Seisuslik haridus keskajal (0)

Tartu Ülikool
Haridusteaduskond
SEISUSLIK HARIDUS KESKAJAL
Referaat
Juhendaja Karmen Trasberg
Tartu 2011
Sisukord
Sisukord................................................................................................................................................2
Sissejuhatus..........................................................................................................................................3
1. Seisuslik ühikond..............................................................................................................................4
2. Vaimuliku seisus...............................................................................................................................5
2.1 Vaimuliku kasvatus.............................................................................................................5
2.2 Vaimuliku naise kasvatus....................................................................................................6
3. Rüütli seisus......................................................................................................................................7
3.1 Rüütli kasvatus....................................................................................................................7
3.2 Rüütlidaami kasvatus..........................................................................................................8
4. Kolmas seisus...................................................................................................................................9
4.1 Kaupmehed .........................................................................................................................9
4.2 Käsitöölised......................................................................................................................10
4.3 Talupojad..........................................................................................................................11
Kokkuvõte..........................................................................................................................................12
Kasutatud kirjandus............................................................................................................................13
Sissejuhatus
Referaadi eesmärgiks on anda ülevaade keskajal valitsenud seisuslikust haridusest: keda, kus ja kuidas kasvatati.
Järgnev referaat kirjeldab erinevate seisuste võimalusi hariduse omandamiseks, õpitavaid ameteid, õppimise protsessi. Referaat on jaotatud neljaks peatükiks. Esimene neist käsitleb seisuste jagunemist ning järgmised kolm peatükki kirjeldavad erinevate seisuste õppimismeetodeid.
Algselt oli plaanis põhjalikumalt uurida üldiselt keskaja haridust, kuid see tundus liiga laiali valguv teema. Otsustasin keskenduda kitsamale teemale ning kuna keskaja pedagoogika olulisem aspekt oli seisuslik haridus , otsustasin valida just selle teema.
Töö koostamisel on kasutatud keskaega käsitlevaid raamatuid, kuid juurde on leitud informatsiooni ka internetist. Töö illustratsioonid on samuti leitud interneti teel.
1. Seisuslik ühiskond
Keskaeg on ajalooperiood vanaaja ja uusaja vahel. Tavaliselt paigutatakse keskaeg ajavahemikku 5. sajandist 15. sajandini Kõik keskaja inimesed jagati 3 seisusese vahel: bellatores, oratores ja labratores.
Kõrgeim ehk I seisus ehk vaimulikud moodustasid 0,5-1% ühiskonnast. Ladina keeles „oratores“ tähendab „need, kes palvetavad“. Vaimulike ülesanne oligi ühiskonna eest palvetada ja jumalat teenida. Neil oli kohtumõistmisõigus.
