Kooli ajaloo referaat.(Kasvatus ja kool Vana-Roomas) (0)

SISSEJUHATUS

Valisin oma referaadi teemaks „ Kasvatus ja kool Vana-Roomas”, ning valisin selle teema sellepärast, et mulle endale meeldib väga ajalugu, ja see pakkus mulle huvi, et kuidas kasvatati ja koolitati lapsi vanasti. Roomas oli kolm koolide astet: algkool , grammatiku kool ja retoorikakool.
Algkooli mindi 7-aastaselt. Algkoolis käisid poisid ja tüdrukud koos. Õpiti lugema, kirjutama ja arvutama . Kõigepealt õpiti tähti, siis õpiti neid lugema ja alles siis hakati kirjutama. Harjutused muutusid järjest keerulisemaks, lõpuks jõuti etteütlusteni ja õpiti grammatikat. Arvutati peast ja sõrmede abil. Peaaegu igaüks võis hakata algõpetajaks, mingit ametlikku luba selle jaoks vaja ei läinud. Seetõttu peeti algkooli õpetajaid inimesteks, kes millegi muuga hakkama ei saa. Õpetaja palk oli väga väike, selle raha eest pidi ta rentima ka ruumi, kus lapsi õpetada. Tihti oli see ruum vilets, sest õpetajal ei jätkunud parema ruumi rentimise jaoks raha. Algkool kestis 5 aastat. Et saada vägevaks riigimeheks, pidid rooma poisid käima kolmes kooliastmes. Grammatiku kool tuleneb sõnast grammata-raamatud. Nagu nimigi ütleb, tegeleti grammatiku koolis raamatutega. Õpetajateks olid grammatnikud, nad olid tunnustatud õpetajad, tavaliselt olin nad kreeklaste poolt vabaks lastud orjad . Grammatiku koolis õppisid harilikult aristokraatide pojad. Grammatnikud õpetasid noormehi õigesti kõnelema ja kirjutama, loeti klassikalist kirjandust, kirjutati kirjandeid ja kommenteeriti ning analüüsiti loetut. Grammatiku koolis õpiti üks või kaks aastat ja sealt lahkuti 13-14-aastaselt.

Retoorika e. kõnekunsti tõid Roomasse kreeklased ja ka nemad hakkasid seda õpetama. Retoorikakooli ei pääsenud igaüks, kes soovis, sest pidi kõnelema kreeka keelt. Selline kool oli ka väga kallis. Mõnes mõttes oli retoorikakool erialakool, mis koolitas välja kõnemehi ja advokaate. Retoorikakool sarnanes natuke grammatiku kooliga , kuid oli raskemal tasemel. Õpilased pidid kirjutama etteantud teemadel , nad pidid kas ümber lükkama või kinnitama mõnda sündmust. Koolis korraldati väitlusi ja arutlusi. Koostati endale tekst, õpiti see pähe ja esitati avalikult klassile ja vanematele. Retoorikakool lõpetati 15-16 aastaselt.

KASVATUS
Perekonnapea absoluutne võim õpetas noori maast madalast alluma , isiklikku initsiatiivi ega ei saanud noortel olla. Isa õpetas poisile sõdalase ja põlluharija oskusi, aga ka kodaniku kohustusi. Pidev võitlus patriitside ja plebeide vahel teravdas äärmuseni võitlust õiguste eest. Siit kasvas välja seaduse eriline roll ühiskondlikus elus. Mõlemad pooled kasutasid oma huvides ka religiooni, mis algselt oli seadusele väga lähedane, ning tõlgendasid seda samuti oma vajadust mööda: jumalikud ettekuulutused, usu õiguslikud normid patriitside ja nende seast valitud pontifekside käes, sakraalsed seadused kaitsmaks tribuunide puutumatust, patroonide pühad kohustused oma klientide suhtes jne. Religiooni tihe side seaduse ja poliitilise võitlusega suurendas ühelt poolt selle osa ühiskondlikus elus, teiselt poolt aga soodustas sekke formaliseerimist.

Perekond. Isa roll ja lapse kasvatamine perekonnas.

Kui perre sündis laps, oli ema lapse pärast hirmul selle hetkeni, kui isa tema jalge ette asetatud imiku oma kätele tõstis. See rituaalne žest kinnitas, et isa tunnistab sündinu oma seaduslikuks lapseks. Isa otsustas, kas laps üles kasvatada, ära heita, müüa või lihtsalt tappa. Isa võis last mitte vastu võtta. Siis visati laps lihtsalt välja. Vigased lapsed visatagi alati ära, sest juba nende sündimine oli perekonnale halb enne. Sageli tapeti ka lapsed, kes juhtusid sündima mõnel õnnetul päeval, näiteks valitseja või kangelase surmapäeval. Samas on aga säilinud hauakivi 7 aastasele pimedale tüdrukule. Lapse ellu jätmine oli isa otsustada. Äraheidetud maimukesed ( kui neid kohe ei lämmatatud) toodi Rooma juurviljaturule ja asetati spetsiaalsele samba jalamile. Sinna toodi ka terveid imikuid ja keegi nad üles korjas, muutusid nad kasvataja orjadeks. Esines juhtumeid, kus sääraseid lapsi meelega sandistati ja saadeti siis kerjama.
Isa otsustas oma laste käitumise üle, karistades neid nii, nagu pidas vajalikuks ja seda oma surmani. Poeg võis olla juba kõrgel ametikohal, olles ammu ise pereisa , kuid allus ikkagi oma isa korraldustele. Rooma ajaloos on küllalt teada juhtmeid, kus isa andis korralduse reeturist poeg tappa. Elu andu võis ka ellu võtta. ”Mina su sünnitasin, mina su ka tapan” – see vorm arenes roomlaste õigussüsteemi osaks ja seda nimetati isa võimuks. Seega oli isa võim midagi vääramatut, kaljukindlat, looduse ja seaduse pühitsetut. Ühelegi teisel rahval polnud oma laste üle nii suurt võimu kui roomlastest pereisadel.
Perekond oli isa au ja uhkus. Väärikalt kasvatatud pojad, kes oskasid õigesti käituda, allusid seadustele , täitsid oma kohust, kutsusid esile kogukonna heakskiidu ja seda pidas iga isa suurimaks tasuks.

Lapsepõlv

Kui isa oli sündinud poja või tütre kätele tõstnud sai lapsest hetkega pere täieõiguslik liige. Talle pandi nimi. See oli pidulik päev ja sel puhul kogunesid sugulased õnnitlustega. Roomlased ei teinud erilist vahet tütre ja poja sünni vahel. Mõlemate üle rõõmustati. Lapsepõlve kujutati kujutatti tavaliselt süütu rõõmsameelne olemisena, rooma autorid on kirjeldanud ka laste mänge, mis olid tollal populaarsed . Need olid mitmesugused pallimäng ja osavus- või äraarvamismängud. Laste hauakividel on kirjad, mis peegeldavad vanemate armastust ja suhtumist lapsepõlve.
Vanad roomlased pidasid ka õigeks, et last toidab ema, mitte ämm, kuigi vabariigi lõpus muutusid ammed tavaliseks. Poisile määrati varakult meeshoidja, kes mängis lapsega, karastas teda, jälgis tema käitumist, parandas, kutsus korrale ja, kui vaja, ka karistas. Õed-vennad mängisid ja kasvasid esimesed seitse aastat koos. Mängud ja mänguasjad olid neil sarnased meieaegsete laste mänguasjade ja mängudega.
Kui poiss sai seitsme aastaseks, algas tema kasvatamine meheks. Siis pidi isa temaga tõsiselt tegelema hakkama. Isa pidas oma auasjaks kasvatada poeg isiklikult heaks kodanikuks ja sõduriks, kes oleks väärt kandma roomlase nime. Kui poiss juba koolis käis, tutvustas isa talle majapidamist, põllumajandust, agrotehnilisi võtteid ja ratsionaalse majapidamise küsimusi, lootes pojast arukat järglast. Praktilise õpetuse kõrval oli poiss pidevalt isa kontrolli all olevas kõlbelises keskkonnas. Koos teadmistega, õppis ta hea ja kurja vahel vahet tegema, harjus konkreetsete ja pidevate eeskujude najal õigesti käituma, häbenema ja teiste jaoks heakskiitu taotlema, õppis olema väärikas roomlane. Kasvatamine oli auasi. Poiss oli isa pideva järelevalve all. Poiss võeti kaasa ka siis, kui isa läks kuhugi pidulikule lõunale. Seal kõneldi aktuaalsetest probleemidest, vaieldi, arutleti ja peeti silmas, et pojad jälgivad iga sõna. Räägiti kangelastest, ülistati neid ja poegadele oli see parim ja mõjuvam patriootiline kasvatus.

Naine Rooma ühiskonnas

Erinevalt kreeka ühiskonna arusaamadest oli roomlastel naine rohkem au sees. Ta võis vabalt seltskonnas liikuda ning eriti austusväärne oli emadus . Perekonnas oli naine mater familiae ning sellega ka emand – domina . Rooma naine valitses maja. Tema iseseisvust väljendus selleski , et tal oli seadustega kaitstud mehe omavoli eest. Mäletatavasti oli mees oli mees kõigi pereliikmete ainuvalitseja ning nende käitumise hindaja ja saatuse üle otsustaja. Kuid naist ja tema ematundeid respekteeriti. Eriti oluline oli see pere vallalistesse tütardesse suhtumise puhul, keda roomlasest isa pidas samaväärseks orja või tarbeesemega ning kes leidis kaitset vaid ema juures. Ema kaitseski neid isa räige omavoli eest. Siiski naine allus kõiges – isale , abikaasale, vennale , pojale, või hooldajale. Päris võrdseks ei saanud ta mehega mitte kunagi. Naine oli kodukolde hoidja ja kodukolle oli roomlastele arusaamades kõige algus ja keskus. Juriidiliselt oli naine siiski roomlaste seas õigusteta olevus, kes kõiges allus perekonnapeale.
Tüdrukud pandi Roomas varakult mehele ( 15-18 eluaasta vahel ). Mees oli tavaliselt oma naisest tunduvalt vanem – esines juhtumeid kus mees kinkis oma lapseohtu naisele nukke. Mees oli nüüd see, kes tutvustas naist majas ja väljaspool toimuvaga, õpetas teda ja hoolitses ka tema hariduse eest. Vanuse ja teadmiste vahe soodustas naisepoolse lugupidamise ja austuse tekkimist. Lapseohtu naine vaatas oma vanemale ja targemale mehele alt üles ja pidas teda suureks autoriteediks. Abielu sõlmimise toiminguid oli mitmesuguseid. Kõige tugevamaks liiduks loeti confarreatio. See oli pidulik abielusõlmimise tseremoonia, mis toimus kümne tunnistaja juuresolekul ja mille sõlmis peapreester. Lihtsamad abielusõlmimised oli coemptio – pruudi ost . Viie tunnistaja juuresolekul lõi peigmees, hoides pruudi käest kinni, mündiga vastu klaaskaussi ja kuulutas pruudi omaks. See polnud aga sama omand mis orjatari ostmine, vaid peigmees küsis pruudilt, kas too tahab saada tema perekonna emaks . Pruut vastas, et tahab. Seejärel küsis pruut, kas mees tahab saada tema perekonna isaks, mees vastas samuti jaatavalt. Kõige lihtsam ja levinum abiellumine oli usus – kui naine oli mehe kodus elanud üle aasta, tunnistati abielu kehtivaks. Abielu sõlmimise päev oli väga tähtis, et abilelu oleks pikaajaline, lasterohke ja õnnelik, oli tarvis valida jumalatele meelepärane päev. Hoiduda tuli päevadest, mis olid seotud rahvuslike õnnetustega, sõjajumal Marsile pühendatud päevadega, surnutekultusega seotud päevade ja muude halba ennustavate päevadega Esimese lapse sündides oli nooruke naine oskamatu ning vajas toetust ja juhatust. Seepärast mängisid laste kasvatamisel olulist rolli vanaisad ja eriti vanaemad .

KOOL

Esimene märge koolist on aastast 449 eKr. Kus muuseas märgitakse just tütarlaste kooliskäimist oma hoidja saatel. Rooma kooli nimi oli ludus mitte schola . Kooli võis avada igaüks, kes selleks soovi avaldas. Võis rentida lihtsalt kuskil tänavalõpul töökoja, nagu tegi iga teine käsitööline. Tänavalõppu eeldati sellepärast, et õppimise protsess oli lärmakas: pähe õppides korrati valjusti kooris, ning, et ümberkaudsed elanikud ei olnud säärasest naabrusest kunagi vaimustatud. Riik ei tundnud kooliasjanduse vastu huvi, ei keelanud ega käskinud, samuti puudus koolide üle riigipoolne kontroll. Iga isa pidi ise hoolitsema ja vastutama selle eest, kelle hoolde ta oma poja õppima usaldab. Säärastes algkoolides õpetati algteadmisi – lugemist, kirjutamist, arvutamist. Kooli õpetaja pärines tavaliselt ühiskonna madalamatest kihtidest. Perekonna siseselt oli lapse õpetamine usaldatud orjale. Kirjaoskuse õpetusele lisandusid katkendid seadustekogudest, mille lapsed õppisid pähe rütmis lauldes või skandeerides. Elementaarne kirjaoskus oli roomlaste hulgas levinud. Kooli läksid lapsed umbes 7 aastaselt. Algkooli sisustus oli vaene: laud ja pingid . Kooliruumis paistis kõige rohkem silma poodiumil asuv seljaga tool, kust õpetaja valitses oma auditooriumi üle. Õpetaja rääkis tavaliselt istudes . Ka õpilased istusid pinkides ja tõusid püsti vaid siis, kui vastasid oma ülesannet, Roomlased pidasid kirjutamisel mugavaks igasugust asendit, seepärast puudusid lauad ja lapsed kirjutasid oma tööd põlvedel. Sageli toimus osa õppetööst värske õhu käes linnaveerel maas istudes . Lugemist omandati nii, et kõigepealt õpiti selgeks tähed, siis nende kasutamine silpides, siis sõnad ja lõpuks loeti kokku laused.
Kirjutamiseks kasutati vahatatud puutahvlikesi millele kraabiti tähemärke stiilusega, ühest otsast terava ja teisest otsast lameda pulgaga. Laps tõi tahvli ja stiiluse kodust kaasa, mõnikord kandis kirjutusvahendeid ori. Stiilius oli sageli rauast ja õpilane kandis seda vöö spetsiaalses vutlaris . Õpperaamatud asetati erilisse silindrikujulisse puutopsikusse. Raamatud olid käsikirjalised rullid, raamatu pealkiri kirjutati eraldi naharibale ja kinnitati rulli külge. Raamatud olid väga haruldased ja kallid.
Koolitöö algas tavaliselt väga vara hommikul , õpilased käisid kodus lõunal ja siis läksid kooli tagasi. Täpselt koolipäeva pikkust me ei tea ja eks see olenes ka palju õpetajast. Enamiku iseseisvaid ülesandeid tegid õpilased koolis õpetaja järelevalve all. Õpilased jagunesid vanuse ja andekuse järgi gruppidesse , mille eesotsas olid andekamad õpilased. Priimused said esimesena õiguse vastata, lugesid esimesena ette oma töid ja olid ka kaasõpilastele repetiitorid, asendasid ka mõnikord õpetajat. Säärase parima õpilase koht ei olnud igavene . Igas grupis tehti pidevalt kontrolltöid. Esimeseks sai töö kõige paremini kirjutanu ja seda kuni järgmise võistlustööni, tavaliselt kuuks ajaks. Koolivaheaeg oli rooma lastel neli kuud – juuni algusest oktoobri alguseni, lisaks sellele veel mitmed religioossed pühad.
Järgmine etapp oli grammatikuse kool. Siia jõudes oli laps tavaliselt 12-13 aastane. Lõpetati see etapp tavaliselt 16 aastasena. Grammatikuse kool oli arvatavasti paremini sisustatud kui algkool. Siin võis olla kuulaste inimeste büste, reljeefe eepiliste poeemide tuntumate stseenidega, võib-olla ka geograafilisi kaarte. Klassiruumid vanas Roomas ei olnud kinnised ega isoleeritud. Sageli asusid nad tänava ääres portikuse all eesriide taga, et tänavamelu õpilaste tähelepanu liigselt ei häiriks. Kooli võis igaüks igal ajal sisse astuda. Siin liikusid pidevalt lapsevanemad, sõbrad, ka need, kes lihtsalt tahtsid tunde pealt kuulata. Grammatikakooli peaaineks oli kirjandusteoste lugemine ja arutlus, kreeka ja ladina keele kirjalikud ja suulised tööd. Palju eeskuju saadi kreeklaste töödest. Enamik ajast kõneles õpetaja, õpilasi küsiti vähe ja neile anti üldse vähe sõnaõigust. Peamiselt tegid õpilased märkmeid, seetõttu jäi räägitav sageli segaseks. Õpilased hiilgasid sellega, et tõid koju ja näitasid ette tihedalt täiskirjutatud tahvlikesed märkmetega. Kuid päris passiivne õpilase roll ka ei olnud. Ta pidi tunnis tegema kirjalikke töid, luulet, proosasse ümber panema, arendama mõnd sentensit, kootama väikesi jutukesi luule või mütoloogilistel teemadel. Tõlkimine grammatikuse õppeprogrammi arvatavasti ei kuulunud. Pärast grammatikuse kooli lõpetamist läks noormees riitori juurde kooli, kuigi osaliselt tegelesid retoorikaga juba grammatikused . Riitori ülesanne oli anda oma õpilastele kogum võtteid, et neid ette valmistada poliitilise ja kohtuoraatori praktiliseks tugevuseks. Riitorid olid samuti spetsialiseerunud keele järgi – oli kreeka riitorid ja ladina riitorid. Ladina riitoritel oli roomas pikka aega tegemist, et püsima jääda. Mõned noormehed õppisid lisaks spetsiaalseid teadusi. Loodusteadusi ja matemaatikat pidid praktilise meelega roomlasele eriti südamelähedased olema, kuid õpetamise tase sel alal oli madal. Kui noormees oli oma õpingud lõpetanud, sai ta selga mehetööga, ja sageli saatis isa ta välismaale õppima. Kõige sagedamini mingi Ateenasse, Rhodosele, Mütileenesse, Pergamoni, et kuulata sealseid kuulsaid filosoofe-õppejõude. Teised aga astusid pärast riitori juures õpingute lõpetamist kohe ühiskondlikku ellu.

