Kasvatus islami kultuuris (0)

TALLINNA ÜLIKOOL 
Haridusteaduste instituut 
Alushariduse valdkond 
 
 
 
 
 
 
KASVATUS ISLAMI KULTUURIS 
Referaat 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
Tallinn  2016  
 
 
 
SISUKORD 
Sissejuhatus ................................................................................................................................ 3 
1.  Islami ajalugu ...................................................................................................................... 4 
2.   Koraan kasvatajana ............................................................................................................. 6 
3.  Perekond ja kodu ................................................................................................................. 7 
4.  Janitšarid ja haarem ............................................................................................................. 8 
5.  Kool ja õppimine ................................................................................................................. 9 
6.  Linn kasvatajana ............................................................................................................... 10 
Kokkuvõte ................................................................................................................................ 11 
Kasutatud kirjandus .................................................................................................................. 12 
Enesereflektsioon  ..................................................................................................................... 13 
 
 
 
 
SISSEJUHATUS 
Hea  haridus  on meie inimajaloos olnud oluline kord rohkem, kord vähem, aga õige kasvatus on 
saanud tänapäeva läänemaailmas aktuaalseks teemaks. Kui lapsest ei kasva ühiskonnale kasulik 
kodanik, süüdistataks oma mõtetes vanemaid ja arutletakse, mis on kasvatuses valesti läinud. 
Mõnikord ei  taheta  aga mõista, et teisest kultuuriruumist pärit inimesel võib olla teistsugune 
kasvatus, mis rõhuta just selliste omaduste  arenemist , mis on olulised vaatleja maailmapildis . 
Referaat  põhineb  Maria  Tilga  raamatu  „Kasvatus  eri  kultuurides“  kolmandal  osal.  See  osa 
kirjeldab ida kultuuride ühiskonda ning kasvatust. Autor valis islami, sest  elades  väga üldiselt 
võtted  kristlusest  tulnud ühiskonnasüsteemis ning traditsioonides, peaksid islami tavad justkui 
võõrad  olema.  Palju  vastandatakse  kristlust  islamiga,  mistõttu  on  referaadi  eesmärk  uurida, 
mida  õpivad  lapsed  ja  mida  neile  õpetatakse  islamikultuuris.  Arutletud  on  küll  vanema  aja 
vaatepunktist, kuid kindlasti on palju aspekte , mida ka tänapäeval järgitakse. 
 
3 
 
1.  ISLAMI AJALUGU 
Enne islami perioodi elasid rändava eluviisiga  araablased  ehk ka  beduiinid  vähenõudlikku elu. 
Kõik  eluks  vajalik  valmistati  ise.  Neil  olid  oma  välja  kujunenud  kasvatamise  ja  õpetamise 
traditsioonid. Kõrbes kaameli või hobuse seljas ratsutades anti neid teadmisi noorematele edasi. 
Järeltulijad  õppisid  vibu  laskma,  ujuma  ning  ratsutama . Lisaks õpiti kirjutamist ja lugemist ning 
ka  luuletamist.  Nende  kõlblusideaale  võib  võrrelda  keskaja  Euroopa  rüütlikasvatusega,  kus 
suure  au  sees  on   vaprus ,  järjekindlus,   mehisus ,  lugupidamine  teiste  rahvaste  traditsioonide 
vastu, heldus ning rüütellik käitumine endast nõrgemate suhtes. 
Islam kui usk tekkis 7.sajandil, kui  prohvet Muhamed sai ilmutusi Allahilt ehk Jumalalt. Tema 
ilmutused  muutsid  tugevasti  varakeskaegset  maailma  ja  panid  aluse  uuele  ajaarvamisele. 
Moslemid ,   islamiusu   järgijad,   loevad   aega  662.  aastast  eKr,  mil  Muhamed  pidi  põgenema 
Mediinasse.  Peale  Muhamedi  surma  tekkisid  vaidlused  tema  uue  järglase  üle,  mis  viis 
moslemite lõhenemise sunniitideks ja šiiitideks. 
Prohveti  järgsel  ajal  tekkis  Araabias   kalifaat ,  mis  lõpuks  moodustas  suure  impeeriumi. 
Kalifaadis  sai  valitsevaks  kihiks   araablaste   aristokraatia  ning  tekkisid  uued  nõudmised 
haridusele, mis põhjustasid beduiinide traditsioonide ja tavade vaikset kadumist. Esialgu olid 
arstid,  kirjutajad,   ehitajad ,  arhitektid  ja  teised  kõrgelt  haritud  inimesed  enamasti 
võõramaalased. Esimesed õpetajad olid koraani lugejad.  Koraanist , mis sisaldas Allahi ilmutusi 
Muhamedile, sai hariduse ja õpetuse alus. 
Araabia  keelest sai nii suhtlemise kui  teadlaste  keel ka neile, kes islamit omaks ei  võtnud . 7. 
sajandi  lõpus  muudeti  araabia  keel  ametlikuks  riigikeeleks.  Vanad  riigikorralduses  olnud 
ametid  asendati  araabiakeelse  riigiaparaadiga.  Ühe  ühise  keelega  oli  lihtsam  eri  piirkondi 
valitseda. Eesmärk oli juurutada usku nii kiiresti ja kaugele kui võimalik.  
Mitmete  ristisõdade,  mis  toimusid  aastatel   1096 –1270,  religioosne  eesmärk  oli  vabastada 
Issanda  Haud  võõrausuliste  käest.  Euroopas  kujunes  läbi  ristisõdijate  oma  arusaam  Araabia 
maadest . Araablasi kujutati uskmatute või paganatena ning kardetavate maagidena. Neil arvati 
olevat seos saatanlike jõududega. Lisaks sõdalaste omaduste kirjendamisele olid ka  populaarsed  
araablaste  haaremite  kirjeldused.  Üldpilti  moslemimaailmast  iseloomustasid  veel  upsakus, 
liigsöömine ja joomine, luksus ja kõlblusetus. 
4 
 