II seisuse moodustasid ehk aadlikud ehk rüütlid. Ladina keeles „bellatores“ tähendab „need, kes sõdivad“. Aadlike ülesanne oli sõdida ja ühiskonda kaitsta. Neil oli kohtumõistmisõigus.
III seisusel polnudki konkreetset nime. Neid kutsutigi kolmandaks seisuseks. Enne linnade teket kuulusid sellesse seisusesse ainult talupojad ehk „labratores“ ehk „need, kes töötavad“. Nende ülesanne oli oma tööga ühiskonda ülal hoida. Linnade tekkega tekkisid kolmandasse seisusesse ka käsitöölised ja kaupmehed.
Inimese positsiooni ühiskonnas määras tema sünni päritolu. Esimesse seisusesse polnud võimalik sündida, sest vaimulikel kehtis tsölibaat ehk ei igasugusele seksile. Igal seisusel oli teistest erinev haridus, kasvatus, elulaad . Riietuse ja relva olemasolu või hobuste arvu järgi võis kindlaks määrata inimese seisuslik kuuluvus. Varandusel polnud mingisugust tähtsust seisuslikus korras. Oluline oli päritolu.
2.Vaimuliku seisus
2.1 Vaimuliku kasvatus
Vaimulikud olid keskaja seisustest kõige haritum ja samas kõige väiksearvulisem osa. Vaimuliku kasvatus vajas pikka aega ja kindlat koolitust, lisaks aga ka teistsugust eluviisi. Vaimulikku kasvatasid tavaliselt kloostri- ja katedraalikoolid või piiskopikoolid. Vaimulike ideaaliks oli karm ja ilmalikes küsimustes rangelt erapooletu munk- askeet , kes peab põlgama mööduvat ja maist ning oskama seda kõike sisendada ka tavakristlastele.
Munklusest pidasid palju ka esimesed autoriteedid kirikuisade hulgas, näiteks Basileos Suur. Basileos pidas väga oluliseks kasvatada kloostrites poisse , eriti vaeslapsi. Ta soovitas, et poistele oleks ette nähtud eraldi ruum, igapäevane elukorraldus oleks eale vastav ja järelevalve oleks usaldatud vaid kõige kogenumatele, vanadele ja kannatlikele munkadele. Karistada tuleks peamiselt paastu ja rääkimiskeeluga. Kasvatus pidi olema igal juhul karm, range ja askeetlik , kuid mitte julm ja juhuslik. Iga lapse liigutust ja sõna tuli jälgida ja sellele hinnag anda.
Üle maailma hakkas levima ka Püha Benedictuse kloostrikord, mille määruste kohaselt lisati munkadele palvetamise ja töö kõrvale ka kirikuraamatute lugemine ja kuulamine. See eeldas kirjaoskust. Kloostrid said maailmas, mis oli pidevas sõjas ja kus valitses vägivald ja omavoli, ainsateks religioosse elu keskustesks. Kloostrid olid ainsad hariduse säilitajad. Kloostrite üheks ülesandeks oli lapsi õpetada, kusjuures mitte ainult tulevasi munki, vaid ka ümberkaudsete ülikute lapsi, kes jäid ilmalikku ellu. Kloostrites õpetati varakeskajal seitset vaba kunsti.
Vabad kunstid ehk seitse vaba kunsti on keskajal välja kujunenud hariduskompleks, mille juured on juba antiigis. Vabade kunstide õppekavva kuulus keskajal üldiselt kaks taset: triivium (trivium) ja kvadriivium (quadrivium). Triiviumi alla kuulusid grammatika, dialektika ja retoorika (kõnekunst) õpingud, mis tuli hilise keskaja ülikoolides bakalaureusekraadi saamiseks läbida. Triivium oli üldine arutlemise vahendite omandamise tase, mis eelnes igasugusele spetsialiseerunud õppele. Kvadriiviumi alla kuulusid aritmeetika, muusika , geomeetria ja astronoomia . Kvadriiviumi läbinule omistati keskaja ülikoolides magistrikraad, mis andis täie õiguse tegeleda vabade kunstide õpetamisega. Kogu õppetöö käis ladina keeles mehaanilise päheõppimise meetodil.
Kirjaoskus oli tihedalt seotud munga usueluga, kuna kloostrireeglid nägid ette 2-3 tundi vaimuliku kirjanduse lugemist päevas. Kirjaoskus oli ka hädavajalik eeldus meditatsiooniks, mis kujutas endast päheõpitud piiblitekstide suulist kordamist.