Õpetaja
Rooma õpetajad ei paistnud silma erilise kannatlikkusega. Piisas väikesest õpilasepoolsest veast, kui õpetaja võis endast välja minna, karjuma hakata ja koguni kätele voli anda. Õpetaja sõimu kuuldi tavaliselt kaugele ja see oli koolipäeva tavaline koostisosa. Rooma isad ei heitnud õpetajatele liigset karmust ette, vastupidi, nad pelgasid, et pehme kasvatus hellitab nende lapsed ära. Pealegi põhjendati õpetaja vihapurskeid tema tõelise pühendumusega oma töösse : kui vihastab küllap tahab anda parimat . Kui see ei aidanud võttis õpetaja appi oma põhilise töövahendi pika joonlaua . Kool ja joonlaud olid lahutamatud mõisted. Lapsed pidid sirutama käed joonlaua löökide alla. Tõsisemate karistuste puhul läks käiku nahkrihm . Rooma koolis oli karm sõjaline distsipliin , kaasaegsed hakkasid selle vastu protestima, kirjutati kooliõpetuse liigsest karmusest ja koolihirmus, kuid vanade traditsioonide vastu ei aidanud miski. Kehaline karistus oli tavaline, mitte üksnes rooma algastme koolides .

KOKKUVÕTE

Perekonnapea absoluutne võim õpetas noori maast madalast alluma, isiklikku initsiatiivi ega ei saanud noortel olla. Isa õpetas poisile sõdalase ja põlluharija oskusi, aga ka kodaniku kohustusi. Pidev võitlus patriitside ja plebeide vahel teravdas äärmuseni võitlust õiguste eest. Siit kasvas välja seaduse eriline roll ühiskondlikus elus. Kui perre sündis laps, oli ema lapse pärast hirmul selle hetkeni, kui isa tema jalge ette asetatud imiku oma kätele tõstis. See rituaalne žest kinnitas, et isa tunnistab sündinu oma seaduslikuks lapseks. Isa otsustas, kas laps üles kasvatada, ära heita, müüa või lihtsalt tappa. Isa võis last mitte vastu võtta. Siis visati laps lihtsalt välja. Lapsepõlve kujutati kujutatti tavaliselt süütu rõõmsameelne olemisena, rooma autorid on kirjeldanud ka laste mänge, mis olid tollal populaarsed. Need olid mitmesugused pallimäng ja osavus- või äraarvamismängud. . Kooli läksid lapsed umbes 7 aastaselt. Algkooli sisustus oli vaene: laud ja pingid. Kooliruumis paistis kõige rohkem silma poodiumil asuv seljaga tool, kust õpetaja valitses oma auditooriumi üle. Õpetaja rääkis tavaliselt istudes. Rooma õpetajad ei paistnud silma erilise kannatlikkusega. Piisas väikesest õpilasepoolsest veast, kui õpetaja võis endast välja minna, karjuma hakata ja koguni kätele voli anda. Õpetaja sõimu kuuldi tavaliselt kaugele ja see oli koolipäeva tavaline koostisosa. Rooma isad ei heitnud õpetajatele liigset karmust ette, vastupidi, nad pelgasid, et pehme kasvatus hellitab nende lapsed ära.

KASUTATUD KIRJANDUS
Kasvatus eri kultuurides I. Tilk, M.
Vana-Rooma inimene. A. Giardina.
http://www.miksike.ee/documents/main/referaadid/kreeka_rooma_eluolu_karol.ht m
https://www.yg.rapina.ee/opilane/10b/Ajalugu/VANA-ROOMA%20%20-%20kokkuv%C3%B5te.doc
http://mapyourinfo.com/wiki/et.wikipedia.org/Vana-Rooma/