Kasvatus eri kultuurides (3)

LOODUSINIMENE
Algul oli kasvatus väga tagasihoidlik (mänguline) ning lapsed muutusid vara iseseisvaks. Distsipliin oli nõrk ja arenemisjärgus
Muinsusühiskonnas kasvatati eeskujuga, vanemate ja laste suhted olid tunnetuslikul tasandil.
Inimese kõige olulisem kasvataja oli loodus. Ta õpetas inimesele ka hirmu, ettevaatust ja kannatlikkust, lohutas ning andis turvatunde. Looduse kaudu mõistis inimene igavikku, surma, aja tinglikku perioodilisust.
Kujunesid välja esteetika alged. Ilu nägemine peegeldus eelkõige enesekaunistamises.
Algselt oli kõik seotud maagiaga.
Igapäevase olelusvõitluse hädad ja vajadused kujundasid tahet. Tähtsamad tegurid, mis reguleerisid tahet olid töö, müütiline mõtlemine, mis tulenes looduse tunnetamisest, sõda tahtedistsipliini kujundaja.
Müüt koos müütilise mõtlemisega oli eriti oluline kasvutegur. Tegemist oli suulise mäluga, mida anti edasi põlvest põlve. Müütides peegeldusid tähtsamad muutused: sünd, lapsest täiskasvanuks sündimine ja sellega koos seksuaalse elu algus ja surm. Müüt käis religiooni eel, õigemini sisaldas endas kõiki hiljem eraldunud vaimse tegevuse vorme: religiooni, filosoofiat , teadust, luulet, kunsti, eetikat, haridust.
Sünnist surmani saatis inimest traditsiooniline, ammu kasutusel olev rituaal (pidulikel juhtudel tänati, sõja eel paluti võitu, jahil rohket saaki ja abi). Mängul olid juba iidsel ajal oma kindlad moraalsed alused. Ta allus kokkulepitud, s.t. tavaõigusega pühitsetud reeglitele ja oli püha.. Mäng oli rituaalse toimingu-initsiatsiooni, müsteeriumi, õpetuse, loitsimise, laulu ja tantsu alatine kindel osa, ning oli väga tõsiselt võetav. Rituaalses mängus hakkab kujunema kangelase ja kangelaslikkuse mõiste. Rituaalidega koos tulevad kasutusele sümbolid. Kõik maailma tähestikud on väljakujunenud maagilistest sümbolitest.
Teiste hulgas kujunesid välja ka söömiskombed.
.Müütidest sai verbaliseerunud rituaal. Rituaalis jäi saladus sõnastamatuks. Müüdis saladus sõnastati. Samuti õppis laps rituaali kaudu mõistma ümbritsetud maailma.
Rituaali kontsentratsioon oli pidu. Peo staadiumid olid: puhastumine, teekond (liikumine jumalate asukoha poole), ohverdamine , jumalikustamine (söödi ohverdatud liha, oldi seksuaalsuhetes).
Rituaali üks kindlaid koostisosi ja elutõdede õppimise vorme oli rituaalne tants. Tants oli üks elu õppimise vorme. Zestid olid rituaalse tantsu osa. Samuti oli muusika loodusrahvaste eneseväljenduse üks olulisi komponente. Tema kaudu sai edasi anda ka kõige õrnemaid tundeid.
Muinasaja inimesed oskasid väärilist tähelepanu pöörata kõneosavusele. Seda läks vaja sõjapidamises (arutati sõjapidamise küsimusi hõimukaaslastega, peeti kohut, kehtestati seadusi).
Sõnamaagiat tunti ja kardeti. Sõnadega ümberkäimist õpetati maast madalast ka lastelegi. Muinasrahvastel oli tuntud väga tugeva väega sõna- loits , mis distsiplineeris.
Väga kaugele minevikku ulatub nime pühaks pidamine. Nime arvati olevat isiklik ja seepärast kõige tugevam loits.
Oluline õppimise vorm pidi olema ka mälu treenimine . Sel perioodil anti kogu sugukonna tarkus edasi suuliselt. Midagi ei tohtinud lisada ja ära unustada.
Sündides sai lapsest sugukonna lastegrupi liige ja tema kasvatamine oli suuresti ühiskondlik. Töövõtteid õpetati lapsele perekonnas. Isa-ema olid huvitatud, et nende lapsed oleksid terved ning suudaksid võimalikult hästi omandada sugukonna liikmele kohase mõtlemise ja käitumise.
Toimus looduslik valik: ellu jäid vaid kõige tugevamad ja tervemad lapsed. Eluiga oli lühike, õppida tuli kiiresti ja suuri vigu ei tohtinud teha.
Lastelt ei nõutud mitte ainult sõnakuulelikkust, vaid nõuti ka vanemate austamist. Isa tuli austada kõrgemal tasemel kui ema.
Kõigi loodusrahvaste juures peavad välja kasvanud noored järglased läbima mitmesuguste riituste kogumi, mille abil saavad täiskasvanud kindlaks teha, kas nooruk või neiu on küps täiskasvanu ridadesse kuuluma .
Initsiatsiooniriitustel oli kasvatav, hariv ja distsiplineeriv osa.
Loodusrahvastel oli tavaks suhtuda lastesse leebelt ja neid mitte eriti rangelt karistada . Väga olulisel kohal oli võitlus argusega, mida eriti halvustati, siis eeskätt karistati just arga last.
Tüüpiline oli lisaks füüsilisele karistusele vaimude vihaga hirmutamine.
KIRJUTAJA-INIMENE. SUMER
Perekond oli monogaamne ja allus kindlatele seadustele . Abielu puhul sõlmiti abieluleping (märgiti naise kaasavara suurus). Lastel olid kindlad õigused. Isad ei tohtinud poegi pärandusest ilma jätta. Isa pidi vastutama poegade eest ja õpetama neile selgeks käsitöö. Austus isa vastu oli üldine nõue ja sellest üle astumine karmilt karistatav . Kindlaid käitumisreegleid õpetati lastele juba maast madalast. Vanemad sisendasid varakult lastele, et vale käitumise eest ootab inimest jumalate karistus . Eristati eksimusi usu, õiguse ja kõlbluse valdkonnas..
KIRJUTAJA INIMENE
Ühiskond oli mehekeskne. Naine allus mehele, kuulas ta sõna.
Perekond elas omaette majas . Egiptlased armastasid lapsi ja pidasid lasterikkust perekonna õnnistuseks. Muidugi oodati esiklapseks poega . Ent mõlemast soost lapsed olid vanematele armsad. Nime pani lapsele isa. Nimed olid seotud jumalate nimedega.
Laste mängud ja lelud olid sarnased teiste rahvaste omadega ( pallid , vurrid, rõngad, nukud , loomakujukesed). Poisi innustusid sportlikest mängudest. Lastes kasvatati lugupidamist vanemate, eriti isa vastu. Ta matkis ja õppis isalt. Isa pidas pojale suuremaks õnneks pääseda lähemale valitsejale.
Sõnakuulamine oli kõigi vooruste alus.
JUUDI ÜHISKOND
Tsivilisatsioon toetus perekonnale kui üksusele. Perekonna tähtsaim funktsioon oli laste õige kasvatamine. Vanemad vastutasid, et lapsed saaksid ettevalmistuse tulevases argielus toimetulekuks. Neil oli hool , et nende järeltulijad elaksid rahvustraditsioonide ja jumala seaduste järgi. Vana heebrea perekond oli patriarhaalne . Isa vastutas laste kasvatamise ja harimise eest. Kodus valitses range distsipliin ja kindel reziim . Distsipliini aluseks oli jumala käsk.
