Kasvatus Jaapani traditsioonis (0)

Tartu Ülikool
Kasvatus Jaapani traditsioonis
Referaat
Juhendas: K. T.
Koostas: O.P.
Tartu, 2010

Sisukord

Sisukord 1
Teema valik 2
Perekond 2
Seisused 2
Õukondlase kasvatus 3
Samurai kasvatus ja ettevalmistus 3
Talupoja kasvatus 4
Käsitöölised 5
Kaupmehed 5
Vaimulikud 5
Kool ja õpetamine 6
Jaapani hariduse areng 6
Jaapani hariduse põhiprintsiibid 8
Kokkuvõte 9
Kasutatud kirjandus 10

Teema valik

Jaapani hariduse teema otsustasin valida selle pärast, et olen alati mingil moel ida kultuurist huvitunud, sest see on hoopis midagi muud ning oluliselt erineb Euroopa kultuurist. Nüüd oli võimalus sellega lähemalt tutvuda. Kuna Ida kultuuridesse kuuluvad ka muud usundid, siis Jaapani kasuks rääkisid sellised olulised märksõnad nagu „samurai“, „harakiri“, „geiša“, „ teetseremoonia “ jm. Paraku kõik ei mahtunud antud referaati.
Referaadis on iseloomustatud Jaapani erinevaid seisusi, nende seisuste laste kasvatust ning õpetamise viise.

Perekond

Jaapani perekond oli eelkõige religioosne ühendus. Tema aluseks olid ranged esivanemate kultuse nõudmised. Vanemate austamine on väga tähtis.
Esivanemate kultus nõudis perekonna järjepidevust ja seetõttu oli abiellumine vähemalt kõigile meesliikmetele kohustuslik. Eriti vajalikud olid järglased vanema poja peres. Tema kindlustas perekonnanime jätkumise ja klanni altari teenindamise .
Perekonnas valitses range hierarhia . Pere vaieldamatu liider oli isa. Lapsed allusid vastuvaidlematult oma vanematele ja vanavanematele. Tütresse suhtuti kui ajutisse liikmesse.
Kõik perekonnas toimuv pidi olema esivanemate kultusega kooskõlas ning ka elukaaslase valik ei sanud jääda noorte endi otsustada, selleks oli asi liiga tõsine. Eelkõige oli küsimus religioosses kohustuses, mitte isiklikus meeldivuses.

Seisused

Kõige kõrgem seisus oli alati imperaatoril koos oma õukonnaga, ehkki tal vahepeal pikka aega tegelik võim puudus.
Imperaatori vanem poeg päris trooni sageli üsna noores eas, kui vananev valitseja astus kõrvale ja pühendus palvetele.
Seisustest üks kõrgemaid oli sõdalaste – samuraide – seisus. Nemad kontrollisid kõiki teisi ja neile kuulus mitmeid privileege, näiteks tohtisid nad kanda kahte mõõka. Samas olid samuraid kohustatud kõikidele teistele eeskujuks olema, elama kindlate reeglite järgi ning mitte lubama endale mingeid liialdusi.
Järgmine seisus oli talupojaseisus . Talupojad toitsid kõiki ülejäänud seisusi. Kuigi talupojaseisuse väärikusest ja vajalikkusest räägiti palju, oli talupoja tegelik olukord raske. Kehtis palju piiranguid, talupojad ei tohtinud oma majapidamist maha jätta, ükskõik kui raske neil ka oli. Enamasti elasid nad vaesuses .
Talupoegade järel moodustasid järgmise seisuse käsitöölised ja viimasel, kõige madalamal astmel olid kaupmehed. Kaupmeeste kohta kehtis arvamus, et nad ise ei tooda midagi, vaid elavad üksnes rikastumise nimel. Samal ajal kogunes kaupmeeste kätte arvestatav osa rahast ja mingil perioodil arenes jaapani kultuur just tänu kaupmeeskonnale.
Iga seisust kasvatati oma kindlate reeglite järgi, seiustel olid oma piirangud, aga ka seisuslik uhkus.
Seisustest väljapoole jäid nii sintoismi kui ka budismi vaimulikud, samuti intelligents.

