turbasamblamättale madala puhmastaimestiku varju süvendatud lohku (Renno, 1993). Liigi käekäiku mõjutavad looduslikud tegurid. Sookurg (GRUS GRUS) on Eestis üldlevinud haudelind, kes eelistab pesitsemiseks inimestest vähekülastatavaid lagedailmelisi madal- ja siirdesoid ning älverabasid. Pesa rajab lamedale mättale, keset tümapinnaselist rabaosa, madalsool hõreda pilliroo või põõsarindega aladele (Renno, 1993). Suurkoovitaja (NUMENIUS ARQUATA) on üle Eesti hajusalt levinud haudelind, kes asustab mitmesuguseid avamaastikke ning puudub vaid piirkondadest, kus valdavad suured metsamassiivid (Elts, Marja, 2013). Suurkoovitaja pesa paikneb keskmise kõrgusega rohus, mõnikord mättal (Renno, 1993). Metsaski elab palju erinevaid liike üks neist on Händkakk (STRIX URALENSIS), kes on väikesearvuline haudelind, kes eelistab kuuse-segametsi või kuusikuid. Pesitsemiseks kasutab kulliliste, must-toonekure ja ronga vanu pesi või teeb pesa avarasse puuõõnde või murdunud
Hiireviu Levik : Hiireviu on levinud Euraasia metsa ja metsastepivööndis ning Vahemeremaadel ja mõnedel Atlandi ookeani idaosa saartel ja Lõuna-Himaalajas. Eestis on hiireviu kõikjal levinud tavaline haudelind. Toitumine: Saaki varitseb õhus käratult tiireldes või kuskil kõrgemal kohal vaikselt varitsedes. Toitub valdavalt hiirtest, mügridest, värvulistest, noortest kanalistest ja partidest. Ründab ka kodukanu, eriti kui need veel noored on. Pesitsemine: Pesapuuks valib enamasti kuuse või männi, harvem mõne lehtpuu
Sooräts Asio flammeus, Värbkakk Glaucidium passerinum, Värbräts Otus scops, Vöötkakk Surnia ulula. Habekakk: Peaaegu kassikaku suurune. Sulestiku põhivärvus tuhkhall. "Loor" hästi arenenud- helehall, tumedate kontrastiliste viirudega. Kurgualune must. Silmad väikesed, kollased. Lennus kiirem ja osavam kui kassikakk. Hääl mitmesilbiline haukuv, aeg-ajalt, korrutav "hu-hu-hu-hoo". Üldpikkus 72 cm. Eestis on ta üliharuldane haudelind ninva harva esinev talikülaline ja läbirändaja.Arvatavasti võib Eestis olla vaid paar isendit. (T. Randla, 1976) Alates aastast 2000 on Eestis kohatud habekakku 1-10 korral.(wikipedia.org) Kassikakk: Meie suurim kakuline. Sulestiku taustvärvuseks roostekollane kuni roostepruun, peas suured sulgkõrvad, silmad ruuged. Lennus vaheldub liuglend aeglase sõudelennuga. Aktiivne öösel ja hämaras. Keskpäeval peidab end puuvõras või tihnikus. Hääl tugev- kume ja kaugelekostuv
Hallpõsk-pütt Peapealtpoolt, must, erkkollane pea, põsk triibuline, võib segi ajada tuttpüttiga, hallpõskpütt, puudub iseloomulik tutt, räägehääl, täielikult kohastunud vee, kuival maal ei liigu, pessa ronimine vaevaline, ujuvpesa. Haudeaeg 22-23 päeva. Keha tagaosas asetsevad jalad, head ujujad ja sukeldujad, toit kalad putukad ja koorikloomad, harv haudelind 3 kaitsekategooria. Jääkoskel 1,3 kg 90 cm tiibade siruulatus, valdavalt hele, tumeroheline pea, selg on must, emane on halli kehaga ja heleda pugualaga, nokk on hambuline ja otsas konksuga, kalatoiduline. Saabuvad märtsis, pesitseb puuõõnes, järvede jõgede ääres, suured pesakonnad -10 poega. Pojad seljas. 60-70 päevaselt pojad lendavad, lasteaiad, mitme pesa pojad. Siseveekogudelt lahkuvad isased suvel, emased lahkuvad novembris, jääga, talvituvad merel. Väiksearvuline eestis
Lahkub septembri keskel. Peamiselt toitub sipelgatest ja nende nukkudest, harvem aga lehetäidest, rohutirtsudest ja teistest putukatest. On agresiivsed linnud, leidnud õige pesa tõrjuvad teised linnud sealt välja. Pesa rajavad emas- ja isaslind koos. Pessa haub emaslind 6 kuni 12 muna. Munasid haub 11 päeva. Hävitavad salukuklasi. Kuulub kolmandasse kategooriasse. Laanepüü: Eestis mandril kõikjal levinud. Hiiu- ja Saaremaal üksikutes kohtades. Eestis on üldlevinud ja arvukas haudelind. Nende arvukus on langenud karmide talvede tõttu. Praegu Eestis 20 kuni 30 tuhat paari. Tegutseb nii maapinnal kui ka puudel. Talve veedab lepa- ja kasepuistutes. Sööb nii taimset kui ka loomset toitu. Suvel toitub rohttaimede lehtedest, seemnetest, selgrootutest ja marjadest aga talvel lehtpuu pungadest. Laanepüü on monogaamne liik, paarid moodustuvad kas kevadel või sügisel. Valdavalt ikka kevadel. Haub ainult emaslind. Pesa asub maapinnal lohus või puu otsas vanades viupesades
Tiivad on laiad ja suhteliselt ümarad. Kanakulli lend on kiire ja sööstev, paigallendu ei tee kunagi. Kanakull on võimeline ka läbi puuvõrade lendama. Inimasulate ümbruses ta tavaliselt keerleb. Kanakull häälitseb heledalt "hii-hii-hii..." või kilkavalt üksikhüüdena kõlavalt "kiak". Kanakull on levinud Euraasia ja Põhja-Ameerika metsastel ja avamaastikel. Ka Madagaskaril on see liik levinud. Ladinas on ta väheneva arvukusega ent siiski veel üldlevinud haudelind. Elab suuremates metsades, eelistades kuuse-segametsi. Saagijahile läheb sageli ka avamaastikele. Kanakull ei toitu ainult kanadest, nagu seda nime järgi arvata võiks. Kanakulli saagiks langevad harilikult pisinärilised, väiksemad linnud ja üldse kõik, kellest jõud üle käib. Pesa ehitab kanakull enamasti kuuse, harvem männi, kase või haava otsa. Kurnas on tavaliselt 3...4, harva 2 või 5 muna ja see on täis mai esimesel poolel. Pojad lennuvõimestuvad juuli esimesel poolel
