Läänemeri ja selle kokkuvõte (0)

Läänemeri
Läänemeri ehk Balti meri, Põhja- ja Kesk-Euroopa vahel olev Atlandi ookeani sisemeri,  on sügavale mandrisse ulatuv riimveekogu, mida maailmamerega ühendavad kitsad ja madalad väinad. Läänemere pindalaks on 365 000 km², koos Taani väinadega 386 000 km², Koos Kattegatiga 420 000 km². Läänemere keskmiseks sügavuseks on 55 meetrit, maht umbes 20 000 km³.
Põhjareljeefi ja hüdroloogilise režiimi sarnasuse alusel käsitletakse mõnikord Kattegatti Läänemere osana. Mere läänepiiriks võetakse Jüütimaa kirdeosas olevat Skageni neeme ja loode pool Göteborgi paiknevat Marstrandi saart ühendav joon.
Läänemere liigestus ja tähtsamad saared.
Nii bioloogiliselt kui ka kalamajanduslikult on osutunud otstarbekaks Skagerrakki, Kategatti ning Taani väinu käsitleda koos, nn. üleminekupiirkonnana. Läänemere läänepiiriks aga loetakse ühelt poolt Darssi ja Gedseri neeme vahelist veealust künnist. Läänemere sellise piiritluse bioloogiliseks põhjenduseks on paljude mereliste taime- ja loomaliikide levikupiiri kokkulangemine Darssi künnisega. Ida poole seda künnist need organismid ei tungi. Läänemere pindala viimatinimetatud piirides on 365 000 km².
Läänemeri moodustab rea lahtesid, millest suuremad on Põhjalaht ehk Botnia laht, Soome laht ning Riia laht. Nimetatud lahtedest hõlmamata jääv veeala jaotatakse Läänemere lõunaosaks, mis paikneb lõuna pool 56. Põhjalaiuskraadi, ja Läänemere keskosaks, mis jääb sellest põhja poole ning ulatub Põhjalahe ja Soome lahe suudmeni.
Läänemere Lõuna- ja Kagurannik on liivane . Selles rannikuosas merre suubuvate suuremate jõgede suudmealasid eraldavad sageli merest pikad liivased maasääred . Viimaste moodustumine on tihedalt seotud tuule ja veevoolu kuhjava tegevusega . Valdavalt läänest ja edelast puhuvad tuuled on rannalt merre kandnud liiva, mis settis tuulevaiksetes ja hoovusteta piirkondades, kujundades järk-järgult pikki, merre ulatuvaid liivaluidete ahelikke. Tavaliselt on maasääred tekkinud väljaulatuvate rannikuosade tuulevarjulisel küljel, maasäärte suund peegeldab valdava merehoovuse ja jõevoolu koosmõju. Niisugust tuule ja veevoolu kuhjavat tegevust võib täheldada ka kaasajal .
Maasäärtega merest eraldatud, suhteliselt madalaid ja magestunud veekogusid, mis paiknevad jõgede suudmealal , kutsutakse säärlõugasteks ehk haffideks. Tuntuimad on Kura säärlõugas Neemeni jõe suudmealal ja Visla säärlõugas Pregoli ja Nogati jõe suudmealal. Ka Szczecini lahte , millesse suubub Oderi jõgi , nimetatakse mõnikord tekkeloo järgi säärlõukaks. Visla säärlõugas eraldus Läänemere avaosast ühtse maasääre varal alles keskajal ja see kajastub saksakeelses nimetuses "Frische Haff" mis tõlkes tähendab "värske haff".
Läänemere põhja iseloomust ning ühendusest Põhjamerega olenevad mitmed Läänemere hüdroloogilise rež iimi iseärasused.
Põhjamere ja Läänemere vaheline ühendustee hõlmad Skagerrakki, Kategatti ning Taani väinasid. Skagerraki sügavus ulatub mõnesaja meetrini; Kategat on madalam, selle sügavus väheneb lõunaosas paarikümnele meetrile. Kategatiga ühendavad Läänemerd kitsad ja madalad Taani väinad: piki Jüütimaa idarannikut kulgev Väike Belt , Fyni ja Seelandi saare vahel paiknev Suur Belt ning piki Rootsi edelarannikut kulgev Öresund. Väikseim sügavus on Väikeses Beldis 10,5 m, Suures Beldis 30 m ja Öresundis 7 m. Peale eelnimetatud loodusliku ühendustee ühendab Läänmerd Põhjamerega aastatel 1886 -1895 ehitatud Kieli kanal , mis on tähtis laevaliiklustee.