Õukondlase kasvatus

Õukondlase kasvatamine vajas palju aega ja kannatlikkust, nõudes suuri kulutusi ja õpilase sügavat pühendumust. Küll aga oli sellel tegevusel piisavalt motivatsiooni. Kõigepealt tuli põhjalikult omandada õukonna keel. See tähendas nii rikast kõnekeelt kui ka täiuslikku kirjakeelt. Õukonnas võisteldi just suulises väljendusoskuses – suur lugemus ja teadmised olid seejuures hinnatud ning lihtsalt vajalik pagas .
Aristokraatide lapsi õpetati väikesest peale sobivalt käituma. See tähendas graatsilist ja vaba liikumist, samal ajal head füüsilist ettevalmistust – tasemel vehklemiskunsti, mõõgavõitluse, vibulaskmise, ratsutamise, tantsimise oskust.
Õukondlased kandsid väga esinduslikku ja samasebamugavat riietust, mille kandmist tuli kaua õppida, et endale mitte häbi teha.
Üldiselt kujunes õukondlaste elu kaugelt erinevaks toimekate linlaste või karmide sõdurite-samuraide omast.

Samurai kasvatus ja ettevalmistus

Eurooplasi on samuraide vastuvaidlematu ja täielik kuuletumine oma isandale hämmastanud sellepärast, et niisugune allumine oli täielikult teadvustatud ega tulenenud mitte hirmust karistuse ees, vaid sügavast sisemisest veendumusest käituda just nimelt nii ja mitte teisiti. Jaapanlaste arusaam aust ja eneseväärikusest on vapustavad ning viisakus ja kõlbelisus räägivad heast kasvatusest.
12. sajandiks kujunesid võimsad samuraiperekonnad ja –klannid ning sõjapraktika kõrval olid kujunenud ka moraalsed printsiibid, mis toetusid eelkõige aule, vaprusele, kohusetundele, peremehetruudusele.
13. sajandi jooksul lihviti, täiendati ja täpsustati samuraide moraali kanoonilisi väärtusi, mis ühendasid endas nii sintoismi, budismi, taoismi kui ka konfutsianismi õpetusi.
Samurai kasvatuses peeti kõige olulisemaks iseloomu kasvatamist ja kujundamist. Bushido ehk samurai käitusmikoodeks toetus kolmele alustalale: tarkus, heasoovlikkus ja julgus .
Samurai oli alati tegev, teadus oli temast kaugel. Teadus ja teadmised huvitasid teda niivõrd, kuivõrd nad olid seotud sõjalise alaga.
Usk huvitas samuraid vaid julguse kasvatamise protsessis. Samurai intellektuaalse kasvatuse suurema osa moodustasid filosoofia ja kirjandus. Bushido õpetus seisnes peamiselt vehklemises, mõõgavõitluses, vibulaskmises, ratsutamises, oda käsitsemises ning taktika , kalligraafia , eetika , kirjanduse ja ajaloo õppimises.
Hiljem hakkas samuraide väljaõppesse üha kindlamalt kuuluma ka kunst – joonistamis- ja maalimisoskus, kalligraafia- ja luulekunst.
Samal ajal kui samuraide seisus tugevnes ja tähtsustus, tugevnesid kasamuraide julmad õigused madalamate seisuste, eriti talupoegade suhtes. 16. sajandil kinnitas šogun samuraide privileegid ja keelas lihtinimestel relvakandmise. Samuraid said alamrahva üle piiramatud õigused. Näiteks kui samurai tahtis katsetada uue mõõga tugevust, võis ta selleks karistamatult kasutada esimese ettejuhtuva madalamasse seisusesse kuuluva inimese pead.
Bushido kujundas samuraide aukoodeksi, mille samuraid muutsid oma elufilosoofiaks ja järgisid seda igal elujuhtumil.
Aukoodeksi hulka kuulus õiglus, julgus, halastus , viisakus, ausus ja siirus, au, ustavus , enesevalitsus, enesetapp ja kättemaks, mõõka suhtumine, samurai hing, samurai kasvatus ja ettevalmistus.
Õiglust mõistab samurai väga laialt. Tema jaoks ei ole midagi vastikumat ja vähem vastuvõetavat kui salakavalad kokkulepped ja ebaausad lepingud .
Mehisus , vaimujõud, vaprus , kartmatus – need on hingeomadused, mis on kasvueas poisse alati kõige enam köitnud, nende väärtuste najal koos pidevate konkreetsete isiklike eeskujudega kasvatati pikka aega paljusid põlvkondi sõdalasi.
Vanemad kasvatasid oma lapsi karmide, kui mitte öelda julmade meetoditega. Samuraide pojad pidid täitma väga raskeid ülesandeid, mis nõudsid neilt sageli üliinimlikke füüsilisi ja vaimseid pingutusi . Kuid selline toimimine oli nõutud, idealiseeritud ning ainuvõimalik. See ei pidanud süvendama lastes julmust ja hävitama inimlikke tundeid, vaid kasvatama neis külmaverelist rahu ning kontrolli oma tunnete – viha ja hirmu üle. Tõeliselt vapper inimene on alati rahulik, kuid teda ei saa kunagi miski tabada äkki ning miski ei suuda teda tasakaalustatud sisemisest rahuseisundist välja viia.
Armastust, suuremeelsust, halastust , kaastunnet on alati peetud suurimateks voorusteks .
Luuletamine oli samuti kasvatusvahend, et saavutada säärane hingehelluse aste.
Jaapanlastel kehtis väga detailselt läbimõeldud etikett, mis võimaldas õpetada noori, kuidas õigesti käituda seltskonnas ja sotsiaalses keskkonnas.
Äärmise täpsusega õpetati ja õpiti, kuidas tuleb teisele inimesele kummarada, kuidas istuda, pöörduda. Lauakombed muutusid tõeliseks teaduseks.
Kõlblusõpetus on sügavalt seotud viisakuse ja korraliku käitumisega. Pideva heade maneeride kasvatamise, parandamise ja kujundasmisega suudab inimene lõpuks koondada kogu oma keha ja kõik oma mõtted sisemise harmoonia reeglitesse. Vaim valitseb alati keha. Kõige lihtsama asja võib muuta kunstiks, nagu see on juhtunud teejoomisega.
Samuraide perekondade emad keelitasid oma poegi peremeestele ustavaks jääma, olles nõus poegadest vajaduse korral jäädavalt loobuma . Ustavus ei tähendanud aga orjalikku allumist igale peremehe kapriisile. Vastupidi, vasall pidi kogu oma võimaluste jõuga, oma mõistuse ja kõneoskusega püüdma teelt eksinud peremehe õigele teele tagasi juhtida.
Sagedane teema on samurai ees olev raske otsus, kas jääda ustavaks isale või peremehele. Traditsioon peab õigeks viimast võimalust.
Rituaalne enesetapp – seppuku – oli üks kindel mõiste samurai kasvatuses. See oli üks osa samurai maailmavaatest, selle sooritamine auasi ning märk lõpuni ustavaks jäämist kindlatele printsiipidele. Eurooplased tunnevad „seppuku’st“ enam samuraide enesetapu mõistena „harakiri’t“.

