Läänemere iseloomustus ja kalad (0)

Eesti Merekool
Läänemere iseloomustus ja kalad

referaat
Koostaja : Rainer Roosileht
Juhendaja : Lembit Liimand
TALLINN 2014
SISUKORD
Sissejuhatus..........................................................................................................................................2
1. RÄIM ........................................................................................................................................... 3-4
2. KILU ............................................................................................................................................ 5-6
3. LEST ......................................................................................................................................... 7-8-9
4. TURSK ................................................................................................................................ 10-11-12
5. LÕHI ................................................................................................................................... 13-14-15
6. LÄÄNEMERI .......................................................................................................................... 16-17
7. LÄÄNEMEREISELOOMUSTUSE KOKKUVÕTE................................................................... 18
8. KALADE KOKKUVÕTE....................................................................................................... 19-20
Kasutatud kirjandus........................................................................................................................... 21
Sissejuhatus
Käes olev referaat kirjeldab Räime,Kilu,Lesta,Tursa ja Lõhe elu, sigimist ja elupaiku ning samuti ka toitumist. Iga kala kohta on lühikirjeldus ja samuti illustreeriv pilt.On ära toodud ka kalade ladina keelne nimetus. Iga kala liigi kohta on ka välja toodud tabel, kui palju on konkreetset kala aastas tonnides püütud .
Referaadis on kirjeldadud ka Läänemerd . Läänemere suurim sügavus 459meetrit ja keskmine sügavus 55meetrit.
Samuti on kirjeltatud Läänemere soolsusest, eri paikadest. Läänemere ääres asub üheksa riiki.
Samuti on ära toodud millised tuuled tõstavad ja langetavad veetaset. Läänekaarte tuuled tõstavad veetaset .
-2-

1. Räim

Räim ( Clupea harengus membras ) Läänemeres levinud heeringa kääbustunud alamliik. Pikkus kuni 23 cm (röövtoidulisel hiidräimel kuni 40 cm). Hiidräimed kujunevad välja nendest räimedest, kel õnnestub noorpõlves hakata neelama teiste kalade vastseid ja maime. See tingibki kiire kasvu võrreldes teiste räimedega, kes jäävad elu lõpuni truuks selgrootutest toitumisele.
Talvel räim ei toitu ültse . Avaveeline parvekala, laskub talvel 70–100 meetri sügavusele soojematesse veekihtidesse, sööb planktonit ja koorikloomi. Räimed ei talu eredat päikesevalgust. Suguküpseks saab 2–4-aastaselt. Koelmud paiknevad 4...12 m sügavusel ning neis on tähtis veetaimestiku olemasolu . Marja koeb põhjale ja põhjataimedele (marjateri võib olla kuni 100 000 tükki ). Räimemaimud toituvad selgrootute, peamiselt aerjalaliste vastsetest. Räime ülim vanus on olnud 19 aastat. Eristatakse kaht sesoonset rassi: kevadräime, kes koeb aprillist juulini rannavetes, ja sügisräime, kes koeb augustist oktoobrini madalatel. Sügisräim on suhteliselt vähearvukas; mõlemad moodustavad paikseid asurkondi.
Räim on Läänemere tähtsaim töönduskala. Räime turustatakse värskelt, suitsutatult, konserveeritult, ka soolatult . Soolaräime nimetatakse silguks. 2007 valiti räim Eesti rahvuskalaks.
-3-
-4-