Võrreldes teiste sisemeredega, näit. Vahemere ja Musta Merega, on Läänemeri erakordselt madal. Sügavused üle 200 meetri esinevad ainult piiratud aladel; süvikud on eranditult nõgude või vaondite kujulised , olles üksteisest eraldatud veealuste künnistega.
Väinade piirkonnast eraldab tõelist Läänemerd Darssi künnis , mis paikneb 18 m allpool merepinda. Selle künnise keskele lõikunud 32 m sügavune voolusäng on suhteliselt kitsas ja takistab seetõttu soolase vee massilist tungimist Põhjamerest Läänemerre.
Läänemere põhjareljeef on üldiselt mere lõunaosas ühtlasem, mere põhjaosas aga väga ebaühtlane.
Läänemere põhja katavad mitmesugused setted . Madalamatel aladel on põhi enamasti kivine, kaljune või liivane. Sügavamal on merepõhi kaetud peeneteraliste setete - savi ja mudaga. Setete selline jaotumus sõltub asjaolust, et suhteliselt väikesed aineosakesed, millest moodustuvad savi ja muda, langevad põhja eeskätt süvikualadel, kus puuduvad hoovused ja vee liikumine on aeglane.
Setete moodustumiseks vajalikku materjali kannavad Läänemerre jõed , peenemateraline materjal tekib ka meres eneses vee mehaanilise tegevuse toimel ja mitmesuguste orgaaniliste jäänuste kõdunemisel.
Läänemere kalastik
Läänemere kalastiku liigiline koostis oleneb esmajoones praeguseaegsetest elutingimustest selles veekogus. Ajalooliste tegurite (varasemad ühendused teiste veekogudega, kunagised elutingimused , veekogu iga) osatähtsus on mõnevõrra varjatum ja esimesel silmapilgul raskesti märgatav.
Läänemeres kaasajal valitsevatest ökoloogilistest tingimustest avaldavad kalastiku koostisele suurimat mõju soolsuse- ja temperatuuritingimused.
Suhtumise järgi keskkonna soolsusesse liigitatakse kalad tavaliselt mere-, siirde- ja mageveekaladeks. Merekalad veedavad kogu oma elu meres, mageveekalad magevees . Siirdekalad sooritavad rändeid ühest keskkonnast teise: anadroomsed siirdekalad (näiteks lõhe ) toituvad ning kasvavad meres ning sigimiseks rändavad magevette, katadroomsed siirdekalad, nagu angerjas , toituvad ning kasvavad magevees (või riimvees) ja sigimiseks siirduvad ookeani. Lisaks nendele põhijaotustele eristatakse veel poolsiirdekalu, kes toituvad ja kasvavad riimvees (peamiselt jõgede suudmealadel), kuid kudemiseks rändavad jõgedesse (näiteks vimb). Poolsiirdekalad on justkui üleminekuks siirdekalade ja mageveekalade vahel.
Võrreldes Põhjamere ja Beltidega elab Läänemeres suhteliselt vähe merekalu. Samal ajal esineb siin (peamiselt Läänemere kõige enam magestunud piirkondades) mitmeid mageveelisi kalaliike , kes on kohastunud eluks riimvees.
Vähenenud soolsus piirab paljude mereloomade levikut. Neil merelise päritoluga kalaliikidel, kelle marjaterad on pelaagilised, tuleb kohastumisel riimveeliste tingimustega ilmsiks veel üks lisatakistus: sigimine on võimalik ainult sellise soolsusega vees, mille tihedus tagab marjaterade hõljuvuse. Vastasel korral langevad marjaterad merepõhjale ja hukkuvad seal hapnikupuuduse ja teiste ebasoodsate tingimuste mõjul.
