Otsi
Vajad kellegagi rääkida?
Küsi julgelt abi LasteAbi
Logi sisse ☰

INFEKTSIOONIKONTROLLI PÕHIALUSED (2)

Tartu Tervishoiu Kõrgkool - Meditsiin - Õenduse alused
5 VÄGA HEA
Punktid

Esitatud küsimused

  • Kes uurib proove?

  • Tallinna Tervishoiu Kõrgkool
    INFEKTSIOONIKONTROLLI PÕHIALUSED
    Loengukonspekt
  • Õppejõud: Kristi Voll
  • Olesja Zeel
  • Ulvi Jõgi
  • Tallinn 2009

  • AJALUGU


    Ignaz Philipp Semmelweis - Esimene arst, kes jälgis süstemaatiliselt haiglas esinevat infektsiooni ja samuti võttis tarvitusele abinõud. 1861 aastal ta tõdes, et seal osakonnas , kus õpetati arstiteaduse üliõpilasi, oli patsientide suremus sünnitusjärgsesse infektsiooni 8,3%, seevastu osakonnas, kus õpetati ämmaemandaid, vastav arv oli 2%. Semmelweis osutas, et selle erinevuse oli põhjustanud halvasti pestud käed lahangu järgselt. Kui käsi hakati desinfitseerima kloorisisaldusega vedelikuga, siis vähenes suremus 1%-ni. Seda uurimust võib pidada haiglainfektsiooni järelvalve alguseks.
    Joseph Lister Šotimaal, umbes 20 aastat peale Semmelweis´i avastust , hakkas kasutama aineid, mida nimetataks antiseptikumiteks.
    Louis Pasteur - tõestas eksperimentaalselt mikroorganismide paljunemist.
    Robert Koch - oli esimeseks avastamaks 1876 aastal siberi katku,
    1882 a. tuberkuloosi ja
    1883 a. koolera tekitajaid
    Paul Fürbringer 1888. a. võttis kasutusele kirurgilise käte antiseptika alkoholi sisaldava lahusega.
    Halsted 1889 a. oli esimene, kes võttis seoses lõikustega kasutusel kummikindad .
    Hügieeni ekspert Karl Flügge - 1905. a. tegi vahet kirurgilisel ja hügieenilisel käte antiseptikal.
    PÕHIMÕISTED
    Aseptika – kõik tegevused, mille abil püütakse nakkuseid vältida. Selle eesmärk on kaitsta elavat kude või steriilset materjali haigustekitajate eest.
    Antiseptika – haigustekitajate hävitamine või nende paljunemise pidurdamine antiseptiliste vahenditega. Eristatakse füüsikalist, mehhaanilist, keemilist ja bioloogilist haavaravi meetodit.
    Antiseptikum – aine, mis mikroorganisme surmab ( bakteritsiidne toime) või nende arengut pidurdab (bakteriostaatiline toime).
    Dekontaminatsioon – tegevus, mis eemaldab või hävitab mikroorganisme esemelt eesmärgiga seda ohutuks muuta. Mõiste hõlmab puhastamist, desinfitseerimist ja steriliseerimist.
    Desoaine = desinfektant = desinfektsiooniaine – keemiline aine (või nende segu), millega muudetakse haigusi põhjustavad mikroobid kahjututeks.
    Detergent – pesuaine , puhastusaine, pindaktiivne aine.
    Desinfektsioon – protsess, mis elututel esemetel või naha pinnal vähendab patogeensete mikroorganismide hulka (mitte eoseid !), olles samal ajal tervisele kahjutu .
    Endogeenne infektsioon – põhjuseks on patsiendi enda mikrofloora . Infektsioonitekitaja on haige organismis olemas juba haiglasse saabumisel, kuid ei põhjusta haiguse tunnuseid.
    Eksogeenne infektsioon – infektsioon saadakse patsienti ümbritsevast keskkonnast e. personalilt, instrumentidelt vms.
    Hospitaalinfektsioon (HI) ehk nosokomiaalsed infektsioonid – on nakkus , mida patsiendil ei olnud enne haiglasse või teise tervishoiuteenust osutavasse ettevõttesse minekut või mis ei ole eelmises sellises asutuses viibimise jääknäht, vaid on tekkinud patsiendil seal viibimise ajal või seal saadud ravi tagajärjel ja mille tunnused ilmnevad kas seal viibimise ajal või pärast sealt lahkumist .
    Kolonisatsioonresistentsus- on mehanismide kogum, mis kindlustab normaalse mikrofloora stabiilsuse ja väldib sellega organi asustamist sinna juhuslikult sattunud mirkoobidega , sealhulgas patonesetega
    Hügieen – tervisehoolduslik puhtus . Tervist ja selle säilitamist käsitlev õpetus.
    Infektsiooni e. nakkusallikas – koht, kust infektsiooni tekitaja üle kantakse.
    Kolonisatsioon – mikroobide pikaajaline elutsemine ning paljunemine inimese nahal või limaskestadel, haigust ei teki.
    Kontaminatsioon – mikroobide sattumine kudedesse või steriilsetele pindadele, kus nad siiski ei paljune.
    Mikroob e. mikroorganism – silmaga nähtamatud üherakulised paljunemisvõimelised elusolevused ( bakterid , viirused , seened, parasiidid). Mikroobidele soodus kasvukeskkond on inimese nahk ja limaskestad .
    Puhastamine – ( sanitatsioon ) eesmärgiks eemaldada nahalt, pindadelt, instrumentidelt ning ruumidest tolm ja mustus . Puhastatud pind on visuaalselt puhas.
    Sterilisatsioon – protsess, mis hävitab kõik mikroorganismid , ka eosed.

  • ANTISEPTIKA


    Antiseptika (anti- + kr.k. septicos roiskumist põhjustav) on meetod, mille eesmärgiks on ära hoida või vähendada mikroobide sattumist haava ja seal nende arengut pidurdada või nad hävitada. Eeskätt peetakse silmas keemiliste vahendite abil patogeensete mikroobide hävitamist või arengu pidurdamist.
    Antiseptikas eristatakse nelja meetodit:
  • füüsikaline – luuakse mikroobide mittepaljunemiseks tingimused (kasutatakse hüdroskoopilist mähist, haava kuivatamine pulbrite mähiste abil);
  • mehaaniline – kahjustatud koeosad lõigatakse ära;
  • keemiline – haigustekitajate kasvu ja paljunemist pidurdav, kasutatakse antiseptikume ( alkohol , soolad, 3% vesinikülihapendilahus, antibiootikumid , joodiühendid jne); Keemiline antiseptika jaguneb pindmiseks ja sügavaks. Esimesel juhul viiakse antiseptikumi haava, teisel juhul manustatakse seda haava- või põletikukolde lähedasse koesse. Sügava antiseptika alla kuulub ka antiseptikumi viimine kudedesse vere vahendusel
    4) bioloogiline – passiivne immuniseerimine ( teetanuse puhul vastumürk); aktiivne
    vaktsineerimine (nt  globuliin).

  • Antiseptilised vahendid

  • Antiseptikum on aine, mis mikroorganisme surmab (bakteritsiidne toime) või nende arengut pärsib (bakteriostaatiline toime). Neid tarvitatakse meditsiinis naha, limaskestade , haavade ja kehaõõnte antiseptikaks.
    Enamik antiseptilistest vahenditest toimib nii mikroobidele kui inimese koerakkudele, põhjustades mõnikord viimaste hävimist. Parimaks peetakse preparaate, mis toimivad tugevalt mikroobidesse, kuid mõjuvad vähe haige inimese kudedele ja mis pärast segunemist haavaeritisega ei kaota oma aktiivsust.
    Antiseptilisi vahendeid tellitakse hulgifirmade hinnakirjades ja müügikataloogides toodud tootetutvustuste alusel.
  • ASEPTILINE TÖÖKORRALDUS
    Aseptika all mõistetakse kõiki toiminguid , mille eesmärgiks on takistada infektsioonide teket.
    Kõigis õendustegevustes nõutakse aseptika põhimõtete järgimist. Parima lõpptulemuse saavutamiseks õenduses tuleb patsienti kaitsta nakkuste eest ning haiglast välja kirjutades peab patsient olema heas seisundis. Aseptika hooletusse jätmisel võib järgneda patsiendi nakatumine ja isegi surm.
    Infitseerumise risk suureneb, kui patsiendi/kliendi immuunsus on ohustatud järgmistest teguritest:
    • Iga
    • Põetav haigus
    • Eelnev medikamentoosne ravi
    • Kirurgilised protseduurid

    Haiglainfektsiooni (HI) seisukohalt eristatakse 3 tüüpi infektsioonide ülekandeteid:
    • kontakti teel
    • piiskade teel
    • õhu kaudu levik

    Aseptika eesmärk on kaitsta elavat kudet või steriilset materjali haigustekitajate mikroorganismide ehk mikroobide eest neid eemaldades, hävitades ja nende levikut tõkestades.
    Aseptikaga seotud kesksed mõisted on puhastus, desinfektsioon ja sterilisatsioon (vt. põhimõisted). Need on põhimeetodid, mille abil tagatakse, et õenduses kasutatavad töövahendid ning keskkond ei tekita patsiendile nakkusohtu.
    Aseptiline tegevus on süstemaatiline, mis tähendab seda, et ravi- ja koristusprotseduurid kavandatakse hoolikalt ja teostatakse põhimõttel “puhtalt mustemale”. Töö kirurgilistes osakondades planeeritakse nii, et esmalt ravitakse puhtaid operatsioonipatsiente. Liigutakse järjest mustemate lõikushaavade suunas. Haavad seotakse kas õigeaegselt enne koristustöid või vähemalt kahe tunni möödudes koristamisest, mil tolm on maha langenud. Sama põhimõtete järgitakse ka ambulatoorses ravis ning koduhoolduses.
    Aseptilise töö õnnestumiseks tuleb tähele panna järgmist:
    • aseptiline töökorraldus s.t. tegevuste järjekord
    • kätehügieen
    • varutakse aega
    • planeeritakse ette
    • õige instrumentide ettevalmistamine
    • ollakse rahulik ja luuakse kiirustamiseta töökeskkond
    • töötatakse hea valgustuse juures
    • õpetatakse ja juhendatakse patsienti õigesti tegutsema

    Üks kesksemaid aseptikaga seotuid mõisteid on aseptiline sisetunne . See on eetiline juhtnöör ja kriteerium , hindamaks, millist ravi patsient saab ja kuidas seda teostatakse. Patsiendil on õigus saada turvalist ja asjalikku õendusabi ja õe kohustus on toimida õigesti. Nii enda kui teiste töötajate töövõtteid kontrollitakse, tehakse kindlaks võimalikud eksimused. Töötajad peavad tundma riskitegureid, mis viivad võimaliku kontaminatsioonini ehk desinfitseerimata (puhastamata) piirkonna ja steriilse instrumendi kokkupuuteni. Kontaminatsioon suurendab alati nakkusohtu, see võib toimuda ka märkamatult, kui töötaja ei pane ohtu tähele. Hankides infektsioonide tõkestamisega seotud professionaalset informatsiooni ja järgides häid haiglahügieeni eeskirju, võidakse infektsioone tõrjuda tulemuslikult.
    PERSONALI ISIKLIK HÜGIEEN
    Hügieen ehk tervishoid hõlmab kõiki tervist edendavaid ja puhtust hoidvaid tegevusi. Isiklik hügieen on eelkõige puhtus, mida inimene oma igapäeva elus hoiab ning on iseenesest mõistetav.
    Inimese nahk ja enamik limaskesti on pidevalt asutatud paljude erinevate mikroobide poolt. Mikroobidel on oluline osa inimese kui liigi säilimiseks. Inimloode on steriilne. Igal inimesel on oma eriline mikroorganismide kooslus , mis on omane ainult temale. Selle tingib mikroobide valik, millega laps mikrofloora formeerumise ajal kokku puutus ning rakkude individuaalne retseptoorne aktiivsus. Sünnituse käigus satuvad ema sünnitusteedest vastsündinu organismi esimesed mikroobid. Kohe peale sünnitust lisandub neid ümbritsevast keskkonnast. Peale inimese sündi jäävad nahale elama need mikroobid, kelle jaoks on see eriliselt soodne kasvukeskkond. Need mikroobid moodustavad nn. inimese normaalse mikrofloora, mis püsib elu jooksul peaaegu muutumatuna ning takistab võõraste mikroobide kasvu.
    Naha mikrofloora võib jagada kahte rühma:
    • püsi- ehk residentmikrofloora e. normaalne mikrofloora
    • transiitmikrofloora ehk keskkonnast kontaktide kaudu nahale sattuvad mikroorganismid.

    Residentsed mikroorganismid on vastupanuvõimelised ja püsivad. Nad on osa normaalsest mikrofloorast. Enamasti paiknevad nad sügaval epidermises, higinäärmetes, karvanääpsudes ja sõrmeküünte all.
    Transiitmikroorganismid on ajutised ning ebapüsivad organismid, mis paiknevad naha pinnal ja pindmise nahakihi all marrasnahas. Nende paiknemine naha pinnal hõlbustab puutekontaktide teel levivate infektsioonide edasikandmist. Nii tekib oht mikroorganismidega kontamineerida ehk saastada patsiente.
    Mikrofloora tähtsus:
    • osaleb seedimisprotsessis
    • osaleb ainevahetuses
    • stimuleerib organismi immuunsüsteeme;
    • tagab organismi kolonisatsioonresistentsuse.

    Nahal paiknevad mikroobid erituvad ümbruskonda kui inimene liigub ja higistab. Selle vähendamiseks kuulub isikliku hügieeni juurde üleni pesemine vähemalt kord päevas. Erilist tähelepanu tuleb pöörata näo, kaela, kaenlaaluste, naba ja intiimsete kehaosade puhtusele.
    Käte hügieen on tähtsaim infektsiooni vältimise vahend, mida iga töötaja saab mõjutada. Uuringutega on kindlaks tehtud, et suurem osa kontaktnakkustena levivatest infektsioonidest levib käte kaudu. Igapäevane käte pesemine, käte antiseptika ja hooldus on osa isiklikust hügieenist.
    Sõrmeküüned tuleb hoida lühikesed, sest küünealusesse piirkonda koguneb hõlpsasti orgaanilist mustust ja mikroobe ning mis raskendab käte desinfitseerimist. Küünte lakkimine ei ole soovitav . Kui seda siiski tehakse, peab laki pind olema terve, sest kulunud pind on soodus kasvupinnas mikroobidele.
    Hambaid pesta regulaarselt kaks korda päevas ning nende seisundit kontrollida vähemalt kord aastas. Peale söömist loputada suud veega ning hammaste puhastamiseks toidujääkidest kasutada hambaorke ja hambaniiti.
    Juukseid pesta piisavalt sageli, kuna juustes on rohkesti baktereid. Tööl olles vältida juuste katsumist. Pikad juuksed kinni hoida. Tööülesannetes, mis nõuavad juustekatte kasutamist (nt operatsiooniosakond, sterilisatsiooniosakond, lahtiste haavade sidumine) jälgida, et juustekate kataks kõik juuksed.
    Tööl olles tuleb vältida suu- ja ninapiirkonna ning kõigi naha piirkondade vistrike, haavade vms. puudutamist.
    Suitsetamine ei sobi tervishoiutöötajatega selle ebatervislikkuse tõttu. Suitsetajad peavad suu- ja kätehügieenile erilist tähelepanu pöörama.
    Õenduses kuuluvad isikliku hügieeni hulka ka asjatundlik ja õige töö- ja kaitseriietus .

  • KÄTE HÜGIEEN


    Käte vahendusel levivat kontaktnakkust peetakse kõige tavalisemaks nakatumisviisiks. Kui käsi pole hoolikalt pestud ja käte antiseptika on ebakorrektselt teostatud, võib nakkust levitada ka ainult puudutades.
    Käte hügieenina mõistetakse kätele suunatud toiminguid, mille eesmärgiks on vähendada infektsioonide ja neid põhjustavate mikroobide ülekandmist käte kaudu.
    Käte hügieeni on vajalik teostada lisaks hospitaalinfektsioonide ennetamisele ka enesekaitse seisukohalt, kuna infektsioonid ohustavad ka personali. Hea kätehügieeni kohaselt ei puudutata paljaste kätega midagi sellist, mis võiks määrida või kontamineerida käsi. Selle vältimiseks tuleb kasutada kaitsekindaid ja erinevaid instrumente .
    Hea kätehügieeni põhimõteteks on:
    • lühikesed lakkimata küüned ning puhtad küünealused
    • sõrmustest, käekellast loobumine
    • terve käenahk
    • hoolikas kätepesu
    • käte antiseptikumi korralik kasutamine
    • kaitsekinnaste kasutamine

    Käsi tuleb pesta nii palju kui vajalik ja nii vähe kui võimalik, kuna üleliigne pesemine hävitab naha hüdrolipiidkihti ja seega põhjustab käenaha kuivamist. Tegevuste juures, kus ei toimu otsest kontakti potensiaalselt nakkusohtliku materjaliga ning ei toimu nähtavat käte saastumist, ei pea peale iga patsienti käsi enne antiseptika teostamist pesema .
    Käte pesemise eesmärgiks on:
    • vabaneda orgaanilisest mustusest;
    • vähendada transiitmikrofloora hulka ja selle ülekandmist käte kaudu.

    Käsi mitte pesta liiga kaua ja liiga intensiivselt, sest kestev seebi toime lõhub nahka kaitsva happe-leelise tasakaalu ning muudab käed liigselt kuivaks , mis soodustab ekseemi teket. Harja kasutamist käte pesemisel ei peeta tarvilikuks, kuna harjad koormavad tugevalt nahka ja tekitavad mikrovigastusi. Kui harja mingil põhjusel siiski kasutatakse, peavad need olema ühekordseks kasutuseks, individuaalpakendis ja steriliseeritud.
    Käte pesemisel kasutada vedelaid pesuaineid dosaatoranumates. Tahke seep toimib kui reservuaar mikroorganismidele. Korduskasutatava pesuaine dosaatori koos pumbaga peab peale tühjendamist puhastama seebi jääkidest ja desinfitseerima. Pesuaine peab asetsema originaalpakendis.
    Hea kätepesemisvahendi omadused on:
    • Ei kuivata nahka
    • Ei muuda naha elastsust
    • Ei põhjusta allergiat
    • On kergesti ära loputatav
    • Ei sisalda värvaineid
    • Lõhnatu või kontrollitud lõhnaainega
    • Säilitab naha loomuliku seisundi
    • Toode on täiesti puhas
    • Toode on kontrollitud, testitud ja asjatundjate poolt heaks kiidetud
    • Kerge kasutada ja mugav doseerida

  • Kätepesu jaguneb kolmeks:

  • 1. Tavaline kätepesu - käsi pestakse vähemalt 15 sekundit:


    • tööpäeva alguses ja töölt lahkudes
    • enne toidu käsitsemist, söömist ja haige söötmist
    • pärast WC kasutamist
    • enne ja pärast patsiendi hooldust (vannitamist, voodipesu korrastamist jne.)
    • alati, kui käed on määrdunud

  • 2. Hügieeniline kätepesu - käsi pestakse vähemalt 40 sekundit:


    • enne invasiivseid protseduure
    • enne langenud immuunsusega patsientide hooldamist
    • enne ja pärast kokkupuudet haavadega
    • enne ja pärast kinnaste kasutamist, kui on toimunud nähtav saastumine
    • pärast paljaste kätega kontakti vere, haava sekreedi ja kehavedelikega

    3. Kirurgiline kätepesu - käsi ja küünarvarsi pestakse 2-3 minuti jooksul:

    NB! Käte pesemine ei vähenda naha püsimikrofloora hulka!
    Vead käte pesemisel:
    • ebapiisav seebi kasutamine
    • mitteküllaldane pesemisaeg
    • ebapiisav käte kuivatamine

    KÄTEPESU TEHNIKA
    1. Tee selgeks, millist kätepesu liiki on vaja kasutada ja taga piisav kätepesemise aeg.
    2. Paljasta käsivarred ning eemalda sõrmused, käekellad või muud segavad lisandid, mis takistavad kätehügieeni korrektset läbiviimist.
    3. Tee kindlaks vajalike kättesaadavate vahendite olemasolu ( kraanikauss , voolav soe ja külm vesi, vedel seep dosaatoris, kätekuivatuspaberid, käte antiseptikum, jalapedaaliga jäätmeanum või lahtine paberkorv)
    4. Seisa kraanikausist eemale, et sinu riided ei puutuks kokku kraanikausiga.
    5. Ava kraan ja reguleeri kraanist tulev vesi parajalt soojaks , et selle kasutamine oleks meeldiv. Liigselt soe vesi kuivatab tugevalt nahka ning avab liigselt nahapoorid ning mikroorganismid võivad liikuda sügavamatesse naha kihtidesse. Liigselt külm vesi ärritab käe nahka.
    6. Tee käed ja randmed jooksva vee all korralikult märjaks.
    7. Võta pesuainet kätele vajutades dosaatori pumpa küünarvarre või küünarnuki abil. (mitte labakäega ega sõrmedega vajutades!).
    8. Määri pesuaine kätele.
    9. Pese käsi vastamisi hõõrudes. Jälgi kogu käte ja randmete pesuainega kokkupuudet. Iga pesemisliigutust korda vähemalt 5 korda! Kirurgilisel kätepesul taga kogu küünarvarre kokkupuudet pesuainega.
    • hõõru peopesi vastamisi
    • hõõru vasaku käe peopesa vastu parema käe selga ning seejärel vaheta käsi ja korda protseduuri
    • hõõru peopesi ja harali aetud sõrmi vastamisi
    • hõõru sõrmede väliskülgi vastu teise käe peopesa
    • hõõru vasakut pöialt parema käe kokku surutud peopesas ning seejärel korda protseduuri teise käega.
    • hõõru parema käe sõrmeotsi ringikujuliselt vasaku käe peopesas ja seejärel korrata protseduuri teise käega

    Kirurgiline käte pesemine:
    • Pesta kõigepealt käed (vt punktid 1-6), küünarvarred/ - nukid .
    • Seejärel käed, küünarvarred poolest saadik.
    • Viimasena veel pesta käed. Käsi hoida üle küünarliigese nivoo.