2. Kilu
Kilu ( Sprattus sprattus balticus ) on väike, saleda kehakujuga sinakasrohelise seljaga hõbedane kala.
Kilu on Eesti merevetes laialt levinud - ta ei tule kunagi ranniku lähedale, vaid veedab kogu oma elu avamerel. Kilud koonduvad suurtesse parvedesse, mille pikkus võib ulatuda sadadesse meetritesse või koguni kilomeetritesse.
Kilu leviku määravad ära talvitumistingimused ja üldine soolsus , sest sellest sõltub kudemise edukus. Nimelt võib mari liiga madala soolsuse tõttu hukkuda, sest marja areng saab toimuda vaid vabalt vees hõljudes, madala soolsusega vees vajub aga mari põhja. Kudemine toimub juunis või juulis ülemistes veekihtides ning kalurid on tähele pannud kilude kudemisaegset "mängu", mis jätab mulje nagu sajaks vaiksesse vette tugevat vihma. Vastsed kooruvad juba 3…4 päeva pärast, 2,5…4 cm pikkusena teevad nad läbi moonde - ilmub hõbeläige ning vastsest on saanud maim. Nii vastsete kui ka maimude põhiosa menüüst moodustavad vees hõljuvad selgrootud - peamiselt aerjalalised ja vesikirbulised. Talvel toituvad kilud vähe ja nad koonduvad tihedatesse väheliikuvatesse parvedesse kuni saja meetri sügavusele põhja lähedale. Intensiivse toitumise ajal varakevadest hilissügiseni toimuvad aga igaõhtused ränded ülemisse veekihti, kus öö mööda saadetakse , hommikul laskutakse seevastu sügavamatesse veekihtidesse tagasi. Sellise liikumise põhjustab asjaolu, et kilud ei talu eredat päikesevalgust, samal ajal on aga ülemine veekiht soojem ja hapnikurikkam ning seal on rohkem toitu.
Kilu on ka ise toiduks paljudele loomadele - röövkaladele, hüljestele ja veelindudele, samuti on tal tugev toidukonkurents noorte räimedega. Kilu elule mõjub väga soodsalt soolase vee sissevool Põhjamerest Läänemerre, sest see rikastab ta toidulauda. Kilu arvukust kahjustab vaenlaste arvu (tursa) suurenemine. Ta on üks tähtsamaid töönduslikke masskalu, keda kasutatakse ka loomasöödaks. Sügiskuudel on kilul suur rasvasisaldus (10…18 %) ning temast toodetakse sprotte ja vürtsikilu.
-5-
-6-
3. Lest
Lesta (Platichthys flesus ), nii nagu kõiki lestalisi, iseloomustab ebasümmeetriline, tugevasti külgedelt kokkusurutud keha, mille üks külg on funktsionaalselt kujunenud alumiseks, teine ülemiseks.
Moonde läbinud isenditel on mõlemad silmad samal kehapoolel . Alumist poolt nimetatakse ka pimedaks pooleks , pealmist poolt silmapooleks . Kuigi lestalised on tavaliselt parempoolsed ehk nende silmad on paremal pool, on lesta perekonnas palju vasakpoolseid isendeid, olenevalt asurkonnast 40–58%.
Lesta pime külg on valge, harvem pruunide tähnidega, silmapool värvunud halliks , pruunikashalliks või punakaspruuniks . Pealmise poole värvust suudab lest muuta ning see oleneb põhja värvusest ja mustrist . See omadus on seotud nägemisvõimega, sest pimedaks tehtud lest ei suuda enam värvust. muuta. Ta maskeerib oma kehaga substraadi värvust nii hästi, et muutub peaaegu märkamatuks.
Lest kaevub väga kiiresti. Põhjal lamades ajab ta lainjate liigutustega põhjaainese üles, laskub tekkinud süvendisse ja lõikub keha servadega põhjaainesesse. Ülespaisatud materjal langeb alla tagasi ja katab kala.
Lest liigub vähe ja ta on halb ujuja. Harilikult ujub ta lapiti . Seevastu hädaohus pöördub ta serviti , seljapool ülespoole ja sööstab minema.
Lest elutseb kuni 40 meetri sügavuses, liivasel või savisel põhjal. Mõnikord harva võib ta tungida ka jõgede suudmealadele. Lest elab üksikult ning on küllaltki liikuva eluviisiga .
Kudemispaiga otsinguil võib ta läbida pikki vahemaid. Lest koeb alati meres. Tema marjateras ei ole õlitilka. Mari on pelaagiline ehk vabalt ujuv. Lest koeb madalatel rannikualadel, 4...22 meetri sügavusel.
-7-
Mai-juuni on siinse lesta kudemis aeg. Lesta marja areng kestab sõltuvalt veetemperatuurist 5...10 päeva. Vastsed on algul täiesti läbipaistvad ja sümmeetrilise kehaga, silmad on eri kehapooltel. Nad ujuvad nagu kalad ikka, selg ülespoole. Kuid seejärel teevad nad läbi keeruka moonde, mille käigus sümmeetria kaob.
Üks kehapool kasvab kiiremini kui teine, mistõttu selle poole silm nihkub algul pea servale ja seejärel teisele kehapoolele. Keha lameneb külgede suunas ja muutub kõrgemaks. Seljauim nihkub ettepoole , pealaele. Mõned teisedki elundid ja koed kasvavad ebaühtlaselt, mille tulemusena moonduvad koljuluud ja suu kõverdub. Ka lõpuseaparaat muutub ebasümmeetriliseks. Pimeda poole värvus kaob.
Noored lestad toituvad surusääsklaste vastsetest ja pisivähilistest. Alates 7...8 eluaastast toiduvalik muutub. Nüüd saavad eelistatuks limused ja väikesed kalad.
Lesta eluiga võib küündida 16 eluaastani.
Lest on rannarahva toidus olnud üks tähtsamaid kalu juba kaua aega ja on seda ka praegu. Lesta liha on väga maitsev ning seda suitsutatakse, kuivatatakse või praetakse .Lest on töönduskala.
