Kasvatus eri kultuurides (8)

TALLINNA ÜLIKOOL
Rakvere kolledž alushariduse pedagoog AP I
Sigrid Kaasik
KASVATUS ERI KULTUURIDES
Juhendaja : magister Lehte Tuuling
Rakvere 2008

Sissejuhatus

Esimeses raamatu osas on üldistatud iga perioodi ideaaltüüpi: muinasaeg on loodus-inimese kujundamine, Vana-Idamaades kujuneb kirjutaja, juudid on ennekõike ühe jumala ja tema seaduse inimesed, kreeklased kasvatavad kangelast ja roomlased rõhutavad kodanikku. Eri ajastute inimese väärtushinnangud on väga erinevad.
Teises osas käsitletakse keskaja homo christianuse kujunemist koos monopedagoogika ja selle aja olulisemate pedagoogiliste subkultuuridega. Selle ajastu inimese puhul oli igal pool tegu kristlasega, kes täitis kristlikke seadusi ja rituaale.
Kolmandas osas on vaatluse all Idamaad . Iga kultuur on kordumatu. Enamik traditsi-oone, millele toetus ja toetub kasvatus, on nii sügavad ja moodustavad nii olulised kõlbelise kasvatuse alused, et neid tuntakse ja väärtustatakse ka tänapäeval.

1. MUINASÜHISKOND - LOODUSINIMENE

Tähtsaim tegur, mis reguleeris loodusinimese tahet, oli töö. Väga tähtis oli müütiline mõtlemine, mis tulenes looduse tunnetamisest. Selle all on mõeldud suulist mälu, mida anti põlvest põlve edasi. Müüdid sisaldavad rohkesti informatsiooni inimese tähelepanekute kohta loodusest. Tähtsal kohal olid õpetajad, preestrid , õpetlased, kunstnikud , muusikud jne.
Sünnist surmani saatis inimest traditsiooniline rituaal . Iga kombetalitus oli kindel pöördumine jumalate poole.
Mängul olid juba iidsel ajal oma kindlad moraalsed alused. Rituaalidega tulevad kasutusele sümbolid- inimene tunnetas neis peituvat väge, uskus ja kartis sellist jõudu ning alistus sellele.
Müüdist sai verbaliseerunud rituaal. Iga rituaal täitis maailmakorrastuslikku ülesannet. Rituaale pidi täitma, mis nõudis eelkõige ohverdamist ja loobumist. Rituaale juhtisid targad, teadjad ja nõiad. Eelkõige olid nad aga õpetajad. Lapsed pidid õppima vaprust ja osavust, vastupidavust ning rituaalide ja sümbolite tundmist.
Muinasinimesed pöörasid tähelepanu kõneosavusele. Neil oli tuntud väga tugeva väega sõna- loits , mis toimis ja distsiplineeris.
Nõuti vanemate austamist. Eelkõige esivanemate austamist, kes olid juba läinud teis-poolsusesse ja seega ühinenud sugukonda kaitsvate vaimude või jumalusega, muutunud võimsaks ja samas ohtlikuks.

2. KIRJUTAJA-INIMESED

Ühiskondlikus olemises oli raskesti arusaadava kirja tundjatel tunduvalt kergem ja väärikam elu. Seega oli oluline tähtsus kirjutamise oskusel.

2.1 Sumer

Sumerite panteoni kuulus suur hulk jumalaid. Varasemast ajast oli jäänud uskumus hingedesse, vaimudesse, deemonitesse, ohverdamisse, loodusjõududesse ja palvetamise vajalikkusesse.
Muistses Mesopotaanias oli tähtis roll maagial. Kõikjal käis võitlus deemonite ja heade vaimude vahel. Kanti mitmesuguseid talismane.
Vanemad pidid lastele varakult sisendama, et vale käitumine toob endaga kaasa jumalate poolse karistuse. Valeks käitumiseks peeti lohakust, üleolevat suhtumist jumalatesse, nõidumist, varastamist, valetamist, pettust jne.
Kirjutaja, kirjamärkide tundja oli teistest kõrgem. Nende käes oli teadmine, tarkus ja võim. Õpilase elu ei olnud lihtne. Koolipäev kestis lõunavaheajaga kokku hommikust õhtuni.
Õpetaja ülesanded iidsetes kultuurides olid sageli samad mis isiklikul jumalal- abi, nõuanne, ravi, teadmised ja mõistus.

2.2 Egiptus

Tähtsaimaks institutsiooniks peeti paleed, kuid väga tähtsal kohal oli ka tempel.
Egiptuse religiooni varasemaid ilminguid on territriaalsete valitsuspiirkondade kaitse- jumaluste austamine. Tavaliselt oli kaitsejumalal mõne looma või linnu kuju.
Vaarao oli otseselt seotud jumalik -vaimse maailmaga . Tema otsused said olla pari-mad: tema elu, iga sõna ja zest olid jumala ilmutus. Usuti hauatagusesse maailma.
Kirjutamise protsess ja kõik kirjutatu oli seotud jumaliku algega. Kirjapandud tekst oli alati papüüruserullil. Tulid kasutusele hieroglüüfid, mis tähendab kreeka keeles sissekraabitud märki.
Kirjutaja amet oli intelligentsete poiste seas väga populaarne . Algajad kirjutasid lubja- kivile ja potikildudele. Edaspidi kipsiga kaetud tahvlitele ja seejärel alles papüürusele.
3. SEADUSE INIMENE

3.1 Juudid- heebrealased.

Heebrealaste jumalataju oli niivõrd konkreetne, et nad tunnetasid Jumalat isiklikult nendega rääkimas. Peeti pühaks vaid Jahvet, kes lubas pikka elu. Keelati loodusobjektide kujutamine.
Heebrea kirjanduse võib jagada kolme ossa :

• Piiblieelne kirjandus- kõige vanemaks Piiblisse lülitatud tekstiks peetakse „Debora laulu”
  
• Piibliaegne kirjandus- käsitles maailma ja inimkonna loomist ning on sellega tähelepanuväärne historigraafiline saavutus.
  
• Piibellik kirjandus- koosneb apokriiva raamatutest ja Talmudist. Talmud olid algselt suuline seadus,mis sisaldasid juutide tsiviil-ja usuteadusi.
  

Kogu piiblikirjandus on koostatud eesmärgiga sisendada rahvale usku jumalasse ja et nad oleksid tema käskude alandlikud täitjad. Seega oli pühakirja eesmärk eelkõige pedagoogiline .
Mooses oli esimene isik ajaloos, kes püüdis õpetada ja harida tervet rahvast. Ta oli uue rahva ja kultuuri looja ning tema seadused kehtivad tänapäevalgi. (10 käsku).
Heebrealasi nimetati Iisraeli lasteks.
Perekonnaelu oli jumalik tee isikliku rahu ja õnne poole pürgimisel. Perekonna tähtsaim
ülesanne oli laste õige kasvatamine . Esmajärjekorras lasus laste kasvatamise ja harimise püha kohustus isal. Vana heebrea perekond oli patriarhaalne . Isa oli absoluutne käsutaja ning õige käitumise range õpetaja. Distsipliini aluseks oli Jumala käsk: „Austa oma isa ja ema.” Maimukesele lauldi ja loeti palveid ette. Kui laps juba kõnelda oskas, õpetati talle palveid, valitud õpetussõnu ja laulukesi.
Peeti sabateid.
Algkoolis õpetati poisse 10. eluaastani. Tekstiraamatuks oli Toora , mis algas maailma loomisega . Peamine ülesanne oli seadused selgeks õppida.
Juutide juhtijateks ja õpetajateks said preestrid ja kirjutajad .
Ema oli isa kõrval täiusliku ja laste jaoks ainuõige osapool. Naisi austati väga.
Sünagoog oli esimene koht, kus hakati andma süstemaatilist haridust mõlemast soost lastele. Linn, milles ei olnud kooli, oli juudi perele keelatud elukoht.
Õpetuse olemus muutus peale vangipõlve. Seadus tuli edasi anda ja mällu talletada võimalikult täpselt: muutused polnud lubatud, väga tähtis oli kasutada ja treenida mälu, tähtis oli kombineerida teooriat praktikaga, rõhutati karistuse ja etteheidete vajalikkust igapäeva-elus. Kõik need korraldused sisalduvad pühakirjas, olles juutide kasvatusmetoodikas olulisel kohal.
Esimesed juutide õpetajad olid prohvetid .
Sünagoogi kõrvale kujunesid puhtõpetuslikud asutused hederid (tuba). Seal õpetati lastele 13. eluaastani lugemist, kirja ja elementaarset arvutamist.
Tüdruku peamine eeskuju ja jäljendamise objekt oli ema. Tüdrukutele õpetati indi-viduaalseid palveid, millega pöörduti jumala poole. Naiste hariduseks oli kolm võimalust: sihikindel ja eesmärgistatud algõpetus, kogemuste ja teadmiste omandamine praktika käigus ja eneseharimine kirjanduse abil.
Tänapäeval on kõik Iisraelis asuvad juudid kohustatud ära õppima ivriidi keele. Ivriidi tähestik koosneb 22 tähemärgist.
Juutidel oli seaduse tundmine ja täitmine esmatähtis. Perekond oli kogu olemise alus ja mudel ning isa oli perekonna pea, juht ja käskija. Isast kõrgem oli õpetaja. Kehtis teadmine, et inimene, kes ei õpi, halvustab Jumalat.