    10. Loputa pesuaine maha rohke veega. Vesi peab jooksma suunaga sõrmedelt käe randme poole.
    11. Kuivata käed ja randmed (kirurgilise kätepesu järgselt viimasena küünarvarred) paberkäterätikuga. Käed ja randmed peavad olema täielikult kuivad. Kirurgilise kätepesu järgselt peale kuivatamist peavad ka küünarvarred olema täielikult kuivad.
    12. Kui veekraani on võimalik sulgeda küünarvarre või küünarnuki abil, siis sulge veekraan enne käte kuivatamist. Peale kirurgilist kätepesu võib veekraani sulgeda küünarnuki abil. Kui veekraani on võimalik sulgeda ainult sõrmede abil, siis sulge kraan paberkäterätikut kasutades. Vältida veekraani otsest kontakti käega.
    13. Viska kasutatud paberkäterätik selleks ettenähtud jäätmeanumasse. Jäätmeanumat kätega mitte puutuda.

  • KÄTE ANTISEPTIKA


    Hügieenilise käte antiseptika eesmärgiks on hävitada naha pinnal olev transiitmikrofloora ja vähendada residentmikrofloorat. Teostatakse peale iga hügieenilist kätepesu ja peale iga kokkupuudet patsiendiga kui ei ole toimunud käte nähtavat saastumist.
    Kirurgilise käte antiseptika eesmärgiks on hävitada naha pinnal olev transiitmikrofloora ja vähendada residentmikrofloorat ja säilitada antiseptikumi toime operatsiooni ajal. Teostatakse peale iga kirurgilist kätepesu, lühiajaliste operatsioonide vahel ja operatsiooni ajal toimunud käte infitseerumisel.
    Antiseptikumi anumad peavad olema paigutatud:
    • Hügieenilise ja kirurgilise käte pesemise kraanikausi kõrvale
    • Igas palatis haiglapersonalile kättesaadavasse kohta

    Antiseptikum kanda kuivadele kätele ja küünarvartele nii, et käed ja küünarvarred oleksid ettenähtud aja jooksul niisked (antiseptikumi toimeaeg e. ekspositsiooniaeg on antud vastava ainega kaasas olevas juhendis).
    Toimeaja möödudes lasta kätel kuivada. Antiseptikumi ei kuivatata ega loputata kätelt maha, vaid see jäetakse kätele.
    KÄTE ANTISEPTIKA TEOSTAMISE TEHNIKA
    1.Tee selgeks, millist käte antiseptikat on vaja teha.
    2.Kuivadele kätele ja randmetele (kirurgilise korral ka küünarvarred) kanda antiseptikumi küllaldane hulk, et käed ja randmed (vajadusel ka küünarvarred) oleksid ettenähtud aja jooksul niisked. Antiseptikumi toimeaeg on antud vastava ainega kaasasolevas juhendis.
    NB! Käte hügieenilise antiseptika teostamisel peab doseerimispumpa vajutama küünarvarre või küünarnukiga, käte kirurgilise antiseptika teostamisel vajutada doseerimispumpa küünarnukiga. Dosaatori pumpa ei tohi vajutada labakäe ega sõrmedega!!!
    3. Ettenähtud aja (ekspositsiooni- ehk toimeaeg) jooksul hõõru antiseptikumi kätele:
    • hõõru peopesi vastamisi
    • hõõru vasaku käe peopesa vastu parema käe selga ning seejärel vaheta käsi ja korda protseduuri
    • hõõru peopesi ja harali aetud sõrmi vastamisi
    • hõõru sõrmede väliskülgi vastu teise käe peopesa
    • hõõru vasakut pöialt parema käe kokku surutud peopesas ning seejärel korda protseduuri teise käega.
    • hõõru parema käe sõrmeotsi ringikujuliselt vasaku käe peopesas ja seejärel korrata protseduuri teise käega

    Kirurgiline käte antiseptika
    • antiseptikum sisse hõõruda üksikute portsjonite kaupa ettenähtud aja vältel.
    • Esiteks käed, küünarvarred/-nukid,
    • seejärel käed, küünarvarred poolest saadik,
    • viimasena ainult käed. Käsi hoida üle küünarliigese nivoo.

    Käed peavad olema niisked kogu antiseptika teostamise aja.
    4. Toimeaja lõppedes lase kätel kuivada. Antiseptikumi ei kuivatata ega loputata kätelt maha, vaid see jäetakse kätele.
    Vead käte antiseptika teostamisel:
    • antiseptikum ei kata kogu käte pinda, kuna kasutatakse liiga vähe ainet ja kriitilised piirkonnad ei märgu ainega.
    • käed on antiseptikat teostama hakates veel veest niisked või märjad, mille tõttu alkoholi kontsentratsioon lahjeneb ning toime väheneb või puudub üldse
    • ei peeta kinni antiseptika teostamiseks ettenähtud toimeajast.

    Uuringutel leiti kätel piirkonnad, mis olid antiseptilise töötlemise järel preparaadiga ebapiisavalt niisutatud (pöidlad, sõrmeotsad, küüned ja nende ümbrused, sõrmede vahed, peopesad ).
    Käte antiseptikumidele esitatavad nõuded:
    • kohene ja kestev toime
    • efektiivne toime nahka kahjustamata

  • KÄTE HOOLDAMINE


    Nahk ja käed on aastaringselt keskkonna mõjutustele avatud. Epiteeli kattev hüdrolipiidkiht ja sellest moodustuv happekaitsekiht toimivad põhilise barjäärina mitmesuguste keskkonnamõjutuste ja niiskusekao vastu.
    Hooldusvahendid soodustavad naha kaitsemehhanismide säilimist. Nad reguleerivad niiskust ja rasvasisaldust, hoolitsevad naha elastsuse ja pehmuse eest. Kaitse/hooldusvahendid moodustavad naha pinnale tõkke vesilahuste sissetungiks. Käsi hooldada nii sageli, kui vajalik (küünte korrashoid , naha terviklikkuse, niiskuse, elastsuse ja pehmuse säilitamine).

  • KAITSEVAHENDID


    Tööriiete all mõistetakse tööandja poolt antud riietust , mis on mõeldud kasutamiseks ainult tööl, ning on mõeldud töötaja oma riiete kaitsmiseks määrdumise eest või nende osaliseks asendamiseks. Tööriietuseks on kleit, kittel , pükskostüüm või jakk. Tööriideid pestakse ja triigitakse pesumajas ning parandatakse haigla poolt. Tööriideid on keelatud viia koju pesemiseks.
    Eraldi kaitseriietuse vajadus, kasutamise otstarve ja tüüp sõltuvad tööst, osakonnast, töö mustusastmest, õhutemperatuurist jne. Eriliste aseptikanõuetega osakondades kasutatakse lisaks osakonna nõuetele vastavat riietust, mida vahetatakse iga päev. Osakonnaspetsiifilise riietusega ei tohi liikuda väljaspool osakonda . Osakonnast väljudes tuleb kanda kaitsekitlit või vahetada riided.
    Operatsioonide või teatud protseduuride ajal, kus teostatakse operatiivse aseptika nõuete kohaseid protseduure, kantakse kaitseriietust osakonnasisese tööriietuse peal. See on tavaliselt steriilne nn operatsiooniriietus. See ühekordseks kasutamiseks mõeldud või korduvkasutusega ette nähtud steriilne op. riietus.
    Üldosakondades ei ole vaja igapäev tööriideid vahetada, vahetatakse vaid määrdunud rõivaid. Osakonna tööriiete hulka kuuluvad ka vahetusjalatsid. Need hangib töötaja tavaliselt ise. Sisejalatseid ei tohi kasutada väljaspool haiglat .

  • KAITSEKINDAD


    Käte antiseptika vähendab mikroorganismide ülekandmise võimalust, kuid täiendavaks mikroobide ülekande barjääriks on kinnaste kasutamine. Suurem turvalisus on tagatud õige kindavalikuga, mille määrab konkreetne kasutusala ja potensiaalne nakkusoht. Esmatähtis on mikrofloora edasikandmise takistamine personalilt patsiendile ja patsiendilt personalile. Alati tuleb arvestada asjaoluga, et kindad ei anna alati 100%-list kaitset. Kinnaste defektid jäävad sageli silmale nähtamatuks.
    Hoolikalt tuleb jälgida kätehügieeni reegleid alates kindakarbi avamisest. Käte antiseptikat peab teostama alati enne ja pärast kinnaste kasutamist, kuna kinnaste kätte panemisel ja ära võtmisel võib märkamatult puudutada kinda äärest allpoolset välispinda ning bakterid paljunevad kiiresti kinnastatud kätel. Kaitsekindad pannakse ainult puhastatud ja kuivadele kätele.
    Kindad peavad olema puhtad, terved , parajad, ühekordseks kasutamiseks, vastama kvaliteedi nõuetele. Ühekordse kasutusega kindaid ei desinfitseerita ega kasutata teise patsiendi juures, sest desinfektsiooniained muudavad kinda struktuuri ning kindad võivad muutuda rabedaks ja puruneda.

  • Kaitsekinnaste ülesanded


    • vältida kontaktnakkuste levikut ühelt patsiendilt teisele personali käte kaudu;
    • vältida personali käte kontamineerumist, kui puututakse kokku vere ja teiste kehavedelike, limaskestade ja mitteterve nahaga;
    • kaitsta personali vere ja koevedelikega levivate infektsioonide eest;
    • kaitsta personali käsi antiseptikumide ja pesemisainete kasutamisest tekkinud ärrituste eest

    Kaitsekindad jagunevad kasutamise otstarbe järgi:

    nitriil- ja latekskindad
    • aseptilised protseduurid – operatsioonid ja invasiivsed e. nahka või limaskesta läbistavad protseduurid
    • alla 24 h vanuse haava hooldus

    • ühekordse kasutusega mittesteriilsed tehaspuhtad kindad, mis kaitsevad patsienti ja personali

    nitriil- ja latekskindad
    • protseduuridel, kus on oht kokkupuuteks kehavedelikega ( veri , sekreedid)
    • kokkupuutel patsiendi naha või limaskestadega
    • üle 24 h vanuse haava hooldusel

    vinüülkindad
  • protseduuridel, mil kokkupuude vere ja teiste koevedelikega on ebatõenäoline
    • korduvkasutavad mittesteriilsed individuaalsed puhtad kindad, mis kaitsevad töötaja käte nahka

    1. abitööd ( koristamine , instrumentide hooldamine, toiduainete töötlus)
    Kaitsekinnaste äravõtmine:
    • haara kinda välispinnast ja tõmba kinnas käest ära nii, et määrdunud pool jääb sissepoole
    • torka paljas käsi teisest kindasuust sisse ja võta ära selliselt , et kindad jäävad üksteise sisse, puhas pind väljaspool
    • teosta käte antiseptika

  • KAITSEKITTEL


    Kaitsekittel või põll pannakse tööriiete peale. Kaitsekitlid võivad olla individuaalsed, protseduuri-; osakonna- või tööoperatsioonikohased. Kaitsekitli (-põlle) ülesandeks on nakkusetekitajate ülekandmise vältimine saastunud riiete kaudu ja kaitsta riideid määrdumise eest.
    Kaitsekittel on eeskätt vajalik nakkusohtlike eritiste käsitsemisel. Samasuguse kaitseefektiga on kilepõll, mis on teatud situatsioonides isegi eelistatud. Kaitsekitlit või –põlle kasutada vastavalt eeskirjadele. Kaitsekittel (-põll) tuleb peale protseduuri koheselt seljast võtta keerates kokku nii, et sisemine pind jääks väljapoole.

  • SUU-NINAMASK


    Mask on sageli väga vajalik, kuigi ta ei taga 100%-list kaitset. Kohustuslik on maski kanda operatsioonibrigaadil, kuna nii takistatakse erinevate bakterite otsest pääsu hingeõhu ja süljepiiskade kaudu lõikushaavale. Maski ülesandeks on ka takistada vere- ja eritisepritsmete sattumist suhu või ninna. Suu- ja ninamask on alati ühekordne ja mõeldud kindlaks protseduuriks. Operatsioonidel, mis kestavad üle 3 tunni, on vajalik maski vahetus.
    Suu-ninamaski peab kandma:
    • kehavedelike pritsmete ohu korral
    • lahtiste haavade töötlemisel;
    • operatsioonidel ja suurtel invasiivsetel protseduuridel
    • õhklevinakkuste (nt tuberkuloos ) korral kasutada spetsiaalset filtertüüpi maski

    Suu- ja ninamaski ettepanemine ja eemaldamine:
    • teosta käte antiseptika
    • aseta mask tihedalt näole jäik ülaserv vastu nina ning vormi ülaservas olev metalltugi nina järgi
    • seo paelad ülalt ja siis alt

    NB! Paigaldatud maski ei tohi enam puutuda ning kasutamise ajal kaelale langetada!
    • eemaldamisel avatakse sõlmed ning maski puudutamata visatakse see jäätmeanumasse.
    • teosta käte antiseptika

  • MÜTSI (JUUSTEKAITSE) KASUTAMINE


    Mütsi ülesandeks on takistada juuste ja kõõmaebemete langemist aseptilisel piirkonnale. Juustekaitsel on mõtet ainult õige kasutamise korral. Mütsi alla tuleb panna kõik juuksed. Müts on ühekordse kasutamisega ja pärast kasutamist pannakse otse jäätmekotti. Käte antiseptika tuleb teostada enne juustekaitse asetamist ja peale selle eemaldamist, sest juustes on väga palju mikroobe.
    Mütsi tuleb alati kasutada:
    • operatsioonide ja nendega võrdsustatud protseduuride ajal;
    • sterilisatsiooniruumides;
    • kehavedelike pritsmete ohu korral
    • lahtiste haavade korral;

    NB! Enne kaitsevahendite võtmist pakendist ja kasutamist tuleb teostada käte antiseptika. Pärast kaitsevahendite eemaldamist tuleb teostada käte antiseptika.

  • KINGAD VÕI KINGAKAITSED


    Kasutatakse operatsiooniosakonnas ja lahangusaalis (ning vahetusjalatsite kaitsena). Kingakaitsed pannakse peale kasutamist jäätmekotti. Kingakaitsete panemisel ei pea eelnevalt teostama käte antiseptikat.

  • PESU HOOLDUS

  • Puhas pesu


    Haiglas kasutatavad tekstiilid peavad olema heaks kiidetud Tervisekaitseameti poolt ja sobima kasutamiseks haigla tingimustes.
    Tekstiilpesu peab olema:
    • tolmuvaba, st. võimalikult vähe tolmu koguv,
    • kergesti pestav ,
    • sterilisatsiooni taluv ,
    • antistaatiline,
    • õhku läbilaskev, kuid samas tihedakoeline, mis oleks efektiivseks barjääriks eritiste läbitungimisel,
    • allergiavaba
    • taluma masinpesu vähemalt 75 C

    Korduvkasutusega tekstiilide kasutamisel peab pesumaja tagama tekstiilide hoolika loputuse, vältimaks nende allergeensust.

  • Puhta pesu transport osakonda ja ladustamine

  • Enne puhta pesu transportimist tuleb puhas pesukäru desinfitseerida desinfektsioonivahendiga. Transpordi ajal tuleb puhas pesu katta kaitsva kattematerjaliga. Puhast pesu hoida osakonnas suletavas, ainult selleks otstarbeks kasutatavas kapis või ruumis. Pesuriiulid peavad taluma niisket puhastust. Palatisse viidud kasutamata pesu ei tohi puhta pesu kappi tagasi panna.


  • Steriilsed tekstiilid


    Tekstiilpesu, mida kasutatakse aseptilise ravi- ja diagnostikaprotseduuride juures, peab olema steriilne.
    Operatsiooniosakondades kasutatav ühekordse kasutusega tekstiilpesu (linad, operatsioonipesu vms.) peab olema:
    • tihe
    • efektiivseks barjääriks eritiste läbitungimisel,
    • kiude mitteajav,
    • antistaatiline,
    • valguskiiri mitte tagasipeegeldav.

    Korduvkasutusega tekstiilmaterjal peab lisaks eelnevale:
    • olema kergesti puhastatav ja taluma sagedast masinpesu vähemalt 75 C;
    • taluma sterilisatsiooni;
    • võimalikult tolmuvaba

    Steriilse tekstiili transport osakonda ja ladustamine
    Steriilne materjal tuleb transportida selleks ettenähtud kärudes või korvides, et vältida pakendi purunemist ja saastumist. Transporditav steriilne pesu peab olema kaetud kaitsva steriliseeritud kattematerjaliga. Transpordil kasutatud välispakendit ei tohi viia steriilsete materjalide hoiuruumi . Steriilseid materjale hoitakse osakonnas selleks ettenähtud kapis/ruumis.

  • MUST PESU

  • Musta pesu kogumine, sorteerimine ja transport


    Must pesu kogutakse pesukottidesse ja viiakse osakonnast ära 1 kord päevas. Musta pesu kogumiseks ja transportimiseks võivad olla ühekordsed kilekotid , korduvkasutusega pestavad (vähemalt 75 C ) ja vett mitteläbilaskvad pesukotid või/ja pesemistemperatuuril sulavad spetsiaalsed kilekotid.
    Musta pesu käsitsemisel tuleb kanda kaitsekindaid ja kilepõlle/kaitsekitlit.
    Musta pesu ei tohi asetada põrandale ega kanda süles. Mustad voodilinad tuleb keerata kokku, määrdunud pool sissepoole ja asetada kohe mustapesukotti linade eemaldamise kohas. Enne kottipanekut eemaldatakse pesult roe ja suurem mustus.
    Pesukottide sobivaks mahuks loetakse 70-100 l kotte. Koti mahust täita maksimaalselt kolmveerand, et saaks koti korralikult sulgeda ja vältida liigse raskuse tõttu koti purunemist. Tühi mustapesukott tuleb asetada selleks ettenähtud pealt kaanega suletavale kotialusele ning seejärel võib sinna pesu sisse panna. Pesukotte ei tohi hoida põrandal.
    Osakonnas peavad olema mustapesukotid markeeritud vastavalt pesu liigitusele (nt personali tööriided, patsiendi voodiriided, protseduuridel kasutatav tekstiil , väga määrdunud voodipesu). Must pesu asetada kohe õigesse kotti , et vältida hilisemat musta pesu sorteerimist.

  • Nakkusohtliku pesu käsitsemine

  • Pesu on nakkusohtlik järgmiste nakkushaiguste korral:


    • vere kaudu levivad nakkused;
    • ägedad soolenakkused
    • lahtine tuberkuloos;
    • difteeria ;
    • zoonoosid (katk, siberi katk);
    • poliomüeliit;
    • hemorraagilised palavikud.