Suurt  osa  Euroopast  ja  Väike-Aasiast  valitses  600  aastat  (1281-1924)  otomanide   dünastia . 
Türklaste  riigi  pikaealise  püsimise  põhjus  oligi  just   islamiusk ,  mis  tolereeris  kristlasi,  kuid 
nõudis moslemitelt ranget koraanist kinnipidamist. Osmanite riigis oli käibel 3 keelt: türgi keele 
hübriid ,  mis  oli  kõikides  riiklikes  ametiasutustes  ametnike  keel;  araabia  keel,  milles  peeti 
palvused; pärsia keel, mis peeti kirjanduse ja luule  keeleks . 
Tänapäeval hõlmavad 20 araabia riiki suure territooriumi. Vaatamata piirkondade erinevustele 
on araablased on vaadetes elule ühtsemad kui lääne inimesed. Kõikidel araablastel on sama usk, 
islam, mis ei  jaota  inimesi klassidesse, ning traditsioone hinnatakse endiselt väga kõrgelt. 
 
 
5 
 
2.  KORAAN KASVATAJANA 
Pühas  raamatus  koraanis  on  kirjas  islami  alused.  Selle  ülesanne  on  parandada  vigu  ja 
väärarusaamu, mida inimesed on varasematele ilmutustele lisanud. Koraani ei ole kerge mõista 
ning  seepärast  peab  seda   uurima   kaua  ja  põhjalikult.  Leidmaks  õiget  käitumis-  ja  eluviisi 
toetuvad moslemid kohalike kogukondade õpetajatele ehk koraanitundjatele. 
Koraani  järgi  vastutavad  kõik  inimesed  oma   tegude   ja  mõtete  eest,  mis  tähendab,  et  see  on 
inimese enda teha, kui tõelise uskliku elu ta elab. Õige moslemi peamine voorus on fatalism – 
alistumine  Allahile.  Õigeusklik  aitab   ligimest   ja   jagab   armuandi,  kuid  mitte  laiskadele,  vaid 
tõesti  abivajajatele.  Ettevõtlus,  raha  teenimine  ja   rikastumine   ei  ole  patt.  Au  sees  on  olla 
aktiivne ning hea ärivaistuga. Moslemit iseloomustab ausus, kõrge moraal,  tagasihoidlikus  ja 
abivalmidus. Rääkima peaks vaid siis, kui on midagi öelda. Tagarääkimine ja tühi jutt on patt.  
Usukombed  islamis  on  tegevused,  mida  pidevalt  korratakse,  et  kujundada  harjumust  elada 
kombeliselt.  Nagu  ka  paast,  mis  tugevdab  meelt  hoidumaks  keelatud  kirgedest  ja  halbadest 
kavatsustest. Ka palverännak omab kõlblusega seotud eesmärki. Armuandide andmine vaestele 
õpetab  inimesele   halastust   ja   kaastunnet .  Püha  sõda  on  muhameedlaste  ühine  kohus.  Islami 
traditsioon aga jagab selle  neljaks , millest esimesed 3 on enesekasvatuseks. Viimane kategooria 
on sõda väljapoole, kuid ka siin on teatut normid. Keelatud on tappa naisi, lapsi, vanureid ja 
relvastamata vaimulikke nende usust sõltumata.  
 
