Vana-Idamaade haridusest (0)

Vana- Idamaade haridusest
Referaat
Monika Sepp
Kunstiõpetuse õpetaja magistriõpe
Õppejõud Karmen Trasberg
Tartu Ülikool 2011
Sissejuhatus
Kuna territoriaalselt kuulub Vana-Idamaade alla väga palju riike küllaltki laialt maaalalt ning teadaolevalt on näiteks Sumerite kiilkirja peetud paljude hilisemate keelte eelkäijaks ning Egiptuse kultuuri õitsengut imetletakse tänapäevalgi, siis pakkus antud teema siinkirjutajale suurt huvi.
Käesolevas referaadis uuritaksegi Vana-Idamaade rahvaste üldist ajalugu ning kasvatuskultuuri ja põhjalikumalt peatutakse kahe enimkajastatud riigi, Egiptuse ning Sumeri, kasvatus-ning hariduslool.
Erilist huvi tundis siinkirjutaja meeste ja naiste võimalustest tolleaegses hariduses. Samuti intrigeerib referaadi autorit teema initsiatsioonist iidsetel aegadel .
http://library.thinkquest.org/J002606/AncientEgypt.html
Vana-Idamaade ajaloost
Vana-Idamaade ajalugu on kõige vanemate klassiühiskondade ajalugu, mis hõlmab väga paljude rahvaste ja suguharude ajalugu, kes asustasid V aastatuhandete keskelt kuni VI sajandini e.m.a. laialdast maa-ala Vahe-merest ning Egeuse merest kuni Vaikse ookeanini. Mõiste „Vana- Idamaad “ on konventsionaalne ning on jäänud meieni püsima antiikajast, mil need maad asetsesid Rooma suhtes ida pool. Idamaadest olid kõige tähtsamad need riigid, mis tekkisid Mesopotaamias, Tigrise ja Eufrati jõgede orus: Sumer ja Akad, hiljem Babüloonia ja Assüüria. Nende vahetus läheduses olid ida pool Eelam, Meedia ja Pärsia, Assüüriast põhja pool Urartu riik. Väike- Aasia poolsaarel, tänapäeva Türgi südames, asus hattide riik. Väike-Aasia poolsaarest lõuna pool, Vahemere idarannikul, asetsesid arvukad Foiniikia kaubalinnad, nendest idas, lähemal Eufratile, Süüria linnad, Foiniikiast lõuna pool aga Palestiina riigid Iisrael, Juuda, Moab jt. Iraani kiltmaast ida pool asetsesid muistsed India riigid, Vaikse ookeani rannikul aga tekkis Hiina riik. ( Struve „Vana-Idamaade ajalugu“ 1949: 3) Aafrikas oli Vana-Idamaade ainukeseks riigiks Egiptus . Vana-Idamaade loetellu kuulus tegelikult rohkem maa-alasid ning tekkis aeg-ajalt ka nn. Riiklikke moodustisi, mis teatud ajajärgul etendasid oma osa, kuid neist on meieni säilinud üsna vähe mälestusmärke ning milledest seega ei ole piisavalt infot, et ajaloolased saaksid nende kohta suuremaid tähelepanekuid teha. (Struve „Vana-Idamaade ajalugu“ 1949: 3-4)
Vana-Idamaade territoriaalne kaart.
http://am.newikis.com/%E1%88%B5%E1%8B%95%E1%88%8D:Ancient_Orient.png.html
Rändlevate küttide ja karjakasvatajate arvukad suguharud, kes asustasid Kesk-Aasia, Araabia ja Aafrika hiiglarohtlaid, olid alles barbaarsuse keskastmel, kuid nende arvukuse suurenemine tõi kaasa üleliigse rahvastiku muinasjutulised suurrännakud, mis panid aluse rahvastiku tekkimisele vanas ja uues Euroopas. Liibüa, Nuubia ja Põhja-Araabia barbarlikud suguharud asustavad Niiluse oru, Araabia ja Süüria nomaadid asuvad Mesopotaamiasse ning Jordani orgu ja Kesk-Aasia karjakasvatajad tungivad Hindustanisse ja Iraani kiltmaale. Siin kujunesidki esimesed klassiühiskonnad, mille majanduse aluseks oli põllundus. Tekib ja areneb orjanduslik kord.