Kahtlemata sõltus mungakssaamine kutsumusest ja Jumala armust, mis tulenes omakorda Jumala müstilisest tahtest (seda rõhutati eriliselt kloostrijutlustes). Kuid samas oli mungakutsumus ainulaadne väljavalituse vorm ja klooster ainuke koht, kus kujundati üliinimesi , kes omasid ülejäänud surelikele kättesaamatuid intellektuaalseid võimeid ning tõusid seetõttu teistest kõrgemale.Valik mungaseisuse kasuks oli ühtlasi valik kultuuri ja hariduse kasuks. Aadlipere võsudele oli see ainsaks alternatiiviks sõjakunsti kõrval.
2.2 Vaimuliku naise kasvatus
Vaimulikkonna, just musta vaimulikkonna hulka kuulus ka terve hulk naisi. Nemad võtsid enda kanda lohutamise, põetamise ja vaeteabi, suremise õpetuse ja toe. Igapäevast kasvatustööd viisid läbi nunnad . Nad õpetasid ümberkaudsetele ilmalikele tütarlastele karskust ja kasinust, töökust ja kuulekust. Kloostritest tulid käsitöövõtted, ravimtaimede tundmine ja kasutusoskus, aiapidamine, kokkuhoiuõpetus ja peamise väärtusena halastuse vajaduse meenutamine . Nunnad olid inimestele abiks haiguste ja surma korral, nemad lohutasid ja jagasid almust, toetasid ja õpetasid.
3. Rüütli seisus
3.1 Rüütli kasvatus
Kõik feodaalid, alates keisrist ja lõpetades väikerüütlitega, moodustasid rüütliseisuse ehk aadli. Seisusekaaslastena olid nad üksteisega võrdsed. Kuningal ja suurfeodaalidel oli muidugi palju rohkem võimu kui väikerüütlitel, kuid sellest hoolimata pidid nad omavahel suhtlema kui võrdne võrdsega ja järgima vastastikku rüütellikkuse reegleid. Ka aadlike kasvatuses ja eluviisis oli palju ühist. Kuna kõik rüütlid olid elukutselised sõjamehed, kellel ülesandeks kogu ühiskonna kaitsmine, oli nende elu seotud suurel määral sõjapidamisega.
Rüütliks võis saada vaid aadlik nii isa kui ka ema poolt, kui ta oli saanud 21 aastat vanaks ning noormees pidi olema saanud täieliku rüütlikasvatuse. Säärane kasvatus oli pikaajaline ja mitmeetapiline.
Rüütli kasvatamine algas varasest noorusest. Kuni 7 aastani kasvas noor aadlivõsu isakodus ja ema hoole all, kuid juba siis olid tema mänguasjadeks väikesed puust relvad. Teda õpetati tundma nende käsitsemist, karastati lapse keha, lasti tal palju liikuda , joosta , õpetati hobuseid tundma ja armastama , ratsutamise ja vehklemise algeid jms. Last ei tohtinud hellitada,sageli asetati ta nimme olukorda, mis nõudis julgust ja ettevõtlikkust. Koos usuõpetusega sisendati talle rüütliau, vapruse , ülluse, halastuse ja tagasihoidlikkuse põhimõtteid.
Kui poiss oli saanud 7 aastaseks, läks ta naistepoolelt üle meeste kasvatada. Nüüd süvenesid isa range kontrolli all kehalised ja relvaharjutused. Poisid pidid jooksma , hüppama, ronima, vallutama mängukindlusi. Et arendada poiste lihaseid, lasti neil loopida raskeid kive, nad pidid ujuma pikki distantse, heitma oda, laskma vibust ja omavahel maadlema. Need pidevad harjutused pidid andma aluse rüütli põhioskustele – ratsutamiskunstile ja relvakäsitsemisele. Säärased treeningud jäidki poiste, noorukite aga hiljem ka täiskasvanud meeste päevategevuse tavaosaks. Kasvatajateks ja järelvaatajateks olid vanad truud teenrid ja sõjamehed. Ükski neist sõdalastest polnud ju ette valmistatud õpetajaks.