 
6 
 
3.  PEREKOND JA KODU 
Üks  kõrgemaid  väärtusi  araabia  ühiskonnas  on  perekonna  au  hoidmine.  Kõikidesse 
vanematesse  sugulastesse  peavad  noored   suhtuma   suure  lugupidamise  ja  aupaklikkusega. 
Naiste kohatu käitumine on palju kahjutoovam kui meeste. Mida  vanemaks  saab naine, seda 
rohkem  saab  ta  ka  võimu.  See  tähendab,  et  poegade  jaoks  on  emad  väga  suurt  tänu  ja 
lugupidamist väärt. Nagu õpetavad araablased, siis naisi võib mehel olla mitu, aga ema on ainult 
üks. 
Seadustatud on polügaamne abielu tingimusel, et mees suudab kõiki naisi võrdselt  üleval  pidada 
ja  kohelda.  Tegelikult  on  neid  abielusid  suhteliselt  vähe.  Naisesse  tuleb  suhtuda 
lugupidamisega ,  aga   rangelt .  Mehe  võim  perekonnas  on  absoluutne.  Naine  pidi  kuuletuma 
mehele ning täitma tema nõudmisi, aga kui mees ei olnud võimeline naist üleval  pidama , siis ei 
pidanud naine kuuletuma. Perekonnas on oluline osa traditsiooniliste sündmuste tähistamised 
nagu  lapse  sünd,  ümberlõikamine,  pulm,  peied  ning  ka  lapse  esimene   koolipäev   või 
palveränduri naasmine  Mekast .  
Mitmed  puhastusrituaalid   saadavad  vastsündinut juba tema esimesel  eluaastal . Juba 5-aastastele 
lastele õpetatakse palveid ja olulisemaid rituaale. Seitsmenda eluaastani kasvatab  poega  ema, 
seejärel hakkab ta isa kõrval ametit õppima või läheb kooli. Tüdrukud jäid kuni abiellumiseni 
ema kõrvale, õppides majapidamistöid, pere eest hoolitsemist ja käsitööd.  
Kodust saadakse kaasa ka toitumise ja lauakombed.  Alkohol  oli keelatud, sest 5 korda päevas 
palvetamiseks peab olema „puhas“ ehk  kaine . Tähtis oli vältida kõike roojast. Näiteks ujuvate 
loomade  liha  võis  süüa,  aga  siga  mitte.  Teised  loomad  olid  lubatud  ainult  siis,  kui  nad  olid 
tapetud rituaalsete kommete kohaselt, sest veri  oli ebapuhas.  
Pidusöögi  korraldamisel  oli  oluline  koostada  korralikud  kutsed.  Lauale  kanti  kõik  toidud 
korraga,  et  külalised  saaksid  valida.  Enne  ja  pärast   sööki   oli  tavaks  pesta  käsi.  Hammaste 
torkimine, linasse nuuskamine, rasvaste näppude pühkimine olid keelatud. Söömise ajal pidi 
rahulikult   istuma  ja  enda  ette  vaatama,  ei  tohtinud  süüa  liiga  tulist  toitu,  ega  puhuda  peale 
jahutamiseks . Sööma pidi mõõdukalt, võtma piisavalt väiksed tükid, et suu rasvaseks ei läheks, 
ja toit tuli hästi läbi närida. Toitu tuli laualt võtta kandiku sellest ääres, mis oli sööja pool. Neid 
kõiki ja veel palju muid korraldusi õpetati lastele varakult kuni need neile pähe jäid. 
 