-8-
-9-
4. Tursk
Tursk ehk atlandi tursk ehk kabeljoo (Gadus morhua) on tursklaste sugukonda kuuluv kalaliik . Tursal on Eesti vetes elutsevatest kaladest uimi kõige rohkem – kogunisti 10 (3 selja-, 2 päraku-, 2 rinna-, 2 kõhu- ja sabauim).
Värvuselt on küljed kaetud rohekate, pruunikate või punakate laikude ja täppidega, kõhupool on seljast heledam.
Tursk on kala, kes asustab laiu veteavarusi, elades peamiselt Läänemere kesk- ja lõunaosas. Tursaparved on väga liikuvad, kuid nad hoiduvad suurtesse sügavustesse ja põhjalähedastesse veekihtidesse. Kõik Läänemerd asustavad tursaparved moodustavad kokku ühtse suure karja.
Eesti rannavetesse satub teda üldiselt vähe. Tursk on röövkala, kelle ohvriks langevad räimed, kilud, lestad ja ka enda nõrgemad liigikaaslased.
Tursk on päevase eluviisiga. On kindlaks tehtud, et ööseks laskuvad nad kivisele merepõhjale ja lebavad seal liikumatult, kas kõhuli või koguni külili.
Kõik Läänemere tursad koevad Gotlandi süviku või selle nõlvade piirkonnas 70...100 m sügavusel. Kudemine toimub Läänemere turskadel pika aja jooksul veebruarist oktoobrini.
Vaatamata sellele, et tursk on parvekala ja seltskonnaga harjunud , muutuvad nad mõnikord - intensiivse toitumise ja eriti kudemise ajal - üksteise suhtes vaenulikuks. Siis hõivab iga isaskala omale territooriumi. Et avavees piiritähised puuduvad, siis kujutab see lihtsalt teatud suurusega vaba ruumi peremehe ümber.
-10-
Kudemistseremoonia ajal teeb isastursk ujupõie abil röhkivat häält ja müksib emast ninaga. Viljastatud marjaterad arenevad vabalt vees hõljudes ning vastsed kooruvad 2...4 nädala pärast. Esialgu kerkivad vastsed vee ülakihtidesse, kus nad planktonist toitudes hõljuvad, hiljem aga laskuvad merepõhja.
Suguküpseks saavad tursad 4...5 aasta vanuselt.
Looduses elab tursk tavaliselt 9...10 aastat vanaks .
Tursk kasvab harilikult 40–60 cm pikkuseks ja kuni 1,5 kg raskuseks, suurimad isendid võivad olla ka üle meetri pikad.
Tursk on üks tähtsamaid põhjalähedase eluviisiga püügikalu kogu maailmas. Eriti väärtuslikuks peetakse tema A- ja D-vitamiini rikast maksa, millest toodetakse kalamaksaõli.
Tursa liha on rasvavaene, kuid maitsev ja sobib hästi dieettoiduks. Looduskaitse alla ei kuulu.
-11-
-12-
5. Lõhi
Lõhe ehk lõhi (Salmo salar) on lõhelaste sugukonda kuuluv kala. Eesti keeles kasutatud ka nimesid lohe, laks .
Lõhe kasvab tavaliselt 1 meetri pikkuseks ja kuni 10 kg raskuseks, haruldasemad on kuni 1,5-meetrised ja 46 kg raskused isendid. Väliselt sarnaneb meriforelliga .
Lõhe asustab Atlandi ookeani ja sellega piirnevaid meresid, ka Läänemeres. Hästi kasvab lõhe ka Vaikse ookeani läänekaldail – Kamzatka poolsare äärnevatel aladel.
Kudemise aegu sõna otseses mõttes ummistavad lõhed sealseid jõgesid, nii et isegi karud on neid suutelised jõest hõlpsalt kätte saama. Lõhed siirduvad sügisel kudema oma sünnijõgedesse, vajades selleks kruusast põhja. Noored lõhed elavad algul jões, siis siirduvad merre.
Kudemine toimub tavaliselt oktoobris või novembris. Kudemiseks valivad kalad kiirevoolulise kärestikulise koha. Emane kaevab sabalöökidega veekogu põhja pesa ning katab selle pärast marjaheitmist kruusaga. Osa isendeid sureb pärast kudemist, kuna nad on nälginud ning kurnatud . Osa läheb merre, kuid väga vähesed koevad kaks või kolm korda.
Marja areng kestab ligikaudu viis kuud. Paari sentimeetri pikkused vastsed kooruvad varakevadel. Nad lahkuvad pesast alles kuu aja pärast. Noored lõhed on erksat värvi. Nad veedavad jões enamasti kaks aastat.
Noorkalade toiduks on jões putukavastsed. Nad kasvavad selle ajaga kuni kahekümne sentimeetri pikkuseks. Merre minekul eredad vöödid ning tähnid kaovad ja keha muutub hõbedaseks. Meres kasvavad lõhed kiiresti.
-13-
Eestis on teada kümmekond jõge, kus on võimalik lõhe kudemine, nagu Pirita , Keila ja Kunda jões. Kunagi oli väga arvukalt esindatud ka Narva jões aga peale hüdroelektrijaama ehitust esineb teda seal harva ja enamasti looduslikult jõkke ei tungi. Lõhe on siirdekala , kes võtab ette pikki rändeid, peale kudemisrände ka toitumisrändeid.
Lõhi toitub Läänemeres enamasti kiludest ja räimedest, vähemal määral ka ogalikest, selleks järgneb ta oma saakkalade suurtele parvedele.
Eestis teada olev rekordlõhe kaalus 37,75 kg .Püüti Keila jõest 1938. aastal .
-14-
-15-
6. Läänemeri
Läänemeri, Euroopa ja selle poolsaarelise osa Skandinaavia vahel asuv Atlandi ookeani sisemeri ; 365 000 km2 (teistel andmetel 373 000 km2), koos Taani väinadega 386 000 km2, koos Kattegaiga 420 000 km2, suurim sügavus 459 m, keskmine sügavus 55 m, maht umbes 20 000 km3; Suur-ja Väike Belti , Sundi, Kattegati ja Skagerraki väina kaudu ühenduses Põhjamerega.