10 aastaselt saadeti poiss kodust ära, mõne silmapaistva ja tunnustatud ning üldiselt austatud rüütli aga veel tavalisemalt isa senjööri lossi, näidates seega oma truudust (isa truudusetuse korral oli poeg pantvangina senjööri käes), kus poisike alustas oma rüütliks saamist paažina teenides. Seega oli 10 aastane poisike nüüd praktiliselt üksi ja ise enda eest väljas. Isanda lossis teenis reeglina korraga mitmeid paaže, mõned vanemad, mõned nooremad . Sellega tekkis kohe konkurents aga samas oli poistel kergem üsna karmi praktilist õpetust läbida, olid nad ju enam-vähem üheealised ja parimad sõbrad ja mängukaaslased leiti just sellest seltskonnast. Paažidena jätkusid poiste igapäevased treeningud. Nad vehklesid, ratsutasid, ujusid, jooksid, võitlesid üksteisega. Paažidel oli ka lossi igapäevaelus küllalt palju tööd. Nad olid tegelikult oma isanda teenrid. Hiljem sageli ülbed ja upsakad, haiglaselt tundlikud oma seisusliku uhkuse suhtes, ei pidanud rüütlid paažiaega kunagi alandavaks teenriajaks. See teenimine oli tänuavaldus isandale, peremehele, õpetajale. Paažiaeg kestis tavaliselt 15-16 aasta vanuseni. Loomulikult ootas iga poiss kannatamatult järgmisesse astmesse tõstmist. Tuli aeg ja isand nimetas nad oma relvakandjateks.
Reljakandjaks pühitsemine toimus tavaliselt pidulikult, teatati ka poisi vanematele, korraldati pidusööming, turniir jne. Sellest hetkest oli nooruk rüütlile lähemal, tohtis vestlustest osa võtta, pidi aga kõikide lossis viibivate daamide ja rüütlite suhtes üles näitama austust, lugupidamist ja teenistusvalmidust. Lõpuks, kui noor aadlik oli oma relvakandjaaja ära teeninud ja tema patroon oli temaga rahul, palus relvakandja endale rüütliau.
Kui keegi löödi rüütliks, siis oli ta rüütel igavesti , umbes nii nagu preestriks pühitsemise korral, kuigi rüütlitseremooniast ei saanud iialgi päris sakramenti. Keskaegne sõjamees
3.2 Rüütlidaami kasvatus
Varasest noorusest peale õpetati feodaali tütart vaatama rüütlitele kui oma kaitsjatele ja toetajatele. Rüütlite eetilised ideaalid olid ka tütarlaste kasvatuse aluseks. Tüdrukud pidid oskama anda haavatud rüütlile esmaabi, vabastada ta raudrüüst, puhastada haavad ja ravida teda. Kuna tüdrukud õppisid haavatute eest hoolitsemist, pöörati erilist tähelepanu ravimtaimede tundmisele ja kasutamisele. Rüütli tütart hakati õpetama sama vara kui poissi, tavaliselt nelja-viieaastaselt. Neile õpetati kõigepealt selgeks ladina tähestik, nii et iga õpetust saanud laps oskaks lugeda ja kirjutada.
Rüütlidaami kohustusliku hariduse hulka kuulus peale usuõpetuse ka laulu- ja tantsuoskus, luuletamise ja muusikariistadel mängimiseoskus. Lisaks pidi ta hästi tundma ka heraldikat.
4. Kolmas seisus
4.1 Kaupmehed
Kolmanda seisuse moodustasid linlased, eelkõige kaupmehed ja käsitöölised.
Kaupmehed õpetasid oma poegi ja õpipoisse samuti õpiposimeetodil nagu kõik teised keskaegsed seisused. Siin olid eriti hinnatud taibukus, arvutamisoskus, kiire reageerimine, ärivaist, riskivalmidus ja ettevaatlikkus. Loomulikult pidid kaupmehe õpipoisid ja sellid õppima käibetasandil keeli, olema samuti ettevõtlikud ja vaprad. Kuid õpetuse algusest peale jälgiti poisi ausat meelt . Raha nõudis täpsust ja head mälu. Kaupmehehakatised pidid pikka aega oma väärtust tõestama, neid pandi proovile, ja anti võimalusi riskida. Noored kaupmehed pidid kõik olema ka head sõdalased.
Kaupmeeste pojad käisid tavaliselt ka linna, kloostri- või katedraalikoolis, see, mis linnas parajasti tegutses. Loomulikult pidid nad selgeks saama kirjutamise, lugemise ja arvutamise ning lisaks olid nad ju usklikest perekondadest ja õpetajad pidid neid juhatatama õige usu, moraali, traditsioonide ja kommete maailma. Isad hoidsid neil pilku peal ja püüdsid varakult tutvustada oma eriala alustega. Ka siin, nii kodus kui koolis, oli põhiliseks karistajaks vits . Kere peale anti nii koolist popiviskamise,
Keskaegne tänavapilt
kui kirikuteenistuselt jalgalaskmise eest, õunavarguse ja kivilahingute eest, kauaks väljajäämise ja lihtsalt sõnakuulmatuse eest.
Poisist sai kaupmehesell, kelle isesesva tegutsemise õigus laienes, keda usaldati üha enam. Ta võis saata kaupu teise linna, kontrollida maha- ja pealelaadimist, ühesõnaga vanema, meister-kaupmehe ja ka gildi valve all tõestas ta pidevalt oma suutlikkust. Meister- kaupmeheni oli aga veel pikk tee. Sell pidi saama kasumiga kaplemise oskuse, selle läbi ka varanduse, seejärel kinnisvara, alles siis võis ta pretendeerida tõsiselt võetava kaupmehe nimele . Kogu tegevuse vältel (pikkade aastate jooksul) ei tohtinud sell endale lubada ühtegi hooletust, valearvestust, ka ebaviisakat käitumist jms. Kaupmeheseisus oli see-eest ka vääriline tasu nähtud vaevale. Kaupmehed olid linna majandusliku, õigusliku ja poliitilise elu dikteerijad.
4.2 Käsitöölised
Teise väärikama linlaste grupi - käsitööliste kasvatus kujundas samuti äärmiselt olulise eetilise eluprintsiibi - tööd tuleb teha hoolega ja korralikult. Töö ja töökasvatuse väärtustamine oli käsitöölise kasvatuse puhul esmatähtis.
Keskaegse käsitöölise elu oli tänu tsunftisüsteemile rangelt reglementeeritud. Teatavasti oli igal käsitööliste ametiühingul ehk tsunftil oma põhikiri – skraa. Põhikirjas oli määratletud kõik käsitöölise elus toimuv, alates õpipoisiks vastuvõtmisest kuni meistri matusteni. Igal tsunftil oli kolm raamatut, õpipoiste-, selli- ja meistriraamat, kuhu kirjutati sisse ja välja õppeperioodi alustanud ja läbinud käsitöölised.
Käsitöölise seisus oli auväärt seisus, sinna ei võetud näiteks vallaslapsi. Õpipoisiks astuja pidi olema „sündinud ausast abieluvoodist“. Esimesed paar aastat pidi õpipoiss täitma kõik pererahva antavad ülesanded ja oli pigem teenija ja mustatöötegija. Õpiposis aeg kestis tavaliselt 4-6 aastat ja kui arvestada, et poisse võeti õpipoisteks 9-10 aastaselt, siis
esimese astme lõppedes oligi tavaliselt tegemist juba üpris isesisva noormehehakatisega. Säärane poiss võis juba teatada , et tal on plaan teha sellitöö – oma esimene erialane tööproov. Kui töö vastas nõuetele, kuulutati õpipoiss pidulikult selliks, kirjutati õpipoisiraamatust välja ja selliraamatusse sisse.
Teine etapp, selli aeg, läbiti tavaliselt 5-6 aastaga. Nüüd sai jooksupoisist üsna tähtis noorsand, kes juba tundis oma eriala ja kellel usaldati lihtsamad operatsioonid iseseisvaks tööks ning kes sai enamasti oma töö eest ka tasu. See oli aeg, kus noormees õppis oma meistri käest kõiki peensusi ning püüdis end näidata kui iseseisev käsitööline. Mõne aja pärast teatas sell valmidust rändama minna, mis oli kõikidele sellidele kohustuslik.
Rändamaminek tähendas kaugematesse linnadesse või teistesse riikidesse minekut. Üldreegel oli, et koju tagasi võis tulla sell kolme tunnistusega erinevate meistrite käest, kelle juures oli ta vähemalt pool aastat töötanud. Tavaliselt kestis rändamine kokku 2-3 aastat. Rännult naastes oli sellil vaja meistri juurde tööle asuda , kuna ilma kindla meistri töökoja juurde kuulumata ei saanud taotleda õigust meistrieksamit teha. Meistritöö teema tuli valida põhikirjas olevast nimekirjast. Eksam sooritatud , tuli veel tervele tsunftile pidu korraldada, mis oli samuti põhikirjas määratud. Kolme kuu jooksul pidi nüüd värske meister sisse seadma töökoja, palkama vähemalt ühe abilise ning ka abielluma.
4.3 Talupojad
Talupoega iseloomustas teatav elulaad, mis eristas teda teistest linnaelanikest: ta oli väga tihedalt seotud oma perekonnaga, mis oli tema jaoks esmane ja loomulik ühiskondlik struktuur.
Lapsi õpetati ja kasvatati vahetu lülitamise kaudu agraarühiskonna elutegevusse. Lapsed olid maast madalast kaasatud igapäevase töö protsessi eelkõige vanemate isikliku eeskuju najal . Töövõtted näidati ette ja nõuti töö tegemist. Töökasvatus oligi eriti iseloomulik talupojaühiskonnas.