Läänemere madala soolsuse tõttu esinevad selles veekogus ainult vähesed pelaagiliste marjateradega merelised kalaliigid, seejuures on enamik neist väikse arvukusega. Ainult tursk , kilu ja lest , s. o. need liigid, kes on kohastunud kudemiseks suhteliselt väiksema soolsusega vees, saavutavad Läänemeres suure arvukuse.
Kalavarud ja nende kasutamine
Kalapüük sõltub väga suurel määral looduslikest eeldustest, esmajoones kalarikkustest ja nende ekspluateerimise tingimustest veekogudes. Selline sõltuvus avaldub eriti selgesti Läänemere kalavarude kasutamisel.
Läänemere kalavarud, s. o. kalavarud selles veekogus, ei ole püsiva suurusega, vaid muutuvad pidevalt mitmesuguste looduslike tegurite ja inimese tegevuse mõjul.
Läänemere muutliku hüdroloogilise režiimi tõttu kõigub mitmete kalaliikide varude suurus selles veekogus üsnagi tunduvates piirides. Võib meenutada tursa ja kilu arvukuse ulatuslikke kõikumisi, milledest tingituna nende liikide üldsaagid muutuvad kümneid, mõnedes piirkondades isegi sadu kordi .
Inimese tegevus, samuti nagu looduslikud tegurid, avaldab kalavarudele negatiivset või positiivset mõju. Intensiivne töönduslik püük võib vähendada kalavarusid, põhjustades saakide langemist, äärmuslikel juhtudel koguni mõne kalaliigi väljasuremist. Siinkohal tuleb meenutada tuurakala arvukuse katastroofilist vähenemist, mille tõttu see liik on Läänemeres ja Põhjameres väljasuremisel.  Tööndusliku kalapüügi kahjulikkude tagajärgede ärahoidmiseks rakendatakse mitmesuguseid kaitseabinõusid, näiteks keelupiirkondade, keeluaegade, tööndusliku alammõõdu ja püügilimiidi kehtestamist. Need abinõud peavad kindlustama kalade küllaldase loodusliku järelkasvu.
Kalakasvatuslikud tööd, nagu lõhe, meriforelli, merisiia jt. kalaliikide marja hautamine ja nende noorjärkude kasvatamine enne merre laskmist on kõige kujukamaks näiteks sellest, kuidas inimene aitab suurendada Läänemere kalavarusid.
Kalavarude otsest suurust veekogudes, eriti meres, on võrdlemisi raske või isegi võimatu määrata. Tavaliselt tehakse mitmete meetodite abil kindlaks varude suhteline suurus, s. t. hinnatakse kalavarude olukorda. Seejuures on peamiseks meetodiks üksikute kalapõlvkondade suhtelise võimsuse määramine, milleks rea aastate vältel uuritakse marjaterade, vastsete ja noorkalade hulka meres ja üksikute kalapõlvkondade osatähtsust töönduslikes püükides. Võimsad, suhteliselt arvukad põlvkonnad, suurendavad kalavarusid, nõrgad põlvkonnad tingivad kalavarude vähenemise.
Üsna loomulikuna näib arvamus, et merekalade saagid sõltuvad otseselt varude suurusest . Tegelikult ei ole kalavarude ja -saakide omavahelised suhted sugugi nii otsesed . Peale sõltuvuse kalavarude olukorrast on saakide suurused väga tihedalt seotud püügi organiseerimisega, mis omakorda oleneb nii majanduslikest teguritest kui ka looduslikest tingimustest.
Looduslikud tingimused, eriti püügiperioodil valitsev ilmastik, võivad tunduvalt mõjutada kalapüügi organiseerimist ning selle tulemusi ja seetõttu ei ole sõltuvus merekalade varude olukorra ja kalasaakide vahel ka intensiivse püügi korral nii otsene nagu seda võiks oletada.
Kalade hulk Läänemeres, samuti nagu teisteski veekogudes on piiratud ja püük osutub majanduslikult tasuvaks ainult siis kui kalad moodustavad tihedamaid koondisi. Seetõttu teostatakse püüki üksnes neil aladel, kuhu kalad koonduvad talvitumiseks, kudemiseks või toitumiseks: põhjalähedastes veekihtides talvituvaid räimi ja kilusid püütakse traalnootade ja jääaluste nootadega; mitmeid kalaliike püütakse kudemise ajal, näiteks süvikupiirkondades kudevat turska traalnootadega, rannikuvetes kudevat kevadkuduräime seisveenootade ja mõrdadega, sügiskuduräime võrkudega.