Läänemerega piirneb 9 riiki. Läänemeri on šelfimeri, mille sügavus ületab 200 m ainult süvikus: Gotlandist põhjaloodes asub 459 m sügavune Landsorti, idas 246 m sügavune Gotlandi ja Ahvenamaast edelas 300 m sügavune Ahvenamaa süvik.
Läänemere vesikond on 1 649 550 km2. Jõgedest on veerohkeim Neeva (20% kõigi jõgede vooluhulgast).
Keskmine õhutemperatuur on jaanuaris Läänemere lõunaosas 0–1,5, põhjaosas –6 kuni –10, juulis vastavalt 15–16 ja 13–14 °C; sademeid on 400–800 mm aastas.
Läänemere veerežiimi kujundavad läbi Taani väinade toimuv veevahetus ja mageda vee juurdevool jõgedest (440 km3 aastas).
Vesi on selgepiiriliselt kihistunud; madala soolsusega üla - ja suhteliselt suure soolsusega süvakihi järsk üleminek (umbes 8‰ isohaliini juures) on mere lõunaosas 30–50, Soome lahe suus umbes 70 m sügavuses ja takistab oluliselt vee vertikaalset segunemist.
Ülakiht jaotub suvel pindmiseks soojaks ja alumiseks külmaks veeks. Vee pinnakihi soolsus on Taani väinades 8–10 ja Läänemere avaosas 6–7‰ ning väheneb Soome ja Põhjalahe sopi suunas (vaikseim 1–2‰). Pinnakihis kulgeb piki rannikut vastupäeva alatine hoovus.
Vee pinnatemperatuur on talvel mere keskosas 2–3, lahtedes veidi alla 9, suvel lõunaosas 16–18, Põhjalahes 13–14 °C; põhjakihtide temperatuur on umbes 5 °C. Talvel jäätuvad Põhja-, Soome ja Liivi laht peaaegu üleni, mere keskosas on jääd harva; Botnia lahe põhjasopis püsib jää üle poole aasta, Neeva lahes 5, Eesti lääneranniku lahtedes 4–5 kuud, mere lõunaosas kitsa ribana alla kuu. Looded on enamasti alla 10 cm.
-16-
Suurt veetaseme kõikumist põhjustab tuul– tugeva läänetuulega kerkib veetase mere idaosas ja langeb lääneosas ning vastupidi; 1824 tõusis vesi Neeva suudmealal 4,1 m ja 1924 3,69 m, 1967 Pärnus 2,53 m üle keskmise.
Lainekõrgus on enamasti 1–2 m, maru ajal küünib see avamerel 10, Soome lahes 6 ja Liivi lahes 3 m-ni. Läänemere hoovused olenevad tuule suunast ja tugevusest.. Sagedamini esineb veevool piki Eesti rannikut ida suunas.
Veetaset tõstavad tugevad läänekaarte tuuled, seda alandavad idatuuled. Äärmusjuhtudel on kõikumised olnud 2–2,5 m üle ja 1,2 m alla keskmise veetaseme. Looded on Läänemeres alla 10 cm. Lainekõrgus on enamasti 1–2 m, maru ajal küünib see avamerel 10, Soome lahes 6 ja Liivi lahes 3–4 meetrini.
Läänemere põhjataimestik on liigivaene. Eesti rannikuvetes on määratud 15 liiki ja liigisisest kõrgemate taimede taksonit, 87 taksonit vetikaid, millest 32 sini-, 17 rohe-, 5 mänd -, 17 pruun- ja 16 taksonit punavetiktaimi.
Üks karakteersemaid põhjataimi on pruunvetikas põisadru (Fucus vesiculosus). Ta võib moodustada nii omaette kooslusi kui ka olla substraadiks epifüütoniga segakooslustele.
Punavetiktaimedest on tuntuim harilik agarik (Furcellaria fastigiata), mis omab ka tööstuslikku tähtsust: sellest saadakse furtsellaani ja viimasest toodetud estagarit.
Õistaimedest on Läänemere Eesti rannikualale karakteerne meriheina perekonna liigid.
-17-
7. Läänemereiseloomustuse kokkuvõte
Läänemere kaldal on 9 riiki. Läänemeri on maailmas suuruselt teine sisemeri Vahemere järel. Ta on ka maailma suurim riimveekogu. Läänemeri on madal, keskmine sügavus on kõigest 55 meetrit. Täpsemalt on ta nimetus šelfimeri (mandrilava meri ). Läänemere pindala on umbes 366 000 km2. Umbes 20% Läänemerest on alad, mille sügavus on alla 10 meetri. Läänemere vee maht on umbes 20 000 km3. Läänemeri on Põhja-Jäämerega ühenduses Suur- ja Väike-Belti, Sundi, Kattegati ja Skagerraki väinade kaudu. Soomes ja Rootsis on palju liigestunud viljakandmatuid kiviseid randu. Seevastu on Läänemere lõunaosas palju madalaid liiva- ja luiterandu, mis sobivad hästi plaažideks. Eesti, Ölandi ja Gotlandi saartel on kõrge lubjakivist pankrannik. Läänemeri muudab suvel lähialade kliima külmemaks, talvel aga pehmemaks. Vee keskmine soolsus Läänemeres on kõigest 0,9%. Vee soolsus väheneb Taani väinadest Soome lahe ja Põhjalahe soppide suunas. Läänemere suurim sügavus on 459 meetrit. Läänemere põhjaosa kerkib, aga lõunaosa vajub.  
-18-
8. Kokkuvõte kalade kohta
Läänemeres elab ligi 100 erinevat kalaliiki. Läänemeres elab palju selliseid kalaliike , mis pärinevad järvedest ja jõgedest, aga Läänemere madala soolsuse tõttu saavad need ka seal elada. Seal elab ka selliseid kalu, kes tegelikult elavad Atlandi ookeanis. Mõned neist aga ei saa Läänemeres järglasi, kuna siin on liiga väike soolsus. Läänemeres elavad ookeani kalad on sageli oma ookeanis elavatest liigikaaslastest palju väiksemad. Sellised kalaliigid on: kilu, räim, lest ning tursk. Need kalaliigid on Läänemeres väga levinud. Läänemerest püütakse kõige rohkem räime, kilu, lesta ja turska.