    Nakkusohtlik pesu tuleb tekkekohas panna pesutemperatuuril sulavasse kotti. Nakkusohtliku pesu käsitsemisel tuleb kanda ühekordselt kasutatavaid kaitsekindaid ja kilepõlle või katsekitlit, mis tuleb peale kasutamist koheselt panna bioloogilistesse jäätmetesse. Koti mahust tohib täita maksimaalselt ½ -ni, et saaks kotisuu korralikult sulgeda ja kott ei puruneks liigse raskuse all. Pesukotte ei tohi asetada põrandale. Pesu ja pesukotte ei tohi võtta sülle. Tuleb jälgida, et muid asju ei jääks pesu sisse. Nakkusohtliku pesu kott peab olema osakonna töötaja poolt märgistatud vastava nakkusohule viitava sildiga. Sulav pesukott peab pesumajja transportimiseks olema pakendatud topelt niiskuskindlasse pesukotti. Nakkusohtlik pesu, mille materjal võimaldab pesemist temperatuuril üle 75 C ja on pakendatud sulavasse pesukotti, ei vaja eelnevat töötlemist desinfektsioonikambris. Nakkusohtlikku pesu, mida ei tohi pesta temperatuuril 75 C ja rohkem, ja ei ole kaetud kilega , peab enne pesemist olema töödeldud desinfektsioonikambris. Pärast desinfektsioonikambris töötlemist võib neid käsitseda tavalise musta pesuna. Nakkusohtlik pesu asetatakse koos sulava kotiga pesumasinasse. Pesukottide kasutusel olnud käru tuleb desinfitseerida. Kasutatud kaitsekindad ja -põll tuleb panna erikäitlust vajavate jäätmete nõusse.Teostada käte antiseptika.

  • Voodipesu vahetus

  • Madrats – eritistega määrdumise vältimiseks katta vajadusel kaitsekilega, mida on võimalik desinfitseerida. Kindlasti peab madrats olema kaetud kaitsekilega, kui ei ole võimalus kasutada desinfektsioonikambrit. Padi – määrdumise vältimiseks katta kaitsekilega, mida on võimalik desinfitseerida. Tekk – panna tekikotti

  • Patsiendi haiglasviibimise ajal vahetada voodipesu vähemalt üks kord nädalas ja vajadusel sagedamini. Katkised kilekatted tuleb kohe asendada uutega. Üldjuhul voodi ja öökapi puhastust ja voodipesu vahetust teostada enne põranda pesemist.

  • Voodihaige patsiendi voodipesu vahetus

  • voodipesu tuleb vahetada vähemalt 1 kord ööpäevas, vajadusel sagedamini.

  • märjad mähkmed ja “pamperslina” panna bioloogilistesse jäätmetesse.

  • Voodipesu vahetus pärast patsiendi lahkumist


    • eemaldada kogu voodipesu, kaasa arvatud padja ja madratsi riidest ümbris ning panna koheselt voodi juures mustapesukotti;
    • tekk, madrats, padjad saata desinfektsioonikambrisse või tekk ja padi saata mustapesukotis pesumajja, kui need ei olnud kaetud kileümbrisega;
    • voodipesu vahetamisel ei tohi pesuga tolmutada ja põrandale panna, mustad linad keerata kokku määrdunud pool sissepoole ja asetada kohe voodi juures mustapesukotti.
    • voodi, öökapp puhastada desinfitseeriva puhastusvahendiga. Madratsi ja padja kilekate puhastada desinfitseeriva vahendiga, kilekatte puudumisel viia madrats ja padi desinfektsioonikambrisse. Võimalusel tuua voodi ja öökapp koridori , kus teha korrastust.
    • voodipesu vahetust teha kahekesi, et vältida liigset tolmutamist.

  • Operatsioonipatsiendi voodipesu vahetus


    Operatsioonile minev patsient käib operatsioonile eelneva päeva õhtul duši all. Voodihaiget pestakse vannitoas pesemisraamil või palatis. Vahetada voodipesu ja selga panna puhas ihupesu .
    Pärast operatsiooni tuleb haige paigutada puhtasse voodisse, st pärast haige operatsiooniosakonda viimist tuleb voodipesu ära vahetada.

  • DEKONTAMINATSIOONI LIIGID


    Dekontamineerimine on tegevus, mis eemaldab või hävitab mikroorganisme esemetelt eesmärgiga neid ohutuks muuta. Mõiste hõlmab puhastamist, desinfitseerimist ja steriliseerimist.
    Kõik esemed, mis puutuvad kokku patsiendiga (k.a. personali käed), vajavad plaanipärast dekontamineerimist. Väljavalitud puhastamis-, desinfitseerimis - ja steriliseerimismeetodid, -vahendid ja reziimid ei tohi põhjustada instrumentaariumi väliskuju muutust või teiste näitajate muutust. Töödeldud esemed ei tohi avaldada toksilist mõju.
    Puhastamine (sanitatsioon) – protsess, mis eemaldab esemetelt võõrained (muld, orgaaniline materjal, mikroorganismid). Puhastamine on kogu aseptilise tegevuse alus. Puhastatud pind on visuaalselt puhas. Puhastamine peab eelnema desinfektsioonile ja sterilisatsioonile. Puhastamisel kasutatakse tavaliselt vett, mehhaanilist mõju ja detergenti. Puhastada võib käsitsi või mehhaaniliselt ( masinaga ). Puhastatud esemetele jääb alles teatud hulk mikroobe, mis soodsates tingimustes hakkavad paljunema.
    Desinfektsioon – protsess, mis elututel esemetel või naha pinnal hävitab või vähendab patogeensete mikroobide arvu (mitte eoseid!), olles samal ajal tervisele kahjutu. Desinfektsioon ei ole küllaldane nende instrumentide jaoks, millega läbistatakse patsiendi nahka või limaskesti. Desinfektsiooni meetodid on füüsikalised ( kuumutamine , keetmine) ja keemilised. Keemilise desinfektsiooni korral kasutatakse desinfitseerimisvahendeid ja antiseptikume, seda eeskätt naha, limaskestade, kõrget temperatuuri mittetaluvate vahendite ja pindade desinfitseerimiseks. Enamikus haiglates on olemas ka desinfektsiooniruumid. Neid kasutatakse peamiselt madratsite lõppdesinfektsiooniks ja täidega riiete desinfektsiooniks.
    Sterilisatsioon – protsess, mis hävitab kõik mikroorganismid, ka eosed.
    INSTRUMENTIDE DEKONTAMINEERIMINE
    Instrumentide jm. meditsiinivahendite puhastamise, desinfitseerimise, korrasoleku kontrolli, pakendamise, steriliseerimise , transpordi, ladustamise alases töökorralduses lähtuda tervishoiuasutuse hügieeni eeskirjadest ja “Haiglanakkustõrje standardist”. Igal haiglal ei pea olema oma sterilisatsiooniosakond. Nt. haiglal, millel puuduvad kirurgilised osakonnad, võiks olla otstarbekam kasutada ainult ühekordseid instrumente. Sel juhul ei tohi neid instrumente desinfitseerida ja uuesti kasutada. Haigla võib sõlmida ka lepingu mõne teise asutusega steriliseerimiseks. Sel juhul peab lepingus olema väga täpselt ning täielikult kirjeldatud mõlema poole kohustused ja vastutus.
    INSTRUMENTIDE STERILISEERIMISE ETAPID
    Leotamine ja eeldesinfektsioon osakonnas
    Kui haiglal ei ole kesksterilisatsiooni, tuleb instrumendid puhastada võimalikult vahetult pärast tarvitamist, kuna kuivanud mustus raskendab nende desinfektsiooni ja pesu. Instrumentide lukud tuleb lahti teha ning mitmest osast koosnevad esemed asetada des.lahusesse ainult lahtivõetult nii, et see kataks instrumentide pinnad ja õõned täielikult. Instrumente ei tohi mingil juhul jätta füsioloogilisse keedusoolalahusesse, kuna pikemaajaline kontakt soodustab roostetamist.
    Transport sterilisatsiooniosakonda
    Osakonnas puhastatud ja desinfitseeritud instrumendid jm vahendid tuleb transportida suletud konteinerites, mis on asetatud avatud transportkärule. Instrumendid transporditakse sterilisatsiooniosakonna dekontamineerimise ruumi või ruumist selleks eraldatud piirkonda, seejuures ei tohi läbida pakkimise, steriliseerimise ega ladustamise ruume või piirkondi.
    Puhastamine ja desinfitseerimine sterilisatsiooniosakonnas
    Puhastamist ja desinfektsiooni teostatakse käsitsi või pesumasinaga. Käsitsipesuks asetada instrumendid pesulahusesse, millel on desinfitseeriv toime. Instrumente pesta pehme harjaga. Desinfitseerivat lahust kasutada ainult kasutusjuhendi järgi. Kasutusjuhendi rikkumisel (pikem kasutusaeg, madalam või kõrgem kontsentratsioon, vale lahuse temperatuur) võivad tekkida järgnevad probleemid:
    • korrosiooni oht lahuste saastumise tõttu;
    • korrosiooni oht aurustumisest tingitud lahuse kontsentratsiooni tõttu;
    • desinfitseeriva toime nõrgenemine lahuste saastumise tõttu.

    Peale puhastamist ja keemilist desinfektsiooni tuleb instrumendid põhjalikult loputada voolava vee all. Instrumendid tuleb koheselt korralikult kuivatada.
    Masinpesu võimaldab desinfektsiooni, pesemist, loputamist ja kuivatamist teha ühtses programmis. Puhastamine ja desinfektsioon pesumasinas:
    • instrumendid võtta osadeks ja lukust lahti
    • pesemisaluseid mitte ülekoormata
    • instrumendid asetada vastavale raamalusel nii, et töötluse ajal üksteist ei kahjustaks
    • suurepinnalised esemed ei kataks väiksemaid st. ei takistaks teiste instrumentide pesu
    • vali õige pesu- ja kuivatusrežiim

    Kuivatus
    Kui pesumasinal pole kuivatusprogrammi või pesumasina kuivatustsükkel ei ole piisav tuleb instrumendid pärast loputamist kohe välja võtta ja kohe ka kuivatada.
    • kuivatuskappides – pudelid, klaasid , torud, kateetrid
    • suruõhupüstol – voolikud , torud, kateetrid
    • käsitsi – instrumendid, neerukausid, lahuste nõud. Kasutada ainult pehmet ebemevaba tekstiili.

    Komplekteerimine ja instrumentide erihooldus
    Pärast iga pesu peavad instrumendid olema makroskoopiliselt puhtad, st. ilma nähtavate valgujääkideta ja muu määrdumiseta. Liikuvate osadega kirurgilised instrumendid peavad olema enne komplekteerimist jahutatud, et vältida hõõrdumist, mis soodustaks korrosiooni teket. Liigendite ja sulguritega instrumente (käärid, klemmid ) õlitada parafiinõli alusel valmistatud vahenditega.
    Kontroll
    Kontrollimine on steriliseerimisprotsessis olulise tähtsusega - selle käigus otsustatakse, kas instrumendid ja tarvikud on kasutamiskõlblikud. Enne instrumentide pakendamist ja steriliseerimist tuleb kontrollida nende kasutamiskõlblikkust. Kahjustatud instrumendid tuleb välja vahetada või parandusse saata. Plekilised, värvimuutustega ja korrosiooniga instrumendid vajavad eraldi töötlust. Need tuleb juba peale desinfitseerimist välja sorteerida. Kahjustatud instrumendid ei tohiks kokku puutuda korras instrumentidega. Plekid instrumentidel on töötluse käigus tehtud vigade tagajärg. Plekkide põhjuseks võivad olla:
    • ebapiisav masin- või käsitsipesu;
    • sobimatud pesu-, desinfektsiooni- ja hooldusvahendid;
    • lahuse vale doseerimine ;
    • jääkained sterilisatsioonianumas, kui auru kvaliteet ei vasta nõuetele;
    • ravimite jm jäägid instrumendil;
    • uute instrumentide sterilisatsioonieelse töötluse ärajätmine.

    Abinõud kahjustuste vältimiseks:
    • veeplekkide vältimiseks tuleb instrumendid korralikult kuivatada;
    • korrosiooni vältimiseks tuleb instrumendid puhastada kohe peale kasutamist;
    • instrumendid ei tohi puhastusprotsessi käigus olla lukustatud;
    • sterilisatsiooni käigus võivad lukustatud instrumendid olla maksimaalselt luku esimeses astmes;
    • liigendeid õlitada piisavalt;
    • kontaktkorrosiooni vältimiseks mitte panna roostevabast materjalist instrumente kokku mitteroostevabade instrumentidega;
    • loodusliku kautšuki (kummi, lateks ) puhul hoiduda selle vananemisest soodustavatest tingimustest: üle 80 C kuiv kuumus; esemete venitus säilitamise ajal; valgus (päiksevalgus, ultraviolettkiirgus);
    • kulunud, korrodeerunud, deformeerunud, poorsed või muul viisil kahjustatud instrumendid tuleb välja sorteerida;
    • korrosiooni eemaldamiseks ei tohi kasutada metallharju ega metallšvamme.

    Pakkematerjali valik ja pakendamine
    Pakendamise asukoht (osakonnas või sterilisatsiooniosakonnas) sõltub asutuse töökorraldusest. Eelistada tuleb pakendamist sterilisatsiooniosakonnas, kus instrumente (lisaks osakonnas teostatud instrumentide puhastamisele ja desinfitseerimisele) veelkord enne pakendamist pesumasinas puhastatakse ja desinfitseeritakse, kuivatatakse.
    Pakkematerjalide valikul tuleb lähtuda järgnevast:
    • valida vastavalt sterilisatsioonimeetodile ja instrumendile;
    • säilitusaeg sõltub pakkematerjalist, sulgemisviisist, hoiuruumist jm teguritest;

    Pakkematerjal, sulgemisviis, ligikaudne säilitusaeg:
    • kahekordne paberpakend - suletakse teiplindiga/indikaatorteip - 1 kuu
    • konteiner – sulgemisklambrid, millel indikaatorteip – 7 päeva
    • kilepaberpakend – termokeevitus (reeglina toimub sterilisatsiooniosakonnas) - 6 kuud
    • tekstiillinad- teiplindiga/indikaatorteip – 1 nädal

    NB!! Kõikidel steriilsete esemete pakendeil peab olema näidatud steriliseerimise kuupäev ja aegumistähtaeg. Säilivusaeg lõpeb automaatselt pakendi avamisega. Ülejäänud esemed pakis tuleb uuesti steriliseerida.
    Instrumentide pakenditele tuleb kirjutada või panna vastav kleebis osakonna nimetusega. Kirjutada võib pakendi indikaatorribale või kilepaberpakendil pakendi keevitusest väljaspool asetsevale pinnale. Mujale pakendile kirjutamisel võivad tekkida pakkematerjali mikrodefektid, mis võivad põhjustada pakendi sisu kontamineerumise.
    Instrumentide komplekt tuleb pakkida instrumentide alusele nii, et instrumendid oleks alusel ühe kihina. Lameda pinnaga instrumendid tuleb asetada lameda osaga allapoole, anumad asetada avaga ülespoole. Vältida tuleb pakendeid kaaluga üle 6 kg. Instrumentide alus pakkida kahekordselt (kahte paberisse; üks on paber ja teine on lina või kahte paberisse). Pakendi sisse tarvikute keskele panna indikaator , mis tõestab, kas aur tungis steriliseeriva efektiivsusega läbi pakendi. Üksikute esemete steriliseerimiseks kasutada sobiva suurusega kilepaberpakendeid. Teravad instrumendid kaitsta spetsiaalse kaitsega . Pakendeid transportida selleks ettenähtud käruga/korviga.
    Steriliseerimine
    Sterilisatsioon saavutatakse peamiselt järgmiste meetoditega:
    Füüsikalised:
    • Autoklaavimine rõhu all veeauruga - eelistatud kõikidele esemetele, mis kannatavad kuumust, niiskust. On efektiivne ja odav meetod. Pakendid asetada püstiasendisse, et aur saaks vabalt liikuda nende ümber ülalt alla. Pakendid peaksid olema kambri seintest ja ustest 3-7 cm kaugusel ja kergelt toetatuna üksteise kõrval. Mingil juhul ei tohi panna suuri pakendeid väiksemate peale, sest see takistab auru ühtlast levikut.
    • Kuiv kuumus – vana meetod. Kasutatakse korduvkasutusega klaasesemete, salvide, puudrite õlide jne puhul. Kuivkuumus võib kahjustada instrumente. Kuivkuumusel peab olema ventilaator, mis tagab õhu tsirkulatsiooni.
    • Kiirgus – tööstuslikult toodetud ja ühekordsed steriilsed esemed (süstlad, nõelad, spetsiaalsed kateetrid.)
    Keemilised
    • Formaldehüüdsterilisatsioon – on madalatemperatuuriline sterilisatsiooni meetod, kasutatakse kuumustundlike esemete steriliseerimiseks, mida pole võimalik töödelda aurusterilisatsioonis. Protsessi saab efektiivselt kasutada nii poorsete kui tahkete materjalide, lahtiste pindade, õõnsuste ja kitsaste esemete steriliseerimiseks.

    • Etüleenoksiidsterilisatsioon – gaas, mida kasutatakse tarvikute steriliseerimiseks, mis ei talu kõrget temperatuuri (nt plastikust ja kummist esemed). Etüleenoksiid sterilisatsiooni peab väga hoolikalt teostama. Etüleenoksiid on ohtlik patsientidele ja personalile ning plahvatusohtlik. Esemed vajavad pikka õhutusperioodi (vähemalt 10t.), kuna etüleenoksiid peab olema esemetelt haitunud täielikult kuna see kahjustab limaskesti ja põhjustab hemolüüsi.

    Plasmasterilisatsioon on madaltemperatuurilisel plasmal põhinev meetod, kasutades vett ja peroksiidi. Eelistatakse tarvikute korral, mis ei talu kuumust ja niiskust (optilised ja elektrilised instrumendid). Ei tohi steriliseerida linast, puuvilla, tselluloosi baasil tehtud sidematerjali.
    Steriilsuse kontroll
    Steriilsuse saavutamiseks peavad kõik steriliseerimisprotsessi parameetrid olema õiged. Sterilisatsiooni kvaliteeti tuleb kontrollida alati pärast aparaadi paigaldamist või ümberpaigutamist, hooldusülevaatust, remonti või ülevaatust.
    Steriliseerimisprotsessi saab jälgida ja hinnata mehaaniliste, keemiliste ja bioloogiliste meetoditega.
    • Mehhaanilised e füüsikalised meetodid - saab jälgida aparaadi tsükli rõhku, aega, temperatuuri. Neid kontrollitakse 1 kord päevas sterilisatsiooniosakonna töötaja poolt ja registreeritakse raamatusse, mis säilitatakse.
    • Keemilised meetodid - sterilisatsiooniprotsessi kontrollindikaatorid näitavad, et üks või enam steriliseerimise tingimustest on täidetud. Indikaatorid (mille värv muutub) võivad olla teibid, ribad steriilsetel pakenditel.

    Indikaatorid paki välisküljel näitavad, et pakk on sterilisatsiooniprotsessi läbinud.
    Pakisisesed indikaatorid näitavad, et kõik steriliseerimisprotsessi parameetrid – aeg, temperatuur, auru kvaliteet, olid saavutatud. Need paigutatakse sügavasse pakki , linade, instrumentide või muu instrumentaariumi keskele.
    • Bioloogilised meetodid - indikaatoriks on elusad eosed. See on meetod, millega saab eelkõige kontrollida teiste kontrollmeetodite efektiivsust . Igapäevatöös tuleb kasutada meetodeid , mis annavad kiiremini tulemusi. Tehtavad bioloogilised testid tuleb dokumenteerida ja säilitada.

    Transport osakonda ja säilitamine
    Sterilisatsiooniosakonnast transporditakse steriilsed instrumendid osakondadesse puhastatud ja desinfitseeritud käruga/korviga, mis on kaetud autoklaveeritud kattega või suletud kastides. Steriilsed pakendid tuleb säilitada kuivades tingimustes selleks ettenähtud ruumis või suletavates kappides. Kapid tuleb hoida korras ja neid tuleb puhastada kord nädalas desinfitseeriva vahendiga. Vältida tuleb asjatut uste avamist ja steriilsete pakendite ruumis käimist. Steriilsed esemed tuleb paigutada nii, et kasutusele võetakse sterilisatsioonipäeva arvestades kõige vanemad pakendid. Steriilseid pakendeid tuleb hoida saastumise ja vigastamise eest. Kui steriilne pakend on vigastatud või kasutusaja ületanud, tuleb sisu uuesti pakkida ja steriliseerida. Steriilsete pakendite ruumis peab olema ühtlane temperatuur (18 - 20C) ja õhu suhteline niiskus 30-40%.