............................ 9 2 Sissejuhatus Händkakk on kaklaste sugukonda kaku perekonda kuuluv rööv- lind. Eesti keeles on händkakku varem kutsutud ka uurali kakuks ja uraali kakuks. Ta kuulub samasse perekonda kodukaku ja habekakuga, olles esimesest pisut suurem ja teisest pisut väiksem. Tal on maailmas 15 alamliiki. Eestis on händkakk väikesearvuline haudelind, kes on hajusalt levinud suuremate metsade piirkonnas , olles mõnelpool üsna tavaline. Eelistab kuuse-segametsades ja väiksemates metsades. Saare- ja Hiiumaal haruldane. Händkakk on riikliku kaitse all: kantud Eesti NSV Punasesse raamatusse (valgel lehel). 3 I Sisu 1.1. Leviala Händkakk on levinud Lapimaast Sahhalini ja Jaapanini, esineb ka Kesk-
Tutt- tihane on meie tihastest kõige okaspuulembesem ja eelistab esmajoones mände. Igasugust tüüpi männimetsades on ta niisama iseloomulik nagu musttihane kuusikutes. Võrdlemisi harva satub tutt-tihane kuuse- ja lehtmetsadesse, linnu ja asulaid aga lausa väldib. Tutt-tihase laul on kutsehüüdudega segatud tasane ettekanne sidistavaist, siristavaist ja kuristavaist helidest. Eesti mandriosas on tutt-tihane üldlevinud sage haudelind, läänesaartel aga pesitsejana puudub. Tihaste hulgas on ta oma eluviisilt kõige paiksem ega võta isegi nooruses ette ulatuslikumaid hulguliikumisi. Tutt-tihaste paarid hoiavad kokku aasta läbi. Pehmete talveilmade korral eralduvad paarid salkadest juba veebruaris. Pesa ehitab tutt-tihane enamasti puuõõnsustesse, milleks kasutab sageli ära väike- kirjurähni ja teiste tihaste, eeskätt põhjatihase vanad pesakoopad, oksaaugud, puulõhed.
sipelgaid. Suvel sööb ka vähesel hulgal marje. Vastupidiselt oma välimusele on selle väikese linnukese laul aga väga kaunis ja mitmekesine. Laulus vahelduvad viled laksutamisega, valjud toonid mahedatega ja kurvad rõõmsatega. Inimkeeles ei olegi võimalik tema laulu kirjeldada. Mõnel pool kutsutakse ööbikut ka laulu jumalaks ja lauljate kuningaks, kelle laulu on on vaiksetel öödel kuulda 1...1,5 km kaugusele. Eestis on ööbik tavaline haudelind ning ta on levinud veel Ida-Euroopas ja Aasia kesk- ja lõunapiirkondades. Ööbik lahkub Eestist augustis või septembri algul, rännates enamasti üksikult, peamiselt öösi. Ta rändab Itaalia ja Balkani kaudu Ida-Aafrikasse ja osalt isegi Lõuna-Aafrikasse, kus ta veedab talve. Ta ehitab pesa jõgede ja järvede äärsetesse põõsastikesse, hõredamatesse lehtpuumetsadesse, suuretesse parkidesse ja kalmistutele. Emaslind valmistab pesa
Levik Valge-toonekurg on levinud Euroopa ja Aasia metsavöötmes ning Lõuna-Aafrikas. Ta on rändlind, kes talvitub troopilises Aafrikas ja Indias. Hispaanias elavad isendid on paiksed. Eestis on levila põhjapiiril. Pesitsemine ja elupaigad Pesa teeb puu, elektriposti või korstna otsa. Kurnas on 3-5 muna, mida emalind haub 33 päeva. Esmakordselt on teada pesitsemine Eestis Vastselinna lossi lähedal 1841. aastal, tänapäeval on siin üldlevinud haudelind. Kõige tihedam asurkond on Leedus ja Poolas. Toitumine Valge-toonekurg toitub kahepaiksetest, madudest, kaladest ja närilistest. Valge-toonekurg on Saksamaa, Poola ja Leedu rahvuslind Süstemaatiline kuuluvus Riik: Loomad Animalia Hõimkond: Keelikloomad Chordata Klass: Linnud Aves Selts: Toonekurelised Ciconiiformes Sugukond: Toonekurglased Ciconiidae Perekond: Toonekurg Ciconia Liik: Valge-
Tabivere Gümnaasium Referaat Kuldnokk Juhendaja: Eve Aru Koostaja: Raahel Pärtel 6. Kl Tabivere 2008 KULDNOKK Kuldnokk on levinud haudelind kogu Euroopas. Eestis on levinud üle kogu vabariigi, kuigi arvukus on viimase 20 aasta jooksul tugevalt vähenenud. Praegu pesitseb meil 20 000-50 000 paari. Kuldnokk, keda ka kevadekuulutajaks kutsutakse, on musta, metalse läikega sulestiku, kollase noka ja pruunide jalgadega lind. Kehapikkus on 21-23cm, kaal 65-80g. Tasub teada, et kuldnokk liigub maapinnal joostes või astudes. Kuldnokk on lindude seas üks osavaimaid jäljendajaid - ta võib ülitäpselt matkida teiste
kogu Euroopas, v.a Põhja-Skandinaavia ja tavaliselt 4. Munad on sinakasrohelist Aafrikas, Väike- ja Kesk-Aasias, Põhja- suurem osa Soomest. värvi punakuspruunide tähnidega. Pojad Indias ja Lõuna-Hiinas. Eestis on kooruvad tavaliselt paari päeva pärast. musträstas tavaline, kuid väikesearvuline Välimus haudelind, kes elab pigem Lääne-Eestis ja Toit saartel. Musträstas on umbes hallrästa suurune ja kuldnokast suurem must või tumepruun, Musträstas toitub tavaliselt maas, kust Laul võrdlemisi pika sabaga lind. Isalind on otsib lehekõdust igasuguseid putukaid ja süsimusta sulestiku, kollase silmarõnga, limuseid
palu-härghein. Niiskemais metsades leidub metsa järelkasvus kuuske ja pohla asendavad mustikad. Pohl Palu-karukell Palusammal Palu-härghein Palumetsa loomad Ilves Kodukakk Pruunkaru Eestis asustab kogu mandrit Eestis on kodukakk Eestis on laialt levinud ja suuremaid saari. Eelistab kõikjal levinud mandril, kuid puudub saartel. suuremaid taigailmelisi tavaline haudelind. Elupaigana eelistab rabadega metsi, kuid elab ka Asustab põhiliselt metsmassiivi,milles leidub segametsades. Tähtsaks kultuurmaastikku. tuulemurdu. Karud on toiduobjektiks on talle Toitub segatoidulised, kelle menüüs valgejänes. Tiinus kestab 60- pisinärilistest, moodustavad valdava osa 75 päeva. Pojad sünnivad väiksematest taimed ja raiped.Tiinus vältab aprillis või mais. lindudest
punane. Tuttpütt on hästi kohastunud vee-eluks. Et oleks hea ujuda, on tal jalad keha tagaosas. Ujudes istub ta sügaval vee sees ja lendugi tõustes tuleb esmalt kaua mööda vett joosta, enne kui piisav kiirus õhkutõusmiseks käes on. Püttide perekonnas on ta suurim liik. Tuttpütt on väga laialt levinud lind: ta pesitseb nii Euroopas, Aasias ja Aafrikas kui ka isegi Austraalias. Eestiski on ta tavaline haudelind. Meie tuttpütt on rändlind, aga soojemates elupaikades võib ta olla ka paigalind. Eesti tuttpütid talvitavad tihtipeale Lõuna-Euroopas, kust saabuvad tagasi varakult, juba aprilli teisel poolel. Seega jõuavad tuttpütid pesapaikadesse just siis, kui jää lõpetab veekogudelt sulamist. Äralend on alles oktoobris, salkadena. Oma elupaigaks valib tuttpütt koha, kus teda võimalikult vähe häiritaks: näiteks pilliroo- või kaislatihniku
21 päeva möödudes kooruvad pojad. Poegi toidab emalind. Soodsatel aastatel kasvatavad üles kuni 3 pesakonda. Jäälind on küllalti haruldane ja seetõttu ka looduskaitse all. Jäälind sööb peamiselt väikseid kalu kuid ka putukaid ning usse. Koht kust jäälind toitu hangib võib olla kuni 1 km kaugusel pesast. Toitu varitsedes istub liikumatult veeäärsetel okstel, risul või kividel. Toitu märganud, sukeldub ta selle järele vette. Eestis on jäälind harv haudelind kelle pesitsusaegset arvukust hinnatakse 100- 500 paarile, talvist arvukust 10- 100 isendile. Jäälindude eluiga on keskmiselt 7 aastat. Jäälinnul pole palju vaenlasi, sest oma pesa rajab ta kättesaamatusse kohta ning sellest tulenevalt on ta ohustatud ainult pesast väljas olles. Kuna jäälind on ka kiire ja osav lendaja on tema vaenlasteks vaid mõned väiksemad ja kiiremad röövlinnud nagu raudkull ja värbkakk. Vaatamata oma kirevale sulestikule on jäälinnul siiski
musta silmatriibuga, mis läheb pea tagaosani ning pealael ilutseb suur kolnurkne tutt, mis on tihti ettepoole kaardus. Tal on valge kaelus, pruun keha pealpool ja helehall alapool, küljed on roostesed. Isas ja emaslinnud on sarnased, noorlinnud on prunimad ja nende tutt ei ole nii kaardus. Tutt-tihase laul on kutsehüüdudega segatud tasane ettekanne sidistavaist, siristavaist ja kuristavaist helidest. Eesti mandriosas on tutt-tihane üldlevinud sage haudelind, läänesaartel aga pesitsejana puudub. Tihaste hulgas on ta oma eluviisilt kõige paiksem ega võta isegi nooruses ette ulatuslikumaid hulguliikumisi. Tutt-tihaste paarid hoiavad kokku aasta läbi. Pehmete talveilmade korral eralduvad paarid salkadest juba veebruaris. Tutt-tihane moodustab talviti teiste tihastega väikeseid parvi, kellega koos süüa otsitakse. Salkasid moodustavad nad juba ka peale pesitsust, siis on need pesakonnasalgad.
turnib. Toiduks väikesed putukad ja ämblikud; linnumajatoidukesi ei külasta. Meisterlikult ehitatud pesa on väljast kaetud samblikega, sissepääsuava asub küljel. Sabatihase pere on väga arvukas, kuni 13 hinge, kes kasvades paisutavad pesaseinad rebenema. Tekkinud aukudest torgatakse siis sabad välja. Pesitseb leht-ja segametsades. Inimest või muud tülitajad võtavad sabatihased vastu kareda tserriri häälitsusega. Eestis ebaühtlaselt levinud väikearvuline haudelind Tutt-tihane Rahvapärased nimed on tutiga tihane, tutt-tihalane, metsatihane. Levib Eesti mandriosas, puudub Lääne-Eesti saartel. Üldiselt levinud peaaegu kogu Euroopas. Elupaigaks on okasmetsad, eriti eelistab männikuid. Pesitsusajal elutseb paarides, ülejäänud ajal hulgusalkades. On päevase eluviisiga. Pesa ehitatakse puuõõnsustesse, selleks kasutatakse ära väike-kirjurähni ja teiste tihaste pesakoopaid
Liiginimi eesti keeles = Rasvatihane Liiginimi ladina keeles = Parus major (L.) Rahvapäraseid nimesid = Rasva-Ants, talitihane, rasvanäkk, tigane, kikitiits. Kehamõõtmed = Keha pikkus 13...16,5 cm, tiiva pikkus 7... 8 cm. Kehamass = Tavaliselt 16...24 g. Levik = Levinud üle kogu Eesti vastavalt sobiva elupaiga olemasolule. Üldiselt levinud peaaegu kogu Euroopas (v.a põhjaosas), Aasias ja ka Põhja-Aafrikas. Arvukus = Eestis massiline haudelind, praegu arvatakse pesitsevat ~150...200 tuhat paari erinevates puistutes. Elupaik ja -viis = Elupaigaks on igasugused looduslikud ja kultuurpuistud (v.a. pidevad tihedad okasmetsad). Rasvatihane on ka üks tavalisemaid liike inimasulate juures. Paiga- ja hulgulind, osaliselt rändlind. Kevadel pesitsusajal elavad paaridena. Suve lõpupoole kui pojad on suureks kasvanud võivad moodustada ka kolooniaid. Päevase eluviisiga. Ränne = Eestis paigalind, kes osalt võtab ette hulgurändeid
aga väga pika sabaga värvuliste seltsi kuuluv lind. Linavästriku alapool on valge, selg tuhkhall, kurgualusel ja rinnal ilutseb suur must laik, kiirul must mütsike. Oma pikkadel peenikestel jalgadel võib ta väga kiiresti ja osavalt mööda maapinda joosta. Linavästrik on tuntud kogu Euraasias (v.a. Põhja-Jäämere saartel, arktilistel poolsaartel ning Araabia poolsaarel). Pesitseb ka Loode-, Lõuna- ja Ida-Aafrikas. Eestis üldlevinud haudelind. Linavästrik elab peamiselt inimasustuse läheduses. Eestis ligikaudu 50-100 000 paari. Kaalub 20...23 grammi. Elab ava- ja poolavamaastikul, eelistab kultuurmaastikke. Linavästriku sugulased, kes meie mail elavad, on alati seotud veega: lambahänilast ja haruldast jõgivästrikku veest eemal ei kohtagi. Linavästrik elab mererannal ning laidudel, jõe- ja järvekallastel, rabalaugaste ääres, kuid ka taluõuedel, külades ja linnadeski. Harva võib teda
Oma harulduse ja huvitava eluviisi tõttu on ta võetud looduskaitse alla. Rahvapäraseid nimesid Rääk, räägulind, rukkirääkaja, prääks, präägutaja, krääk, rääks, roojarääk, rukkilind, luharääk, heinarääk, rootsi rästas, hoburästas, rukkirästas. Kehamõõtmed Rästast veidi suurem. Tiiva pikkus 13...15 cm Ligikaudu 150 g. Levik Kogu Euroopas, va. kõige põhjapoolsematel aladel, Väike-Aasias, Kesk-Siberis kuni Baikalini. Eestis üldlevinud haudelind. Arvukus Arvukus tunduvalt vähenenud, praegu arvatakse Eestis pesitsevat ligikaudu 5000 paari. Elupaik ja-viis Niisked niidud, põõsaluhad, vilja- ja ristikupõllud, raiesmikud. Suurema osa elust veedab maapinnal kõrges taimestikus. Hädaohu korral päästab end joostes, vaid harva tõuseb ehmunult veidi õhku ja lendab kohmakalt veidi eemale. Jookseb kiiresti, väga osavalt pugedes ja tihti suunda muutes. Rändel lendab kiiresti, jalad vastu keret tõmmatud.
keskmised sabasuled on mustad. Selg on linnul punakaspruun. Isas- ja emaslind on välimuselt sarnased. Noorlinnud on tuhmimate värvidega ning nende kael ja rind on pruunikasroosa. Segi võib ajada... Eestis on raske muu liigiga segamini ajada. Ehk ainult vähese valguse puhul, sest siluett meenutab varest või hakki. Oma sirgjoonelise lennu poolest võib teda kaugelt veel segamini ajada õõnetuviga. Levik ja rändamine •1950-ndatel ja 60-ndatel oli Siniraag Eestis väga levinud haudelind. •Alates 1970-ndatest, mil intensiivistus põllumajandus ja võeti kasutusele rasketehnika ja putukamürgid, hakkas siniraagude arv kiiresti kahanema. •Praegu võib siniraagu kohata ainult Lõuna-Eestis, peamiselt Valgamaal, kunagises levikukeskmes. Levik Baltimaades •Kehv on ka olukord Euroopas, kus Lääne- Euroopast on siniraag juba taandunud ja alles on veel tuumiklevialad Ida-Euroopas ja Pürenee poolsaarel. •Talvituvad siniraod Ida- ja Kesk-Aafrikas,
Liiginimi eesti keeles Hallrästas Liiginimi ladina keeles Turdus pilaris L. Rahvapäraseid nimesid Täristi-, kadaka-, hobu-, tärin-, pask-, kirjurästas, hobutäristis, tärr, kärt, lärt, kädistaja, rädisti, kätkas, pajuharakas, pasknäär, sitalind, hall kodi. Kehamõõtmed Suur rästas, kehapikkus 25...28,5 cm. Saba suhteliselt pikk. Tiiva pikkus 14...15 cm. Kehamass Ligi 100 g. Levik Pesiteb Põhja- ja Kesk-Euroopas ning Siberis kuni Leenani. Eestis harilik haudelind. Arvukus Harilik, paiguti arvukas - praegu arvatakse Eestis pesitsevat 100...200 tuhat paari. Elupaik ja -viis Igasugustes puistutes, v.a. suurtes metsamassiivides, sageli kultuurmaastikul: metsatukad, puisniidud, aiad, pargid. Koloonialiselt, tihti kümneid paare koos pesitsemas, sügisesed ränded toimuvad aga sadade kaupa parvedes. Kõiki liikumisi saadab käre pirin-parin. Pesaasula juures ründavad pikeerides kõiki, nii vareseid kui ka inimesi
Suurimetajad viibivad rabas sessooniti või satuvad sinna juhuslikult. Roomajatest võib kohata vaskussi ning arusisalikku ning raba kraavitatud osas rästikut. Kahepaiksetest kohtab rabakonna ning rohukonna. Linnuliikidest on rabas teder, kes on looduskaitse all, ja suur ja väike koovitaja. Peaaegu kõik rabalinnud kuuluvad rändlindude hulka ning asustavad raba aprilli teisest poolest kuni juuli lõpuni. Kohtab ka valget toonekurge, hõbekajakat ning sookurge, kes on raba suurim haudelind. Rabas domineerivad ka ämblikud. Rabamänniku puhmarindes moodustavad ämblikud kuni 30%. Vaatlusaluses piirkonnas ei ole potensiaalselt ohtlikke domineerijaid Paistiik Raba juures asub inimtekkeline tiik, mis rajati juba 1985-ndal aastal, kui hakati rabakraavi paiustama. Rabatiik on ühenduses saunabasseiniga, mille täitumisel läheb osa vett omakorda maja juures asuvasse tiiki. Maja juures asuva tiigi sügavus on natuke üle ühe meetri, ning ka seal elutseb kaane ning konnasid
Must-toonekurg kasutab tihti purilendu. Lennul paistavad välja iseloomulikud laiad tiivad, väljasirutatud kael ja pikad taha sirutatud punased jalad. Must-toonekure levila on laialdane. Tema pesitsusala hõlmab suurema osa Euraasia metsavöötmest, isegi 60. põhjalaiuskraadist põhja poole. Stepis ja kõrbes ta ei pesitse, kuid pesitsusalasse kuulub lai riba Hiina ja Kesk-Aasia piiril Põhja-Iraani ja Taga-Kaukaasia kaudu Põhja-Türgisse. Must-toonekurg on Eestis harv haudelind, kelle arvukust hinnatakse 75 paarile. Must-toonekure arvukus langeb: "Loomade elu" hindas tema arvukust 120–150 haudepaarile. Must-toonekurg eelistab loomset toitu. Põhiliselt sööb ta kalu pikkusega kuni 25 cm, konni ja veeputukaid, harva sisalikke ja veetaimi. Toituma lennatakse kuni 5 km, erandjuhtudel kuni 10 km kaugusele pesast. Juttselg-kärnkonn Juttselg-kärnkonn ehk kõre (Epidalea calamita, endise ladinakeelse nimega Bufo calamita) on