Räim on keskmiselt 15 cm pikk, kuid leidub ka hiiglasi, kes on kuni 30 cm pikad. Ta koeb 1-15 meetri sügavusel. Räim on Läänemere tähtsaim püügikala. Ta elab Läänemere keskosas ning ka Botnia ja Soome lahes. Räim elutseb vilkalt liikuvates parvedes, mis veedavad talve sügaval merepõhjas . Talvel ei söö räim peaaegu midagi. Temast tehase konserve ja teda süüakse ka praetult. Ta keha on hõbeläikeline ja selg tume sinakas-roheline. Räime seljauim on kõhuuimest eespool . Ta kõhualune on sile. Räim on hariliku heeringa sugulane. Veedab oma elu avamerel.

Kilu on kuni 14 cm pikk. Ta koeb avamerel. Kilu on Eesti merevetes laialt levinud. Temast tehakse konserve ja vürtsikilu. Ta on väike saleda kehakujuga sinkjas-rohelise seljaga hõbedane kala. Kilu seljauim on kõhuuimest taga pool. Ta kõht on saagjas. Kilu on omaette kalaliik. Ta veedab terve oma elu avamerel ja ei tule mitte kunagi ranniku lähedale. Kilu veedab talve väheliikuvates parvedes kuni 100 meetri sügavusel merepõhjas.