  • STERIILSE MATERJALI KÄSITLEMINE


    Kõigil steriilsetel pakenditel peab viimane kasutamiskuupäev olema selgelt nähtav. Enne paki kasutuselevõttu tuleb visuaalselt kontrollida:
    • pakkematerjali terviklikkust;
    • viimast kasutamispäeva;
    • paki välisküljel olevat indikaatorit.
    Paki avamisel tuleb alati kontrollida pakki lisatud sisemist indikaatorit.
    Pakend tuleb avada nii, et selle sisu jääks steriilseks:
    • pakendid tuleb avada, tõmmates pakend otsast mõlema käega keevitusest lahti ja pöörates servad kahekordselt tagasi;
    • suured pakendid tuleb avada laual;
    • pakendi avamisel ei tohi kasutada kääre ega purustada pakendit mehhaaniliselt;
    • steriilseid esemeid tohib puudutada ainult steriilsete instrumentidega (korntangid, klemmid, pintsetid) või steriilsete kinnastega.
    NB! Kõigis ebaselgetes, erinevalt tõlgendavates situatsioonides loetakse vahendid olevat mittesteriilsed.
    PATSIENTIDE RAVI-, JÄLGIMIS- JA HOOLDUSVAHENDITE DEKONTAMINATSIOON
    Vererõhu mõõtjad:
    Korralist hooldust teostada 1-4 korda kuus olenevalt kasutamise intensiivsusest:
    • osad eemaldada teineteisest;
    • voolikud, manomeeter, balloon ja manseti kummiosa puhastada pesuaines niisutatud lapiga ning seejärel puhastada puhtas kraanivees niisutatud lapiga
    • manseti riidepind pesta nõrga seebilahusega, loputada ja kuivatada hoolikalt.
    Igapäevane hooldus:
    • manseti riidepind pesta alati nähtaval määrdumisel nõrga pesuainega, loputada ja kuivatada hoolikalt;
    • ühel patsiendil kasutatava vererõhu manseti riideosa pesta, loputada ja kuivatada nähtaval määrdumisel ja patsiendi lahkumise järgselt;
    • kui vererõhu aparaati kasutada järjest mitmele patsiendile, tuleb manseti riidepind desinfitseerida üks kord päevas alkoholi sisaldava desinfitseeriva vahendiga ja lasta kuivada;
    Stetofonendoskoop
    Iga kasutaja peab:
    • stetofonendoskoobi kuulamisotsiku puhastama iga patsiendi järel alkoholi sisaldava desinfitseeriva vahendiga;
    • kasutamisjärgselt desinfitseerima kõrvaotsikud.
    Kraadiklaas - Iga patsiendi järel puhastada desinfitseerivas lahuses niisutatud lapiga ning loputada veega ja kuivatada.
    Raseerimisaparaadi hooldus - Ihukarvade eemaldamiseks kasutada ühekordseid raseerimisvahendeid. Žiletiterad ja ühekordsed raseerimisvahendid panna kohe pärast kasutamist torkavate ja lõikavate jäätmete nõusse. Korduvalt kasutatav raseerimisvahend puhastada ja desinfitseerida iga kasutamise järgselt.
    Käterätt ja habemeajamisvahendid peavad olema rangelt individuaalsed ja neid ei tohi anda teistele kasutada.
    Kamm , mida kasutatakse mitmele haigele, tuleb pärast igat kasutamist töödelda desinfektsioonilahusega.
    Küünekäärid peale iga kasutamist töödelda desinfektsioonilahusega.
    Seep on patsiendile ainult individuaalseks kasutamiseks (välja arvatud doseerimispumba abil võetav kinnises anumas olev seep).
    Hambahari, mis on patsiendile antud haigla poolt, tuleb pärast iga patsienti ära visata.
    Pesukauss – iga haige järel pesukauss pesta puhastusvahendi ja veega puhtaks, asetada desinfektsioonilahusesse, oodata ära toimeaeg, loputada ning lasta kuivada. Pesukausi puhastamisel kasutada ühekordseks kasutamiseks mõeldud mittesteriilseid kindaid.
    Siibrid ja uriininõud – nendega tegeledes peab kasutama ühekordseks kasutamiseks mõeldud mittesteriilseid kindaid. Siiber ja uriininõu viia kohe nende kasutamise järgselt (koos sisuga) siibripesumasinasse. Siibripesumasina puudumisel valada uriin ja ekskremendid kanalisatsiooni, pesta nõu puhastusvahendi ja veega puhtaks, asetada desinfektsioonilahusesse, oodata ära toimeaeg, loputada ning lasta kuivada. Uuesti võib kasutada ainult puhast desinfitseeritud ja kuiva siibrit ja uriininõud.
    KESKKONNA DEKONTAMINATSIOON
    Koristamise eesmärk on eemaldada tolm ja silmaga nähtav mustus koos nakkustekitajatega. Seinte, põrandate ja teiste pindade puhastamist ning saastuse (nt vere, eritiste) kohest eemaldamist pindadelt on vaja, et vältida pindadel mikroorganismide paljunemiseks soodsate tingimuste teket.
    Haiglaruumide jaotust kasutatakse selleks, et piiritleda tegevusjuhiseid (nt riietumisel, liikumisel, koristamisel ). Igas haiglas ja osakonnas vajadusel jagatakse ruumid täpsemalt.

  • Haiglaruumide jaotus puhtusastmete järgi


    I aste – haigla puhtaimad ruumid ja need ruumid, kus infektsiooni leviku risk on suur
    Protseduuride ja operatsioonide teostamise ruumid ja nendega võrdsustatud ruumid:
    • operatsioonitoad
    • sünnitusosakond
    • vastsündinute osakond
    • dialüüsiosakond
    • angiograafia ja kardioangiograafia kabinetid

    Eriruumid:

    II aste – siia kuuluvad ruumid, kus infektsiooni leviku oht on eelmisest väiksem:
    • palatid (v.a. isoleeritud haige palat)
    • protseduuride ruumid, kus ei teostata invasiivseid protseduure
    • hooldusruumid
    • vannitoad , dušširuumid, WC-ruumid
    • köök ja osakondade toiduruumid
    III aste – siia kuulvad ruumid, kus ei tegelda patsientide diagnostika , ravi ja hooldusega
    • üldruumid, koridor
    • riietusruumid
    • laoruumid
    • õpperuumid, auditooriumid
    • administratsiooni ja majandusosakonna ruumid
    • tehnilise osakonna ruumid

  • Üldised nõuded koristamisele


    • haigla ruumide jaotuse alusel määratakse koristuspõhimõtted
    • vajalik koristustabelite olemasolu
    • koristuse ajakava sobitatakse haigla töörežiimiga. Kohe koristusjärgselt on õhus hulgaliselt mikroobe, sellepärast tehakse palati koristus puhaste protseduuride järgselt
    • koristustöid tehakse kaitsekinnastega ja tööriietes
    • järgitakse aseptilist töötamise järjestust

    vähem saastunud kohtadelt
    kõrgema saasteastmega ruumidesse
    • koristamine suunaga ülevalt alla.
    • koristamist alustatakse patsiendi lähedal olevate esemete ja voodi puhastamisega.
    • kõige lõpuks puhastatakse põrand
    • kasutatakse niisket meetodit, kuna seotakse tolmukübemed paremini ja mustus eemaldatakse paremini
    • pinnad lasta kuivada või kuivatada enne nende kasutuselevõtmist
    • põrandaid puhastada üldiselt puhastusainega.
    • koristusvahendid kergesti puhastatavad ja taluma pesu vähemalt 70C
    • desinfitseerivaid vahendeid kasutada:
      • I puhtusastme ruumide lõppkoristusel
      • sterilisatsiooniosakonna steriilsete tarvikute hoiuruumi koristusel
      • intensiivravipalatis haigega kokkupuutepindade (voodiosad, öökapp, kraanid , ukselingid jms.) puhastamisel
      • pinnale on sattunud nakkusohtlikku eritist
    • kraanikausse, tualettruume, dušikabiine, vanne puhastada sooja vee ja puhastusainega
    • des. vahend vajalik kui dušši või vanni kasutas kontaktnakkusega patsient
    • pinna määrdumisel (nt vere, röga, teiste eritistega) puhastada pind kohe. Kinnastatud kätega eemaldada absorbeerivate paberrätikute abil suurem hulk määrivat materjali, mis koheselt pannakse “erikäitlust nõudvatesse meditsiinilistesse jäätmetesse” (roe puhul kanalisatsiooni). Edasi desinfitseerida pind ja pesta vee ja detergendiga. Pinna pesemisel kasutatud põrandalapp desinfitseerida või pesta pesumasinas (vähemalt 75C)
    • klaasikildude koristamisel pühkida torkamiskindla vahendiga teravate/torkavate jäätmete anumasse , vajadusel kasutada paksu puhastuskinnast.

  • Vahekoristus on kahe invasiivse protseduuri vahel teostatav ruumi koristamine. Vahekoristust teostatakse protseduuride vahepeal, kui tavalisest (1x päevas) koristusest ei piisa aseptiliste tingimuste tagamiseks (op. toad, sünnitustoad, sidumis- ja protseduuride toad.)Tööpinnad ja haigega otseses kontaktis olnud pinnad töödelda pindade kiirdesinfektsiooni vahendiga.

  • Koristuskäru


    - puhastus- ja des.vahendid ning doseerimisvahendid;
    - tolmulapid ja ämbrid; puhtad mopid ;
    - kilekott kasutatud moppidele;
    - erinevate suurustega harjad raskesti ligipääsetavate kohtade puhastamiseks:
    - jäätmekotid;
    - WC paberid, paberkäterätikud;
    - ämber puhta vee jaoks (vesi peab jääma puhtaks) jne.
    Erineva värviga ämbri/tolmulapi süsteem (soovitatav):
    • roheline – aknalauad, toolid , lauad, seinad, telefonide, laualampide, öökappide puhastamiseks
    • sinine – jäätmekotihoidjate, paberkorvide puhastamiseks
    • kollane - kraanikausside, kahhelkivide, dušialuste, vannide puhastamiseks
    • punane - WC pottide ja pissuaaride väliskülgede ja prill-laudade puhastamiseks, ka muud pinnad, mis on määrdunud fekaalidega. WC pottide ja pissuaaride sisemised pinnad niisutada puhastusvedelikuga ning hõõruda WC pottide puhastamiseks ette nähtud harjaga.
    Komplekteerida selleks ettenähtud ruumis. Töölahuste valmistamisel kasutada kindaid. Koristamisel jäetakse käru koridori ja koristamise ajal on ruumi uks suletud.
    JÄÄTMED
    Igal tervishoiuasutusel peab olema omavalitsuses heaks kiidetud jäätmekäitlusplaan. Oluline on käidelda jäätmeid juba tekkekohas e. haiglas. Tervishoiul tekkinud jäätmete käitlemise all mõistetakse jäätmete registreerimist, deklareerimist, sortimist, pakendamist, märgistamist, hoidmist, kogumist ja transporti ning jäätmete lõplikku käitlemist ja kõrvaldamist. Tervishoiul tekkivate jäätmete sanitaarselt ohutu käitlus peab hõlmama kõiki astmeid alates jäätmete tekkimisest kuni nende lõpliku kõrvaldamiseni.
    Tervishoiu ohtlike jäätmete käitluse põhimõtted:
    • jäätmete sortimine tekkekohas
    • minimaalne kokkupuude jäätmetega
    • jäätmete pakkimine jäätmetekkekohtades
    • minimaalne jäätmete ümberpakkimine
    • sanitaarselt ohutu hoidmine
    • transport heakskiidetud pakendis

    Põhimõtteliselt on 4 viisi, kuidas nakkus võib mikroorganismidega edasi kanduda jäätmete käitlemisel:
    • naha kaudu, kas naha defekti puhul või naha vigastamisel teravate instrumentidega
    • limaskesta kaudu pritsimise teel
    • respiratoorse süsteemi kaudu sissehingamisel
    • soolekanali kaudu nakkusohtliku materjali tarbimisel

    Jäätmed, mis tekivad tervishoiuasutustes võib jagada:
    • olmejäätmed – on sellised tervishoiuasutustes tekkinud jäätmed, mida ei ole võimalik taaskasutada ning mis ei vaja erikäitlust, sealhulgas koristusjäätmed. Olmejäätmed tuleb pakkida tekkekohas musta või halli jäätmekotti, mis suletakse enne äraviimist. Mahutid paigaldab selleks ette nähtud kohtadesse ja neid tühjendab äravedu korraldav jäätmekäitleja. Väiksemad jäätmekotid tuleb vajaduse korral pakkida suuremasse sama värvi jäätmekotti, mis suletakse ning asetatakse olmejäätmete mahutisse.
    • teravad ja torkavad jäätmed - nõelad, skalpelliterad, ampullikillud, kasutatud katseklaasid, tilkinfusioonivoolikute teravad osad, ühekordsed süstlad jms. Teravad ja torkivad jäätmed tuleb asetada raskesti läbitorgatavast materjalist, suletavasse kanistrisse, millel on punane markeering “Teravad ja torkivad jäätmed”. Pakendi kaal ei tohi ületada 15 kg. Pakendile tuleb märkida jäätmete tekitaja (tervishoiuasutus, osakond) ja pakkimiskuupäev. Kanistreid teravate ja torkivate jäätmetega tuleb hoida jäätmehoidlas eraldi lukustatavas ruumis, kus need pakitakse punasesse jäätmekotti, millel on markeering “Teravad ja torkivad jäätmed”. Vajaduse korral võib jäätmekanistrid asetada mõnda teisse pakendisse, millel on punane silt “Teravad ja torkivad jäätmed”. Neid võib hoida ühes ruumis koos vastavalt märgistatud nakkusohtlike ja bioloogiliste jäätmetega. Jäätmekotid või teised jäätmepakendid suletakse ning antakse üle koos bioloogiliste jäätmetega vastava jäätmeloaga jäätmekäitlejale.
    • bioloogilised jäätmed –operatsiooni käigus tekkinud jäätmed (amputeeritud kehaosad ja elundid ), vananenud verekotid verega, verekomponendid , vereülekandesüsteemid, verine või niiske sidumismaterjal, aspiratsioonitorud, kateetrid jt patsiendi kehavedelikega kokkupuutunud meditsiinitarbed. Bioloogilised jäätmed tuleb pakkida tekkekohas punasesse jäätmekotti, millel on markeering “Bioloogilised jäätmed”. Vajadusel võib kasutada ka muud pakendit, millel on punane silt “Bioloogilised jäätmed”. Jäätmekoti kaal ei tohi ületada 15 kg. Jäätmekotid tähistatakse sildiga, millel on märgitud jäätmetekitaja (tervishoiuasutus, osakond) ning pakkimiskuupäev. Jäätmekotid tuleb hoolikalt sulgeda. Jäätmed viiakse tekkekohast pakituna iga päev jäätmehoidlasse, kus neid hoitakse teistest jäätmetest eraldi, võimaluse korral omaette ruumis, ning antakse üle vastava jäätmeloaga jäätmekäitlejale
    • nakkusohtlikud jäätmed – sisaldavad elujõulisi mikroorganisme või nende toksiine , mida teatakse või oletatakse esile kutsuvat haigusi inimestel ja teistel elavatel organismidel (Ebola viirus , rõugeviirus). Pakendile märgitakse jäätmete tekitaja (tervishoiuasutus, osakond) ning pakkimiskuupäev. Jäätmekotid tuleb hoolikalt sulgeda. Nakkusohtlikke jäätmeid ei tohi hoiustada jäätmete tekkekohas. Need tuleb viia iga päev jäätmehoidlasse lukustatavasse ruumi ning asetada teise kollasesse jäätmekotti, millel on markeering “Nakkusohtlikud jäätmed”. Pakendi kaal ei tohi ületada 15 kg. Nakkusohtlikud jäätmed tuleb anda üle vastava jäätmeloaga jäätmekäitlejale ühe nädala jooksul. Nakkusohtlike jäätmetega samas ruumis võib hoiustada ka vastava märgistusega bioloogilisi jäätmeid ning teravaid ja torkivaid jäätmeid.
    • Radioaktiivsed jäätmed - kasutusest kõrvaldatud ravi- ja diagnostilise otstarbega radioaktiivsed ained ning kiirgusallikaga kokkupuutunud ained ja esemed (kindad, paber, linad jt). Radioaktiivsed jäätmed tuleb pakendada kiirguskindlasse säilituspakendisse, millel on markeering “Radioaktiivsed jäätmed”. Pakendile tuleb märkida tervishoiuasutus ja osakond, kus jäätmed tekkisid ning pakkimiskuupäev. Radioaktiivseid jäätmeid tuleb hoida väljaspool osakonda jäätmehoidlas omaette lukustatavas ruumis. Sealt suunatakse need eritranspordiga radioaktiivsete jäätmete matmiskohta. Vananenud, vähese radioaktiivsusega jäätmed, kui nende kiirgus ei ületa kiirgusohu nõudeid, viiakse pärast kiirguskontrolli prügilasse. Vedelad radioaktiivsed jäätmed, kui nende kiirgus ei ületa kiirgusohu nõudeid, valatakse pärast kiirguskontrolli kanalisatsiooni.
    • Ravimijäätmed - ravimid , mis on riknenud või mille kehtivusaeg on lõppenud. Ravimeid ei eemaldata originaalpakendist. Ravimijäätmed pakitakse plastkotti või ‑purki, mis omakorda pakitakse lukustatavasse kasti. Kastile märgitakse asutuse nimi ja kast tähistatakse sildiga “Ravimijäätmed”. Tsütostaatikumid pakitakse eraldi ja tähistatakse markeeringuga “Tsütostaatravimijäätmed”. Pakitud ravimijäätmed kogutakse, asetatakse lukustatavatesse kastidesse ning antakse üle vastava jäätmeloaga jäätmekäitlejale. Pakendile märgitakse ravimijäätmed tekitanud tervishoiuasutus.
    • Elavhõbedajäätmed - tekivad kraadiklaasidest, vererõhuaparaatidest ning mõnest elavhõbedat sisaldavast reagendist. Metallilise elavhõbeda (tekib nt purunenud kraadiklaasist) aurustumise vältimiseks tuleb see paigutada veega anumasse, nii et vesi katab elavhõbeda. Pakend tähistatakse markeeringuga “Elavhõbedajäätmed”. Pakendile märgitakse ka jäätmed tekitanud tervishoiuasutus ning jäätme kirjeldus. Pakendeid elavhõbedajäätmetega tuleb hoida jäätmehoidlas, kust need saadetakse edasi vastava jäätmeloaga jäätmekäitlejale.