Niisiis , enamikku Läänemeres elavaid kalu püütakse kindlatel aastaaegadel ja kindlates piirkondades. Seepärast olenevadki saagid suurel määral püügitingimustest vastaval hooajal.
Ilmastik võib otseselt mõjutada kalapüügi intensiivsust: tugevad tormid ja halvad jääolud ei võimalda kalade püüdmist; mõningatel pehmetel talvedel aga Läänemeri ei külmu kinni aj traallaevad jätkavad püüki kogu talve jooksul. Kuid ilmastik mõjutab kalapüüki ka kaudselt , muutes kalade jaotumust meres.
Kalaproduktiivsuseks nimetatakse kalade hulka, mida on võimalik mingist veekogust püüda, kahjustamata seejuures kalavarusid, mis põhjustaks saakide vähenemist. Enamasti avaldatakse vastavad andmed aastase kalaproduktiivsusena, väljendatuna kilogrammides hektari kohta.
Veekogude kalaproduktiivsust on võimalik hinnata püügitulemuste järgi. Selline hinnang annab õigeid tulemusi ainult siis, kui veekogu ekspluateeritakse täielikult, s. o. kui juba püütakse lubatav maksimum, ilma, et kalavarud väheneksid. Kalavarude püsivust saab määrata püükide vanuselise koostise alusel. Püükides ei tohi ülekaalus olla vanemad kalad, kuna sel juhul on tegemist ülepüügiga ehk liiga intensiivse püügiga.
Läänemere taimestik
Põhjataimestiku leviku alumiseks piiriks loetakse Läänemere avaosas 20-25 m; Lääne-Eesti rannikuvetes on see piir 18-20 m sügavusel. Lahtedes ulatub põhjataimestik tavaliselt 5-10 m sügavusele.
Tingimused taimede kasvuks on Läänemeres üsna mitmekesised . Peale soolsuse- ja temperatuuritingimuste ning jääolude erinevad Läänemere põhja- ja lõunaosa omavahel ka tunduvalt ka põhjakatte omaduste, rannikumere reljeefi ja rannajoone liigestatuse poolest. Läänemere lõunaosas on merepõhi valdavalt liivane ning sobib taimedele kinnituskohana vaid lainetuse eest kaitstud piirkondades. Rannajoon on kogu Läänemere lõuna- ja kaguosas kuni Pärnu laheni vähe liigestunud, rand on suhteliselt lauge ning enamasti liivane, rohkesti on luiteid.
Läänemere ranna morfoloogia muutub põhja poole minnes keerulisemaks, rannikumeres suureneb kivise ja kaljuse põhja osatähtsus ning seega ka taimedele sobivate kasvukohtade arv.
Merepõhja iseloom ja rannajoone liigestatus on tihedas seoses hüdrodünaamiliste tingimustega - veetaseme kõikumise, lainetuse ja hoovustega. Läänemeres on Kuu ja teiste taevakehade külgetõmbejõust tingitud tõus ja mõõn vaevalt märgatav ega ületa 5-10 cm. Siiski võib mõnikord ka Läänemeres veetase kõikuda mitu meetrit. Suuri veetaseme muutusi tuleb ette üsna harva ja need johtuvad pikemat aega samast ilmakaarest puhuvatest tugevatest tuultest ning õhurõhu muutusest. Ajaloost on teada St. Peterburis 1824.a. ja 1924. a. asetleidnud katastroofilised üleujutused, mil veetase tõusis vastavalt 4,24 ja 3,64 m. Tavaliselt kõigub veetase 0,5 m piires. Kevaditi on veetase Läänemeres tükk aega madal. Kauakestev kevadine madalveeperiood ja talvine jäätumine takistavad mitmeaastaste taimede kasvu rannapiirkonnas umbes pool meetrit keskmise veetaseme joonest kõrgemal ja madalamal. See on üheaastaste vetikate kasvupaik. Mõnedes piirkondades, eeskätt Läänemere põhjaosa rannakaljudel, täheldatakse varakevadel veepiiri lähedal lühiealiste üheaastaste rohevetikaliikide asendumist varasuviste ning neile järgnevate suviste liikidega. Veetaseme pikiemaajaline madalseis võib põhjustada nende hävimise.
