Läänemere iseloomustus (0)

Eesti Merekool
LÄÄNEMERE ISELOOMUSTUS
Referaat
Koostaja : Riho Maidla
15VTS
Juhendaja : Õp. Lembit Liimand
Tallinn 2014
Sisukord
3. Sissejuhatus
5. Kalad Läänemeres
5. Läänemere kilu , balti kilu ehk kilu
5. Räim ehk läänemere heeringas
7. Tursk  ehk atlandi tursk ehk  kabeljoo
8. Lest  ehk jõelest
9. Lõhe  ehk lõhi
11. Kokkuvõte
12. Kasutatud kirjandus
Sissejuhatus
Läänemeri ehk Limneameri on Atlandi ookeani sisemeri, mis piirab Eestit põhjast ja läänest. Teised Läänemere-äärsed riigid on Läti, Leedu, Poola, Saksamaa, Taani, Rootsi, Soome ja Venemaa. Läänemere põhjaosa, mis jääb  Ahvenamaa  saarestikust põhjapoole nimetatakse Põhjalaheks ehk Botnia laheks. Soome laht ühendab Läänemerd Peterburiga, piirates samas Eestit põhjast ja Soomet lõunast . Liivi laht ehk Riia laht asub Läti ja Saaremaa vahel. Läänemerd ühendavad Põhjamerega madalad ja kitsad  Taani väinad. Mõned loevad Läänemere osaks ka Kattegati väina Taani ja Rootsi vahel. Läänemere pindala on 373 000 km2, koos Taani väinade ja Kattegatiga 415 266 km2. Läänemere maht on 21 721 km3, keskmine sügavus on 52 m ja suurim 459 m (Landsorti süvik).Vesi on selgepiiriliselt kihistunud; madala soolsusega üla- ja suhteliselt suure soolsusega süvakihi järsk üleminek (umbes 8‰ isohaliini juures) on mere lõunaosas 30–50, Soome lahe suus umbes 70 m sügavuses ja takistab oluliselt vee vertikaalset segunemist. Ülakiht jaotub suvel pindmiseks soojaks ja alumiseks külmaks veeks. Vee pinnakihi soolsus on Taani väinades 8–10 ja Läänemere avaosas 6–7‰ ning väheneb Soome ja Põhjalahe sopi suunas (vaikseim 1–2‰). Läänemerre suubub arvukalt jõgesid. Suurim neist on Neeva, vooluhulgaga 2500 kuupmeetrit sekundis. Kõik jõed kokku toovad Läänemerre umbes 14 000 kuupmeetrit magedat vett sekundis. Niiske kliima tõttu sajab ka Läänemere pinnale rohkem vett, kui sealt aurab, vahet hinnatakse umbes 2000 kuupmeetrile sekundis. Et Läänemere tase on üldiselt püsiv, on Läänemerel äravool umbes 16 000 kuupmeetrit sekundis ehk 500 kuupkilomeetrit aastas. See leiab aset Taani väinade kaudu: sealt voolab aastas välja umbes 1000 kuupkilomeetrit Läänemere riimvett, samal ajal kui Kattegatist voolab sisse umbes 500 kuupkilomeetrit soolasemat riimvett. Just nimelt soolasemat riimvett: ookeanivesi (soolsusega umbes 34...35 promilli ) Läänemerre ei pääse, vaid seguneb Kattegatis Läänemerest tuleva magedama veega. Seetõttu on Läänemere süvaosa kuni sügavuseni 60...100 meetrit täidetud riimveega, mille soolsus on 10...15 promilli. Pinnaveed on Läänemere avaosas soolsusega 6...8 promilli, sest kuigi jõgedest lisandub pidevalt täiesti magedat vett, seguneb sügavamat ja soolasemat vett sellele juurde. Läänemere põhjataimestik on liigivaene. Eesti rannikuvetes on määratud 15 liiki ja liigisisest kõrgemate taimede taksonit, 87 taksonit vetikaid, millest 32 sini-, 17 rohe-, 5  mänd -, 17 pruun- ja 16 taksonit punavetiktaimi. Üks karakteersemaid põhjataimi on pruunvetikas  põisadru. Ta võib moodustada nii omaette kooslusi kui ka olla substraadiks epifüütoniga segakooslustele. Punavetiktaimedest on tuntuim harilik agarik , mis omab ka tööstuslikku tähtsust: sellest saadakse furtsellaani ja viimasest toodetud estagarit. Õistaimedest on Läänemere Eesti rannikualale karakteerne  meriheina  perekonna liigid. Läänemere  loomastik  on isenditerohke, kuid liigivaene, sest vesi on mageveeliikide jaoks liiga soolane ja ookeaniliikide jaoks liiga mage. Peamised püügikalad on räim, kilu, tursk ja lest. Imetajatest leidub hallhülgeid ja viigrit.