4. INIMENE-KANGELANE

4.1 Kreeta

Võimas loovuse stiimul oli kreeka ühiskonna, sealhulgas kasvatuse agonaalne ühis- kond , mis toimis igas eluvaldkonnas: sportlikes mängudes, luule- ja muusikavõistlustel ning ka ilududvõistlustel. Kreeklased on iidsed meremehed- meresõitu soodustas rannajoone liigendatus, aga ka arvukate kaldalähedaste saarte olemasolu.
Kreeklaste religioon oli paljukihiline, kasvades välja kaugetest kommetest ja maagi-listest uskumustest. Müsteeriumi saladustesse olid pühendatud naised ja niipalju kui on teada nende salariitustest, oli tõepoolest tegemist mitmesuguste katsete, ohverdamiste ja orgiatega.
Usuti, et kui hing on kadunud, on surm möödapääsmatu. Kreeklastele ei ole surm lohutav. Nad võtavad seda kui paratamatust, ei idealiseeri ega tunne erilist huvi üksikasjade vastu.
Kasvatamise ja õpetamise aluseks olid pika aja kestel Homerose eeposed . Tema kangelased olid tihedalt seotud loodusega, elasid selles ja järgisid loodusseadusi. Kangelane pidi silma paistma heldusega.
Kuni seitsme aastani kasvas poiss ema ja hoidjate järelvalve all. Kasvatusvahendina olid iidsest ajast tuntud mitte ainult selgitamine ja ettenäitamine, vaid ka karistamine. Kreeka poiss hakkas juba seitsmeaastaselt õppima relvakäsitlemist, muusikat ja tantsu. Haridust peeti muusikalise ja gümnalistilise kasvatuse lahutamatuks ühtsuseks, mis pidi tagama füüsilise ja vaimse arengu. Nende elementide sünteesiks pidi saama klassikaline keha ja vaimu tasakaal-kalokagaatia, ilu ja headuse ideaal, mis on inimestes kokku sulanud. Hakkas välja kujunema paideia-kasvatuse süsteem, mis kujundas tervikliku igakülgselt arenenud inimese. Kreeka poisid pidid läbima koolituse grammatisti, kitarristi ja pedotriibi juures.
Kreeka tähtis saavutus oli gümnastika lai ja igati avatud kasutamine, see ületas hõimu-lised, rituaal-maagilised ja sõjalised raamid . Üks gümnastika valdkondi oli orhestrika, mis tähendas liikumise kultuuri omandamist.(nt sõjatantsud). Teine valdkond oli palestrika, mis oli nii sõjalise kui ka sportliku ettevalmistuse aluseks.
Ülekreekalised seadused olid:

• Olümpiamängude väljakuulutamise hetkest pidi lõppema igasugune vaenutegevus.
  
• Kõik Hellase territooriumile tulnud võõramaalased pidid relvad ära andma. Kes püüdis sel ajal Hellase territooriumile kallale tungida , langes jumalate needuse alla.
  
• Needus ja trahv sai osaks igaühele,kes tungis kallale Olümpiasse suunduvale teekäijale.
  

Õpetuse üks kindel osa oli kreeka luule lugemine. Ateena esimesteks õpetajateks võime pidada Sokratest ja sofiste. Sokratese õpetuse aluseks oli usk inimese heasse loomu-sesse. Sokraatiline õpetusmeetod on suunavate küsimuste kaudu tõe selgitamine.
Elu kees keskses ülevalt avatud peristüülis, kus võeti vastu külalisi, aeti äriasju, puhati. Kuna enamik aastast oli soe, puudusid majades ahjud .
Kreeklaste pidusöömingute juurde kuulusid lõhnaained. Peoruumi põrandale puistati värskeid lilli ja taimi, külalistele asetati pähe pärjad.
Iga linna kesksel kohal oli turuväljak- agoraa. Selle ümber käis vilgas elu.
Sparta kasvatus erines enamikus Kreeka polistes. Seitsmeaastane poiss läks riigi hoolitsuse ja kontrolli alla. Ta liitus poisterühmaga. Kasvatus oli rajatud kiitusele ja laitusele. Spartalased paistsid silma tähtsa oleku, tõsiduse, sõnakehvuse ja tagasihoidlikkusega. Spartas kasvatati lapsi väljaspool kodu ja see nõrgendas kahtlemata perekondlikke sidemeid .
Naine oli Kreeka ühiskonnas mehe võimu all ja pidi hoiduma tahaplaanile. Mehele läks kreeklanna vara ja kindlasti neitsina. Õige perenaine oli töökas.
Kreekast on pärit väga vana ja tuntud müüt amatsoonidest- naistest, kes on asutanud meestevaba ühiskonna ja tulevad oma eluga suurepäraselt toime.
Kreeklane püüdles täiuslikkuse poole, mis ühendas endas nii ilu kui ka headuse. Unustada ei tohi ka ühiskonna agonaalset iseloomu ning orjade poolt võimaldatud vaba aega.
Teejuhtideks olid filosoofid , kes olid kreeklaste arvates tõelised õpetajad.
Õige kreeklane lähtus neljast kardinaalvoorusest: õiglus, mehisus, mõõdukus ja arukus .
5. INIMENE-KODANIK
5.1 Rooma
Nii kreeklastel kui ka roomlastel kujunes kõrgelthinnatud väärtuseks vabadus, inimene oli eelkõige kodanik, kes pidi ühiskonna huvid asetama kõrgemale isiklikest. Inimeste ja jumalate vahelised suhted põhinesid kokkulepetel. Inimene pidi neid väga täpselt täitma, et oodata jumalate abi ja toetust. Rituaal muutus ülitähtsaks.
Preestrid-pontifeksid olid pidevalt valitsejate nõuandjad. Rikkaliku mütoloogia puudumine, religioosse tegevuse omanäoline rituaalsus ilma reflektiivse mõtestamiseta ja preestrite mõju tingisid spetsiifilise suhtumisetraditsiooni üldse. Traditsioon ei kuulunud Roomas vaidlustamisele.
Põhiväärtuste hulka kuulusid: kogukonna tähtsus ja ühtsus,rahvavõimu ülimus, vaba-dus ja sõltumatus nii linna kui ka üksikisiku seisukohalt, kogukonna, jumalate ja kangelaste seotus .
Rooma kodaniku väärtushinnangutes oli kõige kõrgemal kohal kogukond .
Kõrgeim seadusandlik organ oli rahvakoosolek. Ohverdada end kogukonna nimel oli kõrgeim au ja kohustus.
Rooma oli edukas ka tänu oma sõjaväe organisatsioonile: iga kodanik pidi tsensuse kohaselt osalema kas ratsanikuna kümnes või jalamehena kahekümnes sõjakäigus.
Isa õpetas poisile sõdalase ja põlluharija oskusi, aga ka kodaniku kohustusi Isa otsustas oma laste käitumise üle, karistades neid nii, nagu pidas vajalikuks ja seda oma surma-ni. Perekond oli isa au ja uhkus. Väärikalt kasvatatud pojad, kes oskasid õigesti käituda, allusid seadustele kutsusid esile kogukonna heakskiidu ja seda pidas iga isa suurimaks tasuks.
Õed-vennad kasvasid ja mängisid esimesed seitse aastat koos. Kui poiss sai seitsme-aastaseks, algas tema kasvatamine meheks. Poeg oli isa pideva järelvalve all. Nad pidid jäljendama oma isade zeste, hääle intonatsiooni, kehahoiakut, pidid õppima toogat väärikalt kandma. Kõik roomlased teadsid, milline peab olema hästikasvatatud nooruk.
Oluliselt teisiti suhtuti orjade lastesse. Seoses nendega kerkis üles laste, just poisikeste seksuaalse kasutamise teema, tuntud oli ka poiste kastreerimine.
Naine oli rohkem au sees kui Kreekas. Rooma naine valitses maja. Päris võrdseks ei saanud ta aga mehega mitte kunagi. Tüdrukud pandi varakult mehele. (15-18. eluaasta vahel).
Rooma kooli nimi oli ludus . Kooli võis avada igaüks, kes selleks soovi avaldas. Riik ei tundnud koolinduse vastu huvi. Iga isa pidi ise hoolitsema ja vastutama selle eest, kelle hoolde ta oma poja õppima usaldab. Algkooli läksid lapsed tavaliselt 7.aastaselt. Samuti toi-mus osa õppetööst vabas õhus. Kirjutamiseks kasutati vahatatud puutahvlikesi, millele kraabi-ti tähemärke stiilusega, ühest otsast terava ja teisest otsast lameda pulgaga. Koolitöö algas tavaliselt väga vara hommikul , õpilased käisid kodus lõunal ja läksid siis kooli tagasi.
Järgmine etapp oli grammatikuse kool.Siiajõudes oli laps tavaliselt 12-13 aastane. Lõpetati see etapp tavaliselt 16 aastasena. Peaaineteks olid kirjandusteoste lugemine ja arut-lus, kreeka ja ladina keele kirjalikud ja suulised tööd.
Pärast grammatikuse kooli lõpetamist läks noormees riitori juurde kooli, kelle üles-anne oli anda oma õpilasele kogum võtteid, et neid ette valmistada poliitilise ja kohtuoraatori praktiliseks tegevuseks.
Kui noormees oli oma õpingud lõpetanud, sai ta selga mehetooga ja sageli saatis isa ta seejärel välismaale teadmisi täiendama.
Eristati nelja liiki kunste :

• Igapäevased- madalad kunstid , nt käsitöö.
  
• Meelelahutuslikud- pidid võimaldama naudungu silmadele ja kõrvadele.nt mehhaanilised trikid.
  
• Laste kunstid- neil oli palju ühist vabade kunstidega.
  
• Tõeliselt vabad kunstid- kasvatavad vooruslikkust.
  

Roomlased pöörasid üha enam tähelepanu kõnekunstile. Õpetajateks olid jällegi kreek- lased .
Klassikaliseks Rooma kaitsevaimuks pidasid roomlased Catot, kes kõigi vahenditega võitles võõramaiste uuenduste vastu.

6. KESKAEG - KRISTLIK INIMENE

6.1 Varakristlus

Alates kristluse sünnist otsis inimene abi ja lohutust kirikust , ta uskus ning püüdis mõista, lootis ja kartis kõikvõimast kõikenägevat, karmi ja halastajat Jumalat.
Kristliku õpetuse järgi on kirik inimkooslus, keda ühendab autoriteedi võim. Esimeste kristlaste seisundist tulenes sotsiaalne demokratism: nende hulgas ei olnud vaimulikke ega ilmalikke ameteid, igaüks võis jutlustada või ennustada. Nii vaba inimene kui ka ori olid Jumala ees võrdsed, ning igaüks pidi oma saatusega rahul olema.
Esialgu jutlustasid riitusi kogukondade vaimulikud ehk prohvetid. Kogukonnasiseselt austati iidse juudi kombe kohaselt kõige vanemaid ja auväärsemaid liikmeid ehk prosviitreid.
Diakon oli algul sulane, tema funktsioonidest kujunes diakoni kui piiskopi abilise amet.
Laeka (seal hoiti annetusi ja kingitusi) ühisvara valvureid kutsuti piiskoppideks ehk vardjateks.
Oli tuntud mõiste vaimne abielu, kus askeedid võtsid endale majapidamise eest hoolit-sema vanemaid vagasid või lausa askeetlusse kalduvaid naisi.
Kristlikke kogukondi juhtisid nüüd vaimulikud, kes olid proffessionaalsed kirjatundjad ja tekstiseletajad. Seepärast arenes kristlus eelkõige linnades, talupoegade hulgas oli jätkuvalt pikka aega au sees talupoegade loodusjõudude kummardamise religioon ehk paganlus .
Kirik keelas kõik elukutsed, mis olid seotud maagia , astroloogia ja tsirkuse etendus- tega . Kristlastele oli keelatud tantsija, miimi, komödiandi jms amet.
321. a ediktiga kuulutas imperaator pühapäeva pidu- ja puhkepäevaks.
Kasvav majanduslik ebavõrdsus, sugukondade lagunemine , ülikute esiletõus ja riikide teke viisid sise pingete tekkimise ja süvenemiseni. Ristiusustamine püüdis pingeid leevenda-da.
Varakeskajal polnud veel teoreetilist pedagoogikat ja kirstlaste kasutada olid vaid üksikute kiriku autoriteetide ütlemised ja mõtisklused kasvatamisest, kasvatajatele ja kas-vandikele esitatavatest nõudmistest ja õpetuse kirjeldused.
Seitsmeks vooruseks peetakse: usku, armastust, lootust, õiglust, mõõdukust, tugevust ja ettevaatlikust.
Seitsmeks surmapatuks aga: kõlblusetust, prassimist, upsakust, viha, laisukust, ihnust ja kadedust.
Kristust vaadleti kui pedagoogi ja samal ajal ka kui isa ja kui ka kasvataja käändajat. Kasvatus oli kristuse täiendamine nii õpetajate kui ka õpilaste poolt. Haridus oli tõe selgitamine ja tõlgendamine.
Kirikuisade pedagoogika eitas antiikset individualismi ja iseseisvat tahet. Individu-aalsuse käsitlemisel ei olnud rõhk asetatud mitte kasvandiku kujunemise välistele teguritele, vaid vaimse olemuse sisemisele psüholoogilisele kujunemisele. See sisemine mina toetus mõistusele, usule , tahtele ning alandlikkusele.
Kristliku hariduse jaoks oli antiikpärandist üle võetud: keel, loogika , õigus, rakendus -teadused ja meditsiin . Antiikse pärandi säilitamisel andis rooma õigus samuti oma panuse keskaja haridusse. See oli entsüklopeediate ja õiguslike, teoloogiliste, loodusteaduslike, ajalooliste kogude nn summade aeg.
Kõige olulise õppimises oli õpilase püsimine. „Sedavõrd, kui palju kirjutavad õpilased pärgamendile tähti, annavad hoope saatanale”, oli keskaekse koolideviis.
Õpetada mõtlema - tähendas kasvatada igapäeva käitumise hingestatust. Tõeline kas-vatus ja õpetus nõuavad hingetarkust, järk-järgulist ja sõvamõttelist dialoogi jumalikult korrastatud maailma ja jumala endaga.
Keskaegse hariduse eesmärk oli võrreldes antiiksega täiesti erinev. Selle tähendus oli eelkõige õpetada hirmu tundma. Õpetamine jagunes kahele tasandile : Esimesel oli kõik see, mis puutus maisesse maailma, teisel see, mis puutus taevasesse maailma. Lääne kirstlus tunnistas kõrgeks sõnalisraamatulikku õpetust.
Noorte munkade ja vaimulike harimine ja kasvatamine anti spetsiaalse õpetaja hoolde, kes võis neile anda palju enam kui kloostri abt või piiskop. Suurem osa õppeprotsessist oli lugemine.
Keskaeg elas teistsuguses aeg ruumis. Seetõttu oli aeg inimesele tunduvalt ebatäpsem ja rahulikum. Inimene ei planeerinud oma tegevust eriti ette, vaid elas oleviku hetkes . Tavaliselt tõusti vara, kõiki töid alustati päeva tõusuga. Pesti, riietuti, palvetati kas kodus või mindi kirikusse missale.
Ruumitaju oli keskaja inimesel erinev, puudus privaatsus . Elati peamiselt ühes suures ruumis, magati ühes suures voodis, sageli koos külalistega. Korralik teede võrk praktiliselt puudus, kiireim liiklusvahend oli ratsahobune , kaarikud olid algelised, koormad liikusid aeglaselt.
Surma teema oli keskaja inimese maailmanägemises ja väärtuse hinnangutes olulisel kohal. Keskaja inimene kardab kiiret ja äkilist surma, kui ei jõutagi kutsuda vaimulikku ega lugeda palveid, nii et mineja ei saa viimset armulauda.
Jumalale , kes on kõrgeim kui maailm, on maailma kohal olev täiuslik ja igavene ilu.
Oluline osa oli interjööris freskol ja vitraazil. Pühamu seinad olid kirjud ja värvirikkad.
Oluline osa keskaegse inimese maailmanägemises ja seega lapse kasvukeskkonnas oli imel. Keskaja inimene nägi imet ka seal, kus imet polnud. Nüüdisaja inimene ei kipu teda nägema ka seal, kus ime tegelikult sünnib. Imedemaale kuulusid kindlalt pühakud ja reliikviad .
Väljaspool kloostri- ja kirikukoole olid õpetajateks rändjutlustajad, kes tuletasid inimestele meelde kõigi jaoks kehtivaid Piibli kümmet käsku ja patuseid ootavaid põrgupiinu.
Arhidektuur sisaldas sügavat sümboolikat. Kõigi ja kõige üle sirutusid taevasse kirikud. Ristimärgile oli allutatud kõik. Esimese aastatuhande vahetusel polnud see veel lunastaja ristisurma sümbol, vaid triumfimärk, tähistamas võitu pimeduse ja kurjuse jõudude üle. Rist on ka Jumalast antud võimu sümbol. Hiljem muutuvad ristimärgi tähenduses kõige olulisemaks Kristuse kannatused ja ristisurm.
Piiblisüžeeliste piltide kaudu jõuab tavakristlaseni ka arusaam värvide sümboolikast, mida ta hiljem hakkab kasutama endagi riietuses , kodus ja suhtlemisel.
Äärmiselt tähenduslik oli terve keskaja jooksul žest. Täpse sümboolse tähenduse saab kummardamine, põlvitamine, ristimärgi tegemine jms.
Eriline tähendus iidsest ajast oli suudlusel. Vanemad saatsid oma poegi kaugele tee-konnale või võtsid vastu rituaalse suudlusega, neid vahetasid ka saadikud, valitsejad , rahu sõlmivad vaenupoolte esindajad.
Rituaalse žesti kõrval oli tähenduslikka liikumine, mida me võime rituaalseks tantsuks nimetada.
Üks olulisemaid märke, millel oli keskajal mitmetähenduslikke lahendusi ja mis oli sümboli seisukohalt äärmiselt tähtis, oli sõna.
Keskaja kasvatus oli eelkõige ja alati perekonnakasvatus. Perekond andis lapsele esimese kõige olulisema moraaliõpetuse ja eeskuju, sageli ka hariduse algelemendid- lugemise ja kirjutamise.
Lapsed arvati olevat mure ja kannatuste allikas, kes takistavad vanemaid tegelemast heategevusega ja võivad olla isegi patustamise põhjus, kui vanemad nende pärast varastavad või petavad .
Kristlus kuulutas inimelu pühadust. Laste, nii juhuslike, ebaseaduslike kui ka veel sündimata laste tapmine oli hirmus patt. Abort oli keelatud. Kõigil hingedel oli õigus elule.
Üldlevinud arvamus oli, et pojad on õnnistus. Alati sooviti poega . Kui laps oli sündinud,oli kõige olulisem ta kiiresti ristida . Valitses kindel veendumus, et lapse välimuses ja olemuses ilmneb vanemate kvaliteet.
Keskaja kool tekkis vajadusest ette valmistada vaimulikke. Katedralikooli eest vastu-tab skolastik , kes sageli on ka kantor. Keskaja kooli iseloomulikuks jooneks saab spetsiali-seerumine teoloogiale ja õigusele. Võrreldes tänapäeva koolidega oli keskaja katedralikool mõeldud eelkõige vaimulikele- kleerikutele ja munkadele. Keskaja lõpuks avaneb see ka ilmalikele, kuid mitte nii põhjaliku ettevalmistusega kui vaimulikele.
Kleerikute koolide kõrvale hakkasid tekkima vabama, ratsionaalsema ja ilmalikuma õpetuse sisuga linnakoolid.
Ülikoolide staatus kujunes aeglaselt. Ülikooli tulnud üliõpilased asusid kogukonda -dena elama ja sageli ka majandama. Üliõpilased- skolaarid - ei teinud alati kindlat vahet ülikooli ja lihtsalt hea kooli vahel. Kuna õpetus toimus kõikjal ladina keeles, käisid nad koolist kooli, et kuulata kuulsamaid õpetajaid.
Kristliku keskaja põhiideedeks jäid:

• Jumal on kõige looja ja kõige kontrollija, tema teab nii minevikku , olevikku kui ka tulevikku.
  
• Keskaja inimese mõistes oli maine elu lühike ja ajutine, hauatagune elu igavene.
  
• Halastustegevus, kaastunne alandatute, vaeste vigaste vastu oli Jumalale meelepärane.
  
• Igaüks peab oma kohaga siin ilmas rahul olema.
  
• Inimest saadab kõikjal ime.
  
• Kristlase kasvatuses oli olulisel kohal jumalakartlikkus, halastus , rahulolek kohaga kuhu Jumal on ta loonud.
  