Rannalähedastes piirkondades avaldab taimkattele suurt mõju lainetus .  Laineid tekitab tuul, nende kõrgus oleneb tuulele avatud veevälja ulatusest. Läänemere lained on suhteliselt väikesed, eriti lahtedes. Kõige suurem on lainetus Läänemere avaosa süvaveelistes piirkondades; seal ulatub lainete kõrgus 3-4, tugeva tormi korral isegi 5-6 meetrini. Lahtedes on lainete kõrgus harilikult 1-2 meetrit kuid pikaajaliste tugevate lääne- ja edelatuulte korral võivad lained olla ka suuremad. Kujult on Läänemere lained järsud. Lainete pikkus, s. o. laineharjade vaheline kaugus, on Läänemeres 30-40 m. Sügavusel, mis võrdub poolega laine pikkusest, muutub lainetuse mõju tühiseks.
Taimkate horisontaalse leviku seisukohalt on suur tähtsus sellel, kas kasvukoht on lainetusele avatud või lainete eest varjatud. Olulised on ka põhjakatte tüüp ja kasvupinna püsivus. Tugeva lainetusega piirkondades ei kinnistu taimkate pehmetel ja liikuvatel põhjadel ( liival , savil), ka peenekivine ja klibune põhi on taimedeta. Isegi suured ühtlased paeplaadid võivad avamere rannaäärses vees paljad olla. Sügavamal on aga kõvad põhjad ( kivid , paeplaadid, veealused kaljud) ikka suuremal või vähemal määral taimedega asustatud. Olenevalt rannajoone liigestatusest ning saarte ja laidude olemasolust varieerub lainetuse mõju Läänemere erinevais piirkondades üsna suures ulatuses. Näiteks on Sõrve poolsaare avamerepoolses rannavees veel 10-11 meetri sügavusel kruusasel ja klibusel põhjal 20-30 cm kõrgused kartulivagusid meenutavad lainevired. Taimed seal kasvada ei saa. Lainetuse eest kaitstud merelahtedes küünib lainete mõju vaid mõne meetri sügavuseni. Liigestunud rannajoonega pehme
 põhjalised lahed on seetõttu sobivaks kasvukohaks merepõhjale kinnituvatele mändvetikatele ja õistaimedele.
Läänemere vee soolsus
Läänemere eripäraks on tema vee iseäralik soolsusrežiim. Vee soolsus on nii horisontaal- kui vertikaalsuunas kogu Läänemere ulatuses erinev. See tuleneb vee liikumisest ja segunemisest. Läänemere vee pinnakihtide soolsus väheneb Taani väinade 25-lt promillilt Soome ja Botnia lahe sisesoppides ning suurte jõgede suudmealadel 0,5 promillini, olles samal ajal paiguti üsna püsiv. Nii on ulatuslikes avamerepiirkondades pinnavee soolsus püsivalt 6-7, 5 % ning muutub aasta lõikes vaid 0,2-0,9 % võrra.
Soolsus on Läänemeres ökoloogiliselt tähtsaim faktor. Soolsuse määravad mageda vee sissevool jõgedest ja soolase vee sissetung Põhjamerest. Aurumine ja sademed mõjustavad soolsust vähe, sest need on ligilähedaselt tasakaalus.
Läänemerre voolab üsna rohkesti magedat jõevett. Enamik suuremaid jõgesid suubub merre ida- ja põhjaosas. Mageda vee sissevoolust sõltub, kui palju Põhjamerre vett läbi Taani väinade Läänemerre tuleb. Kui Läänemerre voolava mageda vee hulk on tavalisest suurem, väheneb soolase vee sissevool. Tähtsusetud pole ka meteoroloogilised tingimused - õhurõhu muutused, tuulte suund ja tugevus. Madal, lõunast põhja suunas alanev soolsus on tingitud eelkõige sellest, et Läänemerd ühendavad Põhjamerega ja selle kaudu ookeaniga kitsad ja madalad väinad, mis veevahetust piiravad. Kattegatist sissevoolav vesi on juba segunenud Läänemere veega, tema soolsus on 15-25 %. Olles Läänemere veest soolasem ja seega raskem, laskub see põhja ja moodustab süvakihi, nn. vastuhoovuse, mis liigub teel pidevalt magestudes väga aeglaselt mere siseosa suunas.
