litoraalne ehk rannikukoondis.

Kilu
Kilu on väike, saleda kehakujuga sinakasrohelise seljaga hõbedane kala. Kilu on Eesti merevetes laialt levinud - ta ei tule kunagi ranniku lähedale, vaid veedab kogu oma elu avamerel. Kilud koonduvad suurtesse parvedesse, mille pikkus võib ulatuda sadadesse meetritesse või koguni kilomeetritesse. Kilu leviku määravad ära talvitumistingimused ja üldine soolsus, sest sellest sõltub kudemise edukus. Nimelt võib mari liiga madala soolsuse tõttu hukkuda, sest marja areng saab toimuda vaid vabalt vees hõljudes, madala soolsusega vees vajub aga mari põhja. Kudemine toimub juunis või juulis ülemistes veekihtides ning kalurid on tähele pannud kilude kudemisaegset "mängu", mis jätab mulje nagu sajaks vaiksesse vette tugevat vihma. Vastsed kooruvad juba 3…4 päeva pärast, 2,5…4 cm pikkusena teevad nad läbi moonde - ilmub hõbeläige ning vastsest on saanud maim. Nii vastsete kui ka maimude põhiosa menüüst moodustavad vees hõljuvad selgrootud - peamiselt aerjalalised ja vesikirbulised . Talvel toituvad kilud vähe ja nad koonduvad tihedatesse väheliikuvatesse parvedesse kuni saja meetri sügavusele põhja lähedale. Intensiivse toitumise ajal varakevadest hilissügiseni toimuvad aga igaõhtused ränded ülemisse veekihti, kus öö mööda saadetakse , hommikul laskutakse seevastu sügavamatesse veekihtidesse tagasi. Sellise liikumise põhjustab asjaolu, et kilud ei talu eredat päikesevalgust, samal ajal on aga ülemine veekiht soojem ja hapnikurikkam ning seal on rohkem toitu. Kilu on ka ise toiduks paljudele loomadele - röövkaladele, hüljestele ja veelindudele, samuti on tal tugev toidukonkurents noorte räimedega. Kilu elule mõjub väga soodsalt soolase vee sissevool Põhjamerest Läänemerre, sest see rikastab ta toidulauda. Kilu arvukust kahjustab vaenlaste arvu (tursa) suurenemine. Ta on üks tähtsamaid töönduslikke masskalu, keda kasutatakse ka loomasöödaks. Sügiskuudel on kilul suur rasvasisaldus (10…18 %) ning temast toodetakse sprotte ja vürtsikilu.
Joonis 3. Kilu

Räim
Räim ehk läänemere heeringas ( Clupea harengus membras) on atlandi heeringa Läänemeres elav alamliik. 22.veebruaril 2007 kuulutati räim Eesti rahvuskalaks. Eesti rannikuvetes saab eristada kolme räime asurkorda: Liivi lahe räim, Läänemere kirdeosa avamereräim ja Soome lahe räim. Kuna mõni asurkond koeb varasuvel (mais-juunis) ja mõni sügisel, siis on eristatud ka kevadräime ja sügisräime, kelle kategoriseerimises ja tunnustamises pole ihtüoloogid üksmeelel. Räim on teistest atlandi heeringatest väiksem, enamasti alla 20 cm pikk, kuid suguküpseks saab varem, 13-14 cm pikkuselt ja 2-3 aasta vanuselt. Räimede seas esineb kiire kasvuga hiidräimi, kelle pikkus ulatub 33 ja isegi 37,5 cm-ni. Tavaline räim toitub planktonist, aga hiidräim on röövkala ja sööb sageli ogalikke.Peale suuruse eristab räime teistest atlandi heeringatest väiksem selgroolülide arv: neid on tal 54–57. Peale selle on räim kohastunud eluks riimvees ja suudab kohati elada isegi täiesti magevees , näiteks mõnes Rootsi järves. Räim koeb kõval, kivisel või kruusasel põhjal 2–20 m sügavuses. Räim on Läänemere peamine töönduskala, andes poole sealsest kalasaagist. Teda püütakse tavaliselt ranna lähedalt seisevvõrkude ja seisevnootadega.Rohkem kui pool kogu saagist läheb konservide valmistamiseks (sprotid õlis ja räim tomatis). Erilise küpsetusmeetodi abil saadakse poolsuitsuräim. Väiksem osa saagist realiseeritakse jahutatult või külmutatult. Räime marineeritakse, suitsutatakse, praetakse või küpsetatakse hapukoore ja tilliga. 1954–1956 prooviti räime aklimatiseerida Araali merre. Kolm aastat pärast marja toomist Araali hakkasid räimed seal juba kudema . Esimestel aastatel kasvas räim Araalis väga hästi, tunduvalt paremini kui Liivi või Visla lahes, kust ta pärines. Räim sõi vähikesi Diaptomus ja Dikerogammarus, aga nende arvukus hakkas tunduvalt vähenema. Toidupuuduse ning vaenlaste ja toidukonkurentide arvukuse tõttu Araali meres töönduslikku räimevaru ei kujunenudki. Väikesearvuline räimepopulatsioon elab Väike-Araalis tänaseni.
Joonis 4. Räim
Tursk
Tursk on omapärase ja hõlpsalt äratuntava kehakujuga kala. Ta ruljas keha on kõige kõrgem kukla kohalt, siis aga aheneb ühtlaselt saba suunas. Pea ja suu on suhteliselt suured. Tursa värvus sõltub elukeskkonnast, kuid üldiselt on valdavad hallikad ja pruunikad toonid. Ta on suhteliselt suur kala, kelle keskmine pikkus täiskasvanult on 40...60 cm ja kehamass 0,8...1,5 kg. Tursk on kala, kes asustab laiu veteavarusi, elades peamiselt Läänemere kesk- ja lõunaosas. Tursaparved on väga liikuvad, kuid nad hoiduvad suurtesse sügavustesse ja põhjalähedastesse veekihtidesse. Kõik Läänemerd asustavad tursaparved moodustavad kokku ühtse suure karja. Eesti rannavetesse satub teda üldiselt vähe. Tursk on röövkala, kelle ohvriks langevad räimed, kilud, lestad ja ka enda nõrgemad liigikaaslased. Tursk on päevase eluviisiga . On kindlaks tehtud, et ööseks laskuvad nad kivisele merepõhjale ja lebavad seal liikumatult, kas kõhuli või koguni külili. Kõik Läänemere tursad koevad Gotlandi süviku või selle nõlvade piirkonnas 70...100 m sügavusel. Kudemine toimub Läänemere turskadel pika aja jooksul veebruarist oktoobrini. Vaatamata sellele, et tursk on parvekala ja seltskonnaga harjunud , muutuvad nad mõnikord - intensiivse toitumise ja eriti kudemise ajal - üksteise suhtes vaenulikuks. Siis hõivab iga isaskala omale territooriumi. Et avavees piiritähised puuduvad, siis kujutab see lihtsalt teatud suurusega vaba ruumi peremehe ümber. Kudemistseremoonia ajal teeb isastursk ujupõie abil röhkivat häält ja müksib emast ninaga. Viljastatud marjaterad arenevad vabalt vees hõljudes ning vastsed kooruvad 2...4 nädala pärast. Esialgu kerkivad vastsed vee ülakihtidesse, kus nad planktonist toitudes hõljuvad, hiljem aga laskuvad merepõhja. Suguküpseks saavad tursad 4...5 aasta vanuselt. Looduses elab tursk tavaliselt 9...10 aastat vanaks. Tursk on üks tähtsamaid põhjalähedase eluviisiga püügikalu kogu maailmas. Eriti väärtuslikuks peetakse tema A- ja D-vitamiini rikast maksa, millest toodetakse kalamaksaõli. Tursa liha on rasvavaene, kuid maitsev ja sobib hästi dieettoiduks. Looduskaitse alla ei kuulu.