Talupoja kasvatus

Talupoja kasvatuses rõhutati eelkõige töökuse tähtsust. Riisikasvatus oli raske töö ja nõudis suurt füüsilist pingutust. Saagi koristamine oli raske, sets kõik tehti käsitsi. Lisaks riisili kasvatati nisu, tatart, hirssi, otra .
Jaapanlased kasvatasid palju juurvilja ja puuvilja ning juba 16. sajandil hakkasid kasvatama puuvilla . Selle koristustöödel kasutati naiste tööjõudu. Põhiline põllutöö kestis talupoegadel aprillist novembrini. Talvel tegelesid talupojad majapidamistöödega. Naised kudusid ja ketrasid, mehed tegelesid remonttöödega.
Ka talupoja peredes peeti kinni kindlast hierarhiast. Maaomanikest talupoegade üle peeti talupoegade registrit ja määrati neile selle järgi asjakohaseid makse. Vaesed maata talupojad olid arvel budistlike kloostrite kogukondades. Igal inimesel külas oli oma sotsiaalne asend. Maaomanikud-talupojad moodustasid viie pere kaupa grupid, mis vastutasid iga liikme maksuvõla eest. Kui võlg jäi tasumata, karistati kõiki.
Talumajapidamises maksid samad moraalsed reeglid. Rikkamad talupojad polnud „isaks“ mitte ainult oma poegadele , vaid ka oma sulastele, vaestele naabritele.
Talupojad olid pidevalt võlgades, mõnikord oli saak mitu aastat ette panditud. Tütarde müümine lõbumajadesse oli talupoegade seas tavaline, sest see tähendas kas või ajutist väljapääsu kitsikusest.
Kui enam kuidagi hakkama ei saanud, algasid rahutused.
Kuna kodumajapidamine läks perekonnas alati vanemale pojale, siis nooremad pojad, kui nad ka jäid oma perre ja abiellusid, töötasdi vanema venna juures sulastena või palkasid end naabrite juurde tööle. Üks võimalus oli kolida linna, mida paljud talupojad ka tegid.