7 
 
4.  JANITŠARID JA HAAREM 
Armee  tugevdamiseks  ja täiustamiseks  hakati läbi  viima nekrutivõtte impeeriumi kristlastest 
elanikest.  Eriti  andekad  ning  auahned  said   suuremaid   võimalusi  karjääri  teha.  Kõik  läbisid 
põhjaliku sõdalase ettevalmistuse, mille käigus õpiti ratsutama,  relvi  käsitsema, sõjastrateegiad 
mõistma  ja  looma.  Sõdalased  ehk  janitšarid  moodustasid  eliitarmee,  kellest  peeti  väga  lugu. 
Oma  võimete  kohaselt  liiguti  edasi  ametiredelil.  Parimad  said  sultani  teenistusse,  saades 
pidevalt täiendavat õpet.  
Janitšarid  elasid  pidevalt  ranget  distsiplineeritud  laagri  elu.  Neil  kujunes  lugupidamine 
õigeusklike suhtes ning väga tugev relvavendlus, mis oli kohati tugevam kui  ustavus  sultanile. 
Nad  võistlesid  omavahel  julguses,  kiiruses  ja  osavuses.  Lisaks  õpetati  neile  hobuste  eest 
hoolitsemist.  
Haaremisse sattus palju erinevaid tüdrukuid, põhiliselt orje, kes pididki algusest peale leppima 
teenijanna  rolliga,  kuid  oli  ka  neide,  keda  kasvatati  ja  treeniti,  et  valitseja  lemmiknaisteks 
saaksid.  Õpetati  tantsimist,  laulmist,   nalja   tegemist,  tikkimist  või  mõne  muusikainstrumendi 
mängimist.  Selles  suletud  keskkonnas  aga  sisustati  aega  söömisega.  Rasvarikkad   lihatoidud  
ning   maiustused   põhjustasid  kiiret  kaalutõusu.  Sagedasest  jalad  risti  istumisest  kõrvedusid 
paljudel neidudel jalad, sest liikuda sai vähe. Seega oli haaremil 2 poolt: piltidel jäädvustatud 
saledad mandlisilmadega unelmate naised ja tegelikkuses tüsenenud kõverate jalgadega  neiud . 
 
8 
 
5.  KOOL JA ÕPPIMINE 
Lapse koolimineku ajaks olid tal selged juba põhipalved. Rikkamatel poistel oli meeshoidja, 
kes õpetas algset kirjatarkust. Seejärjel  mindi  hodža juurde, kes andis põhihariduse. Ka isa võis 
kodus poega õpetada, kuid tavaliselt mindi mektebesse ehk algkooli. 
See oli väike juurdeehitis mošeele, kus õpetajaks oli keegi usklik ja kõlbeline inimene, kellel ei 
pruukinud küll olla suuri teadmisi, kuid kellele pidid lapsed  alluma . Seetõttu oli ka koolide tase 
madal.  Kõigepealt  õpiti  lugema  koraani  ja  seejärel  kirjutama.  Koolis  käimine  oli  aga  tasuta, 
algõpetus  ei  olnud  kohustuslik,  kuid  andis  eluks  vajalikud  algsed  oskused.  Sageli  läbisid  ka 
tüdrukud algõpetuse, kuis see olenes vanemate suhtumisest. 
Esimesena  õpiti  selgeks  tähestik,  siis  hakati  veerima   salme .  Samal  ajal  omandati  ka  õiged 
žestid, mis olid palvusel tähtsad. Põhimeetodiks oli mälu treenimine ehk koraan õpiti pähe täpse 
häälduse ja õigekirjaga. Loomuliku vahendina oli kasutusel piits, mis vajadusel „aitas“ mälu 
parandada,  ergutada või  korrale kutsuda. Kindlat  koolis  käimise  aega ei  olnud,  õpetaja valis 
ainuisikuliselt,  milline  laps  on  õpetused  piisavalt  läbinud,  ning  saatis  ta  siis  ühel   hommikul  
lihtsalt tagasi koju.  
Paljude  õpilaste   haridus   sellega  piirneski.  Õpilane  oli   omandanud   Koraani  palved,  mõned 
teadmised  kalligraafiast  ja  elementaarse  arvutamisoskused.  Osad  lapsed  asusid  peale  kooli 
lõppemist tööle, tavaliselt isa juurde abistama. Alates 12.eluaastast võisid poisid minna õppima 
ulemi juurde, kus tase oli tunduvalt kõrgem kui algkoolis. Mõned poisid aga asusid käsitööliste 
või kaupmeeste juurde õpipoisteks ning sai õppides tsunfti liikmeks. Kes aga soovis, sai edasi 
õppida medreses, mis oli samuti tasuta ning oli kui kesk- või ülikool. Õpiti araabia ja pärsia 
keele grammatikat, eetikat ja luulet, täiendati teadmisi aritmeetikas. Siiski pidid neil õpilastel 
olema  tugev  majanduslik  toetus,  sest  mõnikord  tuli  rännata  ühest  linnast  teise,  et  kuulata 
tuntumaid usuteadlasi.  
11. sajandist kujunesid silmapaistvamateks õppekeskusteks Nizamia  ülikoolid , mis valmistasid 
üliõpilasi  ette  nii  teadmiste,  hinge  kui  ka  vaimu  poolest.  Kooli  lõpetaja  sai   diplomi , millega 
omandas  ka  õiguse  saada  kohtunikuks,  preestriks  või  kõrgema  kooli  õppejõuks.  Osmanite 
impeeriumi  ajal  lisandus  Enderuni  janitšaride  akadeemia,  mille  ülesanne  oli 
administratiivkaadri ettevalmistamine. 
 