Joonis 5. Tursk

Lest
Lest on laia ja lapiku, veidi pikliku kehakujuga, mis on suurepärases vastavuses tema eluviisiga. Lest on põhjakala, kes ujub ringi ühe küljega vastu merepõhja liibudes. Tema keha ülemine poole on tumedam, liivapruun kuni kollakashall, sageli punakate või kollakate laikudega. Kõhtmine ehk alumine pool on kahvatu ja valkjas. Lest on merekala, keda võib leida kogu Eesti rannikuvetest. Lest elutseb kuni 40 m sügavuses, liivasel või savisel põhjal. Mõnikord harva võib ta tungida ka jõgede suudmealadele. Lest elab üksikult ning on küllaltki liikuva eluviisiga. Kudemispaiga otsinguil võib ta läbida pikki vahemaid. Vastavalt erinevatele kudemispaikadele, jaotatakse meie lestad 2 rassi:süvikukudulestad ja rannikukudulestad. Esimesed siirduvad kudema Gotlandi süviku piirkonda, teised koevad aga madalatel rannikualadel, 4...22 m sügavusel. Erinevused ilmnevad ka kudemisajas ja marja arengus. Süvikusse rändajad koevad aprillis-mais ning nende mari on vabalt vees hõljuv, rannikul kudejad koevad mais-juunis, nende mari on väiksem ja kandub kivide alla ning areneb seal. Lesta marja areng kestab sõltuvalt veetemperatuurist 5...10 päeva. Vastse areng on omapärane. Vaatamata oma lapikule kehale täiskasvanueas, näevad lesta vastsed välja nagu teistelgi kaladel ning nad ei sarnane sugugi oma vanematega. ~ 1 cm pikkuselt toimub vastse elus moone: nimelt rändab ta üks silm keha pealmisele poolele teise silma kõrvale, mille tulemusena asuvadki lesta silmad keha ülemisel küljel. Kuni moondeni hõljuvad vastsed vees ringi, peale moonet laskuvad aga merepõhja nagu täiskasvanud lestale kohane. Maimu ülemine, silmadega pool tumeneb, alumine jääb heledaks. Noored lestad toituvad surusääsklaste vastsetest ja pisivähilistest. Alates 7...8 eluaastast toiduvalik muutub. Nüüd saavad eelistatuks limused ja väikesed kalad. Lesta eluiga võib küündida 16 eluaastani. Lest on rannarahva toidus olnud üks tähtsamaid kalu juba kaua aega ja on seda ka praegu. Lesta liha on väga maitsev ning seda suitsutatakse, kuivatatakse või praetakse.
Joonis 6. Lest
Kokkuvõtte
Kasutatud kirjandus:
www.envir.ee – keskkonnaministeerium
www.entsyklopeedia.ee – Eesti Ensüklopeedia
www.sea.ee – Eesti mereinstituut