Käsitöölised

Käsitöölised olid kohustatud kõigepealt teenindama samuraide seisust. Väga kõrgelt hinnati kõiki oskustöölisi, kes tootsid sõjariistu, eriti mõõku. Ka ehitustöölised pidid eelkõige täitma samuraide tellimusi.
Nagu muudel elualadel, kehtis ka käsitööliste kindel registreerimise süsteem.
Käsitööliste põhilised tööriistad olid kõige algelisemad – nuga, käärid, saag , haamer , höövel, peitel .
Varasest noorusest hakati käsitöölise õpipoisile õpetama töövõtteid. Poiss elas (nagu Euroopaski) meistri peres tema kasulapsena. Samal ajal süvenes ta tasapisi ka kõikidesse ametisaladustesse. Jaapani käsitööliste hulgas oli käibel eriline keel või kood, mis peitis suure vaevaga ja pika ajaga omandatud erialased nipid. Sageli just selle keele järgi tundsid käsitöölised üksteist ära.
Meistri töökoja sai endale tema vanem poeg, keda õpetati koos teiste õpipoiste ja sellidega. Tulnuk-õpilane võis edaspidi jääda oma meistri juurde tööle. Kõigepealt aga kestis õpe kuni kaheksa aastat. Seejärel tuli kuni aasta töötada peremehele tänutäheks õpetamise eest. Siis võis õppinud käsitööline avada oma töökoja. Õpetaja-meister eraldas talle tavaliselt osa oma klientuurist. Nüüd tunnustati teda teiste käsitööliste hulgas täieõigusliku professionaalina.

Kaupmehed

Erinevalt talupoegadest, kelle elu ja tegevus olenes täielikult samuraidest, elasid kaupmehed enda kehtestatud reeglite järgi.
Kuigi kaupmeestesse suhtuti põlgusega, hakkas raha ikka rohkem ja rohkem mõju avaldama ka samuraide seisusele. Kaupmehed rikastusid, kuna olid nupukamad, osavamad ja kiired tegutsemises. Mõned samuraid abiellusid kaupmeeste perekondadest pärit tütarlastega ja esines juhuseid, kus nad isegi müüsid oma raha eest oma seisusliku kuuluvuse. Kaupmeestega oli vahetult seotud raha.
Kaupmehed tegelesid muu hulgas kaugvedude ja merekaubandusega. Meremehed, nagu mujalgi, oskaisd ennustada ilma, olid äärmiselt ebausklikud ja eelkõige hulljulged. Nad püüdsid võrkudega vaalasid, sest vaalaliha peeti delikatessiks, käitusid kartmatult tormitingimustes ega peljanud tegeleda ka salakaubandusega.

Vaimulikud

Vaimulikud kontrollisid, kas templirituaalid on täidetud, kas templikülastajad on enne sisenemist ka puhastunud: tuli pesta käed, loputada suu ja astuda rituaalse puhastuse saamiseks läbi vaimuliku juurest, kes raputas siseneja pea kohal paberlintide punti.
Vaimulikud olid üksnes mehed, kuid nad tohtisid abielluda ning nende pojad õpetati maast madalast välja, et pärida isa amet. Sintoismi vaimulikel oli palju ülesandeid. Eelkõige olid nad vahendajad jumalate ja inimeste vahel.
Budistid -vaimulikud ei olnud vahendajad, vaid süvausklikud Buddha järgijad. Nad kujundasid ammusest ajast tohutu hulga eri sekte. Üheks oluliseks sai neist zen- budism . Selle sekti vaimulikud õpetasid mediteerimist, askeetlust ja intuitsiooni arendamist . Just see vool budismis huvitas eriti samuraisid.

Kool ja õpetamine

Kõrgemate samuraiklannide poegade süstemaatiline õpetamine algas ametlikult pärast seda, kui nad olid saanud 8-9-aastasteks. Kuid tolle aja tavade kohaselt olid lapsed juba tutvunud sõjalise etiketi alustega. Igas poistegrupis oli oma liider, kes vastutas templi või kooli õpetaja ees kõigi oma grupi liikmete eest. Nende õpetajate range järelvalve all hakkasid poisid kirjanduslikke tekste pähe õppima, aru neist polnud veel tarviski saada. See tegevus algas kümnendast eluaastast. 10-11 aasta vanuses hakkasid nad õppima ja kasutama ametliku etiketi reegleid. 13-aastaselt hakkasid nad harjutama vibulaskmist, mõõga- ja odavehklemist ning jätkasid neid treeninguid terve oma elu vältel. 15-aastaselt asusid nad õppima hiina klassikat ning kogemustega pedagoogid aitasid neil valida neile sobivama ja meeldivama suuna sõjalises juhtimises. Kui poisid said 16 aasta vanuseks, saadeti grupid laiali ja iga poiss jätkas õppimist oma õpetaja juures individuaalprogrammi alusel. Säärane individuaalõpe jätkus kuni 22 aasta vanuseni.
Kui noormees oli seni olnud õppimises edukas, võis ta jääda õppeasutusse või minna riigi teistesse õppeasutustesse õpinguid jätkama, et end veelgi täiustada. Eksamitel läbikukkumine tähendas täielikku autust, see oli hirmus põrumine. Tavaliselt tähendas see jaapani kombe kohaselt kogu perekonna langemist ühe klanni hierarhiaastme võrra allapoole.
Koolid olid hästi varustatud treeningruumide ja loengusaalidega. Hommikuti tavaliselt õpiti kirjandust, päevane aeg oli pühendatud treeningutele.
Kõik see oli ette nähtud üksnes kõrgemate samuraiklannide poegadele. Samuraide erikategooriate vahel laienes hariduslik , majanduslik ja sotsiaalne ebavõrdsus üha enam.
Üks jaapani poiste koolitamise eesmärke oli õpetada nad lugema hiina tekste jaapani grammatikareeglite järgi.
Suurt tähelepanu osutati kalligraafia õpetamisele, samuti oli oluline tunda etiketti ja käitumisrituaale, lauakombeid ning relva käsitsemist.
Jaapani koolides ei püüdnud õpetajad rõhutada konkurentsi, sest see rakendas elu rangelt seisuslikus ühiskonnas. Vastupidi, iga õpilane oli isiksusena oluline ja põhiülesanne oli mitte alandada õpilast madalamast seisusest koolikaaslaste ees. Poisid sooritasid pidevalt eksameid ja said selle eest preemiaid. Need preemiad olid küllaldane ergutus ja poisid olid püüdlikud.
Kuna õppimine algas vara ja oli pikaajaline, kujundati lastes eelkõige vasallitruudust, ülemuste austamist, õpetati neile väärikust ja kombeid.

Jaapani hariduse areng

Lugemine ja kirjutamine algasid Jaapanis sedamööda, kuidas tungisid Jaapanisse Hiina hieroglüüfid – 6. sa­jandi paiku. Nara ja heiani perioodil õpetati aristokraatiat budistlikus ja konfutsiaanlikus laadis, esi­me­sed õpetajad olid budistlikud preestrid . Taihō koodeks nägi ette esimese ametliku kooli rajamise.
See oli mõeldud valitsusametnike koolitamiseks ja sinna pääsesid vaid nobiliteedi lapsed. Kamakura pe­rioo­dil hõlmas haridus ka talurahvast. Koolivõrgul oli laiem ulatus alates 17. sajandist, kus tekkis arvukalt kesk­võimu ja kohalike poolt rajatud koole , sh erakoole.
Alates kamakura perioodist hakkasid vanad koolid kaduma, esiplaanile kerkis samuraide sõjaline õpetus. 16. sajandil, kui Jaapanisse tungis kristlus , rajasid ristiusu mungad rida üldharidus koole, kus õpetati ris­ti­usu kõrval ka lugemist, kirjutamist, arikmeetikat ja laulusid.
Tekkisid ka uued konfutsiaanlikud koolid, eelkõige munkade koolitamiseks. Samuraide kõrval olid tähtsad ka templikoolid, kus said õppida piiratud määral ka lihtrahva lapsed. Olid elementaarkoolid, kus põhirõhk oli lugemisel ja kirjutamisel. Edo periood (17-19 sajand) andis Jaapanile umbes 250 aastaks rahu ja mõõduka majandusprogressi, millel oli mõju ka hariduselule.
Koole kui selliseid aga Edo perioodi alguses polnud. Valitseja tugines rohkem suulistele korraldustele ja selleks polnud kirjaoskust eriti vaja. Edo perioodi jooksul aga toimusid suured muutused. Kohalike võimude poolt organiseeritud koolid andsid samuraide lastele hariduse Hiina klassikute töödest, sest nende tundmist peeti kogu tarkuse raudavara tundmiseks.
Neokonfutsiaanlike koolide kõrval olid paralleelselt ka Hiina filosoofilise suuna legismi õpetused, mis eitasid traditsioonilisi väärtusi ja rõhutasid seaduste ja ametnike rolli ühiskonnas. Legismi õpetajate tegevus põhjustas valitsuses rahulolematust ja 18. sajandi lõpus legismi koolid keelustati .
Selle põhjuseks oli vajadus likvideerida rivaliteet hariduse valdkonnas ja reformida Razani koolkonna ideede alusel šogunaati, piirata ametnike omavoli.
Praktiliselt kadus legismi õpetus areenilt. Edo perioodi põhiliseks kooli tüübiks oli daimyokool, mida nimetati ka domieeni kooliks. Hariduse omandamine oli mitme astmeline: kõrgeimas astmes õppisid edukaimad (tavaliselt üle 20-aastased), kellest paljud olid kooli kostil ja töötasid abiõpetajatena, suurema osa ajast tegid tööd omaette ja vanade teks­tidega. Ülejäänud aja pühendasid nooremate õpetamisele.
Iga õpilane tuupis omaette, enne kojuminekut kontrolliti, mõnikord ka eksamid. Edo perioodi lõpus olid isegi eeskirjad selle kohta, kui palju teadmisi pidi olema kooli lõpetamisel. Kõik ülalnimetatud koolitüübid olid mõeldud samuraidele, kuid olid ka lihtrahva elementaarkoolid, kus õpiti lugemist, kirjutamist ja arvutamist.
Jaapani keskklassid ei kartnud anda haridust alamkihtidele, sest nende arvates aitas haridus tugevdada rahvuslikku solidaarsust.
Meiji periood 1868 – 1912: see periood jagatakse 2 alaperioodiks: 1. modernse hariduse rajamise periood 2. konsolideerumise periood Nende vahekriipsuks on 1885. Tänapäeva Jaapani hariduse aluseks sai haridusministeeriumi asutamine 1871 ja järgmisel aastal välja antud haridusdekreet, mis rajas esimese modernse koolisüsteemi Jaapanis. See töötati välja grupi prominentsete Jaapani haritlaste poolt.