maaalalt. Tegemist on rändava liigiga, keda võib kohata asustamata piirkondades kogu põhjapoolkeral. Talvitub merel või suurtel järvedel Euroopas, Aasias ja Põhja-Ameerikas, sisaldades taigat ja tundrat Kanadas, Venemaal, Skandinaavias ja Gröönimaal. Euroopa populatsioonid asuvad talvel Läänemerest kuni Vahemere põhjaosani. Pesitsusajal laiendab oma pesitsusala põhjapoole. Umbes pool Lääne-Euroopa pesitsejatest peatub Rootsis. Eestis on ta väga haruldane haudelind, kelle pesitsusaegset arvukust hinnatakse 310 paarile, sest meil on vähe kalarikkaid järvesid, talvist arvukust 2001000 isendile. Järvekauri rännutee pikkus võib ulatuda kuni 6000 km. Järvekaurid pesitsevad sügavatel, puhta veega järvedel, mis asuvad inimasustusest kaugemal. Neile ei meeldi häirimine. Välimus Järvekauride kehapikkus on harilikult 40-81 cm. Tiivaulatus vahemikus 114-124 cm. Kaal tavaliselt vahemikus 3-5 kg
Roostikurikastel järvedel, merelahtedel ja suurte jõgede koolmeil võime kohata vesikana (Fulica atra), kes on hea ujuja ning sukelduja, millele vastavalt tal on hõlmiklestadega varbad. Vesikana tõuseb lendu pika pladistava hoojooksu järel mööda veepinda (Mäger, 1994). Meie faunas on kurglased esindatud ühe liigiga - sookurega (Grus grus), kes on suuremate soode ja põõsas- ning lagerabade asukas. Lendab rivis kolmnurkse ahelikuna. Eestis on lauk üldlevinud ja arvukas haudelind, kes pesitseb taimerikurikastel merelahtedel, järvedel ning suurte jõgede koolmeil. Väikehuik (Porzana parva) on Eestis haruldane haudelind, keda on kohatud pesitsemas Matsalu lahe, Pihkva järve, Lämmijärve ning veel mõne väiksema järve ääres. (Mäger, 1994). 12 2. 3. KOKKUVÕTE Linnud on levinud väga erinevates ökoloogilistes tingimustes. Tänu oma lennuvõimele, kõrgelt arenenud füsioloogiale ja närvisüsteemile, pole lindude levikut piiravateks peamisteks
Külma ilmaga ajab punarind oma sulestiku kohevile ja näib siis üsna tüsedana, muidu on ta üpris sale lind. Punarind on oma territooriumi kaitstes väga hoolas. Nii valib ta laulmiseks esileulatuva oksa, et avaneks hea vaade oma maa alale. Üksteise vastu vaenu ilmutades ajavad linnud rinna puhevile. Tagantvaates on punarind üsna matsakas. Nichulas Hammond 2007 Punarind on Eestis harilik haudelind ja läbirändaja. Hästi tunneme ta ära intensiivselt roostepunase kurgualuse ja rinna esiosa järgi. Ülapool on tal oliivhall, alapool hallikasvalge. Väga kaunis on punarinna laul, mis lõpeb meloodilise hõbekellukese helinaga. Iseloomulikud on veel suhteliselt kõrged jalad. Elupaiga järgi on ta saanud endale nime risulind. Nimelt tegutseb ta varjatult tihedates risuhunniktes, võsastikes või läbipääsmatutes kuusetihnikutes
asurkondades on isased emastest tunduvalt raskemad. Roherähn on linnuliik rähniliste seltsist rähnlaste sugukonnast rähni perekonnast. Roherähn on Euroopa rähnidest vahest kõige tuntum, kuigi mitte alati kõige tavalisem. Ta paistab silma oma suuruse, efektse välimuse ja valjude häälitsustega. Roherähn on turteltuvi suurune. Tema pikkus on 30...36 cm, tiibade siruulatus 45...51 cm. Roherähn esineb suuremas osas Euroopast ning Aasia lääneosas. Eestis on ta haruldaseks muutunud haudelind, kelle pesitsusaegset arvukust on hinnatud 50 - 100 paarile, talvist arvukust 100 - 200 isendile. Roherähn elab tavaliselt avatumal maastikul kui kirjurähnid. Ta elab vanades metsaparkides ning vanade puudega avamaastikul, mitte tihedates puistutes. Kuigi roherähn on suur ja raske, lendab ta kergelt ja hoogsalt. Inimesed ja keskkond. Peamisteks probleemideks on suur õhusaaste tööstuspiirkondades, veekogude reostumine,
Tuttpütt on hästi kohastunud vee-eluks. Et oleks hea ujuda, on tal jalad keha tagaosas. Ujudes istub ta sügaval vee sees ja lendugi tõustes tuleb esmalt kaua mööda vett joosta, enne kui piisav kiirus õhkutõusmiseks käes on. Püttide perekonnas on ta suurim liik. Tuttpütt on väga laialt levinud lind: ta pesitseb nii Euroopas, Aasias jaAafrikas kui ka isegi Austraalias. Eestiski on ta tavaline haudelind. Meie tuttpütt on rändlind, aga soojemates elupaikades võib ta olla ka paigalind. Eesti tuttpütid talvitavad tihtipeale Lõuna-Euroopas, kust saabuvad tagasi varakult, juba aprilli teisel poolel. Seega jõuavad tuttpütid pesapaikadesse just siis, kui jää lõpetab veekogudelt sulamist. Äralend on alles oktoobris, salkadena. Oma elupaigaks valib tuttpütt koha, kus teda võimalikult vähe häiritaks: näiteks pilliroo- või kaislatihniku. Nii on tal alati, kuhu hädaohu korral peitu pugeda
Varstu kool Suitsupääsuke Referaat Robin Soe Juhendaja: Lemmi Pehlak Varstu 2017 Sissejuhatus Suitsupääsuke on Eesti rahvuslind. Ta on üks sagedamini taluõuedes kohatav lind. Oma reipa midli-madli kädistava lauluga on ta inimese suureks sõbraks saanud kui ka suvise päevasooja saadik, usaldatav ilmaprohvet ja talupere õnnelind. Kes julgevat suitsupääsukese maha lüüa, see pidavat pimedaks jääma. Vanarahvas ütleb, et kui suitsupääsuke maadligi lendab, on vihma oodata. See on igati loogiline, sest kui õhuniiskus suureneb, siis lähevad putukate tiivad niiskemaks ja nad ei saa kõrgel lennata. Pääsukegi peab niimoodi toitu püüdma päris madalal maaligidal. Poegadele toiduviimist ei või aga mingil juhul katkestada, sest ema-isa peavad seda päeva jooksul kokku 600 korda jõudma teha. Kui aga nälg ja külm liiga suureks lähevad, siis on neil olemas ka hädaabinõu: jäävad tardumusunne...
Tuuletallajat pole raske märgata, sest tihti istub ta telefonipostil või mõnel muul kõrgel kohal keset lagedat. Tuuletallaja on üks väheseid kulliliike, kes esineb ka aedades või parkides ja maal kultuurmaastikul. Ta on võrreldes teiste röövlindudega väiksem, kuid laululindudest mõnevõrra suurem. Tuuletallajatel on pikad tiivad ja iseäralikult pikk saba. Paljudele inimestele Euroopas on tuuletallaja ainus tõeliselt tuttav röövlind. Tuuletallaja on haudelind kelle arvukus on viimase viiekümne aasta jooksul oluliselt vähenenud. Tuuletallaja omadused Tuuletallaja välimus on suhteliselt silmatorkav ja teda on lihtne ära tunda. Tuuletallajal on tellispunanae või punakaspruun selg ja pruunid hoosuled. Tuuletallaja isaslinnu ja emaslinnu sulestikus on mõningaid erinevusi, kuid üldiselt on nad üsna sarnased. Isaslinnul on hallikassinine pea vaevaltmärgatava kitsa haberibaga ja hall musta otsaga saba
Musttihane (Parus Ater) Külastab harva ja arglikult söögimaju, napsab mõne seemne ja teeb kohe minekut, nii tegutseb suurte metsade tagasihoidliku eluviisiga metsalind. Musttihast peeti marjuliste õnnelinnuks, kes marjakohad kätte näitab. (tihaste toidulaud). Samuti toitub musttihane kuuseseemnetest. Kuuseseemnesaagi ikaldumine võib tekitada ulatusliku väljarände. Eesti loodusmaastikulaamades ja saartel väikesearvuline kuni harilik, mujal harv haudelind ja talikülaline (L.Jonsson, 1992). 8 Pildil musttihane kuuseoksal (naturfoto) Kukkurtihane (Remis Pendulinus) Kukkurtihane erineb väga olulisel määral teistest tihastest. Ta on väike pruunikas lind musta lauba ja üle silma käiva laia musta triibuga. Nokk on sirge, peenike ja väga terav (Linnud"Eesti selgroogsed"). Kukkurtihane on saanud oma nime pesa järgi.
Kodukaku pesa tunneb ära eelkõige omapärase sisu järgi. Kakk vooderdab pesa omaenese kuivatatud räppetompude (seedimatud toiduosakesed, mis oksendatakse välja) pulbristatud massi ja kõdunenud puudelt kistud puruga. Kui kaku pesa märjaks saab, näeb see üsna jäle välja ja siis peaks selle üles leidma juba lõhna järgi. Kodukakk on, nagu kõik kakulised, looduskaitse all. 10 Pistrikud Tuuletallaja Tuuletallaja on hakisuurune meil üsna tavaline haudelind. Isaslinnu ja emaslinnu sulestikus on mõningaid erinevusi, kuid üldiselt on nad üsna sarnased. Isalind on emalinnust pisut väiksem ja tema pea ning saba on hallid, kuna emalinnul on nad pruunid. Nii isa- kui emalinnu alakeha ja "püksid" on heledad ja pruunide täppidega kirjatud, selg on helepruun, tiibade tipmised hoosuled tumepruunid. Silmast allpool on tume küllalt lai habetriip. Linnu jalad on kuni jooksme lõpuni paljad ja kollast värvi, küüned on mustad. Linnu nokk on
ja sipelgaid. Vastupidiselt oma välimusele on selle väikese linnukese laul aga väga kaunis ja mitmekesine. Laulus vahelduvad viled laksutamisega, valjud toonid mahedatega ja kurvad rõõmsatega. Inimkeeles ei olegi võimalik tema laulu kirjeldada. Mõnel pool kutsutakse ööbikut ka laulu jumalaks ja lauljate kuningaks, kes suve algul öösel ja vahel ka päeval vahet pidamata laulab. Eestis on ööbik tavaline haudelind ning ta on levinud veel Ida-Euroopas ja Aasia kesk- ja lõunapiirkondades. Meile saabub ööbik mai algul. Ta ehitab pesa jõgede ja järvede äärsetesse põõsastikesse, hõredamatesse lehtpuumetsadesse, suuretesse parkidesse ja kalmistutele. Emaslind valmistab pesa kuivanud puulehtedest, kõrtest, samblast ja taimejuurtest ja peidab selle väga osavasti maapinnale põõsajuurte vahele, nii et möödaminejale ta silma ei hakka. Juuni teisel poolel on pesas 4..
..18, kolmeliinilisel krossil 8...12 ning kaheliinilisel krossil 6...8%. Viimasel ajal kasutatakse rohkem kahe- ja kolmeliinilisi krosse või universaalseid liine. Vutid Vuttide bioloogilised iseärasused Kõige väiksem kanaline. Kaalub 73...134 g. Elutseb maapinnal, lendab harva. Levikuala Skandinaavia poolsaarest, Atlandi ookeani ja Vahemere saartest kuni Loode- Indiani, Põhja-Hiinani ja Jaapanini. Eestis kultuurmaastikel väikesearvuline haudelind. Talvitub Aafrika põhjaosas, ka Indias, Jaapani saartel, Birmas. Põldvutt ei moodusta alatisi paare. Kurnas 8...20 pruunitaustalist mustjaspruunide tähnidega muna. Haudumine kestab 15...17 päeva. Isaslinnud haudumisest ega poegade kasvatamisest osa ei võta. Taimetoidulised (valdavalt). Farmivutid raskemad, suuretoodangulised. Haudeinstinkt kadunud . Aastane munatoodang võib ületada 300 muna. Vutimuna keskmine mass on 12...14 g. Hautamiskestus on 17 päeva. Vutitibud on väga kiire kasvuga
9Põldlõoke Alauda arvensis Põldlõoke on varblasest veidi suurem, jässaka kere, suure pea ja võrdlemisi väikese koonusja nokaga lind. Emas- ja isaslind välimuselt ei erine, mõlemal on ülapool muldpruun heledamate triibukeste ja laigukestega. Alapool on roostepruun, kõhualune kollakas. Lind paistab veidi raskepärane, kui ta liigub maapinnal kõndides, hüpates ja joostes väga kiiresti ning osavalt. Elupaik ja -viis Põldlõoke on väga sage haudelind peaaegukõigis lagemaastiku elupaikades - niitudel, laialdastel metsaväludel ja metsaservadelgi, eriti meelsasti aga põldudel (teravilja- ja heinapõllud). Elutseb ka steppides ja kinnistatud liivaaladel poolkõrbetes. Päevase eluviisiga, algul viibivad saabuvad linnud salkades, mõne päeva pärast jagunevad paaridesse. Ränne Oma leviala põhjapiirkondadest rändab talveks ära, lõunapoolsetele aladel on paikne. Talvituvad Lääne-Euroopa maades, Aasia lõunaosas ja Põhja-Aafrikas
Eestis asustab kogu mandrit ja suuremaid saari. ·Elupaik ja -viis Eelistab suuremaid taigailmelisi metsi, kuid elab ka segametsades. Aktiivne valdavalt hämaras ja öösiti. ·Toitumine Tähtsaks toiduobjektiks on talle valgejänes. Murrab aga kõiki imetajaid kuni metskitse suuruseni ja linde. ·Sigimine Tiinus kestab 60...75 päeva. Pojad sünnivad aprillis...mais. Tavaliselt on pesakonnas kaks kuni kolm poega, harva kuni viis. Kodukakk ·Levik Eestis on kodukakk kõikjal levinud tavaline haudelind. ·Elupaik ja -viis Asustab põhiliselt kultuurmaastikku: parke, parkmetsi, segametsi. Eelistab lehtpuid, kuna nendes on pesa- ja varjepaikadeks enam sobilikke õõnsusi. Kodukakk on aktiivne peamiselt öösiti. ·Toitumine Toitub pisinärilistest, väiksematest lindudest, harva hakisuurustest lindudest. Karmi talve ja sügava lumikatte korral hukkub neid küllalt märkimisväärsel hulgal, kuna kakud ei suuda paksu lume korral hiiri tabada. ·Sigimine ja areng Täiskurnas on 2..
valge, pruunikate viirgudega, silmad kollased. Emaslinnud on isaslindudest veidi suuremad. Isaslindude pikkus jääb 15 - 17cm vahemikku, emaslindude pikkus 17 - 19 cm vahemikku. Isaslinnud kaaluvad 50-65g, emaslinnud 67-77g (enne hauduma asumist rohkemgi). Värbkakk on levinud kogu taigavööndis Skandinaaviast Ida-Siberini. Eraldatud värbkakuasurkondi elab ka Kesk-Euroopa mägimetsades. Eestis on värbkakk üldlevinud vähesearvuline haudelind. Värbkaku arvukuseks on meil arvatud 200-500 haudepaari, kuid ilmselt on tegemist alahinnanguga,mis tulenes värbkaku eluviisi puudulikust tundmisest. Värbkakk asustab kõige meelsamini vaheldusrikkaid metsamaastikke vanade kuuse- segametsa tukkadega, kuid võib elada ka männikutes ja teistes metsatüüpides. Värbkakk pesitseb vanas rähniõõnsuses - talle sobivad nii suur-kirjurähni, valgeselg- kirjurähni kui ka laanerähni sepistatud õõnsused
..22 kg. Kalkunitele on omane tugev haudeinstinkt. Kalkunid on kõrgendatud tundlikkusega mitmesuguste stressorite, s.h. ümberpaigutuse ja veterinaarse töötlemise suhtes. Vutid Vuttide bioloogilised iseärasused Kõige väiksem kanaline. Kaalub 73...134 g. Elutseb maapinnal, lendab harva. Levikuala Skandinaavia poolsaarest, Atlandi ookeani ja Vahemere saartest kuni Loode- Indiani, Põhja-Hiinani ja Jaapanini. Eestis kultuurmaastikel väikesearvuline haudelind. Talvitub Aafrika põhjaosas, ka Indias, Jaapani saartel, Birmas. Põldvutt ei moodusta alatisi paare. Kurnas 8...20 pruunitaustalist mustjaspruunide tähnidega muna. Haudumine kestab 15...17 päeva. Isaslinnud haudumisest ega poegade kasvatamisest osa ei võta. Taimetoidulised (valdavalt). Farmivutid raskemad, suuretoodangulised. Haudeinstinkt kadunud. Aastane munatoodang võib ületada 300 muna. Vutimuna keskmine mass on 12...14 g. Hautamiskestus on 17 päeva.
Siiski on see liik tänu omal ajal korjatud seemnetele tehistingimustes säilinud ning on oma dekoratiivsuse tõttu Ameerika aedades üsna populaarne. Mõlemal eeltoodud juhul peetakse liiki tegelikult globaalselt väljasurnuks. Kohalikult väljasurnuks (locally extinct; extirpated) peetakse liiki, mis on kadunud teatud piirkonnas, kuid on siiski säilinud teistes levila osades. Näiteks rabapistrik (Falco peregrinus) oli kunagi Eesti rabades suhteliselt tavaline haudelind, kuid alates 1980. aastatest ei ole tema pesitsemist Eestis enam täheldatud, niisis on ta meil kohaliku haudelinnuna välja surnud. Mujal Euroopas levib aga rabapistrik mitmeski riigis. Mõned looduskaitsebioloogid ütlevad, et liik on ökoloogiliselt välja surnud (ecologically extinct), kui teda on järel nii vähese arvul, et tema mõju teistele liikidele on tühiselt väike. Näiteks bengaali tiigrid (Panthera tigris bengalensis) on suures osas oma levilast
1948. aasta lõpuks paarisajaleheküljeline käsikirjaline väitekiri "Jäälind Alcedo atthis ispida L. Eesti NSV-s. Zoogeograafiline ja ökoloogiline uurimus", mille kaitsmise järel TRÜ õpetatud nõukogu ees anti Eerik Kumarile 1949. aasta jaanipäeval bioloogiateaduste kandidaadi kraad [9]. 9 Eestis on jäälind lokaalse levikuga haudelind. Eerik Kumari sedastas meil kolm põhilist jäälinnu pesitsuspiirkonda: Kagu-Eesti (Ahja, Võhandu ja Piusa jõgikond), Põhja-Eesti ja Pärnu jõgikond kuni selle keskjooksuni. Vähem arvukatest pesitsusaladest on ta maininud Õhne ja Koiva jõgikonda. Alates 1930. aastatest on liik oma asurkonda üha tihendanud ja aina uusi paiku asustanud, hoolimata igal kümnendil olnud ühest või paarist karmist talvest [9].
..18, kolmeliinilisel krossil 8...12 ning kaheliinilisel krossil 6...8%. Viimasel ajal kasutatakse rohkem kahe- ja kolmeliinilisi krosse või universaalseid liine. Vutid Vuttide bioloogilised iseärasused Kõige väiksem kanaline. Kaalub 73...134 g. Elutseb maapinnal, lendab harva. Levikuala Skandinaavia poolsaarest, Atlandi ookeani ja Vahemere saartest kuni Loode-Indiani, Põhja-Hiinani ja Jaapanini. Eestis kultuurmaastikel väikesearvuline haudelind. Talvitub Aafrika põhjaosas, ka Indias, Jaapani saartel, Birmas. Põldvutt ei moodusta alatisi paare. Kurnas 8...20 pruunitaustalist mustjaspruunide tähnidega muna. Haudumine kestab 15...17 päeva. Isaslinnud haudumisest ega poegade kasvatamisest osa ei võta. Taimetoidulised (valdavalt). Farmivutid raskemad, suuretoodangulised. Haudeinstinkt kadunud . Aastane munatoodang võib ületada 300 muna. Vutimuna keskmine mass on 12...14 g. Hautamiskestus on 17 päeva. Vutitibud on väga kiire kasvuga
eranditult või valdaval enamikul juhtudel mererannikul. 1. RISTPART (Tadorna tadorna) valge-musta-punase-rohelise kirju. Rannikulähedal, on kohatud ka järvedel. Lõunaosas kõige arvukam. Ehitab pesa varjatud paikadesse ja toitub mereselgrootutest, keda hangib kas madala vee põhjast või mereheidistest. Talvel ei lahku. 2. TÕMMUVAERAS Must sulestik, valge tiivajoonega. Tähtis haudelind. Rootsis, Soomes, Eestis harilik. Toit merekarbid, koorikloomad, hulkharjasussid. Ei põlga ära ühtegi selgrootut. Hea sukelduja kuni 5 m. tugev kõht, seedib karbid ära. 3. ROHUKOSKEL u. varese suurune, kaheharuline suletutt kuklas. Emane pruun, isane pea rohekasmust, kaelus valge, selg mustjas, rind ookerjas. Levinud üle terve Läänemere. Teeb koopakesi. Jahimehed tapavad. Pehmed udusuled pannakse padja sisse. Lendab ära, talvitub Põhjameres. 4
Jalad on tumedat värvi ja lühikesed (ei ole maapinnal kõndimiseks hästi kohastunud). (Vaata pilt 45) Piiritajat leidub linnaäärsetes kohtades. Tavaliselt liugleb õhus ringi, samal ajal lauldes ja putukaid püüdes. Sellega ta tegeleb hommikuti ja eriti õhtuti peale päikselist päeva. Eestisse saabub maikuu jooksul. Sügisränne kestab augusti lõpust oktoobri keskpaigani. Piiritaja toitub õhuputukatest. Piiritaja on üsna ühtlaselt üle kogu Eesti levinud haudelind, keda ei leidu vaid suuremates metsamassiivides ja pesitsusvõimaluste puudumise tõttu ka suurematel lagealadel. (Linnumääraja, 2015) Pilt 45. Piiritaja (Apus apus), (Autor: Arne Ader), 2008 2.4.13. Selts: värvulised (Passeriformes), sugukond: puukoristajalased (Sittidae) 2.4.13.1. Puukoristaja (Sitta europaea) Enda läbiviidud vaatlustel tuginedes võib järeldada, et puukoristaja ülemine kehapool on sinihallikas. Alumine kehapool on valge ning jalgade vahelt punapruun
sulise kuue. Selle kuue varal lennanud ta metsast välja, kuid moondatud ise tuviks. Et tuvi inimesest tekkinud, on ta inimeste juurde jäänud elama. 5. Ööbik (Luscinia luscinia) 52 Ta pesitseb Ida-Euroopa maades (v.a põhja piirkonnad) ning Lääne-Siberi kesk- ja lõunaosas. Levila põhjapiiriks on Lõuna-Soome ja Lõuna-Rootsi. Ta talvitub Ida- Aafrika troopika lõunaosas] Ööbik on Eestis levinud ja tavaline haudelind, tema pesitsusaegset arvukust on hinnatud 130 000 200 000 paarile. Ööbik võib laulda terve öö ehast koiduni, esimesel kahel nädalal pärast laulu algust ka päeval, vaikides veidikeseks vaid keskpäeval. Lauldes istub ta maapinna lähedal oksal, veidi kühmu tõmbununa ja ripakil tiibadega. Üldiselt on ööbik ettevaatlik lind, kes varjatult elab, kuid laulmise ajal ta unustab ohu ja siis võib talle väga ligi minna.
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