Heebrea haridus algas varases eas (loeti palveid, lauldi). Mõned lapsed õppisid oma vanematelt lugemise selgeks juba enne kooli. Kooli läks poiss nelja aastaselt. Algkoolis õpetati poisse kümne aastani. Tähtis sündmus noore juudi elus oli seaduse pojaks saamine. See teostus tavaliselt poisi 12-13 aastaseks saades . Laste õiget kasvatamist peeti elu tähtsamaks funktsiooniks. Tüdrukud said samasuguse alghariduse, kuid nende osalus avalikus elus oli tagasihoidlikum.
Juutide juhtijaks ja õpetajaks olid preestrid ja kirjutajad e. kirjatundjad. Kirjutaja ametiga tegelesid ainult jõukad.
Ema osaks pidasid juudid kõlbeliste aluste kujundamist. Tüdrukud said haridust kodust, aga mitte sünagoogis või algkoolis. Juudi naine oli oma lastega lähedane.
Tänapäeval on juudid vist ainukesed maailmas, kes on säilitanud nii oma väga kaugete esiisade traditsioonid, kui ka palju igapäeva elu tegevust. Kõigi pereliikmete tugev kokkuhoidmine. Juudid suudavad elada judaismis ja nüüdisajas. Ka tänapäeval peavad sabatit(laupäeviti ei tööta). Ei ole kadunud ka vanemate austus.
INIMENE-KANGELANE. KREEKA
Kasvatus oli agonaalset iseloomu.
Iga perekonnapea oli preester oma kodus ja iga valitseja oli ülempreester.
Religioon koondas kreeklased enam ühtseks pereks , kuigi jäid alles perekonna jumalad, loodusvaimud ja jõud.
Kasvatamise ja õpetamise aluseks olid Homerose eeposed . Homerose loodu oli suulise õpetuse alus. Ta oli see, kellele toetusid klassikalise Kreeka hariduse traditsioonid. Homeros lõi ideaalse inimese-kangelase mudeli (sõdalane aristokraat ). Kangelased olid samal ajal veel väga tihedasti seotud loodusega, elasid selles ja jälgisid loodusseadusi e. maaviljelejate elustiili.
Kangelased peavad olema füüsiliselt ilusad ja kauni näoga. Kangelane on kombekas. Ta pidi silma paistma oma heldusega.
Muistsed kreeklased panid väga pahaks tänamatust.
Füüsiline kultuur muutus kreeklastel üheks olulisemaks tsivilisatsiooni teljeks. Tähtis saavutus oli gümnastika. Kreeklasi võib pidada nüüdisaegse spordi rajajaks.
Oli olemas ka hemerodroomide (kiirkäskjalad) koolitus.
4 saj.eKr kehtestati efeebia teenistus . See oli kõikidele ateenlastele kohustuslik alates 18.(16.) eluaastast ja teenistus kestis neli aastat. Füüsilist ettevalmistust korraldasid ja jälgisid pedotriibid. Sõjalised instruktorid jälgisid otseselt sõjalisi ettevalmistusi.
Sparta kasvatus- arenes füüsiline kasvatus intellektuaalse ja esteetilise arvel. Spartalastelt nõuti vaprust , distsiplineeritust, suutlikust taluda valu, surmapõlgust, kiiret otsustusvõimet, tagasihoidlikkust, ükskõiksust igasuguse omandi ja varanduse suhtes. Ei välistanud lõbustusi. Kasvatus oli rajatud kiitusele ja laitusele. Spartas kasvatati lapsi väljaspool kodu ja see nõrgendas perekondlikke sidemeid .
Kuni seitsmenda aastani kasvas poiss ema ja hoidjate järelvalve all. Mänguasjadeks olid kõristid, nukud, pallid, klotsid, kivikesed või ka elavad loomakesed. Kasvatusvahendina ei olnud mitte ainult selgitamine ja ettenäitamine, vaid ka karistamine , sealhulgas ka kehaline karistamine. Kreeka õpetamise programm sisaldas omavahel võrdsetes osades intellektuaalset, muusikalist ja füüsilist kasvatust. Kreeka poiss hakkas juba seitsmeaastaselt õppima relvakäsitsemise oskust, muusikat ja tantsu. Oli vaja selgeks saada ka oraatorikunst. Poiss valmistati ettepraktilisele elule: ta õppis majapidamise juhtimist, jälgis põllutöid, teda tutvustati praktilise meditsiiniga. Ateenas polnud klassikalisel perioodil õppimine juriidiliselt kohustuslik, kuid selle jälgimist peeti vanemate kohuseks.
Õpetuse üks kindel osa oli kreeka luule kogumine. Luule ülesanne oli kasvatada eetilisi arusaamu.
Tekkisid esimesed filosoofid . Demokritos kinnitas, et kasvatus viib elutarkuseni.
Ateena esimeseks filosoofiks, õpetajaks oli Sokrates . Õpetuse aluseks oli usk inimese heasse loomusesse.
Sofistidest said esimesed õpetajad professionaalid, kes võtsid oma õpetuse eest ka raha. Peamine meetod oli diskussioon , arutelu. Treeniti mälu.
Kõrgeima taseme saavutas kreeka kasvatus IV saj. eKr ja seda eriti retoorikas ja filosoofias.
Platon pidas vajalikuks, et õpetajate tegevus tuleb allutada ulatuslikule ja hoolikale kontrollile. Ta rõhutas kasvatuse seost ühiskonnakorraga ja kasvatuse alustamise vajadust varases nooruses. Tüdrukud ja poisid peaksid alates 7 eluaastast kasvama eraldi. Kasvatus peab järk-järgult juhatama ideede maailma. Õpetus peab toimuma õpetaja ja õpilase väga tiheda vaimse sideme kaudu. Laste kasvatamine toimub riiklikes kasvatusasutustes.
Aristoteles leidis, et inimese kõige esmased kohustused on kohustused riigi ees. Alates 7 eluaastast hakkas kasvatuse eest hoolitsema riik. 7-14 eluaastani õpiti lugemist, kirjutamist, joonistamist, võimlemist ja muusikat. 14-21 eluaastast alates pidi kasvatama filosoofia kaudu eneseväärikust, autunnet, mehisust. Soovitas tungivalt kohustuslikke algkoole.
Kreeklased pidasid oma filosoofide eeskujul mõõdukust ja vabatahtlikku liialdustest loobumist, eriti naudingutes, ülimaks kasvatuse näitajaks.
Pidusöömingute juurde kuulusid lõhnaained. Lõhn oli üks esteetilisi naudinguid. See oli antiikmaailma esteetilise kasvatuse üks kindel osa.
Kreeklase kohta võib öelda, et teda kasvatas kõik see, mis oli väljaspool kodu, ta kasvas väljas.
INIMENE-KODANIK . ROOMA
Järeltuleva põlvkonna kasvatamine seisnes muistsete uskumuste, traditsiooniliste moraaliväärtuste ja käitumisnormide edasiandmiseks. Rooma moraalikoodeksi alusteks olid üllus, truudus , tõsidus, kindlus ning kõiki neid ühendav mehisus , vaprus suursugusus. Isade , vanaisade ja üldse esivanemate autoriteet oli kõige alus. Säärane suhtumine saavutati kasvatusega.
Rooma arhailine kogukond idealiseeris vaesust ja mõistis rikkuse hukka.
Poliitiline elu, avalikud kohtuprotsessid stimuleerisid kõnekunsti veenmisoskuse arengut, need omakorda loogilise mõtlemise arengut, mis suures osas kujundas nii filosoofia kui teaduse meetodeid .
Rooma mütoloogia keskmes oli Rooma, tema kangelaslik ja võitmatu rahvas. Rooma kodaniku väärtushinnangutes oli kõige olulisemal kohal kogukond.
Oluline väärtus oli vandetruudus ja sellega lähedalt seotud truudus oma kohustuste suhtes jumalate, vanemate ja kodumaa ees. Üldkodanlik väärtus iidsetest aegadest oli kokkulepe, rahu patriitside ja plebeide, senati ja rahva vahel. Eriline tähendus roomlaste jaoks vabadusel. Poisid kasvasid vapraimate esivanemate ja kaasaegsete eeskuju najal ., vanade traditsioonide toel.