Mitte kõik koolid ei suutnud anda ühesuguse tasemega haridust. Seetõttu, eriti alates 19. sajandi lõpust, toimus tung just teatud koolidesse, mille lõpetanuil olid parimad võimalused töö saamiseks. Tekkisid nn eliitkoolid . Valitsus investeeris suuri summasid, et saata õpetlasi end täiendama USA-sse või Euroopasse ning palgati ka välismaa teadlasi tööle Jaapanisse. Jaapani harisussüsteemile avaldasid suurt mõju USA õpetamismeetodid, Prantsuse unifitseeritud koolikorraldus ja Saksa teadus. Jaapanis nimetati seda haridust, mida saadi, wakon yōsai, mis tähendas “Jaapani vaim, lääne teadmised” ehk “lääne haridus”.
Hariduselus oli oma osa demokraatlikel liikumistel, aga ka konservatiivsel suunal. Selle hariduse väljenduseks oli Tokyo ülikooli rajamine 1877 ja Teaduste Akadeemia loomine 1879 . Kuni Teise maailmasõja lõpuni domineeris nn rahvuslik hariduspoliitika , mille konfutsianism etendas üsna suurt osa. 19. sajandi lõpul ilmus rida haridusdekreete, mis rõhutasid juba seni teada olnut, kuid lisandusid ja kutsekoolid ja koolid nei­dudele. Laienes erakoolide hulk. 1907 kehtestati 6-klassiline koolikohustus .
Aastatel 1912 – 1945 mitmed sündmused (nt Esimene maailmasõda, Vene revolutsioon ) ei jäänud mõju avaldamata ka Jaapani hariduspoliitikas . Haridust püüti muuta üldisemaks ja kergesti kättesaadavaks. Esimese maailmasõja lõpul käis 6-klassilist koolikohustust täitmas 99% vastava eaga lapsi. Ilmusid esimesed ettepanekud 8-klassilise koolikohustuse kehtestamiseks, kuid seda enne Teist maailmsõda ei juhtunud. Seni oli tunnustatud ametlikult vaid keiserlikke kõrgkoole, pärast Esimest maailmasõda aga ka kolledžeid ja erakõrgkoole. Loodi ka nn ettevalmistavaid koole, mis olid vaheastmeks enne ülikooli.
1930ndatel hakkasid Jaapani hariduselus rohkem domineerima ultranatsionalistlikud ja militaristlikud tendentsid. Elemaantaarkoolide lõpetanuitele tehti 1939 kohustuslikusk täiendav kutse- ja militaarharidus.
Pärast kaotust Teises maailmasõjas jäi Jaapani USA okupatsiooni alla. Kuni San Francisco lepingu jõustumiseni valitsesid Jaapanit USA okupatsiooni võimud, kes määrasid ka hariduspoliitika. 1946. ja 1950. aastatel külastas Jaapanit USA haridusmissioon, mis oli spetsiaalselt loodud, et Jaapani haridussüsteemi reformida. Reambula sätestas, et hariduse üldiseks eesmärgiks peab olema tõe ja rahu edendamine, mitte inimeste kasvatamine riigi lojaalseteks alamateks.
Seni oli Jaapanis olnud nn 2-rööpmeline koolisüsteem (eliidile ja lihtrahvale), asemele tuli aga nn 1-rööpmeline süsteem (kõikide jaoks ühine kool). Selle osad olid: 6-aastane elementaarkool, 3-aastane keskkool, 3-aastane keskkõrgkool (üleminekukool) ja 4-aastane ülikool. Alg- ja keskharidus (9 aastat) oli kohustuslik kõikidele. See oli üldine süsteem, kuid nüüd on lisandunud veel rida erakoole, mis süsteemi ei mahu, nt 5-aastased tehnilised kolledžid pärast keskkooli.
1971 tegi Hariduse Kesknõukogu ettepaneku uueks haridusreformiks, sest senine haridussüsteem oli küllastunud. 1980ndate andmetel astus 94% noortest pärast keskkooli lõpetamist keskkõrgkooli ja 40% pärast keskkõrgkooli lõpetamist ülikooli. Tehnoloogia kiire areng nõudis täiendavat koolitust – hakati täiendama programmi ja andma suurt tähelepanu kõrgharidusele. 1984.aastal alustas tegevust Meedia Kolledž, mis pakkus täiendavat haridust raadio ja TV vahendusel.
See oli samm edasi nö eluaegse enesetäiendamise suunas. Viimastel aastakümnenditel on suurenenud jaapanlaste õppimine välismaal, eriti USA kõrgkoolides. Tokyos avas oma esinduse ÜRO ülikool. Kasvav tähelepanu on ka Jaapani oma ülikoolide süsteemi arendamisele. Jaapani perekonnas on haridus kõrges hinnas.