    Jäätmed tuleb haigla osakondadest kiiresti eemaldada, kasutades sageli ning kergesti puhastatavaid ja deinfitseeritavaid kärusid või konteinereid. Osakondades tuleb jäätmeid enne nende lõplikku kõrvaldamist säilitada kergesti puhastatavates ja desinfitseeritavates suletud ruumides. Terviseandmeid sisaldavad andmekandjad (DVD,CD) ja dokumendid tuleb enne äraviskamist hävitada paberipurustajas või üle anda vastavat litsentsi omavale jäätmekäitlusfirmale.
    Jäätmed tuleb üle anda vastavat luba omavale jäätmekäitlusettevõttele. Jäätmekäitluse kord väljaspool haiglat on kindlaks määratud riigi õigusaktidega.
    NAKKUSTÕRJE KORRALDAMISE PÕHIMÕTTED
    Nakkustõrje on haiglas tehtud uuringutel põhinev tegevus, mille alusel on tõestatud haiglanakkuste esinemise vähenemine. Nakkustõrjetegevuseks peab olema nakkustõrjekomisjon (infection control committee, ICC) ning volitatud rühm (infection control team , ICT). Viimase koosseisus on nakkustõrjega tegelev arst (infection control officer, ICO) ja nakkustõrjega tegelev õde (infection control nurse, ICN) või õed.
    Nakkustõrjekomisjoni kohustus on määrata haigla nakkustõrjepoliitikat, s.t asjakohased metoodikad ja nõuded, ning üldiselt parendada haigla nakkustõrjetegevust. Komisjon peab sidet raviosakondade ja toetavate osakondade vahel.
    Komisjoni koosseisu peavad kuuluma nakkustõrjerühm, haigla õendusjuht, kirurgiaosakonna juhataja, operatsiooniploki vanemõde, sterilisatsiooniosakonna juhataja, mikrobioloog ja apteegi juhataja. Komisjoni nimetatakse töötajad haigla osakondadest, kus sisenakkused on kõige tõenäolisemad ja ohtlikud ja need valib osakonna juhataja. Täpse koosseisu otsustavad haigla peaarst koostöös nakkustõrjerühmaga. Komisjoni esimees peab olema nakkustõrjega tegelev arst või haigla epidemioloog. Haigla peaarst peab nõupidamistest osa võtma või tema esindajal peab olema volitus otsuste tegemiseks. Komisjon allub otseselt haigla peaarstile. Komisjon käib koos üks kord kuus; istungil esitatakse info eelmise kuu sisenakkuste kohta, missugustes osakondades neid avastati ja millistest bakteritest põhjustatud. Kui on soovitusi väljenduvad need ka protokollis (üksikute arstide nimed mitte!). Haiglanakkustõrje eeskirjad vaadatakse terve aasta andmete alusel läbi üks kord aastas (üksikud juhised vajaduse korral), samuti kohalike nakkusetekitajate antibiootikumitundlikkused (koostöös mikrobioloogia laboratooriumiga).
    Nakkustõrjerühma kuuluvad nakkustõrjega tegelev arst ja nakkustõrjega tegelev õde.
    Nakkustõrjega tegelev arst peab olema kõrgelt kvalifitseeritud töötaja, kellel on kogemused ja koolitus nakkustõrje alal. Viimase puudumisel võib määrata kirurgi, pediaatri või mõne teise sobiva arsti, kellel on eriline huvi selle ala vastu ning kes on saanud vajaliku väljaõppe. Ta on nakkustõrjekomisjoni esimees ja vastutab otseselt haigla peaarsti ees nakkustõrje küsimustes. Nakkustõrjearsti põhiline roll on side pidamine tervishoiupersonali ja nakkustõrjerühma vahel. Konkreetselt tema peab sisenakkuste ja eriti puhangute põhjusi selgitama vastavale osakonnale ning aitama osakonna tegevust muuta eesmärgiga edaspidi sisenakkusi vältida. Enamikus haiglates peaks nakkustõrjearstil olema vähemalt pool ametikohta. Vähem kui 100 voodikohaga haigla võib konsulteerida spetsialistiga teisest raviasutusest; sellisel juhul on vaja sõlmida leping konsultatsioonitingimuste kohta, kindlustamaks nakkustõrjega tegeleval õel pidevat tagasisidet selle arstiga. Suuremates haiglates eriti nendes, kus on palju kirurgilisi erialasid on vaja täiskohaga nakkustõrjearsti.
    Nakkustõrjega tegelev õde peab olema kliinilise eriala õde. Tema peamisteks kohustusteks on sisenakkuste järelevalve, s.t sisenakkuste avastamine, registreerimine ja nende põhjuste uurimine koostöös nakkustõrjearstiga; teiseks pidev nakkustõrjeprogrammile vastav personali koolitus, eriti hooldusprobleemide alal. Hügieeniõde nõustab ka teistes nakkustõrje küsimustes, nt desinfitseerimine, isolatsiooninõuded. Enamikus haiglates piisab nakkustõrjealaste ülesannete täitmiseks ühest õe ametikohast. Vähem kui 100 voodikohaga haiglates võib teostajaks olla osalise kohaga õde, sellisel juhul on vaja kindlad tunnid määrata nakkustõrjetegevusele. Suurtes haiglates võib vaja minna kahte hügieeniõde, alternatiivina võib nakkustõrje ülesandeid täita üks hügieeniõde, kes õpetab välja igas osakonnas ühe õe sisenakkuste identifitseerimiseks ja nakkustõrjerühmale teavitamiseks.
    Nakkustõrjerühma kohustused
    • Nõustada personali nakkustõrje küsimustes
    • Ergutada haigla personali osa võtma programmi täitmisest
    • Varustada haigla iga osakond nakkustõrje juhenditega
    • Rajada nakkusjuhtumite avastamise süsteem
    • Uurida nakkuste levimist koostöös ravipersonaliga.
    • Korraldada sisenakkuste järelevalvet ja rakendada sellest lähtuvalt tõrjemeetmeid.
    • Asutada nakkustõrjekomisjon koostöös haigla juhiga .
    • Varustada haigla juhtkonda ja nakkustõrjekomisjoni asjakohase informatsiooniga.
    • Varustada haigla osakondi nakkustõrjealase informatsiooniga.
    • Olla sidepidajaks haigla ravipersonaliga ja administratsiooniga, ka esmatasandi (pere)arstidega ja õdedega, samuti teiste haiglate nakkustõrjepersonaliga.
    • Nõustada arhitektuurilistes küsimustes
    • Ette valmistada kirjalik nakkustõrjepoliitika
    • Muud kohustused vajaduse korral

    JÄRELEVALVE
    Järelevalve on haiglanakkuste ennetamise ja tõrje oluline osa. See koosneb personali või patsientide nakkuste kohta andmete kogumisest, analüüsimisest ja tulemuste levitamisest nendele, kes seda vajavad sobiva tegevuse alustamiseks.
    Järelevalve põhieesmärgid on:
    • puhangute ennetamine või kohene avastamine, et soodustada õigeaegset uuringut ja tõrjet
    • nakkuste esinemise taseme hindamine pikema aja jooksul, et määrata ennetamise ja tõrje meetmed ning mõõta nende efektiivsust.

    Järelvalve ja registri pidamine on kui instrument , millega mõõdetakse infektsiooni kontrolli programmi efektiivsust ja andes varakult viite juhtumi või probleemi olemasolule. Infektsioonide registreerimise peamine eesmärk on hankida informatsiooni, mille alusel saadakse vastu võtta otsuseid edaspidiseks tegutsemiseks.
    Infektsioonialane järelvalve haiglas on vajalik järgmistel põhjustel:
  • Avastada muutusi haiguspildis ja tagajärgede mõõtmisel.
  • Tunda ära varajane puhang , et saaks kiiresti rakendada tõrjemeetmeid vältimaks nakkustekitajate laiemat levikut.
  • Uurida kõiki üksikjuhtumeid, et otsustada mida on vaja teha olukorra parandamiseks.
  • Otsustada spetsiaalsete mõõdikute kasutuselevõttu juhtumite kontrollimiseks ja preventsiooniks ja hinnata mõõdikute tõhusust.
  • Selgitada välja kõrge riskiga patsiendid . Kindlustada, et kontrolli jõupingutused saavutavad seal maksimumi.
  • Määrata ennetamise ja tõrjemeetmed ja mõõta nende efektiivsust.
    Infektsioonialane järelevalve sisaldab:
  • Standardiseeritud andmete kogumine nakkuste kohta, mis vastavad haiglanakkuste juhtumite definitsioonidele
    Juhtumidefinitsioone on mitmesuguseid. Ideaalsed juhtumidefinitsioonid peaksid olema lihtsad ja selged. Oluline on, et järelevalveks mõeldud juhtumidefinitsioonid tagaksid suure tundlikkuse, et soodustada õigeaegset probleemide avastamist.
    Minimaalselt tuleb koguda järgmised andmed:
    • patsiendi haigusloo number
    • vanus
    • sugu
    • osakond
    • arsti kood ja eriala
    • haiglasse sissekirjutamise kuupäev
    • sümptomite avaldumise kuupäev
    • nakkusest haaratud elund / kehapiirkond
    • mikrobioloogilise külvi vastus
    • invasiivsed protseduurid koos nende teostamise kuupäevadega.

  • Andmebaasi loomine
    Andmebaas peab olema absoluutselt konfidentsiaalne. Vormidel, mida kasutatakse väljaspool
    lukustatud kontorit, võib kasutada ainult koode nende isikute kohta, kes teostavad invasiivseid
    protseduure. Andmeid nakkuste kohta, mis sisaldavad patsientide või ravipersonali nimesid, võib edastada ainult vastavale arstile.
  • Andmete analüüsimine ja tõlgendamine
    Järelevalve andmeid peaks kontrollima iga päev, et avastada ootamatut nakkuste kogumit kas aja või koha suhtes. Sagedane andmete kontrollimine on eriti tähtis valvsusolukordade ja valvsusmikroorganismide suhtes, sest juba üks või enam juhtumit vajaks otsekohest edasiuurimist ja tõrjet. (Valvsusmikroorganismid ja -olukorrad on need, mis peaksid olema erilise tähelepanu ja järelevalve all, s.t nõuavad "valvsus seisundit".)
  • Informatsiooni edastamine nendele, kes vajavad seda tõrjemeetmete alustamiseks.
    On oluline, et järelevalvet peetaks nakkustõrjerühma ja ravipersonali koostööks. Nakkustõrjerühma järelevalve informatsioon aitab kliinilist protsessi suunata ja tavapärane nakkustealane nõupidamine võib aidata nii ravipersonali kui ka nakkustõrjerühma. Informatsiooni kogumine ja andmetöötluse tulemuste esitamine on eelkõige kasulik ja vajalik just tervishoiutöötajaile endile, abistamaks leida ja pakkuda kasutamiseks turvalisemaid töötingimusi ja töövõtteid, mis väldiksid efektiivsemalt nakkuste levikut nii teistele haigetele kui ka tervishoiutöötajatele. Nakkustõrjerühm peab anonüümsed järelevalve andmed plaanipäraselt edastama nakkustõrjekomisjonile. Aruanded peaksid sisaldama lühikesi kokkuvõtteid tähtsatest juhtumitest (k.a mida need süsteemi funktsioneerimise kohta näitavad) ja järelevalve andmete analüüsi, k.a pikaajalisi trende.
    Järelevalve meetodid
    Igas haiglas on soovitav rakendada kolme liiki järelvalvet.
    1. Pidev valvsusolukordade ja –mikroorganismide järelevalve kogu haigla kohta, et ennetada või kiiresti avastada nakkuspuhanguid.
    Järelevalve valvsusmikroorganismide suhtes on efektiivne nakkuspuhangute avastamiseks ja ennetamiseks ning on võrdlemisi kerge ja efektiivne meetod nakkuse või koloniseerumise avastamiseks kogu haiglas.
    Kui haiglas on oma mikrobioloogia laboratoorium, peab see valvsusmikroorganismidest iga päev teavitama nakkustõrjerühma. Viimane vaatab andmed läbi ka igal nädalal osakondade järgi. Puhangut kahtlustatakse juhul, kui avastatakse kaks või enam ühest ja samast mikroorganismist põhjustatud juhtumit ühes osakonnas või ühe raviarsti hoole all. Efektiivne laboratooriumiandmetel põhinev järelevalve seisneb siis selles, et kõikidelt patsientidelt, kellel kahtlustatakse võimalikku nakatumist, võetakse proove mikrobioloogiliseks uuringuks. Puhangukahtluse korral peab tihti võtma ka sõeluuringuproove, et täpsustada, kui kaugele nakkus on levinud.
    Kui haiglas puudub mikrobioloogia laboratoorium, peab nakkustõrjerühm saama tervisekaitse
    mikrobioloogialaboratooriumist iga päev kirjalikke teateid oma haigla külvide kohta.
    Kui leitakse valvsusmikroorganisme, siis külastab nakkustõrjerühm osakonda ja kogub informatsiooni iga patsiendi kohta: hospitaliseerimise kuupäev ja koht, nakkuse ilmnemise kuupäev ja teised kliinilised andmed, et määrata olulisi tõrjemeetmeid.
    Nakkustõrjerühm käib ka valvsusolukordade puhul osakonnas informatsiooni kogumas, vajaduse korral uuringut alustamas ja tegemas soovitusi tõrjemeetmete kohta. Mõnel juhul jääb mikrobioloogiline diagnoos selgitamata, aga alati peab üritama suunata materjali mikrobioloogiliseks uurimiseks. Valvsusolukorra järelevalveks vajab nakkustõrjerühm teavitamist kliiniliselt personalilt, seetõttu teostab palatiosakondade personal tavaliselt valvsusolukorra järelevalvet. Nakkustõrje režiimiraamat, kus esineb loetelu valvsusolukordadest, peab olema igas osakonnas kättesaadav, näiteks valvepostis.
    2. Pidev mikrobioloogiliste proovide ja nende tulemuste järelevalve kogu haigla kohta, et avastada puhanguid ja ootamatuid muutusi nakkuste struktuuris või nakkushaiguste uurimises ja ravis.
    Kõigi mikrobioloogia laboratooriumi andmete kasutamine täiendab haiglanakkuste järelevalvet niihästi puhangute ennetamisel ja avastamisel kui ka nakkuste trendide seirel kogu haiglas.
    Nakkustõrjerühm peaks iga päev läbi vaatama järgmiste külvide tulemused:
    • verekülvid,
    • seljaaju vedelik,
    • veresoonekanüülitipud,
    • kõik intensiivravi ja neonataalse intensiivravi osakondade proovid ,
    • operatsioonihaavade (eritise) proovid,
    • uriiniproovid.

    Proovide tulemused, mis ei kuulu ülaltoodud loetelusse, tuleb läbi vaadata plaanipäraselt.
    Mikrobioloogiliste tulemuste adekvaatsus sõltub:
    • uuritava materjali päritolust, võtmise tehnikast ja selle kvaliteedist;
    • informatiivse saatekirja koostamisest ning materjali saatmisest laborisse;
    • laboris uuritava materjali käsitlemisest, tulemuste analüüsimisest ja vastuse formuleerimisest.
    Lisaks eelpool toodule patsiendi ravi tulemuslikkus sõltub ka:
    • uurimistulemuste interpreteerimisest ja kriitilisest analüüsist arsti poolt koostöös õe, mikrobioloogi ja teiste spetsialistidega;
    • koostööst patsiendiga;
    • sihipärase ravi määramisest ja selle teostamisest.

    3. Pidev (nt igapäevane) järelevalve kriitilistes osakondades, valikuline järelevalve teistes osakondades.
    Haigla osakonnad jagatakse kolme rühma:
    a) kriitilised
    b) olulised
    c) muud osakonnad.
    Nakkustõrjerühm külastab kriitilisi eriüksusi (nt intensiivravi, neonataalne intensiivravi, leukeemia , AIDSi, neerudialüüsi, põletus-, neurokirurgia , plastilise kirurgia osakondi) iga päev. Need visiidid ei pea olema pikad, aga võimaldavad nakkustõrjerühmal saada vanemõelt informatsiooni nakkusjuhtumite kohta, uurida nakkustega patsientide haiguslugusid ja soovitada mikrobioloogiliste proovide võtmist, kui kliiniliselt on kahtlus niisuguste nakkuste kohta. Need visiidid võimaldavad nakkustõrjerühmal tihti ka avastada nende nakkusjuhtude arvu suurenemist , mida rutiinsed mikrobioloogilised uurimised ei selgita (nt viiruslike diarröade puhangud). Olulised eriüksused on nt teiste kirurgiliste erialade ja sünnitusabi osakonnad ning muud riskirühmad, nagu lapsed ja eakad ; see võiks ka hõlmata valitud patsientide rühmi pärast haiglast väljakirjutamist. Järelevalve on siin valikuline, sest järelevalvet vajavad patsientide rühmad ei vaja seda nii intensiivselt. Neid osakondi uuritakse nn liikuvas graafikus, kusjuures kõik haigla osakonnad vaadatakse läbi kahe aasta jooksul, ühe või kahe osakonna kaupa. Iga osakonna uurimise kestus on ainult kaks/ kolm kuud; haiguslugude läbivaatamise ja vanemõega nõupidamise visiidid ei pea toimuma iga päev, vaid võivad olla kaks korda nädalas.
    Niisuguse järelevalve käigus tõenäoliselt avastatakse puhanguid, mida laboratooriumi andmetel põhinevad meetodid ei suuda määratleda.
    EPIDEEMIA
    Epideemia on nakkushaiguse puhang, mis nõuab nakkustõrje meetmete laiaulatuslikku rakendamist. Tuleb koheselt välja uurida, milline on kliiniline tähendus, mis tüüpi epideemia on ja missuguseid abinõusid epideemia esile kutsub. Selle järgselt tuleb informeerida teisi nakkustõrjerühma liikmeid ja kutsuda kokku töörühm, kes selgitavad epideemia olemasolu. Kindlasti tuleb ka töötajaid informeerida ning anda vastavad suunised.
    Esimesel haiglaepideemia tõttu kokku kutsutud koosolekul käsitletavad küsimused on:
  • Tutvustatakse selle hetke olukorda epideemia levikust ja kliinilisi probleeme ja kinnitatakse veel kord, et kõikide arvates on tegemist epideemiaga.
  • Tutvustatakse muust maailmast saadud kogemusi vastava epideemia osas.
  • Käsitletakse plaane, mis sisaldavad:
    • isolatsiooni abinõusid ja nende teostamist; osakonna sulgemine?
    • mikrobioloogilisi tulemusi; kes uurib proove?
    • proovide võtmise vajadust teistelt patsientidelt, personalilt ja keskkonnast;
    • vajadust korraldada mikrobioloogilisi eriuurimusi;
    • vajadust nakkustõrjeõe ja arst-infektsionisti lisa konsultatsiooniabile;
    • vajadust jälgida üksikute patsientide haiguskulgu haiglas;
    • patsientide hooldusega seotud probleeme;
    • finantsarvestusi;
    • vajadust antibiootikumpoliitika muutmiseks;
    • korraldust, et laboratoorium teavitab kõikidest uutest leidudest kohe osakonda ja nakkustõrjeõde.

  • Millised esitatud plaanid võetakse vastu, antakse nakkustõrjeõele ja arst-infektsionistile luba tegutseda vastavas piirkonnas.
  • Selgitatakse, kes katab proovidest tulenevad kulutused.
  • Korraldust, kes annavad epideemia kohta teateid ajakirjandusele.
  • Käiakse tutvumas kohapeal osakonna tegevusega ja arutletakse personaliga võimalikke asjaolusid, mis on võinud põhjustada epideemia teket.