Kirik andis võimaluse tunnetada Jumalat kõigi viie meelega
Keskaja inimest õpetas tänav- selle rikkus ja uhkus, vaesus ja kõlvatus, karistus ja halastus.

6.2 Vaimulik

. Ilmalike inimestega iga päev tegelevate preestrite e kleerikute e valgete vaimulike kõrval moodustasid keskaja vaimulikkonna seast olulise osa mungad .
Vaimulikud olid alates varasestkristlusest kirjatarkuse ja teadmiste kandjad ning sele- tajad , vahendajad inimese ja Jumala vahel. Vaimulikuks saada ja sellena teenida tähendas suurt lugupidamist.
Vaimuliku kasvatus vajas pikaaegset kindlat koolitust, lisaks ka teistsugust eluviisi. Vaimulikku kasvatasid tavaliselt kloostri- ja katedraalikoolid või piiskopikoolid.
Laste kombekus ja kuuletumine oli väga oluline ja tavaliselt olid mungad säärase koolituse üle uhked .
Vaimulikuks õppimine algas noviitsiajaga, mis pidi näitama, kas poiss on üldse või-meline teadmisi omandama, distsipliinile alluma , kindlate reeglite järgi elama ja ilmalikest lõbudest lahti ütlema.
Munkadeks ei pühitsetud alaealisi. Noormees pidi vähemalt 21 aastat vana olema, kui talle see au osaks sai.
Mungad olid tavaelust kõige erinevamad ja ka salapärasemad. Nende tegevus- ja elu-keskkond oli võõras ja ranged käitumisreeglid kutsusid esile imetlust ja lugupidamist. Munki ei tohtinud häirida tavaelu probleemid.
Mungad õpetasid elanikkonnale ajajaotust, seege tegevuse korrastatust. Signaalideks olid kirikukellad .Terve keskaeg elab ja mõõdab aega kirikukellade järgi.
Klooster moodustas erilise ühiskonna, mis ühelt poolt oli isoleerunud ja teiselt poolt avatud, näidates ülejäänud ilmalikele eeskuju.
Osa munki tegeles spetsiaalselt kiriku kaunistamisega. Ilule pöörati suurt tähelepanu. Jumalatempel pidi olema suursugune ja rikkalikult kaunistatud.
Ristisõdade perioodil tekkisid omapärased organisatsioonid , mis ühendasid nii rüütli kui ka vaimuliku olemuse. Need olid rüütliordud, mis said oma tugeva distsipliini, lahingu-väljaõppe ja rikkuse poolest kuulsaks ja kadestatavaks üle kogu Euroopa.
Õpipoisivorm kasvatamises-õpetamises tähendas meistri isiklikku eeskuju. Nüüd ei istu mungad enam kloostriüksinduses, vaid nende peaeesmärgiks saab jumalasõna viimine rahva hulka.
Vaimulikkonna, just musta vaimulikkonna hulka kuulus ka hulk naisi- begiinid, noviitsid, nunnad. Nemad võtsid enda kanda lohutamise, põetamise ja vaesteabi.
Vaimulikkonda kujundas seotus teispoolsuse ja Jumalaga kogu keskaja vältel austatav askees , vajadus näidata teistele eeskuju, nende vallata olev kirja- ja raamatutarkus, õigus nõuda ja käskida Jumala nimel.
Vaimuliku seisust peeti keskajal üheks kõige väärikamaks seisuseks. Munk pidi olema valmis füüsiliselt rasketeks pikkadeks palveseeriateks, paastuks, mitmesugusteks lihasuretus -likeks kangelastegudeks.
Vaimulikku kasvatati kirjatundjaks, eelkõige jumalasõna tundjaks, talle tuletati pide -valt meelde, et ta peab kõigile teistele eeskujuks olema. Teda valmistati ette ka nendeks eel-sesivateks füüsilisteks raskusteks. Õppimine ja õpetamine toimis õpipoisi meetodil nagu mujalgi ning oli praktiliselt individuaalne. Kloostris oleval noviitsil pidev eeskuju. Ka oli ta allutatud rangele distsipliinile.Teda harjutati kasinusega ja nõuti ka kõikide seitsme vooruse omamist. Kõige enam rõhutati halastust .Jumalale pühendumine andis vaimulikele võimaluse saada osadusse Jumalaga, lootuse pääseda paradiisi .Vaimulik vormis keskaja inimese kasvatust.

6.3 Rüütel

Kirikuideoloogia püüdis oma arengus leida tuge maise maailmareaalses jõus. Sellelt jõult tuli nõuda nõrkade ja jõuetute- vaeste, naiste, leskede ja vaeslaste kaitsmist.
Mõõk oli iga rüütli põhirelv. Seda peeti rüütli käepikenduseks. Rüütel pidi vastutama iga mõõgalöögi eest.
Keskaegsele rüütlile oli iseloomulik kirglik soov ära teenida järeltulevate põlvede kiitus. Sellest tulenes ka pidev rüütlikuulsuse taotlemine ning kangelaste austamine. Rüütliks võis saada vaid aadlik nii isa kui ka ema poolt, kui ta oli saanud 21 aastat vanaks .
Rüütli kasvatamine algas varasest noorusest. Kuni 7 aastani kasvas noor aadlivõsu isa-kodus ja ema hoole all. Kuid juba siis olid tema mänguasjade seas väiksed puust relvad. Lapsele sisendati maast madalast tema seisuse uhkust ja tema tulevase elu kangelaslikkust. Kui poiss oli saanud 7 aastaseks, läks ta naistepoolelt üle meeste kasvatada. Nüüd süvenesid isa range kontrolli all kehalised ja relvaharjutused. 10 aastaselt saadeti poiss kodust ära, mõne silmapaistva ja tunnustatud rüütli, aga veel tavalisemalt isa senjööri lossi, näidates seega oma truudust, kus poisike alustas oma rüütliks saamist paažina teenides. Kui paažil olid kõik pere-mehega seotud ülesanded täidetud, pidi ta minema naistepoolele ja olema seal perenaise käsu-tuses. Seal õpetati poistele kombeid, lugemist-kirjutamist, luuletamist, mõnel muusikariistal mängimist, seltskondlikke tantse ja galantset käitumist naistega . Paažiaeg kestis tavaliselt 15-16 aasta vanuseni. Tuli aeg ja isand nimetas nad oma relvakandjateks.
Relvakandjad pidid olema head hobusetundjad. Noormeeste treeningud jätkusid. Relvakandja pidi õppima täies lahinguvarustuses ilma ratsmete abita hobuse selga hüppama, ühe vasaralöögiga suurt kivi purustama, ronima ainult käte abil ükskõik kui kõrge redeli otsa, tantsima turvises terve õhtu.
Lõpuks, kui noor aadlik oli oma relvakandjaaja ära teeninud ja tema patroon oli temaga rahul, palus relvakandja endale rüütliau. Rüütlite kommete hulka kuulusid mitme-sugused tõotused ja pühalikud vanded. Enne pühitsemist pidi ta mitu päeva paastuma ja pattu kahetsema.
Rüütel, kes oli rikkunud vannet, kandis karistust. Karistused olid olenevalt üleastu-mistest erinevad. Elusa rüütli kõige rängema karistamise puhul korraldati tema avalik rüütli-õigustest ilmajätmine.
Pikkadeks aastateks jäid au sisse ning kestma sõjamängud ja kahevõitlused – turniirid.
Varasest noorusest peale õpetati feodaali tütart vaatama rüütlile kui oma kaitsjale ja toetajatele, suhtuma neisse lugupidavalt, südamlikult, aga väärikalt. Rüütlite eetilised ideaalid olid ka tütarlaste kasvatuse aluseks. Tüdrukud pidid oskama anda rüütlitele esmaabi, vabas-tada nad raudrüüst, puhastada haavad ja ravida teda. Pöörati erilist tähelepanu ravimtaimede tundmisele ja kasutamisele.
Rüütlidaami kohustusliku hariduse hulka kuulus peale usuõpetuse ka laulu- ja tantsu-oskus, luuletamise ja muusikariistadel mängimise oskus.
Kodud olid keskajal üldiselt kõledad, pimedad ja külmad. Mööblit oli suhteliselt vähe.
6.4 Linlane
Linnaelanikkonna eliit oli kaupmeeskond ja käsitööliskond. Kaupmehed hindasid eelkõige kaupmehe au, ausust ja sõnapidamist. Käsitöölised olid koondunud ametiühendustesse- tsunfidesse.
Tsunfid jälgisid turu nõudmist ja reguleerisid tootmist. Käsitöölistel rõhutati töö kõrget kvaliteeti.
Keskaja inimene elas tänaval tunduvalt suurema osa ajast kui meie nüüdisajal.
Ruumid olid kitsad , pimedad ja vähesisustatud, kunstlik valgustus oli kallis.
Kaupmeeste pojad käisid tavaliselt linna, kloostri- või katedraalikoolis, selles, mis parasjagu linnas tegutses. Peamiseslt õpitakse õpipoisimeetodil.
Naine mängis linnapildis olulist rolli. Nad olid nö majalukud ja peremajanduse juhid.