Kui laps sündis siis isa otsustas, kas laps üles kasvatada, ära müüa või lihtsalt tappa. Vigased lapsed visatigi alati ära, sest nende sündimine oli perekonnale halb enne. Sageli tapeti lapsed, kes juhtusid sündima mõnel õnnetul päeval. Iidne ühiskondlik ideaal oli paljulapseline pere. Isa otsustas oma laste käitumise üle, karistades teda nii nagu pidas vajalikuks ja seda oma surmani. Elu andnu võis elu ka võtta. Ühelgi teisel rahval polnud oma laste üle nii suurt võimu kui roomlastest pereisadel. Perekond oli isa au ja uhkus.
Esimesel elunädalal hoiti last igasuguse nõiduse, halva silma ja posimise eest. Ei tehtud erilist vahet poisi ja tütre sünni vahel. Mõlema üle rõõmustati. Last toitis ema, mitte amm. Poisile määrati varakult meeshoidja. Õed ja vennad mängisid ja kasvasid esimesed seitse aastat koos. Mängud ja mänguasjad olid sarnased meieaegsete laste mängude ja mänguasjadega. Kui poiss sai seitsme aastaseks, algas tema kasvatamine meheks. Isa pidas oma auasjaks kasvatada poeg isiklikult heaks kodanikuks ja sõduriks. Poiss sai isa kõrval praktilist õpetust. Praktilise õpetuse kõrval oli poiss pidevalt isa kontrolli all olevas kõlbelises keskkonnas.
Säärane kasvatus kujundas vastupidava keha, kindla iseloomu, distsiplineeritud seadustele kuulekalt alluva hinge.
Plutarchos (50.- 120. a eKr) peab kasvatuse peaeesmärgiks laste kasvatamist kõige ilusa suunas. Ta väärtustab ühiskondlikku aktiivsust ja isamaa teenimist . Kasvatuses tuleb toetuda kolmele alusele- looduslikud eeldused, õpetamine ja harjutamine. Hea kasvatus on eeskuju ja head nõuanded. Lapsi tuleb harjutada lihtsa eluga, kuid ei tohi hellitada. Kuid õpetaja peab alati alla suruma viha , käituma rahulikult ja tasakaalukalt, ta ei või kunagi anda voli oma keelele ega kätele. Lapsi tuleb õpetada tõtt armastama . Kuid lapsi ei tohi vaimse tegevusega liialt koormata. Ta eelistab nelja liike kunste: igapäevased, laste, vabad kunstid ja meelelahutuslikud.
Samuraidelt nõuti vaprust ja julgust ning kogu hingega oma isanda teenimist. Moraalsed printsiibid toetusid aule, vaprusele, kohusetundele, peremehe truudusele. Kasvatuses peeti olulisemaks iseloomukasvatamist ja kujundamist. Bushido ehk samurai käitumiskoodeks toetus kolmele alustalale: Ti, Dzin ja Ju- tarkus heasoovlikkus ja julgus . Usk huvitas samuraid vaid julguse kasvatamise protsessis. Samurai intellektuaalse kasvatuse suurema osa moodustasid filosoofia ja kirjandus.
Bushido õpetus seisnes vehklemises, mõõgavõitluses, vibulaskmises, ju-jutsu ehk javara oskuste omandamises , ratsutamises, oda käsitsemises ning taktika , kalligraafia, eetika , kirjanduse ja ajaloo õppimises. Samuraisid kasvatati iidsete sintoistlike pühade traditsioonide ja tavade vaimus , lapsepõlvest peale õppisid nad karmides tingimustes sõjasajandust, läbisid kõik zen-budistliku psühhofüüsilise treeningu. Samuti olid nad sünnist saati omandanud konfutsiaanluse dogmad ning näitasid juba varases nooruses hämmastavat kindlust , surmapõlgust, alludes vaid üheainsale seadusele – giri `le ehk aukoodeksile.
Bushido on jaapani feodaalse rüütelkonna- samuraide- elu ja võitluseetika. See on traditsioonide, keeldude, käskude ning õpetuste kogum, mis kujundas tervet sõdalase elu.
Aukoodeksi hulka kuulus õiglus, julgus , halastus , viisakus , ausus ja siirus , au, ustavus , enesevalitsus , enesetapp ja kättemaks, mõõka suhtumine, samurai hing, samurai kasvatus ja ettevalmistus.
Vanemad kasvatasid oma lapsi karmide, julmade meetoditega. Efektiivseks kasvatusvahendiks peeti näiteks ootamatut nälga või pikaajalist külma talumist. Lapsi sunniti hukkamisi pealt vaatama. See pidi kasvatama neis külmaverelist rahu ning kontrolli oma tunnete- hirmu ja viha üle.
Et kasvatada halastust , oli noorte meeste nõutavaks ja armastatud harrastuseks musitseerimine . Eesmärgiks oli kasvatada hingehellust, rahustada sõjakust ning viia mõtted verest, vägivallast ja lahingust kaugemale. Luuletamine oli samuti kasvatusvahend.
Rituaalne enesetapp- seppuku_ oli üks kindel mõiste samurai kasvatuses. Selle sooritamine oli auasi.
Talupoja kasvatuses rõhutati eelkõige töökuse tähtsust.
Jaapani valitsev ladvik oli kindlalt veendunud hariduse tähtsuses. Kuna õppimine algas vara ja oli pikaajaline, kujundati lastes eelkõige vasallitruudust, ülemuste austamist, õpetati neile väärikust ja kombeid.
Igale tüdrukule õpetati varakult, kuidas oma seisuse kohaselt käituda, kuidas riietuda, mida nõuab etikett ühe või teise külalise tervitamise puhul jms. Kõige olulisem samurai naise kasvatuses oli võtta omaks oma mehe maailmavaade. Tüdrukute kasvatus eeldas nende üldist ettevalmistust eluks mehe kodus.
Jaapani teater oli jaapani linlase arvestatav kasvataja, näidates ja tutvustades talle nii iidsete kangelaste väärikat elu, võitlust ja surma kui ka igapäevaelus äratuntavaid probleeme ja personaaze.
KESKAEG . VARAKRISTLUS
Polnud veel teoreetilist pedagoogikat , olid kasutada vaid üksikute kirikuautoriteetide ütlemised ja mõtisklused kasvatamisest, kasvatajatele ja kasvandikele esitavatest nõudmistes ja õpetuse kirjeldused. Peamine hool laste kõlbelise kasvatamise eest lasus emal, kuna isa aja võtavad reisid ja muud ühiskondlikud ülesanded. Uute väärtustena hakkavad domineerima kloostrite õpetavad väärtused. Seitsmeks vooruseks peetakse usku, armastust, lootust, õiglust, mõõdukust, tugevust ja ettevaatlikkust. Seitsmeks surmapatuks aga kõlblusetust, prassimist, upsakust, viha, laiskust, ihnsust ja kadedust. Kristlikul pedagoogikal oli õppekasvatus tegevuses oma eriline orientatsioonide skaala-vaimu rõhutamine, kasvatus usu kaudu.
Kristust vaadeldi kui pedagoogi ja samal ajal kui isa ja kui kasvatatava käendajat. Kasvatus oli Kristuse jäljendamine nii õpetajate kui õpilaste poolt. Haridus oli tõe selgitamine ja tõlgendamine. Keskaegse hariduse eesmärk oli eelkõige õpetada hirmu tundma. Õpetamine jagunes kahele tasandile : esimesel oli kõik see, mis puutus maisesse maailma, teisel see, mis puutus taevasse ilma.
Ajaliselt võime me keskaja kasvatuse ja hariduse ajaloo perioodid jagada järgmiselt:

• IX-XI saj. toimib ülekaalukalt kloostrikasvatus
  
• XI-XIII saj. keskpaigani kestab rüütlikasvatuse õitseaeg
  
• XIII saj. keskpaigast kuni XVI sajandini on tegemist juba linliku kodaniku kasvatusega.
  

Üks suuremaid kasvatavaid tegureid keskaja ühiskonnas on see Jumala kõikenägev silm.
Keskaeg väärtustas tööd. Töö on vahend, mis viib lunastuseni ja annab pääsemise.
Oluline osa keskaegse inimese maailmanägemises ja seega lapse kasvukeskkonnas oli imel. Kindel osa tema käitumisest ja kasvatusest oli püüda leida võimalus Jumalaga kokku leppida.
Kasvatus oli perekonnakasvatus. Perekond andis lapsele esimese kõige olulisema moraaliõpetuse ja eeskuju, sageli ka hariduse algelemendid- lugemise ja kirjutamise.
Keskaja teadlased uskusid kasvatuse jõusse. Õpetlased püüdsid leida seoseid ea ja temperamentide muutuste vahel.
Kekskajal oli levinud arusaam, et lapse kasvatamine peab algama varakult. Kasvatust tuleb alustada mänguliselt.
Püha Hieronymus (V saj algus) õpetas kuidas kasvatada samaealisi lapsi, tuleb õhutada võistlema- kiu laps on laisk, ei tule temaga riielda, vaid otsida ergutamise võimalusi- tuleb jälgida et laps ei tüdineks õppimast, sest siis tekib vastikus, mis võib jääda kogu eluks.
Väga oluliseks peeti kloostris kasvatada poisse. Kasvatus oli karm, range ja askeetlik , kuid mitte julm ja askeetlik. Kasvatus sai võimalikuks väljaspool perekonnaelu (kasinuse nõue), isiklikku omandit (vaesuse nõue) ja isiklikku tahet ning isetegevust (kuulekuse nõue). Vaimuliku kasvatus vajas pikaaegset kindlat koolitust, lisaks aga ka teistsugust eluviisi. Vaimulikku kasvatasid tavaliselt kloostri- ja katedraalikoolid või piiskopkoolid.
KRISTLANE . RÜÜTEL
Rüütlikultuur oli isesugune nähtus sisu ja vormi ühtsus, sellest kujunes eriline elufilosoofia, eetika, traditsioonide, väärtushinnangute ning käitumisvormide kogum. Rüütlikasvatuse neli põhimõistet olid: kaitsta kirikut, võidelda vale vastu, kaitsta vaeseid ja kindlustada rahu. Rüütliideaali aluseks oli üllus, sündsus, tagasihoidlikkus , halastus ja ustavus. Väga olulist osa rüütliideaalis mängis au mõiste.
Rüütlikasvatuse sisu moodustasid nn. rüütlivoorused: ratsutamine, oda ja mõõga käsitsemine, jahipidamine, ujumine ,vibulaskmine, malemäng, südamedaami auks värsside sepitsemine ja mõnel muusikariistal mängimine, hiljem ka prantsuse keel.
Rüütli kasvatamine algas varasest noorusest. Kuni 7 aastani kasvas laps isakodus ja ema hoole all. Teda õpetati tundma relvade (puust) käsitsemist, karastati lapse keha, lasti tal palju liikuda , joosta , ratsutada ja vehelda, õpetati hobuseid tundma ja armastama. Last ei tohtinud hellitada. Talle sisendati maast-madalast tema seisuse uhkust ja tema tulevase elu kangelaslikkust. Koos usuõpetusega sisendati talle rüütliau, vapruse , ülluse, halastuse ja tagasihoidlikkuse põhimõtteid.
Kui poiss oli saanud 7 aastaseks läks ta naistepoolelt üle meeste kasvatada. Kasvatajad ja järelvaatajad olid vanad truud teenrid ja sõjamehed. Rüütliks saamise soov oli kasvatav ja distsiplineeriv stiimul.
Rüütlikommete hulka kuulusid mitmesugused tõotused või pühalikud vanded. Rüütel, kes oli rikkunud vannet, kandis karistus. Võidi ära võtta vapimärgid. Kõige rängem karistus oli avalik rüütliõigustest ilmajätmine.
Ühiskonna naisi kasvatati halastuse, ülluse, aususe, seisusliku uhkuse ja mehisuse vaimus. Rüütlite eetilised ideaalid olid ka tütarlaste kasvatuse aluseks. Tüdrukud õppisid haavatute eest hoolitsema. Pöörati erilist tähelepanu ravimtaimede tundmisele ja kasutamisele.
Rüütli ja hiljem aadliku ning valitseja tütart hakati õpetama 4-5 aastaselt. Kõigepealt õpetati selgeks ladina tähestik. Hariduse hulka peale usuõpetuse kuulus ka laulu- ja tantsuoskus, luuletamise ja muusikariistadel mängimise oskus. Tütarlaste käitumise aluseks oli seisuslik uhkus.
KRISTLANE .LINLANE
Linlaste jõu ja tahte aluse moodustas raha. Linn oli ülerahvastatud. Privaatsuseks, ei isiklikuks ega perekondlikuks polnud ruumi- elati ühes suures ruumis, magati ühes voodis ja istuti ühe suure tule ääres, mis sooja andis. Tänaval oli oma kindel kasvatuslik mõju. Ta kasvatas. Keskaegse linlase elu oli korporatiivne . Grupikuuluvus tagas kaitse, kujundas õiguslikku käitumise ja eneseteadvuse.
Kaupmehed olid kõige aktiivsem, uudishimulikum, riskialdim sotsiaalne grupp. Kaupmehe aust Sai Seisuslik uhkus. Kaupmehed õpetasid oma poegi ja õpipoisse samuti õpipoisimeetodil nagu ka kõik teised kaasaegsed seisused. Eriti oli hinnatud taibukus, arvutamisoskus, kiire reageerimine, ärivaist, riskivalmidus ja ettevaatlikkus. Õpipoisid ja sellid pidid õppima käibetasandil keeli, olema ettevõtlikud ja vaprad. Õpetuse algusest peale jälgiti poisi ausat meelt . Raha nõudis täpsust ja head mälu.
Nii kodus kui koolis oli karistajaks vits. Kui poiss kasvas hakkas isa üha rohkem teda rakendama , väikesi ülesandeid andma, kusjuures kontroll oli tugev ja karistus karm.
Käsitööliste kasvatus kujundas äärmiselt olulise eetilise eluprintsiibi: tööd tuleb teha hoolega ja korralikult. Töö ja töökasvatuse väärtustamine oli käsitöölise kasvatuse puhul esmatähtis.
KRISTLANE . TALUPOEG
Lapsi õpetati ja kasvatati nende vahetu lülitamise kaudu agraarühiskonna elutegevusse. Lapsi sündis talupoja peredesse palju, kuid kõige raskemad elutingimused võtsid neist suurema osa juba imiku- ja lapseeas . Need lapsed, kes ellu jäid, olid maast madalast kaasatud igapäevase tööprotsessi eelkõige vanemate isikliku eeskuju najal. Töökasvatus oli eriti iseloomulik talupojaühiskonnas. Talupoja lapse kasvatuses olid mitmekülgsed olmeteadmised väga olulised. Sellise kasvatuse käigus kujunes mitmekülgne majapidamise tundja, kes oskas kõiki töid ega lootnud kellelegi teisele. Lastele õpetati looduserütmi. See kuulus sotsiaalse küpsuse teadmiskogemisse. Loodusseaduste tunnetamine süvendas kohusetunnet. Iga viga, iga möödalaskmine tõi endaga kaasa karistuse.
Meie esivanemad andsid oma lastele edasi oskuse elada looduserütmides ja elementides, leida optimaalseid lahendusi ka meie karmides klimaatilistes tingimustes ja saagikehval maal. Lastele õpetati sotsialiseerumise käigus kõiki peensusi, olmenippe, oskust jälgida ja suhelda loodusega.
KRISTLANE. KEISRI ALAM
Bütsantslased armastasid oma lapsi. Vallaslaps oli mõistetud terveks eluks vaevlema, mõnitusi ja halba kohtlemist taluma , kui ta oli madalast seisusest. Kui tal õnnestus sotsiaalsel redelil kõrgemale tõusta või oli ta sündinud suursuguse päritoluga vanematest , oli olukord teine, siis ei tuletanud keegi talle tema päritolu meelde. Rikkad vaeslapsed sõltusid õige sageli hooldajate südametunnistusest, vaesed pidid taluma aga kõige armetumat hoolimatust.
Kasvatuse eest hoolitseti võrdeliselt perekonna sotsiaalse staatusega- mida madalam seisus, seda vähem osutati tähelepanu laste kasvatamisele. Pere vajas tulevikus toetajat, vajas oskustöölist. Tavaliselt õppis poiss oma isa elukutse . Tema peamine kasvataja oligi tööprotsess, selle pidevus ja vajadus.
Teistsugune oli rikaste aristokraatide poegade lapsepõlv. Varases lapsepõlves olid nad günekeionis naiste hoole all. Kuna emad olid kõik noored , siis rikaste bütsanslaste perekondades lasus suur kasvatajaroll vanaemal ning seejärel vanaisal.
Bütsanslase maailmanägemises ja tema väärtushinnangutes oli olulisel kohal filantroopia . Kõrgelt oli hinnatud tunnete ja emotsioonide väljendamise vaoshoitus. Sellist omadust püüti kasvatada ka järeltulijates. Kogu keskaegne rüütlikasvatus, põhines individuaalsel esinemisel, igaüks näitas, et just tema on kõige vapram , tugevam osavam ja õilsam. Neile püüti sisendada väärtusi, mida tuli jälgida kogu edasine elu: eelkõige oli see halastus, suuremeelne suhtumine võidetusse, vanemate austamine, külalislahkus.
Kõlbelise kasvatuse aluse moodustasid kristluse kümme käsku. Tüdrukuid kasvatati kloostrites. Tüdrukute hariduse eest hoolitseti vähem kui poiste kasvatuse ja hariduse eest. Lihtinimeste hulgast pärit tüdrukuid valmistati ette vaid pereemaks ja koduhoidjaks. Tüdruku sünni üle ei rõõmustatud nii nagu poisi sünni üle. Tüdruku lapsepõlv lõppes varem kui poisi oma ning tema liikumis - ja tegevusvabadus oli palju enam piiratud. Ülikute tütarde puhul oli olukord teistsugune. Neil oli enam vaba aega, võisid tegeleda mitmesuguste teaduste ja harrastustega.
KRISTLANE .JUMALA ORI
Maa ristiusustamine nõudis raamatute tõlkimist, sellega tõusis haridustase ja levis laste õpetamine. Venemaal olid juba XI sajandil levinud „isa õpetused pojale”. Need olid isade õpetussõnad lastele ning nendest kujunesid Vana-Vene ühiskonnas kõlbelise kasvatuse ja elujuhiste kogumikud. Suurt mõju avaldas vana paganausk kristlikule kõlblusele.
Keskaja venelase üldlevinud ja põhiliseks kasvatusaluseks oli XV- XVI saj. kirjalikuks tervikkoguks kokkupandud igapäevaste elujuhiste kogum Domastroi. See pole üksnes majapidamisõpetus, oma elamise ülesehitamine, vaid siin on rõhutatud kõlbelisi suhteid inimeste vahel nii perekonnas, majas, mõisas, linnas , kui ka riigis. Tegemist oli põhjendatud käitumisnormidega, mis oli pidevalt sotsiaalse kontrolli all, mis võisid iga hetk esile kutsuda avaliku laituse, kui keegi neid eiras, või kiituse, kui midagi eriti hästi tegi. Ta õpetab, et peamine on töö, nii füüsiline kui ka kõlbeline. Domastroi on ajaloolise väärtusega didaktiline dokument ja allikas.
Laste üle oli isa täielik käskija ja tal oli peksukaristuse õigus. Ta jälgis oma laste kasvatamist, neile ise pidevalt ja väärikalt eeskuju andes .
Ema ülesanne oli õpetada oma tütreid. Neile tuli õpetada käsitööd, kodumajapidamist, kokkuhoidlikkust, toiduvalmistamist, puhtust, korda , ja peaasi allaheitlikust. Ta õpetas kõlbluse aluseid, hirmu Jumala ees, esimesi märke ja palveid. Isa õpetas pojale, kuidas poeg oma naisega peab käituma.
Lapsed olid isa käsu all, kuni nad abiellusid. Nad pidid jälgima kõiki kristliku käitumise reegleid ning pidid lugupidavalt suhtuma oma vanematesse. Lapsed pidid tänu ja allaheitlikkusega vastu võtma isa karistuse, mitte kunagi arvustama oma vanemaid, vaid näitama kõikjal eriti võõraste juuresolekul üles lugupidamist ja täit kuulekust.
Valitseja poegi kasvatati valitsejaks , s.t. peale vapruse ja õigluse ka oma au eest seisjaks ja karistajaks. Ülikute tütreid näitas isa vaid siis, kui õigeks pidas. Tavaline oli, et nad nägid abiellumisel oma tulevast kaasat esimest korda.
Talupere elas 15-20 liikmelise patriarhaalse suurperena, kuhu kuulus vähemalt kolm põlvkonda. Pere pea oli vanaperemees. Vanemate , eriti isa õnnistus oli püha, tema needus, aga lapsele kõige hirmsam karistus. Vägivald laste kallal oli vene talupojaühiskonnas tavaline. Kõlblus normide kontroll lasus igapäevaselt kogukonnal. Poja sünd perre oli väga suur rõõm. Laste suremus oli sage. Laste kasvatamine allus traditsioonidele. Kuni viienda eluaastani suhtuti lastesse leebelt, seejärel läks asi karmimaks. Lapsi karistati riidlemise, sõimu, laksude ja vopsudega, raskemate pahanduste eest said nad peksa. Lapsi hirmutati kolli, kodu- ja metshaldja, karu või rebasega. Viieaastased lapsed hakkasid juba tööle. Ema õpetas tütart, isa poega. Oluline oli pidev eeskuju. Talupoja laps kasvas nii looduse tsüklites kui ka vanade tavade, kommete ja rituaalsuse kogumis. Hinnati väärikust suhtlemises. Etiketist kinnipidamine oli väga oluline. Lipitsemist põlati. Eneseväärikus oli ka kõige vaesemal. Inimese omadusi hinnati oskuse järgi „Kopikas teenida”. Tavasuhtluses hinnati ausust.
Lapsi õpetasid kasvatama ja kuulekuses hoidma kirikuisade kirjutised. Eelkõige õpetati-õpiti, kuidas käituda, ja mida teada jumalateenistuse käigus.
KRISTLANE RENESSANSS . UUS INIMENE
Renessanss tõi inimese sealpoolsusest kahe jalaga maa peale ja olevikku, tegi temast iseenda peremehe. Renessanss hindas ilu koos avalikkuse hinnanguga. Ilu omamine oli väärtus ja selle hind tõusis, kui see oli avalikult näidatav ja äratas teistes kadedust. Pildid, skulptuurid , arhitektuur , kirjandus ja luule kasvatavad ja kujundavad renessansi inimest. Endine tahumatu inimene muutus nüüd vaatlejaks ja mõtisklejaks. Kui varem ta ainult tarvitas ja hävitas, siis nüüd ta kaunistab ja naudib. Jõu asemele astub diplomaatia. Renessanss seab esikohale vaimse naudingu.
Renessansiaegne vaimsus rõhutas kahte aspekti:

• väljakasvamine ,minevikust
  
• huvi oleviku vastu.
  

Renessanss annab maailmale epistolaarse kirjanduse. Humanistide kõlblusõpetuses võib leida palju paralleele roomlaste „kuldse aja” ideaalidega: hariduse kaudu on võimalik saavutada väärikus, mis omakorda sunnib tegema häid tegusid . Nad rõhutavad kõrget sisemist kõlblust, selle väljendust konkreetsetes tegudes, inimese sotsiaalses aktiivsuses. Kõigekülgse arengu valdkondade hulka kuulusid hügieeninõuded, õiged lauakombed , suhtlemine , kõnemaneerid ja sõnavara eriseisuste esindajatega suhtlemisel. Oluliseks peetakse teiste austamist. Hinnatud on väärikus ja tagasihoidlikkus. Omavahelisi suhteid tuleb rajada võrdsetel alustel, arvestades ainsana vanuselist erinevust.
Missioon oli kõlbeline kasvatus, kus humanitaarteaduste osa oli esmajärguline. Väärikust peavad kõige soovitumaks kõigest, mida on võimalik õppida. Humanistlik pedagoogika, eitades feodaalseisuslikke printsiipe hariduses ja kasvatuses, püüdis uutmoodi organiseerida nii ühiskonda kui ka moodust lülitada temasse inimest. Pedagoogika ei tundnud mingeid sotsiaalseid piiranguid. Et saada humanistlikku kasvatust oli vaja võimeid „vabade kunstide” omandamiseks, vahendeid nendega tegelemiseks ja nende tähtsuse mõistmist. Osal humanistidel on selgelt väljendatud kodanlik- patriootilise kasvatuse nõudeid. Humanistid püüdsid kasvatada kuulsuse püüet, häbi ja austuse hirmu. Lastes arendatakse tegevuse aktiivsust, eitavat suhtumist logelemisse. Tööd vaadeldi kui karastamise ja füüsilise kasvatuse vahendit. Humanistid soovitavad mitte kuritarvitada ema kasvatust, ning mitte jätta last kauaks naistepoolele, varakult võõrutada mittevajalikest harjumustest. Poisid peaksid olema sagedamini täiskasvanud meeste seltsis ja üldse nendega kellelt nad võiksid midagi õppida. Humanistlik pedagoogika kujundas haritud, kõlbeliselt täiuslikku, füüsiliselt arenenud, selgelt väljendatud sotsiaalse orientatsiooniga indiviidi. Humanistliku pedagoogika üldine vaim, mis välistas vägivalla ja sunduse ning kinnitas hariduse vabatahtlikkust, oli isiksuse arenguks soodus . Lapses kasvatati väärikust, teda õpetati endast lugu pidama . Kasvatamises arvestati laste individuaalseid iseärasusi.
Vanematel oli suur huvi laste hariduse vastu. Isa pühendas ka pojad koduse elu juhtimisse ning koduse majandusliku elu kontrollimisse. Kõige tähtsamaks peeti haridust, mida andis lastele, aga ka kogule perele ja teenijatele perekonnapea ise. Suurt tähelepanu pöörati naise arendamisele ja harimisele, et ta suudaks juhtida majapidamist ja juhendada teenijaid. Ema õpetas lapsele käitumist, usulisi aluseid, viisakat suhtlemist kõigi inimestega. Kodune kasvatus koos õpetusega oli suunatud eelkõige heade harjumuste kujundamisele. Humanistid rõhutasid vanemate, eriti ema eeskuju tähtsust lastele.
Itaalia humanistid on rõhutanud hariduse ja kasvatuse seost eluga, selle praktilist väärtust.
KRISTLANE. LUTERLANE
Kasvatusküsimustes võeti vaatluse alla uued probleemid: milline on õige haridus, kes on õige õpetaja, kuidas tuleb õpetada.
Piibel tungis rahvamassidesse, kujundades ja kasvatades inimest kõlbeliselt. Tekkis side piibli ja kooliõpetuse vahel. Luther selgitas hariduse tähtsust ja ülistas õpetaja ametit. Ta pani aluse üldisele koolikohustusele.
Lutheri tähelepanu keskmes on kolm hariduslikku teemat:

• hariduse vajadus ülepea
  
• vanemate vastutus laste harimise eest
  
• riigi vastutus oma alamate harimise eest.
  

Humanismi ja reformatsiooni ideed andsid uue tõuke perekonna kõlbeliste aspektide rõhutamiseks ja süvenemiseks. Kõige olulisem oli kristliku perekonna väärtustamine. Tugevnes perekonna moraal . Kirikuõpetaja kõneleb pidevalt ja agaramalt laste õige kasvatamise ja õpetamise vajadustest . Ta kontrollib laste teadmisi koolis ja leerikoolis. Luteri usu kirikupastorist saab õpetaja, keda selle nime all tuntakse tänapäevani välja.
KRISTLANE. JESUIIT
Kirikutegelastele oli selge, et tuleb säilitada katoliiklus , seda laiendada, pöörata tähelepanu haridusele. Algas vastureformatsioon .
Jesuiitide ordu suutis öelda kaaluka sõna religiooni tugevdamiseks ja reformimises ning lõi oma aja parima haridussüsteemi Euroopas.
Jesuiitide õppeplaanis oli ühendatud skolastika ja humanismi printsiibid. Õppeplaani põhiliseks eesmärgiks oli:

• arendada võimet korralikult rääkida ja kirjutada, head, jõulist ja rikast ladina keelt
  
• vaimu treenimine ja läbi selle distsiplineerimine.
  

Haridussüsteemi administreeriti ja kontrolliti ülalt alla. Ta oli jäik ja üle distsiplineeritud, initsiatiivitu.
Jesuiidid olid väga huvitatud oma õpilaste käitumisest ja õppimise edukusest. Nad leidsid täpse piiri, milleni võis arendada intellekti, ilma et täiesti kaotaks intellektuaalne vabadus.
Jesuiidid suhtusid pooldavalt näitlemisse. Seda peeti vajalikuks näitlejameisterlikkuse seisukohast ning see andis võimaluse end välja elada, lõbutseda ja rahuldada nii oma edevust. Kõik näidendid ja kogu tegevus olid tugeva kõlbelise kontrolli all.
Õpetaja funktsioon oli õpetada, mitte karistada. Igas koolis oli olemas korrektor, kellel oli võim koolist välja visata iga õpilane, kes ei allunud korrale. Distsipliin jesuiitide koolis oli range ja repressiivne. Koolid olid kõik tasuta ja avalikud. Vaja oli ainult vanemate luba.
Jesuiitide hariduslik mõju oli XVII -XVIII saj Euroopas väga tugev.
HIINA
Loodusesse suhtus hiinlane lugupidamisega ja nägi end osana sellest (parima osana).
Hiinlased nimetasid oma maad keskseks Impeeriumiks või Taevaaluseks, maailma nabaks.
Hiinlaste uskumustes on kesksel kohal esivanemate kultus -sugulushinged.
Hiinas oli kolm õpetust:

• Konfutsianism - pragmaatiline õpetus, mille aluseks ei olnud mitte lihtsalt inimene, vaid ühiskonna liige, keskpunktis oli inimese käitumise strateegia ühiskonnas, suhted endasugustega, sootsiumi ülesehituse ja funktsioneerimise printsiibid ( korraldused Liji)
  
• Taoism- Universumi Tee, see on alati liikumises, alati sünnib uusi muutusi. Hiinlastele on omane just kulgeda laskmine mitte aktiivne sekkumine. Neile on omane passiivsus ja fatalism, isikliku initsiatiivi puudumine.
  
• Budism - hool hinge saatuse pärast. Vabatahtlik perekonnast ja vanematest ning järglastest loobumine.
  

Kasvatuse eesmärk Hiina kasvatustraditsioonis oli individuaalne suunamine n-ö kohuse teele, kus iga nii tegevust kui ka suhteid puudutav pisiasi oli ettekirjutatud äärmise põhjalikkusega ning need ettekirjutused ei muutunud sajandite vältel kuigivõrd. Kasvatuse ülesanne oli väikesele grupile rahvajuhtidele ühiskondliku korra ja mitmete selle seoste õpetamine ning enamikule rahvast sündsa käitumise õpetamine igal elujuhtumil. Hiina kasvatus oli väga tihedalt seotud riigi sotsiaalse struktuuriga, saavutas suure mõjujõu ning täitis edukalt oma eesmärgi. Kasvatus oli selgelt eetilise iseloomuga . Kasvatati praktilist käitumist, kujundati oskust kontrollida ja juhtida oma isiklikku käitumist ning anti teadmisi, kuidas teisi inimesi sama mudeli järgi käituma suunata. Perekond lõi kasvatuse vundamendi. Hiina eetika oli perekondlike suhete ja kohustuste ning peresisese tegevuse eetika. Isa pidi järgima kohustust ja õiglust, ema halastust, vanemad vennad suhtuma noorematesse sõbralikult, nooremad vanematesse lugupidavalt ja kõik pojad austama oma vanemaid ja üldse kõiki ealt vanemaid inimesi. Perekonnas oli isa võim absoluutne.
Haridus ja kasvatus oli hiinlaste jaoks rakenduslik ning vajalik eduka karjääri tegemiseks.
Hiina kasvatus oli suunatud sellele, et maksimaalselt lämmatada inimeses tema looduslik, loomulik alge.
Peamised naise väärtused, mida kasvatati, oli töökus, hoolsus , tagasihoidlikkus, allumine mehele ja tema sugulastele.
Hiinlaste sõjaõpetus, kujundas tugevasti ühiskonna suhtumist sotsiaalsesse hierarhiasse, õiglusesse ja korra saavutamise õigetesse vahenditesse. Kõik Hiina sõjapealikud pöörasid suurt tähelepanu sõdalase kasvatamisele. Suur tähtsus oli individuaalsel väljaõppel. Kasvatamine oli eluviis, mis sisaldas nii füüsilist kui vaimset külge. Peamine oli kasvatada moraali.
Vaimne toitmine tähendas kasvatust.
Teejoomine kujunes Hiinas ammu tõeliseks rituaaliks, mis näitas head maitset ja korralikku kasvatust s. t. heade kommete tundmist.
Hiina linn kasvatas oma elanikke mitmel moel:

• riigilt nõudis kitsale alale koondunud inimrassi kontrollimine riigilt tugevaid ja hästi organiseeritud politseijõude (kiire kohus oma süsteemiga, julmad karistused),
  
• linn õpetas elanikele selgeks tohutu sümbolitekogu tähenduse,
  
• kujundas hiinlastes harjumuse osta valmistehtud toitu tänavalt (arvukad söögikohad).
  

Konfutsius pööras lauakommetele ja toidule väga suurt tähelepanu. Toidus pidi valitsema täiuslik suhtevastavus üldisele harmooniale: päevaaeg, aastaaeg , sööjaelutsüklid, kalendripühad ja palju muud. Perekonnas pöörati lapse tähelepanu maast-madalast kõigele, mis seostus toiduga.
Teatrietendustes peegeldus Hiina elulaadi läbiv konfutsiuse eetiline õpetus, mis on hea ja mis halb, hea sai alati tasutud ning halb karistatud.
JAAPAN
Jaapani perekond oli religioosne ühendus. Vanemate austamine on väga tähtis. See oli perekonna tegevuse alussambaks. Käitumine allutati perekonnamudeli nõudmistele, seega isiksuse areng oli piiratud. Perekonnas valitses range hierarhia . Perekonna vaieldamatu liider oli isa. Lapsed allusid oma vanematele ja vanavanematele. Tütresse suhtuti kui pere ajutisse liikmesse. Peresisene hierarhia kujunes kasvatuse käigus loomulikuna ja suhteliselt konfliktivabalt.
Õukondlase kasvatamine vajas palju aega ja kannatlikkust, nõudis suuri kulutusi ja õpilase sügavat pühendumist. Õpetati õukonnalikult. Väikesest peale õpetati aristokraatide lapsi sobivalt käituma.
Samuraide allumine oma isandale oli teadvustatud ega tulenenud mitte hirmust kartuse ees, vaid sügavast sisemisest veendumusest käituda just nimelt nii ja mitte teisiti.
INDIA
Indialastel kujunes iidsetest aegadest traditsioon suhtuda loodusesse kui templisse. Kogu nende elu, ehitustegevus , müüdid, mõtlemine, kirjavara ja kunst on tihedalt loodusega läbi põimunud, õigemini on see kõik looduse jätk.
Indialane toetub oma käitumises eelkõige müüdile. Ta meenutab igas oma käitumistavas, rituaali täitmises, sugulusastme selgitamisel , töövõtte puhul, seega igal elujuhtumil kohast müüti, teisisõnu- hetkeolukorraga sobivat situatsiooni jumalate elust. India mütoloogia on rahva vaimse kultuuri dominant ja alus.
Eeposed olid ja jäid kasvatustraditsioonide alussambaks.
Üks vanemaid ja tuntumaid Vana-India kirjandusallikaid on Manu seadused. Tegemist on eetilis -õiguslike normide kogumiga, mis, toetudes iidsetele traditsioonidele, reglementeeris indialase igapäevaelu ja käitumise tema päritolu ja sotsiaalse kuuluvuse järgi.
Iidsel perioodil puudusid üldised kasvatusprintsiibid- ei kasvatatud üldiselt õiget ja head inimest. Manu seadused rõhutavad just eri seisuste kasvatamist. Eri seisuse esindajal oli igaühel oma kindel koht ja eluprogramm ning sellega koos ka oma käitumisviis ühiskonnas.
Seega oli kasvatusideaal diferentseeritud: braahmanile oli oluline puhtus ja õiglus, ksatrijale mehisus ja julgus, vaisjale töökus ja suudrale alandlikkus. Nende nõudmiste kohaselt eri sotsiaalseid gruppe kasvatatigi.
Kasvatuses oli tähtis inimest kujundav tegur arvukate rituaalide selgeksõppimine ja nende pidev kasutamine. Kasvatuse seisukohast oli üks olulisemaid rituaale pühitsemisrituaal upanajana, mille pidi braahmani laps sooritama kaheksandal eluaastal , ksatrija laps üheteistkümnendal, vaisja laps aga kaheteistkümnendal eluaastal.
Manu seadused soodustasid igati tarkuse - ja teadmishimu. Täielik alluvus ja kuulekus olid teadmiste omandamise põhialus.
Manu seaduste järgi oli hea kasvatusega inimene see, kes oskas õigesti käituda. Õige käitumine oli , aga see, mis vastas traditsioonidele. Tuli jäljendada eelmisi põlvkondi.
Braahmani kasvatuse peaeesmärk oli inimene tema tulevaseks rolliks ette valmistada.
Indialased uskusid, et teadmised on tegevad ning realiseeruvad praktikas, andes konkreetseid tagajärgi. Säärast teadmist nimetati vidya`ks. Terminiga „vidya“ on tihedalt seotud teine oluline mõiste „vinaya“, mis tähistas kasvatust, aga ka käitumist ja juhendamist. Esimene saavutati teise kaudu. Indialased kõnelesid teadmiste kasvatamisest. Vaid teadmiste kasvatamise tulemusena saab õigesti kasutada teaduse saavutusi.
Ksatrijate kasvatus oli maast madalast seotud relvade käsitsemise oskusega, keha karastamise ja vastupidavuse treenimisega; põhivooruseks peeti vaprust, väärikust, au ja meelekindlust.
Vaisjasid kasvatati vanemate eeskuju abil. Vaisjade -käsitööliste klannides ja perekondades anti põlvest põlve edasi käsitöösaladusi, kujundati kunstikoolkondi, õpetati lugu pidama töökusest, töö kvaliteedist ja ilust .
Suudrad pidid alati teadma omakohta ja nende ülesanne oli teenida kolme ülemat varnat.
Puutumatud ehk paariad pidid arvestama oma seisundit , püüdma eemale hoida, täitma igat käsku. Nad suhtusid kõigesse skeptiliselt nig ei oodanud tulevikult mingit imet .
Indias ei tähendanud budism mitte üksnes religiooni, vaid tervet kultuurisuunitlust, mis hõlmas kunsti, kirjanduse, filosoofia, eetika ja teaduse ning mis vastandus Vana –India traditsioonilisele, kastisüsteemil põhinevale rangelt reglementeeritud ühiskonnakorraldusele.
Indias on iidsest ajast mõistetud perekonna vaimse aluse tähtsust. Mehe ja naise suhted perekonnas, laste sünd ja kasvatamine olid täidetud sügavalt sakraalse sisuga ning samal ajal olid need suhted ka pidev naise eneseohverdus, millele toetub kosmiline harmoonia.
Iga indialane, eriti aga india naine kasvab kindlas teadmises, et naudingud on jumalate kingitus, mis annab võimaluse neile lähemale pääseda, parimal juhul nendega kas või ajutiselt ühineda. Naudingukunst kuulub indialase traditsioonilisse kasvatusse, jällegi eriti naise kasvatusse. Naine pidi olema (oma mehe jaoks) meeleline , kaunis, õrn ja tagasihoidlik, kuid samas oskuslik, fantaasiarikas ja peaasi- alluma mehele.
Idamaad tundsid sajandite vältel liikumise vaimset väärtust ja müstilist jõudu. Õppides maagilisi tantse, kasutas tantsija liikumist sisemise reaalsuse väljendusvahendina.
Söömise keelud, käsud ja korraldused omasid Indias suurt tähtsust. Söömine oli sakraalne toiming ja kuna söödi iga päev, siis söömisrituaalidele, tabudele ja õpetustele pöörati kasvatuses eriti palju tähelepanu. Toit on keha ja hinge tervis ning samas võib ta toimida nii arstirohu kui ka mürgina.
Kõike, mis seostub toiduga, pidi iga indialane täpselt teadma ja kõiki neid peensusi oma lastelegi õpetama.
ISLAM
Juba enne islami perioodi olid araablastel-nomaadidel välja kujunenud oma järglaste kasvatamise ja õpetamise traditsioonid. Need sisaldasid nii eetikanorme kui ka inimese harmoonilise arengu printsiipe. Beduiinid -nomaadid said oma hariduse sõna otseses mõttes kaameli või hobuse seljas kõrbes ratsutades. Järeltulija õppis täpselt vibu laskma , hästi ujuma ning loomulikult suurepäraselt ratsutama. Lisaks õppis ta kirjutama ja lugema ning kohustusliku hariduse osana ka luuletama . Beduiinid pidasid suure au sees vaprust, järjekindlust, mehisust, lugupidamist naabrite traditsioonide ja tavade vastu, külalislahkust ja heldust ning rüütellikku käitumist endast nõrgemate, eriti naise vastu.
7. sajandil alustas oma võidukäiku uus usk-islam. Islami alused on kirjas pühas raamatus Koraanis. Moslemid , et leida ainsalt õiget käitumis- ja eluviisi, toetuvad eelkõige koraanitundjatele, kes on tavaliselt ka kohalike kogukondade õpetajad. Koraani järgi on kõik inimesed vastutavad oma tegude eest .
Idamaised traditsioonid ja moslemite usulis-kõlbeline eeskiri soodustas ideaalse õigeuskliku muhameedlase, tema maailmavaate ja moraali kujunemist. Õige muhameedlase peamine voorus on alistumine Allahile-fatalism .Maised mured on teisel kohal.
Suniidid toetusid Koraani kõrval ka sunnale. Sunna oli kogum eeskirju, mis omakorda toetusid hadistidele, sisaldamas jutte prohveti käitumisest ja ütlustest, ning seletasid erinevalt kogukonna ja pärimuse osa.
Moslemit iseloomustab tavaliselt kõrge moraal, ausus ja praktilisus majandustegevuses.
šariaat on moslemitele jumalik tava, kuidas islamikogukonnas elada. šariaat koosneb korraldustest ja kohustustest, sealhulgas kohustuslikud rituaalid, mida täidab iga moslem .
Usutunnistuse , Allahi transtsendentsuse ja ainujumala tunnistamise kõrval on iga muhameedlase kanoonilisteks kohustusteks palve , paast , armuand, palverännak ning vajaduse korral ka pühas sõjas osalemine.
Islami usk pöörab erilist tähelepanu kõne sisule ja selle stiilile , sest inimese kõne näitab tema intellektuaalset ja kõlbelist taset, stiil aga vestleva inimgrupi üldist taset ja seda, kuivõrd on kõlblus nende hulgas süvenenud.
Islamiusu ja kõlbluse vahel on tihe side ning moslemi usuline harimine on samal ajal tema kindel ja sügav kõlbeline kasvatamine.
Püha sõda (džihaad) ei ole iga muhameedlase eraasi, vaid ühine kohus kõigi jaoks.
Islamiusulise jaoks on džhaadil aga väga sügav kasvatuslik tähendus, sest islami traditsioon jagab džihaadi mitmeks kategooriaks:

• südame džihaad-islamiusulise võitlus omaenese puudustega
  
• keele džihaad- heakskiidetu lubamine ja halvakspeetu keelamine
  
• käe džihaad- seadustest ja kõlbelistest normidest üleastujate karistamine
  
• mõõga džihaad- relvastatud võitlus uskumatutega.
  

Islamiusus on alati hinnatud reaalseid voorusi, millel on ka ühiskondlik väärtus.
Vastastikune abi, külalislahkus, suuremeelsus, kohustustetruudus, mis antud islamikoguduse liikmetele , soovide tagasihoidlikkus, kasinus- need omadused peavad iseloomustama ka tänapäeva muhameedlast. Siit kasvab välja isiklik väärikus.
Perekonna au hoidmine on üks kõrgemaid väärtusi araabia ühiskonnas. Perekond oli moslemi jaoks üks peamisi väärtusi. Kõigi perekonnaliikmete suhtes olid kindlad käitumisreeglid ja suhtlemistavad. Kõikidesse vanematesse ja auväärsematesse, samuti sugulastesse pidid nooremad pereliikmed alati suhtuma suure lugupidamise ja aupaklikkusega.
Sufism on eriline müstiline, filosoofilis -religioosne õpetus islami usu raames, mis on seisukohal, et isiklik psühholoogilise kogemuse kaudu on võimalik vahetult vaimset jumalikku jõudu kogeda.
Perekond kujundas lapse esimesed kõlbelised ja religioossed arusaamad, õpetas talle suhtlemiskultuuri, halastust, jumalakartlikkust, puhtust ja korralikkust. Kõik see kasvatus põhines traditsioonidel.
Haridus oli suures lugupidamises ja vanemad lootsid pojast saavat tähtsa mehe kas usulistes või ilmalikes asjades.
Esimesed kasvatusküsimusi käsitlevad traktaadid kuuluvad 11. sajandisse. Järk –järgult kasvas teadmiste ja teaduse prestiiž. Araabia-moslemimaailma teadlased õppisid põhjalikult tundma antiikaja filosoofilis-pedagoogilisi seisukohti. Ikka valjuhäälsemalt kõneldi humaansest isiksusest, tema harmoonilisest arengust. Islami mõtlejad püüdsid mõista inimese loomust, arvestada sotsiaalseid ja bioloogilisi aspekte kasvatuses.
Erilise tähelepanu all oli inimene kui sotsiaalne olend. Kasvatuse peaeesmärk oli omandada kõrged vaimsed ja kõlbelised väärtused. Püüti välja töötada harmoonilise isiksuse arendamise programm.
Õige toit ja õige käitumine toidulauas oli Allahi teenimine ja sellele pöörati kasvatuses ülisuurt tähelepanu.
24