Keskaja haridus (0)

Tartu Ülikool
Sotsiaal- ja haridusteaduskond
KESKAJA HARIDUS
Referaat
Hanna- Roosi Karro
Juhendaja : Karmen Trasberg
Tartu 2012
SISUKORD................................................................................................2
SISSEJUHATUS...........................................................................................3
1. KESAJA LAPS.......................................................................................4
2. KESKAJA KOOLID.................................................................................5
3. VAIMULIKE KASVATUS.........................................................................6
4. RÜÜTLIKASVATUS...............................................................................8
5. KOLMANDA SEISUSE KASVATUS.........................................................9
5.1. Linlase kasvatus...........................................................................9
5.1.1. Kaupmehe kasvatus...............................................................9
5.1.2. Käsitöölise kasvatus...............................................................10
5.2. Talupoja kasvatus.........................................................................11
6. KESKAEGSED ÜLIKOOLID.........................................................................12
KOKKUVÕTE..................................................................................................13
KASUTATUD KIRJANDUS.........................................................................14
SISSEJUHATUS
Valisin selle teema, kuna mulle pakub huvi keskaeg ning soovisin rohkem teada saada keskaegse hariduskorraldusest ja laste kasvatamisest. Esimesena kirjeldangi lapsesse suhtumist keskajal, seejärel koolide teket ja korraldust. Keskaja elanikkond jagunes kolmeks suureks seisuseks: belladores (sõjamehed), oratores ( vaimulikud ) ja laboratores (töötegijad). Nende kolme rühma järgi jagunevadki käesoleva referaadi järgmised peatükid. Töötegijad jagunevad omakorda linlasteks – kaupmehed ja käsitöölised. Eraldi peatükina on välja toodud keskaja kõrgem haridus . Kuna kooliharidust said keskajal enamasti vaid poisid ja noormehed, keskendungi nende õppimisvõimalustele ja õppekorraldusele. Toetusin põhiliselt H.Palametsa raamatule „Keskaja kultuurist ja olustikust“ ning M.Tilk „Kasvatus eri kultuurides“.
1. KESKAJA LAPS
Keskaja inimese maailmapildi suurimaks kujundajaks oli kristlik kirik . Au sees oli askeetlus, seega arvasid kikumehed, et lapsed sünniad läbi patuelu ja puhtalt elamiseks tuleks nende saamisest loobuda . Lapsi pidasid nad millekski möödapääsematuks ja segavaks, neid arvati olevat mure ja kannatuse allikas, kes segavad täiskasvanuid töös ja usutegevustes. Samas kuulutas kristlus inimelu , sealhulgas lapse, pühadust – nii juhuslike, ebaseaduslike kui veel sündimata lapse tapmine oli patt, seetõttu lükati keskajal süüdimõistedud rasedate naiste hukkamine edasi, kuni laps oli sündinud. Tegelikkuses sündis lapsi arvukalt ning laste ja vanemate vaheline armastus oli tavaline. Oldi veendunud, et laste välimuses ja olemises peegeldus vanemate kvaliteet ja üllus. Siiski arvati, et inimese loomus ei ole täielikult vanemate olemusega määratud, vaid olenes ka kehamahledest, mille järgi liigitati inimesed nelja temperamenditüüpi: vere ülekaaluga sangviinik , melanhoolik musta sapi , koleerik kollase sapi ja flegmaatik lima ülekaaluga. Need temperamenditüübid on kasutusel ka tänapäeval.
Kui oodati last, sooviti, et ta oleks poiss. Poisslaste rohkust peeti suureks varanduseks.
Keskaja kasvatus oli peamiselt perekonnakasvatus. Sealt sai laps esimese kõige olulisema moraaliõpetuse ja eeskuju, tihti ka hariduse algelemendid – lugemise ja kirjutamise. Keskajal peeti oluliseks lapse varakult kasvatama hakkamist, sest tulevase arengu alus pannakse lapsepõlves. Kasvatamise all peeti silmas kristluse juurde viimist . 10aastane laps pidi oskama vahet teha heal ja halval. Hieronymuse järgi tuleks jälgida, et laps ei tüdineks õppimisest ning teda tuleb ergutada, mitte temaga riielda.
Mida rohkem läks aeg edasi, seda enam on viiteid koolile , kooliõpetajale ja süsteemsele haridusele.
2. KOOLID KESKAJAL
Koolid tekkisid vajadusest valmistada ette vaimulikke. Esialgu usaldati vaimulike harimine hellenistlike humanitaarkoolide kätte, kuid kirikuisade töö tulemusena muutus haridus järjest religioossemaks ning antiikkool jäi minevikku . Keskaja koolide õpetus koosnes kõige elementaarsematest teadmistest, õpetaja andis edasi vaid seda, mida ise teadis.