6.5 Talupoeg

Eesti talu toetus läbi oma eksisteerimise aja mitte ainult Looduse rütmile ja tsüklitele, vaid ka looduse põhielementidele- maale, tulele, õhule ja veele . Need neli elementi ümbritse-sid talu alati, aitasid, kaitsesid ja õpetasid.
Talupoja lapsi õpetati ja kasvatati nende vahetu lülitamise kaudu agraarühiskonna elutegevusse.
Talupoegade kristianiseerimine oli sageli pealiskaudne ja suutis vaevalt katta arhailise ühiskonna sügavamaid traditsioonilise pedagoogika jooni. Nii kujunes nn rahvakristlus.
Talupojad tundsid oma seisuslikku uhkust. Nad olid kindlad, et ilma nendeta ei saaks hakkama ükski teine seisus.
6.6 Keisri alam - Bütsants

Bütsantsi riigikeel oli kreeka keel, tänu sellele säilisid siin ka paljude antiikkreeklaste õpetused ja ideed, samuti teosed.
Vaimumaailm avanes usklikule ikoonide kaudu. Ikoon kuulus igapäevaellu, nagu ka kirikusse ning mõjutas harmoonilist usuelu. Ikooni kummardamine oli üks õigeuskliku esma- seid vajadusi.
Büstantsis oli kombeks lapsed kihlata väga vara ( tüdrukud 12 aastat, poisid 14 aastat). Abielulepingu sõlmimisel oli kreeka kirikus tähtis veel üks asjaolu: nõuti kinnitust, et pruut ja peigmees ei ole omavahel sugulased.
Kirjandust läbib kaks lapsekuju: vallaslaps ja vaeslaps. Vallaslaps oli mõistetud ter-veks eluks vaevlema, mõnitusi ja halba kohtlemist taluma , kui ta oli madalamast seisusest.
Kasvatuse eest hoolitseti võrdeliselt perekonna sotsiaalse staatusega- mida madalam seisus, seda vähem osutati tähelepanu laste kasvatamisele.
Tavaliselt õppis poiss oma isa elukutse . Lihtinimese poeg oli juba 6-7 aastaselt rakkes jõukohasel tööl kodus, põllul või töökojas. 14-15 aastased poisid olid tavaliselt juba igati mehe eest väljas ning muutusid arvestavateks pere toetajateks, aga ka toitjateks, kui täiskasva-nud mees peres puudus.
Teistsugune oli rikaste aristokraatide poegade lapsepõlv. Varases lapsepõlves olid nad günekeionis naiste hoole all. Kuna emad olid kõik väga noored(14-15 aastased), siis suur kasvatajaroll lasus vanaemal ning seejärel vanaisal. 5-7 aastane poiss vabanes naiste eeskoste alt ja sai endale hoidja, kes oli ka treener ja õpetaja, kes jälgis kõiki tema tegemisi ja mänge, õpetas kirjatarkuse algteadmisi ja lõbustas poissi.
Poiste sõjalised harjutused olid lapsemängudest kaugel. Harjutati tegelike võitlus-relvadega, ehkki need olid algul nürid. Ülikute pojad osalesid juba 14-15 aastaselt sõjakäiku-des.
Rahvale korraldatavad vaatemängud olid bütsantsi ühiskonna lahutamatu osa. Pidu oli üldse rahvakultuuri üks püsivamaid fenomene. Üldrahvalikena tähistati Bütsantsis kalende, brumaaliaid ja rusaaliaid.
Bütsantsi haridust iseloomustas raamatulikkus. Haritud inimesele oli raamat rikkus, aga ka kindel tugi ja autoriteet.
6.7 Jumala ori –Venemaa
Keskajal oli Venemaa ühiskond tugevasti allutatud Bütsantsi eeskujule. Iga inimene oli eelkõige ristiinimene, kes pidi hoolitsema oma hingeõnnistuse eest.
Keskaja venelase üldlevinud ja põhiliseks kasvatusaluseks oli XV-XVI saj kirjalikuks tervikkoguks kokkupandud igapäevaste elujuhiste kogum Domostroi.See õpetab, et peamine hüve on töö. Avaliku karistuse vorm on naer ja väljanaermine.
Isa pidi valitsema , juhtima , jälgima ja kohut mõistma, vajadusel karistama kogu peret: naist, lapsi, teenijaid.
Naine oli majas perenaine. Kui meest kodus polnud, vastutas majapidamise eest täie-likult naine. Ema ülesanne oli õpetada oma tütreid. Neile tuli õpetada käsitööd, kodumaja -pidamist, kokkuhoidlikkust, toiduvalmistamist, korda ja peamist- allaheitlikkust. Kui tütar julges isale vastu hakata, süüdistati alati kõigepealt ema.
Eriti kaua pidas Venemaal vanadest tavadest ja kommetest kinni talupojaperekond. Külakeskkonnas mäletati vanu ütlemisi ja jutte , haledaid nutulaule, ringmänge, sajatamisi ja õnnistamisi.
Vanemad valisid oma pojale pruudi. Noorte endi arvamust eriti ei arvestatud. Lapsi sündis nii palju, kui Jumal saatis. Keskmine eluiga oli lühike ja laste suremus sage.
3-4 aastased lapsed õpetati palvetama. Viieaastased lapsed hakkasid juba tööle: hoidsid loomi, aitasid villa kraasimise ja kerimise juures, olid hanekarjas, viisid vanematele toitu põllule järele. Kaheksa-aastased istusid juba hobuse selga, kümneselt äestasid põldu, olid abiks heinateol ja viljalõikusel. Kaheteistaastane oli juba arvestatav abijõud talupoja maja-pidamises, viieteistaastane töötas aga täiskasvanuga võrdselt. Tüdrukud õppisid maast-madalast väiksemate õdede- vendade eest hoolitsema.
Kogu pedagoogika oli allutatud kirikule ja õigeusule. Õpetus seisnes kirikuraamatute lugemises, õpetajateks olid vaimulikud.

6.8 Renessanss - Uus inimene

Renessanss tähendab uuestisündi. Renessanssi perioodil hakkasid lagunema feodalismi ühiskondlikud struktuurid ja majandustegevuse vormid, hakkas muutuma kogu olemine, mis asetas inimese hoopis teistsugusesse, uudsesse olukorda. Nüüd olenes väga palju inimese enda initsiatiivist ja energiast. Seega pidi ka inimene muutuma.
Mees pidi olema ülimehelik ja naine ülinaiselik. Naine kuulutati kaunitariks kui ta kehal olid kõik emaduseks vajalikud eeldused. Kõige tähtsamaks oli rinnapartii.
Endine ja tahumatu inimene muutus vaatlejaks ja mõtisklejaks. Kui varem ta ainult tarvitas ja hävitas, siis nüüd ta kaunistab ja naudib.
Varajane kihlumine ja abielu olid üsna tavalised , eriti ülikute hulgas. Abielu peamine eesmärk oli poeglastest järglaste saamine. Poja sünd oli tõeline õnn ja suur pidupäev, järjestikune tütarde sündimine võis muuta isa suhtumist emasse kuni lahutuseni välja.
Kuigi keskajal oli juba olemas palju koole ja ka ülikoole, võib öelda, et õpetus oli spekulatiivne , st ei pööratud tähelepanu inimesele, keda õpetati, vaid õpetamise põhieesmärk oli sisestada indiviid õigesse sotsiaalsesse gruppi, õpetada ta seal tegutsema ja sellega rahul olema.
Keskaegne linn oli ennekõike kindlus , mis oli piiratud tugeva müüri ja kaitsvate ning pidevalt ööseks suletavate väravatega. Keskaegses linnas oli arhidektuuriliseks dominandiks kas kirik või raekoda . Renessanssiaja linnas saab dominandiks avatud väljak.See on ohutu ja vaba koosolu sümbol.
6.9 Luterlane
Kiriku reformimise tulemusena kujuneb ka uut tüüpi kristlane ,kellele kirik pole enam üksnes särav ja kaunis ja Jumalale lähenemise paik. Reformimise järel saab kirikust kristlas-tele ka mõtlemise ja õpetuse kuulamise koht. Jutlus on emakeelne. Igalt koguduse liikmelt nõutakse pühakirja lugemise oskust.
Kõigile seisustele saab selgeks, et kõik lapsed, tuleb saata kooli.
Üks märgatavaid muutusi, mis reformatsiooniga kaasnes, oli vaimulike abielu.
Pastoraat näitab eeskuju, kuidas tuleb elada ja käituda- pastoriproua rõhutab halastust ning pastorist saab hingekarjane ja Õpetaja.
6.10 Jesuiit
Reformatsiooni käigus elas paavstlus üle oma sügavaima kriisi, olles ligi poole sajandi jooksul jõuetu sellele vastu hakkama. Kui vastuolud olid juba nii teravad ,et paavstlus oli hukkumise äärel, algasid uuendusprotsessid ka kirikuriigi enese sees, esialgu paavsti vastu-seisul, hiljem tema toetusel.
Jesuiitide haridus toetus kolmele alustalale: planeeritus, kohanemisoskus ja hoolikalt valitud õpperaamatud.
Kooli organiseerimine oli täpselt ette kirjutatud ja iga ametiisiku ülesanded selgelt määratletud.
Jesuiitide koolides töötasid klassid kaks ja pool tundi hommikul ja kaks tundi õhtul. Nädalas oli üks vaba päev. Koolipäeva rutiin ei erinenud palju tänapäeva kooli omast. Suurt tähelepanu päärati heale ladina keelele, loodusteaduste ja võõrkeelte tundmisele, heale suhtlemis- ja veenmisoskusele. Õpetajateks valiti parimad pikaajalise pedagoogilise ette-valmistusega orduliikmed.
7. HIINA
Hiina tsivilasitsioon, üks neljast iidsest kõrgtsivilisatsioonist Egiptuse, Mesopotaamia ja India kõrval, on jätnud inimkonna kultuurilisse arengusse oma kindla ja sügava jälje.
Hiina väga pikk ajalugu sisaldab tohutu hulga sõdu, mässe, paleepöördeid, mis tingisid dünastiate vahetusi.
Loodusesse suhtus hiinlane tohutu lugupidamisega ja nägi alati ennast osana sellest.
Hiinlasele oli hauataguse elu ja hinge teema sama tähtis kui eurooplasele, kuid hinge suhtus kumbki erinevalt.Vanal ajal arvati, et inimesel on kaks hinge- po ja hun. Kui inimene sureb , siis raske kehaline hing po läheb inimesega hauda, kerge õhuline hun aga lendab üles taevasse.
Hiinlaste uskumustes on kesksel kohal esivanemate kultus - sugulashinged. Erilise kategooria moodustasid jumaluste seas loodusjumalused- taevakehade ja atmosfäärinähtuste jumalused.
Hiinlaste rituaalid olid tihedalt seotud mängulisusega.Templid olid värvikad, jumala-kujud sarnanesid nukkudega. Kõige tavalisem ja lühem jumaluse poole pöördumise rituaal oli kuju ees lõhnakepikeste süütamine, põlvitamine ja kolme või üheksa kummarduse tegemine ning oma palve esitamine.
Laialdaselt olid levinud nõidade, ennustajate ja maagide teenused.
Esmajärgulised kultuurikujundavad faktorid Hiinas olid kahtlemata kolm õpetust- konfutsianism , taoism ja budism . Konfutsianismi kasutasid terminina eurooplased , hiinlaste jaoks tähendas see „raamatuinimeste kooli”, mis pärines kaugest minevikust. Teine oluline usuvool Hiinas oli taoism. Tao on universiumi Tee. See on alati liikumises, alati sünnib uusi muutusi. Budism on hiinlastele lähedane oma hoole poolest hinge saatuse pärast. Lõpmatult liikuv ümbersündide ratas annab inimhingele üha uusi võimalusi. Seepärast pidi buda munk viibima nii matustel kui ka lapse sünni juures. Mõlemal juhul aitas ta kindlustada paremat seisu. Munk ise aga oma heategevusega on võimeline igavesest ringlusest end välja rebima ja saavutama nirvaana .
Kasvatuse eesmärk hiina kasvatustraditsioonis oli iga indiviidi suunamine kohuse teele. See oli muutusteta teostamine ja toetamine nii religiooni, tavaõiguse kui ka valitsuse tasandil. Samas oli Hiina ühiskonna mudeliks perekond. Perekond lõi kasvatuse vundamendi. Pere oli niivõrd tihe tervik, et poeg sai karistuse ka isa pattude eest ja vastupidi. Perekonnas oli isa võim absoluutne. Tema jagas poegadele töö, otsustas, kellele missugune haridus anda, milline elukutse valida, kuidas kedagi karistada , kes kellega abiellub.
Inimesed allusid pojaliku lugupidamise seadusele. See oli iga hiinlase esmane ja kõige tähtsam kohustus. Varasest lapsepõlvest peale kasvatati kõiki lapsi täielikus vanematele allu- mises ja vanemate austamises. Lapse väärtus seisnes perekonna järjepidevuses, soo jätka-mises.
Seisustest oli valitsevaks õpetlaste- ametnike seisus - shen shi. Neist kõrgemal olid täielikud targad- shen. Õpetatud ametnikud jaotati selle järgi, kuidas nad olid õiendanud riigi-eksamid. Näha oma poega teaduskraadi omanikuna oli iga hiina isa suurim unistus. Kraadi saamine oli hiinlase karjääri algus ning sellega oli lahti tee ka rikkusele ja aule. Kõige tähtsamaks on peetud talupojaseisust. Käsitööliste seisus oli rohkearvuline, kuid ei kujunenud kogu Hiina ajaloo vältel arvestatavaks jõuks. Madalaimal hierarhiaastmel olid kaupmehed.
Haridus ja kasvatus oli hiinlaste jaoks väga rakenduslik ning vajalik eelkõige eduka karjääri tegemiseks. Haridus polnud Hiinas juhuslik, vaid ammune tavadesse juurdunud nähtus. Selle eest hoolitses riik pidevalt.
Kultuur ja traditsioonid olid Hiinas kõige tähtsamad ja väärikamad. Hieroglüüfid, millega need olid üles märgitud, olid aga õnnistuse juuresoleku sõmbolid. Kirjamärkidega paber oli püha, seda ei tohtinud tallata, ümbriseks kasutada ega mingit moodi mõnitada.
Kuna kiri oli keeruline, siis hakati last sellega tutvustama ja harjutama ”mähkmetest peale.” Lapse mänguasjade hulka kuulusid kirjatarbed ja puu- või luuplaadid hieroglüüfidega.
7-8 aastased poisid alustasid klassikalise hariduse tõsist omandamist, mis kestis 12-13 aastat. See tähendas igapäevast järjekindlat mälutreeningut ja kordamisi.
Riiklike eksamite süsteem kehtestati Hiinas juba II sajandil, et valida riigiaparaati tööle parimad. Ilma teadmisteta polnud pääsu ühelegi riiklikule ametikohale.
Kui hiina perekonda sündis tütar, pidid vanemad kahetsuse märgiks tüdruku kohe voodi alla asetama ning seejärel kolm päeva paastuma. Suurimad tüdruku väärtused olid tagasihoidlikkus ja kuulekus. 5-6 aastaselt riietati tüdruk naisekleiti, ta hakkas kandma naise-soengut ja elama oma vendadest eraldi. 7-8 aastaselt anti talle teha lihtsamaid kodutöid, 10aastaselt ei tohtinud ta enam üksi majast väljuda ning koos oma vendadega mängida või osaleda pere meelelahutuses. 12-13aastane tüdruk hakkas hoolsalt õppima kodust majapida-mist ja käsitööd. Tütred abiellusid 16 aasta vanuses ja läksid mehe perekonda ning ämma täieliku kontrolli ja käsu alla.
Rikastes peredes oli levinud mitmenaisepidamine- peeti ka liignaisi. Kui naine lesestus, pidi ta loobuma avalikust elust ning alluma poja korraldustele. Teist korda abielluda ta ei tohtinud.
Hiinlased on esimesena leiutanud paberi ja raamatutrükkimise, portselani ja paberraha, püssirohu ja raketid, kompassi, seismograafi jms.
Kõik hiina sõjapealikud pöörasid alati eriti suurt tähelepanu sõdalase kasvatamisele. Seega oli individuaalsel väljaõppel suur tähtsus. Iga ülik pidi olema osav, vastupidav, keha-liselt hästi treenitud , hea relvakäsitleja ning ratsutaja.
Õpetatud meeste hulgas oli au sees ka antikvaarsete esemete kogumine ja nende vaatlemise nautimine. Kõige enam hinnati kalligraafiliste lehtede ja maalikunsti kogusid.
Iga haritud inimese laua peal seisis tušipott, tušibrikett, pintsel ja paber. Kõik need esemed, nagu ka kalligraafiakunst ise, olid hiinlasele kultuslik . Pintsleid valmistati mitmesuguste loomade karvadest . Pintsli käepidet kaunistati hõbeda, pärlmutri, kalliskivide, puulõigete ja elevandiluuga.
Teejoomine kujunes Hiinas ammu tõeliseks rituaaliks , mis näitas head maitset ja korralikku kasvatust. Teetass seob inimesi, annab võimaluse suhelda. Hiinlase päev algas teemajas.
Hiinlased armastasid mitmesuguseid mänge. Oma hasardi ja emotsioonid elasid hiinla-sed välja loomade, lindude ja putukate võitlust jälgides. Populaarsuse omandasid härjavõitlus, kukevõitlus, põldpüüde ja kilkide võitlus. Loomi, linde ja putukaid treeniti ning valmistati neid võitluseks ette.
Linnatänavatel võis kohata igat liiki ennustajaid, kelle käest võis teada saaada lähema tähtsama ettevõtmise õnnestumise kohta, lapse tuleviku või mingi halva ende kohta.
8. JAAPAN
Seismoloogiliselt on Jaapan üks ebastabiilsemaid piirkondi maailmas. Sagedaste maa-värinate tõttu ei kasutatud ehituses peaaegu üldse kivi, välja arvatud vundamendid. Igapäeva-elu alusmaterjal oli puit.
Kõik vanad sugukonnad pidasid väga oluliseks „jumalate ajast” põlvnemise rõhuta-mist ja oma esivanemate sugupuu võimalikult täpset mäletamist.
Jaapanlased suhtlesid oma jumalatega esialgu lageda taeva all, hiljem templites.
Sümbolid mängivad jaapanlase elus iidsest ajast väga olulist osa. Eriti tähtis oli impe-raator, tema perekond ja kõik õukonnaga seotu. Imperaator oli ka sintoismi peapreester. Oluline sümbol on jaapanlastele ka bambus. Üks olulisemaid ja pühamaid loomi oli Jaapanis kilpkonn . Ta oli pikaealisuse ja tarkuse sümbol, sest olevat oma kilbil esimesena inimestele toonud salapärased märgid, millest hiljem kujunesid hieroglüüfid.
Jaapani perekond oli eelkõige religioosne ühendus. Tema aluseks olid ranged esivane-mate kultuse nõudmised. Vanemate austamine on väga tähtis. Esivanemate kultus nõudis perekonna järjepidevust ja seetõttu oli abiellumine vähemalt kõigile meesliikmetele kohustus-lik.
Perekonnas valitses range hierarhia . Pere vaieldamatu liider oli isa.
Kõige kõrgem seisus oli alati imperaatoril koos oma õukonnaga, ehkki tal vahepeal pikka aega tegelik võim puudus. Seisustest üks kõrgemaid oli sõdalaste- samuraide- seisus. Nemad kontrollisid kõiki teisi ja neile kuulus mitmeid privileege, näiteks tohtisid ainult samuraid kanda kahte mõõka. Järgmine seisus oli talupojaseisus . Talupojad toitsid kõiki ülejäänud seisusi ja rikkust mõõdetigi riisikogustega valdaja põllult. Talupoegade järel moodustasid järgmise seisuse käsitöölised ja viimasel, kõige madalamal astmel olid kaup-mehed.
Õukondlase kasvatamine vajas palju aega ja kannatlikkust, nõudis suuri kulutusi ja õpilase sügavat pühendumust. Õukondlased tegelesid peenelt läbi mõeldud aja surnuks -löömisega: korraldasid kirjanduslikke dispuute ja võistlusi, luulevõistlusi, tegelesid lille -seadete, lõhnabukettide kujundamisega.
Samurai kasvatuses peeti kõige olulisemaks iseloomu kasvatamist ja kujundamist. Samuraide pojad pidid täitma väga raskeid ülesandeid, mis nõudsid neilt sageli üliinimlikke füüsilisi ja vaimseid pingutusi . Efektiivseks kasvatusmudeliks peeti näiteks ootamatut nälga või pikaajalist külma talumist. Kõik see ei pidanud aga süvendama lastes julmust ja hävitama inimlikke tundeid, vaid kasvatama neis külmaverelist rahu ning kontrolli oma tunnete- hirmu ja viha üle.
Talupoja kasvatuses rõhutati eelkõige töökuse tähtsust. Põhiline põllutöö kestis talu-poegadel aprillist novembrini. Talvel tegelesid talupojad majapidamistöödega. Naised kudusid ja ketrasid, mehed tegelesid remontööde ja põllutööde hooajaks ettevalmistustega. Talupojad olid pidevalt võlgades, mõnikord oli saak mitu aastat ette panditud. Tütarde müü-mine lõbumajadesse oli talupoegade seas tavaline, sest see tähendas kas või ajutist väljapääsu kitsikusest.
Käsitöölised olid kohustatud kõigepealt teenindama samuraide seisust. Väga kõrgelt hinnati oskustöölisi, kes tootsid sõjariistu, eriti mõõku. Varasest noorusest hakati käsitöölise õpipoisile õpetama töövõtteid. Poiss elas meistri peres tema kasulapsena. Samal ajal süvenes ta tasapisi ka kõikidesse ametisaladustesse. Oluline käsitööharu oli paberi valmistamine. Paberi kvaliteeti peeti sama tähtsaks kui luuletust, mis sellele oli kirjutatud. Omaette oluline käsitööliik oli kangakudumine . Jaapanlased kandsid kimonot- riideeset, millel pole nööpe ega muid kinniseid.
Erinevalt talupoegadest, kelle elu ja tegevus olenes täielikult samuraidest, elasid kaup-mehed enda kehtestatud reeglite järgi. Kaupmehed rikastusid, kuna olid nupukamad, osa-vamad ja kiired tegutsemises.
Vaimulikud kontrollisid, kas templirituaalid on täidetud, kas templikülastajad on enne sisenemist ka puhastunud: tuli pesta käed, loputada suu ja astuda rituaalse puhastuse saamiseks läbi vaimuliku juurest, kes raputas siseneja pea kohal paberlintide punti. Vaimu-likud olid üksnes mehed, kuid nad tohtisid abielluda ning nende pojad õpetati maast madalast välja, et pärida isa amet.
Jaapani valitsev ladvik oli kindlalt veendunud hariduse tähtsuses. Kooliharidus oli kohustuslik kõigile ametnikele. Ametnike edutamisel märgiti ära nende raamatulembus ja huvi teadmiste vastu. Valitseja ise püüdis igati eeskuju näidata.
Kõrgemate samuraiklannide poegade süstemaatiline õpetamine algas ametlikult pärast seda, kui nad olid saanud 8-9aastaseks. Viieaastased poisid said omale esimese samuraiüli-konna ja mõõga, millest nad enam kunagi ei lahkunud. Saanud selle esimese mõõga, liitus poiss teiste oma regiooni poistega. 10-11 aasta vanuses hakkasid nad õppima ja kasutama ametliku etiketi reegleid. 13aastaselt hakkasid nad harjutama vibulaskmist, mõõga- ja odavehklemist ning jätkasid neid treeninguid terve oma elu vältel. 15aastaselt asusid nad õppima hiina klassikat. Kui poisid said 16 aasta vanuseks, saadeti grupid laiali ja iga poiss jätkas õpinguid oma õpetaja juures individuaalprogrammi alusel. Selline õpe jätkus kuni 22 aasta vanuseni.
Koolid olid hästi varustatud treeninguruumide ja loengusaalidega. Hommikuti õpiti kirjandust, päevane aeg oli pühendatud treeningutele. Suurt tähelepanu osutati kalligraafia õpetamisele, samuti oli oluline tunda etiketti ja käitumisrituaale, lauakombeid ning relva käsitlemist.
Kuna õppimine algas vara ja oli pikaajaline, kujundati lastes eelkõige vasallitruudust, ülemuste austamist, õpetati neile väärikust ja kombeid.
Igale tüdrukule õpetati varakult, kuidas oma seisuse kohaselt käituda, kuidas riietuda, mida nõuab etikett ühe või teise külalise tervitamise puhul jne. Samuraide tütreid kooli ei saadetud , neid õpetati kodus. Nad õppisid majapidamist , kuidas peab olema hea pereema ja abikaasa. Lisaks kutsuti neile väljastpoolt õpetajaid, kes õpetasid neile rituaalset käitumist, liikumist, graatsiliselt toimetama lilleseadet, teetseremooniat, tantsimist, laulmist ja keelpilli- koto - mängu. Hiina ametlikku hieroglüüfikirja nemad ei õppinud.
Kõige olulisem samurai naise kasvatuses oli võtta omaks oma mehe maailmavaade. Naine pidid seisma oma mehe kõrval alati, ka kõige ohtlikumates ja väljapääsmatumates olu-kordades.
Madalamate seisuste naistest said kõige parema hariduse kaupmeeste seast pärit tüdru-kud. Tüdrukute kasvatus eeldas nende üldist ettevalmistamist eluks mehe kodus. Levisid ka trükised seksuaalelu reeglite kohta ja seksiõpikud.
Geišad on tõeline Jaapani sümbol. Geiša kõige suurem eripära on selles,et ta on jaapani abielunaise vastand igas mõttes.
Teejoomise abil arvati ka saavutavat Tao seisukohast ideaalne seisund. Väga oluline oli tee enese valmistamine, mis toimus väljaspool teejoomise tseremooniat. Tseremoonia läbiviimisel tuleb toetuda neljale printsiibile: harmoonia , lugupidamine, puhtus , rahu.
9. INDIA
Oma rahvaste paabeli, uskude rohkuse ja teadmiste erilisusega on India euroolaste silmis tänapäevani üks salapärasemaid piirkondi.
Indialastelt kujunes iidsetest aegadest traditsioon suhtuda loodusesse kui templisse. Looduse põhielemendid- maa, tuli, õhk ja vesi- olid indialase kosmilises mudelis tema võimsad abimehed.
Kõige vanemad pühad raamatud Indias on veedad . Enamik indialasi on veendunud, et veedad on jumalate loodud, et nad on alguseta ja igavesti kestvad . Laiemas mõttes kujutavad veedad endast nelja samhitat, millele lisanduvad brahmanistlikud seletused brahmanad, era-kute metsatraktaadid aranjakid ja rituaal-mõtoloogilised ning filosoofilised kirjutised upani -šaadid. Veedasid anti edasi suuliselt- ka siis, kui juba kirja tunti. Veedasid võib pidada hindu-ismi kujunemise aluseks.
Eeposed olid ja jäid kasvatustraditsioonide alussambaks.
Üks vanemaid ja tuntumaid Vana-India kirjandusallikaid on Manu seadused. Manu seadustega samal ajal kujunes välja varna -süsteem, mis jaotas kõik inimesed nelja suurde gruppi e varnasse- braahman , kšatria, vaišja ja šuudra. Manu seadustes on ära märgitud kõigi nelja varna esindajate põhitegevus: braahmanid on preestrikohustuste täitjad, veedade uurijad või õpetajad. Kšatrijad tegelevad sõjaasjandusega. Vaišjad on põlluharijad,kaupmehed või käsitöölised. Šuudrad teenivad alandlikult kolme kõrgemat varnat.
Kasvatuses oli tähtis inimest kujundav tegur arvukate rituaalide selgeksõppimine ja nende pidev kasutamine. Rituaalid olid kaasatud inimese ellu juba enne tema sündi.
Õppimine toimus rangelt õpetaja - guru - järelevalve all. Tema poole pidi alati aupakli-kult pöörduma, vaatama talle otsa, ei tohtinud teda nimetada vaid nimepidi, ei tohtinud süüa enne kui guru, kanda paremaid riideid või ehteid kui tema, ärkama pidi enne, kui ärkas õpe- taja ja magama võis minna alles siis, kui guru oli puhkama heitnud.
Braahman ei olnud mitte ainult õpetaja vaid ka kasvataja. Tema jälgis, kas kõik tege-vus vastab tavakommetele, ja näitas eelkõige ise eeskuju. Teises kategoorias olid õpetajad- instruktsioonide andjad, kes tohtisid õpetada vaid osa veedasid ja said oma töö eest tasu. See oli aga olemuselt madal ja säärastest õpetajatest ei peetud eriti lugu. Kolmas ja ühtlasi kõige kõrgem pedagoogide kategooria oligi guru.
Braahmani kasvatuse peaeesmärk oli nagu teisteski varnades inimene tema tulevaseks sotsiaalseks rolliks ette valmistada. Seepärast õppisid eri sotsiaalsete kihtide esindajad eri-teadusi. Koolitus nägi ette õpilase elamist oma õpetaja majas, pidevat tihedat kontakti õpilase ja õpetaja vahel, õpetaja sügavat austamist ja selle väljendamist igapäevases elus, ranget distsipliini, kontrolli oma kõikide tunnete ja soovide üle ning suulist õpetust. Iseseis-valt sai ja pidi õpilane töötama oma soovide ja kirgede mahasurumises. Ta pidi loobuma vihast, kadedu-sest, ahnusest, uhkusest, erutusest, alkoholilembusest jms.
Kšatrijate pärisosa oli sõjapidamine. Nad olid ülikud, kes seisid riigikeste ja sõjaväe-üksuste eesotsas, selle seisuse kasvatus oli maast madalast seotud relvade käsitlemise osku-sega, keha karastamisega ja vastupidavuse treenimisega.
Radžputi kasvatuses oli esmane ja ülim eesmärk kujundada poiss tõeliseks võitlejaks. Kasvava poisi juures otsisid sugulased kindlaid märke, et kasvab tõeline kangelane. Näiteks peeti heaks eelduseks pikki käsi. Olulised olid sünnimärgid ja muud silmapaistvad erisused , näiteks vasakukäelisus. Neid peeti väga heade eeldustega mõõgavõitlejateks, kuna nad suutsid võidelda mõlema käega ühtmoodi osavalt. Väikeseid radžputte harjutati maast madalast sõja-riistade, tapmise ja vere nägemisega. Radžputtide hulgas olid väga populaarsed bhatid ja tšaranid- jutuvestjad. Haritud radžput pidi tingimata oskama malet mängida. See mäng arendas mõistust ja eriti sõdalasjuhi strateegilist mõtlemist. Nii meestele kui ka naistele õpe-tati kirjutamist, nõutav oli kalligraafiline käekiri, selge väljendusviis ja luulekunst . Nende kasvatuse eesmärk oli kasvatada mehised ja samal ajal peenelt tunda ja mõelda suutvaid ini- mesi , kes mõistaks nautida elu kogu tema täiuses ning samas astuda esimesel vajadusel kart -matult vastu ohule, andes au nimel kõhklemata oma elu.
Vaišjad olid põlluharijad, kelle tööst olenes toidulaua küllus, ning karjakasvatajad, kaubitsejad ja käsitöölised. Ka nemad tohtisid õppida veedasid, kuid mitte neid õpetada.
Šuudra oli varnade seas kõige madalam seisus. Nad võisid olla tegelikkuses isegi vara-kad inimesed, kuid pidid alati teadma oma kohta. Nende eluülesanne oli teenida kolme ülemat varnat.
Viienda sotsiaalse grupi moodustasid puutumatud. Need kastivälised inimesed olid Indias määratud kõige raskemate ja räpasemate tööde tegijaks. Neil olid oma rituaalid, kombed, tabud ja elureeglid.
Peale radžputtide on veel üks sõjakas grupp inimesi, kes on kuulsad üle kogu India, kes valmistavad end ette kui sõdalased ja kelle vaprusest ning vastupidavusest räägitakse legende. Need on sikhid .
Jooga on õpetus või teadus, mille abil inimene saab ennast arendada nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Joogaõpetusega tegelev inimene võib kuuluda ükskõik millise regiooni usklike hulka. Ta võib olla ka ateist . Joogi esimesi ülesandeid on saavutada kontroll oma madala mina üle, mis võimaldab tal tahtejõu abil kontrollida kõiki mentaalseid protsesse.
Indialased lõid arvutamises kümnendsüsteemi, mis mõjutas oluliselt Euroopa teadust. Tugeva aluse rajasid nad ka loogika ja grammatika loomisel ja arendamisel.
Indias on iidsest ajast mõistetud perekonna vaimse aluse tähtsust. Naise suurim õnn ja teene on võimalus lapse sünnitada, selle läbi samastub ta õnnejumalannaga. Naise vaikse kuulekuse ja alandlikkuse läbi näitab ennast tema armastus. Iidsetest aegadest on Indias tavaks, et naised tõusevad hommikul vara, enne mehi, ja kujundavad värvilisete liivade või pulbritega läve ette erilised kirevad maagilised mustrid ja kujundid - rangoli või alpuna. Nendes kujundites sisalduvad märgid kaitsevad maja ja peret, kõiki naise kalleid inimesi terve päeva jooksul. Naine ei tohtinud oma mehega avalikus kohas ja võõraste juuresolekul isegi vestelda . Naine tegi vaikselt ja alandlikult kõik, mis talle ütlesid kõigepealt ämm, siis mehevennad, meheõed ja perekonna vanemad liikmed. Perekond pole traditsioonilises india ühiskonnas mitte kahe armastaja romantiline ühendus, vaid religioosne kohustus ja sotsiaalne vajadus.
Tütarlaps sai ise omale abikaasa valida. Pruut pidi olema neitsi, seega mitte juba abielus olnud, eriti mitte lesk . Kordusabielu oli keelatud, eriti kõrgematest kastidest naistele.
Lese saatus on india naisele kõige kohutavam, mis üldse olla saab ja see kehtib kõikides varnades. Mida kõrgem seisus, seda karmimad seadused. Leseks võis jääda juba paariaastane tüdruk, kuna abielulepingud sõlmiti Indias vara.
Devadasi oli templitantsijanna. Devadasid õppisid ainsate naistena Indias ametlikult lugema ja kirjutama, neile anti hea ja mitmekülgne haridus. Templis algas raske ja pidev treening, kuni tütarlaps omandas keha valitsemise oskuse, mütoloogilise tantsu kõik peensuses, õppis pähe müüdid ja laulud, omandas rituaalide teaduse.
Hindut õpetatakse, et inimese hing läbib tohutu arvu ümbersünde, st sureb ja sünnib uues kehas uuesti õppides ja kogedes ning selle läbi puhastades oma vaimu, kuni lõpuks saavutab õndsuse nirvaadas.
10. ISLAM
Juba enne islami perioodi olid araablastel- nomaadidel välja kujunenud oma järglaste kasvatamise ja õpetamise traditsioonid. Need sisaldasid nii eetikanorme kui ka inimese harmoonilise arengu printsiipe.
Beduiinid - nomaadid õppisid täpselt vibu laskma, hästi ujuma ning loomulikult hästi ratsutama . Lisaks õppis ta kirjutama ja lugema ning kohustusliku hariduse osana ka luule- tama . Rahva esimesed õpetajad olid koraani lugejad. Koraanist sai kalifaadis hariduse ja õpetatuse alus. Mošeede juurde hakati asutama algkoole- mektebesid, milles sai tavaliselt õppida tasuta. Koraanilugejaid abistasid koolide organiseerimisel ka kadid- religioossed kohtunikud .
Islami ehk muhamedi usk tekkis 7. sajandil. Islami alused on kirjas pühas raamatus Koraanis, mille nimetus tuleneb araabiakeelsest sõnast „lugema.” Koraani järgi on kõik ini-mesed vastutavad oma tegude ja mõtete eest.
Usutunnistuse, Allahi transtsendentsuse ja ainujumala tunnistamise kõrval on iga muhameedlase kanooniliseks kohustuseks palve, paast , armuand, palverännak ning vajaduse korral ka pühas sõjas osalemine.
Rituaalne palve on igale muhameedlasele kultuse põhielement, rangelt fikseeritud žestide ja sõnade kooslus , see on kiituse ja armastuse akt, mis ei sisalda mingit konkreetset palvet ega inimese isiklikku suhet Allahisse.
Paast on kohustuslik terve ramadaani kuu vältel. Ramadaan on paastukuu .Ramadaani alguse kuulutab kadi noore kuu ilmumisel .
Islami seadusedperekonna kohta toetusid tavaõigusele, palju säilis maagilistest toimingutest. Perekonna au hoidmine on üks kõrgemaid väärtusi araabia ühiskonnas. Mida vanemaks naine saab, seda rohkem on tal võimu. Emad on meeste meelest kogu elu suurt tänu ja lugupidamist väärt.
Viieaastastele lastele, eriti poistele õpetati juba palveid ja rituaale. Nad kuulasid oma vanemate ja vanavanemate jutustatavaid õpetlikke jutte, muinasjutte ja legende. Seitsme aastani kasvatasid poissi naised haaremis, seejärel hakkas ta õppima ametit või läks moslemi-kooli- mektebesse. Tüdruk jäi abiellumiseni ema kõrvale ja õppis kõike, mis puudutas maja-pidamist, käsitööd ja pere eest hoolitsemist. Naist ei pidanud kohustuslikult koolitama ega harima . Kõik poisid läbisid põhjaliku sõdalase ettevalmistuse.
Sufism on eriline müstiline, filosoofilis-religioosne õpetus islami usu raames, mis on seisukohal, et isikliku psühholoogilise kogemuse kaudu on võimalik vahetust vaimset juma -likku jõudu kogeda. Sufide rituaal sisaldab laulu, palveid ja tantsu.
Selleks ajaks kui laps tuli kooli, oli ta kodus omandanud põhipalved. Rikkamatel poistel oli lala -meeshoidja ja kasvataja. Tema hakkas poisile algset kirjatarkust õpetama. Seejärel läks poiss hodža- targa juurde, kes andis poisile põhihariduse. Tavaliselt läks poiss mektebesse- algkooli. Algkooli õpetajaks määras mošee vaimulik kellegi uskliku ja kõlbelise inimese. Kõigepealt õpiti selgeks tähestik, seejärel hakati tsiteerima Koraani. Õpilased omandasid samal ajal ja õiged žestid, kehaasendid ja hääle intonatsiooni, mis oli palvusel ja seega ka hariduses esmatähtis. Õpetaja otsustas ainuisiklikuliselt, kas õpilane on vajaliku omandanud ja õpetuse läbinud. Paljude õpilaste haridus sellega piirduski.
Paljud lapsed, kes olid õpingud lõpetanud, asusid tööle, tavaliselt abistasid nad oma isa tema tegevuses. Alates 12. eluaastast võisid poisid hakata mošees ulemi juures, kus õpetamise tase oli tunduvalt kõrgem kui algkoolis.
Kõigi usukommete täitmise ja kõlbelise elu eest ootas muhamediusulist paradiis- Džanna.