KALAD LÄÄNEMERES
Läänemere kilu, balti kilu ehk kilu on väike, saleda kehakujuga sinakasrohelise seljaga hõbedane kala, euroopa kilu  alamliik . Läänemere kilu leidub Atlandi ookeani kirdeosas ning suuremas osas Läänemerest (teda ei leidu Põhjalahes ja Soome lahe idaosas). Nad moodustavad suuri parvi erineva soolsusega vee segunemise piirkondades. Kilu kudemisperiood kestab märtsist augustini . Kilu ränded ei ulatu eriti kaugele. Talveperioodil jäävad nad 70-100 meetri sügavusele, tõustes kevadel ja suvel soojematesse ülemistesse kihtidesse, ning tõmbuvad sügisel taas sügavamale. Kilu seljauim on kõhuuimest taga pool. Ta kõht on saagjas. Kilu on omaette kalaliik . Ta veedab terve oma elu avamerel ja ei tule mitte kunagi ranniku lähedale. Kilu veedab talve väheliikuvates parvedes kuni 100 meetri sügavusel merepõhjas. Kilu on kuni 14 cm pikk. Ta koeb avamerel. Kilu on Eesti merevetes laialt levinud. Temast tehakse konserve ja vürtsikilu. Eesti vetest püütud vanim kilu tabati Soela väina piirkonnast 1976. a ja see oli kahekümnesuvine (19+). Samal aastal tabati Ahvenamaa juurest 21 aastane kilu, mis on ilmselt ka rekordvanuseks kogu euroopa kilu jaoks. Kilu on ka ise toiduks paljudele loomadele - röövkaladele, hüljestele ja veelindudele, samuti on tal tugev toidukonkurents noorte räimedega. Kilu elule mõjub väga soodsalt soolase vee sissevool Põhjamerest Läänemerre, sest see rikastab ta toidulauda. Kilu arvukust kahjustab vaenlaste arvu (tursa) suurenemine. Ta on üks tähtsamaid töönduslikke masskalu, keda kasutatakse ka loomasöödaks. Sügiskuudel on kilul suur rasvasisaldus (10…18 %) ning temast toodetakse sprotte ja vürtsikilu.
Räim ehk läänemere heeringas on atlandi heeringa Läänemeres elav alamliik. 22. veebruaril 2007 kuulutati räim Eesti rahvuskalaks. Eesti rannikuvetes saab eristada kolme räimeasurkonda: Liivi lahe räim, Läänemere kirdeosa avamereräim ja Soome lahe räim. Kuna mõni asurkond  koeb varasuvel (mais-juunis) ja mõni sügisel, siis on eristatud ka kevadräime ja sügisräime, kelle kategoriseerimises ja tunnustamises pole ihtüoloogid üksmeelel. Räim on teistest atlandi heeringatest väiksem, enamasti alla 20 cm pikk, kuid suguküpseks saab varem, 13-14 cm pikkuselt ja 2-3 aasta vanuselt. Räimede seas esineb kiire kasvuga hiidräimi, kelle pikkus ulatub 33 ja isegi 37,5 cm-ni. Tavaline räim toitub planktonist, aga hiidräim on röövkala ja sööb sageli ogalikke. Hiidräimed kujunevad välja nendest räimedest, kel õnnestub noorpõlves hakata neelama teiste kalade vastseid ja maime. Peale suuruse eristab räime teistest atlandi heeringatest väiksem selgroolülide arv: neid on tal 54–57. Peale selle on räim kohastunud eluks riimvees ja suudab kohati elada isegi täiesti  magevees , näiteks mõnes Rootsi järves. Räim koeb kõval, kivisel või kruusasel põhjal 2–20 m sügavuses. Räim on Läänemere peamine töönduskala, andes poole sealsest kalasaagist. Teda püütakse tavaliselt ranna lähedalt seisevvõrkude ja seisevnootadega. Rohkem kui pool kogu saagist läheb konservide valmistamiseks (sprotid õlis ja räim tomatis). Erilise küpsetusmeetodi abil saadakse poolsuitsuräim. Väiksem osa saagist realiseeritakse jahutatult või külmutatult. Räime marineeritakse, suitsutatakse, praetakse või küpsetatakse  hapukoore  ja tilliga. 1954–1956 prooviti räime aklimatiseerida  Araali merre. Kolm aastat pärast marja toomist Araali hakkasid räimed seal juba kudema . Esimestel aastatel kasvas räim Araalis väga hästi, tunduvalt paremini kui Liivi või Visla lahes, kust ta pärines. Räim sõi vähikesi, aga nende arvukus hakkas tunduvalt vähenema. Toidupuuduse ning vaenlaste ja toidukonkurentide arvukuse tõttu Araali meres töönduslikku räimevaru ei kujunenudki. Väikesearvuline räimepopulatsioon elab Väike-Araalis tänaseni. Räim on olnud peamine kala eestlaste toidulaual juba sajandeid . Räim elab vilkalt liikuvates parvedes, mis võtavad toiduotsinguil või kudemise ajal ette küllalt ulatuslikke rändeid. See tingibki kiire kasvu võrreldes teiste räimedega, kes jäävad elu lõpuni truuks selgrootutest toitumisele. Huvitav on see, et talvel ei toitu räimed üldse - nad veedavad talve tihedates väheliikuvates parvedes kuni saja meetri sügavusel põhja lähedal. Intensiivse toitumise ajal varakevadest hilissügiseni toimuvad aga igaõhtused ränded ülemisse veekihti, kus öö mööda saadetakse , hommikul laskutakse seevastu sügavamatesse veekihtidesse tagasi. Sellise liikumise põhjustab see, et räimed ei talu eredat päikesevalgust, samal ajal on aga ülemine veekiht soojem ja hapnikurikkam ning seal on rohkem toitu. Kui kudemisaeg kätte jõuab (tavaliselt aprillist juulini), siis suunduvad räimeparved rannikualadele. Koelmud paiknevad 4...12 m sügavusel ning neis on tähtis veetaimestiku olemasolu - nimelt arenevad räime marjaterad pruun- ja punavetikatele kleepunult. Räimemaimud toituvad selgrootute, peamiselt aerjalaliste vastsetest. Meres on räimel ohtralt vaenlasi: ta on toiduks paljudele röövkaladele, hüljestele ja kajakatele. Peale selle on hulk kalu, kes toituvad räime marjast. Räim on üks tähtsamaid püügikalu kogu Läänemeres, teda tarvitatakse toiduks värskelt, suitsutatult ja konserveeritult. Vaenlaste ohtruse ja suure väljapüügi tõttu tekkiva kahju kompenseerib räim suure järglaste arvuga. Ei kuulu looduskaitse alla.