(Struve „Vana-Idamaade ajalugu“ 1949: 4-5) Ühiskond lõhenes vaenulikeks klassideks, kus valitsev klass hoidis ohjes orje ja lihtkogukondlasi ning ihkas laiendada oma riigi territoriaalseid piire ning kaitsta olemasolevaid. Loomulikult tuleb rõhutada Vana- Idamaa riikidest rääkides igaühe spetsiifilistele iseärasustele ning erinevustele, kuigi suures plaanis on neil ka palju sarnaseid jooni. Seetõttu ei saagi nendest riikidest rääkida kui ühest suurest Vana-Idamaast. Üldiselt saab tuua Vana Idamaade tunnusjoonteks maaeraomandi puudumise, omandi kogukondlike vormide säilimise ning kunginga despootliku võimu. . (Struve „Vana-Idamaade ajalugu“ 1949: 6, 8)
Vana-Idamaade kasvatuskultuuri ajaloost
Nii nagu teisteski iidsetes kultuurides, nii sai ka Vana-Idamaal riigieelsel ajal lapsest sündides sugukonna lastegrupi liige ning tema kasvatamine oli suuresti ühiskondlik. Lastegrupp oli kõige tihedamalt seotud sugukonna naiste grupiga, kuni nad jõudsid ikka kus neil tuli läbida initsiatsiooniriitus, mille läbinud tütarlapsed liitusid naiste ning noormehed meeste gruppidega ning selleks ajaks olidki nad omandanud kõik eluks vajalikud teadmised ja töövõtted. Töövõtteid õpetati lapsele perekonnas, kus ema näitas tütrele ja isa pojale, kuidas tuleb käituda, töötada, jahti pidada või söödavaid taimi korjata. Soorollid olid tol ajal peres rangelt jaotatud.
Inimeste eluiga oli siis küllaltki lühike, mistõttu tuli lastel kiiresti ja efektiivselt vanemate õpetatavad tarkused omandada. Suuri vigu tehes võisid noored kergesti hukkuda, ellu jäid vaid tugevamad. Ellujäämist soodustas inimeste tugev usk jumalatesse, mis surus inimesed nendest tulenevatesse reeglistikesse, kus peamine oli jumalakartlikkus ja sõnakuulmisoskus.
Lisaks sõnakuulmisele nõuti ka vanemate austamist ning eelkõige tuli arvestada esivanematega, kes olid juba läinud teispoolsusesse ja seega ühinenud sugukonda kaitsvate vaimude või jumalustega, muutunud võimsaks ja samas ohtlikuks. Ebaviisakaks peeti näiteks isegi küsimusega vanema inimese poole pöördumist. Austusjärjekorras peale vanemaid oli enne ema alati isa. Pereknd ise aga allus sugukonna õpetajate-tarkade nõuetele ja tavaõigusele.
Õpetajateks peeti tolkorral teadjaid, tarku, nõidu, kes olid igavikuga tihedalt seotud, teadsid salastatud informatsioone, valitsesid sugukonnakaaslasi ning valistemise all peetakse tolle ajastu kohaselt silmas eelkõige vastutust.
Targad olid ühes isikus õpetajad, kohtunikud , ravitsejad, nõuandjad ja preestrid . Neil lasus suur vastutus ka seoses uute õpilaste otsimisega, sest õpilane ei tohtinud mingil juhul olla ebaküps ega nõutust madalamal tasemel. Seetõttu otsisid nõiad oma järeltulijaid tihti oma laste hulgast, kuid veresugulus ei olnud alati määrav. Kui sobiv noor oli leitud, tuli talle hakata omandama tarkust, mille all mõisteti eelkõige initsiatsiooni, sellel põhinavaid teadmisi ja oskusi. Tarkade õpilased pidid läbima keerulised, pikaajalised ja ülivalulised katsed või „eksamid“, mille käigus nad tõestasid oma sobilikkust sellesse vastutusrikkasse ametisse.
Targad järgisid, et juurdetulevad hõimuliikmed vastaksid kõikidele nõuetele, et nad oskaksid, suudaksid ja mõistaksid mida vaja ning selleks kõigeks tuli läbi viia initsiatsiooniriitusi. (M. Tilk „Kasvatus eri kultuurides“ 2003: 30-32)
Enne initsiatsiooniriitusi veetsid lapsed palju aega nn noortemajas, mida peetakse mingil määral kooli eellaseks, kus noored said oma esimesed kogemused sotsialiseerumises.
Initsiatsiooniriitus oli tol ajal üks inimeste elueesmärkidest ning selleks hakati valmistuma lapseeast peale. Et sellest mitte läbi kukkuda , pidi noor inimene kogu ma füüsilise ja vaimse jõu kontsenteerima, teades, et kogu ettevõtmine saab olema väga valus , vaevaline ja hirmus . Samas oli see riituste kogum tohutu eneseteostus, see oli kui küpsustunnistus ning sellena väga odatud ja soovitud. Initsiatsiooniriituse edukas läbimine tähendas inimese saamist kogukonna täieõiguslikuks liikmeks ning andis perekonnaloomise õiguse.
Initsiatsiooniriitused olid alati suunatud rohkem meestele, kelledest pidid saama suurpere, pere- ja sugukonna kaitsjad . Nad ei tohtinud reeta, lobiseda, viriseda, nad pidid hakkama saama ohtlikes jahisituatsioonides, nendega pidi saama arvestada kui kindlate, julgete ja otsustusvõimeliste partneritega, kes ei löö kartma jumala poolt saadetud hirmsate loodusnähtuste ees.
Initsiatsiooniriitustel kontrolliti näiteks noorte mälu, kus nooruk pidi mäletama ja oskama tähtsamaid hümne, rituaalseid laule, sõnumisi, zeste jms, aga ka tundma rituaalseid tantse ning oskama neis väärikalt esineda. Riituste hulka kuulusid ka mitmekülgsed valulikud kehalised katsed, pikk paast, psüühilised katsumused (näiteks pikk üksiolek, mediteerimine, hirmu ületamine jms). (M. Tilk „Kasvatus eri kultuurides“ 2003: 32-33)
Alkira-Kiuma initsiatsioonitseremoonia tänapäeval ( 1904 a), kus 12 a. poissi viskavad õhku tema meessoost sugulased. ( http://www.webpages.uidaho.edu/~rfrey/220aboriginal_passage.ht m)
Initsiatsiooniriitused ei ole nn. mehaaniliselt tekitatud, vaid need on tolleaegsete inimeste olemuse tunnetamise käigus sündinud. Noored ei tea midagi sünnist, surmast, ega seksuaalsusest. Sündimise pühadust, seksuaalsuse ilmutuslikkust ning surma mõistmist õpib ta täiskasvanuks saades ning lülitab need oma uude isiksusse, mis on nö. uuestisündinud pärast lapsisiku surma ja leina. Nüüd ei ole inimene mitte ainult ümbersündinud, vaid ka haritud, sest on rituaalide käigus saanud teada salastatud tadmisi, müüte, rituaalsete riistade tähendusi, talle teatatakse jumalate õiged nimed, maailma tekkimise ja korralduse saladused ning seadused, ta saab teada tõe . (M. Tilk „Kasvatus eri kultuurides“ 2003: 35-36) Ka tüdrukud pidid läbima oma sügavalt salastatud ning pikaajalise initsiatsiooniriituse, kuid tavaliselt oli see siiski vähem valulik kui poistel ning mitte nii põhjalikult kavandatud. Riitused olid seotud tihedate õpingutega, sh. seksiõpetuse filosoofilise aspektiga, sest suguharu igikestvus olenes naisest. (M. Tilk „Kasvatus eri kultuurides“ 2003: 37) Initsiatsioonis on täheldatavad juba ka formaalse hariduse peamised jooned, mis on säilinud tänapäevani:

• Valmistas ette osalemiseks sotsiaalses elus
  
• Täiendas stiihilist, spontaanset, loomulikku, sh perekondlikku sotsialiseerumist
  
• Sisu valik eeldas teoreetiliselt põhjendatud harimise plaani või selle filosoofiat
  
• Kokku tulid väiksem arv täiuslikumaid ja kogenumaid inimesi (õpetlased, kasvatajad ) ning vähemtäiuslikud ning kogenematud inimesed (õpilased, hoolealused )
  
• Sisu anti edasi ja omandati õpetajate-õpilaste erilise vastasitikuse koostoime abil (õpetamine ja õppimine), mis oli vahendatav meetoditega, õpetamise tehnoloogiaga. Sealjuures oli õpetamine ja õppimine protsessis tihedalt põimunud
  
• Eesmärk loeti saavutatuks siis kui protsess lõppes omandatu avaliku demonstreerimisega – eksami või katsega .
  

Üldiselt oli tolleaja kasvatuses tähtsal kohal karistamine ning hirmutamine , kuid karistamise all ei peetud silmas füüsilist karistamist, vaid noomimist ning äärmisel juhul paaripäevast paastu. Argust peeti suureks puuduseks ja enamasti said karistada arad lapsed. Etnograafid julgevad arvata, et tolleaegsete ja tänapäevaste loodusrahvaste vahele saab tõmmata mitmeid võrdusmärke ning seetõttu väidavad nad, et arvatavasti olid ka iidsetel aegadel lapsed hõimudes üsna karistamatud ning vanemate autoriteet neile peale ei hakanud. Lapsed õppisid eeskujudest matkimise ja jäljendamise kaudu. Sugukonnad hoidsid väga kokku ning lähedaste toetus ja usaldus oli sajaprotsendiline. Muinasperioodil sai tähtsaks kõneosavuse areng . Kõneosavust õpiti oma isalt või tema asetäitjalt. Perekond kasvatas poisi eelkõige vapraks. Tütreid kasvatasid ning õpetasid emad. Naised pidid hoolitsema majapidamise eest ja võtsid osa põllutöödest (M. Tilk „Kasvatus eri kultuurides“ 2003: 38-43)
Pronksiaja Kõrgperioodi juures saame rääkida loodusteaduste, tehniliste ja ühiskonnateaduste süsteemi kujunemisest, üleminekust faktide empiirilisest kogumisest ideogeograafilise ja kirjeldava teaduse juurde ning praktikas katsetatud teadusaluste kujunemisest. (M. Tilk „Kasvatus eri kultuurides“ 2003: 51)
Erinevate Vana-Idamaa riikide kasvatuskultuuridest ja haridusest:
Vana-Egiptus
Vana-Egiptuses jäid lapsed emade hoole alla kuni 4. Eluaastani. Sellel eluperioodil kinnistati lastesse tugev austus ema vastu. http://historylink101.net/egypt_1/a-education.ht m)
Perekond andis lastele edasi oma isiklikke tõekspidamisi elus, tutvustas neile religiooni ning austust vanemate ning jumalate vastu. Hariduslikud printsiibid on püütud kokku võtta nn instruktsioonide raamatus, kus õpetati lapsi kujundama inimlikeks, õiglateks, elutarkadeks, vaoshoituteks ning kuulekateks. ( http://www.touregypt.net/historicalessays/lifeinEgypt7.ht m)
Vana-Egiptuse koolilapsed ( http://pharaohsdays.blogspot.com/2010/05/education-style-of-ancient-egypt.html )
Peale 4. Eluaastat võttis poiste kasvatuse üle isa. Üldiselt hakkasid poisid omandama sama elukutset, mida viljelesid nende isad .( http://historylink101.net/egypt_1/a-education.ht m)
Egiptus oli väga mehekeskne ühiskond, kus lugupidamatust isa vastu ei sallitud. Kui poeg oli sõnakuulmatu, siis isa karistas teda, kui poeg ei kuulanud jätkuvalt isa sõna, siis soovitati isal pojast lahti öelda ning poeg orjaseisusesse alandada. (M. Tilk „Kasvatus eri kultuurides“ (2003: 92-93)
Talunike lastel oli üldjuhul ka vastav haridustee. Nemad õppisid oma isade käe all kuidas künda, vilja lõigata vms ning kalurite lapsed said väljaõppe edukaks kalapüügiks. ( http://www.touregypt.net/featurestories/educate.ht m)
Ülikute ning jõukate perede poegadel avanes 8, 9 aastaselt võimalus minna nn. preestriikooli, mis asus kas templis või valitsuse hoones . Nooremad poisid õppisid preestrite või kirjutajate käe all matemaatika alustõdesid ning kirjutamist, mitmeid mänge ja spordialasid, samuti kombeid ja tavasid. Vanemad poisid omandasid ajalugu, lugemist-kirjutamist, astronoomiat, matemaatikat, astroloogiat, teadust, meditsiini, geograafiat, muusikat, arikmeetikat ja geomeetriat. Õpilased pühendati nn. tarkuse juhendisse, mis sisaldas peale kõige muu ka eetika - ning moraaliõpet. Koolis toimus päevane õpe ning poisid läksid kooli hommikul ning lahkusid sealt siesta ajaks, et tulla peale seda tagasi ning õppida õhtuni. Algajad kasutasid kirjutamise harjutamiseks lubjakivi ning potikilde ning need materjalid säilisid hästi ning tänu sellele on näiteid nendest meilegi säilinud. Noored poisid õppisid kirjutama kopeerides olemasolevaid dokumente puust tahvlikestele, mis olid kaetud kipsikihiga nii, et teksti sai tahvlilt pühkida. Õpetaja parandas vead punase tindiga. Vanemad poisid said kasutada kirjutamiseks papüürust. Õppetöö käis istuvas asendis ning poisid hoidsid kirjutusvahendeid süles. Üleastumiste ja eksimuste korral ootas poisse karm karistus , didaktilise kirjanduse ümberkirjutamisest, peksmisest kuni lausa kinnisidumiseni. Koolis sai omandada eelkõige preestri, arsti või kirjutaja väljaõpet, mis tagas kindlustatad elujärje kui ka auväärse ühiskondliku positsiooni.. ( http://historylink101.net/egypt_1/a-education.ht m ja www. king -tut.org.uk/ ancient -egyptians/ancient-egyptian-education.htm). Tavaliselt õppisid poisid koolis sama elukutset, mis oli nende isal, kuid kui noormehes avaldusid erianded, siis oli tal võimalik pürgida oma õpingutes kõrgemale või muuta suunda. ( http://historylink101.net/egypt_1/a-education.ht m)
Vaarao pojad, sugulased, kõrgest seisusest järeltulijad ning ametnike lapsed õppisid printside koolis, mis oli iidses Egiptuses nn. koolide kool. Üksikud andekad poisid, kellel olid vastavad soovitused, võisid samuti pääseda õppima printside kooli.
Tütarlastele avanesid tol ajal väga kasinad karjäärivõimalused. Enamik naisi said oma emadelt elutarkusi emaduse tarbeks ning näpunäiteid kuidas olla hea naine, nad pidid teadma kuidas teenida meest, maja korras hoida, toitu, õlut ning riideid valmistada. ( http://www.king-tut.org.uk/ancient-egyptians/ancient-egyptian-education.ht m)
Noored naismuusikud mängivad pilli ja tantsivad banketil. http://historylink101.net/egypt_1/pic_wall_paintings_8.ht m
Kui tüdruku vanemad võimaldasid tal hakata pere talu eest hoolitsema, siis õpetati talle kõike vajalikku, et seda teha. Sellised juhused olid väga harvad , kuid kui see nii oli, siis sai naine oma maaga teha kõiki tehinguid , mis olid meestelegi võimalikud. ( http://www.king-tut.org.uk/ancient-egyptians/ancient-egyptian-education.ht m)
Mõningatel juhtudel avanes tüdrukutel võimalus õppida pagariks, kangruks, meelelahutajaks, lauljannaks või tantsijannaks. Vaid üllast soost naisjäreltulijatel oli võimalik õppida lugemist ning kirjutamist. ( http://historylink101.net/egypt_1/a-education.ht m)
Sumer
Sumeri poistel olid perekonnas kindlad õigused, mis tagasid selle, et pojad ei jäänud pärandusest ilma ning isad andsid neile edasi enda käsitöölised oskused. Austus isa vastu oli üldine nõue ning üleastumisi karistati karmilt, näiteks isa löömise eest lõigati maha lapse käed, kui laps laimab oma vanemaid, tuleb tal keel suust lõigata. Poeg vastutas ka isa tegude eest ning kui näiteks isa oli surmanud teise mehe poja, siis tuli vastutasuks surmata tema poeg. Vanemad sisestasid lastele varakult, et vale käitumise eest ootab neid ka jumalate karistus.
Sumeri poisid koolis ( http://history.howstuffworks.com/asian-history/sumerians.ht m)
Sumerite kool tekkis kirja ilmumise tulemusena ning haaras enda alla vaid vaimuliku intelligentsi – preestrid, valitsejad , kirjutajad, raamatukoguhoidjad, õpetajad. Kõrgemates kolides omandati ka teadmisi loodusteadustest, matemaatikast ja meditsiinist. Hariduse omandamine kestis kümneid aastaid, koolid koondusid raamatukogude ümber. Arheoloogiliste kaevamiste tulemusena on meieni jõudnud tõendeid, et koolis õpiti süsteemselt lugema ja kirjutama. Kirjutaja elukutse oli nii tähtis, et selle eriala jaoks leidus koole kõige rohkem. Esialgu pidi kool valmistama kirjutajaid ette lossidele ja templitele. Kuid koolivõrk arenes, programmid laienesid ning selle tulemusena arenes välja teadlase-õpetlase tüüp, kes valdasid kõiki neid valdkondi: teoloogia , botaanika, zooloogia , mineraloogia, geograafia, matemaatika, grammatika, lingvistika. Enamus koolilõpetajaid suunduski tööle losside juurde, templitesse või jõukate inimeste kirjutajateks, kuid mingi osa pühendus teadusele ning õpetamisele. Meditsiin , arhitektuur , insenerikunst ja skulptuur anti noortele edasi õpipoisimeetodil praktilise kogemuse käigus. Haridus kuulus Sumeriski eliidi pärusmaaks, sest vaestel ei olnud finantsilisi võimalusi, ega aegagi, et saata oma poegi koolidesse. Noored õpilased alustasid oma õpinguid tahvli ning pillirookepikese valmistamise omandamisest, kust mindi edasi esimeste märkide õppimiseni. Seejärel tuli õpilastel omandada erinevaid teadmisi religiooniõpetuse, geograafia, matemaatika, keeleõpetuse, botaanika ning astronoomia vallas. III aastatuhande teisel poolel eKr. vallutasid Akadi semiidid Sumeri ning tekkis kakskeelsus , mille survel oli vaja sõnastikke. Õppekursus jagunes kaheks põhiprogrammiks, millest esimene pani pearõhu teadusele ja keeletehnikale ning teine kirjandusele ja loomingulise potensiaali arendamisele.
Omandanud kirjutamise, lugemise ja arvutamise kunsti, said andekamad õpilased hakata spetsialiseeruma. Ühed süvenesid stilistikasse ja grammatikasse, teised laiendasid oma teadmisi matemaatikas ja pühendusid ehituskunstile, arhitektuurile, laeva- või kanaliehitusele. Kolmandad hakkasid valitsema maa majandust.
Preestrite pojad asusid tavaliselt oma isa jälgedes tegutsema ning nendele olid tavaõpingutele lisaks veel salaõpetuste kursused , kus õpiti põhjalikult lausumist, loitse ning ennustamist.
Sumeri naistel jagunesid rollid vastavalt seisusele, vanusele ning isiklikele võimetele: naine kuulus kas kuningaperekonda, oli kodanikunaine, preestritar, nunn , lesk, lauljanna , tantsijanna või orjatar . Kuningaperekonnas kindlustas naine endale koha pärast seda kui oli sünnitanud meessoost järeltulija. Siis teda austati ja kummardati. Kuigi naine oli üldjuhul mehega võrreldes tagaplaanil, leidus siiski ka juhtumeid, kus naine sai endale mehe privileegid . Kõrgemast soost naised võisid tegeleda teaduse või kirjandusega, nad said olla näiteks ülempreestritarid.
Kodaniku perest pärit tüdruk anti lepingu alusel pruudiks juba varases lapsepõlves. Leping ei kuulunud vaidlustamisele ning seda tuli täita. Kui aga juhtus, et mees ei soovinud naisega abielluda , pidi ta maksma kõrge rahatrahvi, kui aga kokkulepe nurjus tänu naisele, pidi viimane maksma selle eest oma eluga. Abielus naise ülesanneteks olid oma mehe majapidamise eest hoolitsemine, talle tervete laste sünnitamine ning nende üleskasvatamine. Sumeris võisid naisedki tegutseda valikus elus, näiteks halduritena, maavaldajatena, kuningapalee funktsionäridena, äriinimestena. Ning kuna neid ameteid said pidada haritud naised, on tõenäoline, et ka kirjutajate seas leidus naiterahvaid, kuigi oluliselt vähemal määral kui mehi. Tüdrukuid võidi naita ka jumalatega ning nad pidid sellisel juhul asuma kloostritesse, kus nad said tegeleda enese harimisega. Samas oli võimalik ka abielu nii jumala kui ka mehe vahel, kuid sellisel juhul sai klooster osa naise pärandusest ning sissetulekust.Tõenäoliselt oli nunnkloostrite juures ka koole ning koolitusi. On teada ka naisennustajaid, kes olid au sees ning keda peeti jumalate tarkuse edasiandjaiks. (M. Tilk „kasvatus eri kultuurides I “ 2003: 51-73)
Sumeri naine harfi mängimas
http://sumerianshakespeare.com/509245/499545.html
Kokkuvõte
Käesoleva referaadi koostamise käigus sai siinkirjutaja teada, kui tähtis osa oli Vana-Idamaade rahvaste seas kodune eeskuju, perekondlikud traditsioonid ning usk jumalatesse ning see määraski suures osas laste kujunemise edasiseks eluks.
Kuigi naised olid üldjuhul meestega võrreldes tagaplaanil, omistati neile siiski tähtsat osa lapse täiskasvanuks kujunemise teel. Naine paneb oma koduhoidmisega ning esimeste teadmiste ning õpetuste edasiandmisega laste arenguloole aluse. Samas oli jõukamate perede tütardel võimalik teha ka nö. Kariääri. Austus isade vastu ning nende eeskuju ja õpetussõnad kujundavad noortest sellised kodanikud, kellest peetakse Vana-Idamaade kultuuris lugu.
Loodusrahvaste initsiatsioon tundub referaadi autori jaoks esmapilgul olevat liiga jõhker jõhker ning mingil määral ka arusaamatu, kuid süvenedes tolleaegsesse kultuuri ning initsiatsiooni tagamaadesse ilmneb, et kõik oli tol ajal omas kohas.
Vana-Idamaade kultuur ning elukorraldus olid fantastiliselt rikkalikud ning arenenud kohati sellistesse piiridesse ja kõrgustesse, et tunduvad tagasi vaadates mõningal määral uskumatudki.
Kasutatud kirjandus:

• M. Tilk „Kasvatus eri kultuurides I“ 2003
  
• Struve „Vana-Idamaade ajalugu“ 1949
  
• http://historylink101.net/egypt_1/a-education.ht m
  
• http://www.touregypt.net/featurestories/educate.ht m
  
• www.king-tut.org.uk/ancient-egyptians/ancient-egyptian-education.htm