Kokkuvõte

Kasvatust mõjutas väga suurel määral keskkond, milles laps arenes ja kujunes. Seepärast on väga tähtis teada ajastu mentaliteeti ja väärtushinnanguid.
Sain ­­raamatut „ Kasvatus eri kultuurides” lugedes teada palju uut ja huvitavat eri maade kasvatuseesmärkide, tavade ja põhimõtete kohta, millest ma varem suurt midagi ei teadnud . Väga huvitav oli lugeda ja võrrelda erinevaid riike.

Sisukord

Sissejuhatus .............................................................................................................................2
Muinasühiskond- loodusinimene ............................................................................................3
Kirjutaja-inimesed ...................................................................................................................3
Sumer ..........................................................................................................................3-4
Egiptus ............................................................................................................................4
Seaduse inimene ......................................................................................................................4
Juudid- heebrealased ...................................................................................................4-6
Inimene- kangelane .................................................................................................................6
Kreeta ..........................................................................................................................6-7
Inimene- kodanik .....................................................................................................................8
Rooma .........................................................................................................................8-9
Keskaeg- kristlik inimene ........................................................................................................9
Varakristlus ...............................................................................................................9-13
Vaimulik .................................................................................................................13-15
Rüütel ......................................................................................................................15-16
Linlane ..........................................................................................................................16
Talupoeg .................................................................................................................16-17
Keisri alam- Bütsants ..............................................................................................17-18
Jumala ori- Venemaa ....................................................................................................18
Renessanss- Uus inimene .............................................................................................19
Luterlane .......................................................................................................................19
Jesuiit ............................................................................................................................20
Hiina .................................................................................................................................20-23
Jaapan ...............................................................................................................................23-25
India .................................................................................................................................25-28
Islam .................................................................................................................................28-30
Kokkuvõte .............................................................................................................................31
Sisukord .................................................................................................................................32
32