  • ORGANISMI KAITSEMEHHANISMID


    Organismi kaitsemehhanismide süsteem:
  • Spetsiifiline immuunreaktsioon – on suunatud konkreetse mikroobi vastu
    Immuunsüsteem tagab organismi kaitsevõime organismile võõrpäritoluga ainete vastu. Pärast mikroobi organismi tungimist hakkab organism tootma antikehi. Bakterite arengu tõkestamiseks toimivad humoraalse immuunsusega seotud mehhanismid (vere ja koevedelike barjäärifunktsioon väljaspool rakke paljunevate mikroobide hävitamiseks). See toimub veres leiduvate bakteritsiidsete ainete (komplement, properdiin, leukiinid, lüsiinid, interferon) ja plasmarakkudes tekkinud antikehade kaudu.
    Rakusiseselt paljunevate mikroobide (viirused, algloomad ) ei ole nad kehavedelikes ringlevatele antikehadele kättesaadavad ning toimima hakkavad rakulise immuunsuse mehhanismid.
    Humoraalse immuunsusega on seotud B-lümfotsüüdid ja rakulise immuunsusega T-lümfotsüüdid.
  • Mittespetsiifiline kaitsemehhanism – alljärgnevalt toodud kaitsemehhanisme kasutab organism olenemata sellest, milline mikroob organismi tungis.
  • Nahk – on mehhaaniliseks barjääriks mikroobidele; Pesemisel naha pinnal leiduvate juhuslike mikroobide üldhulk väheneb. Samal ajal pesemine avab nahapoorid ning naha pinnale jõuab residentmikrofloora (asub näärmetes ja karvanääpsudes), sagedasemad esindajad on Grampositiivsed kokid . Naha transiitmikrofloora sõltub inimese tegevusest ja konkreetsest nahapiirkonnast. Juhuslikud mikroobid hukkuvad tavaliselt paarikümne minuti jooksul, kuna naha higi- ja rasunäärmete sekreetidel on tugev bakteritsiidne toime.
  • Silm – silmas on väga vähe mikroobe sest pisarates leiduval lüsosüümil on mikroobide paljunemist takistav toime. Pisaratel on mikroobe uhtev toime.
  • Hingamiselundid – ninas karvakesed ja limaskest peavad kinni enamiku mikroobide kogumikke. Nina ja kõri residentmikrofloorasse kuuluvad stafülokokid ja streptokokid, seened. Trahheas, bronhides ja bronhioolides on harva mikroobe. Kui mikroobid siiski jõuavad trahheasse, asub tööle mukotsiliaarne süsteem. Mikroobid kinnituvad hingamisteid katvale limakihile ning lima transporditakse pidevalt hingamisepiteeli ripsmete rütmiliste liigutustega epiglotise suunas ning neelatakse lõpuks alla ja maos surmab enamiku neist soolhape . Kopsualveoolid on steriilsed. Transiitmikrofloora sõltub sissehingatava õhu koostisest.
  • Seedetrakt – süljes leiduval lüsosüümil on mikroobide paljunemist takistav toime. Suuõõnes ja ninaneelus on rikkalik normaalne mikrofloora, mis oma antagonistliku toime tõttu ei lase võõrmikroobidel, sh haigustekitajatel, sinna koloniseerida. Kuid suuõõnes püsiv temperatuur, niiskus, toitainete küllus, sülje leeliseline reaktsioon , anatoomiliste urgete esinemine teevad elu mikroobidele soodsaks. Transiitmikrofloora hulka võivad kuuluda mitmed haigustekitajad ning need mikroobid võivad kurgus püsida mitmeid aastaid, sel juhul on tegemist mikroobikandlusega. Inimene ei pruugi sellest ise teadlik olla, kuid võib nakatada teisi. Organismi kaitsemehhanismide nõrgenemisel ka ise haigestuda. Maos on vähe mikroobe, kuna seal on happeline keskkond. Happekindlad mikroobid (nt tuberkuloosi tekitaja võib röga allaneelamisel seal kaua säilida) jäävad seal ellu. Peensoole mikroflooral on tähtis osa seedimisprotsessis, ainevahetuses ja organismi kaitsefunktsioonis.
  • Normaalse mikrofloora esindajad toimivad antagonistlikult patogeensete mikroobide suhtes. Eriti olulised on soole- ja tupekepikesed.
  • Uriinil on mikroobe uhtev toime, samuti uriini pH toimib keemilise barjäärina.
  • Limaskesti katab limakiht, mis takistab mikroorganismide jõudmist epiteelini.
  • Immunogloboliin A (IgA) antikeha , mis eritub naha ja limaskestade pinnale erinevate sekreetide koostises (nt sülg, rinnapiim, lima) ja kaitseb limaskesti, reageerides viiruste, bakterite jm antigeenidega.
  • Põletik on peamine kohalik organismi kaitsekohastumuslik reaktsioon, mille ülesandeks on piirata ja likvideerida patogeense faktori kahjustavat toimet. Põletikule on omased verevoolu suurenemine, veresoonte seinte läbilaskvuse tõus, makrofaagide ja leukotsüütide siirdumine vigastuskohale ja immunoloogiliste mehhanismide käivitumine. Fagotsüüdid õgivad baktereid.
  • Interferon – organism produtseerib interferoni infitseerumise puhul haigustekitajatega, eriti viirustega.
    NAKKUSHAIGUSTE ENNETAMISE JA TÕRJE SEADUS
    Nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadus reguleerib nakkushaiguste tõrje korraldamist ja nakatunud isikule tervishoiuteenuse osutamise korda ning sätestab riigi ja kohaliku omavalitsuse üksuse ning juriidilise isiku ja füüsilise isiku kohustused nakkushaiguste ennetamisel ning tõrjel.
    Nakkushaigele ja nakkuskahtlasele isikule antakse arstiabi tema nõusolekul. Piiratud teovõimega isikule osutatakse arstiabi tema seadusliku esindaja nõusolekul ja isiku enda tahte alusel niivõrd, kuivõrd ta on võimeline sellekohast tahet avaldama. Vältimatu abi osutamine patsiendile on lubatud ka ilma seadusliku esindaja nõusolekuta või ilma isiku enda tahteta, kui arstiabi andmata jätmine oleks patsiendile eluohtlik või kahjustaks oluliselt tema tervist. Kolmas isik ei või keelata ega takistada vältimatu abi osutamist.
    Eriti ohtlike nakkushaiguste leviku tõkestamiseks võib nakkushaige nõusolekuta kohaldada talle haiglaravi , kui nakkushaige on teistele ohtlik ja ta on keeldunud ravist või rikkunud ravirežiimi. Tahtest olenematu ravi kohaldamise otsuse teeb arst isiku arstliku läbivaatuse, esialgsete analüüside või röntgenülesvõtete alusel.
    Nakkushaiguste leviku tõkestamiseks korraldatakse inimeste immuniseerimist ja tehakse terviseuuringuid ning rakendatakse muid nakkusohutuse tagamise abinõusid. Immuniseerimist kohaldatakse lastele ja töö laadi tõttu ohustatud isikutele ning vältimatu abi korras kõigile isikutele. Nakkushaiguste epideemilise leviku tõkestamiseks võib vajadusel korraldada ohustatud isikute immuniseerimist ja terviseuuringut. Nakkushaiguste lootele või vastsündinule leviku tõkestamiseks uuritakse rasedat süüfilise, B-hepatiidi ja HIV-nakkuse suhtes.
    Tööandja on kohustatud nõudma enne tööle asumist kirjalikku tervisetõendit nakkushaiguste suhtes tervisekontrolli läbimise kohta ning saatma töötamise ajal vastavalt riskihindamise tulemustele korrapärasele tervisekontrollile, sealhulgas iga kahe aasta järel kopsude röntgenuuringule, järgmised isikud:
    1) toitu ja joogivett käitlevad töötajad ning oma tööülesannete tõttu toiduga või selle käitlemisvahenditega kokku puutuvad töötajad, samuti toidu käitlemisruume puhastavad töötajad;
    2) õpetajad ja kasvatajad ning teised töökohustuste tõttu laste ja noorukitega vahetult kokku puutuvad töötajad;
    3) patsiendi, hooldatava või abivajajaga vahetult kokku puutuvad tervishoiu-, hoolekande- ja päästetöötajad;
    4) majutusasutuste, ujumis- ja basseiniteenuste ning ilu- ja isikuteenuste osutamisega vahetult kokku puutuvad teenindustöötajad;
    5) ravimite valmistajad, pakkijad ja müüjad;
    6) vahistatu või kinnipeetavaga vahetult töökohustuste tõttu kokku puutuvad politsei- ja vanglatöötajad;
    7) käesoleva lõike punktides 1–6 loetletud tegevusaladel praktikat sooritavad või täienduskoolituses osalevad õpilased, üliõpilased ja töötajad.
    Töötaja esitab tööandjale nakkushaiguste suhtes tervisekontrolli läbimise kohta kirjaliku tervisetõendi, mida tööandja säilitab vähemalt kolm aastat.
    Nakkushaiguste seire ja tõrje korraldamise eest vastutavad riik, tervisekaitseinspektsioon ja tööandja. Nakkushaigusjuhtumid registreeritakse nakkushaiguste registris ja moodustuvat andmekogu kasutatakse nakkushaiguste ennetamiseks ja nende levikutendentside selgitamiseks. Nakkushaiguste tõrje nõudeid on kohustatud täitma tervishoiutöötaja, tervisekaitseametnik, nakkushaiguse levialal viibiv isik ja teised oma tööülesannete tõttu nakkushaiguste tõrjega seotud isikud
    Haiglanakkus on nakkus, mida patsiendil ei olnud enne haiglasse või teise tervishoiuteenust osutavasse ettevõttesse minekut või mis ei ole eelmises sellises asutuses viibimise jääknäht, vaid on tekkinud patsiendil seal viibimise ajal või seal saadud ravi tagajärjel ja mille tunnused ilmnevad kas seal viibimise ajal või pärast sealt lahkumist.
    Tööandja kohustused nakkushaiguste tõrjel
    1. looma tööaladel, kus on nakkushaigusesse nakatumise oht, töötajatele võimalikult nakkusohutud tööolud;
    2. tagama nakkusohutusnõuete täitmise töötamiskohal;
    3. tagama käesoleva paragrahvi punktis 1 nimetatud tööalade töötajate immuniseerimise ja vajadusel ennetava ravi;
    4. lubama töötajal nakkushaiguse või haiguskandluse avastamiseks käia tööajal terviseuuringul või vältimatu abi korras immuniseerimisel
    5. vältima haigustekitajate levikut toorme või valmistoodangu käitlemisel;
    6. hoolitsema nakkusohtlike jäätmete kahjutustamise eest.
    Eriti ohtliku nakkushaiguse kahtluse või diagnoosimise korral võib sotsiaalminister Tervisekaitseinspektsiooni ettepanekul moodustada haiguskoldes nakkusohu likvideerimiseks ja nakkushaiguse leviku tõkestamise juhtimiseks riikliku nakkustõrjekomisjoni või maavanem Tervisekaitseinspektsiooni kohaliku asutuse direktori ettepanekul maakonna nakkustõrjekomisjoni.
    Karantiin on inimeste, kaupade ja sõidukite liikumise ning teenuste osutamise piirang, mille kohaldamise eesmärk on vältida eriti ohtliku nakkushaiguse levikut haiguskoldest väljapoole. Käesoleva seaduse tähenduses on haiguskolle piiritletud territoorium , kus asuvad haiged või nakkuskahtlased isikud ning kus elanikud on tervisekaitseasutuse tugevdatud järelevalve all.
    Nakkushaiguste epideemilise leviku tõkestamiseks võib maavanem, vallavanem või linnapea Tervisekaitseinspektsiooni kohaliku asutuse direktori ettepanekul:
    1) ajutiselt sulgeda koole ning laste- ja hoolekandeasutusi;
    2)nõuda desinfektsiooni, kahjuritõrje või puhastuse korraldamist;
    3)nõuda inimeste terviseuuringute korraldamist.
    Nakkusohtlik on materjal, mis sisaldab baktereid, viiruseid , mikroskoopilisi seeni, nakatatud rakukultuure, inimese endoparasiite või nakkushaigusi põhjustavaid muid bioloogiliselt aktiivseid tegureid.
    Riigieelarvest Sotsiaalministeeriumi kaudu rahastatakse:
    1) immuniseerimiskava täitmiseks ja vältimatu abi korras immuniseerimiseks vajalike vaktsiinide ja immuunglobuliinide hankimist, vaktsiinide säilitamist, vedu ja külmahela toimimist ning elanike immuunsustausta uuringuid ;
    2) referentlaborile esitatud riikliku tellimuse täitmist.
    Immuniseerimist, mis ei kuulu immuniseerimiskavasse ja mida tehakse isiku soovil või arsti soovitusel, ei rahastata riigieelarvest
    Tööandja rahastab:
    1) töötaja tervise kaitseks vajalikku immuniseerimist ja ennetavat ravi neil tegevusaladel, kus töö iseärasuste tõttu on nakatumisoht;
    2) töötaja korrapärast tervisekontrolli neil tegevusaladel, kus töö iseärasused võivad soodustada nakkushaiguste levikut.
    Tööandja ei ole kohustatud rahastama töövõtja tervisekontrolli nakkushaiguste suhtes enne tema tööleasumist tegevusaladel, kus töö iseärasused võivad soodustada nakkushaiguste levikut.
    Järelevalvet käesoleva seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktidest tulenevate nõuete täitmise üle teostab Tervisekaitseinspektsioon, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti.
    Tervishoiuamet teostab järelevalvet:
    1) nakkushaiguste tahtest olenematu ravi üle;
    2) eriarstiabi osutajate poolt nakkusohtliku materjali käitlemise nõuete täitmise üle.

  • HOSPITAALINFEKTSIOONI EPIDEMIOLOOGILISED ASPEKTID


    Hospitaalinfektsioon on mistahes mikroorganismi või selle toksiini poolt põhjustatud infektsioon, mis ei ole haige sissekirjutamisel haiglasse kliiniliselt ega laboratoorselt väljendunud ega ka inkubatsiooniperioodis, vaid mille tunnused või sümptomid ilmnevad pärast haiglas viibitud ajavahemikku. Enamus bakteriaalsete hospitaalinfektsioonide puhul ilmneb infektsioon 48 või enama tunni möödudes hospitaliseerimisest. “Haiglanakkustõrje standardid ” määravad sobivaks ajavahemikuks kolm ööd (72t.).
    Haiglanakkuse tekkimise eelduseks on haigustekitajate olemasolu haiglas või tuuakse haigla keskkonda haigete, haiglapersonali ja külastajate poolt või seadmete, instrumentide ja muu varustusega.
    Nakatumise all mõistetakse haigustekitajate levikut nakkuseallikaks olevatelt inimestelt, loomalt/linnult või saastunud esemelt teise, vastuvõtliku inimese organismi. Soodsatel tingimustel toimub haigustekitajate paljunemine, koe- ja elundikahjustused. Väljenduvad kas kliiniliste haigusnähtude ilmumisena, subkliinilise nakkusprotsessina või kandluse kujunemisena.
    Nakkushaiguse tekkimine põhineb nakkusahelal, mille lülideks on haigustekitaja patogeensus , virulentsus ja paljunemisvõime, nakkusallikas, haigustekitaja levikuteed ning nakkusobjekt ehk inimene, kelle immuunsüsteemi talitusvõimest sõltub immuunsus ja organismi vastupanuvõime.
    Patogeensus tähendab mikroobi võimet vallandada nakkusprotsess ja põhjustada haigust. Üks tähtis patogeensuse tunnus on võime tungida organismi kaitsemehhanismi ja põhjustada rakuhävingu. Patogeensusega tihedalt on seotud virulentsus, invasiivsus ja adherentsus.
    Virulentsust iseloomustab mikroobi põhjustatud haiguse raskusaste. Mõõdab mikroobi patogeensust. Mikroob võib olla kas väikese, mõõduka või suure virulentsusega. Mikroobide virulentsusaste oleneb mikroobide võimest produtseerida toksiine.
    Invasiivsust iseloomustab mikroobivõime tungida organismi ja selle kudedesse.
    Adherentsust iseloomustab mikroobide võimet kinnituda kudede või nende limaskestale.
    Sissepääsuvärat on elund või kude, mille kaudu patogeenne mikroob tungib inimese organismi.
    Patogeense mikroobi haigustekitava võime määrab rida virulentsusfaktoreid, nagu mikroobi:
    • võime kinnistuda e. adhereeruda peremehe epiteelrakkudele või neid katvale limale;
    • kolonisatsioon e. püsimine ja paljunemine organismi sekreetides;
    • sisekeskkonda tungimise ehk invasiooni võime;
    • antifagotsütaarne toime;
    • organismile kahjulike ensüümide ja toksiinide eritamine ;
    • antibiootikumresistentsuse kujunemine.

    Haiglanakkuse allikaks on kliiniliselt väljendunud või subkliinilises vormis nakkushaigust põdev või varjatult haigustekitajaid kandev inimene (haige, personal, külastaja), kelle organismist väljunud haigustekitajad kantakse üle teisele haigele või personalile ning ka külastajale. Haigustekitajate spetsiifilisteks ründeobjektideks on hingamisteed , kopsud, seedekulgla , nahk, limaskestad, kuseteed, närvisüsteem ja vereringe .
    HI jaotatakse eksogeenseteks ja endogeenseteks infektsioonideks.
    Eksogeenseid infektsioone põhjustavad mikroobid, millel on haigla keskkonnas või personali sees spetsiifiline reservuaar ning iatrogeenne ja olmeline ülekandetee. Nende esinemissageduseks loetakse vaid 10-30% kõigist HI-dest ning enamasti on need välditavad (90-100%).
    Endogeenseid infektsioone (HI-dest 70-90%) põhjustavad patsiendi enda organismis olevad haigustekitajad. Neid jaotatakse primaarseteks ja sekundaarseteks.
    Primaarselt endogeensed HI tekitajad on inimese organismis olemas juba haiglasse sattumisel ning põhjustavad haigust kaitsevõime vähenemisel. Reservuaariks on haige oma mikrofloora. Sel juhul satuvad normaalse mikrofloora koostises olevad mikroobid translokatsiooni (ümberpaigutuse) tõttu steriilsetesse kehapiirkondadesse ( koed , lümf). Organismi vähenenud rakulise ja humoraalse immuunsuse tõttu neid ei hävitata, vaid nad tekitavad mitmesuguseid infektsioone. Selliste HI-de teke on raskesti välditav. Samuti võib primaarselt endogeenne infektsioon olla seotud mõne organismis persisteeriva (püsinud, säilinud) infektsioonitekitaja aktiveerumisega (näiteks Mycobacterium tuberculosis).
    Sekundaarselt endogeensed HI tekitajad omandab patsient haiglasoleku jooksul, need koloniseerivad suurtes hulkades tema nahka või limaskesti. Enamasti on tegemist antibiootikumide suhtes multiresistentsete suurenenud virulentsusega mikroobitüvedega. Patsiendi immunoloogilisest seisundist oleneb, kas tekib HI või mitte.
    Hospitaalinfektsiooniks loetakse:
    • haavainfektsioonid, mis ilmnevad 30 päeva jooksul pärast operatsiooni;
    • implantaadi infektsioonid, mis ilmnevad 1 aasta jooksul pärast operatsiooni.

    Hospitaalinfektsiooni olemasolu määravad:
  • Kliinilised (t˚, infiltraat, turse , punetus, valu jms.) uuringud;
  • Laboratoorsed ( leukotsütoos, C- reaktiivse valgu kvantitatiivne tõus) uuringud;
  • Mikrobioloogilised uuringud (haigustekitajate isoleerimine, antigeeni või antikehade sisalduse määramine, mikroskoopilisi vaatlusi vms);
  • Diagnostilised (röntgen ülesvõte, ultraheli, kompuutertomograaf, magnetresonants, endoskoopia, biopsia, nõelaspiratsioon vms) uuringud
  • Arsti diagnoositud infektsioonid otsese vaatluse põhjal operatsiooni, endoskoopilise protseduuri vms ajal
    Haiglanakkust põhjustavad haigustekitajad võivad levida :
    • otsesel kokkupuutel saastunud instrumentidega või nakatunud haiglapersonaliga ja teiste haigetega;
    • õhk- ja piisknakkusena;
    • haiglatoidu ja joogiveega;
    • haige ja haiglapersonali verega;
    • haige röga, uriini, väljaheite või haavaeritisega ning muude kehaeritistega;
    • haiglaruumides pesitsevate kahjurputukate ja närilistega;
    • haiglakeskkonna saastunud esemetega.

    Instrumentide, hooldusvahendite jms vahendusel levivad nakkustekitajad.
    Haigla keskkond
    Nakkustekitajad
    • endoskoobid

    • saastunud desinfektsioonilahused

    • kraadiklaasid


    • õhuniisutusseadmed

    • ventilatsioon

    • voodipesuga

    • stetoskoobid

    • dušiseadmed

    • kraanid ja kraanikausis

    • kraaniveega
    Pseudomonased, salmonellad, Helicobakter, HIV-viirus, Clostridium difficile
    Pseudomonased, proteused
    Stafülokokid, Clostridium difficile
    Pseudomonased, atsinetobakterid klebsiellad, salmonellad, proteused
    Atsinetobakterid, legionellad, pseudomonased
    Stafülokokid, mükobakterid, legionellad, aspergillused ja viirused
    Pseudomonased, atsinetobakterid
    Stafülokokid
    Legionellad
    Pseudomonased, atsinetobakterid
    Pseudomonased, atsinetobakterid, legionellad, mükobakterid

  • Haiglanakkust mõjutavad tegurid


    Hospitaalinfektsiooni riskirühmadeks on eakad, enneaegsed vastsündinud, intensiivravi patsiendid, kortikosteroidravi saavad patsiendid (nendega surutakse maha immuunreaktsioon, nt transplantatsiooni korral), pikaajaliselt antibakteriaalset ravi saavad patsiendid ja pikaajaliselt haiglaravil viibijad. Eriti ohtlik on pikaajaline operatsioonieelne hospitaliseerimine.
    Nakkuse põhjustaja
    • bakterid
    • viirused
    • seened
    • algloomad
    Mikroobi
    • patogeensus
    • virulentsus

    Nakkusallikas
    • inimene
    • loom

    Vastupanuvõime
    • loomulik immuunsus
    • omandatud immuunsus

    Mikroobide paljunemisvõime
    • mikroobidest sõltub infektsiooni suurus

    Nakatumisteed

    Nakkuse ülekandmine

    Infektsioonivärat
    jne
    Nakkusobjekt
    • inimene

    Infektsioon
    Peremeesorganismipoolsed (endogeensed) infektsiooni soodustavad tegurid:
    • raske põhihaigus, pikaajaline krooniline haigus (nt diabeet ), haavade -, põletushaavade esinemine, läbitehtud operatsioon , verehaigused , elundi siirdamine ,
    • vanus
    • pikk haiglaravi
    • T- ja B-rakkude immunoloogilise funktsiooni langus, immuunpuudulikuse esinemine
    • antibiootikumite kasutamine, kemoteraapia , immuunosupressiivsed ravimid, kortikosteroidid
    • halb toitumus, stress
    • düsbioos (normaalse mikrofloora koostise tasakaaluhäire)
    • geneetilised faktorid

    PERSONALIKAITSE
    Iga päev puutuvad tervishoiutöötajad kokku kardetavate ja eluohtlike verega levivate nakkustekitajatega. Need nakkustekitajad võivad tervishoiuasutustes levida eelkõige lõike ja torkevigastuste kaudu, pritsmete sattumisel limaskestadele või kahjustunud naha kaudu. Iga nahkaläbiva nõelatorke või terava eseme vigastus sisaldab verega levivate nakkustekitajatega nakatumise riski. See on uks suurimaid riske, millega tervishoiutöötajad silmitsi seisavad. Sagedasemad verega levivad nakkustekitajad on B-hepatiidiviirus (HBV), C-hepatiidiviirus (HCV) ja inimese immuunpuudulikkuse viirus (HIV). HIV-i järjest laienev levik suurendab tervishoiutöötajate kokkupuuteriski HIVi, HBVsse ja HCVsse nakatunud patsientide vere või muude kehavedelikega. Siiski on HIV-nakkuse levimine tervishoiuasutustes harv nähtus eeldusel, et järgitakse standardseid ennetusabinõusid.
    Tervishoiutöötaja nakatumisrisk
    Tervishoiutöötajatel on igapaevase too kaigus risk nakatuda verega levivate nakkustekitajatega nagu B-hepatiidiviirus (HBV), C-hepatiidiviirus (HCV) ja inimese immuunpuudulikkuse viirus (HIV). Nakatumine võib toimuda läbi nõelatorkejuhtumi, kokkupuutel viirusekandja verega määrdunud terava esemega või siis viirust kandva patsiendi vere sattumisel silma, ninna, suhu või eelnevalt kahjustatud nahapinnale. Patsiendi veri ei ole aga ainuke võimalik nakkusallikas.
    Tervishoiutöötaja jaoks on nakkusohtlikud:

    Nakkusohtlikud ei ole:
    • roe, ninasekreet, sülg (välja arvatud hambaravi protseduuride kaigus), röga, higi, pisarad, uriin ja oksemassid, juhul kui need ei sisalda verd.