1. Kilu 2. Räim
Tursk ehk atlandi tursk ehk kabeljoo on tursklaste sugukonda kuuluv kalaliik. Tursal on Eesti vetes elutsevatest kaladest uimi kõige rohkem – kogunisti 10 (3 selja-, 2 päraku-, 2 rinna-, 2 kõhu- ja sabauim). Värvuselt on küljed kaetud rohekate, pruunikate või punakate laikude ja täpidega, kõhupool on seljast heledam. Eesti vetes elutseb Läänemerele omane tursa alamliik läänemere tursk, kes kasvab harilikult 40–60 cm pikkuseks ja kuni 1,5 kg raskuseks, suurimad isendid võivad olla ka üle meetri pikad. Tursk on omapärase ja hõlpsalt äratuntava kehakujuga kala. Ta ruljas keha on kõige kõrgem kukla kohalt, siis aga aheneb ühtlaselt saba suunas. Pea ja suu on suhteliselt suured. Tursa värvus sõltub elukeskkonnast, kuid üldiselt on valdavad hallikad ja pruunikad toonid. Ta on suhteliselt suur kala, kelle keskmine pikkus täiskasvanult on 40...60 cm ja kehamass 0,8...1,5 kg. Tursk on kala, kes asustab laiu veteavarusi, elades peamiselt Läänemere kesk- ja lõunaosas. Tursaparved on väga liikuvad, kuid nad hoiduvad suurtesse sügavustesse ja põhjalähedastesse veekihtidesse. Kõik Läänemerd asustavad tursaparved moodustavad kokku ühtse suure karja. Eesti rannavetesse satub teda üldiselt vähe. Tursk on röövkala, kelle ohvriks langevad räimed, kilud, lestad ja ka enda nõrgemad liigikaaslased. Tursk on päevase eluviisiga . On kindlaks tehtud, et ööseks laskuvad nad kivisele merepõhjale ja lebavad seal liikumatult, kas kõhuli või koguni külili. Kõik Läänemere tursad koevad Gotlandi süviku või selle nõlvade piirkonnas 70...100 m sügavusel. Kudemine toimub Läänemere turskadel pika aja jooksul veebruarist oktoobrini. Vaatamata sellele, et tursk on parvekala ja seltskonnaga harjunud , muutuvad nad mõnikord - intensiivse toitumise ja eriti kudemise ajal - üksteise suhtes vaenulikuks. Siis hõivab iga isaskala omale territooriumi. Et avavees piiritähised puuduvad, siis kujutab see lihtsalt teatud suurusega vaba ruumi peremehe ümber. Kudemistseremoonia ajal teeb isastursk ujupõie abil röhkivat häält ja müksib emast ninaga. Viljastatud marjaterad arenevad vabalt vees hõljudes ning vastsed kooruvad 2...4 nädala pärast. Esialgu kerkivad vastsed vee ülakihtidesse, kus nad planktonist toitudes hõljuvad, hiljem aga laskuvad merepõhja. Suguküpseks saavad tursad 4...5 aasta vanuselt. Looduses elab tursk tavaliselt 9...10 aastat vanaks. Tursk on üks tähtsamaid põhjalähedase eluviisiga püügikalu kogu maailmas. Eriti väärtuslikuks peetakse tema A- ja D-vitamiini rikast maksa, millest toodetakse kalamaksaõli. Tursa liha on rasvavaene, kuid maitsev ja sobib hästi dieettoiduks. Looduskaitse alla ei kuulu.