Karolingide kool on mõeldud enamasti tulevastele kleerikutele ja munkadele. Katedraalikooli eest vastutab skolastik. Ladinakeelsesse õppeprogrammi koosneb laulmine, psalmude tundmine ja seitse vaba kunsti: trivium (grammatika=ladina keel, dialektika= loogika ja retoorika=kõne- ja kirjutamise kunst ) Quadrivium (aritmeetika, geomeetria , astronoomia ja muusika ). Kooliteed alustatati tavaliselt 7-aastaselt ning see võis kesta 28 aasta vanuseni, mil sai spetsialiseeruda teoloogia või õiguse õpingutele. Karolingide ajal kujuneb katedraalikoolist välja hilisem lääne haridussüsteem.
Kleerikute koolide kõrvale hakkasid tekkima ilmalikuma õpetusega linnakoolid, mis olid mõeldud linnakodanike lastele alghariduse andmiseks. Neis koolides oli õpe enamasti emakeelne.õpetati arvutamist ja mõõtmist, oli ka geograafia ja ajaloo sugemetega aineid, lugemist-kirjutamist, kaubandusega seotud dokumentatsiooni ja keeli käibetasemel. Õppimine toimus päheõppimise meetodil, kuna raamatuid oli vähe. Õpetajatele ei olnud erilisi piiranguid, seega kasutas igaüks oma meetodeid . Kool, kuhu sattus hea õpetaja, sai kuulsaks , halva õpetajaga kool püsis vaid vitsahirmul. Koolide tase oli ebaühtlane.
3. VAIMULIKE KASVATUS
Vaimulikud moodustasid keskaegses ühiskonnas talupoegade ja feodaalide kõrval omaette seisuse, kelle ülesandeks oli olla vahemeheks maapealse elu ja taevariigi vahel. Vaimulikele esitati mitmeid kohustusi ja kitsendusi, näiteks, ei tohtinud nad abielluda ega omada perekonda. Kuna puudusid oma seisusest järeltulijad, tuli uusi vaimulikke värvata ja koolitada teiste seisuste laste seast. Feodaalide poegadest kasvatati enamasti kõrgvaimulikud, talupoegadest alamvaimulikud. Vaimulikud olid keskaja seisustest kõige haritum ja samas kõige väikesearvulisem osa. Vaimulikuks saada ja sellena teenida tähendas suurt lugupidamist. Lisaks teistsugusele eluviisile vajas vaimuliku kasvatus ka pikaaegset ja kindlat koolitust, mida pakkusid tavaliselt kloostri- ja katedraalikoolid või piiskopikoolid.
Kloostrid olid pidevalt sõdivas maailmas ainsateks tõelisteks religioosse elu keskusteks ning evangeelse puhtuse , karmuse, vähenõudlikkuse, halastuse ja rahu eeskujuks. Kloostrite kõrvale rajati raamatukogusid ja käsikirjade ümberkirjutamise töökodasid. Kloostrikoolides anti haridust tulevastele vaimulikele, et valmistada neid ette misjonitööks ja jutluste pidamiseks. Kloostrite üheks ülesandeks oligi lapsi, kusjuures mitte ainult tulevasi munki, vaid ka ümberaudsete ülikute lapsi, kes jäid ilmalikku ellu, õpetada. Kloostrid olid ainsad õpetuse säilitajad, milleta võinuks haridus keskajal täielikult känguda.
Juba varasel keskajal oli igas abtkonnas kahte tüüpi koole. Üks neist tegutses väljaspool kloostiseinu ja oli avatud ümbruskonnas elavate laste jaoks. Nendes koolides võisid kõrvuti õppida väga erinevatest perekondadest lapsed. Õpetamine nendes koolides oli suuline , lastele õpetati eelkõige usuõpetuse elementaarseid aluseid, õpiti pähe palveid, jutustusi pühakirjadest ja pühakute elust ning natuke peastarvutamist.