Läänemere ja Põhjamere vahel püsivat  veevahetust tagavad kaks vastassuunalist hoovust. Pindmine hoovus kannab Taani väinade kaudu Läänemerest Põhjamerre väikse soolsusega vett. See hoovus on võimsaim kevadel kui mageda vee sissevool jõgedest on suurim. Vastuhoovusega, mille kõrgpunkt on novembris, tungivad soolased mereveed Läänemerre.
Soolast vett toovad Läänemerre:
1.  Pidev põhjahoovus, mis on tingitud soolsuse erinevusest Põhja- ja Läänemeres.
2.  Ajuti esinev palju intensiivsem sissevool, mida põhjustavad õhurõhu erinevustest tulenevad kestvad tugevad läänetuuled Skagerraki-Kattegati piirkonnas.
Viimane sissevool on eelmisest võrreldamatult suurem ning toob Läänemerre tohutul hulgal soolast vett. Nii voolas näiteks 1951/52. a. sügistalvel paari nädala jooksul Läänemerre 200-220 km³ soolast vett, mis moodustab ligikaudu 1% mere veemahust. Sissevoolanud vee soolsus oli 22 %. Selle tulemusel tõusis soolsus märgatavalt kõigis avamere süvikutes ja mõnevõrra ka pinnavees. Sellist suurt sissevoolu on ajavahemikus 50ndate aastate algusest kuni 70ndate aastateni täheldatud kuuel korral.
Arvatakse, et selliste suurte sissevoolude kordumine ja nendega kaasnev vee soolsuse kõikumine on normaalne ning edaspidigi korduv nähtus. Nii vahelduvad Läänemeres veevaesed ja veerikkad, soolasema ja magedama veega perioodid, mis põhjustavad omakorda mitmeid muutusi elustiku koosseisus ja levikus.
Läänemere taimestiku ja loomastiku liigilise vaesuse põhjused
Riimveelise Läänemere omapäraks on see, et mageveeliikide arvu suurenemine ei suuda kompenseerida madalast soolsusest tingitud mereliikide arvu vähenemist. Niisuguse nähtuse tulemusena elab riimvetes suhteliselt vähe liike, nii, et räägitakse koguni “riimveepelgusest”.
Liikide arvu vähenemine on enamasti tingitud mingist äärmuslikust tegurist (näit. hapniku vähesus, madal või kõrge temperatuur jt.). Riimvete puhul aga ei saa kõnelda äärmuslikust tegurist, sest soolsus, mis ilmselt etendab piiravat osa, on siin merevee ja magevee soolsusega võrreldes vahepealne. Läänemere loomastikuja taimestiku liigilist vaesust on püütud seletada mitte niivõrd väikese soolsuse otsese mõjuga, vaid soolsuse tunduvate kõikumistega. Kuid ka see seletus ei kõlba, sest kõige rohkem liike esineb just Taani väinade piirkonnas, kus soolsuse kõikumised on suurimad.
Läänemere taimestiku ja loomastiku liigiline vaesus on nähtavasti tingitud ajaloolistest põhjustest. Veeorganismide kohastumine mereliste ja mageveeliste elutingimustega on toimunud miljonite aastate jooksul. Riimveekogud on maakera elusolendite evolutsiooni seisukohalt võetuna niivõrd lühiealised, et organismidel ei ole olnud küllaldaselt aega kohastumiseks riimvete eriliste elutingimustega. Tuleb rõhutada, et riimveekogude tekkimisel ja asustamisel ei ole tegemist üksnes organismide tungimisega uuele alale vaid kohastumisega uutele soolsustingimustele, mis on seotud suurte ümberkorraldustega ainevahetuses. Riimvette suudavad tungida ainult need mere- ja mageveeorganismid, kes teatud määral taluvad soolsuse muutumist. Uute riimveevormide tekkimine aga nõuab küllaltki tunduvaid ajavahemikke ja seetõttu on tüüpilisi riimveeliike vähe.