Lest ehk jõelest on lestlaste sugukonda lesta perekonda kuuluv kala. Teda iseloomustab lai ja lapik kehakuju . Lest on põhjaeluviisiga merekala , kes eelistab elupaigana madalat merd ning jõesuudmete läheduses olevaid tugevasti magestunud kohtasid. Lesta, nii nagu kõiki lestalisi, iseloomustab ebasümmeetriline, tugevasti külgedelt kokkusurutud keha, mille üks külg on funktsionaalselt kujunenud alumiseks, teine ülemiseks. Moonde läbinud isenditel on mõlemad silmad samal kehapoolel. Alumist poolt nimetatakse ka pimedaks pooleks, pealmist poolt silmapooleks. Kuigi lestalised on tavaliselt parempoolsed ehk nende silmad on paremal pool, on lesta perekonnas palju vasakpoolseid isendeid, olenevalt asurkonnast 40–58%. Lesta keha on lapik. Selja- ja pärakuuim katavad pea kogu külge. Kõhuuimed paiknevad eespoolrinnauimi. Piki selja- ja pärakuuime alust ning küljejoont on tal kühmud või luuplaadid. Küljejoon on tal sirge või rinnauimede kohal väga vähe kooldunud. Lesta pime külg on valge, harvem pruunide tähnidega, silmapool värvunud halliks , pruunikashalliks või punakaspruuniks. Pealmise poole värvust suudab lest muuta ning see oleneb põhja värvusest ja mustrist. See omadus on seotudnägemisvõimega, sest pimedaks tehtud lest ei suuda enam värvust muuta. Ta maskeerib oma kehaga  substraadi värvust nii hästi, et muutub peaaegu märkamatuks. Lest kaevub väga kiiresti. Põhjal lamades ajab ta lainjate liigutustega põhjaainese üles, laskub tekkinud süvendisse ja lõikub keha servadega põhjaainesesse. Ülespaisatud materjal langeb alla tagasi ja katab kala. Lest liigub vähe ja ta on halb ujuja. Harilikult ujub ta lapiti, pime külg allpool, tehes selja- ja pärakuuimega lainelisi liigutusi. Seevastu hädaohus pöördub ta serviti, seljapool ülespoole, ja sööstab minema, seejärel pöördub jälle pimeda poolega põhja poole. Lest moodustab mitu alamliiki: lõunapoolse  Mustas  ja Aasovi meres, läänepoolse Läänemeres ja Põhjameres, loodepoolse Murmani rannikul ja kirdepoolse Valges meres. Kala kehapikkus oleneb asurkonnast. Põhjapoolsed on suuremad. Levila lõunaosas on nende kehapikkus kuni 23 cm, Murmani rannikul kuni 33 cm, Tšoši lahes kuni 40 cm. Kaal on kuni 3,5 kg. Lestad elavad madalas meres, sealhulgas jõesuudme lähedal olevates tugevasti magestunud kohtades. Riimveelises Läänemeres leidub teda kõikjal. Mõnikord läheb ta jõkke ja isegi võib seda mööda vastuvoolu tõusta, näiteks mööda Põhja-Dvinaad Arhangelskistki ülesvoolu ja Thamesi mööda kuni Londonini. Lest koeb alati meres. Tema marjateras ei ole õlitilka. Mari on pelaagiline ehk vabalt ujuv.Vastsed on algul täiesti läbipaistvad ja sümmeetrilise kehaga, silmad on eri kehapooltel. Nad ujuvad nagu kalad ikka, selg ülespoole. Kuid seejärel teevad nad läbi keeruka moonde, mille käigus sümmeetria kaob. Üks kehapool kasvab kiiremini kui teine, mistõttu selle poole silm nihkub algul pea servale ja seejärel teisele kehapoolele. Keha lameneb külgede suunas ja muutub kõrgemaks. Seljauim nihkub ettepoole , pealaele. Mõned teisedki elundid ja koed kasvavad ebaühtlaselt, mille tulemusena moonduvad koljuluud ja suukõverdub. Ka lõpuseaparaat muutub ebasümmeetriliseks. Pimeda poole värvus kaob.