Teine tüüp koole oli mõeldud nn annetajate lastele. Nemad õppisid kloostriseinte vahel ning neist pidid tulevikus saama mungad . Nendes koolides käisid kas munkade poolt välja valitud taibukamad talupojad või rikkamate perekondade nooremad lapsed. Neid lapsi õpetati ladina keeles lugema ja kirjutama, sest paljudest neist pidid saama ümberkirjutajad. Õpetati ka arvutamist, et kloostri majapidamisega toime tulla. Õpiti psalme laulma ja teenistuskorda tundma. Kloostritesse õppima antud laste elu oli troostitu. Karmid ettekirjutised hoidsid lapsi pidevalt hirmul, nad ei tohtinud jääda hetkekski üksi. Karistused eksimuste vastu olid rängad – iga väiksemagi vallatuse eest olid ette nähtud piitsahoobid, korduva eksimise korral seoti laps kinni, jäeti söömata või pandi kartserisse luku taha. Õppimine ja õpetamine toimus õpipoisi meetodil. Kloostris oli noviitsil alati eeskuju ning õppimine oli praktiliselt individuaalne. Vaimulikuks õppimine algas noviitsiajaga s.t. perioodiga, mis pidi näitama, kas poiss on üldse võimeline teadmisi omandama, distsipliinile alluma , vastavate reeglite järgi elama ja ilmalikest lõbudest lahti ütlema. Tulevast vaimulikku harjutati kasinusega. Noviitsi võidi mungaks pühitseda, kui ta oli vähemalt 21 aastat vana ehk täisealine.
4. RÜÜTLIKASVATUS
Feodaalide poegadel oli valida kahe põhilise elukutse vahel: kas saada ratsasõdalaseks-rüütliks või vaimulikuks. Rüütlit kasvatati elukutseliseks sõjameheks, kelle põhilise väljaõppe moodustasid füüsiline vastupidavus, osavus relvade käsitlemisel ja isiklik vaprus. Rüütlit kasvatati rüütli aukoodeksist lähtudes, aukoodeks toetus kristlikele põhimõtetele. Tulevaste rüütlite kasvatamine toimus kolmes etapis .
Seitsmenda eluaastani oli poiss kodus oma ema või kasvatajate hoole all, seejärel saadeti ta õppima kõrgemalseisva feodaali ehk süserääni juurde, kus temast sai paaž, kes pidi saatma oma patrooni ja tema abikaasat. Paažile õpetati käitumist seltskonnas ja head käitumist. Ta teenindas peremeest ja tema külalisi toidulauas. Poissi õpetati kombekalt istuma ja astuma , daamidega vestlema , tantsima ja palli mängima. Soovitav oli ka osata mängida mingit muusikariista. Vanematele paažidele õpetati jahti pidama ja ratsutama. Lugema ja kirjutama ei õpetatud, seda peeti tarkuseks, mida sõjamehel tarvis ei ole. Paljud rüütlid isegi uhkustasid oma harimatusega. 15 aastasena sai paažist kannupoiss, kelle ülesandeks oli ka oma patrooni saatmine jahil ja sõjakäikudel. Kannupoisile anti isiklik relv . Alguses tuli omandada tubased kannupoisi oskused, seejärel tegeleda tallis hobustega . Kannupoiss abistas isandat soomusrüü selga panemisel, hobusele tõusmisel, kontrollis sõjariistade korrasolekut ja ulatas need vajalikul hetkel isandale. Lahingus hoidsid nad tahapoole, vaid vanemad kannupoisid võisid sobival hetkel võitlusesse sekkuda. Relvadena kasutasid nad sõjanuia või –kirvest. Kannupoiss pidi nurisemata harjuma pikkade rännakutega, magama paljal maal, külje alla vaid mantel , kannatama tühja kõhtu ja janu. Palju aega kulus relvadega harjutamiseks.
Kui kannupoiss sai 21 aastaseks, pidi ta oma patrooni ees sooritama katsed, kus pandi proovile tema kehaline jõud, osavus, vastupidavus ja relvade käsitlemise oskus. Seejärel määrati kindlaks rüütliks löömise kuupäev.
5. KOLMANDA SEISUSE KASVATUS
5.1. Linlase kasvatus
13. sajandi keskpaik on Euroopa linnade õitsenguperiood, mil vanad roomlaste linnad muutuvad rahvarohkemateks ja tekib ohtralt uusi linnu valitsejate ja piiskoppide residentside ümber ja kaubateede ristumiskohtadesse. Kujuneb välja linnaõigus, kõige iseseisvamad olidgi vabalinnad, kelle kodanikud asetsesid skaalal kuskil aadliku ja talupoja vahel. Linlaste eliit on kaupmeeskond ja käsitööliskond.
5.1.1. Kaupmehe kasvatus
Varasel keskajal ei peetud kaupmeestest eriti lugu – neid peeti kasuahneteks, petjateks ja liigkasuvõtjateks, kuid just kaupmeeskond rõhutas ausust, hindas kõrgelt ausõna, arvestas partneritega ja enamuse arvamusega ning kontrollis õiglast kasumite jaotamist. Kaupmehed olid linna majanusliku elu dikteerijad. Neist said sageli maadeuurijad, teaduse edendajad, uute võimaluste ja ainete otsijad.