9 
 
6.  LINN KASVATAJANA 
Linlik iseloom on araabia kultuuri üheks tunnuseks. Linna poolt antav kõige olulise  õppetund  
on  ehk  avalikud,  näitlikud  ja  julmad  karistamised.  Raiuti  maha  nii  käsi  kui  ka  päid. 
Hukkamisele eelnes süüaluse läbi linna  vedamine , mille käigus võis rahvas teda  pori  ja kividega 
loopida või tema pihta sülitada. Hukkamispaigale  kogunes suur hulk inimesi kõike vaatama. 
Islamimaailmas on uskumus, et peale surma on hing ikkagi kehaga  seotud, mistõttu surnukeha 
rüvetamine tegi karistuse veel õudsemaks. Näiteks keha põletamise läbi hävitati  süüdimõistetu  
hing. Sellised vaatepildid pidi hoidma inimesi eemal pattudest ning kriminaalsetest tegevustest. 
 
10 
 
KOKKUVÕTE 
Islamikultuur  ei  õpeta  last  sõda  pidama  ning  oma  usku  levitama.  Islamikultuur  õpetab 
tagasihoidlikkust, külalislahkust, abivalmidust, kohusetundlikkust, halastust ja vaprust. Samuti 
ka lugupidamist vanemate inimeste vastu, mis on lääne ühiskonnas mõnikord justkui unustatud. 
Selle  juurde  on  käib  ka  perekonna  au  hoidmine.  Kõige  märkimisväärsemad  on  islamiusu 
kombed,  mille  eesmärgiks  on   harjutada   ning  treenida  inimest  hoiduma  pahedest  ning  elama 
kasinalt. Raha võib küll teenida ja seetõttu rikastuda, kuid asjatut priiskamist ei õigusta miski. 
Koolis käimine ja õppimine on rohkem suunatud poistele, kuid ka tüdrukud võivad omandada 
algteadmised   lugemises  ja  kirjutamises.  Parema  hariduse  saamine  oli  poistele  mõeldud,  sest 
tüdrukud samal ajal õppisid ema kõrval, kuidas  majapidamist  üleval hoida. Hoidmaks inimesi 
eemal nii kõlvatutest kui ka kuritegudest demonstreeriti avalikult karistusi.  
 
 
11 
 
KASUTATUD KIRJANDUS 
Tilk, M. (2006). Kasvatus eri kultuurides III. Tallinn: Imaprint. 
 
12 
 
ENESEREFLEKTSIOON 
Referaadi  koostamise protsess  koosnes  raamatu  lugemisest ,  teema valimisest  ehk millest  ma 
konkreetselt  kirjutan , raamatu peatükkide kategoriseerimisest ehk milliseid kasutan, milliseid 
mitte, millised kirjutan kokku, ning lõpuks üles kirjutamisest ja vormistamisest. Kõige lihtsam 
oli kultuuriruumi valik ehk islam, sest see on nii teistsugune Eesti kultuurist, mistõttu tahtsin 
seda paremini tundma õppida. Kõige keerulisem osa oli  viitamine , sest referaat põhineb ühel 
raamatul, siis iga lõigu lõppu sama viide kirjutada pole  vist  ka kõige õigem. Seetõttu  mainisin  
selle aspekti ära  sissejuhatuses . 
Raamatut   lugedes   ja  analüüsides  tekkis  mul  mõtetes  võrdlemine  läänemaailma  kasvatusega, 
mis on palju vabam. Lastel ei ole kindlat raamatut või kirjutatud reegleid, mille järgi elada nii, 
nagu  islamis  on  koraan.  Kohati  lastakse  lastel  justkui  ise  kasvada  ja  neil  on  palju 
valikuvõimalusi.  Araabia  maades  aga  peavad  juba  väikesed  lapsed  esimesed  elementaarsed 
palved pähe õppima. Võib-olla see põhjustabki selle, miks seal piirkonnas on hetkel sellised 
kriitilised ajad, kus mingi inimgrupp on otsustanud elada koraani järgi nii täpselt, et on hakanud 
seda valesti tõlkima ja mõistma. 
13