Lõhe ehk lõhi on lõhelaste sugukonda kuuluv kala. Eesti keeles kasutatud ka nimesid  lohe, laks. Lõhe kasvab tavaliselt 1 meetri pikkuseks ja kuni 10 kg raskuseks, haruldasemad on kuni 1,5-meetrised ja 46 kg raskused isendid. Väliselt sarnaneb meriforelliga. Lõhe asustab Atlandi ookeani ja sellega piirnevaid meresid, ka Läänemeres. Hästi kasvab lõhe ka Vaikse ookeani läänekaldail –Kamtšatka poolsaare äärnevatel aladel. Kudemise aegu sõna otseses mõttes ummistavad lõhed sealseid jõgesid, nii et isegi karud on neid suutelised jõest hõlpsalt kätte saama. Lõhed siirduvad sügisel kudema oma sünnijõgedesse, vajades selleks kruusast põhja. Eestis on teada kümmekond jõge, kus on võimalik lõhe kudemine, nagu Pirita,  Keila  ja Kunda jões. Kunagi oli väga arvukalt esindatud ka Narva jões aga peale hüdroelektrijaamaehitust esineb teda seal harva ja enamasti looduslikult jõkke ei tungi. Lõhe on siirdekala, kes võtab ette pikki rändeid, peale kudemisrände ka toitumisrändeid. Lõhi toitub Läänemeres enamasti kiludest jaräimedest, vähemal määral ka ogalikest, selleks järgneb ta oma saakkalade suurtele parvedele.
KOKKUVÕTE
Tänapäeval kuulub Läänemeri nii tiheda laevaliikluse kui ka rannalähedaste valglate elanikkonna arvu poolest maailma kõige aktiivsema tegevusega merede hulka. See on arenenud tööstusriikide suurte jõgede suubumispaigaks ja paljude inimeste puhkepiirkonnaks. Siin käib ulatuslik majandustegevus , mis annab sissetuleku kohalikele elanikele. Samal ajal on Läänemeri väga erakordne ökosüsteem. Selle ainulaadsuse põhjustavad erilised geograafilised ja hüdromorfoloogilised tingimused – Läänemeri on ühenduses ookeaniga väga kitsaste Taani väinade kaudu, mis takistavad veevahetust. Seetõttu on siinne soolsus erinevalt enamikust teistest meredest ja ookeanidest väga madal, luues kordumatu segu mere- ja mageveeliikidest, kes on kohanenud eluks just nende tingimustega. Kuid ühtlasi muudavad needsamad tingimused liigid ja elupaigad ökoloogiliste olude muutuste suhtes väga haavatavaks. See on habras ökosüsteem, mis vajab meie hoolt ja kaitset. Samal ajal kuulub Läänemeri ka maailma kõige reostatumate merede hulka – seda peetakse kogu Euroopas oluliseks keskkonnaprobleemiks. Rohkem kui 30 aasta vältel on rakendatud arvukalt meetmeid, et vähendada praeguste ja tulevaste inimeste tekitatavat saastet, ning likvideerida seal, kus võimalik, vana reostust. Vaatamata olukorra mõningasele paranemisele on tasakaalu leidmine selle õrna ökosüsteemi kaitse ja Läänemere erinevate majanduslike kasutusalade vahel raske ülesanne, millega tuleb jätkuvalt tegelda. Jõupingutused ei too soovitud edu ilma üldsuse mõistmise ja teadlikkuseta nii väärtustest, ohtudest kui ka vajalikest kaitsemeetmetest.
KASUTATUD KIRJANDUS
http://www.kalapeedia.ee/3685.html
http://et.wikipedia.org/wiki/L%C3%A4%C3%A4nemere_kilu
http://bio.edu.ee/loomad/Kalad/SPRSPR2.ht m
http://et.wikipedia.org/wiki/R%C3%A4 im
http://bio.edu.ee/loomad/Kalad/CLUHAR2.ht m
http://bio.edu.ee/loomad/Kalad/GADMOR2.ht m
http://et.wikipedia.org/wiki/Lest
http://et.wikipedia.org/wiki/L%C3%B5he
http://www.visitbalticsea.net/download/Book_EE.pdf
12