Jaapani hariduse põhiprintsiibid

• Hariduse eesmärk on sellise isiksuse arendamine ja kasvatamine, kellel on terves kehas terve vaim, kes armastab tõde ja õiglust, väärtustab individuaalsust, austab tööd, on sügava vastutustundega ja iseseiev, kes suudab üles ehitada rahus toimivat riiki ja ühiskonda.
  
• Hariduse põhiprintsiip on selle toimimine kõikides aegades ja paikades. Haridusega aidatakse kaasa kultuuri taasloomisele ja arengule vastastikuses koostöös ja austuses, respekteerides nii akadeemilist vabadust kui ka tegelikku olukorda ja spontaanseid vaimuilminguid.
  
• Võrdne võimalus haridusele; õppijaid ei tohi allutada mingisugusele diskrimineerimisele usutunnistuse , rassi, soo, sotsiaalse staatuse, majandusliku positsiooni või perekondliku päritolu tõttu. Riik ja kohalikud omavalitsused rakendavad meetmeid, andmaks abi neile, kes ei saa omandada haridust majanduslikel põhjustel.
  
• Kõikidel inimestel on kohustus osaleda 9- aastases üldhariduskoolis. Selles pole õppemaksu.
  
• Mees- ja naissoost õpilasi õpetatakse koos.
  
• Seaduses ettenähtud üldhariduskoolid on oma iseloomult rahvakoolid. Kooli asutamise õigus on vaid seaduses nimetatud juriidilistel isikutel. Õpetajad koolides on kogukonna teenrid, kellel on missioonitunne ja teadlikkus oma kohustustest. Sel eesmärgil austatakse õpetaja staatust ning kindlustatakse tema õiglane ja kohane (sotsiaalne) kohtlemine.
  
• Sotsiaalne kasvatus. Riik ja kohalikud omavalitsused ergutavad hariduse edendamist kodus, töökohtadel ja kogu ühiskonnas. Selleks rajatakse raamatukogusid, muuseume, õppesaale kodanikele jne, kasutades selleks koolide tuge ja kohaseid õppemeetodeid.
  
• Poliitiline kasvatus. Hariduses väärtustatakse neid poliitilisi teadmisi, mis on vajalikud intelligentseks kodanikuks kasvamiseks. Koolid hoiduvad poliitilisest tegevusest mis tahes poliitilise partei kasuks.
  
• Religioosne kasvatus. Hariduses väärtustatakse religiooni ja religioosset sallivust. Riiklikes ja kohaliku võimu asutatud koolides hoidutakse religiooniõpetusest mis tahes religiooni kasuks.
  
• Kooliadministratsioon. Haridust ei tohi ebakompetentselt kontrollida. Kool kannab otsest vastutust kogu rahva ees. Kooli administratsioon kannab vastutust õppimiseks vajalike tingimuste loomise eest, mis on vajalikud hariduse eesmärkide saavutamiseks.
  
• Lisaseadused. Vajaduse korral kehtestatakse asjakohaseid seadusi, mis rakenduvad eelnimetatud eesmärkide täitmiseks.
  

Kokkuvõte

Jaapanis kehtis range seisuste hierarhia. Kõige kõrgem seisus oli imperaatoril koos oma õukonnaga, järgmine oli sõdalaste – samuraide – seisus. Nemad kontrollisid kõiki. Järgmine seisus oli talupojaseisus. Talupojad toitsid kõiki ülejäänud seisusi. Talupoegade järel moodustasid järgmise seisuse käsitöölised ja viimasel, kõige madalamal astmel olid kaupmehed. Kaupmeeste kohta kehtis arvamus, et nad ise ei tooda midagi, vaid elavad üksnes rikastumise nimel. Samal ajal kogunes kaupmeeste kätte arvestatav osa rahast ja mingil perioodil arenes jaapani kultuur just tänu kaupmeeskonnale.
Iga seisust kasvatati oma kindlate reeglite järgi, seisustel olid oma piirangud, aga ka seisuslik uhkus.

Kasutatud kirjandus

• Tilk, M. Kasvatus eri kultuurides III. Tallinn, 2006
  
• http://www.nyingma-buddhism.com/index.php?option=com_mtree&task=viewlink&link_id=177&Itemid=2
  
• http://www.opleht.ee/Arhiiv/2007/26.01.07/aine/1.shtml
  

10