    HIV puhul loetakse suureks nakatumisriskiks:
    • nahkaläbivate vigastuste korral vere või muu kehavedeliku sattumist tekkinud haava
    • vere sattumist limaskestadele või silma

    Väikseks nakatumisriskiks peetakse eelnevalt vigastatud naha kokkupuudet vere või muu kehavedelikuga.
    Nakatumisriski nahkaläbiva vigastuse korral hinnatakse:
    • HIV-nakkusega isiku verega kokkupuutel 0,3%
    • HBV-nakkusega isiku verega kokkupuutel 23-62%
    • HCV-nakkusega isiku verega kokkupuutel 1,8%

    Nakatumisrisk suureneb:
    • suure hulga verega kokkupuutel
    • kokkupuutel verega nähtavalt saastunud vahendiga
    • kokkupuutel potentsiaalse nakkusallika veenist või arterist vahetult eemaldatud terava vahendiga
    • sügava vigastuse korral
    • kokkupuutel nakkusallikaga, kes on HIV-infektsiooni terminaalstaadiumis

    Tööandja ja töötaja kohustused ettevaatusabinõude rakendamisel
    Igas tervishoiuasutuses ning teistes samaväärsetes asutustes (päästeamet, politsei, vangla jt) peab olema sätestatud kindel kokkupuutejuhtumist teatamise kord, mis muuhulgas hõlmab kiiret ja asjatundlikku hinnangut kokkupuutejuhtumist tingitud nakatumisriskile. Tööandja vastutab ohutuks tooks vajalike töötingimuste ja vahendite olemasolu eest. Selleks tuleb kehtestada standardseid ennetusabinõusid arvestav töökorraldus. Ennetusabinõusid puudutava konkreetse töökorralduse väljatöötamine, koolitus, kontroll ja kokkupuutejuhtumite menetlemine peab olema haigla infektsiooniteenistuse pädevuses või teiste samaväärsete asutuste puhul kokkulepitud lähima tervishoiuasutuse infektsioonhaiguste arstiga.
    Tervishoiuasutuse too sisekorra eeskirjad peavad sisaldama ennetusabinõude kirjeldust, millega tuleb iga töötajat tutvustada allkirja vastu. Iga allüksuse juht peab regulaarselt kontrollima, et üksuse töötajad täidaksid ohutusnõudeid. Ennetusabinõusid käsitlev töötajaskonna koolitus peab toimuma regulaarselt vähemalt uks kord aastas, eraldi vastavalt töötajate kategooriatele.
    Standardsed ennetusabinõud:
    • B-hepatiidi vastane immuniseerimine enne toole asumist;
    • kontakti vältimiseks vere või teiste kehavedelikega, kaitseriiete ja –vahendite kasutamine (kindad, kitlid, kilepõlled, suu-ninamaskid, näokaitse/kaitseprillid). (Teadaoleva verega leviva infektsiooniga patsientide invasiivseid protseduure on soovitatav teostada 2 paari ülestikku asetatud kaitsekinnastega või spetsiaalsete tugevdatud kaitsega kinnastega);
    • kätepesu ja antiseptika pärast kaitsevahendite eemaldamist;
    • ohutud töömeetodid (teravate vahendite vältimine, kunstliku ventilatsiooni vahendite kasutamine, otsese suust suhu hingamise vältimine, nõeltele kaitsekestade tagasiasetamise vältimine jne);
    • töökeskkonna puhtuse säilitamine - verega ja teiste kehavedelikega saastumise kohene likvideerimine;
    • saastunud jäätmete (eriti teravate-torkavate vahendite) asjakohane kogumine;
    • nahavigastuste katmine veekindla plaastriga enne tööülesannete täitma asumist.

    Kokkupuutejuhtum on nahkaläbiva vigastuse (nõelatorke või vigastuse muu terava vahendiga), limaskesta, konjunktiivi või kahjustunud (lõhenenud, abrasioonidega või dermatiidiga) naha kontakt vere või teiste potentsiaalselt nakkusohtlike materjalidega.
    Terve või eelnevalt kahjustatud nahapinna kokkupuutel nakkusohtliku materjaliga tuleks:
    • uhtuda nahale sattunud materjal rohke jooksva veega,
    • seejärel pesta vastav piirkond pesuvahendi ja veega ning loputada jooksva veega.

    Nahkaläbivate vigastuste korral tuleks:
    • uhtuda vigastuse kohta jooksva vee all, lastes oma verel vabalt haavast väljuda (haavapiirkonda ei tohiks pigistada, verejooksu võib soodustada vigastuskohta proksimaalselt masseerides),
    • seejärel pesta vigastuse koht pesuvahendi ja veega ning loputada jooksva veega.

    Nakkusohtliku materjali sattumisel limaskestale tuleks:
    • loputada suu- või ninaõõnt rohke puhta veega;
    • loputada silma steriilse füsioloogilise lahusega (0,9% NaCl) kallutades pea kokkupuutesse sattunud silma küljele (et loputuslahus ei valguks puhtasse silma).

    Pärast kokkupuutejuhtumit ja kokkupuutepinna puhastamist tuleb juhtumist teatada volitatud isikule, kes on võimeline tegema esmase nakkusriski hinnangu ning vajadusel määrama kokkupuutejärgse profülaktika.
    Kokkupuutejuhtumi registreerimine
    Kokkupuutejuhtumi kohta tuleb koostada protokoll (töötaja tervisekaardis), mis sisaldab järgmisi andmeid:
    1) juhtumi toimumise kuupäev ja kellaaeg
    2) töötaja tegevus juhtumi ajal (sh kuidas juhtus kokkupuude)
    • juhtumi detailid: milline materjal, kui suures koguses, kui tõsine kokkupuude (vigastuse tüüp ja sügavus)
    3) potentsiaalne nakkusallikas
    • kas potentsiaalse nakkusallika HIV-seisund on teada
    • HI-infektsiooni staadium HIV-positiivsel nakkusallikal
    • kas nakkusallikas saab HIV-spetsiifilist ravi, tekitaja resistentsus, viiruse hulk veres
    • kas potentsiaalse nakkusallika kohta on teada tema seroloogiline staatus teiste verega levivate nakkustekitajate suhtes
    • kas potentsiaalsel nakkusallikal esineb riskikäitumist nimetatud nakkustekitajatega nakatumiseks (veenisiseste narkootikumide tarvitamine, rohked seksuaalpartnerid, seksuaalteenuste pakkumine ja/või kasutamine, meeste homoseksuaalsus)
    4) andmed töötaja kohta
    • milliseid kaitsevahendeid kasutati, kas purunesid
    5) kokkupuutepinna töötlemine
    • ajavahe kokkupuutejuhtumist kokkupuutepinna töötlemiseni
    6) hinnang nakatumise tõenäosuse kohta
    7) juhtumit menetlema volitatud arsti nimi ja allkiri
    8) töötaja allkiri profülaktikaga nõustumise / profülaktikast keeldumise kohta
    9) protokolli täitmise kuupäev
    Potentsiaalse nakkusallika ja töötaja testimiseks nakkustekitajate suhtes tuleb nendelt isikutelt küsida selleks luba. Potentsiaalse nakkusallika isikuandmed tuleb fikseerida kokkupuutejuhtumi uurimise protokollis.
    Parast kokkupuutejuhtumit vajab töötaja nõustamist ja psühholoogilist tuge, mis muuhulgas hõlmab:
    • nakatumisriski selgitamist
    • profülaktika efektiivsuse ja selle kõrvaltoimete selgitamist
    • preventiivsete meetmete rakendamise vajaduse selgitamist

    Töötajal on õigus parast kokkupuutejuhtumit jätkata tood . Töötajale peab olema tagatud konfidentsiaalsus kokkupuutejuhtumi osas. Kui nakatumisriski hindamise tulemusena osutub vajalikuks profülaktika, siis tuleb töötajale teha ettepanek selle alustamiseks. Oma nõusolekut profülaktika alustamiseks või profülaktikast keeldumist kinnitab töötaja kirjalikult allkirjaga kokkupuutejuhtumi uurimise protokollis.
    HIV nakatumisriski korral on vajalik rakendada preventiivseid meetmeid – kondoomi kasutamine, raseduse vältimine, rinnapiimaga toitmise vältimine, samuti vere ja kudede doonorluse vältimine – kuni kokkupuutejärgse nakatumise/mittenakatumise selgumiseni (eriti esimesed 6-12 nädalat parast kokkupuudet, kuna selle aja jooksul selgub enamikul juhtudel, kas on tekkinud serokonversioon). Vajadusel tuleks nõustada ka töötaja seksuaalpartnerit.
    HBV nakatumisriski korral on vajalik rakendada preventiivseid meetmeid nagu HIV riski korral, kui töötaja ei ole läbinud B-hepatiidi vastast täisimmuniseerimist või kui ei ole toestatud adekvaatse immuunvastuse teke immuniseerimise järgselt.
    HCV nakatumisriski korral soovitatakse rakendada preventiivseid meetmeid nagu HIV riski korral, doonorlus ei ole lubatud.
    Kokkupuutejuhtumist teatamine on väga oluline. Eelkõige on see vajalik ja kasulik töötajale endale. Kokkupuutejuhtumi õige käsitlemise käigus saadakse teavet oma võimalike eelnevate nakatumiste kohta verega levivate infektsioonide osas ning ühtlasi võimalikult varakult antud juhtumiga seoses üle kanduda võinud infektsiooni olemasolu/välistamise kohta. Teadmatus oma terviseseisundi kohta on palju hullem, kui mistahes põhjus, mis takistab tervishoiutöötajal kokkupuutejuhtumist teatada. Varane nakatumisest teada saamine võimaldab ara hoida ka tervishoiutöötajate lähedaste nakatumise.
    Teisest küljest on kokkupuutejuhtumist teatamine vajalik, et vormistada vajalikud dokumendid, mille alusel on hiljem võimalik tõendada, et tegemist on kutsealase haigestumisega (on dokumenteeritud reaalne nakatumisriskiga seotud situatsioon ning analüüsidega on tõendatud antud situatsiooniga seonduda võiv infektsioonhaigus). Kui kokkupuutejuhtumist ei teatata ja/või ei täideta adekvaatselt dokumentatsiooni (sealhulgas analüüside tulemuste fikseerimine), siis ei ole hiljem enam võimalik veenvalt tõestada, et tegemist on kutsealase nakatumisega. Kokkupuutesse verega levivate viirustega võivad tervishoiutöötajad sattuda ka tööväliselt muude riskikäitumiste (sugulisel teel, süstitavate narkootikumide kasutamine) olemasolul. Kutsealase nakatumise tõendamiseks on oluline osa usaldusel anamneesi kogumisel (võimalik ka partnerile kontrollanalüüside teostamine). Tervishoiutöötaja tõendatud kutsealase nakatumise korral verega leviva infektsiooniga on tal õigus saada ravikulude huvitust tööandjalt. Tegemist on konfidentsiaalse informatsiooniga, mistõttu peab olema tagatud töötajatele adekvaatne selgitus toimuva tegevuse kohta seoses kokkupuutejuhtumiga ning seadustega kooskõlas olev isikuandmete kaitse.
    ISOLATSIOONIABINÕUD
    Patsiendi haiglas isoleerimise eesmärk on vältida nakkushaiguste ja multiresistentsete bakterite põhjustatud nakkuste levikut nakatunud või koloniseeritud patsientidelt teistele patsientidele, külastajatele ja haiglatöötajatele (kes omakorda võivad seda üle kanda teistele patsientidele või ise haigestuda). Teisest küljest vajavad kaitset alanenud vastupanuvõimega patsiendid, mistõttu nende suhtes tuleb vahel rakendada kaitsva isolatsiooni meetmeid. Isolatsioonivajaduse määrab tavaliselt patsienti vastu võttev arst või raviarst . Kui raviarst ei ole kergesti kättesaadav, võib isolatsiooni alustada ka osakonna vanemõde või nakkustõrje-rühm. Isolatsioon lõpetatakse, kui patsient on tunnistatud nakkuse ülekandmise ohutuks. Mitme nakkuse puhul ei pea patsient olema täiesti nakkusvaba, piisab efektiivse ravimi manustamisest. Efektiivseks loetakse ravi juhul, kui seda tõestavad laboratooriumi andmed, mõnel juhul (nt tuberkuloosi korral) saab kasutada kindlat kliiniliste leidude paranemist, nt palaviku langust ja kaalus juurdevõtmist, aga mitte mingil juhul ei arvestata sümptomite vähenemist. Otsuse isolatsiooni lõpetamise kohta teeb raviarst nakkustõrjerühma nõustamisel.
    Haiglanakkuste ülekandeteed on põhiliselt järgmised:
    • käed
    • otsene kontakt nakatava materjaliga või kaudne kontakt kontamineerunud vahendite kaudu
    • levik hingamisteedest pärinevate piiskadega
    • levik hingamisteedest pärinevate aurunud piiskade tahkete osistega.

    Isolatsiooniabinõude kategooriate moodustamise aluseks ongi nakkuste ülekandeteed. Paljude nakkuste puhul toimub siiski levik mitme eespool nimetatud ülekandetee kaudu ning seetõttu kasutatakse mitme isolatsioonikategooria meetmeid.
    Eristatakse nelja isolatsiooniabinõude liiki:
    • universaalsed ettevaatusabinõud
    • kontaktnakkuse abinõud
    • piisknakkuse abinõud
    • õhklevinakkuse abinõud.

    Niinimetatud kaitsva ehk "vastupidise" isolatsiooni eesmärk on vältida haiglanakkuse tekitajate ülekandmist eriti vastuvõtlikele patsientidele.
    UNIVERSAALSED ETTEVAATUSABINÕUD
    Universaalsete ettevaatusabinõude kontseptsiooni aluseks on asjaolu, et kõikide patsientide veri ja enamik kehavedelikke on potentsiaalselt nakatunud asümptomaatiliste patogeenidega (nt B- hepatiit ) ning on võimatu kõikidel patsientidel pidevalt analüüse teha, määramaks nakatavuse olemasolu ja/või kestust. Igal juhul on pärast nakatumist ajavahemik , kus patsient on nakkusohtlik, aga vereproov alles negatiivne ("akna periood").
    Universaalsed ennetusabinõud rakendatakse iga patsiendi juures, kaasa arvatud need, kellel on vajalikud ka teised isolatsiooniabinõud.
    Enne ja pärast kontakti iga patsiendiga teostatakse käte antiseptika.
    Kindaid kantakse, kui on aimatav kontakt vere või teiste potentsiaalselt nakkusohtlike kehavedelikega, limaskestade või mitteintaktse nahaga, k.a:
    • veenipunktsioonil ja kõikidel invasiivsetel protseduuridel
    • käsitsedes vahendeid, mis on määrdunud vere või teiste kehavedelikega.