Kaupmeeste pojad käisid tavaliselt linna, kloostri- või katedraalikoolis, kus nad pidid selgeks saama kirjutamise, lugemise ja arvutamise. Lisaks keskajale omaselt , said nad ka usuõpetust. Nii kodus kui koolis oli peamiseks karistajaks vits .
Sarnaselt kõikide teiste keskaegsete seisustega, kasvatati ka kaupmeeste poegi õpipoisi meetodil. Oluline oli taibukus, arvutamisoskus, kiire reageerimine, ärivaist, riskivalmidus ja ettevaatlikkus. Kaupmehe õpipoisid ja sellid pidid õppima käibetasandil keeli, olema ettevõtlikud ja vaprad. Noored kaupmehed pidid olema ka head sõdalased, et end kaubareiside ajal kaitsta. Oma oskuste arenedes hakkas poisi isa teda üha enam rakendama , sell võis saata kaupu teise linna, kontrollida maha- ja pealelaadimist. Selleks, et saada meister- kaupmeheks pidi ta saama kasumiga kauplemise oskuse ja selle läbi ka varaanduse ja kinnisvara.
5.1.2. Käsitöölise kasvatus
Keskaegse käsitöölise elu oli tsunftisüsteemi tõttu rangelt reglementeeritud. käsitöölise amet oli auväärne, sinna ei võetud näiteks vallaslapsi – õpipoisi käendaja või vanem pidi tooma tema kohta tunnistuse, et ta on sündinud kristlikust abielust . Igal tsunftil oli õpiposte-, selli- ja meistriraamat, kuhu kirjutati sisse ja välja õppeperiooni alustanud ja lõpetanud käsitöölised. Käsitöölised ei saanud küll pedagoogilist haridust, kuid nende õpetajateks olid oma õpipoistele ja sellidele õpetajaks kogu nende õppimise ja tegevuse aja.
Õpipoisi periood oli kahtlemata õigusetuim, kuid seda ei saa ka nii üheselt võtta. Eelkõige võttis meister õpipoisi temast hea käsitöölise kasvatamiseks. Õpipoisiaja alguses oli katseaeg , mille jooksul võis meister õpipoisist lahti öelda ja ta koju tagasi saata. Katseajal end heast küljest näidanud poiss kirjutati õpipoisiraamatusse sisse. Tsunftivanemad jälgisid, et meister ei kohtleks õpipoissi halvasti, et ta ei oleks näljas ja et tal oleksid korralikud riided seljas . Õpipoiss võeti ju meistri perre mitte ainult õpetada, vaid ka kasvatada. Õpipoisiaeg kestis tavaliselt 4-6 aastat, poisse võeti õpipoisteks 9-10aastaselt. Esimesed paar aastat oli õpipoiss pigem pererahva teenija , kuid viimastel aastatel ei tohtinud teda enam erialaväliste töödega koormata. Meistri loal võis õpipiss alustada sellitöö tegemist. Kui töö vastas tsunftivanemate nõuetele, kirjutati ta õpipoisiraamatust välja ja selliraamatusse sisse.
Selliaeg kestis tavaliselt 5-6 aastat, kuidoli ka pika staažiga selle. See oli aeg, kui noormees õppis oma meistrilt töö peensusi ja tegi ka rohkem iseseisvat tööd, saades selle eest ka tasu. Mõne aasta pärast teatas sell, et on valmis minema rändama. See oli kõikidele sellidele kohustuslik, et nad töötaksid kolme erineva meistri käe all teistes linnades ja isegi riikides, igaühe juures vähemalt pool aastat. Kokku tegi see poolteist aastat tööaega, mis koos jalgsi rändamise ja töökoha otsimisega võttis aega 2-3 aastat. Tagasi tulles pidi ta meistri eksami sooritamiseks meistri käe all tööl olema.
5.2. Talupoja kasvatus
Raamatuharidus oli talupoegadest kõige kaugemal. Talupojad võisid koolis käia vaid juhul, kui mõisnik selleks loa andis. Kui tuli välja, et taluniku poeg on ilma luba küsimata haridust omandanud , järgnesid karistused. Arvatavasti ei lastud paljudel talupoegadel haridust saada, et nad ei kahtleks oma mõisniku sõnade ja tegude õigsuses. 1330 . Aastal oli kirjaoskus euroopas 5%, oli haruldane , kui talupojad nende hulka kuulusid. Germaani ja skandinaavia ning ka eestlaste esivanemad tundsid aga hästi ruunimärke ning oskasid neid ka lugeda ja kasutada.
Talunikud pidid oskama peaaegu kõike teha: õigesti ja tulemusrikkalt maad harida ja loomi kasvatada, valmistada riideid ja jalanõusid, endale elamut ehitada, uudismaad harida ja sageli ka ennast professionaalsete sõdalaste eest kaitsta. Talupoja ühiskonnas oli levinuim töökasvatus – töövõtted näidati ette ja nõuti töö tegemist. Lapsi õpetati ja kasvatati nende vahetu lülitamise kaudu põllumajanduslikku tegevusse. Talupoja laste kasvatuses oli d olmeteadmised väga olulised, tuli tunda ja ära kasutada loodusseadusi ja –rütme. Sellise kasvatuse tulemusena kasvasid mitmekülgne majapidamise tundja, kes oskas kõiki töid ja ei lootnud kellelegi teisele. Talurahval ei armastanud muutusi, uuendusi ega parandusi, igaüks pidi tegema nii, nagu esivanemad neid õpetanud olid.
6. KESKAEGSED ÜLIKOOLID
11. Sajandi Lääne-Euroopa linnade kiire kasvuga seoses arenes ka majandus ja kultuur. Suurenes vajadus kaitsta end feodaalide omavoli eest, selleks aga oli vaja tunda seadust – unarusse jäänud Rooma tsiviilõigust. Seega oli vaja ka rohkem kõrgemalt haritud mehi. Ka kuningad ja Katoliku kirik olid õpetatud meestest huvitatud. Huvi hariduse ja teaduse vastu tekitasid ka ristisõdade käigus Bütsantsi ja araablaste vahendusel antiikaja tähtsamate autoritega tutvumine . See kõik lõi tingimused ülikoolide rajamiseks.
Keskaegsete ülikoolide õppejõud ja õpilased olid tavaliselt pärit teistest linnadest, mistõttu puudusid neil linnakodanike õigused. Enda huvide kaitseks lõid nad tsunftilaadseid ühendusi, kus olid meistrid ( doctor ), sellid (baccalaureus), ja õpipoisid (scolarius). Ülikoolides kasutati nii õppe- kui kõnekeelena ladina keelt.
Ülikooli olemasolu tõi linnale suurt kasu, seega välditi tülisid ülikooli ja selle õpilastega. Ülikooli võisid astuda juba 14-aastased poisid. Kõige rohkem oli üliõpilasi kunstide teaduskonnas, kus õpiti seitset vabat ainet. Triviumi ainetes eksami tegemine andis bakalaureuse kraadi, matemeetiliste kunstide eksami sooritamine võimaldas saada kunstide magistriks ning astuda ühte neljast kõrgemast teaduskondadest.
Õpetati loengute ja dispuutide vormis. Kohalkäimine oli kohustuslik ning puudumise korral tuli maksta trahvi . Loengud algasid koidikul ja lõppesid päikeseloojangul. Ülikoolide esimestel sajanditel puudusid kindlad ruumid õppetööks. Õppejõud pidasid loenguid oma kodudes või üüritud ruumides, vahel ka tänavatel. Dispuute ehk teaduslikke vaidlusi peeti kõigis teaduskondades ning need olid üliõpilaste lemmikosa.
Keskaegsete ülikoolide tase oli üllatavalt madal. Näiteks ei saanud nõrgemad õpilased Eukleidese viienda teoreemi tõestamisega hakkama, Pythagorase teoreemi tõestamisega võisid vaeva näha magistrid ja doktorid.
KOKKUVÕTE
Keskaja inimese maailmapilti mõjutas suuresti kristlik kultuur ja Katoliku kirik. Oluliseks peeti oma seisusega rahulolu. Keskajal ei hinnatud haridust eriti kõrgelt. Tavaline oli, et poliitikute ja valitsejate hierarhia ei sõltunud inimeste haridusest, vaid nende päritolust ja varandusest. Haridus oli kättesaadav vaid vähestele, seega oli ka kirjaoskus väga madal. Siiski on näiteks tänapäevane ülikool saanud alguse just keskajal. Ametite õppimine ja õpetamine toimus keskajal õpiposi meetodil.
KASUTATUD KIRJANDUS
H. Palamets „Keskaja kultuurist ja olustikust“
M. Tilk „kasvatus eri kultuurides II“
J. Le Goff „Keskaja inimene“
A. Gurevitš „Keskaja inimese maailmapilt “
http://www.medievality.com/education.html
www.historylearningsite.co.uk/medieval_education.htm, www. spartacus .schoolnet.co.uk/YALDeducation.htm