Talupojakultuur tundis kõige paremini ning kasutas optimaalselt ära loodusseadused , -rütmid ja looduse põhielemendid. Niisugusest keskkonnast tulenevalt olid talupoja lapse kasvatuses mitmekülgsed teadmised väga olulised. Talupoeg oli see, kes pidi oskama kõike teha: õigesti ja tulemusrikkalt maad harida ja loomi kasvatada, kehakatteid ja jalavarjusid valmistada, endale elamut ehitada, uudismaad harida ja ennast kaitsta, seistes silm silma vastas professionaalsete sõdalaste-feodaalidega. Sellise kasvatuse käigus kujunes mitmekülgne majapidamise tundja, kes oskas kõiki töid ja ei lootnud kellelegi teisele. Sõdalaste-feodaalide seisusest hoidis ta nii eemale kui võimalik, vaimulike ees tundis ta aga aukartust ja hirmu, sest selle seisuse tarkuse ja väeni ta ei küündinud.
Mis puutub raamatuharidusse, siis sellest oli talupojaseisus kõige kaugemal. Kuigi sellest seisusest võis sattuda ja sattuski terve hulk poisse kloostritesse ja seal seisust muutes sai õpetatuks, võites mõnikord ka sotsiaalse või poliitilise positsiooni, jäi talupoeg seotuks ikka vaid maa ja vilja- ning loomakasvatusega. Haridus sai talupoegadele kättesaadavaks alles reformatsiooni käigus.
Talupojad põllul tööd tegemas.
Kokkuvõte
Keskaeg on ajalooperiood vanaaja ja uusaja vahel. Tavaliselt paigutatakse keskaeg ajavahemikku 5. sajandist 15. sajandini Kõik keskaja inimesed jagati 3 seisusese vahel: vaimulikud, rüütlid, kolmas seisus.
Vaimulikud olid keskaja kõige haritum ja kõige väiksearvulisem osa. Vaimulike ja munkade kasvatusega tegelesid tavaliselt kloostri- ja katedraalikoolid. Sageli sattusid sinna kõrgemast soost perekondade nooremad pojad, aga ka orvud ja mahajäetud lapsed. Õppetöö käis ladina keeles mehaanilise päheõppimise meetodil. Keskaja vaimulikke õpetati seistme vaba kunsti järgi. Vabade kunstide õppekavva kuulus keskajal üldiselt kaks taset: triivium(grammatika, retoorika, dialektika) ja kvadriivium (aritmeerika, geomeetria, astronoomia, muusika ). Vaimulike naiste ülesanneteks olid käsitöö, ravimtaimede tundmine ja kasutusoskus, aiapidamine, kokkuhoiuõpetus ja peamise väärtusena halastuse vajaduse meenutamine.
Keskaja rüütlite ülesanneteks oli sõdida ja ühiskonda kaitsta. Rüütliks õppida said ainult kõrgemast soost poisid. Rüütli kasvatusel oli kolm etappi : paaž, relvakandja, rüütel. Poisid õppisid relvakäsitlemist, ratsutamist, vehklemist ja jahipidamist. Kui keegi löödi rüütliks, siis oli ta rüütel igavesti. Rüütliseisusest tütarlapstele õpetati rüütlite ravimist, ravimtaimede kasutamist ning ladina tähestikku, usuõpetust ja muusikat.
Kolmandasse seisusesse kuulusid kaupmehed, käsitöölised ja talupojad. Kaupmeeste ja käsitööliste kasvatus toimus õpipoisi meetodil: õpipoiss-sell-meister. Talupoja kasvatus seisnes pigem vanemate eeskujul igapäevaeluks vajalike tööde õppimises. Raamatuharidusega puutusid talupojad kokku alles reformatsiooni käigus.
Kuue sajandi jooksul on haridusmaastikul toimunud väga palju muutusi. Kõige olulisem võrreldes tänapäeva ja keskaega on kindlasti see, et seisuslikku haridust enam ei eksisteeri ning igasugune haridus on kättesaadav kõigile. Kahtlemata pole vaimulike osatähtsus tänapäeva arenenud ühiskonnas enam nii suur, kuigi paljudes arengumaades on usul väga tähtis koht. Rüütlikasvatusest on kahtlemata välja kujunenud tänapäeva sõjaväelaste kasvatus. Mingil määral võib leida ka tänapäeva ühiskonnas õpipoisi meetodit. Näiteks kasvõi õpetaja elukutse : alguses õpid tavalises koolis, siis suundud eriala õppima ja siis asud tööle ning saad oma ala meistriks(professionaaliks.)
Kasutatud kirjandus

Gurevitš, Aron Keskaja inimese maailmapilt Tallinn: Kirjastus „Kunst“ 1992, lk 156

Le Goff , Jacques Keskaja inimene Avita 2002, lk 47, 67, 68, 76, 103, 127

Tilk, Maria Kasvatus eri kultuurides II Pärnu: AS Trükk 2004, lk 111-232

Keskaeg http://et.wikipedia.org/wiki/Keskaeg 12.11.2011

Keskaeg kui seisuslik ühiskond http://konspekt.weebly.com/suumltevaka-ajalugu-kolmas-periood-eksam.html 12.11.2011

Feodaalid http://miksike.ee/documents/main/referaadid/feodaalid.ht m 15.11.2011

Kasvatus keskajal http://www.tlu.ee/opmat/ka/opiobjekt/keskaeg/keskaeg_exe/keskaja_pedagoogika_kujunemine.html 12.11.2011

Vabad kunstid http://et.wikipedia.org/wiki/Seitse_vaba_kunst i 17.11.2011
Piltide allikad

Blacksmiths art http://homepages.tig.com.au/~dispater/blacksmithgallery.ht m 18.11.2011

Kasvatus keskajal
http://www.tlu.ee/opmat/ka/opiobjekt/keskaeg/keskaeg_exe/kolmanda_seisuse_kasvatamine.html 18.11.2011

Medieval Knight Costume http://karenswhimsy.com/medieval-knight-costume.sht m 18.11.2011

Educational Programs http://www.jillrogoff.com/education.html 18.11.2011
13