Lest on kuni 50 cm pikk, laia ja lapiku, veidi pikliku kehaga Läänemere kala. Lesta silmad on ühel küljel. Silmadega külg on kare ja tumepruun , teine külg aga valge. Ta elutseb kuni 40 meetri sügavusel. Lestad elavad üksikuna. On olemas süvikukudulestad, kes koevad Gotlandi süviku piirkonnas, veel on olemas rannikukudulestad, kes koevad 4…22 meetri sügavusel. Lesta eluiga võib küündida kuni 16 aastani. Lest on olnud rannarahva toiduks juba kaua aega. Tal on väga maitsev liha, mida suitsutatakse, kuivatatakse või praetakse.
-19-

Tursk on täiskasvanult 40…60 cm pikk ja kaalub 0,8…1,5 kg. Tursal on ruljas keha, mis on kõige kõrgem kukla kohalt, siis aga aheneb ühtlaselt saba suunas. Ta on enamasti hallikas või pruunikas. Ta elab peamiselt Läänemere kesk- ja lõunaosas. Tursk elab parvedes. Ta saab suguküpseks 4…5 aasta vanuselt. Kõik tursad koevad Gotlandi süviku läheduses. Tursk on röövkala. Looduses elab ta tavaliselt 9…10 aasta vanuseks. Tursa maksa peetakse väga väärtuslikuks, kuna see sisaldab palju A- ja D-vitamiini. Sellest tehakse kalamaksaõli.

Lõhi on suur ja tugev kala. Täiskasvanud lõhede keskmine pikkus on 1 m ja keskmine mass on 10 kg. Maksimaalne pikkus võib ületada 1,5 m ja mass võib ulatuda 46 kg-ni . On väärtuslik spordi- ja töönduskala. 55...60% kala üldkaalust on söödav. Püügi alammõõt 60 cm.
-20-
Kasutatud kirjandus

• www.bio.edu.ee/loomad
  
• www.wikipedia.ee
  
• www.entsyklopeedia.ee
  
• www.stat.ee
  

-21-