    Pärast kinnaste eemaldamist teostatakse käte antiseptika.
    Teiste kaitsevahendite (suu-ninamaskid, kaitseprillid, -kitlid, põlled) kasutamine on vajalik situatsioonides, kus on oht potentsiaalselt nakkusohtlike kehavedelike pritsmete tekkeks.
    Nõelte, skalpellide jms kasutamisel tuleb hoolikalt vältida vigastusi. Kohe pärast kasutamist kõrvaldatakse teravad vahendid torkekindlasse anumasse, ilma et nendele asetataks tagasi kaitsekatet. Seetõttu tuleb anum hoida võimalikult lähedal teravate vahendite kasutuse kohale. Rangelt on keelatud kasutatud nõelte, skalpellide ja teiste teravate esemete viskamine jäätmekottidesse. Harvadel juhtudel, kui kaitsekatte tagasipanek on vajalik, ei tohi katet hoida sõrmede vahel, vaid klemmidega. Samuti ei eemaldata nõela süstlalt sõrmedega; klemmide puudumisel tuleb nõel koos süstlaga visata anumasse.
    Tavaline kasutatud voodipesu ei ole eriti nakkusohtlik. Ilmselt verega, kehavedelikega, sekreetidega ja eritistega saastunud pesu tuleb koguda tolmutamist vältides ja pakkida palatis vastavasse kilekotti (et pesumaja teaks ka ettevaatlikult käsitseda).
    Iga patsiendi analüüse ja proovimaterjale peetakse potentsiaalselt nakatavateks ning neid ei märgistata eraldi isoleeritud patsientide puhul. Kui proovimaterjalid on purustatavas anumas (nt katseklaas) tuleb see purunemise vältimiseks paigutada vastavasse hoiuanumasse või vähemalt kilekotti käsitsemise ja transpordi ajaks.
    KONTAKTNAKKUSE ABINÕUD
    Kontaktnakkuse isolatsioonimeetmeid kasutatakse eesmärgiga vältida nakkuse levikut otsese või kaudse kontakti teel nakatunud või koloniseerunud patsiendilt.
    Kontaktnakkused jaotuvad kahte rühma: otsene kontakt(levik) ja kaudne. Otsese kontakti teel levik tähendab otsest kokkupuudet ühe isiku kehapinna ja teise isiku (nt personali käte) vahel, mille kaudu mikroorganismid levivad nakatatud või koloniseeritud isikult teisele. Otsese kontakti teel levik võib toimuda ka kahe patsiendi vahel. Kaudse kontakti teel levik tähendab vastuvõtliku organismi nakatumist saastunud esemega kokkupuutumisel, nt kindad, mida ei vahetata patsientide vahetumisel, samuti saastunud instrumendid jms.
    Patsient on soovitatav paigutada eraldi palatisse. Vajaduse korral saab kohortida kaks või enam sama nakkusega (ja ilma mingi teise nakkuseta) patsienti ühte palatisse. Enne palatist lahkumist tuleb alati käsi pesta ja teostatakse käte antiseptika, isegi siis, kui patsienti ennast ei ole puudutatud (nt keskkonda kohendatud).
    Kindaid kantakse igal palatisse sisenemisel. Puhtad, mittesteriilsed kindad on piisavad. Patsiendi hooldusel tuleb kindaid vahetada iga kord pärast kontakti nakatava materjaliga, milles mikroorganismid on kontsentreerunud, nt fekaalne materjal ja haava eritis. Kindad eemaldatakse enne palatist lahkumist ja käed pestakse ning antiseptika teostatakse kohe. Pärast kinnaste eemaldamist ja käte hügieeni tuleb tagada, et käed ei lähe kontakti patsiendi palatis kontamineerunud keskkonna pindadega ega esemetega.
    Lisaks universaalsetes abinõudes toodud kaitsekitli kasutamise nõuetele, kantakse kitlit ka palatisse sisenemisel, kui on tõenäoline, et riided kontakteeruvad patsiendiga, keskkonna pindadega või esemetega patsiendi palatis (näiteks patsiendi hooldamisel, pööramisel, voodilinade vahetamisel). Kui patsiendil on kõhulahtisus või inkontinentsus , samuti eritav haav, mida on võimatu sidemega katta, on igal palatisse sisenemisel kohustuslik kaitsekittel (või kilepõll). Kittel või kilepõll eemaldatakse enne patsiendi keskkonnast lahkumist, vältimaks mikroorganismide ülekandmist teistele patsientidele või keskkondadele. Ühekordsed kitlid pannakse pärast kasutamist jäätmekotti, korduvkasutusega kitlid pesukotti. Pärast kitli eemaldamist tuleb tagada, et riietus ei satu kontakti saastunud pindadega.
    Kui võimalik, kasutada mittekriitilisi patsiendihooldusvahendid (ei läbi nahka ega ole kontaktis limaskestadega) vahendeid/seadmeid ainult ühe patsiendi juures. Isolatsioonipalatisse varutakse võimaluste piires seal korduvalt vajaminevad uuringu- ja põetusvahendid (kraadiklaas, vererõhuaparaat jms). Isolatsiooni lõppedes need puhastatakse ja desinfitseeritakse. Korduvkasutusega protseduurivahendid kuuluvad esmasele desinfitseerimisele isolatsioonipalatis ja seejärel saadetakse edasiseks töötluseks.
    Haigus- ja õenduslugu ja muid dokumente ei viida kunagi isolatsioonipalatisse!
    Patsiendi toitlustamisel kasutatud nõudel olevate võimalike nakkusetekitajate hävitamiseks on piisav masinaga nõudepesu kuuma vee ja detergendiga. Kui osakonnas ei ole nõudepesumasinat, siis on soovitatav kasutada ühekordseid toidunõusid. Serveerimiskandik tuleb desinfitseerida. Tahked toidujäägid ja ühekordsed toidunõud pannakse kohe pärast kasutamist jäätmekotti, vedelikud valatakse kanalisatsiooni.
    Pesu pakitakse palatis kilekotti. Tavaline haiglamasinpesemine on piisav kontaktnakkuste tekitajate hävitamiseks. Soovitatav on masinas pestav padi ja kilega kaetud madrats, mida saab patsiendi lahkumisel detergendiga pesta ja desinfitseerida. Sellise puudumisel saab padja ja madratsi katta ühekordselt kasutatava kaitsekilega, mis hävitatakse patsiendi lahkumisel.
    Patsiendi väljaspool palatit liikumist ja transporti tuleb piirata vältimatute eesmärkidega. Kui võimalik, tehakse kõik protseduurid isolatsioonipalatis. Patsiendi transportimisel tuleb rakendada kõiki kontaktisolatsiooni puhul kehtivaid nõudeid.
    Ekskremendid suunatakse otse kanalisatsiooni ilma eelneva desinfitseerimiseta. Isolatsioonipalatis on patsiendil ainult tema kasutuses olev uriinipudel ja siiber. Nende puhastamine ja desinfitseerimine toimub isolatsioonipalati hooldusruumis või selle puudumisel viiakse need kaitstult osakonna desinfektsiooni pesumasinasse. Pärast töötlust viiakse vahendid tagasi samale patsiendile. Jäätmed kogutakse ja hoitakse kuni transpordini isolatsioonipalatis kilekotis, mis palatist ära viimisel pannakse vastavasse jäätmekotti. Teravad ja torkavad vahendid kogutakse palatis püsivasse torkekindlasse anumasse, mis suletakse kaanega selle täitumisel kolmveerandini. Seejärel desinfitseeritakse anuma välispind ja eemaldatakse koos teiste "teravate anumatega".
    Kõik külastajad peavad enne palatisse minekut teatama oma saabumisest patsiendiga tegelevale õele. Külastajad peavad olema teadlikud nakkusohust ja nõutavatest kaitsevahenditest. Kontaktnakkuse isolatsioonis oleva patsiendi külastajail tuleb rangelt keelata teiste patsientide abistamine või muidu puudutamine.
    Isolatsioonipalati igapäevane koristamine toimub viimases järjekorras pärast teiste palatite koristamist. Koristamisel tuleb kasutada isolatsioonipalatis ette nähtud kaitseriietust. Kasutatakse tavalisi puhastamisvahendeid ja ühekordseid tolmulappe. Kõik pinnad, mida patsient ja/või külastajad on tõenäoliselt puudutanud -- nt voodiraamid, kapid, lauad, aknalauad, kraanikausid (eriti segisti!), WC pott ja prill-laud – puhastatakse põhjalikult sooja vee ja detergendiga pärast patsiendi lahkumist; seejärel desinfitseeritakse samad pinnad. Kasutamisjärgselt koristusvahendid desinfitseeritakse kuumdesinfektsiooni teel. Kõik isiklikud ja haigla vahendid, mis on patsiendi kasutuses olnud, tuleb isolatsiooni lõppedes desinfitseerida. Mis ei ole desinfitseeritav, tuleb hävitada.
    PIISKNAKKUSE ABINÕUD
    Piisknakkuse isolatsiooni kasutatakse nakkuste puhul, mis levivad õhu kaudu suurte piiskadega aerosooli näol. Piisad on suuremad osised (>5 μm), mis tekivad nakkusallika köhimisel, aevastamisel ja rääkimisel ning seoses teatud protseduuridega, nt sekreetide imamisega ja bronhoskoopiaga. Suured piisad sadenevad kiiresti, levivad vaid mõnikümmend sentimeetrit (kuni üks meeter). Kuna suured piisad ei jää õhku hõljuma, siis ei vaja nendega seotud haiguste ennetamine erilist õhu käitlemist ega ventilatsiooni. Väikesed lapsed aga võivad vahetut keskkonda rohkesti piiskadega saastada, mille tõttu tuleb alla kuueaastaste laste puhul rakendada lisaks kontaktnakkuse abinõusid.
    Patsient on soovitatav paigutada eraldi palatisse. Spetsiaalset õhu käitlemist ja ventilatsiooni ei ole vaja, uks võib lahti olla. Vajaduse korral saab kohortida kaks või enam sama nakkusega (ja ilma mingi teise nakkuseta) patsienti samasse palatisse.
    Tavalised käte hügieeni nõuded täiskasvanute ja suuremate laste puhul. Alla kuueaastaste laste ja imikute juures rakendatakse lisaks kontaktnakkuse nõuded.
    Tavalised kinnaste kasutamise nõuded täiskasvanute ja suuremate laste juures. Alla kuueaastaste laste ja imikute juures rakendatakse kontaktnakkuse nõuded.
    Suu-ninamaski kasutamine on vajalik lähikontakti puhul patsiendiga (
    • .DOC Laadi alla originaalfail 63 lk · .doc · 161 allalaadimist
    Vasakule Paremale
    INFEKTSIOONIKONTROLLI PÕHIALUSED #1 INFEKTSIOONIKONTROLLI PÕHIALUSED #2 INFEKTSIOONIKONTROLLI PÕHIALUSED #3 INFEKTSIOONIKONTROLLI PÕHIALUSED #4 INFEKTSIOONIKONTROLLI PÕHIALUSED #5 INFEKTSIOONIKONTROLLI PÕHIALUSED #6 INFEKTSIOONIKONTROLLI PÕHIALUSED #7 INFEKTSIOONIKONTROLLI PÕHIALUSED #8 INFEKTSIOONIKONTROLLI PÕHIALUSED #9 INFEKTSIOONIKONTROLLI PÕHIALUSED #10 INFEKTSIOONIKONTROLLI PÕHIALUSED #11 INFEKTSIOONIKONTROLLI PÕHIALUSED #12 INFEKTSIOONIKONTROLLI PÕHIALUSED #13 INFEKTSIOONIKONTROLLI PÕHIALUSED #14 INFEKTSIOONIKONTROLLI PÕHIALUSED #15 INFEKTSIOONIKONTROLLI PÕHIALUSED #16 INFEKTSIOONIKONTROLLI PÕHIALUSED #17 INFEKTSIOONIKONTROLLI PÕHIALUSED #18 INFEKTSIOONIKONTROLLI PÕHIALUSED #19 INFEKTSIOONIKONTROLLI PÕHIALUSED #20 INFEKTSIOONIKONTROLLI PÕHIALUSED #21 INFEKTSIOONIKONTROLLI PÕHIALUSED #22 INFEKTSIOONIKONTROLLI PÕHIALUSED #23 INFEKTSIOONIKONTROLLI PÕHIALUSED #24 INFEKTSIOONIKONTROLLI PÕHIALUSED #25 INFEKTSIOONIKONTROLLI PÕHIALUSED #26 INFEKTSIOONIKONTROLLI PÕHIALUSED #27 INFEKTSIOONIKONTROLLI PÕHIALUSED #28 INFEKTSIOONIKONTROLLI PÕHIALUSED #29 INFEKTSIOONIKONTROLLI PÕHIALUSED #30 INFEKTSIOONIKONTROLLI PÕHIALUSED #31 INFEKTSIOONIKONTROLLI PÕHIALUSED #32 INFEKTSIOONIKONTROLLI PÕHIALUSED #33 INFEKTSIOONIKONTROLLI PÕHIALUSED #34 INFEKTSIOONIKONTROLLI PÕHIALUSED #35 INFEKTSIOONIKONTROLLI PÕHIALUSED #36 INFEKTSIOONIKONTROLLI PÕHIALUSED #37 INFEKTSIOONIKONTROLLI PÕHIALUSED #38 INFEKTSIOONIKONTROLLI PÕHIALUSED #39 INFEKTSIOONIKONTROLLI PÕHIALUSED #40 INFEKTSIOONIKONTROLLI PÕHIALUSED #41 INFEKTSIOONIKONTROLLI PÕHIALUSED #42 INFEKTSIOONIKONTROLLI PÕHIALUSED #43 INFEKTSIOONIKONTROLLI PÕHIALUSED #44 INFEKTSIOONIKONTROLLI PÕHIALUSED #45 INFEKTSIOONIKONTROLLI PÕHIALUSED #46 INFEKTSIOONIKONTROLLI PÕHIALUSED #47 INFEKTSIOONIKONTROLLI PÕHIALUSED #48 INFEKTSIOONIKONTROLLI PÕHIALUSED #49 INFEKTSIOONIKONTROLLI PÕHIALUSED #50 INFEKTSIOONIKONTROLLI PÕHIALUSED #51 INFEKTSIOONIKONTROLLI PÕHIALUSED #52 INFEKTSIOONIKONTROLLI PÕHIALUSED #53 INFEKTSIOONIKONTROLLI PÕHIALUSED #54 INFEKTSIOONIKONTROLLI PÕHIALUSED #55 INFEKTSIOONIKONTROLLI PÕHIALUSED #56 INFEKTSIOONIKONTROLLI PÕHIALUSED #57 INFEKTSIOONIKONTROLLI PÕHIALUSED #58 INFEKTSIOONIKONTROLLI PÕHIALUSED #59 INFEKTSIOONIKONTROLLI PÕHIALUSED #60 INFEKTSIOONIKONTROLLI PÕHIALUSED #61 INFEKTSIOONIKONTROLLI PÕHIALUSED #62 INFEKTSIOONIKONTROLLI PÕHIALUSED #63
    Punktid 50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
    Leheküljed ~ 63 lehte Lehekülgede arv dokumendis
    Aeg2011-10-16 Kuupäev, millal dokument üles laeti
    Allalaadimisi 161 laadimist Kokku alla laetud
    Kommentaarid 2 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
    Autor nikkolai Õppematerjali autor
    Kontrollitud
    PDF TXT
    INFEKTSIOONIKONTROLLI PÕHIALUSED
    infektsioonikontrolli põhialused antiseptika personali isiklik hügieen isiklik hügieen

    Sarnased õppematerjalid

    PROBLEEMID JA HOOLDUSTEGEVUSED NEFROLOOGILISTE NING UROLOOGILISTE HAIGUSTE KORRAL
    13
    odt

    PROBLEEMID JA HOOLDUSTEGEVUSED NEFROLOOGILISTE NING UROLOOGILISTE HAIGUSTE KORRAL

    PROBLEEMID JA HOOLDUSTEGEVUSED NEFROLOOGILISTE NING UROLOOGILISTE HAIGUSTE KORRAL 1. Valu tingitud neerukoe põletikulisest · Jälgi ravimite toimet ja kõrvaltoimeid protsessist · jälgi muutusi seoses valuga · kata patsient soojalt · kasuta valu vähendavaid asendeid 2. Urineerimise häired tingitud vedeliku · Jälgi diureetikumide toimet ja kõrvaltoimeid peetusest organismis · jälgi diureesi, taga hügieen · jälgi patsiendi joodud vedeliku hulka, vajadusel piira. Juua võib teed, mahla, vett. EI KOHVILE JA KIHISEVATELE JOOKIDELE 3. Halb isu tingitud iiveldusest või · Paku meeldivaid toite oksendamisest. ·

    Meditsiin
    Infektsioonikontrolli põhialused
    2
    docx

    Infektsioonikontrolli põhialused

    KODUNE ÜLESANNE NR 1. Osakonnas on patsient, kellel on õhu kaudu leviv nakkus kuna patsiendil leiti aktiivne tuberkuloos. Patsiendil on abikaasa, kes soovib teda igapäevaselt külastada. Patsiendi menüü on tavaline, kuid ta soovib süüa koos teiste patsientidega söögisaalis. Samuti soovib patsient lugeda osakonnas olevaid ajalehti ja raamatuid ning vaadata koos teiste patsientidega õhtuti televiisorit. Õde peab mõõtma patsiendi vererõhku, temperatuuri ja pulssi. Eluliste näitajate võttes hakkas patsient oksendama. Oksemassid sattusid põrandale.  Iseloomusta Tuberkuloosi bakterit - kuidas levib ning kus teda leidub? Tuberkuloositekitaja levib inimeselt inimesele õhu kaudu. Tuberkuloosihaige eritab rääkimisel, köhimisel ja aevastamisel ümbritsevasse õhku sekreedipiisakesi, milles on haigustekitajad. Sekreet kuivab õhus ning kujunevad nn piisktuumad, mis võivad õhus püsida tunde. Sissehingatava õhuga satuvad need inim

    Riski- ja ohuõpetus
    HOOLDUSTEGEVUSED
    17
    doc

    HOOLDUSTEGEVUSED

    A- JA ANTISEPTIKA aseptika ­ meetodid, millega taotletakse mikroobivaba käsitsust; antiseptika ­ mikroobide hävitamine antiseptiliste (mikroobe hävitava) ainete abil. mikroob ­ elav mikroorganism, mis on mikroskoobi all nähtav (bakterid, viirused, seened, algloomad); mikroobide soodus kasvukeskkond on inimese nahk ja limaskestad; normaalfloora ­ tavaline bakterite kooslus (nahal, limaskestadel); tõkestab teiste mikroobide pääsemist samale territooriumile; kolonisatsioon ­ mikroobide pikaajaline elutsemine organismis normaalfloora osana (toimub ka paljunemine), haigust ei teki; infektsioon ­ organismi tunginud haigustekitajate mikroorganismide poolt põhjustatud nakkus, mikroob tekitab kahju organismile; steriilne ­ haigusidutu, pisikutevaba, täiesti puhas ASEPTIKA all mõistetakse kõiki neid toiminguid, mille eesmärgiks on takistada infektsioonide teket. Aseptika eesmärk on kaitsta elavat kude või steriilset materjali haigustekitajate mikroorganismide ehk mikroobi

    Meditsiin
    Hospitaalinfektsioonid arvestuse küsimused
    10
    docx

    Hospitaalinfektsioonid arvestuse küsimused

    saan kindlalt teada, mis viirus patsiendil on. 13. Teie osakonda saabus HIV patsient. Peate sisestama perifeerset veenikanüüli. Milliseid isikukatsevahendeid kasutate ja millisesse isolatsiooni läheb patsient? Kasutan kindaid. Paigutan kaitsevasse isolatsiooni 14. Kirjelda mida tähendab õhkisolatsioon Õhkisolatsiooni rakendatakse haigetele, kellel esineb mõni õhu kaudu leviv infektsioon nt. tuberkuloos, tuulerõuged, leetrid, SARS. mõnede haigustekitajate puhul võidakse lisaks rakendada ka teisi isolatsiooninõudeid. 15. Kirjelda mida tähendab piiskisolatsioon. Pindade dekontaminatsioon. Piiskisolatsiooni rakendatakse haigetele, kellel esineb mõni piiskinfektsioonidest nt. gripp, läkaköha, mumps, parvoviirus B19. Haigustekitajad levivad köhimisel ja protseduuridel genereeritavate piiskade vahendusel.

    Inimese õpetus
    KLIINILISE ÕENDUSE MOODULI KIRJALIK EKSAMITÖÖ
    25
    pdf

    KLIINILISE ÕENDUSE MOODULI KIRJALIK EKSAMITÖÖ

    Tartu Tervishoiu Kõrgkool Õe põhiõppe õppekava Linell Sikk KLIINILISE ÕENDUSE MOODULI KIRJALIK EKSAMITÖÖ Juhtumianalüüs Juhendaja: Kristiina Virro Tartu Tervishoiu Kõrgkool Tartu 2021 SISUKORD SISUKORD 1 SISSEJUHATUS 2 KLIINILINE PÕHIDIAGNOOS JA KAASUVAD HAIGUSED 3 1.1 Põhidiagnoos ja kaasuvad haigused 3 1.2 Kongestiivne südamepuudulikkus 3 DIAGNOSTILISED PROTSEDUURID NING LABORATOORSETE ANALÜÜSIDE REFERENTSVÄÄRTUSED 4 RAVIMITE MANUSTAMINE 6 3.1 Haiglas tarvitatud ravimid 6 3.2 Ravimi “6 reeg

    Sisehaigused
    KLIINILISE ÕENDUSE MOODULI KIRJALIK EKSAMITÖÖ
    25
    pdf

    KLIINILISE ÕENDUSE MOODULI KIRJALIK EKSAMITÖÖ

    Tartu Tervishoiu Kõrgkool Õe põhiõppe õppekava Linell Sikk KLIINILISE ÕENDUSE MOODULI KIRJALIK EKSAMITÖÖ Juhtumianalüüs Juhendaja: Kristiina Virro Tartu Tervishoiu Kõrgkool Tartu 2021 SISUKORD SISUKORD 1 SISSEJUHATUS 2 KLIINILINE PÕHIDIAGNOOS JA KAASUVAD HAIGUSED 3 1.1 Põhidiagnoos ja kaasuvad haigused 3 1.2 Kongestiivne südamepuudulikkus 3 DIAGNOSTILISED PROTSEDUURID NING LABORATOORSETE ANALÜÜSIDE REFERENTSVÄÄRTUSED 4 RAVIMITE MANUSTAMINE 6 3.1 Haiglas tarvitatud ravimid 6 3.2 Ravimi “6 reeg

    Sisehaigused
    Elutähtsate näitajate mõõtmine
    12
    doc

    Elutähtsate näitajate mõõtmine

    ELUTÄHTSATE NÄITAJATE MÕÕTMINE Peatükis käsitletavad teemad · Hingamissageduse mõõtmine · Pulsi mõõtmine · Vererõhu mõõtmine · Kehatemperatuuri mõõtmine HINGAMISSAGEDUSE MÕÕTMINE Sissejuhatus Hingamise all mõistetakse gaasivahetust, hapniku siirdumist välisõhust rakkudesse ja süsinikoksiidi liikumist rakkudest välisõhku. Normaalselt on hingamine automaatne ning hingamisliigutused ühtlaselt rahulikud, sisse- ja väljahingamine korduvad regulaarsete vaheaegadega. Hingamissagedus -- jälgitakse, mitu korda rindkere minuti jooksul tõuseb ja langeb. Saadud tulemus oleneb vanusest, haigusest, füüsilisest tegevusest. Norm täiskasvanud inimesel on 12­18 x' (korda minutis). Hingamissagedus muutub · hapnikupuudusel · vananedes · füüsilisel pingutusel ­ hingamine kiireneb ja muutub sügavamaks · ägeda valu korral ­ hingamine kiireneb ja muutub sügavamaks · hirmu puhul ­ hingamine kiireneb ja muutub sügavamaks · suitsetamise korral

    Meditsiin
    ISIKLIK PUHTUS ÕE IGAPÄEVATÖÖS
    16
    doc

    ISIKLIK PUHTUS ÕE IGAPÄEVATÖÖS

    Tallinna Tervishoiu Kõrgkool õenduse õppetool Õ16 Ilja Škatov ISIKLIK PUHTUS ÕE IGAPÄEVATÖÖS Referaat uurimis- ja arendustöö metoodikas Tallinn 2014 SISUKORD ISIKLIK PUHTUS ÕE IGAPÄEVATÖÖS........................................................................1 SISUKORD............................................................................................................................2 SISSEJUHATUS................................................................................................................3 1.KÄTEHÜGIEEN.............................................................................................................4 2.ÕE ISIKLIK RIIETUS....................................................................................................5 3.KAITSEVAHENDID....................................................................................................

    Meditsiin


    Rohkem sarnaseid



    Kommentaarid (2)

    teevemand profiilipilt
    teevemand: Aitab väga et lõpetada tähtis tegevus
    21:16 12-11-2012
    Jana69 profiilipilt
    Jana69: Jah, mind materjal aitas.
    20:46 11-05-2012



    Kõik kommentaarid



    Info
    K & V
    Mäng
    Eraõpetajad
    Meist
    Kuidas saada punkte?
    KKK
    Reklaam
    Uudistevoog
    Sitemap
    Kontakt
    Saada kiri
    kiri@annaabi.ee
    Telefon: +372-569-80010
    Aadress: Tiskrevälja 33, Tallinn
    OÜ LOLSOL. Registrikood: 11450433
    Kasutustingimused
    Privaatsustingimused
    Sõnastikud
    Inglise Soome Saksa Vene Hispaania Prantsuse Rootsi Itaalia Ladina Taani Esperanto
    Püsiühendus(es)
    Facebook Instagram Twitter Reddit
    Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun